Ülevaade "Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030" täitmise kohta 2022. aastal

Nüüd, head kolleegid, saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde: justiitsministri ülevaade "Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030" täitmise kohta 2022. aastal. Ettekandja on justiitsminister Kalle Laanet.

Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head külalised! 2020. aastal kiideti Riigikogu otsusega heaks "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030", millega leppisid valitsus ja Riigikogu ühiselt kokku põhimõtetes ja arengusuundades, millest lähtutakse õigusloomepoliitika elluviimisel. Igal aastal esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule ettekande hea õigusloome põhimõtete rakendamisest. Seaduse muutmise vajadus võib tuleneda erinevatest allikatest. Seekordses õiguspoliitika arengusuundade ülevaates võtsimegi vaatluse alla, millised olid need probleemid ja küsimused, mis tingisid 2022. aastal seaduste muutmise vajaduse ning milliseid järeldusi saame nüüd tagantjärele teha. Ma täpsustan, et see on tõesti 2022. aasta aruanne, mitte 2023. aasta oma. Ja ma pean vabandama. Miks siis eelmisel aastal ei toimunud selle aruande ülevaatamine? Eelmisel aastal oli Riigikogus ääretult tihe töögraafik ja sellest tulenevalt me vaatame selle üle käesoleval aastal. Aga kohe-kohe tuleme ka 2023. aasta ülevaatega teie ette. Ligikaudu kolmandik valitsuses ette valmistatud seaduseelnõudest pärinesid Euroopa Liidu õigusest ehk tegemist oli direktiivi ülevõtmise või määruse rakendamisega. Umbes kaks kolmandikku eelnõudest tulenesid aga riigisisesest vajadusest. Näiteks eelnõud, mis olid suunatud konkreetse valdkonna arendamisele, poliitiliste prioriteetide elluviimisele, kiireloomuliste küsimuste lahendamisele või tulenesid väliskeskkonna ootamatutest muutustest. Kõik need õiguslikku sekkumist tingivad tegurid võivad aja jooksul muutuda, kuid protsess, kuidas seadusemuudatusi ette valmistatakse, peab olema ettenähtav ja stabiilne. Seeläbi tagame õigusriigi toimimise ning ettevõtjate, huvirühmade ja avalikkuse usalduse valitsuse tegevuse suhtes. Viimased aastad on näidanud, et õigusloome protsess saab olla paindlik, kui seda nõuavad väliskeskkonna ootamatud muutused, olgu koroonakriis või Ukrainas alanud sõda. Euroopa Liidust pärineb suur osa meie õigusloomest. Tõesti, 2022. aasta näitel puudutas 31% seaduseelnõudest, mis valitsus oli kooskõlastamisele esitanud, Euroopa Liidu õiguse rakendamist. Euroopa Liidu õigusloomes osalemine, sealhulgas Eesti seisukohtade kujundamine, ning hilisem õigusloome protsess on olemuslikult seotud. Kui praegu on need poliitika kujundamise protsessid pigem eraldiseisvad, siis näeme, et õigusloomes on olemas vahendid, kuidas otsustusprotsessi kui terviku läbipaistvust suurendada. Huvirühmadele ja avalikkusele peab olema jälgitav, kuidas on seadusemuudatused kujunenud ning millised olid Eesti seisukohad Euroopa Liidu õigusaktide menetlemisel. Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel on mitmeid aspekte, millele soovime rohkem tähelepanu pöörata. Näiteks võib olla seaduseelnõule eelnev väljatöötamiskavatsus vajalik ka Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel, kuigi hea õigusloome ja normitehnika [eeskiri] näeb selleks puhuks ette erandi. Lisaks ei tohi direktiivi üle võtvas eelnõus üldjuhul käsitleda küsimusi, mis ei ole seotud direktiivi reguleerimisalaga. Põhjendatud on see vähestel juhtudel ning ka siis tuleb seda eelnõu seletuskirjas selgelt väljendada ja selgitada. Sama põhimõte kehtib siis, kui direktiiv võetakse üle laiemalt kui minimaalselt vajalik. Kaalutlusruumi ja tehtud valikuid tuleb selgitada. Kõik need aspektid on valitsuse õigusloomekorralduses tähelepanu all. 2022. aastal esitati Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks 111 seaduseelnõu ja 18 väljatöötamiskavatsust. Aastat 2022 jääb õigusloomes iseloomustama Ukrainas alanud sõda, mis andis otseselt või kaudselt tõuke mitmeteks seadusemuudatusteks. See näitas, et pikaajaliste strateegiate ja põhjalikult analüüsitud muudatuste kõrval peab valitsus olema valmis lahendama ka ootamatuid õiguslikku reguleerimist vajavaid probleeme. Mitmed Ukraina sõjaga seotud eelnõud valmistati ette kiireloomulisena ja Justiitsministeeriumi hinnangul oli see ka põhjendatud. Jätkus ka tavapärane õigusloome. Enamik seaduseelnõusid olid ajendatud rakendamise käigus ilmnenud kitsaskohtadest kehtivas õiguses, valdkonna arendamise eesmärgist või digilahenduste kasutuselevõtust. Iga õigusliku algatuse lähtekoht on küsimus, miks konkreetne küsimus reguleerimist vajab, millist probleemi soovitakse lahendada ja mis eesmärki saavutada. Selge ja andmetele tuginev probleemipüstitus on kvaliteetse õigusloome lahutamatu osa. Õiguspoliitika ülevaates käsitletakse ka teemasid, mis puudutavad valitsuse õigusloomekorraldust ning arendusi, sealhulgas näiteks seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse rolli õigusloome protsessis, põhiseaduspärasuse ja mõju hindamist, õiguskeele küsimusi ning riigi koosloomekeskkonna arendamist. Õigusloome protsessi alguses on oluline roll seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusel, mis aitab tagada, et huvirühmad oleksid kaasatud varajases etapis ja lahenduste väljatöötamine toimuks avatult. Väljatöötamiskavatsuse koostamine enne seaduseelnõu juurde asumist on hea õigusloome eeldus ning sellest loobumine on põhjendatud vaid piiratud juhtudel. Väljatöötamiskavatsuse vorm peab olema paindlik, liigne maht ei tohi pärssida huvirühmade kaasamist ega tähendada ülemäärast koormust ministeeriumidele. Oluline tööriist, millele on hakatud õigusloomes järjest suuremat tähelepanu pöörama, on järelhindamine. Seaduse järelhindamine aitab tuvastada, kas ellu viidud seadusemuudatus saavutas soovitud eesmärgi. Lisaks muudab see õigusloome protsessi avatumaks, viies järelhindamise tulemused huvirühmade ja laiema avalikkuseni. Justiitsministeerium plaanib tõhustada järelhindamise süsteemi seiret, et seaduses kavandatud järelhindamiste arv suureneks. Aitäh! Olen valmis küsimustele vastama.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimuste aeg. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eile meil õiguskomisjonis oli väga hea arutelu samal teemal, ma tänan selle eest. Kahjuks ekspertarvamus, kus oli analüüsitud, kui hästi me oleme õigusloomepoliitikaga hakkama saanud, oli päris kriitiline, eks ole. Põhilised kriitikanooled olid suunatud sellele, et tihti ei ole me koostanud väljatöötamiskavatsust ega ole tehtud ka põhiseaduspärasuse kontrolli või mõjuanalüüsi. Tavaliselt seda põhjendatakse sellega, et eelnõuga on kiire, aga samas ei suudeta ära põhjendada, kus see kiireloomulisus on. Ja eksperdid toovad välja, et kiireloomulisust ei saa põhjendada sellega, et on vaja valitsusprogrammi ellu viia või et varem on jäetud midagi tegemata. See ei saa olla põhjus, miks ei tehta põhiseaduspärasuse analüüsi, väljatöötamiskavatsust või mõjuanalüüsi. Mul on küsimus. Teil on hästi oluline portfell, justiitsministri portfell, te saate tõmmata pidurit ükskõik mis eelnõule, kui see on millegagi vastuolus. Kas te kavatsete olla tulevikus kriitilisem nende eelnõude suhtes, mis rikuvad head õigusloome tava?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, ka mina tänan eilse sisulise arutelu eest õiguskomisjonis. Kui me vaatame seda ekspertide arvamust, siis eksperdid annavadki ju arvamuse just sellest vaatest, mida peaks tegema paremini. Kui seal kõik oleks hästi, siis milleks me seda ekspertide arvamust üldse paluksime? Ka siiani on Justiitsministeerium olnud, ma ütlen niimoodi, suhteliselt karm eelnõude kooskõlastamise koha pealt. Kindlasti üks asi on karmus, aga teine pool on ikkagi see, et ka teised ministeeriumid peavad aru saama õigusloomeprotsessi sisulistest etappidest. Nagu ka eilses arutelus välja tuli, võib kitsaskoht olla ka õigusloojate väljaõppes, hariduse andmisel nendele – väga täpselt ei teata, milliseid etappe tegelikult hea seadusloome, õigusloome endas kätkeb. Sellest tulenevalt on ka Justiitsministeerium võtnud ette samme, et just nimelt väljaõppes hariduse saamisel nendele kitsaskohtadele tähelepanu juhtida. Loomulikult, kindlasti me jätkame eelnõude läbivaatamisel sisulise poole [arvestamist, et otsustada], kas eelnõu vastab headele õigusloome tavadele.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud minister! Üks teema, millega me Euroopa Liidu asjade komisjonis pidevalt kokku puutume, on Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmisega kaasnev täiendav halduskoormus ja pahatihti ka täiendavate ametikohtade loomise vajadus. Paraku, kahjuks nende ülevõtmisega kaasnevad tegevused, mis ei ole Eestis üldse aktuaalsed ja millega Eestis ei tegeleta. Aga ometi me peame selliseid ametikohti looma ja bürokraatiat juurde tekitama. Selles ettekandes pole seda teemat väga põhjalikult käsitletud. Avage seda teemat. Kuidas seda probleemi ikkagi lahendada? Tõesti, see on tõsine asi, et me saame täiendavat halduskoormust, peame looma täiendavaid ametikohti tegevusteks, mis ei ole meil aktuaalsed ja vajalikud.

