Konkurentsiseadus

Liigume edasi. Viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Jaak Aab ja teema on konkurentsiseadus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Kõigepealt pean ikka natukene õiendama ka. Jõle mugav on siin jälle sotsiaaldemokraate süüdistada kõigis pattudes, ka nende eelmiste teemade juures. Automaksu puhul on olnud sotsiaaldemokraatide maailmavaateline seisukoht kogu aeg selline, et kallimaid ja luksuslikumaid autosid tuleb maksustada, aga [pigem] registreerimismaksu kaudu. Registreerimismaksu ja automaksuga oli tegelikult selline [lugu], et mindi kaotama olematut küüru maksusüsteemis – nagu te ka praegu teete –, mis maksab 500 miljonit ja sellele oli vaja katet. 2%-line tulumaksu tõus oli sellega seotud, selle ettepaneku tegi rahandusminister, aga oli vaja leida veel mingi katteallikas. Ja määritigi automaks peaaegu võrdselt laiali kõigi peale, et saada võimalikult suur tulem ehk võimalikult palju raha. Me viitasime korduvalt, ka läbirääkimiste käigus ja koalitsiooni töörühmades, sellele, et [tekib] probleem seoses puuetega inimestega, nii nagu hiljem on ka õiguskantsler viidanud, ja lastega peredega. See probleem jäi kahjuks lahendamata, sest me ei leidnud ühisosa. Aga nüüd konkurentsiseadusest. Eelmises eelnõus, millest siin on juba juttu olnud ja mille üle me oleme debateerinud koalitsiooninõukogus ja töörühmades, oli haldusmenetlus ja trahvimäärajaks halduskohus – terviklik menetlus, terviklik menetlusviis. Nii mõnigi ekspert kiitis selle heaks ja arvas, et see on sobiv viis. Kaja Kallase valitsus kiitis selle heaks ja saatis siia Riigikokku. Pööre tuli ootamatult eelmisel sügisel, kui minister Pakosta muidugi kõigepealt keelas ministeeriumi ametnikel sellega tegeleda. Kuidas te kommenteerite sellist kooskõlastamist, mis toimus ühe koosoleku raames selle aasta 20. jaanuaril? See on ka seletuskirjas kirjas. Selle uue eelnõu puhul, mille kohta te ütlete, et see on väga hea, ei ole olnud kooskõlastusringi ega kaasamisi, vaid ainult üks koosolek. Kas nii on normaalne ühte eelnõu ette valmistada?

Aitäh! Ma lugesin teile selle pika ajajoone ette, seda eelnõu on ette valmistatud tohutult kaua. See oleks pidanud meil olema üle võetud juba 2021. aasta alguseks. Kogu see debatt siin vahepeal on olnud tohutu venitamine. Ma kirjeldasin Lauri Läänemetsale – te vist olite ka saalis –, et nii nagu Riigikantselei juristid on kirjeldanud, oli selle direktiivi ülevõtmiseks kaks varianti: kas haldusmenetluse kaudu, nagu eelnõu esialgses versioonis, või väärteomenetluse kaudu, nagu Riigikogu on nüüd vastu võtnud. Mõlema variandiga saanuks direktiivi üle võtta. [See oli] õiguspoliitiline valik. Praegu on valitud väärteomenetlus, kuna karistamise jätmine väärteomenetluse raamistikku aitab tagada õigusselguse. Ma juba viitasin ka erinevate õigus[ekspertide] seisukohtadele, õiguskantsleri seisukohale. Kui vaadata ajalugu, siis [näeme, et] jah, 2024. aasta [eelnõus] oli see [lahendatud] nii-öelda uue erihaldusmenetluse kaudu. 2025. aasta [eelnõus] on kaks menetlust, aga need kaks menetlust võimaldavad [kohaldada] samu meetmeid, mis 2024. aasta eelnõus. Sealt ei ole midagi puudu. Vähemasti nii saan mina sellest juriidilisest ülevaatest aru. 2024. aasta eelnõus toimus kõik ühe menetluse raames, 2025. aasta [eelnõus] on selleks kaks menetlust. See tähendab, et tõendeid kogub ja uurib Konkurentsiamet konkurentsijärelevalvemenetluse käigus, karistuse määramiseks alustatakse väärteomenetlust, mis on oma iseloomult karistuse määramise menetlus. Ja trahvi määrab maakohus. Algselt oli plaan halduskohtus seda teha. Ma saan aru, et ka Riigikantselei oli selles võtmes kriitiline või vähemalt juristid olid kriitilised, et halduskohus siiski lahendab peamiselt haldusaktide ja -toimingute kohta esitatud kaebusi. Nii loen ma siit välja. Ja seda, mis puudutab tiksuvat trahvi, teadsid ju kõik asjaosalised. Lõputu pallimäng oleks tähendanud seda, et iga päev – iga päev! – läheks meile maksma 3000 eurot. Iga päev! Kuidagi tuli see [direktiiv] üle võtta ja ma arvan, et praegu valiti, lähtudes õiguskantsleri positsioonist, lähtudes sellest infost, mis ma Riigikantseleist olen saanud, selline [variant], mis sobib Eesti õiguskorda, sellega on päri ka õiguskantsler, ja mis on ka Eesti ettevõtluskeskkonna seisukohast parim võimalik viis see üle võtta. Loodame, et see täpselt nii ka on.

