Arupärimine kohtutäiturite tegevuse kohta (nr 807)

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale kohtutäiturite tegevuse kohta nr 807. Ja arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025. aastal esitatud arupärimine digiminister Liisa-Ly Pakostale kohtutäiturite tegevuse kohta (nr 807). Ja arupärijate nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Juunikuus ilmus ajalehes Õhtuleht üks põhjalik artikkel kohtutäituritest Enno Kermikust ning Priit Petterist, kes on aastate jooksul omandanud kinnisvara ning kinnistuid just kohtutäiturite korraldatud oksjonitelt. Sealhulgas on tõendamist leidnud näiteks episoodid, kus kohtutäitur on võitnud iseenda korraldatud oksjoni, ostnud kinnisvara iseenda määratud hinnast odavamalt, teenib oksjonilt ostetud varalt üüritulu ning kohtutäituri oksjonilt on ostetud vara lähisugulastele kuuluvale ettevõttele, mis kuulub nüüd täiturile. Kõike seda kirjeldati, nii nagu ma ütlesingi, Õhtulehes 17. ja 18. juunil. See oli ajend selle arupärimise koostamiseks. Arupärimise esitasime lugupeetud justiits‑ ja digiministrile. Siin on meil välja toodud kuus küsimust, millele me soovime lugupeetud ministrilt saada vastuseid, võib-olla ka [küsimusele], missuguseid tegevusi on juba ette võetud. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tõesti, juunikuus ilmus ajalehes Õhtuleht üks põhjalik artikkel kohtutäituritest Enno Kermikust ning Priit Petterist, kes aastate jooksul omandanud kinnisvara ning kinnistuid just kohtutäiturite korraldatud oksjonitelt. Sealhulgas on tõendamist leidnud näiteks episoodid, kus kohtutäitur on võitnud iseenda korraldatud oksjoneid, ostnud kinnisvara iseenda määratud hinnast odavamalt, teenib oksjonilt ostetud varalt üüritulu ning kohtutäituri oksjonilt on ostetud vara lähisugulastele kuuluvasse ettevõttesse, mis kuulub nüüd täiturile. Kõik see oli kirjeldatud, nii nagu ma ütlesingi, ajaleht Õhtulehes 17. ja 18. juunil. Lähtuvalt sellest see oli ajend selle arupärimise koostamiseks. Esitasime arupärimise lugupeetud justiits‑ ja digiministrile. Siin on meil välja toodud kuus küsimust, millele me soovimegi lugupeetud ministrilt saada vastuseid ja ka võib-olla mingisuguseid tegevusi, mis on juba ette võetud. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nii nagu arupärijate soov, ongi Riigikogu kõnetooli tulemas justiits- ja digiminister, lugupeetud Liisa-Ly Pakosta.

Hea Riigikogu! Kõigepealt ma tänan Keskerakonda selle arupärimise eest ja Õhtulehte selle teema kajastamise eest. Siin ei ole mingitki kahtlust, et tegemist on küsimustega, mis on tõsised ja mille puhul ei saa kuidagi öelda, et asjad on täiesti korras. Tõsi, me räägime siin kokku umbes 20-aastasest perioodist. Paraku [peame] osa episoodide puhul ütlema, et need on lihtsalt aegunud. Aga vastan järjest küsimustele. Esimene [küsimus]: "Millise sagedusega kontrollib Justiits- ja Digiministeerium kohtutäiturite vastavust ametialastele kitsendustele, sh ettevõtluse keeld? Ja kas selles osas tehakse koostööd Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga?" Haldusjärelevalvet [tehakse] kohtutäituri seaduse § 54 lõike 1 alusel koostöös Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga. Ministeeriumi töö ehk see haldusjärelevalve on siin vajaduspõhine. Põhjalikumad järelevalvemenetlused algatatakse juhul, kui esineb viiteid võimalikule rikkumisele, näiteks kas kaebustes või meedias avaldatud infos, või on koda ise teinud märkeid või pannud tähele, et võib olla [rikkumisi]. Viimase üheksa aasta statistika pealt saab öelda, et ministeeriumile on laekunud vähemalt 1700 pöördumist kohtutäiturite tegevuse kohta. Need on reeglina kriitilised. Vähemalt 375 juhtumit on käsitletud sisulise haldusjärelevalve [tegemisena]. Vähemalt 101 korral on kohtutäituritele tehtud puuduste osas märkused, 17 korral on algatatud kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetlus ja üks kohtutäitur on ametist tagandatud. Eelmisel aastal oli 261 pöördumist, teostati kuus erakorralist sisulist kontrolli, tehti üks ettekirjutus, algatati üks distsiplinaarmenetlus ja tehti kaheksa tähelepanujuhtimist. Ressursid on ministeeriumis piiratud, sisuliselt tegeleb kohtutäituritega poolteist ametikohta. Ja need inimesed tegelevad ühtlasi ka kogu seaduseloome, ekspertsuse, töögruppides osalemise ja kõige muuga, mis selles valdkonnas on. Kindlasti ei ole see piisav. Aga ma jõuan teiste mõtete juurde ka hiljem, vastes järgmistele küsimustele. Teine küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht antud küsimuses: kas mainitud artiklites kirjeldatud viisil vara omandamine on kooskõlas kohtutäiturite ametitegevusega?" Täiesti selge on see, et kohtutäituri enda korraldatud enampakkumisel või lähisugulaste kaudu vara omandamine viisil, mis sisuliselt tekitab huvide konflikti, ei ole kooskõlas kohtutäituri ametikohustustega ega ameti hea tavaga. See on täiesti selge, et kohtutäitur ei tohi kasutada ametialase tegevuse käigus teatavaks saanud teavet isikliku kasu saamiseks ega muul viisil, mis kahjustab ametkonna usaldusväärsust. Kohtutäituril ei ole keelatud osta vara teiste kohtutäiturite või pankrotihaldurite korraldatud enampakkumistelt, eeskätt avalikelt enampakkumistelt. Ja nagu me ka nendest lugudest nägime, on siin osa ostetud teiste kohtutäiturite enampakkumistelt, mis ongi ikkagi avalikud enampakkumised. Ja täitemenetluse seadustik § 87 lõige 2 sätestab need keelud, mis ma enne ette lugesin, väga ühemõtteliselt. Paraku on siin ka [aegunud juhtumeid], nagu me lehest näeme. Näiteks Petteri ema omandas korteri 2015. aasta alguses, aga süüteod aeguvad kolme aastaga. Seda kohtutäiturit enam selle eest karistada ei saa. Sama kehtib veel varasemate ostude kohta. Ehk siis kohtutäitur Petteri võimalikud rikkumised on ammu aegunud ja seetõttu ei kuulu enam menetlemisele. Kolmas küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht kinnisvara rendile andmise osas: kas tegemist on ettevõtlusega?" Kermiku osas on järelevalve algatatud. Tõepoolest, kui kohtutäitur soetab ja hoiab sedavõrd suurt hulka kinnistuid eesmärgiga teenida järjepidevat üüritulu, siis on tegemist süstemaatilise majandustegevusega. Neljas küsimus: "Meedias avaldatud informatsioonist selgub, et pankrotihalduritel on olnud võimalik mitmekümne aasta jooksul soetada vara nii teiste pankrotihaldurite kui ka enda korraldatud oksjonitelt ning sisuliselt tegeleda ettevõtlusega – kas see asjaolu tähendab, et kontrollmehhanism kohtutäiturite seaduskuulekuse osas ei ole terve selle perioodi jooksul toimunud?" Ma enne juba tõin teile veidi statistikat välja. Tegelikult neid kaebusi ja järelevalvemenetlusi on palju. Lihtsalt võrdluseks [ütlen], et me räägime 1700 kaebusest, aga meil on kohtutäitureid praegu 39. Kui ma tohin, siis ma nüüd räägiks 2001. aastal toimunud reformist, mille käigus kohtutäiturid, kes enne olid olnud kohtute töötajad, muudeti iseseisvateks ja sisuliselt majandustingimustes tegutsevateks avalik-õiguslikeks isikuteks. Ja me oleme näinud 2001. aastast saati [arvamusi] – esimesed artiklid olid aastatel 2005 ja 2006 –, kus tuuakse välja, mis kõik ei toimi ja mis kõik ei ole hästi. Selle parandamiseks moodustati 2010. aastal Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ning neile anti selged ülesanded, näiteks IT-haldus, koolituste korraldamine, eksamite korraldamine ja pankrotihalduri kutse omandamise [korraldamine]. Toona ehk 2010. aastal analüüsiti, et riigil ei ole raha, et kohtutäitureid kohtute juures pidada. 2018. aastal justiitsminister Reinsalu [käis välja] mõtte: täitemenetluse kiirreform. [Selle kohta] on 2019. aastal avalikustatud dokumendid, analüüsid ja materjalid. [Taheti] Maksu- ja Tolliametile tagasi anda vähemalt riigi nõuete täitmine. Selle kohta [tegi] Thornton ka analüüsi. Aga ka toona ei leidnud riik vajalikke vahendeid, et seda ümberkorraldust teha. Nüüd oleme selle juurde uuesti tagasi tulnud ja väljatöötamiskavatsus on praegu Rahandusministeeriumis ootamas ministri seisukohta. Kui nüüd see täitemenetluse kiirreform, mis algatati tegelikult juba 2018, realiseeruks, siis jääks kohtutäitureid meie hinnangul alles 10, maksimaalselt 15. Sellisel juhul oleks tõesti võimalik tagada seda, et õiguskuulekuse osa [oleks parem] ja järelevalve selle üle oleks tõhusam, ilma et me peaks avalikus sektoris oluliselt töötajate hulka [suurendama]. Vähemalt kaks inimest peaks olema ainult järelevalve peal, sellisel juhul oleks järelevalvet võimalik tõhusalt teha. Nüüd viies küsimus: "Kas Justiits- ja Digiministeeriumil on plaanis mainitud kohtutäiturite tegevuse osas viia läbi järelevalve, et oleks võimalik tuvastada võimalik kahju tekitamine kolmandatele isikutele?" Nagu ma ütlesin, ühe konkreetse kohtutäituri suhtes on haldusjärelevalve algatatud, see algatati tegelikult juba enne meediakajastust. Ja suvel oleme me jõudumööda analüüsinud, kas sealt tuleb veel mingeid asjaolusid välja. Aga kuna see üks inimene teeb ühtlasi kogu täitmisregistriga seonduvat tööd, siis see tempo liiga kiire olla ei saa. Aga rõhutan selle üle, et kolmandatele isikutele võimaliku kahju tekkimise tuvastamise pädevust Justiits- ja Digiministeeriumil ei ole. Selle üle saavad otsustada vaid kohtud. See inimene, kellele tundub, et talle on tekitatud kahju, peaks kohtusse pöörduma. Ministeeriumi järelevalvemenetluse tulemused ei ole väljaspool haldusmenetlust õiguslikult siduvad. Maksimaalne, mida ministeerium saab teha, on tagandada kohtutäitur ametist. Kuues küsimus: "Millised on Justiits- ja Digiministeeriumi järgmised sammud vältimaks kirjeldatud tegevuste jätkumist kohtutäiturite poolt?" Mis puudutab lähikondsete kaudu ostmist, rääkimata sellest, et täitur ise ostab, kord saabus [majja] tegelikult 2011. aastal, kui jõustus rahatrahv Pärnu täiturile Rannar Liitmaale. Meil ei ole infot, et pärast seda lähedastele müüki oleks olnud. See ei ilmne tegelikult ka sellest leheloost. Kui kellelgi on mingit informatsiooni selle kohta, siis kindlasti võib ministeeriumile teada anda. Nüüd teine asi, mis puudutab üüritulu teenimist ehk keelatud ettevõtlust – see sõltub juba enne meediakajastust algatatud järelevalve tulemusest, kas on vaja seadusemuudatust või piisab järelevalvest, et seal ka kord majja saada. Nii. Ma vabandan hetkeks. (Lehitseb pabereid.) Ma kontrollin, kas ma olen nüüd kõikidele küsimustele vastanud. Väga vabandan selle katkestuse pärast. Aa, see oligi viimane, jah. Aitäh teile!