Aeg, hea kolleeg!

Hea Aivar, ma väga tänan selle teema tõstatuse eest! Eile käis Eestis lühiajalisel visiidil Saksa justiitsminister. Ja üks olulisemaid teemasid, mida me arutasime – Prantsusmaaga koos Saksamaa otsib selles liitlasi –, on just nimelt Euroopa Liidu õigusloome protsessis bürokraatia vähendamine. Et saada tunnetus, ütlen, et võrdleme riikide suurust. Saksamaa ja Eesti on väga erinevad, aga initsiatiivid, mis tulevad Euroopa Liidust, on täpselt samasugused nii Saksamaa jaoks kui ka Eesti jaoks. Aga suuruseid me ei saa võrrelda, ministeeriumit me ei saa võrrelda, eks. Me peame täpselt samasuguse hulga materjali läbi töötama, kui töötavad meie Saksa kolleegid. Sellest tulenevalt oli ka nende küsimus, kuidas meie oma väikese staff'iga näeme seda tervikpilti paremini kui nemad. Neil on suured osakonnad, eks ju, aga nad seda tervikpilti nii hästi ei näe. Me olime tänulikud selle koostööpakkumise eest, nemad tahaksid saada meie käest sisendit selle kohta, kuidas me asju näeme. Nüüd, tulles konkreetselt Euroopa Liidu erineva õigusloome juurde, ütlen nii, nagu ma ka oma lühikeses ettekandes välja tõin, et tegelikult peab loomeprotsess olema terviklikum selles mõttes, et juba siis, kui see initsiatiiv esimese hooga tuleb meile, on rohkem osapooli kaasatud, juba siis on rohkem huvirühmasid kaasatud. Meil kipub käima see selliste juppidena, et initsiatiiv tuleb, teatud hulk ametnikke seda menetleb-arutab. Kuna see protsess on nii pikk, siis paljudel puhkudel on nii, et sellest ajast, kui see algab, ja kui see lõpuks lõpeb ja jõuab direktiivina või määrusena meile laudade peale, siis on juba valitsus kolm korda vahetunud, rääkimata Riigikogust. Nii et see sidusus initsiatiivi ja kogu selle muutmise vajaduse vahel peaks olema olemas. See meie arvates võiks eeldada ka VTK ehk väljatöötamiskavatsuse loomist, et teada, kuidas see mõjutab meie õigusruumi, samuti peab olema põhiseaduspärasuse hinnang, selle analüüs. Nii et tegelikult tuleks ikkagi need aspektid tuua sellesse protsessi täpselt samamoodi tagasi. Jah, ma kujutan ette, et mingil ajahetkel võib-olla arvati, et Euroopa Liidust tulenev õigus ongi automaatselt kohustuslik Eestis üle võtta. Ka mina arvan, et seda ei peaks tegema täies mahus, ja võib‑olla me peaksime ikkagi rohkem vaidlema, sest probleemid on erinevad, neid ei saa võtta üheselt Lõuna-Euroopa ja meie, Põhja-Euroopa kontekstis.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister Kalle! Riigikogu opositsiooni esitatud eelnõud seadusloome parandamiseks või loomiseks on reeglina lõpetanud prügikastis. Kuidas on sinu seisukoht, kas selles võtmes on loota ka mingeid muutusi?

Hea Mart, aitäh selle küsimuse eest! Ma isegi ei arva, et nad prügikastis on, aga jah, ega nad väga toetust ei saa. Ma olen ka pigem seda meelt, et kui on ikkagi sisulised ettepanekud, mis meie Eesti elu peaksid paremaks tegema, siis me võiksime seda poliitilist kultuuri – tegemist on ju tegelikult poliitilise kultuuriga – sinnapoole nügida, et kui on hea mõte ja probleemi lahendus, siis miks mitte seda endaga kaasa võtta, olenemata sellest, kas sa oled opositsioonis või koalitsioonis, ja teha Eesti elu paremaks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud aseesimees! Austatud minister! Minu küsimus seondub sellega, et mis mõtet on tegelikult neid ettekandeid siin igal aastal Riigikogus teha, mis mõtet on lasta ekspertidel hinnata hea õigusloome tava järgimist ja nii edasi, kui aastast aastasse korduvad ikka ja jälle samad probleemid. Ma lugesin ka seda ekspertarvamust ja siit küll ei nähtu, et oleks mingisugune märkimisväärne paranemine toimunud seonduvalt sellega, kas töötatakse välja väljatöötamiskavatsusi eelnõude puhul või kas lisatakse eelnõudesse ka põhiseaduslikkuse analüüs. Ja ma mõtlesin küsida selle kohta nüüd teie käest. Kevadel me ju nägime, kuidas valitsus tõi parlamenti 15. mail selle perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega seadustati homoabielu, 22. mail oli juba esimene lugemine, 19. mail võeti seadus vastu. Ei olnud väljatöötamiskavatsust, ei olnud põhiseaduslikkuse analüüsi. Miks see nii läks? Ja kas te valitsuses ka seisite selle eest, et nii ei tohi teha?

Aitäh, hea Varro, küsimuse eest! Ma alustaksin võib-olla natukene tagantpoolt, sellest, kas ja miks üldse tuua siia sellist [ülevaadet]. Ma arvan, et selle dokumendi kõige olulisem väärtus on selles, et nendest kitsaskohtadest räägitakse. Ma saan ka enda kogemusest rääkida. Selleks, et teie ette tulla, pidin mina samuti kõik selle läbi töötama, et aru saada, millest ma siia rääkima tulen. See tähendas seda, et ma juhtisin juba ministeeriumis sees tähelepanu sellele: "Kuulge, kuidas meil endal sellega lood on?" Rääkimata sellest, et see dokument käis valitsusest läbi, jõudis kõigepealt õiguskomisjoni ja seejärel siia, suurde saali. Me räägime sellest ja me juhime tähelepanu kitsaskohtadele. Kas need kitsaskohad saavad lahendatud otsekohe? Nagu me näeme, tegelikult ei saa. Aga kui me sellest ei räägi ja sellele tähelepanu ei juhi, siis me peame ütlema, et meil on lootus üldse kadunud. Ja seda ei tohi juhtuda. Me peame nendele asjadele järjest rohkem tähelepanu pöörama ja proovima neid jälgida. Jah, see ei toimu ka niimoodi, et justiitsminister piitsaga lajatab üle ministeeriumide ja ütleb: "Nüüd olgu sada protsenti kõik need eeskirjad täidetud!" No seda ka ei juhtu, eks. Aga me püüdleme sinnapoole. Püüdleme sinnapoole.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh juhatajale! Hea minister! Ole hea ja selgita, miks on Justiitsministeeriumil selline tööstiil, et pigem soovitakse teha märkusi, juhul kui avastatakse, et eelnõu kohta ei ole tehtud piisavat mõjuanalüüsi või on vastuolu põhiseadusega, selle asemel et jätta sel juhul eelnõu kooskõlastamata. Miks seda tööriista nii vähe kasutatakse?

