Arupärimine valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta (nr 791)

Läheme edasi kuuenda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Jaak Aabi ja Anti Allase 5. juunil 2025 esitatud arupärimine valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Kiidan juhatuse päevakorra koostamise oskust. Tõesti, nüüd oleme põhjalikult arutanud noorte tööpuudust, mis lööb rekordeid, ja siit saamegi liikuda valitsuse sisserände suurendamise plaanide juurde. See teema oli meil arutlusel kevadistungjärgu lõpus ja tollane arutelu tegelikult oli väga pikk ja põhjalik. Samas kodu- ja töökord näeb ette teatud küsimuste arvu ja kõik teemad, mis puudutavad tootlikkust, õpirännet, välistööjõu ajutisust Eestis, lõimumise toetamist, jäid arutamata. Seetõttu sotsiaaldemokraadid esitasid arupärimise, et neid pooleli jäänud teemasid sügisel edasi käsitleda. Vahepeal on selgunud, et ka sel aastal me teeme sündide osas negatiivse rekordi. Ehk siis see tööjõu olukord kuidagi ei leevene. Tehisaru arenguga on muutunud see, et kui varem tehnoloogia areng võttis ära inimeselt sellised füüsiliselt rasked, rutiinsed tööd ja pigem jäid madalate oskustega, madalama palgaga inimesed töötuks, siis AI areng on toonud kaasa selle, et mitmed sellised tööturule sisenemise ametikohad või ametikohad, mida täitsid kõrgharidusega inimesed – nende ülesanded saab AI-le anda, ükskõik kas me peame silmas raamatupidamist, pressiteadete koostamist või programmijuppide kirjutamist. Seda ei pea tegema enam inimene. Nüüd selles valguses, kuidas valitsus näeb sisserände suurendamise küsimust, kas see on kuidagi neid plaane muutnud või on plaanid selgemaks saanud? Küsimuste vastustes võikski minister eraldi puudutada nelja teemat. Esiteks tootlikkust. Me oleme väike riik ja me peame olema Euroopa Liidu keskmisest paremad. Meil tööjõudu napib. Hinnad on tõusnud juba näiteks toiduainete puhul kõrgemale kui Euroopa Liidu keskmine, tootlikkus mitte. Iseenesest, kui võtta väga pikaajaline perspektiiv, viimased 20 aastat, siis me näeme, et tootlikkus on tõusnud ja me oleme ületanud 75% Euroopa Liidu keskmisest. Samas viimastel aastatel oleme me suhtes Euroopa Liidu keskmisesse tootlikkuses tagasi läinud, mis on ikkagi harukordne. Näiteks kui tervena elatud elu[iga] lüheneb, siis see on väga selge ohumärk, et midagi tuleb teha. Sama kehtib ka tootlikkuse kohta. Kui me liigume strateegilisele sihile vastupidises suunas, siis see nõuab tegutsemist. Kuigi minister kevadel võttis sellise positiivse positsiooni, et viimase 15 aasta jooksul oleme 65% pealt Euroopa Liidu keskmisest jõudnud 75%-ni, siis me tõesti oma seatud eesmärgini, 110% Euroopa Liidu keskmisest, jõuame 50 aasta pärast. See on natuke liiga pikk periood. Teiseks, oluline teema on lõimumine, sest nii meie sisserändekvoot kui aastate jooksul tehtud kümned erandid tähendavad ikkagi seda, et meil on väga palju võõrpäritolu töötajaid. Aga lõimimises me ei ole olnud edukad. Kohanemisprogrammide pakkumine, keeleõpe – nii nagu eelmisele arupärimisele vastates minister nentis, et tööturuväljavaateid väga selgelt mõjutab eesti keele oskus. Tuleb tunnistada, et me suudamegi tagada teenused Eestis ainult eesti keeles, [hoida] haridus ja tervishoid eestikeelsena. Ja siin tekib selge konflikt sellest, kui meil on väga palju võõrtöölisi, kes ei oska eesti keeles teenust osutada või teenuse saajana nad ei saa aru teenuse osutajast, mis tekitab omamoodi konflikte. Et lõimimises edukas olla, on ilmselt vaja mingisugust käiguvahetust ja sooviksin kuulda, millised on valitsuse plaanid. Kolmandaks toon välja õpirände küsimuse. Vaadates madalat sündimust ja vajadust tööjõu järele, siis OSKA raportis on väga hästi kirjeldatud, kes on need oskustöötajad, kes meil puudu on. Seega võttes välistudengid vajalikele erialadele, andes neile need oskused ja nõudes ka eesti keele omandamist, me saame olenevalt õppekavast kahe, kolme, viie aasta pärast tööturule inimesed, kes saavad eesti keeles teenust osutada ja meie jaoks tööturul vajalikku rolli täita.

Aitäh, hea juhataja! Kiidan juhatuse päevakorra koostamise oskust. Tõesti, nüüd oleme põhjalikult arutanud noorte tööpuudust, mis lööb rekordeid, ja siit saamegi liikuda valitsuse sisserände suurendamise plaanide juurde. See teema oli meil arutlusel kevadistungjärgu lõpus ja tollane arutelu tegelikult oli väga pikk ja põhjalik. Samas kodu- ja töökord näeb ette teatud küsimuste arvu ja kõik teemad, mis puudutavad tootlikkust, õpirännet, välistööjõu ajutisust Eestis, lõimumise toetamist, jäid arutamata. Seetõttu sotsiaaldemokraadid esitasid arupärimise, et neid pooleli jäänud teemasid sügisel edasi käsitleda. Vahepeal on selgunud, et ka sel aastal me teeme sündide osas negatiivse rekordi. Ehk siis see tööjõu olukord kuidagi ei leevene. Tehisaru arenguga on muutunud see, et kui varem tehnoloogia areng võttis ära inimeselt sellised füüsiliselt rasked, rutiinsed tööd ja pigem jäid madalate oskustega, madalama palgaga inimesed töötuks, siis AI areng on toonud kaasa selle, et mitmed sellised tööturule sisenemise ametikohad või ametikohad, mida täitsid kõrgharidusega inimesed – nende ülesanded saab AI-le anda, ükskõik kas me peame silmas raamatupidamist, pressiteadete koostamist või programmijuppide kirjutamist. Seda ei pea tegema enam inimene. Nüüd selles valguses, kuidas valitsus näeb sisserände suurendamise küsimust, kas see on kuidagi neid plaane muutnud või on plaanid selgemaks saanud? Küsimuste vastustes võikski minister eraldi puudutada nelja teemat. Esiteks tootlikkust. Me oleme väike riik ja me peame olema Euroopa Liidu keskmisest paremad. Meil tööjõudu napib. Hinnad on tõusnud juba näiteks toiduainete puhul kõrgemale kui Euroopa Liidu keskmine, tootlikkus mitte. Iseenesest, kui võtta väga pikaajaline perspektiiv, viimased 20 aastat, siis me näeme, et tootlikkus on tõusnud ja me oleme ületanud 75% Euroopa Liidu keskmisest. Samas viimastel aastatel oleme me suhtes Euroopa Liidu keskmisesse tootlikkuses tagasi läinud, mis on ikkagi harukordne. Näiteks kui tervena elatud eluaastad lühenevad, siis see on väga selge ohumärk, et midagi tuleb teha. Sama kehtib ka tootlikkuse kohta. Kui me liigume strateegilisele sihile vastupidises suunas, siis see nõuab tegutsemist. Kuigi minister kevadel võttis sellise positiivse positsiooni, et viimase 15 aasta jooksul oleme 65% pealt Euroopa Liidu keskmisest jõudnud 75%-ni, siis me tõesti oma seatud eesmärgini, 110% Euroopa Liidu keskmisest, me jõuame 50 aasta pärast. See on natuke liiga pikk periood. Teiseks, oluline teema on lõimumine, sest nii meie sisserändekvoot kui aastate jooksul tehtud kümned erandid tähendavad ikkagi seda, et meil on väga palju võõra päritoluga töötajaid. Aga lõimimises me ei ole olnud edukad. Kohanemisprogrammide pakkumine, keeleõpe, ja nii nagu eelmisele arupärimisele vastates minister nentis, et tööturuväljavaateid väga selgelt mõjutab eesti keele oskus. Tuleb tunnistada, et me suudamegi tagada teenused Eestis ainult eesti keeles, [hoida] haridus ja tervishoid eestikeelsena. Ja siin tekib selge konflikt sellest, kui meil on väga palju võõrtöölisi, kes ei oska eesti keeles teenust osutada või teenuse saajana nad ei saa aru teenuse osutajast, mis tekitab omamoodi konflikte. Et lõimimises edukas olla, on ilmselt vaja mingisugust käiguvahetust ja sooviksin kuulda, millised on valitsuse plaanid. Kolmandaks toon välja õpirände küsimuse. Vaadates madalat sündimust ja vajadust tööjõu järele, siis OSKA raportis on väga hästi kirjeldatud, kes on need oskustöötajad, kes meil puudu on. Seega võttes välistudengid vajalikele erialadele, andes neile need oskused ja nõudes ka eesti keele omandamist, me saame olenevalt õppekavast kahe, kolme, viie aasta pärast tööturule inimesed, kes saavad eesti keeles teenust osutada ja meie jaoks tööturul vajalikku rolli täita.

Aitäh, hea juhataja! Kiidan juhatuse päevakorra koostamise oskust. Tõesti, nüüd oleme põhjalikult arutanud noorte tööpuudust, mis lööb rekordeid, ja siit saamegi liikuda valitsuse sisserände suurendamise plaanide juurde. See teema oli meil arutlusel kevadistungjärgu lõpus ja tollane arutelu tegelikult oli väga pikk ja põhjalik. Samas kodu- ja töökord näeb ette teatud küsimuste arvu ja kõik teemad, mis puudutavad tootlikkust, õpirännet, välistööjõu ajutisust Eestis, lõimumise toetamist, jäid arutamata. Seetõttu sotsiaaldemokraadid esitasid arupärimise, et neid pooleli jäänud teemasid sügisel edasi käsitleda. Vahepeal on selgunud, et ka sel aastal me teeme sündide osas negatiivse rekordi. Ehk siis see tööjõu olukord kuidagi ei leevene. Tehisaru arenguga on muutunud see, et kui varem tehnoloogia areng võttis ära inimeselt sellised füüsiliselt rasked, rutiinsed tööd ja pigem jäid madalate oskustega, madalama palgaga inimesed töötuks, siis AI areng on toonud kaasa selle, et mitmed sellised tööturule sisenemise ametikohad või ametikohad, mida täitsid kõrgharidusega inimesed – nende ülesanded saab AI-le anda, ükskõik kas me peame silmas raamatupidamist, pressiteadete koostamist või programmijuppide kirjutamist. Seda ei pea tegema enam inimene. Nüüd selles valguses, kuidas valitsus näeb sisserände suurendamise küsimust, kas see on kuidagi neid plaane muutnud või on plaanid selgemaks saanud? Küsimuste vastustes võikski minister eraldi puudutada nelja teemat. Esiteks tootlikkust. Me oleme väike riik ja me peame olema Euroopa Liidu keskmisest paremad. Meil tööjõudu napib. Hinnad on tõusnud juba näiteks toiduainete puhul kõrgemale kui Euroopa Liidu keskmine, tootlikkus mitte. Iseenesest, kui võtta väga pikaajaline perspektiiv, viimased 20 aastat, siis me näeme, et tootlikkus on tõusnud ja me oleme ületanud 75% Euroopa Liidu keskmisest. Samas viimastel aastatel oleme me suhtes Euroopa Liidu keskmisesse tootlikkuses tagasi läinud, mis on ikkagi harukordne. Näiteks kui tervena elatud eluaastad lühenevad, siis see on väga selge ohumärk, et midagi tuleb teha. Sama kehtib ka tootlikkuse kohta. Kui me liigume strateegilisele sihile vastupidises suunas, siis see nõuab tegutsemist. Kuigi minister kevadel võttis sellise positiivse positsiooni, et viimase 15 aasta jooksul oleme 65% pealt Euroopa Liidu keskmisest jõudnud 75%-ni, siis me tõesti oma seatud eesmärgini, 110% Euroopa Liidu keskmisest, jõuame 50 aasta pärast. See on natuke liiga pikk periood. Teiseks, oluline teema on lõimumine, sest nii meie sisserändekvoot kui aastate jooksul tehtud kümned erandid tähendavad ikkagi seda, et meil on väga palju võõra päritoluga töötajaid. Aga lõimimises me ei ole olnud edukad. Kohanemisprogrammide pakkumine, keeleõpe – nii nagu eelmisele arupärimisele vastates minister nentis, et tööturuväljavaateid väga selgelt mõjutab eesti keele oskus. Tuleb tunnistada, et me suudamegi tagada teenused Eestis ainult eesti keeles, [hoida] haridus ja tervishoid eestikeelsena. Ja siin tekib selge konflikt sellest, kui meil on väga palju võõrtöölisi, kes ei oska eesti keeles teenust osutada või teenuse saajana nad ei saa aru teenuse osutajast, mis tekitab omamoodi konflikte. Et lõimimises edukas olla, on ilmselt vaja mingisugust käiguvahetust ja sooviksin kuulda, millised on valitsuse plaanid. Kolmandaks toon välja õpirände küsimuse. Vaadates madalat sündimust ja vajadust tööjõu järele, siis OSKA raportis on väga hästi kirjeldatud, kes on need oskustöötajad, kes meil puudu on. Seega võttes välistudengid vajalikele erialadele, andes neile need oskused ja nõudes ka eesti keele omandamist, me saame olenevalt õppekavast kahe, kolme, viie aasta pärast tööturule inimesed, kes saavad eesti keeles teenust osutada ja meie jaoks tööturul vajalikku rolli täita.

Teie aeg!

Ootan ministrilt sisulisi vastuseid ja head arutelu. Aitäh!

