Arupärimine maakoolide sulgemise kohta (nr 406)

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis on kümnes. Selle esitasid Riigikogu liikmed Rene Kokk ja Siim Pohlak 13. mail. Arupärimine on käibemaksu tõusu kohta ja kannab numbrit 417. Kuna arupärijate esindajaid ei ole saalis, siis on tegemist selle arupärimise menetlemise võimatusega ja seda arupärimist me täna ei aruta. Liigume edasi järgmise punkti juurde, mis on 11. päevakorrapunkt. See on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Helle-Moonika Helme ja Henn Põlluaasa 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maakoolide sulgemise kohta, mis kannab numbrit 406. Ma palun ettekandeks, et seda arupärimist tutvustada, siia Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. [Arupärimisele] vastab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, maikuus andsime sisse arupärimise haridus‑ ja teadusministrile maakoolide sulgemise kohta. Mõnes mõttes on aeg edasi läinud ja sündmused on vahepeal arenenud rohkem või vähem peadpööritava kiirusega. See temaatika puudutas Metsküla kooli, mis on saanud üldrahvaliku arutelu teemaks, aga ka Lõpe, Virtsu, Varbla ja Koonga kooli, mis kõik on Lääneranna valla koolid. Kevadel me olime olukorras, kus vallavalitsus oli teinud nende koolide kas täieliku või osalise sulgemise otsused. Lapsevanemad olid ette võtnud kohtutee, sest nad ei olnud nende otsustega nõus. Aga need küsimused, mis meil haridus‑ ja teadusministrile on – siin on viis küsimust –, on ka tänasel päeval väga asjakohased. Vahepeal on olnud arengut. Me teame, et Metsküla koolist on saanud geriljakool. Lõpe kooli lapsevanemad kaebasid selle [sulgemise] otsuse kohtusse, vald tahtis kohtukulusid lastevanemate kraesse lükata, aga õnneks see ei õnnestunud. Koonga ja Varbla lapsevanemad kaebasid samuti otsuse kohtusse, seal oli plaan sulgeda seitsmes kuni üheksas klass. Tallinna Halduskohus seda kaebust ei rahuldanud ja lapsevanemad on selle edasi kaevanud. See otsus oli mõnes mõttes natuke kummaline, kuna halduskohus leidis, et vanemal ja lapsel ei olegi seda õigust, et laps saaks käia konkreetses koolis, mida lapsevanem peab oma lapsele parimaks. Aga temaatika on ikkagi õhus. Maakoolide sulgemise probleemile tuleb reageerida ka valitsuse tasemel, tähelepanu tuleb pöörata ääremaastumise ohule ja asulate võimalikule hääbumisele ning laste koolitee pikenemisele. On täiesti ilmselge, et kogu Eesti ei saa kolida kokku maakonnakeskustesse või lõpuks Tallinnasse ja Tartusse. Seoses sellega me esitasime juba kevadel küsimused haridus‑ ja teadusministrile ning me oleksime väga tänulikud, kui ta tuleks, vastaks nendele küsimustele ja ka võib-olla mõnedele nende põhjal veel tõusetuvatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase. Palun teil vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 406.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärija! Ma olen ühe korra vist juba sarnasele arupärimisele Riigikogu puldist vastanud, aga hea meelega arutan seda teemat uuesti. Tõepoolest, olen väga nõus, et on vähe üliolulisi teemasid, mis pikas plaanis Eesti elu mõjutavad, aga koolivõrk ja see, kus koolid asuvad, kas meil on piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid nendes koolides töötamas ja kas meil on piisavalt lapsi, kes nendes koolides käivad, on kindlasti Eesti elu pikas plaanis väga tugevasti mõjutav teema. Selle tõttu ma tõesti arvan, et see väärib korduvalt ja korduvalt arutelu Riigikogus. Milliseid samme on haridusministeerium ette võtnud, et vältida maakoolide jätkuvat sulgemist? Sellest aastast on jõustunud kodulähedase algkooli pidamist soodustava toetuse eraldamise määrus, mille alusel on võimalik kohalikel omavalitsustel taotleda toetust kodulähedaste algkoolide pidamiseks. Algkoolide all me peame silmas koole, mis õpetavad esimest ja teist kooliastet, ehk esimest kuni kuuendat klassi, kus õpivad kõige väiksemad, vanuselt kõige nooremad lapsed, kelle iseseisev koolitee võiks olla ikkagi võimalikult lühike. Selle toetuse tingimused on olemas ja omavalitsused on usinalt asunud seda toetust taotlema. Meie hinnangul on Eestis orienteerivalt 20 väikest algkooli, mille pidamiseks on võimalik omavalitsustel seda toetust taotleda. Tõenäoliselt nad seda ka taotlevad. Toetus koosneb kahest osast. Üks osa on õpetajate palgatoetus ehk klassi ees olevate õpetajate palgatoetus. Kuna see pearahaarvestuses täiskoha arvestust välja ei vea, maksame õpetajate palgatoetust juurde. Teine osa sellest toetusest koosneb fikseeritud summast, mis on 2024. aastal iga kooli puhul 49 320 eurot. Seda summat saab koolipidaja koolis kasutada muudeks hariduse korraldamisel vajalikeks tegevusteks, kas tugispetsialistide palkamiseks või muude kulude, näiteks transpordikulude katmiseks, selleks et lapsed saaksid kodulähedases koolis käia. Selle toetuse saamisel on erandeid. Erandid on väikesed algkoolid, kus on üle 90 õpilase, kuna seal katab pearaha õpetajatele tehtavad kulutused ära. Erandiks on ka väikesaarte koolid, kuna seal