Arupärimine ühtse eesti kooli kohta (nr 13)

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Rene Koka, Siim Pohlaku, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo ja Mart Helme 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine ühtse eesti kooli kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid, peaminister ja kõik, kes seda istungit ekraani kaudu jälgivad! Oleme andnud sisse arupärimise. See on sisse antud juba maikuus, aga see teema ei ole tänasel päeval sugugi mitte vähem tähtsaks muutunud. Arupärimise sisu puudutab ühtset eesti kooli. Me teame, et me oleme vastu võtnud kõik seadused ja oleme üle minemas täielikult eestikeelsele haridusele. See on asi, mida riik oleks pidanud loomulikult ära tegema juba ammu‑ammu aega tagasi. Selle kohta võib muidugi öelda, et parem hilja kui mitte kunagi. Aga nagu me näeme, me oleme selle protsessi käigus komistamas väga suurte probleemide otsa. Me ei taha öelda, et selliseid suuri asju tehes me ei kohtagi suuri probleeme või meil ei tule ette teatud kitsaskohti, aga on üks väga oluline teema, millest ei saa ega tohi mööda vaadata. See on eestikeelse hariduse, eestikeelse kooli ja, ütleme, ka tipptasemel eestikeelse hariduse jätkumise teema. Me oleme neid küsimusi esitanud tegelikult juba ka varem, siis, kui arutelud eestikeelsele haridusele üleminekuks algasid, et kuidas seda ette kujutatakse. Nagu me teame, meil olid enne haridussüsteemis täiesti ametlikult nii eesti õppekeelega koolid kui ka vene õppekeelega koolid. Tavamõistes me oleksime pidanud seda võtma nii, nagu kõik inimesed sellest võib-olla aru said – ka meie poliitikutena oleksime pidanud seda niimoodi võtma –, et eestikeelsele haridusele lähevad üle vene õppekeelega koolid ja täiesti loogiline, et eestikeelsetel koolidel, eesti õppekeelega koolidel ei ole eestikeelsele õppele vaja üle minna. Aga protsessi käigus on elu teinud [korrektiive], praktika on tõe kriteerium, ja juba praegu me näeme, kuidas tegelikkuses see tähendab hoopis midagi muud. Ehk selle ühtse eesti kooli sildi all me sõna otseses mõttes – mitte küll igal pool – tegelikult venestame eestikeelseid, seniseid eesti õppekeelega koole. On ju loogiline, et inimesed tahavad täita seadust, tahavad käia eluga kaasas ja loomulikult venekeelsed pered, kust on pärit vene emakeelega lapsed, mõtlevad, et kui juba, siis juba, ja panevad oma lapsed juba aegsasti senistesse eesti õppekeelega koolidesse. Ja noh, juba praegu on päris suured probleemid. Kõik haridusteadlased ütlevad ja ka õpetajad ütlevad, et senine koolikeskkond, senine õppekeskkond saab jätkuda, ka õpetajate ning õpilaste jaoks, kui neid võõrpäritolu lapsi oleks vaid mõni protsent, siis oleks tulemuseks assimilatsioon ja need vähesed teiskeelsed lapsed saaksid eesti keele selgeks tõepoolest sellisel kujul, nagu eestikeelsele haridusele ülemineku tegelik eesmärk on. Aga juba praegu me näeme, et senistes eesti õppekeelega koolides on väga suured probleemid. See, et seal võõrkeelseid lapsi on palju, toob omakorda probleeme õpetajatele. Siit me jõuame edasi õpetajate järelkasvu teemani, mis on meil ka siin kogu aeg õhus olnud, õpetajad ei pea sellele lisakoormusele vastu, neil ei ole metoodikat, neil ei ole vastavat ettevalmistust. Ja kes või mis seetõttu kannatab? Kannatab meie eestikeelne haridus ja meie eesti laste haridus. Ja seoses sellega, arupärimise tekst on kõigil olemas …

Teie aeg!