Hea Riigikogu! Kõigepealt ma tänan Keskerakonda selle arupärimise eest ja ajalehte Õhtuleht selle teema kajastamise eest. Siin ei ole mingitki kahtlust, et tegemist on küsimustega, mis on tõsised ja kus ei saa kuidagi öelda, et asjad oleksid olnud täiesti korras. Tõsi, me räägime siin kokku umbes 20-aastasest perioodist. Ja paraku osa episoodide puhul saame me öelda, et nad on lihtsalt aegunud. Aga vastan järjest küsimustele. Esiteks: "Millises sagedusega kontrollib Justiits- ja Digiministeerium kohtutäiturite vastavust ametialastele kitsendustele, sh ettevõtluse keeld? Ja kas selles osas tehakse koostööd Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga?" Haldusjärelevalve on kohtutäituri seaduses § 54 lõike 1 alusel tõesti koostöös Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga. Ja ministeeriumi töö on siin vajaduspõhine, see haldusjärelevalve on vajaduspõhine. Põhjalikumad järelevalvemenetlused algatatakse juhul, kui esineb viiteid võimalikule rikkumisele, näiteks kas kaebustes, meedias avaldatud infos või ka koda ise on teinud märkeid või tähelepanekuid, et seda võiks olla. Viimase üheksa aastast statistika pealt saab öelda, et ministeeriumile on laekunud vähemalt 1700 pöördumist kohtutäiturite tegevuse kohta, mis on reeglina kriitilised, ja vähemalt 375 juhtumit on käsitletud sisulise haldusjärelevalvena. Vähemalt vähemalt 101 korral on kohtutäituritele tehtud puuduste osas märkused, 17 korral on algatatud kohtutäiturite suhtes distsiplinaarmenetlusi ja üks kohtutäitur on ametist tagandatud. Eelmisel aastal oli 261 pöördumist, teostati kuus erakorralist sisulist kontrolli, tehti üks ettekirjutus ja algatati üks distsiplinaarmenetlus ja tehti kaheksa tähelepanu juhtimist. Ressursid on ministeeriumis piiratud, sisuliselt tegeleb kohtutäituritega poolteist inimest, poolteist ametikohta. Ja need inimesed tegelevad ühtlasi ka kogu seaduseloomega, ekspertsusega, töögruppides osalemisega ja kõige muuga, mis selles valdkonnas on. Kindlasti ei ole see piisav. Aga ma jõuan teiste mõtete juurde edaspidi ka, vastes järgmistele küsimustele. Teine küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht antud küsimuses: kas mainitud artiklites kirjeldatud viisil vara omandamine on kooskõlas kohtutäiturite ametitegevusega?" Täiesti selge on see, et kohtutäituri enda korraldatud enampakkumisel või läbi lähisugulaste vara omandamine viisil, mis sisuliselt tekitab huvide konflikti, ei ole kooskõlas kohtutäituri ametikohustustega ega hea ametitavaga. See on täiesti selge, et kohtutäitur ei tohi kasutada ametialase tegevuse käigus teatavaks saanud teavet isikliku kasu saamiseks ega muul viisil, mis kahjustab ametkonna usaldusväärsust. Keelatud ei ole kohtutäituril osta vara teiste kohtutäiturite või pankrotihaldurite korraldatud enampakkumistel, eeskätt avalikel enampakkumistel. Ja nagu me ka nendest lugudest nägime, on siin osa teiste kohtutäiturite enampakkumistelt ostetud, mis ongi ikkagi avalikul enampakkumisel osalemine. Ja ka täitemenetluse seadustik § 87 lõige 2 sätestab need keelud, mis ma enne ette lugesin, väga ühemõtteliselt. Paraku aga tõesti siin on, nagu lehest me näeme, näiteks Petteri ema omandas korteri 2015. aasta alguses, aga süüteod aeguvad kolme aastaga ja seda kohtutäiturit enam selle eest karistada ei saa. Sama kehtib veel varasemate ostude kohta. Ehk siis kohtutäitur Petteri võimalikud rikkumised on ammu aegunud ja seetõttu ei kuulu enam menetlemisele. Kolmas küsimus: "Milline on Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht kinnisvara rendile andmise osas: kas tegemist on ettevõtlusega?" Kermiku osas on järelevalve algatatud. Ja tõepoolest, kui kohtutäitur soetab, hoiab sedavõrd suurt hulka kinnistuid eesmärgiga teenida järjepidevat üüritulu, siis tegemist on süstemaatilise majandustegevusega. Neljas küsimus: "Meedias avaldatud informatsioonist selgub, et pankrotihalduritel on olnud võimalik mitmekümne aasta jooksul soetada vara nii teiste pankrotihaldurite kui ka enda korraldatud oksjonitelt ning sisuliselt tegeleda ettevõtlusega – kas see asjaolu tähendab, et kontrollmehhanism kohtutäiturite seaduskuulekuse osas ei ole terve selle perioodi jooksul toimunud?" Ma tõin teile veidi enne statistikat juba välja, et tegelikult neid kaebusi ja järelevalvemenetlusi on palju. Lihtsalt võrdluseks, et kui me räägime siin 1700 kaebusest, siis meil kohtutäitureid on praegu 39. Kui ma tohin nüüd öelda, siis ikkagi see 2001. aastal toimunud reform, kus kohtutäiturid, kes enne olid olnud kohtute töötajad, muudeti iseseisvateks ja majandustingimustes tegutsevateks avalik-õiguslikeks isikuteks sisuliselt, siis me oleme näinud sellest 2001. aastast saati, tegelikult juba esimesed artiklid on 2005 ja 2006, kus tuuakse välja, mis kõik ei toimi, mis kõik ei ole hästi. Selle parandamiseks 2010. aastal moodustati Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda ja neile anti selged ülesanded, näiteks IT-haldus, koolituste korraldamine, eksamite korraldamine ja pankrotihalduri kutse omandamine. Aga ka toona analüüsiti, et riigil ei ole raha ehk 2010. aastal, et neid kohtutäitureid kohtute juures pidada. Ja 2018. aastal justiitsminister Reinsalu algatas mõtte: täitemenetluse kiirreform. Need on 2019. aastal avalikustatud, need dokumendid ja analüüsid ja materjalid. Ehk Maksu- ja Tolliametile anda üle vähemalt riigi nõuete täitmine tagasi ja seal oli ka … analüüs peal. Aga ka toona riik ei leidnud vajalikke vahendeid, et seda ümberkorraldust teha. Nüüd oleme selle juurde uuesti tagasi tulnud ja väljatöötamiskavatsusi on praegu rahandusministeeriumis ootamas ministri seisukohti. Kui nüüd see väljatöötamiskavatsus täitemenetluse kiirreformist, mis algatati juba 2018 tegelikult, realiseeruks, siis jääks kohtutäitureid meie hinnangul alles 10, maksimaalselt 15. Ja sellisel juhul oleks võimalik tõesti tagada seda, et see õiguskuulekuse osa ja selle järelevalve oleks tõhusam, ilma et me peaks avalikus sektoris olulist töötajate hulga tõusu tegema. Tõesti, ikkagi vähemalt kaks inimest peaks olema ainult järelevalve peal, sellisel juhul oleks seda järelevalvet võimalik tõhusalt teha. Nüüd viies küsimus: "Kas Justiitsministeeriumil on plaanis mainitud kohtutäiturite tegevuse osas viia läbi järelevalve, et oleks võimalik tuvastada võimalik kahju tekitamine kolmandatele isikutele?" Nagu ma ütlesin, ühe konkreetse kohtutäituri suhtes on haldusjärelevalve algatatud, see algatati tegelikult juba enne meediakajastuse ilmumist. Ja me suvel oleme jõudumööda analüüsinud, kas sealt tuleb veel mingeid asjaolusid välja. Aga kuna seesama üks inimene teeb ühtlasi kogu täitmisregistriga seonduvat tööd, siis ega see tempo liiga kiire ei saa olla. Aga rõhutan selle üle, et kolmandatele isikutele võimaliku kahju tekkimise tuvastamine, selles osas Justiitsministeeriumil pädevust ei ole. Selle üle saavad otsustada vaid kohtud. See inimene, kellele tundub, et talle on kahju tekitatud, tema peaks selles osas kohtusse pöörduma. Ministeeriumi järelevalvemenetluse tulemused ei ole väljaspool haldusmenetlust õiguslikult siduvad. Maksimaalne, mis saab ministeerium teha, on tagandada kohtutäitur ametist. Kuues küsimus: "Millised on Justiits- ja Digiministeeriumi järgmised sammud vältimaks kirjeldatud tegevuste jätkumist kohtutäiturite poolt? Mis puudutab seda lähikondsete-poolset ostu, rääkimata täituri endapoolsest ostust, siis tegelikult seal on kord saabunud 2011. aastast, siis kui jõustus rahatrahvi Pärnu täiturile Rannar Liitmaale. Ja pärast seda meil ei ole infot, et lähedastele müüki oleks olnud, sest see ei ilmne tegelikult ka sellest leheloost sealt. Kui kellelgi on mingit informatsiooni selle kohta, siis kindlasti võib ministeeriumile teada anda. Nüüd teine asi, mis puudutab seda üüritulu teenimist ehk keelatud ettevõtlust, seal nüüd sõltub sellest juba enne meediakajastust algatatud järelevalve tulemustest, et kas on vaja ka seadusemuudatust või piisab sellest järelevalvest, et seal ka kord majja saada. Nii. Ma vabandan hetkeks. (Lehitseb pabereid.) Ma kontrollin, kas ma olen nüüd kõik küsimused vastanud. Väga vabandan selle katkestuse pärast. Aa, see oligi viimane ikkagi, jah. Aitäh teile!

