Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu (106 SE) esimene lugemine

Head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Tänase päevakorra esimene punkt on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu 106 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Täna leiab lõpuks aset selle eelnõu, mis sai parlamendi menetlusse esitatud juba 10. mail eelmisel aastal, esimene lugemine. Jutt käib perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõust. Nüüd, kõige kokkuvõtlikumalt öeldes on eelnõu vajalik selleks, et lõpetada olukord, kus kodus või mujal väljaspool tervishoiuasutust sündinud lapsi ei saa registreerida, ilma et vanemad peaksid läbi tegema ebamõistlikult koormava menetluse. Tegu on õigusliku lüngaga, mis saaks käesoleva eelnõu vastuvõtmisega kõrvaldatud. Probleem on tõesti reaalne. Sellele on teravas toonis tähelepanu juhtinud teiste seas juba rohkem kui kaks aastat tagasi ka saade "Pealtnägija", kus toodi esile mitme perekonna lugu, kes on selle õigusliku lünga tõttu jäänud süsteemi hammasrataste vahele ja saanud koheldud viisil, mida ei saa mitte kuidagi pidada riigi vaatepunktist väärikaks, viisil, kuidas riik ei tohiks oma kodanikke kohelda. Probleem seisneb selles, et praegu kehtiva seaduse redaktsiooni tingimustes on paljudel kordadel leidnud kodus või teel haiglasse või mujal väljaspool haiglat ja ilma tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta lapse sünnitanud vanemad end olukorrast, kus ainus võimalus lapse sünni registreerimiseks on viia läbi DNA-ekspertiis emaduse tõendamiseks ja taotleda sellele tuginedes lapse sünni registreerimist kohtu kaudu. Seejuures ei ole seaduses üldse ette nähtud emaduse tuvastamise menetluse korda ning eelnevalt osutatud vajadus tõendada emadust DNA-testiga on lihtsalt kohtupraktikas kasutusele võetud võimalus. Juhtumeid, kus kohus on osutanud kõnealusele probleemile ja sellele seadusandlike muudatustega lahenduse leidmise vajadusele, on mitmeid. Näiteks on sellele selgesõnaliselt tähelepanu juhitud Tallinna Halduskohtu 2022. aasta 28. märtsi otsuses haldusasjas 3‑21‑2840. Ma tsiteerin kohtu öeldut. "Perekonnaseisuasutuste töö ühtlustamiseks ja hõlbustamiseks on eeldatavasti vajalik sünni registreerimise normide süstemaatiline ülevaatamine ja täiendamine. Sel põhjusel märgib kohus obiter dictum korras, et lapse sünni registreerimiseks vajalike dokumentide osas kehtestatud piirangud peavad eeskätt olema õigustatud argumendiga tagada esitatud andmete, sealhulgas põlvnemise tuvastamise tõelevastavus. Selleks, et suunata peresid turvalisemat sünnitusviisi valima, ei ole kohane "karistada" assisteerimata kodusünnituse kasuks otsustanud peresid põhjendamatult keerukamaks tehtud asjaajamisega." Ei ole kohane karistada selliseid perekondi põhjendamatult keerukamaks tehtud asjaajamisega. "Kohus nõustub ringkonnakohtu 4. jaanuari 2022. aasta käesolevas asjas tehtud määruse punktis 196 märgituga, mille kohaselt ei ole lapse andmete registreerimise menetluse eesmärgiks ära hoida assisteerimata kodusünnitusi ega neid sanktsioneerida." Ja nüüd kõige olulisem osa sellest tsitaadist: "Kui laps on sündinud, tuleb esikohale seada tema huvid (vt lapse õiguste konventsioon, artikkel 3 lõige 1)." Kõnealusele probleemile lahenduse leidmine on seda olulisem, et sünnitushaiglaid on Eestis teatavasti üha vähem ning seetõttu on vahemaad inimeste elukoha ja haiglate vahel tihti päris suured. See omakorda ei võimalda nii mõnigi kord vanematel sünnituse ajaks haiglasse jõuda, isegi kui neil ei ole soovi last kodus või mujal väljaspool tervishoiuasutust sünnitada. Praegu kehtiva seaduse kohaselt saab perekonnaseisuasutus, see tähendab üldjuhul kohalikku omavalitsust, lapse sünni registreerida meditsiinilise sünnitõendi alusel, mille on välja andnud meditsiiniteenuse osutaja. Samas ei saa pidada ei õiglaseks ega ka vanemate väärikust austavaks olukorda, kus meditsiiniteenuse osutajad keelduvad meditsiinilise sünnitõendi andmisest, kui laps tuli ilmale väljaspool meditsiiniteenuse osutaja, üldjuhul sünnitushaigla vaatevälja. Seda isegi juhul, kui lapse sünnitanud ema pöördub vahetult pärast sünnitust sama tervishoiuteenuse osutaja poole, kelle juures ta oli rasedana arvel ning käis rasedana regulaarselt läbivaatusel. Niisugune olukord ei võimalda vanematel panna lapsele ka ametlikult nime, saada peretoetusi ega kasutada lapse sünniga seonduvaid puhkusi. Juriidilises mõttes on kõnealustel juhtudel tegu assisteerimata kodusünnitustega, mis ei ole seadusega keelatud. Kehtiv õigus ei kohusta vanemaid lapse sünnitamisele haiglas ega ka kiirabi juuresolekul. Kodus või mujal väljaspool meditsiiniteenuse osutajate vaatevälja sündinud lapsed peavad saama registreeritud lihtsama ja vähem koormava menetlusega, mitte ainult kohtu kaudu. Selleks näeb eelnõuga kavandatud seadusemuudatus ette, et eelpool kirjeldatud juhtudel annab registreerimiseks vajaliku tõendi välja perearst. Perearst teab oma nimistusse kuuluvaid isikuid kõige paremini ning omab ülevaadet oma perearstikeskuse alla kuuluvate inimeste terviseandmetest. Vajadusel saab perearst välja nõuda täiendavaid andmeid teistelt asutustelt ja tervishoiuteenuse osutajatelt. Ilma põhjendatud kahtluseta, et oma lapse sünni registreerimist taotlev ema ei ole tegelikult last sünnitanud, ei ole riigi poolt põhjendatud kohustada teda kohtu kaudu oma emadust tõendama. Ma toon teile näite juhtumist, mille ärahoidmiseks see seadusemuudatus on mõeldud. Tegu on sellise kaasusega, mille puhul me ka ise SAPTK õiguskeskusega aitasime sellel perekonnal pöörduda kohtusse, et vaidlustada kehtiv kord, ja sealt saimegi vastuseks otsuse, mida ma eelnevalt tsiteerisin. Tegu oli juhtumiga, mida kajastas ka seesama "Pealtnägija" saade, mis oli eetris, kui teid huvitab, 2021. aasta novembris. Ema käis haiglas – ma ei hakka haigla nime siin nimetama – rasedana läbivaatusel ühel konkreetsel päeval. Kõik oli korras, arst tuvastas, et beebi tervisega on kõik hästi. [Ema] läks koju. Samal öösel sündis beebi kodus. Järgmisel päeval seesama perekond läks üheskoos samasse haiglasse tagasi – mis nõuab parajat eneseületust, ma arvan, pidades silmas, et naistel sünnitusjärgne päev ei ole ju kõige lihtsam –, et eile just käisid seal, aga juhtus nii, et öösel sündis beebi, seal on see beebi, tulid ette näitama. Sellest hoolimata haiglas öeldi: neil ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et see on tema beebi. Nad ei saa talle väljastada sünnitõendit, kuna sünnituse juures ei viibinud meditsiiniteenuse osutajat ja sündimine ei leidnud aset meditsiiniteenuse osutaja juures siin haiglas. Ema küsis, et mida ta siis tegema peab, ta ju eile käis, tal enam kõhtu ei ole, beebi on süles. Öeldi: peate tegema DNA-testi ja pöörduma sellega kohtusse, taotlema oma emaduse tuvastamist kohtu kaudu. Noh, see ei ole ju väärikas riigi vaatepunktist, kui me niimoodi kohtleme emasid, kes on just lapse sünnitanud. Lõpetuseks ütlen veel seda, et minule teadaolevalt XV parlamendi koosseisus ei ole mitte ükski opositsioonisaadikute esitatud eelnõu esimesest lugemisest kaugemale jõudnud, need kõik on visatud kohe prügikasti. Minu meelest see ei peaks tingimata niimoodi olema. Ma küll võin öelda, et sellise eelnõu puhul, mis lähtub eesmärgist lahendada ära reaalne probleem, mina koalitsioonisaadikuna küll ei hääletaks selle prügikasti viskamise poolt. Aga isegi kui see eelnõu siit esimesest lugemisest kaugemale ei jõua, mis on põhimõtteliselt kindel, eks ole, kutsun ma üles teid, koalitsiooni, küll astuma omalt poolt samme selleks, et leida ükskõik missugune lahendus, et see probleem reaalselt kõrvaldada. Mina ei taotle kuidagi seda, et see lahendus peab saabuma selle eelnõu kaudu, igati vastuvõetav on, kui teete seda omal initsiatiivil. Mis puudutab Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohta eelnõu suhtes, siis kindlasti saab eelnõu koostada paremini, kindlasti on muudatusettepanekute kaudu võimalik seda parendada, juba teisel lugemisel, kui selleks võimalus antaks, aga kohati mulle tundub, et see kriitika, mis seal on väljendatud, on ka otsitud. Näiteks on öeldud, et eelnõu on viletsalt koostatud, sellepärast et pole hinnatud ära riigile kaasnevaid kulusid andmebaaside arendustöödega seonduvalt. No ma arvan, et mina Riigikogu liikmena, kui ma eelnõu esitan, ei pea sellist analüüsi esitama, sest see on väljaspool minu kompetentsi. Seetõttu mulle tundub, et sedalaadi kriitika on kuidagi otsitud ja ebakohane. Aga sellega ma tõmban oma ettekande kokku, jättes pool ettenähtud ajast kasutamata. Olen valmis vastama kõikidele teie küsimustele, mis teil võivad olla sellega seonduvalt tekkinud. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile tõepoolest on. Esimesena küsib Martin Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea Varro! See on muidugi hõrk huumor, et valitsus, kes on meile toonud siia hunnikute kaupa võikaid seadusi, millel ei ole ühtegi mõjuanalüüsi ega ka riigieelarvelist analüüsi või demograafilist analüüsi juures, lükkab tagasi eelnõusid sellepärast, et pole mingit arenduse kulu suudetud kõrvale näidata. Ausalt öeldes piinlik. Aga ma küsin selle kohta. Komisjonis käisid kohal ju püsiriigi asjapulgad ehk ametnikud. Mis nemad selle asja kohta rääkisid?

Suur tänu! Mul oli rõõmustav seda komisjonis näha. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis olid meil kohal Sotsiaalministeeriumi esindaja ja Siseministeeriumi esindaja. Mõlemad põhimõtteliselt nõustusid, et tegemist on reaalse probleemiga, mis vajab lahendust. Kuigi valitsuse poolt on esitatud selline seisukoht, et nad ei poolda seda eelnõu ühel või teisel või kolmandal põhjusel, siis igal juhul tuleks sellele probleemile lahendus leida, sest sellise olukorra edasikestmine, nagu praegu on, ei ole tõesti kooskõlas isegi inimväärikuse põhimõttega. Me ei saa riigina emasid sellisel viisil lihtsalt kohelda. Ma siiralt loodan, et sellele probleemile otsitakse lahendust. Ma muidugi samal ajal loodan ka seda, et see lahendus, mida otsitakse, ka päriselt lahendus on, sest sageli on ju sedasi, et kui hakatakse mingile probleemile lahendust otsima, siis võib-olla mingis aspektis lahendus isegi leitakse, aga kuskilt teisest aspektist muudetakse olukord veel hullemaks. Näiteks juhul, kui lahendus seisneks selles, et tõepoolest ei peaks enam DNA-testi tegema ja sellega kohtusse pöörduma, et emadus tuvastada, aga näiteks kodus sünnitamise võimalusi tõmmataks ulatuslikult koomale või muudetaks isegi lubamatuks, siis see kindlasti rahuldavat lahendust endast ei kujutaks.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina ise arvan – ma olen selline ratsionaalselt mõtlev inimene –, et tegelikult selle ilmselgelt lahendamist vajava olukorra puhul tekib mul küll küsimus, kas selle venimise põhjuseks pole mõni ebaratsionaalne ehk ideoloogiline põhjus. Nimelt on sellele ebaloogilisele olukorrale tähelepanu juhitud rohkem kui kaks aastat tagasi ja komisjonis needsamad Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi esindajad ikka väitsid, et valitsus otsib ise lahendust ja seetõttu tuleb see eelnõu tagasi lükata. Kusjuures see on alati standardargument, et kui midagi ei taheta teha, siis valitsus ise otsib, ja see, mis opositsioon pakub, ikka ei kõlba. Küsin: kas sinu arvates sellel on ideoloogiline põhjus, kuna tegelikult ei soosita seda kodus sünnitamist, või ei ole? Kas ma mõtlen üle?

Ma arvan, et te ei mõtle üle. Ma arvan, et see täpselt nii ongi. Tegelik põhjus, miks selline kord on kehtestatud, seisneb selles, et ideoloogilise taustana tahetakse inimesi suunata lapsi väljaspool haiglaid mitte sünnitama, suunata inimesi selle poole, et võimalikult ebamugav oleks langetada otsus sünnitada näiteks kodus. Sellele osutab tegelikult ka kohus oma tsitaadis, mille ma eelnevalt ette lugesin. Ma võin seda korrata. Kus see nüüd oligi? "Selleks, et suunata peresid turvalisemat sünnitusviisi valima, ei ole kohane "karistada" assisteerimata kodusünnituse kasuks otsustanud peresid põhjendamatult keerukamaks tehtud asjaajamisega." Põhjendamatult keerukamaks tehtud asjaajamisega. Eks see on seesama juhtum, mida ma eelnevalt kirjeldasin, kui ema käis [päeval] haiglas, öösel sündis [kodus] laps, järgmisel päeval tuli [ema] tagasi [haiglasse] ja temalt küsiti, et kust nad teavad, et see on tema laps. No see ei ole ju tõsiselt võetav. Kelle laps see siis on? Kui see ei oleks tema laps, siis peaks samal ajal olema kusagil tehtud kuriteoteade: vabandust, minu vastsündinud beebi on ära varastatud. Kuskil peaks siis ju mõni laps puudu olema. Nii et see on täiesti ebaloogiline. Kui puudub põhjendatud kahtlus, et laps võiks olla varastatud, siis peaks ilmselgelt lähtuma eeldusest, et laps ei ole varastatud. Selline on minu meelest järeldus, mis tuleneb printsiibist, et riigivõim peaks põhimõtteliselt lähtuma ikkagi eeldusest, et me usaldame oma inimesi, usaldame oma kodanikke ja hakkame probleeme tekitama sellel hetkel, kui tekib põhjendatud kahtlus, et asi ei ole aus, mitte nii, et me hakkame tekitama põhjendatud kahtlusi selle hetkeni, kuni kodanik tõendab, et asi on aus. See on ju vaba ühiskonna alustega põhimõtteliselt vastuolus olev lähenemine. Nii et jah, ma olen teiega nõus. Nagu te küsisite, see ei ole tegelikult praktiline probleem, mille tõttu on kehtestatud selline korraldus, vaid see on pigem ideoloogiline.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on kaheosaline küsimus. Esimene osa on, et ma annan äkki väikese juhtlõnga, miks võib-olla on keegi skeptiline selle eelnõu suhtes. EKRE ise on aastaid väga teravalt ja tugevalt olnud surrogaatemaduse lubamise vastu, nimetades seda inimkaubandusele värava avamiseks. Kas sa ei näe seal mingit seost või mingit võimalust, et see tegelikult võiks olla põhjendatud selle hirmuga, miks seda eelnõu ei taheta toetada? Aga teine küsimus on mul puhtpraktiline, mõeldes möödunud sügisele [ja sellele], kuidas EKRE käitus iseenda eelnõude suhtes. On sul äkki midagi öelda, mis te kavatsete selle eelnõuga teha? Kas te kavatsete selle poolt hääletada, selle vastu olla, esitada tuhandeid muudatusettepanekuid? Võib-olla oleks hea, kui sa või EKRE liikmed üldse iga eelnõu juurde ütleks selle deklaratsiooni, mida te kavatsete eelnõuga teha?

