Töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (602 SE) esimene lugemine

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Head kolleegid! Tõepoolest, suur rõõm on näha siin saalis nii palju värskeid nägusid ja sellist suurt entusiasmi. Läheme meie tänase päevakorraga edasi. Me oleme jõudnud 20. päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602. See on selle esimene lugemine. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Rõõm tunnustada ja tunnistada: Riigikogu on oma tööd vihtunud suure entusiasmi ja kiirusega. Eeldasin, et võib-olla jõuan natukene hiljem täna pulti. Aga see selleks. Tõesti, vabandused, et mõned minutid pidite ootama. Aga tõesti, mul on au tutvustada teile töölepingu seaduse muutmise eelnõu, mis käsitleb kahte olulist teemat: paindliku tööaja kokkulepete sõlmimise võimalus ning iganädalase puhkeaja selgem regulatsioon. Neid teemasid olen ma ka siit kõnepuldist varem arutanud läbi arupärimiste, aga käin kiiresti üle, mis on selle eelnõuga pakutavad põhimõttelised muudatused. Selle eelnõu puhul on tegemist ettepanekuga, mille eesmärk on ajakohastada meie tööõigust vastavalt töömaailma tegelikele vajadustele ning sealjuures parandada paljude töötajate sotsiaalset kaitset. Paindliku tööaja kokkulepped – mida see siis tähendab? Eelnõu keskne muudatus loob võimaluse sõlmida tööandja ja töötaja vahel paindliku tööaja kokkuleppeid. Selle kaudu saab edaspidi tööajas kokku leppida töö ajavahemikuna näiteks 10 kuni näiteks 30 tundi nädalas. Kokkuleppes on [kirjas] kokkulepitud töötunnid, mis on alati garanteeritud, ning lisatunnid, mida töötaja võib soovi korral teha, aga ei ole kohustatud [tegema]. Sellise kokkuleppe aluseks on selged ja tasakaalustatud tingimused. Töötaja miinimumkoormus on alati vähemalt 10 tundi nädalas ehk veerand koormust. Lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud, lisatundides peab kokku leppima kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ei saa olla nii suvaliselt, et on, ei ole, see peab alati olema kirjalikult taasesitatavas vormis. Töötasu peab olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär. Ettepanek on välja arvata alaealised ja uued töötajad. Ma saan aru, et ka see teema on tekitanud küsimusi. Komisjonis me seda arutasime ja vajadusel küsime lisaanalüüsi, et ega seal ei ole kuidagi ebavõrdset kohtlemist. Ja tõesti, see muudatus on olnud väga kaua oodatud. See aitab lahendada olukordi paljudes reaalelu olukordades, kus töömaht ja töötajate valmisolek töötada võib [muutuda], näiteks jaekaubanduses, teenindussektoris, hooajalise iseloomuga tegevusaladel. See pakub nii tööandjale kui töötajale suuremat paindlikkust ja valikuvabadust. Veelgi olulisem on aga see, et see muudatus vähendab vajadust kasutada võlaõiguslikke ehk käsunduslepinguid. Tihti on ette heidetud, et see teeb kuidagi töötaja kaitsmise kehvemaks – vastupidi, see annab töötajale reaalselt sotsiaalsed garantiid. Miks? Sellepärast et kui täna on soov paindlikult tööd teha, siis seda saab teha kas käsunduslepinguga või veel halvem, mustalt – riigi, ühiskonna ja töötaja vaates. Siis ei maksta makse, ei maksta garantiisid, ei ole mingit [kindlust]. Ja samamoodi, nagu ma ütlesin, käsundusleping ei taga töötajale töölepingust tulevat kaitset ega ka reaalseid sotsiaalseid garantiisid. Aga reaalelu on selline, et paindlikult tööd on vaja teha. Me tahamegi viia töölepingu seaduse reaalse eluga kooskõlla. Seega, nagu ma ütlesin, vastupidiselt mõnedele arvamustele [suurendab] see muudatus reaalselt paljude töötajate kaitset, mitte ei vähenda seda. Muudatus on oodatud paljude töötajate poolt, kes ei soovi või ei saa pidevalt töötada ühtlase koormusega. Oleme saanud palju tagasisidet lapsevanematelt, et laste kõrvalt töötamine võiks muutuda lihtsamaks, võiks muutuda paindlikumaks. Sama kehtib näiteks eakate, pensionäride kohta, kelle töövõime sõltub tervislikust olukorrast, või õpilaste kohta ja nii edasi. Neid näiteid on väga palju. See eelnõu teeb töötamise kõigile erinevatele sihtgruppidele, kes seda päriselt soovivad, kergemaks. Nagu ma ütlesin, teine oluline muudatus on iganädalane puhkeaeg. See puudutab iganädalase puhkeaja regulatsiooni, mille täpsustamise vajadus kerkis esile Euroopa Kohtu hiljutisest otsusest [tulenevalt]. Eelnõu sätestab, et tavapärase tööaja korral esmaspäevast reedeni peab töötajale olema tagatud vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega nädalas ja summeeritud tööaja korral, näiteks graafikuga töö korral, peab olema tagatud vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega nädalas. Tegemist on pikaaegse praktika kinnistamisega, mis on Eestis kehtinud alates töölepingu seaduse loomisest. Muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus selles, kui palju järjestikust puhkeaega tuleb üks kord nädala jooksul minimaalselt töötajale tagada. Head Riigikogu liikmed! Eelnõu on sündinud pika ja sisulise protsessi ja kaasamise tulemusel. On arvesse võetud nii töötajate kui tööandjate tagasisidet. Nagu alati, lõplik eelnõu on kompromiss, mis proovib teenida maksimaalselt mõlema osapoole huve. Seetõttu palun teie toetust töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise [seaduse] eelnõule, et saaksime ühiselt tagada tööelu, mis on kaasaegne, õiglane ja inimkeskne. Eelnõu aitab luua töösuhteid, mis peegeldavad tänapäeval reaalset tööturgu ja tegelikkust, mitte paberi peal olevat fiktiivsust, mida me keegi, ma arvan, ei taha. Ja samamoodi väärtustab see eelnõu paindlikkust, aga ei unusta kuidagi töötaja ega tööandja kaitset. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja teile on tõepoolest ka päris palju küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ausalt öeldes see kirjeldus oli päris elust ikka päris kaugel. Kõik need viited sellele, kuidas see aitab töötajat – tegelikkuses on niimoodi, et millegipärast ametiühingud ei toeta seda [eelnõu], üle 20 ametiühingu ja katuseorganisatsiooni on selle kohta pöördumise teinud. Millegipärast arstide liit – ju seal on rumalad inimesed – arvab, et see on halb asi. Küllap ei tea ka haridustöötajate liit midagi, eks ole. Valitsus teab, mis on inimestele hea. Puuetega inimeste koda ei toeta [eelnõu]. Noorteühenduste liit, kes noori esindab, samuti ei toeta seda eelnõu, sest nähakse tegelikult seda, et selle konkreetse eelnõu kohaselt inimeste, töötajate kindlustunne väheneb, potentsiaalne sissetulek väheneb. Just nimelt, neid ei ole kaasatud, nende huvidega ei ole arvestatud. See on väga selgelt üksikute tööandjate ärihuvidest lähtuv eelnõu, mis on tegelikkuses sisuliselt kooskõlastamata töötajate ühingutega ja viimase hetke muudatustega tehtud veel radikaalsemaks kui see versioon, mis algse veto sai. Ehk palun, küsimus teile on hästi lihtne: miks te esitate puldist, ütleme siis viisakalt, väiteid, mis ei vasta tõele?