Aitäh teile! Teile on ka saalist mõned küsimused. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused saalist. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te nõustusite meie [aru]pärimise [tekstiga], et murekohti siin on küll ja küll. Ja siit küsimus. Kas sellega kaasnevad ka mingisugused seadusemuudatused? Ja palun täpsustage veel. Te ütlesite, et kui kolm aastat möödub menetluse ajal, siis see nagu tühistatakse või antakse andeks. Kas see tõesti on nii? Ja kas on plaanis muuta andeks andmise [aega] kolme aasta [möödumisel]? (Saalist öeldakse midagi.) Aegumist, jah.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te nõustusite meie järelpärimisega, et murekohti siin on küll ja küll, ja siit küsimus. Kas sellega kaasnevad ka mingisugused seadusemuudatused? Ja täpsustage palun veel. Te ütlesite, et kolme aasta möödumisel, kui käib menetlus, siis ta on nagu kas tühistatud või antakse andeks. Kas see tõesti on nii ja kas seda on plaanis muuta, sellist andeks andmist, kolme aasta läbimisel? (Saalist öeldakse midagi.) Aegumist, jah.

See seadusemuudatus, mis praegu on töös, väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamise lõppetapis, on see, et Maksu- ja Tolliamet hakkaks sisse nõudma riigi nõudeid. Need ei ole ka olnud kohtutäituritele liiga atraktiivsed, kuna kohtutäiturit huvitavad võib-olla rohkem sellised, ütleme, suuremaid summasid puudutavad asjad. Ja seetõttu on tegelikult alalaekumised riigieelarvesse just sellistes asjades, mis on riigi nõuded, näiteks tõesti mingilt narkomaanilt mingisugune trahviraha või menetluskulu kätte saada. Ja see peaks oluliselt meie hinnangul vähendama täiturite arvu, mis omakorda tagaks selle, et alles jäänud täituritega saaks riik palju tõsisemalt tegeleda. Nüüd, mis puudutab aegumist kolme aasta jooksul, noh, see on selline laiem õigusfilosoofiline küsimus, et millal saabub õigusrahu. Praegu on olnud jah nii-öelda ühiskondlik kokkulepe selle peal, et see kolmeaastane aegumistähtaeg on. Kindlasti, seda võib arutada, mis see mõistlik aeg oleks, kas see kolm aastat on piisav või ta peaks olema pikem. Me eeldame seda, et kui, nagu ka loos on kirjeldatud, inimene, kes peab oma kodust välja kolima, et ta ikkagi reageerib kiiremini kui kolme aasta jooksul. Õnneks on siin vahepeal muutunud elu paremaks selles osas, et meil on kohalikes omavalitsustes võlanõustajad. Ja kui nüüd keegi meid siin praegu kuulab või vaatab, siis ehk on sellest arupärimisest nii palju kasu, et seda taas meelde tuletada, et kui inimestel on võlgadega probleeme, siis väga-väga kasulik ja soovitatav on – see on täiesti tasuta teenus – inimesel pöörduda kohaliku omavalitsuse võlanõustaja poole, kes aitab seda pundart lahti harutada ja seal võlgnikule kõige sobivamad lahendused leida. Tõesti, 2011. aastal ja mis siin juttu on olnud, toona sellist teenust nii laiaulatuslikult tasuta kasutada ei olnud. Mina soovitaksin kõigil võlgnikel võlanõustajatega oma kohalikus omavalitsuses ühendust võtta ja täitsa ausalt läbi vaadata, et mis need olukorrad on, mis need lahendused on ja kuidas need küsimused lahendada.

See seadusemuudatus, mis praegu on töös – see on väljatöötamiskavatsuse ettevalmistamise lõppetapis –, on see, et Maksu- ja Tolliamet hakkaks sisse nõudma riigi nõudeid. Need ei ole olnud kohtutäituritele liiga atraktiivsed, kuna kohtutäitureid huvitavad võib-olla rohkem sellised, ütleme, suuremaid summasid puudutavad asjad. Seetõttu on riigi nõuetega seotud asjade puhul, näiteks narkomaanilt mingisuguse trahviraha või menetluskulu kättesaamine, tegelikult alalaekumised riigieelarvesse. Ja see [seadusemuudatus] peaks meie hinnangul oluliselt vähendama täiturite arvu, mis omakorda tagaks selle, et alles jäänud täituritega saaks riik palju tõsisemalt tegeleda. Nüüd, mis puudutab kolme aasta jooksul aegumist – noh, see on laiem õigusfilosoofiline küsimus, et millal saabub õigusrahu. Praegu on olnud jah nii-öelda ühiskondlik kokkulepe see, et on kolmeaastane aegumistähtaeg. Kindlasti võib seda arutada, mis see mõistlik aeg oleks, kas kolm aastat on piisav või ta peaks olema pikem. Me eeldame seda, nagu ka loos on kirjeldatud, et inimene, kes peab oma kodust välja kolima, ikkagi reageerib kiiremini kui kolme aasta pärast. Õnneks on elu siin vahepeal muutunud paremaks selles osas, et meil on kohalikes omavalitsustes võlanõustajad. Ja kui nüüd keegi meid praegu kuulab või vaatab, siis ehk on sellest arupärimisest nii palju kasu, et seda taas meelde tuletada, et kui inimestel on võlgadega probleeme, siis väga-väga kasulik ja soovitatav on – see on täiesti tasuta teenus – pöörduda kohaliku omavalitsuse võlanõustaja poole, kes aitab seda pundart lahti harutada ja võlgnikule kõige sobivamad lahendused leida. Tõesti, 2011. aastal ja [aastatel], millest siin juttu on olnud, sellist teenust nii laiaulatuslikult tasuta kasutada ei olnud. Mina soovitaksin kõigil võlgnikel võlanõustajatega oma kohalikus omavalitsuses ühendust võtta ja täitsa ausalt läbi vaadata, mis need olukorrad on, mis need lahendused on ja kuidas neid küsimusi lahendada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegemist on ju väga laiaulatusliku usaldusprobleemiga. Usalduskriis on siin päris suur ja peab kahjuks nentima, et aina suuremaks läheb. Ma ei taha praegu kindlasti teid süüdistada, ma näen, et see on juba süsteemi viga. Meil on probleemid ühes, teises ja kolmandas valdkonnas. Nüüd on meil ilmnenud probleemid ka kohtutäituritega, kes peaksid olema väga usaldusväärsed inimesed, sellepärast et kohtutäiturite kätte eelkõige satuvad subjektid, kes on jäänud elus hätta, on need siis juriidilised või füüsilised isikud. Teisel pool on võlausaldajad, kes selle menetluse kaudu tahavad ikkagi oma vara kätte saada, vähemalt mingisuguse osagi. Ja nüüd selgub selline asjaolu, et päris pika aja jooksul on tegelikult inimeste tagant varastatud. Te tõite välja erinevaid põhjendusi, miks see kõik nii on, aga kas on olemas mingisugune konkreetne lahendus, kuidas me saaksime [süsteemi] sisse minna ja leevendada seda olukorda?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tegemist on ju väga suureulatusliku usalduse probleemiga ja eks usalduse kriis on siin päris suur ja peab kahjuks nentima, et aina suuremaks läheb. Ma ei taha praegu kindlasti teid süüdistada, aga ma näen, et see on nagu juba süsteemi viga. Et meil on probleemid ühes, teises ja kolmandas valdkonnas. Nüüd on meil ilmnenud probleemid ka kohtutäiturite süsteemis, kes peaksid olema väga usaldusväärsed inimesed, sellepärast et kohtutäiturite kätte eelkõige satuvad subjektid, kes on jäänud elus hätta, on need siis juriidilised, füüsilised isikud, ja teiselt poolt võlausaldajad, kes läbi selle menetluse tahavad ikkagi oma vara kätte saada, vähemalt mingisuguseski osas. Ja nüüd selgub selline asjaolu, et päris pika aja jooksul on tegelikult inimeste tagant varastatud. Ja te tõite välja erinevaid põhjendusi, miks see kõik on, aga kas on mingisugune konkreetne lahendus, et kuidas me saaksime sinna sisse minna ja leevendada seda olukorda?