Nüüd saab arupärimisele vastama tulla majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad, kolleegid! Küsimusi oli palju, aega on vähem. Ma proovin nii palju ja kiiresti vastata kui võimalik. Esimene küsimus: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet ning millist tuge pakute välistöötajatele kohanemiseks? Eestis pakuvad välistöötajatele kohanemistoetust päris mitmed asutused, sealhulgas Work in Estonia, kelle teenuste hulka kuuluvad migratsiooninõustamine, karjäärinõustamine, keelekohvikud, kaaslaste programmid ja nii edasi. Ka Kultuuriministeerium on arendanud välja erinevaid integratsiooni toetavaid teenuseid, samuti ka integratsiooni sihtasutus ja mitmed teised. Tulenevalt julgeolekuolukorrast, sõjast Ukrainas, me teame, et viimastel aastatel me oleme väga palju kogu ühiskonnana toetanud sõjapõgenike siia integreerimist Ukrainast. Näiteks Eurobarometeri 2024. aasta andmetel toetas Ukrainast pärit sõjapõgenike vastuvõtmist 60–63% elanikest, eestlaste seas oli see koguni 72%. Mis ma sellega öelda tahan? Ma arvan, et meil üldiselt ühiskonnas on vastuvõtuvõime hea, kuid ilmselgelt erinevatel integratsiooniprogrammidel alati arenguruumi on. Tihti on selleks erinevad eelarvamused. Kindlasti mure, mida me näeme, on keelebarjäär ja mitte ainult väljastpoolt Eestit tulnutele, vaid, nagu ma enne arupärimisele vastates ütlesin, me näeme seda ka töötukassa koolitustest. Keelekoolitus on üks koolitusi, mida väga palju võetakse, on see eesti keele koolitus või samamoodi [on populaarne] ka erinevate baasdigioskuste, -pädevuste koolitamine. Siia tulnud välistöötajad või siin pikaajaliselt elanud inimesed saaksid siis kvaliteetseid oskusi, et tööturul hakkama saada. Küsimus nr 2 oli meie riigi tootlikkuse kohta. Ja küsimus oli: kuidas aitab keskmise palgaga välistöötaja ja tema pereliikmete, kes ilmselt teevad madalama palgaga tööd, senisest suurem Eestisse lubamine tõsta tootlikkust? Esiteks, kindlasti prioriteet ei ole madala palgaga või kehva väljaõppega inimeste siia toomine. Meie prioriteet on, et nad hõivaksid just need ametikohad, mis loovad suuremat lisandväärtust, ja seeläbi aitaksid reaalselt tõsta kogu majanduse tootlikkust. Me oleme oskustööjõu erandis just rõhunud kvalifitseeritud spetsialistidele, mitte lihttöötajatele. Me lähtume OSKA raportist, mille siin ka eelkõneleja välja tõi. See on üks alusdokument, mis vaatab meie tööjõuturgu pikemas vaates, et kus on meil reaalselt töötajaid puudu. Ehk siis me räägime sellest, et isegi kui kõik meie inimesed, kes täna tööd otsivad või praegu õpivad, läheksid erinevatesse töötlevatesse sektoritesse tööle, siis kui me soovime vajalikku kasvu, ikka jääb natukene puudu. Siin oli ka eeldus, et pereliikmed teevad ilmselt madalama oskusega tööd. Sellesama OSKA uuringu järgi pereliikmetest, kes Eestisse kaasa tulevad, töötab vaid 16% pererände alusel saabunuid lihttöödel. Ehk siis see üldistus, mis küsimuses kahjuks tehti, et nad pigem ja peamiselt töötavad madalapalgalisel tööl, meie õnneks kuidagi tõele ei vasta. Kui spetsialistiga tuleb pereliige kaasa, siis tuleb välja, et ta on tõenäoliselt ka ise spetsialist ja töötab ka spetsialistivaldkonnas, mis on väga positiivne. Küsimus oli, kuidas me liigume kõrgema tootlikkuse suunas. On väga hea meel – kindlasti ei ole see ainult minu, vaid ka varasemate ministrite ja valitsuste ülesanne olnud –, et Eesti majanduses just sel kümnendil on kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika‑ ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid. Ja samal ajal keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud. Statistikaamet on selle andmestiku välja toonud. Kõige enam on hõive kasvanud teadmusmahukate turuteenuste tegevusaladel: programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevad äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid ja nii edasi. Ehk need numbrid konkreetselt ja selgelt näitavad, et meie tööjõuturg on aina kõrgema lisandväärtuse suunas liikumas, mida, ma arvan, me kõik siin saalis ja ühiskonnas soovime. Kolmas küsimus: OSKA 2025. aasta uuringus välistööjõuvajaduste kohta aastani 203[5] leiti, et puudu on umbes 700 oskustöötajat. Samal ajal aga jõudis valitsus Rootsi valitsusega kokkuleppele Rootsi vangide Tartu vanglasse toomises. Välisvangid annavad 400 Eesti inimesele valvamistööd, aga sisse toome 700 oskustöölist, et töökäte puudust leevendada. Kas teie meelest on see pikaajaliselt Eesti majanduskasvu tagav mõistlik plaan? Siin on täitsa mitu erinevat küsimust. Esiteks, nagu ma ütlesin, me räägime OSKA [uuringule tuginedes] tööjõuvajadusest Eesti inimestele täiendavalt. Ühegi Eesti inimese arvelt kedagi siia ei tooda ja ka ettevõtjad on nii omavahelistes kohtumistes kui ka meedias avalikult öelnud, et nende esimene eelistus on alati Eesti inimene. Pole paberimajandust, töökohta integreerimist ja nii edasi. Lihtsalt Eesti inimesi hetkel mingites valdkondades on puudu. Valitsuse esmane prioriteet ilmselgelt on meie enda inimeste ja noorte kutsekvalifikatsiooni tõstmine läbi haridusreformide. Ma siin enne pikemalt kirjeldasin, et töötukassa strateegiline suund on oskuste ja kvalifikatsioonitaseme tõstmine. Mis puudutab koostööd rootslastega ja Rootsi valitsusega, siis ma arvan, et see koostöö, mida me NATO-liitlastega ja üldse oma naabrite liitlastega teeme, nii heas kui halvas, on väga-väga tänuväärne. Kui meil on vangla, mis on tühjenemas, mille tõttu me peaks selle konserveerima, täiendavaid kulusid ühiskonnas kandma, siis on meil võimalus turvaliselt ja igasuguseid riske maandades võimalik kolleegidele Rootsis appi tulla, kelle laevad muide käisid ka Soome lahte turvamas, kui oli kaablite mure. Üldiselt sõbrad ja liitlased teevadki heas usus koostööd ja kui kuskil on kellelgi vahendeid niimoodi, et meie ühiskonna turvalisus mitte kuidagi sellest ei kannata ja me saame liitlaste ja sõpradega head koostööd teha, siis ma arvan, et see on väga hea näide. Ja kui tuua näide, et Tartusse tekib juurde 400 töökohta täisjõus meestele-naistele, siis see kindlasti on ka kohalikule regioonile positiivne. Selles mõttes, et nii turvalisus tõuseb kui ka tervikuna tööhõive saab kasvada. Ma kuidagi ei vastandaks ühte ega teist. Neljas küsimus oli, milliste oskuste ja kvalifikatsioonide puhul oleks OSKA hinnatud töötajate puuduse lahendamiseks võimalik kohalikku tööjõudu koolitada, ümberõpet toetada. Esimene asi, mis OSKA analüüsidest välja tuleb, mida ma ka enne mainisin, ja tegelikult tuleb välja ka PIAAC uuringust, on kohalike inimeste digipädevuse ja üldse digioskuste arendamine, eriti vanemaealiste puhul tuli see välja. Sellega tulebki süstemaatiliselt tegeleda. Kui PISA testides me näeme, et meie noored on erinevates õppeainetes maailma tipus, siis näiteks vanemaealistel on kindlasti vaja digipädevusi kasvatada. Nagu ma enne ütlesin, me näeme, et teenusmajanduses on meil väga [suur digilahenduste] kasv just kõrgema palgaga [töökohtadel]. Seal on väga selgelt vaja ka vähemalt minimaalsel tasemel digioskusi, digipädevusi. See on vajalik. Samamoodi on vaja teha ka Haridus- ja Teadusministeeriumi täiendkoolitusi, [sealhulgas] on vaja vaadata, millised on meie tööandjate reaalsed vajadused. Nagu ma ütlesin, meil on suurusjärk 45 000 inimest täna kahjuks töötud. Iga inimese, kelle me saame töötusest tagasi tööturule, on nii sellele inimesele kui ka ühiskonnale hea. Meil on töötukassa nõukogus eraldi strateegiline suund võetud: meie töötute oskuste arendamine koostöös tööandjatega, [et välja selgitada,] milliseid oskusi ja koolitusi on täiendavalt vaja, et neid inimesi saaks päriselt tööle rakendada. Nii. Viies küsimus: miks puuduvaid töökäsi õpirände kaudu ei tagata? Võtame välistudengeid meie tööturul vajalikele erialadele, õppeperioodil õpivad noored eesti keelt ja pärast lõpetamist saaksid liituda tööturuga. Nõus! Aga siin on oluline ka seda arvestada, et kõrgkoolide eesmärk on laiem kui ainult tööjõuvajaduste täitmine, nad arendavad ka teadust, teadmuspõhist ühiskonda. Samas õpirände kaudu tööturule sisenemine ongi üks kõige sujuvamaid ja paremini integreerivaid teid üldse. Eestis õppivatel välisüliõpilastel on tasemeõppe tõttu ka kohustus läbida eesti keele kursuseid, mis toetab nende võimalikku pikemat püsimajäämist Eestisse ja tööle asumist. Lisaks tutvustab Work in Estonia tudengitele töötamis- ja elamisvõimalusi ning abistab neid ka reaalses, elulises, praktilises pooles, kui nad soovivad pärast õpinguid Eestisse jääda. Kõik on eeldusel, et selleks on olemas tahe. Lõplik otsus sõltub siiski tudengi enda isiklikest eelistustest, kas ta tahab Eestisse jääda või ta näeb enda tulevikku kuskil mujal. Kuues küsimus. 19. mail vastates kinnitasite, et üks kümnest või üks viiest võõrtöötajast võtab kaasa abikaasa või lapse ning inimene lahkub, kui ta tööleping lõpeb. Millistest kolmandatest riikidest on siia tulevad töötajad? Kui suur on olnud pereränne Eestisse viimasel kümnel aastal ning milline osa Eestisse tööle tulnud kolmandate riikide kodanikest on siia jäänud? Hinnanguliselt on Eestis hetkel 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad ning kellest 17% on tippspetsialistid, 54% oskustöötajad, 23% lihttöölised ja 6%-l on ametiala jäänud märkimata. Kõige enam on Eestis tööturul Ukraina kodanikke: üle poole. Aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid 55% Ukraina kodakondsusega, sealjuures üle 85% neist rändas Eestisse pärast sõja aktiivset perioodi. Ilmselgelt Venemaa ja Valgevene kodakondsusega töötajate arv on viimastel aastatel vähenenud. Suurenenud on Moldovast pärit hõivatute arv. Ülejäänud – mida on siin ka ette heidetud ja millega hirmutatud –, nn stan-riikidest, Aafrika riikidest [pärit töötajate] arvud on võrreldes muude [riikide arvudega] väga väikesed: need on kolme protsendipunkti juures ehk 1000 pluss-miinus juures. Ma ei hakka kõiki neid ette lugema, aga kui huvi on, siis kindlasti hea meelega saadan. Nii. Pererände alusel, oli ka küsimus, on Eestis circa 6900 inimest. Ehk kui kokku oli tähtajalise [loaga] 50 900, pererändega 6900, siis kiire arvutus ütleb, et see on natuke üle 10%, paariteist protsendi juures, nagu ka statistilised PPA-lt saadud andmed [kinnitavad]. Pererändega ei tule mitmetes kordades inimesi kaasa, nagu vahepeal üritati hirmutada. Ja eriti oskustöötajatest, nagu ka ettevõtjad on rääkinud, on väga mitmed need, kes tegutsevad siin, õpetavad-koolitavad Eesti inimesi välja, tänu millele Eesti inimesed saavad kõrgema kvalifikatsiooni. Magnetic MRO juht rääkis sellest meedias väga pikalt, kuidas nemad on tänu sellele saanud enda ärimudeli toimima ja Eesti inimesed [saanud] palju kõrgema palgaga töökohti. Incap Saaremaal – ma peast ei mäleta kõiki neid, aga neid tööstusettevõtted on väga palju, kes ütlevad, kuidas sellest süsteemist on neile kasu olnud. Ja need olidki vist kõik küsimused. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad, kolleegid! Küsimusi oli palju, aega on vähe. Ma proovin nii palju ja kiiresti vastata kui võimalik. Esimene küsimus: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet ning millist tuge pakute välistöötajatele kohanemiseks? Eestis pakuvad välistöötajatele kohanemistoetust päris mitmed asutused, sealhulgas Work in Estonia, kelle teenuste hulka kuuluvad migratsiooninõustamine, karjäärinõustamine, keelekohvikud, kaaslaste programmid ja nii edasi. Ka Kultuuriministeerium on arendanud välja erinevaid integratsiooni toetavaid teenuseid, samuti ka integratsiooni sihtasutus ja mitmed teised. Tulenevalt julgeolekuolukorrast, sõjast Ukrainas, me teame, et viimastel aastatel me oleme väga palju kogu ühiskonnana toetanud sõjapõgenike siia integreerimist Ukrainast. Näiteks Eurobarometeri 2024. aasta andmetel toetas Ukrainast pärit sõjapõgenike vastuvõtmist 60–63% elanikest, eestlaste seas oli see koguni 72%. Mis ma sellega öelda tahan? Ma arvan, et meil üldiselt ühiskonnas on vastuvõtuvõime hea, kuid ilmselgelt erinevatel integratsiooniprogrammidel alati arenguruumi on. Tihti on selleks erinevad eelarvamused. Kindlasti mure, mida me näeme, on keelebarjäär ja mitte ainult väljastpoolt Eestit tulnutele, vaid, nagu ma enne arupärimisele vastates ütlesin, me näeme seda ka töötukassa koolitustest. Keelekoolitus on üks koolitusi, mida väga palju võetakse, on see eesti keele koolitus või samamoodi [on populaarne] ka erinevate baasdigioskuste, -pädevuste koolitamine. Siia tulnud välistöötajad või siin pikaajaliselt elanud inimesed saaksid siis kvaliteetseid oskusi, et tööturul hakkama saada. Küsimus nr 2 oli meie riigi tootlikkuse kohta. Ja küsimus oli: kuidas aitab keskmise palgaga välistöötaja ja tema pereliikmete, kes ilmselt teevad madalama palgaga tööd, senisest suurem Eestisse lubamine tõsta tootlikkust? Esiteks, kindlasti prioriteet ei ole madala palgaga või kehva väljaõppega inimeste siia toomine. Meie prioriteet on, et nad hõivaksid just need ametikohad, mis loovad suuremat lisandväärtust ja seeläbi aitavad reaalselt tõsta kogu majanduse tootlikkust. Me oleme oskustööjõu erandis just rõhunud kvalifitseeritud spetsialistidele, mitte lihttöötajatele. Me lähtume OSKA raportist, mille siin ka eelkõneleja välja tõi. See on üks alusdokument, mis vaatab meie tööjõuturgu pikemas vaates, et kus on meil reaalselt töötajaid puudu. Ehk siis me räägime sellest, et isegi kui kõik meie inimesed, kes täna tööd otsivad või praegu õpivad, läheksid erinevatesse töötlevatesse sektoritesse tööle, siis kui me soovime vajalikku kasvu, ikka jääb natukene puudu. Siin oli ka eeldus, et pereliikmed teevad ilmselt madalama oskusega tööd. Sellesama OSKA uuringu järgi pereliikmetest, kes Eestisse kaasa tulevad, töötab vaid 16% pererände alusel saabunuid lihttöödel. Ehk siis see üldistus, mis küsimuses kahjuks tehti, et nad pigem ja peamiselt töötavad madalapalgalisel tööl, meie õnneks kuidagi tõele ei vasta. Kui spetsialistiga tuleb pereliige kaasa, siis tuleb välja, et ta on tõenäoliselt ka ise spetsialist ja töötab spetsialistivaldkonnas, mis on väga positiivne. Küsimus oli, kuidas me liigume kõrgema tootlikkuse suunas. On väga hea meel – kindlasti ei ole see ainult minu, vaid ka varasemate ministrite ja valitsuste ülesanne olnud –, et Eesti majanduses just sel kümnendil on kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika‑ ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid. Ja samal ajal keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud. Statistikaamet on selle andmestiku välja toonud. Kõige enam on hõive kasvanud teadmusmahukate turuteenuste tegevusaladel: programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevad äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid ja nii edasi. Ehk need numbrid konkreetselt ja selgelt näitavad, et meie tööjõuturg on aina kõrgema lisandväärtuse suunas liikumas, mida, ma arvan, me kõik siin saalis ja ühiskonnas soovime. Kolmas küsimus: OSKA 2025. aasta uuringus välistööjõuvajaduste kohta aastani 203[5] leiti, et puudu on umbes 700 oskustöötajat. Samal ajal aga jõudis valitsus Rootsi valitsusega kokkuleppele Rootsi vangide Tartu vanglasse toomises. Välisvangid annavad 400 Eesti inimesele valvamistööd, aga sisse toome 700 oskustöölist, et töökäte puudust leevendada. Kas teie meelest on see pikaajaliselt Eesti majanduskasvu tagav mõistlik plaan? Siin on täitsa mitu erinevat küsimust. Esiteks, nagu ma ütlesin, me räägime OSKA [uuringule tuginedes] tööjõuvajadusest Eesti inimestele täiendavalt. Ühegi Eesti inimese arvelt kedagi siia ei tooda ja ka ettevõtjad on nii omavahelistes kohtumistes kui ka meedias avalikult öelnud, et nende esimene eelistus on alati Eesti inimene. Pole paberimajandust, töökohta integreerimist ja nii edasi. Lihtsalt Eesti inimesi hetkel mingites valdkondades on puudu. Valitsuse esmane prioriteet ilmselgelt on meie enda inimeste ja noorte kvalifikatsiooni tõstmine haridusreformide kaudu. Ma siin enne pikemalt kirjeldasin, et töötukassa strateegiline suund on oskuste ja kvalifikatsioonitaseme tõstmine. Mis puudutab koostööd rootslastega ja Rootsi valitsusega, siis ma arvan, et see koostöö, mida me NATO-liitlastega ja üldse oma naabrite, liitlastega teeme, nii heas kui halvas, on väga-väga tänuväärne. Kui meil on vangla, mis on tühjenemas, mille tõttu me peaks selle konserveerima, täiendavaid kulusid ühiskonnas kandma, siis nüüd on meil võimalik turvaliselt ja igasuguseid riske maandades appi tulla kolleegidele Rootsis, kelle laevad, muide, käisid ka Soome lahte turvamas, kui oli kaablite mure. Üldiselt sõbrad ja liitlased teevadki heas usus koostööd ja kui kuskil on kellelgi vahendeid niimoodi, et meie ühiskonna turvalisus mitte kuidagi sellest ei kannata ja me saame liitlaste ja sõpradega head koostööd teha, siis ma arvan, et see on väga hea näide. Ja kui Tartusse tekib juurde 400 töökohta täisjõus meestele-naistele, siis see kindlasti on ka kohalikule regioonile positiivne. Selles mõttes, et nii turvalisus tõuseb kui ka tervikuna tööhõive saab kasvada. Ma kuidagi ei vastandaks ühte ega teist. Neljas küsimus oli, milliste oskuste ja kvalifikatsioonide puhul oleks OSKA hinnatud töötajate puuduse lahendamiseks võimalik kohalikku tööjõudu koolitada, ümberõpet toetada. Esimene asi, mis OSKA analüüsidest välja tuleb, mida ma ka enne mainisin, ja tegelikult tuleb välja ka PIAAC uuringust, on kohalike inimeste digipädevuse ja üldse digioskuste arendamine, eriti vanemaealiste puhul tuli see välja. Sellega tulebki süstemaatiliselt tegeleda. Kui PISA testidest me näeme, et meie noored on erinevates õppeainetes maailma tipus, siis näiteks vanemaealistel on kindlasti vaja digipädevusi kasvatada. Nagu ma enne ütlesin, me näeme, et teenusmajanduses on meil väga suur kasv just kõrgema palga [saajate seas]. Seal on väga selgelt vaja ka vähemalt minimaalsel tasemel digioskusi, digipädevusi. See on vajalik. Samamoodi on vaja Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu teha täiendkoolitusi, [seejuures] on vaja vaadata, millised on meie tööandjate reaalsed vajadused. Nagu ma ütlesin, meil on suurusjärk 45 000 inimest praegu kahjuks töötud. Iga inimese, kelle me saame töötusest tagasi tööturule, on nii sellele inimesele kui ka ühiskonnale hea. Meil on töötukassa nõukogus eraldi strateegiline suund võetud: meie töötute oskuste arendamine koostöös tööandjatega, [et välja selgitada,] milliseid oskusi ja koolitusi on täiendavalt vaja, et neid inimesi saaks päriselt tööle rakendada. Viies küsimus: miks puuduvaid töökäsi õpirände kaudu ei tagata? Võtame välistudengeid meie tööturul vajalikele erialadele, õppeperioodil õpivad noored eesti keelt ja pärast lõpetamist saaksid liituda tööturuga. Nõus! Aga siin on oluline arvestada seda, et kõrgkoolide eesmärk on laiem kui ainult tööjõuvajaduste täitmine, nad arendavad ka teadust, teadmuspõhist ühiskonda. Samas õpirände kaudu tööturule sisenemine ongi üks kõige sujuvamaid ja paremini integreerivaid teid üldse. Eestis õppivatel välisüliõpilastel on tasemeõppe tõttu ka kohustus läbida eesti keele kursuseid, mis toetab nende võimalikku pikemat püsimajäämist Eestisse ja tööle asumist. Lisaks tutvustab Work in Estonia tudengitele töötamis- ja elamisvõimalusi ning abistab neid ka reaalse, elulise, praktilise poole pealt, kui nad soovivad pärast õpinguid Eestisse jääda. Kõik on eeldusel, et selleks on olemas tahe. Lõplik otsus sõltub siiski tudengi enda isiklikest eelistustest, kas ta tahab Eestisse jääda või ta näeb enda tulevikku kuskil mujal. Kuues küsimus. 19. mail vastates kinnitasite, et üks kümnest või üks viiest võõrtöötajast võtab kaasa abikaasa või lapse ning inimene lahkub, kui ta tööleping lõpeb. Millistest kolmandatest riikidest on siia tulevad töötajad? Kui suur on olnud pereränne Eestisse viimasel kümnel aastal ning milline osa Eestisse tööle tulnud kolmandate riikide kodanikest on siia jäänud? Hinnanguliselt on Eestis hetkel 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad ning kellest 17% on tippspetsialistid, 54% oskustöötajad, 23% lihttöölised ja 6%-l on ametiala jäänud märkimata. Kõige enam on Eestis tööturul Ukraina kodanikke: üle poole. Aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid 55% Ukraina kodakondsusega, sealjuures üle 85% neist rändas Eestisse pärast sõja aktiivset perioodi. Ilmselgelt Venemaa ja Valgevene kodakondsusega töötajate arv on viimastel aastatel vähenenud. Suurenenud on Moldovast pärit hõivatute arv. Ülejäänud – mida on siin ka ette heidetud ja millega hirmutatud –, nn stan-riikidest, Aafrika riikidest [pärit töötajate] arvud on võrreldes muude [riikide arvudega] väga väikesed: need on kolme protsendipunkti juures ehk 1000 pluss-miinus juures. Ma ei hakka kõiki neid ette lugema, aga kui huvi on, siis kindlasti hea meelega saadan. Nii. Pererände alusel – oli ka küsimus – on Eestis circa 6900 inimest. Ehk kui kokku oli tähtajalise [loaga] 50 900, pererändega 6900, siis kiire arvutus ütleb, et see on natuke üle 10%, paariteist protsendi juures, nagu ka statistilised PPA-lt saadud andmed [kinnitavad]. Pererändega ei tule mitmetes kordades inimesi kaasa, nagu vahepeal üritati hirmutada. Ja eriti oskustöötajatest, nagu ka ettevõtjad on rääkinud, on väga mitmed need, kes tegutsevad siin, õpetavad-koolitavad Eesti inimesi välja, tänu millele Eesti inimesed saavad kõrgema kvalifikatsiooni. Magnetic MRO juht rääkis sellest meedias väga pikalt, kuidas nemad on tänu sellele saanud enda ärimudeli toimima ja Eesti inimesed [saanud] palju kõrgema palgaga töökohti. Incap Saaremaal – ma peast ei mäleta kõiki neid, aga neid tööstusettevõtted on väga palju, kes ütlevad, kuidas sellest süsteemist on neile kasu olnud. Ja need olidki vist kõik küsimused. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad, kolleegid! Küsimusi oli palju, aega on vähe. Ma proovin nii palju ja kiiresti vastata kui võimalik. Esimene küsimus. "[---] Milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtuvõimet ning millist tuge pakute välistöötajatele kohanemiseks?" Eestis pakuvad välistöötajatele kohanemistoetust päris mitmed asutused, sealhulgas Work in Estonia, kelle teenuste hulka kuuluvad migratsiooninõustamine, karjäärinõustamine, keelekohvikud, kaaslaste programmid ja nii edasi. Ka Kultuuriministeerium on arendanud välja erinevaid integratsiooni toetavaid teenuseid, samuti ka Integratsiooni Sihtasutus ja mitmed teised. Tulenevalt julgeolekuolukorrast, sõjast Ukrainas, me teame, et viimastel aastatel me oleme väga palju kogu ühiskonnana toetanud sõjapõgenike siia integreerimist Ukrainast. Näiteks Eurobaromeetri 2024. aasta andmetel toetas Ukrainast pärit sõjapõgenike vastuvõtmist 60–63% elanikest, eestlaste seas oli see koguni 72%. Mis ma sellega öelda tahan? Ma arvan, et meil üldiselt ühiskonnas on vastuvõtuvõime hea, kuid ilmselgelt erinevatel integratsiooniprogrammidel alati arenguruumi on. Tihti on selleks erinevad eelarvamused. Kindlasti mure, mida me näeme, on keelebarjäär ja mitte ainult väljastpoolt Eestit tulnutele, vaid, nagu ma enne arupärimisele vastates ütlesin, me näeme seda ka töötukassa koolitustest. Üks koolitusi, mida väga palju võetakse, on eesti keele koolitus. Samamoodi on [populaarsed] koolitused baasdigioskuste ja -pädevuste omandamiseks. Siia tulnud välistöötajad või siin pikaajaliselt elanud inimesed saaksid siis kvaliteetseid oskusi, et tööturul hakkama saada. Küsimus nr 2 oli meie riigi tootlikkuse kohta. Ja küsimus oli: "[---] Kuidas aitab keskmise palgaga välistöötaja ja tema pereliikmete, kes ilmselt teevad madalama palgaga tööd, senisest suurem Eestisse lubamine tõsta tootlikkust?" Esiteks, kindlasti prioriteet ei ole madala palgaga või kehva väljaõppega inimeste siia toomine. Meie prioriteet on, et nad hõivaksid just need ametikohad, mis loovad suuremat lisandväärtust ja seeläbi aitavad reaalselt tõsta kogu majanduse tootlikkust. Me oleme oskustööjõu erandis just rõhunud kvalifitseeritud spetsialistidele, mitte lihttöötajatele. Me lähtume OSKA raportist, mille siin ka eelkõneleja välja tõi. See on üks alusdokument, mis vaatab meie tööjõuturgu pikemas vaates, et kus on meil reaalselt töötajaid puudu. Ehk siis me räägime sellest, et isegi kui kõik meie inimesed, kes täna tööd otsivad või praegu õpivad, läheksid erinevatesse töötlevatesse sektoritesse tööle, siis kui me soovime vajalikku kasvu, ikka jääb natukene puudu. Siin oli ka eeldus, et pereliikmed teevad ilmselt [vähem] oskusi [nõudvat] tööd. Sellesama OSKA uuringu järgi pereliikmetest, kes Eestisse kaasa tulevad, töötab vaid 16% lihttöödel. Ehk siis see üldistus, mis küsimuses kahjuks tehti, et nad pigem ja peamiselt töötavad madalapalgalisel tööl, meie õnneks kuidagi tõele ei vasta. Kui spetsialistiga tuleb pereliige kaasa, siis tuleb välja, et ta on tõenäoliselt ka ise spetsialist ja töötab spetsialistivaldkonnas, mis on väga positiivne. Küsimus oli, kuidas me liigume kõrgema tootlikkuse suunas. On väga hea meel – kindlasti ei ole see ainult minu, vaid ka varasemate ministrite ja valitsuste ülesanne olnud –, et Eesti majanduses just sel kümnendil on kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika‑ ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid. Ja samal ajal keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud. Statistikaamet on selle andmestiku välja toonud. Kõige enam on hõive kasvanud teadmusmahukate turuteenuste tegevusaladel: programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevad äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid ja nii edasi. Ehk need numbrid konkreetselt ja selgelt näitavad, et meie tööjõuturg on aina kõrgema lisandväärtuse suunas liikumas, mida, ma arvan, me kõik siin saalis ja ühiskonnas soovime. Kolmas küsimus. "OSKA 2025. aasta uuringu välistööjõu vajaduste kohta aastani 2035 leidis, et tööturul on igal aastal puudu on umbes 700 oskustöötajat. Samas vahepeal jõudis valitsus Rootsiga kokkuleppele Rootsi vangide Tartu vanglasse toomises. Välisvangid annavad 400 Eesti inimesele valvamistööd, aga sisse toome 700 oskustöölist, et töökäte puudust leevendada. Kas Teie meelest on see pikaajaliselt Eesti majanduskasvu tagav mõistlik plaan?" Siin on täitsa mitu erinevat küsimust. Esiteks, nagu ma ütlesin, me räägime OSKA [uuringule tuginedes], et meil on peale Eesti inimeste vaja tööjõudu veel [lisaks]. Ühegi Eesti inimese arvelt kedagi siia ei tooda ja ka ettevõtjad on nii omavahelistel kohtumistel kui ka meedias avalikult öelnud, et nende esimene eelistus on alati Eesti inimene. Pole paberimajandust, töökohta integreerimist ja nii edasi. Lihtsalt Eesti inimesi hetkel mingites valdkondades on puudu. Valitsuse esmane prioriteet ilmselgelt on meie enda inimeste ja noorte kvalifikatsiooni tõstmine haridusreformide kaudu. Ma siin enne pikemalt kirjeldasin, et töötukassa strateegiline suund on oskuste ja kvalifikatsioonitaseme tõstmine. Mis puudutab koostööd rootslastega ja Rootsi valitsusega, siis ma arvan, et see koostöö, mida me NATO-liitlastega ja üldse oma naabrite, liitlastega teeme, nii heas kui halvas, on väga-väga tänuväärne. Kui meil on vangla, mis on tühjenemas, mille tõttu me peaks selle konserveerima, täiendavaid kulusid ühiskonnas kandma, siis nüüd on meil võimalik turvaliselt ja igasuguseid riske maandades appi tulla kolleegidele Rootsis, kelle laevad, muide, käisid ka Soome lahte turvamas, kui oli kaablite mure. Üldiselt sõbrad ja liitlased teevadki heas usus koostööd ja kui kuskil on kellelgi vahendeid niimoodi, et meie ühiskonna turvalisus mitte kuidagi sellest ei kannata ja me saame liitlaste ja sõpradega head koostööd teha, siis ma arvan, et see on väga hea näide. Ja kui Tartusse tekib juurde 400 töökohta täisjõus meestele-naistele, siis see kindlasti on ka kohalikule regioonile positiivne. Selles mõttes, et nii turvalisus tõuseb kui ka tervikuna tööhõive saab kasvada. Ma kuidagi ei vastandaks ühte ega teist. Neljas küsimus. "Milliste oskuste ja kvalifikatsioonide puhul oleks OSKA hinnatud töötajate puuduse lahendamiseks võimalik kohalikku tööjõudu koolitada, ümberõpet toetada?" Esimene asi, mis OSKA analüüsidest välja tuleb, mida ma ka enne mainisin, ja tegelikult tuleb välja ka PIAAC uuringust, on kohalike inimeste digipädevusi ja üldse digioskuste arendamine, eriti vanemaealiste puhul tuli see välja. Sellega tulebki süstemaatiliselt tegeleda. Kui PISA testidest me näeme, et meie noored on erinevates õppeainetes maailma tipus, siis näiteks vanemaealistel on kindlasti vaja digipädevusi [arendada]. Nagu ma enne ütlesin, me näeme, et teenusmajanduses kasvab [kiiresti] just kõrgema palgaga [ametikohtade] osakaal. Seal on väga selgelt vaja ka vähemalt minimaalsel tasemel digioskusi, digipädevusi. See on vajalik. Samamoodi on vaja Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu teha täiendkoolitusi, [seejuures] on vaja vaadata, millised on meie tööandjate reaalsed vajadused. Nagu ma ütlesin, meil on suurusjärgus 45 000 inimest praegu kahjuks töötud. Kui me saame inimesi tagasi tööturule, siis see on hea nii nendele inimestele kui ka ühiskonnale. Meil on töötukassa nõukogus eraldi strateegiline suund võetud: meie töötute oskuste arendamine koostöös tööandjatega, [et välja selgitada,] milliseid oskusi ja koolitusi on täiendavalt vaja, et neid inimesi saaks päriselt tööle rakendada. Viies küsimus. "Miks puuduvaid töökäsi õpirände kaudu ei tagata – võtame välistudengeid meie tööturul vajalikele erialadele, õppeperioodil õpivad noored eesti keelt ja pärast lõpetamist saaksid liikuda tööturule?" Nõus! Aga siin on oluline arvestada seda, et kõrgkoolide eesmärk on laiem kui ainult tööjõuvajaduste täitmine, nad arendavad ka teadust, teadmuspõhist ühiskonda. Samas õpirände kaudu tööturule sisenemine ongi üks kõige sujuvamaid ja paremini integreerivaid teid üldse. Eestis õppivatel välisüliõpilastel on tasemeõppe tõttu ka kohustus läbida eesti keele kursuseid, mis toetab nende võimalikku pikemat püsimajäämist Eestisse ja tööle asumist. Lisaks tutvustab Work in Estonia tudengitele töötamis- ja elamisvõimalusi ning abistab neid ka reaalse, elulise, praktilise poole pealt, kui nad soovivad pärast õpinguid Eestisse jääda. Seda kõike tehakse eeldusel, et selleks on olemas tahe. Lõplik otsus sõltub siiski tudengi enda isiklikest eelistustest, kas ta tahab Eestisse jääda või ta näeb enda tulevikku kuskil mujal. Kuues küsimus. "19. mail vastates kinnitasite, et üks kümnest või üks viiest võõrtöötajast võtab kaasa abikaasa või lapse ning inimene lahkub, kui ta tööleping lõpeb. Millistest kolmandatest riikidest on siia tulevad töötajad? Kui suur on olnud pereränne Eestisse viimasel kümnel aastal ning milline osa Eestisse tööle tulnud kolmandate riikide kodanikest on siia jäänud?" Hinnanguliselt on Eestis hetkel 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad ning kellest 17% on tippspetsialistid, 54% oskustöötajad, 23% lihttöölised ja 6%-l on ametiala jäänud märkimata. Kõige enam on Eestis tööturul Ukraina kodanikke: üle poole. Aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid 55% Ukraina kodakondsusega, sealjuures üle 85% neist rändas Eestisse pärast sõja aktiivse perioodi [algust]. Ilmselgelt on Venemaa ja Valgevene kodakondsusega töötajate arv viimastel aastatel vähenenud. Suurenenud on Moldovast pärit hõivatute arv. Ülejäänud – mida on siin ka ette heidetud ja millega hirmutatud –, niinimetatud stan-riikidest, Aafrika riikidest [pärit töötajate] arvud on võrreldes muude [riikide arvudega] väga väikesed: need on kolme protsendipunkti juures ehk 1000 pluss-miinus juures. Ma ei hakka kõiki neid ette lugema, aga kui huvi on, siis kindlasti hea meelega saadan. Nii. Pererände alusel – oli ka küsimus – on Eestis circa 6900 inimest. Ehk kui kokku oli tähtajalise [loaga] 50 900, pererände tõttu 6900, siis kiire arvutus ütleb, et see on natuke üle 10%, paariteist protsendi juures, nagu ka statistilised PPA-lt saadud andmed [kinnitavad]. Pereränne ei [suurenda sisserännet] mitmeid kordi, nagu vahepeal üritati hirmutada. Ja eriti oskustöötajatest, nagu ka ettevõtjad on rääkinud, on väga mitmed need, kes tegutsevad siin, õpetavad-koolitavad Eesti inimesi välja, tänu millele Eesti inimesed saavad kõrgema kvalifikatsiooni. Magnetic MRO juht rääkis sellest meedias väga pikalt, kuidas nemad on tänu sellele saanud enda ärimudeli toimima ja Eesti inimesed [saanud] palju kõrgema palgaga töökohti. Incap Saaremaal – ma peast ei mäleta kõiki neid, aga neid tööstusettevõtted on väga palju, kes ütlevad, kuidas sellest süsteemist on neile kasu olnud. Ja need olidki vist kõik küsimused. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Meil on sisserändajate tööjõukvoodid suurenenud kuni 4000-ni, vist oli 1300-st kuni 4000-ni. (Hääled saalis.)

