Arupärimine tugispetsialistide kohta (nr 487)

Liigume järgmise arupärimise juurde. See on 13. päevakorrapunkt, Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi ja Tanel Kiige 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine. Arupärimine on tugispetsialistide kohta ja kannab numbrit 487. Arupärimisele vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vadim Belobrovtsevi, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks. Palun!

Aitäh! Ka selle arupärimise andsime sisse juba eelmise aasta maikuus, aga ma arvan, et praegu on see muutunud veelgi aktuaalsemaks. Ma arvan, et mida lähemal on 1. september 2024, seda aktuaalsemaks see asi muutub, kuna teemaks on meil tugispetsialistid. Me soovime juhtida tähelepanu olulisele teemale, mis puudutab suurt tugispetsialistide puudust Eesti haridussüsteemis. Jutt käib eelkõige logopeedidest, psühholoogidest, eripedagoogidest ja sotsiaalpedagoogidest. Viimastel aastatel on vajadus nende järele märgatavalt suurenenud. Lisandunud on ka COVID‑i pandeemia mõju, mis on oluliselt mõjutanud õpilaste vaimset heaolu. Tugispetsialistid teatavasti mängivad olulist rolli õpilaste vaimse tervise toetamisel. Õpilaste abistamine on hädavajalik, et tagada nende areng ja heaolu. Koolikeskkond võib põhjustada õpilastele erinevaid emotsionaalseid probleeme, nii et on hästi oluline, et meie koolides oleks piisavalt spetsialiste, kes suudavad neid probleeme tuvastada, õpilasi toetada ning teha koostööd õpetajate ja vanematega. Ma arvan, et viimastel aastatel on see eriti akuutseks muutunud, võttes arvesse erinevaid kriise, mis on olnud nii Eestis kui ka mujal. Kahjuks on tugispetsialistide puudus muutunud Eestis üha enam probleemiks. Paljud koolid ei suuda õpilastele tagada piisavalt tuge, kuna neil puuduvad selleks ressursid, eelkõige inimressurss. Meil ei ole piisavalt palju tugispetsialiste, kusjuures me räägime nii nendest, kes tegelevad vene emakeelega lastega, kui ka nendest, kes tegelevad eesti emakeelega lastega. See võib omakorda mõjutada õpilaste kooliedu ja vaimset tervist, on loogiline järeldus. Eeltoodust tulenevalt palume lugupeetud ministril vastata järgmistele küsimustele. Kuidas kavatseb valitsus tegeleda tugispetsialistide puudusega Eesti haridussüsteemis? Millised on konkreetsed meetmed, mida valitsus plaanib võtta, et suurendada tugispetsialistide arvu koolides ning tagada õpilastele vajalik tugi? Milline on valitsuse nägemus tugispetsialistide olulisusest ning milliseid samme tehakse, et suurendada teadlikkust selle valdkonna tähtsusest? Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 487. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärija! Tugispetsialistide teemal olen ma Riigikogus arupärimisele vastamas esimest korda. On hea, et me saame teiste haridussüsteemi teemade [kõrval] avada ka seda teemat. Tõepoolest, Eesti haridussüsteemi arengud on viimase kümne või isegi natuke rohkem kui kümne aasta jooksul olnud sellised, et pidevalt on suurenenud vajadus eri spetsialistide järele – mitte ainult aineõpetajate järele, vaid ka teistsuguste pedagoogide ja haridusspetsialistide järele koolis, kelleks on eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, koolipsühholoogid ja logopeedid – ja see vajadus aina kasvab. Tegemist on haridusvaldkonna spetsialistidega, kelle puhul me tööpuudusest lähiajal ilmselt rääkida ei saa. Seetõttu soovitan kõigil noortel, kes kaaluvad oma tulevast karjääri, minna õppima tugispetsialistiks, sest seal tööpuudus ei hirmuta mitte kedagi, seda lihtsalt reaalselt ei tule, alati on võimalik tööd leida. OSKA raportite järgi on vajadus tugispetsialistide järele järgmise seitsme aasta jooksul orienteerivalt järgmine. Meil on seitsme aasta jooksul kumulatiivselt vaja juurde 620 tugispetsialisti üle Eesti, nende seas 200 logopeedi, 330 eripedagoogi ja 90 psühholoogi. Kui see aastate peale ära jagada, siis aastas keskmiselt oleks vaja 80 tugispetsialisti, 25 logopeedi, 42 eripedagoogi ning 12 psühholoogi. Kui me vaatame ülikoolilõpetajate arvusid nendel erialadel, siis [tundub, et] see vajadus justkui kaetakse ära. Igal aastal lõpetab ülikooli 45 magistrikraadiga psühholoogi, kusjuures koolides oleks vaja 12 psühholoogi. Reaalsus on muidugi see, et väga suur hulk koolipsühholoogi ametikohti on täitmata. Meil on juba täna tegelikult [koolipsühholooge] puudu. Noored, kes omandavad magistrikraadi psühholoogias, on tihti juba tööl. Ma ei saa öelda, nagu need numbrid näitaksid, et meil on kõik roosiliselt korras. Ei ole. Meil on turul vajadus psühholoogide järele oluliselt suurem kui need 45 noort, kes igal aastal ülikooli lõpetavad. See ei ole nii ainult koolis, meil on psühholooge vaja mitte ainult seal. Ka täiskasvanutel on vaimse tervise probleeme, me oleme neid probleeme oluliselt rohkem teadvustama hakanud. Haiglates on vaja psühholooge, kohalikes omavalitsustes, kes sotsiaalhoolekandega tegelevad, on vaja psühholooge, täpselt samamoodi logopeede ja inimesi, kes tegelevad vaimse tervise teemal nõustamisega perearstikeskustes ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sellest tulenevalt on riik alates 2019. aastast suurendanud tugispetsialistide erialadel vastuvõtuarve päris märkimisväärselt ja ülikoolide halduslepingud näevad ette, et need suurenenud vastuvõtuarvud kehtivad kuni aastani 2025. Eripedagoogika ja logopeedia peale kokku on Tallinna ja Tartu ülikoolis õppekohti 90, psühholoogia magistriõppes kokku 77, sealhulgas on nende 77 õppekoha seas 36 õppekohta koolipsühholoogidele. Märkimisväärselt suur hulk inimesi igal aastal nendele õppekohtadele ka õppima asub. Lisaks 36 koolipsühholoogi [õppekohale] on veel sessioonõppeprogramm, mille abil saab koolipsühholoogiks õppida. Õppekohtade [arvu], nagu ma ütlesin, on suurendatud. Samal ajal on nii eripedagoogika kui ka psühholoogia erialal väga suured konkursid. Soovijaid on väga palju, puhtalt selle tõttu, nagu ma ütlesin, et noored ei ole rumalad, nad teavad väga hästi, et õpid eripedagoogiks, õpid psühholoogiks ja järgmised 40 aastat on sul töö garanteeritud. Tööta