Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (604 SE) kolmas lugemine

Ja läheme edasi. Kümnes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetustoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 604. See on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. Palun!

Ja läheme edasi. Kümnes päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 604. See on selle kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. Palun!

Austatud juhataja! Head riigikogulased! Nagu te kõik teate, on viimastel aastakümnetel meditsiin suuresti edasi arenenud, mistõttu pole ka suremise protsess enam selline, nagu ta oli 50–60 aastat tagasi. Ühelt poolt on paljude haiguste prognoos paranenud, aga teisalt on kaasaegse intensiivraviga võimalik hoida elutähtsaid organeid töös ka siis, kui aju funktsioneerib vaid minimaalselt ning elukvaliteet ei vasta sellele, mida inimene ise sooviks. Elulõpu tahteavaldus ongi võimalus väljendada iseenda tahet edasise ravi suhtes, juhuks kui see [tulevikus] raske haiguse tõttu enam võimalik pole. Ka praegu on seda võimalik teha, aga [asjakohane teave] ei pruugi ei omastele ega meedikutele kättesaadav olla ajal, mil seda tarvis on. (Saalis on lärm.) On ju hästi teada, et surmast rääkimine on paljudes peredes tabuteema. Arutluse all …

Üks hetk, lugupeetud ettekandja! (Helistab kella.) Head kolleegid, saalis on lärm. Palun austame ettekandjat, et me saaksime kuulata, mida tal öelda on. Palun jätkake!

Arutluse all olev seadus annab kindluse nii inimesele endale, et tema tahet arvestatakse, kui ka tema omastele, kes ei pea inimese eest rasket otsust tegema, aga ka arstidele, kes võivad kindlad olla, et elu lõpus inimesele osutatud ravi on tema enese soov. Olen korduvalt näinud lootusetus seisundis haigeid ja nende omakseid, kes on sunnitud elu lõpus olulisi otsuseid tegema. Nad isegi teavad, mida nende lähedane sooviks, aga pole kindlad, kas julgevad seda välja öelda. Samas saavad kindluse ka need, kelle omaksed elulõpu tahteavaldust teinud pole või on selgelt väljendanud, et nemad elu lõpus ravi piiramisega nõus pole. Nende ravi jätkub ka lootusetus olukorras vastavalt arstide parimatele teadmistele ja midagi inimese enda tahte vastaselt ei tehta. Väga oluline on rõhutada, et elulõpu tahteavaldus on inimese vaba tahe, see on ainult tema enda otsus ja seda võib elu jooksul korduvalt muuta. Elulõpu tahteavaldus ei ole abistatud vabasurm ega eutanaasia. Selle seaduse vastuvõtmine ei tähenda, et koheselt seadustatakse ka eutanaasia. Siiski olen nõus, et abistatud vabasurm on meil reguleerimata. Seda, mis niisuguses olukorras juhtuda võib, nägime niinimetatud Tammerti juhtumi korral. Kui seadus on ambivalentne, kasutavad aktiivsed kodanikud lahendusi, mis lõpuks kellelegi vastuvõetavad pole. Niisugust segadust nii tundlikul teemal pole ükski Eesti inimene ära teeninud. Usun ja loodan, et ka abistatud vabasurm saab seaduse tasemel korrastatud. Samuti ei tähenda elulõpu tahteavaldus, et me ei peaks edasi liikuma palliatiivravi kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise poole. Menetluse käigus oli ka minul mitmeid küsimusi, millele seaduse koostajad arusaadavalt vastasid. Isegi kui elulõpu tahteavalduse nimi pole ideaalne, selle lühend PET on meditsiinis kasutusel, tähistamaks positronemissoontomograafiat, nõustun ekspertidega, et see nimi oli parim, mis antud olukorras konsensuse leidis. Üheks sagedasemaks hirmuks, mida elulõpu tahteavaldusega seoses on väljendatud, on see, et meditsiiniabi ei osutata noortele, eelnevalt täiesti tervetele inimestele, kes satuvad õnnetusse või kellel tekib raske terviserike. Seda küsiti korduvalt ka sotsiaalkomisjoni kaasamisistungil ekspertidelt. Viimased kinnitasid kui ühest suust, et nii see siiski pole. Kui inimene satub õnnetusse või tal tekib eluohtlik seisund, siis kohale tulnud meedikud, enamasti kiirabimeedikud, teevad esmalt kõik, et haige elu päästa, ta eluohtlikust seisundist välja tuua ja kiirelt haiglasse toimetada. Elulõpu tahteavaldus tuleb sellisel juhul päevakorda alles siis, kui selgub, et haige seisund on pöördumatult lootusetu ning elukvaliteeti, mida inimene ise sooviks, enam kuidagi saavutada pole võimalik. Sellised otsused nõuavad aega, neid tehakse… Üks minut palun lisa.

