Вопросы образования в Эстонии

Tänane kaheksas küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teema on hariduse küsimused Eestis. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tahtsin tänases infotunnis teilt küsida sellise asja kohta nagu Toila Gümnaasium ja eestikeelne õpe Toila Gümnaasiumi põhikooliosas ja gümnaasiumiastmes. Gümnaasiumi toetuseks on loodud MTÜ Toila Gümnaasiumi Heaks, mis tegi enne jõule ministeeriumile teabepäringu või teabenõude erinevates küsimustes ja tahtis vastust saada. Paraku see salastati või sellele pandi juurdepääsupiirang 75 aastaks põhjendusega, et seal on isikuandmeid. Isikuandmeid seal aga ei ole. Taheti teada, mis andmete põhjal või mis alustel tegi Haridus‑ ja Teadusministeerium Toila vallale ettepaneku gümnaasiumiosa [töö] lõpetada ja jätkata ainult põhikooliosaga. On välja toodud, et põhikooliosasse tuleks 135 õpilast. Praegu õpib Toila Gümnaasiumi põhikooliosas 203 õpilast, mis on ilmselgelt suur number Ida-Virumaa ja Toila valla kohta. Ma küsin selle kohta: millised on teie kui ministri ja ministeeriumi tegevused nii eestikeelse kui ka eestimeelse gümnaasiumihariduse andmiseks Toila vallas ja Ida-Virumaal üldiselt?

Aitäh! Küsimus oli eestikeelse ja eestimeelse hariduse, just gümnaasiumihariduse andmise kohta Ida-Virumaal Toila vallas. Toila vallas ei ole riik hariduse andja, ta ei ole seal ka gümnaasiumihariduse andja, aga Ida-Virumaal ta seda siiski on. Ida-Virumaal Toila valla lähedal ehk Jõhvis ja Kohtla-Järvel on kaks riigigümnaasiumi, kus on piisavalt õppekohti, selleks et kõigile selles piirkonnas, sealhulgas Toila ja Voka piirkonnas ning Kohtla-Nõmme piirkonnas elavatele noortele inimestele, kes soovivad gümnaasiumiharidust omandada sajaprotsendiliselt eesti keeles ja ka eestimeelsena, tagada võimalus nendes koolides õppida. Eestikeelse ja eestimeelse gümnaasiumihariduse saamise võimalused on Ida-Virumaal õpilastele tagatud, sealhulgas Toila ja Voka piirkonnas elavatele noortele. Põhikooliõpilaste arvu prognoosid baseeruvad sündide arvul. Sündide arvud on võetud Toila ja Voka piirkonna [andmete põhjal], mitte kogu Toila valla piirkonna [andmete põhjal], sest Kohtla-Nõmme piirkonna noored liiguvad, nagu ka andmetest näha on, pigem Kohtla-Järve koolidesse, mitte Toila Gümnaasiumisse. Nii et oleme võtnud aluseks Toila ja Voka piirkonna sündide arvud, et ette näha, kui palju on järgmise viie-kuue aasta jooksul tõenäoliselt [minemas] esimestesse klassidesse lapsi. Sinna on natuke juurde arvutatud ka siserändeprotsente. Aga nii nagu me Toilale oleme öelnud, see 135 ei ole number, mis on kivisse raiutud, põhikooli õppekohtade arv on läbirääkimiste küsimus.

Aitäh! Arvo Aller, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Jäin nagu tukkuma, see [nupp] tuli sisse lülitada. Aga aitäh vastuse eest! Liigun Ida-Virumaalt Tartu poole, meie teaduse mekasse. Eile avaldati üks uudis professori kohta, kes annab loenguid inglise keeles. Kaitsepolitseiamet teavitas 3. jaanuaril Tartu Ülikooli [professor] Vjatšeslav Morozovi kinnipidamisest ja uurimise alustamisest. Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudi juht Kristiina Tõnnisson selgitas, et ülikool lõpetas Morozoviga töösuhte tema enda palvel 11. jaanuaril. Uudis tuli 15. jaanuaril. Samas on meile teada, et Venemaa kodakondsusega Morozov oli Skytte instituudis 2011. aastast Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute professor ning õppetöö käis inglise keeles. Selle professori kohta on ka teada, et ta lõpetas 1994. aastal ajaloo[teaduskonna] Peterburi ülikoolis ja tal oli sidemeid ja seoseid nii Peterburi ülikooli kui ka Vene kodanikega. Sellest tulenevalt küsin teilt kui valdkonna eest vastutavalt ministrilt: kuidas tagada, et analoogseid juhtumeid Eestis enam ei tekiks, ja kas on veel selliseid juhtumeid mingi hetk tulemas? Kas meil on veel selliseid professoreid, kes on Vene kodakondsusega ja Venemaa sidemetega?