Ma ei esita väiteid, mis ei vasta tõele. Ma esitasin väite, et täna reaalelus me näeme, et on päriselt [vaja] paindlikku töökoormust hooajatööl, kaubandusvaldkonnas. Reaalselt igapäevaselt sõlmitakse sadu, kui mitte tuhandeid käsunduslepinguid, mille puhul töötajal ei ole sotsiaalset kaitset. Nagu ma ütlesin, me anname täiendava võimaluse, ütleme siis, heatahtlikele ja seaduskuulekatele tööandjatele ja töötajatele õiguslikult sõlmida paindlik tööleping, mis tagab töötajale kõik sotsiaalsed garantiid, mida tänases elus käsunduslepinguga tagatud ei ole, või nagu ma ütlesin, veel hullem on, [kui töötatakse] mustalt. Ma olen selle eelnõu kohta öelnud, et suur enamus jätkab kindlasti sellise töövormiga, töölepinguga, mis on neile kõige sobivam, milleks on täiskoormusega [tööaeg], 40 tundi nädalas, 160 tundi kuus, aga me lihtsalt anname täiendava võimaluse, kui kaks täiskasvanud inimest, töötaja ja tööandja, soovivad sõlmida paindliku lepingu.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles suhtes saab teiega nõustuda, et eelnõuga tõesti tööd tehti ja aega on selleks võetud. Küll aga see eelnõu, mis täna meie ees on, on hoopis teistsugune, kui see osapooltega läbiräägituna oli. Teatavasti nägi algne plaan ette [sellise] töölepingu võimalust vaid kindlate sihtgruppide jaoks, näiteks õpilastele, üliõpilastele, vähenenud töövõimega inimestele ja pensionäridele, kellele see tõesti võiks paindlikkust juurde tuua. Küsin, mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalgalepinguid kõigile töötajatele.

