Suur aitäh, esimees, juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tulen siia südamlike tervitustega Poola Seimist, Poola alamkojast. Nagu te teate – ma näitan seda kohe –, meie suhted parlamentaarsel tasandil on sügavad. Kõigepealt aga ütlen alustuseks väikese eestikeelse lause. Ma ei tea, kas te olete täna juba naerda saanud, aga nüüd kindlasti saate, kui ma selle lause esitan. Ma kasutan kindral Laidoneri sõnu, sest ta oli meie ühine kangelane, tema abikaasa Maria Kruszewska oli Poola aadlidaam. See ei olnud küll meie suhete algus, aga ma mäletan väga hästi, et kui ma olin Tartus – Lauri kutsel –, siis me rääkisime sellest ja jagasime üksteisega oma ajalugu. Aga nüüd need sõnad, mis ma püüan öelda. (Ütleb eesti keeles.) Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. (Aplaus.) Need kindral Laidoneri sõnad väljendavad ühte kõige olulisemat asja, mis meie elus on. Pole oluline, kas oleme poliitikud või tavakodanikud. Ma räägin uhkusest. Ma räägin siirast tundest ja sügavast väärtusest, mis tuleneb teadmisest, et me oleme kogukonna osa, et me oleme koos. Sest meid inimestena ei ole loodud olema üksi, me otsime alati suhteid, me otsime alati võimalust teha koostööd ning üritame üheskoos ehitada paremat tulevikku oma armsamatele ja endale. Kõik algab alati sellest tundest, kuhu ma kuulun, millest koosneb minu identiteet, kes ma olen. Ma ei ole kellegi vastu, vaid ma näitan teistele, et meie – mina ja sina – saame üheskoos midagi üles ehitada. Kindral Laidoner, kes oli teie relvajõudude ülemjuht väga keerulistel aegadel, oli ka visionäär. Sest ta teadis, et meie geopoliitiline asukoht on selline, nagu see on, ja see ei muutu ka tulevaste põlvede jooksul. Meie oleme ikka veel siin. See on meie pärand. Aga see on ka tohutu probleem praegusel ajal, kui meil ida poolt, Venemaalt, tuleb iga päev agressiivset poliitikat. Me näeme seda iga päev oma idapiiril Poolas. See on rändesurve ja hübriidsõda, mida Lukašenka ja Putin püüavad läbi viia selles väga haavatavas Euroopa osas. Kuid minu naine on hävituslendur. Ta lendab iga päev ja näeb Venemaa lennukeid, mis tulevad Kaliningradist ja millega üritatakse meid provotseerida. Meil Poolas püütakse igati destabiliseerida valimiste protsessi meie valimiste ajal, sellel väga keerulisel ajal. Me saame näidata nendele Kremli inimestele, kes töötavad ööpäev läbi meie lahku ajamise nimel, et me oleme ikkagi koos. Laidoner oli visionäär, sest ta ütles, et me peame tegema koostööd. Laidoner oli Piłsudski suur sõber. Piłsudski aga pani aluse meie iseseisvusele. Laidoner püüdis teha kõike, mis ta suutis, et ehitada üles häid suhteid Venemaa, Leedu, Läti ja Soomega. Praegu teeme meie sama asja. Ma alustasin täpselt aasta tagasi – vastvalitud Seimi marssalina – regulaarsete kohtumiste formaati Poola, Eesti, Leedu, Läti ja Soome spiikrite vahel koos meie sõbraga Ukrainast. Viimasel kohtumisel liitus meiega Islandi asespiiker. Me alustasime Białystokis, minu kodulinnas. Lauri [Hussar] oli seal. Tookord Lauri kutsus meid Tartusse ja siis me kohtusime Tartus, edasi kohtusime Vilniuses ja Riias ning tõenäoliselt