Prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (167 SE) esimene lugemine

Liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. Päevakorrapunkt number seitse: Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Kert Kingo algatatud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 167 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Kalle Grünthali! Palun!

Lugupeetud kolleegid! Kert Kingo ja mina oleme esitanud prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu. Mis põhjusel? Jätkan faktiliste asjaoludega. Juuni 2020, Harju Maakohus. Kohtunik taandas kriminaalasja menetlusest kaks prokuröri. Kohtuniku hinnangul käitusid riiklikud süüdistajad lubamatult, erapoolikult ja kaitseõigust riivavalt. Oktoober 2021. Harju Maakohus taandas kriminaalasja menetlust juhtiva riigiprokuröri, kuna ta rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas kahtlustatavat, samuti vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Kohus märkis, et juhtiv riigiprokurör käitus ebaeetiliselt ja ebaprofessionaalselt ja kohtu hinnangul on taunitav, et prokurör oma viga ei tunnistanud. Seda üritati isegi ilustada ja – rõhutan – kinni mätsida. Mai 2022. Tartu Ringkonnakohus tunnistas prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. Kohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei olnud piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatut vajalikkust. Juunis 2022 asus Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses seisukohale, et kriminaalmenetluses riigiprokurörid esitasid valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadaolevalt menetlusosaliste kohtueelsele menetlusele ilmumist, lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. September 2022. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et juhtiv riigiprokurör läks lubamatu tõendiga liiale, kui survestas kangekaelselt kohtunikku nõustama lubamatu tõendi kasutamisega. Kohus märkis: "On raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib." Veebruar 2023, Tartu Maakohus. Süüdistav pool ehk prokuratuuri ning Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond kustutas tõendi ära. Võeti ära salvestis, anti tagasi tühi ketas ja öeldi, et seda pole olnud. Pärast ilmnes, et ikkagi oli. Prokuratuur ei olnud nõus salvestise taastamisega. Kohus andis lõpuks loa ja süüdistatav taastas salvestise, mis oli oluliseks tõendiks tema süütuse tõendamisel. Mai 2023. Harju Maakohus taandas tunnistajat hirmutanud prokuröri. Kohus tuvastas, et prokurör viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. Need on asjaolud, mis on leidnud tõendamist kohtuotsustes. Mis toimub? Ma meenutan, et prokuratuur ei ole institutsioon, kes tegutseb omal soovil ning oma äranägemise ja tahtmise järgi. Prokuratuur esindab riiklikku süüdistajat ehk Eesti Vabariiki. Kuidas on võimalik, et prokuratuur – institutsioon, kes esindab Eesti riiki – paneb toime sellised teod, mida ma eelnevalt kirjeldasin? Kas te olete nõus, et selline prokuratuuri tegevus on seaduspärane? Tõstke käed saalis. Ma ei näe praegu ühtegi kätt tõusmas. Isegi Valdo Randpere naeratab, aga kätt ei tõsta. Mis on tegelikult see põhjus, miks sellised teod toimuvad? Põhjus on see, et prokuratuuri kui Eesti Vabariiki esindava institutsiooni üle puudub absoluutselt igasugune järelevalve. Kas saate aru? Prokuratuur on karistamatu, nagu oli omal ajal NKVD. Ma ei taha öelda, et kõik prokurörid on halvad, aga ma arvan, et need prokurörid, kes on sellised toimingud teinud, mida ma eelnevalt kirjeldasin, ei sobi sellesse ametisse. Ma tean, et on väga palju siiraid ja tõsiselt seaduskuulekaid prokuröre, kes lähtuvad menetluse seaduspärasusest, aga kahjuks need üksikud näited, mida ma tõin, jätavad ka nendele pleki külge, sest nad peavad seda ametit. Mul on sellest väga kahju. Millised on võimalused? Mida saaks teha? Praegu on olukord selline, et prokuratuuriseaduse järgi teostab prokuratuuri üle järelevalvet Justiitsministeerium. Tundub, et kõik on korrektne. Aga küsimus on selle normi sisus. Mida on lubatud teha? Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises – selles osas, mida kohus on hukka mõistnud –, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Kõikide nende asjaolude üle, mida eelnevalt loetletud kohtuotsustes [nimetati], Justiitsministeerium järelevalvet teha ei saa, ehk tal puuduvad selle rakendamiseks normid. Nendel prokuröridel, kes panevad selliseid tegusid toime, on täielikult karistamatuse tunne. "Miks te siis ei esita kaebust selle kohta, et prokuratuur on midagi valesti teinud?" küsite. Ka seda on tehtud. Nimelt, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2022. aasta juunis tehtud kohtuotsuse kohta – otsuse, mille puhul Riigikohus tuvastas, et riigiprokurörid esitasid valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikud tõendid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid – esitatud kuriteokaebusele vastas Riigiprokuratuuri järelevalve osakond järgnevalt – see on kummastav: "Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud mis tahes kujul teade, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Seda ei saa algatada ka subjektiivse hinnangu põhjal." Tullakse veelgi huvitavama asjaga välja: "Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu." Seega on nende rikkumiste puhul moodustunud ringkaitse. Prokuröre, kes on toime pannud vähemalt menetluskoodeksi järgi lubamatu teo, kaitseb prokuratuuri enda komisjon. Väga kurb on see asi. Väga huvitav on mõte, et kriminaalasja alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ma küsin: kas siis need asjaolud võltsitud menetlusdokumentide ja tõendite kohta, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on kirjeldanud, ei ole andmed kuriteo toimepanemise kohta? Praeguse menetlusseadustiku järgi tundub, et ei ole. Kuigi menetluskoodeks ütleb, et kriminaalmenetlust alustatakse kuriteo ajendi ja aluse esinemise korral ja välistavateks asjaoludeks on ainult [kriminaalmenetluse seadustiku] §-s 199 toodud asjaolud. Aga selles [menetluse] mittealustamise [põhjenduses], mida ma praegu tsiteerisin, puuduvad viited sellele normile. Ehk siis praeguses olukorras võib prokuratuur teha seda, mida tahab, ükskõik mida, sest ta on kui püha lehm Indias. Nendele asjaoludele tuginedes nii Kert Kingo kui ka mina, Kalle Grünthal, otsustasime teha prokuratuuriseaduse ja kohtute seaduse muutmise [seaduse] eelnõu. [Praegu kehtivad] normid, mis [peaksid] kontrollima prokuröride [tegevust] ja hoidma neid rikkumise eest, on tegelikult ainetud. Samuti ei saa Justiitsministeerium, kelle haldusalas see järelevalve teostamine tegelikult toimub, mitte midagi teha, sellepärast et tal puudub pädevus jälitustegevust planeerida ning kriminaalmenetlust ja riiklikku süüdistust kohtus esitada. Praeguse lahendi puhul – siin on enne ka prokuratuuriseaduse kohta tulnud ettepanekuid, aga need on tagasi lükatud – me Kert Kingoga arvasime, et kõige mõistlikum on seesama instants ehk Riigikohus, kes kaebuste esinemise korral teostab teenistuslikku järelevalvet. Sellel on väga positiivne moment: vaevalt et enam julgetakse menetluses kasutada selliseid asjaolusid nagu kirjeldatud kohtuotsuste puhul on [nimetatud]. Ma ei hakka ümber rääkima selle eelnõu sisu, sellepärast et see on teile kõigile kättesaadav. Kui on soovi esitada küsimusi, siis olen valmis hea meelega vastama. Kuna ma ei näinud saalis ühtegi [inimest], kes oleks andnud käega märku, et prokuratuuri tegevus, millele on etteheiteid teinud erinevad kohtud, on õiguspärane, siis ma loodan, et see eelnõu võetakse vastu. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Nüüd tuli ka teine küsimus. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seaduse järgi on prokuröride peamised ülesanded kohtueelse menetluse juhtimine ja kohtus riikliku süüdistuse esindamine. Prokuratuuriseaduse järgi ei saa distsiplinaarmenetlust viia läbi jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse [esindamisel] kohtus. Kas te oskate öelda, milliste tegevuste puhul siis üldse on võimalik distsiplinaarmenetlust läbi viia? Kõikide nende töölõikude suhtes, millega prokurör tegeleb, ei saa seda läbi viia. Kas te oskate mingeid näiteid tuua?