Aitäh! Ma olen ka selle kohta tegelikult [vastanud], ma ei mäleta, kas teile, aga kindlasti küsis kolleeg Tanel Kiik selle kohta arupärimistel. Ainult teatud sihtgruppidele oli varem valitsuse [poolt tehtud] poliitiline kompromiss, mida päris pikalt sotsiaaldemokraatide ehk teie kolleegidega sai läbi räägitud. Kuna, nagu te vist olete tähele pannud, sotsiaaldemokraate enam valitsuses ei ole, on päris mitmeid kasulikke otsuseid Eesti ühiskonna jaoks saadud teha, sealhulgas [otsuse muuta] tööturgu paindlikumaks. Tõesti, me ei näinud mingit vajadust, miks, ma ei tea, keskeale liginev mees, näiteks mina, meesterahvas, ei võiks teha paindlikku tööd, kui talle elukorralduslikult on see mõistlikum. Me ei näinud mingit vajadust öelda, et ühed grupid saavad lubada paindlikkust ja teised ei saa. Saime selle kompromissi jätta eelmisesse valitsusse ja pakkuda kõigile võrdset võimalust teha tööd paindlikult, kui nad seda soovivad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Kogu see süsteem on paindlik muidugi eelkõige tööandjate jaoks, aga mitte töötajate jaoks, sest kõik riskid pannakse töötajate õlule. Muidugi on see väga mugav tööandjate jaoks. Kas te saate täna põhimõtteliselt tunnistada seda – mida te ka tunnistasite õiguskomisjonis, võib-olla rohkem ridade vahelt –, et selle eelnõu ettevalmistamisel te lähtusite puhtalt Reformierakonna ideoloogiast. Ehk siis eelkõige on see tehtud tööandjate vaatest, tööandjate huvidest [lähtuvalt], aga mitte töötajate vaatevinklist, mis puudutab just töötajate kaitset. Ja see on ka põhjus, miks ametiühingutega ei tehtud koostööd ega ka [otsitud] kooskõlastust.

