Ohuhinnangute ja kaitseplaneerimise kooskõla

Nii. Tänane viies küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Alar Laneman ja teema on ohuhinnangute ja kaitseplaneerimise kooskõla. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma registreerisin selle küsimuse enne riigikaitsekomisjoni väljasõiduistungit, kus me eile kohtusime teiega ja ministeeriumi inimestega ja kus õnnestus ka seda olulist teemat arutada. Selle eest ma olen tänulik, sest arutelu oli asjalik. Seda näitas ka see, et see istung ei tahtnud kuidagi lõppeda. Aga kuna teema on oluline ja ta on viimastel päevadel kerkinud uuesti meediasse mitme nurga alt, siis ma arvan, et on hea, kui me saame seda olulist küsimust ka siin arutada. Lugupeetud peaminister pidas võimalikuks oma intervjuus The Timesile, mida eile ka ERR kajastas, [öelda,] et on võimalik, et NATO idatiiba testib Vene föderatsioon kolme aasta perspektiivis. Kaitseväe juhataja on maininud ühe‑ või kaheaastast ajavahemikku. Delfi tsiteerib täna USA mõttekoja Sõjauuringute Instituudi [arvamust], et Vene föderatsiooni president on tugevdanud Kremli jõupingutusi informatsiooniliste tingimuste loomiseks tulevasteks eskalatsioonideks Balti riikide vastu, mis on osa katsetest NATO‑t nõrgestada. Need on kõik üsna ühesuunalised olulised infokillud. Vaatame kaitseplaneerimist. Seda on ju võimalik näha kui võimete arendamise võidujooksu kaitsja ja võimaliku ründaja vahel. Pikaajalises perspektiivis on see majanduslike ja sõjaliste võimete kasvatamine ja lühiajalises perspektiivis on see juba vahetute grupeeringute ülesehitamine näiteks piirialadel. Me nägime seda kahjuks väga selgelt kaks aastat tagasi, vahetult enne kallaletungi Ukrainale. Me teame, et kui kaitseplaneerimine on edukas, siis kallaletungi ei pruugigi tulla. Nüüd minu küsimus: kas oleks, arvestades teema olulisust, võimalik, et te kirjeldate, kas meie kaitsevalmidus ja meie sõjalised võimed on piisavad mainitud kahe‑ või kolmeaastases perspektiivis, et kallaletungi ära hoida või seda edukalt tõrjuda?

Alar Laneman, teie aeg!