Aitäh, lugupeetud Kert Kingo! Te osundasite Justiitsministeeriumi tegevusele. Ma ei oska nimetada ühtegi tegevust, mille puhul Justiitsministeerium saaks teenistuslikku järelevalvet teostada. Võib-olla hilisem ettekandja, lugupeetud hea kolleeg Valdo Randpere, tuleb siia ja annab täpsemad viited nende võimaluste kohta. Mina ei suuda neid [välja mõelda]. Teades tema juriidilist tausta, [arvan], et ta kindlasti suudab selle välja mõelda. Mina ei suuda. Võib-olla ainult seda, et järelevalve [alustamise põhjus võib olla] tööle hilinemine, istungile mitteilmumine, võib-olla kuskil alkoholijoobes viibimine. Väga vabandan prokuröride ees – ilmselt on see [loetelu] natuke liialdatud –, aga ma ei näe ühtegi muud põhjust, mille alusel saaks järelevalvet teostada. Sisuliselt on kriminaalmenetluse õiguspärasuse ees kodanik täielikult kaitseta. Seoses eeltooduga võin täiesti julgelt väita ka seda, et nad on karistamatud oma tegevuses. Tihtipeale on menetlusaluse isiku jaoks kõik need menetlustoimingud äärmiselt pikad ja venivad. Võtame kas või eilse saate "Impulss", kus olid vastakuti nii prokuratuuri kui ka kaitse [esindajad] ja kannatanud. Ma nimetan kannatanuks Kajar Lemberit, kelle suhtes [alustatud] menetlus on [kestnud] varsti kümme aastat ja seda mingisuguse üheksaeurose juukselõikuse pärast. Üheksa aastat! [Mõelgem], milline rahaline ressurss on läinud selle menetluse peale. See protsess on kujunenud karistuseks. Ruineeritakse inimese tervist. On olnud juhtumeid, kus inimene on pidanud vastu alusetule süüdistusele, kohtuotsuses õigeks mõistetud, aga mõne aja pärast on inimene surnud, sest ta närvid ei pidanud vastu. Teine asi, mis on minu hinnangul ka karistamatuse tunnuseks, on see, kui prokuratuuri hakatakse kasutama poliitilistel eesmärkidel. Minu meelest on kõige ilmekam näide Porto Franco juhtum, kui EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus lagunes selle tõttu, et ajakirjanduse [kaudu] aeti see valitsus tulede ja vilede [saatel] lõhki – filmiti isegi läbiotsimisi, [toimusid] pressikonverentsid. Kus me praegu oleme? Tuleb välja, et see kõik oli alusetu. Aga kas keegi võtab vastutuse? Ei võta, sest vastutust ei ole – mitte keegi ei saa neid kontrollida ega karistada. Või võtame – nimi meelest läinud (Hääled saalist.) – Marti Kuusiku, kes tambiti kõigepealt ajalehtede kaudu poolvigaseks, ja siis paisati kogu jõud menetlusajal tema perekonna kõiki asju ja käike [uurima] ja tunnistajaid küsitlema. Lõpptulemus: ikkagi mõisteti õigeks. Ka Kajar Lemberi suhtes tuli ju eile kohtuotsus välja. Ringkonnakohus andis lahendi, et ta mõisteti õigeks. Aga karistust sellise inimeste tervise ruineerimise eest ei ole, sest järelevalve puudub.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma kuulasin seda loendit nendest rikkumistest ja möödapanekutest, millega prokuratuur on silma paistnud – need on viimaste aastate juhtumid, kuigi selliseid [juhtumeid] on kindlasti ka varasemalt olnud. Kas see ei viita mitte sellele, et praegune peaprokurör üritab meeleheitlikult jalga lasta? Prokuratuuris kõlavad süüdistused, et ta ei saa prokuratuuri juhtimisega hakkama. Ongi kuidagi [tekkinud selline olukord, kus prokuratuur] lihtsalt jookseb laiali ja prokuröride omavoli – ka prokuratuuri halva juhtimise tõttu – on kontrolli alt väljunud.