Aitäh! Väga huvitav väljend: ridade vahelt tunnistama. Ma ei tea, mida see isegi tähendada võib. (Saalist vastatakse.) Aga ei, see ei ole kuidagi tehtud ühe osapoole huvides, vaid, nagu ma kirjeldasin, see on tehtud [lähtuvalt] sellest, et meil töölepingu seadus täna ei vasta reaalsele tööturuelule ja olukorrale. Ma ei hakka uuesti kordama. Reaalne olukord on, nagu me kõik oleme näinud – ma usun, teie olete ka –, et on olemas hooajatööd, on olemas valdkonnad, kus kogu aeg ei ole kõik detailselt ette teada, mõnikord on vaja rohkem töötajaid jaekaubanduses, mõnikord vähem. Me viime lihtsalt töölepingu seaduse vastavusse reaalse tööturu olukorraga. On arvestatud mõlema tööturu osapoole ettepanekuid. Nagu ma ütlesin, eelnõu on alati kompromiss, ei ole nii, et kõiki tööandjate ja ametiühingute ettepanekuid, mis nad tegid, [võetakse] arvesse. Mitte kumbki osapool ei ole seda saanud. See ongi kompromiss, et viia lihtsalt töölepingu seadus reaaleluga vastavusse. Ei ole seal kuidagi ühte või teist huvi [eelistatud]. Kui maailmavaateliselt rääkida, siis jah, ma nendin, et [eesmärk] on [luua] maailmavaateliselt liberaalsem, paindlikum tööturg. Ma ei tea, kas see on just Reformierakonna ideoloogia, aga ma arvan, et selline tervemõistuslik ideoloogia kindlasti.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te rääkisite väga ilusa jutu sellest, kuidas see on suurepärane võimalus ja kuidas kaitstakse töötajaid, antakse igasuguseid lisagarantiisid ja nii edasi. Aga minu küsimus on väga lihtne. Miks ametiühingute keskliit korraldas meeleavalduse, kuhu tulid inimesed, kes olid väga mures oma tuleviku pärast? Kas töötajate esindajad ei saa aru sellest õnnest, [millele te viitate], mis on neile sülle langenud, või milles asi on? Sest nemad rõhutavad, et tööseadusandlus peab sündima sotsiaalpartnerite kokkuleppel, mitte valitsuse ühepoolse ja kiirustades tehtud otsusena. Eelnõu menetlemine on tänaseks tekitanud tõsise usalduskriisi valitsuse ja ametiühingute vahel. Mis on teie kommentaar selle kohta?

Ma olen seda ka siin varasemalt kommenteerinud, et sotsiaalset dialoogi olen ma esimesest päevast, kui ma ministriks sain, alati pidanud. Ma olen kohtunud nii ametiühingutega kui ka tööandjatega eraldi, koos ühe laua taga, korduvalt. Aga nagu ma ütlesin, kõik ettepanekud, mida kas ametiühingud või näiteks tööandjad teevad, eelnõusse lõpuni ei jõua. See ongi poliitikas kompromisside koht. Ma nägin, kahjuks küll veebi vahendusel, et jah, tõesti, nad tegid eile selle meeleavalduse. Olite teiegi seal, oli ühe või kahe käe sõrmedel [üles loetavaid] ametiühingu palgalisi esindajaid. Jah, ma kahjuks ei jõudnud minna nendega rääkima. Aga varasemalt, seoses nende kriitikaga meedias, ma veel täiendavalt kohtusin nendega, kirjeldasin [olukorda]. Ühe ettepaneku kohta, mis nad tegid, tegin täiendavalt ettepaneku õiguskomisjonile seda arvestada, mis oli mõistlik. Ehk ühesõnaga, ma olen kuulanud ära mõlema osapoole, arutanud nendega, mõlema osapoole ettepanekuid on seal. Aga nagu ma olen öelnud, ma arvan, et ametiühingutega ongi meil tööturu ideoloogilisest vaatest väike erinevus. Ametiühingud ütlevad, et nad oleksid toetanud seda, kui need oleksid kollektiivlepingutega raamistatud. Ma olen viisakalt öelnud, et jah, nendes valdkondades, kus on kollektiivlepingud, on see arusaadav, aga väga paljudes valdkondades kollektiivlepingud lihtsalt täna ei tööta ja need ei ole tööandja valik enam, sest paindlikkus on palju teistsugusem.

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas see väide, mille on esitanud Eesti Ametiühingute Keskliit, ei pea paika? Väide on järgmine: eelnõu lubab tööandjal kehtestada osalise tööaja, mis võimaldab maksta töötajale vaid 25% kokkulepitud töötasust kuudel, mil töö maht on väike või eksisteerib mõni muu põhjus töö andmisest keeldumiseks. Piisab, kui te ütlete jah või ei – kas see väide on vale. Kas ametiühingud eksivad või vastab see tõele?