… ja küsimused on ka siin olemas. Ma loodan, et peaminister vastab neile küsimustele ja kindlasti ka kohapeal tekkivatele lisaküsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele ühtse eesti kooli kohta. Alustuseks, te oma kõnes ütlesite, et ammu-ammu aega tagasi oleks pidanud tegema. Te ise olite ka valitsuses. Miks te ei teinud? Ootaks vähemalt väikest tunnustust, et me oleme teinud õiged otsused, aga selge see. Lähme küsimuste juurde. "Kas Eesti Vabariik on rahvusriik ja peab selleks ka jääma?" Jah, Eesti Vabariik on rahvusriik ja peab selleks ka jääma. Põhiseaduse järgi on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Selliseks riigiks jääb Eesti ka tulevikus. Teine küsimus: kas põhiseaduses sätestatud imperatiiv, et Eesti riigi eesmärk on säilitada eesti keelt, rahvust ja kultuuri, ei kehti? Kehtib põhiseaduses kirjutatu, et Eesti riigikeel on eesti keel ja igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Kolmas küsimus: "Teie valitsuse haridus- ja kultuuriminister Kristina Kallas väljendas Postimehes suurt muret, et kõik eesti lapsed ei saagi koolis vene keelt selgeks. Miks peaksid kõik eesti lapsed vene keelt oskama? Vene keel ei ole kohustuslik õppeaine." Haridus- ja Teadusministeerium on ajakohastanud põhikooli riiklikku õppekava, mille raames laienes juba 2023. aasta sügisest B‑võõrkeelte valik koolides, eesmärgiga just vähendada vene keele domineerimist. Sügisel rakendunud muudatus on veerandi võrra kahandanud vene keele õppijate ning kordades suurendanud hispaania ja soome keele õppijate arvu. Neljas küsimus: "Kas teie valitsus kavatseb kehtestada kohustusliku vene keele õppe eesti koolides?" Ei kavatse. Viies küsimus: "Kas saate aru, et ühtse eesti kooli sildi all või ükskõik milliste argumentidega eesti laste venestamine on põhiseadusevastane ja kuritegelik tegevus?" Valitsuses ei ole kavatsust venestada eesti lapsi. Vastupidi, valitsusel on kavatsus lõpetada venekeelse hariduse rahastamine ja minna üle ühtsele eestikeelsele haridusele. Ühtsele haridusele üleminekul peab õppevormi valimisel arvestama lapse õppekeele oskust ja seda, et õpe oleks keeleliselt ja metoodiliselt talle kohandatud. Eesti emakeelega lapse suunamine klassi, kus eesti keeles õppimine on mõeldud eesti keelt mitteoskavatele lastele, ei ole seaduspärane. Kuues küsimus: kas te saate aru, et segakoolidega olete te hävitamas eesti rahvust ja loomas uut, ilma rahvus- ja kultuuriidentiteedita segarahvast, homo soveticus't, täpselt nagu Nõukogude okupatsiooni ajal? Juba küsimuses esitatud eeldus on vale. Vabariigi Valitsusel ei ole sellist soovi. Koalitsioonilepingus on punkt Eesti üldhariduse eestikeelsele õppele ülemineku kohta. See punkt toetub 12. detsembril 2022. aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusele [, mis sõnastas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse] § 21 lõike 1 järgmiselt: "Põhikooli ja gümnaasiumi õppekeel on eesti keel." Vabariigi President kuulutas selle seaduse välja 19. detsembril 2022. aastal otsusega number 227. Seega täidab praegune valitsus Riigikogu enamuse ja ühes sellega ka valijate poliitilist tahet. Põhiseadusest võib järeldada, et õpilasel on õigus eestikeelsele haridusele sõltumata tema emakeelest. Põhiseaduse § 37 sätestab. "Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust." Põhikooli riikliku õppekava § 3 lõige 7 ütleb lisaks: "Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ning kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele." Eelnevast tulenevalt ei ole mingil moel võimalik leida tõendust või isegi võimalikku mehhanismi, et eestikeelsele õppele üleminekuga venestatakse eesti lapsi. Seitsmes küsimus: "Kas teie ja koalitsioonierakondade eesmärk ongi eestlaste rahvusliku identiteedi hävitamine ja venestamine?" Ei ole. Kaheksas küsimus: "Miks ei taha te anda head eestikeelset haridust vene lastele nende enda lasteaedades ja koolides?" Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset haridust. Soovime pakkuda head eestikeelset haridust kõigile, sõltumata nende kodusest keelest või õppehoone ajaloost. Üheksas küsimus: "Genotsiidiks defineeritakse ka rahvale elutingimuste loomine, mis ei ole sobivad nende keele, kultuuri ja rahvuse säilimiseks. Kas tunnistate, et teie valitsus viib eesti koolide ja lasteaedade kaotamisega läbi genotsiidi eesti rahvuse suhtes?" Küsimuses esitatud eeldus on vale ja valitsusel ei ole kavatsust midagi sellist korraldada. Kümnes küsimus: "Mida te kavatsete teha, et eesti laste identiteet, rahvustunne ning haridus- ja kultuuriruum püsiks?" Vastus. Kindlasti kavatseme jätkata seniseid ennast juba hästi õigustanud praktikaid eesti kultuuri ja keele elujõu toetamisel. See ülesanne on nii Riigikogul, valitsusel, ametkondadel kui ka era- ja kolmandal sektoril. Lisaks, selleks ongi vaja eestikeelsele haridusele üle minna, et edaspidi kannaks rohkem inimesi ühist, põhiseadusega kaitstud väärtusruumi. Üheteistkümnes küsimus: kas te tõesti leiate ja mis põhjusel, et Kristina Kallas sobib Eesti Vabariigi haridus- ja kultuuriministriks – igaks juhuks täpsustan, et ta on haridus- ja teadusminister, kultuuriminister on täiesti eraldi, aga võib-olla see Riigikogu liikmeteni ei ole jõudnud –, olles deklareerinud, et Eesti riigi asi ei olegi seista eestlaste identiteedi eest; et etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta; et vene keeles kirjutavad kirjanikud Ivanovid on sama palju eesti kirjanikud kui Tammsaare; et eesti kultuur peab sisaldama ka vene sümboleid ja väärtusi ning eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel? Kristina Kallas on Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister, ta on teinud ministrina head tööd ja teeb seda edasi.