Küsige ära. Ma vastan.

Okei, küsin ära. Sinna me ei arvesta tudengeid ja ajutisi töölisi, nende peresid. See toob siia päris [suure] massi inimesi juurde, mis võib tekitada ka sotsiaalseid pingeid. Ja teine aspekt on see, et samas meil on ju – on ta 60 000 või 40 000, ega vahet ei ole praegu minu küsimuse puhul – töötuid. Statistikaamet ütleb ühte, teie räägite teist. See on suur hulk inimesi, kes ei tööta. Kas meil ei ole mõttekam investeerida nende väljaõppesse, selle asemel et tuua välistööjõudu, sest ma usun, et nende 40 000 või 50 000 inimese seast ikkagi leidub 3000–4000, kes oskavad ja tahavad tööd teha?

Okei, küsin ära. Sinna me ei arvesta tudengeid ega ajutisi töölisi, nende peresid. See toob siia päris [suure] massi inimesi juurde, mis võib tekitada ka sotsiaalseid pingeid. Teine aspekt on see, et samas meil on ju – on ta 60 000 või 40 000, ega vahet ei ole praegu minu küsimuse puhul – töötuid. Statistikaamet ütleb ühte, teie räägite teist. See on suur hulk inimesi, kes ei tööta. Kas meil ei ole mõttekam investeerida nende väljaõppesse, selle asemel et tuua välistööjõudu, sest ma usun, et nende 40 000 või 50 000 inimese seast ikkagi leidub 3000–4000, kes oskavad ja tahavad tööd teha?

Aitäh! Ma proovin ära vastata kõik. See 45 000 on ametlik registreeritud [töötute arv]. Kuna meil on õnneks väga head digisüsteemid, siis töötukassa lehel on näha päeva täpsusega, kui palju inimesi on registreeritud töötuks. Teine on see statistiline uurimus, sealt see vahe tuleb. Registreeritud töötuid on 45 000. Mis puudutab kvooti, siis ei, seda me muutma ei lähe. See kvoot on 0,1% Eesti elanikest, circa 1300 inimest. See on 90-ndatest alates, seda me puutuma ei lähe, see jääb nii. Küll aga on Eesti migratsioonipoliitikas olnud vastavalt [sellele], millises kohas on meie majanduse väljakutsed olnud, erandid, näiteks infotehnoloogia erand, õppejõudude ja teadlaste erand. Nüüd me oleme tegemas erandit, mis puudutab oskustöötajaid, aga me teeme seda sellesama OSKA raporti alusel, ehk enne tuleb OSKA raport välja ja [näitab], kus on meil tööturul reaalne probleem. Isegi kui kõik eestlased, needsamad, kes hetkel on töötud, ümber õpetada, ja nad läheksid [tööle], siis ikka jääb puudu. Ehk siis need ei tule kuidagi meie inimeste arvelt, vaid lihtsalt, kui me tahame näha tööstuses kasvu – ja me ju tahame, sest tööstus suudab eksportida, suudab kõrgemat palka maksta ka meie inimestele –, siis teatud oskustega inimesi, on need pingioperaatorid, konstruktsioonide kokkupanijad, keevitajad, neid on natuke juurde vaja väljastpoolt, mitte oma inimeste arvelt. Me pakume raporti alusel kindlatele sektoritele võimaluse oskustöötajaid võtta, kui neil on vaja. See ei ole kohustus, aga me lihtsalt anname selle täiendava võimaluse. Ja mis puudutab oma inimesi, nagu ma ütlesin, kõik ettevõtjad võtaks sulaselgelt oma inimesed alati enne – sul pole keeleküsimusi, paberimajandust, ei ole täiendavaid lennupileteid ega asjaajamist. Meil ongi täitsa uus fookus: nendesamade inimeste oskuste suurendamine, parandamine, kvaliteedi tõstmine. Proovime seda koos tööandjatega ja tööturu osapooltega teha, et me saaks oma inimestele, kes praegu on töötud, kõrgema kvalifikatsiooni.

Aitäh! Ma proovin ära vastata kõik. See 45 000 on ametlik registreeritud [töötute arv]. Kuna meil on õnneks väga head digisüsteemid, siis töötukassa lehel on näha päeva täpsusega, kui palju inimesi on registreeritud töötuks. Teine on see statistiline uurimus, sealt see vahe tuleb. Registreeritud töötuid on 45 000. Mis puudutab kvooti, siis ei, seda me muutma ei lähe. See kvoot on 0,1% Eesti elanikest, circa 1300 inimest. See on 90-ndatest alates, seda me puutuma ei lähe, see jääb nii. Küll aga on Eesti migratsioonipoliitikas olnud vastavalt [sellele], millises kohas on meie majanduse väljakutsed olnud, erandid, näiteks infotehnoloogia erand, õppejõudude ja teadlaste erand. Nüüd me oleme tegemas erandit, mis puudutab oskustöötajaid, aga me teeme seda sellesama OSKA raporti alusel, ehk enne tuleb OSKA raport välja ja [näitab], kus on meil tööturul reaalne probleem. Isegi kui kõik eestlased, needsamad, kes hetkel on töötud, ümber õpetada, ja nad läheksid [tööle], siis ikka jääb puudu. Ehk siis need ei tule kuidagi meie inimeste arvelt, vaid lihtsalt, kui me tahame näha tööstuses kasvu – ja me ju tahame, sest tööstus suudab eksportida, suudab kõrgemat palka maksta ka meie inimestele –, siis teatud oskustega inimesi, on need pingioperaatorid, konstruktsioonide kokkupanijad, keevitajad, neid on natuke juurde vaja väljastpoolt, mitte oma inimeste arvelt. Me pakume raporti alusel kindlatele sektoritele võimaluse oskustöötajaid võtta, kui neil on vaja. See ei ole kohustus, aga me lihtsalt anname selle täiendava võimaluse. Ja mis puudutab oma inimesi, nagu ma ütlesin, kõik ettevõtjad võtaks sulaselgelt oma inimesed alati enne – sul pole keeleküsimusi, paberimajandust, ei ole täiendavaid lennupileteid ega asjaajamist. Meil ongi täitsa uus fookus: nendesamade inimeste oskuste suurendamine, parandamine, kvaliteedi tõstmine. Proovime seda koos tööandjatega ja tööturu osapooltega teha, et me saaks oma inimestele, kes praegu on töötud, [kõrgema] kvalifikatsiooni.

Aitäh! Ma proovin ära vastata kõik. See 45 000 on ametlik registreeritud [töötute arv]. Kuna meil on õnneks väga head digisüsteemid, siis töötukassa lehel on näha päeva täpsusega, kui palju inimesi on registreeritud töötuks. Teine on see statistiline uurimus, sealt see vahe tuleb. Registreeritud töötuid on 45 000. Mis puudutab kvooti, siis ei, seda me muutma ei lähe. See kvoot on 0,1% Eesti elanikest, circa 1300 inimest. See on üheksakümnendatest alates, seda me puutuma ei lähe, see jääb nii. Küll aga on Eesti migratsioonipoliitikas olnud vastavalt [sellele], millises kohas on meie majanduse väljakutsed olnud, erandid, näiteks infotehnoloogia erand, õppejõudude ja teadlaste erand. Nüüd me oleme tegemas erandit, mis puudutab oskustöötajaid, aga me teeme seda sellesama OSKA raporti alusel, ehk enne tuleb OSKA raport välja ja [näitab], kus on meil tööturul reaalne probleem. Isegi kui kõik eestlased, needsamad, kes hetkel on töötud, ümber õpetada, ja nad läheksid [tööle], siis ikka jääb puudu. Ehk siis need ei tule kuidagi meie inimeste arvelt, vaid lihtsalt, kui me tahame näha tööstuses kasvu – ja me ju tahame, sest tööstus suudab eksportida, suudab kõrgemat palka maksta ka meie inimestele –, siis teatud oskustega inimesi, on need pingioperaatorid, konstruktsioonide kokkupanijad, keevitajad, neid on natuke juurde vaja väljastpoolt, mitte oma inimeste arvelt. Me pakume raporti alusel kindlatele sektoritele võimaluse oskustöötajaid võtta, kui neil on vaja. See ei ole kohustus, aga me lihtsalt anname selle täiendava võimaluse. Ja mis puudutab oma inimesi, nagu ma ütlesin, kõik ettevõtjad võtaks sulaselgelt oma inimesed alati enne – sul pole keeleküsimusi, paberimajandust, ei ole [vaja] täiendavaid lennupileteid ega asjaajamist. Meil ongi täitsa uus fookus: nendesamade inimeste oskuste suurendamine, parandamine, kvaliteedi tõstmine. Proovime seda koos tööandjatega ja tööturu osapooltega teha, et me saaks oma inimestele, kes praegu on töötud, parema kvalifikatsiooni.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Arvestades meie rekordmadalat sündimust ja olemasolevaid raskusi juba lõimimisel, siis ma arvan, et sellesse teemasse tuleb ikkagi päris ettevaatlikult suhtuda. Aga minu küsimus. Me väga palju räägime, et oskustöölisi on puudu, ja me räägime sellest kvoodist, mis meil on, aga meil on ju ka üle 20 erandi. Ja seal erandite seas on Euroopa Liidu kodanikud, tippspetsialistid, iduettevõtjad, IT-inimesed ja nii edasi. Erandite hulk on väga suur. Kas te selgitaksite, miks sellest tohutust erandite ampluaast ei jätku, miks me peame kolmandatest riikidest hakkama neid oskustöölisi siia tooma? Selles mõttes, et Euroopa Liit, nagu ma ennist ütlesin, minule teadaolevalt on siin erandites sees. Miks see nii on ja kas te olete kaalunud alternatiive ehk siis selle arvu tõstmise asemel, selle plaani asemel neid erandeid kuidagi rohkem tutvustada või rohkem nagu [sellele poolele keskenduda]?

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Arvestades meie rekordmadalat sündimust ja olemasolevaid raskusi juba lõimimisel, siis ma arvan, et sellesse teemasse tuleb ikkagi päris ettevaatlikult suhtuda. Aga minu küsimus. Me väga palju räägime, et oskustöölisi on puudu, ja me räägime sellest kvoodist, mis meil on, aga meil on ju ka üle 20 erandi. Ja seal erandite seas on Euroopa Liidu kodanikud, tippspetsialistid, iduettevõtjad, IT-inimesed ja nii edasi. Erandite hulk on väga suur. Kas te selgitaksite, miks sellest tohutust erandite ampluaast ei jätku, miks me peame kolmandatest riikidest hakkama neid oskustöölisi siia tooma? Selles mõttes, et Euroopa Liit, nagu ma ennist ütlesin, minule teadaolevalt on siin erandites sees. Miks see nii on ja kas te olete kaalunud alternatiive ehk siis selle arvu tõstmise asemel, selle plaani asemel neid erandeid kuidagi rohkem tutvustada või rohkem nagu sellele [poolele keskenduda]?

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Arvestades meie rekordmadalat sündimust ja juba olemasolevaid raskusi lõimimisel, siis ma arvan, et sellesse teemasse tuleb ikkagi päris ettevaatlikult suhtuda. Aga minu küsimus. Me väga palju räägime, et oskustöölisi on puudu, ja me räägime sellest kvoodist, mis meil on, aga meil on ju ka üle 20 erandi. Ja seal erandite seas on Euroopa Liidu kodanikud, tippspetsialistid, iduettevõtjad, IT-inimesed ja nii edasi. Erandite hulk on väga suur. Kas te selgitaksite, miks sellest tohutust erandite ampluaast ei jätku, miks me peame kolmandatest riikidest hakkama neid oskustöölisi siia tooma? Selles mõttes, et Euroopa Liit, nagu ma ennist ütlesin, minule teadaolevalt on siin erandites sees. Miks see nii on ja kas te olete kaalunud alternatiive ehk siis selle arvu tõstmise asemel, selle plaani asemel neid erandeid kuidagi rohkem tutvustada või rohkem nagu seda poolt käima tõmmata?