Aitäh, hea Alar! Tänan selle küsimuse eest! Head Riigikogu liikmed! Kindlasti on see väga oluline teema, mida täna siin infotunnis saab käsitleda. Alustan natukene üldisemalt ja lähen siis üle üksikule. Kõigepealt Venemaa ohust ja ka peaministri antud intervjuust. Esiteks, ei ole kuidagi uudis, et Venemaa oli, on ja jääb ohuks NATO‑le tervikuna. See pandi kirja Madridi tippkohtumisel. Madridi tippkohtumisel deklareeriti, et Venemaa on vahetu oht. Sellele järgnes NATO regionaalplaanide ümbertegemine. Nende regionaalplaanide uued versioonid said kinnitatud Vilniuses. See on see strateegiline vaade ja sellest strateegilisest vaatest me ei ole kõrvale kaldunud. Venemaa oli, on ja jääb ohuks. Meil ei ole ka põhjust panna pead liiva alla ja öelda, et ei, Venemaa ei ole oht. Venemaa on oht. See, kuidas me seda ohtu adresseerime, sõltub sellest, milline on konkreetne ohuhinnang ja millises ajaperspektiivis see on. Selle ohuhinnanguga lühikeses perspektiivis on olukord selline, kus Venemaa on seotud Ukraina sõjaga ja tema sõjaline võimekus meie piiri taga, Peipsi järve taga ei ole väga suur. Samas me teame, et Venemaa on suurendamas oma võimekust Leningradi oblastis. Me peame sellele reageerima. Nii peaministri sõnad kui ka minu erinevates intervjuudes [öeldud] sõnad on seda ka adresseerinud. Kas see tähendab, et Eestis on ohtlik elada? Ei, Eestis on ohutu. Eestisse on ohutu ka investeerida. Lubage, ma kinnitan veel kord üle ka kõikidele, kes meid väljaspool seda saali jälgivad, et Eestis on ohutu ja Eestisse on ohutu investeerida. Kõik ettevõtjad, kes soovivad kapitali kaasata, on teretulnud seda tegema. Paljuski on see seotud sellega, et me oleme enda kaitsevõimet kasvatanud ja meie liitlased on oma kaitsevõimet kasvatanud. Nüüd, ohuplaanide ja tegevuste koosmõju. On selge, et me vaatame kogu aeg ja püsivalt oma tegevusplaane üle. Me planeerime teatavasti, nagu sa ise väga hästi tead, kaitsetegevuse operatiivkavas seda, millised meie võimed peavad olema. Sellest tulenevalt oleme viimastel aastatel erakorraliselt suurendanud suurtükivõimet, me oleme soetanud endale täppiskauglaskevõime, me oleme soetanud endale meremiinid, meile on kohe jõudmas kohale laevatõrjeraketid, meil on sõlmitud leping õhutõrjekompleksi [hankimiseks]. Veel väga palju teisi võimearendusi on töös. Nii et jah, me vaatame seda püsivalt ja jooksvalt üle. Just nendel nädalatel on käimas Kaitseministeeriumi arengukava ehk nelja-aastase plaani ülevaatamine, et olla võimalikult hästi valmis kõikvõimalikeks ohtudeks, mis Eestis võivad [tekkida].

Aitäh! Alar Laneman, täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, aitäh selle vastuse eest! Antud teemaga on otseselt seotud ka järgmine küsimus. Küsimus on julgeoleku laiast mõistest ja eri valdkondade seosest. Kui lühidalt öelda, siis mitte kõik reservväelased ei ole vabad murest, mis saab nende omastest, nende perest sel ajal, kui nemad riiki kaitsevad. Kas meie elanikkond on kaitstud, kas on olemas varjevõimalused? See on üsna lai teema. Aga see on otseselt seotud kaitsevõimega, konkreetselt kaitsetahtega. Mind ajendas küsima Päästeameti juhi intervjuu, kus, ma ütleksin, ei olnud kõige õnnestunumalt väljendatud, et me ei hakka midagi tegema. Kas oleks võimalik julgeoleku laia mõiste raames tekitada kuidagi sünergiat, või ma ei tea, koputada südametunnistusele või leida mingeid ühiseid võimalusi, et siiski seda reservväelaste muret vähendada? Siis nad ei peaks oma koduste pärast mures olema.

