Krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu (652 SE) esimese lugemise jätkamine

Ja nüüd, head kolleegid, jätkame eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 esimest lugemist. Palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Küsijatena olid registreerunud Vadim Belobrovtsev, Reili Rand ja Lauri Laats ning lisandunud on Heljo Pikhof. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eile ma oleksin öelnud, et mu küsimus on enam-vähem sama, mis oli eelmise punkti, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu arutelul. Täna on see meil esimene punkt, aga küsimus on tõepoolest enam-vähem samasugune. Me teame, et e-riigi või digitaalriigi jaoks, milleks Eesti kindlasti ennast peab, on põhimõtteliselt tähtis, et erinevad andmed oleksid eri andmebaasides ega oleks koondatud ühte andmebaasi, kust saaks kõiki andmeid korraga välja võtta. Kas teile ei tundu, et seesama krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu on selle põhimõttega vastuolus? Kõik andmed pannaksegi põhimõtteliselt ühte patta ja sealt saab neid kõiki korraga välja võtta.

Aitäh! Kõiki andmeid ei panda ühte patta, kuid krediidiandmed pannakse krediidiregistrisse.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkan küsimust seoses sellega, et mul on mure eelnõu jõustumise [aja] pärast. Te väljendasite eile minu küsimusele vastates ka ise muret selle pärast, et see nii kaua aega võtab, enne kui krediidiregister lõpuks inimeste heaks tööle hakkab. Sellest tulenevalt ongi mul kaheosaline küsimus. Esiteks, kas te olete analüüsinud, kas siis, kui riik ise selle registri looks, võiks jõustumine sündida kiiremini? Ja teine pool küsimusest. Eile oli põgusalt juttu sellest, et võib olla ka teisi meetmeid, mida riik saaks inimeste laenuorjusesse sattumise vastu ära teha, näiteks laenu ülempiiri kehtestamine, reklaamipiirangud või midagi muud. Võib-olla te avate veidi seda teemat? Kas te näete, et valitsus saaks veel mingeid samme astuda ja peaks neid astuma?

Aitäh! Seda laenu ülempiiri probleemi ma eelmisel korral möönsin. Eluasemelaenu puhul on Eesti Pank kehtestanud kuiste maksete suhte piiri kuistesse sissetulekutesse, aga kogu võlgnevuse ehk kõigi maksete piiri pole. Seda ma soovitan Riigikogul täiesti tõsiselt arutada. Eluasemelaenude puhul on piir [ehk laenumaksete ja sissetulekute suhtarv] 50%. Me oleme pangaliiduga arutanud, et see võiks olla 60%. Samas ei ole kõik pangad selles ühel meelel. Ja ma ka kõhklen. Aga tähtajast rääkides, ma arvan, et riik ei peaks sellist registrit tegema. Ma arvan, et tähtajad on seotud mitmesuguste ettevalmistus[protsessidega] ja riik ei pruugi olla teistest kiirem. Aga riik ei peaks ka sinna raha kulutama. See on ikkagi erasektori asi – üks annab laenu ja teine võtab laenu. Ja need, kes annavad, peaksid seda rahastust … Tegelikult on registri sissemakse muidugi jälle seotud institutsiooni kapitaliga. Aga meil on olemas analoogne kogemus: väärtpaberite keskregistrit peab erasektor.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus. Kui te ministeeriumis seda seadust arutasite, siis kas teile esitati ka laenuturu hetkeülevaade? Või kas te üldse küsisite seda? Ja kas te arutasite eraldi ka kiirlaenude teemat, eriti seda poolt, mis puudutab üleüldist kiirlaenude mahu kasvu? Millest see on tingitud ja missugused peaksid olema regulatsioonid, et kiirlaenude arv sellisel viisil ei kasvaks? Nagu me aru saame, on tarbimislaen või kiirlaen tegelikult ikkagi päris kergesti kättesaadav, interneti kaudu on võimalik lausa ööpäevaringselt seda taotleda ja kohe saada.