jäämise ohtu tegelikult ei ole, sest tööturul on nõudlus väga-väga suur. Näiteks psühholoogia on olnud läbi aastate üks populaarsemaid erialasid. Tartus on psühholoogia erialal konkurss 7,23 inimest kohale, Tallinna Ülikoolis 18 inimest kohale. Nii et psühholoogiks õpitakse. Eraldi küsimus on see, miks need inimesed ei jõua kooli [tööle]. Nad lõpetavad, aga nad lähevad tööle mujale. See on tingitud sellest, et erasektoris on teenistus ilmselgelt suurem. Siin võib näha natuke nagu kahekordset mõju. Ühelt poolt on see, et vaimse tervisega tegelemise teadlikkus on ühiskonnas kogu aeg kasvanud. Tavalised inimesed, ka täiskasvanud inimesed pöörduvad aina rohkem ja rohkem oma vaimse tervise muredega arsti poole, mille tõttu vajadus psühholoogiteenuse järele on aina kasvanud. Täiskasvanud inimene on valmis selle eest maksma, eks ole, tema tegelikult teenuse eest tasub. See on natuke nagu ortodontia teema: kallis teenus, maksan, ma tean, kuidas see [probleem] mu tervist mõjutab, järelikult olen nõus maksma. Mida rohkem täiskasvanud inimesed oma vaimse tervise probleemidega tegelevad, seda keerulisem on koolipsühholoogil laste jaoks sama teenusetaset hoida. See ei ole kurioosum, see on reaalne turusituatsioon, kus me opereerime. Kuidas seda lahendada? Kaks varianti on, kuidas seda lahendada. Tõsta koolipsühholoogide palgad täpselt sama kõrgeks, kui on tööturul täiskasvanutele teenuseid osutavate psühholoogide palgad. Aga te ilmselt teate, et see ei ole lihtsalt realistlik. Seda ühelt poolt. Küsimus ei ole isegi mitte selles, kas maksumaksja sellise palga välja veab, vaid ka selles, et sel juhul saaks koolipsühholoog kolm korda rohkem palka kui ükskõik kes teine teenistuja, eks ole, kes koolis töötab. Tõenäoliselt seda lahendusteed me minna ei saa. Teine variant on osta seda teenust sisuliselt eraturult sisse ja maksta sedasama turuhinda. Nii et teenuse [osutamiseks] ei võeta tööle mitte spetsiifiliselt koolipsühholoogi, vaid omavalitsus korraldab selle teenuse osutamist lastele ja mitte nii, et igas koolis on spetsiifiliselt koolipsühholoog, vaid omavalitsus korraldab selle, et teenus oleks kättesaadav. Selles suunas on omavalitsused liikunud. Nad on liikunud sinna suunda, et nad pakuvad teenust ja seda võib osutada nii omavalitsuse palgal olev inimene kui see võib olla ka eraturult tellitud teenus. Ma arvan, et see siiski mingil määral lahendab ära selle [spetsialistide] puuduse [probleemi]. Aga ütlen lihtsalt ausalt siit puldist teile, et kuna meil on vaja aina rohkem ja rohkem tugispetsialiste ja neid küll siseneb tööturule, aga nõudlus teenuse järele on nii suur, ja mitte ainult koolides, vaid just nimelt ka täiskasvanute seas nõudlus aina kasvab, siis see pinge lähima viie-kuue aasta jooksul tegelikult tööturul ei [vähene]. See teenus on kallis, ta jääb kalliks ja nõudlus selle järele jääb kõrgeks. See on selles mõttes aus vastus. See tähendab seda, et me peame jätkuvalt suurendama koolitustellimust puhtalt selle tõttu, et nõudlus turul kasvab. Aitäh!