Helmen Kütt, palun!

Selles mõttes on see [väide] vale, et kui on töötasu kokku lepitud, siis [ei saa] lihtsalt [ühepoolselt] tingimusi muuta ja öelda, et makstakse ainult 25% kokkulepitud töötasust. See väide on vale. Sellepärast, nagu ma ütlen, töötunnid ja töötasu – võib parandada, kui ma ei saanud aru –, mis kokku lepitakse, peavad olema aktsepteeritud nii tööandja kui töötaja enda poolt. Ja see peab olema kirjalikult taasesitatavas vormis, ei saa ühepoolselt seda kuidagi muuta. Ehk siis kokkulepitud töötasust ei saa maksta järsku ainult 25%, vaid peab maksma töötasu, mis kahepoolselt kokku lepitakse. Selles küsimuses olev [väide] on kindlasti vale. [Kas] mul jäi nüüd mingi sõna puudu? Aga kokkulepitud töötasust ei saa maksta järsku 25%. Kokku lepitakse töötunnid ja töötasu, mida tuleb maksta. Kui tahetakse paindlikkust muuta, peab see olema mõlema osapoole poolt allkirjastatud, [kirjalikult] taasesitatavas vormis.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister, hea Erkki! Väga uljas esinemine keset ööd siin töövaldkonna eest vastutavalt ministrilt! Võib-olla sa oled nii noor, [et ei mäleta], aga ma mäletan, et ma kunagi vastutasin ka selle valdkonna eest sotsiaalministrina. Ja nii palju ma sellest ajast mäletan, et ka rahvusvahelises tööõiguses on erinevates konventsioonides selgelt rõhutatud, et tööandja on tugevamal positsioonil. Kui luuakse täiendavat paindlikkust töösuhetes, siis peab see olema väga hästi läbi mõeldud ja töövõtja peab olema kaitstud. Minu hinnangul see seadus töövõtjat piisavalt ei kaitse. Tööandja siiski kasutab ära oma tugevamat positsiooni. Kindlasti on osal inimestel alati võimalus töötada väiksema koormusega, seda ei keela ka praegune seadus. Aga muuta see seadusega minimaalseks kohustuseks ei ole õige. Kas te ikka olete kursis selle rahvusvahelise kogemusega, sellega, millest tööõigus räägib?

Lühike vastus on jah. Aga nagu eelnõust ka endine minister kindlasti väga detailselt luges, seal on erinevaid kaitsemehhanisme just madalapalgalistele, kelle puhul võib potentsiaalselt olla oht, et pahatahtlik tööandja kuritarvitab neid, vähendades nende palka. Seal on sellepärast see 1,2-kordne [töötasu] alammäära nõue sees. Aga samamoodi, [ütlen] uuesti: võib-olla me jäämegi erinevatele seisukohtadele, ent nagu ma olen igal pool öelnud, mina usaldan inimesi. Enamik inimesi ja ettevõtteid käitub seaduse alusel, on heatahtlikud. Kui on pahatahtlikud töötajad või tööandjad, siis on selleks teised asutused, on see Tööinspektsioon või hullematel juhtudel teised asutused, kes peavad vajadusel sekkuma. Aga ma arvan, et me kõik ju usume ja eeldame, et me seadusandlust teeme heas usus inimeste õiguskuulekusse. Me ei tee seadusi ju, vabandust, pättide ja kaabakate jaoks. Me teeme [seadusi] inimeste jaoks, kes on seaduskuulekad ja tahavad ühiskonnas normaalselt toimetada. Selles mõttes on olemas kaitsemehhanismid, aga seal on ka tõesti eeldus, et inimesed on seaduskuulekad. Ma toon jälle näite, jõuan jälle sinna tagasi. Kui on väga pahatahtlikud tööandjad, millele te natuke üritasite viidata, või kui tööandjad on kuidagi paremal jõupositsioonil, siis ka tänases olukorras tehakse käsunduslepinguid, millel ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid töötaja vaatest. Reaalne elu. Aga veel hullem on – ma loodan, et väga paljud töötajad seda ei harrasta, aga me teame siiski, et see on probleem – mustalt töötamine, mille [puhul] ei ole ühtegi garantiid isegi palga maksmiseks. Me tahame anda võimaluse tööandjatele ja töötajatele, kes on heatahtlikud, teha paindlikud töölepingud. Ja väga oluline fakt: [tööd] saab teha osalise koormusega, aga see peab olema, Jaak, nagu sa väga hästi tead, fikseeritud koormus. On see fikseeritud 0,25 [koormus], on see fikseeritud 0,5 [koormus], aga see ei ole paindlik. See on ikkagi fikseeritud osakaal.