Suur tänu! Ja täpsustava küsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Veidi täpsustusi. Seesama eelmine eelnõu, mis tuli Kaja Kallase valitsusest Riigikokku ja mille valmistas ette justiitsminister Kalle Laanet, oli eelmisel sügisel valmis nii menetluseks kui ka vastuvõtmiseks. Sealt olid puudu – valitsuse protokollis on see fikseeritud – teatud paragrahvid, mis puudutasid halduskohtumenetlust. Mina majanduskomisjoni esimehena palusin need muudatused ja täiendused saata Riigikohtu kantseleil, kuna ministeeriumil oli keelatud selle eelnõuga tegeleda. Minister Pakosta täpselt nii tegigi ja andis selle uue eelnõu kirjutamise hoopis teistele ametnikele ministeeriumis. Sellest ma võin ka pikalt rääkida. Seda trahvi poleks selle aasta alguses üldse tulnudki, kui me oleksime sügisistungjärgul selle eelmise eelnõu vastu võtnud, ja kõik oleks korras olnud. Kui vaadata seda pikka ajalugu, siis [näeme, et] justiitsministri portfelli on pidanud Isamaa ja Reformierakonna ministrid. Tuleb küsida nende käest, mis oli see põhjus, miks ei suudetud selle eelnõuga nii pika aja jooksul siia tulla ja rikkumismenetlus tiksus. Minu oletus, mis põhineb ka teatud informatsioonil, on see, et käis väga tugev lobi- ja mõjutustegevus ja seetõttu ei suudetud siia tulla. Kõik, ka teie ministrid, on [toetanud] seda eelmist, haldusmenetluse sisuga [eelnõu]. Lugupeetud Riigikogu asespiiker, kes meil töörühmas osales, tegi maha selle uue, Pakosta lähenemise ja pooldas eelmist eelnõu. Kust tuli ikkagi see muutus? Kooskõlastamiseks tehti ainult üks koosolek. Trahvi oleks saanud ära [hoida], kui eelmine eelnõu oleks õigel ajal vastu võetud. Nüüd tuldi kiirkorras uue eelnõuga ja me oleme näinud, millise mõjutustegevuse tulemusena. Advokatuuri, kes on siin huvigrupp, peetakse eksperdiks, kõige suuremaks eksperdiks.

Teie aeg!

