Energeetika tulevik

Head kolleegid, me liigume edasi kuuenda küsimuseni, mis on suunatud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on energeetika tulevik. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hiljuti väitsite, et Eesti energiajulgeoleku tagamiseks tuleb ehitada veel 400 tuulikut. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Esiteks, veebruaris ja märtsis olid elektrihinnad Eestis tavapärasest kõrgemad, kuna tuult ei olnud ja tuulepargid ei töötanud. Millest tuleneb teie kindlus, et uute tuulikute ehitamine muudab olukorra paremaks? Võib-olla on hoopis vastupidi: me muutume veelgi enam ilmast sõltuvaks. Teiseks, tuuleenergiat subsideeritakse tänapäeval tarbijate poolt. Kas see tähendab, et uute tuulikute ehitamine suurendab veelgi nende subsiidiumide mahtu? Ja kolmandaks, riigiettevõte Enefit Green on teatanud, et madala elektri hinna korral ei toodeta tuuleenergiat üldse. Kas see tähendab, et tuuleenergia tootmine on kasumlik vaid kõrgete hindade juures?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti me vajame rohkem kohapealseid ehk eestimaiseid tootmisvõimsusi ja kuna meil päikeseenergia või päikeseelektri tootmise turg on juba üsna küllastunud, siis kõige kiirem ja kasutamata potentsiaal on just nimelt tuuleenergia. Seda, et taastuvenergia aitab tuua elektri hinna alla, on muu hulgas öelnud ka teie erakonna liige Taavi Aas, kui ta vastutas energeetika eest. 2021. aasta novembris kutsus ka Taavi Aas üles kiiresti rajama taastuvenergia tootmisvõimsusi. Selles mõttes olen ma Taavi Aasaga väga nõus. Nüüd, nagu te oma küsimuses ka viitasite, kui meil tuleb turule rohkem taastuvenergiat, siis tulevad ka elektrihinnad allapoole. Ma ütlesin enne, et päikeseenergia tootmine on Eestis … Meil on [päikeseenergia tootmisvõimsusi] installeeritud üle 1200 megavati ja selle tõttu on meil olnud viimastel kuudel väga palju miinushindadega päevi. See on olnud hea tarbijale, aga kindlasti mitte just suur rõõmusõnum tootjale. Möödunud aastal me importisime kolmandiku oma tarbitud elektrist. Nii et ruumi on küll, mida kohapealsete investeeringutega täita. Te küsisite toetuste kohta. Tegelikult on toetused ajas vähenenud. Tuuleparkidel, mis kunagi, aastaid tagasi kvalifitseerusid toetuse saamiseks, on 12 aastat täis saanud ja selle tulemusena on nad toetusskeemi alt väljas. Meil on järgmisel kuul kavas välja kuulutada vähempakkumine taastuvenergiavõimsuste loomiseks, selleks, et meil oleks rohkem investeeringuid energeetikasse, ja loomulikult on seal kõige suurem potentsiaal just maismaatuulel. Nii et kasutame need võimalused ära, mis meil on, ja me saame kokkuvõttes kindlasti madalama elektri hinna. Näiteks juunikuus on meil olnud keskmine elektri hind natukene madalam kui 59 eurot megavatt-tund.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei tea, mida väitis omal ajal Taavi Aas, kes ei ole enam Keskerakonna liige, aga ma tean, et põlevkivienergia omahind on 2 eurot, aga tuuleenergial 8 eurot, kui me ei võta arvesse makse. Aga küsimus on järgmine. Ma ei tea, kas te olete kursis, kuidas elektri hind Eestis tänapäeval kujuneb. Ma uurisin seda teemat ja sain huvitavat infot. Selgub, et vaid 11% tehingutest Nord Pooli börsil lõpeb reaalse elektri ostu lepinguga, ülejäänud [89]% on spekulatsioonid. Sain ka vastuse küsimusele, miks maksab elekter Eestis rohkem kui Soomes. Selgub, et hinnavahe pistetakse endale taskusse, [seda teevad] meie ettevõte Elering ja selle Soome partner. Mul on küsimus. Kas sellist olukorda saab nimetada vabaks turuks ja ausaks konkurentsiks? Kas ei oleks Eestis aeg kaaluda lahkumist elektribörsilt, kus meie tarbija sisuliselt rikastab spekulante?