Aitäh, proua peaminister! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt kolleeg Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Mina olen pärit sellisest nii-öelda multikultuursest piirkonnast ja ma ise arvan, et ma kujutan päris hästi ette, mida praktikas see ühtne eesti kool tähendab. See tähendab seda, et kui eesti keeles õppivas koolis on mitte-eesti emakeelega õpilasi kusagil 10% ringis või vähem, siis võib see mudel ehk tööle hakata. Aga kui see osakaal on juba üle 20%, siis hoiduvad eri emakeelega õpilased omaette, räägivad oma emakeeles ja eestikeelse õppe kvaliteet kannatab. Kui aga neid on hoopis rohkem, ligi pool või rohkem, siis kannatab mitte ainult eestikeelsete laste õppe kvaliteet, vaid tekivad ka sellised pinged, kus kannatajaks on eestikeelsed õpilased. Küsin teie käest, kas see 10%-line osakaal on ühtse Eesti koolimudeli juures tagatav ja kui on, siis kuidas ta on tagatav.

Aitäh! Nii detailseid küsimusi te peate muidugi küsima haridus- ja teadusministrilt. Just täna rääkisime, et haridus- ja teadusminister tuleb valitsusse ja annab ülevaate sellest, kuidas selle üleminekuga läheb, mis on kitsaskohad, mis on murekohad. Ta tuleb sellega lähiajal valitsusse. Kindlasti tasub nii konkreetseid, nii detailseid küsimusi küsida otse temalt. Minul on selline üldine ülevaade. Kindlasti piirkonnad on väga erinevad ja küsimus ongi, et kas nende piirkondadega tuleb eraldi või teistmoodi tegeleda.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Haridusminister on jah tõesti head tööd teinud, kui streik on tulemas. See on suurepärane. Mis puutub sellesse, et te ei ole võimeline praegu mingile küsimusele konkreetselt vastama [ja ütlete,] et see on teise ministri haldusalas, siis ma mäletan, et kui mina olin ükskord infotunni ajal vastamas peaministri asetäitjana ja ütlesin, et ma ei valda teemat, siis küll reformierakondlased karjusid: "Te olete peaministri kohusetäitja – te peate valdama!" Te peate valdama. Te olete peaminister – te peate valdama! Aga mu küsimus on selline. Millal lõpetab valitsus agressorriigi keele kasutamise Eesti riigi ametlikel kodulehekülgedel ja Eesti riigis ametliku asjaajamiskeelena?

Aitäh! Eesti riigi ametlik asjaajamiskeel on eesti keel. (Mart Helme kohapealt: "Ei ole. Teie kodulehel ...")

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te enne ütlesite, et Eesti on rahvusriik. Kas teie arvates oleme rahvusriik, kui eesti emakeelega lapsed – mitte eestimaalased ega need isikud, kes on Eestimaale elama asunud, vaid eesti emakeelega lapsed – peavad käima vene koolis ja õppima vene keeles? Milline rahvusriik või millise rahvuse riik me oleme sellisel juhul?

Aitäh! Ühtsele eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk on see, et kõik Eesti inimesed oleksid ühtses inforuumis, valdaksid Eestis eesti keelt, et neid inimesi, kes eesti keelt kasutavad, oleks järjest rohkem, et meil ei oleks kahte erinevat süsteemi. Selle nimel me töötame. See on olnud suur probleem. Ma olen nõus, et seda oleks pidanud tegema juba ammu-ammu, aga parem hilja kui mitte kunagi. Sellega tuleb igal juhul edasi liikuda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Tore, et te tsiteerisite lõpuks ka mind. Te ütlesite, et Eesti Vabariik on rahvusriik ja selleks ka jääb. Ma tuletan meelde [teie lauset]: "Lugege mu huultelt!" No mida kõike võib teie huultelt lugeda! Ükskõik, mida te ütlete, siis ega see ei pruugi kunagi nii jääda. Aga kuidas kavatseb teie valitsus ikkagi reguleerida seda olukorda, mis Eesti Vabariigi haridusasutustes on juba tekkinud ja tekib aina rohkem, sest slaavi päritolu elanikkond suureneb meil iga päevaga? Kokku üle 100 000 inimese, kes on registreeritud. Kui palju neid siin registreerimata on, seda me ei teagi. Aga kui eesti koolides on ühel päeval klassides näiteks juba rohkem teiskeelseid lapsi, siis kuidas sellises olukorras ikkagi tagada kõrgetasemeline eestikeelne haridus eesti lastele?

Aitäh! See ei vasta tõele, et meil on üle 100 000 slaavikeelse inimese. See lihtsalt ei vasta tõele, need numbrid on teil ülepaisutatud. Igal juhul, mida ma näen koolides käies, on see, et väga kergesti minnakse nende õpilaste puhul, kes eesti keelt hästi ei valda, üle vene keelele, kuna õpetajad seda oskavad. Tegelikult ei tohiks seda teha. Igal pool peaks rääkima eesti keeles, olgu see huvikoolides, koolides, ka [mujal], igasugustes asutustes. Muud moodi ju tegelikult seda keelt ei õpi, ei õpi, kui sa saad mingi muu keelega hakkama.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma tulen kümnenda küsimuse juurde tagasi. Selles küsimuses uuriti muu hulgas, mida te kavatsete teha, et eesti laste identiteet ja rahvustunne püsiksid. Te vastasite lakooniliselt, et jätkame heade praktikatega. Äkki toote siis välja kolm kuni viis head praktikat, millega te kavatsete jätkata, et eesti laste identiteet ja rahvustunne püsiksid?