Suur tänu! Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! See jutt kuidagi ei klapi. Ma saaks aru, kui te pakuksite alternatiivi sellele, mis praegu on, ehk siis käsunduslepingute sõlmimise võimalus kaoks ära. Aga ta ei kao, ta ei kao. Tegelikult ma ei saa päris hästi aru, mida te reguleerima tulete, kui tegelikult käsunduslepingute võimalus, millest te just praegu rääkisite – kui halb see on ja nii edasi –, säilib edasi. Mul on tegelikult ettepanek ministrile. Mis te arvate sellisest mõttest, et ka teiega sõlmitaks sarnane leping vastavalt paindlikule graafikule, vastavalt teie tööpanusele ja seoks selle ära kas inflatsioonimääraga või majandustõusu või -languse määraga. Ma tahaks näha, kui efektiivne või mitteefektiivne teie töö siis oleks. Mis te sellest arvate?

Huvitav küsimus! Ma ei tea, kas selles küsimuses oli iroonia sees. Te olete juba üpris kogenud saadik, te teate, et kõrgemate riigiteenistujate palgad on seotud inflatsiooniga ja sotsiaalmaksu laekumisega ehk mõnes mõttes majanduse kasvu ja ka langustrendiga. Mis puudutab töökoormust, siis te vist äkki tegite isegi mingi eelnõu, kui ma ei eksi? Võib-olla sellest on ka see küsimus. Aga tõsisema poole pealt, me ei plaani käsunduslepinguid ega tervikuna töövabadust või ettevõtlusvabadust kuidagi täiendavalt piirama hakata. Täna on ka ettevõtjad, tööandjad ise, heatahtlikud tööandjad öelnud – need, kes peavad pikki graafikuid ette tegema mitu kuud –, et neil on väga hea meel, kui nad saavad seda töölepingu alusel teha. Neil on õigustatud ootus, samamoodi nagu töötajatel. Nad saavad ette öelda, mis nädalatel, millal nad saavad [tööd] teha, on see projektipõhiselt – on siin neid näiteid toodud –, on nad üliõpilased, väikelaste vanemad, kes iganes, või lihtsalt inimesed, kes tahavad mitmes kohas projektipõhiselt töötada, aga siiski tunnevad, et ettevõtlus ei ole nende tugevam külg. Mis on Eesti tugevus? Meil on väga lihtne ettevõtteid teha, inimene võib hakata ise ettevõtjaks, ta võib teha tööd käsunduslepingu alusel, tal on võimalik paindlik tööleping teha. Aga näiteks minu puhul – ma ei taha küll väga palju endast rääkida –, mu enda peremudeli puhul on täna kõige sobivam kindlasti täiskoormusega töö. Aga ma ütlen, et inimesed on erinevad, peremudelid on erinevad. Me ei paku mitte midagi muud kui täiendavat võimalust sõlmida paindlikke lepinguid. Kui ei soovi, ei pea!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Te ütlesite oma kõnes, et eelnõu muudab neile, kes seda päriselt soovivad, töötamise kergemaks. Mida teie jutt tegelikult tähendab? Täiesti arusaamatu väide tegelikult, et eelnõu lubab maksta töötasu vaid alammääras alaealisele või töötajale, kes on tööandja juures alles lühikest aega töötanud, ja seda ka juhul, kui töötaja omab tegelikult vajalikku töökogemust ja kvalifikatsiooni. Miks te toetate töötajate ebavõrdset kohtlemist olukorras, kus tegemist on töötaja jaoks niigi ebakindla töötamisviisiga?

