Politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu (670 SE) esimene lugemine

Saame minna 21. päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud ettekandeks Riigikogu liige, hea kolleeg Anti Haugas. Palun!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed, head kolleegid! Antud seaduseelnõu eesmärk on kehtestada selge ja õiguspärane regulatsioon numbrituvastuskaamerate kasutamiseks Politsei‑ ja Piirivalveameti tegevuses. See vähendab senist õiguslikku ebaselgust ning tugevdab isikuandmete kaitset. Me oleme olukorras, kus numbrituvastuskaameraid on senimaani kasutatud 2009. aasta POLIS-e määruse alusel. Aga nii Andmekaitse Inspektsioon kui ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et see vajaks reguleerimist seaduse tasandil. Seda see eelnõu adresseeribki. Seaduseelnõu näeb ette, et numbrituvastuskaameraid võib kasutada kuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, menetlemiseks, kõrgendatud või olulise ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks, korrarikkumise lõpetamiseks või tagaotsitavate isikute ja esemete asukoha kindlakstegemiseks. Ühtlasi reguleeritakse seaduse tasandil, kui pikalt tuleb salvestisi säilitada ning kuidas nende andmetega tuleb edaspidi toimetada. Miks me andsime selle eelnõu sisse just praegu, enne kevadistungjärgu lõppu? Meie eesmärk on see, et õigusselgusetust valitseks Eestis võimalikult vähe ning politsei saaks esimesel võimalusel tagasi niivõrd olulise töövahendi, mis aitab seadusrikkumisi tõkestada ja ka ennetada. Aga olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed, head kolleegid! Antud seaduseelnõu eesmärk on kehtestada selge ja õiguspärane regulatsioon numbrituvastuskaamerate kasutamiseks Politsei‑ ja Piirivalveameti tegevuses. See vähendab senist õiguslikku ebaselgust ning tugevdab isikuandmete kaitset. Me oleme olukorras, kus numbrituvastuskaameraid oli senimaani kasutatud 2009. aasta POLIS-e määruse alusel. Aga nii Andmekaitse Inspektsioon kui ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et see vajaks reguleerimist seaduse tasandil. Seda see eelnõu adresseeribki. Seaduseelnõu näeb ette, et numbrituvastuskaameraid võib kasutada kuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, menetlemiseks, kõrgendatud või olulise ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks, korrarikkumise lõpetamiseks või tagaotsitavate isikute ja esemete asukoha kindlakstegemiseks. Ühtlasi reguleeritakse seaduse tasandil, kui pikalt tuleb salvestisi säilitada ning kuidas nende andmetega tuleb edaspidi toimetada. Miks me andsime selle eelnõu sisse just praegu, enne kevadistungjärgu lõppu? Meie eesmärk on see, et õigusselgusetust valitseks Eestis võimalikult vähe ning politsei saaks esimesel võimalusel tagasi niivõrd olulise töövahendi, mis aitab seadusrikkumisi tõkestada ja ka ennetada. Aga olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen põhjalikult selle eelnõuga tutvunud. Kindlasti on küsimusi, mida ka kolleegid küsivad, üksjagu. Aga mul on üks küsimus mõjuanalüüsi kohta. See on seotud sellega, et analoogseid Hiina päritolu kaameraid kasutas väga laialdaselt näiteks Rumeenia oma piirialadel. Käesoleva aasta aprillis või mais tuvastasid Rumeenia julgeolekuasutused, et nendesse kaameratesse, mille abil oli võimalik jälgida ka sõjalise abi liikumist Ukrainasse, oli häkkinud Vene sõjaväeluure. Minu küsimus ongi, kas selles mõjuanalüüsis oleks pidanud olema märge ka selle kohta, kui palju maksab nende valdavalt Hiina päritolu kaamerate väljavahetamine Eestis.

Aitäh! Mina isiklikult ei olnud teadlik sellest Rumeenia juhtumist. Ma jään võlgu ka vastuse, mis riigist pärit kaameraid Politsei‑ ja Piirivalveamet ning teised Eesti asutused kasutavad. Aga kindlasti, kui eelnõu peaks jõudma teisele lugemisele, siis see teema väärib minu arust Riigikogu liikmete ja komisjoni liikmete käsitlust.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! See selgitus oli, et me esitasime eelnõu kiiresti, kuna on vaja midagi ette võtta ja siis võib esitada ka selliseid praakeelnõusid, nagu see eelnõu kindlasti on. Kõige tähtsam on, et see riivab inimeste põhiõigusi. Sellele on viidanud muidugi ka õiguskantsler. Näiteks, te ei toonud seda välja, aga eelnõus on kirjas, et lisaks sellele, et tehakse foto sõidukist, [jäävad pildile] nii sõidukis kui ka selle läheduses viibivad isikud. PPA ütles, et neil ei ole võimalust hägustada inimeste nägusid. Mina ei mäleta, millal oli arutelu selle üle, et me võiksime ikkagi anda õiguse hakata pildistama inimesi, ka inimesi, kes on vahetus läheduses, kusjuures need andmed jäävad politseiregistrisse. Kuidas me selle sättega saame üldse edasi liikuda, arvestades, et ka õiguskantsleri büroo on olnud selles suhtes väga kriitiline?

Aitäh! Viimasel komisjoni koosolekul andis õiguskantsler pigem rohelise tule, et selle eelnõuga võiks edasi minna. See eelnõu kahtlemata piirab inimeste õigusi, aga otse loomulikult tuleb vaadata ka mündi teist poolt: numbrituvastuskaamerate kasutamine aitab tagada ühiskondlikku turvatunnet, ka kõikide siin viibivate inimeste, saalisviibijate, Eesti kodanike turvatunnet. Kaamerad, analoogsed kaamerasüsteemid on kasutuses väga suures osas teistes Euroopa Liidu riikides. Eks siin ole võimalik seda eelnõu veel parandada. Ma isiklikult näen, et kahe lugemise vahel vajaks lõige 7 kindlasti natukene selgemat lahtikirjutamist. Aga me oleme valmis uuesti ära kuulama nii PPA, Andmekaitse Inspektsiooni kui ka õiguskantsleri seisukohad, et mis need muudatusettepanekud või teoreetilised muudatused võiksid olla. Kindlasti võiksime komisjonis neid arutada. Selge on see, et kui tuvastatakse õigusrikkumine või on vaja õigusrikkumist kõrvaldada või tulevikus [tuleb anda see asi] menetlusse, siis need tulevased andmete töötlemise etapid riivavad inimeste privaatsust veel enam, see pildi tegemine ei ole kindlasti see kõige suurem inimeste õiguste riive. Aga nagu ma ennist mainisin, alati tuleb vaadata ka mündi teist poolt, et mis on see turvatunde mõttes tekkiv kasu, mida me neist numbrituvastuskaameratest saame.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa võiksid ju ütelda, kes tegelikult selle eelnõu tegi. Mina tean, kes tegi. See ei olnud teie. 80 000 pilti tehakse, nendest kolmandikku on siiamaani [kasutanud] maksuamet. Selle eelnõuga kaovad maksuametil kõik õigused [selleks] ära. Kui ma vaatasin neid pilte, seda, mis on see alus, siis enamiku piltide puhul, mida maksuamet küsis, polnud selleks mitte mingisugust alust. Nad lihtsalt küsisid välja numbreid, [et näha,] kus kellegi auto oli olnud päevade, kuude või aastate viisi. Me anname praegu õiguse kuhugi, aga me ei tea üldse, mis seal toimub. See on väga kurb, et me ei tea, kuidas need kaamerad on turvatud. Te tulete siia eelnõuga, aga tegelikult te selle sisust ei tea midagi, sest eelnõu on ette valmistanud PPA, mitte teie. On mul õigus?

Eelnõu on tegelikult ette valmistatud koostöös Siseministeeriumi ning Justiits‑ ja Digiministeeriumiga, mitte PPA poolt. Selles te eksite. (Vahelehüüe saalist.) PPA on kindlasti kursis ja nad on sõna sekka öelnud. PPA seda eelnõu ette ei valmistanud, seda tegid ikkagi Siseministeerium ning Justiits‑ ja Digiministeerium. (Vahelehüüe saalist.) Ma arvan, et ei ole saladus, et mina olin üks nendest, kes selle esitas. Aga ma arvan, et siin Riigikogus on tihtipeale eelnõusid, mille ettevalmistaja on olnud ministeerium. Me lihtsalt nägime, et selleks, et seda õigusselgusetust ei oleks niivõrd pikalt, vaid me saaksime suvel teha kahe lugemise vahel tööd, on mõistlik esimene lugemine läbi teha. Tõsi ta on, et Maksu‑ ja Tolliametile õigust numbrituvastuskaameraid kasutada antud eelnõu raames ei anta. Küll puudutab see Politsei‑ ja Piirivalveametit ning julgeolekuasutusi, see tähendab Kaitsepolitseiametit ja Välisluureametit.

Kuna põhiseaduskomisjoni esimees tahab sekkuda küsimusega istungi juhatajale, siis ma võtan selle vahele. Palun, Ando Kiviberg!

Kuidas meil nüüd see kord ikkagi on, kui ettekandjale esitatakse küsimus, aga [vastamise] ajal hakkab saalis viibiv kolleeg lihtsalt vahele hüüdma? Kas ongi niimoodi, et teda ei ole võimalik kuidagi pidurdada? Laseks ikkagi vastajal korralikult vastata. (Hääl saalis.)