Aitäh! Seda tööd teevad õpetajad ju iga päev. Kui te võrdlete teiste haridussüsteemidega väljaspool Eestit – teil võib-olla seda võrdlusmomenti ei ole, minul on –, siis [näete], millist tööd tehakse eesti kultuuri ja keele säilimiseks. Meil on igasugused aktused, igasugused peod, kus just sellest identiteedist räägitakse. Pärimuste aus hoidmine, kadripäev, mardipäev – kõik sellised asjad. Ma ei hakka õppekavasid kuidagi ette lugema, aga see, mida tehakse koolides rahvustunde, laste identiteedi hoidmiseks – ma ei tea, võtke Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine näiteks –, sellist asja muudes riikides selliselt ju ei ole. Eesti ikkagi väga selgelt hoiab oma rahvust, keelt ja kultuuri au sees.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ütles, et ta tahab oma inimesi tagasi, ennekõike muidugi mobilisatsiooniealisi mehi nii rindele kui ka tööle. Te küll vastasite, et Eesti ei kavatse Ukrainat selles osas kuidagi aidata. Tegelikult kehtib seesama teema ka Ukraina naiste ja laste kohta, keda nad oma kodumaale tagasi tahavad. Küsimus seondub Ukraina laste õpetamisega. Kas me ei peaks neid õpetama ikkagi Ukraina õppekavade järgi ukraina keeles? Kui neil on aeg tagasi minna, siis nad integreeruksid hästi oma ühiskonda, oleksid väga hea ukraina keele oskusega ja [tunneksid] hästi ukraina kultuuri? Praegu käivad väga paljud Ukraina lapsed vene koolis. Vaat see on küll kohe kindlasti neile karuteene. Miks me ei kohusta neid sel juhul vähemasti ukraina koolis käima?

Aitäh! Just hetk tagasi te heitsite ette, et meil on venekeelne kool. Me tegeleme sellega, et meil oleks ühtne eestikeelne kool, et kõik inimesed, kes siin on, õpiksid ära eesti keele ja eesti keelt kasutaksid. Igal juhul, kui need inimesed, Ukraina lapsed lähevad tagasi, siis neil on lisaks oma emakeelele – emakeelt ju mitte keegi ei kaota – olemas eesti keel ja meil on olemas Ukrainas Eesti sõbrad, kes eesti keelt räägivad. Nii et igal juhul peavad nad siin olles eesti keele selgeks saama.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuidas on ühtses eestikeelses koolis tagatud laste õigused? Kas lastel on õigus vahetunnis rääkida oma emakeeles?

See on nüüd küll küsimus koolile, millised kooli reeglid on. Igas koolis on ju reeglid, kuidas vahetunnis käituda tuleb. Seda valitsuse tasandil reguleerima hakata oleks küll väga naljakas.

Head kolleegid, arupärimiste puhul saab arupärimisele vastajale esitada ühe küsimuse. Siim Pohlak, ma saan aru, et teil oli soov väljendada oma protesti. Palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Tõesti, peaminister vastas mulle selles mõttes ju toredalt, et ta rääkis sellest, mida Eesti õpetajad teevad. Tore, kui on rahvusmeelseid õpetajaid. Aga siin arupärimises on ikkagi küsitud poliitilisi samme: mida teie kavatsete teha, et eesti laste identiteet ja rahvustunne püsiksid? Hoolimata välismaal õppimisest, tundub, et lugupeetud peaministril jäi see tähelepanuta. Kas mul on kuidagi ikkagi võimalus saada vastus peaministri poliitiliste sammude kohta, kuidas ta kavatseb eesti laste identiteeti ja rahvustunnet kaitsta?

Aitäh! Proua peaminister kindlasti saab veel võimaluse siin oma seisukohti väljendada. Aga ma ei saa seda küsimust lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ka teil on muuseas võimalik läbirääkimiste käigus tulla siia kõnepulti oma seisukohti väljendama. Läheme küsimustega edasi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Tegelikult nendest vastustest jäi arusaamatuks, mis on teie isiklik seisukoht. Te mitu korda tõite välja, et teie jaoks on oluline, et Eestis oleks ühtne eestikeelne kool. See on arusaadav. Samas, mida see lõpuks tähendab? Kas seda, et eesti ja vene lapsed õpivad koos, et ongi selline ühtne eestikeelne kool? Või siis on eesti kool eestikeelsetele lastele ja eesti kool venekeelsetele lastele? Siis me ei saa tegelikult rääkida sellisest ühtsest koolist, sest meil on ikkagi eraldi kool eestikeelsetele lastele ja kool vene emakeelega lastele.