Aitäh, hea küsija Mart! Selge on see, et ma ei tea neid detaile, mille kohta sa küsisid. Ma saan tugineda ikkagi ainult ajalehes avaldatule, sest ajakirjanikud teavad meil ju kõike. Üks väga huvitav asi on see, et ei kinnitata ega lükata ümber, et prokuratuuri juhtimisega ei ole asjad kõik korras. Võib-olla oli põhjus ka selles, et härra Parmas prokurörina ei saanud kahe tööga korraga hakkama: prokuratuuri juhtimisega ja kandideerimisega [Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunikuks]. Ta jõudis küll viimasesse vooru, aga kukkus seal välja. Minu jaoks on märkimisväärne, et ta ise kommenteeris seda ajalehes selliselt, et tagatubades [tehtud] kokkuleppe tõttu ta seda kohta ei saanud. Minu meelest ma lugesin seda tsitaati ajalehest. Eks praegune olukord ongi nende asjaolude ilmnemise põhjus. Kui olin veel EKRE liige, oli meil kunagi ka härra Parmasega kohtumine ja ma küsisin ta käest küsimuse. [Viitasin] sellele, et kohtunikke on tihtipeale võetud vastutusele mingisuguse kriminaalkuriteo toimepanemise eest ja selle eest ka süüdi mõistetud. Ma küsisin temalt, et kui palju on neid prokuröre, keda on süüdi mõistetud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ta nimetas vist ainult üheainsa nime, aga ma ei mäleta, millisel perioodil see [süüdimõistmine toimus]. Igatahes, tasakaal kohtunike ja prokuröride süüdimõistmise vahel on kardinaalselt paigast ära.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tahan teid ja Kert Kingot tänada, et te olete selle eelnõu esitanud, sest see on äärmiselt vajalik. Hea kolleeg Mart Helme andis äärmiselt täpse viite selle kohta, milles on probleem. See organisatsioon, prokuratuur, mis peaks õigust kaitsma, ei tee seda. Need näited, mis te tõite, viitavad tõesti sellele, et seda organisatsiooni ei juhita adekvaatselt ja asi on läinud täiesti lappama. Aga ma tooksin välja veel ühe tendentsi. Nimelt, Eestis on viimastel aastatel olnud väga palju kõrgemaid riigiametnikke – sealhulgas ka [pea]prokurör, kelle kohta on teada, et ta soovib nüüd järjekordselt [teisele ametikohale] kandideerida ja loodab oma ametit vahetada –, kes ei suuda tähtaja lõpuni töötada, neid on olnud päris mitmeid. Viimasena võib nimetada Kaitseväe juhatajat. (Juhataja helistab kella.) Kas oleks vaja muuta ka meie kõrgemate riigiametnike määramise korda?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Te osundasite praegu päris mitmele juhtumile: Kaitseväe juhataja kindral Herem lahkub [ametist] enne tähtaega, härra Parmas on avaldanud soovi kandideerida ringkonnakohtu esimeheks vist, kui ma õigesti mäletan. See tegelikult viitab sellele, et midagi selles tegevuses ei ole päris korrektne. Võib-olla on tegemist – teatud määral on siin erinevad nüansid, ma ei oska vastata, seepärast ma spekuleerin praegu – mingisuguste poliitiliste mängudega. Võib-olla on tegemist asjaoluga, et inimene tõesti ei saa hakkama. Kõik on võimalik. Aga muidugi on kõrgemate riigiametnike määramise korra muutmine väga tänuväärt mõte. Need asjaolud tuleks üle vaadata. Ma muidugi mõistan härra Parmast, et ta tahab aasta enne oma ametiaja [lõppu] lahkuda. Aga kui aasta aega tööd jääb tegemata, siis tekib küsimus, kas seda tööd tehakse hinge ja tahtmisega või ollakse selles [ametis] karjääri pärast. Ma loodan, et suutsin [küsimusele] vastata.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No meil liberaalse režiimi nomenklatuuri kuuluvad inimesed armastavad korrutada loosungit "Mina usun õigusriiki Eestis". Miks nad siis ei peaks uskuma? Prokuratuur ei suutnud leida asja Keit Pentus-Rosimannuse huvide konfliktis, ei suutnud leida asja Liina Kersna testihankes, ei suutnud leida asja Marko Mihkelsoni pedofiilsetes piltides. Prokuratuur ei suuda leida asja Slava Ukraini raha kõrvaldamises. Prokuratuur ei tahtnud [alustada] asja [uurimist] Vene krüptoärimeeste suhtes, kes annetasid raha Raimond Kaljulaidile, või ei huvitunud sellest. Ei prokuratuur ega kapo ei leidnud asja isegi mitte Stark Logisticsi äris. Ükski asi neid ei eruta ega [ärata] neis mitte mingisugust huvi, nad ei lähe sellega kunagi kohtusse. Loomulikult need, kelle huvides prokuratuur magab, hambad laiali, usuvad Eesti õigusriiki. Ma küsin lihtsa küsimuse: kas sina usud Eesti õigusriiki?