kohtume järgmisel korral Helsingis koos meie sõbra Jussi Halla-ahoga, sest me peame üles ehitama relvajõudude liitlassuhteid, aga me vajame veel midagi palju olulisemat. Me peame parlamentidena üles ehitama oma ühiskondlikud sidemed, sest lõppude lõpuks just siis, kui tuleb tõeline kriis, ühiskonnad kas toetavad või ei toeta poliitikute poliitilisi ja sõjalisi otsuseid. Kui ühiskond ei ole nende otsustega nõus, siis on ükskõik, milline on leping või kokkulepe, siis on ükskõik, mis me poliitikutena ütleme, sest seda kõike ei ole võimalik ellu rakendada. Sellepärast on meie jaoks väga oluline kohtuda, arutada asju parlamentide spiikrite ja komisjonide tasemel ning ehitada üles sõprussuhteid. Praegu on ohtlik olukord ja maailm polariseerub, sest kõik muutub nii kiiresti. Ma mäletan aegu, näiteks kümme aastat tagasi, kui ma töötasin Aafrikas, Aasias ja mujal MTÜ-dega. Ma mäletan maailma siis, kui me rääkisime, et enam ei ole ida-lääne telge, vaid on ainult põhi ja lõuna. Nüüd on jälle tagasi tulnud ida-lõuna telg, sest me oleme kriisi keskel USA ja Hiina vahel. Praegu on kõige olulisem see, mis toimub sellel teljel. Ma ei tea, kas teie ühiskonnas on sama lugu, aga meil vähemalt on nii, ma ütleksin, et me näeme seda sada protsenti. Sama on näha natuke Saksamaal ja muude riikide valimistel. Meie ühiskonnas ei ole parem ja vasak tiib kuidagi üksteisest lahutatud, vaid pigem tundub, et eraldusjoon läheb eliidi ja lihtrahva vahelt. See on just see, mida kasutavad ära populistid. Sest nad kõnelevad väsinud rahvaga. Meie rahvas on väsinud. Ma olen rääkinud teiste riikidega ja ma olen Poolas teinud kampaaniat pool aastat, ma olen rääkinud inimestega linnaväljakutel, eriti opositsiooni valijatega. Mulle on jäänud mulje, et inimesed on väga kurnatud ja väsinud – pärast COVID-it, pärast seda tunnet, et sõda muudkui läheneb, elukallidus tõuseb ja rändekriis on väga aktiivne. Me oleme lähiajal, viimase kümne aasta jooksul üle elanud viis tohutut kriisi, mis võiksid kogu ühiskonna lammutada: kliima-, rahandus-, COVID-i-, Ukraina ja rändekriis. Inimesed on kurnatud. Siis tulevad populistid ja ütlevad, et võtame nüüd sisse sinise tableti või kollase tableti ja kõik ongi palju parem. Ukrainlased on need, keda me peaksime süüdistama, juudid on need, keda peaksime süüdistama, Trump on see ja nii edasi. Me näitame teile seda. Aga nüüd ei ole aeg keerulisteks vastusteks. Mida me saaksime teha? Minu viimane märkus tuleb mu enda kogemusest Poolas. Mida me saame teha? Rohkem hirmu? See on see, mille üle meil praegu Poola valitsuses arutelu käib. Eile oli meil usaldushääletus ja me ehitame praegu üles koalitsiooni. Meil oli valimiste seeria, ühesõnaga, neljad valimised: presidendi, parlamendi, Euroopa Parlamendi ja kohalikud valimised. Nüüd tuleb kaks ja pool aastat, mille jooksul meil ei ole ühtegi valimist. See annab meile võimaluse vahepeal natuke tööd ka teha, mitte ainult juttu ajada ja kampaaniat vedada. Ma üritan oma kolleege veenda, et on inimesi, kes üritavad inimestele müüa hirmu: "Te ei saa kunagi paremaks, kui nemad on, sest nemad on originaalid, teie jääte alati