Meie soov on pakkuda eestikeelset haridust kõigile, sõltumata kodusest keelest või õppehoone ajaloost. Muidugi alguses, kui see üleminek alles käib, siis on nii, et meil on eestikeelsed koolid ja venekeelsed koolid, kus [üleminek toimub järk-järgult]. Kui meil on lasteaiad, mis on täiesti eestikeelsed, siis meil tulevad sealt välja lapsed, kes valdavad eesti keelt sellisel tasemel, et nad lähevad eestikeelsesse kooli, ja meil seda küsimust tegelikult enam ei teki. Igal juhul eesmärk on ju see, et kõik oleksid lõpuks ühtses inforuumis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kui me siin juba seda eestikeelsele haridusele ülemineku teemat puudutame, siis täna ilmus meedias artikkel selle kohta, et Tallinnas on umbes 450 õpetajat – nendest üks kolmandik on kooliõpetajad ja kaks kolmandikku lasteaiaõpetajad –, kes ei valda eesti keelt sellisel tasemel, et septembris koolides või lasteaedades jätkata. See on tegelikult väga suur number. Ma arvan, et sinna lisandub ka Ida-Virumaa oma sadade õpetajatega. Minu küsimus on selline. Esiteks, mis oleks teie soovitus nendele õpetajatele, kes on sunnitud septembrist koolidest ja lasteaedadest ära minema? Ja teine: mida need omavalitsused, nagu Tallinn või Ida-Virumaa omavalitsused, peavad selles olukorras tegema? Kust nad võtavad õpetajad asemele?

Aitäh! No te olete olnud pikalt Tallinna Linnavalitsusega seotud. Kas ei ole piinlik, et tegelikult üldse on võimalik, et Eestis on õpetajad, kes eesti keelt ei räägi? Minu meelest on väga kahetsusväärne, et teatud omavalitsused on eestikeelsele haridusele ülemineku vastu võidelnud. Nüüd, ma ei oska öelda või vastata, kas see teie väide vastab tõele või ei vasta. Just sellel põhjusel, et haridus‑ ja teadusminister pidi selle teemaga tulema valitsusse ja pakkuma ka lahendused, kui seal need probleemid on, [ja rääkima,] kuidas meil selle üleminekuga hetkel läheb. Seetõttu on mul teile ettepanek küsida konkreetselt haridus‑ ja teadusministri käest, kes seda teemat valdab, temalt otse, mitte minu vahendusel, või siis küsida hiljem, kui me oleme seda teemat valitsuskabinetis juba arutanud.

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua peaminister! [Küsin] tulenevalt eelmisest küsimusest ja vastusest. Noh, nagu teada, õpetajate streik on tulemas. Ja tegelikult see, millele kolleeg Belobrovtsev viitas, sõltumata sellest, kus ta varem töötanud on – me teame, et õpetajate põud on Eestis niigi –, süvendab õpetajate põuda ju veelgi. Kas te siiski saate mõne sõnaga rääkida, milline on valitsuse tegevusplaan, et õpetajate põuda leevendada? Te ise ka mainisite ja küsija küsis Tallinna ja Ida-Virumaa kohta. Me peame kiiresti ju selle probleemiga tegelema. Mis tegevusplaan valitsusel selle [lahendamiseks] on?

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma numbreid ei hakka praegu siin peast loopima, sest neid konkreetseid materjale mul kaasas ei ole. Küll aga võin öelda seda, et me oleme oluliselt suurendanud õpetaja[koolituse] õppekohtade arvu või õpetaja[koolituse] tellimust. Meil on lähtetoetused alustavatele õpetajatele, et see töö oleks nende jaoks atraktiivne. Neid samme on terve rida, mida me teeme selle jaoks, et õpetajaid tuleks juurde, ka eri piirkondadesse. Aga kuna tõesti see ei olnud selle arupärimise teema, siis ma iga kord kõiki neid materjale kaasa ei võta. Kui ma hakkan puusalt tulistama, siis saan teilt kohe süüdistuse, et valetan, nii et ma parem ei vasta. Küsige parem konkreetselt ja saate konkreetsed vastused.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kogu aeg me räägime sellest, et kohalik omavalitsus peab täitma seaduseid ja tagama vajaliku õpetajate arvu. Aga mida me teeme 1. septembril, kui me saame aru, et neid ei ole? Kes hakkab õpetama meie lapsi, kes tegeleb nendega? See on tõsine probleem ja mitte selle tõttu, et kohalikud omavalitsused ei taha sellega tegelda, vaid seetõttu, et õpetajaid lihtsalt on puudu Eestis.

Aitäh! Mis puudutab Ida-Virumaad, siis seal on küll see palk üle 3100 euro tegelikult, just selleks, et õpetajad oleksid seal olemas. Ma tean, et õpetajaid on sinna ka üsna palju minemas, selleks et eestikeelne haridus saaks teoks. Aga jällegi, konkreetseid numbreid, konkreetseid lahendusi saab küsida haridus- ja teadusministri käest. Nagu ma ütlesin, meil on plaanis seda valitsuskabinetis arutada ja siis saab [selgeks] see terviklik pilt, kus mis probleemid on, millised on probleemide lahendused ja kuidas me sellega edasi läheme.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ühtne Eesti kool ikkagi [tähendab] seda, et ta ongi ühtne ja et me kõik saame ühtemoodi sellest aru. Aga minu küsimus on: kas me selles ühtses Eesti koolis peaksime õpetama eesti keeles või õpetama teistele eesti keelt? Kummale rõhk pannakse: kas Eesti koolis õpetatakse eesti keeles või me õpetame neile eesti keelt?