Keeruline küsimus, sellepärast et õigussüsteem koosneb ju mitmest osast. Kõigepealt on kohtunikud ja siis on prokuratuur, eks ju. Ma saan öelda, et ma osaliselt usun. Ma osaliselt usun, sest vastasel korral ei oleks ma saanud ette lugeda seda väga sünget nimekirja, mismoodi prokuratuur on oma võimu kuritarvitanud. Ma osaliselt usun. Aga väga hea, Martin, et sa tõstatasid teise küsimuse, millele ma tahan nüüd vastata. Kas on võimalik, et ma saan osaliselt uskuda Eesti õigussüsteemi? Ujuma minnes ei ole võimalik osaliselt märjaks saada: kas oled täielikult märg või oled kuiv – sukeldudes. Ma väga loodan, et see eelnõu annab mingisuguse tulemuse. Eile [eetris] olnud saates "Impulss" puudutas Oliver Nääs seda kiirtestide hanget, mille kohta ta tegi kuriteokaebuse, aga mis jäeti rahuldamata. Tema tippadvokaadina ütleb, et see asi ei olnud päris õige, et menetlust ei alustatud, kuigi oli olemas nii ajend kui ka alus. Võib-olla kõik ei tea, et ajendiks on kuriteoteade või kuriteoteatele viitav teave ja aluseks on selle kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis – need kaks komponenti on vaja kokku viia. Ma loodan, et Kert Kingo [arvamus] ühtib minu mõttekäiguga selles osas, et ma kriminaalmenetluse ajendi ja aluse formuleerisin põhimõtteliselt õigesti ära. Mida siis teha? Kes veel usub õigusriiki? Ma ei usu, et kõik usuvad. Aga meie usk ei tähenda midagi. Me peame tunnetama, et meil on õigusriik, mitte ainult [uskuma] seda, kuidas meile siit kõrvalt puldist öeldakse, et järgitakse põhiseadust. Tahaks loota, et me jõuame õigusriigi poole.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head huvilised, kes te olete saali jäänud! Kõigepealt ma pean sissejuhatuseks ütlema, et mina usun Eesti õigusriiki. Martin, kas sa kuulsid? Aitäh. (Hääl saalist.) Ei! (Juhataja helistab kella.) Vaata, see on see …

Hea ettekandja, teil ei ole õigust siin kahekõnet pidada. Palun rääkige sellest eelnõust ja komisjoni arutelust, mis puudutab eelnõu 167. Palun!