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen sarnasele küsimusele tegelikult vastanud, et emotsioonid ja selline väike debatt käivad asja juurde. Ma käisin alles hiljuti Prantsuse Rahvusassamblees. Seal nähtud pilti ma siia saali küll ei tahaks, meie oleme sellest päris kaugel. Ma olen ühte-kahte repliiki, niikaua kui need ei ole ettekandjat seganud, aktsepteerinud. Kui need hakkavad ettekandjat segama, siis ma otse loomulikult püüan sekkuda. Aga üks-kaks repliiki, kui need ettekandjat ei sega, neid olen ma valmis [lubama]. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! On erinevaid arusaamu, kas need kaamerad on head või ei ole. Minu hinnangul on nad vajalik tööriist PPA jaoks. On ka väga-väga-väga palju näiteid selle kohta, et tänu nendele kaameratele on kurjategijad saadud kohtu alla. Ma usun ka, et see [tööriist] peab kiiremas korras tagasi tööriistakasti jõudma ja kaamerad peavad jälle pildi ette saama. Sellest tulenevalt ma küsin teie käest, hea ettekandja. Kohtus on nendesamade numbrituvastuskaamerate [abil hangitud] asitõendeid minule teadaolevalt aktsepteeritud. Kas teie hinnangul oli siseministri otsus need kaamerad niimoodi sulgeda, et me suure tõenäosusega ei jõua neid suveks tagasi saada, õige otsus või on sellel Eesti turvalisusele väga karm mõju?

Alustan sellest, et tõepoolest, meil on õigusselgusetus. On inimesi, kes arvavad, et praegune õiguslik alus ei olnud piisav, on neid, kelle arvates õiguslik alus oli piisav, aga kohus ei ole kuidagi vaidlustanud nende materjalide kasutamise lubatavust, mille aluseks oli numbrituvastuskaamera salvestis. Ma saan aru Igor Tarost, kes peatas numbrituvastuskaamerate kasutamise kuni õigusselguse saavutamiseni, aga mulle isiklikult on ta öelnud, et põhjus oli see, et säilitada politsei usaldusväärsus, kuna politsei on Eesti riigi üks enim usaldatud organisatsioone. Politsei‑ ja Piirivalveamet ei ole täpselt samamoodi huvitatud sellest, et nende töö legitiimsus oleks kuidagi kahtluse alla seatud. Igal juhul on see PPA huvi, et õigusselgus oleks saavutatud. See on ka minu huvi. Kui te küsite, kas mina oleksin peatanud numbrituvastuskaamerate kasutamise, siis mina isiklikult ei oleks seda teinud. Ma olen pigem seda meelt, et senimaani, aastast 2009 kehtiv määrus on olnud sobiv. Jah, on juhitud tähelepanu, et seadusesse võiks tuua need paragrahvid, mis on senimaani olnud POLIS‑e määruses. Aga senimaani ei ole see [olukord] häirinud ühtegi [erakonda]. Meil on Riigikogus kuus erakonda, kõigi kuue erakonna siseministrid on olnud nende 16 aasta jooksul valitsuses, kaasa arvatud kaks Isamaa ministrit: Marko Pomerants ja Ken-Marti Vaher.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Anti! Ma küsin niimoodi. Need kaamerad on ju rahvale teada kui kiiruskaamerad ehk nende ülesanne on mõõta sõiduki kiirust ja tuvastada sõiduki [registreerimis]number, [mille alusel saab] saata sõiduki valdajale või omanikule trahvi[teate]. Mind teeb murelikuks, et need kiiruskaamerad ei ole ainult kiiruskaamerad, vaid nad tuvastavad ka sõidukis olevaid inimesi. Mis sina arvad, kas see on õigustatud, et me selliselt toimetame, või peaks mõtlema sellele, et fotot sõidukis olevatest inimestest siiski ei tuleks teha?

Politseil on kasutusel eri sorti kaameraid. Kiiruskaamerad on seatud pisut madalamale. Kiiruskaamera pildilt on võimalik natukene paremini tuvastada, kes sõidukis viibisid. Numbrituvastuskaamerad on seatud üldiselt kõrgemale ja kaamera on fokuseeritud eelkõige numbrimärgile, mistõttu inimeste näod niivõrd hästi tuvastatavad ei ole. Andmebaasis, kuhu [fotod] talletatakse, ei ole need kuidagi seotud inimestega, isikutega, vaid on seotud sõidukite [registreerimis]numbritega. Tõesti, kui hiljem menetluse käigus neid fotosid töödeldakse, siis on võimalik tuvastada ka fotol olevaid isikuid. Aga jah, politsei numbrituvastuskaameratega isikupõhiselt andmeid ei kogu, kuid hiljem on töötluse käigus tõesti võimalik tuvastada ka fotol olevaid isikuid. Ma siiski tuletan meelde, et numbrituvastuskaamera pildilt on üpris keerukas aru saada, kes on roolis. Võib-olla võib aru saada, kui mitu inimest autos viibis, võib olla võimalik ka aru saada, kas autos on mees või naine, aga isikusamasuse tuvastamine numbrituvastuskaamera foto põhjal ei ole kõige kergem.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No kuidagi ühepoolne on see argumentatsioon. Mina räägin teile inimeste põhiõigustest, teie vastate mulle, et see kõik on turvatunde tagamiseks. Mina olen aru saanud, et numbrituvastuskaamerate [kasutamine] peatati üldse seetõttu, et inimeste põhiõigusi oli riivatud. Selle eelnõu eesmärk ei peaks olema see, et me tagantjärele seadustame need kaamerad, mis olid ebaseaduslikult paigaldatud, vaid see, et me siin arutame [seda teemat]. Debatt peaks olema inimeste põhiõiguste kaitsest ja sellest, kuidas me edasi liigume. Korra veel ka sellest kommentaarist kohtu kohta. Kohus on need materjalid vastu võtnud. Selle kohta oli õiguskantsleril tehtud eraldi analüüs. Probleem on selles, et mitte kordagi ei olnud vaidlustatud korrakaitseseaduse paragrahvi. Ehk kui see korrakaitseseaduse paragrahv oleks vaidlustatud, siis oleks see tegelikult õigusvastane. Minul on teile küsimus ametnike hulga kohta. Nagu me teame, 1300 ametnikku, see on see number, saavad selle ligipääsu. Kas te arvate, et see on proportsionaalne?

Kusagilt pihta hakates: ka inimese vangipanek on põhiõiguste piiramine. Samamoodi on erinevaid protsesse, millega me Eesti riigis põhiõigusi piirame. Pigem on õiguskantsler ja Andmekaitse Inspektsioon juhtinud tähelepanu sellele, et numbrituvastuskaamerate kasutamine kui selline ei ole põhimõtteliselt vale, kuna sellega tagatakse ka inimeste turvatunne. Probleem oli selles, et see ei olnud reguleeritud mitte seaduse tasandil, mida põhiõiguste riivamine eeldaks, vaid senimaani oli see reguleeritud määruse tasandil. Seda probleemi see [eelnõu] ka lahendab. Võib-olla täpsustate, mis see küsimuse teine pool oli? (Saalist täpsustatakse.) Kas see on proportsionaalne? Numbrituvastuskaameraid tohib kasutada ka praegu, või tohtis kasutada, ainult siis, kui see oli tööks vajalik. PPA viis läbi kontrolli viimasel perioodil tehtud päringute kohta. Väärkasutamist ei tuvastatud, valdavalt oli [nende salvestiste] kasutamine ikkagi seotud kuritegude uurimisega ja see oli põhjendatud. Täpselt samamoodi tohib tulevikus numbrituvastuskaameraid paigaldada ainult ohuhinnangu alusel ning andmeid või neid numbrituvastuskaamerate salvestisi tohib töödelda ainult kuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, menetlemiseks ja nii edasi. Kergemate distsiplinaarkuritegude või väärtegude puhul oleks ka tulevikus numbrituvastuskaamerate salvestiste kasutamine keelatud.

Lauri Hussar, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina küll loen sellest konkreetsest eelnõust välja, et see eelnõu on kokku pandud ennekõike turvalisuse tagamise eesmärgil, et me saaksime kaasaegses infoühiskonnas kasutada kõiki tehnoloogilisi võimalusi, selleks et ühelt poolt tagada turvalisus, ja teiselt poolt annab see eelnõu väga selgelt ka need raamid, kuidas inimeste põhiõigused oleksid kaitstud. Minu küsimus ongi seotud just võimaliku põhiõiguste riivega. Kas te saate välja tuua, mis konkreetselt selle eelnõu puhul tagab selle, et inimeste põhiõigused on kaitstud? Millised on need konkreetsed sätted selle eelnõu puhul?

Jah. Nii AKI kui ka õiguskantsler on välja toonud need probleemid, mida eelnõu peaks katma. Antud eelnõu neid ka katab. See eelnõu kirjeldab väga selgelt ära, millistel tingimustel tohib päringuid teha. Teiseks, eelnõu kirjeldab ära, kuidas peab andmeid säilitama – seda tehakse 45 päeva – ning kui kaua peavad hiljem säilima ka need logifailid. Kui on kahtlusi, kas mingil hetkel tehtud päringul oli piisav õiguslik alus või mitte, siis kuni kaks aastat hiljem on võimalik seda tuvastada. Kuidas see välja näeb? Vastav ametnik peab selle ära kirjeldama, päringu juurde peab panema näiteks menetluse numbri ja märkima juurde ka selle paragrahvi, mille alusel ta selle päringu teeb. Järelevalvet teostab sisekontroll ning loomulikult on võimalik PPA ja sisekontrolli üle järelevalvet teostada ka Andmekaitse Inspektsioonil. Ehk tulevikus on selle eelnõu järgi tagatud järelevalve, et üleliigselt ei sekkutaks inimeste põhiõigustesse, [vaid tegutsetaks] piirides, mis võimaldavad tagada ühiskondlikku turvatunnet, tehes seda võimalikult kuluefektiivselt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ütlesid, et midagi üsna hullu võib juhtuda, kui ei ole võimalust neid kaameraid kasutada. Aga kas on olemas mingi analüüs, mida see võib reaalselt tähendada? Homme seda seaduseks teha ei saa, läheb kuu, kaks või mis iganes. Millised kohutavad tagajärjed sellel võiksid olla, kas sellised arvestused on olemas?