Aitäh! Kindlasti on elanikkonnakaitse laiemalt ja riigikaitse laiem käsitlus midagi, mida me kõik peame adresseerima. See algab meist igaühest: kas meil on olemas esmaabivahendid, kas meil on [kaetud] esmane toiduvajadus, kas meil on olemas puhas vesi, patareiraadio – on väga palju elemente, millest Päästeamet on väga pikalt rääkinud. Mul on hea meel selle üle, et Siseministeeriumis on töös – see ei ole küll minu otsene vastutusala, aga ma tean seda – elanikkonnakaitse kava, et tuua see Vabariigi Valitsusse arutamiseks. Mäletan ka eelarvekõnelustest – võin täpsete numbritega eksida –, et nelja-aastase RES‑i vaates me oleme planeerimas elanikkonnakaitse rahastuseks vist umbes 80 miljonit. Seal on väga palju erinevaid alajaotusi. Kindlasti on see teema valitsuses kõrgendatud tähelepanu all. Täiesti nõus, et lisaks sõjalisele riigikaitsele me peame olema valmis oma elanikkonda kaitsma, kuigi elanikkonnakaitse alla kuulub otseselt ka sõjaline riigikaitse, ilma selleta ei olegi võimalik elanikkonda kaitsta. Me peame andma kindluse, et iga tegevus sõjalises riigikaitses toetab tsiviilühiskonda ja samamoodi ka vastupidi. Näiteks, kui me räägime tsiviilühiskonna panusest kriisi, sõltumata sellest, milline see kriis on, siis peavad olema valmis haiglad, peavad olema valmis omavalitsused, kui me räägime evakuatsioonist. On väga palju samme astutud. Mul on väga hea meel, et toimuvad ka kõrgemad elanikkonnakaitsekursused sarnaselt kõrgemate riigikaitsekursustega, kus nii omavalitsused kui ka ettevõtjad, ka näiteks ajakirjanikud, osalevad ja saavad väga hea ülevaate, mida teha selleks, et elanikkond oleks paremini kaitstud. Ma usun, see töö, mis on Siseministeeriumis ette võetud elanikkonnakaitse vaatest, on väga õige ja kohane. Meie saame toetada Kaitseministeeriumi vaatest. Me käime ja anname oma teadmistega panuse ka kõrgematel elanikkonnakaitsekursustel. Ma julgen küll väita, et iga Eesti pere, kes otseselt või vähem otseselt on seotud riigikaitsega, teab, et riigi tegevus elanike kaitsmisel on suunatud sellele, et sõda esiteks Eestisse mitte kunagi ei tuleks, ning teiseks, ükskõik milline on see kriis – elanikkonnakaitse vaates me räägime erinevatest kriisidest –, riik on selleks valmis. Loomulikult see on, nagu ma ütlesin, väga laiapõhjaline käsitlus. Ma usun, et pärast elanikkonnakaitse kava arutamist Vabariigi Valitsuses on kindlasti kohane ka Riigikogu komisjonides see kava üle käia.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea minister! Küllap te mõistate Eesti inimeste segadust ja muret nende sõnumite vastuolulisuse ja kakofoonia pärast. Lahkuv Kaitseväe juhataja räägib meile sellest, kuidas Venemaa tegelikult ei karda NATO‑t ja võib meid rünnata, pakub mingi ajaraami. Peaminister räägib sama asja. Soome avalikus debatis räägitakse, et lähima viie aasta jooksul on oodata Venemaa rünnakut. Rootsi kaitseminister räägib, et selleks tuleb valmis olla kohe. Samas ütlete teie, et ohtu ei ole ja me ei peaks muretsema. Üks Eesti asutus, kes nende ohuhinnangutega tegeleb, ütles üsna hiljuti, et lähima kuue kuu jooksul meile ohtu ei ole. See on väga kakofooniline. Ma saan aru, et kellelgi pole kristallkuuli, aga millelegi peavad need analüüsid ja väljaütlemised ju tuginema. Avalikkus ootab mingisugust sõnumit või sõnumi selgust. Kui Ukraina sõja alguses räägiti meile, et üks kuu sõjategevust Ukrainas ostab Eestile ajapikendust ühe aasta võrra, siis ega ma ei saanud aru, millel see väide põhines. Vist lootusel, et Venemaa kurnab ennast ära ja jookseb verest tühjaks. Aga täna, kolm aastat hiljem, on tegelikult vastupidi. Idablokk, kuhu ei kuulu ainult Venemaa, vaid ka tema liitlased Hiina, Iraan ja Põhja-Korea, on läinud üle sõjamajandusele, iga päev toodavad nad juurde [relvastust] ja suurendavad oma sõjalist võimekust. Samal ajal lääne pool, meie pool, ehk see, kes [seisab] Ukraina taga, ei ole läinud üle sõjamajandusele, ei tooda oluliselt rohkem praegu sõjamoona ega relvi, ja tegelikult iga päevaga nõrgeneb, sest ta kulutab ära oma varusid. Mina tahaksingi aru saada, kuidas selle dünaamikaga, et Venemaa kogu aeg tugevneb ja lääs ei tugevne, klapib meie plaan, et me oleme oma relvad ära andnud, aga me saame võib-olla kolme või viie aasta pärast [uued] asemele. Hange ei ole veel relv. Kuidas see klapib? Kas te tõesti usute, et Venemaa, mis praeguses dünaamikas tugevneb, annab meile need kolm või viis või ei tea mitu aastat, millest me räägime, kusjuures ta teab, et meie selle ajaraamiga arvestame?