Arutluse all olev seadus annab kindluse nii inimesele endale, et tema tahet arvestatakse, kui ka tema omastele, kes ei pea inimese eest rasket otsust tegema, aga ka arstidele, kes võivad kindlad olla, et elu lõpus inimesele osutatud ravi on tema enese soov. Olen korduvalt näinud lootusetus seisundis haigeid ja nende omakseid, kes on sunnitud elu lõpus olulisi otsuseid tegema. Nad isegi teavad, mida nende lähedane sooviks, aga pole kindlad, kas julgevad seda välja öelda. Samas saavad kindluse ka need, kelle omaksed elulõpu tahteavaldust teinud pole või on selgelt väljendanud, et nemad elu lõpus ravi piiramisega nõus pole. Nende ravi jätkub ka lootusetus olukorras vastavalt arstide parimatele teadmistele ja midagi inimese enda tahte vastaselt ei tehta. Väga oluline on rõhutada, et elulõpu tahteavaldus on inimese vaba tahe, see on ainult tema enda otsus ja seda võib elu jooksul korduvalt muuta. Elulõpu tahteavaldus ei ole abistatud vabasurm ega eutanaasia. Selle seaduse vastuvõtmine ei tähenda, et koheselt seadustatakse ka eutanaasia. Siiski olen nõus, et abistatud vabasurm on meil reguleerimata. Seda, mis niisuguses olukorras juhtuda võib, nägime niinimetatud Tammerti juhtumi korral. Kui seadus on ambivalentne, kasutavad aktiivsed kodanikud lahendusi, mis lõpuks kellelegi vastuvõetavad pole. Niisugust segadust nii tundlikul teemal pole ükski Eesti inimene ära teeninud. Usun ja loodan, et ka abistatud vabasurm saab seaduse tasemel korrastatud. Samuti ei tähenda elulõpu tahteavaldus, et me ei peaks edasi liikuma palliatiivravi kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise poole. Menetluse käigus oli ka minul mitmeid küsimusi, millele seaduse koostajad arusaadavalt vastasid. Isegi kui elulõpu tahteavalduse nimi pole ideaalne, selle lühend PET on meditsiinis kasutusel, tähistamaks positronemissioontomograafiat, nõustun ekspertidega, et see nimi oli parim, mis antud olukorras konsensuse leidis. Üheks sagedasemaks hirmuks, mida elulõpu tahteavaldusega seoses on väljendatud, on see, et meditsiiniabi ei osutata noortele, eelnevalt täiesti tervetele inimestele, kes satuvad õnnetusse või kellel tekib raske terviserike. Seda küsiti korduvalt ka sotsiaalkomisjoni kaasamisistungil ekspertidelt. Viimased kinnitasid kui ühest suust, et nii see siiski pole. Kui inimene satub õnnetusse või tal tekib eluohtlik seisund, siis kohale tulnud meedikud, enamasti kiirabimeedikud, teevad esmalt kõik, et haige elu päästa, ta eluohtlikust seisundist välja tuua ja kiirelt haiglasse toimetada. Elulõpu tahteavaldus tuleb sellisel juhul päevakorda alles siis, kui selgub, et haige seisund on pöördumatult lootusetu ning elukvaliteeti, mida inimene ise sooviks, enam kuidagi saavutada pole võimalik. Sellised otsused nõuavad aega, neid tehakse … Üks minut palun lisaaega.

