Arupärimine avalikkusele eksitava info edastamise kohta (nr 765)

Ja liigume edasi viienda juurde. See on Riigikogu liikme Riina Solmani 6. mail 2025 esitatud arupärimine avalikkusele eksitava info edastamise kohta (nr 765). Ettekandja on Riigikogu liige Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud siseminister, minu kolleegid siin saalis ja oma tubades televiisorite taga ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ütlen kohe ära, et minu koostöö ja kaastöö meie julgeolekuasutuste ja Siseministeeriumi kolleegidega on olnud väga hea. Olen ise töötanud aastatel 2019–2021 Siseministeeriumis rahvastikuministrina ja kõik mu kokkupuuted sealsete töötajatega alates 2007. aasta pronksiööst ja hilisemal ajal, nagu ma märkisin, Siseministeeriumis rahvastikuministrina ning edaspidi riigisaladuse luba tehes on olnud eranditult väga head ja positiivsed. Ma olen uhke, et meil on olemas sellised sisejulgeolekujõud ning et me saame rahulikult oma tööd teha ja teame, et Eesti on kaitstud. Aga ka kõige paremates peredes vahel juhtub, et eksitakse, tehakse vigu. Teate, mis on kõige parem? Vigade puhul on elementaarne, et neid saab alati parandada. Ja mis puudutab meie nii-öelda jõuministeeriume või jõuasutusi, kui neid nii tohib [nimetada], siis nemad kontrollivad meid, nad saavad meid sanktsioneerida, mistõttu nad eeldavad, et meie käitume korrektselt ja õiguskuulekalt. Ma arvan, et ainuüksi sellepärast, aga ka inimlikult vaadates peavad nad ka ise olema laitmatud ja ilmeksimatud. Minu arupärimine puudutabki ühte seika, eksitust, mis on alguse saanud ilmselt meie meediakanalitest. Nimelt, avalikkusele on 2023. aasta detsembris ja sellele järgnenud kuudel korduvalt kinnitatud, et kriminaalpolitsei koostöös Kaitsepolitseiametiga uurib Eesti Vabariigi endise siseministri Lauri Läänemetsa auto ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit. Kaitsepolitsei 2024. aasta aastaraamatus märgitakse, et juhtunu puhul võib olla tegemist Vene eriteenistuste koordineeritud hübriidoperatsiooniga, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas hirmu ja pingeid külvata. Samal ajal on mitmes avalikus allikas, sealhulgas Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldi ja ERR-i ajakirjaniku Sofia Suhhareva väitel kinnitatud, et Šumakovi nimele ei ole registreeritud sõidukit, tal puuduvad juhiload ning rünnaku objektiks olnud auto kuulus ja kuulub siiani hoopis tema toonasele abikaasale Darja Saarele. Samuti on teada, et sama öö jooksul rünnati samas piirkonnas, kus Šumakov toona väidetavalt siiski elas, veel ühte sõidukit, kuid asi lõpetati kiiresti, viidates koosseisu puudumisele. Avalikkusele jääb arusaamatuks, kas need intsidendid on omavahel seotud või mitte. Veelgi enam, kui Vene eriteenistusel oli kavatsus rünnata Eestis lisaks Läänemetsale ja Šumakovile teisi isikuid, siis tekib küsimus, miks me ei ole sellest avalikkuses kuulnud, kes need inimesed olid või miks peab selline teave üldse olema saladuses. Selgusetuks jääb ka see, kas saame olla kindlad, et eelmine siseminister Lauri Läänemets ei kasutanud seda intsidenti ära hoopis oma poliitilise kasu eesmärgil, sest teadaolevalt sõitis minister toona riigile kuuluva autoga ja koos autojuhiga. See ei ole muidugi vabandus, et rünnatud auto oli pere käsutuses, sest see on samuti väga kahetsusväärne, kui ministri perekonna käsutuses olevat autot rünnatakse. Aga siinkohal võib-olla [endisele] ministrile väike osundus: vähemalt mina küll ei läheks sellega avalikkuse tähelepanu kerjama. Seepärast ma küsingi praeguse siseministri, hea Igor Taro käest küsimusi vastavalt eeltoodule. Kas riigiasutuste teadlik eesmärk oli informeerida avalikkust nii, et jääks