Aitäh! Kõigepealt natukene sõnumitest ja siis reaalsetest kaitseinvesteeringutest. Need sõnumid tuginevad ikkagi just nimelt erinevatele analüüsidele. Esiteks, te mainisite Venemaad. Tõepoolest, ka avalikest allikatest on näha, et Venemaa on mürsutootmist suurendanud. Mürsutootmise suurenemise mahust rääkides: võtame Venemaa mürskude arvu enne täiemahulise rünnaku alustamist Ukrainas ja praegu. Tol hetkel oli Venemaal teadaolevalt 16–17 miljonit mürsku. Nende tootmisvõimekus on 3–4 miljonit mürsku aastas. Lihtne arvutus näitab, et vähemalt mürskude vaates jõuab Venemaa samasse seisu kolme-nelja aastaga, kui neil ei ole Ukrainas kadusid. Ehk Ukraina sõja lõpust kolm-neli aastat on see aeg, kui Venemaa oma mürskude laoseisuga on sealmaal, kus ta oli enne Ukrainasse tungimist. Nüüd teised valdkonnad. Tankitööstus ei ole [Venemaal] kindlasti nii võimekas. Tanke nad kaotavad rohkem, kui nad suudavad toota. Aga neil on ladudes või põldudel seisvaid tanke, mida nad saavad reanimeerida. Sellest tulenevad ka need sõnumid, et kolm-neli aastat on see aeg, mille jooksul Venemaa on võimeline jõudma sellesse staadiumisse, kus ta oli enne Ukraina sõda. Nüüd omakorda, vaatame seda kuut kuud. See tuleneb otseselt ikkagi meie eelhoiatuse eri faasidest, ehk me vaatame eelhoiatuse puhul täpsemalt kuut kuud ja veel lühemat perioodi. Selles mõttes ei ole kakofooniat, need on eri analüüsidel baseeruvad sõnumid. Nüüd meie enda soetused. Võin teile kinnitada, et Eestis on praegu rohkem [varustust], kui me oleme Ukrainasse ära andnud. Eestis on 24 liikursuurtükki K9. Meil on rohkem moona ja meil on rohkem muid relvasüsteeme, kui me oleme Ukrainasse juba ära andnud. Vaatame neid lepinguid, mis me oleme teinud nii tankitõrjesüsteemide kui ka laskemoona kohta. Jah, ma ei ole rahul Euroopa tootmis[võimekusega], loomulikult ei ole, ma arvan, et me kumbki ei ole rahul. Aga kui ma vaatan, et näiteks eelmise aasta lõpul oli Eesti 280‑miljoniline 155‑millimeetriste hange sel hetkel Euroopa suurim, siis [võin öelda, et] meie oleme oma töö ära teinud. Meie ülesanne on nüüd survestada meie liitlasi, et ka nemad uut raha turule tooksid. Iseenesest on tootmisvõimekus Euroopas kasvanud ja kui ma räägin ka tootjatega, siis [tean, et] see võimekus kasvab veel.

Teie aeg!

Aga see ei ole selline, nagu ta peab olema. Ma olen sellega sada protsenti päri.

Aitäh! Lõpetame viienda küsimuse käsitlemise. Tänase kuuenda küsimuse arutelu me ei ava, sest Lauri Laats andis teada, et ta ei jõua infotundi kohale.