juba kehtivad erinevad toetuste tingimused. Miks me keskendume väikestele maakoolidele ja just nimelt väikestele lastele? Põhjus ongi selles, et see väikene laps, kes mitte alati ei võta kooliteed ette veel iseseisvalt või kui ta teeb seda iseseisvalt, siis see koolitee peab eeldatavasti olema võimalikult lühike ja lihtne, see esimese või isegi kolmanda klassi laps ei peaks seiklema busside ja muu ühistranspordiga kooli poole ning tema päevakavast ei tohiks moodustada liiga suurt osa kooli minemine ja koolist koju jõudmine, vaid ta peaks saama siiski keskenduda õppimisele ja oma oskuste arendamisele. Teine põhjus on see, et väikesed koolid ja väikesed klassid sobivad väikestele lastele paremini. Suures kombinaatkoolis kohaneb esimese klassi laps aeglasemalt, tema õppetöö algus on konarlikum, sest tegemist on väga suure organisatsiooniga, millesse ta peab sisse elama. Kui haridusasutus on väike, jagub seal piisavalt tähelepanu sellele väikesele lapsele, kes alles kooliteed alustab, mis on lapse arengu huvidest lähtuvalt kindlasti kasulik. Selle tõttu me just nimelt keskendumegi maakoolide, kodulähedaste koolide puhul väikestele lastele vanuses 7–12 aastat. Milliseid analüüse on haridusministeerium teinud selle teema, maakoolide ja ka koolivõrgu teema kohta? Jah, oleme praegu akadeemik Jaak Aaviksoo juhtimisel läbi viimas Eesti hariduskulude analüüsi. Esialgsetest tulemustest rääkides võin viidata sellele, et meil on hariduskuludes kogu aeg proportsionaalselt kasvanud alus‑ ja üldhariduse kulude osakaal ning vähenenud kõrg‑ ja kutsehariduse kulude osakaal ehk me oleme suurendanud hariduskulusid alushariduses ja üldhariduses. Eelmise teemaga haakudes, kuigi härra Kokk läks küll ära: hariduskulude puhul on aastate jooksul kogu aeg suurenenud kohalike omavalitsuste endi vahendite panus haridusse. Riigi toetus, mida riik maksab õpetajate palkadeks, on loomulikult ka kasvanud, aga proportsionaalselt rohkem on kasvanud omavalitsuste endi kulud haridusele. See paneb omavalitsused raskesse seisu, kuna kui ühelt poolt on omavalitsuste eelarveseisud kogu aeg pingelised ja aina pingelisemaks muutuvad, siis teiselt poolt on kogu aeg suurenenud hariduskulude osakaal omavalitsuse enda kuludes. Ka see tekitab olukorra, kus omavalitsused kaaluvad koolide sulgemist puhtalt selle tõttu, et nad on sellises pingeseisundis. Siin on riik nende väikeste koolide [toetamisega] omavalitsustele ka appi tulnud. Euroopa Liidu vahendite toel me korrastame koolivõrku Ida-Virumaal. Meil ei ole kahjuks nii palju Euroopa Liidu vahendeid, et me saaksime toetada ka teisi omavalitsusi üle Eesti. Koolivõrgu korrastamise puhul on selleks, et lastel oleks kodulähedane maakool, tihti küsimus ka selles, kas see koolimaja ise on kaasaegne, kas seal on sobilikud ruumid õppimiseks ja kas see maja ise ei käi hariduskulude mõttes omavalitsusele üle jõu. Jah, ideaalis sooviks, et meil oleksid kõikvõimalikud vahendid omavalitsuste toetamiseks, nii et kõik Eesti koolimajad saaksid renoveeritud ja kaasajastatud. Praegu on meil võimalik toetada Euroopa Liidu vahenditest Ida-Virumaa omavalitsusi koolihoonete renoveerimisel ja uute koolimajade ehitamisel, aga me otsime kindlasti võimalusi ka selleks, et teistelgi omavalitsustel oleks maapiirkondades võimalik koolivõrku korrastada niimoodi, et saaks ehitada uued, kaasaegsed koolimajad ning sellega vabaneks haridusraha, mida saaks kasutada õpetajatele palga [maksmiseks]. Kuidas mõjutab koolide sulgemine nende piirkondade elukeskkonda ja selle atraktiivsust inimeste silmis elukoha valikul? Kindlasti see mõjutab. Ma arvan, et siin ei olegi vaja väga põhjalikku uuringut teha. Teiste riikide näitel on näha, et just nimelt väikeste laste jaoks mõeldud koolide sulgemine, see, kui kaugel on lasteaed, kui kaugel on üldhariduskool, mõjutab otseselt seda, kuidas inimesed valivad endale elukohta ja kuidas ka noored pered valivad endale elukohta. Gümnaasiumi asukoht, see, kas vallas on gümnaasium või ei ole, ei mõjuta otseselt seda, kas inimesed valivad endale elukohaks selle või teise valla. Võrdluseks: meie naaberriigis Soomes, kus on täpselt samamoodi hajaasustusega piirkondi, on tehtud uuringuid, mis näitavad, et kuueklassiliste koolide sulgemine, mida Soome tegi mõned aastad tagasi päris massiliselt, [tõi kaasa] selle, et nendes piirkondades, kus need väikeste laste koolid suleti, vähenes rahvastik kiiremini kui nendes piirkondades, kus koolid jäeti alles. Siin käib jutt väikestest, kuueklassilistest koolidest. Samal ajal on Soome gümnaasiumivõrku päris tugevasti korrastanud. Soomes on üks gümnaasium 15 000 elaniku kohta, Eestis on üks gümnaasium 8000 elaniku kohta. Nii et suhtarvud on Soomes teistsugused. Aga tähelepanu tuleb pöörata just nimelt sellele, et väikeste laste jaoks oleksid nii alusharidus kui ka üldharidus kodu lähedal kättesaadavad. See mõjutab kindlasti noorte perede valikut selle koha pealt, kuhu nad elama asuvad. "Milline on Haridusministeeriumi hinnangul mõistlik koolitee pikkus? Kas päevas 30 või 50 kilomeetrit edasi-tagasi kodu ja kooli vahelist sõitmist on teie hinnangul õpilaste jaoks mõistlik ja tervislik?" Koolitee pikkust reguleerib sotsiaalministri määrus tervisekaitsenõuete arvestamise kohta kooli päevakavas ja õppekorralduses. Selle määruse kohaselt ei tohi koolikohustusliku õpilase jalgsi käidav koolitee olla pikem kui kolm kilomeetrit. Kui see on pikem kui kolm kilomeetrit, siis peaks aitama korraldada lapsele transporti, et ta saaks koolis käia. Enamikus riikides on see [vahemaa] viis kilomeetrit, seega me oleme siin pigem ikkagi õpilasesõbralikumad võrreldes väga paljude teiste riikidega. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et vähemalt 80%‑l õpilastest, kelle jaoks põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit. Kui kooliteele kulub transpordivahendiga [sõites] 30 minutit, siis ei ole see tegelikult üle mõistuse pikk koolitee. Ma arvan, et väga suurel hulgal Eesti lastest kulub kooliminekuks pool tundi. Siinsamas Tallinna linnas on laste koolitee kindlasti [sageli] poole tunni pikkune. Aga seadus on väga selgelt öelnud, et üle 60 minuti kooli minekuks kuluda ei tohi. Selle järgi peab ka koolivõrku korrastama. Loomulikult on ka meie soovitus olnud alati see, kui me räägime väikestest lastest – PGS ei erista progümnaasiumi ehk vanema kooliastme ja noorema kooliastme lapsi selle 60 minuti puhul –, et soovituslikult peaks väiksematel lastel kooli jõudmiseks kuluma oluliselt vähem kui 60 minutit päevas. Eesti laste puhul see nii ka on, meil on väga üksikud lapsed, kellel kooli jõudmiseks kulub rohkem kui 60 minutit. "Kas Haridusministeerium on sulgemiste vähendamiseks kaalunud positiivse programmi võimalikkust? Näiteks ääremaade koolide säilitamiseks projekti käivitamist, millega toetada koolide säilimist ja arendada koostööd koolide vahel, jagades õpetajate koormust või toetades digivõimaluste kasutamist?" Jah, muidugi oleme kaalunud ja oleme ka ääremaade koolide säilitamise programmi ellu kutsunud. See on seesama toetusmeede, millega me omavalitsusi toetame, selleks et hajaasustusega piirkondades saaks väikseid koole pidada. Mis puudutab õpetajate jagamist koolide vahel ja digivõimaluste kasutamist, siis ka need praktikad on väljatöötamisel ja mõnes koolis juba rakendamisel. Peame Setomaa vallas arutelu, mismoodi Setomaa kolm kooli, mis on väga pisikesed, omavahel võrgustikkoostöös tööle panna niimoodi, et kõikidele õpilastele Setomaa valla eri nurkades oleks ikkagi kvaliteetne haridus kättesaadav ja laps ei peaks tegema väga pikki päevaseid sõite, selleks et koolis käia. Nii et selliseid algatusi on töös. Ma pean neid väga perspektiivikaks, just nimelt õpetajate jagamise mõttes. See eeldab seda, et kõik valla koolid on juriidiliselt liidetud üheks kooliks, mida ka Setomaa vald tegema läheb, meil tuleb Setomaa kool. Sel juhul on võimalik õpetajate töökoormust ja töölepinguid jagada nii, et õpetaja liigub erinevate koolihoonete ehk õppekohtade vahel. Samamoodi saab kasutada digivõimalusi, selleks et õpetaja saaks õpetada õpilasi, kes asuvad valla eri piirkondades, eri nurkades. Ka neid lahendusi me välja töötame. Arenguseire Keskuse analüüs, mis samamoodi ju Eesti koolivõrku analüüsis, tõi väga selgelt välja, et erilist tähelepanu vajavad ääremaade või hajaasustusega piirkondade väikesed koolid ka selle tõttu, et seal on tulevikus kõige suurem õpetajate asendamise vajadus. Seal on õpetajad keskmisest vanemad. On vaja, et noored õpetajad läheks sinna tööle, aga selleks peab olema võimalik pakkuda õpetajale seal täiskohta. Väikestes koolides ei ole võimalik õpetajale täiskoormust pakkuda, eriti aineõpetajale, mis ongi olnud see [põhjus], miks ei ole suudetud sinna noori aineõpetajaid leida. Siin on vaja leida lahendus ja tõesti neid koole nii-öelda juriidiliselt kokku liita, et aineõpetajale oleks võimalik tekitada täiskoormusega töökoht ja noor inimene saaks tulla täiskoormusega seda aineõpetaja tööd seal tegema. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister, ma tänan teid nende põhjalike vastuste eest. Aga maakoolide sulgemise taga võib tihti olla ka õpetajate puudus. Te ise ka mainisite, et selle taga võib olla see probleem, et väiksematel omavalitsustel on raskem tulla kaasa õpetajate palga tõusuga, mis mõnes suuremas omavalitsuses [on võimalik]. Aga kogu see palgatõusuteema on ikkagi riigi ülesanne. Täna oli väga oluline haridustöötajate liidu pressikonverents, kus räägiti, et on siiski tulemas streik, 22. jaanuaril. Mul on selle kohta küsimus: mida te plaanite ette võtta, kas istute veel ühiselt läbirääkimiste laua taha, et seda streiki ära hoida?