Aitäh! Eesti koolis õpetatakse eesti keeles. Koolis õpetatakse eesti keeles – see on eesmärk. Kõik ained, mis olema peavad, on eesti keeles.

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Need vastused olid üleolevad ja need vastused olid ebapiisavad. Veeretada siin, et küll haridus- ja teadusminister tuleb, küsige tema käest – no ei ole kohane. Arupärimine oli esitatud teile. Teil oli arupärimisele valmistudes võimalus tellida kõikvõimalikke materjale. Teie olete ju peaminister ja terve riigiaparaat on teie käsutuses. Millegipärast te ei teinud seda. Tulete ja vastate siin mingi paari lausega ja üleolevalt ja küsijaid veel kuidagi halvustavalt. No see on teie stiil muidugi, sinna ei saa midagi parata – küürakat parandab ilmselt haud. Aga ma tahaksin selle teema juures rääkida ikkagi väga tõsiselt sellest, et teie valitsus tegelikult hävitab eestikeelset haridust. Ja teema on palju laiem kui ainult keel. Teemasse puutub ka see niinimetatud koolivõrgu korrastamine: see, mida me näeme toimumas väikeste maakoolidega, see, mida me näeme toimumas maakondades, kus koolivõrku tõmmatakse järjest ja järjest koomale. Ja see loomulikult puudutab ka seda niinimetatud kaasavat haridust, kus õpetajatele on pandud sõna otseses mõttes üle jõu käiv koorem. Kui eesti koolis õpetatakse eesti keeles ja seal klassis on, ma ei oska öelda, sõltuvalt paigast, sõltuvalt oludest, arvestatav osa eesti keelt mittevaldavaid õpilasi, ja kui selles klassikomplektis on mitmeid õpiraskustega lapsi, keda tuleb õpetajal omakorda pidevalt järele aidata, siis, ütleme ausalt, see on eestikeelse hariduse, eesti kooli hävitamise kava. Mis on üldse eesti rahvas? Eesti rahvas on sündinud tänu eestikeelsele haridusele. Tänu sellele, et maamehed omal ajal – vaatame sedasama Tammsaaret, ta ju kirjeldab seda eesti rahva sündi 19. sajandil filigraanselt – võtsid ja tõid oma metsast palgid, oma regedega. Sulased raiusid tare üles ja selles tares hakati andma kooliharidust. Nüüd on euroopaliku ülenormeerimise, ülereguleerimise tulemusel jõutud sinnamaale, et mitte midagi ei tohi enam ise teha. Mitte midagi ei tohi ise teha! Riik ütleb, mida peab tegema, aga riik ütleb valesti. Riik ütleb valesti ja hävitab sellega eesti rahva hariduse, eesti keele ja lõppkokkuvõttes meie riikliku iseolemise selgroo ja vundamendi. Vaat see on see, millega te paraku tegelete. Ja kui te sellest aru ei saa, siis on kaks võimalust: te kas absoluutselt ei kvalifitseeru sellesse ametisse, milles te olete, või teete seda pahatahtlikult ja kuritahtlikult. Miks? Ma ei tea. Võib ju rääkida siin vandenõuteooriatest, sellest, et kurjad globalistid tahavad rahvusriike hävitada. Võib-olla see ei olegi vandenõuteooria? Võib-olla te teetegi nende globalistide näpunäidete järgi, arvates ise, et teete kõige paremat? Ma ei oska öelda. Aga igatahes see, mida te praegu teete eesti kooli ja eestikeelse haridusega, on kuritegelik. Ma tulen tagasi oma küsimuse juurde. Sel ajal, kui te tahate eestikeelset kooli muuta mingisuguseks hullumajaks, lokkab meil ümberringi agressorriigi keel. Vene keel lokkab ümberringi. Ja riik ehk valitsus teie juhtimisel ei tee selles suhtes absoluutselt mitte midagi. Kui ma küsin, millal lõpetab Eesti Vabariik venekeelsete kodulehekülgede, sealhulgas kõikide ministeeriumide kodulehekülgede – Kaitseministeerium on vist ainus, kellel ei ole venekeelset kodulehekülge – üleval hoidmise … Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… siis selle peale nagu ei reageeritagi. No see pole probleem. Ei ole probleem, ei ole probleem. Mina ütlen, et kui peaks tekkima selline olukord, et meile esitatakse ühel hetkel ultimaatum, et vene keel peabki olema siin teine riigikeel, siis te olete sellega ilmselt täiesti nõus, sest te olete ju ettevalmistused selleks teinud. Kõik on meil ju praktiliselt paralleelselt venekeelne. Teie juhitud valitsus ei astu sammugi. Teie juhitud valitsus ei tee mitte midagi, et ära võtta agressorriigi kodanikelt valimisõigus, mis moonutab poliitilist olukorda Eestis selgelt agressorriigi kasuks. Te ei tee mitte midagi, et võtta agressorriigi kodanikelt relva omamise, kandmise ja kasutamise õigus. Mitte midagi ei tee! Ainult propagandat selle kohta, kuidas Riigikogus on üks jõud, kes on vastu emakeelsele, eestikeelsele haridusele üleminekule. Ei, me ei ole eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Me oleme selle vastu, et seda tehakse eestikeelset haridust hävitades. Te loote ju praegu kaose olukorda. Loen kuskilt, et 2000 õpetajat, kes ei kvalifitseeru eesti keeles õpetama, lastakse lahti. Teil ei ole ju neile õpetajatele asendust anda eesti keelt oskavate õpetajate näol. See kaasav haridus ja niinimetatud eestikeelsele haridusele üleminek on ju tegelikult ka üks põhjus, miks meid ootab ees õpetajate streik. Õpetajad lihtsalt ei jaksa rohkem, aga teid see ei huvita. Teid see lihtsalt ei huvita! Te olete ülimalt selline tundeline inimene, keda teiste inimeste mured jätavad täiesti külmaks. Mida me selle arupärimisega saavutame praegu? Teate, me oleme saavutanud selle, et me oleme tõestanud, et Eesti riigis parlament, Riigikogu, on muutunud absoluutselt irrelevantseks organiks, kus kõned, debatid, arvamusavaldused on lihtsalt tuulde visatud sõnad ja mitte midagi enamat. Ja teie käite ju ka siin vastamas kõikidele nendele arupärimistele üleoleva, ülbe, mõnitava tooniga, sest te saate seda endale lubada. Ja midagi ei juhtu. Mis sellest, et 72% ütleb, et Kaja Kallas peaks tagasi astuma. Aga keda see huvitab? Kaja Kallast see ei huvita. Koalitsiooni see ei huvita. Koalitsiooni selja taga seisvaid ametnikke see ei huvita. Koalitsiooni ja ametnike selja taga seisvat süvariiki see ei huvita. "Te võite ju mulle esitada kõikvõimalikke küsimusi, sellest ei muutu mitte midagi – mina olen siin ja mina teen nii, nagu mina tahan!" See, kallis Kaja Kallas, viib Eesti riigi katastroofini. Aga ega te sellest ka aru ei saa. Te lihtsalt keeldute aru saamast …