Ma ei oska tuua arvestusi, aga saan tuua näiteid praktilisest elust. Näiteks oletame – need on muidugi negatiivsed näited, aga neid on olnud –, et röövitakse laps, sooritatakse tema suhtes seksuaalkuritegu ja on vaja kuumade jälgede põhjal tuvastada, mis suunas see sõiduk liikus, kui see laps oli pandud autosse või sõiduki pagasiruumi. Kui politsei peaks hakkama välja võtma asutuste videosalvestisi, siis nende põhjal oleks väga keeruline tuvastada, just kuumade jälgede põhjal, [piiratud] ajaraamis, mis suunas sõiduk liikus, kust ta läbi sõitis. Selline andmete kogumine on päris ajamahukas, sest tuleb ettevõtteid läbi käia ja neid videoid edasi-tagasi läbi kruttida. Kui näiteks on teada, mis värvi see sõiduk võis olla, mis marki see võis olla, siis on võimalik kaamerasalvestiselt tuvastada näiteks selle sõiduki numbrimärk ning juba üpriski kiirelt, väga lühikese aja jooksul tuvastada, mis suunas see sõiduk liikus, ning seadusvastane tegevus lõpetada ja inimest kaitsta. Täpselt samamoodi, kui näiteks peaks siia taas tulema Leedu autovargad, kes panevad midagi pihta, näiteks Võrus pandi eelmine nädal üks sõiduk pihta, siis kui meil oleks numbrituvastuskaamerad kasutusel, oleks politseil kiire päringuga võimalik tuvastada, kus see auto viimati numbrituvastuskaamera vaatevälja sattus ja kus ta võib asuda. Kui selliseid andmeid ei ole, on jälgede ajamine üpriski ajakulukas. Ma neid kõige negatiivsemaid näiteid ei taha tuua, aga selge on, et kui lihtsalt patrulliga jälgida või passiivselt videopilti jälgida, siis see peab olema juhus, kui kurjategija sülle jookseb. Eelkõige sellistel juhtumitel on neid numbrituvastuskaameraid vaja. Ka narkokuritegevuse puhul. PPA ise on toonud välja, et Leedust tuli info, et narkootikume [veeti] suures koguses üle piiri. Eesmärk oli neid ebaseaduslikult käidelda, aga juhuse tõttu kuskil Kesk-Eesti kandis see auto patrullpolitseinikele lihtsalt nagu [kukkus] sülle. Numbrituvastuskaameraga oleks olnud võimalik selle auto liikumisteekonda oluliselt tõhusamalt tuvastada. Neid juhtumeid on selle kuu aja jooksul juba olnud, õnneks küll mitte midagi väga kurba. Ma tõesti loodan, et selle ajaga ei juhtu midagi kurba, mida oleks saanud nende kaamerate kasutamisega ennetada.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Eestis kehtib seadus, et kui soovitakse jälitustegevusega tegelda, siis peab prokuratuur saama kohtult loa. 80 000 päringut tehakse nende kaamera[salvestiste kohta]. Oskate te öelda, kui mitu kurjategijat on tegelikult nende abil kätte saadud? Ma veel kordan, et kui me käisime seda [süsteemi] vaatamas, siis me vaatasime paari kuupäeva ja maksuametil ei olnud ühtegi selgitust, miks neid [päringuid tehti]. Kaheksa [tulemuse hulgas], mis ühekorraga lehe peale tuleb, oli kuus nii-öelda vale küsimust, mis ei avanudki mitte midagi. Mis see tulemus tegelikkuses on, kas üks või kaks kuritegu, ja kuidas ikkagi on võimalik, et numbrituvastuse abil saab jälitada inimesi nii, et ei pea kohtunikult luba võtma, või kuidas?

Aitäh!

Ma julgen natukene kahelda selles väites, et Maksu‑ ja Tolliamet ei osanud teile vastata, miks nad teatud päringuid on teinud. Ma arvan, et need põhjendused on kindlasti olemas, kui te uuesti küsite. Aga siin seletuskirjas oli ka natukene statistikat, mis põhjustel on päringuid teostatud. Kõigest 3% numbripäringutest moodustasid väärteomenetluste ja tagaotsimistega seotud päringud, 65% päringutest olid senimaani seotud raske või raske peitkuritegevusega ja 32% moodustasid muu kriminaalmenetlusega ja info kontrollimisega seotud päringud. Ehk need päringud ikkagi on seotud kuritegevusega, mitte väärtegude või kergemate distsiplinaarrikkumistega. (Hääl saalist.)

Peeter Ernits, palun! (Hääl saalist.)

Aitäh! Kas saab küsida? Ma ootan viivu.

Ikka saab! Ikka saab, palun!

Sa ütlesid, et selle kuuga midagi hirmsat ei juhtunud. Aga kui tuleb järgmine kuu ja veel järgmine kuu? Ikkagi, kui palju hirmsat siis võib juhtuda? Sa rääkisid mingite seksuaalpervertide ja narko liikumisest ja nii edasi. Kas on mingid kaalutlused, et jah, põhimõtteliselt võib üles lugeda küll, mida kõike võib juhtuda? Palju pahu asju võib juhtuda. Põhiseaduslikust küljest ei ole juttu nagu olnud. Aga ikkagi, kas on mingit analüüsi? Kui ühe kuuga midagi hullu ei juhtunud, kas siis teise kuuga hakkab midagi eriti hullu juhtuma, või kolmandal kuul?

Aitäh, hea juhataja! Sa ütlesid, et selle kuuga midagi hirmsat ei juhtunud. Aga kui tuleb järgmine kuu ja veel järgmine kuu? Ikkagi, kui palju hirmsat siis võib juhtuda? Sa rääkisid mingite seksuaalpervertide ja narko liikumisest ja nii edasi. Kas on mingid kaalutlused, et jah, põhimõtteliselt võib üles lugeda küll, mida kõike võib juhtuda? Palju pahu asju võib juhtuda. Põhiseaduslikust küljest ei ole juttu nagu olnud. Aga ikkagi, kas on mingit analüüsi? Kui ühe kuuga midagi hullu ei juhtunud, kas siis teise kuuga hakkab midagi eriti hullu juhtuma, või kolmandal kuul?

Eestis on isikuvastased kuriteod aja jooksul õnneks päris palju vähenenud, aga need siiski eksisteerivad. Ma igaks juhuks kinnitan üle, et hetkel on numbrituvastuskaamerate kasutamine peatatud. Aga on olemas tõenäosus – ma ei oska teile öelda protsenti, kui suur see on –, et mõni kuritegu ei saa piisavalt kiirelt lahendatud, kui meil numbrituvastuskaamerate kasutamise võimalust ei ole. Selleks et seda riski minimeerida, on kindlasti oluline, et selle suve jooksul nii Riigikogu, PPA, Justiits‑ ja Digiministeerium, Siseministeerium, õiguskantsler kui ka Andmekaitse Inspektsioon teeksid selle seadusega tööd, nii et septembri alguses oleks meil teisel lugemisel eelnõu, mille kohta kõik võivad öelda, et sellega ollakse rahul. Ma arvan, et meil on suvel piisavalt aega sellega tööd teha ja mina isiklikult sellega tööd teen, et see vastaks tingimustele, nii et AKI ja õiguskantsler oleksid rahul. Ma toonitan, et see oli 2009. aastal reguleeritud määruse tasandil. See nõuab ajakohastamist ning selle regulatsiooni seadusesse toomine on kindlasti vajalik.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Kas eelnõu autorite meelest sisaldab põhiseaduses sisalduv õigus isikupuutumatusele ka õigust isiku konfidentsiaalsusele? Teiseks, mida õiguslikult tähendab see häma, milleks neid numbrituvastuskaameraid saab kasutada? Siin ei ole juttu mingist raske kuritegevuse suletud loetelust. Ma loen siit: korrarikkumise lõpetamiseks. Korrarikkumine on tegelikult teisiti defineeritud: avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi rikkumine. Avalik kord on omakorda ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Täielik sasipundar! Selgitage palun, mida tähendab see korrarikkumise definitsioon, kui korrarikkumise lõpetamiseks võib seda [süsteemi] kasutada. Korrarikkumine on selle loogika järgi muu hulgas näiteks automaksu mittemaksmine. Kas te peate võimalikuks, et neid kaameraid kasutatakse ka näiteks automaksu mittemaksjate tuvastamiseks?

Te ilmselt lugesite seda seletuskirjast, mul ei ole seda ees. (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.) Korrakaitseseaduse §‑st 34? (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.)

Aitäh-aitäh! (Urmas Reinsalu jätkab.) Aitäh! Aitäh, härra Reinsalu! Just, ma tänan. Sõnavõtud tulevad veel, teie sõnavõtt tuleb, te saate seda täpsustada. Just, jaa.

Urmas Reinsalu, te olite justiitsminister aastail 2015–2019, sel ajal, ja ma arvan, et te oma kõnes suudate kindlasti selle definitsiooni täpselt ette lugeda. Kahjuks ei ole mul seda legaaljuriidilist definitsiooni korrarikkumise kohta kohe võtta. Aga ma arvan, et te saate pärast täpsustada, mis see täpselt on.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, hea Anti! Küsin nii. Minu jaoks on veidike arusaamatu see, miks väga paljud inimesed siin Riigikogus tunnevad, et tohutult on kellelegi liiga tehtud. Mulle isiklikult lihtsalt niimoodi tundub. Kellele siis liiga on tehtud? Kas selle arutelu käigus on välja tulnud, kui paljude õigete hõlma siis on hakatud? Kas see analüüs on olemas? Ma siiralt ei saa aru, miks ikka tahetakse pätte kaitsta.