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan seda, mis on maakoolide puhul murekohaks. Ma arvan, et õpetajate leidmine neisse koolidesse ei ole nii suur probleem. Lihtsalt need õpetajad on reeglina kohapeal elavad inimesed, kes on pensionil. Nad on väga head õpetajad. Maakoolide õpitulemused näitavad, et maakoolide lapsed ei saa halvemat haridust, kui saavad linnakoolide lapsed. Eestis ei ole seda ebavõrdsust olemas. Maakoolides töötavad õpetajad teevad suurepärast tööd, sest tulemustes ei ole väga suurt lõhet. Murekoht on pigem lihtsalt see, et pikas plaanis selline süsteem ei saa toimida, sest see õpetaja, kes on küll väga hea õpetaja, aga tegelikult on juba pensionil, mingil hetkel ju sealt koolist tõenäoliselt läheb ära ja osakoormusega töö, mis sobib pensionil olevale õpetajale, ei sobi noorele inimesele. See on see murekoht. See ikkagi tähendab seda, et mingis mõttes on vaja koolivõrku konsolideerida, et tekitada õpetajatele täiskoormust, selleks et noor inimene sinna kooli üldse tööle läheks. Maapiirkondades on õpetajate palk väga konkurentsivõimeline. See palk, mida õpetajad saavad maapiirkondades, on väga konkurentsivõimeline. Noortele inimestele oleks see kindlasti atraktiivne. Aga nagu ma ütlesin, murekoht on lihtsalt see täiskoormusega töö. Pere [olemasolu] puhul me peame arvestama sedagi, et on ka teine perepool. Kui noor inimene tuleb [väikesesse kohta] õpetajaks, siis ka teine pereliige vajab tööd. Siin me põrkume selle mure vastu, et teisele pereliikmele ei ole tööd, kui seda just samas koolis ei pakuta. Veel üks mure, mis sealt tuleneb, on elukohamure. Vaatamata sellele, et õpetaja palk maapiirkonnas kohapeal on väga konkurentsivõimeline võrreldes teiste palkadega, siis Eesti pankade jaoks ta siiski väga konkurentsivõimeline ei ole ja sobiliku elukoha pakkumine kujuneb ka probleemiks. Aga tulen nüüd õpetajate palga juurde laiemalt. Jah, loomulikult on valitsuse vastutus see, et tagada kohalikele omavalitsustele piisav õpetajate palgatoetus, et kohalikud omavalitsused oleksid võimelised maksma õpetajatele konkurentsivõimelist palka, sellist palka, mille järele tööturul on nõudlus. Aga ma tahaksin siiski üle rõhutada kohalike omavalitsuste vastutust, seda, et nemad on õpetajate tööandjad. See tähendab, et nii nagu nad otsustavad seda, kus kohas koolid on, kui palju neid on, täpselt samamoodi otsustavad nad seda, kui palju neil õpetajaid on, milline on õpetajate koormus, millised on nende tööülesanded ja kuidas see palgatoetus, mille haridusministeerium või Vabariigi Valitsus eraldab omavalitsustele, realiseerub iga konkreetse õpetaja palgaks, [arvestades] tema tööülesandeid. Õpetajate väga suur mure ei ole mitte see, kui [täpselt] valitsus defineerib, mis on õpetaja alampalk, vaid see, kuidas see lõpuks formeerub õpetaja reaalseks töökoormuseks ja reaalseks töötasuks. Ütleme nii, et haridusministri ja haridusministeeriumi käed jäävad seal lühikeseks, sest meie ei sõlmi õpetajatega töölepinguid, meie ei määra koormust, meie ei määra ära seda, kui palju on ühes konkreetses koolis või omavalitsuses õpetajaid tööl. See on juba omavalitsuste vastutada, mille tõttu olen ma ka korduvalt öelnud ja olen jätkuvalt seda meelt, et kui me tahame päriselt ära lahendada õpetajate järelkasvu probleemi Eestis, siis laua taha ei pea istuma mitte haridusminister koos Reemo Voltriga, vaid laua taha peavad istuma haridusminister, kohalikud omavalitsused ja õpetajate ametiühingud. Kohalikud omavalitsused on need, kes lõpuks määravad ja otsustavad ära selle, millised on õpetaja töötingimused, kui atraktiivne on see töökoht ühes või teises vallas või koolis selle õpetaja jaoks. Seal on vaja kolmepoolseid läbirääkimisi. Praeguste plaanide kohaselt lähevad selle nädala reedel välja kutsed kolmepoolsete läbirääkimiste alustamiseks kõigile kolmele osapoolele, et me jõuaksime kokkuleppele, mis ei puuduta ainult õpetajate alampalka, vaid ka õpetajate töötingimusi.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister! Te tunnete Ida-Virumaa kanti ilmselt paremini kui mõnda teist piirkonda. Mulle valmistab muret, et selline põline eesti gümnaasium nagu Toila Gümnaasium kõigub olemasolu ja mitteolemasolu piiril ja ministeerium õhutab, et saate jälle renoveerimistoetust, kui panete selle kinni. Selline finantsiline mõjutamine on ka üks viis kohaliku omavalitsuse arvamuse kallutamiseks. Teisest otsast näeme, et Kiviõli eesti gümnaasiumi [saatus] on juuksekarva otsas. Mis siis sellest tegelikult saab? Ilusad loosungid eestikeelsest haridusest lõpevad Ida-Virumaa eesti koolide sulgemisega. See näeb kurb välja.

Aitäh küsimuse eest! Ida-Virumaal on kõik gümnaasiumid tänase seisuga, välja arvatud Sillamäe [gümnaasium] ja Narva kaks riigigümnaasiumi, sajaprotsendiliselt eestikeelse õppega gümnaasiumid. Täpselt samasuguse õppega nagu Toila Gümnaasium või Kiviõli I Keskkool on ka Jõhvi Gümnaasium ja Kohtla-Järve Gümnaasium. Kõikides nendes gümnaasiumides, mida ma praegu mainisin, õpib märkimisväärses osas vene kodukeelega lapsi, ka Toila Gümnaasiumis, praktiliselt veerand nendest õpilastest on tegelikult vene kodukeelega, Kiviõli I Keskkoolis lausa 37%, Jõhvi Gümnaasiumis on vene kodukeelega laste osakaal ka veerand. Ehk need on kõik täpselt ühesugused gümnaasiumid, kus on märkimisväärne hulk muu kodukeelega lapsi, seda lihtsalt tulenevalt Ida-Virumaa piirkonna eripärast, seal elab palju venekeelseid inimesi. Aga see, et nad