Aitäh selle küsimuse eest, hea Jaanus! Ma ei oska täpselt hinnata, kui palju ühte või teist tööriista on kasutatud, ma pean silmas seda, et kas on märkused versus mittekooskõlastamine. Kuid ma tean, et korduvalt ja korduvalt on neid [juhtumeid] olnud, kus ma isiklikult olen kas või rääkinud oma kolleegist ministriga, olen juhtinud tähelepanu, oleme rääkinud sellest ka valitsuses, on jäänud ka korduvalt asjad kooskõlastamata. Küsimus on ka selles, kui palju sellest avalikult räägitakse. Mina arvan, et võib-olla me ei pea sellest iga kord avalikult rääkima, vaid eesmärk peaks olema see, et asi korda saaks. Kas seda on vähe või on seda palju? Ma hetkel küll oska ei öelda ega sellele hinnangut anda. Aga veel kord: selles suunas tuleb kogu aeg liikuda.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud justiitsminister! Minu küsimus tõukub natuke Mart Maastiku küsitust. Miks te opositsiooni eelnõusid ei menetle? Me teame praegu, et Vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmise küsimus tuleks kiirelt lahendada. Isamaa on juba korduvalt esitanud mitmeid eelnõusid mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmiseks ja meie õiguslik hinnang ütleb, et selle vastuvõtmiseks ei ole vaja muuta põhiseadust. Nüüd teil on see eelnõu Justiitsministeeriumis ette valmistatud või vähemalt analüüs on olemas. Ehk nüüd siis kaalute opositsiooni parandusi ja oma eelnõu ning annate selle asja käiku?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Nagu me ka infotunnis informatsiooni vahetasime, põhimõtteliselt on tehtud põhiseaduse muutmise analüüs [ja arutatud], kuidas seda muuta selliselt, millega võiks rahul olla nii õiguskantsler kui ka president, selleks et piirata tõesti Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigust Eesti Vabariigis. Me teame ju ka seda – paljud, ma arvan, et enamik siin olijatest on pikaaegsed poliitikud –, et eriti valitsuskoalitsioonis olles otsitakse ju kompromissi selles vaates, et see otsus oleks tehtud koos. Väga tihti ei ole see otsus tõesti sajaprotsendiliselt koos – nagu automaksuga on, et ollakse teatud eriarvamustel –, aga nõustutakse selles, et koos saadetakse teatud eelnõu Riigikokku ja siin otsitakse laiemat kompromissi. Ma väga loodan, et valimisõiguse piiramise kontekstis on võimalik samamoodi käituda – kui me ei leia ühiselt, sajaprotsendiliselt kompromissi koalitsioonis, siis on võimalik sellega liikuda edasi Riigikokku ja siin leida laiapõhjalisus selleks, et see eelnõu vastu võtta. Eelkõige ma mõtlen näiteks põhiseaduse muutmist kiireloomulisena.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Nüüd, kus te olete ennast [sellest teemast] läbi närinud ja ette valmistanud selleks tänaseks istungiks, nii nagu te ütlesite, ning olete kindlasti pädevam kui mina hetkel siin, on mul küsimus selle õiguspraktika ja õigusloome kontekstis. Kui palju on teie hinnangul neid valdkondi, kus õiguspraktika on muutunud, sõltumata seadusest? Ma toon ühe näite, mis puudutab avaliku teabe seadust. Meil oli eelmisel nädalal arutelu Andmekaitse Inspektsiooniga. Seal juhtub niiviisi, et isikuandmed, mida me tahame kaitsta, lähevad aeg-ajalt rändama, aga informatsioonile, mida me tahame, et oleks avalikkusele kättesaadav, tehakse 75‑aastaseid juurdepääsupiiranguid ilma igasuguse mõistliku põhjuseta. Esiteks, kui suur see probleem on? Eri valdkondades, see puudutab, eks ju, avaliku teenistuse seadust. Kas teile on teada, et veel on mingit sihukest asja? Ja nüüd konkreetselt: mida selle avaliku teabe seadusega [tehakse], kui kaugel selle ettevalmistamine on?

Aitäh! Ma saan eelkõige tuua teieni Justiitsministeeriumi kogemusi, selles mõttes, et me oleme ikka väga palju vaielnud selle üle, millest ma oma ettekandes rääkisin – eesmärgipärasus ehk mida me muutma läheme, miks me midagi teeme, seesama keele küsimus, et ka inimene tänavalt peab aru saama, mida me muuta tahame, ja kooskõla põhiseadusega. Ma arvan, et eks natukene muutub iga ministeerium ajapikku mingil moel ka ministri nägu, selles mõttes, et [palju sõltub sellest,] mida minister [ametnikelt] nõuab. Ma varsti-varsti aasta selles rollis olnuna saan juba asjadest aru ja saan ka inimestele, kes töötavad ministeeriumis, selgitada, missugused on minu ootused ja kuidas me peaksime töötama. Needsamad paar põhimõtet, mis ma [ettekandes] välja tõin. Mis puudutab avaliku teabe seadust, siis üha rohkem ja rohkem on meil küsimus, kuidas me suudame oma andmeid kasutada ja neid kaitsta. Ja sellest tulenevalt Andmekaitse Inspektsiooni roll kogu meie elektroonilises maailmas, kübermaailmas kasvab ju järjest rohkem. Aga me ei tohi ära unustada seda, mida me ka Andmekaitse Inspektsioonile ja selle juhtkonnale selgitame: me peame kasutama neid andmeid, mis teatud mõttes kuuluvad ju riigile, selliselt, et me saame oma riiki arendada kõige paremal moel. Seesama näide, mis puudutab salastamise konteksti. Täpselt samamoodi, see ei saa olla nii, et me automaatselt lööme sinna peale "AK" või lihtsalt "Salajane". Sellel peab olema sisuline põhjendus, miks me seda teeme. Ma olen väga selgelt seda meelt, et riigi toimimise läbipaistvus tagab selle, et ei tehta mingeid selliseid otsuseid, mis võivad saada ühel hetkel ohuks meie suveräänsusele, meie iseseisvusele. See on hästi oluline. Mis puudutab konkreetselt avaliku teabe seaduse ettevalmistamist, siis me oleme saatnud välja VTK ehk väljatöötamiskavatsuse. Ma jään hetkel vastuse võlgu, kas me oleme saanud tagasisidet kõikidelt ministeeriumidelt või mitte. Aga minu positsioon on küll see, et võimalikult palju peab olema avalik, eriti veel siis, kui otsused on vastu võetud – seal ei ole väga midagi salastada. Aga loomulikult see informatsioon, mis ikkagi reaalselt ongi salajane, peabki salajane olema. Aga see maht ei saa olla selline, nagu praegu on. Kõige lihtsam on ju panna AK-märge peale ja öelda, et me ei saa teile informatsiooni anda. Tegelikult minu jaoks on tänase päevani natukene naljakas, et valitsuses menetletav informatsioon, ütleme niimoodi, on teinekord valitsuse liikmetele loomulikult kättesaadav, aga Riigikogu liikmetele mitte. Me oleme põrkunud selle probleemi vastu korduvalt ja korduvalt. Jah, ma loodan, et kui me jõuame selle avaliku teabe seadusega nii kaugele, et mingi eelnõu on ettevalmistamisel, siis kindlasti tuleks vaadata, kuidas oleks võimalik seda muuta.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Me räägime siin õigusloomest ja siin on täna juba kõlanud ka, et tihtipeale, ütleme, valdavalt on see asi nii, et kui opositsiooni poolt tuleb mõni eelnõu mõne seaduse muutmiseks, siis selline formaalne vastus on, et jaa, et väga hea, aga valitsus juba tegeleb sellega, see on meil töös, kohe-kohe tulemas. Aga sinna see asi jälle jääb. Kas teil keegi valitsuses peab ka nimekirja selle üle, kui palju ripakil on neid asju, mille peale vastatakse alati, et kohe-kohe valitsus tegeleb ja kohe-kohe seadus tuleb? Kas ei oleks aeg sealmaal, et võiks ka opositsiooni eelnõusid mõistlikult menetleda ja parandada neid lugemiste käigus, mitte lükata neid kohe kraavi vastusega, et valitsus juba tegeleb ja küll me tuleme sellega varem või hiljem? See on tegelikult ju ainult protsessi surmamiseks antud vastus.

Aitäh selle küsimuse eest, hea Rene! Ma arvan, et kui me proovime vastata küsimusele, kui palju on neid eelnõusid, mis on opositsiooni algatatud, siis me saame kõige täpsema informatsiooni sellest majast, sest siit lähevad need välja ja saadetakse valitsusele hinnangu küsimiseks. Kas peaks seda [protsessi] kuidagi muutma, et ka opositsiooni eelnõud saaksid suuremat tähelepanu? Nagu ma vastasin Mart Maastikule, [ütlen ka praegu,] et see väga selgelt poliitilise kultuuri küsimus. Poliitiline kultuur on aegade jooksul muutunud. Vahel on rohkem toetatud opositsiooni eelnõusid. Ma saan tuua vähemalt enda puhul ühe näite. Kui mina olin opositsioonipoliitik, siis ma algatasin eelnõu selle kohta, et sõiduautodele ja autodele üldse laieneks liikluskindlustus ka parvlaevadel. See võeti vastu, mis siis, et tegemist oli opositsiooniliikme algatatud eelnõuga. Aga selliseid ei ole tõesti palju, neid on üksikuid. Ma oleksin täpselt samamoodi nagu teiegi õnnelik selle üle, kui me saaksime seda kultuuri muuta selliselt ka siin saalis, et rohkem arvestatakse üksteisega ja üksteise ettepanekutega. See oleks minu arvates ainult õnn ja rõõm.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuidas sa hindad Eesti õigusloome taset või kvaliteeti võrreldes laiemalt Euroopa Liidu teiste riikidega? Või kas seda on üldse võimalik võrrelda või kohane võrrelda? Mulle tundub, et Eestis on päris hästi.