Aitäh! Vastuseks esimesele küsimusele: ma arvan, et inimkaubanduse ohule osutamine on pigem otsitud ettekääne. Ma ei näe seda reaalse probleemina Eesti Vabariigis. Ma ei ole kunagi kuulnud, et Eesti Vabariigis oleks üldse mingisugune probleem esinenud vastsündinud beebide või inimkaubitsemisega. Ja ma ei näe, et see probleem võiks kuidagi esile kerkida. Pigem on tegemist teoreetilise ohuga. Teisipidi jällegi, kui selline probleem esile kerkib, siis alati on võimalik seadust muuta viisil, et selle ohu realiseerimisele kohaselt reageerida. Mulle tundub, et niimoodi mõistlik seadusandlus peaks toimima. Jätame inimestele nii palju vabadust oma elu korraldamiseks võimalikult lihtsalt, võimalikult mõistlikult, kui vähegi võimalik, ja kui kerkivad esile tõsised probleemid selle vabaduse kasutamisega seonduvalt, siis me reageerime, kehtestades vajalikud piirangud. Nii et jah, ma seda reaalse probleemina tõesti ei oska näha. Vastus teisele küsimusele: minule ei ole küll teada mingisugust soovi selle eelnõuga seonduvalt obstruktsiooni teha. Tegemist on tõesti reaalse probleemiga, mis vajab lahendust, ja mida kiiremini, operatiivsemalt õnnestub see saavutada, seda parem.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma soovin kõigepealt tunnustada teid ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni. Ma arvan, et see teema on igati aktuaalne, igati adekvaatne ja nii-öelda päris probleem, mida antud juhul eelnõuga adresseeritakse. Ma tõesti ei kahtlusta, et te olete seda teinud mingil muul eesmärgil. Aga ma küsin nii, natuke ka teie enda vastusest lähtuvalt. Kui nüüd peaks juhtuma – mis tahes põhjustel, olgu juriidilised nüansid või teatud teema laiapõhjalisus –, et valitsus soovib tulla enda eelnõuga ja jätta selle konkreetse eelnõu kõrvale, siis kas te olete valmis aktiivselt kaasa mõtlema ja panustama selle eelnõu menetlusse, et tuua välja oma tähelepanekuid ja ettepanekuid, et tõesti lõpuks ühel või teisel kujul, kas selle või muu eelnõu kaudu see otsus Riigikogus vastu võetakse, oleks see terviklik, et me ei peaks poole aasta pärast avastama, et ikkagi mingid nüansid ja mingid konkreetsed pered ja emad on jäänud vajaliku kaitse ja abita, eeskätt lapsed?

Suur tänu teile heade sõnade eest! Kahtlemata olen valmis seda tegema. Isiklikult saan enda eest rääkida, aga ma arvan, et fraktsiooni nimel võin ka seda öelda. Siiamaani õiguskomisjoni liikmena olen püüdnud kõikide valitsuse esitatud eelnõude puhul kaasa mõelda, kitsaskohtadele tähelepanu juhtida ja võimaluste piires aidata neid parandada. Nii et ma ei näe, miks siin peaks see kuidagi teisiti olema.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Jah, eks natuke on siin vist tegemist ideoloogilise probleemiga, miks koalitsioon seda toetada ei taha. Me teame, et esimene eelnõu, mille uus koosseis siia saali tõi, oli lastetoetuste vähendamine. Kahjuks mulle tundub, et need asjad on omavahel seotud. Kas sul, Varro, on teada, kas nüüd valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi poolt võetakse ka mingeid samme ette, et seda probleemi sisuliselt võtta ja et sellest aru saada? Kes vähegi süvenenud on ja vaadanud on, nii meediakajastust kui ka neid lugusid, mida sa siin välja tõid, [saab aru, et] probleem on väga tõsine. Selline perekondade solgutamine ja, ma ütleks, alandamine peab lõppema. Mul on ettepanek, et otsime siin koos võimalusi, kuidas see ära lõpetada. Kutsun kõiki üles seda eelnõu toetama, et edasi minna, et muudatuste kaudu lahendus leida. Kas sul on teada, kas riik on lähiajal pakkumas välja mingeid lahendusi omalt poolt?

Suur tänu küsimuse eest! Mina ei tea sellistest sammudest. Ma muidugi ei ole ka olnud nende ministeeriumi ametnikega kontaktis pärast seda, kui nad õiguskomisjonis käisid ja me sel teemal rääkisime, nii et ma ei tea, mida nad vahepealsel ajal on nende asjadega seonduvalt teinud. Ma muidugi loodan, et on kavandatud mingisuguseid samme, eeldusel, et see eelnõu toetust siin ei leia, aga ma ei tea. Nüüd, kui lootusrikas ma selles suhtes olen, et päriselt ka need sammud astutakse? No ütleme niimoodi, et mitte väga lootusrikas, kui päris aus olla. Saates "Pealtnägija", mis on väga suure vaadatavusega, juhiti sellele probleemile tähelepanu juba rohkem kui kaks aastat tagasi. Ma küll julgen arvata, et Sotsiaalministeeriumi ametnikele ei jäänud see märkamata. See on ikkagi selline väga laia haardega käsitlus, mida kindlasti ministeeriumis vaadatakse, millest kindlasti ministeeriumis räägitakse. Kui oleks ministeeriumides, kas Siseministeeriumis või Sotsiaalministeeriumis tahetud sellele kohaselt reageerida ja lahendus leida, siis oleks seda ju saanud ammu teha. Kaks aastat ja kolm kuud on sellest saatest juba möödas, nii et aega on olnud piisavalt. Aga võib-olla siis tuleb natukene rohkem survet avaldada selleks, et sellega tegelema hakataks. Loodame.

Järgnev küsija on Karmen Joller. Palun!

Aitäh selle ülevaate eest! Ja aitäh võimaluse eest küsida! Ma tooksin välja selle, et Eestis ei ole kodus sünnitamine keelatud, ja see protsess on nii ühiskondlikul kui ka ametkondlikul ja meditsiinilisel tasandil hoolega läbi arutatud. Seetõttu on leitud turvalisimad meetodid, et lapse sünd vastu võtta kodus, kui see on vanemate tahtmine. Ja ma tooksin välja ka selle, et te eeldate selle eelnõuga seda, et perearst peab tõendama midagi, mida ta tegelikult ei ole näinud ja mida ta tegelikult ei tea. Meil tõesti on rasedaid, kes käivad rasedust jälgimas perearsti juures, aga mitte alati. Ka ämmaemandad, kes on rasedust jälginud, tegelikult [ei pruugi olla] selle sünnituse juures ja nad ei tea täpselt, kas see laps on just see laps. Kuidas me saame tõendada seda, mida me ei ole näinud? Kas seda peaks tegema ka näiteks autojuhilubade puhul ja relvaloa väljastamisel? Ja üks väike asi veel: kas te ka perearstide käest olete küsinud, mida nemad kui teie poolt kohustatud sihtgrupp sellest mõttest arvavad?

Suur tänu küsimuse eest! Alustame lõpust. Lühike aus vastus on, et ei ole. Ei ole sellel teemal perearstidega rääkinud. Võime rääkida, jaa, kahtlemata. Nüüd, teie küsimuses on selles mõttes ilmselgelt tõetera sees. Kui me räägime näiteks sellistest juhtumitest, kus rase naine ei ole üleüldse käinud ei perearsti juures ega ka näiteks haiglas läbivaatusel, ta ei ole ennast rasedana arvele võtnud ega ole käinud ka regulaarsetel läbivaatustel, ehk ühesõnaga, tervishoiuteenuse osutajatel, nii perearstil kui ka haiglal puudub igasugune ülevaade selle kohta, kas ta üldse on rase olnud, eks, millises vanuses beebi peaks olema ja millal ta pidi eelduslikult sündima – kui sellise juhtumiga oleks tegemist, siis ma arvan, et võiks täitsa mõelda selle peale, millised kontrollimehhanismid siin peaksid olema. Päris nii ka ei saa olla. Ma kujutan perearsti vaatepunkti ette küll: mitte mingit infot ei ole, tema juures rasedana käidud ei ole, päringu peale haiglasse öeldakse, et nende juures pole ka käidud. No kuidas perearst selle tõendi siis päris niisama väljastab, eks ole, seda enam, kui ta seda inimest veel eriti hästi ei tunne ka? Sellised juhtumid on ka ju perearstipraktikas üsna levinud, pidades silmas, kui palju inimesi sinna nimekirjadesse kuulub. Nii et kindlasti on mingisugused teatavad kontrollimehhanismid ka sellistel puhkudel vajalikud. Aga mina räägin üldjuhtumist, kui naine on võtnud ennast rasedana arvele, on käinud läbivaatusel kas haiglas või perearsti juures, selle kohta on dokumenteeritud informatsioon olemas, on võimalik ka selle pinnalt tuvastada see, et jaa, tõesti, beebi vastab sellele vanusele, mis on kooskõlas selle raseduse informatsiooniga, ja nii edasi. Kui ei ole põhjendatud kahtlust, siis ei peaks hakkama inimesi alandama, surudes neile peale sellist põhjendamatult keerulist asjaajamiskorda. Kui on põhjendatud kahtlus, siis kahtlemata on igati kohane ka nõuda, et teatavad sammud astutaks kahtluste kõrvaldamiseks. Nii et see oleks minu vastus teie küsimusele.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Varro! Üldiselt tsiviilõiguses kehtib selline põhimõte, et lubatud on see, mis ei ole keelatud, ehk siis kodusünnitus, nii nagu ka lugupeetud Karmen Joller ütles, ei ole Eestis keelatud. Siit me saame edasi minna järgmise probleemi juurde, mis on tõusetunud. Antud eelnõus te toote välja selle, et perearst kinnitab, ütleme, lapse sünni. Aga ma näen siin praegu võimalust selle kahtluse kõrvaldamiseks selliselt, et juhul kui perearstil tekib kahtlus, et seda ei ole võimalik tõendada selliselt, et tema jääks uskuma, siis see tõendamiskoormis lasuks, ütleme, perearsti peal, kes esitab vastava pöördumise, et ta ei registreeri seda, sest ei saa ju tõendada seda, kui ma … Ütleme, lihtsad näited, eks ju. Aga kindlasti peaks minema järgmisesse menetlusstaadiumisse, et siis ka perearstid saaksid kaasa rääkida ja ka valitsus saaks anda mõtteid siia juurde.

Jaa, absoluutselt! Ma olen selle tähelepanekuga nõus. Kui eelnõu esimene lugemine õnnestuks lõpetada, siis oleks igati kohane, kui huvigrupid saaksid ka kaasatud, saaksid väljendada oma arvamusi ja sellest tulenevalt saaks esitada muudatusettepanekuid eelnõusse. Näiteks see võiks olla üks igati kohane muudatusettepanek, mis vaatab vastu nii teie küsimusest kui ka eelnevalt kolleeg Jolleri esitatud küsimusest. Kui perearst leiab ennast positsioonist, kus tal ei ole piisavalt informatsiooni, millele toetudes ta võiks langetada otsuse ja kinnitada, et tegemist on selle naise beebiga, siis tõepoolest võiks perearst saada öelda, et tulebki kasutada seda mehhanismi, et teha DNA-test ja pöörduda kohtusse. See võiks olla üks võimalik lahendus, eks. Aga praegusel hetkel on see, et tehke DNA-test ja pöörduge kohtusse, kasutusel kõikidel juhtudel, kus igasugune kahtlus tegelikult puudub selles suhtes, kas tegemist on selle naise beebiga. Nii et jah, ma olen teiega nõus, et seda kõike saaks arutada teise lugemise käigus, nii et eelnõu saaks lihvitud paremaks. Ja te osutasite õigesti, et kõik, mis ei ole keelatud, peaks olema lubatud. Sinna juurde võib muidugi öelda ka seda, et mitte ainult peaks olema lubatud, vaid ei tohiks olla ka teatud mõttes sanktsioneeritud või karistatud, ütleme, mitte otseste karistuste, vaid läbi inimeste elu võimalikult ebamugavaks tegemise kaudu. Nagu koroona vastu vaktsineerimisega seonduvalt oli, et ühelt poolt oli ju lubatud jätta ennast süstimata, aga teiselt poolt tehti nende inimeste elu võimalikult keeruliseks, et survestada neid ikkagi neid asju sisse süstima. See tegelikult ei ole inimeste vaktsineerimisvabaduse austamise põhimõttega kooskõlas. Samamoodi siin, ma ütleksin seda. Kui me põhimõtteliselt oleme riigis asunud seisukohale, et lapse võib sünnitada ka kodus või väljaspool tervishoiuasutust, siis ei tohi ka tegelikult selle valiku langetamist siduda sisuliselt sanktsioonidega, mis võib seisneda ka põhjendamatult keerulise asjaajamiskorra pealesurumises või alandava asjaajamiskorra pealesurumises. No miks kodusünnitus ei ole keelatud? See on iseenesest selline huvitav küsimus, mille üle võiks arutleda. Rasedus põhimõtteliselt ei ole ju haigus. Kõik nõustuvad sellega, et see ei ole haigus, ja sünnitus ei ole põhimõtteliselt asi, mis peaks ilmtingimata haiglas aset leidma. Aastasadu on see niimoodi käinud, et lapsed on sündinud kodus oma loomulikus keskkonnas. Ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks peaks kas otseste või kaudsete sanktsioonidega sellist valikut siduma.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Omamoodi armas on kuulda mehi arutlemas sünnitamise keerukuse või lihtsuse ja professionaalse abi vajalikkuse teemal. Te mainisite eelnõu koostamise ajendina ühte juhtumit "Pealtnägija" saates ja sellepärast on mul üks küsimus. Kas teil on rohkem statistikat sarnaste näidete kohta, kus sünni tõendamine on keeruliseks osutunud? Ja teine küsimus veel, kui lubate. Kas olete hinnanud riske, mis võivad kaasneda tõsiasjaga, et mitte kõik inimesed siin maailmas ei ole ausad ja seaduskuulekad? Ma rõhutan: maailmas.