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma enne mainisin, need 22 erandit on tehtud vastavalt sellele, [millistes] konkreetsetes sektorites on olnud murekohti, et aidata meie majandusel kiiremini kasvada ja [muuta] meie ühiskonda jõukamaks. Infotehnoloogiasektori erand, mis annab võimaluse IKT tippspetsialiste siia võtta, või näiteks teadlaste ja õppejõudude erand, need kuidagi ei aita tööstust. Praegu me näeme olukorda, kus meie tööstusel on väga hea kasvupotentsiaal, aga kui suhelda tööstusettevõtjatega, siis nad ütlevad, et üks keerulisemaid kohti – ja mitte ainult Eestis, vaid, kui te küsite Euroopa kohta, siis ka kogu Euroopas – on oskustöötajate leidmine, kes oleksid vajalike oskustega. Jah, meie esimene eelistus, ja me tegeleme sellega, on kutseharidusreform, nagu ma mainisin, oma töötute kvalifikatsiooni tõstmine. Aga nagu OSKA raport näitas, sellest jääb väheks. Me tahame, et meie majandus kasvaks ja et tööstussektor saaks kasvada. Tööstuses on meie ühed põhilised eksportijad, praegu tööstuse kogutoodangust läheb umbes 70% ekspordiks. Me tahame seda veel suuremaks saada, sest ekspordi kaudu tuleb rikkus ja tegelikult [toob] tööstus maapiirkondadesse kõrgemapalgalised töökohad. Ehk siis me tahame, et [nende asjade] koosmõjus tööstus saaks kasvada, tänu millele meie enda inimesed saaksid kõrgema lisandväärtusega ja paremaid töökohti ja meie majandus kasvaks. Selleks on see oskustöötajate erand, nii nagu kunagi [tehti] – ja see on siiamaani tegelikult vajalik – infotehnoloogia erand. Kuna meie IKT-sektor on väga tugev, siis me tahame samasugust positiivset tõuget ka tööstuses.

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma enne mainisin, need 22 erandit on tehtud vastavalt sellele, [millistes] konkreetsetes sektorites on olnud murekohti, et aidata meie majandusel kiiremini kasvada ja [muuta] meie ühiskonda jõukamaks. Infotehnoloogiasektori erand, mis annab võimaluse IKT tippspetsialiste siia võtta, või näiteks teadlaste ja õppejõudude erand, need kuidagi ei aita tööstust. Praegu me näeme olukorda, kus meie tööstusel on väga hea kasvupotentsiaal, aga kui suhelda tööstusettevõtjatega, siis nad ütlevad, et üks keerulisemaid kohti – ja mitte ainult Eestis, vaid, kui te küsite Euroopa kohta, siis ka kogu Euroopas – on oskustöötajate leidmine, kes oleksid vajalike oskustega. Jah, meie esimene eelistus, ja me tegeleme sellega, on kutseharidusreform, nagu ma mainisin, oma töötute kvalifikatsiooni tõstmine. Aga nagu OSKA raport näitas, sellest jääb väheks. Me tahame, et meie majandus kasvaks ja et tööstussektor saaks kasvada. Tööstuses on meie ühed põhilised eksportijad, praegu tööstuse kogutoodangust läheb umbes 70% ekspordiks. Me tahame seda veel suuremaks saada, sest ekspordi kaudu tuleb rikkus, ja tegelikult [toob] tööstus maapiirkondadesse kõrgemapalgalised töökohad. Ehk siis me tahame, et [nende asjade] koosmõjus tööstus saaks kasvada, tänu millele meie enda inimesed saaksid kõrgema lisandväärtusega ja paremaid töökohti ja meie majandus kasvaks. Selleks on see oskustöötajate erand, nii nagu kunagi [tehti] – ja see on siiamaani tegelikult vajalik – infotehnoloogia erand. Kuna meie IKT-sektor on väga tugev, siis me tahame samasugust positiivset tõuget ka tööstuses.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma kõigepealt natukene korrigeerin teid. Vaadake, mina küsin PPA‑lt regulaarselt andmeid esmaste tähtajaliste elamislubade kohta ja seal on pereränne ka sees. Ja nende andmete kohaselt moodustab pereränne kusagil 80% nendest, kes on elamisloa saanud töötamise alusel, ja kusagil 30–40% kogu rändest. Pärast võime koos vaadata. Aga mul on lihtne küsimus. Te ütlesite, et valitsuse prioriteet on tippspetsialistid. Aga jälle, kui ma vaatan selle ja eelmise aasta esmaste elamislubade statistikat, siis tippspetsialistid ehk need, kelle keskmine töötasu peaks olema 1,5 Eesti keskmist või rohkem, moodustavad kusagil 20% kogu [välis]tööjõust. Küsin, miks see prioriteet pole realiseerunud. Ja mida kavatsete teha, et see realiseeruks?

Jaa! Kuidas siia rohkem tippspetsialiste saada? Ehk ikka nii, et meie enda majanduse struktuur muutub aina kõrgemat lisandväärtust pakkuvaks. Ma siin enne kirjeldasin, et positiivne viimase kümnendi trend on, et kõrget lisandväärtust pakkuvad sektorid on kasvatanud oma üldist töötajate arvu. Eks sellega tuleb tegeleda. Täitsa eraldi valdkond, kui läheme natuke kaugemale sellest, on ikkagi innovatsiooni toetamine meie enda ettevõtetes. Kui me tahame jõukaks saada, ma eksporti mainisin, aga enne seda, kui me ekspordime, on meil endal vaja teadusmahukat teenuste-toodete arendamist. Majandusministeerium on üks riigi teadus- ja arendusraha kasutaja. Meie mõõdik [hindab] seda, kuidas tänu sellele avalikule maksumaksja rahale, mis me majandusse sisse paneme, [olukord muutub], mida erasektor juurde teeb, kui palju ta toob arendust ja töötajaid endale, kui palju ta ise loob innovatsiooni, kui palju ta uusi tooteid-teenuseid välja mõtleb. Ilmselgelt, kui me tahame kõrgemat lisandväärtust ja ka kõrgema [kvalifikatsiooniga] töötajaid, peab olema ka töökohti, kuhu neid kutsuda. Ma nüüd täpselt seda statistikat, mida te mõtlete, [pole näinud]. Meil on ka väga erinevaid elamislube ja töötamislube, mida välja antakse. Näiteks, kui on lühiajaline töötamine, siis seal on tingimus, et pereliikmeid kaasa ei saa võtta. Eks ongi erinevaid näiteid ja sellepärast ma arvan, et selle teema puhul ongi hästi oluline alati jääda faktipõhiseks, statistiliseks. Kuna näiteks põllumajandussektoris on vaja kas hooajalisi või lühiajalisi töötajaid, siis seal on juba varem tehtud erand, et seal see palganõue nii kõrge ei ole, küll aga, kui inimene tahab siia tulla, siis ta ei saa peret kaasa võtta. See on teatud kompromiss, mida kolmandast riigist tulev töötaja peab tegema. Ehk neid tasemeid on erinevaid. Aga see statistika, mis kunagi tuli … Kui me räägime oskustöötajatest, siis nende pereränne on see, mille kohta ma [statistikat] välja küsisin. Aga eks me saame neid andmeid detailselt vaadata.

Jaa! Kuidas siia rohkem tippspetsialiste saada? Ehk ikka nii, et meie enda majanduse struktuur muutub aina kõrgemat lisandväärtust pakkuvaks. Ma siin enne kirjeldasin, et positiivne viimase kümnendi trend on, et kõrget lisandväärtust pakkuvad sektorid on kasvatanud oma üldist töötajate arvu. Eks sellega tuleb tegeleda. Täitsa eraldi valdkond, kui läheme natuke kaugemale sellest, on ikkagi innovatsiooni toetamine meie enda ettevõtetes. Kui me tahame jõukaks saada, ma eksporti mainisin, aga enne seda, kui me ekspordime, on meil endal vaja teadusmahukat teenuste-toodete arendamist. Majandusministeerium on üks riigi teadus- ja arendusraha kasutaja. Meie mõõdik [hindab] seda, kuidas tänu sellele avalikule maksumaksja rahale, mis me majandusse sisse paneme, [olukord muutub], mida erasektor juurde teeb, kui palju ta toob arendustöötajaid endale, kui palju ta ise loob innovatsiooni, kui palju ta uusi tooteid-teenuseid välja mõtleb. Ilmselgelt, kui me tahame kõrgemat lisandväärtust ja ka kõrgema [kvalifikatsiooniga] töötajaid, peab olema ka töökohti, kuhu neid kutsuda. Ma nüüd täpselt seda statistikat, mida te mõtlete, [pole näinud]. Meil on ka väga erinevaid elamislube ja töötamislube, mida välja antakse. Näiteks, kui on lühiajaline töötamine, siis seal on tingimus, et pereliikmeid kaasa ei saa võtta. Eks ongi erinevaid näiteid ja sellepärast ma arvan, et selle teema puhul ongi hästi oluline alati jääda faktipõhiseks, statistiliseks. Kuna näiteks põllumajandussektoris on vaja kas hooajalisi või lühiajalisi töötajaid, siis seal on juba varem tehtud erand, et seal see palganõue nii kõrge ei ole, küll aga, kui inimene tahab siia tulla, siis ta ei saa peret kaasa võtta. See on teatud kompromiss, mida kolmandast riigist tulev töötaja peab tegema. Ehk neid tasemeid on erinevaid. Küll aga selle statistika kohta ma ütlen, et kui me räägime oskustöötajatest, siis nende pereränne on see, mille kohta ma [statistikat] välja küsisin. Aga eks me saame neid andmeid detailselt vaadata.

Jaa. Kuidas siia rohkem tippspetsialiste saada? Ehk ikka nii, et meie enda majanduse struktuur muutub aina kõrgemat lisandväärtust pakkuvaks. Ma siin enne kirjeldasin, et positiivne viimase kümnendi trend on, et kõrget lisandväärtust pakkuvad sektorid on kasvatanud oma üldist töötajate arvu. Eks sellega tuleb tegeleda. Täitsa eraldi valdkond, kui läheme natuke kaugemale sellest, on ikkagi innovatsiooni toetamine meie enda ettevõtetes. Kui me tahame jõukaks saada, ma eksporti mainisin, aga enne seda, kui me ekspordime, on meil endal vaja teadusmahukat teenuste-toodete arendamist. Majandusministeerium on üks riigi teadus- ja arendusraha kasutaja. Meie mõõdik [hindab] seda, kuidas tänu sellele avalikule maksumaksja rahale, mis me majandusse sisse paneme, [olukord muutub], mida erasektor juurde teeb, kui palju ta toob arendust ja töötajaid endale, kui palju ta ise loob innovatsiooni, kui palju ta uusi tooteid-teenuseid välja mõtleb. Ilmselgelt, kui me tahame kõrgemat lisandväärtust ja ka kõrgema [kvalifikatsiooniga] töötajaid, peab olema ka töökohti, kuhu neid kutsuda. Ma nüüd täpselt seda statistikat, mida te mõtlete, [pole näinud]. Meil on ka väga erinevaid elamislube ja töötamislube, mida välja antakse. Näiteks, kui on lühiajaline töötamine, siis seal on tingimus, et pereliikmeid kaasa ei saa võtta. Eks ongi erinevaid näiteid ja sellepärast ma arvan, et selle teema puhul ongi hästi oluline alati jääda faktipõhiseks, statistiliseks. Kuna näiteks põllumajandussektoris on vaja kas hooajalisi või lühiajalisi töötajaid, siis seal on juba varem tehtud erand, et seal see palganõue nii kõrge ei ole, küll aga, kui inimene tahab siia tulla, siis ta ei saa peret kaasa võtta. See on teatud kompromiss, mida kolmandast riigist tulev töötaja peab tegema. Ehk neid tasemeid on erinevaid. Küll aga see statistika, mis kunagi tuli … Kui me räägime oskustöötajatest, siis nende pereränne on see, mille kohta ma [statistikat] välja küsisin. Aga eks me saame neid andmeid detailselt vaadata.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Härra minister! See 0,1% elanikest või sisserände piirarv on kaua olnud ja selle kohta on öeldud, et see on maksimaalne arv välismaalasi, keda Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida. Ja neid erandeid on veel üle paarikümne. Aga praegu on siin kusagil 35 000 Ukraina inimest, see moodustab ikkagi palju-palju suurema osa kui see 0,1%. Kuidas seda tõlgendada siis, kui 0,1% on see, mida Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida, aga praegu on neid neli protsenti [või midagi sellist]? Kas valitsusel on plaan muuta seda sisserände piirarvu kuidagi kõrgemaks, 4% peale, või ikkagi jääme sama protsendi juurde ja leiame mingeid muid [lahendusi]? Kui me oleme ju öelnud, et rohkem me ei suuda integreerida ja lõimida.

Hea juhataja! Härra minister! See 0,1% elanikest või sisserände piirarv on kaua olnud ja selle kohta on öeldud, et see on maksimaalne arv välismaalasi, keda Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida. Ja neid erandeid on veel üle paarikümne. Aga praegu on siin kusagil 35 000 Ukraina inimest, see moodustab ikkagi palju-palju suurema osa kui see 0,1%. Kuidas seda tõlgendada siis, kui 0,1% on see, mida Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida, aga praegu on neid neli protsenti [või midagi sellist]? Kas valitsusel on plaan muuta seda sisserände piirarvu kuidagi kõrgemaks, 4% peale, või ikkagi jääme sama protsendi peale ja leiame mingeid muid [lahendusi]? Ikkagi kui me oleme ju öelnud, et rohkem me ei suuda integreerida ja lõimida.

Hea juhataja! Härra minister! See 0,1% elanikest või sisserände piirarv on kaua olnud ja selle kohta on öeldud, et see on maksimaalne arv välismaalasi, keda Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida. Ja neid erandeid on veel üle paarikümne. Aga praegu on siin kusagil 35 000 Ukraina inimest, see moodustab ikkagi palju-palju suurema osa kui see 0,1%. Kuidas seda tõlgendada siis, kui 0,1% on see, mida Eesti ühiskond suudab vastu võtta ja lõimida, aga praegu on neid 4% [või midagi sellist]? Kas valitsusel on plaan muuta seda sisserände piirarvu kuidagi kõrgemaks, 4% peale, või ikkagi jääme sama protsendi juurde ja leiame mingeid muid [lahendusi]? Kui me oleme ju öelnud, et rohkem me ei suuda integreerida ja lõimida.

Teie aeg!

Aitäh! Ei, valitsusel ei ole plaanis seda kvooti, mis on 0,1% Eesti elanikkonnast, muuta. Punkt üks. Mis puudutab, natuke ka enne mainisin seda, Ukraina sõjapõgenikke, siis me ju kõik teame seda vastikut põhjust, milleks on Vene agressioon Ukrainas. Kogu Euroopas on kokku lepitud ja seda on nüüd ka pikendatud, et Ukraina sõjapõgenikele – et ma nüüd selles terminoloogias ei eksiks – on üheaastane sõjapõgenike viisa või elamisluba, mida iga aasta on üle vaadatud. Kui mingi hetk, loodame, et tuleb õiglane rahu Ukrainas, mis tagab julgeoleku kogu Euroopas, siis on tõesti ka nende ukrainlaste enda otsustada, kas nad lähevad tagasi koduriiki ja aitavad seda üles ehitada. Ja suur aitäh kogu Eesti ühiskonnale, ma julgeks öelda küll, et väga-väga paljud neist, enamus Ukraina inimesed on väga positiivselt siia sisse integreeritud, lapsed käivad Eesti koolis. Väga paljud ettevõtjad räägivad, et Ukraina töötajate osakaal on kõrge, ilma nendeta väga mitut tööstust näiteks Eesti erinevates piirkondades enam ei saakski üleval hoida. Ma olen ise väga paljudes sellistes ettevõtetes käinud. Selles mõttes on pigem see positiivne näide integratsioonist, kuidas mitte ainult valitsus või Riigikogu, vaid ka kohalikud kogukonnad on appi tulnud ja aitasid seda väga suurt hulka inimesi lühikese aja jooksul Eesti ühiskonda integreerida. Aitasid ja toetasid neid baasvajaduste [katmisel], kogukonda sulandumisel. Pigem on olnud see positiivne näide, aga see ei ole kuidagi valitsuse reguleerimisega [seotud]. Kvoot kui selline jääb meil 0,1% peale ja need ukrainlased on siin praegu sõjapõgenikena.

Aitäh! Ei, valitsusel ei ole plaanis seda kvooti, mis on 0,1% Eesti elanikkonnast, muuta. Punkt üks. Mis puudutab, natuke ka enne mainisin seda, Ukraina sõjapõgenikke, siis me ju kõik teame seda vastikut põhjust, milleks on Vene agressioon Ukrainas. Kogu Euroopas on kokku lepitud ja seda on nüüd ka pikendatud, et Ukraina sõjapõgenikele – et ma nüüd selles terminoloogias ei eksiks – on üheaastane sõjapõgenike viisa või elamisluba, mida iga aasta on üle vaadatud. Kui mingi hetk, loodame, et tuleb õiglane rahu Ukrainas, mis tagab julgeoleku kogu Euroopas, siis on tõesti ka nende ukrainlaste enda otsustada, kas nad lähevad tagasi koduriiki ja aitavad seda üles ehitada. Ja suur aitäh kogu Eesti ühiskonnale! Ma julgeks öelda küll, et väga-väga paljud neist, enamus Ukraina inimesed on väga positiivselt siia sisse integreeritud, lapsed käivad Eesti koolis. Väga paljud ettevõtjad räägivad, et Ukraina töötajate osakaal on kõrge, ilma nendeta väga mitut tööstust näiteks Eesti erinevates piirkondades enam ei saakski üleval hoida. Ma olen ise väga paljudes sellistes ettevõtetes käinud. Selles mõttes on see pigem positiivne näide integratsioonist, kuidas mitte ainult valitsus või Riigikogu, vaid ka kohalikud kogukonnad on appi tulnud ja aitasid seda väga suurt hulka inimesi lühikese aja jooksul Eesti ühiskonda integreerida. Aitasid ja toetasid neid baasvajaduste [katmisel], kogukonda sulandumisel. Pigem on olnud see positiivne näide, aga see ei ole kuidagi valitsuse reguleerimisega [seotud]. Kvoot kui selline jääb meil 0,1% peale ja need ukrainlased on siin praegu sõjapõgenikena.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Võib ju öelda, et meil justkui peaks olema eesmärk üks: tõsta meie majanduse lisandväärtust ja nügida targema töö poole. Aga on asi, millest ma ei saa aru. Te olete täna ja ka varem sellel teemal kõnepuldis vastates kinnitanud, et te justkui ei taha madalapalgalisi inimesi rohkem sisse tuua, tahate oskustöölisi, et tootlikkust tõsta. Aga vähemalt kevadel oli valitsuse plaan võtta ära 1,5-kordse keskmise palga kriteerium. Siis tekibki sihuke kummaline küsimus: kas siis seda tootlikkust aitab pigem tõsta ametinimetus või just see kõrgema palga nõue? Äkki te avate seda, miks te olete valmis loobuma just nimelt sellest kõrgema palga nõudest?

Aitäh! See on väga hea näide, et tulebki alati hästi lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Tundub, et meil on midagi omavahel sassi läinud. Kvoodiväliselt on võimalik tuua vähemalt 1,5-kordse Eesti keskmise palgaga, need on kaks erinevat asja. See erand jääb ja sellest ma üldse ei räägigi oskustöötajate erandi puhul, pole kunagi rääkinudki. Tundub, et meil on vist kogemata midagi omavahel sassi läinud. Tippspetsialistide toomine siia – jah, ta peab ka muid tingimusi täitma –, see jääb, aga see ei ole kunagi olnud [jutuks] OSKA raportil põhineva oskustöötajate erandi diskussioonil. Oskustöötajate erand on seotud sellega, et OSKA raport näitas, et meil on konkreetselt töötleva tööstuse sektorites tööjõupuudus, isegi kui arvestada kõiki neid eestlasi, kes juba õpivad või on kunagi õppinud ja võiks potentsiaalselt seal valdkonnas töötada, ikka jääb puudu. OSKA raportile tuginevalt tekib oskustöötajate erand nendes töötlevates sektorites. Sellel ettevõttel, kes on näiteks masinatööstuses, on võimalik kolmandatest riikidest seda oskusspetsialisti võtta, kui ta maksab teatud palka. See on eraldi erand. See 1,5-ne keskmine on tippspetsialistidele mõeldud. Tänases mõttes see on juba Eestis – mis see viimane palgaarvestus ütleb? See on mingi 3200 eurot peaaegu, mis on väga kõrge palk Eesti mõistes. Aga kui me räägime näiteks pingioperaatoritest, masinaoperaatoritest, konstruktsioonide ehitajatest ja kui me käime üle Eesti ringi, siis me teame, et sellist palka pingioperaatorile ettevõtja ei suuda maksta. Sellist tootlikkust veel Eestis ei ole. Ilmselgelt me peame liikuma ka tööstuses veel kõrgema lisandväärtuse juurde. Aga praegu on meil vaja pingioperaatoreid, masinaspetsialiste, keevitajaid, tänu kellele, nagu ma enne ütlesin, need tööstused piirkondades püsivad. Ja selle tõttu ka Eesti enda inimesed saavad seal tööd ja peaaegu kogu aeg saavad seal piirkonna keskmisest kõrgemat palka.

