Valitsuse otsused

Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, selle esitab Riigikogu liige Riina Solman ja teema on valitsuse otsused. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Esmaspäevaselt koalitsiooninõukoja kohtumiselt me ootasime uudist, et valitsus jõuaks kokkuleppele õpetajate streigi ärajätmises, aga seda ei tulnud. Selle asemel tulite sealt välja sadadele tuhandetele eestlastele tuska tegeva teatega, et valitsus saadab automaksu eelnõu Riigikogusse. Mis mind üllatas, oli nii teie kui ka teie koalitsioonipartnerite sõnum, et eelnõu tuleb Riigikokku nii, et valitsuses pole selles tegelikult üksmeelt. Kahtlemata on see samm paremuse poole, mitte muidugi automaks, vaid idee, et te ei käsitle Riigikogu enam valitsuse kummitemplina, vaid lubate oma [erakonna] saadikutel reaalselt ise otsuseid teha. Julgustan seda trendi jätkama. Sellest tõukub ka minu küsimus. Sarnaselt automaksuga pole koalitsioonis üksmeelt Venemaa ja Valgevene kodanikelt [valimis]õiguse äravõtmise küsimuses. Juba mitu kuud on see eelnõu valitsuse riiulil seismas. Samas me teame, et selle teemaga on väga kiire, sest aasta enne valimisi enam vastavaid seadusi ei muudeta. Miks te ei käitu selle eelnõuga samamoodi nagu automaksu eelnõuga, miks te ei saada seda Riigikokku, et me saaksime siin ühiselt selle julgeolekuküsimusega tegeleda ja selle üle arutleda?

Aitäh! Mitu erinevat teemat. Kõigepealt, automaksus me jõudsime kokkuleppele ja saadame selle [eelnõu] Riigikogule arutamiseks. Me ei ole kunagi pidanud Riigikogu kummitempliks, siin on alati väga sisulised arutelud. Ma väga loodan, et siin ei tehta obstruktsiooni, vaid seda [eelnõu] saab tõesti menetleda sisuliselt ja arutleda nende murekohtade üle, mis seal kindlasti on, kuivõrd tegemist on täiesti uue lahendusega. Mis puudutab teie küsimust Vene kodanike valimisõiguse kohta, siis justiitsministril oli ettepanek see valimisõigus peatada, nii nagu see on peatatud vangidel. [Ettepaneku kohaselt] ei saaks senikaua, kuni käib agressorriigi algatatud täiemahuline sõda Ukrainas, need kodanikud siin [valimistel] hääletada. Selle lahenduse vastu on olnud väga häälekalt president ja ka õiguskantsler, kes on öelnud, et sellist lahendust president kindlasti ei kuuluta [seadusena] välja ja nad lähevad Riigikohtusse, sest see [lahendus] ei ole põhiseaduspärane. Mis oli koalitsiooni eesmärk? Koalitsiooni eesmärk oli leida võimalus peatada see valimisõigus ilma põhiseadust muutmata, just seetõttu, et see oleks nii-öelda kiire lahendus, mis jõuaks jõustuda enne seda, kui 2025. aastal tulevad kohalike omavalitsuste valimised. Nii president kui ka õiguskantsler ütlevad, et seda ei ole võimalik teha ilma põhiseadust muutmata. Mis meie järgmine samm on? See, et justiitsminister, Justiitsministeerium teeb uue analüüsi ja [pakub] uue variandi, kuidas saaks seda teha põhiseadust muutes. Võib-olla on siin Riigikogus sellele tõepoolest ülekaalukas toetus. Põhiseadust me saame teatavasti muuta kas väga suure häälteenamusega või kahe järjestikuse koosseisu [otsusega]. Nii et see on see, millega justiitsminister praegu tegeleb, ta püüab seda lahendust leida.

Aitäh! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Eilne päev tõi ootamatu teate Kaitseväe juhataja peatse ametist lahkumise kohta. Kindral Martin Herem on olnud riigikaitsele väärikas ja tugev juht, kelle sõjalisi nõuandeid pole ametis olev valitsus kahjuks täies mahus kuulda võtnud. Kindrali soovitud tankipataljoni loomise plaani ei ole valitsus arvestanud, välja arendamata on jäänud täiendavad jälgimisvõimekused ja droonitõrjevõimekus. Samal päeval, kui kindral Herem teatas ametist lahkumisest, ilmus teie intervjuu The Timesis, kus te peaministrina väitsite, et Venemaa võib ohustada NATO piire juba kolme aasta pärast. Nagu viimasel ajal on tavaks olnud, tekitas teie sõnum pahameeletormi ka Reformierakonna sees. Minu küsimus puudutab teie hoiatuse ja kindral Heremi soovitu koosmõju. Kas valitsus kavatseb praeguses julgeolekuolukorras kuulata kaitsevalla ekspertide soovitusi võimekuste arendamisel, et Eesti oleks kindlamini kaitstud, või jätkate nende soovituste täitmist valikuliselt?