käivad sajaprotsendilise eestikeelse õppega gümnaasiumites, on eesmärk, mille nimel me kõik oleme siin pingutanud, millest on aastakümneid räägitud, aga mida ei ole varem tehtud. Nüüd on see realiseerunud. Selles piirkonnas on kõikides gümnaasiumides, välja arvatud Narva riigigümnaasiumides ja Sillamäe riigigümnaasiumis, kus on veel 60 : 40 õpe, sajaprotsendiliselt eestikeelne õpe ja need on eesti gümnaasiumid. Kiviõli I Keskkooli, mis on minu kodukool, mille ma ise lõpetanud olen, ja Toila Gümnaasiumi puhul on küsimus selles, et need on väga väikesed gümnaasiumid. Nendes gümnaasiumides on väga-väga väike õpilaste hulk. Nende õpilaste jaoks, kes õpivad Toilas või Kiviõli I Keskkoolis, on nii Kohtla-Järvel kui ka Jõhvis tegelikult õppekohad olemas. Nad saaksid õppida seal ja neil oleks seal võimalik valida valikmooduleid, valikaineid ja saada väga heal tasemel gümnaasiumiharidus. Loomulikult on see Toila kogukonna otsustada, mida ta oma koolivõrguga teeb. Euroopa Liidu vahendite [jagamisel] on seatud konkreetsed tingimused, millele peab vastama otsuse projekt, et saaks taotleda Euroopa Liidu rahalisi vahendeid. See ei ole ministeeriumi või minu otsustatud, et selline Euroopa Liidu toetusprojekt tehakse, see on Euroopa Liiduga peetud läbirääkimistel tehtud otsus. Nii nagu olen mina, nii on ka Toila otsuse ees, kas seda toetust kasutada või seda toetust mitte kasutada koolivõrgu korrastamiseks ehk põhikooli ehitamiseks.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Te lugesite ette rea kriteeriume, mille puhul oleks vaja maakoole säilitada. Jäi mulje, et kõik on korras ja kontrolli all. Selles viimases ma julgen natukene kahelda. Aga ma küsin: kas teil on olemas ka mingi standardsem valem või mudel, mille alusel te ministeeriumis neid otsuseid teete, ehk kuidas ja mille alusel te koolivõrku korrastate? Me praegu teame näiteks ju, et väikelinnades ja maapiirkondades on sündimus palju suurem, isegi 10–20% suurem kui [suurtes] linnades. Aga ma oletan, et Euroopa Liidu ametnikel on täiesti ükskõik, kas see on suurem või väiksem. Ma tean ka seda, et Eesti valitsemissüsteemi üks suuremaid puudusi on killustatus, vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Küsingi: kas Haridus‑ ja Teadusministeeriumi otsustes ka rahvastikupoliitikaga arvestatakse?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult on rahvastikupoliitika ja rahvastiku demograafilised näitajad meie kõikide otsuste alusandmed, mille põhjal me midagi otsustame. Rääkides sellestsamast Toila Gümnaasiumist: kuidas tehakse prognoose, milline on Toilas potentsiaalne põhikooli lõpetajate arv kümne aasta pärast? Neid tehakse sündimuse näitajate põhjal. Lisaks sellele on Tartu Ülikooli inimgeograafia instituudil valminud rändekalkulaator, mis arvestab Eesti-sisest liikumist, inimeste ümberasustamist ja paiknemist Eestis, kus on samamoodi prognoosid sees. Ka neid prognoose me kasutame. Rändekalkulaator näitab, et siseränne Tallinna, Harjumaa ja Tartumaa suunas ei ole küll sajaprotsendiliselt peatunud, aga see on märkimisväärselt vähenenud. Prognooside kohaselt me võime arvestada, et maapiirkondades rahvaarv küll väheneb, aga see ei vähene enam sellise tempoga, nagu see on vähenenud viimase 20 aasta jooksul. Aga fakt on see, et kasvu me kindlasti seal kuskil väga märkimisväärselt ei näe, välja arvatud Tallinnas, Tallinna ümbruses ja Tartu linna ümbruses, kuid isegi mitte Tartu linnas. Selle järgi on need koolivõrguarvutused tehtud. Koolivõrguprognoosid puudutavad praegu ju kahte küsimust. Üks küsimus on see, kus peaksid meil asuma gümnaasiumid ehk kui palju on meil gümnaasiumiealisi ja potentsiaalselt gümnaasiumisse minevaid lapsi järgmise 10–15 aasta jooksul. [Teine küsimus on see,] kus peaksid asuma väikesed maakoolid, kus [piirkonnas elavad] väga väikesed lapsed, kelle koolitee ei tohiks kindlasti [kesta] 60 minutit, vaid esimese klassi laps võiks ikkagi oluliselt [kiiremini kooli jõuda]. Nende arvutuste aluseks on loomulikult rahvastikuprognoosid.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Eelmisel aastal tegi riik Toila vallale ettepaneku sulgeda Toila kooli gümnaasiumiaste. Oktoobrikuus kirjutas portaal err.ee, et vaatamata sellele, et vald on [sulgemise] vastu, peaks Toila Gümnaasiumi saatus selguma aasta lõpuks. Samuti eelmise aasta lõpus ilmus uudis, et Haridus‑ ja Teadusministeerium võib ka Kiviõli I [Kesk]koolis gümnaasiumiastme sulgeda. Kas võite öelda, kas lõplik otsus on juba tehtud või arutelu jätkub, ja kui jätkub, siis millal võime oodata lõpliku otsuse tegemist?