Ma natukene tõin enne välja statistikat. Õigete hõlma hakatud ei ole. Kui rääkida sellest, mis on olnud päringute tegemise alus, siis 65% olid seotud raske või raske peitkuritegevusega ning 32% moodustasid muu kriminaalmenetlusega ja info kontrollimisega seotud päringud. Küll väga marginaalse osa, aga siiski 3% moodustasid väärteomenetluse ja tagaotsimisega seotud päringud. Ehk jah, kõik ei ole seotud kuritegevusega, osa on seotud ka kadunud inimeste tagaotsimisega. Miks peab taga otsima kadunud inimesi, kes liiguvad näiteks autoga? Ma arvan, et me suudame kõik neid situatsioone silme ette manada. Tõesti, ka kadunud inimeste tagaotsimiseks see eelnõu aluse annab. Ma näiteid ei hakka tooma.

Ma natukene tõin enne välja statistikat. Õigete hõlma hakatud ei ole. Kui rääkida sellest, mis on olnud päringute tegemise alus, siis 65% olid seotud raske või raske peitkuritegevusega ning 32% moodustasid muu kriminaalmenetlusega ja info kontrollimisega seotud päringud. Küll väga marginaalse osa, aga siiski 3% moodustasid väärteomenetluse ja tagaotsimisega seotud päringud. Ehk jah, kõik ei ole seotud kuritegevusega, osa on seotud ka kadunud inimeste tagaotsimisega. Miks peab taga otsima kadunud inimesi, kes liiguvad näiteks autoga? Ma arvan, et me suudame kõik neid situatsioone silme ette manada. Tõesti, ka kadunud inimeste tagaotsimiseks see eelnõu aluse annab. Ma näiteid ei hakka tooma. Aga see on fakt.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, on mul suur au paluda Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimees, hea kolleeg Madis Timpson, et ta tutvustaks arutelu juhtivkomisjonis ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina teen lühidalt kokkuvõtte sellest, mis meil õiguskomisjonis toimus. Õiguskomisjoni [istung] toimus teisipäeval, 10. juunil. Anti Haugas tegi ka seal lühidalt kokkuvõtte sellest eelnõust. Peamine, mis jäi kõlama, oli see, et kuna Riigikogu istungjärk on peatselt lõppemas ning ei soovita, et liiga [pikk] paus jääks sisse, siis oleks hea, kui eelnõu läbiks [nüüd] esimese lugemise, et suvel oleks võimalik eelnõuga tööd teha. Võrreldes selle eelnõuga, mida õiguskomisjon ei algatanud, Siseministeeriumi nädal tagasi [tutvustatud eelnõuga], on erinevusi kaks. Välja on jäetud Maksu‑ ja Tolliametit puudutav säte ja lisaks on täpsustatud ühte paragrahvi ehk seda, millistel alustel võib Politsei‑ ja Piirivalveamet teha kaameraga foto mootorsõidukist või haagisest ning selle registreerimismärgist salvestada. Kutsusime komisjoni istungile Siseministeeriumi, Politsei‑ ja Piirivalveameti, Õiguskantsleri Kantselei, Justiits‑ ja Digiministeeriumi ning Andmekaitse Inspektsiooni esindajad. Siseministeeriumi esindaja ütles, et ta toetab seda eelnõu ja peab seda väga positiivseks algatuseks ning kui esimene lugemine on lõpetatud, siis on võimalik suve jooksul selle eelnõu kohta ette valmistada korrektsed ettepanekud. Õiguskantsleri Kantselei esindaja sedastas, et õiguskantsler peab põhjendatuks seda, et numbrituvastuskaameraid saaks kasutada kuritegude uurimisel ja nende inimeste leidmiseks, kelle elu või tervis võib olla ohus. Siiski on õiguskantsleri hinnangul andmete kasutamise kohta oluline märkida, et fotosid nendest inimestest, kes viibivad mootorsõidukis või selle vahetus läheduses, ei peaks kasutama ja selle välistuse võiks edaspidise menetluse käigus seadusesse sisse viia. Justiitsministeeriumi esindaja andis kommentaari, et [eelnõu] on kindlasti parem kui see, mis algselt oli. Andmekaitse Inspektsiooni [esindaja] ütles, et eelnõu on sellisel kujul, et selle võiks aluseks võtta ja sellega edasi minna. Komisjonis kõlas eelkõige Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajate poolt, et nende arvates oli halb, et selle eelnõu esitasid neli Riigikogu saadikut, seda oleks võinud teha siiski õiguskomisjon. Keskerakonna esindaja kommenteeris, et eelnõu on sisuliselt ja põhimõtteliselt sama, mis oli kunagi esitatud, jätkuvalt ei ole tervikpaketti ning inimeste põhiõiguste kaitset puudutav osa ei ole piisav. Juristid laskusid siis omavahel õigusteoreetilisse vaidlusesse, mida oli väga huvitav kuulata. Ma säästan teid siin sellest. Aga kolleeg Randpere küsis, kas eelnõus ei ole mingit märget selle kohta, kuidas tuleks inimesi teavitada kaamerate olemasolust ja asukohtadest. Sama probleem esineb ka teiste kaameratega, sealhulgas mobiilsete kiiruskaameratega, millel ei ole hoiatavat märki ees. Kas seda on plaanis kuidagi teha? See oli päris omaette teema. Ta sai vastuse, et kiiruskaamerad ei ole avaliku ruumi kaamerad, mistõttu on õiguslik regulatsioon teine. Edasi oli veel juriidilist diskussiooni, eelkõige õiguskantsleri ja justiitsministeeriumi esindaja vahel, selle üle, kuidas mõningaid asju paremini sõnastada. Selle pinnalt tegi komisjon järelduse, et neid arutlusi ja dialooge me menetluse käigus jätkame. Jõudsimegi sujuvalt menetlusotsusteni, mis olid järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. juunil, see tehti konsensusega, ettepanek oli esimene lugemine lõpetada, selle poolt oli 7, vastu 1, kolmandaks oli ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 30 tööpäeva, ja neljandaks see, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Aitäh!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina teen lühidalt kokkuvõtte sellest, mis meil õiguskomisjonis toimus. Õiguskomisjoni [istung] toimus teisipäeval, 10. juunil. Anti Haugas tegi ka seal lühidalt kokkuvõtte sellest eelnõust. Peamine, mis jäi kõlama, oli see, et kuna Riigikogu istungjärk on peatselt lõppemas ning ei soovita, et liiga [pikk] paus jääks sisse, siis oleks hea, kui eelnõu läbiks [nüüd] esimese lugemise, et suvel oleks võimalik eelnõuga tööd teha. Võrreldes selle eelnõuga, mida õiguskomisjon ei algatanud, Siseministeeriumi nädal tagasi [tutvustatud eelnõuga], on erinevusi kaks. Välja on jäetud Maksu‑ ja Tolliametit puudutav säte ja lisaks on täpsustatud ühte paragrahvi ehk seda, millistel alustel võib Politsei‑ ja Piirivalveamet teha kaameraga foto mootorsõidukist või haagisest ning selle registreerimismärgist salvestada. Kutsusime komisjoni istungile Siseministeeriumi, Politsei‑ ja Piirivalveameti, Õiguskantsleri Kantselei, Justiits‑ ja Digiministeeriumi ning Andmekaitse Inspektsiooni esindajad. Siseministeeriumi esindaja ütles, et ta toetab seda eelnõu ja peab seda väga positiivseks algatuseks ning kui esimene lugemine on lõpetatud, siis on võimalik suve jooksul selle eelnõu kohta ette valmistada korrektsed ettepanekud. Õiguskantsleri Kantselei esindaja sedastas, et õiguskantsler peab põhjendatuks seda, et numbrituvastuskaameraid saaks kasutada kuritegude uurimisel ja nende inimeste leidmiseks, kelle elu või tervis võib olla ohus. Siiski on õiguskantsleri hinnangul andmete kasutamise kohta oluline märkida, et nende inimeste fotosid, kes viibivad mootorsõidukis või selle vahetus läheduses, ei peaks kasutama ja selle välistuse võiks edaspidise menetluse käigus seadusesse sisse viia. Justiitsministeeriumi esindaja andis kommentaari, et [eelnõu] on kindlasti parem kui see, mis algselt oli. Andmekaitse Inspektsiooni [esindaja] ütles, et eelnõu on sellisel kujul, et selle võiks aluseks võtta ja sellega edasi minna. Komisjonis kõlas eelkõige Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajate poolt, et nende arvates oli halb, et selle eelnõu esitasid neli Riigikogu saadikut, seda oleks võinud teha siiski õiguskomisjon. Keskerakonna esindaja kommenteeris, et eelnõu on sisuliselt ja põhimõtteliselt sama, mis oli kunagi esitatud, jätkuvalt ei ole tervikpaketti ning inimeste põhiõiguste kaitset puudutav osa ei ole piisav. Juristid laskusid siis omavahel õigusteoreetilisse vaidlusesse, mida oli väga huvitav kuulata. Ma säästan teid siin sellest. Aga kolleeg Randpere küsis, kas eelnõus ei ole mingit märget selle kohta, kuidas tuleks inimesi teavitada kaamerate olemasolust ja asukohtadest. Sama probleem esineb ka teiste kaameratega, sealhulgas mobiilsete kiiruskaameratega, millel ei ole hoiatavat märki ees. Kas seda on plaanis kuidagi teha? See oli päris omaette teema. Ta sai vastuse, et kiiruskaamerad ei ole avaliku ruumi kaamerad, mistõttu on õiguslik regulatsioon teine. Edasi oli veel juriidilist diskussiooni, eelkõige õiguskantsleri ja justiitsministeeriumi esindaja vahel, selle üle, kuidas mõningaid asju paremini sõnastada. Selle pinnalt tegi komisjon järelduse, et neid arutlusi ja dialooge me menetluse käigus jätkame. Jõudsimegi sujuvalt menetlusotsusteni, mis olid järgmised. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. juunil, see tehti konsensusega, ettepanek oli esimene lugemine lõpetada, selle poolt oli 7, vastu 1, kolmandaks oli ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 30 tööpäeva, ja neljandaks see, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ettekandeks Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Urmas Reinsalu. Ma ei usu, et te soovite sõnavõttu kohapealt, kaks minutit on teie jaoks ilmselgelt ebapiisav. (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Eesti Vabariik on põhiseadusriik. See tähendab seda, et põhiseaduse §‑s 26 määratletud inimeste õigus eraelu puutumatusele sisaldab ka õigust inimeste privaatsusele ning õigust konfidentsiaalsusele. Väga oluline põhimõte! Puudutavalt Nordrhein-Westfaleni liidumaa seadust ja puudutavalt ka numbrituvastuskaameraid määratles Saksa põhiseaduskohus 17. veebruaril 2008. aastal Saksa põhiseadusliku põhimõttena õiguse konfidentsiaalsusele. See on ka meie põhiseaduse, põhiõiguste, proportsionaalsuse testis ja kultuuris aluslähtekohaks. Saksa põhiseaduskohus jõudis arusaamale, et eksisteerib õigus konfidentsiaalsusele, inimesel on see põhiõigus, kui ta ei soovi, et teda tähele pannakse. Väga oluline! Enesestmõistetavalt on teatud asjaoludel legitiimselt ja proportsionaalselt võimalik seda põhiõigust piirata, ennekõike raske kuritegevuse piiramiseks. See seaduseelnõu on aga mis asi? Hoolimata kogu lugupidamisest nelja sümpaatse autori vastu, see on tegelikult katse tagantjärele seadustada, ilma mitte mingisugusegi sisulise kvaliteediga, juriidilise, põhiõigusi puudutava käsitluseta. Kõigepealt me peaksime parlamendina üldse tegelema määratlemisega. Meil on hakanud erosioon põhiõiguste valdkonnas väga kiiresti toimuma. Me arutasime, ja homme hakkame siin arutama mis teemat? Superbaasi! Ütleme, paralleelselt – kas panete tähele? –, superbaas, rahapesubaas. Näete, vägagi legitiimsed seosed. See omakorda võimaldab andmekaevet, võimaldab opereerida AI‑süsteemidega ja anda informatsiooni üle ka teistele julgeolekuasutustele. Nüüd me anname sellel alusel õiguse piirata kõikide Eesti inimeste, kes liiguvad sõidukitega, eraelu puutumatust või õiguse neid tuvastada, [kui seda on vaja] korrarikkumise lõpetamiseks. Nagu ma eelnevas küsimuses sugugi mitte norivalt viitasin, see on ise ennast defineeriv mõiste. Korrarikkumine on avalikku korda puudutav rikkumine ja avalik kord on omakorda subjektiivsete õiguste kaitse, korrakaitseseaduse alusel. See tähendab kõike, absoluutselt kõike. See on tegelikult sellises loogikas definitiivselt määratlematu. Normaalses põhiseaduskultuuris ei kannataks see sekundikski kriitikat. Vaadake, see ei ole mitte pisiasi, või ütleme, sihukene mugavusküsimus, nagu siin härra Allase küsimuses oli, et me tegeleme mingisuguse nipet-näpet asjaga, et see muud ei ole, sest kes siis ei taha kurjategijaid püüda. Me ütleme: põhiõiguse kaitse, õigus eraelu puutumatusele. Parlament peab kõigepealt määratlema selle, mida see eraelu puutumatuse õigus endas sisaldab ja kas ka eelnõu autorite [arvates]. Sellepärast minu küsimus oli, kas see sisaldab endas ka õigust konfidentsiaalsusele, privaatsusele, ja mis on ülekaalukad kaalutlused, et seda põhiõigust saaks rikkuda. Praegu on selles käsitluses esitatud ammendamatu loend. Loomulikult, ma esitasin groteski kalduva küsimuse, mis puudutas seda, kas korrarikkumine on ka automaksu mittemaksmine. Muide, see ei olegi laest võetud küsimus. 2023. aasta suvel tegid liikluskindlustusettevõtted, kui ma õigesti mäletan, ettepaneku, et automaksu maksmist tuleks hakata just nimelt numbrituvastuskaameratega jälgima. Selle eelnõu sõnastuse järgi on see täiesti mõeldav. Parlament on muutunud – andke mulle andeks, see on, ma tean, väga valus diagnoos – otsekui tankistiks. Siia tullakse lihtsalt, eks ole, ametkonna eelnõuga. Ametkond on arusaadavalt Parkinsoni seadusest lähtuvalt enesekaitse või enda organisatsiooni kaalutluste alusel huvitatud selle asja tagantjärele reguleerimisest. Nüüd me hakkamegi sellega tegelema. Kahjuks ei ole piisavalt kvaliteeti ilmutanud ka valitsus. Avalikkusele tuli see üllatusena, seda ei ole mõtet ju eitada. Aga poliitikud … Ma kahtlen selles, et nad ei eksitanud avalikkust, kui nad ütlesid, et ka nende jaoks oli see teadmata. Pärast seda esitatud käsitlust ei ole see olnud veenev. Seda on käsitletud kui ebamugavat meediateemat, mis tuleks [päevakorralt] maha võtta. Ajakirjanduse rahustamiseks need kaamerad peatati. Nüüd on sisuliselt vormistatud kõikehõlmav õigus. Ma ütlen, et see õigusväline pädevus on isegi väiksem õiguste riivamine, kui me sellises ulatuses sätestame, et Eestis on võimalik avatud nimekirjaga, kõikide inimeste, kes ruumis ringi liiguvad, asukohta tuvastada. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Hea parlament! Meie teeme ettepaneku niisugune eelnõu tagasi lükata. Ma ei näe alternatiivi. Valitsus peab esitama veenva ja selge käsitluse ning see peab hõlmama ennekõike põhiseaduspärasust, puudutades isikute eraelu puutumatust ja valitsuse õigusteoreetilist, aga poliitilist käsitlust inimese vabadusest, nii positiivsest vabadusest midagi teha kui ka negatiivsest vabadusest, muu hulgas peab see hõlmama õigust, nagu Saksamaa põhiseaduskohus viitas, konfidentsiaalsusele. Loomulikult tuleb kaasaegses ühiskonnas kasutada tehnoloogilisi võimalusi, et olulisi, ühiskonna õigusrahu või ka inimeste põhiõigusi olemuslikult riivavaid õigusrikkumisi ära hoida või süüdlasi tuvastada, aga mitte sellisel moel esitatud teksti alusel. See kahjuks ei vasta kaasaegse põhiseaduskultuuriga riigi tasemele. Meie areng praegu on taandareng põhiseaduse, põhiõiguste valdkonnas ja see on väga häiriv trend, ma hoiatan. Aitäh teile!