Aitäh!

Aitäh! Nii nagu ma vastustes välja tõin, siis ma pean siiski seda rõhutama, et see ei ole nüüd välja tulnud probleem. Tõesti, esimesed väga kriitilised analüüsid selle kohta on juba 2005. aastast, 2018 juba algatati reform. Tõsi, see on edasi läinud mitte nii kiiresti kui selle reformi algatajad soovisid, aga selle venimise põhjuseks on olnud riigi rahaliste vahendite nappus juba toona. Aga praegu me ikkagi soovime sellega edasi minna. Nüüd usalduse taastamiseks, me räägime 20 aasta või 25 aasta tulemusena tekkinud küsimuste lahendamisest. Ühte lahendust ma juba teile tutvustasin, mis aitaks seda olukorda parandada. Teine pool on võlanõustajate süsteem ja võlanõustajate poole pöördumise võimalus, mis kindlasti inimesele annab kõige vahetumat, kõige selgemat, kõige kindlamat abi kiiresti. Ja kolmas osa siis, kui on veel mingisuguseid mõtteid pärast selle reformi ärategemist, mis praegu töös on, siis kindlasti me oleme valmis seda arutama. Et tõesti, siin on jutt olnud näiteks ka sellest, et kas maksejõuetusteenistusele mitte, see on Konkurentsiameti juures, kas nemad ei oleks mitte õigem koht, kus seda järelevalvet teha. See ei ole ka küllalt tavapärane, et ministeeriumi ametnik hommikul teeb seaduseelnõu ja õhtupoole teeb järelevalvet. Et seda võib-olla oleks õigem maksejõuetusteenistuse kaudu teha, aga seda ma ei oska teile praegu vastata. Vastav analüüs on meil planeeritud järgmisse aastasse, kui me oleme selle täitmisregistri nii-öelda ellu saanud. Veel kord: üks ja sama inimene tegeleb kõikide nende asjadega.

Aitäh! Nii nagu ma vastustes välja tõin – ma pean seda siiski rõhutama –, ei ole see [alles] nüüd välja tulnud probleem. Tõesti, esimesed väga kriitilised analüüsid selle kohta on juba 2005. aastast. Ja aastal 2018 algatati reform. Tõsi, see ei ole edasi läinud nii kiiresti, kui selle reformi algatajad soovisid, aga venimise põhjuseks on olnud riigi rahaliste vahendite nappus, juba toona oli. Aga praegu me ikkagi soovime sellega edasi minna. Nüüd usalduse taastamine. Me räägime 20 aasta või 25 aasta [tegemiste] tulemusena tekkinud küsimuste lahendamisest. Ma juba tutvustasin teile ühte lahendust, mis aitaks seda olukorda parandada. Teine pool on võlanõustajate süsteem, võlanõustajate poole pöördumise võimalus, mis kindlasti annab inimesele kõige vahetumat, kõige selgemat, kõige kindlamat abi kiiresti. Ja kolmas osa [tuleb] siis, kui on veel mingisuguseid mõtteid pärast selle reformi ärategemist, mis praegu töös on. Siis me kindlasti oleme valmis seda arutama. Tõesti, siin on juttu olnud näiteks ka sellest, kas maksejõuetusteenistus – see on Konkurentsiameti juures – ei oleks mitte õigem koht, kus seda järelevalvet teha. See ei ole ka küllalt tavapärane, et ministeeriumi ametnik hommikul teeb seaduseelnõu ja õhtupoole teeb järelevalvet. [Järelevalvet] oleks võib-olla õigem teha maksejõuetusteenistuse kaudu, aga selle kohta ma ei oska teile praegu vastata. Vastav analüüs on meil planeeritud järgmisse aastasse, kui me oleme täitmisregistri ellu viinud. Veel kord: üks ja sama inimene tegeleb kõikide nende asjadega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust ühes, proovin väga kiiresti need sõnastada. Esiteks, kindlasti on olemas mingisugused rahvusvahelised kogemused, kuidas ühes või teises riigis nagu on sellised probleemid lahendatud ja kas me saame kasutada ka Eestis neid praktikaid. Ja teine küsimus on see, kahjuks tõepoolest on olemas sellised kohtutäiturid, kelle pärast nagu see sõna juba vahepeal muutus selliseks sõimusõnaks paljude inimeste suus. Kuigi ma olen kindel, et väga paljud kohtutäiturid on täiesti normaalsed inimesed, vastutustundlikud inimesed ja ei taha inimestele halba, aga on olemas ka teistsugused. Ja küsimus on selles, et kui inimesed said kannatada just selliste kohtutäiturite pärast, kes omavoliliselt teevad midagi või skeemitavad ja nii edasi, et kuidas riik võiks neid inimesi aidata.

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust ühes, proovin need väga kiiresti sõnastada. Esiteks, kindlasti on olemas mingisugused rahvusvahelised kogemused, kuidas ühes või teises riigis on selliseid probleeme lahendatud. Kas me saame kasutada ka Eestis seda praktikat? Ja teine küsimus on see. Kahjuks on tõepoolest olemas sellised kohtutäiturid, kelle pärast sõna ["kohtutäitur"] muutus vahepeal juba sõimusõnaks paljude inimeste suus. Ma olen kindel, et väga paljud kohtutäiturid on täiesti normaalsed, vastutustundlikud inimesed, kes ei taha inimestele halba, aga on olemas ka teistsuguseid. Ja küsimus on selles, et kui inimesed said kannatada just selliste kohtutäiturite pärast, kes omavoliliselt teevad midagi või skeemitavad ja nii edasi, siis kuidas võiks riik neid inimesi aidata.

Aitäh! Kui rahvusvahelisi kogemusi vaadata, siis laias laastus on kahte tüüpi lähenemist. Esimene lähenemine on selline, et kohtutäiturid on moel või teisel avaliku sektori teenistujad. Selline olukord oli ka Eestis aastani 2001. Kohtutäiturid töötasid kohtute juures, olid osa kohtusüsteemist. Selline süsteem on väga turvaline. Ja kui meil oleks kohtutäiturite käes üksnes elatise sissenõudmine või niisuguste rahaliste nõuete sissenõudmine, siis me võiks seda tõenäoliselt kaaluda. Aga mida 2001. aastal absoluutselt ei olnud ja mis ka kohtutäitureid endid väga palju kurnab – ma ei tea, võib-olla ka teie küsimus sellele osaliselt viitas –, on tohutult keerulised suhtluskorrajuhtumid, mis on samuti kohtuotsuste täitmiseks ettenähtud kohtutäituri tegevus. Ausalt öeldes [ei ole kerge] välja mõelda, kuidas väikeste süütute laste jaoks kohtu määratud ajagraafikut lapsevanemate vahel tagada, juhul kui üks või mõlemad vanemad ei ole sellest tegelikult huvitatud, kuidas tagada lapsele lähedane suhtlus mõlema oma vanemaga, kuidas erakordselt pingelisi olukordi lahendada niimoodi, et lapse tervis ei saaks kahjustada, rääkimata lapse emotsionaalsest seisundist. Need on ikkagi äärmiselt keerulised küsimused. Nende [küsimuste] lahendamine omaette teemana on tegelikult vähemalt sama keerukas kui need juhtumid, mille kohta te küsite. Siiski ma tooksin välja, et need juhtumid, mis meedias nüüd avaldati, on enamasti vanad asjad. Nagu öeldud, 2011. aastal jõustunud rahatrahv tegelikult korrastas seda olukorda väga palju. Ja siis teine [lähenemine] on laias laastus samasugune nagu Eestis. On eraõiguslikud isikud, kes seda teenust osutavad riigi määratud tingimustel, riigi määratud hinnakirja alusel, ning riik teostab nende üle järelevalvet. Aga seal siis seda järelevalvet tavaliselt ei tee mitte ministeeriumi ametnikud, vaid teeb mingisugune asutus, kelle järelevalvevõimekus on parem. Mitte parem selles mõttes, et see ministeeriumil tingimata halb oleks. Aga veel kord, ministeeriumis teeb üks ja sama inimene eelnõusid, põhimääruseid, ekspertsust, ja see, et selle kõrval järelevalvet teha, tegelikult eeldab erinevat kvalifikatsiooni ja palju rohkem aega. Nüüd see skeemitamist puudutav osa. Nagu öeldud, tegelikult on väga hea, et ajakirjandus Õhtulehe näol on seda põhjalikult kajastanud. See tuletab veel kord meelde, et selline skeemitamine on meil ühemõtteliselt keelatud ja tõesti, alati tuleks hinnata toimingupiirangu rikkumist ka korruptsioonivastase seaduse raames, kas seda seal on. Kohtutäiturid ise on vast palju teadlikumad. Kui 2001. aastal see reform tehti, siis kohtutäituritel ei olnud ju isegi juriidilise kõrghariduse nõuet ja kohtutäiturid nimetati ametisse eluaegselt. Nii et siin on [suur areng] olnud. Aga ma tõesti väga loodan, et [olukord] läheb paremaks. Kuna [süsteem ei ole] veel lõpuni [korda tehtud], siis veel kord tuletan meelde, et, inimesed, palun kasutage võlanõustajate teenuseid!