Aitäh küsimuse eest! See info jõudis minuni täpselt samamoodi meedia vahendusel. Mul ei ole ei tööandja ega töövõtjana otsest kokkupuudet Tartu Ülikooli töötajatega. Ma olen küll ise Tartu Ülikooli töötaja, aga ma lugesin sellest [juhtumist] täpselt samamoodi meediast. Inimeste tausta kontroll ja inimeste kontroll julgeolekuvaatest on sisejulgeoleku organisatsioonide ja asutuste vastutada. Nagu me näeme, nad teevad oma tööd hästi, ja selle tulemused on täpselt need, mis praegu meie ees on ja mida me siin teiega arutame. Hariduspoliitiliselt ei ole see haridusministri vastutada, kas julgeolekukontroll on tehtud ja kas julgeolekuasutused teevad oma tööd hästi, aga nagu näha on, teevad hästi. Kui küsimus on selle kohta, kas tohib õpetada inglise keeles ja kas [õppejõul] tohib olla Vene kodakondsus, siis meil on Eestis ka väga palju Eestis sündinud ja üles kasvanud inimesi, kes on Vene kodakondsusega. Kodakondsus iseenesest nii-öelda meest ei riku, küsimus ei ole kodakondsuses. Me oleme näinud ka riigireetmise juhtumeid, kui tegemist ei olnud Vene kodanikuga, nii et kodakondsus ei ole siin määrav. Määrav on ikkagi inimese enda käitumine ja lojaalsus sellele riigile, kus ta elab. Mis puudutab ingliskeelset õpet, siis Eesti Vabariigi seaduses, kõrgharidusseaduses, on väga selgelt öeldud, et kõrghariduse esimesel ja teisel astmel, see on bakalaureuse‑ ja magistriõppes, peab õppuritel olema võimalik õppida eesti keeles. Selle Tartu Ülikool ka tagab. Kui seal on inglise keeles õpetav professor, siis tema tõenäoliselt ei õpeta nendel erialadel, kus on kohustus õpetada eesti keeles. Professoritel on õpetamiskohustus nii või naa väga väike. Professorid tegelevad valdavalt teadustööga ja teadustööd tehakse tänapäeva akadeemilises maailmas dominantselt inglise keeles, see on tänapäeva teaduses nii-öelda lingua franca, see keel, milles teadust tegelikult tehakse. Aga õppetöö bakalaureuse‑ ja magistriastmes peab seaduse kohaselt [toimuma] eesti keeles. Eesti noored saavad kõrgharidust eesti keeles.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma hoiatan ette, et ma ei ole võib-olla poliitiliselt täiesti korrektne, kui ma nüüd hakkan seda küsimust koalitsioonipartnerile esitama. Aga ma olen piisavalt kaua poliitikas olnud ja piisavalt vana, selleks et endale sel juhul lubada väike libastumine. Enne valimisi jättis Eesti 200 mulle väga jõulise mulje, kaasa arvatud teemadel, mis puudutasid riigirahandust, mis puudutasid kärpeid. Margus Tsahkna räägib siiamaani räigetest kärbetest. Peale valimisi oli mul väga hea meel, et teist sai haridusminister. Ma uskusin, et haridusvaldkond saab jõulise ja tugeva juhi, kes suudab tõesti asjad korda teha ja [süsteemi] reformida. Aga see pilt on natuke murenenud. Eriti nüüd, kui ma vaatan, et järgmine nädal tuleb streik. Õpetajad streigivad ja mina aru ei saa, miks nad streigivad. 2024. aastal hakatakse streikima 2027. aasta [kohta antud] lubaduste pärast või nende vastu – sellest mina aru ei saa. Nii pikka perspektiivi ma elus tavaliselt ei sea. Aga mind veel rohkem üllatab see, et teie olete oma sõnavõttudes olnud [õpetajate streigi suhtes] väga toetav ja rääkinud, et kui teie oleks õpetaja, teie ka streigiks. Ja kui on vaja kusagilt raha leida, siis selle asemel, et teha neid kärpeid ja teha neid reforme, heidate küsiva ja etteheitva pilgu peaministri poole, et kus on raha. Minu küsimus ongi see, et mis on nüüd juhtunud. Kas tõepoolest on see klassikaline [lugu], et plaanid lagunesid, kui nad puutusid kokku tegelikkusega, või on ikkagi mingi pikem plaan, et saab teha koolivõrku korda, haridusministeerium saab ennast kuidagi koomale tõmmata? Teil on Eesti ministeeriumidest vaat et kõige suurem eelarve, seal peaks olema kokkuhoiukohti, selleks et õpetajate palka tõsta.