Eesti Vabariik on põhiseadusriik. See tähendab seda, et põhiseaduse §‑s 26 määratletud inimeste õigus eraelu puutumatusele sisaldab ka õigust inimeste privaatsusele ning õigust konfidentsiaalsusele. Väga oluline põhimõte! Puudutavalt Nordrhein-Westfaleni liidumaa seadust ja puudutavalt ka numbrituvastuskaameraid määratles Saksa põhiseaduskohus 17. veebruaril 2008. aastal Saksa põhiseadusliku põhimõttena õiguse konfidentsiaalsusele. See on ka meie põhiseaduse, põhiõiguste, proportsionaalsuse testis ja kultuuris aluslähtekohaks. Saksa põhiseaduskohus jõudis arusaamale, et eksisteerib õigus konfidentsiaalsusele, inimesel on see põhiõigus, kui ta ei soovi, et teda tähele pannakse. Väga oluline! Enesestmõistetavalt on teatud asjaoludel legitiimselt ja proportsionaalselt võimalik seda põhiõigust piirata, ennekõike raske kuritegevuse piiramiseks. See seaduseelnõu on aga mis asi? Hoolimata kogu lugupidamisest nelja sümpaatse autori vastu, see on tegelikult katse tagantjärele seadustada, ilma mitte mingisugusegi sisulise kvaliteediga, juriidilise, põhiõigusi puudutava käsitluseta. Kõigepealt me peaksime parlamendina üldse tegelema määratlemisega. Meil on hakanud erosioon põhiõiguste valdkonnas väga kiiresti toimuma. Me arutasime, ja homme hakkame siin arutama mis teemat? Superbaasi! Ütleme, paralleelselt – kas panete tähele? –, superbaas, rahapesubaas. Näete, vägagi legitiimsed seosed. See omakorda võimaldab andmekaevet, võimaldab opereerida AI‑süsteemidega ja anda informatsiooni üle ka teistele julgeolekuasutustele. Nüüd me anname sellel alusel õiguse piirata kõikide Eesti inimeste, kes liiguvad sõidukitega, eraelu puutumatust või õiguse neid tuvastada, [kui seda on vaja] korrarikkumise lõpetamiseks. Nagu ma eelnevas küsimuses sugugi mitte norivalt viitasin, see on ise ennast defineeriv mõiste. Korrarikkumine on avalikku korda puudutav rikkumine ja avalik kord on omakorda subjektiivsete õiguste kaitse, korrakaitseseaduse alusel. See tähendab kõike, absoluutselt kõike. See on tegelikult sellises loogikas definitiivselt määratlematu. Normaalses põhiseaduskultuuris ei kannataks see sekundikski kriitikat. Vaadake, see ei ole mitte pisiasi, või ütleme, sihukene mugavusküsimus, nagu siin härra Allase küsimuses oli, et me tegeleme mingisuguse nipet-näpet asjaga, et see muud ei ole, sest kes siis ei taha kurjategijaid püüda. Me ütleme: põhiõiguse kaitse, õigus eraelu puutumatusele. Parlament peab kõigepealt määratlema selle, mida see eraelu puutumatuse õigus endas sisaldab, ja kas ka eelnõu autorite [arvates]. Sellepärast minu küsimus oli, kas see sisaldab endas ka õigust konfidentsiaalsusele, privaatsusele, ja mis on ülekaalukad kaalutlused, et seda põhiõigust saaks rikkuda. Praegu on selles käsitluses esitatud ammendamatu loend. Loomulikult, ma esitasin groteski kalduva küsimuse, mis puudutas seda, kas korrarikkumine on ka automaksu mittemaksmine. Muide, see ei olegi laest võetud küsimus. 2023. aasta suvel tegid liikluskindlustusettevõtted, kui ma õigesti mäletan, ettepaneku, et automaksu maksmist tuleks hakata just nimelt numbrituvastuskaameratega jälgima. Selle eelnõu sõnastuse järgi on see täiesti mõeldav. Parlament on muutunud – andke mulle andeks, see on, ma tean, väga valus diagnoos – otsekui tankistiks. Siia tullakse lihtsalt, eks ole, ametkonna eelnõuga. Ametkond on arusaadavalt Parkinsoni seadusest lähtuvalt enesekaitse või enda organisatsiooni kaalutluste alusel huvitatud selle asja tagantjärele reguleerimisest. Nüüd me hakkamegi sellega tegelema. Kahjuks ei ole piisavalt kvaliteeti ilmutanud ka valitsus. Avalikkusele tuli see üllatusena, seda ei ole mõtet ju eitada. Aga poliitikud … Ma kahtlen selles, et nad ei eksitanud avalikkust, kui nad ütlesid, et ka nende jaoks oli see teadmata. Pärast seda esitatud käsitlust ei ole see olnud veenev. Seda on käsitletud kui ebamugavat meediateemat, mis tuleks [päevakorralt] maha võtta. Ajakirjanduse rahustamiseks need kaamerad peatati. Nüüd on sisuliselt vormistatud kõikehõlmav õigus. Ma ütlen, et see õigusväline pädevus on isegi väiksem õiguste riivamine, kui me sellises ulatuses sätestame, et Eestis on võimalik avatud nimekirjaga, kõikide inimeste, kes ruumis ringi liiguvad, asukohta tuvastada. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Hea parlament! Meie teeme ettepaneku niisugune eelnõu tagasi lükata. Ma ei näe alternatiivi. Valitsus peab esitama veenva ja selge käsitluse ning see peab hõlmama ennekõike põhiseaduspärasust, puudutades isikute eraelu puutumatust ja valitsuse õigusteoreetilist, aga poliitilist käsitlust inimese vabadusest, nii positiivsest vabadusest midagi teha kui ka negatiivsest vabadusest, muu hulgas peab see hõlmama õigust, nagu Saksamaa põhiseaduskohus viitas, konfidentsiaalsusele. Loomulikult tuleb kaasaegses ühiskonnas kasutada tehnoloogilisi võimalusi, et olulisi, ühiskonna õigusrahu või ka inimeste põhiõigusi olemuslikult riivavaid õigusrikkumisi ära hoida või süüdlasi tuvastada, aga mitte sellisel moel esitatud teksti alusel. See kahjuks ei vasta kaasaegse põhiseaduskultuuriga riigi tasemele. Meie areng praegu on taandareng põhiseaduse, põhiõiguste valdkonnas ja see on väga häiriv trend, ma hoiatan. Aitäh teile!