Aitäh küsimuse eest! Toila Gümnaasium ei ole riigikool, Toila Gümnaasium on omavalitsuse kool ja seal peab kohalik vallavolikogu langetama otsuse, kas nad on nõus koolivõrgu ümberkorraldamise projektis osalema. See on seesama projekt, mida Euroopa Liit pakub näiteks ka Narvale. Kas nad on sellega nõus, kas kogukond on sellega nõus või ei ole? Ootame otsust hiljemalt märtsikuuks, sest Euroopa Liidu vahendite planeerimise periood lihtsalt eeldab, et me peame liigutama hakkama, muidu me jääme nendest rahadest ilma. Kui Toila vald otsustab, et nad ei soovi selles Euroopa Liidu programmis osaleda, siis meil on võimalik Ida-Virumaa piirkonda ehitada veel üks uus põhikool [koos mõne] teise omavalitsusega, kellega me neid läbirääkimisi uuesti pidama hakkame. Sellest tingituna me panime praegu tähtajaks märtsikuu, et kui Toila siiski loobub, siis oleks võimalik näiteks sellesama Narva linnaga läbi rääkida veel ühe põhikooli ehitamise üle, sest see raha on vaja ära kasutada. Sõltub sellest, kas Narva linn on läbirääkimistest või koolivõrgu korrastamisest huvitatud. Narva linnas on põhikoolivõrgu kokkutõmbamine jätkuvalt aktuaalne teema. Seal on ruutmeetreid laste [arvuga võrreldes] kõvasti üle. Kiviõli I Keskkooli gümnaasiumiastmega on selline seis, et jätkuvalt toimuvad kohtumised kogukonnaga. Kiviõli I Keskkooli puhul me peame arvestama, et samal ajal on käimas kaks paralleelset protsessi. Üks protsess on see, et kinni läheb Kiviõli Vene Kool. See kool läheb kinni, mille tõttu järgmisel aastal esimene klass, kes peaks alustama õpet eesti keeles, alustab õppetööd Kiviõli I Keskkoolis, mitte Kiviõli Vene Koolis. Aste-astmelt Kiviõli Vene Kool sulgub ja lapsed liiguvad kas Lüganuse Kooli või Kiviõli I Keskkooli. See on päris suur reformiprotsess mõlema kooli jaoks, nii Lüganuse Kooli jaoks kui ka Kiviõli I Keskkooli jaoks, väga suur muutus, mis vajab väga palju tähelepanu. Samal ajal on küsimus, eks ole, gümnaasiumiastmes. Kooli õppenõukogu võttis ühehäälselt vastu otsuse, et 10. klassi järgmine aasta tõenäoliselt Kiviõli I Keskkoolis ei avata, sest 10. klassi soovijad lähevad Kohtla-Järve Gümnaasiumisse. 11. ja 12. klassi lapsed siiski lõpetavad oma õpingud Kiviõli I Keskkoolis, aga ka Kiviõli I Keskkooli gümnaasiumiosa sulgemise puhul on võimalik need vene põhikooli lapsed integreerida eestikeelsesse õppesse sealsamas Kiviõli I Keskkoolis. See on praegu nii. Aga mingit otsust Kiviõli I Keskkooli kohta ei ole langetatud. Meil on vaja ikkagi seal jätkuvalt kogukonnaga arutelu pidada.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on üks väga-väga suur probleem, millest on ka väga pikalt räägitud, see on õpetajate järelkasvu probleem. Nüüd me oleme kuulnud, et mingi lahendus, mida välja pakutakse ja mis haakub ka käesoleva teemaga, on see, just nimelt, et paneme need väiksemad koolid kinni, kaardistame koolivõrgu ära ja siis lahendame ühtlasi õpetajate järelkasvu probleemi, vähemalt ajutiselt. Nimelt, kasutame neid õpetajaid, kes nendest kinnipandud koolidest üle jäävad, nendes koolides, mis alles ja lahti jäävad. Kas need kaks hariduselu eksistentsiaalset teemat ja need lahendused on tõepoolest ministeeriumi vaates sellisena kokku seotud?

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ei, nad ei ole ka loogiliselt omavahel seotud, sest õpetajate järelkasvu probleemi ei lahenda kindlasti ära see, kui pannakse koole kinni. Haridusvaldkonnas toimuvad muutused näitavad, et tulevikus on meil õpetajaid õpilase kohta tegelikult rohkem vaja, mitte vähem. Õpilaste ja õpetajate suhtarv muutub kogu aeg selles suunas, et ühe õpetaja kohta on aina vähem õpilasi, sest haridussüsteem on muutumas palju personaalsemaks ja individuaalsemaks. Meil on klassis väga palju lapsi, kes kõik vajavad eritähelepanu. See tähendab, et ühe õpetaja asemel, kes täna 24 lapse ees klassis on, on tulevikus vaja kindlasti kahte õpetajat, mitte ühte. Lihtsalt see tähelepanu, [mida tuleb osutada] nendele lastele, eeldab seda. See tähendab, et õpetajate järelkasvu [probleemi] ei lahenda ära see, kui me kuskil paneme kooli kinni. Õpetajaid on tulevikus vaja lihtsalt arvuliselt oluliselt rohkem, kui neid praegu on. Küll aga on küsimus haridusressursis, selles, kas me suudame haridusressurssi, mis on rahaline ressurss, suunata keskendatult sinna, kus see vajadus hästi suur on. Praegu on see meil väga hajutatud. Koolivõrgu puhul, ma igaks juhuks täpsustan, kui me arutame haridusressursi koondumist, siis me räägime ikkagi ainult gümnaasiumiastmest. Me ei räägi, eks ole, põhikoolide kinnipanemisest, põhikoolide sulgemisest või põhikoolide optimeerimisest. Me räägime valdavalt gümnaasiumiastmest ja sellest, et 30, 19, 23 õpilasega gümnaasiumid on need kohad, kus tõenäoliselt on mõistlik koolivõrku optimeerida ja nende laste õppekohad [viia üle] suurematesse gümnaasiumidesse, mis seal lähedal asuvad. See võimaldab suunata rohkem rahalist ressurssi põhikooli tasandil õpetajatele palga maksmiseks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Rohkem kui aasta tagasi tuli Viljandimaa Haridustöötajate Liidu esindaja välja arvamusega, et õpetajate koormuse vähendamiseks võiks sarnaselt Tallinna Vabaduse Kooliga teisteski maakondades koondada Ukraina noored ühe katuse alla. Kõige paremini võiksid nendeks koolideks sobida väikesed maakoolid, kus on palju ruumi ning mida praegu ähvardab sulgemine. Kas sellist ettepanekut on haridusministeeriumis arutatud või kaalutud? Kas on mingid arengud olnud sellel teemal?

