Eestikeelsele haridusele üleminek

Nii, head kolleegid, me läheme kolmanda küsimuse juurde. See küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on eestikeelsele haridusele üleminek. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Lähenemas on 1. september 2024, mil teatavasti üle Eesti algab niinimetatud üleminek eestikeelsele haridusele kõikides koolides, kus haridus ei ole veel täismahus eestikeelne olnud. Nüüd on mõned poliitikud ja ajakirjanikud järsku avastanud, et selle reformiga seotud probleemid ja kitsaskohad, millest Keskerakond on rääkinud alates vastava seaduseelnõu arutamisest ja ka pärast selle vastuvõtmist siin Riigikogu saalis 2022. aasta detsembris, ei olegi väljamõeldis või katse üleminekut saboteerida. Tuletan meelde, et tollal tegi Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu kohta üle 50 parandusettepaneku, mis kõik olid sisulised. Haridusvaldkonna eksperdid olid need üle vaadanud. Nende eesmärk oli viia eelnõu reaalse eluga kooskõlla, et üleminekuga saaks sujuvamalt alustada. Koalitsioonisaadikud hääletasid kõik need ettepanekud Riigikogus tuimalt maha ja nüüd järsku avastatakse, et näe, ongi tekkinud need probleemid, millest tookord räägiti ja mida vältida üritati. Selle asemel, et tunnistada, et meil oli algusest peale õigus, kui me rääkisime, et läbimõtlemata, kiiruga ja põlve peal [ettevalmistatud] reform tekitab rohkelt probleeme, üritatakse nüüd leida süüdlasi, kes selle eest vastutavad. Ja mida me näeme? Ühes Eesti päevalehes ilmub juhtkiri, mille järgi on kõikides tekkivates probleemides süüdi Keskerakond. Teie olete varsti juba aasta aega üleminekuteemaga tegelenud ja ennast asjadega kurssi viinud. Kas teie arvates on üleminekul tekkivates probleemides süüdi tõesti Keskerakond, nagu ühe ajalehe juhtkiri väidab, või pigem ikkagi need, kes omal ajal surusid seaduseelnõu kiirustades läbi, kes ei tahtnud võimalikest probleemidest midagi kuulda ja hääletasid siin saalis maha kõik muudatusettepanekud, mis oleks võinud neid probleeme ennetada ja olematuks teha?

Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Teie, härra Belobrovtsev, olete olnud Tallinna aselinnapea, te vastutasite hariduspoliitika ellurakendamise eest. Teie aselinnapeaks oleku ajal kehtisid õpetajate kohta täpselt samad keelenõuded, mis kehtivad nüüd ja mis kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. augustit 2024. Õpetajate keelenõudeid muudetud ei ole. Needsamad keelenõuded on kehtinud aastast 2011, ka kogu selle aja, kui teie olite hariduse [eest vastutav] abilinnapea. Võib-olla ei ole viisakas küsimusele vastata küsimusega, aga tõesti on küsimus, mis on takistanud siis õpetajatel aastast 2011 keelenõudeid täita. Õpetajad, kes õpetavad eesti keeles, [peavad valdama eesti keelt] tasemel C1, ja õpetajatel, kes õpetavad vene keeles, peab eesti keele oskus olema tasemel B2. Neid nõudeid ei ole muudetud. Ainuke muudatus, mis on seaduses tehtud – see tehti juba enam kui aasta tagasi –, on see, et keelenõuded on nüüd kvalifikatsiooninõuete osa, mis tähendab, et enam ei ole võimalik rakendada igasuguseid muid viise, kuidas õpetajate keelenõuetest mööda vingerdada. Te ütlete, et reform tuleb reaalse eluga kooskõlla viia. Reform on olnud reaalse eluga kooskõlas, aga nendel omavalitsustel, kus need koolid on, on lihtsalt olnud puudu soov päriselt seadusele vastavalt õpetajaid ametisse nimetada. Selle tõttu ongi tekkinud see probleem, mis meil on.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Jah, kui küsimus oli mulle, siis ma sellele ka vastan. Esiteks, see on vale, et need nõuded ei ole muutunud. Nüüd on C1 nõue täiesti olemas, kui sul taset C1 ei ole, siis sa eesti keeles koolis lapsi õpetada ei saa. Nii mõnigi õpetaja kaotab oma töö just sellepärast, mitte sellepärast, et tal eelnevalt ei ole olnud taset B2. Lisaks on minu küsimus see, et kui te selles olukorras, mis on tekkinud, arvate, et see reform, mis oli detsembris 2022 siin saalis hääletusel, oli siis, nagu te ütlesite, reaaleluga kooskõlas, kas siis kõik oli täiesti tehtav ja kõik need muudatusettepanekud, mida ka Keskerakonna fraktsioon pakkus, olid, kuidas ma ütlen, lihtsalt katse venitada või juhtida tähelepanu sellest küsimusest kõrvale. Või ikkagi see eelnõu, mis siia tuli, sisaldas midagi, mille tõttu me nüüd näeme tekkimas koolides probleeme, eriti võttes arvesse, et niigi ei ole meie koolides piisavalt õpetajaid ja nüüd läheb olukord veelgi keerulisemaks?