Aitäh! See on väga hea näide, et tulebki alati hästi lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Tundub, et meil on midagi omavahel sassi läinud. Kvoodiväliselt on võimalik tuua vähemalt 1,5-kordse Eesti keskmise palgaga, need on kaks erinevat asja. See erand jääb ja sellest ma üldse ei räägigi oskustöötajate erandi puhul, pole kunagi rääkinudki. Tundub, et meil on vist kogemata midagi omavahel sassi läinud. Tippspetsialistide toomine siia – jah, ta peab ka muid tingimusi täitma –, see jääb, aga see ei ole kunagi olnud OSKA raportil põhineva oskustöötajate erandi diskussioon. Oskustöötajate erand on seotud sellega, et OSKA raport näitas, et meil on konkreetselt töötleva tööstuse sektorites tööjõupuudus, isegi kui arvestada kõiki neid eestlasi, kes juba õpivad või on kunagi õppinud ja võiks potentsiaalselt seal valdkonnas töötada, ikka jääb puudu. OSKA raportile tuginevalt tekib oskustöötajate erand nendes töötlevates sektorites. Sellel ettevõttel, kes on näiteks masinatööstuses, on võimalik kolmandatest riikidest seda oskusspetsialisti võtta, kui ta maksab teatud palka. See on eraldi erand. See 1,5-ne keskmine on tippspetsialistidele mõeldud. Tänases mõttes see on juba Eestis – mis see viimane palgaarvestus ütleb? See on mingi 3200 eurot peaaegu, mis on väga kõrge palk Eesti mõistes. Aga kui me räägime näiteks pingioperaatoritest, masinaoperaatoritest, konstruktsioonide ehitajatest ja kui me käime üle Eesti ringi, siis me teame, et sellist palka pingioperaatorile ettevõtja ei suuda maksta. Sellist tootlikkust veel Eestis ei ole. Ilmselgelt me peame liikuma ka tööstuses veel kõrgema lisandväärtuse juurde. Aga praegu on meil vaja pingioperaatoreid, masinaspetsialiste, keevitajaid, tänu kellele, nagu ma enne ütlesin, need tööstused piirkondades püsivad. Ja selle tõttu ka Eesti enda inimesed saavad seal tööd ja peaaegu kogu aeg saavad seal piirkonna keskmisest kõrgemat palka.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh väga heade vastuste eest! Mul on selline küsimus. Üsna sarnaste argumentidega, tööturuga ja tööjõu puudusega seotud argumentidega omal ajal suurendasid ja võimaldasid küllalt ulatuslikku sisserännet Põhjamaad. Kuidas teile tundub see Põhjamaade kogemus pikemas perspektiivis? Kui neil oleks võimalik ajas tagasi minna ja neid otsuseid uuesti teha, kas nad teeksid midagi teisiti? Kas meil siin Eestis oleks midagi nende riikide tehtud otsustest ja nende tagajärgedest õppida? Ma veel kord juhin tähelepanu, et argumendid on täpselt samad. Sealgi majandusringkonnad ütlesid, et meil on vaja tööjõudu ja see toob riigile tulu ja kasu, aga täna me näiteks Rootsi puhul näeme, et see on kaasa toonud ka arvestatava sotsiaal-majandusliku kulu nendele riikidele.

Aitäh väga heade vastuste eest! Mul on selline küsimus. Üsna sarnaste argumentidega, tööturuga seotud argumentidega, tööjõu puudusega seotud argumentidega, omal ajal suurendasid ja võimaldasid küllalt ulatuslikku sisserännet Põhjamaad. Kuidas teile tundub see Põhjamaade kogemus pikemas perspektiivis? Kui neil oleks võimalik ajas tagasi minna ja neid otsuseid uuesti teha, kas nad teeksid midagi teisiti? Kas meil Eestis siin oleks midagi nende riikide tehtud otsustest ja nende tagajärgedest õppida? Ma veel kord juhin tähelepanu, et argumendid on täpselt samad. Sealgi majandusringkonnad ütlesid, et meil on vaja tööjõudu ja see toob riigile tulu ja kasu, aga täna me näiteks Rootsi puhul näeme, et see on kaasa toonud ka arvestatava sotsiaal-majandusliku kulu nendele riikidele.

Aitäh väga heade vastuste eest! Mul on selline küsimus. Üsna sarnaste argumentidega, tööturuga ja tööjõupuudusega seotud argumentidega omal ajal suurendasid ja võimaldasid küllalt ulatuslikku sisserännet Põhjamaad. Kuidas teile tundub see Põhjamaade kogemus pikemas perspektiivis? Kui neil oleks võimalik ajas tagasi minna ja neid otsuseid uuesti teha, kas nad teeksid midagi teisiti? Kas meil siin Eestis oleks midagi nende riikide tehtud otsustest ja nende tagajärgedest õppida? Ma veel kord juhin tähelepanu, et argumendid on täpselt samad. Sealgi majandusringkonnad ütlesid, et meil on vaja tööjõudu ja see toob riigile tulu ja kasu, aga täna me näiteks Rootsi puhul näeme, et see on kaasa toonud ka arvestatava sotsiaal-majandusliku kulu nendele riikidele.

Aitäh! Väga aus ja õigustatud küsimus. Siiski ma pean täpsustama, et aluspõhimõtted on fundamentaalselt erinevad. Me siin kevadel ka pikalt sel teemal diskuteerisime. Me räägime ikkagi tööjõurändest kui sellisest, mis on rändeliikidest kõige kontrollitum. Ehk on see oskustöötaja või on see kvoodiküsimus, kui see inimene tuleb, siis esiteks, et ta üldse Eestisse saaks tulla, peab tal olema tööandja, kehtiv tööleping, ta peab läbima julgeolekuasutuste [kontrolli]. Julgeolekuasutused oma otsuses on autonoomsed, iseseisvad. Nad otsustavad, kas riskid on maandatud või mitte. Ja sellest hetkest, kui see inimene enam ei tööta või tal ei ole kehtivat lepingut, peab ta siit ära minema. Ma ei hakka siin kirjeldama Skandinaavias [tehtud otsuseid], iga riik on oma otsustes iseseisev. Ma arvan, et Skandinaavias on erinevatel poliitilistel jõududel tõenäoliselt erinev tunnetus, et kas tehti õigesti või valesti. Hästi oluline on rõhutada, et need on diametraalselt teistel alustel. Seal räägime arvuliselt kümneid, sadu kordi, tuhandeid isegi – mitte kordi, võib-olla sadu kordi erinevast inimeste arvust. Siin me räägime kontrollitud tööjõurändest: ta tuleb siia, kui tal on tööleping, ja peab siit ära minema, ta ei saa kuidagi jääda. Ma kirjeldasin, et PPA väga efektiivselt saadab ta ära, kui inimene enam siin ei tööta. Nii et need on natuke erinevad. Aga ma olen nõus, iga rände puhul, räägime me tööjõu- või õpirändest, tuleb seda kõike alati kriitiliselt vaadata. Need inimesed, kes siia tulevad, peavad austama meie keelt, kultuuri, meie ühiskonnas kehtivaid tavasid ja norme. See on alus, ilma selleta ei saa.

Aitäh! Väga aus ja õigustatud küsimus. Siiski ma pean täpsustama, et aluspõhimõtted on fundamentaalselt erinevad. Me siin kevadel ka pikalt sel teemal diskuteerisime. Me räägime ikkagi tööjõurändest kui sellisest, mis on rändeliikidest kõige kontrollitum. Ehk on see oskustöötaja või on see kvoodiküsimus, kui see inimene tuleb, siis esiteks, et ta üldse Eestisse saaks tulla, peab tal olema tööandja, kehtiv tööleping, ta peab läbima julgeolekuasutuste [kontrolli]. Julgeolekuasutused oma otsuses on autonoomsed, iseseisvad. Nad otsustavad, kas riskid on maandatud või mitte. Ja sellest hetkest, kui see inimene enam ei tööta või tal ei ole kehtivat lepingut, peab ta siit ära minema. Ma ei hakka siin kirjeldama Skandinaavias [tehtud otsuseid], iga riik on oma otsustes iseseisev. Ma arvan, et Skandinaavias on erinevatel poliitilistel jõududel tõenäoliselt erinev tunnetus, et kas tehti õigesti või valesti. Hästi oluline on rõhutada, et need on diametraalselt teistel alustel. Seal räägime kümneid, aga võib-olla isegi sadu kordi erinevast inimeste arvust. Siin me räägime kontrollitud tööjõurändest: ta tuleb siia, kui tal on tööleping, ja peab siit ära minema, ta ei saa kuidagi jääda. Ma kirjeldasin, et PPA väga efektiivselt saadab ta ära, kui inimene enam siin ei tööta. Nii et need on natuke erinevad. Aga ma olen nõus, iga rände puhul, räägime me tööjõu- või õpirändest, tuleb seda kõike alati kriitiliselt vaadata. Need inimesed, kes siia tulevad, peavad austama meie keelt, kultuuri, meie ühiskonnas kehtivaid tavasid ja norme. See on alus, ilma selleta ei saa.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Võib-olla läheks veidike algusesse tagasi. Küsiksin seda, et kui te seda teemat olete [käsitlenud], kindlasti olete statistikat vaadanud, kui palju siis umbes kümne viimase aasta jooksul on üldse võõrtööjõudu Eestisse tulnud. Võib-olla [küsiks] ka seda, kui paljud neist on siia jäänud, kui paljud on keelekoolituse läbinud. Kas mõni sektor paistab võõrtööjõu poolest rohkem silma, et nad seda on vajanud ja vajavad täna?

Aitäh! Hea küsimus! Ma proovin nii palju [andmeid leida], kui mul siin on, mul kõiki andmeid peas ei ole. Integratsiooni võimekust on monitooritud. Kultuuriministeeriumi ja Kantar Emori – see on küll 2023. aasta lõimumismonitooring. Selle järgi 58% muukeelsetest elanikest tunneb, et on hästi lõimunud, ehk üle poole, aga siin ei ole ainult välistööjõud, vaid ka muukeelsed Eestis alaliselt elavad inimesed. 46% neist on aktiivse eesti keele oskusega. Näiteks aastal 2008 oli see vaid 20% ehk areng on olnud päris märgatav. Ja [läheb] veel paremaks, sellepärast et on ka ühtne eestikeelne haridus. Kui keegi tahab siia pikaajaliselt elama jääda ja riiklik haridus on eestikeelne, siis see jällegi annab võimaluse lõimuda ja [soodustab] integreerumist. [Nii palju siis] lõimumisest. Teine küsimus oli, kas on ka pikema aja kohta numbreid. Mul seda tendentsi aastate lõikes hetkel ei ole, aga ma vaatan, kus see jäi. Ma ei leia seda – vabandust! – praegu üles. Kus see number oli? (Lehitseb pabereid.) Siin. Hetkel on hinnanguliselt 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad Eestis. Ehk 50 900 ja neist üle poole on ukrainlased, kellest … Mul siin ees ei ole ... Aa, ei. Vabandust! On. Neist omakorda üle 85% rändasid Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk 2022. ja 2023. aastal. Ühtepidi oli see meie tööturule vajalik täiendav tööjõud, kui ettevõtjatega rääkida. Aga teistpidi, ma loodan ja ma usun, et me kõik loodame, et kui tuleb õiglane ja püsiv rahu Ukrainas, siis osad integreerusid siia ära, aga osa inimesi kindlasti lähevad tagasi kodumaale ja aitavad seda üles ehitada. Ehk siis ma üldse kuidagi ei pisenda [sellega meie enda probleemi,] mille kohta enne küsiti. Meil on endal 45 000 töötut. Me teame, et nende töötute taust on erinev, seal on sotsiaalsed probleemid, on pikaajalised töötud. Nende inimeste oskuste parandamine, nagu digioskused, mida enne siin sai mainitud, mingi kvalifikatsiooni õpetamine, see on kindlasti äärmiselt oluline, sest kõik Eesti ettevõtjad ütlevad: oma inimesed ilmselgelt võtaks esimesena, aga neid lihtsalt ei ole võtta. Töötukassaga me oleme ka [seadnud] uued strateegilised eesmärgid, tuleb natuke rohkem vaeva näha, et oma inimeste kvalifikatsiooni ja oskusi parandada.

Aitäh! Hea küsimus! Ma proovin nii palju [andmeid leida], kui mul siin on, mul kõiki andmeid peas ei ole. Integratsiooni võimekust on monitooritud. Kultuuriministeeriumi ja Kantar Emori – see on küll 2023. aasta lõimumismonitooring –, selle järgi 58% muukeelsetest elanikest tunneb, et on hästi lõimunud, ehk üle poole. Aga siin ei ole ainult välistööjõud, vaid ka muukeelsed Eestis alaliselt elavad inimesed. 46% neist on aktiivse eesti keele oskusega. Näiteks aastal 2008 oli see vaid 20%, ehk areng on olnud päris märgatav. Ja [läheb] veel paremaks, sellepärast et on ka ühtne eestikeelne haridus. Kui keegi tahab siia pikaajaliselt elama jääda ja riiklik haridus on eestikeelne, siis see jällegi annab võimaluse lõimuda ja [soodustab] integreerumist. [Nii palju siis] lõimumisest. Teine küsimus oli, kas on ka pikema aja kohta numbreid. Mul seda tendentsi aastate lõikes hetkel ei ole, aga ma vaatan, kus see jäi. Ma ei leia seda – vabandust! – praegu üles. Kus see number oli. (Lehitseb pabereid.) Siin. Hetkel on hinnanguliselt 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad Eestis. Ehk 50 900 ja neist üle poole on ukrainlased, kellest … Mul siin ees ei ole ... Aa, ei. Vabandust! On. Neist omakorda üle 85% rändasid Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk 2022. ja 2023. aastal. Ühtepidi oli see meie tööturule – ettevõtjatega rääkides – vajalik täiendav tööjõud. Aga teistpidi, nagu ma ütlesin, ma loodan, ja ma usun, me kõik loodame, et kui tuleb õiglane ja püsiv rahu Ukrainas, siis osad integreerusid siia ära, aga osa inimesi kindlasti lähevad tagasi kodumaale ja aitavad seda üles ehitada. Ehk siis üldse kuidagi ei pisenda enne küsitut. Meil on endal 45 000 töötut. Me teame, et nende töötute taust on erinev, seal on sotsiaalsed probleemid, on pikaajalised töötud. Nende inimeste oskuste parandamine, nagu digioskused, mida enne siin sai mainitud, mingi kvalifikatsiooni õpetamine, see on kindlasti äärmiselt oluline, sest kõik Eesti ettevõtjad ütlevad: oma inimesed ilmselgelt võtaks esimesena, aga neid lihtsalt ei ole võtta. Töötukassaga me oleme ka [seadnud] uued strateegilised eesmärgid, tuleb natuke rohkem vaeva näha, et oma inimeste kvalifikatsiooni ja oskusi parandada.

Aitäh! Hea küsimus! Ma proovin nii palju [andmeid leida], kui mul siin on, mul kõiki andmeid peas ei ole. Integratsiooni võimekust on monitooritud. Kultuuriministeeriumi ja Kantar Emori 2023. aasta lõimumismonitooringu järgi 58% muukeelsetest elanikest tunneb, et on hästi lõimunud, ehk üle poole, aga siin ei ole [arvestatud] ainult välistööjõudu, vaid ka muukeelseid Eestis alaliselt elavaid inimesi. 46% neist on aktiivse eesti keele oskusega. Näiteks aastal 2008 oli see vaid 20% ehk areng on olnud päris märgatav. Ja [läheb] veel paremaks, sellepärast et on ka ühtne eestikeelne haridus. Kui keegi tahab siia pikaajaliselt elama jääda ja riiklik haridus on eestikeelne, siis see jällegi annab võimaluse lõimuda ja [soodustab] integreerumist. [Nii palju siis] lõimumisest. Teine küsimus oli, kas on ka pikema aja kohta numbreid. Mul seda tendentsi aastate lõikes hetkel ei ole, aga ma vaatan, kus see jäi. Ma ei leia seda – vabandust! – praegu üles. Kus see number oli? (Lehitseb pabereid.) Siin. Hetkel on hinnanguliselt 50 900 tähtajalise elamisloaga inimest, kes töötavad Eestis. Ehk 50 900 ja neist üle poole on ukrainlased, kellest … Mul siin ees ei ole ... Aa, ei. Vabandust! On. Neist omakorda üle 85% rändasid Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk 2022. ja 2023. aastal. Ühtepidi oli see meie tööturule vajalik täiendav tööjõud, kui ettevõtjatega rääkida. Aga teistpidi, ma loodan ja ma usun, et me kõik loodame, et kui tuleb õiglane ja püsiv rahu Ukrainas, siis osa on küll siin integreerunud, aga osa läheb kindlasti tagasi kodumaale ja aitab seda üles ehitada. Ehk siis ma üldse kuidagi ei pisenda [sellega meie enda probleemi,] mille kohta enne küsiti. Meil on endal 45 000 töötut. Me teame, et nende töötute taust on erinev, seal on sotsiaalsed probleemid, on pikaajalised töötud. Nende inimeste oskuste parandamine, nagu digioskused, mida enne siin sai mainitud, mingi kvalifikatsiooni õpetamine, see on kindlasti äärmiselt oluline, sest kõik Eesti ettevõtjad ütlevad: oma inimesi ilmselgelt võtaks esimesena, aga neid lihtsalt ei ole võtta. Töötukassaga me oleme ka [seadnud] uued strateegilised eesmärgid, tuleb natuke rohkem vaeva näha, et oma inimeste kvalifikatsiooni ja oskusi parandada.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teise kvartali andmete järgi on Eesti noorte töötuse määr kasvanud üle 25% ja oleme nüüd Euroopa tipus selle näitaja poolest. Töötukassa möönab, et probleem on tõsine, aga kiireid lahendusi ei ole. Samas on valitsus pidanud tööjõupuuduse leevendamisel peamiseks abinõuks välistööjõu kvootide leevendamist ja sisserände suurendamist. Oma arupärimisele vastates jäid need teemad suuresti käsitlemata. Millised on lahendused, mis puudutaksid kohaliku tööjõu, sealhulgas noorte rakendamist? Kuidas te põhjendate valitsuse plaani suurendada välistööjõu sissevoolu olukorras, kus tegelikult Eestis on iga neljas noor töötu? Milliseid konkreetseid samme kavatseb teie juhitav ministeerium ette võtta, et vähendada noorte töötust ja pakkuda neile võimalust tööle asuda enne, kui avate uksi madalama palgaga välistööjõule?

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teise kvartali andmete järgi on Eesti noorte töötuse määr kasvanud üle 25% ja oleme nüüd Euroopa tipus selle näitaja poolest. Töötukassa möönab, et probleem on tõsine, aga kiireid lahendusi ei ole. Samas on valitsus pidanud tööjõupuuduse leevendamisel peamiseks abinõuks välistööjõu kvootide leevendamist ja sisserände suurendamist. Arupärimisele vastates jäid need teemad suuresti käsitlemata. Millised on lahendused, mis puudutaksid kohaliku tööjõu, sealhulgas noorte rakendamist? Kuidas te põhjendate valitsuse plaani suurendada välistööjõu sissevoolu olukorras, kus tegelikult Eestis on iga neljas noor töötu? Milliseid konkreetseid samme kavatseb teie juhitav ministeerium ette võtta, et vähendada noorte töötust ja pakkuda neile võimalust tööle asuda enne, kui avate uksi madalama palgaga välistööjõule?

Aitäh! Mul on väga kahju! Paar asja. Siin teie küsimustes ei ole noorte kohta [küsitud]. Ma oleks hea meelega vastanud. Kui te oleks varem saalis olnud, siis tegelikult just selleteemaline arupärimine oli päris pikalt, kolleegid Keskerakonna fraktsioonist küsisid mitu küsimust, me hästi palju rääkisime sellest. Aga ma natuke kordan, vabandan teiste kolleegide ees. Nõus, see ongi mure, aga siin tuleb kahte asja eristada. Kui te sedasama Statistikaameti küsitlust vaatate ja võrdlete registreeritud töötuse määrasid, siis seal on noortega vahe pea kahekordne. Aga sellegipoolest isegi see kahekordne vahe, registreeritud määr 12% juures, on probleem. See hakkas süvenema rohkem COVID‑i ajal. Miks? Sellepärast et COVID‑i ajal läksid väga paljud eesliini töökohad kinni, teeninduses eelkõige. Ja noorte üks esimesi sisenemisi tööturule on tihti teenindussektoris. Eks me oleme isegi seda kogenud. Me oleme võtnud töötukassaga eraldi fookusesse noorte aktiivsema tööturule suunamise ja seal on päris mitu meedet. Esiteks, nagu me siin oleme diskuteerinud, arutanud, paindlikumad töövormid – meil on siin natuke eriarvamusi, aga oleme seda arutanud. Siis noorte töötamise lihtsustamine. Tihti ettevõtjad ütlevad, et noorte töölevõtmisel on hästi palju piiravaid regulatsioone ja tingimusi, proovime seda lihtsustada. Töötukassas me oleme kokku leppinud, et me vaatame kahte asja: et noored saaksid oma esimese positiivse töökogemuse. On erinevaid meetmeid, alustades õpilasmalevatest kuni koostööni tööandjatega. Ja see probleem on NEET‑noored ehk need noored, kes vanuse järgi peaks kas õppima või töötama, aga ei tee kumbagi, nendega on probleem. Me oleme majandusministeeriumist suunanud raha kohalikele omavalitsustele. Kõikidel kohalikel omavalitsustel on võimalus palgata NEET‑noorte nõustaja, kes kohalikus omavalitsuses kaardistab, kes on need noored, kes millegipärast ei tööta ega õpi, ja proovib nendega vestelda, aru saada taustpõhjustest, kuidas saaks töötukassa aidata, kuidas saaks neile täiendkoolitusi teha, kuidas saaks nad kooliteele tagasi. Ühesõnaga, see on selline väga personaalne lähenemine. Nagu ma enne vastasin, ma arvan, et hea debati hüvanguks ei ole mõtet vastandada reaalset tööjõuvajadust töötlevas tööstuses versus meie tänased töötud või veel vähem noored. Kõigiga tuleb tegeleda. Ja ma olen nõus. Selles mõttes, et noorte [hõivatus] on Statistikaameti küsitlusuuringu järgi hästi sesoonne, kõigub seal pea kaks korda, aga mure on olemas. Me peame süstemaatiliselt vaatama, miks osa meie noori ei soovi tööle minna, miks nad ei saa, mis on need piirangud, kuidas me saame riiklikult neid piiranguid vähemaks võtta. Ilmselgelt pikemas vaates on kutseharidusreform üks väga oluline võtmekoht. Sest Eesti paistab silma sellega, et meie noorte protsent on tunduvalt, pea kaks korda madalam kui näiteks Saksamaal või Austrias, kus [noored] lähevad kutseharidust õppima, tänu millele nad tegelikult tagavad endale tulevikus tööturul palju konkurentsivõimelisemad tingimused, kui ainult üldhariduse juurde jäämine [võimaldaks]. Eks need väljakutsed on päris mitmekesised. Aga jah, ma arvan, et aus oleks mitte ühte ja teist asja vastandada, sest seda ei ole, et kas me teeme ühte või teist. Tegelikult tuleb mõlemat teha, et meie majandust kasvatada.