Aitäh teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel hea kolleeg Stig Rästa. Palun!

Austatud Riigikogu [ase]esimees! Head kolleegid! Täna arutatav eelnõu on samm edasi turvalisema Eesti suunas. See ei ole eelnõu, mis ohustaks meie privaatsust, vaid vajalik tööriist korrakaitsjatele, et kiiresti ja täpselt reageerida ohtudele, tuvastada tagaotsitavaid ja ennetada kuritegusid. Kaamerate küsimus ei ole lihtsalt tehniline ega juriidiline vaidlus. See on väärtuspõhine valik: kas me anname oma korrakaitsjatele tööriistad, mida neil on vaja, et ennetada ja avastada tõsiseid kuritegusid, või jätame nad seaduste ebaselguse taha ootama? Politsei- ja Piirivalveamet peab saama oma seaduslikke ülesandeid täita kaasaegsete vahenditega. Me elame digitaalses maailmas. Kaamerad on tänapäevane tööriist, mitte jälitamisvahend, vaid kuritegude vähendamise ja kogukonna kaitsmise abinõu. Salvestisi tohib kasutada ainult selgelt piiritletud juhtudel, nagu kuritegude menetlemine või ohu tõrjumine. Võrdleme ennast korraks meie naaberriikidega. Soome, Rootsi ja Läti on juba ammu sarnased süsteemid rakendanud. Eestis on kaamerate kasutus olnud seni väga piiratud. Igasugused väited suurest jälgimisühiskonnast ei pea vett. Me ei ela eraldatud maailmas. Infovahetus, kiired reageerimisvõimalused ja tehnoloogiline võimekus on osa 21. sajandi turvapaketist. Isiklikult – mitte ainult parlamendiliikmena, vaid ka lapsevanemana – ütlen, et ma tunnen end turvalisemalt, kui tean, et meie tänavatel ja ristmikel on olemas tööriistad, mis aitavad ära hoida liiklusõnnetusi, tuvastada tagaotsitavaid või ära hoida kuritegusid. See teadmine ei ahista, vaid rahustab. Küsimus ei ole selles, kas me usaldame oma riiki, vaid selles, kas me anname riigile tööriistad, et saaks täita oma kohustust kaitsta inimesi. Selle eelnõu eesmärk ei ole salajane jälitamine, vaid läbipaistev, seadusega piiritletud tegevus. Küsimus ei ole ainult õiguses, vaid ka usalduses. Eesti inimesed usaldavad oma politseid ja nad ootavad meilt, Riigikogult, et me looksime selge, läbipaistva ja tasakaalus seadusandluse, mis tagab nii turvalisuse kui ka privaatsuse. Sellepärast on tähtis, et viiksime eelnõu menetluse viivitamatult lõpule ja annaksime politseile tagasi õiguse kasutada kaameraid selgelt reguleeritud alusel. Seetõttu kutsun teid, head kolleegid, üles toetama siseminister Taro tööd ja numbrituvastuskaamerate seadusandlikku reguleerimist. Me ei saa lubada, et seadusandlik vaikus jätab meie turvalisuse poolikuks. Vastupidi, me peame tagama, et Eesti oleks riik, kus privaatsus ja turvalisus käivad koos, mitte ei vastandu. Aitäh!