Suur tänu küsimuse eest, olgugi et see oli pisut hurjutav ja ebakohane! (Hääl saalist.) Teie arvates ei olnud, minu arvates oli. Mina ei ole siin arutanud sünnituse lihtsuse või keerukuse üle. Te võite stenogrammi lugeda või videosalvestist vaadata, mina ei ole rääkinud mitte sõnagi sellel teemal, kui keerukas või kui lihtne on sünnitamine. Kui te pidasite kedagi teist silmas, siis sellisel juhul võtan oma sõnad tagasi, aga kui te minule selle märkuse adresseerisite, siis ma arvan, et see ei olnud kohane. Nüüd edasi, te küsisite, kas mul on rohkem informatsiooni nende perede kohta, kes on selle probleemiga kokku puutunud. Ma võin teile öelda niimoodi, et meie SAPTK õiguskeskuses oleme minu mäletamist mööda aidanud kas nelja või viite perekonda, kes on selle probleemiga kokku puutunud. Need on ainuüksi need pered, kes on meie poole pöördunud. Ma arvan, et neid on tegelikult väga palju rohkem. Mul ei ole statistilist informatsiooni, sest kust ma seda ikka võtta saaksin, sellist statistikat ei koguta kusagil. Aga kindlasti ei ole tegemist üksikjuhtumiga selle juhtumi näol, mida ma eelnevalt kirjeldasin, ega ei ole tegemist üksikjuhtumitega nende kahe juhtumi näol, mida "Pealtnägija" saates kirjeldati. Ja kolmandaks te küsisite vist midagi selle kohta, kas ma olen teadlik sellest, et maailmas on ebaausaid inimesi. Jah, ma olen sellest teadlik. Aga ma ei tahaks küll, et me lähtume õiguskorra ülesehitamisel sellest eeldusest, et kõik inimesed on ebaausad, pätid, sulid, kaabakad, petised, šarlatanid, eks, ja selle tõttu, kuna kõik inimesed võivad petta, ja kuna me eeldame, et nad petavadki, siis me ütleme nii: tõendage, et te ei peta. Minu meelest vaba, ausa, inimnäolise, õiglase riigi lähte-eelduseks peab olema pigem vastupidine: see, et me eeldame, et inimesed on ausad, eeldame, et inimesed on vastutustundlikud, kohusetundlikud. Kui meil puudub põhjendatud kahtlus, et see on kuidagi teisiti, siis me ka lähtume sellest eeldusest.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mina ka pean ütlema – ma olen Urve Tiidusega kolmes koosseisus siin koos istunud ja ma pean teda selles hullude-pööraste kambas, keda me Reformierakonna fraktsiooniks nimetame, üheks mõistlikumaks inimeseks –, et siin sookaardiga lajatamine oli täiesti sobimatu. Ja kui me tahame sookaardiga vehkida, siis kuhu jäi liberaalide hüüatus, et minu keha, minu valik? Ikka ongi minu valik. Kunagi Janek Mäggi riigihalduse ministrina rääkis, et ei ole midagi, kui paneme sünnitushaiglad kinni, siis hakkavad naised vao vahel või põllu peal sünnitama. Aga tuleb välja, et see ei ole enam võimalik, riik ei luba, hakkab karistama. Kui ma kuulasin Karmen Jolleri juttu siin ja ka Urve Tiiduse juttu sellest, kui palju ebaausaid inimesi meil on ja kui hirmus olukord see on, kus tegelikult riik ei tea, kas see laps, kellele ema tuleb isikukoodi küsima, on tema laps, siis ma tahaksin ka teada, kui palju seda statistikat meil siis on [selle kohta], et meil on röövitud lapsi, keda tahetakse oma nimele registreerida. Mitu juhtumit on olnud? Praegu ikkagi riik kuulutab lapsed enda omaks ja sa pead hakkama tõestama.

See on väga asjakohane küsimus. Ma oleksin tegelikult võinud selle statistika välja uurida enne, kui ma tulin seda eelnõu siia esitlema. Seda oleks olnud ettekandes hea mainida. Mul ei ole kahjuks seda. Raputan endale tuhka pähe. Varem ei mõelnud selle peale. Aga ma arvan, et selliseid juhtumeid ei olegi, sellepärast et kui oleks tegemist lapserööviga, siis see on ju sedavõrd tõsine asi, et ma usun, et me kõik oleksime meedia vahendusel sellest kuulnud. Võimalik, et ma eksin, ma ei tea. Kas siin saalis on kedagi, kes on kuulnud, et viimase 20 aasta jooksul on mõni vastsündinud beebi Eestis või ka lähiriikides varastatud või röövitud? Mina sellest teadlik ei ole. Nii et ma eeldan, et seda kas ei eksisteeri või praktiliselt ei eksisteeri. Mis sellesse sookaardi aspekti puutub – see ei olnud küll osa küsimusest –, siis ma iseenesest ei näe mitte midagi kohatut selles, kui mina meesterahvana püüan juhtida tähelepanu sellele, et naiste alandamine, nende väärikuse mitteaustamine riigis kehtivate seaduste kaudu peaks lõppema. Ma küll ei leia, et ma mehena ei tohiks tähelepanu juhtida sellele, et naisi peaks kohtlema lugupidavalt, eriti veel neid naisi, kes on just emaks saanud.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma pean teid toetama selles, ma arvan, et siin saalis nii naised kui ka mehed võivad eri sihtrühmade probleeme lahendada ja tõstatada – see on väga õige lähenemine. Ma küsin aga selle eelnõu kohta. Ma saan aru, et see päris niimoodi ei ole, et kui ei jõua meditsiiniasutusse, siis ongi rong läinud ja tuleb minna kohtusse. Tegelikult, kui ikkagi kutsutakse näiteks kiirabi teatud aja jooksul, siis on võimalik ka see nii-öelda tavapärane protseduur läbida ja laps saab kenasti arvele võetud. Äkki te selgitate seda teatud aega ja seda olukorda natukene? Ja kas te ei leia, et sellisel juhul võib-olla ongi mõistlik, kui kiirabi või arst või keegi vaatab teatud aja jooksul tõepoolest selle lapse ja sünnitanud ema üle, puhtalt juba tervise mõttes? Selline teatud aeg ongi võib-olla loogiline.

Suur tänu küsimuse eest! Alustan lõpust. Ma arvan, et sellega on üsna lihtne nõustuda, et teatud mõistliku aja jooksul peaks lapse ette näitama kas perearstile või sünnitushaiglas, kus on rasedusega arvel oldud, et veenduda, et lapsega on kõik hästi ja nii edasi. Mulle tunduks sellise normi kehtestamine igati põhjendatuna. Nüüd, mis puutub sellesse alternatiivsesse võimalusse, millele te osutasite, siis see vastab ka tõele. Laps ei pea tingimata olema sündinud haiglas, selleks et saada tervishoiuteenuse osutajalt meditsiiniline sünnitõend. Võib olla ka nii, et kiirabi on viibinud sünnituse juures. Põhimõtteliselt, kui niimoodi on, et sünnitegevus algab, helistatakse ruttu välja kiirabi ja kiirabi jõuab sünnihetkeks vanemate juurde või selle naise juurde ja on tunnistajaks lapse sünnile, siis ka seda probleemi ei teki. Aga niipalju, kui mina tean, ja niipalju, kui ma mäletan – mul praegu mälu ei ole päris värske nende asjaolude koha pealt, mis on erinevate kaasuste puhul ilmnenud –, siis juhul, kui kiirabi tuleks kohale näiteks lapse sündimise päeva õhtul – laps sündis näiteks kella viie paiku ja pärast kutsuti kiirabi last üle vaatama –, siis see ei oleks enam rahuldav, sellepärast et kiirabitöötajad ütleksid, et nad ei ole selle sünni juures viibinud, nad ei saa kinnitada, et see on just selle naise laps, olgugi et kõik asjaolud viitavad sellele. Huvitav, kelle laps ta siis on? Aga mis puutub võimalusse kutsuda kiirabi sünni juurde, siis mõelgem selle peale. Tegelikult on lapse sünnitamine väga intiimne protsess, väga isiklik asi. Mina küll ei peaks seda normaalseks, kui me suruksime naistele peale kohustuse, et kui nad tahavad sellest ebameeldivast kadalipust pääseda, tahavad ikkagi selle meditsiinilise sünnitõendi saada, siis sünnitagu kiirabitöötajate silme all oma laps ära. Nad seisavad kõrval ja vaatavad pealt, kuidas naine seal paljalt oma raskustega püüab toime tulla. Ebaväärikas. Ma ütlen: selgelt ebaväärikas. Mina sellise kohustuse kehtestamisega küll kuidagi nõus olla ei saa. Aga põhimõtteliselt jah, põhimõtteliselt on alternatiivne lahendus olemas. Selles mõttes teil on õigus.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Varro! Kindlasti selle tänase eelnõu arutelu on vajalik ja iseenesest ma ei näe ka mingit vahet sellel, kes algatab eelnõu – kas see on opositsioonierakonna liige või on see koalitsioonierakonna liige. Kuna meil on Riigikogus [eelnõudel] mitu lugemist, siis ongi paslik, et kõikidele küsimustele ei saagi kohe vastuseid olla. Siinkohal teen ettepaneku, et ka koalitsiooni ja opositsiooni esindajad lähtuksid niisugusest heast tavast. Ärge otsige kogu aeg vigu omavahel ja ärge sattuge sellisesse sõnasõtta siin. Kui on lahendamist vajavad küsimused – ilmselgelt on see ju praegu täiesti toores eelnõu –, siis seda saabki nende lugemiste vahel arutada. Ja mul on ka üks küsimus, mis tekkis sellest, just nimelt, kui pikk see aeg peaks olema. Kui naine on sünnitanud kodus, siis mis aja jooksul peaks see olema registreeritud meditsiinitöötaja juures? Kas sa oled mõelnud selle peale?

Suur tänu küsimuse eest! Alustame lõpust. Ma arvan, et minu arvamus siin ei ole väga relevantne, ma ei ole selle valdkonna asjatundja. Kui pikk see periood peaks olema, ongi täpselt küsimus, mida võiks spetsialistide osalusel arutada. Ma arvan, et see ei tohiks olla liiga lühike, sellepärast et ei tohi sündida ka seda, et ükskõik kui raske see sünnitus oli ja kui kehvasti ema ennast tunneb, tuleb tal jalad alla võtta ja minna kiiresti haiglasse, vastasel juhul seda meditsiinilist sünnitõendit ei saa. See peaks olema mingi mõistlik periood – mitte liiga lühike, mitte liiga pikk. Aga mis see täpselt peaks olema, selle üle peaks arutama spetsialistide osalusel, kelle hulka mina ei kuulu. Nüüd, mis puutub sellesse küsimuse alguses räägitusse, siis ma arvan, et sellised juhtumid ongi need, kus on päriselt võimalik poliitilist kultuuri parandada. Kui ma üritaksin ennast panna koalitsioonisaadiku rolli, näiteks me vahetaksime praegu rollid ära, mina oleksin koalitsioonis, ja nüüd on samasugune eelnõu esitatud opositsioonist, siis ma ilmtingimata fraktsiooni koosolekul ütleksin, et kuulge, seda me võiksime pooldada, seda eelnõu võiksime pooldada, ärme teeme ettepanekut see esimesel lugemisel menetlusest välja arvata. Miks peaks? Tegelikult parlamendi argipäev pakub meile kõigile võimalusi parlamentaarset kultuuri parandada ja loobuda sellisest hoiakust, et ilmtingimata kõik opositsiooni esitatud eelnõud lähevad prügikasti, täiesti sõltumata sellest, kas need on suunatud reaalsete probleemide lahendamisele või mitte. Kui selline printsiip säilib, kui selline baashoiak säilib, milles praktiliselt erandeid ei tehta, siis sisuliselt võetaksegi opositsioonisaadikutelt ära igasugune motivatsioon pingutada selle nimel, et reaalsetele probleemidele lahendusi otsida ja anda oma panus parlamendi töösse. Eelnevalt sai mainitud, et võib-olla see eelnõu on praegusel hetkel toores, et seda võiks teisel lugemisel parandada. Absoluutselt, ma olen täiesti nõus! Ilmselt see ongi toores. Ma ei ütle, et see on täiuslik eelnõu. Aga jällegi, kui baashoiak on selline, et opositsioonisaadikute esitatud eelnõud lähevad igal juhul prügikasti, siis puudub ju ka igasugune põhjus eeldada, et opositsioon esitab midagi enamat kui tooreid eelnõusid. Siis tulevadki loosunglikud eelnõud. Sa saad oma kõne siin pidada, sa saad küsimustele vastata, aga siis see läheb prügikasti nii või teisiti, pole ju mingit vahet, kui läbitöötatud see eelnõu on või ei ole. Nii et nendele asjadele tasuks mõelda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma ka ei ole veendunud, et see lahendus on ideaalne, aga mõistlik on see, et iga pere või naine, keda alandatakse, on liiga palju. Isegi üks on liiga palju. Selles mõttes see probleem, mille sa oled siia toonud, on igal juhul mõistlik ära lahendada. Mu küsimus on selles. Meile kõigile siin saalis on teada, et peresünnitus on lubatud, aga millal ja mis põhjusel see probleem tekkis? Kas see on õiguslik probleem? Kas mingi kaasuse põhjal hakati neid DNA-teste nõudma? Üks hetk pidi see tulema. Mis see ajend või põhjus selleks oli? Ja kui see põhjus oli õiguslik, siis kas see oli ka seadusandja tahe, et see nii läheks?