Aitäh! Mul on väga kahju! Paar asja. Siin teie küsimustes ei ole noorte kohta [küsitud]. Ma oleks hea meelega vastanud. Kui te oleks varem saalis olnud, siis tegelikult just selleteemaline arupärimine oli päris pikalt, kolleegid Keskerakonna fraktsioonist küsisid mitu küsimust, me hästi palju rääkisime sellest. Aga ma natuke kordan, vabandan teiste kolleegide ees. Nõus, see ongi mure, aga siin tuleb kahte asja eristada. Kui te sedasama Statistikaameti küsitlust vaatate ja võrdlete registreeritud töötuse määrasid, siis seal on noortega vahe pea kahekordne. Aga sellegipoolest isegi see kahekordne vahe, registreeritud määr 12% juures, on probleem. See hakkas süvenema rohkem COVID‑i ajal. Miks? Sellepärast et COVID‑i ajal läksid väga paljud eesliini töökohad kinni, teeninduses eelkõige. Ja noorte üks esimesi sisenemisi tööturule on tihti teenindussektoris. Eks me oleme isegi seda kogenud. Me oleme võtnud töötukassaga eraldi fookusesse noorte aktiivsema tööturule suunamise ja seal on päris mitu meedet. Esiteks, nagu me siin oleme diskuteerinud, arutanud, paindlikumad töövormid – meil on siin natuke eriarvamusi, aga oleme seda arutanud. Siis noorte töötamise lihtsustamine. Tihti ettevõtjatega rääkides nad ütlevad, et noorte töölevõtmisel on hästi palju piiravaid regulatsioone ja tingimusi, proovime seda lihtsustada. Ja töötukassas me oleme kokku leppinud, et me vaatame kahte asja: et noored saaksid oma esimese positiivse töökogemuse. On erinevaid meetmeid, alustades õpilasmalevatest kuni koostööni tööandjatega. Ja see probleem on NEET‑noored ehk need noored, kes vanuse järgi peaks kas õppima või töötama, aga ei tee kumbagi. Nendega on probleem. Me oleme majandusministeeriumist suunanud raha kohalikele omavalitsustele. Kõikidel kohalikel omavalitsustel on võimalus palgata NEET‑noorte nõustaja, kes kohalikus omavalitsuses kaardistab, kes on need noored, kes millegipärast ei tööta ega õpi, ja proovib nendega vestelda, aru saada taustpõhjustest, kuidas saaks töötukassa aidata, kuidas saaks neile täiendkoolitusi teha, kuidas saaks nad kooliteele tagasi. Ühesõnaga, see on selline väga personaalne lähenemine. Nagu ma enne vastasin, ma arvan, et hea debati hüvanguks ei ole mõtet vastandada reaalset tööjõuvajadust töötlevas tööstuses versus meie tänased töötud või veel vähem noored. Kõigiga tuleb tegeleda. Ja ma olen nõus. Selles mõttes, et noorte [töötamine] on Statistikaameti küsitlusuuringu järgi hästi sesoonne, kõigub seal pea kahekordselt, aga mure on olemas. Me peame süstemaatiliselt vaatama, miks osa meie noori ei soovi tööle minna, miks nad ei saa, mis on need piirangud, kuidas me saame riiklikult neid piiranguid vähemaks võtta. Ilmselgelt pikemas vaates on kutseharidusreform üks väga oluline võtmekoht. Sest Eesti paistab silma sellega, et meie noorte protsent on tunduvalt, pea kaks korda madalam kui näiteks Saksamaal või Austrias, kus [noored] lähevad kutseharidust õppima, tänu millele nad tegelikult tagavad endale tulevikus tööturul palju konkurentsivõimelisemad tingimused, kui ainult üldhariduse juurde jäämine [võimaldaks]. Eks need väljakutsed on päris mitmekesised. Aga jah, ma arvan, et aus oleks mitte ühte ja teist asja vastandada, sest seda ei ole, et kas me teeme ühte või teist. Tegelikult tuleb mõlemat teha, et meie majandust kasvatada.

Aitäh! Mul on väga kahju! Paar asja. Siin teie küsimustes ei ole noorte kohta [küsitud]. Ma oleks hea meelega vastanud. Kui te oleks varem saalis olnud, siis tegelikult just selleteemaline arupärimine oli päris pikalt, kolleegid Keskerakonna fraktsioonist küsisid mitu küsimust, me hästi palju rääkisime sellest. Aga ma natuke kordan, vabandan teiste kolleegide ees. Nõus, see ongi mure, aga siin tuleb kahte asja eristada. Kui te sedasama Statistikaameti küsitlust vaatate ja võrdlete registreeritud töötuse määrasid, siis seal on noortega vahe pea kahekordne. Aga sellegipoolest isegi see kahekordne vahe, registreeritud määr 12% juures, on probleem. See hakkas süvenema rohkem COVID‑i ajal. Miks? Sellepärast et COVID‑i ajal läksid väga paljud eesliini töökohad kinni, teeninduses eelkõige. Ja noored sisenevad tööturule tihti teenindussektori kaudu. Eks me oleme isegi seda kogenud. Me oleme võtnud töötukassaga eraldi fookusesse noorte aktiivsema tööturule suunamise ja seal on päris mitu meedet. Esiteks, nagu me siin oleme diskuteerinud, arutanud, paindlikumad töövormid – meil on siin natuke eriarvamusi, aga oleme seda arutanud. Siis noorte töötamise lihtsustamine. Tihti ettevõtjad ütlevad, et noorte töölevõtmisel on hästi palju piiravaid regulatsioone ja tingimusi, proovime seda lihtsustada. Töötukassas me oleme kokku leppinud, et me vaatame kahte asja. Selleks, et noored saaksid oma esimese positiivse töökogemuse, on erinevaid meetmeid, alustades õpilasmalevatest kuni koostööni tööandjatega. Ja see probleem on NEET‑noored ehk need noored, kes vanuse järgi peaks kas õppima või töötama, aga ei tee kumbagi, nendega on probleem. Me oleme majandusministeeriumist suunanud raha kohalikele omavalitsustele. Kõikidel kohalikel omavalitsustel on võimalus palgata NEET‑noorte nõustaja, kes kohalikus omavalitsuses kaardistab, kes on need noored, kes millegipärast ei tööta ega õpi, ja proovib nendega vestelda, aru saada taustpõhjustest, kuidas saaks töötukassa aidata, kuidas saaks neile täiendkoolitusi teha, kuidas saaks nad kooliteele tagasi. Ühesõnaga, see on selline väga personaalne lähenemine. Nagu ma enne vastasin, ma arvan, et hea debati hüvanguks ei ole mõtet vastandada reaalset tööjõuvajadust töötlevas tööstuses versus meie tänased töötud või veel vähem noored. Kõigiga tuleb tegeleda. Ja ma olen nõus. Selles mõttes, et noorte [hõivatus] on Statistikaameti küsitlusuuringu järgi hästi sesoonne, kõigub seal pea kaks korda, aga mure on olemas. Me peame süstemaatiliselt vaatama, miks osa meie noori ei soovi tööle minna, miks nad ei saa, mis on need piirangud, kuidas me saame riiklikult neid piiranguid vähemaks võtta. Ilmselgelt on pikemas vaates kutseharidusreform üks väga oluline võtmekoht. Sest Eesti paistab silma sellega, et meil on tunduvalt madalam, pea kaks korda madalam kui näiteks Saksamaal või Austrias, nende noorte protsent, kes lähevad kutseharidust [omandama], kuigi nad nii tegelikult tagaksid endale tulevikus tööturul palju konkurentsivõimelisemad tingimused, kui ainult üldhariduse juurde jäämine [võimaldaks]. Eks need väljakutsed on päris mitmekesised. Aga jah, ma arvan, et aus oleks mitte ühte ja teist asja vastandada, sest seda ei ole, et kas me teeme ühte või teist. Tegelikult tuleb mõlemat teha, et meie majandust kasvatada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et nii nagu paljude teemadega on ka välistööjõu puhul küsimus nendes agades. Meil kõigil on kindlasti väga palju positiivseid näiteid, kus tegelikult oskustööline on aidanud Eesti elu paremaks teha, meie inimeste olukorda paremaks teha, meie majandust elavdada, aga on ka teistsuguseid näiteid, kus me riigina oleme lasknud teatud sõelast läbi inimesed, kes tegelikult siin ei peaks tööl olema. Te mainisite oma viimases vastuses haridust, ma küsiksingi natuke selle kohta, mitte noorte vaates, vaid just välistööjõu vaates. Mismoodi ja kuidas te olete analüüsinud just seda kutsehariduse poolt, ülikoolide poolt? Kas need suhestuvad kuidagi ka välistööjõuga või need on kaks täiesti erinevat vaatevinklit ja seal ta kuidagi ei ole ei konkurentsiks ega ka takistuseks Eesti kutsehariduse või ülikoolihariduse vaates?

Aitäh, hea küsija! Täiesti nõus. Kui keegi tuleb siia, aga ei täida meie reegleid, ei austa meie ühiskondlikku korda, siis ei olegi tema koht siin. Kui keegi käitub valesti, on see eestlane või välismaalane, siis selleks on seadused ette nähtud. Selles mõttes sada protsenti nõus. See inimene, kes siia tuleb, [peab käituma] meie reeglite järgi, nagu ka me ise peame neid järgima. Kus on see kokkupuutepunkt? Ja miks me seda oskustöötajate erandit ei tee kuidagi nii, et minul tuli mõte ja ma nüüd avastasin midagi? Ei! See on ikkagi sellesama OSKA, Kutsekoja raporti põhjal. OSKA‑s on olemas tööandjad, seal on kaubandus-tööstuskoda, seal on ametiühingud, seal on haridusministeerium ja majandusministeerium. Ehk siis see on nii‑öelda kogu, kes vaatabki selle Eesti majanduse ja tööturu tervikvaadet – kust ja kuidas meil hariduses tuleb inimesi peale, millised on meie enda inimeste oskused-kogemused ja kuskohta on tööjõudu juurde vaja. Sellepärast ma julgesin öelda, et see kuidagi ei tule meie inimeste arvelt, vaid pigem vaadatakse üldisi tööturutendentse, vaadatakse, mis erialasid noored õpivad, milliseid erialasid riik tellib ja nii edasi, ja siis vaadatakse seda koosmõjus, et kuhu jäävad need puudujäägid ja kuhu on täiendavat tööjõudu vaja, et [tööjõupuudus] ei muutuks meie majanduskasvu pudelikaelaks. See ongi see. Tõesti, nagu te väga õigesti ütlesite. Toon ühe kõige ideaalsema näite. Ma käisin ise ühes Viljandi ettevõttes, toon ideaalse näite. Seal töötas Ukraina abielupaar, kes olid Ukrainas liinioperaatorid. Tänu sellele, et Ukraina abielupaar tuli sinna, nad tegid uue investeeringu, 5–7 miljonit eurot [panid] uude liini, sest neil olid liinioperaatorid võtta, tänu millele nad said seal 10–15 inimest juurde palgata, eestlased. Ettevõte saab kasvada, eestlased said kõrgema palgaga tööd ja majandus kasvab. Ehk see on see mõte, mida me tahame oskustöötajate erandiga saavutada. Kui kuskil on vaja ettevõttel kasvada, siis nagu te ise ka teate, väga tihti öeldakse, et seal on see tööjõuküsimus. Me proovime natukenegi seda leevendada. Me kindlasti ei kavatse Eesti majandust ainult välistööjõu peale rajada, ilmselgelt see pole kellegi plaan. Küll aga on fookuses see, et natukene aidata, et meie majandus ja ettevõtted saaksid kasvada. See on see oskustöötaja erandi mõte.

Aitäh, hea küsija! Täiesti nõus. Kui keegi tuleb siia, aga ei täida meie reegleid, ei austa meie ühiskondlikku korda, siis ei olegi nende koht siin. Kui keegi käitub valesti, on see eestlane või välismaalane, siis selleks on seadused ette nähtud. Selles mõttes sada protsenti nõus. See inimene, kes siia tuleb, [peab käituma] meie reeglite järgi, nagu ka me ise peame neid järgima. Kus on see kokkupuutepunkt? Ja miks me seda oskustöötajate erandit ei tee kuidagi nii, et minul tuli mõte ja ma nüüd avastasin midagi? Ei! See on ikkagi sellesama OSKA, Kutsekoja raporti põhjal. OSKA‑s on olemas tööandjad, seal on kaubandus-tööstuskoda, seal on ametiühingud, seal on haridusministeerium ja majandusministeerium. Ehk siis see on nii‑öelda kogu, kes vaatabki selle Eesti majanduse ja tööturu tervikvaadet – kust ja kuidas meil hariduses tuleb inimesi peale, millised on meie enda inimeste oskused-kogemused ja kuskohta on tööjõudu juurde vaja. Sellepärast ma julgeksin öelda, et see kuidagi ei tule meie inimeste arvelt, vaid pigem vaadatakse üldisi tööturutendentse, vaadatakse, mis erialasid noored õpivad, milliseid erialasid riik tellib ja nii edasi, ja siis vaadatakse seda koosmõjus, et kuhu jäävad need puudujäägid ja kuhu on täiendavat tööjõudu vaja, et ei tekiks pudelikaela meie majanduskasvule. See ongi see. Tõesti, nagu te väga õigesti ütlesite. Toon ühe kõige ideaalsema näite. Ma käisin ise ühes Viljandi ettevõttes, toon ideaalse näite. Meil oli Ukraina abielupaar, kes olid Ukrainas liinioperaatorid. Tänu sellele, et Ukraina abielupaar tuli sinna, nad tegid uue investeeringu, 5–7 miljonit uut liini, sest neil olid liinioperaatorid võtta, tänu millele nad said seal 10–15 inimest juurde palgata, eestlased. Ettevõte saab kasvada, eestlased said kõrgema palgaga tööd ja majandus kasvab. Ehk see on see mõte, mida me tahame oskustöötajate erandiga saavutada. Kui kuskil on vaja, et ettevõte saaks kasvada – ja nagu te ise ka teate, väga tihti öeldakse, et tööjõuküsimus on, siis me proovime natukenegi seda leevendada. Me kindlasti ei kavatse Eesti majandust ainult välistööjõu peale rajada, ilmselgelt see pole kellegi plaan. Küll aga on fookuses see, et natukene aidata, et meie majandus ja ettevõtted saaksid kasvada. See on see oskustöötaja erandi mõte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Esimesele küsimusele vastates, milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, te vastasite lühidalt ja konkreetselt: heaks. Mina vastupidi väidaks, et väga kehvaks, aga see küsimus ei nõua kvalitatiivset, subjektiivset hinnangut. Me soovisime vastuseks numbrit, et mitu oskustöötajat. Ja nii nagu kevadisel arutelul on ka praegu küsimus numbrite puuduses. Kuidas te hindate, mitu oskustöötajat aastas või mitu pereliiget? Kui paljud kümne aasta jooksul tulijatest on siia jäänud, kui paljud on lahkunud? Kõik need numbrid, mis kevadel jäid vastamata ja mis siin arupärimisest läbi käivad, me tegelikult sooviksime neid saada. Teiseks väitsite, et kvooti suurendada te ei taha. Valitsuses aasta tagasi tutvustatud plaan näitas kvoodi kolmekordistamist. Kus ja millal see plaan muutus ja mis on praegune valitsuse plaan?

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vastates esimesele küsimusele, milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, te vastasite lühidalt ja konkreetselt: heaks. Mina vastupidi väidaks, et väga kehvaks, aga see küsimus ei nõua kvalitatiivset, subjektiivset hinnangut. Me soovisime vastuseks numbrit, et mitu oskustöötajat. Ja nii nagu kevadisel arutelul on ka praegu küsimus numbrite puuduses. Kuidas te hindate, mitu oskustöötajat aastas või mitu pereliiget? Kui paljud kümne aasta jooksul tulijatest on siia jäänud, kui paljud on lahkunud? Kõiki neid numbreid, mis kevadel jäid vastamata ja mille kohta me selles arupärimises [küsisime], me tegelikult sooviksime saada. Teiseks väitsite, et kvooti suurendada te ei taha. Valitsuses aasta tagasi tutvustatud plaan näitas kvoodi kolmekordistamist. Kus ja millal see plaan muutus ja mis on praegune valitsuse plaan?

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vastates esimesele küsimusele, milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, te vastasite lühidalt ja konkreetselt: heaks. Mina vastupidi väidaks, et väga kehvaks, aga see küsimus ei nõua kvalitatiivset, subjektiivset hinnangut. Me soovisime vastuseks numbrit, et mitu oskustöötajat. Ja nii nagu kevadisel arutelul on ka praegu küsimus numbrite puuduses. Kuidas te hindate, mitu oskustöötajat aastas või mitu pereliiget? Kui paljud kümne aasta jooksul tulijatest on siia jäänud, kui paljud on lahkunud? Kõiki neid numbreid, mis kevadel jäid vastamata ja mis siin arupärimisest läbi käivad, me tegelikult sooviksime saada. Teiseks väitsite, et kvooti suurendada te ei taha. Valitsuses aasta tagasi tutvustatud plaan näitas kvoodi kolmekordistamist. Kus ja millal see plaan muutus ja mis on praegune valitsuse plaan?

Aitäh! Uuesti ütlen, et sõnumiselgus on alati väärtus omaette. Minu teada selles Siseministeeriumi ettekandes, kui me veel koos valitsuses olime, ta tõi lihtsalt võrdluse tänase 0,1%-lise kvoodiga, et milline on see võrreldes potentsiaalse oskustöötajate siiatulemisega. Võib-olla sealt tekkiski segadus, aga ma olen ise proovinud kogu aeg seda fookust hoida, et kvoot on 0,1%. Pole kunagi minu ettepanek olnud kvooti suurendada, ei ole ka praegu, vaid küsimus on olnud oskustöötajate erandis, mille aluspõhimõtted erinevad kvoodi[erandi omadest]. Ma ei hakka siin detaili minema. Küsid, et miks ma vastasin "heaks", oli see, et küsimus, vähemalt ma loodan, mis minu paberil on, on õige: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, milliseks hindate? Ma vastasin "heaks" ja siis täpsustasin ka numbreid natukene, et kust see "heaks" tuleb. Alati saab küll paremini. Heaks selle pärast, et vähemalt 2023. aasta lõimumismonitooringu järgi [peavad] 58% muukeelsetest elanikest end hästi lõimunuks. See on natuke üle poole, saab paremini, sellepärast ma ei ütle "väga hea", aga ei ütle ka "halb", sest neist 46% ehk pea pooled on aktiivse eesti keele oskusega ja aastal 2008 oli see ainult viiendik ehk 20%. Ehk me oleme lõimimises selgelt liikunud paremuse suunas. Alati saab paremini ehk siis [hindan] "heaks".

Aitäh! Uuesti ütlen, et sõnumiselgus on alati väärtus omaette. Minu teada selles Siseministeeriumi ettekandes, kui me veel koos valitsuses olime, ta tõi lihtsalt võrdluse tänase 0,1%-lise kvoodiga, et milline on see võrreldes potentsiaalse oskustöötajate siiatulemisega. Võib-olla sealt tekkiski segadus, aga ma olen ise proovinud kogu aeg seda fookust hoida, et kvoot on 0,1%. Pole kunagi minu ettepanek olnud kvooti suurendada, ei ole ka praegu, vaid küsimus on olnud oskustöötajate erandis, mille aluspõhimõtted erinevad kvoodi [omadest]. Ma ei hakka siin detaili minema. Küsid, et miks ma vastasin "heaks", oli see, et küsimus, vähemalt ma loodan, mis minu paberil on, on õige: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, milliseks hindate? Ma vastasin "heaks" ja siis täpsustasin ka numbreid natukene, et kust see "heaks" tuleb. Alati saab küll paremini. Heaks selle pärast, et vähemalt 2023. aasta lõimumismonitooringu järgi [peavad] 58% muukeelsetest elanikest end hästi lõimunuks. See on natuke üle poole, saab paremini, sellepärast ma ei ütle "väga hea", aga ei ütle ka "halb", sest neist 46% ehk pea pooled on aktiivse eesti keele oskusega ja aastal 2008 oli see ainult viiendik ehk 20%. Ehk me oleme lõimimises selgelt liikunud paremuse suunas. Alati saab paremini ehk siis [hindan] "heaks".