Austatud Riigikogu [ase]esimees! Head kolleegid! Täna arutatav eelnõu on samm edasi turvalisema Eesti suunas. See ei ole eelnõu, mis ohustaks meie privaatsust, vaid vajalik tööriist korrakaitsjatele, et kiiresti ja täpselt reageerida ohtudele, tuvastada tagaotsitavaid ja ennetada kuritegusid. Kaamerate küsimus ei ole lihtsalt tehniline ega juriidiline vaidlus. See on väärtuspõhine valik: kas me anname oma korrakaitsjatele tööriistad, mida neil on vaja, et ennetada ja avastada tõsiseid kuritegusid, või jätame nad seaduste ebaselguse taha ootama? Politsei- ja Piirivalveamet peab saama oma seaduslikke ülesandeid täita kaasaegsete vahenditega. Me elame digitaalses maailmas. Kaamerad on tänapäevane tööriist, mitte jälitamisvahend, vaid kuritegude vähendamise ja kogukonna kaitsmise abinõu. Salvestisi tohib kasutada ainult selgelt piiritletud juhtudel, nagu kuritegude menetlemine või ohu tõrjumine. Võrdleme ennast korraks meie naaberriikidega. Soome, Rootsi ja Läti on juba ammu sarnased süsteemid rakendanud. Eestis on kaamerate kasutus olnud seni väga piiratud. Igasugused väited suurest jälgimisühiskonnast ei pea vett. Me ei ela eraldatud maailmas. Infovahetus, kiired reageerimisvõimalused ja tehnoloogiline võimekus on osa 21. sajandi turvapaketist. Isiklikult – mitte ainult parlamendiliikmena, vaid ka lapsevanemana – ütlen, et ma tunnen end turvalisemalt, kui tean, et meie tänavatel ja ristmikel on olemas tööriistad, mis aitavad ära hoida liiklusõnnetusi, tuvastada tagaotsitavaid või ära hoida kuritegusid. See teadmine ei ahista, vaid rahustab. Küsimus ei ole selles, kas me usaldame oma riiki, vaid selles, kas me anname riigile tööriistad, et ta saaks täita oma kohustust kaitsta inimesi. Selle eelnõu eesmärk ei ole salajane jälitamine, vaid läbipaistev, seadusega piiritletud tegevus. Küsimus ei ole ainult õiguses, vaid ka usalduses. Eesti inimesed usaldavad oma politseid ja nad ootavad meilt, Riigikogult, et me looksime selge, läbipaistva ja tasakaalus seadusandluse, mis tagab nii turvalisuse kui ka privaatsuse. Sellepärast on tähtis, et viiksime eelnõu menetluse viivitamatult lõpule ja annaksime politseile tagasi õiguse kasutada kaameraid selgelt reguleeritud alusel. Seetõttu kutsun teid, head kolleegid, üles toetama siseminister Taro tööd ja numbrituvastuskaamerate seadusandlikku reguleerimist. Me ei saa lubada, et seadusandlik vaikus jätab meie turvalisuse poolikuks. Vastupidi, me peame tagama, et Eesti oleks riik, kus privaatsus ja turvalisus käivad koos, mitte ei vastandu. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel hea kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Hea aseesimees! Millest me siis räägime? Me räägime 175 kaamerast üle Eesti, mis teevad fotosid sõidukitest. Keskne fookus on numbrimärgil, mitte inimestel, ja foto [kehva] kvaliteedi tõttu üldjuhul need inimesed, kes seal kuskil taustal on, [äratuntavad] ei ole. Ehk tegelikult on arusaadavad sõiduki registreerimisnumber, kuupäev ja kellaaeg. Mingit isikustamist tollel hetkel ei toimu. Millal toimub see nii-öelda isikustamine, mille puhul me räägime, et see on tohutu riive? Mõned näited, sest ennist ju küsiti, milleks politseil seda kõike vaja on: PERH‑i ülemarsti ründamine koroonaviiruse kõrgperioodil, tulirelvade abil toimunud kurjategijate arvete klaarimine Lasnamäel, Austraalia ärimehelt vabaduse võtmine ja väljapressimine, suure mahuga vargus Apple'i tehnikapoest. Kõige valusam näide, mis toodi avalikul istungil, oli see, et üks 9‑aastane laps tõmmati maasturisse ja vägistati. Tänu numbrituvastuskaamerale on see kurjategija nüüd vanglas. Ehk kui ennist oli juttu teooriast ja praktikast, siis saab öelda, et neid näiteid juba on. 175 kaamerat – see on siin saalis kõlanud justkui kõige suurema põhiõiguste riivena, mis meil Eestis on. Ma ei ole sellega nõus. Meil on neid kaameraid igal pool palju-palju rohkem. Kui te sõidate kaubanduskeskusesse, näidatakse teie auto numbrimärki, kui te olete tanklas, teavad kõik, et te seal olete. Iga päev on meil taskus telefonid, kus on absoluutselt kõik erinevad jälgimissüsteemid meie enda aktsepteeritud, Google Maps ja nii edasi ja nii edasi. Ometi, see numbrituvastussüsteem, mis on ülimalt oluline PPA jaoks, on punane joon ja räägitakse jälgimisühiskonnast. Ma ei ole sellega nõus. Kui me räägime sellest juriidilisest poolest, siis nagu ennist ettekandja välja tõi, tegelikult on see süsteem töötanud karistusseadustiku alusel ja POLIS‑e põhimääruse alusel erinevate siseministrite ajal. See oleks võinud töötada ka täna, on minu aus hinnang. See oleks võinud töötada ka täna ja me oleksime võinud paralleelselt selle küsimusega siin Riigikogu saalis tegeleda. Tõesti, mitte ükski erakond siin saalis minule teadaolevalt ei ole vaidlustanud seda, et me võiksime luua õigusselgust, teha asjad konkreetsemaks ja selgemaks, analüüsida ja teha seaduses vajalikud muudatused. Mitte keegi ei ole seda siin saalis vaidlustanud. Seda öeldes tuletan ma meelde, et ka kohus ei ole asitõendeid kaaludes ja arvestades kordagi vaidlustanud numbrituvastuskaamerate [kasutamist], olgu selle põhjuseks mis iganes. Kas keegi on vaidlustanud või ei ole vaidlustanud, see ei olegi oluline. Lõppkokkuvõttes on kohus Eesti Vabariigis see, kes ütleb, kas miski on ebaseaduslik või ei ole ebaseaduslik. Kohus minule teadaolevalt ei ole teinud sellist otsust, et numbrituvastussüsteem on ebaseaduslik ja see tuleb kinni panna. Täna on olukord, kus me läheme vastu istungivabale suvele, et alles sügisel kokku tulla. Aga numbrituvastussüsteem on pime, politseilt on ülimalt oluline instrument ära võetud. Siin ma olen tõepoolest kriitiline. Esiteks selle pärast, et siseminister selle otsuse tegi, kuigi tal võisid loomulikult olla head kavatsused. Ma arvan, et see oli viga. Ma arvan, et see on probleem, ja ma loodan väga, et me sügisel ei kuule ühestki sellisest juhtumist, nagu ma siin enne ette lugesin. [Loodan,] et siis pole olnud ühtegi sellist juhtumit, mille oleks saanud numbrituvastussüsteemi abil kiiresti lahendada, aga mida ei lahendatud sellepärast, et seda süsteemi lihtsalt ei olnud. See on väga-väga ohtlik mäng, mida me siin saalis mängime ja mida siseminister oma otsusega harrastas. Palun minut aega juurde

Head kolleegid! Hea aseesimees! Millest me siis räägime? Me räägime 175 kaamerast üle Eesti, mis teevad fotosid sõidukitest. Keskne fookus on numbrimärgil, mitte inimestel, ja foto [kehva] kvaliteedi tõttu üldjuhul need inimesed, kes seal kuskil taustal on, [äratuntavad] ei ole. Ehk tegelikult on arusaadavad sõiduki registreerimisnumber, kuupäev ja kellaaeg. Mingit isikustamist tollel hetkel ei toimu. Millal toimub see nii-öelda isikustamine, mille puhul me räägime, et see on tohutu riive? Mõned näited, sest ennist ju küsiti, milleks politseil seda kõike vaja on: PERH‑i ülemarsti ründamine koroonaviiruse kõrgperioodil, tulirelvade abil toimunud kurjategijate arveteklaarimine Lasnamäel, Austraalia ärimehelt vabaduse võtmine ja väljapressimine, suure mahuga vargus Apple'i tehnikapoest. Kõige valusam näide, mis toodi avalikul istungil, oli see, et üks 9‑aastane laps tõmmati maasturisse ja vägistati. Tänu numbrituvastuskaamerale on see kurjategija nüüd vanglas. Ehk kui ennist oli juttu teooriast ja praktikast, siis saab öelda, et neid näiteid juba on. 175 kaamerat – see on siin saalis kõlanud justkui kõige suurema põhiõiguste riivena, mis meil Eestis on. Ma ei ole sellega nõus. Meil on neid kaameraid igal pool palju-palju rohkem. Kui te sõidate kaubanduskeskusesse, näidatakse teie auto numbrimärki, kui te olete tanklas, teavad kõik, et te seal olete. Iga päev on meil taskus telefonid, kus on absoluutselt kõik erinevad jälgimissüsteemid meie enda aktsepteeritud, Google Maps ja nii edasi ja nii edasi. Ometi, see numbrituvastussüsteem, mis on ülimalt oluline PPA jaoks, on punane joon ja räägitakse jälgimisühiskonnast. Ma ei ole sellega nõus. Kui me räägime sellest juriidilisest poolest, siis nagu ennist ettekandja välja tõi, tegelikult on see süsteem töötanud karistusseadustiku alusel ja POLIS‑e põhimääruse alusel erinevate siseministrite ajal. See oleks võinud töötada ka täna, on minu aus hinnang. See oleks võinud töötada ka täna ja me oleksime võinud paralleelselt selle küsimusega siin Riigikogu saalis tegeleda. Tõesti, mitte ükski erakond siin saalis minule teadaolevalt ei ole vaidlustanud seda, et me võiksime luua õigusselgust, teha asjad konkreetsemaks ja selgemaks, analüüsida ja teha seaduses vajalikud muudatused. Mitte keegi ei ole seda siin saalis vaidlustanud. Seda öeldes tuletan ma meelde, et ka kohus ei ole asitõendeid kaaludes ja arvestades kordagi vaidlustanud numbrituvastuskaamerate [kasutamist], olgu selle põhjuseks mis iganes. Kas keegi on vaidlustanud või ei ole vaidlustanud, see ei olegi oluline. Lõppkokkuvõttes on kohus Eesti Vabariigis see, kes ütleb, kas miski on ebaseaduslik või ei ole ebaseaduslik. Kohus minule teadaolevalt ei ole teinud sellist otsust, et numbrituvastussüsteem on ebaseaduslik ja see tuleb kinni panna. Täna on olukord, kus me läheme vastu istungivabale suvele, et alles sügisel kokku tulla. Aga numbrituvastussüsteem on pime, politseilt on ülimalt oluline instrument ära võetud. Siin ma olen tõepoolest kriitiline. Esiteks selle pärast, et siseminister selle otsuse tegi, kuigi tal võisid loomulikult olla head kavatsused. Ma arvan, et see oli viga. Ma arvan, et see on probleem, ja ma loodan väga, et me sügisel ei kuule ühestki sellisest juhtumist, nagu ma siin enne ette lugesin. [Loodan,] et siis pole olnud ühtegi sellist juhtumit, mille oleks saanud numbrituvastussüsteemi abil kiiresti lahendada, aga mida ei lahendatud sellepärast, et seda süsteemi lihtsalt ei olnud. See on väga-väga ohtlik mäng, mida me siin saalis mängime ja mida siseminister oma otsusega harrastas. Palun minut aega juurde.

Üks minut juurde, palun!