Üks minut lisaaega, palun!

… neid tehakse väga hoolikalt, kaaludes nii poolt‑ kui ka vastuargumente. Usun, et elulõpu tahteavalduse puhul on tegemist väga olulise seaduseelnõuga. See annab võimaluse neile, kes tahavad oma elu lõpus otsustada ravi ja hoolduse ulatuse üle. Samas aga ei kitsenda seadus kuidagi ravi neile, kes oma elu lõpu kulgu sekkuda ei taha. Eesti 200 kutsub kõiki Riigikogu liikmeid inimese autonoomiat austama ja seaduseelnõu 604 poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma olen hea kolleegi Irja Lutsariga ühel meelel, et meditsiin on edasi arenenud. Aga meie EMO-s surevad inimesed järjekorras. Seda me saime just hiljuti lehest lugeda, mille pärast: selle pärast, et EMO-s lihtsalt ei suudeta inimesi õigeaegselt ette võtta ja ravida. Need on puudujäägid. Juba pikemat aega seisame silmitsi mitmete tõsiste probleemiga tervishoiusüsteemis, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO, Euroopa Komisjon kui ka Eesti Riigikontroll. Samal ajal kui me arutame elulõpu tahteavaldust, on meie tervishoiusüsteem täis tõsiseid puudujääke, mis vajavad kiiret lahendamist. Kas me oleme valmis prioriteediks seadma seaduse, mis puudutab elulõpu tahteavaldust, samal ajal kui põhiküsimused, nagu ravi kergendamine ja rahastamise probleemid jäävad lahendamata? Keskerakond ei ole nõus. Alustame kõige olulisemast. Eesti tervishoiusüsteem on tõsistes raskustes. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaade hoiatab, et kui süsteemi ei tehta sisulisi muudatusi, võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluse kulud tervishoius kahekordistuda ja ravijärjekorrad veelgi pikeneda. Euroopa Komisjoni 2023. aasta raporti kohaselt on Eesti elanike, kes on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, osakaal Euroopa Liidu kõrgeim. 12,9% elanikkonnast on need inimesed, kes on loobunud tervishoiuteenusest. Põhjuseks, miks inimesed loobuvad ravist, on kõrged hinnad, pikkade ooteaegade probleem ja liigsed distantsid. Kui meil on juba täna süsteemis ülekoormus ja puudujäägid, kuidas saab eelnõu, mis keskendub elulõpu tahteavalduse võimaldamisele, õigustada selle prioriteeti? Meie tervishoiusüsteem peaks esmalt keskenduma sellele, et iga inimene saaks vajaliku ravi õigeaegselt ja kvaliteetselt. Me ei saa eeldada, et seadus, mis võimaldab inimestel määrata, millal ja kuidas nad ravist loobuvad, on parem lahendus kui ravi ise, kui see tagatakse [õigel ajal] ja õiglaselt. Kui meil on täna rahalised kitsaskohad, mis takistavad patsientide ravi, siis peaksime eelkõige leidma lahendused, kuidas tagada kõigile õigus kvaliteetsele arstiabile. Ma võiks välja tuua väga palju probleeme, mis puudutavad üleüldist tervishoiusüsteemi. See puudutab palliatiivset ravi, see puudutab koduhooldusteenuseid ja nende puudusi ning seda, et meil ei ole [piisavalt] inimesi, kes saaks seda teenust osutada. Loomulikult on veel ka usulised vaated, mille üle me saame ka siin palju diskuteerida. Aga selge on see, et meie ei ole otsustanud, millal me siia sünnime ja kuidas me siia sünnime. Aga me oleme siia sündinud ja iga elu on väärt, et elada. Meie riigina peame omalt poolt tagama inimesele väärika elu ja ligipääsu tervishoiule. Paraku on nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ka Euroopa Komisjon ja Eesti Riigikontroll andnud selgelt mõista, et meie seda praegu teha ei suuda. Me pakume alternatiivi sellesama elulõpu tahteavalduse näol, mille me kirjutame seadusesse. Eesti Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Põhjus on loomulikult asjaolu, et enne me peame tegema korda enda tervishoiu, enne me peame tagama inimestele palliatiivse ravi. Alles siis me saame rääkida ka kõikidest muudest võimalustest. Aitäh!