Hea Andrus, aitäh selle küsimuse eest! Lühike vastus on, et ma ei oska seda selliselt hinnata. Aga kui ma võrdlen nüüd jälle eri riikide puhul seda, kui palju on lähtuvalt riigi suurusest ühel või teisel riigil võimalik panna ressurssi, kas inimesi või mida iganes, mingite ideede ja initsiatiivide läbitöötamiseks, siis tõele näkku vaadates on Eesti selles vaates ääretult õhukeseks lihvitud. Need inimesi, kes sellega tegelevad, [võiks olla rohkem], ja see kvaliteet, mis sealt tuleb, võiks alati olla veel parem, aga mitte mingit suurt murekohta ju ei ole. Me suudame ka Euroopa Liidus, istudes ümmarguse laua taga, vaielda väga sisuliselt. See tähendab seda, et kõik on varasemalt läbi töötatud ja keegi on teinud ettepanekuid, kas toetada, olla neutraalne või vastu seista mingile initsiatiivile. See ei tule ju lihtsalt näpunipsuga, see kõik vajab tööd ja vaeva. Ja ma pean tunnistama, et ma täiesti imestan teinekord nende atašeede üle, kes istuvad Brüsselis töörühmades tunde ja tunde. Meil on kaks atašeed, neid töörühmasid on seal kümneid ja kümneid. Suurtel riikidel on igal pool erinevad inimesed, eks ju. Meil peab üks inimene suutma igal pool ennast kõikidest teemadest läbi närida.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Üldiselt on Eesti põhiseaduses kirjas selline lause, et kõik on seaduse ees võrdsed, aga mul on millegipärast tunne, et seda olulist normi rikutakse, kohaldatakse valikuliselt. Ma toon näite. Esmaspäeval ma tegin siin saalis 10‑minutilise toetusstreigi õpetajate toetuseks, ja siis Riigikogu esimees tegi mulle kogu aeg etteheiteid, et miks ma rikun korda. Ma ei rikkunud mingit korda, sellepärast et põhiseadus annab ju võimaluse rahumeelselt meelt avaldada. Seda ma tegin, katapuldiga kive ei loopinud siin. Aga võtame nüüd valitsuse eelnõud. Teatavasti õigusloome ja normitehnika eeskiri loeb üles tingimused, mida on vaja rakendada, ja väga paljude eelnõude puhul on seaduse mõju järelhindamised jäänud tegemata. Miks on niimoodi, et valitsus ei pea neid tegema, kuigi normid nõuavad, aga minu puhul keelatakse isegi siis, kui norm lubab?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tõin oma ettekandes ka välja, et me peame pingutama selle nimel rohkem, et järelhindamisi oleks tehtud rohkem, selleks et täpsemalt aru saada, kas üks või teine seadusemuudatus on oma eesmärki täitnud. Ja mida rohkem me suudame ka andmeid elektroonseks muuta, seda lihtsam on meil seda seiret teha, sest meil on võimalik lihtsamini andmeid kätte saada ja nende põhjal hinnata, kas mõjusus on toimunud või mitte. Nii et minu seisukoht on küll see, et järelhindamine on samasugune [tähtis] õigusloome osa, kui on näiteks väljatöötamiskavatsus. Seda on vaja selleks, et oleks selgelt aru saada, kas see, mida me oleme teinud, on ka mingit tulemust andnud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Ma usun, et ma mõistsin teid õigesti, kui te ütlesite, et teie jaoks oleks puhas õnn ja rõõm see, kui ka opositsiooni eelnõusid menetletaks konstruktiivselt siin saalis. See ongi siis esimene küsimus: kas ma sain teist õigesti aru? Ma loodan, et vastus sellele on jaatav. Ja sellega seoses on mul küsimus, kas ma võin siis ka loota sellele, et teie teete vähemasti endast oleneva, et opositsiooni head eelnõud leiaksid konstruktiivset menetlust. Võib-olla kõige konkreetsem oleks see, et homme ma ise esitan puldist eelnõu, mis püüab aidata kaasa sellele, et me saaksime uurida oma maavarasid, olla kursis sellega, mis meil on, mõistlikumas tempos, see aitab kaasa meie riigi konkurentsivõimele. Kas ka selle konkreetse eelnõu asjus te saate juba täna teha oma fraktsiooni liikmete hulgas tööd, et see leiaks konstruktiivset menetlemist?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu nägemus ja mõte, kui ma rääkisin opositsiooni eelnõude menetlemisest, oli selline, et opositsiooni eelnõude menetlemine on suuresti seotud poliitilise kultuuriga ja et see poliitiline kultuur on olnud eri aegadel kas rohkem soliidne või vähem soliidne. Kui arvestatakse üksteisega enam, nii üksikisikuliselt kui ka erakondlikult, siis Eesti tervikuna minu arvates võidab, mitte ei kaota. Aga see eeldab kõikide osapoolte pingutust. Seda, kas homme Reformierakonna saadikud toetavad sinu konkreetset eelnõu, ma ei oska öelda. Aga kindlasti väärib maavarade uurimine tähelepanu. Kas suudetakse seda selles tempos teha, mida te pakute selles eelnõus, või veelgi kiiremini? Ma ei tea selle sisu poolt, aga ma ütlen veel kord: eks see kõik nõuab meie kõigi ühist pingutust, et me saaksime võrdselt Eestit edendada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole, küll on aga küsimus istungi juhatajale. Rain Epler, palun!

Pigem protseduuriline märkus või tähelepanu juhtimine. Aastavahetus on tihti ka nagu selline verstapost – siis antakse uusi lubadusi ja vaadatakse uude aastasse. Kas või teie ise, hea eesistuja, olete sel aastal korduvalt siit puldist nii mõnelegi saadikule, sealhulgas minule, kiidu- ja tänusõnu avaldanud heade ettekannete eest ja tervele saalilegi öelnud, et küll meil on olnud hea istung. Nii et selles mõttes ehk te saate härra Laanetile kaasa anda selle mõtte, et see kultuur sellel aastal on olnud siin väga kena ja homme võiks sellest lähtuda ka eelnõudele otsa vaadates.

Jah, tänan! See kultuur on olnud selgelt viisakam sellel aastal, nii et need sõnad on õiged. Ma mõtlesin, et te küsite ka õnnevalemi kohta. Aga õnnevalemi kohta saab lugeda stenogrammist. See oli väga ilus, mida minister ütles, ja see jäi kenasti stenogrammi kirja, nii et kõik saavad seda lugeda. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Jaanus Karilaid, palun! Volitus on kenasti olemas.