Sellepärast ma väga lootsin, kui Siseministeerium tuli uuesti oma eelnõuga õiguskomisjoni, et me oleme kõik seda meelt, et see olukord tuleb kiiremas korras lahendada. Õiguskomisjon, kui Siseministeeriumi, Justiits‑ ja Digiministeeriumi ning erinevate ametite [esindajad] meie juures olid, otsustas, et me ikkagi ei algata seda eelnõu. Mõned päevad hiljem, võib-olla isegi järgmine päev, tulid head kolleegid sisuliselt sama eelnõuga uuesti. Tõsi, seal olid mõningad asjad muutunud, aga suures plaanis oli see sama eelnõu. Ja nüüd õiguskomisjon ja koalitsioon seda toetasid. Ma ütlesin ka õiguskomisjonis, et esimese ja teise lugemise vahel on muudatusettepanekute tähtaeg. Me saame neid alati algatada. Loomulikult, selles eelnõus on probleeme ja me saame neid jooksvalt parandada, nii nagu meie menetluskord ette näeb. Tegelikult oli päris suur segadus. Ma vaatasin, Postimehes siseminister ütles, et jah, see läks viltu. Tegelikult läkski viltu. Mul on küll väga suur palve, vaatamata sellele, et mul on kahetised tunded. Veel kord, mitte et ma oleks kade, aga ma arvan, et õiguskomisjon oleks pidanud selle algatama. Ei algatanud. Nüüd on see justkui nelja saadiku oma. Aga tegelikult ärme seda sellise fookusega võta. See on oluline eelnõu, milles on murekohti, absoluutselt. Aga me suudame seda siin saalis parandada, selleks et see oluline süsteem töötaks. Jälgimisühiskonnaga ei ole nende kaamerate puhul küll mitte mingit pistmist. Selle ideoloogia üle ei ole meil antud instrumendi puhul minu arust mõistlik siin omavahel vaielda. Meil on vaja vaielda selle üle, milline on see juriidiline lahendus, ja see asi ära parandada. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Tegelikult tekitab hirmu see, mis suunas me oleme liikumas. Mind häirib, kui ühepoolne ja primitiivne see debatt siin saalis on. Ma ei tea, kas see on seetõttu nii, et on juba hiline aeg ja kõik mõtlevad suvepuhkusele. Aga tõesti, kuhu me oleme liikumas, kui lihtsalt ollakse valmis sõitma üle inimeste põhiõigustest ja alluma survele! Selles päevakorrapunktis me arutame politseikaameraid. Tundub, eks ole, et ei ole midagi nii hullu. Eile oli arutlusel ja homme on lõpphääletusel eelnõu, mis on palju hullem, mida juba korra ka mainiti, kus pannakse kokku 11 andmebaasi ja antakse Rahapesu Andmebüroole võimalus tehisaruga kõiki inimesi profileerida. Kuhu me oleme liikumas? Mina ei mäleta, millal oli ühiskonnas selle üle diskussioon ja millal anti ühiskonnas roheline tuli, et me liigume selliste andmebaasidega ja selliste kaameratega edasi. No ja siis muidugi on alati see põhjendus, et kui sa oled aus inimene, siis sul ei ole ju midagi karta, see kõik on sinu kaitseks. Või nagu kõlas eelnõu ettekandja lause, et vangipanek on ju ka põhiõiguste riive. Sellise loogika järgi, kui me räägime kuritegude ennetusest, on mul ettepanek, et miks ei võiks ka komandanditunni kehtestada. Väga hea ennetusmeede! Võib-olla on seal mõned põhiõiguste riived, aga see on ju teie kaitseks! See on, inimesed, teie turvalisuse tagamiseks! Meie demokraatlikus euroopalikus ühiskonnas, kus inimeste vabadused, privaatsus ja põhiõiguste kaitse on väga olulisel kohal, ei ole selline debatt tegelikult kohane. Mis kõige olulisem, ühiskonnas tekib turvatunne siis, kui inimesed saavad aru, mida teeb avalik sektor, kui antakse selgeid signaale, mis toimub. No selles kaamerate küsimuses olid need signaalid kõike muud kui selged. Alguses keegi ei tunnistanud, et need kaamerad üldse olemas on. Kõik ministrid väitsid, et ei, nad ei ole mitte kordagi midagi selle kohta kuulnud. Iga kuu tehti 20 miljonit pilti. Ei tea, kust need tulid, ei tea, kust need kaamerad välja ilmusid, keegi ei tea! Mul on küsimus, kes hämab. Kas ministrid valetasid, et nad ei teadnud, või tõesti on võimalik, et meil avalikus sektoris käivitatakse sellised protsessid, millest isegi valitsuse liikmed ei tea? Ja nad ei tea seda kümneid aastaid. No igal juhul on mõlemad variandid ohuks demokraatlikule õigusriigile. Ühest küljest on muidugi väga tore, et PPA ja Siseministeerium äkitselt käivad kõikides komisjonides nendest kaameratest ja nende kasutusest rääkimas. Ma muidugi ei tea, miks viimased 15 aastat seda ei tehtud, kui neid seadusvastaselt kasutati. Aga nüüd toimub ju ka survestamine. Iga päev põhimõtteliselt seadusandjale öeldakse, et teate, kui te seda eelnõu vastu ei võta, siis ei tea, mis saab, toimuvad ikkagi sellised kuriteod ja see kõik jääb teie hingele. Aga mida ei räägita, on see, et kui näiteks otsitakse kadunud inimesi, kadunud lapsi – seesama näide, mida kogu aeg tuuakse –, siis ei räägita sellest, et nende puhul kasutatakse muid kaameraid. Ei kasutata numbrituvastuskaameraid, vaid kasutatakse teisi avalikus ruumis olevaid kaameraid, ka erasektoris olevaid kaameraid, näiteks kaubanduskeskustes ja nende läheduses olevaid kaameraid. PPA‑l on õigus neid [salvestisi] saada, neid kaameraid kasutatakse. See ongi silmakirjalik. Ma olen tegelikult kurb, et väga paljud Riigikogu liikmed on sellele survele allunud ja on valmis toetama seda praakeelnõu, mis annab lisaõigusi PPA‑le, tagantjärele seadustab kogu selle seadusvastase tegevuse, aga kus inimeste põhiõiguste kaitsest ei ole midagi. Siin saalis ei ole olnud üldse debatti selle üle. Ma toon välja veel mõningad probleemid, mis on selles eelnõus. Lisaks sellele, et pildistatakse sõidukit, pildistatakse nii sõidukis kui ka selle läheduses viibivaid isikuid. Seejuures ei ole PPA‑l võimalik nende nägusid hägustada, see oli eraldi välja toodud. See on väga suur inimeste põhiõiguste riive. Teine küsimus on ametnike ring – 1300 ametnikku. Kas see on adekvaatne arv? Minu hinnangul mitte. Meile öeldakse, et aga teate, me võtsime siit hulgast ära Maksu‑ ja Tolliameti, kellel varem see õigus oli. Muidugi, ma tean, et Maksu‑ ja Tolliamet hakkab iga päev kirju saatma ja seda õigust endale nõudma, nagu nad nõuavad seda kõikide muude eelnõude puhul. Siis on muidugi ju lihtsam vaadata, kes käib üle Läti piiri alkoholi ostmas. Praegu ei saa seda vaadata. Aga kui tõsiselt rääkida, siis õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et nende piltide, nende tuvastuskaamerate abil on samamoodi võimalik luua inimese kohta profiil, saada teada, kus ta käib, kui tihti, kellega. Nii tuleb välja. See on ka põhjus, miks põhiõiguste kaitse küsimus on nii oluline, ja põhjus, miks ka ametnike ring on oluline. 1300 ametnikku teevad neid päringuid iga päev. Mul on ka küsimus: kus on see statistika, kui paljude inimeste andmeid vaadati, ja proportsionaalselt see, kui palju kuritegusid avastati? Kus on see statistika? Seda ei ole! Midagi ei ole kirjas ju ka sõltumatu järelevalve kohta. Kuidas me saame tagada, et kõik need 1300 ametnikku teevad seda korra kohaselt? Selle kontrolli puhul, mis seal oli, ei olnud kirjas, mis alustel neid päringuid tehti. No lihtsalt oli vaja. Oli vaja! Nüüd kaameratest enestest. Näiteks ei reguleerita üldse seda, mille alusel ja kui palju kuskile kaameraid paigaldatakse. Tegelikult peaks olema diskussioon, kui palju meil üldse peaks kaameraid olema ja mis tihedusega [need peaksid paiknema]. Kõige olulisem, kui PPA neid kaameraid paigaldas – nad tõid selle enda kontrollis välja –, siis nad ei teostanud ohuhinnangut. Täna on eraldi säte selle kohta, et sa ei saa kaameraid niisama kuskile panna, peab olema ohuhinnang. Seda ei [olnud]. Nüüd selle eelnõuga püütakse tagantjärele need suvaliselt pandud kaamerad seadustada ja äkitselt on need kaamerad kõik õiges kohas. Nad on äkitselt sattunud kõik õigesse kohta. Mingit analüüsi ei pea tegema. Ma olen ka varem välja toonud, et on vähemalt viis küsimust, mis oleks tulnud inimeste põhiõigusi [silmas pidades] lahendada: alus, hävitamine ja kui kaua üldse andmeid hoitakse, iga inimese võimalus tutvuda andmetega, sõltumatus ja järelevalve, isikuandmete koosseis. Neid küsimusi lahendatud ei ole, kuigi see on miinimum. See on ka põhjus, miks ma annan üle Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, sest tegemist on tõesti praakeelnõuga. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu … (Vahelehüüe saalist.) Hea kolleeg, ma olen tähelepanelikult jälginud kõiki sõnavõtte. Peab olema lausa võlur, et tekitada endale vastusõnavõtu õigus. See oli teil üleval juba enne seda, kui te ise kõnelema tulite. Nii et tõepoolest, ei teie nime ega seisukohti pole üheski sõnavõtus mainitud. Antud juhul ei anna ma luba ka protseduuriliseks küsimuseks. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 670 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks ettepanekut. Üks on Isamaa fraktsioonilt ja teine on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlema ettepaneku sisu on see, et eelnõu 670 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Me hääletame neid ettepanekuid peale saalikutsungit. Head kolleegid, oleme eelnõu 670 juures. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 670 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 1. august kell 17. Ja see, head kolleegid, oli minu viimane haamrilöök kevadistungjärgul. Aitäh!