Aitäh näpunäidete eest! Hakkan neid kohe järgima, kui olen saanud hakkama esimeste sissejuhatavate mõtete edastamisega. Kõikide nende eelnõude – mõni nädal tagasi oli sarnane eelnõu, kuidas prokuratuuri üle kontrolli teostada, üks on veel õiguskomisjonis menetluses – läbiv joon ja etteheide prokuratuurile on see, et meil on kohtuotsused, kus kohtualune on mõistetud õigeks. See, et kohtualune mõistetakse õigusriigis õigeks, ei ole mitte prokuratuuri läbikukkumine või ebaõnnestumine või korruptsiooni tundemärk, vaid see näitab, et meil ongi õigusriik. Keegi ei ole süüdi enne, kui tema suhtes on jõustunud kohtuotsus. Siin viidati veel sellele, et üks tippadvokaat ütles [midagi] ja kui tema ütleb ja veel telesaates, siis nii on. Põhimõtteliselt minu kogemus ütleb, et advokaadi käest võib osta ükskõik millise arvamuse. Juriidikas on väga palju võimalik, väga erinevaid seisukohti [võib] esitada, ja enamasti see, kes maksab, tellib ka muusika. Kui vaatame seda eelnõu ja [meenutame] ka eelmist ettekannet, siis [näeme, et] igast aastast, viimasest neljast aastast on suudetud tuua üks näide selle kohta, kus prokurör on saanud, ütleme, sugeda kohtu käest. Mida see näitab? Esiteks näitab see seda, et need juhtumid, kus prokuratuur tõepoolest eksib või teeb midagi valesti, on väga harvad. Ma arvan, et Riigikogus, ka meil juhtub ebaseaduslikke tegevusi või kahtlasi tegevusi tihedamini kui kord aastas. Teiseks näitab see seda, et kõik need asjad on välja tulnud, ja kõigi asjade puhul on kohtunik rakendanud mingit meedet. Nii et see süsteem iseenesest toimib. Midagi ebaõiget või ebaõiglast ei ole saanud ju juhtuda jõustunud kohtuotsuse näol, milleni oleks jõutud valede eelduste või prokuratuuri valekäikude abil. Nii et selles mõttes ei ole ju mingi suur häda majas, et oleks vaja tegutseda. Oleme ausad, need eelnõud – kuna neid on siin mitu – on tehtud ka sel õndsal ajal, kui eelnõusid tuli väga palju – eelkõige obstruktsiooni eesmärgil –, ja mõnedki nendest eelnõudest on üsna hiljuti juba menetluses olnud. Seesama eelnõu oli siinsamas Riigikogus menetluses ka 2022. aastal, siis hääletati see maha. Ja nüüd on see jälle siin. Mingis mõttes on see okei. Me võime ju ennast korrata, aga ega need asjaolud ei muutu, sest midagi sisulist, mida prokuratuurile ette heita, ei ole ju eelnõu esitajad vahepeal [lisanud]. Kogu selle asja nõrkus või õrnus seisneb selles, et kui hakata prokuratuuri, kuidas öelda, väga räigelt või väga selgelt või väga sihipäraselt kontrollima näiteks Riigikohtu või õiguskantsleri poolt, nagu on eelnõus ühe punktina ette pandud, siis me tegelikult kaotame õigusemõistmises tasakaalu. Me hakkame omavahel kokku segama erinevaid rolle: üks on prokuratuuri roll – süüdistuse esitamine, ka eeluurimine – ja teine on kohtu roll. Me ei saa panna neid kõiki ühte patta, sellepärast et siis me kaotame tõesti õigusriigi ja kaotame kontrollifunktsiooni, mis erinevatel organitel on. Kui keegi näeb, et prokurör paneb toime seadusvastase teo, sest ta ei algata menetlust või ta lõpetab menetluse, siis selleks on ju praegu seaduses olemas ka vastav paragrahv, mille järgi saab prokurör karistada. Nii et me ei ole mingis seadusetuses, vaakumis. Oma jutuga ma andsin põhimõtteliselt praegu ülevaate ka sellest, mis toimus komisjonis. Jõuangi komisjoni otsuste juurde. Meil oli küll selline ebaõnn: 26. septembril toimunud komisjoni istungil otsustati teha ettepanek võtta see [eelnõu] täiskogu päevakorda 2023. aasta 11. oktoobriks, aga kuna opositsioon on vahepeal nii edukalt suutnud Riigikogu tööd pidurdada, on see komisjoni ettepanek peaaegu aegunud, sest täna on 7. veebruar 2024. Sellegipoolest selline ettepanek tehti ja nüüd me oleme siia saali jõudnud ja see ettepanek oli konsensuslik. Teiseks tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6 liiget, vastu oli 2. Vastu olid Kert Kingo ja Varro Vooglaid, poolt olid Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere ja Vilja Toomast. Kolmandaks otsustati juhtivkomisjoni esindajaks määrata Valdo Randpere. See oli konsensuslik otsus. Aitäh usalduse eest! Seda toetasid kõik: Anti Haugas, Kert Kingo, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Mul on küsimus: kas juba on läbirääkimiste voor kätte jõudnud? Mina loen ilusti sellest kodu- ja töökorra raamatust, et juhtivkomisjoni esindaja teeb kuni 20‑minutilise ettekande, mille eesmärk on tutvustada Riigikogu liikmetele juhtivkomisjonis tehtud tööd. Aga see [ettekanne] oli tema isiklik sõnavõtt ja mina õiguskomisjoni liikmena tean, et sellist juttu [komisjonis] ei olnud. Praegu avaldas juhtivkomisjoni esindaja isiklikku arvamust. Kas meil on läbirääkimiste voor või on komisjoni esindaja voor?