mulje, nagu oleks rünnatud ajakirjanik Andrei Šumakovi autot, kuigi see auto kuulus tegelikult tema endisele kaasale, kes elab teisel aadressil, ning Šumakovil ei ole teadaolevalt juhiluba ega sõidukit? Veel küsin, miks kapo aastaraamatusse sattus see väide, et rünnati Andrei Šumakovi autot, kui auto kuulus Darja Saarele ja korrektne olnuks kirjutada, et rünnati Darja Saare autot. Miks ei ole avalikkusele siiani esitatud täpsemat teavet selle kohta, kes olid teised isikud, keda Vene eriteenistus väidetavalt sihtmärgiks pidas? Ja kuidas põhjendatakse samal ööl samas piirkonnas aset leidnud autoründamisi? Kas need juhtumid olid või ei olnud seotud Šumakovi ja Läänemetsa sõiduki väidetava lõhkumisega? Kas on välistatud võimalus, et juhtunust avalikkuse teavitamine, just nimelt Šumakovi nime esiletõstmine, kuigi rünnati tema endise kaaslase autot, võis olla hoopis teadlik manipulatsioon? Kuidas te hindate tagantjärele kommunikatsiooni täpsust, ausust ja läbipaistvust, mis selle juhtumi käsitlemisel avalikkusele on pakutud, ja miks on väljastatud sedavõrd vastukäivaid signaale? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastab siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine avalikkust eksitava info edastamise kohta ning esitati viis küsimust. Ütlen kohe alguseks, et vastused saavad olla seekord lühikesed, sest tegemist on delikaatseid isikuandmeid puudutavate küsimustega ning ka veel käimasoleva kriminaalmenetlusega. Nende rünnakute veel kohtu alla andmata ja süüdi mõistmata organisaatorite suhtes kriminaalmenetlus alles käib. Nad on tagaotsitavaks kuulutatud ning nende suhtes on väljastatud vahistamismäärus. Vastus esimesele küsimusele. Kaitsepolitsei on oma töö käigus kindlaks teinud, kelle vara Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse mõjutusoperatsiooni käigus kavatseti rünnata. Venekeelse Delfi peatoimetaja ja toonane siseminister olid nende isikute hulgas. Kuna nende suhtes pandi rünnak toime avalikus ruumis ning olid tõendid, mille põhjal sai rünnaku kavandamise omistada Venemaa sõjaväeluurele, informeeriti sellest avalikkust. Teavitamise eesmärk oli mõjutusoperatsiooni tõkestamine, mis ka õnnestus. Küsimus, kelle omandis auto õiguslikult on ning kes täpselt sellega sõitis, pole julgeolekuohtude ennetamise kontekstis määrav. Vastus teisele küsimusele. Siin saab korrata osalt juba eelmise küsimuse vastamise juures öeldut. Küsimus, kelle omandis auto õiguslikult on ning kes täpselt sellega sõitis, pole julgeolekuohtude ennetamise kontekstis määrav. Määrav oli GRU antud ülesanne ning selle ülesande kontekst. Vastuseks kolmandale küsimusele saan öelda, et teisi isikuid kaitsepolitsei täiesti teadlikult ei ole ise avalikustanud, kuid on neid informeerinud, et nad oleksid teadlikud ja oskaksid riskidega arvestada. Riskide maandamise meetmete hulka kuulub ka soovitus ise mitte avalikustada ründamise kavatsust, kuna see võib anda võimalikele jäljendajatele ohtlikke ideid. Meie hinnangul on inimeste andmed, keda plaaniti rünnata, delikaatsed isikuandmed, mida ei avalikustata. Selline teave on avaliku teabe seaduse alusel kaitstud kuni 75 aastaks. Ehk lühidalt: neid isikuid, kes olid selle mõjutusoperatsiooni sihtmärk, on otse teavitatud. Vastus neljandale küsimusele. Oleme teadlikud, et samal ööl lõhuti Tallinnas veel teiste autode klaase, aga need ei ole Kaitsepolitseiameti menetluses oleva Venemaa hübriidrünnakut puudutava kriminaalasjaga seotud. Kõiki, kes olid selle mõjutusoperatsiooni võimalikud ohvrid, on otse teavitatud. Viiendaks, kaitsepolitsei on oma kommunikatsioonis olnud täpne ja avaldanud nii palju kui võimalik ning andnud avalikkusele julgeolekuohtudest teada. Aitäh!