Ohoo, suur tänu küsimuse eest! No vot, ma ei viibinud parlamendis tol ajal, kui kehtestati need seadused. Võib-olla te ise viibisite, võib-olla mäletate seda … Ei mäleta. Järelikult see peab olema mingist päris kaugest ajast. Ma ei oska sellele küsimusele selles mõttes vastata, mis see seadusandja tahe oli. Jällegi, mingis mõttes ma võiksin ju olla positsioonis, kus ma olen selle eeltöö ära teinud, et ma tulen siia pulti ja ütlen: jaa, ma tean, kuidas see regulatsioon sündis, ma olen vaadanud kõik järele, stenogrammid läbi käinud, komisjonide protokollid üle vaadanud. Sellele küsimusele on ilmselt võimalik kuidagipidi vastust leida, aga praegusel hetkel mul seda vastust teile kahjuks pakkuda ei ole. Ma võin ainult spekuleerida selle üle. Ja minu spekulatsioon seisneb selles, et see on tahtlikult ja teadlikult nii tehtud, et ühelt poolt öelda, et me ei keela laste kodus sünnitamist, aga teiselt poolt me seome selle nii ebamugava asjaajamiskorraga, et inimesed ise loobuvad sellest asjast. Täpselt samamoodi, nagu oli koroona vastu vaktsineerimisega. Me ei keela olla vaktsineerimata, aga muudame selles seisundis püsimise nii raskeks, et inimesed lähevad ja teevad need süstid ikka endale ära. See ei ole kooskõlas vaktsineerimisvabaduse põhimõttega. Muuseas, enne kolleeg Hanimägi küsis selle kohta, kas on olemas alternatiivne lahendus. Ma küsimust kuulates mõtlesin selle peale, pärast unustasin vastuses mainida, korvan siin selle lünga. Ühe perekonna, keda me SAPTK õiguskeskuses abistasime kohtumenetluses, laps sündis Prangli saarel. Kui me nüüd mõtleme selle peale: miks te kiirabi ei kutsunud, eks? Laps sünnib näiteks öösel. See on täitsa … Ma ei tea, kas seal on kohapeal kiirabi olemas või ei ole, Prangli saarel. Noh, siis on tore, kui on. Aga mitte igal pool ta ju alati käepärast võtta ei ole. See on selline praktiline probleem selle asja juures.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea [istungi] juhataja! Hea ettekandja! Ma ka tahtsin teid tunnustada, et te probleemi tõstatasite, kuna probleem kahtlemata on. Minu küsimus lähtub Andre Hanimäe küsimusest. Mul oli natukene [teadmatust], Tanel Kiik abistas kontrollimisega. Tegelikult kiirabi ei pea sünnituse juurde kutsuma, kiirabi võib ka pärast sünnitust kutsuda ja kiirabitöötaja saab siis anda tõendi, et laps on kodus sündinud. Nii et kui kiirabi kutsutakse enne sünnitust, siis tõenäoliselt eeldusel, et kiirabi, kui jõuab, viib selle naise haiglasse. Lihtsalt protokolli huvides, et niisugune süsteem on olemas, mida Andre tegelikult oma küsimuses ka juba mainis.

Suur tänu selle ilmselt mitte küsimuse, vaid tähelepaneku eest! Jaa, neid asjaolusid peaks täpsustama, kuidas see täpselt on. Ma ütlen, ma ei mäleta nende kaasuste asjaolusid enam nii täpselt, kuidas see täpselt oli. Ma mäletan lihtsalt seda, et probleeme selle asjaga tekib. Seal ei ole päris nii, et kui sa näiteks kutsud ükskõik millal samal päeval, õhtul kiirabi vaatama seda beebit, siis öeldakse: jaa, nüüd me võime kinnitada, et teie olete ema ja sünnitasite selle lapse. Võib-olla on tõesti nii, et kui laps on just sündinud – noh, ma ei hakka detailidesse laskuma, eks –, sünnitustegevusest on piisavalt märke, mis osutavad sellele, et siin just on sünnitus aset leidnud, siis nad ütlevad, jah, me saame seda kinnitada. Aga see on selline, ütleme, hall ala, et kui palju peab sellest sünnitusest olema möödunud, selleks et kohale jõudnud kiirabi saaks kinnitada, et tegemist on selle ema beebiga. Kui palju on liiga palju, kui palju on piisavalt? Ma ei oska sellele täpselt vastata, aga ma tean, et sellega on igal juhul probleeme, see asi on üsna ebaselge. Ja mida ma veel panin tähele teie tähelepanekuid kuulates, on see, et kui kiirabi jõuab piisavalt vara, siis viiakse ema haiglasse. See on selles mõttes kohane üksnes olukorras, kus ema tahab haiglas sünnitada. Kui ta ei taha haiglas sünnitada, siis teda ei ole vaja haiglasse viia, siis tal peaks lihtsalt lubama rahulikult kodus sünnitada, ilma et mingisugune näiteks meessoost kiirabitöötaja seisaks seal kõrval ja vaataks, kuidas beebi sünnib. See kindlasti ei oleks kooskõlas ka eraelu puutumatuse põhimõttega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te alustasite sellest ja olete ka korduvalt siin ettekande jooksul rääkinud sellest, et see eelnõu läheb prügikasti. Ma tahan kõigepealt öelda lugupeetud koalitsioonisaadikutele seda, et tegelikult on opositsioon päris tihti toetanud ka valitsuse esitatud eelnõusid ehk ei ole [kasutanud] sellist teie-ja-meie-eelnõude-metoodikat. On vägagi tolerantselt suhtutud asjasse, kui asi on mõistlik. Ja ma väga hindan ka kolleegide Jolleri ja Lutsari seisukohti, nad on siin asjakohaseid märkusi teinud, kuid ma juhin tähelepanu sellele, et see probleem ei ole koalitsiooni ja opositsiooni vaheline asi, vaid see puudutab päriselus inimesi, kes on selle probleemi sees. Seetõttu ma palun väga, et me antud asjas saaksime konsensuse, et see asi läheks teisele lugemisele.

Jaa, ma olen kahtlemata nõus teiega. Mina ka tean meie fraktsiooni praktikast, et eelnõud on väga selgelt eristatud. On valitsuse poliitilised eelnõud, millega nad üritavad oma poliitilist tahet läbi suruda, mille puhul on üsna loomulik, et opositsioonis kujundatakse seisukoht, et me hääletame vastu, me ei toeta neid. Ja siis on eraldi kategooria eelnõusid, mis ei ole, ütleme, otseselt poliitilise võitluse objektiks olevate küsimustega seotud, vaid on lihtsalt seotud sellega, et tuleb mingisugune asi korda teha, mingi asi on valesti. Selliseid olukordi õigussüsteemi korraldamisel ilmneb ju pidevalt. Nendel juhtudel ma küll ei näe põhjust, miks me peaksime tingimata vastu olema. Mitmel puhul fraktsiooni koosolekutel me oleme sellisele seisukohale ka jõudnud. Ma mäletan mitmeid kordi, kui on olnud nii, et ei, sellele ei ole küll põhjust vastu hääletada või menetlusest väljaarvamise ettepanekut teha, isegi kui poolt ei hääleta.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tegelikult see seaduselünk, mille te välja tõite, on hästi oluline. Kui meil õiguskomisjonis oli see arutelu, siis ametnikud ju samuti mainisid, et see on oluline probleem ning et Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ja Justiitsministeerium on koostöös püüdnud lahendust leida. Toodi ka selline näide, et vahepeal oligi olukord, kus tervishoiuteenuse osutaja ei andnud lapsele meditsiinilist sünnitõendit ja kohus omakorda ei võtnud ema põlvnemise tuvastamise avaldust menetlusse. Ja kui inimesed tulevad selliselt perekonnaseisutoimingut tegema, siis neil ei olegi lapse kohta mitte ühtegi dokumenti. Ametnikud tõid välja, et nad on praegu otsustanud, et soovivad oma sõnastusega välja tulla, ja nad seda omavahel erinevates ministeeriumides arutavad. Kas teil ei ole tunnet, et siin on jällegi see moment, kus ministeeriumid ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, kelle haldusalas see on, ja on jälle tekkinud selline vastuolu eri ministeeriumide vahel?

Suur tänu küsimuse eest! Ma ei oska midagi muud vastuseks öelda, kui spekuleerida, ja ma võib-olla ei hakkaks spekuleerimisega tegelema. Ma lihtsalt ei tea. Ma ei tea, kuidas selle asjaga on ministeeriumide omavahelistes aruteludes. Minule tundub, et see võiks olla küsimus, mis kuulub ennekõike Sotsiaalministeeriumi vastutusvaldkonda, kuigi, tõsi, siin on ka aspektid, mis on selgelt Justiitsministeeriumi vastutusvaldkonnas. Ma siiski eeldaksin, et ametnikud on suutelised ministeeriumide piiride üleselt nii palju koostööd tegema, et kohane lahendus leida. See nüüd ületamatu takistus küll ei tohiks olla. Muuseas, te osutasite oma küsimust alustades ühele probleemile, mida ma oleks võinud ju ise ka eelnevalt mainida, mis on tähelepanuväärne. Mina tean vähemalt kahte perekonda Eestis, kuigi neid on ilmselt rohkem, aga mina tean konkreetselt kahte perekonda, kus laps on nüüdseks, ma peast ei mäleta, aga ma pakun, et kuskil kolme-, nelja-, viieaastane, selles vanuses, ja seda last riigi silmis ei eksisteeri. Ei eksisteeri sellesama probleemi tõttu. Laps on sündinud kodus, rasedusega arvel ei oldud. Ja kui mindi lapsele isikukoodi taotlema, siis saadi teada, et seda ei saa väljastada, sest ei ole sünnitõendit. Mindi sünnitõendit taotlema kuhugi, seal öeldi, et seda ei saa väljastada, pöördugu kohtusse, tõendagu oma emadust, tehku DNA-test. See perekond on öelnud, et seda nad ei tee, see on alandav, nad ei hakka kellelegi tõendama mingite DNA-testidega seda, et see on nende laps, ja kui nii, siis nii. Kui nii, siis nii. Siis nad lihtsalt ei saa isikukoodi sellele lapsele, nad ei saa mingeid lapsetoetusi, ei saa mingisuguseid peretoetusi. Mis siis ikka. Nad ei neela seda alandust alla, nad ei hakka seda tegema. Ja saate aru, need lapsed ongi reaalselt olemas. Ma ei hakka ütlema, kus nad elavad, kus kandis ja nii edasi, aga on kolme-, nelja-, viieaastane laps, keda riigi silmis ei eksisteeri, sest ühtegi jälge ametlikult tema kohta ei ole. Isikukoodi tal ei ole, mingeid märkmeid andmebaasides kusagil ei ole, perearsti juurde ta registreeritud ei ole. Teda ei ole olemas, juriidiliselt olematu inimene. See olukord on ju täiesti ebamõistlik, ma ütleks. Ja see olukord on tingitud just nimelt ebamõistlikust regulatsioonist, mis on kehtinud ja mis on inimeste suhtes alandav, mida tunnetatakse enda suhtes alandavana.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma korra täpsustan seda küsimust, mida enne puudutasid Andre Hanimägi ja Irja Lutsar. Juhul kui sünnitus leiab aset näiteks kodus, inimene on rasedusega ka arvele võetud, või kui ta isegi pole arvel, ta kutsub kiirabi koju, kiirabi jõuab pärast sünnituse toimumist, siis kiirabi ikkagi tuvastab sünnituse toimumise ja saab vastava tõendi väljastada, sellega probleemi ei ilmne. Tõepoolest, see hall ala, mida te kirjeldasite, tekib siis, kui näiteks laps, õigemini tema ema, kes on või ole olnud arvel, tuleb sinna tervishoiuteenuse osutaja juurde järgmine päev, ülejärgmine päev. Siis on see moment, kui tervishoiutöötaja peab hakkama hindama, kas ta saab või ei saa tõendada, et just see konkreetne laps on sel hetkel siia ilma selle ema poolt sünnitatud. Seal tekib see hall ala. Ma saan tervishoiutöötajatest ka aru, seda vastutust mõnes mõttes peljatakse, kui tõesti ka eksitakse mõne lapse või ema vastu. Nüüd ma küsingi teilt. Te eelnõu on sihuke suhteliselt sirgjooneline (Juhataja helistab kella.), aga kas mingisugustel juhtudel teie ikkagi näete, et ei saa tervishoiuteenuse osutaja või ka perearst võtta seda vastutust või [anda] hinnangut, kui tegelikult pole olnud ei tema (Juhataja helistab kella.) ega keegi tema meeskonnast selle sünnituse juures? Vabandan, et ma läksin üle aja.

Suur tänu küsimuse ja täpsustuse eest! See võib täitsa nii olla, nagu te osutasite. Aga ma ütlen, ma kuskilt kaugelt mälusoppidest, püüdes oma faktilisi andmeid esile tuua, meenutan siiski, et alati ei ole see nii lihtne olnud. Kiirabitöötaja võib ka … Lõppude lõpuks taandub kõik sellele, kas tervishoiuteenuse osutaja nägi sünnitust või ei näinud. Ma ei räägi praegu faktilisest asjaolust, vaid ma räägin printsiibist. Kui me räägime sellest, kas on kedagi, kes saab tõendada, et sellest emast sündis see laps, eks. Hästi rangelt võttes saab see konkreetne isik tõendada sellisel juhul, kui ta viibis seal juures ja ise nägi, et see ema sünnitas selle lapse. Nüüd, kui ta seda ei näinud, siis juba tegelikult algab tõlgenduslik sfäär, eks. Kui palju [aega] ta peab seal olema, millised andmed peavad olema, kas peavad olema mingid sünnitustegevuse jäljed, kas ta peab olema veendunud, et see on täna sündinud laps, tal ei tohi olla kahtlust, et äkki see on juba eile sündinud laps, kas ta oskab seda täpselt hinnata. Kiirabitöötaja ei ole ju lõppude lõpuks mingisugune ämmaemand või günekoloog, kes tegeleb selliste küsimustega igapäevaselt. Minule mälust ammutades meenub igal juhul, et on olnud juhtumeid, kus ka see pole olnud piisav. Kiirabi tuleb kohale ja ütleb, et nad ei ole sünnitustegevust näinud, ei saa kinnitada seda, et see on selle ema laps. Aga ma ütlen, et neid asju peaks täpsustama. Mul ei ole mõtet teile vastu vaielda, sellepärast et mul ei ole nii täpselt seda mälupilti praegusel hetkel ees. Nüüd, eraldi küsimus on muidugi ka see, kas see on üldse rahuldav. Isegi kui see täpselt nii oleks, nagu te kirjeldasite, et samal õhtul. Ütleme, beebi sünnib kell kaks ja õhtul kell kaheksa käib kiirabi, see on samal päeval, eks ole, vaidlust ei saa olla. Isegi kui see oleks rahuldav, kas me tahaksime sellist kohustust nendele peredele peale suruda? Ema on just sünnitanud, ta on omadega üsna hapras seisus – sünnitus võib olla erineva raskusastmega, eks ole. Kas me tahame, et ta peab kutsuma mingid võõrad inimesed endale koju beebit inspekteerima? Sageli ei näidata beebit üldse kellelegi enne, kui nädal aega on möödas, ei kutsuta külalisi ega kedagi teist. Nüüd jõuan rangelt teie küsimuse juurde. Kui ema on olnud rasedusega haiglas arvel, ta on käinud ennast näitamas, rasedus on olnud jälgitud, täpselt on teada, mitmes rasedusnädal on, arst saab pärast hinnata seda, kas beebi on enam-vähem nii vana [, kui peaks olema], siis ma arvan, et sellistel puhkudel ei peaks absoluutselt sellist kohustust kehtestama kodus sünnitavatele peredele. Nüüd, teie küsimuse tuumne osa, et kas ma möönan seda, et mingisugused piirangud siiski peaksid olema. Jaa, ikka möönan. Ma juba enne kolleeg Jolleri küsimusele vastates ütlesin, et kui näiteks üldse ei ole rasedusega arvel oldud, pole üldse käidud rasedust jälgimas, meditsiinitöötajatel nii haiglas kui ka perearstil puudub igasugune teadmine sellest, et see inimene on üldse rase olnud, siis ma arvan, et on põhjendatud, jah. Kuidagipidi peab siis ikkagi tõendama, et on rase oldud, et see on tema beebi, eks ole. Siis peaks küll mõtlema, millised need mehhanismid võiksid olla. Nii et selles suhtes ma olen nõus, et eelnõu kohta võiks teha muudatusettepanekuid, mis oleksid igati arutamist väärivad.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite näite, et teie sihtasutuse poole pöördusid naised, kes vajasid pärast kodus sünnitamist emaduse tõestamiseks juriidilist abi. Emana tean, et lapse saamine ja emaks olemine on nii loomulik protsess. Kas need naised üldse olid eelnevalt teadlikud, et kodus sünnitamisele järgneb keeruline DNA-põhine emaduse tõestamise protsess? Võimalik, et kui nad oleksid teadlikud olnud, siis nad oleksid kutsunud kiirabi või kuidagi teistmoodi selle korraldanud.