Aitäh! C1 nõue on õpetajal, kes õpetab eesti keeles, alati olnud, see on olnud aastast 2011. Seda nõuet ei ole mitte keegi muutnud. Ehk ei saa öelda, et kaks aastat tagasi järsku muudeti keelenõuet. See nõue on alati olemas olnud. Muutunud on see, et vajadus eesti keeles õpetavate õpetajate järele märkimisväärselt kasvab, sest 1. septembrist on vaja esimestes ja neljandates klassides õpetada vaid eesti keeles. [Õpetajal] on olnud kaks aastat – kaks aastat! – aega, et viia oma keeleoskuse tase B2 pealt C1 peale. See on täiesti piisav aeg selleks, et viia keeleoskus B2 pealt C1‑tasemele. Selleks on riik ka keelekursuseid pakkunud. Riik on omalt poolt selle panuse andnud, et õpetajatel oleks võimalik osaleda koolitustel, eesti keele koolitustel. Me oleme selleks eraldanud kokkuleppel töötukassaga ka töötukassa koolitusraha. Töötukassa koolitustel käib väga palju õpetajaid, kes teevad ära C1‑taseme eksami, nagu me näeme. Ehk riigi konkreetne sõnum on, et enam ei ole keelenõuete täitmist kuhugi edasi lükata. See sõnum on viinud selleni, et õpetajad käivad [koolitustel], õpivad [eesti keelt] ja sooritavad ka C1‑tasemel keeleeksameid. Senimaani oli see sõnum, et jah, keelenõuded on olemas, aga neid täitma ei pea. Kahjuks on seda sõnumit tihti [kasutanud] just need koolipidajad, kelle juures need õpetajad on töötanud. See sõnum on kahju toonud nii Eesti haridussüsteemile, nendele õpilastele, kes nende õpetajate [käe all] õpivad, kui ka nendele õpetajatele endile. Kui meil on vaja süüdlasi otsida, siis me peaksime poliitikutena kõik endale otsa vaatama, sest me oleme kogu aeg õpetajatele, lastele ja lastevanematele andnud valesid signaale. Seadus on alati kehtinud, aga me ei ole kunagi ise seaduse kehtimist tegelikult nõudnud ega ole seda seadust rakendanud. See on olnud probleem. Nüüd me oleme astunud selle sammu, et me võtame vastutuse ja enam ei lase seadust rikkuda. Lastel on õigus saada kvaliteetset haridust, saada selline haridus, mis võimaldab neil pärast põhikooli lõpetamist edasi õppida, ja me peame selle [tagama]. See on meie kohustus. Seda kohustust, ma loodan, me nüüd täidame. Meil ei ole ju vaidlust, ma loodan, et meil ei ole vaidlust ka Keskerakonna ja Tallinna linnaga selle üle, kas reformi eesmärk on õige. Meil on vaidlus, ma olen aru saanud, selle üle, milliste sammudega ja kuidas me selle eesmärgini jõuame. See on vaidluse koht. Tõenäoliselt me jäämegi vaidlema. Aga ärme vaidle selle üle, kas lapsel on õigus saada võrdväärselt [teistega] head haridust, sõltumata sellest, milline on tema kodune keel. Selle üle, ma arvan, me enam vaidlust ei pea. Aga sellega, et need sammud, mis on vajalikud selle eesmärgini jõudmiseks, on tulnud liiga vara ja liiga järsku, et ei olnud aega ette valmistada, ma ei ole nõus, sest mingis mõttes on üleminekuperiood kestnud 30 aastat, mingis osas on üleminekuperiood kestnud aastast 2011.

Teie aeg!