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Küsin huvi pärast. Praegu on meil päris palju põgenikke Ukrainast ja nende hulgas on kindlasti inimesi, kes on haritud, omavad teadmisi ja oskusi. Kas ministeerium on teinud mingi analüüsi, kas võib neid kaasata selleks, et laiendada meie õpetajate baasi? Ma ei tea, võib-olla töötada välja mingi programmi, selleks et nad õpiksid eesti keelt ja võiksid leida endale tööd just sellisel erialal, mis vastab omandatud haridusele.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et seal peitub kindlasti mingi võimalus, aga me peame endale aru andma, millised on tugispetsialistide keelenõuded. Koolipsühholoogi või psühholoogi keelenõue on C1. Isegi kui ollakse kaks aastat Eestis elanud, siis vaid väga üksikud suudavad viia oma eesti keele oskuse tasemele C1, selleks et psühholoogiteenust osutada. Sõltumata sellest, kas on vastav psühholoogi kvalifikatsioon, on keeleoskuse nõue kõrge. Ka tasemeni B2 jõudmiseks läheb inimestel tavaliselt kauem kui kaks aastat. Ukraina sõjapõgenike puhul eeldada, et nad jõuavad kas B2‑ või C1‑keeletasemeni kahe aastaga, tõenäoliselt ei saa. Kui meil kehtivad Eestis need reeglid, siis me ei saa teha erandeid. Ma leian, et need reeglid peavad kehtima kõigi kohta täpselt ühtemoodi. Kui vene koolides töötavate tugispetsialistide [keeleoskus] peab vastama nendele nõuetele, siis täpselt samamoodi peab vastama nendele nõuetele ka nende [keeleoskus], kes tulevad Ukrainast. Nad peavad suutma seda teenust vajaduse korral osutada ka eesti keeles. Meil on haridussüsteem üle minemas eestikeelsele õppele. See ei tähenda, et automaatselt peab iga teenus olema eesti keeles, vaid see eeldab seda, et kui laps nõuab teenust eesti keeles, siis see teenus peab eesti keeles tagatud olema. Me peame ikkagi garanteerima teenuse osutamise puhul keelelise ligipääsetavuse. Klient, Eesti inimene, peab seda teenust saama vajaduse korral ka eesti keeles, mille tõttu eesti keelt mittevaldavate inimeste töölevõtmine sellele erialale on siiski probleemne.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Meil oli täna kultuurikomisjonis üks huvitav arutelu, nagu te kindlasti teate. Teemaks olid HEV‑lapsed – need, kes eelkõige vajavadki tugispetsialistide teenuseid, eriti eestikeelsele haridusele ülemineku alguses. Tuli välja – paljudele oli see üllatus –, et kui näiteks õpetaja [keeleoskus] ei vasta nõuetele, kusjuures keelenõuded kuuluvad nüüd kvalifikatsiooninõuete hulka, siis võib selle õpetajaga sõlmida üheaastase lepingu, õpetaja parandab selle aasta jooksul – loodetavasti parandab – oma eesti keele teadmisi ja saab õpetada edasi juba päris lepingu alusel, nimetame seda niimoodi, aga tugispetsialistide puhul kahjuks sellist võimalust ei ole. Me küsisimegi ministeeriumi esindajalt, kas saaks seda korraldada nii, muuta seadust niimoodi, et saaks ka tugispetsialistid (Juhataja helistab kella.) üheaastase lepinguga tööle jääda, õpetada [lapsi] ja õppida samal ajal eesti keelt. Kas on …

Hea küsija, teie aeg! Palun ministril vastata.

… ministeeriumil plaani näiteks sellist asja teha? Vabandust!

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult ei ole seda võimalust ka õpetajate puhul. Alates 1. augustist 2024, kui keelenõuded on kvalifikatsiooninõuete osa, võib õpetajaga sõlmida tähtajalise töölepingu juhul, kui ta kvalifikatsiooninõuete poolest ei vasta õpetaja kutsenõuetele, aga tähtajalist töölepingut õpetajaga sõlmida ei saa, kui tema keele[oskus] ei vasta kvalifikatsiooni[nõuetele]. Nii et tegelikult ei kehti see ka õpetajate kohta. 1. augustist 2024 peab kõigi õpetajate keele[oskus] nõuetele vastama. Õpetaja kutsenõuetes võib teha järeleandmisi – ajutisi järeleandmisi –, aga keelenõuetes ajutisi järeleandmisi teha ei saa.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te mainisite, et tugispetsialistide järele on nõudlus suur ja lähiaastatel on vaja pea 600 uut spetsialisti. Tõesti, see probleem on nii noorte kui ka täiskasvanute seas, just see vaimse tervise [probleem]. Minu hinnangul on eriti oluline, et me koolides tagaksime koolipsühholoogid ja muu vaimse tervise abi, sest siis võib-olla need probleemid ei kandu nii palju täiskasvanu[ikka] üle, kui juba noorest peast osatakse neid probleeme teadvustada. Hästi oluline moment, mida te mainisite, oli see, et mitmed kohalikud omavalitsused on liikunud selles suunas, et nad hakkavad seda teenust sisse ostma, neil on seda lihtsam teha kui ise sellist palka maksta. Kas te olete mõelnud haridusministeeriumis või valitsuses selle peale, et võib-olla teha mingi tsentraalne süsteem, fond, luuagi selline keskus või võimalus, et kõik kohalikud omavalitsused saaksidki ühte kohta pöörduda ja sealt leida (Juhataja helistab kella.) vastavad tugispetsialistid?