Aitäh! Laenuturgu jälgib rahandusminister kogu aeg. Finantsinspektsiooni nõukogu esimehena saan ma regulaarseid ülevaateid Finantsinspektsioonilt. Aga selle eelnõu arutelul tutvustasime seda seisu ka rahanduskomisjonile. Ma ei hakka siin praegu [pabereid] lappama, aga ma kahtlustan, et ka seletuskirjas on selle kohta mingi graafik. Küsimus oli, miks [kiirlaenude hulk] kasvab. Laenuvõlgnevuste koha pealt ütlen, et ma ei ole kindlasti nõus ühe eelmise küsijaga ega arva, et riik peaks kuidagi endale tuhka pähe raputama ja ennast süüdistama, kui inimesed ei tule toime ja peavad seepärast laenu võtma. Ei, kui nad toime ei tule, siis just laenu võtta ei tohikski. Nad peaksid lootma ametlikule sotsiaalsüsteemile. Aga ennekõike peaksid nad proovima rohkem raha teenida ja vähem kulutada. Laen ei ole väljapääs, olgu see ka siinkohal ära öeldud. Kui statistikat vaadata, siis jah, on näha, et finantsharimatust on üksjagu. Nagu juba mainitud sai, me teeme sel teemal tublisti tööd. Eesti on selles mõttes üsna unikaalne, et me edendame finantsharidust. Küsitluste järgi oleme me koos rootslastega väidetavalt Euroopa Liidu kõige finantsharitum rahvas üldse. Aga kindlasti ei ole abiks sellised küsimused, nagu siin [eile] kõlasid, et miks me laenu võtmise põhjustega ei tegele, kui inimesed ei tule toime. Täiesti asjatu on inimestele sisendada, nagu oleks siin midagi pistmist toimetulekuga. Muidugi, kui mõelda, mis on olnud poliitikavead, siis võib öelda, et teise samba lammutamine andis kindlasti tõuke kiirlaenuärile. See sai enne juba ära öeldud, et varem oli teine sammas ikkagi justkui kaitstud või vastu kaitstud, kolmandad isikud tegid seda, teist sammast pantida ei saanud, aga siis, kui teine sammas ära lammutati, said kiirlaenuandjad väga palju laenumakseid tagasi ja niimoodi said nad ka võimaluse uusi laene anda. Sellega väikepangad ka 2021. aasta lõpus majandusaasta aruandes kelkisid, et neil oli hea aasta ja laenuportfell [kasvas]. Üks pank ütles ka otse, et [väga hästi aitas kaasa] teise samba lammutamine. Aga see ei tähenda, et paranes laenuvõtjate olukord. Laenuvõtjate jaoks tekkisid uued võimalused, nad said uusi laene võtta. Ka uuring näitab, et siis hakati jälle rohkem laenu võtma. Ma arvan, et tuleks ikka kuidagi inimestele mõistus pähe panna [ja neile selgeks teha], et laenamine ei asenda sissetulekuid.