Aitäh! Meil on valitsuses kasutada maksumaksja rahakott. Maksumaksja rahakott ei ole paraku [põhjatu], vaid on sõltuv sellest, kui palju makse laekub, kui palju neid kogutakse. Sellest sõltub, milliseid kulutusi saab teha. Me oleme Kaitseväe juhi ettepanekuid ju kogu aeg arvestanud. Mõtleme selle peale, et teadaolevalt tegi eelmine Kaitseväe juht Riho Terras korduvalt ettepanekuid, et kaitsekulutused peaksid olema üle 2%, aga neid tolleaegne kaitseminister Urmas Reinsalu arvesse ei võtnud. Meie oleme tõstnud kaitsekulutused üle 3%, need on nüüd 3,2%. Muidugi on igasuguseid võimearendusi veel vaja, selle jaoks me peame pingutama. Aga meil on riigis vajadusi väga palju. Õpetajad küsivad kõrgemat palka, ka päästjad ja politseinikud, samuti on meil sotsiaalvallas murekohad. Kaitseväe juht on teinud ettepanekuid ja me oleme neid järjest täitnud. Mõelge kas või selle peale, et me oleme tekitanud õhukaitsevõimekuse, meil on liitlastega kokkulepped NATO kaitseplaanide kohta ja me kogu aeg selle kõige nimel tegutseme. Ka Kaitseväe juhataja oma intervjuus ütles, et Eesti on tunduvalt paremini kaitstud tänu ka selle valitsuse ja eelmiste valitsuste tehtud otsustele. Neid me ka koos teiega tegime. Loomulikult tuleb seda tööd kogu aeg edasi teha. Mis puudutab minu intervjuud The Timesile, siis see on täpselt seesama jutt, mida me oleme kogu aeg rääkinud, et kui Venemaa võidab Ukrainas, siis ta kindlasti võtab edasi nii-öelda suurema ampsu ja proovib järgmist sammu. Me oleme seda ajaloos näinud. Kui te mõtlete Krimmi annekteerimisele, mõtlete Donbassile, mõtlete Gruusiale, siis näete, et iga kord, kui lääne reaktsioon on olnud nõrk, teeb [Venemaa] järgmise sammu, sest ta arvab, et ta seda suudab. Ta arvab ka, et ta suudab näiteks Ukraina vallutada. See The Timesi intervjuu oli väga suures osas suunatud just meie liitlastele. Ma tõin seal ka näite, et Netflixis on praegu hea dokumentaalsari teise maailmasõja kohta, kust tuleb selgelt välja, et kui näiteks belglased arvavad, et mis iganes sõda neid ei puuduta, siis tegelikult on meil kõigil vaja teha rohkem, eriti arvestades seda olukorda, kus me oleme ka valimiste mõttes, kui me mõtleme kogu maailmapildile. Minu [mõte] on olnud eelkõige see, et kui agressioon tasub ära, siis me hakkame selliseid koldeid nägema ka mujal maailmas, mitte ainult Euroopas.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Põhimõtteliselt oleme me aastaid kuulnud Reformierakonna esindajate suust, et ei iial enam üksi ja et me oleme NATO. Aga nüüd tuleb välja, et Venemaa NATO‑t ei karda. Venemaa ei karda Ameerika Ühendriike kui maailma võimsaimat sõjalist jõudu kogu tema tuumapotentsiaaliga, ja mõtleks, võidab äkitselt Ukraina sõja ja siis tuleb kohe meile kallale, nagu te olete meid hirmutanud. Kas te loogikavigu ei näe kõige selle juures? Mina küll näen. Aga ma ei tahtnud seda küsida. Ma tahan küsida valitsuse otsuste kohta, nagu ka [teema] on formuleeritud. Me näeme, kuidas järjest lähevad ettevõtted pankrotti. Maapiirkondades on see eriti valus, kui kuskil mingi saeveski või mingisugune muu, kohapeal kümnetele inimestele tööd andev ettevõte pankrotti läheb või tegevuse lõpetab. See tähendab seda, et seal jääb järele tühi maa, nendel inimestel seal kohapeal ei ole lihtsalt võimalik leida endale uut töökohta, normaalset äraelamist võimaldavat töökohta. See tähendab, et nad peavad kuskil mujal selle töökoha leidma, võib-olla koguni Eestist lahkuma. Sellega kombineerub teie valitsuse kava kehtestada automaks, mis omakorda paneb lisakoormuse nendele inimestele, kes peavad oma kodukohast hakkama kuskile kaugemale tööle sõitma. Te olete ära [kaotanud] ka tasuta bussiühenduse. Nii et te panete maapiirkondades [elavad] inimesed sõna otseses mõttes väljapääsmatusse olukorda. Minu küsimus teile ongi: mida te neile inimestele pakute? Kas nii nagu omal ajal [soovitas] Jüri Mõis, et kõik koligu ära Tallinna, sest mujal ei ole ju elul mitte mingit mõtet ega perspektiivi? Missugune on teie lahendus nendele inimestele …