Aitäh küsimuse eest! Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ettepanek oli see, et riik palkab tugispetsialistid ja jagab nad edasi, no rendib neid edasi kohalikele omavalitsustele, nii et renditööjõud. (Naerab.)

Palun ministril vastata. Meil ei ole sellist [dialoogi]võimalust.

Ma püüan lihtsalt küsimusest [aru saada]. Meil on Rajaleidja keskused, kus nõustatakse lapsevanemaid ja pannakse ka lastele diagnoose. Rajaleidja keskus ongi see riigi loodud nõustamiskeskus, mis nõustab kohalikke omavalitsusi, koolipidajaid, koole, lapsevanemaid selles, kuidas tegeleda laste hariduslike erivajadustega. Seda, et riik suudaks luua selliseid koolipsühholoogide ja logopeedide keskusi, kust omavalitsused saaksid neid rentida, ma väga tõenäoliseks ei pea, sest ega riigi pakutud palk ei oleks kõrgem kui see, mida omavalitsus on võimeline praegu koolidele pakkuma. Lihtsalt väiksemad omavalitsused – see ei puuduta Tallinna linna – selle asemel, et palgata igasse kooli eraldi koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog – eripedagoogi tegelikult ikkagi peab palkama –, logopeed, on loonud teenusekeskused. Inimesed töötavad seal teenusekeskuses ja sealt on võimalik – see on kohalike omavalitsuste teenusekeskus – omavalitsustel koolide kaupa seda teenust saada. Osa teenuseid ostetakse sellesse teenusekeskusesse eraturult sisse.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Tõepoolest on meil riigis suur probleem tugispetsialistidega. Me räägime siin enamasti psühholoogidest, aga mitte ainult. Ma olen ministriga täiesti nõus, et meil on hästi keeruline olukord nii praegu kui ka lähimatel aastatel. Selles on raske süüdistada praegust ministrit, sest ta on hästi lühikest aega ametis olnud. Aga ma arvan, et me oleme aastaid, kui mitte aastakümneid sellest probleemist kuidagi täiesti mööda vaadanud. Kahjuks on siin probleemid seetõttu kuhjunud. Nüüd on vaja kiiremas korras tekitada sadu tugispetsialiste, logopeede, psühholooge, eripedagooge ja nii edasi. Aga olukord on selline, et tõepoolest, need palgad, mis koolides on, noori väga ei kõneta, sest nad teavad, et kui nad töötavad näiteks täiskasvanutega või töötavad lastega, avades näiteks oma erapraksise või töötades kuidagi teistmoodi, aga just nimelt erasektoris, mitte munitsipaal‑ või riigisektoris, siis nad teenivad palju rohkem. Loomulikult ei ole võimalik palgata tugispetsialiste niisuguste palkadega, sest õpetajate palgad oleks nendest siis kordades väiksemad. Aga siin, ma arvan, peab riik kindlasti välja tulema mingisuguse strateegiaga, et mida me siis peame kõik tegema selle nimel, et seda probleemi võimalikult kiiresti lahendada. Minister ütleb, et lähima 40 aasta jooksul on nendele noortele, kes praegu lähevad ülikoolidesse, töö tagatud, kuna need probleemid ei kao mitte kuskile, kui me räägime näiteks psühholoogidest. See on tõsi, need probleemid ei kaogi mitte kuskile. Järelikult peab ministeeriumil olema konkreetne strateegia, mida teha selles olukorras: mida me teeme kolme