Head kolleegid! Mina küll justiitsministriga ei pahandaks selle pärast, et ta käib siin ülevaateid andmas. Kuigi tegelikkus on midagi muud kui retoorika, see vahe on tõesti väga suur, ütleme, lubatu, visiooni ja tegelikkuse vahel. Ma siiski julgustaksin justiitsministrit mitte suuliselt tegema märkusi teistele ministritele, vaid nii, et ikkagi jälg järgi jääks. Ise räägite läbipaistvusest ja sellest, et me peame nügima poliitilist kultuuri ja me peame panustama, aga kui te teete seda anonüümselt ja omavahel või parteiliini pidi, siis me tegelikult selle parema taseme juurde mitte kuidagi ei jõua. Ma toon ära ka paar tähelepanekut. Me räägime õigusloomeprotsessist, arusaadavusest, pädevusest ja sellest, et me saamegi pärast seaduse, mis tõesti ka rakendudes loob heaolu. Parlamendi rollist ja sellest kitsendamisest on räägitud pikki aastaid. Justiitsminister Kalle Laanet, kes on olnud ka Riigikogu juhatuses, on samuti sellele osundanud, et parlamendil on küll õigused, aga ei ole pädevust tulla välja terviktekstidega olukorras, kus ministeeriumidel on sadu ametnikke ja palgatase on 2–2,5 korda kõrgem. Oleme rääkinud sellest tõesti pikki aastaid, et me peame parlamendile pädevust juurde looma. Selle peale on noogutanud praktiliselt kõik kuue parlamendifraktsiooni esindajad. Mitte keegi ei ole sellele vastu vaielnud, kõik on öelnud: "Jah, see on vajalik, teeme ära," aga siis, kui läheb riigieelarve koostamiseks, ei ole enam piisavalt palju tegijaid, et see kõik tegelikkuseni viia, nii et parlament suudaks õigusloomes oma panust tõsta. See oleks aga parlamentaarsele riigile igati kohane. Teine näide on palju räägitud relvaseadus. Aastal 2001 on relvaseadus vastu võetud. Seal on rohkem juba selliseid paragrahve, mida on muudetud, kui neid, mis on muutmata. Ka sellest on räägitud, et Siseministeerium koostöös Justiitsministeeriumiga peaks tulema välja relvaseaduse uue terviktekstiga, aga seda ei ole juhtunud, kuigi sellele on igal aastal korduvalt tähelepanu juhitud. Me räägime poliitilisest kultuurist, millest ka justiitsminister Kalle Laanet väga uhkelt räägib, öeldes, et poliitiline kultuur on tähtis, me peame seda nügima ja sellele kaasa aitama. Aga samas on justiitsminister ise agar kaasa lööma just poliitilisele kultuuritusele kaasa aitamisel. Ma toon peretoetuste näite. Kolm kuud enne parlamendi valimisi kõik parlamendierakonnad – sel hetkel oli neid viis – toetasid seda. Aga mõni kuu hiljem öeldi: "Aga me tegime seda sellepärast, et parlamendi valimised lähenesid ja me tahtsime anda kõigile valijatele turvatunde, positiivse signaali." Kõik reformierakondlased vaatasid [ausa] näoga valijatele otsa: "Jah, me tõstame pere- ja lastetoetusi." Aga pärast – siis, kui 37 mandaati oli juba käes –, öeldi: "Teate, meil vist ikkagi raha ei ole, me peame hakkama neid [toetusi] kärpima." Siis ei olnud vaja mitte mingisugust mõjude analüüsi, head tava ega poliitilist kultuuri. Tegelikult tehti julmalt ära, kuna suure tõenäosusega see polnudki mitte rahaküsimus, vaid oli ideoloogiline küsimus. Nii et selline jutt, retoorika. Kõik parlamendi kuue [fraktsiooni] esindajad on ära õppinud selle retoorika: me peame õigusloomes olema kvaliteetsed ja kaasama ja peab olema pädevus. Selline, ütleme, retooriline jutumull. Aga tegelikkus on karjuvalt teistsugune. Karjuvalt teistsugune! Kas või ametis oleva peaministri lause, et me teatud teemadest ühiskonnas ei tahtnud rääkida, kuna me ei tahtnud tegelikult oma toetust kaotada. Ehk me valetasime. Me valetasime sellepärast, et saada suurem toetus, suurem esindatus parlamendis. Selle pärast ongi meil parlamentaarne kriis, sest üks erakond tunneb, et ilma temata tegelikult ühtegi teist koalitsiooni teha ei saa. Ja siis me räägime siin tähtsa näoga sellest, mis on hea õigusloome tava. Palun veel paar minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja justiitsminister on ühelt poolt tõesti hea õigusloome kvaliteedi valvur. Ma küsin, miks tehakse nii palju märkusi, selle asemel et jätta puudulik seaduseelnõu kooskõlastamata. Tegelikult see on ju kasutamata tööriist. Kui me päriselt tahaksime, et õigusloome läheks paremaks, siis oleks ju igati mõistlik jätta see eelnõu, mis on puudulik ja millele ei ole piisavalt palju tehtud mõjude analüüsi, kooskõlastamata, ning juba saaksimegi minna retoorikast praktikasse. Sellest oleks tõesti palju rohkem kasu kui sellest, et igal aastal tehakse siin sel teemal 10 või 20 korda selliseid väikseid visioonikonverentse. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Lugupeetud minister! "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" võeti siin saalis otsusena vastu 12. novembril 2020. aastal. Täpsuse mõttes lisan, et sellest dokumendist sai järg varem kehtinud sarnasele otsusele "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018". Mida see otsus reaalelus tähendab? Nagu me siin kõik hästi teame, eks ole, on see pikaajaline visioon, millest õigusloomes lähtuvad nii valitsus kui ka Riigikogu. Hea õigusloome põhimõtteid järgides on võimalik tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest lähtuv õiguskord. See tähendab omakorda, et kui sekkumine ei ole põhiseadusest tulenevalt nõutav, sekkub riik nii vähe kui võimalik. Põhimõtteid, mis seda visiooni toetavad, on mitu. Toon isikliku eelistuse järgi välja paar. Näiteks seati sihiks, et aasta-aastalt väheneb õigusloome regulatiivne koormus tuntavalt: "Õigusliku reguleerimisega probleemide lahendamine on viimane abinõu, enne seda kaalutakse teisi võimalusi. Lahenduste väljapakkumisel hoidutakse ülereguleerimisest ja liigsest kiirustamisest." Või teine näide: "Õiguskord aitab tagada Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet, inimeste heaolu ja ühiskonna turvalisust ning riik pakub selleks uuenduslikke lahendusi. [---] Elukeskkonda kujundav õigusraamistik tagab üldiste huvide kaitse, kahandamata inimeste endi vastutust ja vabadusi ning piiramata ülemäära kaalutlusõigust, omandit ja ettevõtlust." Need olid väljavõtted visioonidokumendist. Minister Kalle Laanet tegi juba ülevaate sellest, kuidas me 2022. aastal neid hea õigusloome põhimõtteid järgisime, ja ettekandega kaasnev infomaterjal on väga põhjalik. Nagu suurem osa parlamendiliikmeid, ei ole ka mina erialalt jurist – ei peagi olema –, aga just seepärast kõnetavad mind mõned teemad rohkem. Selleks on hea õigusloome põhimõte, mille kohaselt ei algatata uusi eelnõusid kergekäeliselt ja nende vajalikkus peab olema põhjendatud. Väga lihtsalt öeldes: enne peab olema selgelt sõnastatud probleem ning uue regulatsiooni või regulatsiooni muutmise vajalikkus, et [oleks teada,] millist probleemi ikkagi lahendatakse ja mis on lõppeesmärk. Loomulikult käivad sinna juurde argumendid, mis veenaksid nii õiguse eksperte kui ka amatööre [konkreetse eelnõu] vajalikkuses. Ma jagan täna kõlanud hinnangut, et eelnõude seletuskirjade kvaliteet järjest paraneb – see oli materjalides kirjas –, aga mõistan ka seda, et seaduseelnõude seletuskirjad ei muutu kunagi liiga lihtsaks lektüüriks. Hea on teada ja nendest materjalidest lugeda, et on hakatud rohkem tähelepanu pöörama järelhindamisele: kas seadus ikka täitis oma eesmärki või muutus pigem asjaks iseeneses? Näiteks mainis minister, et 2022. aastal kavandati – see on samuti infomaterjalides kirjas – järelhindamist kolme kooskõlastamisele esitatud eelnõu kohta. Ma saan aru, et see number peab kasvama ja küllap ta ka reaalselt kasvab tulevikus. Aga teine teema on uute seaduseelnõude põhiseaduspärasus. Nagu me teada saime ja kuuleme ka ministrilt, on seaduseelnõude põhiseaduspärasuse hindamine alles poolel teel. Küllap aitab sel teel edasi liikuda soovitus, mis kõlas õiguspoliitika põhialuste arutelul õiguskomisjonis, kus Justiitsministeeriumi esindaja tõdes, et ülikoolides peab rohkem tähelepanu pöörama põhiseaduspärasuse analüüsi praktiseerimisele. 2022. aasta kohta toodi välja, et oli kolm seaduseelnõu, millele tehtud põhiseaduspärasuse analüüsi saab hinnata täiuslikuks. Vähemalt on hea eeskuju olemas, et seda arvu tulevikus kasvatada. 2022. aasta seaduseelnõude põhiseaduspärasuse analüüsi kohta on olemas ka ekspertarvamus ja selles öeldakse, et saab palju paremini. Allar Jõks ja Carri Ginter võtavad selle lühidalt kokku, öeldes, et aeg on võtta põhiseadust tõsiselt. Kas ma umbes 30 sekundit saan juurde?

Jaa, palun! Üks minut juurde.