kopeerijateks." Nii et ärge püüdke olla parim hirmu müüja. Püüdke olla abi müüja ja lootuse müüja, sest lootus müüb. Populistid õpetavad meile, et ainult hirm müüb, sest siis saad sa pärast inimesi lohutada ja nad tulevad sinu rüppe. Aga mida me peaksime tegema? Me peaksime näitama inimestele, et on lootust, on vastutustundlikke juhte, on juhte, kelle peale sa saad loota, kui tahad lahendada oma probleeme, ja maailm mureneb meie ümber. Tõenäoliselt. Küsimus on, mida meie teeksime parlamendiliikmetena Poolas, Eestis või ükskõik kus. Inimesed vaatavad meie otsa. Ma tunnen seda oma riigis. Mida nad ootavad? Mida nad tahavad näha? Hirmu või lootust? Kas hirmumüüjaid või lootuse müüjaid? Aga ma ütlen teile, et ma olen juba kuskil mingis arutelus seda vaidlust pidanud – ma ei olnud siis veel poliitik – ja keegi somes püüdis mind veenda, et seks müüb. "Ei," ütlesin mina, "Lootus müüb paremini kui seks, sest lootus on palju seksikam kui hirm." Sest hirm on seksikas ainult väga lühikest aega, aga lootus on see, mille najal me elame, millele me ehitame oma elu ja oma laste tuleviku. Kriiside keskel ma püüan [anda inimestele lootust]. Me olime oma erakonnaga kolm aastat opositsioonis, aga nüüd oleme valitsuses. Mina pakkusin, et me peame nimetama oma erakonna vihaste vanemate erakonnaks. Vanemad, kes ei ole idast ega läänest, vaid kelle ainus eesmärk on meie laste ja lastelaste tulevik. Ja see on ainus vaatenurk, mida me saame jagada 80%-ga elanikkonnast. Me tahame oma lastele paremat tulevikku. Kui te otsite poliitikast midagi muud, siis kukute läbi varem või hiljem. Te lähete tagasi koju, nagu minagi lähen tagasi koju. Ja siis mu tütar küsib minult: "Issi, mida sa täna tegid? Praktiliselt, mida sa täna tegid? Te karjute seal parlamendis." Meil Poolas tohib seda teha. Keegi ütles mulle, et teie siin ei tohi seda teha. Aga meil seal Poolas lauldakse ja kakeldakse ka. Nii et mulle jääb mulje, et ma olen seal parlamendis meelelahutaja – ma olin enne meelelahutaja ja mul on vahel tunne, et ma olen ka seal parlamendis meelelahutaja. Aga tütar küsib: "Mida täpselt sa täna inimeste jaoks tegid?" Ma soovin teile ja loodan, et meie ühine vaatenurk on alati see: üheskoos. Ja meie ühiskonnas, mida me parlamendiliikmetena esindame, on meil palju võimalusi teha head meie laste tuleviku nimel. Ma jään väga tihedasse kontakti teie esimehega, teie parlamendiga. Te olete Poolas alati teretulnud. Ehitagem midagi koos. Poola ei taha olla ainult Ida-Euroopa suur jõujaam, vaid me tahame kuuluda teie klubisse. Me tahame olla Balti riik, me tahame olla Põhjamaa riik. Nii et kui me tuleme, koputame teie uksele ja palume end vastu võtta, siis palun laske meid sisse, sest meil on väga palju kogemusi. Ma arvan, et kuigi Putini poliitika üritab meid lahutada, peame meie sellele vastu seisma ja jääma ühtseks. Suur aitäh selle võimaluse eest! Ma tean, et teil ootavad täna ees väga olulised hääletused ja siin peetakse väga tähtsaid arutelusid. Edu teile teie töös! Kinkige meile lootust tulevikuks. Ärge laske kurjadel inimestel meid hirmutada. Ainult ühtsus teeb meid tugevamaks. Aitäh! (Aplaus.)