Migratsioonipoliitika

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on siseminister Igor Tarole, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on migratsioonipoliitika. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Valitsus plaanib tõsta kolmandatest riikidest sisserände kvooti senisest 1300 inimesest 4000-ni. Samal ajal on Eestis juba praegu suur hulk kvoodiväliseid sisserändajaid tudengitest kuni ajutiste töötajateni, kelle mõju kohalikule elule on juba tuntav. Kuidas tagab Siseministeerium, et kavandatav sisserände märkimisväärne kasv ei tekita sotsiaalseid pingeid piirkondades, kus elanikud juba tunnevad survet töökohtadele, eluasemele ja avalikele teenustele?

Aitäh selle küsimuse eest! Austatud Riigikogu liige, hea Riigikogu esimees ja teised Riigikogu liikmed! Alustan sellest, et valitsuse peamine põhimõte on aidata Eesti majandus kasvule. Kõik need sammud, mida me oleme kavandanud seoses oskustöölistega, ongi suunatud selle ülesande lahendamisele. Täpsustan, miks me üldse selle piirarvu erandiga tegeleme. Tegeleme sellepärast, et tööandjad ehk meie ettevõtjad on öelnud, et neil on probleem. See ei ole olnud mingisugune valitsuse enda lõbuks [otsitud] teema, vaid ettevõtjate poolt selgelt tõstatatud mure, kitsaskoht, mis takistab neil [ettevõtlust] laiendada. Ja see kitsaskoht väljendub selles, et teatud erialadel, teatud ametialadel ongi keeruline Eestis piisaval hulgal spetsialiste leida. Olemasolevad piirarvu erandid ei ole seda probleemi lahendanud. Kui me soovime probleemi lahendada ja olemasolevad meetmed ei mõju, siis tuleb rakendada mingisuguseid teisi meetmeid, ja sellepärast ongi valitud võimalus teha täiendav erand oskustöölistele, just nimelt oskustöölistele konkreetsetel erialadel, kus [neist] on kõige suurem puudus. Selle arvu suurus hakkab sõltuma sellest, milline on majanduse olukord. Kui majandusel läheb hästi ja ettevõtted kasvavad kiiresti, on erand suurem, kui ei lähe nii hästi, on erand väiksem, et mitte tekitada probleemi kohalikele inimestele. Samuti on olemas väga kindel palgakriteerium, mis tasakaalustab kogu seda olukorda. Kõige selle kõrval on olulised ka kõrvalmeetmed lõimumise tarbeks, et kõik inimesed, kes siin elavad, oleksid ühiskonnaga sama nägu. Siseministeeriumi ülesanne ongi tagada, et riskid oleksid kaardistatud, pakkuda välja maandamismeetmed ja pidada konsultatsioone asjassepuutuvate ministeeriumidega, et maandamismeetmed saaksid rakendatud.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab … Vladimir Arhipov, te jõudsite lõpuks reageerida. Hästi, ma annan teile kõigepealt täpsustava küsimuse ja siis saab lisaküsimuse esitada Jaak Valge. Vladimir Arhipov, palun!

Härra siseminister! Valitsuse plaan suurendada kolmandatest riikidest sisserännanud tööjõu kvooti jätab mulje, justkui Eestis valitseks kriitiline tööjõupuudus. Samal ajal on töötuse määr tõusnud viimase 12 aasta kõrgeimale tasemele – 8,6%-ni. Aktiivseid tööotsijaid on erinevate andmete järgi 60 000 ringis, lisaks veel tööjõuturult tõrjutud pensionärid ja inimesed, kes vajaksid lihtsalt ümberõpet. Miks suunab riik tähelepanu ja ressursid võõrtööjõu sissetoomisele, selle asemel et investeerida siinse inimvara ümberõppesse ja rakendamisse? Kas valitsus on loobunud eesmärgist pakkuda Eesti inimestele tööd oma kodumaal? See meede, millest te rääkisite – kuni 4000 [võõrtöölist] –, võiks mingisugune ajutine variant olla, aga pidevaks seda küll ei tohi jätta.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Ütleme niimoodi, et väga üldiselt võttes on meil kõigil siin Eestis demograafiline mure – tööjõudu ja inimesi jääbki paljudes valdkondades aina vähemaks. Te tõite näiteks tööpuuduse numbri. Aga see, millest me praegu kõneleme, on struktuurne tööpuudus. See tähendab seda, et on mõned inimesed, kellel ei ole tööd, ja on mõned ettevõtjad, kellel ei ole töötajaid, sellepärast et [inimeste] oskused [ja ettevõtjate vajadused] ei lange lihtsalt kokku. Te tõite näiteks ka pensionärid. Nende tööotsijate seas on ka [suur hulk muid] inimesi. Esiteks, kõik sõltub ka sellest, kas need inimesed on võimelised ümber õppima just nendele aladele, mida kõige rohkem vajatakse. Valitsuse planeeritav nii-öelda täiendav erand lähtub ikkagi väga selgelt ettevõtjate vajadustest, ei saa tuua inimesi ükskõik mis valdkonna peale, vaid on selge valdkondade nimekiri, mis tuleneb OSKA raportist ja on teadmispõhine. See meede on ajutise iseloomuga, see kestab nii [kaua], kui on tarvis, ja sõltub majanduslikust olukorrast. Tõepoolest, samal ajal peame panustama ja panustamegi näiteks kutsehariduse arengusse, kõrgharidusse, teadusse, selleks et meie inimeste kompetentsus [suureneks] ja nad oskaksid teha suuremat lisandväärtust toovat tööd. Aga need on küllaltki pikaajalised protsessid, kui me võtame arvesse kogu ühiskonda. Me võiksime anda oma ettevõtetele hoogu juba praegu ajutiste meetmetega, sellepärast et sissetuleva oskustööjõu lisandväärtus on kaks korda suurem kui see palganumber, mis neile välja makstakse, ehk nad toovad Eesti riigile, Eesti ettevõtetele, majandusele oluliselt rohkem kasu. Nii et selles mõttes on see küllaltki mõistlik lähenemine, mille puhul on ka kõikvõimalikud muud, lõimumisega seotud väljakutsed maandatavad, sellepärast et see number ei ole lõputu, see on ikka piiratud, ütleme, üsna konkreetse laega.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Valge. Palun!