Teie aeg!

… kes teie maksupoliitika ja muude majanduspoliitiliste otsuste tõttu kaotavad oma töökoha?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Kõigepealt sellest, et ei iial enam üksi. See on olnud põhimõte, millest Eesti on alates Lennart Merist [lähtunud], ja see on olnud väga õige. Kui me vaatame, mis toimub Ukrainas, siis näeme, et meil ei ole siin sõda just sellepärast, et me oleme NATO‑s ja me ei ole üksi, meie taga on meie liitlased. Jah, Venemaa kardab NATO‑t ja sellepärast ta ei ründa NATO‑t ega võta seda suurt ampsu. Aga see sõltub kõik sellest, kui tugevad me ise oleme. Kõiki agressoreid – ajaloost te teate ise väga palju näiteid – provotseerib nõrkus. Kui ta arvab, et ta suudab vallutada mingi maa sellepärast, et ta on tugevam, siis ta võtab selle teekonna ette. Ka president Zelenskõi üks sõnumeid meile oli see, et näidake, kui tugevad te olete, näidake, kuidas te olete valmistunud, siis Venemaa ei tee seda valet kalkulatsiooni, et oh, ma suudan, ja siis ta ei võta seda sammu ette. Seda on vaja just selleks, et me oleksime kaitstud ja see sõda siia ei tuleks. Mis puudutab puidutööstust, siis see on tõepoolest üks selline valdkond, mis on saanud praegu väga palju pihta. Mispärast? Sellepärast, et nad olid Venemaa ja Valgevenega seotud väga palju rohkem, kui me oleksime oodanud ja arvanud. See ressurss, puiduressurss, mis tuli Venemaalt ja Valgevenest, oli odavam, aga sellele enam ligipääsu ei ole, mis tähendab, et need ettevõtted ongi väga suurtes raskustes. Ma olen teiega nõus, et on väga keeruline momentaanselt tekitada seal uusi töökohti. Aga me töötame selle nimel, et meile siia tuleks uusi investoreid ja majanduses toimuks ka struktuurimuutus. Me ei oleks enam odava tööjõu maa ja me ei tahagi seda olla. Me ei ole ka odavate ressursside maa. Järele jäävad ainult targad töökohad ja innovatsioon, tehnoloogiad, millele me peame keskenduma. Aga ma olen teiega nõus ka selles, et investeeringud peaksid [jagunema] üle Eesti ühtlaselt. Seetõttu oleme valitsuses kokku leppinud, et näiteks igasugused eurotoetused lähevad esmajoones regioonidesse, et neid vahesid vähendada. Järgmisel nädalal me vaatame üle ka selle, et see raha konkreetselt jõuaks just nendesse sektoritesse, mis praeguse majanduskriisi ajal kõige rohkem pihta saavad. Lõpetuseks lihtsalt seda, et me ei saa nõuda tasuta asju ja samal ajal nõuda seda, et maksud ei tõuseks. Need kaks asja ei käi lihtsalt kokku. Kui tahetakse, et kõik asjad oleks tasuta, siis ma ütlen veel kord: valitsusel, riigil ei ole mitte mingisugust muud raha …

Teie aeg!

… kui see, mille maksumaksja talle annab. See on see probleem.

Aitäh! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.