Aitäh! Uuesti ütlen, et sõnumi selgus on alati väärtus omaette. Minu teada selles Siseministeeriumi ettekandes, kui me veel koos valitsuses olime, ta tõi lihtsalt võrdluse tänase 0,1%-lise kvoodiga, et milline on see võrreldes potentsiaalse oskustöötajate siiatulemisega. Võib-olla sealt tekkiski segadus, aga ma olen ise proovinud kogu aeg seda fookust hoida, et kvoot on 0,1%. Pole kunagi minu ettepanek olnud kvooti suurendada, ei ole ka praegu, vaid küsimus on olnud oskustöötajate erandis, mille aluspõhimõtted erinevad kvoodi[erandi omadest]. Ma ei hakka siin detaili minema. Küsid, et miks ma vastasin "heaks", oli see, et küsimus, vähemalt ma loodan, mis minu paberil on, on õige: milliseks hindate praegust Eesti ühiskonna välistööliste vastuvõtu võimet, milliseks hindate? Ma vastasin "heaks" ja siis täpsustasin ka numbreid natukene, et kust see "heaks" tuleb. Alati saab küll paremini. Heaks selle pärast, et vähemalt 2023. aasta lõimumismonitooringu järgi [peavad] 58% muukeelsetest elanikest end hästi lõimunuks. See on natuke üle poole, saab paremini, sellepärast ma ei ütle "väga hea", aga ei ütle ka "halb", sest neist 46% ehk pea pooled on aktiivse eesti keele oskusega ja aastal 2008 oli see ainult viiendik ehk 20%. Ehk me oleme lõimimises selgelt liikunud paremuse suunas. Alati saab paremini ehk siis [hindan] "heaks".

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kuid küsimus on istungi juhatajale. Riina Sikkut, palun!

Hea istungi juhataja! Me siin istungi käigus kasutame loodetavasti head eesti keelt. Täna, muide, on rahvusvaheline kirjaoskuse päev. Eesti on teada-tuntud kirjaoskaja rahvas, seetõttu [avan] ka esimese küsimuse konteksti. Milliseks hindate välistööliste vastuvõtu võimet – selle küsimuse esimeses lauses on öeldud, et piirarvu loomisel ehk kvoodi loomisel me hindasime selleks 0,1% alalisest elanikkonnast ehk 1300 inimest. See on kvantitatiivne määratlus, mitte kvalitatiivne. Kui see 1300 enam ei kehti, me küsisime ministri hinnangut, et mis see uus number on, ja see uus number ei saa olla "hea", see peab olema arvuline väärtus. Soovin kolleegidele head kirjaoskuse päeva!

Hea istungi juhataja! Me siin istungi käigus kasutame loodetavasti head eesti keelt. Täna, muide, on rahvusvaheline kirjaoskuse päev. Eesti on teada-tuntud kirjaoskaja rahvas, seetõttu [avan] ka esimese küsimuse konteksti. Milliseks hindate välistööliste vastuvõtu võimet – selle küsimuse esimeses lauses on öeldud, et piirarvu loomisel ehk kvoodi loomisel me hindasime selleks 0,1% alalisest elanikkonnast ehk 1300 inimest. See on kvantitatiivne määratlus, mitte kvalitatiivne. Kui see 1300 enam ei kehti, me küsisime ministri hinnangut, et mis see uus number on, ja see uus number ei saa olla hea, see peab olema arvuline väärtus. Soovin kolleegidele head kirjaoskuse päeva!

Istungi juhataja ei oska siin protseduuriliselt küll midagi lisada. Aga tänud! Avan läbirääkimised. Arupärimise esitajate poolt kõigepealt Riina Sikkut, palun!

Istungi juhataja ei oska siin protseduuriliselt küll midagi lisada. Aga tänud! Avan läbirääkimised. Arupärimise esitajate nimel kõigepealt Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänan kõiki, kes arutellu panustasid, ja ministrit tõesti pingutuse eest vastuseid anda. Ma pean nentima, et natuke me läksime sinna kevadisele rajale. Räägime sellest, et töötajaid on vaja ja tootlikkust tuleb tõsta ja lõimida tuleb ka. Ukrainlased on meid palju aidanud – ega sellele ei saa vastu vaielda. Aga tegelikult on olulised numbrid, kui meil viimase kümne aasta sisseränne on [võrreldav] nõukogude aja lõpu rekordtasemetega ja meie enda sündimus on madal. Numbrid on tegelikult väga olulised: ühe aasta sisseränne, teise aasta sisseränne. Kui ministrilt küsida, milliseks ta hindab meie välistööliste vastuvõtu võimet, siis ta ütleb, et ta hindab seda heaks. Mida see siis tähendab? Et me võime lõpmatult neid välistöölisi vastu võtta või on sellest 0,1%-st alalisest elanikkonnast, mis omal ajal oli 1300 inimest, saanud midagi muud? Ja vastuseks küsimusele, kas seda kvooti tuleks tõsta, minister kinnitab, et ei, kvooti tõsta ei tule, aga umbes selle kolmekordse kvoodi jagu inimesi tuleks sisse lasta, oskustöötajaid tuleks sisse lasta ilma kvooti muutmata. See ju sisuliselt meie küsimusi ei lahenda. Kuidas me neid lõimime? Kas nad jäävad siia? Kas tootlikkuse tõus on võimalik, kui me lubame madalama palgaga inimesi sisse? Miks sektoripõhiseid leppeid palga puhul ei sõlmita? Sotsiaaldemokraadid valitsuses olles tegelikult pakkusid välja, et kuna sektoriti on seis väga erinev – palgatasemed on erinevad, tööjõupuudus on erinev –, siis võiks teha sektoripõhised palgakriteeriumid. Madala palgaga sektoris sa saad väljast tuua inimese madalama palgakriteeriumiga. Aga ei, Reformierakonna seisukoht oli, et ei-ei-ei, ei mingeid sektoripõhiseid kokkuleppeid, võtame lihtsalt selle pooleteisekordse palga kriteeriumi maha. Aga see ei aita meil tootlikkust tegelikult tõsta. Teine aspekt. Minister väga veenvalt selgitas, kuidas meie 65 000 töötu seast ei ole võimalik leida seda 700 oskustöötajat, keda meil järgmisel aastal tööturul vaja on. Ma tahaksin küsida, kas see päriselt on nii, et me ei suuda 65 000 inimese seast aasta jooksul ümber õpetada 700, kes täidaks tööturul vajalikku rolli. See tähendab 1,1% töötutest, keda tulebki välja valida ja neile need oskused anda, arvestades nende varasemat väljaõpet, kogemust, soove tööturul, piirkonda, kus nad elavad. See tundub natuke lihtsa lahenduse otsimisena, et teeme täiendava erandi sisserändele, aga oma 65 000 töötu puhul pingutust ei tee. Ja viimaseks, minu enda selline lemmikteema on õpiränne. Kui me soovime pikaajaliselt Eesti tööturule panustavaid inimesi, kes oskavad eesti keelt, siis [selleks on] õpiränne. Me võtame välismaa tudengid neile erialadele, mis Eestis on vajalikud, on see kutseõppes, on see ülikoolides, õpetame õppeperioodil neile ka eesti keelt ja pärast lõpetamist saavad nad liikuda tööturule, nii nagu kõik teised noored siin. Ei ole vaja mingit erandit, ei ole vaja mingeid palgakriteeriume või nende lõdvendamist. Nad on õppinud eesti õppekava järgi ja suudavad tööturul pakkuda seda mida meiegi noored. Nii et mul on tunne, et selle teema arutamist ministriga peame veel jätkama. Aitäh!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänan kõiki, kes arutellu panustasid, ja ministrit tõesti pingutuse eest vastuseid anda. Ma pean nentima, et natuke me läksime sinna kevadisele rajale. Räägime sellest, et töötajaid on vaja ja tootlikkust tuleb tõsta ja lõimida tuleb ka. Ukrainlased on meid palju aidanud – ega sellele ei saa vastu vaielda. Aga tegelikult on olulised numbrid, kui meil viimase kümne aasta sisseränne on nõukogude aja lõpu rekordtasemetel ja meie enda sündimus on madal. Numbrid on tegelikult väga olulised: ühe aasta sisseränne, teise aasta sisseränne. Kui ministrilt küsida, milliseks ta hindab meie välistööliste vastuvõtu võimet, siis ta ütleb, et ta hindab seda heaks. Mida see siis tähendab? Et me võime lõpmatult neid välistöölisi vastu võtta või on sellest 0,1%-st alalisest elanikkonnast, mis omal ajal oli 1300 inimest, saanud midagi muud? Ja vastuseks küsimusele, kas seda kvooti tuleks tõsta, minister kinnitab, et ei, kvooti tõsta ei tule, aga umbes selle kolmekordse kvoodi jagu inimesi tuleks sisse lasta, oskustöötajaid tuleks sisse lasta ilma kvooti muutmata. See ju sisuliselt meie küsimusi ei lahenda. Kuidas me neid lõimime? Kas nad jäävad siia? Kas tootlikkuse tõus on võimalik, kui me lubame madalama palgaga inimesi sisse? Miks sektoripõhiseid leppeid palga puhul ei sõlmita? Sotsiaaldemokraadid valitsuses olles tegelikult pakkusid välja, et kuna sektoriti on seis väga erinev – palgatasemed on erinevad, tööjõupuudus on erinev –, siis võiks teha sektoripõhised palgakriteeriumid. Madala palgaga sektoris sa saad väljast tuua inimese madalama palgakriteeriumiga. Aga ei, Reformierakonna seisukoht oli, et ei-ei-ei, ei mingeid sektoripõhiseid kokkuleppeid, võtame lihtsalt selle pooleteisekordse palga kriteeriumi maha. Aga see ei aita meil tootlikkust tegelikult tõsta. Teine aspekt. Minister väga veenvalt selgitas, kuidas meie 65 000 töötu seast ei ole võimalik leida seda 700 oskustöötajat, keda meil järgmisel aastal tööturul vaja on. Ma tahaksin küsida, kas see päriselt on nii, et me ei suuda 65 000 inimese seast aasta jooksul ümber õpetada 700, kes täidaks tööturul vajalikku rolli. See tähendab 1,1% töötutest, keda tulebki välja valida ja neile need oskused anda, arvestades nende varasemat väljaõpet, kogemust, soove tööturul, piirkonda, kus nad elavad. See tundub natuke lihtsa lahenduse otsimisena, et teeme täiendava erandi sisserändele, aga oma 65 000 töötu puhul pingutust ei tee. Ja viimaseks, minu enda selline lemmikteema on õpiränne. Kui me soovime pikaajaliselt Eesti tööturule panustavaid inimesi, kes oskavad eesti keelt, siis [selleks on] õpiränne. Me võtame välismaa tudengid neile erialadele, mis Eestis on vajalikud, on see kutseõppes, on see ülikoolides, õpetame õppeperioodil neile ka eesti keelt ja pärast lõpetamist saavad nad liikuda tööturule, nii nagu kõik teised noored siin. Ei ole vaja mingit erandit, ei ole vaja mingeid palgakriteeriume või nende lõdvendamist. Nad on õppinud eesti õppekava järgi ja suudavad tööturul pakkuda seda mida meiegi noored. Nii et mul on tunne, et selle teema arutamist ministriga peame veel jätkama. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnetooli Jaak Valge. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud minister, keda pole! Lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Ma muidugi tunnustan kõigepealt sotsiaaldemokraate, kes sellesse teemasse on niimoodi korralikult üritanud süveneda. Aga võiks ikkagi rohkem süveneda. Tegelikult ei ole küsimus ju 1,5-s keskmise palga kriteeriumis, vaid üks koma nullis, mida valitsus tahab muuta valdkonnakeskseks, sektorikeskseks. Kui oleks 1,5, oi, meil oleks praegu tohutult vähem välistööjõudu ja see välistööjõud oleks meil hoopis kõrgema kvaliteediga. Meile tulevad nad ikkagi selle 1,0 kriteeriumiga. Välja arvatud need tippspetsialistid, keda on 10–20%. Mina käsitlen kolme põhjust, miks massiimmigratsioon kahjulik on, rääkimata selle hoo andmisest, mida valitsus plaanib. Kõigepealt, massiimmigratsioon on meie rahvusriigi ja põhiseaduse vastane. Need inimesed, kes on idealistlikult arvanud, et meil see integratsioon hästi läheb, on pidanud pettuma. Ei ole mõtet opereerida selliste abstraktsete näitajatega või küsitlustega, mille puhul pealegi neid küsimusi igal aastal muudetakse, nii et me trendi peaaegu ei näe. On mõtet opereerida keeleoskusega. Vaadake, kas te kujutate ette, et te Saksamaal ütlete ühe välispäritolu isiku kohta, et ta on väga hästi lõimunud, aga saksa keelt ei oska. Või siis Inglismaal: superlõimumise näide, aga ei oska inglise keelt. Tegelikult on nii, et kui riigikeelt ei osata, siis pole isegi eeldust lõimumiseks saavutatud, rääkimata lõimumisest endast. Ma ei hakka siin arve ette lugema, ma võin igaühele neid näidata, aga on selget trendi [näha]. Rahvaloenduse andmed on kõige täpsemad. 2021. aastal 16% meie riigi elanikkonnast ei osanud riigikeelt. See protsent oli tõesti [tollel ajal] vähenemas, mille kohta minister ka tõtt rääkis. Aga 2022. aastast, kui arvestada mitte-eestikeelsete inimeste Eestisse sisenemist – ilmselgelt ka põhikooli matemaatika tasemel võib selle kokku arvutada –, on eesti keele oskuse tase hakanud taas langema. Ma ei tea, palju ta on praegu, aga kindlasti rohkem kui 16% on neid, kes ei oska eesti keelt erinevalt 2021. aastast. Seega oleme viimastel aastatel ehitanud seda mitte-eestikeelset Eestit. Mina ei tea, kas see on nii, nagu minister ütles, et see vastu[võtu]võime on hea. Ma ei tea, kas see vastu[võtu]võime on ikka nii hea. Kõik küsitlused näitavad ka seda, et meie ühiskond ei soovi nii suurt immigratsiooni, aga me ehitame seda teisekeelset Eestit siin erakordse kiirusega. Eelmine kord ma juba vaatasin Läti ja Soome andmeid ja vaatasin seekord veel. Võtsin ka Leedu andmed. Lätti rändas viimastel aastatel, 2021.–2024. aastal, ligi kolm korda vähem inimesi sisse kui Eestisse ja Soome üle kahe korra vähem kui Eestisse, seda loomulikult proportsionaalselt elanikkonnaga. Eelmine kord siin lugupeetud minister tahtis absoluutarvudes rääkida. Seda on mõttetu rääkida! Me näiteks ei hakka võrdlema immigratsiooni Ameerika Ühendriikidesse ja Eestisse absoluutarvudes. Nii. Üliraske oleks vastu vaielda [sellele], et massiimmigratsiooni üks tulemusi on tootlikkuse ja konkurentsivõime langus, kõik näitajad illustreerivad seda. Igaüks võib ju vaadata Tõetamme, kui ta ei ole suuteline natukene täpsemaid andmeid välja otsima. Isegi selle kohaselt meie Eesti tööjõu tootlikkus veel 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja nüüd on ta 78%, on kukkunud. See 84% oli kõigi aegade tipp. Ja OECD-s on märksa värskemad andmed. Vaadake, nemad arvutavad seal [neid ümber] erinevate aastate püsihindadesse, varasemad andmed on 2016. aasta püsihindades, nüüd on 2020. aasta omades. Ka sealt tuleb välja, et Eesti inimeste töö tootlikkus töötunni alusel püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel arvestades oli Euroopa Liidu keskmisele kõige lähemal 2021. aastal. Viimastel aastatel on meist tootlikkuse poolest mööda põrutanud Tšehhi, Slovakkia, Leedu ja Poola. Järelikult tuleb meil muuta sedasama majanduspoliitilist mõtteviisi. Ka sotsiaaldemokraatidele soovitan väga seda, et vaadake üle kas või see Eesti Panga Nõukogu esimehe akadeemik Urmas Varblase esinemine 5. juunil Riigikogus. Tema peasõnum oli see, et me ei vaja rohkem töökohti, rääkimata immigrantidest, vaid vajame vähem töökohti ja ka targemaid ja suurema lisandväärtusega töökohti. See on täpselt vastupidine sellele, mida me praegu teeme. Ei ole mõtet meil rääkida oskustööjõu erandist, kelle palgakriteerium peaks olema madalam. Ka hea keevitaja, hea oskustööline saab Eestis selgelt 1,5 keskmist Eesti palka. Ühesõnaga, mulle tundub, et majandusteadlased on selle paradigma muutmisega juba hakkama saanud, aga ametnikud ja poliitikud pole veel järele tulnud. OSKA raportid on eri teema, sellest ma võiks veel rääkida siin 20 minutit. Mu väide on tõesti, et nad on tööandja poole kallutatud, OSKA raportid ei käsitle Eesti ühiskonna huve tervikuna. Kolmas põhjus, miks tuleb massiimmigratsiooni vastu olla, on see, et – kolleegid sotsiaaldemokraadid on ka seda toonitanud – massiimmigratsioon toob kaasa meie inimeste palgataseme languse. Kui keegi seda ei usu, siis ta järelikult ei usu, et turumajandus üleüldse toimib. Isegi kui Eesti keskmise palgaga töötajad sisse tuua, siis see kivistab palgatõusu senise keskmise juurde. Erakordselt halb plaan on veel fikseerida see majandusvaldkonna või -sektori järgi. See on ka täiesti naiivne arvamus, et töötajad tulevad siia ja lähevad ära, kui töö otsa saab. Euroopa Liidus loeti eelmisel aastal kokku üle 900 000 illegaali, neist 400 000-le tehti ettekirjutus lahkuda ja 120 000 saadeti reaalselt välja. Need on Euroopa Komisjoni andmed. Lõpetuseks pean ütlema, et keegi ei ole andnud sellele valitsusele, mida toetab alla seitsmendiku meie kodanikest, volitust ajada sellist immigratsioonipoliitikat, mis viib meie rahvastiku koosseisu olulise, võib-olla pöördumatu muutuseni. Ei ole andnud varem seda volitust ega ei ole ka nüüd. Aitäh!