Aitäh, hea küsija! Ma ei tea, kust teie andmed pärinevad, aga kindlasti ei ... Kui ma õigesti kuulsin, siis te ütlesite, et põlevkivienergia või -energeetika hind oleks 2 eurot või 2 senti megavatt-tund, ma ei tea, mis seal täpselt kõlas. Me kõik teame väga hästi, et omal ajal oli universaalteenuse hind üle 15 sendi megavatt-tunni eest. Turuosalised ise on öelnud, et uue põlevkivivõimsuse rajamisel oleks omahind kuskil 18 senti [kilovatt-tund] ehk me räägime 180 eurost megavatt-tund. On selge, et kõige konkurentsivõimelisema hinnaga on taastuvenergeetika. Neid mõtteid on aeg-ajalt kõlanud, et me võiksime elektribörsilt lahkuda. Hästi lihtne küsimus sellises olukorras oleks: kui meil oli eelmisel aastal kolmandik elektrist puudu, siis kust me selle elektri ostaksime? Elektribörsilt lahkumine ei ole kindlasti midagi sellist, mis meid edasi aitab. See, et me oleme börsil, tegelikult annab meile võimalikult hea hinna. Kui me tahame hinda veel paremaks saada, siis sellele on lihtne vastus: me peame looma rohkem kodumaiseid tootmisvõimsusi. Ja just täpselt seda eesmärki taastuvenergeetika arendamine täidabki. Sedasama eesmärki täidab ka tuumaenergeetika kasutuselevõtu ettevalmistamine. Tuumaenergeetika [arendamine nõuab] kindlasti pikemat aega, aga seda olulisem on, et me praegu valmistaksime ette seaduseelnõu, mida Riigikogu saaks arutada juba järgmisel aastal. Samamoodi tuumaenergeetika kasutuselevõtuks tuumaregulaatori loomine, nii et see oleks valmis tööle hakkama 2027. aastal. Sel juhul on meil ka energiaportfell mitmekesisem. Meil on olemas taastuvenergeetika, meil on tulevikus olemas ka baaskoormus ja kindlasti on meil vaja juurde juhitavaid võimsusi. [Uute juhitavate võimsuste rajamiseks] on praegu käimas Eleringi hange ja selle juures me räägime [eeskätt] gaasielektrijaamadest. Kui pikk jutt kokku võtta – rohkem kodumaist tootmist, juhitavad võimsused, mida vajame taastuv[energia] kõrvale, turvalised välisühendused ja laiemalt kriitilise energiataristu turvalisus on see, mis tagab meile lõppkokkuvõttes konkurentsivõimelisema hinna, energiajulgeoleku ja ka väiksema keskkonnajalajälje.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Aleksei Jevgrafov. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Räägime veel kord põlevkivist. Täpselt kuu aega tagasi olite siinsamas saalis ettekandega riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Arutelu käigus juhtisin teie tähelepanu professor Alar Konisti väitele, et on olemas CO2 püüdmise tehnoloogia, mille juurutamise maksumus meie elektrijaamades oleks suurusjärgus 200–300 miljonit eurot. Te vastasite toona mulle järgmiselt: "Ma ei tea, et oleks juba olemas tehnoloogia, mida on võimalik tööstuslikus mastaabis kasutada. Kui selline tehnoloogia õnnestub leida, siis see oleks minu arvates suur läbimurre. Ja sel juhul saaks seda kindlasti ka Eestis kasutada [---]." Need on teie sõnad. Austatud minister, on teil vahepeal olnud võimalik uurida, kas Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktori, professor Alar Konisti väide vastab tõele ning kas selle teemaga on võimalik edasi liikuda?

Aitäh! Ma olen kindlasti innovatsiooni ja tehnoloogia usku. Konkreetse väite kohta ei ole jõudnud uurida. Te oma küsimuses mainisite, viidates professorile, et selle investeeringu maksumus on 200–300 miljonit eurot. See on päris märkimisväärne investeering. Küsimus on, kas ja kui, siis millise ajaperioodi jooksul võiks selline investeering end ära tasuda. Investori vaatest: kui investoril on võimalik investeerida 200–300 miljonit, siis ta kaalub erinevaid variante. Tõenäoliselt on kiirema tasuvusajaga ikkagi need investeeringud, mis on tehtud taastuvenergeetika ja salvestuse kombineeritud [lahendustesse], kui need, mis on tehtud tehnoloogiasse, mille maksumus on päris kõrge ja mille [tulevik pole kindel]. On selge, et fossiilse energeetika osatähtsus aastate jooksul ikkagi väheneb ja ühel hetkel me sellest väljume, aga selleni läheb kindlasti veel hulk aastaid. Ma arvan, et pigem on tõsiasi see, et see tehnoloogia on liiga kallis, et ta praegu end majanduslikult ära tasuks.

Suur tänu! Lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise.