Demograafiline olukord

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on demograafiline olukord. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui rääkida demograafilisest olukorrast Eestis, peab ausalt ütlema, et see on kahjuks muret tekitav. Vaatame värskelt avaldatud faktidele otsa. Võrreldes aasta varasemaga vähenes [mullu] sündide, surmade ja sisserändajate arv, kasvas aga väljarändajate hulk. Sarnaselt aastaga 2022 iseloomustab 2023. aastat rekordiliselt väike sündide arv, [mis on] aasta varasemast 925 võrra väiksem. Juba üle-eelmisel aastal oli fikseeritud nii-öelda miinusmärgiga rekord. Statistikaameti andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 10 721 last, mis on väikseim sündimus alates aastast 1919, mil hakati esmakordselt järjepidevalt statistikat avaldama, ehk võib öelda, et [väikseim sündimus] üldse ajaloos. Teie olete siin saalis juba korduvalt arvatavatest põhjustest rääkinud: nii mõneski Euroopa riigis ongi praegu keeruline demograafiline olukord ja madal sündimus ning see on praegusel äreval ajal loogiline ja mõistetav. Aga minu küsimus ei ole niivõrd põhjuste kohta kui selle kohta, mida kavatseb teha valitsuskoalitsioon – kui kavatseb midagi teha –, et seda olukorda muuta. Päeva lõpuks me räägime ju Eesti rahva kestvusest ja tulevikust ja mina ei kujuta ette, mis võib valitseva võimu jaoks olla prioriteetsem küsimus.

Jaa, aitäh! Nii nagu te osundasite, demograafiline olukord, eelkõige sündimus, on tõesti suureks probleemiks väga paljudes riikides. Väga paljud riigid Euroopas näevad rekordmadalaid sündimusi, nii madalaid sündimusi, kui ei ole kunagi olnud, [näiteks] Itaalia, Läti, Soome ja isegi Prantsusmaa. Isegi Prantsusmaa, kus on tegelikult olnud kogu aeg sündimus [teistest riikidest] suurem, on näinud rekordmadalat sündimust. See on põhjustatud kriisidest, mis on olnud. Ebakindlad ajad panevad inimesi laste saamist edasi lükkama. Kõigepealt koroonakriis ja seejärel Ukraina sõda ning viimasega kaasuv suur elukalliduse tõus on vähendanud inimeste kindlustunnet, [mis mõjutab otsust] lapsi saada. Lisaks avaldab nii Eestis kui teistes Ida-Euroopa riikides sündimusele mõju see, et nii-öelda sünnitamis- või pere loomise ikka on [jõudnud] 90‑ndate põlvkond, mis on arvult väiksem kui varasemad põlvkonnad. Ehk siis, kui meil ei ole emasid, siis meil ei ole ka lapsi. Nüüd, mida me selle jaoks teeme? Esiteks, Sotsiaalministeerium on viimas läbi uuringuid näiteks kõigi toetuste süsteemide kohta, mis meil on. Mis töötab, mis ei tööta, mis on see, mida pered tegelikult vajavad, mis on see, mida emad või naised, potentsiaalsed emad, tegelikult vajavad selleks, et kindlustunne tekiks? Number üks [murekoht] on töö- ja pereelu parem ühildamine. Meil on haritud naised ja nad tahavad olla hinnatud ka oma töös, mitte ainult emana. Seega peame me kindlasti vaatama üle need meetmed, mis puudutavad soolist palgalõhet. Samuti aitavad sündimuse [suurendamisele] kaasa püsivad peresuhted, [mis tagavad], et pered ehk emad – nagu reeglina paraku [juhtub] – ei jää lastega üksi, vaid neil on tugi ka siis, kui midagi juhtub. Eriti võtame tähelepanu alla soopõhise ja perevägivalla vähendamise, mis on samuti probleem, mis on väga palju olnud nii-öelda vaiba all. Ja nagu ma ütlesin: vajaduspõhine toetamine, et toetus läheks just neile, kellel seda on vaja. Me oleme loonud ka perelepitussüsteemi, et pered jääksid kokku ja julgeksid saada rohkem lapsi. Me oleme ka elatisabi suurendanud just neile lapsevanematele, kes jäävad lastega üksi. Ka see peaks kindlust tuleviku suhtes suurendama.

Teie aeg! Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Demograafiast rääkides: vaadake, 2019. aasta Reformierakonna reklaamklipis, kus te ise nii kenasti, armsasti noorte emadega vestlesite, te ütlesite, et me näeme, kuidas tänu Reformierakonna sisse seatud vanemahüvitisele hakkas Eestis rohkem lapsi sündima. Aga nüüd peretoetusi [vähendades] te rääkisite, et ega naine mingi sünnitusmasin pole, et paned raha sisse ja laps vupsab välja. Nagu me teame, et Ansip on limonaadiautomaat. Kuidas selline meelemuutus on tulnud paari aastaga teie perepoliitikas? Kas demograafiline olukord on teie vaates Eestis paremaks läinud või on teie vaated limonaadiautomaatidele ja sünnitusmasinatele kuidagi muutunud?