Suur tänu! Lugupeetud härra minister! Te rääkisite vajadusest ettevõtteid laiendada, aga mina küsin, kas meil on seda laienemist vaja. Vaadake, Eesti Panga Nõukogu esimehe, akadeemik Urmas Varblase peamine sõnum siinsamas Riigikogus oli, et me ei vaja laienemist, me ei vaja rohkem töökohti, vaid vähem, aga targemaid, suurema lisandväärtusega töökohti. Ja nende targemate, suurema lisandväärtusega töökohtade loomiseks on meil praegu kõik võimalused olemas. Eestisse võib piiramatult tulla inimesi Euroopa Liidust, USA-st ja paljudest teistest lääneriikidest ning 1,5-kordse keskmise palga peale piiramatult ka igalt poolt [mujalt] maailmast. Järelikult teie tahate just odavamat tööjõudu. Ma küsin. Miks te jätkate ekspansiivse arengu teed, mille tõttu meie tootlikkus ja konkurentsivõime ning ka elatustase on langenud?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Kindlasti ei hakka ma professor Varblasega vaidlema. Ta on olnud ka minu väga hea õppejõud. Siiski pean niipalju täpsustama, et kõik sõltub kontekstist, milles üks või teine mõte on välja öeldud. Kui rääkida ettevõtluse arengust laiemalt, siis ettevõttel on keeruline jõuda lisandväärtuses järgmisele tasemele, kui tal olemasoleval tasemel on mingi ressursi puhul väga terav puudujääk. Antud juhul on teatud erialadel, teatud valdkondades puudu oskustööjõust. Me kindlasti ei räägi mingist madalapalgalisest tööjõust. Need on võib-olla pingioperaatorid, keevitajad, kes kindlasti ei ole kõige madalama palgaga. Aga nagu te märkisite, olemasolevad tingimused, erandid ja meetmed, mida siiani on rakendatud, ei ole ettevõtjate muret lahendanud. Ma päris alguses ütlesin, et valitsuse eesmärk on tulla ettevõtjatele vastu selleks, et meie majanduse arengule hoogu juurde anda, ja sellisel juhul tuleb katsuda see mure lahendada teistsuguste vahenditega, sealhulgas ettevõtjatega läbi rääkides, millised on nende vajadused. Kindlasti ei saa nõustuda sellega, et näiteks Võrumaal asuv puidutööstus ei vaja laiendamist. Kindlasti tooks see piirkonnale kasu, kui ta saaks laieneda tänu sellele, et tal on parem ligipääs tööjõule, näiteks nendesamade oskustööliste näol, pingioperaatorite näol. Või kui mõni meie laevaremondiettevõte saaks laieneda ja tänu sellele tooks Eesti riigile rohkem kasu. Kahtlemata ei vasta tõele konstruktsioon, justkui me [oleksime hakanud eelistama] odavat tööjõudu või [valinud] majanduse kahanemise suuna. Vastupidi, iga sellise oskustöölise tulek Eestisse toob majandusse kaks korda rohkem lisandväärtust, kui on see palk, mis talle välja makstakse. See tähendab, et ühiskond saab sellest oluliselt rohkem kasu.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.