Aitäh! Laenuturgu jälgib rahandusminister kogu aeg. Finantsinspektsiooni nõukogu esimehena saan ma regulaarseid ülevaateid Finantsinspektsioonilt. Aga selle eelnõu arutelul tutvustasime seda seisu ka rahanduskomisjonile. Ma ei hakka siin praegu [pabereid] lappama, aga ma kahtlustan, et ka seletuskirjas on selle kohta mingi graafik. Küsimus oli, miks [kiirlaenude hulk] kasvab. Laenuvõlgnevuste koha pealt ütlen, et ma ei ole kindlasti nõus ühe eelmise küsijaga ega arva, et riik peaks kuidagi endale tuhka pähe raputama ja ennast süüdistama, kui inimesed ei tule toime ja peavad seepärast laenu võtma. Ei, kui nad toime ei tule, siis just laenu võtta ei tohikski. Nad peaksid lootma ametlikule sotsiaalsüsteemile. Aga ennekõike peaksid nad proovima rohkem raha teenida ja vähem kulutada. Laen ei ole väljapääs, olgu see ka siinkohal ära öeldud. Kui statistikat vaadata, siis jah, on näha, et finantsharimatust on üksjagu. Nagu juba mainitud sai, me teeme sel teemal tublisti tööd. Eesti on selles mõttes üsna unikaalne, et me edendame finantsharidust. Küsitluste järgi oleme me koos rootslastega väidetavalt Euroopa Liidu kõige finantsharitum rahvas üldse. Aga kindlasti ei ole abiks sellised küsimused, nagu siin [eile] kõlasid, et miks me ei tegele laenu võtmise põhjustega, sellega, et inimesed ei tule toime. Täiesti asjatu on inimestele sisendada, nagu oleks siin midagi pistmist toimetulekuga. Muidugi, kui mõelda, mis on olnud poliitikavead, siis võib öelda, et teise samba lammutamine andis kindlasti tõuke kiirlaenuärile. See sai enne juba ära öeldud, et varem oli teine sammas ikkagi justkui kaitstud või vastu kaitstud, kolmandate isikute vastu kaitstud, teist sammast pantida ei saanud, aga siis, kui teine sammas ära lammutati, said kiirlaenuandjad väga palju laenumakseid tagasi ja niimoodi said nad ka võimaluse uusi laene anda. Sellega väikepangad ka 2021. aasta lõpus majandusaasta aruandes kelkisid, et neil oli hea aasta ja laenuportfell [kasvas]. Üks pank ütles ka otse, et [väga hästi aitas kaasa] teise samba lammutamine. Aga see ei tähenda, et paranes laenuvõtjate olukord. Laenuvõtjate jaoks tekkisid uued võimalused, nad said uusi laene võtta. Ka uuring näitab, et siis hakati jälle rohkem laenu võtma. Ma arvan, et tuleks ikka kuidagi inimestele mõistus pähe panna [ja neile selgeks teha], et laenamine ei asenda sissetulekuid.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! 2022. aastal, kui olin õiguskomisjoni esimees, korraldasime avaliku istungi, et saada ülevaade olukorrast kiirlaenuturul ja arutada võimalikke seadusemuudatusi. Komisjonis jõudsime konsensusele, et inkassofirmad ja muud laenuandjad vajavad tõhusat riiklikku järelevalvet, just seetõttu, et sageli lisavad inkassofirmad makseraskustesse sattunud võlgnike [nõuetele] juurde hiiglaslikke menetluskulusid ja viiviseid, mis lõpuks viivad inimesi võlaorjusesse. Aastal 2022 oli inkassoteenusepakkujate tegevus reguleerimata, neil ei pidanud olema tegevusluba ja nende kohta ei kehtinud ka mitte mingisugused seadused. Minu küsimus: kas tänaseks on see probleem lahendatud? Kas inkassofirmadele on kehtestatud tegevusloa saamise kohustus? Kas nad on võetud riikliku järelevalve alla …

Aitäh!

… ja kas see järelevalveasutus on Finantsinspektsioon?

Aitäh! Igaks juhuks ütlen, et inkassofirmad ei ole laenuandjad, sellepärast ei ole nad ka laenuandjatega ühesuguse järelevalve all. Regulatsioonide kohta ütlen, et ma natukene kõhklen, sest see ei ole minu eriala. Aga kohtupraktika on meil küll selline, mis päris sigatseda ei lase. Ma arvan, et kohtupraktika on selline. Aga jällegi, [ma täpselt ei tea, sest] see ei ole minu ala. Üldiselt ikka mingisugused mõistlikkuse piirid pannakse. Ma ähmaselt mäletan, niipalju kui olen lugenud, et kohtupraktika paneb ikka mingisugused piirid viiviste väljanõudmisele. Tõsi, on ka väikepanku ja endisi pandimaju, kes suruvad oma klientidele peale selliseid viiviseid. Laenude kapitaliseerimisel kirjutatakse lihtsalt uus paber alla, seal sees on ka viivised ja intress hakkab jälle otsast peale jooksma. Ma ei ole tõesti selle turuga nii detailselt kursis, aga inkasso ei ole ka rahanduse teema halduse mõttes.