Aitäh! Võib-olla tasub siiski uurida ka põhjusi, miks põhiseaduspärasuse analüüside osa seletuskirjades on pigem tagasihoidlik. Seni seda uuritud ei ole. Vast saavad mõned tuleviku tudengid siit idee oma uuringuteks. Üks on kindel: alati saab paremaks minna, kui asjaga seotud inimesed on targemad. Sellepärast on tore kuulda, et Justiitsministeerium koostöös Tartu Ülikooliga korraldas õigusloome juristidele põhiseaduspärasuse analüüsi koostamise oskuste toetamiseks eraldi koolituse. Ma saan aru, et harimine sel teemal jätkub. Ja ise loodan, et mõni koolitus laieneb edaspidi ka asjast huvitatud parlamendiliikmetele. Tagasivaade toimunule on tähtis kahes plaanis: me saame teada, kas meie eesmärgid teostuvad reaalselt, aga meil on ka võimalus vigadest õppida. Nagu öeldakse, lõplik täiuslikkus või perfektsus ei ole saavutatav, kuid selle poole püüeldes saab kogu aeg asju paremaks teha. Nii et järgmine kord juba 2023. aasta kokkuvõte. Ja lõpetuseks üks lüüriline kõrvalepõige. Et tajuda, kui pikk tee on inimkonna seadusloomel selja taga, tasub vahel meenutada kuuenda klassi ajalooteadmist, pea 4000 aastat tagasi valitsenud kuningas Hammurapi väikest seadustekogu ja selle paari pügalat. Seal oli kirjas niimoodi: kui keegi raiub kellegi aiast puu peremehe loata, peab ta maksma pool miini hõbedat, see on 240 grammi hõbedat. Või teine: kui keegi võtab endale naise, kuid ei tee lepingut, siis pole see naine tema naine. Aga tol ajal veel demokraatiat ei olnud. Jõudu meile kõigile targa õigusloomepoliitika edendamisel! Aitäh!

Suur tänu, auväärt kolleeg! Eesti 200 fraktsiooni nimel Hendrik Johannes Terras, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tänan eelkõnelejaid väga heade mõtete eest, millest paljudega ma ka nõustun. Eesti 200 kui liberaalse, eestimeelse ja uuendusmeelse erakonna jaoks on väga oluline, et Eesti õiguspoliitika ühelt poolt kaitseks inimeste vabadusi ja teiselt poolt aitaks meie majandusel kasvada. Riigikogu liikmetena osaleme meiegi seaduste ettevalmistamises, mis pole jäänud kellelegi märkamata. Näiteks automaks – eelnõu väljatöötamiskavatsus on olnud avalik, selle muutmine on olnud avalik, isegi koalitsiooni arutelud selle üle on olnud avalikud. Uskuge, kuni veel käivad suured avalikud arutelud eelnõude Riigikogu-eelses etapis, senimaani saame olla kindlad õiguspoliitika ühes kõige tähtsamas asjas, mida rõhutas ka justiitsminister: võimalikult laiapindses kaasatuses. Kas me aga Riigikogu liikmetena oskame seda alati hästi kasutada? Kas meie roll õigusloomes on täidetud nii hästi kui võimalik? Saadikud käisid õigust saamas ka Riigikohtus. Ka täna on istungi päevakorras 22 kevadel algatatud eelnõu, millest 11 suurendavad isikliku sõiduauto hüvitise maksuvaba piirmäära, ja homme arutame täie tõsidusega lennukikütuse koostist. See ei ole hea õigusloome. Läheme suurte ja oluliste asjade juurde tagasi. Samal ajal ütleb põhialuste dokument, et õigusloome peab olema piisavalt paindlik, et riik saaks tõhusalt reageerida ühiskonnaelus või väliskeskkonnas toimuvatele muutustele. Samas peab see olema piisavalt ettenähtav ja stabiilne, et säilitada ja suurendada inimeste usaldust riigi tegevuste vastu. Nende kahe vastandliku põhimõtte tasakaalustamiseks peab olema tarkust, järjepidevust ja vahel ka jonni. Aga need põhimõtted on olulised Eesti 200 jaoks oluliste eesmärkide täitmiseks, et inimestel oleks vähem lolli tööd vaja teha, et vähendada bürokraatiat, et kõiksugu norme oleks nii vähe kui hädapärast tarvilik ja et see kõik oleks moodsalt, efektiivselt ja kaasaegselt korraldatud. Suur osa meie õigusloomest on seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. Liikmesriikide armastus Euroopa Liidu vastu on muutlik. Me näeme, et see ei ole püsiv, vaid see kasvab või kahaneb. Eestis see õnneks pigem kasvab kui kahaneb. Seda arvestades saame ainult tunda kurbust, et me ise ei täida siinse õigusloome praktika juures Ursula von der Leyeni sõnastatud eesmärki: vähendada Euroopas bürokraatiat 25%. Samas tunnevad Eestis tegutsevad juristid ja advokaadid kindlasti head meelt, sest Riigikogu tegeleb suure osa tööajast kas protseduuriliste küsimuste või võrdlemisi mõjuta õigusaktide menetlemisega. Selle tagajärg on nende vaates ka stabiilne õiguskeskkond. Ilmselt on ka sellel kellegi jaoks üldiselt ebastabiilsel ajal mingisugune väärtus. Küll on ka stabiilsust, mille suhtes ma pole nii mõistev. Kindlasti olete nõus Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Liisa-Ly Pakosta kriitikaga ametnike kalduvusele laiendada Euroopa seadusi üle võttes nende mõjuala ja karmistada nende antud nõudeid. Mul on hea meel, et siin saalis selle üle juba arutati, kui härra Sõerd selle küsimusega pöördus justiitsministri poole. Selline tegevus kahjustab eriti Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ja Euroopa Liidu mainet ning läheb ka vastuollu hea õigusloome tavaga. Siinkohal tuletan meelde ühte Euroopa Liidu asjade komisjoni istungit, kus härra Epler sellele viitas ja tähelepanu juhtis, ütleme, homse maapõueseadusega seoses, et direktiivide ülevõtmisel peab olema ... Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Direktiivide ülevõtmisel peab kindlasti läbi mõtlema selle, kas see on Eesti riigi jaoks vajalik ja kas see üldse annab midagi juurde või on see tühine määrus meie jaoks. Tuues eeskujuks mootorsõidukimaksu ülikeerulise avaliku arutelu eelnõu väljatöötamiskavatsuse väljatöötamise järel ja enne saamist eelnõuks saan ma ainult nõustuda Liisa-Ly Pakosta hinnanguga, et Euroopast pärinevale vähegi uute mõtete lisamine peaks läbima väljatöötamiskavatsuse, kus kaalutakse läbi erinevad alternatiivid sama eesmärgi saavutamiseks ja toimub laiem ühiskondlik arutelu. Alles seejärel valitakse välja inimesi kõige vähem riivav [lahendus] ja sedagi ainult siis, kui uue probleemi lahendamisel on üldse seadusandlikku lahendust tarvis. Nagu proua Tiidus just viitas, alati ei pruugi olla uut regulatsiooni vaja, selle peab kindlasti enne läbi kaaluma. See on vajalik, sest alles siis saab teha otsuse, milles esiteks saab olla kindel, et see on üldsusele vältimatult vajalik, ning seejärel valida välja, mis kõige vähem riivab ja koormab. Eesti 200 on liberaalne ja avatud erakond. Me oleme seda meelt, et regulatsioonid ja õigusloome peavad teenima ennekõike inimesi ja ühiskonda, mitte vastupidi. Reguleerima peab nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Samas peavad seadused võimaldama muutusi. Eesti 200 plaan on tänavu viia ellu noorte valimisõiguse vanusepiiri langetamine Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Seadused peavad võimaldama Eestis mobiiltelefoniga hääletada ning peab olema ka võimalus näidata enda dokumenti m‑riigi rakendusest, sest see on tulevik, mille suunas me liigume. Tänan heade mõtete ja asjaliku mõttevahetuse eest!