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma olen hea kolleegi Irja Lutsariga ühel meelel, et meditsiin on edasi arenenud. Aga meie EMO-s surevad inimesed järjekorras [ootamise ajal]. Seda me saime just hiljuti lehest lugeda, mille pärast: selle pärast, et EMO-s lihtsalt ei suudeta inimesi õigeaegselt ette võtta ja ravida. Need on puudujäägid. Juba pikemat aega seisame silmitsi mitmete tõsiste probleemidega tervishoiusüsteemis, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO, Euroopa Komisjon kui ka Eesti Riigikontroll. Samal ajal kui me arutame elulõpu tahteavaldust, on meie tervishoiusüsteem täis tõsiseid puudujääke, mis vajavad kiiret lahendamist. Kas me oleme valmis prioriteediks seadma seaduse, mis puudutab elulõpu tahteavaldust, samal ajal kui põhiküsimused, nagu ravi kergendamine ja rahastamise probleemid, jäävad lahendamata? Keskerakond ei ole nõus. Alustame kõige olulisemast. Eesti tervishoiusüsteem on tõsistes raskustes. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaade hoiatab, et kui süsteemi ei tehta sisulisi muudatusi, võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluse kulud tervishoius kahekordistuda ja ravijärjekorrad veelgi pikeneda. Euroopa Komisjoni 2023. aasta raporti kohaselt on Eesti elanike, kes on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, osakaal Euroopa Liidu kõrgeim. 12,9% elanikkonnast on need inimesed, kes on loobunud tervishoiuteenusest. Põhjuseks, miks inimesed loobuvad ravist, on kõrged hinnad, pikkade ooteaegade probleem ja liigsed distantsid. Kui meil on juba täna süsteemis ülekoormus ja puudujäägid, kuidas saab eelnõu, mis keskendub elulõpu tahteavalduse võimaldamisele, õigustada selle prioriteeti? Meie tervishoiusüsteem peaks esmalt keskenduma sellele, et iga inimene saaks vajaliku ravi õigeaegselt ja kvaliteetselt. Me ei saa eeldada, et seadus, mis võimaldab inimestel määrata, millal ja kuidas nad ravist loobuvad, on parem lahendus kui ravi ise, kui see tagatakse [õigel ajal] ja õiglaselt. Kui meil on täna rahalised kitsaskohad, mis takistavad patsientide ravi, siis peaksime eelkõige leidma lahendused, kuidas tagada kõigile õigus kvaliteetsele arstiabile. Ma võiks välja tuua väga palju probleeme, mis puudutavad üleüldist tervishoiusüsteemi. See puudutab palliatiivset ravi, see puudutab koduhooldusteenuseid ja nende puudusi ning seda, et meil ei ole [piisavalt] inimesi, kes saaks seda teenust osutada. Loomulikult on veel ka usulised vaated, mille üle me saame ka siin palju diskuteerida. Aga selge on see, et meie ei ole otsustanud, millal me siia sünnime ja kuidas me siia sünnime. Aga me oleme siia sündinud ja iga elu on elamist väärt. Meie riigina peame omalt poolt tagama inimesele väärika elu ja ligipääsu tervishoiule. Paraku on nii Maailma Terviseorganisatsioon kui ka Euroopa Komisjon ja Eesti Riigikontroll andnud selgelt mõista, et meie seda praegu teha ei suuda. Me pakume alternatiivi sellesama elulõpu tahteavalduse näol, mille me kirjutame seadusesse. Eesti Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Põhjus on loomulikult asjaolu, et enne me peame tegema korda enda tervishoiu, enne me peame tagama inimestele palliatiivse ravi. Alles siis me saame rääkida ka kõikidest muudest võimalustest. Aitäh!