Aitäh! Kui rahvusvahelisi kogemusi vaadata, siis laias laastus ongi kahte tüüpi lähenemist. Esimene lähenemine on selline, et kohtutäiturid on moel või teisel avaliku sektori teenistujad. Ja selline olukord oli ka Eestis aastani 2001, kus kohtutäiturid töötasid kohtute juures, olid osa kohtusüsteemist. Selline süsteem on ühtpidi vaadates väga turvaline, aga teistpidi vaadates, kui meil oleks kohtutäiturite käes üksnes näiteks elatise sissenõudmine või siis niisuguste rahaliste nõuete sissenõudmine, siis me võiks seda tõenäoliselt kaaluda. Aga mida 2001. aastal ka sellises määras absoluutselt ei olnud ja mis ka kohtutäitureid endid väga palju kurnab, ja ma ei tea, võib-olla ka teie küsimus sellele osaliselt viitas, on tohutult keerulised suhtluskorrajuhtumid, mis on samuti kohtuotsuste täitmiseks ettenähtud kohtutäituri tegevus. Ja ausalt öeldes selle väljamõtlemine, kuidas väikeste süütute laste puhul kohtu poolt määratud ajagraafik lapsevanemate vahel, kuidas seda tagada, juhul kui üks või mõlemad vanemad ei ole sellest tegelikult huvitatud, kuidas tagada lapsele suhtlus, lähedane suhtlus mõlema oma vanemaga, kuidas neid erakordselt pingelisi olukordi lahendada niimoodi, et lapse tervis ei saaks kahjustada, rääkimata lapse emotsionaalsest seisundist, see on ikkagi äärmiselt keeruline küsimus. Selle lahendamine omaette teemana on tegelikult vähemalt sama keerukas kui need juhtumid, mille kohta te küsite. Siiski ma tooksin seda välja, et need juhtumid, mis meedias nüüd avaldati, on enamasti vanad asjad, nagu öeldud, 2011. aastal jõustunud rahatrahv tegelikult korrastas seda olukorda väga palju. Ja siis teine osa on selline laias laastus samasugune olukord, kus on Eestis, kus on eraõiguslikud isikud, kes seda teenust osutavad riigi poolt määratud tingimustel, riigi poolt määratud hinnakirja alusel ja riik teostab nende üle järelevalvet. Aga seal siis tõesti mitte seda järelevalvet tavaliselt ei tee mitte ministeeriumiametnikud, vaid teeb mingisugune asutus, kelle järelevalvevõimekus on parem. Mitte parem selles mõttes, et ta ministeeriumil tingimata oleks halb, aga veel kord, et ministeeriumis üks ja sama inimene teeb eelnõusid, põhimääruseid, ekspertsust, ja selle kõrval seda järelevalvet teha, see tegelikult eeldab erinevaid kvalifikatsioone ja ka palju rohkem aega. Nüüd see skeemitamist puudutavas osas, nagu öeldud, tegelikult on väga hea, et ajakirjandus Õhtulehe näol on seda põhjalikult kajastanud. See veel kord tuletab meelde seda, et selline skeemitamine on meil ühemõtteliselt keelatud ja on tõesti, alati tuleks ka hinnata toimingupiirangu rikkumist veel korruptsioonivastase seaduse raames, kas seda veel seal on. Ka kohtutäiturid ise on vast palju teadlikumad. Kui 2001. aastal see reform tehti, siis toona, tollel hetkel ei olnud ka ju isegi juriidilise kõrghariduse nõuet kohtutäituritele ja kohtutäiturid nimetati ametisse eluaegselt. Nii et siin on arenguruumi kõvasti olnud. Aga ma tõesti väga loodan, et see läheb paremaks, seni kuni see on lõpuni heaks läinud, siis veel kord tuletan meelde, et inimesed, palun kasutage võlanõustajate teenuseid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin ühe küsimuse. Kas sa oled Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja inimestega, nende juhatusega ka nende pinnal kohtunud ja kuulanud nende muresid ja mõtteid? Ja kui oled, siis mis sa arvad nende muredest? Räägin nendepoolsetest.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin ühe küsimuse. Kas sa oled Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja inimestega, nende juhatusega nende pinnal kohtunud ja kuulanud nende muresid ja mõtteid? Ja kui oled, siis mis sa arvad nende muredest?

Olen kohtunud küll, aga mitte nende pinnal, vaid ministeeriumi pinnal, kui see omab mingit tähendust, ja rohkem kui ühel korral. Võib-olla ma tooksin välja kaks murekohta, mis ühiskondlikus kaaluna on vast kõige suuremad. Üks on see, et tegelikult päris palju inimeste sissetulekuid ja pangaarveid on täna väljaspool Eestit. Ehk väga lihtne on inimesel omada pangakaarti, kus pank on väljaspool Eestit, ja kohtutäitur sellisel juhul arvele ligipääsemiseks peaks alustama rahvusvahelise menetluse, mis on üsna keerukas. Sama küsimuse ees ei ole mitte ainult Eesti, vaid on kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, tõenäoliselt veel laiemaltki, et kuidas kohtutäiturite tööd üleüldse korraldada olukorras, kus ülilihtne on tellida postkasti – no ma ei hakka konkreetseid nimetama – laialt reklaamitud siis väljaspool Euroopa Liitu asuvate pankade pangakaarti ja arveldada kõiki asju seal. See on üks nende mure. Ja teist muret ma juba puudutasin. No tegelikult pange ennast ikkagi inimlikult selle lapse kingadesse, kes koos kohtutäituriga, ja mõelge, mida sellel hetkel tunneb ka kohtutäitur, kes koos kohtutäituriga ootab näiteks, et isa tuleks seda last nüüd ometi vaatama, sest selline kellaaeg on kokku lepitud, lapsel on kotike kaasa pakitud, ja sa istud seal ja sa ootad, ootad pool tundi, ootad tunnikese, keda ei tule, on isa, helistad mitu korda. Lihtsalt lapsevanemad ei tule, siis sa pead seda last lohutama. Sul niikuinii juba süda valust rebeneb. Või siis need juhtumid, kus lapse üleandmine on kohtu poolt ette nähtud, mõlemad vanemad on kohal, aga üks vanem füüsilise jõuga takistab seda lapse üleandmist. Misasja sa selles olukorras nüüd ikkagi inimesena teed, see on äärmiselt keeruline?

Olen kohtunud küll, aga mitte nende pinnal, vaid ministeeriumi pinnal, kui see omab mingit tähendust, ja rohkem kui ühel korral. Ma tooksin välja kaks murekohta, mis on vast kõige suurema ühiskondliku kaaluga. Üks on see, et tegelikult päris paljude inimeste sissetulekud ja pangaarved on täna väljaspool Eestit. Väga lihtne on inimesel omada pangakaarti, mille pank on väljaspool Eestit. Kohtutäitur sellisele arvele ligipääsemiseks peaks alustama rahvusvahelist menetlust, mis on üsna keerukas. Sama küsimuse ees ei ole mitte ainult Eesti, vaid on kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, tõenäoliselt veel laiemaltki. Kuidas kohtutäiturite tööd üleüldse korraldada olukorras, kus on ülilihtne tellida postkasti – no ma ei hakka konkreetseid [ettevõtteid] nimetama – laialt reklaamitud väljaspool Euroopa Liitu asuva panga pangakaart ja arveldada kõiki asju [selles pangas], see on üks nende mure. Ja teist muret ma juba puudutasin. No pange ennast selle lapse kingadesse, kes on koos kohtutäituriga, ja mõelge ka, mida sellel hetkel tunneb kohtutäitur. Näiteks laps koos kohtutäituriga ootab, et isa tuleks teda ometi vaatama. Kellaaeg on kokku lepitud, lapsel on kotike kaasa pakitud, ja ta istub seal ja ootab. Ootab pool tundi, ootab tunnikese, keda ei tule, on isa. [Kohtutäitur] helistab mitu korda, aga lihtsalt lapsevanem ei tule. Ja siis peab [kohtutäitur] seda last lohutama, kuigi tal niikuinii juba süda valust rebeneb. Või siis on sellised juhtumid, kus lapse üleandmine on kohtu poolt ette nähtud, mõlemad vanemad on kohal, aga üks vanem füüsiliselt jõuga takistab lapse üleandmist. Mida sa selles olukorras ikkagi inimesena teed? See on äärmiselt keeruline.

Suur aitäh teile, auväärt minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Hea justiits- ja digiminister, aitäh teile vastuste eest! Eks see teeb natukene nõutuks ja kurvaks. Aga tegelikult me ei pea siin olema nõutud ega kurvad, vaid me peame tegutsema. Ja nii nagu ka minister ütles, on see probleem, mis puudutab kohtutäitureid ja seda juhtumit, mida kirjeldati Õhtulehes, selline juba aastast 2015. See ongi kestnud pikalt. Iseenesest see on ju väga suur probleem. Nende kahe isiku juhtumid tegelikult jätavad varju kõikidele kohtutäituritele. Me praegu saime teada, et neid on 39. Mõni aeg tagasi oli neid natuke rohkem. See loomulikult tekitab usalduskriisi, usaldamatuse. Ja loomulikult me ei saa olla veendunud [kõigi usaldusväärsuses], me peame ka kõik teised kohtutäiturid tegelikult üle kontrollima, kas nad teevad igapäevast tööd nii, nagu nad peavad tegema, seadust mitte rikkudes. Kohtutäituritel on ju erinevaid ülesandeid. Ma ei hakka neid ette lugema. Siin oli üks näide kohtutäituri toimingust, mis puudutab perekonda. Eks [selliste juhtumitega] olen ka mina oma töös kokku puutunud. Mul Mustamäel oli päris suur lastekaitseosakond, ma tean kõike seda kirjeldatut oma kogemusest. Aga küsimus, mida meie tahtsime arutada ja mis on laual, on ju tegelikult inimeste tagant varastamine. Inimesed on jäänud elu hammasrataste vahele, kas ta on füüsiline isik või juriidiline isiku. Kohtutäitur müüb nii juriidilise kui füüsilise isiku vara ja loomulikult vara realiseeritakse selleks, et võlausaldajatele maksta, on see riik, on see mõni muu juriidiline isik või füüsiline isik. Kohtutäitur on see vahelüli, kes võtab kätte notariaalse lepingu või kohtuotsuse ja peab sellega käituma sellisel viisil, et oleks tagatud kõikide osapoolte õigused. Ja need kaks isikut, Enno Kermik ja Priit Petter, on [oma kohustusi] rikkunud. Ja siis meil räägitakse, et aga osa asju on siin aegunud juba. See on ka seaduses täpselt nii kirjas, et kui on ikkagi kolm aastat mööda läinud ja ei ole tuvastatud seda [võlgnevust], siis on tõesti see kuritegu. Ma ei tea, kas kuritegu, aga vähemalt haldusmenetluse jaoks on see võlgnevus vist tõesti aegunud. Nüüd on küsimus, kuidas seda süsteemi parandada. Mina praegu saan aru, et ressursipuudus on suur. Nii nagu kirjeldati, meil poolteist inimest tegeleb seadusandlusega ja samal ajal püüavad need[samad] poolteist inimest – inimest ei saa öelda, vaid poolteist kohta – ministeeriumis viia läbi ka järelevalvet kohtutäiturite üle. Ja ressursipuudus on suur. Nüüd on küsimus, et kas tõesti on see ainult ressursi taha jäänud, et me ei suuda kohtutäitureid kontrollida ja tagada [nende] usaldusväärsust. Me jätame tegelikult selle küsimärgi õhku. Kõigi nende juhtumite puhul, mida kohtutäitur igapäevaselt menetleb, kõigil nendel isikutel, kes nende menetluste taga on, tekib ju väga suur küsimus, kas minu asja menetletakse seadusekohaselt või käib seal ka mingisugune kantimine ja müümine oma sugulastele. Võtaks kaks minutit juurde, kui tohib.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea justiits- ja digiminister, aitäh teile vastuste eest! Eks see natukene teeb nõutuks ja kurvaks. Aga me ei pea siin olema tegelikult nõutud ega kurvad, vaid me peame tegutsema. Ja nii nagu ka minister ütles, et see probleem, mis puudutab kohtutäitureid ja seda juhtumit sealsamas, mis oli kirjeldatud Õhtulehes, see on nagu selline juba aastast 2015. Ja see ongi kestnud pikalt. Iseenesest see on ju väga suur probleem. Võib-olla see juhtum või need juhtumid nende kahe isiku osas, need ju tegelikult jätavad varju kogu kohtutäituritele. Nii nagu me praegu saime teada, neid on 39, mõni aeg tagasi oli neid natuke rohkem. Aga see loomulikult tekitab usalduskriisi, usaldamatuse. Ja loomulikult me ei saa olla veendunud ja me peame tegelikult üle kontrollima ka kõik need teised kohtutäiturid. Kas nad teevad igapäevast tööd nii, nagu nad peavad tegema, seadust mitte rikkudes? Kohtutäituritel on ju erinevaid ülesandeid ja ma ei hakka neid ette lugema. Siin käis üks näide, mis puudutas kohtutäituri toiminguid, mis puudutab perekonna olukorda. Eks nendega ka mina oma töös olen kokku puutunud. Mul Mustamäel oli päris suur lastekaitseosakond, ma kõike seda kirjeldatult tean oma kogemusest. Aga küsimus, mida meie tahtsime arutada ja mis on laual, on ju tegelikult inimeste tagant varastamine. Inimesed, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, kas ta on füüsilise või juriidilise isikuna. Kohtutäitur müüb nii juriidilise kui füüsilise isiku varasid ja loomulikult neid varasid realiseeritakse selleks, et võlausaldajatele ära maksta, on see riik, on see mõni muu juriidiline isik või füüsiline isik. Kohtutäitur on see vahelüli, kes võtab kätte mõnikord notariaalse lepingu, kohtuotsuse ja peab sellega käituma sellisel viisil, et oleks tagatud kõikide osapoolte õigused. Ja seda nende kahe isiku puhul, on see siis Enno Kermik ja Priit Petterist, Petter – vabandust, kui ma väljendasin valesti perekonnanime –, siis nemad on seda rikkunud. Ja siis meil räägitakse, et aga osad asjad on siin ka aegunud juba. Mis on ka seaduses täpselt nii kirjas: et kui sul ikkagi on kolm aastat läinud ja sa ei ole tuvastanud seda asjaolu, siis on tõesti see kuritegu, ma ei tea, kas kuritegu, aga vähemalt haldusmenetluse raames see on vist tõesti aegunud võlgnevus. Nüüd küsimus, kuidas seda süsteemi parandada. Mina praegu saan aru, et ressursipuudus on suur. Nii nagu kirjeldati, et meil poolteist inimest tegeleb seadusandlusega, samal ajal püüavad need poolteist inimest, või siis inimesed ei saa öelda, aga poolteist kohta ministeeriumis püüavad samal ajal viia läbi ka järelevalvet kohtutäiturite osas. Ja ressursipuudus on suur. Nüüd on küsimus, et kas tõesti on ainult ressursi taha jäänud see, et me ei suuda üle kontrollida ja tagada tegelikult teiste kohtutäiturite usaldusväärsust. Me jätame tegelikult selle küsimärgi õhku. Kõik need juhtumid ja kõik need menetlused, mida kohtutäitur igapäevaselt menetleb, ja kõik need isikud, kes nende menetluste taga on – tekib ju väga suur küsimus, et kas minu asja menetletakse seaduse raamide kohaselt või seal käib mingisugune kõrvale kantimine oma sugulastele, mingi vara müümine. Võtaks kaks minutit juurde, kui tohib.

Kaks minutit lisaks, palun!

See küsimus niikuinii jääb õhku. Minu arust ministri esimene kohustus ongi küsida lisavahendeid, sellepärast et meil on usalduskriis, ja suurem usalduskriis. See kohtutäiturite teema on ainult üks pool. Tagame [usaldusväärsuse], kontrollime üle, [teeme] pistelisi kontrolle, pisteliselt [võtame] toimikud välja ühe, teise või kolmanda vara müügi kohta, kontrollime. Näitame, et see süsteem on kas tõesti väga suurte probleemidega või on [korras]. Meil ei ole ju seda teadmist. Me saime teada tänasest vastusest, et jah, nende kahe isiku osas on tuvastatud probleem, jah, nende kahe isiku osas mingisugused toimingud käivad. Jah, osa võlgasid või toiminguid on juba aegunud, nende puhul ei ole võimalik mingisugust menetlust läbi viia. Aga kuidas praegu kontrollida seda süsteemi ja muuta see läbipaistvamaks teiste kohtutäiturite osas, seda nagu ei kõlanud. Ma kindlasti ei taha selles asjas ministrit süüdistada, mitte mingil juhul. Nii nagu ma ütlesin, see on süsteemi viga. Selle aja jooksul on olnud erinevad justiitsministrid. Mitte keegi ei ole tegelikult sellele sellisel viisil tähelepanu pööranud. Jah, tõesti, nii nagu ka praegune minister ütles, seal mingite [muudatustega] liigutakse edasi, aga mitte kiiresti. Aga tegelikult see süsteem ja kohtutäiturite töö peab olema läbipaistev, usaldus peab olema tagatud. Ja enne, kui see usaldus ei ole tagatud, ütlen mina, et neid kaebusi, mida on niigi palju – mis seal oli, üle 1700, või kui palju aastas oli? –, hakkate te ka edaspidi saama, sellepärast et ei ole usaldust nende isikute vastu, kes viivad läbi kõiki neid toiminguid. Aitäh!

See küsimus niikuinii jääb ju õhku. Minu arust ministri esimene kohustus ongi küsida lisavahendeid, sellepärast et meil on usalduskriis, ja suurem usalduskriis, see on ainult üks pool, see kohtutäiturite teema. Tagame selle, et kontrollime üle, võtame pistelised kontrollid, pisteliselt need toimikud välja ühe või teise või kolmanda vara müügi osas, kontrollime ära, näitame, et see süsteem on kas tõesti väga suurte probleemidega või on puhas. Aga meil ei ole ju seda teadmist. Mida me saime teada, on see, tänasest vastusest, et jah, nende kahe isiku osas on tuvastatud probleem. Jah, nende kahe isiku osas mingisugused toimingud käivad. Jah, osad võlad või toimingud on juba aegunud, nende osas ei ole võimalik mingisugust menetlust läbi viia. Aga kuidas praegu üle kontrollida ja muuta süsteemi läbipaistvamaks nende teiste kohtutäiturite osas, seda nagu ei kõlanud. Mina küll kutsun … Ma ei taha selles asjas kindlasti ministrit süüdistada, mitte mingil juhul. Nii nagu ma ütlesin, see on süsteemi viga. Ja selle aja jooksul on olnud erinevad ministrid, justiitsministrid, ja mitte keegi ei ole tegelikult sellele sellisel viisil tähelepanu pööranud. Jah, tõesti, seal, nii nagu ka praegune minister ütles, mingis osas liigutakse, aga mitte nii kiiresti. Aga tegelikult see süsteem ja kohtutäiturite töö peab olema läbipaistev, usaldus peab olema tagatud. Ja enne, kui see usaldus ei ole tagatud, siis mina ütlen, et teie neid kaebusi, mida on niigi palju, üle, mis seal oli, 1700 või kui palju aastas oli, neid kaebusi hakkate edasi saama, sellepärast et ei ole usaldust nende isikute osas, kes viivad läbi kõiki neid toiminguid. Aitäh!

Aitäh teile! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vladimir Arhipovi.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Väga hea, et te tunnistasite ka, et meil on suured eesmärgid selle ala kordategemisel, ja hea, et te alustasite seda tööd. Sest tegelikult ju kohtutäiturite probleem on meil ammust ajast, mis sa ütlesid, seal oli 2015, 10 aastat möödas. Ja ma väga loodan, et see uus seadus, mis on loodetavasti tulemas, et ta on rohkem sellise inimliku näoga, rääkimata juba, et ta peab vältima neid seadusrikkumisi, mis on olnud seoses kohtutäituritega. Aga ma kasutan juhust ja kuna justiitsminister on ka eelmise järelpärimisega seotud, arupärimisega, siis ma mõne sõnaga räägiksin ka veel vanglast ka. Valitsus on jõudnud Rootsiga kokkuleppele tuua Eestisse sadu Rootsi vange ja justiitsminister on seda nimetatud väikese riigiga suure tulu allikaks. Kuid tegelikkuses on küsimus palju laiem, see puudutab meie siseturvalisust, meie tervishoiusüsteemi ja meie tööturgu. Esiteks, turvalisuse aspekt. Meie julgeolekuasutused on aastaid pingutanud, et Eesti hoida turvalisena, ja nüüd toome siia sadu kurjategijaid teistest riikidest. See ei tähenda ainult nende vangide toomist, vaid ka nende sugulaste, tuttavate ja kontaktide liikumist siia. See tähendab lisakoormust politseile, piirivalvele ja kõigile sisejulgeolekustruktuuridele. Küsimus: kelle julgeolekut me sellega suurendame, kas Rootsi või Eesti? Teiseks, tervishoid. Me teame, et vaimse tervise abi järele on Eestis suur nõudlus. Meie enda inimesed ootavad kuid ja kuid, et pääseda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Meie vanglates on juba täna sõltuvusprobleemidega ja abi vajavaid inimesi. Kui lisame siia veel välismaalastest vangid, kellele tuleb tagada samad tervishoiuteenused ja ravimid, siis tähendab see paratamatult Eesti inimeste jaoks pikemaid järjekordi ja väiksemat kättesaadavust. Tööturg. Uuringud näitavad, et Eestis on igal aastal puudu umbes 700 oskustöölist. Selle asemel, et koolitada ja toetada omaenda tööjõudu, loome töökohti 400 inimesele vangivalvurina, õpetame neile inglise keelt ja samal ajal avame uksi veelgi vabamale välismaalaste sisserändele. Kas see on tõesti pikaajaline strateegia, mis tagab Eesti majanduse konkurentsivõimet? Austatud kolleegid, see kokkulepe ei ole väike risk, vaid suur risk. See ei too Eestile mitte turvalisuse ja heaolu, vaid uusi probleeme ja lisakoormust.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Väga hea, et te tunnistasite, et meil on suured eesmärgid selle valdkonna kordategemiseks, ja hea, et te alustasite seda tööd. Tegelikult on ju kohtutäiturite probleem meil ammust ajast. Sa rääkisid 2015. aastast, 10 aastat on möödas. Ja ma väga loodan, et see uus seadus, mis on loodetavasti tulemas, on rohkem inimliku näoga, rääkimata sellest, et seal peab vältima seda, et [ei loodaks selliseid võimalusi] seaduse rikkumiseks, mis on olnud seoses kohtutäituritega. Aga ma kasutan juhust, kuna justiitsminister on ka eelmise arupärimisega seotud, ja räägin mõne sõnaga veel vanglast. Valitsus on jõudnud Rootsiga kokkuleppele tuua Eestisse sadu Rootsi vange. Justiitsminister on seda nimetanud väikese riigi suureks tulu allikaks. Kuid tegelikkuses on küsimus palju laiem, see puudutab meie siseturvalisust, meie tervishoiusüsteemi ja meie tööturgu. Esiteks, turvalisuse aspekt. Meie julgeolekuasutused on aastaid pingutanud, et hoida Eesti turvalisena, ja nüüd toome siia sadu kurjategijaid teistest riikidest. See ei tähenda ainult vangide siia toomist, vaid ka nende sugulaste, tuttavate ja kontaktide liikumist siia. See tähendab lisakoormust politseile, piirivalvele ja kõigile sisejulgeolekustruktuuridele. Küsimus: kelle julgeolekut me sellega suurendame, kas Rootsi või Eesti? Teiseks, tervishoid. Me teame, et vaimse tervise abi järele on Eestis suur nõudlus. Meie enda inimesed ootavad kuid ja kuid, et pääseda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Meie vanglates on juba täna sõltuvusprobleemidega ja abi vajavaid inimesi. Kui lisame siia veel välismaalastest vangid, kellele tuleb tagada samu tervishoiuteenuseid ja ravimeid, siis tähendab see paratamatult Eesti inimeste jaoks pikemaid järjekordi ja [halvemat] kättesaadavust. Tööturg. Uuringud näitavad, et Eestis on igal aastal puudu umbes 700 oskustöölist. Selle asemel, et koolitada ja toetada omaenda tööjõudu, loome töökohti 400 vangivalvurile, õpetame neile inglise keelt ja avame uksi veelgi vabamaks välismaalaste sisserändeks. Kas see on tõesti pikaajaline strateegia, mis tagab Eesti majanduse konkurentsivõime? Austatud kolleegid, see kokkulepe ei ole väikese riskiga, vaid suure riskiga. See ei too Eestile mitte turvalisust ja heaolu, vaid uusi probleeme ja lisakoormust.

Hea kolleeg, ma vabandan, et segan. See oli eelmine arupärimine, meil on arupärimine hoopis teise teemaga praegu. Ma saan aru, et te tahate seda lugu siin. Aga meil tuleb päeva, jaa, esmaspäeval on see.

Hea kolleeg, ma vabandan, et segan. See oli eelmise arupärimise [teema], meil on praegu arupärimine hoopis teise teemaga. Ma saan aru, et te tahate seda … Aga meil tuleb päeva… Jaa, esmaspäeval on see.

Ma lõpetan ühe lausega ära.

Jaa, palun, palun!

Lõpetuseks, meie strateegiline siht on tõsta Eesti tootlikkust ja jõukust, aga selle asemel toome siia välismaa kurjategijad. See ei ole mõistlik. See ei ole aus Eesti inimeste suhtes ja see ei ole meie riigi tulevik. Aitäh!