Suur tänu, hea kolleeg, ka omalt poolt sinna panustamast! EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Rääkida võiks selles teemaderingis päris paljudest probleemidest, aga keskendun sellele, mida ise pean peamiseks. Sissejuhatuseks tuleb muidugi ütelda seda, mida on korduvalt juba öeldud, et vastuolu deklareeritud ideaalide ja reaalsuse vahel – kui me räägime sellest, kuidas õigusloomet teostatakse – ei ole mitte lihtsalt detailide tasandil silmatorkav, vaid see on ikkagi põhimõtteline ja karjuv. Vastuolu on väga-väga suur. Ta on isegi sedavõrd suur, et mina küll ütlen, vaadates sellele tervikpildile, et neid ideaale, mis on deklareeritud õigusloome lähtealustena, ei võeta reaalselt tõsiselt. Ei võeta tõsiselt! Ma julgustaksin nii parlamendiliikmeid kui ka neid inimesi, kes kuulavad seda istungit, võtma lahti need kaks dokumenti, millest hea õigusloome peaks lähtuma. Esimene on 2020. aastast pärinev õigusloomepoliitika põhialused, Riigikogu vastav otsus, lühendiga ÕPA, ja teine on 2011. aastast pärinev "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri", lühendiga HÕNTE, mis kujutab endast Vabariigi Valitsuse määrust. No vaadake, mis sinna on kirjutatud ja millised ideaalid on seal deklareeritud, ja siis mõelge selle peale, kui karjuvas vastuolus on reaalsus, mida me näeme. Ma toon ühe näite, mis on ka kõige olulisem ja fundamentaalsem näide. See seondub küsimusega, millisel moel on juba pikka aega suhtutud Vabariigi Valitsuse enda selgesõnaliselt deklareeritud kohustusse viia läbi alati eelnõusid koostades põhiseaduslikkuse analüüs. Ja võtame lahti HÕNTE ehk hea õigusloome normitehnika eeskirja, mis pärineb 2011. aastast. Meil oli tookord, kui see vastu võeti, ametis samamoodi reformierakondlik valitsus, nagu on ka praegu. Siin on kirjutatud § 43 lõikes 1 selgesõnaliselt: "Seletuskirja osas "Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs" [---] analüüsitakse eelnõu kooskõla Eesti Vabariigi põhiseaduse, teiste seaduste, Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi jõustunud välislepingutega." Ehk mitte mingisugust diskretsiooniõigust pole jäetud, on selgesõnaliselt öeldud: kui Vabariigi Valitsus koostab seaduseelnõu, siis seletuskirja kohustuslik osa on analüüs selle kohta, kuivõrd ja kas [üldse] see eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ja pole ka üldse raske mõista, kuidas selline kohustuslik norm sinna sisse on saanud ja miks see sinna sisse on saanud, sest kui me vaatame, mida deklareerib Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3, milles on sätestatud õigusriigi põhimõte, siis näeme, et see ütleb väga fundamentaalselt ja selgesõnaliselt: Eesti Vabariigis teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel! Nii. Vähekenegi ratsionaalselt mõtlev inimene saab aru: selleks, et tagada, et kõik uued seadused, mis vastu võetakse, oleksid kooskõlas põhiseadusega, peab eelnõu koostaja – Vabariigi Valitsuse näol – viima läbi analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Nii. Kõik on selge, arusaadav, loogiline, mõistlik, vajalik. Ja nüüd vaatame, mida on kirjutatud ekspertarvamuses, mis on lisatud sellele aruandele, mida härra minister meile tutvustas. See on kõigile kättesaadav. Te võite sealt tagant võtta selle arvamuse, sinna juurde on see lõppu lisatud väljatrükituna. Ja see on punktis 5, mis kannab pealkirja "Põhiseaduspärasuse analüüside olemasolu on pigem erand kui reegel". Ja selle punkti 5 all on punkt 29, kus on kirjutatud, tsiteerin: "Priit Pikamäe ekspertarvamusest nähtus, et Vabariigi Valitsuse algatatud seaduse eelnõude seletuskirjades puudus väljapakutava regulatsiooni põhiseaduspärasuse analüüs üheksal juhul kümnest." See käib nüüd 2021. aasta kohta. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Üheksal juhul kümnest puudus põhiseaduspärasuse analüüs. Noh, kas 2022. aastal oli olukord parem? Põhimõtteliselt mitte. Kohe järgmine lause ütleb: "Samasugune trend ilmnes paraku ka 2022. aastal. Viieteistkümnest eelnõust ainult kahel juhul on seletuskirjas läbi viidud põhiseaduspärasuse analüüs." Ehk siis veel kord: 2021. aastal kümnest ühel juhul ja 2022. aastal viieteistkümnest kahel juhul. No kas nendest numbritest vaatab vastu, et Vabariigi Valitsus on võtnud tõsiselt kohustust, mis on pandud kirja Vabariigi Valitsuse määrusesse: koostada eelnõude väljatöötamisel ka põhiseaduspärasuse analüüs? Ei vaata. Selle üle on isegi võimatu vaielda, kindlasti ei vaata. Ja kui me vaatame edasi, mida selles ekspertarvamuses on kirjutatud, siis … Mul hakkab küll aeg otsa saama, aga ma hea meelega siiski tsiteeriksin, mis siin on kirjutatud. See on peatükk 6, mis on pealkirjastatud "Aeg võtta põhiseadust tõsiselt", kus osutataksegi ka sellele, et tegelikult ei võeta tõsiselt. Palju mul aega on? No ikka on veel. Tsiteerin: "Kuigi HÕNTE § 43 lg 1 p 5 kohaselt tuleb seaduse eelnõu seletuskirja osas "Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs" esitada analüüs eelnõu kooskõla kohta Eesti Vabariigi põhiseadusega, siis eelviidatud seaduseelnõude seletuskirjades see reeglina ei sisaldunud. Teisisõnu ei ole enamusel juhtudel üldse hinnatud, kas isikute põhiõiguste piiramine on olnud põhjendatud." Hüppan edasi punkti 44: "Käesoleval aastal tähistasime põhiseaduse 30. aastapäeva. Seda enam on kurvastav, et eelnõude põhiseadusega kooskõla peetakse vähetähtsaks. Ei ole teada, kas selle taga on oskuste ja teadmiste või tahte puudus. Kaaluda võiks õigusloomejuristide hulgas anonüümse uuringu koostamist, et välja selgitada, mis või kes takistab põhiseaduspärasuse hindamist." "Priit Pikamäe tegi oma ekspertarvamuses ettepaneku täiendada HÕNTE § 40 lg 1 nõudeid selliselt, et eelnõu seletuskirjas oleks eelnõu vastavusanalüüsi kõrval EL õigusega ettenähtud ka eraldi osa kooskõla kohta põhiseadusega. [Et oleks eraldi peatükk selle kohta eelnõu seletuskirjas – V. V.] Allakirjutanud toetavad ettepanekut. Tuleb nõustuda Priit Pikamäe väitega, et puudub igasugune mõistlik põhjus, miks pidada eelnõu seletuskirja kohustuslike elementide aspektist eelnõu vastavust Euroopa Liidu õigusele olulisemaks kui selle vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele, mis ometi moodustab Eesti riigivõimu teostamise olulisima legitiimse aluse." Mis sa oskad öelda? Saab üksnes nõustuda. Kuidas siis on nii, et eelnõu välja töötades peab olema eraldi peatükk selle kohta, kas see on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas, aga ei peeta vajalikuks sinna kirjutada eraldi peatükki selle kohta, kas see on põhiseadusega kooskõlas? Eks see reedab ka ju seda mentaliteeti, mis meil siin riigis valitseb. Eks see reedab ju ka seda mentaliteeti, mida peetakse oluliseks, mida peetakse prioriteetseks, mida mitte. Sellest aastast me ju näeme ka seda, et ega midagi paremaks pole läinud, seesama niinimetatud homoabielu seadustamise eelnõu oli täpselt selline: ei olnud väljatöötamiskavatsust …

Aeg, hea kolleeg!