Hea ametikaaslane! Vastan teie protseduurilisele küsimusele. Punkt 1: [praegu] ei ole läbirääkimiste voor, vaid ettekanne, mida teeb õiguskomisjoni liige Valdo Randpere. Punkt 2: see, mida te tsiteerisite meie kodu- ja töökorra seadusest, vastab samuti tõele – komisjoni esindaja räägib komisjonis [toimunud] arutelust. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Valdo! Mul on selline küsimus. Ilmselgelt Justiitsministeerium järelevalvet prokuröri tegevuse üle ei teosta. Võib-olla sa mäletad, et ma lugesin puldis ette [need põhjused]: põhimõtteliselt ainult tööle hilinemine [on üks põhjus], muus osas midagi teha ei saa. Soovin teada, kas komisjon pooldab seda, et prokuröride üle ei peagi kontrolli olema? Miks ma seda küsin? Sellepärast, et oli ju rida kohtuotsuseid – ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi oma –, kus prokurör sisuliselt kuritarvitas oma menetluslikku õigust, ja mitte mingit karistust sellele ei järgnenud. Sellisel juhul tekib küsimus: miks tavakodanikud peavad seadusi järgima, aga prokurörid [ei pea]?

Aitäh! Esiteks, ma tegelikult puudutasin ka seda oma ülevaates. Minu ülevaade komisjoni tööst ei seisnenud näpuga järje ajamises sellest, mida keegi mingil kellaajal komisjonis ütles. Ma andsin ülevaate sellest diskussioonist ja puudutasin neid olulisi punkte, mis olid komisjonis arutluse all. See vorm oli erinev, aga te saite enam-vähem aru, kuhu ja kuidas me jõudsime. Sinu küsimus, Kalle, on täpselt sellesama teema kohta. Vaata, kui õigusemõistmise süsteemis oleks Justiitsministeeriumil täielik roll prokuratuuri juhtida, kontrollida ja suunata – mõtle, kui õudne see oleks! Kui praegu oleks Reformierakonna justiitsminister, siis mis tunne sul oleks, kui prokuratuur järsku algataks mingi asja sinu suhtes? Kas sa usuksid, et prokuratuur on teinud seda seaduse põhjal, või sa oleksid esimene mees, kes jookseks siia pulti ja ütleks, et nüüd on poliitiline kättemaks? Mina arvan, et see oleks see teine variant. Ja sellepärast ei peagi Justiitsministeerium, mis on poliitiliselt juhitud, sekkuma prokuratuuri nendesse tegevustesse, mis on vitaalsed osad meie õigusemõistmise süsteemis.

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Rõõm teid taas näha siin puldis oma asjalike selgitustega. Te mainisite, et see ei ole esimene kord, kui sellise ettepanekuga siia suurde saali tullakse. Küsin selle ettepaneku usutavuse kohta. Kuivõrd usutav on justiitssüsteemi reformimise ettepanek juhul, kui seda ei proovi teha mitte sellised inimesed, kes on laitmatu reputatsiooniga, vaid sellised [inimesed], kellest üks on, ütleme, sellise moosivarga kombel kütusekaardi väärkasutamisega vahele jäänud, ja teisel on kriminaalasi käimas? Kas te arutasite komisjonis, kuivõrd usutav selline algatus on?

Igor Taro, palun!

Aitäh! Seda küsimust me otseselt komisjonis ei arutanud. Põhimõtteliselt ma peaksin teie tähelepanu nüüd juhtima ka sellele, et süüdi on inimene mõistetud siis, kui tema suhtes on olemas süüdimõistev kohtuotsus. Praegu ei ole kummagi isiku suhtes, kellele te viitasite, mingit süüdimõistvat kohtuotsust [tehtud]. Nii et me ei saa neid pidada süüdi olevateks. Aga loomulikult, inimlikult võttes, võib-olla oleks natukene neutraalsem, kui keegi teine EKRE‑st esitaks neid prokuratuuriteemalisi eelnõusid, keegi, kellel ei ole praegu otsest vaidlust prokuratuuriga [käimas]. Sellest ma saan aru. Aga komisjon seda ei arutanud.