Aitäh! Ja küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma olen kõigepealt väga tänulik, et see arupärimine sai vastused. Esimesed signaalid millegipärast tekitasid segadust, justkui oleks see arupärimine tagasi lükatud, aga ju see siis ikka nii ei olnud. Tundlikul teemal anti vastused, see on tervitatav ja väga õige käitumine. Tänan ka ministrit täpsuse eest. Aga siiski, mul on paar märkust. See lugu on veidi kummaline ja muret tekitav. Kuna te olete öelnud, et seal aastaraamatus vigu ei esinenud, ja kinnitasite, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ning Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto, siis see on niivõrd tõsine süüdistus, mida tõepoolest ei tohi kuidagi kergekäeliselt võtta. Aga siiski, kui me tahame täpsust taga ajada ja päris ausad olla, siis juba enne seda, 19. märtsil 2024, kirjutas ERR-i ajakirjanik Sofia Suhhareva selgelt ja ühemõtteliselt: Šumakovil puudub auto, tal puuduvad ka juhiload ning lõhutud auto kuulub tema eksabikaasale Darja Saarele. Sama kinnitas seejärel, aga siiski hiljem, Šumakovi tööandja, Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald. Tõepoolest, mina usun, et politsei, kelle tegevus kuulub siseministri valitsemisalasse, keskendus õigele asjale. See andis võimaluse konstrueerida selline narratiiv ohust Eesti julgeolekule, kus kesksel kohal hiilgab ka kangelaslik siseminister Läänemets poliitikuna. Tol hetkel anti piisavalt vähe teavet, et muljet jätta. Ei võinud olla kindel, kas see on tegelik juhtum või poliitiline lavastus. Kuna teiste autode vastu tehtud rünnakutest vaikiti, võis jääda mulje, et ametkondliku pädevuse rakendamine toimus sotsiaaldemokraadist siseministri ja mõned aastad Eestis elanud venekeelse Delfi peatoimetaja esiletoomiseks selle juhtumi kaudu. Ka minul on raske uskuda, et Eesti Vabariigi Siseministeeriumile alluvad ametkonnad ei suudaks päriselt kontrollida, kellele kuulub üks auto. Ja auto ei kuulunud Andrei Šumakovile, vaid tema endisele elukaaslasele, kes elas hoopis teises tänavas. Seega, ma jään endale kindlaks: tegemist on vale ja eksitava info levitamisega. Ja mida ma siinkohal küsin? Seda, kas see oli poliitiline tellimus. Kas meie jõustruktuure saab kasutada valitsuse ministrite ja eesti keelt mitterääkiva vene infokanali juhi maine kujundamiseks? Me ei saa lubada olukorda, kus Eesti julgeolekuorganid või õiguskaitseasutused kaotavad usaldusväärsuse, sest nad käituvad nagu võimul olevate erakondade PR-talitus, et ühte või teist inimest upitada. Veelgi vähem tohib lubada seda, et kaitsepolitsei aastaraamat muutub poliitilise kommunikatsiooni ja poliittehnoloogide tööriistaks. Ma küsin otse: miks kirjeldati rünnakut kui Šumakovi autole suunatud tegevust, kui ta ei oma autot ega juhilube? Mis huvi pärast seda tehti? Šumakov on muuseas tuntud oma venemeelsete seisukohtade ja Kremli jutupunktide levitamise poolest. Kas või näiteks asjaolu, et varem on ta võidelnud Vene propagandakanali Sputnik sulgemise vastu ja Kremli mõjuagentide väljasaatmise vastu ning pisendanud Eesti rahva kannatusi 1940-ndatel, näiteks suurküüditamisi. Miks keskendus endine siseminister oma avalikus kõnes ainult kahe juhtumi esiletoomisele, jättes teised samal ööl toimunud juhtumid tähelepanuta? See ei olnud kena. Seepärast võis toonasest juhtumist jääda mulje kui poliitilisest lavastusest, et siseminister saaks paista julgeolekuohu sihtmärgina ja kannatajana. Mina ei usu, et tegemist oli haldussuutmatusega. Või pigem usun, et siseminister koos oma nõunikuga proovis jõustruktuure poliitiliselt kallutada. Seega, avalikkus väärib veel vastuseid – mitte valikulisi ja kaude, vaid selgelt ja ausalt. Vigu saab alati parandada ja vigu tuleb alati tunnistada, aga riigi usaldusväärsus ei tohi muutuda tööriistaks võimulolijate poliitilise kasu nimel. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tegelikult tahtsin siseministrile esitada ühe küsimuse, aga ma jäin nupulevajutusega hiljaks, nii et nüüd ei olnud mul muud võimalust, kui tulla siia pulti kõnet pidama. Aga ma teen lühidalt. Esiteks on need väga-väga olulised punktid, millele Riina Solman osundas. Kas on põhjust kahtlustada, et juhtunut kasutati ära riigisisese poliitilise profiidi lõikamiseks? Tundub, et selleks on täiesti alust. Nagu me näeme, selgusetust ja vassimist on selle juhtumi ümber palju. Aga ma tahtsin küsida tegelikult hoopiski selle kohta. Uurimise käigus tuvastati, et GRU värvatud jõuk kavatses rünnata kümmet isikut, kes on esinenud kriitiliste avalduste ja seisukohtadega Venemaa suhtes, aga neid nimesid on keeldutud avalikustamast. Minu meelest see, et see salastati 75 aastaks, nagu me ministrilt kuulsime, ei ole teps mitte õige. Venemaa on ju ka varem lahterdanud meie inimesi – ajakirjanikke, sõjaväelasi või poliitikuid – nii-ütelda ohtlikeks, kuulutanud nad Venemaa Föderatsiooni vaenlasteks ja pannud neid musta nimekirja. Ka mina olen üks nendest. Kui Venemaa seda tegi, siis Välisministeerium teavitas meid kõiki sellest. Põhjust küll ei öeldud, seda ma ei teagi. Aga ma ei ole iialgi Venemaa imperiaalsete kavatsuste, käitumise ja poliitikaga nõus olnud. Olen seda ka avalikult alati välja öelnud. Nii et ega siin ei olegi midagi imestada. Aga kui GRU kavatses rünnata veel kümmet inimest, siis ma arvan, et ühiskonnal oleks ikkagi väga vaja täpsemalt teada, kes ja miks olid selles sihtrühmas, kes olid ohvriteks valitud. Ma ei tea, mis laadi rünnakut silmas peeti. Vaevalt et kõikide puhul oleks piirdutud autoakna lõhkumisega. Aga selleks, et me teaksime, mis võib meid ees oodata, kui me oleme liialt julged oma seisukohtade väljaütlemises, Eesti huvide eest seismisel, Ukraina eest seismisel ja nii edasi, oleks meil vaja teada kas või seda, millisesse kategooriasse need kümme inimest kuulusid. Kas nad olid poliitikud? Kas see võib ähvardada meist ükskõik keda, kes ei ole venemeelne? Kas nad olid ajakirjanikud, kes on julgenud avaldada tõeseid materjale ja kirjutada Venemaa kohta? Kas nad olid meie sõjaväelased, kõrgemad sõjaväelased? Olid nad meie ministeeriumide ametnikud, valitsuse liikmed? Ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on ühiskonnal sellist teadmist vaja. Kui me lihtsalt ütleme, et me ei avalikusta neid asju – ükskõik mis ettekäändel, kas või mingisuguse isikuandmete kaitsmise sildi all –, siis ei tasu imestada, et leidub inimesi, kes ei usugi, et üleüldse mingisugused sellised intsidendid toimusid, ja kes väidavad, et kõik need rünnakuplaanid on välja mõeldud. Vandenõuteooriaid ja nende levitajaid – ka Venemaa ja Putini narratiivi levitajaid – on meil palju. Selles kontekstis ja selles võtmes ma ei leia, et selline salastamine alati annab loodetud efekti. Vastupidi, mida rohkem me teame, mida rohkem ühiskond ja inimesed teavad, kuidas on asjad tegelikult, millised on tagamaad ja kes on seal taga, seda tugevamad me lõpptulemusena oleme ja seda tugevam on meie ühiskond. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib lõppsõna? Tahad? Ei taha. Siis sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud ja meie viies [päevakorra]punkt on ammendunud.