… ei olnud põhiseaduspärase analüüsi ja ka huvigruppide kaasamine oli lihtsalt näiline. Võtkem põhiseadust tõsiselt! Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud justiitsminister! Head kolleegid! Iga uue seaduse väljatöötamisel peab oskama vastata küsimusele, mis probleemi me sellega lahendame, mis kasu see ühiskonnale toob. Aga aina tihedamini me oleme sellises olukorras, kus me uue seadusega tekitame hoopis segadust, pinget ja probleeme ühiskonnas. Tugev õigusriik ei peaks looma eri seaduste kogumina suuremat kontrolli ühiskonna üle, vaid vastupidi, tegelikult peaks see andma inimestele rohkem õigusi ja seeläbi suuremat vabadust. Seetõttu peaks iga seadus, mis vastu võetakse, olema hoolikalt läbi kaalutud ja vastama küsimusele, kas see on tõesti see koht, kus riigi ja seadusandja sekkumine on vajalik. Kahjuks ekspertarvamus, mis analüüsis, kui hästi me oleme oma õigusloomepoliitika ja õigusloomega hakkama saanud, oli väga kriitiline. Toodi ära kaks väga olulist rikkumist: eelnõude puhul ei ole tihti koostatud väljatöötamiskavatsust ega tehtud põhiseaduspärasuse kontrolli. Seejuures õigusloomepoliitika üks põhialus on, et see peab olema kaasav, nähtav ja kodanikel peab olema võrdne õigus kaasa rääkida. Ja see on ka väljatöötamiskavatsuse mõte. See oligi see aeg, kus tehakse kindlaks, kas probleem on üldse olemas, millised on erinevad lahendusvariandid, plussid‑miinused, soovitud mõjud, ka võimalikud negatiivsed mõjud, ning selle käigus teavitatakse neid inimesi, keda see puudutama hakkab, kuulatakse ära nende arvamused ja alles siis tehakse kaalutletud otsus, kas riigi sekkumine on vajalik ja kas on vaja algatada seaduseelnõu. Kuid mis meil tegelikult praegu toimub? Seadusi surutakse läbi kiirkorras, ignoreeritakse debatti, ei tehta mõjuanalüüsi, rääkimata väljatöötamiskavatsusest, tullakse välja segaste kobareelnõudega. Ja seda ka selliste küsimuste puhul, mis tegelikult mängivad väga olulist rolli ühiskonnas. Ja mida tavaliselt tuuakse põhjuseks? Mida tuuakse põhjuseks, miks ei tehta väljatöötamiskavatsust või mõjuanalüüsi? Öeldakse: "Aga meil on kiire." Vabandage, kuid mul on küsimus: kuhu täpsemalt meil kiiret on? Vandeadvokaadid Carri Ginter ja Allar Jõks, kes seda ekspertanalüüsi tegid, ütlesid, et mitte mingil juhul ei saa eelnõuga kiirustamist põhjendada sellega, et varasemalt on mingi töö tegemata jäetud või on lihtsalt vajadus valitsusprogrammi ellu viia. Ehk siis, iga kord peaks seletuskirjast selguma, mis on see erakordne eluline vajadus, mis tingib eelnõu vastuvõtmise kiirkorras. Seega, koalitsiooni jutt sellest, et maksutõusud pidid hakkama kehtima alates 1. jaanuarist ja seetõttu oli vaja kuus kuud enne kõik need eelnõud usaldushääletusega kiirkorras vastu võtta, ei saa olla vabanduseks. Sest kust see tähtaeg, 1. jaanuar 2024 üldse tuli? Keegi ei sundinud selleks tähtajaks. See oli lihtsalt valitsuse poliitiline otsus, aga see ei saanud olla põhjuseks, miks kõik need muudatused tehti ilma väljatöötamiskavatsuseta ja ilma mõjuanalüüsita. Seesama küsimus on ka abieluvõrdsuse puhul. Ma ei räägi selle poliitilisest sisust, vaid ma räägin sellest, et rikuti hea õigusloome tava. Tegelikult seda teemat puudutas ka õiguskantsler, ta viitas sellele. Ja teine väga oluline moment, mille tõid eelnevalt välja ka mitmed minu kolleegid, on põhiseaduspärasuse kontroll. 15 eelnõust tõesti ainult kahel juhul oli see läbi viidud. Ja nende eelnõude puhul, millega kaasnesid põhiõiguste intensiivsed riived, puudus reeglina igasugune mõjude analüüs. Jah, tuuakse välja, et oli COVID, oli sõjakriis, oli vaja tõesti võtta vastu operatiivseid otsuseid. Aga siiski, kas me tohime isegi sellistel juhtudel niimoodi silma kinni pigistada meie põhiseaduse suhtes? Eraldi on muidugi probleem Euroopa Liidust tulenevate õigusaktidega. Kahjuks on nende hulk väga suur. Tegelikult enamik eelnõusid, mida me siin menetleme, ongi ülevõtmised, erinevate direktiivide ülevõtmised. Ja mis tuleb välja? Ministeeriumides ei ole seda ressurssi, et osata analüüsida läbi kõik need eelnõud, kõik need direktiivid ja nende sobitumine meie riigi õigusesse ning alles selle najal teha otsus, kui palju, mis viisil, mis ulatuses me peaksime midagi üle võtma. See on see, mida me täna näeme näiteks vaenukõne seaduse puhul ja vilepuhuja seaduse puhul, varsti me hakkame menetlema haldustrahve. Võetakse lihtsalt direktiiv üle, et see tehtud saaks ja me saaksime trahvidest lahti. Aga selle kohta, kuidas see hakkab tööle meie õigusruumis, kuidas see siia sobitub, mingit analüüsi ei tehta. Oluline on märkida, et justiitsministril on väga eriline portfell. See on selline koht, kus on võimalik ükskõik mis hetkel pidurit tõmmata ükskõik mis seaduseelnõule. Ja mina olen seisukohal, et justiitsminister peakski võtma senisest palju rangema positsiooni kahes asjas: eelnõudega tullakse välja ainult juhul, kui on tõesti tehtud väljatöötamiskavatsus ja põhiseaduspärasuse analüüs, või kui mingil põhjusel väljatöötamiskavatsust ei ole, siis peab kindlasti olema tehtud sõltumatu mõjuanalüüs. Kui sellised eeldused pole täidetud, ei tohi eelnõu valitsuses kooskõlastada. Sama käib tegelikult Riigikogu kohta. Riigikogus me ei saa kooskõlastada neid eelnõusid, me ei saa hääletada nende eelnõude poolt, millel ei ole mõjuanalüüsi ega väljatöötamiskavatsust. Sest ise me kunagi selle kohustuse ju valitsusele panime, aastal 2011. Jah, selle peale võib tulla vastuseks: "Aga meie ametnikud ei kanna seda töökoormust välja." Aga siis esitame küsimuse: kas meil on vaja neid seadusi nii suures ulatuses nii kiires tempos järjest vastu võtta? Pole siis vaja imestada, et tekib ülereguleerimine, arusaamatud ja kahetimõistetavad seadused. Ja lõppude lõpuks on selle tõttu meil kohtud koormatud, sest keegi peab ju meie praagi ära lahendama. Ma loodan, et meie siin Riigikogus oleme ka tulevikus õigusloome suhtes kriitilisemad ning et sama teeb justiitsminister, aga ka õiguskantsler ja president pööravad sellele tähelepanu. Mulle meeldib alati näiteks tuua Lennart Meri. Tema oli meie ajaloos see president, kes kõige rohkem kordi jättis seaduse välja kuulutamata. Esimesel ametiajal tegi ta seda 25 korda, teisel ametiajal 16 korda. Riigikohtusse pöördus Lennart Meri kaheksal korral, kusjuures seitsmel korral Riigikohus rahuldas tema taotluse. Muidugi võib öelda, et riik oli alles noor, siis oli vaja kiires korras palju seadusi vastu võtta, aga see tegelikult näitab, et juba siis Lennart Meri sai aru, et tähtis ei ole mitte see, et oleks palju seadusi vastu võetud, vaid see, et igal seadusel, mis vastu võetakse, on väga oluline ja pikaajaline mõju ühiskonnale. Meri ta oli valmis lõpuni debateerima, seadusi paremaks kirjutama ja otsima vastuseid riigikohtunikelt. See on täpselt see viis, kuidas meie peame siin oma tööd tegema, kuidas valitsus peab oma tööd tegema. Me ei pea suhtuma igasse seadusesse mitte kui normi, vaid peame aru saama sellest, et iga seadus avaldab mõju homme, mitme aasta pärast, ka aastakümnete pärast. Seetõttu iga kord, kui meil on järjekordne eelnõu ees …

Aeg!

… peame esitama küsimuse: kas see seadus muudab meie elu Eestis paremaks? Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Kuna Riigikogu fraktsioonidel läbirääkimisteks rohkem soovi ei ole, siis ma võtan vahele Varro Vooglaiu protseduurilise küsimuse. Palun, Varro Vooglaid!

Jaa! Mul on lihtsalt üks selline protseduuriline tähelepanek, et kui siin läheb nende uute pultide väljatöötamiseks ja installeerimiseks, siis tegelikult võiks seal olla ka nii, nagu on sotsiaalmeedias, see nupp, et saad like panna. Näiteks selle kõne puhul hea meelega paneks like ja see oleks ekraanilt näha, et näed, sai 50 like'i. Väga hea kõne oli!

Ma tänan! Ma arvan küll, et seda on raske arvesse võtta. Selleks pead mõnda muud juba olemasolevat, juba kehtivat süsteemi kasutama, aga võib-olla siin saalis läheb see keeruliseks. Aga küll ma pakun võimalust justiitsministrile lõpetuseks omalt poolt mõned sõnad veel öelda. Palun, härra Kalle Laanet!

Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on siiralt hea meel selle diskussiooni üle siin, sest eks kõik erakonnad siin saalis, kaasa arvatud Eesti 200, kes on värske tulija, on vähemal või suuremal määral patustanud selle vastu. Minul on selle üle väga hea meel, et me kõik tahame asja paremaks teha. Ja see ongi asja eesmärk. Kui me vaatame toimuvale ausalt otsa, siis me näeme, et midagi peaks tegema paremini, eesmärgipärasemalt, et elu Eestimaal läheks paremaks, seepärast me peamegi sellele ausalt otsa vaatama ja selle kriitika välja tooma. Kuna ma tulen üsna kohe [teie ette] 2023. aasta aruandega, siis ma paraku julgen arvata, et vaevalt seal väga palju midagi muutunud on. Aga pingutame koos selle nimel. Aitäh!

Suur tänu, auväärt minister! Sulgen läbirääkimised ja me oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.