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan! Ma soovin küsida: kas te peate korrektseks, sobivaks ja õigeks seda, et parlamendisaadik täiesti alusetult sildistab siin saalis saadikuid – meil endiselt peaks olema süütuse presumptsioon –, [ja seda teeb] parlamendisaadik, kelle enda erakonnaga on [seotud] selline kurikuulus MTÜ nagu Slava Ukraini, mis on väga-väga ebameeldiva auraga. Kas te peate seda lubatavaks ja sobivaks?

Aitäh! Ma ei oska [midagi] öelda mingi MTÜ tausta kohta, aga sildistamist, seda sildistamist Eesti poliitikas, ei pea ma üldse sobivaks siin saalis. Minu meelest on seda siin saalis meeletult palju ja see on halb. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See, mida kolleeg Igor Taro ütles, meenutab natukene Eesti inimeste küüditajaid, kes aitasid inimesi vagunisse toppida ja Siberisse saata olenemata sellest, kas inimene oli süüdi või mitte. Selline sildistamine, mis praegu [toimus], iseloomustab just neid inimesi. Ma tänan sind, Valdo, selle eest, mis sa minu kaitseks ütlesid. Aitäh! Aga tulen teema juurde tagasi. Menetluslikult on võimalik esitada kaebus menetleja tegevuse, näiteks mingisuguste asjaolude kohta. Üldjuhul seda vist eriti ei rakendata, aga kui sellised kaebused esineksid, siis saaks ju asjaga edasi minna. Selliste [kaebuste lahendamine] võiks olla kas Justiitsministeeriumi või mingi muu institutsiooni pädevuses.