Suur tänu küsimuse eest! Jällegi, ma praegu püüan mälust neid faktilisi asjaolusid ammutada. Mitu perekonda kindlasti ei olnud sellest teadlikud, see tuli neile halva üllatusena. Järsku avastati ennast olukorrast, et peab hakkama DNA-testi tegema ja siis selle DNA-testi tulemusega kohtusse pöörduma, et taotleda kohtult emaduse tuvastamist. Ja noh, kui me oleme osutanud õiguslikku abi SAPTK õiguskeskusega sellistele perekondadele, siis mitte emaduse tuvastamiseks, sest selle protsessi suudavad ju kõik ise ka läbi teha, pöördudes DNA-testi tegemiseks vastava asutuse poole ja hiljem kohtusse, vaid kohtusse pöördumiseks, et vaidlustada sellise korra järgimise kohustuse õiguspärasus. "Me ei ole nõus seda tegema, me ei ole nõus hakkama DNA-testidega oma vanemlust tõendama." Selleks on palutud kohtult abi ja ka saadud mitmes kaasuses abi. Kohtud on otsustanud, et selline kord ei ole õiguspärane, seda ei saa nõuda. Ma loodan, et ma vastasin teie küsimusele.

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Te seisate lapsevanemate õiguste eest ja ma olen täiesti nõus, et sünnitamine on intiimne protsess. Arstina ma tean, et Eesti meditsiinis on [riiklike] sünnitusosakondade tase umbes sama nagu mujal maailmas erakliinikute oma. Riiklikul tasemel pakutakse väga harva sellist sünnitusteenust, kus on perepalatid ja muu. Meil on kõike seda võimalik kasutada. Aga ma küsin teistpidi. Kas te olete mõelnud ka lapse õigustele? Ütleme, kui selle sünnituse faktiga eksitakse, siis see mõju on ju tohutu, määratu. See pere, keda te kirjeldasite, et nende uhkus ei võimalda seda lapse sünni registreerimise praegust protsessi [läbi teha], see on alandav neile – kas teile ei tundu, et nad ei [hooli] lapse huvidest? Ma teeksin mida iganes, et minu laps saaks vajadusel terviseabi, saaks kooli minna, saaks lasteaias käia. Lastetoetused on kõige väiksem asi sealjuures. Miks meil seda kõike vaja on, on ikkagi see, et laps oleks turvaliselt hoitud.

Suur tänu küsimuse eest! Vaat, eks selle väärikusega ongi selline asi, et erinevad inimesed tunnetavad seda erinevalt. Mõnede inimeste jaoks on mingisuguste alandavate normide järgimine sedavõrd suur probleem, et nad ütlevad: me ei ole nõus seda tegema. Nad lihtsalt ei ole nõus tegema. (Hääl saalist.) Vabandust?

Niisugust võimalust ei ole, hea ettekandja, et siin peale küsimust veel toimub küsimus-vastus. Küsimus oli ja nüüd on teie vastus. Palun!

Jah, mulle lihtsalt esitatakse jooksvalt täiendavaid [küsimusi] ja ma ei kuule neid.

Jaa, ma ütlesingi küsijatele, et nii ei saa.

Kuhu me jäimegi? Väärikus, jah. Kas ei peaks tingimata neid kadalippe läbi tegema lapse suuremate huvide tõttu? See on ebavajalik, selles on probleem. Tegelikult, ühelt poolt võib ju küsimuse püstitada ka sedapidi, et kas nad ei peaks läbi tegema neid asju, mida nad tunnetavad oma väärikust alandavatena. Aga teiselt poolt, meie seadusandjatena peaksime minu meelest küsima pigem niimoodi: milleks allutada nad kohustusele käia läbi sellised alandavana tunnetatud menetlused, ilma et selleks oleks mingit praktilist tungivat vajadust? Ma ütlen, minu meelest kogu selle probleemi tuumne küsimus seisneb selles, kas on põhjendatud kahtlust, et see laps ei ole selle ema laps, või ei ole põhjendatud kahtlust. Põhiosa, 95% sellest probleemist taandubki sellele küsimusele. Kui ei ole põhjendatud kahtlust, et tegemist ei ole selle ema beebiga, siis me ei peaks hakkama selliseid perekondi – vabandust vaba väljenduse, maakeelse väljenduse pärast – kottima, eks. Kui riik tegeleb inimeste kottimisega, siis see kindlasti ei räägi selle riigi kohta midagi head, ei räägi midagi head ka selle riigi ja tema kodanike vaheliste suhete kohta. See on vist kõik, mida ma oskan teile öelda. Loomulikult ei saa ju eitada seda, et haiglas beebi sünnitamine on ilmselt turvalisem. Aga turvalisus ei ole absoluutne kaalutlus, on ka teised kaalutlused. Ja lõppude lõpuks ei ole ka haiglas beebi sünnitamine absoluutselt turvaline. Meil on SAPTK õiguskeskuses tulnud tegeleda ka selliste perekondadega, kes on otsinud meilt abi, aga me ei ole suutnud seda kahjuks osutada nende juhtumite puhul, kui beebi on haiglas sündides surnud perede hinnangul selgelt ebarahuldava meditsiiniteenuse osutamise tõttu. Väga jõhkrad juhtumid, aga räägivad sellest, et ei ole nii, et üks on turvaline lahendus ja teine on ebaturvaline lahendus. Siin on hallid toonid eri varjundites.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma nõustun selle viimase mõttega, et ilmselt on siin mitmeid toone. Küllap on arstide hulgas neid, kes selle tõttu, et nende hinnangul on [sünnitamise] riskid kodus suuremad, proovivad inimesi suunata rohkem haiglatesse. Aga küllap on ka seda, et süsteem loomulikult tahab, et kõik käiks süsteemi kaudu – meditsiinisüsteem on suur süsteem ja natuke on siin seda tunda ka, eks ole. Mu küsimus tulenebki sellest. Kas sa, Varro, oled ka arstidega sellel teemal rääkinud? Alati on süsteemis inimesi, kes näevad, et tõepoolest, tegelikult ei peaks neid inimesi kiusama ja nii edasi. Ja teisipidi, kõik inimesed ongi nendes süsteemides ja võib ju arvata, et kui oma heal tuttaval peaks selline situatsioon olema, siis küllap mõni tõend läheb ka niimoodi välja, et kõik need tingimused ei ole selliselt täidetud. Mida arstid selle kohta ütlevad? Kas sul üldse on mingit infot selle kohta?

Suur tänu küsimuse eest! Jällegi, ma ei tahaks spekuleerima hakata. Mul ei ole olnud nii palju kokkupuuteid arstidega, et ma oleksin neid küsimusi nendega arutanud ja saaksin rääkida, millised on prevaleerivad meeleolud arstkonna seas. Me natuke spekuleerimisega tegeleme, aga mitte selles aspektis. Ma arvan, et põhimõtteliselt, kui tuleb haiglasse ema oma väikese beebiga kas järgmisel päeval pärast sündi või paar päeva pärast sündi, ja kui ta on olnud selles haiglas arvel, käinud läbivaatusel veel üsna hiljuti enne sünnitust, siis puudub otsene takistus, miks haigla ei võiks talle seda tõendit väljastada. Nii et kui selline tõend väljastatakse, ma ei tea, näiteks selle tõttu, et saadakse hästi läbi või keegi on tuttav, siis mingit õigust ei rikuta. Mitte ühtegi normi, mis Eestis kehtivates seadustes on, ei rikuta, sest ei ole sihukest normi, mis ütleks, et ei tohi väljastada, kui ei viibitud juures. See on puhtalt tõlgenduslik. Ja siin on nüüd küll ilmselt teatavas mõttes see suhtumine, eks ole. Tõlgendus võiks olla olemasoleva õiguse pinnalt ka väga erisugune. Kui arstil puudub põhjendatud kahtlus, kas tegemist on selle ema beebiga, siis lihtsalt väljastatakse tõend ja ongi kõik. Vaadatakse, et jaa, beebi vastab vanusele, mis on meie jälgimisandmetega kooskõlas, ja nii edasi. Ja polegi mingit probleemi. Aga kuna tundub, et selline prevaleeriv suhtumine paljudes haiglates – ja nüüdseks standardpraktikaks saanud suhtumine – on see, et kui me ei viibinud juures, siis me [tõendit] ei väljasta, siis ongi sellest lähtutud. Nii et see on võib-olla selles mõttes hea näide sellest, kuidas tingimata ei olegi alati probleem olemasolevates normides, vaid on suhtumises, mille pinnalt kujundatakse tõlgenduspraktika.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Head töökaimud! Täna on Eesti jaoks see eriline päev, kui Ukraina president austab meie riiki oma külaskäiguga. See on see hetk, kui me peame meenutama meie ühtsust. Tegelikult on mul hea meel selle üle, et täna siin saalis kõlanud koalitsiooni etteheited opositsiooni aadressil on kõik olnud täiesti alusetud. Ja mul on hea meel selle üle, et õiguskomisjoni arutelu tulemusena me saame ikkagi öelda, et meil siin saalis on ühe sellise püha ja ilusa hetke suhtes, nagu seda on lapse sünd, täiesti tutika, uue inimese sünd, tegelikult üksmeel. Alustan sellest, et õiguskomisjon arutas seda küsimust kaunil sügispäeval, 26. septembril, ja jõudis otsusteni, mida pean vajalikuks koos arutluskäiguga teile tutvustada. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. oktoobril, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – poolt oli 6 ja vastu 2 inimest – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Kui me vaatame arutelu käiku ja põhjendust, miks me võime puhta südametunnistusega ja üksmeeles selle eelnõu täna tagasi lükata, siis tõepoolest ei kõlanud õiguskomisjonis kordagi arvamust, et küsimust ei tuleks lahendada, vastupidi, küsimus tuleb lahendada. Tõstatatud küsimus on õige ja on oluline see probleem lahendada. Aga kohe alguses jõudis arutelu sinnamaani, et õiguskomisjon ei ole see koht, kus peaks seda asja lahendama. Ka muudatusettepanekute tegemisega ei jõuaks me soovitud tulemuseni. Nagu te väga hästi nägite eelnevast pikast ja põhjalikust arutelust siin saalis, kõik saalis olid seda meelt, et niipea kui võtsid sõna sotsiaalkomisjoni inimesed, leidsime me kõik, et need on arukad ja asjakohased seisukohad. Ja tõepoolest, see on sotsiaalkomisjon, kuhu see eelnõu peaks minema. Rõhutan veel seda, et tõesti, kuigi ka õiguskomisjonis kõlas terve hulk kriitilisi seisukohti Vabariigi Valitsuse kirjaliku arvamuse kohta, siis see ei ole see seadus, mida tuleks sellel kujul muuta. Ühesõnaga, paranduste ja muudatuste kaudu õiguskomisjonis ei jõuaks me soovitud tulemuseni. Ja see oli ka õiguskomisjonis nii tunnetust kui ka protokolli mööda täiesti üksmeelne seisukoht. Ka ettekandjad ministeeriumitest olid seda meelt, et see küsimus tuleb kiiresti lahendada. Kui nüüd on mõte, et tõesti õiguskomisjonis minna sellega edasi, siis minu arust – seda me konkreetselt komisjonis ei arutanud – eelnevast arutelust oli väga hästi näha, et ka opositsiooni esindajad ei arva, et õigusteadlased peaksid meditsiiniliste tõendite parimal moel väljastamist arutama, vaid ikkagi sotsiaalkomisjoni inimesed on need, kes on selleks pädevad. Arutelus toodi välja ka veel see, üks komisjoni liige kinnitas – mis siin salata, see olin ma ise, mõningane kogemus mul nende sünnitamisasjadega on, lihtsalt väikese tähelepanekuna –, et kiirabi ei tule kohale, kui sa kutsud teda sünnitamisele. Minul endal see kogemus on. Mina kutsusin kiirabi ja kiirabist mulle vastati, et nemad sünnitamisele kahjuks ei sõida, palun kutsuda takso. Võib-olla tõesti me võiksime sotsiaalkomisjoni selles asjas usaldada. Kui ma olin siin päris helge ka opositsiooni suhtes, siis nüüd ma siiski tahaksin olla kriitiline. Kuulge mehed! See ideoloogiaiba, mida te siin üritasite meile pähe määrida, sünnitavatele naistele – hoidke oma ideologiseeritusega laetud ühiskonna lõhestamised sünnitajatest palun eemal. See ei ole ideoloogiline küsimus. Ärge toppige ühiskonna lõhestamist sellesse maailma kõige kaunimasse hetke! Ja muuseas, õiguskomisjoni arutelus me arutasime ka soolise võrdõiguslikkuse küsimust täiesti asjakohaselt: kui sünnitusjärgselt ei nõuta isadelt isaduse tunnistamiseks DNA-testi, siis soolise võrdõiguslikkuse printsiibist lähtudes ei tohiks seda nõuda ka naistelt. Nii et sooline võrdõiguslikkus on selles teemas äärmiselt oluline ja asjakohane. Meie ülesanne on siin ühiselt seista emade ja laste õiguste eest ning mitte toppida ideoloogiat sinna, kuhu see üldse ei kõlba. Jätke sünnitamine sellest välja. Kindlasti on asjakohane märkida, et beebi huvides on kindlasti hea, kui inimkonna kõiki parimaid teadmisi 10–11 aastat õppinud arstid kuidagi selles asjas abiks on. Ja siin, nagu eelkõneleja ka välja tõi, meil tegelikult eriarvamusi ei ole. Kui veel faktidest rääkida, sellest ideoloogiapoolest, siis faktiliselt oli meil siseminister siiski Mart Helme aprillist 2019 kuni novembrini 2020 ja Alar Laneman vastavalt novembrist 2020 kuni aastani 2021. Need kaks ministrit ei lahendanud seda küsimust. Võib-olla see aitab aru saada sellest, et me ei ole siin praegu nagu ideoloogiarindel. Aga eile kontrollisin üle: praegune siseminister on lubanud, et lahendus sellele küsimusele tuleb veel selle, III istungjärgu jooksul meie lauale. Ma väga loodan, et Riigikogu sotsiaalkomisjon leiab sellele kiired ja asjakohased lahendused. Tõepoolest, õiguskomisjoni üksmeelne seisukoht oli, et lahendus tuleb leida võimalikult kiiresti. Praegune olukord, kus naine, kes on olnud rasedusega arvel, laps on olnud kõhus, ühel heal hetkel seda last seal kõhus enam ei ole, laps on naise käes – seda naist nüüd küll kohtu kaudu saata oma emadust tuvastama ei ole õige, ei ole õiglane, ei ole mõistuspärane ja see kujutab endast just nimelt seda lolli tööd, mille vastu ka minu erakond seisab. Selle kokkuvõttega jääme ootama asjakohast eelnõu. Ka mina tänan opositsiooni selle teema tõstatamise eest. On lubatud, et III istungjärgu jooksul see asi lahenduse saab. Tänan väga!