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head kuulajad! On vähe seaduseelnõusid, mida on nii põhjalikult erinevate osapoolte ja huvigruppidega, erinevate ekspertidega koos läbi kaalutud ja arutatud. Tegemist on seaduseelnõuga, mis kaitseb inimeste vabadust, väärikust, autonoomiat ja mis paneb ka arste mõtlema sellele, et nende ülesanne ei ole ainult ravida ja hoida inimesi elus ja nende elu pikendada, kui see elu on sellise kvaliteediga, mida inimene ei suuda enam taluda. Arstide jaoks tähendab see teatavat muutust mõtlemises. Nad peavad – selle asemel et ainult elusid päästa, ravida ja hoida inimesi elus – mõtlema, mis on patsiendi parimates huvides. Paraku nii on, et inimesed peavad leppima sellega, et meditsiin ei ole kõikvõimas, et nad on surelikud. Isegi need, kes religioossetel kaalutlustel selle seaduseelnõu peale vaatavad, on [sellega] nõustunud, minu hinnangul on sihtgrupid, ka kirikute nõukogu, selle heaks kiitnud, sest just nimelt siin on armas jumal andnud inimesele tegelikult juba elu lõpu sammud astuda, aga meditsiin ja eelkõige tehnoloogia astuvad vahele ja ei luba inimesel väärikalt surra. Selles tähenduses on see väga oluline eelnõu. Kuigi võlaõigusseaduse järgi on juba praegu võimalik nii-öelda mõttetu ravi lõpetada, annab see [eelnõu] teatava aluse, et arstidel oleks julgust seda rakendada. Patsiendi seisukohalt on tema huvide kaitseks parim see, et [elulõpu] tahteavaldust tehakse arsti nõustamise abil, mitte lihtsalt notari juures, kes kinnitab, et inimene seda tõesti soovib. Me saame loota, et patsient saab parima nõustamise. See on informeeritud nõusolek, kui ta ütleb, et minu jaoks selline elu pikendamine või õigemini suremise pikendamine ei ole vastuvõetav, ma ei taha olla elus ainult aparaatide toel. Sellepärast on tegemist väga-väga olulise sammuga. Eesti Reformierakond toetab seda seaduseelnõu. Me oleme ka oma fraktsioonis, sotsiaalkomisjonis selle põhjalikult läbi kaalunud ja minu ülesanne siin on öelda parimas usus, et see on üks oluline samm inimese tahtevabaduse, otsustusvabaduse ja autonoomia kaitseks. Ma tahaksin tänada kõiki neid inimesi, kes on panustanud, erinevaid organisatsioone, eelkõige arstide liitu, tänast Eesti arsti doktor Katrin Elmetit, kes aastal 2020 Eesti Arstide Liidu patsienditestamendi konverentsil ütles, et on lubamatu, et meil on see asi reguleerimata. Anestesioloogid ja intensiivraviarstid näevad igapäevaselt, kuidas inimesi hoitakse elus, kuigi arvatavasti nende tahe oleks surra. See ei ole mõistlik ka tervishoiuressursside mõttes, aga rõhutan veel kord: seda ei tehta ressursside kokkuhoiuks, vaid kannatuste vältimiseks. Ressursside kokkuhoid on see, mis sellega kaasa tuleb, kui mõttetut ravi vahetevahel aastate või aastakümnete jooksul ei pea rakendama. Ma olen nõus sellega, et on ka teisi muresid. On tõepoolest ka selliseid haigusi, mis on ravimatud ja põhjustavad kannatusi. Debatt selle üle, kas assisteeritud enesetapp peaks olema Eestis legaliseeritud, peaks algama. Aga siin ei ole tegemist ei assisteeritud enesetapu ega eutanaasiaga. Siin on tegemist sellega, et jõustatakse neid õigusi, mis inimestel võlaõigusseaduse järgi juba on, öeldes, et teatud hetkest alates nende suremise takistamine tuleks lõpetada. Palun üks minut juurde.