Ma pole seda öelnudki, et inkassofirmad on laenuandjad. Ma ütlesin, et inkassofirmad ja laenuandjad vajavad tõhusamat järelevalvet. Aga see selleks. Mu küsimus puudutab ka seda, mida siin juba eelnevalt küsiti, nimelt, see eelnõu hakkab seadusena kehtima liiga hilja – ma mõtlen seda positiivset krediidiregistrit –, 2028 vist lõplikult. Aga kui me vaatame eri aastaid, siis näeme, et paari aastaga on võlgnike arv kasvanud juba neljandiku võrra. Aastal 2022 oli võlgnikke pisut üle 72 000, aga praegu on neid juba 100 000. Kas te olete seda meelt, et selle krediidiregistri võiks jõusse saada varem kui aastal 2028, mis on vist see lõplik kuupäev?

Heljo Pikhof.

Aitäh! Te siiski ütlesite, et inkassofirmad on laenuandjad. See lausekatke kõlas täpselt nii: inkassofirmad ja teised laenuandjad. Siis jõudsite selleni, et rääkisite Finantsinspektsioonist, kes tegeleb laenuandjatega. Aga ma olen teiega sama meelt ja tänan, et te sellele eelnõule toetust avaldate. Kui saaks, teeks varem. Ma arvan, et kahe lugemise vahel ma kindlasti viin selle küsimuse ka tehniliste töötajateni, kes on seda tähtaega disaininud, ja küsin, kas nende arvates oleks võimalik hankeid ja kõike seda kiiremini teha. Hangete puhul on muidugi alati vaidlustamise risk ka, kuigi ma ei tea, kui suur see praegusel juhul on.

Aitäh! Te siiski ütlesite, et inkassofirmad on laenuandjad. See lausekatke kõlas täpselt nii: inkassofirmad ja teised laenuandjad. Siis jõudsite selleni, et rääkisite Finantsinspektsioonist, kes tegeleb laenuandjatega. Aga ma olen teiega sama meelt ja tänan, et te sellele eelnõule toetust avaldate. Kui saaks, teeks varem. Ma arvan, et kahe lugemise vahel ma kindlasti viin selle küsimuse ka tehniliste töötajateni, kes on seda tähtaega disaininud, ja küsin, kas nende arvates oleks võimalik hankeid ja kõike seda kiiremini teha. Hangetega on muidugi alati vaidlustamise risk ka, kuigi ma ei tea, kui suur see praegusel juhul on.

Suur aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja langetatud otsuseid tutvustab rahanduskomisjoni liige, hea kolleeg Maris Lauri. Palun!