Hea ettekandja, suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma lõpust sain aru, et sisu ja mõtte osas te eelnõu toetate, see on tore. Teiseks, ma tahan teid tunnustada selle eest, et kui siin puldis komisjoni esindajad on tihtilugu pareerinud küsimusi sellega, et seda komisjonis ei arutatud, siis teie andsite tausta väga laialt ja lisasite värvikalt ka oma arvamust. Minu arust see on hea joon ja seda võiks diskussioonides edaspidigi kasutada. Aga ma tulen teie ettekande alguse juurde, kus te ütlesite, et vale komisjon. Ega te ometi ei viidanud sellele, et juhatus on ebapädeva otsuse teinud? See oli esimene küsimus. Ja teine küsimus on see. Me hakkame homme Euroopa Liidu asjade komisjonis lahkama hoonete energiatõhususe direktiivi ja seal me lahkame nii vee kvaliteeti, toodetele pandavaid silte kui ka kõike muud. Sellest murest, et me ei ole spetsialistid, saame me üle nii, et me küsime arvamust ka teistelt komisjonidelt. Kas see ei lahendaks muret, kui õiguskomisjon küsiks sisendit sotsiaalkomisjonilt ja läheks asjaga edasi?

Aitäh! Kõigepealt, kolleegid õiguskomisjonist saavad kinnitada, et ma väljendasin värvikalt oma seisukohti ka õiguskomisjoni istungil, ma midagi uut siin ei lisanud. Ainult kommenteerisin seda eelnevat tunniajast arutelu, et faktiliselt oleks asi selge. Jah, tõepoolest, selles suhtes, et ma kommenteerisin seda eelnevat arutelu, ma ületasin komisjoni ettekandja pädevust, ja rõhutasin, et see on mõeldud eelneva kommenteerimiseks. Nüüd teine küsimus, mis puudutas seda, kas üks Riigikogu pädev komisjon [võiks] kaasata arutelusse teist Riigikogu pädevat komisjoni. See võiks kindlasti olla üks viise, kuidas asjaga tegeleda, aga antud juhul kinnitasid meile erinevate ministeeriumide esindajad õiguskomisjonis, et nad on selle mure [lahendamisega] igati päri ja töö juba käib selle eelnõu ettevalmistamiseks. Selles olukorras oleks, ütleme, ratsionaalselt võttes tegelikult mõttetu kahe komisjoniga seda asja ajada. Õige koht, nagu me tõesti ka siin saalis eelnevast arutelust nägime, on sotsiaalkomisjon. Riigikogu juhatus kindlasti ei määranud seda valesti. Õiguskomisjon tuvastas, et muuta soovitakse vale seadust. Ühesõnaga, Riigikogu juhatus määras selle muudetava seaduse järgi menetlevaks komisjoniks õiguskomisjoni, aga õiguskomisjon arvas, et muuta tuleks ühte teist seadust, ja see teine seadus on sotsiaalkomisjoni pädevuses. Seda seadust, mida eelnõu algataja soovis muuta, õiguskomisjoni ja ka valitsuse ettekandjate hinnangul ei ole vaja muuta, vaid muuta tuleb kõike seda, mis arstiteaduse poolel toimub, ja see on sotsiaalkomisjoni pädevuses. Ehk toredaid kolleege õiguskomisjonis … Las ikka suur saal teeb oma tööd ja kuulab ära pädevuspõhiselt komisjonilt ehk sotsiaalkomisjonilt need seisukohad. Euroopa Liidu asjade komisjon töötab veidi teistmoodi. Meie esindame, terve Riigikogu nimel anname seisukohti ja selle tõttu Euroopa Liidu asjade komisjon võtab seisukohad valdkondlikelt komisjonidelt. Riigikogu töö ülesehitus on pädevuspõhine ja mõte ongi selles, et õiguskomisjonis on õiguse asjatundjad ja sotsiaalkomisjonis on sünnituse asjatundjad. (Pikk paus.) Mina muide lõpetasin vastamise.

Jaa, ma tänan, ma nägin seda. Mina lihtsalt vajasin lisainformatsiooni vahepeal, sellepärast see paus tekkis. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma kuulasin praegu Liisa Pakosta ühte selgitust tagasilükkamise kohta, mis oli see, et ministeeriumis valmistatakse seda eelnõu ette ja töö käib. Sellest johtuvalt mul tekkis küsimus, lugupeetud istungi juhataja. Kas vahepeal on toimunud mingisugune põhiseaduse muutmine, et parlamendisaadikud ei saa sellepärast seaduseelnõusid algatada ja menetleda, et ministeeriumis seda asja juba menetletakse? Minu meelest on see natukene kummaline. Minu teada ei ole seda põhiseaduse muudatust tulnud. Miks parlamendisaadikutel piiratakse eelnõu esitamist põhjendusega, et ministeeriumis vastav töö juba käib? Kas on vahepeal toimunud mingeid muutusi?

Aitäh selle protseduurilise küsimuse eest! Vastus: sellel suunal ei ole muudetud põhiseadust ega mingeid muid seadusi. Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Minul on selline küsimus. Kõigepealt on mul hea meel, et komisjon on aru saanud, et tegemist on päris probleemiga, ja näeb vajadust see millalgi lahendada. Minu küsimus on see: kas teie tegite või keegi teine komisjoni liikmetest tegi ettepaneku see sotsiaalkomisjoni suunata?

Aitäh! Komisjoni liikmete üldine seisukoht, ka komisjoni esimehe seisukoht oli see, et pädev komisjon selle asja arutamiseks on palju sünnitusteadlikum sotsiaalkomisjon, ja seetõttu oleks otstarbekas, et see on seal. Ja tõesti, ka teie enda minister on kinnitanud, et III istungjärgu jooksul see eelnõu jõuab siia [majja] ja läheb siis otse sotsiaalkomisjoni. See oleks kõige otstarbekam ja mõistlikum selle asja lahendamiseks. Võrdõiguslikkuse teema, mis muidu puudutab põhiseaduskomisjoni, me õiguskomisjonis juba läbisime.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt on muidugi hea meel kuulda teie kinnitust selle kohta, et koalitsiooni poole pealt on III istungjärgu jooksul oodata lahendust siia suurde saali. Jääme seda huviga ootama. Aga ma mõtlesin küsida teie käest selle kohta. Te ütlesite, et juhatus ei määranud seda eelnõu valesse komisjoni, vaid see on justkui minu viga, et ma olen teinud ettepaneku muuta valet seadust. See seadus on mõeldud perekonnaseisutoimingute seaduse muutmiseks. Kas perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine kuulub teie hinnangul õiguskomisjoni pädevusse, mitte sotsiaalkomisjoni pädevusse? Minu arusaamise kohaselt perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine peaks eelduslikult kuuluma nii ehk naa sotsiaalkomisjoni pädevusse. Nii et küsimus ei ole selles, et mina olen teinud ettepaneku muuta vale seadust, vaid et tõepoolest on juhatus määranud selle valesse komisjoni. Lihtsalt tähelepaneku korras: huvitav oli teie tähelepanek, et õiguskomisjonis on õiguse asjatundjad, sotsiaalkomisjonis sünnituse asjatundjad. Minu meelest pannakse inimesi komisjonidesse üsna suvaliselt, nii et õiguskomisjonis pole tingimata õiguse asjatundjad ja ka vastupidi.

Aitäh! Ma hakkan lõpust pihta. Parlamendi ülesehitus on meil reeglipäraselt pädevuspõhine, komisjonid on moodustatud pädevuspõhiselt ja kui mõni fraktsioon paneb sinna oma esindaja täiesti suvaliselt, siis on see selle fraktsiooni südametunnistusel. Aga parlamendi ülesehitus on ikkagi pädevuspõhine ja selleks on ka need pädevuspõhised komisjonid ju meil loodud, et asjatundjad oleksid ühes ja teises komisjonis vastavalt pädevusele ja et komisjonid saaksid teha pädevuspõhiseid otsuseid. Kui te vaatate seda arutelu ja ka tegelikult valitsuse seisukohta, siis siin on välja toodud see, et muudetav seadus ei peaks olema see seadus, kuna probleem saab alguse meditsiinipoolest, mitte [perekonnaseisu]toimingute seadusest. [Perekonnaseisu]toimingute seadust siin hinnangute järgi muuta ei oleks vaja. Küll aga teie tähelepanek tõi selle, et ma saan eelnevast arutelust ära kohendada, võtsin just seletuskirja lahti. Seletuskirjas leheküljel 2 on … Vabandust, mitte seletuskirjas, Vabariigi Valitsuse seisukohas leheküljel 2 on välja toodud, et vastsündinute inimkaubandus Eestis puudub. Kui siin enne oli küsimus, kui palju selliseid juhtumeid on olnud, siis siin tuuakse välja, et seni need juhtumid puuduvad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, parlamendi ülesehitus on pädevuspõhine ja võib kinnitada, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ka pädevuspõhiselt paneb komisjonidesse oma esindajaid. Olles ise sotsiaalkomisjoni [liige], nüüd nende toimingute viimine sotsiaalkomisjoni – ma ei tea, kas see on õige koht. Aga ma jäin kuulama seda, te rääkisite, et on vaja teist seadust muuta, ja sellega hakkab tegelema siseminister. Kas sellega ei peaks tegelema teise valdkonna minister? Kas ma olen millestki valesti aru saanud?

Aitäh! Praegusel hetkel, ma saan aru, on valitsuses selline suund võetud, et siseminister koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumiga valmistab need muudatused ette. Tõsi, mina seda eelnõu näinud veel ei ole ja annan siin vastuseid mulle praegu teadaoleva informatsiooni baasil. Kui me võtame seda lihtsustatult, siis me ju inimestena saame aru, et rahvastikuregistril on vaja mingit paberit, piltlikult öeldes, tänasel päeval mingit nullide ja ühtede kombinatsiooni, et saaks teha kande rahvastikuregistrisse. Ei saa olla niimoodi, et inimene tuleb, beebi süles, ja siis rahvastikuregistrist antakse talle isikukood ja muud asjad ja asi läheb käima. Me ju kodanikena saame aru, et see päris nii ei saa olla. Ka eelnevas arutelus toodi välja, ka EKRE ise ilmselt ei oleks väga õnnelik, kui kaks meest ilmuksid rahvastikuregistri ukse taha, beebi süles, ja ütleksid: "Pange see beebi nüüd meie lapsena kirja." Me tegelikult saame ühtemoodi, ma kujutan ette, kõik aru, et küsimus ei ole rahvastikuregistris, vaid küsimus on selles, kuidas see sündinud laps saab süsteemis need vajalikud nullid ja ühed ritta. Küsimus ei ole mitte rahvastikuregistris, kellel on mingit tõendit vaja, vaid küsimus on selles, kuidas see tõend tekib.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te väitsite, et meil ei ole beebikaubandust. Minu teada küll siin kaks isa on saanud lapse kusagilt Ameerika Ühendriikidest. Kuidas seda nimetatakse, ma ei tea. Teine asi on see, et parlamendi ülesehitus on pädevuspõhine. Ei ole ka tähele pannud, et oleks kvoodimajandust, et teatud arv on kultuuriinimesi, teatud arv on juriste. Parlamenti valitakse inimesi pigem tuntuse põhjal ja keegi ei küsi, kas nad on pädevad ka mingil alal. Aga küsimus on see. Te väitsite, et ettekanne ja eelnõu on ideoloogiast laetud. Kui see on ideoloogiast laetud, siis milline ideoloogia on see, et praegu seesama küsimus, mida just ministeeriumis arutatakse, saadetakse nüüd tagasi esimeselt lugemiselt? Miks seda siis edasi ei arutata? Kui asi juba nii kaugele on jõudnud, siis võiks selle ju rahulikult teisele lugemisele saata, olenemata sellest, kes selle esitas.

Aitäh! Mul on kahju, et ma ei võtnud pastapliiatsit kaasa, et üles märkida kõik need faktilised asjad, mis ma peaks nüüd järjest ümber lükkama. Esiteks, mitte mina ei väitnud, vaid ma lugesin Vabariigi Valitsuse seisukohast leheküljelt 2 ette tsitaadi, et … Nüüd on juba hilja, mul läks küsimus meelest ära. Asjaolu, et vastsündinud … Ühesõnaga, on tuvastatud asjaolu, et vastsündinute inimkaubandus Eestis puudub – selle ma lugesin ette Vabariigi Valitsuse seisukohast leheküljelt 2 eelviimasest lõigust. Järgmine asi oli see, et ma olevat väitnud, et eelnõu on ideoloogiast laetud. Ei, seda ma küll ei väitnud. Siin eelneva diskussiooni käigus tõi osa inimesi seda korduvalt faktina, justkui faktina, esile, aga see ei vasta tõele. Vabandust, kui ma midagi vahepeal ära unustasin, aga järgmine asi oli see, et miks me seda õiguskomisjonis edasi ei aruta. Sellele ma andsin eelnevalt pikalt ja põhjalikult vastuse.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Esiteks, ma ei saanud päris selget vastust oma eelmisele küsimusele, et kas teie hinnangul perekonnaseisutoimingute seaduse muutmist [nõudvad] eelnõud peaksid kuuluma põhimõtteliselt õiguskomisjoni pädevusvaldkonda või sotsiaalkomisjoni valdkonda. Fakt on see, et antud seaduseelnõu on mõeldud perekonnaseisutoimingute seaduse muutmiseks. Minu hinnangul oleks tulnud see juhatusest kohe suunata sotsiaalkomisjoni, puudub igasugune põhjus selle õiguskomisjoni suunamiseks. See ei ole minu kui eelnõu koostaja viga, probleem on kusagil mujal. Palun kommenteerige uuesti, miks te väitsite vastupidist. Aga teiseks ma küsin teie käest ikkagi seda, mida te pidasite eelnevalt silmas, viibutades siin opositsiooni, ilmselt siis ka minu suunal näppu, et me oleme mingit ideologiseeritud iba siin naiste suunal ajanud. Milles see süüdistus ikkagi seisneb? Mina osundasin sellele, et ma arvan, et praegune regulatsioon ja selle tõlgendus lähtuvad ideoloogilistest hoiakutest. Mida ma valesti ütlesin?

Aitäh! Kõigepealt, mulle tuli meelde, et Mart Maastiku küsimusest mul jäi vastamata see pädevuspõhisuse osa. Kui lubate, ma vastan sellele. Sulepeast on kasu. Valijad on alati pädevad, valija teeb väga pädeva otsuse. Valija väga pädev otsus jõuab siia saali ka meie kõigi ühise pädevusena. Nii et selles pädevuspõhisuses mina küll ei kahtleks – ei valija pädevuses ega ka Riigikogu liikmete pädevuses. Riigikogu komisjonid, nagu te kõik saate lugeda, on moodustatud meil pädevuspõhiselt. Sellel on oma selged põhjused, miks see nii tehtud on: et saada kõige pädevamad otsused ja et inimeste huvid oleksid valdkondliku komisjoni kaudu esile toodud ikkagi pädevuspõhisuse alusel. Nüüd, hea kolleeg Varro Vooglaid, teie kaks küsimust. See väide, et eelnõu on ideologiseeritud või eelnõu teema on ideologiseeritud, kõlas siin mitu korda. Ja minu arust on see ebaõiglane. Tõesti, see on minu isiklik seisukoht, et sünnitamisse, mis on maailma kõige-kõige ilusam hetk üldse, kõige-kõige ilusam hetk üldse, toppida mingit ideoloogiat – see on minu isiklik arvamus – on täiesti kõlbmatu ja sobimatu asi. Ja faktiliselt tõin ma ka välja, et juhul, kui teil on endiselt arvamus, et see on ideologiseeritud, siis enne seda "Pealtnägija" lugu olid ametis kaks teie erakonna siseministrit. Noh, ma ei tea, kas tegemist on teie enda erakonna ideoloogiaga või millega, aga see võiks pigem ikkagi tõestada seda, et see teema ei ole ideologiseeritud, vaid … Väljendan siin oma isiklikku arvamust, kuna seda õiguskomisjonis ei arutatud. Tõenäoliselt on tegemist olukorraga, mille peale seaduslooja ei mõelnud piisavalt, kui ta regulatsioone tegi. Isaduse DNA-testimise on seadusandja põhjalikult läbi mõelnud ja ka selle ümberlükkamine, vaidlustamine kõikides detailides on põhjalikult läbi mõeldud. Tõenäoliselt me lahendame olukorda, mille peale pädev seadusandja lihtsalt sellel hetkel ei mõelnud. Mina saan väga hästi aru sellest, et tõesti see ei ole esimene mõte, mis seadust luues võiks pähe tulla sellel hetkel. Ma ei heida selles mõttes kellelegi midagi ette. Küsimus sellest, kas perekonnaseisutoimingute seadus on see, mida peaks muutma või mitte. Ma ühes eelnevas vastuses tõin välja, et mulle isiklikult Riigikogu liikmena tundub, et perekonnaseisutoiminguteks on rahvastikuregistril vaja ikkagi mingit tõendit, ja ma usun, et me oleme selles suhtes kõik ühel meelel. Mingi tõend peab olema. See ei saa olla perekonnaseisuametnik, kes siis, kui beebiga tullakse ukse taha, selle isikukoodi väljastab ja kande teeb. Küsimus on tõendis, mitte rahvastikuregistris. Sellest tulenevalt on see sotsiaalkomisjoni [pädevus].

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te korra mainisite ka oma ettekandes, et meestelt ei nõuta DNA-testi, et oma isadust tõestada. Kuidas seal see vastuolu ja sooline võrdõiguslikkus toimiks ka rahvastikuregistri nõuete kohaselt?

Aitäh! Soolise võrdõiguslikkuse aluspõhimõte on selles, et riik ei tohi teha naistele ja meestele erinevaid reegleid, panna erinevaid koormusi sootunnusest tulenevalt. Tõesti, kui me vaatame praegu perekonnaseadust, siis isaduse tuvastamine on reguleeritud, põlvnemine on reguleeritud. Perekonnaseaduse järgi saavad naine ja mees lapsevanemateks ainuüksi selle baasilt, et isa annab allkirja ja ütleb, et tema on selle lapse isa. Temalt ei nõuta isaks saamisel DNA-testi. Selles mõttes oli komisjonis see küsimus arutelu all, kuna emal ei ole üldse võimalust lihtsalt allkirjaga kinnitada, et tema on selle lapse ema, kuigi ta on olnud rasedusega arvel, beebi on sündinud raseduse järgi õigel ajal. See, et naine ei või seda ka näiteks allkirjaga kinnitada, on tõesti sooliselt ebavõrdne kohtlemine. Tõsi on see, et perekonnaseadus reguleerib seda, kuidas isadust vaidlustada, aga ei reguleeri seda, kuidas emadust vaidlustada. Selle tõi ka eelnõu esitaja oma ettekandes välja.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kuulates kolleeg Pakosta vastuseid ja eriti seda, et need kalduvad selle seadusemuudatuse sisust eemale, ma mõtlesin sult, Jüri, kui kogenud kolleegilt jälle küsida. Ilmselt see ei ole päris seadusepügalana kirjas, aga kas mingi hea tava on, et ka komisjoni ettekandja peaks olema eelnõu sisuliselt läbi lugenud ja teinud endale selgeks, mis on selle seaduseelnõu sisuline mõte? Või on saadikud ikkagi täitsa vabad oma mandaadis ja tegelikult ei ole vaja seda teha? Mis sinu hinnang sellele on?

Aitäh! Ma antud juhul ei kommenteeri seda juhtumit, aga kõigil, kes Riigikogu kõnetooli tulevad, tuleb loomulikult see, mida siin ette kantakse, need eelnõud, need materjalid läbi töötada. Siin on ka see mõte, et Riigikogus ei ole sellist võimalust näiteks, et palutakse ametnikul täpsustada küsimusele vastust. Need inimesed, kes siin Riigikogu kõnetoolis on, peavad loomulikult olema need asjad läbi töötanud, aga ma veel kord ütlen, et see ei puudutanud antud juhtumit. Helmen Kütt, palun! Vabandust! Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole ja tänan teid teie ettekande eest. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Helmen Küti. Palun! (Helmen Kütt palub lisaaega.) Palun, loomulikult, kaheksa minutit!

Prillid jäid maha.

Tooge rahulikult, sellepärast et aeg hakkab uuesti pihta siis, kui te siia kõnetooli tulete. Te ei pea kartma, et need sekundid teil ära jooksevad. Nii et ma palun panna tabloole uuesti kaheksa minutit.

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Juba 10. mail 2023 algatas Riigikogu liige ja jurist Varro Vooglaid seaduseelnõu, mis likvideeriks õigusliku lünga. Eelnõu lähtub eesmärgist tagada lapse sünni registreerimise kord viisil, mis on lapse kodus või mujal väljaspool meditsiiniteenuse osutaja vaatevälja sündinud vanemate suhtes lugupidav ega koorma neid ebamõistliku menetlusega, tihti ainult kohtu kaudu oma õigusi kaitstes. Tegemist ei ole opositsiooni eelnõuga või mingi erakondliku algatusega, mis tahaks kuidagi takistada valitsuse tööd. Otse vastupidi, see eelnõu on koostatud probleemi lahendamiseks, millega on eelnõu koostaja isiklikult kokku puutunud sellise murega vanemaid nõustades ja kohtus esindades. Tegemist ei ole ka eelnõuga, mis tooks riigile või kohalikule omavalitsusele kaasa täiendavaid suuri kulutusi, nagu seletuskirjast saab lugeda. Põhjalik ülevaade, mille eelnõu algataja täna siin kõnepuldis andis, ilmselt ka vastused küsimustele tekitasid [arusaama], et ta on selles teemas väga kompetentne. Näitena sellest, et nimetatud probleem eksisteerib, on eelnõu algataja oma seletuskirjas tooduna viidanud Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2022. aasta haldusasjale 3‑21‑2840. Ja muidugi on seda kajastatud ka meedias. Mina ei ole jurist ega õigusteadlane. Ma ei tulnud täna kõnelema kodusünnitustest või haiglas sünnitamisest. Ma ei võta siin seisukohta, sest minul puudub vastav kompetents. Ma austan perede valikuid ja olen veendunud, et lapse andmete registreerimismenetluse eesmärk ei ole ära hoida assisteerimata kodusünnitusi ega neid sanktsioneerida. Täpselt nii, nagu oli kirjas ka kohtuotsuses, millele ettekandja viitas. Lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb esikohale seada lapse huvid. Täna, tulenevalt seadusandluses valitsevast lüngast, see nii ei ole, ja assisteerimata kodusünnituse kasuks otsustanud pered on tegelikult keerulises asjaajamiste menetluses ja masinas. Tutvusin 26. juunil 2023 antud Vabariigi Valitsuse seisukohaga, mis eelnõu ei toeta ja mis leiab, et muudatused on tehtud vales seaduses. Viidatakse ka sellele, et kui eelnõu võetakse sellisel kujul seadusena vastu, võib tulevikus tekkida probleem inimkaubandusega. Nagu me teame, siis praegu seda probleemi ei ole, aga nii on Vabariigi Valitsuse seisukohas välja toodud. Lisaks toob Sotsiaalministeerium välja selle, et ainult 2% rasedatest on perearstide juures jälgimisel ning et tervishoiutöötajad saavad tõestada sündi vaid siis, kui nad on sünnitusabi osutanud. Lugesin suure huviga ka õiguskomisjoni 26. septembri 2023 protokolli, mille järgi kõik, nii komisjoni liikmed kui ka komisjoni kutsutud ministeeriumide esindajad tõdevad, et ametikaaslase Varro Vooglaiu tõstatatud probleem on tegelikult olemas. Tegemist on ühiskonnas reaalse probleemiga, mis vajab lahendamist kolme ministeeriumi ehk Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi koostöös. Küsisin arvamust ka mitmelt praktiseerivalt juristilt, kes ei ole seotud nende ministeeriumidega ega ole seotud ka Riigikoguga. Nende seisukoht lühidalt kokku võttes on selline, et nad nõustuvad, et tegemist on absurdse olukorraga. Seaduse järgi on lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud, kui aga sünd jääb registreerimata, tuleb pöörduda kohtu poole emaduse ja põlvnemise tuvastamiseks. Tegemist on mitu kuud vältava menetlusega, DNA-ekspertiisi läbiviimisega, kuludega perele ja ka olukorraga, kus lapse sünni ja muude peretoetuste saamine lükkub mitmeid kuid edasi, mis kindlasti ei ole ei lapse ega vanemate suhtes õiglane ning riivab vanemate inimväärikust. Olen rääkinud ka Viljandi Haigla patsientide nõukoja esimehe Malle Vahtraga, kes kinnitab, et Viljandi maakonnas on mitmed pered sellise murega pöördunud ka tema poole. See ei ole ainult üksikute perede probleem. Malle Vahtra on seda patsientide nõukoja juhina üritanud lahendada. Eestis valitseb sellele erinev lähenemine, erinevad haiglad ja teenuseosutajad lähenevad erinevalt, mis kindlasti ei ole heale õigusloomele mõistlik. Olen suhelnud ministeeriumidega ja saanud kinnitust, et Siseministeerium tahab perekonnaseisutoimingute seaduse eelnõuga, kus see teema sees, jõuda valitsusse selle poolaasta lõpuks. Hetkel käib kolme ministeeriumi ametnike vahel töö, et leida lahendus, mis sobiks kõigile osapooltele ehk ei läheks meditsiini põhimõtete ja eeskirjadega vastuollu ning oleks ka õigusruumi mõistes korrektne. Mida öelda lõpetuseks? Mina tahan väga tänada eelnõu algatajat, kes selle eelnõu koostas ja selle kaudu arutelu Riigikogu õiguskomisjoni viis. Ma tsiteerin ainult ühte lõiku õiguskomisjoni protokollist. "V. Vooglaid sõnas, et eelnõu sai sõnastatud algataja parima arusaamise kohaselt sellisel viisil, et lahendada see probleem. [---] … tegemist on reaalse probleemiga ühiskonnas, millele on tähelepanu juhtinud ka Eesti kohus, ning kui ministeeriumile tundub, et see konkreetne algatatud eelnõu pole hea, siis on võimalik ka ise teha parem eelnõu, peaasi, et sellega lahendatakse probleem ära." Minu meelest on tegemist väga riigimeheliku suhtumisega. Seda võiks erakondadeüleselt asuda lahendama, sest elu ei ole ainult koalitsioonilepingusse kirjapandu. Alati tuleb ja peab tegema rohkem, kui on võimalik inimesi nende muredes aidata. Lahendusi, kuidas selle eelnõuga edasi liikuda, on mitu. [Esiteks,] läbida esimene lugemine, küsida arvamust sotsiaalkomisjonilt, kahe komisjoni ühisel arutelul jõuda muudatusettepanekuni, mida komisjon saab alati lisada. Teine võimalus on jääda ootama ja lootma, et sügishooaja alguses on kolme ministeeriumi ehk Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi koostöös valminud eelnõu meil Riigikogus olemas ja me saame selle üksmeelselt vastu võtta. Need on need valikud. Ma julgen küll arvata, et kui sügiseks sellist eelnõu Riigikogus ei ole, siis ma olen esimene, kes pöördub Varro Vooglaiu poole ja otsib mõttekaaslasi ka teistest erakondadest, et see asi lahendada. Uskuge, tänast Riigikogu istungit jälgivad väga mitmed murelikud inimesed, kes on sellise kadalipu pidanud läbi käima. Malle Vahtra, Viljandi Haigla patsientide nõukoja esimees ütles, et on tuldud haiglasse [sünnitamisele] järgneval päeval lausa kotiga, milles platsenta, et tõestada, et laps on vastava ema laps. Ma tänan teid ja tänan veel kord algatajat, sest see on vajalik teema. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa. Palun!