Millal see ükskord siis lõpeb, see üleminekuperiood, ja millal me hakkame päriselt üleminekuga tegelema?

Aitäh! Üks lisaküsimus, Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ei saa öelda, et Keskerakond üldse ei vaidle selle üle. Aga eestikeelsele haridusele üleminekust koolides ja lasteaedades on juba palju räägitud. Probleemid on teada ja paljudel juhtudel häid lahendusi pole. Kuid tuleb tõdeda, et huvikoolides ja spordikoolides on olukord veel keerulisem. Paljud treenerid ja huvikoolide õpetajad ei valda eesti keelt B2‑ või C1-tasemel ning paljud neist on juba pensionieas. Värsket verd aga juurde ei tule. Näiteks mõlemas Narva spordikoolis on 17 treenerit pensionieas, mis on kolmandik treenerite koguarvust. Viimasel kolmel aastal on lisandunud kõigest neli noortreenerit. Kas valitsus plaanib eestikeelsele haridusele üle viia ka huvikoolid? See võib tuua kaasa olukorra, kus huviharidusasutused jäävad üldse õpetajatest ilma.

Aitäh küsimuse eest! Huviharidusel on oluline osa selles, et lapsel oleks võimalikult suures mahus eesti keele kasutamise võimalusi. Kool, kus õppetöö on eesti keeles või kus toimub üleminek eestikeelsele õppele, peaks tegevuskavas siiski näitama ka seda, kuidas luuakse eesti keele kasutamise keskkonda, selleks et laps saaks eesti keelt, mida ta tunnis omandab, ka rakendada. Huviharidus pakub lapsele kindlasti võimalust eesti keele kasutamist praktiseerida. Kuigi see seaduses kuskil kirjas ei ole, on meil väga range soovitus, et koolid mõtleksid laiemalt, [mitte] ainult nii, et õppetunnis 45 minuti jooksul toimub õpe eesti keeles, vaid et ka huviharidus oleks lapsel eesti keeles ja ta saaks eesti keelt kasutada. Ma rangete seadusepügalate [kehtestamise] asemel koputaksin pigem siin nende omavalitsuste südametunnistusele, kelle [territooriumil elab] päris palju vene kodukeelega lapsi. Meie kõigi ülesanne on see, et nendel lastel tekiks mitte ainult võimalus nii-öelda teoreetiliselt teha tunnis kuiva trenni eesti keeles, vaid reaalselt eesti keelt ka rakendada. Tuleks leida võimalusi, kuidas nad saaks eesti keelt kasutada, olgu selleks õpilasvahetuse projektid või huvihariduse eestikeelseks tegemine nii suures ulatuses kui võimalik. See on see, mis aitab nendel lastel omandada eesti keelt, mida neil on vaja ka selleks, et nad saaksid heal tasemel akadeemilise hariduse.

Aitäh! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me jõuame neljanda küsimuseni, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma lihtsalt soovin täpsustada, milline ikkagi see infotunni protseduur on. Kas Riigikogu liikmed esitavad küsimusi valitsuse liikmetele või vastupidi? Haridusminister esitas näiteks oma vastuses hoopiski küsimuse minu kolleegile Vadim Belobrovtsevile. Teine vastus lõppes ka küsimusega. Kuidas saab Riigikogu liige nendele küsimustele vastata, kui meil on limiteeritud see arv, kui palju me saame sõna võtta? Kas me siis ei saagi nii-öelda vastulauset [esitada]?

Aitäh, hea kolleeg!

Kuidas see protseduur infotunnis ikkagi on?

Jah, ma sain aru. Ma usun, et te nõustute minuga, et infotunni mõte on ju ka debatt ja kindlasti koosneb debatt vastustest ja küsimustest. Mina kuulsin väga selgelt ka Kristina Kallase vastust ja samal ajal sain nautida Vadim Belobrovtsevi selgitust ja vastust. See oligi debati osa. Lisaks esitas Vadim Belobrovtsev selle kahe minuti jooksul veel täiendavalt oma küsimuse. Kindlasti on see hea näide lugupidava debatikultuuri kohta, kui küsitakse ja vastatakse ja üritatakse leida lahendusi. Ma arvan, et me päris sellist reeglit ei saa kehtestada, et valitsuse liige ei saa küsimusega pöörduda Riigikogu liikme poole, juhul kui tal tekib mingisuguse täpsustuse või selgituse saamise vajadus. See käib infotunni loomuliku poliitilise debatiga kaasas ja on kogu aeg käinud.