Head kolleegid! Tutvustan eelnõu 652 [arutelu enne] esimest lugemist rahanduskomisjoni [istungil], mis toimus 10. juunil. Rahandusminister Jürgen Ligi tutvustas komisjonile eelnõu ja vastas koos ametnikega komisjoni liikmete küsimustele. Küsimused ja arutelu puudutasid enam-vähem samu teemasid, mis leidsid käsitlemist siin saalis. Täpsemalt sellised teemad. Laenukeelu seadmine on sarnane hasartmängukeeluga, mida inimene saab endale ise seada, ja see kehtib ühtmoodi kõikidele registriga hõlmatud laenudele. Inkassofirmade hõlmamist registrisse kaaluti, kuid sellest loobuti, sest maksehäirete kajastamiseks on olemas eraldi registrid, nii et ei hakata kahe erineva suunitlusega registreid segama. Laenukoormuse piirmäära kehtestamine oli samuti diskussiooniks, kuid eelnõus seda veel ei ole. Arutelu all oli ka mõju tarbijakrediidi väljastamisele. Register aitab ennetada liigset laenamist ja [vähendab] ka kohtute koormust. Sellesse registrisse ei tule eraisikutelt saadud laenud, kuid hinnanguliselt võib register sisaldada miljonit lepingut. Ja oli juttu ka sellest, kuidas leitaks registripidaja. Komisjon tegi järgmised menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu 17. juuni päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maris Lauri. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Head kolleegid! Tutvustan eelnõu 652 [arutelu enne] esimest lugemist rahanduskomisjoni [istungil], mis toimus 10. juunil. Rahandusminister Jürgen Ligi tutvustas komisjonile eelnõu ja vastas koos ametnikega komisjoni liikmete küsimustele. Küsimused ja arutelu puudutasid enam-vähem samu teemasid, mis leidsid käsitlemist siin saalis. Täpsemalt sellised teemad. Laenukeelu seadmine on sarnane hasartmängukeeluga, mida inimene saab endale ise seada, ja see kehtib ühtmoodi kõikidele registriga hõlmatud laenudele. Inkassofirmade hõlmamist registrisse kaaluti, kuid sellest loobuti, sest maksehäirete kajastamiseks on olemas eraldi registrid, nii et ei hakata kahe erineva suunitlusega registreid segama. Laenukoormuse piirmäära kehtestamine oli samuti diskussiooniks, kuid eelnõus seda veel ei ole. Arutelu all oli ka mõju tarbijakrediidi väljastamisele. Register aitab ennetada liigset laenamist ja [vähendab] ka kohtute koormust. Sellesse registrisse ei tule eraisikutelt saadud laenud, kuid hinnanguliselt võib register sisaldada miljonit lepingut. Ja oli juttu ka sellest, kuidas leitakse registripidaja. Komisjon tegi järgmised menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu 17. juuni päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maris Lauri. Kõik otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Heljo Pikhof, küsimus istungi juhatajale. Palun! Aitäh, Maris!

Mul oli küsimus.