Teie aeg!

… et see viib Eesti riigi katastroofini. See viib Eesti riigi kui rahvusriigi selgroo murdumiseni ja juba täiesti käegakatsutavas ettenähtavas tulevikus. Te võite võltsida valimistulemusi, te võite EKRE üldse elimineerida siit saalist …

Teie aeg, Mart Helme!

… aga katastroofi vältida teil ei õnnestu.

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Üleminek eestikeelsele õppele ei oleks ju kõneväärt, kui meil oleks juba eestikeelne õpe. Võib-olla see sõna "üleminek", mis protsessi kirjeldusena on kasutusel ainult seetõttu, et on üleminekuaeg, et tingimused selle protsessi käigus aastate jooksul muutuvad ja see vältab mõne aasta, mitte ei toimu korraga, on see, mis on tekitanud segadust või küsimärke. Ka siin saalis praegu. Kui me näeme selles protsessis, üleminekul mingeid probleeme, peatume ja küsime, kas saaks kuidagi teisiti, siis tegelikult ju ei saa, sest Eestis peab olema eestikeelne haridus, eestikeelne õpe. Jutud sellest, et võiks olla eraldi ukrainakeelne kool, võib-olla jääda eraldi venekeelne kool, ei ole viisipärased meie riigis. Me näeme, et sellisel juhul me ehitaksime siia sisse teisi riike, vabariike, autokraatiaid. Ja no nii väiksesse ühiskonda teisi ühiskondi ehitada ei ole võimalik. Kui meil on olnud mingid puudused minevikus, mille tõttu me ei ole saanud ühe ropsuga oma poolvenekeelsest minevikust lahti, siis tuleb seda nüüd teha. Nüüd tuleb see juur lahti tõmmata. Ja selleks on õnneks otsused langetatud. Eelmine valitsuskoalitsioon oli suuteline seda poliitiliselt tegema. Kui kõneldakse sellest, et üleminekuprotsessis lämmatatakse eesti kool, eestikeelne haridus, siis ma võin igale sellisele ilmingule ja tõestusele alla kirjutada – seal on probleeme. Probleeme on lasteaedades ja koolides. Ja tõepoolest on olukordi, mis käivad õpetajatele üle jõu või kahjustavad õpilaste identiteeti. Kui neid veel suuremaks mõelda ja öelda, et me ei saa hakkama, siis tuleb jubeduse judin peale ja tõepoolest võib öelda, et lausa riikluse alustalad on ohus. Kui te mõtlete, miks see üleminek on praegu ette võetud või miks eesti keel on üldhariduses ja kutsehariduses ainsaks keeleks kuulutatud, miks me sinnapoole liigume, siis seda on tehtud just selleks, et muu emakeelega lapsed ei murraks ummisjalu sisse eestikeelsesse kooli, niimoodi, et seal kaob üleüldse vastupanuvõime. Kui te numbreid vaatate, siis näete, et tegelikult hääletatakse jalgadega. Just sellepärast, et venekeelses koolis ei ole õpetajaid piisavalt peale tulnud. Me ei ole venekeelsetesse koolidesse 30 aastat aineõpetajaid ette valmistanud ja tase langeb. Sealt ei saa ühiskonnas olulist eestikeelset haridust ega eesti keele oskustki kätte ja selle tõttu on vene või muu kodukeelega perede vanemad hakanud oma lapsi panema massiivselt [eesti] lasteaedadesse ja koolidesse, ja see on toimunud enne juba. See oleks sumbuurne organiseerimata protsess, kui me ei oleks seda eestikeelsele haridusele üleminekut alustanud korralduslikult organiseeritult. See oleks olnud palju ohtlikum. Mis võib väärata eestikeelsele õppele üleminekut? Vaadake, õpetajad on selle protsessi üks oluline lüli perede ja laste kõrval, võib öelda, et protsessi õnnestumisel isegi kõige olulisem lüli. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Otsus üleminek kiiresti ära teha tugines teadmisele, et õpetajate töötingimuste [parandamine] ja palgatõus on ette võetud katkematu teena, et me [tõstame palga] niisuguse tasemeni, millest on väga pikalt räägitud, mis oleks ühe kõrgharidusega, magistrikraadiga spetsialisti jaoks konkurentsivõimeline, ja et õpetajaamet oleks usaldus- ja ihaldusväärne, et meil oleks õpetajate järelkasvu. Valitsus on viinud ühiskonna stressi äärele ja põhjustanud õpetajate streigi. Põhjustajaks on just valitsus, sellepärast et õpetajad on püüdnud seda korduvalt ära hoida, on teinud korduvalt kompromissettepanekuid. Tänagi ei võtnud valitsus neid [kuulda], ettepanekut, et ärme siis sellel aastal palganumbrit kavandatust rohkem tõsta, vaid räägime järgmiste aastate palgatõusust. Ka seda ettepanekut valitsus arvesse ei võtnud. See tähendab, et streik tuleb. Streigi signaal on, et õpetajaamet ei ole ihaldusväärne, ka noorte jaoks, õpetaja palk ei ole ihaldusväärne, karjäärimudelit ei ole. Sa võid eluaeg olla ühe ja sama palga peal, ükskõik mis su staaž või kvalifikatsioon on. See on signaal, mis hoiab noori sellest ametist eemal. Me panime eestikeelsele õppele üleminekul väga suure lootuse karjääripöörajatele. Karjääripöörajate huvi tekkis just seetõttu, et eelmisel aastal oli suur palgatõus ja eelmine valitsus andis õpetajaametile perspektiivi. See kustutati selle valitsuse ajal. Ja vaat see praegu, et õpetajaid ei tule peale, asendamaks ka neid õpetajaid, kes kvalifikatsiooni kaotamise või selle puudumise tõttu peavad koolist lahkuma, sest nad ei suuda eesti keeles õpetada, on risk, see on oht. Ja selle on praegu esile kutsunud valitsus oma vastutustundetu poliitikaga või, isegi võib öelda, pisut naeruväärse käpardlikkusega. Käpardlikkusega ka selles mõttes, et kõik kolm osapoolt räägivad streigi eelõhtul erinevat asja. Kuigi käegakatsutav lahendus on olemas, ei võeta seda lahendust vastu. See on käpardlikkus. Ja vaat see võib tegelikult takistada üleminekut eesti õppekeelele ja see oleks juba riigi alustugede kahjustamine. Nii et leppige oma õpetajatega kokku, lugupeetud valitsus, ja me saame kõigega hakkama, ka eestikeelsele õppele üleminekuga.

Aitäh! Rohkem kõnesoove meil ei ole. Helle-Moonika Helme, kas te soovite esitada küsimuse istungi läbiviimise protseduuri reeglite kohta? Palun!

Aitäh sõna andmast! Ma tahaks istungi läbiviimise korra kohta teha ühe ettepaneku. Kui peaminister tuleb järgmisele [arupärimisele] ja kõikidele järgmistele [arupärimistele] vastama, siis äkki ta on nii lahke ja ei vurista neid küsimusi ja vastuseid niimoodi ette. See näitab, et ta ei võta neid tõsiselt, et ta suhtub küsimustesse põlgusega. Vastused on talle keegi teine ette kirjutanud ja siis ta lihtsalt loeb need ette, kiirustades ja ise nendesse süvenemata. Ta võiks niipalju lugupidamist ja austust üles näidata. Ühesõnaga, et ta esitaks nii küsimusi kui ka vastuseid nagu tavapäraselt, et ta oleks nagu päriselt ka kohal, kui ta seda teeb.

Aitäh! Te teate väga hästi, et istungi juhataja ei saa ette kirjutada seda, kuidas arupärimistele vastatakse. Nii kaua, kui püsitakse teemas, siis istungi juhataja ei sekku. Loomulikult, küsimused peavad saama vastuse, aga ma usun, et proua peaminister ka need vastused annab. Nii, rohkem kõnesoove meil ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.