Aitäh! Nüüd ma jälle pean kaitsma Igor Taro natukene. Kalle, sa ise läksid ka kohe seda sildistamise teed, nii et hoiame hobuseid natukene. Aga menetluse kohta kaebuse esitamine on tänapäeval tegelikult võimalik. Sa võid minna kohtuniku juurde ja öelda, et prokurör teeb sinu arvates seda-teist-kolmandat, ja kohtunik reageerib sellele juhul, kui ta peab seda vajalikuks. Kõik need näited, mida Kert ja sina tõite siin eelnõus, on ju lõppenud sellega, et kohus on kuidagi reageerinud ja viidanud sellele, et prokuratuur on teinud midagi valesti. Ega keegi ei väidagi, et prokuratuur on täiesti ilmeksimatu. Ega keegi tegelikult ei väida seda, et prokuratuuri või riigiorganite, ka õigusemõistmise organite üle [ei] peaks olema mingit kontrolli. See [kontroll] on. Näiteks prokuratuuri puhul on üks kontrollivorm see, et peaprokurör käib kord aastas põhiseaduskomisjonis andmas aru sellest, kuidas prokuratuur on töötanud. Võite kõik minna sinna ja teda rappida. See, mida sa siin enne rääkisid, ei olnud ka väga kohane, ega ka need küsimused-vastused selle kohta, kas prokuratuur on hukas selle pärast, et peaprokurör on kandideerinud kusagile. No issand jumal! Igal inimesel on ju õigus oma elus edasi minna ja edasi areneda. Ega see ei ole mingi puudus, kui inimene kandideerib ja ta saab või ei saa midagi. Aga põhimõtteliselt me sellel komisjoni koosolekul tegime ka [ühe] ettepaneku, mida lubati arutada ja mille üle [lubati] mõelda: järgmine kord, kui peaprokurör tuleb siia põhiseaduskomisjoni, [võiks] teha põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungi, et me saaksime suuremas koosseisus, selles koosseisus, kus kõigil on puutumus prokuratuuriga, kuulata ja arutada ja mõelda ja vaadata, kas me saame midagi parandada või tõhustada. Aga ma ütlen, et kõigi nende õigustmõistvate organite õrn koht on just see, et [nende tegevusse] ei saa sekkuda, ilma et see mõjutaks õigusemõistmist. Ja see on see, mida me ei taha teha.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mina ei ole jurist. Siin pool saali on juriste täis ja on teada, et juristid on veidi kõverad inimesed, sest nad tegelevad selliste kõverate asjadega nagu paragrahvid. Mina olen ajaloolane, mina tean selliseid asju nagu Hammurapi seadused ja muud, piibellikud seadused, seda, kuidas kuningas Saalomon kohut mõistis. Näiteks, kui kaks naist kaklesid lapse pärast, siis Saalomon ütles: "Hästi. Raiume lapse pooleks!" Ja siis selgus, kes tegelikult oli ema. Ka nii võib kohut mõista. Tulen nüüd selle eelnõu juurde ja jätan sellised ebaolulised ajaloolised kõrvalekalded kõrvale. Milles on probleem? Probleem ei ole mitte Kalle Grünthalis ega Kert Kingos ega ka selles, et keegi, kes istub ise mingisuguste pestud miljonite otsas, püüab siin saalis neid laimata – see on lihtsalt häbiväärne. Küsimus on selles, et me näeme, et meil õigussüsteemis on toimunud politiseerumine. Politiseerumine on toimunud juba varem. Kalle Grünthal luges ette terve hulga prokuröri eksimusi, kuritarvitusi – ükskõik, kuidas me neid nimetame või liigitame –, millele ei ole järgnenud praktiliselt mitte mingit sanktsiooni peale selle, et teatud puhkudel on kohtunik eemaldanud need prokurörid protsessilt, see on olnud ainus sanktsioon. Aga ei mingit uurimist, ei mingit menetlust, ei mingit ametist kõrvaldamist ega muud taolist, mis peaks kaasnema, kui selgub, et prokurör [ei] ole mitte juhuslikult, tõesti eksikombel, esitanud midagi, mis ei ole seadusega kooskõlas, vaid on teinud seda teadlikult ja tahtlikult. See on see probleem. Ja probleem on loomulikult ka see – seda me nägime juba eelmise peaprokuröri ajal –, et õigussüsteem on üha enam ja enam muutunud karistusmeetmeks poliitilistel põhjustel. Prokuratuur algatab menetluse, algatab protsessi, mis ongi karistus. Ja seda puhtpoliitilistel põhjustel. Oleme seda juba näinud kui mitu korda. Oleme näinud ka seda, kuidas prokuratuur on käitunud täiesti ebaõiguspäraselt, kuulutades oma asjad välja pressikonverentsidel. See ei ole kohane enne, kui asi on jõudnud kohtusse ja kohus on andnud asjale oma hinnangu. Oleme näinud seda, kuidas prokuratuur sõna otseses mõttes jookseb meil valitsusi maha. Näete, siin minu selja taga istub endine peaminister, kes lasi ennast ära hirmutada. Ka ühele erakonnakaaslasele ütlesin, et sellistel juhtudel, niisuguste tüüpide puhul, kes tulevad sind ähvardama, on ainult üks viis: nad tuleb saata pikale lainele. Ja kõik! Kui sa lased ennast ära hirmutada, siis sa jäädki nööri otsas kõndima. Ja nii lihtsalt see käibki. Me oleme näinud järgnevate sammude puhul, kuidas see kõik on tõeks osutunud. See on see probleem! Probleem on see, et meil on õigussüsteem üha enam ja karistamatult politiseeritud. Seda eelnõu on vaja selleks, et juhtida nii Riigikogu liikmete kui ka avalikkuse tähelepanu sellele, mis õigussüsteemis toimub. Kui Valdo, kelle tütar minu teada töötab Riigiprokuratuuris, kaitseb oma tütre tööandjaid, siis see on muidugi ka ju kõnekas. Aga tegelik probleem on selles, et prokuratuuri omavoli tuleb kontrolli alla saada. Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

Me võime lugeda selle kohta – ka Martin oma küsimuses [viitas] sellele –, kuidas teatud poliitilise liini esindajad võivad ennast karistamatuna tunda ja teised, kes ei kuulu selle poliitilise liini esindajate hulka, peavad kogu aeg teadma, et tühiasjast, asjast, mida mitte kellegi teise puhul ei viida kohtusse, võivad nemad hakata kulutama kohtuuksi, maksma advokaadiarveid, veetma unetuid öid ja nii edasi ja nii edasi, kuni võib-olla üheksa või kümne aasta pärast, nagu siin täna näiteks toodi, jookseb asi lõpuks ikkagi juba mitmendas kohtuastmes liiva. See ei ole õigusriik! See ei ole õigusriik, kus ühed võivad tunda ennast karistamatuna ja rääkida õigusriigist, aga teised peavad kogu aeg teadma, et vales kohas tänava ületamise eest võib ka kümneks aastaks vangi minna. See ei ole õigusriik. Ma olen vaadanud sellist toredat sarja nagu "Ameeriklased". Ja eilses osas ütles üks naisterahvas, kes just nagu õilsal eesmärgil sunniti enesetappu sooritama, et need inimesed, kes just nagu õilsa eesmärgi nimel kuritegusid sooritavad, on väga halvad inimesed. Ja ma ütlen sedasama teile, kallid sõbrad, kes te tulete kohe seda eelnõu tagasi lükkama, [selle eelnõu] tagasilükkamise poolt hääletama: need, kes just nagu õilsatel eesmärkidel kurja teevad, on halvad inimesed. Ärge olge halvad inimesed, olge head inimesed!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 167 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 167 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 49, vastu 8, erapooletuid ei ole, eelnõu 167 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.