Aitäh küsimuse eest! Eestis on, eks ole, see loogika, et laps käib koolis seal, kus ta elab. Kuna valdav osa Ukraina sõjapõgenikest elab Tallinnas ja Harjumaal, siis need lapsed käivad ka koolis Tallinnas ja Harjumaal. Kui ma ei eksi – ma võin numbritega eksida –, siis suurusjärk on selline, et kõvasti üle poole Ukraina sõjapõgenike lastest käib koolis Tallinnas ja Harjumaal. Ega me ei saa peresid sunniviisil ümber tõsta teistesse piirkondadesse. Ka nendel emadel ja vanaemadel, kes siin nende lastega koos on, on tihti töökoht siin, päris paljud neist käivad Tallinnas või Harjumaal tööl. Nii et see kool, mis on lapsele kõige lähem, kodulähedasem kool, võtab selle lapse vastu ja korraldab selle lapse õpet. Kuna Tallinnas oli sõjapõgenikke korraga väga palju, siis oli võimalik koondada nad ühte kooli kokku. Viljandis, Lõuna‑Eestis, Kagu-Eestis või isegi Ida-Virumaal neid ühes kohas kontsentreeritult nii palju ei ela, et neid oleks võimalik ühte kooli kokku koondada. Jah, ühe valla piires on tõenäoliselt võimalik jälgida, et nad oleksid kompaktsemalt koos. Aga me saame aru, et Ukraina lapse potentsiaalne hakkamasaamine koolis sõltub väga palju ka sellest, kui palju ta puutub kokku eestlastega, eesti lastega. Ehk sellest, kui palju tal on kontakte ja läbikäimist nendesamade Eestis elavate lastega, et saaks arendada sotsiaalse suhtlemise oskust, suheldes Eesti lastega. Ma arvan, et õige on pigem see, et me neid Ukraina lapsi toetades, lisaks sellele, et me muidugi aitame neil ka Ukraina haridussüsteemi tagasi integreeruda, suudaksime neile anda need oskused, mis siin Eestis hakkamasaamiseks vajalikud on.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh veel kord, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kõik kohalolijad ja kõik, kes on ekraanide taga! Mul on väga hea meel, et minister väga sisuliselt, väga kenasti ja väga [hästi] teemat avades meie küsimustele vastas. Mul on hea meel, et minister on vähemalt sõnades antud temaatika osas positiivselt meelestatud. Mõned kivid võib ikkagi visata nii kohalike omavalitsuste kui ka valitsuse poliitikate kapsaaeda. Kõik taandub, nagu me teame, ressursile. Seda sai ka nii mõnestki ministri vastusest ju välja lugeda ja kuulda. Ehk haridus versus raha. Me teame seda, me oleme kultuurikomisjonis seda kuulnud ja minister kordas selle siin üle. Ma arvan, et kui meil tuleb järgmisel nädalal olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, kus me räägime maakoolidest ja nende elujõulisusest tulevikus, siis minister saab seda teemat veel üle ja lahti rääkida. Tõepoolest on loodud toetus kodulähedaste ühe‑ kuni kuueklassiliste algkoolide pidamiseks. See on iseenesest väga hea mõte, aga paraku me juba kuuleme siit-sealt nii-öelda põllult, et kahjuks mõned omavalitsused kasutavad seda toetust pigem selleks, et sulgeda seitsmendat kuni üheksandat [klassi], mis on üsna kahetsusväärne. On selge, et tõepoolest, nii nagu minister ka ütles, proportsionaalselt on kasvanud kohalike omavalitsuste hariduskulude osakaal kohalike omavalitsuste eelarvetes. Me teame, et kõikidel on praegu raske ja rahaliselt kitsas. Kõik need maksutõusud ja energiahindade tõusud löövad väga valusasti ka kohalikke omavalitsusi, võtavad nende ühisest rahakotist ära väga palju vahendeid, mida võiks ju kulutada haridusvaldkonnas. Kahjuks me näeme ka, kuidas omavalitsused teevad vahel meelega – ei tahaks sugugi uskuda, et heameelega – rahaeralduslikke otsuseid, mis on pigem haridusvaenulikud. Tulenevalt sellest tulen tagasi Metsküla kooli juurde, millest kogu see temaatika on alguse saanud. Mul on väga hea meel, et see on tulnud meil nii tugevalt lauale. Metsküla kooli sulgemise väidetav [põhjus] oli ikkagi seesama raha vähesus – seda on nii palju üle korratud, et ei ole mõtet rohkem korrata –, aga me oleme lugenud igasuguseid uudiseid Lääneranna valla rahaeraldiste kohta mujale kui haridusse. Hariduses tõmmatakse kokku. Ka selle arupärimise teema oli põhimõtteliselt need Lääneranna valla koolid. Nende koolide lahtihoidmiseks raha ei leitud, aga näiteks Lihula mõisa viinaköögi remondiks läks 275 000 eurot nagu lõdvalt. Riiklikul tasemel on ju tehtud väga palju selliseid otsuseid, [mis näitavad, nagu] hariduspoliitika peaks olema väga tähtis. President siin räägib ka, et tark rahvas. Me kõik oleme sellega väga nõus ja noogutame siin Riigikogus sellele kaasa. See peaks ju tähendama seda, et kui haridusminister läheb valitsusse küsima selleks või teiseks või kolmandaks asjaks raha, siis valitsus hea meelega ka eraldaks talle selle raha, aga me näeme, et seda [ei tehta]. Võib väga palju näiteid tuua selle kohta, et raiskamine ka riiklikul tasemel käib täie hooga. Raha läheb igale poole, nagu minister Võrklaev ütles. Võtame näiteks kas või Metsküla kooli. Neid versus'eid on siin päris palju: väikekoolid versus Rail Baltic või Aafrika riikide IT‑arendused või see, mis ühes eelmises arupärimises oli, PRIA ametnike premeerimine sadades ühikutes. Vaatame, mis toimub riigikorralduses: Kliimaministeeriumi humbajumba ja sealsed kõiksugu, ma ei teagi, voodoo-spetsialistid. Me kõik oleme lugenud, kuidas otsitakse süsiniku eemaldamise valdkonna nõunikku, eks ole, palgaga kindlasti mitu tuhat eurot, ja sinna läheb hirmsasti raha.

(Helistab kella.) Kas soovite lisaaega?

Jaa, ma sooviksin lisaaega, palun.

Palun, lisaaega kaks minutit!

Aitäh! Kindlasti oleks kohti, kus, ma väga seda soovin, ministril võiks seda jõuõlga võib-olla natukene rohkem olla, et ta saaks oma prioriteete valitsuses rohkem lauale tuua, ka neidsamu näiteid kasutades, mida mina siin tõin. Tõesti, võikski öelda, et miks me anname sinna või teise [kohta], miks see raha läheb igale poole, kui meil on ja peaks olema tegelikult prioriteet haridus ja tark rahvas. See maakoolide teema, millest me täna räägime, ei ole ju tegelikult küsimus ainult maakoolidest. Maakoolid on lihtsalt selline maamärk. Teinekord on see maamärk lihtsalt ka selleks, et inimestele näidata, et riik hoolib – või siis mitte. See ongi see küsimus. Aga tegelikult on küsimus palju laiem. See on ikkagi küsimus eestluse, eesti kultuuri ja Eesti riikluse säilimisest ning loomulikult ka meie julgeolekust. See on kindlasti küsimus Eesti hariduse korraldamise väga olulisest tahust: väiksemate maakoolide pidamisest ning kogukondade ja kogukonnakoolide toetamisest. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase.