On võimalus küsida kaks küsimust. Te küsisite mõlemad küsimused ära Jürgen Ligilt. Nii palju võiks lugeda numbreid, mitmes küsimus on. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Kõnealune seaduseelnõu avab ühte teemat, mis on meile väga oluline. See on inimeste laenuvõimekus ning asjaolu ja probleem, et üleüldiste toimetuleku[raskuste] tõttu on inimesed olnud sunnitud võtma kiirlaenu. Ka üleüldisest statistikast on näha, et kiirlaenude maht on kasvanud. Vaatame näiteks 2023. aastat, siis kasvas kiirlaenude maht 12%, ja 2024. aastal oli laenumaht veelgi suurema kasvuga. Ja kui võrrelda – aga arve tuleb alati võrrelda – Euroopa keskmisega, siis Euroopa keskmine oli 5%. Nii et meie inimesed on jälle nii-öelda esireas, aga mitte kõige positiivsemate näitajatega. Kiirlaenud on kergesti kättesaadavad, aga need on väga kõrge intressiga. Kiirlaene võtavad inimesed üldjuhul siis, kui on häda kaelas, kui lihtsalt raha ei jätku. Kiirlaen on tarbimislaen. Kui süüa ei ole, palk on otsas ja hinnad on kallid, siis on inimene sunnitud minema võtma kiirlaenu. Aga selle kaudu ta langebki laenuorjusesse. See on väga suur probleem. Ei ole mõtet rääkida, et küsimus ei ole toimetulekus. Loomulikult, kiirlaenud on toimetuleku küsimus. See käriseb igalt poolt, sõbrad. Need asjad on omavahel seotud. See, et meil kiirlaenude maht kasvab, on otseselt seotud sellega, et inimeste toimetulek on halvenenud. Ja miks see on halvenenud? Selle põhjus on teie otsused, kaasa arvatud sotside otsused, kui nad olid veel valitsuskoalitsioonis. Anti Allas naerab. Ma arvan, et Võru inimesed üldse ei naera praegu, arvestades, et nad peavad just teie otsuste tõttu maksma automaksu, kõrgemat tulumaksu ja kõrgemat käibemaksu. Ma ei usu, et Võru inimesed praegu naeravad selle peale. Aga need olid kõik teie otsused. Nii et veel kord: kiirlaenude kohta käivad otsused me peame saama väga kiiresti tehtud, et inimesed ei [peaks sattuma] võlaorjusesse. Ja kuidas eelkõige seda probleemi lahendada? Tuleb tegeleda inimeste toimetulekuga. Aga nende küsimustega valitsus praegu ei tegele. Vastupidi, ta annab veel tõuke sellele, et inimesed ei saaks oma igapäevaste [kuludega] hakkama ja on sunnitud minema kiirlaenu võtma. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Inimesi, kes on võtnud endale üle jõu käivaid laene ja seetõttu mattunud võlakoorma alla, on meil ikka olnud. Suurem lõhkilaenamise buum oli 12–17 aastat tagasi, kui erinevad laenukontorid said üsna vabalt tegutseda, teles ja raadioeetris valimatult reklaami teha ning klientidelt röövellikke intresse koorida. Lisaks lõi sügava haava paljude perede ellu suure majanduskriisi aeg, kui jäädi hätta eluasemelaenude tasumisega ja sellega kaasnes eraisiku pankrottide laine. Riik on jõudumööda laenuturgu korrastanud. 2015. aastal jõustus krediidiandjate ja -vahendajate seadus, mis oli kantud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Lisaks on tarbimislaenude pakkumine sisuliselt keelatud nii teles kui ka raadios. Ja juba aastaid on siinsed pangad hoidnud oma laenupoliitikas konservatiivset joont. Ometi on enese lõhkilaenamisest saanud taas ulatuslik probleem. Selle nuhtluse all kannatavad just need kiir- ja tarbimislaenude võtjad, kes makseraskustesse sattudes sirutavad käe uute laenude järele, et tasuda eelmisi. Nii elabki arvestatav hulk leibkondi laenude toel, tume tulevik silme ees. Paar aastat tagasi valmis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse koostatud väga põhjalik krediidituru uuring, mille tellis Rahandusministeerium. See uuring tõi must valgel välja probleemi sügavuse. Alates 2016. aastast on tarbimislaenude arv kahekordistunud. Eestis oli üle 72 000 täitemenetluse võlgniku, tänaseks on see arv kasvanud 100 000-ni. Täitemenetlust on alustatud pea 413 000 võla suhtes. Kui veel arvusid vaadata, siis on näha, et keskmine võlasumma oli analüüsi koostamise ajal 10 229 eurot ja kolmandiku võlgnike puhul jäi võla suurus vahemikku 1000–5000 eurot. Küll aga on ka neid, kelle kohustused küündivad üle 50 000 euro. On tõsi, et päris sageli satutakse võlaorjusesse enese mõtlematusest ja üle jõu elamise soovist. Oma roll on siin muidugi ka puudulikul finantskirjaoskusel, kui kasutada ametlikku kõnepruuki. Pole just mõistlik ja nutikas osta kalleid asju järelmaksuga ajal, kui mitu võlga on juba kukil. Viimane ei tähenda seda, et riik võiks kiretult pealt vaadata, kui arvestatav osa Eesti leibkondadest on vajunud või vajumas laenamise sohu. Ühiskonna jaoks laiemalt tähendab see täiendavaid sotsiaal-majanduslikke probleeme koos lisakuludega, võlgnike endi jaoks aga südamevalu ja pisaraid, kannatusi nende lastele, vahel ka lõplikult rikutud elusid. On üksjagu neid, kes lootusetult suure võlakoorma tõttu ei leia endale muud väljapääsu kui võlausaldajate eest välismaale pageda. Ja ma arvan, et siinkohal võikski lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja tänan mõlemat ettekandjat aja tõhusa kasutuse eest. Heljo Pikhof, küsimus istungi juhatajale. Kui on see soov … Ei taha? Heljo Pikhof, mul on raske mõista, kas te tahate küsida midagi istungi juhataja käest või ei taha. (Saalist vastatakse.) Selge. Head kolleegid! Ma ei võta enam küsimusi, kuna ma sulgesin läbirääkimised, ja ütlen ette, et vastusõnavõtuks ma ühtegi põhjust ei näinud. Seetõttu ei ole võimalik teie selliseid soove täita. Ma ei võta enam ka ühtegi protseduurilist küsimust. Head kolleegid! Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 652 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. juuli kell 16. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.