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head kuulajad! On vähe seaduseelnõusid, mida on nii põhjalikult erinevate osapoolte ja huvigruppidega, erinevate ekspertidega koos läbi kaalutud ja arutatud. Tegemist on seaduseelnõuga, mis kaitseb inimeste vabadust, väärikust, autonoomiat ja mis paneb ka arste mõtlema sellele, et nende ülesanne ei ole ainult ravida ja hoida inimesi elus ja nende elu pikendada, kui see elu on sellise kvaliteediga, mida inimene ei suuda enam taluda. Arstide jaoks tähendab see teatavat muutust mõtlemises. Nad peavad – selle asemel et ainult elusid päästa, ravida ja hoida inimesi elus – mõtlema, mis on patsiendi parimates huvides. Paraku nii on, et inimesed peavad leppima sellega, et meditsiin ei ole kõikvõimas, et nad on surelikud. Isegi need, kes religioossetel kaalutlustel selle seaduseelnõu peale vaatavad, on [sellega] nõustunud, minu hinnangul on sihtgrupid, ka kirikute nõukogu, seda heaks kiitnud, sest just nimelt siin on armas jumal andnud inimesele tegelikult juba elu lõpu sammud astuda, aga meditsiin ja eelkõige tehnoloogia astuvad vahele ja ei luba inimesel väärikalt surra. Selles tähenduses on see väga oluline eelnõu. Kuigi võlaõigusseaduse järgi on juba praegu võimalik nii-öelda mõttetu ravi lõpetada, annab see [eelnõu] teatava aluse, et arstidel oleks julgust seda rakendada. Patsiendi seisukohalt on tema huvide kaitseks parim see, et [elulõpu] tahteavaldust tehakse arsti nõustamise abil, mitte lihtsalt notari juures, kes kinnitab, et inimene seda tõesti soovib. Me saame loota, et patsient saab parima nõustamise. See on informeeritud nõusolek, kui ta ütleb, et minu jaoks selline elu pikendamine või õigemini suremise pikendamine ei ole vastuvõetav, ma ei taha olla elus ainult aparaatide toel. Sellepärast on tegemist väga-väga olulise sammuga. Eesti Reformierakond toetab seda seaduseelnõu. Me oleme ka oma fraktsioonis, sotsiaalkomisjonis selle põhjalikult läbi kaalunud ja minu ülesanne siin on öelda parimas usus, et see on üks oluline samm inimese tahtevabaduse, otsustusvabaduse ja autonoomia kaitseks. Ma tahaksin tänada kõiki neid inimesi, kes on panustanud, erinevaid organisatsioone, eelkõige arstide liitu, tänast Eesti arsti doktor Katrin Elmetit, kes aastal 2020 Eesti Arstide Liidu patsienditestamendi konverentsil ütles, et see on lubamatu, et meil on see asi reguleerimata. Anestesioloogid ja intensiivraviarstid näevad igapäevaselt, kuidas inimesi hoitakse elus, kuigi arvatavasti nende tahe oleks surra. See ei ole mõistlik ka tervishoiuressursside mõttes, aga rõhutan veel kord: seda ei tehta ressursside kokkuhoiuks, vaid kannatuste vältimiseks. Ressursside kokkuhoid on see, mis sellega kaasa tuleb, kui mõttetut ravi vahetevahel aastate või aastakümnete jooksul ei pea rakendama. Ma olen nõus sellega, et on ka teisi muresid. On tõepoolest ka selliseid haigusi, mis on ravimatud ja põhjustavad kannatusi. Debatt selle üle, kas assisteeritud enesetapp peaks olema Eestis legaliseeritud, peaks algama. Aga siin ei ole tegemist ei assisteeritud enesetapu ega eutanaasiaga. Siin on tegemist sellega, et jõustatakse neid õigusi, mis inimestel juba võlaõigusseaduse järgi on, öeldes, et teatud hetkest alates nende suremise takistamine tuleks lõpetada. Palun üks minut juurde.