Aitäh! Vanemahüvitis oli tõepoolest Reformierakonna idee ja see on olnud väga-väga hea. Vanemahüvitise mõte oli just see, et see oli demograafiline meede, et noored naised, karjääri tegevad naised, haritud naised ei lükkaks karjääri tõttu sünnitamist edasi, vaid tunneksid kindlust, et nende elustandard ei [kannata], kui nad lapse saavad. Tõesti, see on mõjunud naistele, kes tööalaselt on samamoodi aktiivsed. Aga nüüd me peame edasi liikuma. Me peame edasi liikuma just selleks, et meil oleks töö- ja pereelu paremini ühildatud, et lapsed oleksid nii ema kui ka isa mure ja rõõm ja et kohustused oleksid paremini jaotatud. Mul on hea meel tõdeda, et see on järjest paremaks läinud. Näiteks vanemahüvitise kasutamine: mehed saavad seda kasutada, isad saavad jääda lastega koju, kui emad teevad tööd – see on peresisene korraldus. See peaks ka tööandjatele andma signaali, et noored naised ei ole [ainsad], kes võivad jääda koju – võib-olla neid ei võeta tööle, kuna võib-olla [naine] sünnitab ja siis ollakse töötajast [ilma] –, vaid tegelikult see võib olla nii noor naine kui ka noor mees, kes pere loob ja seetõttu vahepeal puhkuse võtab. Vanemahüvitise kasutamine ka meeste poolt toob kaasa igasuguseid positiivseid asju. Esiteks seda, et isadel tekib parem side oma lastega. Teiseks, see parandab ka meeste tervist just sellepärast, et lastega tegelemine alandab stressitaset ja kokkuvõttes mõjub perele väga hästi. Nii et neid asju, mis meil olemas on, saame me edasi arendada, vaadata, kuidas need paremini töötaks. Ka Sotsiaalministeerium tegeleb sellega, et vaadata kõiki neid toetusi, mehhanisme, mis meil on paigas, et [näha], kuidas need omavahel suhestuvad, kas need jõuavad nende inimesteni, kes rohkem abi vajavad, ja lisaks, kas need töötavad just selle demograafilise meetmena, milleks need originaalis mõeldud olid: et sündimust suurendada.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Me kõik teame, mis on meie põhiseaduse preambulis kirjas. Meie kõigi ühine eesmärk on kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Praegu me oleme hästi keerulises, kui mitte öelda kriitilises demograafilises seisus, kus sündimus on ajaloo madalaim. Ja mida teeb selles olukorras Vabariigi Valitsus? Teie juhitud Vabariigi Valitsus võtab paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus, vähendades vastavat toetust, lõpetab selle toetuse indekseerimise, kaotab lastega seotud maksusoodustused, kaotab paljulapseliste perede laste huvihariduseks mõeldud toetuse – kõike seda sellest aastast. Mida saab täna perekond teha 80 euro eest, mis on esimese või teise lapse eest makstav toetus? Ma ei tea, käia üks või kaks korda poes või osta lapsele ühe riideeseme, vaevalt et midagi rohkemat. Kas selline valitsuse tegevus aitab teie arvates meid keerulises demograafilises olukorras, aitab sellest olukorrast välja tulla ja kas see tegevus suurendab perede turvatunnet ja soovi rohkem lapsi sünnitada?

Aitäh! Kõigepealt, kuulasin teie sõnavõttu ja mõtlesin, kas ka teie olete liitumas Isamaaga, kas tõesti Isamaa fraktsioon suureneb veelgi ja Keskerakonnast jäävad alles vaid riismed. Aga vastan teie küsimusele. Te [mainisite] põhiseaduse preambulit, aga põhiseaduses on ka selline paragrahv, mis põhimõtteliselt ütleb, et vanemate kohustus on laste eest hoolitseda. Ma ei leia seda praegu kohe üles. Aga see ei ole riigi kohustus ja lapsi ei kasvata riik, vaid lapsi kasvatavad vanemad ja nemad on need, kes annavad lastele armastust ja kõike seda, mida nad vajavad. Toetused on tõepoolest riigil olemas ja toetused on võrreldes 2022. aastaga [kasvanud]. Esimese lapse toetus on võrreldes 2022. aastaga 33,3% kõrgem ja kolmelapselise pere toetused on 33,99% kõrgemad kui 2022. aastal. Me paraku ei saa ehitada sellist riiki, kus kõik loodavad ainult riigi peale, kui samal ajal meie kulud ja tulud ei ole tasakaalus. Me kulutame rohkem, kui me tulusid maksudest [saame], ja valitsusel ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksjalt saadav raha. Me peame seda kulutama mõistlikult, see peab minema eelkõige nendele inimestele, kes abi vajavad, mitte automaatselt kõigile. Kui on tõesti nii, nagu te ütlesite, et lastele ei saa riideid osta, siis [selle jaoks] on lisaks olemas toimetulekutoetus, mida me oleme suurendanud 33% ja mida saab kohalikust omavalitsusest taotleda. Aga enamik peresid saab hästi hakkama ja kui ma vaatan neid tabeleid, siis [näen, et] vaesusriskis ei ole mitte pered, kus on palju lapsi, vaid vaesusriskis on pered, kus on üks vanem ja näiteks kaks last või üks vanem ja üks laps. Ehk üksikvanemaga pered on suuremas vaesusriskis kui suurpered ja nende jaoks me olemegi elatisabisüsteemis suurendanud seda toetust, et aidata üksikvanemaid, et nad vaesusesse ei kukuks.

Aitäh! Ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.