Kuidas te hindate kooskõlastamist või kaasamist, mis toimus ainult ühe koosoleku raames?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mulle tundub, et – võib-olla ma valin siin sõnu – te olete vist ise jäänud liiga palju kinni sellesse narratiivi, mida te Delfi toimetusele väga osavalt banaanikoorena talla alla sokutasite. Ärge jääge kinni! Lugu, mis on ühe allikaga – Lauri Läänemets ja Vootele Päi on minu meelest üks inimene –, ei ole kindlasti [sobiv] alus. Seda esiteks. Ja teiseks. Mulle väga meeldis – võib-olla ei ole seda ilus tsiteerida, inimene kirjutas seda oma isiklikul ajajoonel –, et Olari Koppel, kes on olnud sotsiaaldemokraat ja on õiguskantsleri esindaja, kirjutas üsna sirgjooneliselt, mida ta arvab teie jutust, Eesti banaanivabariigist ja sellestsamast loost. Võib-olla vaatate sealt. Seal on kirjeldatud ka õiguskantsleri positsiooni. Ma arvan, hea küsija Jaak, et sa saad sealt kindlasti vaadata. Mis puudutab neid valikuid, siis õiguslikke valikuid ja positsioone olen ma siin kirjeldanud päris põhjalikult, ma ei hakka seda üle kordama. Ilmselt see ei rahuldaks ei mind ega küsijat. Võin viidata, et ka akadeemilises maailmas, õigusmaailmas on seisukohad erinevad, kuidas seda direktiivi üle võtta. Seda debatti on pikalt peetud. Mäletan minagi, et aastaid tagasi – see oli tõesti ammu, kui ma juuravaldkonnas või justiitsvaldkonnas tihedamalt toimetasin –, juba siis käisid debatid erinevate haldusmenetluse võimaluste ja erinevate [menetlus]liikide üle. Tol hetkel tundus kõigile, et see uus menetlusliik oleks millegi poolest parem. Tänaseks on jõutud selleni, et ei ole. Aga sellised debatid on päris normaalsed. Näiteks Tartu Ülikooli avaliku õiguse [osakonnas] leiti ühes magistritöös, et võiks valida haldustrahvi. Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna magistritöös leiti jälle, et väärteomenetlus on õige valik. Selliseid seisukohti on väga palju. Ma saan aru, et te heidate lobi ette. Mina ei ole lobi suhtes kuidagi kriitiline, õnneks mind sellel teemal ei ole lobistatud. Aga õiguskantsleri positsiooni, ma arvan, võiks siiski austada ja aru saada, et uus menetlus teeb kõike seda, mida oleks eelminegi teinud. Ja aegumise väited, mida Lauri Läänemets esitas ilmselt infopuuduse tõttu, ta ei olnud seda eelnõu läbi lugenud, ei vasta päris tõele.

Ja lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Alustan ka üldise tähelepanekuga. Loomulikult on muljetavaldav, et sotsiaaldemokraate on tänases infotunnis mainitud kõige rohkem. Eks see ole nii koalitsiooni kui ka opositsiooni tunnustus meie tugevale tööle. Aga veelgi enam ei saa markeerimata jätta, kuidas mind hämmastab see, et peaminister ei usu Eesti vabasse ajakirjandusse, ja veelgi enam, sellesse, et suur osa meie ajakirjanikke teeb kvaliteetset tööd. Tulen nüüd konkurentsiseaduse juurde. Selget vastust me tegelikult täna ega ka eelnõu menetluse käigus ei saanud, mis on Reformierakonna järsu meelemuutuse taga. Aga võib-olla tõesti see ei kannatagi valjult välja ütlemist. Aga sisu väärib siiski kriitilist tähelepanu. Nii Priit Pikamäe, kes on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor ja endine Euroopa Kohtu kohtujurist, kui ka riigikohtunik Ivo Pilving on korduvalt rõhutanud, et vastuvõetud eelnõu loob killustatud ja mitmekordse menetluse, mis suurendab halduskoormust ja bürokraatiat nii riigile kui ka ettevõtjatele. Seda võrreldes algse tervikliku ja selgema menetlusmudeliga, mille suunas varem liiguti. Teie valitsus on sõnades lubanud lihtsamat, selgemat ja väiksema halduskoormusega asjaajamist. Seda enam on üllatav, et konkurentsimenetluse puhul justkui see argument ei kehti ja te valisite lahenduse, mis on riigile keerulisem, ettevõtjale segasem ja tulemuste mõttes küsitava väärtusega. Seetõttu ma küsingi. Miks te valisite konkurentsiseaduse puhul lahenduse, mis on ekspertide hinnangul halduslikult keerukam, kulukam ja tulemuslikkuse mõttes ebaefektiivne? Kuidas seletate seda vastuolu valitsuse enda sõnastatud põhimõtete ja lubadustega? Ja kas põhjused olid poliitilised või hoopis seotud survega, millest kuluaarides on ammu räägitud, aga avalikkuse ette jõudsid alles nüüd?

Aitäh, hea küsija! See, et praegune valitsus on majandussõbralik ja pigem ettevõtlussõbralik ning otsib lahendusi, mille korral konkurentsijärelevalve ehk aus turg oleks tagatud ja õigus üle võetud niimoodi, et Eesti ettevõtjaid ja Eesti inimesi liigselt ei koormataks, kahjuks uudiskünnist ei ületa, ehkki ma tahaksin, et ta iga päev ületaks. Niimoodi me püüamegi valitsuses toimetada. Tõsi, pärast sotside lahkumist läks see mõnevõrra lihtsamaks, selle tõttu mainin taas sotse. Olgu seegi mainitud. Te räägite dramaatiliselt, et üks versioon on kehvem kui teine. Ma püüan teile öelda ja uskuge seda, et see ajalugu on olnud veidi pikem, see ei alanud Eestis ühest protsessist. Debatt erinevate viiside üle, kuidas konkurentsiõiguse [valdkonnas] samme astuda, kuidas menetleda võimalikke kartelle ja nii edasi, on Eesti õiguses käinud kümneid aastaid. Ütleme nii, et valdkonna mittetundmine ei tee ühte väidet paremaks, vaid pehmelt öeldes teeb selle väite õhemaks. Nüüd sellest, mis puudutab meelemuutust. Nagu ma ütlesin, mõlemad variandid on võimalikud. Kui te viitate Riigikantselei positsioonile, siis Riigikantselei on seda kirjeldanud, mis on ühe [või teise] variandi plussid ja miinused. Ka õiguskantsler on seda kirjeldanud. Ma saan aru, et te panete õiguskantsleri ka lobistatud poliitikute ritta. Mina seda viga ei teeks. Te nii kaljukindlalt usute enda õigsusesse, nii sellessamas loos kui ka igal pool mujal esitate sedasama positsiooni. Mina saan kirjeldada seda, mida selle menetluse puhul teha saab ja kuidas see Eesti turgu ausamaks muudab, ja seda ma olen teinud. Ärme häbeneme ja oleme siiski ausad, sotsiaaldemokraatide – näete, jälle mainisin – lahkumisel valitsusest õnnestus see 3000 eurot päevas tiksuv arve läbi raiuda. Me maksame kokku 835 000 eurot ja [samal ajal] arutame, kuidas mingisse valdkonda raha juurde leida, astuda erinevaid samme. Kokku võttes, kuulake teistele [antud] vastuseid ka. Ma kirjeldasin Lauri Läänemetsale, ja Jaak Aabile ka, millised on võimalikud õiguslikud valikud. Ja eraldi tänu läheb Jaak Aabile eelmise küsimuse eest, kus ta kirjeldas ausalt ja avatult, kuidas see automaks sotside dirigeerimisel sündis.

Suur tänu! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui me edasi liigume, Reili Rand, teil on käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Varasemalt olen ma küsinud – ja sellele ma vastust tean –, kuidas käituda siis, kui ma peaministrilt oma küsimusele vastust ei saa, aga nüüd ma tahaksin teada, kuidas ma pean käituma sellisel juhul, kui peaminister esitab selgelt valeväiteid. [Väide], et meil on konkurentsitrahv seetõttu, justkui sotsid oleksid [eelnõu valmimist] kuidagi pidurdanud, on ju ilmselge vale. Mis on minu kui lihtsa saadiku meetmed, et õiglus jalule seada?

Suur tänu, hea kolleeg! Te olete juba päris kaua siin Riigikogus olnud, nii et teil peaks olema piisavalt kogemust ja teadmisi selles vallas, kuidas sellisel juhul käituda, kui teil mingisugune väide on kõrva riivanud. Kui ma hakkaks teile kõiki neid võimalusi ette lugema, siis tõenäoliselt me kulutaks väga palju kolleegide aega. Aga ma pakun teile ühe võimalusena välja selle, et te võite esitada … Kuna me läheme suvepuhkusele – me küll ei puhka, jah –, me läheme suvel teistsugusesse töörežiimi, siis on teil võimalik esitada härra peaministrile kirjalik küsimus.