Teie aeg!

Nii et mina ootan selles suhtes teie poolt jõulist sõnavõttu, kas või nüüd.

Aitäh! Haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, tunnistan väga selgelt, et ma saan väga hästi aru, miks õpetajad streigivad. Ma päriselt saan aru ja kui ma oleksin õpetaja, siis ma ka tõenäoliselt streigiksin. Aga seal on üks suur aga: mille nimel ma streigiksin. Tõenäoliselt mitte selle alampalga pärast, sellepärast et alampalk sellel aastal tõuseb. Alampalk on see palk, mille riik garanteerib kõikidele õpetajatele üle Eesti. Meil on ka ühtne haridusstandard, me nõuame kõikidelt õpetajatelt ühesugust kvalifikatsiooni, ühesugust tööd ja ühesugust tulemust, järelikult peab riik oma nõudmistele lisama selle, et kõigile oleks sel puhul tagatud see miinimum. Mille [pärast] mina streigiksin, oleks see, millised on õpetajate töötingimused. Siin on küsimus selles, et kellega pidada seda dialoogi õpetajate töötingimuste üle. Jah, täna on avalikkuses tunne, et haridusminister otsustab õpetajate koormuse, õpetajate palga, õpetajate töötundide arvu. Reaalne olukord on see, et seda otsustavad koolipidajad. Haridusminister otsustab seda 50 riigikooli puhul, aga ülejäänud peaaegu 500 kooli puhul on selle otsustamise juures kohalikud omavalitsused. Eestis on – ma ei tea, kas kahjuks – kujunenud õigusruumis välja segadus selle koha pealt, kes vastutab õpetaja töötingimuste ja palganumbri eest. Vastutus on hajutatud. Vastutab nii riik ehk Vabariigi Valitsus, kes haridusministri ettepanekul kinnitab õpetajate alampalgamäära ja teeb otsuse õpetajate alampalgamäära kohta, kui ka kohalik omavalitsus, kes on tegelikult õpetaja tööandja ja kes määrab selle koormuse. Kui vastutavad kõik, siis tulemuseks on see, et ei vastuta mitte keegi. Õpetajad on jäänud päris palju üksi selles olukorras, kus tööpinge on aasta-aastalt suurenenud, sest kohustusi on juurde pandud. Tegelikult on töötingimused muutunud oluliselt keerulisemaks. Kuidas seda pundart lahti harutada? Mismoodi me jõuaksime olukorda, kus oleks selge, kes tegelikult vastutab õpetajate töötingimuste ja palganumbri eest? Kelle töötaja tegelikult õpetaja on? Teiselt poolt, kust tuleb raha? See on ka väga klassikaline küsimus, kust tuleb raha. Haridusministeerium on sellel aastal, 2024. aastal, oma eelarvest kärpinud 16 miljonit eurot. Sellest mingi osa läks juba etteantud lubaduste katteks, millel enne tegelikult katet ei olnud, näiteks rakenduskõrgkoolides õdede õppe [rahastamiseks], mis oli ka võetud valitsuste otsustega eelnevalt kohustuseks, aga tegelikult ei olnud sellel katet. 16 miljonit on haridusministeeriumi tööjõu ja majandustegevuse kogu aastaeelarve ehk me oleme sellel aastal kärpinud haridusministeeriumis kogu [nende tegevuste eelarve] jagu raha. Kaheksa miljonit sellest on läinud õpetajate palkadesse, ülejäänu on läinud riigieelarve positsiooni parandamisse ja mingi osa sellest eelarvekärpest on läinud juba varem võetud kohustuste katteks, millel ei olnud tegelikult enne riigieelarves katet.

Aitäh! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.