Lõpetuseks, meie strateegiline siht on tõsta Eesti tootlikkust ja jõukust, aga selle asemel toome siia välismaa kurjategijad. See ei ole mõistlik, see ei ole aus Eesti inimeste suhtes ja see ei [tohiks olla] meie riigi tulevik. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Ma kuulsin, et proua minister on kohtutäiturite juhtidega kohtunud oma pinnal. Mul oli suvel võimalik kohtuda nendega nende pinnal, nii nagu ka paljude teiste Eesti õigussüsteemi juhtidega. Peaaegu kõik nad olid üsna imestunud, et keegi laskub Toompealt nende juurde alla. Ma kuulsin reaalse elu kohta inimeste käest, kes juhivad ühte, teist, kolmandat, neljandat õigussüsteemi osa, ka kohtutäiturid ja pankrotihaldurid. Kui ma nende juurde läksin, siis ma tervitasin neid võib-olla mitte kõige viisakamal moel. Ma pöördusin nende poole nii: "Nagu ma aru saan, ma kohtun nüüd ühiskonna moraalse põhjakihi esindajatega." Ma viitasin, jah, Nils Niitra artiklile, millest on siin ka palju räägitud. Aga need probleemid, millest me toona rääkisime, on üsna tõsised. Ja ma arvan, et oleks olnud kasulik, kui ka teised mu kolleegid oleksid seal juures olnud. Kohtutäitur või pankrotihaldur ei ole mingisugune riigiametnik või ettevõtja, ta on vaba elukutse esindaja nii nagu ka notar. Tõepoolest, riik on pühkinud käed puhtaks nende puhul. Mõlemad institutsioonid küll kuuluvad riigi õigussüsteemi elukaarde, kohtud, täiturid, notarid ja nii edasi, aga nad on visatud vette ja neile öeldakse, et te peate ise hakkama saama. Eesti riik ei maksa neile ühtegi senti. Mitte ühtegi senti! Nad ise peavad vaatama, kuidas hakkama saavad. Ja loomulikult, tegevus, millega nad tegelevad, ei ole võib-olla igale nõrganärvilisele kõige meelepärasem. Seltskond, kellega nad peavad tegelema, on tihti ühiskonna põhjakihis või selle lähedal. Aga mitte kõik, see on ainult osa. Iga inimene võib sattuda raskustesse ja puutuda kokku selle seltskonnaga, kelle kohta Nils Niitra kirjutas "ühiskonna moraalne põhjakiht". Kohtutäituri tasu on vist 124 eurot, aga sellest saab kohtutäitur endale 8 eurot, riigimaksud on kusagil 55–60 eurot ja kõik muu selline. Nii et tegelikult notar … Jälle ma [ajasin] segamini – nad on küll mõlemad vaba ameti esindajad. Kohtutäiturid peavad sellega hakkama saama. Ja loomulikult, nad vastutavad koos. On neidsamu näiteid, millest siin on räägitud. Aga kui midagi juhtub, peavad nad koos 200 000, või mis see summa kord on, ühiselt kinni maksma. Loomulikult on palju neist üsna jõukad inimesed, mõned isegi väga jõukad, aga nad ei ole pätid. Kuigi kõikide ametite seas on ka viimaseid. Aga kogu selle süsteemi muresid … Ma räägin praegu süsteemist, vabadest elukutsetest. Notarid [ja teised]. Muuseas, notaritest võiks ka rääkida. Kui sama süsteem jätkub, siis mitmed ääremaapiirkonnad võivad jääda ilma notarita. See on väga tõsine probleem. Nad on samasugused vaba elukutse esindajad, kes vaatavad ise. Riik ei anna neile ühtegi senti, ise vastutavad, ise vaatavad, kuidas hakkama saavad.

Hea juhataja! Austatud minister! Ma kuulsin, et proua minister on kohtutäiturite juhtidega kohtunud oma pinnal. Mul oli suvel võimalik kohtuda nendega nende pinnal, nii nagu ka paljude teiste Eesti õigussüsteemi juhtidega. Ja nad olid peaaegu kõik üsna imestunud, et keegi laskub Toompealt nende juurde alla. Ma kuulsin reaalset elu nende inimeste käest, kes juhivad ühte, teist, kolmandat, neljandat õigussüsteemi osa, ka kohtutäiturid ja pankrotihaldurid. Kui ma nende juurde läksin, siis ma tervitasin neid natukene võib-olla mitte kõige viisakamal moel, aga ma pöördusin nende poole nii: "Nagu ma aru saan, ma kohtun nüüd teie kui ühiskonna moraalse põhjakihi esindajatega." Ma viitasin jah, Nils Niitra artiklile, millest on siin ka palju räägitud. Aga need probleemid, millest me toona rääkisime, olid üsna tõsised. Ja ma arvan, et oleks kasulik, kui ka teised mu kolleegid oleksid seal juures olnud. Need on, jah, vabad … Kohtutäitur või pankrotihaldur ei ole mingisugune riigiametnik või ettevõtja, ta on vaba elukutse esindaja nii nagu ka notar. Tõepoolest, riik on pühkinud käed puhtaks siin nende puhul. Nad küll kuuluvad, mõlemad institutsioonid kuuluvad selle riigi õigussüsteemi elukaarde, kohtud, täiturid, notarid ja nii edasi. Aga nad on visatud vette ja on öeldud, et te peate ise hakkama saama, kõik need tasud. Riik ei maksa neile ühtegi senti, Eesti riik. Mitte ühtegi senti. Nad ise peavad vaatama, kuidas hakkama saavad. Ja loomulikult, tegevus, millega nad tegelevad, ei ole võib-olla igale nõrganärvilistele kõige meelepärasem. Seltskond, kellega nad peavad tegelema, on tõesti tihti ühiskonna sellises põhjakihis või selle lähedal, aga mitte kõik, see on ainult osa. Iga inimene võib sattuda raskustesse ja puutuda kokku selle seltskonnaga, kelle kohta Nils Niitra kirjutas, et ühiskonna moraalne põhjakiht. Kui pankrotihalduri või kohtutäituri tasu on vist 124 eurot. Aga sellest kohtutäitur saab endale 8 eurot, riigimaksud kusagil 55 ja 60 euroga ja kõik muu selline. Nii et tegelikult notar … Või jälle ma segan ära. Need on mõlemad küll vabade ametite esindajad. Aga kohtutäiturid peavad sellega hakkama saama. Ja loomulikult, nad ka vastutavad koos. Needsamad näited, millest siin on räägitud, aga kui midagi juhtub, peavad nad koos need 200 000 või mis see summa kord on, kinni maksma, ühiselt. Ja loomulikult on nad palju üsna jõukad inimesed, mõned isegi väga jõukad. Aga nad ei ole pätid. Kuigi kõikide ametite seas on ka viimaseid. Aga nende muresid, kogu selle süsteemi – ma räägin praegu süsteemist, vabade ametite elukutsetest … Notarid, muuseas, notaritest võiks ka rääkida. Kui sama süsteem jätkub, siis mitmed ääremaapiirkonnad võivad jääda notarivabaks. See on väga tõsine probleem. Nemad on samasugused nii-öelda vabade elukutsete esindajad, kes vaatavad ise, riik ei anna neile ühtegi senti, ise vastutavad, ise vaatavad, kuidas hakkama saada.

Soovite te lisaaega?

Jah, küll, paar minutit.

Jah, paar minutit.

Kolm minutit lisaks.

Nii et nendega peale nende sildistamise või selle kõrval tegelikult peaks üsna tõsiselt suhtlema ja rääkima ja arutama. Ministriproua siin rääkis, et on väljatöötamiskavatsus selleks, et riigi nõuete äravõtmist või suunamist sinna. Jah, see on üks selline variant. Aga need riigi veskid on jahvatanud üsna aeglaselt ja jahvatavad tänase päevani üsna aeglaselt. Minu sõnum praegu: loomulikult, inimesi, hätta sattunud inimesi tuleb kaitsta. Siin ei ole midagi arutada. Ei tohi lubada inimeste nülgimist, eriti veel sellise ameti puhul, kes ühtpidi tegeleb nende varadega ja oksjonilt hätta sattunud inimeste varade omandamisega. See kontroll peaks olema selgelt tugevam. Nagu me kuulsime proua ministrilt, ametnikke on vähevõitu riigis, kes sellega võiks tegeleda. Eks siis kohtutäiturid praegusel juhul peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Ja kui mõni kolleeg on sikku teinud, siis tuleb neil ka kollektiivselt, ka rahaliselt vastutada selle eest. Aga minu sõnum on see, et peaks rohkem – ma räägin meist nüüd, Riigikogu liikmetest ja valitsuse liikmetest – laskuma maa peale ja vestlema, kohtuma erinevate institutsioonide ja nende juhtidega reaalselt, mitte nii, et andma neile korraldusi ka Stenbocki majast või kusagilt mujalt ja siis niimoodi edasi minna. Niimoodi edasi minna tegelikult ei tohiks. Eesti on liiga väike. Aitäh!

Nii et peale nende sildistamise, tegelikult selle kõrval, peaks nendega üsna tõsiselt suhtlema ja rääkima. Ministriproua siin rääkis, et on väljatöötamiskavatsus selleks, et riigi nõuded ära võtta või suunata [MTA-le]. Jah, see on üks variant. Aga need riigi veskid jahvatavad üsna aeglaselt, jahvatavad tänase päevani üsna aeglaselt. Minu sõnum praegu on see, et loomulikult, hätta sattunud inimesi tuleb kaitsta. Siin ei ole midagi arutada. Ei tohi lubada inimeste nülgimist, eriti veel sellise ameti puhul, mis tegeleb hätta sattunud inimeste varaga ja oksjonilt nende vara omandamisega. See kontroll peaks olema selgelt tugevam. Nagu me kuulsime proua ministrilt, ametnikke, kes sellega võiks tegeleda, on riigis vähevõitu. Eks siis kohtutäiturid peavad praegusel juhul ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Ja kui mõni kolleeg on sikku teinud, siis tuleb neil kollektiivselt, ka rahaliselt selle eest vastutada. Aga minu sõnum on see, et peaks rohkem – ma räägin nüüd meist, Riigikogu liikmetest ja valitsuse liikmetest – laskuma maa peale, vestlema ning reaalselt kohtuma erinevate institutsioonide ja nende juhtidega, mitte andma neile korraldusi Stenbocki majast või kusagilt mujalt ja siis niimoodi edasi minema. Niimoodi edasi minna tegelikult ei tohiks. Eesti on liiga väike. Aitäh!

Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi oleme läbinud tänase viienda päevakorrapunkti.

Kas minister soovib midagi täiendada? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised. Ühtlasi oleme läbinud tänase viienda päevakorrapunkti.