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Maakoolide teemas lõikuvad kaks lainet, mis iseenesest murravad teineteist ja tekitavad uppumise olukorra või siis võimaluse nendelesamadele maakoolidele. Üks on avalik empaatiline suhtumine regionaalpoliitikasse ja sellesse, et me tahame, et Eesti oleks elus igal pool Eestis. Siin on viimasel ajal näha, et laine uuesti tõuseb, vähemalt diskussiooni tasemel. Teine on hariduspoliitiline üleskutse otsida üles, kus raha on, kus raha paikneb. Hariduses, kaasa arvatud üldhariduses ja alushariduses, on raha tinglikult üle Euroopa keskmise, seda proportsionaalselt, aga millegipärast õpetajate palgad sellest palju ei edene. Kus raha on? Selle [selgitamiseks] on võetud ametisse eksperdid ja viimasel ajal on peetud ka konverentse. Ma pean ütlema, et Jõhvis toimunud omavalitsuste korraldatud koolivõrgualane konverents lõppes ikkagi küllaltki võitluslikes toonides. Kuna omavalitsustele kui ühele koolide omanikule on esitatud tellimus mitte raha raisata ja tekitada nii-öelda optimeerimine, siis on üldiselt aru saadud, et otsused koolivõrgu koomale tõmbamiseks on omavalitsustes autonoomsed ja igasugune vahelesegamine tähendab jällegi sekkumist omavalitsuste õigustesse. Seda olukorras, kus ka haridusgurud räägivad, et kusagil on väga palju raha ja see väga palju raha on koolivõrgus, et tõmbame seda pigem kokku. Sellelsamal konverentsil jäi president oma mõõduka sõnaga pisut varju. Mul oli isegi natukene kummaline seda jälgida, sest ma pean presidendi käitumist ka Metsküla kooli külastamisel riigimehelikuks. Ta ei teinud seal mingeid võimsaid avaldusi, kuid andis osapooltele võimaluse leppida kokku ja kaaluda seda asja veel. See on just see roll, mida president peab täitma. Aga võitlushüüd kõlab sellest iseenesest üle ja minu meelest ei ole presidendi rahupakkumist justkui vastu võetud. Mida siis peaks tegema? Ma saan aru, et täna sai Metsküla kool haridusministeeriumist vastuse, et riigistamine ei ole võimalik. Miks nad otsivad niisuguseid suhteliselt ekstreemseid, kuueklassilise kooli mõttes ekstreemseid ettepanekuid, et riigistada? Sellepärast et nad on ikkagi aetud elevile. See parteiline turism, mis seal 1. septembri paiku käis – seal käis Riigikogu poliitikuid järjest-järjest –, tekitas Metsküla koolile tunde, et neil on väga tõsine jõuõlg. Nüüd selgub, et ka haridusministeeriumi poolt, vähemalt juristide tasemel, nii koduõppe korraldamise erandite andmisel kui ka muudes lahendustes ei ole see tugi nii tugev. Ma kutsungi üles, et kui poliitiline avalikkus pakkus Metsküla kooli rahvale alguses moraalset tuge, siis peaks seda tuge pakkuma ka edaspidi. Haridusministeerium võiks mõelda, kuidas saaks praeguses olukorras toetada seda kogukonda selle poole aasta jooksul nii, et seal õnnestuks vähemalt erakooli tegemine, et kogukond nii kaua vastu peaks. Kas tohib kolm minutit veel?

Tohib.

Nüüd sellega väga seotud teema. Ma olen kaugel arvamusest, et me peame piirduma konstateeringuga, et maakoolide õpetajatel on kohalikul foonil väga konkurentsivõimeline palk. Minister praegu seda oma võitlusideena välja ei öelnud, aga seda väga tihti kommentaarides öeldakse, et näete, neil on niikuinii väga võimas palk. See seab justkui küsimärgi alla ka selle, kas tuleks igal pool võrdselt palka tõsta. Ma väidan, et maal elamine, kaasa arvatud õpetajatel, on praegu siiski väga kallis: nii transpordivõimalused, liikuma saamine kui ka oma kultuurilise ja haridusliku taseme hoidmine [on kallid], pluss see, et maapoodides on esmatarbekaupade hinnad suhteliselt kõrgemad. Kui me tahame seda, et meil oleks hariduse kvaliteedil ühine standard, siis me ei tohiks tähelegi panna, et numbriliselt on maakooliõpetaja seal piirkonnas justkui kõrgemapalgaline. Teda tuleb võrrelda ikkagi teiste õpetajatega igal pool Eestis. Mina kutsun üles haridusministrit palgavõitlustes toetama. Kui me soovime maakoole hoida, hoida seal kvalifitseeritud õpetajaid, siis on üks küsimus ka palk. Täna tegi haridustöötajate liit järgmise käigu. See on palgavõitlus juba tegelikult ekstreemsel moel. Streigi korralduslikud üksikasjad hakkavad selguma, aga praegu on veel valitsuses võimalik seda streiki ära hoida. Ei ole ainult haridusministri asi otsida neid vahendeid, kui 8 miljonit on juba seal leitud. Kogu valitsuskoalitsioon on lubanud. Siin peavad teised ministeeriumid ja kogu valitsus tundma ka oma vastutust, [leidmaks] need 10 miljonit, mis meid praegu töörahust eraldab. See töörahu, et koolid saaksid olla lahti ja lasteaiad ei peaks ühinema toetusstreigiga, on väga oluline nii meie õpilaste, perede kui ka muidugi õpetajate heaolu ja kindlustunde jaoks. Nii et kaks nädalat on aega, leidke need vahendid. Isamaa esitas täna ka Riigikogu otsuse eelnõu. Praegu, kus olukord on ju muutunud, on näha ka, et tegelikult see 8 miljonit, mis te leidsite, ei läinud otse [õpetajate palkadeks]. Valitsus võttis vastu niisuguse alammäärade määruse, mis otseselt selle riigieelarve reaga ei ühti, arvestades, et tulevikus saab riigieelarvet parandada. Praegu kanaliseeritakse see vajalik rahastamine muudest vahenditest. Samamoodi saaks valitsus operatiivselt lahendada selle 10 miljoni küsimuse, tuldagu ainult haridusministrile appi ja hoitagu streik ära.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.