Üks minut lisaaega, palun.

Ja väga tähtis on see, et inimesed saaksid teha elulõpu tahteavalduse arsti nõustamisel ja saaksid [oma otsust] igal ajal muuta. See on vabatahtlik, ükski arst ei saa neile seda peale sundida, nad saavad [patsienti] nõustada. Hiljuti, eelmisel nädalal, kohtudes haiglajuhtidega, eetikakomiteede liikmetega, erinevate sihtgruppide esindajatega ja ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppeprodekaaniga, leiti ühiselt, et koolitus arstidele on siiski vaja välja töötada, et nad oskaksid kõige paremal viisil nõustada, et nad saaksid abi pakkuda ja oleksid valmis kõigile neile küsimustele vastama. Sest et eriarstide, olgu nendeks psühhiaatrid, onkoloogid või teised eriarstid, vajadused [patsientide] nõustamisel võivad olla [erinevad] ja seda tuleb arvestada. Nii et kindlasti see töö siin ei lõpe, arstid võtavad selle töö üle. Aga palun, võtame selle seaduse vastu, siis saavad arstid oma tööd teha. Aitäh teile ja head hääletamist!

Suur tänu! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun kõnetooli kolleeg Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mina isiklikult ei ole selle eelnõu vastu, sellepärast et, nii nagu eelkõneleja kirjeldas, me tegelikult ei anna selle eelnõuga juurde mitte ühtegi uut õigust. Küll aga on sellel eelnõul üks suur voorus. Inimesel on juba praegu võlaõigusseaduse järgi võimalik väljendada oma vaba tahet, aga [asjakohane teave] ei pruugi kahjuks olla kättesaadav tervishoiutöötajatele. Selle murekoha nüüd see eelnõu lahendab. Selles mõttes, et kui inimene on tõesti kirjeldanud ära, kuidas, mil viisil, millist ravi ta tahab või millal ta tahab, et tema ravimine lõpetataks, siis ei jää see ainult tema või lähedaste teada, vaid arstide nõusolekul ja koos läbimõeldult saab selle tahte nüüd kirja panna ja see on kättesaadav igale tervishoiutöötajale. Aga ma ei toeta seda eelnõu ja mitte selle sisu pärast, vaid selle pärast, mis sellega kaasneb, mida ka eelkõneleja mainis. See on seotud hoopis järgmiste teemadega ehk abistatud enesetapu ja eutanaasiaga. Noh, paraku nii on, et kui kusagil hakatakse muutma piire, siis ei tea, kuna, kus ja kes pidama saab. Selle eelnõu juures ei olnud meil konkreetseid projekte või arusaamist, kuidas ja mis saab [tahteavalduses] kirjas olla. Ehk lisaks sellele, et räägitakse arstiga läbi, saab inimene endiselt ka lihtkirjalikult selle [avalduse] teha. Minu jaoks tekib küsimus, kuivõrd arusaadav see ikkagi kõigile tervishoiutöötajatele on, kui see on endiselt lihtkirjalik. Ja teine teema: kui inimene võib sinna kirja panna asju, mida tervishoiutöötaja hiljem tegelikult arvestama ei pea, siis ma lihtsalt ei pea mõistlikuks ja vajalikuks, et me anname selliseid võimalusi, vähemalt mitte [sellisel kujul], nagu on kirjeldatud projektis. Sel põhjusel ma ei toeta seda eelnõu sellisel kujul, aga nii nagu ma ütlesin, vastu hääletama ka ei hakka. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 604 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 604 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetustoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 2. Eelnõu 604 on seadusena vastu võetud.