Head kolleegid! Mis puudutab selle eelnõu komisjonide vahel jagamist, siis tundub ikkagi, et üks komisjon lükkab selle teema teise õlgadele ja on küllalt tõenäoline, et see asi jääb jälle seisma. Kuigi ma kuulsin siin eelkõnelejalt mõningaid julgustavaid ütlusi, eks aeg näitab. Esiteks on olukord selline, et assisteerimata kodusünnitus ei ole seadusega kuidagi vastuolus. Samuti ei ole kusagil kirjas, et sünnitama peab tingimata haiglas või et alati peab kutsuma kiirabi. Toome selle elulise näite, millest arutelud jälle hoogu said. "Pealtnägijas" rääkinud Marit kirjeldas enda olukorda. "See näeb välja nagu karistus. Karistus selle eest, et ma ei ole olnud piisavalt aldis kasutama meditsiini võimalusi. Ma ei mõtle siin sünnitust, mis oli täiesti ette planeerimata ja liiga kiire, et haiglasse jõuda, ma mõtlen kiirabi kutsumist. See ei näi kuidagi õiglane." Katrina ei soovi kohtusse minna põhimõtteliselt. "Ma ei taha seda põhimõtteliselt teha. Miks ma peaksin minema kohtusse tõendama, kas see on minu laps või mitte? See on minu laps. Tõestage, et ta ei ole minu oma. Kellel on vaja tõestust, see maksku siis kulud." See oli Katrina seisukoht. Tegu on ju kurioosse olukorraga, mille Varro Vooglaid välja tõi. Ta teab mitut inimest, last, keda ei ole Eesti riigi silmis olemas. See on kurioosne lugu. Ja siin ma näen ametnike, poliitikute ja riigi kõrkust, et paras neile. "Paras neile! Nad ei viitsi kohtus käia, ajavad oma jonni, eks me siis näitame neile koha kätte." Loomulikult on see üdini ideoloogiline olukord. Hall tsoon, kus ei ole keeldu kodus sünnitamiseks, kus ei ole kohustust kiirabi kutsumiseks, paljud ei pruugi sellest reeglistikust üldse midagi teada, teatakse vaid seda, et peaks nagu haiglasse minema. Aga kui see on 200 kilomeetri kaugusel, siis mida see inimene mõtlema peab? Nii et me oleme kurioosses olukorras, kus riigi kõrkuse tõttu on meil ühiskonna kõige nõrgemad osalised, mõneaastased lapsed, riigi silmis olematud. Kui see ei ole probleem, siis mis on? Ma tean, et siin mõne partei peamine probleem on see, et kümmekond homoperekonda saaksid paari minna. Selle nimel on kogu ühiskond kümne aasta jooksul vaja pahupidi keerata, mürgel käib. Aga kui lapsed on riigi silmis nimeta, siis probleemi ei ole. Need suured humanistid unustavad selle, irvitavad selle üle. Ma tunnen siin tõelist ebaõiglust, riigi kõrkust, poliitikute kõrkust. Nii lihtsalt ei tehta ühiskonna kõige nõrgemate liikmete suhtes. On näha, et hallis tsoonis, kus ei ole keeldu kodus sünnitada, riik lihtsalt ajab kiusu, et teha inimestel elu võimalikult raskeks. Ei ole mõtet ilustada seda olukorda. See on riigi kius, see on Siseministeeriumi ametnike põhimõte. Aga nemad ei ole ju meditsiinitöötajad. Jah, inimestele võib anda soovitusi, selgitusi ja nõuandeid, et haiglas on turvalisem, ja tänapäeval loomulikult ta seda ongi, aga elu on lihtsalt kirjum. Minu hea tuttav Uno Trumm, kellel sündis kuues laps – no kus ta ikka sündis? Nagu Janek Mäggi ütles, alati on põllul sünnitatud. Lihtsalt laps hakkas tee ääres sündima ja ta pidi ... Palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

… koos abikaasaga selle sünnituse vastuvõtmise töö ära tegema. See on reaalne elu. Ametnike arvamus paraku lihtsalt ei mõjuta neid protsesse, mis on looduse poolt ette nähtud. Selle taustal kumab midagi veel palju tõsisemat. Tsiteerin, 2018: "Haigekassa ja Põlva Haigla otsustasid tänavu oktoobrist sulgeda Põlva Haigla sünnitusosakonna, lisaks ootab sulgemist ka Valga haigla sünnitusosakond. […] Sünnitajad suunatakse edaspidi Võrru Lõuna-Eesti Haiglasse ja Tartu Ülikooli Kliinikumi." Optimistlikult ütles Lõuna-Eesti Haigla ülemarst: "[Läänemaal suleti sünnitusosakond juba 2001. aastal.] Naised käivad sünnitamas saja kilomeetri kaugusel Tallinnas ja mingeid probleeme pole tekkinud." Läheme edasi. Mingeid probleeme ei ole tekkinud. Muidugi ei ole tekkinud, arvavad ülemarstid ja poliitikud. Tsiteerin ühte juhtumit: "Positiivne päeva algus :) Hommikul 6:43 aitasime metsavahel autos ilmale uue ilmakodaniku Mia – palju õnne!" Nii kirjutas kiirabibrigaadi liige Facebookis – täna ilmus see uudisena kõigis suuremates uudistekanalites –, seetõttu aga ähvardab seda töötajat töökohast ilmajäämine. No see on jälle Eesti probleem. Andmekaitse, eks ole. Kujutage ette, keegi tegi õnnelikust sündmusest pilti. Mitte see, et me paneme haiglad kinni, mitte see, et 200 kilomeetri kaugusele tuleb sünnitama minna mööda Lõuna-Eesti libedaid teid. Vaat anname sellele kiirabiarstile pihta. Mida ütles isa? "Meil ei ole kiirabitöötajate suhtes pretensioone. Ma panen ise selle pildi üles." Aga see, et Valga sünnitusosakond kinni pandi, ajas tõesti selle mehe vihaseks. Ja olukord läheb aina hullemaks. Lõuna-Eesti Haigla ravijuht ütles, et Kagu-Eesti ainukeses sünnitusosakonnas sündis 450 last. Liiga vähe tema arvates. 300 sünnitust võiks olla see miinimumpiir, kus sünnitusosakonna pidamine haigla vaatest on mõistlik. Vähem kui 300 on juba Järvamaal, Kuressaare Haiglas, Viljandi Haiglas, Narva Haiglas. Kuhu me siis lõpuks jõuame? Hakkame Narvast Tallinna sõitma? Narvast Rakverre eluohtlikul talvisel teel? Päris nii see ikka käia ei tohiks. Riigi asi ei ole hallis tsoonis mingi oma kiusuga oma seadusi kehtestada ja väikeseid lapsi jätta ilma toetustest, abist, isikukoodist ja isegi ametlikult tunnustatud nimest. Nii see asi ei käi. Meil on probleem olemas ja me oleme kutsutud selliseid probleeme lahendama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kaastöötajad! Head inimesed, kes võib-olla vaatavad meie ülekannet! Ma ei taha tegelikult üldse väga palju peatuda sellel teemal, ehk kas seda seadusemuudatust on vaja või mitte, mille Varro Vooglaid siin täna meile esitas. Ma olen aru saanud, et ka koalitsiooni- ja opositsioonisaadikud on kõik ühel meelel, nõus, et probleem on olemas ja selle peab lahendama. Küll aga üllatab mind see, et istume siin saalis, 101 liiget, ja me kõik räägime, et seda on vaja teha, aga kuidagi alati jõutakse kolmanda mõõtmeni selle aruteluga, et kas on mingi ideoloogia või nagu üks saadik ütles, ideologiseeritud iba. See teeb murelikuks. Minu arvates on väga hea, olenemata sellest, kas tegu on meesterahva või naisterahvaga, kui tegeletakse sünnitusteemadega või ükskõik mis teemadega. Kui ülesanne on antud ja püstitus on õige, siis me võiksime ühiselt seda ka lahendada. Ma ühest asjast ei saa aru: miks me peame vastavalt sellele, kes on esitaja, kas opositsioonisaadik või koalitsioonisaadik, nii kaua selliste asjade ümber arutama? Ma saan aru, et praegu komisjon otsustas selle [menetlemise] esimese lugemisega lõpetada. Vaat sellest ma ei saa aru. Miks me aega raiskame? Seda enam, kui ministeeriumid niikuinii juba tegelevad sellesama teemaga, järelikult on see vajalik. Mida kiiremini lahendatakse sellised kitsaskohad, seda parem. Meil on ju tegelikult aega, nende lugemiste vahel oleks ju väga palju aega arutada neid teemasid. Karmen Joller tõi välja ja esitas väga õigeid küsimusi. Järelikult on meil probleeme. Sellesama eelnõu juures on lahendamata küsimusi. Aga ongi hea, kui koalitsiooni- ja opositsioonisaadikud neid ühiselt lahendavad erinevates komisjonides. Ja ei peaks alati otsima ideoloogiat selles küsimuses, kas on võrdõiguslikkus või ei ole võrdõiguslikkus. Me satume jälle samale libedale teele, kus süüdistatakse üksteist mingites kolmandates asjades, mis ei puutu üldse teemasse. Meenutatakse mingeid vanu asju. Mille jaoks? Ärme meenutame. Räägime sellest, mida on vaja teha. Ja kui on vaja teha, siis teeme ära. Ma pikka kõnet siin pidama ei hakka. Ma ikkagi ootan seda, et koalitsioonisaadikud ka ei lükkaks seda eelnõu praegu tagasi. Võtke ennast kokku, teeme selle asja ära ja näitame üles riigimehelikkust. Ei pea olema kindlasti just koalitsioonisaadikute esitatud eelnõu, et siis asi sobib. Nii on tihtipeale. Ma näen seda isegi Saaremaa Vallavolikogus, kuhu on ka toodud sisse samasugune mõõde, nagu see on Riigikogus: kui keegi opositsioonist teeb mingi ettepaneku, siis see lükatakse tagasi, aga kui tuleb järgmisel istungil koalitsioonilt sama eelnõu, milles komakoht on teises kohas, siis see sobib. Valijad justkui siis loevad. Minu arvates on tähtis see, et me teeksime oma tööd ratsionaalselt siin Riigikogus. Kui on vaja, teeme ära, teeme koos. Kui ei olda ühel nõul, siis ongi selle jaoks koalitsioonil rohkem hääli, et saada alati oma otsitud või vajalik tulemus. Jõudu kõigile! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 106 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 106 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 46, vastu 20, erapooletuid ei ole, on eelnõu 106 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus! (Helistab kella.) Ma palun vaikust saalis!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kaks tundi kestis arutelu, mida Varro Vooglaid väga hästi kaitses. Vahepeal õnnestus mul rääkida Riigikogu õiguskomisjoni õigusnõunikuga. Ja meil tõusetus väga huvitav teema. Teatavasti meie päevakord kinnitatakse töönädala alguses. Mõne hetke pärast te lööte haamriga, ütlete, et tänane päevakord on [ammendunud], [istungi]nädal on lõppenud. Nii, aga minul on olemas kiri selle kohta – ma usun, et see on ka teistel Riigikogu liikmetel –, et kell 14, viis minutit enne kella kahte peame kogunema siia, kuna meile tuleb külaline. Ja nüüd ma soovin teada seda. Kuna selle nädala päevakord on ammendunud ja päevakorras pole ka seda, kas tegemist on täiendava istungiga või mis teema on, siis ma soovin paragrahvi täpsusega teada, millise normi alusel meil kell 14 see asi siin toimub.

Aitäh! Ma kohe vastan ka sellele protseduurilisele küsimusele. Enne kui kõik siit saalist ära lähevad, ma veel kord kordan üle Riigikogu esimehe palve, mis ta ütles tänase istungi alguses, et tõesti, täna kell 14 siin istungisaalis esineb kõnega Ukraina president. Me väga palume kohal olla viis minutit, hiljemalt viis minutit enne kella 14 ehk 13.55. Hea küsija Kalle Grünthal! Mis siin toimub? Toimub Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kõne. Paragrahvi täpsusega ütlen, et see ei ole Riigikogu istung ega istungjärk, vaid toimub väliskülalise kõne siin istungisaalis. Riigikogu juhatus on selle heaks kiitnud ja palub kõigil, ka teil, head ametikaaslased, kui te vähegi saate oma tööülesannete kõrvalt, siia täna tulla. Anti Poolamets, palun, protseduuriline küsimus!

Austatud Riigikogu esimees! Teatavasti me oleme …

Tervitame kindlasti Riigikogu esimeest.

Jah, tervitage. Teatavasti on olukord selline, et me oleme parlamentaarne riik ja Riigikogu on meil kõige tähtsam tuumikinstitutsioon. Samal ajal paneb mind üllatama see – ma ei tea, kes täpselt visiiti organiseerib, kas see on Välisministeerium, ilmselt mitu suuremat asutust veel –, et visiit on korraldatud niimoodi. Presidendi graafik on minu eeldusel palju paindlikum kui Riigikogul ja tal ei ole sellist seadusega ettenähtud tööaega nagu meil, aga [tema kohtumine külalisega] on korraldatud sedasi, et me peame väljaspool istungi ametlikku aega kokku saama, kuigi väga väärikas oleks olnud Ukraina presidenti tervitada istungi ametlikul algusel. See pani mind üllatuma. Tegelikult tahaksin organiseerivatelt ametkondadelt teada saada, miks parlament peab selleks eraldi kokku tulema. Meil oli selleks suurepärane aeg kell 10.

Aitäh! Sellised kõned on toimunud siin Riigikogu saalis ka varasemalt. Mulle meenub, ma arvan, et aastal 2022 olid mõned sellised kõned ka interneti või veebi vahendusel. Ma ei näe siin midagi eriskummalist. See on väga tore, et Ukraina president tänasel päeval Eestit külastab. Kahepoolse suhtluse tulemusel selgus, et parim aeg selleks on täna kell 14. Kui oleks olnud muu kellaaeg, siis oleks võinud olla ka muu kellaaeg, aga ma arvan, et see oli kahe poole kokkuleppel see kellaaeg, mis sobis ka kogu selle ajakavaga. Nii et veel kord ütlen, et kes vähegi saab, palun tulge, olge kohal viis minutit enne kella 14. Suur tänu! Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Head ametikaaslased, meil rohkem punkte täna päevakorras ei ole. Tänane istung on lõppenud. Ma soovin südamest teile jõudu meie töös!