Lugupeetud minister, keda pole! Lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Ma muidugi tunnustan kõigepealt sotsiaaldemokraate, kes sellesse teemasse on niimoodi korralikult üritanud süveneda. Aga võiks ikkagi rohkem süveneda. Tegelikult ei ole küsimus ju 1,5 keskmise palga suuruses kriteeriumis, vaid 1,0 suuruses, mida valitsus tahab muuta valdkonnakeskseks, sektorikeskseks. Kui oleks 1,5, oi, meil oleks praegu tohutult vähem välistööjõudu ja see välistööjõud oleks meil hoopis kõrgema kvaliteediga. Meile tulevad nad ikkagi selle 1,0 kriteeriumiga. Välja arvatud need tippspetsialistid, keda on 10–20%. Mina käsitlen kolme põhjust, miks massiimmigratsioon kahjulik on, rääkimata selle hoo andmisest, mida valitsus plaanib. Kõigepealt, massiimmigratsioon on meie rahvusriigi ja põhiseaduse vastane. Need inimesed, kes on idealistlikult arvanud, et meil see integratsioon hästi läheb, on pidanud pettuma. Ei ole mõtet opereerida selliste abstraktsete näitajatega või küsitlustega, mille küsimusi pealegi igal aastal muudetakse, nii et me trendi peaaegu ei näe. On mõtet opereerida keeleoskusega. Vaadake, kas te kujutate ette, et te Saksamaal ütlete ühe välispäritolu isiku kohta, et ta on väga hästi lõimunud, aga saksa keelt ei oska. Või siis Inglismaal: superlõimumise näide, aga ei oska inglise keelt. Tegelikult on nii, et kui riigikeelt ei osata, siis pole isegi eeldust lõimumiseks saavutatud, rääkimata lõimumisest endast. Ma ei hakka siin arve ette lugema, ma võin igaühele neid näidata, aga on selget trendi [näha]. Rahvaloenduse andmed on kõige täpsemad. 2021. aastal 16% meie riigi elanikkonnast ei osanud riigikeelt. See protsent oli tõesti [tollel ajal] vähenemas, mille kohta minister ka tõtt rääkis. Aga 2022. aastast, kui arvestada mitte-eestikeelsete inimeste Eestisse sisenemist – ilmselgelt ka põhikooli matemaatika tasemel võib selle kokku arvutada –, on eesti keele oskuse tase hakanud taas langema. Ma ei tea, palju ta on praegu, aga kindlasti rohkem kui 16% on neid, kes ei oska eesti keelt erinevalt 2021. aastast. Seega oleme viimastel aastatel ehitanud seda mitte-eestikeelset Eestit. Mina ei tea, kas see on nii, nagu minister ütles, et see vastu[võtu]võime on hea. Ma ei tea, kas see vastu[võtu]võime on ikka nii hea. Kõik küsitlused näitavad ka seda, et meie ühiskond ei soovi nii suurt immigratsiooni, aga me ehitame seda teisekeelset Eestit siin erakordse kiirusega. Eelmine kord ma juba vaatasin Läti ja Soome andmeid ja vaatasin seekord veel. Võtsin ka Leedu andmed. Lätti rändas viimastel aastatel, 2021.–2024. aastal, ligi kolm korda vähem inimesi sisse kui Eestisse ja Soome üle kahe korra vähem kui Eestisse, seda loomulikult proportsionaalselt elanikkonnaga. Eelmine kord siin lugupeetud minister tahtis absoluutarvudes rääkida. Seda on mõttetu rääkida! Me näiteks ei hakka võrdlema immigratsiooni Ameerika Ühendriikidesse ja Eestisse absoluutarvudes. Nii. Üliraske oleks vastu vaielda [sellele], et massiimmigratsiooni üks tulemusi on tootlikkuse ja konkurentsivõime langus, kõik näitajad illustreerivad seda. Igaüks võib ju vaadata Tõetamme, kui ta ei ole suuteline natukene täpsemaid andmeid välja otsima. Isegi selle kohaselt meie Eesti tööjõu tootlikkus veel 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja nüüd on ta 78%, on kukkunud. See 84% oli kõigi aegade tipp. Ja OECD-s on märksa värskemad andmed. Vaadake, nemad arvutavad seal [neid ümber] erinevate aastate püsihindadesse, varasemad andmed on 2016. aasta püsihindades, nüüd on 2020. aasta omades. Ka sealt tuleb välja, et Eesti inimeste töö tootlikkus töötunni alusel püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel arvestades oli Euroopa Liidu keskmisele kõige lähemal 2021. aastal. Viimastel aastatel on meist tootlikkuse poolest mööda põrutanud Tšehhi, Slovakkia, Leedu ja Poola. Järelikult tuleb meil muuta sedasama majanduspoliitilist mõtteviisi. Ka sotsiaaldemokraatidele soovitan väga seda, et vaadake üle kas või see Eesti Panga Nõukogu esimehe akadeemik Urmas Varblase esinemine 5. juunil Riigikogus. Tema peasõnum oli see, et me ei vaja rohkem töökohti, rääkimata immigrantidest, vaid vajame vähem töökohti, aga targemaid ja suurema lisandväärtusega töökohti. See on täpselt vastupidine sellele, mida me praegu teeme. Ei ole mõtet meil rääkida oskustööjõu erandist, kelle palgakriteerium peaks olema madalam. Ka hea keevitaja, hea oskustööline saab Eestis selgelt 1,5 keskmist Eesti palka. Ühesõnaga, mulle tundub, et majandusteadlased on selle paradigma muutmisega juba hakkama saanud, aga ametnikud ja poliitikud pole veel järele tulnud. OSKA raportid on eri teema, sellest ma võiks veel rääkida siin 20 minutit. Mu väide on tõesti, et nad on tööandja poole kallutatud, OSKA raportid ei käsitle Eesti ühiskonna huve tervikuna. Kolmas põhjus, miks tuleb massiimmigratsiooni vastu olla, on see, et – kolleegid sotsiaaldemokraadid on ka seda toonitanud – massiimmigratsioon toob kaasa meie inimeste palgataseme languse. Kui keegi seda ei usu, siis ta järelikult ei usu, et turumajandus üleüldse toimib. Isegi kui Eesti keskmise palgaga töötajad sisse tuua, siis see kivistab palgatõusu senise keskmise juurde. Erakordselt halb plaan on veel fikseerida see majandusvaldkonna või -sektori järgi. See on ka täiesti naiivne arvamus, et töötajad tulevad siia ja lähevad ära, kui töö otsa saab. Euroopa Liidus loeti eelmisel aastal kokku üle 900 000 illegaali, neist 400 000-le tehti ettekirjutus lahkuda ja 120 000 saadeti reaalselt välja. Need on Euroopa Komisjoni andmed. Lõpetuseks pean ütlema, et keegi ei ole andnud sellele valitsusele, mida toetab alla seitsmendiku meie kodanikest, volitust ajada sellist immigratsioonipoliitikat, mis viib meie rahvastiku koosseisu olulise, võib-olla pöördumatu muutuseni. Ei ole andnud varem seda volitust ega ei ole ka nüüd. Aitäh!

Lugupeetud minister, keda pole! Lugupeetud eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Ma muidugi tunnustan kõigepealt sotsiaaldemokraate, kes sellesse teemasse on niimoodi korralikult üritanud süveneda. Aga võiks ikkagi rohkem süveneda. Tegelikult ei ole küsimus ju 1,5-s keskmise palga kriteeriumis, vaid üks koma nullis, mida valitsus tahab muuta valdkonnakeskseks, sektorikeskseks. Kui oleks 1,5, oi, meil oleks praegu tohutult vähem välistööjõudu ja see välistööjõud oleks meil hoopis kõrgema kvaliteediga. Meile tulevad nad ikkagi selle 1,0 kriteeriumiga. Välja arvatud need tippspetsialistid, keda on 10–20%. Mina käsitlen kolme põhjust, miks massiimmigratsioon kahjulik on, rääkimata selle hoo andmisest, mida valitsus plaanib. Kõigepealt, massiimmigratsioon on meie rahvusriigi ja põhiseaduse vastane. Need inimesed, kes on idealistlikult arvanud, et meil see integratsioon hästi läheb, on pidanud pettuma. Ei ole mõtet opereerida selliste abstraktsete näitajatega või küsitlustega, mille puhul pealegi neid küsimusi igal aastal muudetakse, nii et me trendi peaaegu ei näe. On mõtet opereerida keeleoskusega. Vaadake, kas te kujutate ette, et te Saksamaal ütlete ühe välispäritolu isiku kohta, et ta on väga hästi lõimunud, aga saksa keelt ei oska. Või siis Inglismaal: superlõimumise näide, aga ei oska inglise keelt. Tegelikult on nii, et kui riigikeelt ei osata, siis pole isegi eeldust lõimumiseks saavutatud, rääkimata lõimumisest endast. Ma ei hakka siin arve ette lugema, ma võin igaühele neid näidata, aga on selget trendi [näha]. Rahvaloenduse andmed on kõige täpsemad. 2021. aastal 16% meie riigi elanikkonnast ei osanud riigikeelt. See oli tõesti [tollel ajal] vähenemas, mille kohta minister ka tõtt rääkis. Aga 2022. aastast, kui arvestada mitte-eestikeelsete inimeste Eestisse sisenemist – ilmselgelt ka põhikooli matemaatika tasemel võib selle kokku arvutada –, see eesti keele oskuse tase on hakanud taas langema. Ma ei tea, palju ta on praegu, aga kindlasti rohkem kui 16% on neid, kes ei oska eesti keelt erinevalt 2021. aastast. Seega oleme viimastel aastatel ehitanud seda mitte-eestikeelset Eestit. Mina ei tea, kas see on nii, nagu minister ütles, et see vastu[võtu]võime on hea. Ma ei tea, kas see vastu[võtu]võime on ikka nii hea. Kõik küsitlused näitavad ka seda, et meie ühiskond ei soovi nii suurt immigratsiooni, aga me ehitame seda teisekeelset Eestit siin erakordse kiirusega. Eelmine kord ma juba vaatasin Läti ja Soome andmeid ja vaatasin seekord veel. Võtsin ka Leedu andmed. Lätti rändas viimastel aastatel, 2021.–2024. aastal, ligi kolm korda vähem inimesi sisse kui Eestisse ja Soome üle kahe korra vähem kui Eestisse, seda loomulikult proportsionaalselt elanikkonnaga. Eelmine kord siin lugupeetud minister tahtis absoluutarvudes rääkida – seda on mõttetu rääkida. Me näiteks ei hakka võrdlema immigratsiooni Ameerika Ühendriikidesse ja Eestisse absoluutarvudes. Nii. Üliraske oleks vastu vaielda [sellele], et massiimmigratsiooni üks tulemusi on tootlikkuse ja konkurentsivõime langus, kõik näitajad illustreerivad seda. Igaüks võib ju vaadata Tõetamme, kui ta ei ole suuteline natukene täpsemaid andmeid välja otsima. Isegi selle kohaselt meie Eesti tööjõu tootlikkus veel 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja nüüd on ta 78%, on kukkunud. See 84% oli kõigi aegade tipp. Ja OECD-s on märksa värskemad andmed. Vaadake, nemad arvutavad seal [neid ümber] erinevate aastate püsihindadesse, varasemad andmed on 2016. aasta püsihindades, nüüd on 2020. aasta omades. Ka sealt tuleb välja, et Eesti inimeste töö tootlikkus töötunni alusel püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel arvestades oli Euroopa Liidu keskmisele kõige lähemal 2021. aastal. Viimastel aastatel on meist tootlikkuse poolest mööda põrutanud Tšehhi, Slovakkia, Leedu ja Poola. Järelikult tuleb meil muuta sedasama majanduspoliitilist mõtteviisi. Ka sotsiaaldemokraatidele soovitan väga seda, et vaadake üle kas või see Eesti Panga Nõukogu esimehe akadeemik Urmas Varblase esinemine 5. juunil Riigikogus. Tema peasõnum oli see, et me ei vaja rohkem töökohti, rääkimata immigrantidest, vaid vajame vähem töökohti ja ka targemaid ja suurema lisandväärtusega töökohti. See on täpselt vastupidine sellele, mida me praegu teeme. Ei ole mõtet meil rääkida oskustööjõu erandist, kelle palgakriteerium peaks olema madalam. Ka hea keevitaja, hea oskustööline saab Eestis selgelt 1,5 keskmist Eesti palka. Ühesõnaga, mulle tundub, et majandusteadlased on selle paradigma muutmisega juba hakkama saanud, aga ametnikud ja poliitikud pole veel järele tulnud. OSKA raportid on eri teema, sellest ma võiks veel rääkida siin 20 minutit. Mu väide on tõesti, et nad on tööandja poole kallutatud, OSKA raportid ei käsitle Eesti ühiskonna huve tervikuna. Kolmas põhjus, miks tuleb massiimmigratsiooni vastu olla, on see, et – kolleegid sotsiaaldemokraadid on ka seda toonitanud – massiimmigratsioon toob kaasa meie inimeste palgataseme languse. Kui keegi seda ei usu, siis ta järelikult ei usu, et turumajandus üleüldse toimib. Isegi kui Eesti keskmise palgaga töötajad sisse tuua, siis see kivistab palgatõusu senise keskmise juurde. Erakordselt halb plaan on veel fikseerida see majandusvaldkonna või -sektori järgi. See on ka täiesti naiivne arvamus, et töötajad tulevad siia ja lähevad ära, kui töö otsa saab. Euroopa Liidus loeti eelmisel aastal kokku üle 900 000 illegaali, neist 400 000-le tehti ettekirjutus lahkuda ja 120 000 saadeti reaalselt välja. Need on Euroopa Komisjoni andmed. Lõpetuseks pean ütlema, et keegi ei ole andnud sellele valitsusele, mida toetab alla seitsmendiku meie kodanikest, volitust ajada sellist immigratsioonipoliitikat, mis viib meie rahvastiku koosseisu olulise, võib-olla pöördumatu muutuseni. Ei ole andnud varem seda volitust ega ei ole ka nüüd. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuulates neid eelnevaid jutte ei saa kuidagi mööda sellest, et paar päeva tagasi ühe mu talupidajast sõbra pere oli väga raske valiku ees. Ukraina lüpsja lihtsalt hooletuse tõttu pidi kolm tonni piima raisku minema. Lihtsalt ei teinud seda, mida pidi. Tööjõud ja töövajadus on kõik jumala oluline selleks, et me hästi elaksime. Aga reaalne pilt Eestis on ju väga nukker: noorte tööpuudus, Euroopa kõrgeim inflatsioon, Euroopa rekord. Riina Sikkut ütles õigesti, [et meil on] mingi 65 000 töötut, aga ei leia neist 700, keda koolitada. Ja Jaagu juttu kõige selle kohta ei tahaks korrata. Aga numbrimaagia, see 0,1%, mida on läbi aegade räägitud, see on see, mida Eesti ühiskond suudab ära seedida ja lõimida. 0,1% ehk 1300, igal aastal see natuke muutub. Aga selle numbrimaagiaga on pidevalt tulnud üks erand teise otsa, üle 20 on juba neid. Vahepeal oli tõesti [juttu], et peaks seda 0,1% suurendama, aga härra minister ütles, et tegelikult ei ole seda [vaja], mängime seda mängu, et on ikka 0,1%, aga siis on igasugused muud erandid. Ja kui nüüd Ukraina sõda käib ja me oleme vastuvõtlikud olnud ja aidanud siia palju inimesi, ligi 50 000, kellest paljud teevad tööd, paljud ei tee tööd. Aga keegi ei ütle ja minister ka ei öelnud, kuidas seda mõista, kui me oleme öelnud, et Eesti ühiskond suudab integreerida ja lõimida 0,1%, see on 1300, aga samas meil on suurusjärgu võrra oluliselt rohkem inimesi, praegusel juhul Ukrainast tulnud inimesi. Kas neid me siis suudame lõimida või? Tegelikult ei suuda me lõimida, aga keegi ei julge seda öelda. Kõik see tänapäeva mentaliteet ja tänavakultuur on hakanud siin levima. Mõned vanemad inimesed mäletavad, et see on nagu 1940. aasta pöördelistel aegadel. Samas lapsi sünnib vähem. Ja siis me üritame tööstust, tootmist ja ühiskonda parandada sellega, et toome siia erinevaid spetsialiste juurde, või tahame tuua. Samas meil endal tööpuudus on kõrge mitmel pool, aga me ei suuda leida või kuidagi rohkem kasutada neid, kes siin on. Nii et see on selline väga naljakas tants, isegi ohtlik, sest Jaak Valge jutt tegelikult näitas ju suurepäraselt seda, mis on Eesti riigi mõte. Eesti riigi mõte on ju põhiseaduse preambulis öeldud: et eesti keel ja kultuur säiliks läbi aegade. Ja et need, kes siin elavad, elaksid hästi – see on sama elementaarne. Aga selleks tuleks kuidagi neid erinevaid otsi kokku viia ja vaadata tervikut, mitte ainult mingite selliste mantratega [välja tulla] või nagu ministrihärra ütles siin, et lõimimine ja kõik see on hea, ütlemata loomulikult seda numbrit, mida Riina Sikkut siin järjekindlalt küsis, et mis see võiks olla. Sellise tantsuga minu meelest kaugele ei jõua ja selles [mõttes on] hea, et kolleegid sotsiaaldemokraadid siin selle teema üles tõstsid, aga seda peaks palju tõsisemalt arutama tervikuna, nagu ka varasemaid mitmeid küsimusi, mida me siin täna enne arutasime. See formaat on liiga lühiajaline ja ei ole võimalik siin kaugele jõuda. Aitäh!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuulates neid eelnevaid jutte ei saa kuidagi mööda sellest, et paar päeva tagasi üks mu talupidajast sõbra pere oli väga raske valiku ees. Ukraina lüpsja, lihtsalt hooletusest kolm tonni piima pidi raisku minema. Lihtsalt ei teinud seda, mida pidi. Tööjõud ja töövajadus on kõik jumala oluline selleks, et me hästi elaksime. Aga reaalne pilt Eestis on ju väga nukker: noorte tööpuudus, Euroopa kõrgeim inflatsioon, Euroopa rekord. Riina Sikkut ütles õigesti, [et meil on] mingi 65 000 töötut, aga ei leia neist 700, keda koolitada. Ja Jaagu juttu kõige selle kohta ei tahaks korrata. Aga numbrimaagia, see 0,1%, mida on läbi aegade räägitud, see on see, mida Eesti ühiskond suudab ära seedida ja lõimida. 0,1% ehk 1300, igal aastal see natuke muutub. Aga selle numbrimaagiaga on pidevalt tulnud üks erand teise otsa, üle 20 on juba neid. Vahepeal oli tõesti [juttu], et peaks seda 0,1% suurendama, aga härra minister ütles, et tegelikult ei ole seda [vaja], mängime seda mängu, et on ikka 0,1%, aga siis on igasugused muud erandid. Ja kui nüüd Ukraina sõda käib ja me oleme vastuvõtlikud olnud ja aidanud siia palju inimesi, ligi 50 000, kellest paljud teevad tööd, paljud ei tee tööd. Aga keegi ei ütle ja minister ka ei öelnud, kuidas seda mõista, kui me oleme öelnud, et Eesti ühiskond suudab integreerida ja lõimida 0,1%, see on 1300, aga samas meil on suurusjärgu võrra oluliselt rohkem inimesi, praegusel juhul Ukrainast tulnud inimesi. Kas neid me siis suudame lõimida või? Tegelikult ei suuda me lõimida, aga keegi ei julge seda öelda. Kõik see tänapäeva mentaliteet ja tänavakultuur on hakanud siin levima. Mõned vanemad inimesed mäletavad, et see on nagu 1940. aasta pöördelistel aegadel. Samas lapsi sünnib vähem. Ja siis me üritame tööstust, tootmist ja ühiskonda parandada sellega, et toome siia erinevaid spetsialiste juurde, või tahame tuua. Samas meil endal tööpuudus on kõrge mitmel pool, aga me ei suuda leida või kuidagi rohkem kasutada neid, kes siin on. Nii et see on selline väga naljakas tants, isegi ohtlik, sest Jaak Valge jutt tegelikult näitas ju suurepäraselt seda, mis on Eesti riigi mõte. Eesti riigi mõte on ju põhiseaduse preambulis öeldud: et eesti keel ja kultuur säiliks läbi aegade. Ja et need, kes siin elavad, elaksid hästi – see on sama elementaarne. Aga selleks tuleks kuidagi neid erinevaid otsi kokku viia ja vaadata tervikut, mitte ainult mingite selliste mantratega [välja tulla] või nagu ministrihärra ütles siin, et lõimimine ja kõik see on hea, ütlemata loomulikult seda numbrit, mida Riina Sikkut siin järjekindlalt küsis, et mis see võiks olla. Sellise tantsuga minu meelest kaugele ei jõua ja selles [mõttes on] hea, et kolleegid sotsiaaldemokraadid siin selle teema üles tõstsid, aga seda peaks palju tõsisemalt arutama tervikuna, nagu ka varasemaid mitmeid küsimusi, mida me siin täna enne arutasime. See formaat on liiga lühiajaline ja ei ole võimalik siin kaugele jõuda. Aitäh!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuulates neid eelnevaid jutte ei saa kuidagi mööda sellest, et paar päeva tagasi üks mu talupidajast sõbra pere oli väga raske valiku ees. Ukraina lüpsja, lihtsalt hooletusest kolm tonni piima pidi raisku minema. Lihtsalt ei teinud seda, mida pidi. Tööjõud ja töövajadus on kõik jumala oluline selleks, et me hästi elaksime. Aga reaalne pilt Eestis on ju väga nukker: noorte tööpuudus, Euroopa kõrgeim inflatsioon, Euroopa rekord. Riina Sikkut ütles õigesti, [et meil on] mingi 65 000 töötut, aga ei leia neist 700, keda koolitada. Ja Jaagu juttu kõige selle kohta ei tahaks korrata. Aga numbrimaagia, see 0,1%, mida on läbi aegade räägitud, see on see, mida Eesti ühiskond suudab ära seedida ja lõimida. 0,1% ehk 1300, igal aastal see natuke muutub. Aga selle numbrimaagiaga on pidevalt tulnud üks erand teise otsa, üle 20 on juba neid. Vahepeal oli tõesti [juttu], et peaks seda 0,1% suurendama, aga härra minister ütles, et tegelikult ei ole seda [vaja], mängime seda mängu, et on ikka 0,1%, aga siis on igasugused muud erandid. Ja kui nüüd Ukraina sõda käib ja me oleme vastuvõtlikud olnud ja aidanud siia palju inimesi, ligi 50 000, kellest paljud teevad tööd, paljud ei tee tööd. Aga keegi ei ütle ja minister ka ei öelnud, kuidas seda mõista, kui me oleme öelnud, et Eesti ühiskond suudab integreerida ja lõimida 0,1%, see on 1300, aga samas meil on suurusjärgu võrra oluliselt rohkem inimesi, praegusel juhul Ukrainast tulnud inimesi. Kas neid me siis suudame lõimida või? Tegelikult ei suuda me lõimida, aga keegi ei julge seda öelda. Kõik see tänapäeva mentaliteet ja tänavakultuur on hakanud siin levima. Mõned vanemad inimesed mäletavad, et see on nagu 1940. aasta pöördelistel aegadel. Samas lapsi sünnib vähem. Ja siis me üritame tööstust, tootmist ja ühiskonda parandada sellega, et toome siia erinevaid spetsialiste juurde või tahame tuua. Samas meil endal tööpuudus on kõrge mitmel pool, aga me ei suuda leida või kuidagi rohkem kasutada neid, kes siin on. Nii et see on selline väga naljakas tants, isegi ohtlik, sest Jaak Valge jutt tegelikult näitas ju suurepäraselt seda, mis on Eesti riigi mõte. Eesti riigi mõte on ju põhiseaduse preambulis öeldud: et eesti keel ja kultuur säiliks läbi aegade. Ja et need, kes siin elavad, elaksid hästi – see on sama elementaarne. Aga selleks tuleks kuidagi neid erinevaid otsi kokku viia ja vaadata tervikut, mitte ainult mingite selliste mantratega [välja tulla] või nagu ministrihärra ütles siin, et lõimimine ja kõik see on hea, ütlemata loomulikult seda numbrit, mida Riina Sikkut siin järjekindlalt küsis, et mis see võiks olla. Sellise tantsuga minu meelest kaugele ei jõua ja selles [mõttes on] hea, et kolleegid sotsiaaldemokraadid siin selle teema üles tõstsid, aga seda peaks palju tõsisemalt arutama tervikuna, nagu ka varasemaid mitmeid küsimusi, mida me siin täna enne arutasime. See formaat on liiga lühiajaline ja ei ole võimalik siin kaugele jõuda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe. Ministril soovi ei ole, ei näe ka teda, seega sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud kuuenda arupärimise punkti.