aasta pärast, viie aasta pärast, kümne aasta pärast, kui me näeme, et tugispetsialistide puudus on hästi suur. Teine probleem on see, mida ma juba oma küsimuses mainisin: lapsed, kes nende tugispetsialistide abi ja tuge kõige rohkem vajavad, ehk hariduslike erivajadustega lapsed just nimelt eestikeelsele haridusele ülemineku kontekstis. Meil tekivad olukorrad, kus meil on lapsed, kes ei saa selle üleminekuga hakkama, nad puhtfüüsiliselt ei suuda eesti keeles õppida. Eelkõige räägime me neljandast klassist koolides. Täna oli sellest kultuurikomisjoni istungil päris palju juttu. Meil on hästi palju tugispetsialiste, kes töötavad just nende lastega, kelle emakeel on vene keel ja kes kindlasti ei saa selle üleminekuga kiiremas korras hakkama. Seadus on selline, et nõutakse keele[oskust] väga kõrgel tasemel, samas kui need spetsialistid töötavad eelkõige venekeelsete lastega. Ei ole, nagu ma sain aru, variante ei õpetajatele ega tugispetsialistidele, et nad saaksid oma keele[oskust] parandada näiteks lähima aasta jooksul ja samal ajal ikkagi jätkata tööd koolis või tugikeskuses. Ma arvan, et ministeerium võiks kindlasti vaadata olemasolevale seadusele otsa ja mõelda selle peale, et eelkõige on meie jaoks olulised meie lapsed, nende areng, aga oluline ei ole võib-olla selline jäik hoiak, et kõik peaksid nagu üks [mees] minema üle eestikeelsele haridusele, vaatamata sellele, et mõnede jaoks on see lihtsalt ületamatu probleem, kuna nende hariduslikud erivajadused seda sellisel kujul väga ei luba. Nii et tahaks lihtsalt ministeeriumile anda soovituse, et võiks olla natuke paindlikum ja läheneda ikkagi lastele individuaalselt, sest need on meie lapsed, nemad on meie tulevik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, selle võimaluse eest! Ma siiski tunnen, et ma pean siit Riigikogu puldist täpsustama. Tugispetsialistide keelenõudeid ei ole mitte keegi muutnud. Kõikidel tugispetsialistidel on eesti keele oskuse nõue [tasemel] B2, psühholoogidel [tasemel] C1. Neid keelenõudeid ei ole muudetud eestikeelsele õppele üleminekul seadusemuudatusega, need on alati kehtinud, keelenõuded on jäänud samaks. Lisandunud on lihtsalt see, et tugispetsialist peab olema võimeline tugiteenust osutama ka õppetöö keeles. Kui õppetöö keel on eesti keel, siis me ei nõua, et ta ainult eesti keeles oma tööd teeks – loomulikult osutab ta teenust selles keeles, mis keeles on mõistlik lapsele teenust osutada –, aga õppetöö keeles peab ta olema võimeline seda osutama. See on lihtsalt seaduses kirjas. Tugispetsialistidel, kes venekeelsetes koolides töötavad, ei pea muutma keelenõuet, neil on täpselt sama keelenõue alati olnud. Kui nad täna sellele keelenõudele ei vasta, siis nad ka täna töötavad tegelikult seaduse mõttes mitte õigesti. Aga tulevikus nad peavad arvestama sellega, et nad peavad olema suutelised teenust osutama vajaduse korral ka õppetöö keeles. Aitäh!

Austatud minister, tänan! Teie telefon vist heliseb. Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.