Aitäh, hea kolleeg! Ma igaks juhuks vaatan järele, kas ma ei eksi. Töötamine on kerge – ei leia sellist lauset enda kõnest. Võib-olla läks teil midagi natukene sassi. Jah, töötamine, olenevalt ametist, võib olla kas kerge või raske, seda ei oska öelda, see on igaühe, inimese enda subjektiivne hinnang. Ega teil vist väga [konkreetset] küsimust ei olnudki, oli lihtsalt üldise hinnangu andmine, et teile ei meeldi paindlik tööaeg, selle võimaldamine töölepingu seaduse alusel. Ma ei oskagi selle peale midagi öelda. Mulle meeldib. Mulle tundub, et see vahe jääbki. Ma usaldan inimesi, võib-olla teie siis mitte nii väga, ma ei oska öelda. Kaks täiskasvanud inimest, heatahtlikku inimest, lepivad omavahel kokku, millised on töötingimused, nad lepivad tavaliselt kokku palga, kui nad tööläbirääkimistel käivad – ma ei tea, kui palju teie käinud olete. Lepitakse kokku palk, töötingimused, tegevused, millisel alusel te tööd teete, millised on teie töökohustused. Samamoodi on nüüd võimalik leppida kokku – kui te soovite seda –, et te ei tee fikseeritud koormusega tööd, vaid teete paindlikult. Aga nagu ma ütlesin, suur-suur enamus kindlasti jätkab standardse täiskoormusega, 40 tundi nädalas, 160 tundi kuus, mis on nendele isikutele, peremudelile kõige sobivam.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Huvitav oli kuulda teie entusiastliku juttu, mis on selles suhtes kummaline, et millegipärast see pool, mis puudutab töötajaid, nagu ei lähe teile korda. Kuidas muidu saab olla niimoodi, et nii paljud ametiühingud protestivad selle vastu? Kas te saate mulle öelda – ma olen aru saanud, et te olete nende kõigiga suhelnud, või vähemalt te vist ütlesite niimoodi –, millises proportsioonis [töötajaid] esindavatest organisatsioonidest plaksutas sellele eelnõule kaasa ja millises proportsioonis oli neid, kes ütlesid, et see ei sobi? Ja siis veel küsin juurde, miks ikkagi selline asi tehakse ilma läbirääkimisteta, lihtsalt jõumeetodil, vastavalt sellele, mida tahab ettevõtja, aga mitte töötaja.

Jaa, aitäh! Ma jällegi pean kordama, et eks siin see erinevus ongi. Ma ei kavatse ei praegu ega ka tulevikus kunagi ettevõtjaid ja töötajaid vastandada. Väga veider suhtumine ausalt öeldes. Lõppkokkuvõttes on mõlemad üksteisele kasulikud ja peavad looma ühiskonnas kõrgemat lisandväärtust. Mis puudutab töötajate organisatsioone, kes on [eelnõu] poolt, siis näiteks PARE, kes esindab ka töötajaid, on öelnud, et selline paindlikkus on tänapäeval vajalik. Ametiühingud, kordan uuesti, näevad, et peaks tegema kollektiivlepinguid. Ma ei tea, kui palju te tööturu olukorrast teate, hea kolleeg. Ametiühingud – et ma nüüd ei eksiks, ametlikku numbrit on väga keeruline öelda, see on kõikuv – esindavad 4–7% töötajatest. Kui on küsimus, kes esindab üle 90% töötajaid – ega ei esindagi nii-öelda katuse mõttes, vaid Eestis ongi olnud tavaks, et meil on võimalikult paindlikud töösuhted, meil on suhteliselt avatud riik selles mõttes ja liberaalne tööturg. Ma arvan, et see on meid hästi teeninud. Ja kui on võimalik inimestele ja ettevõtjatele rohkem vabadusi juurde anda, siis seda me teeme.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma annan teile siira soovituse, et püüdke olla natukene empaatilisem ametiühingute ja nende töötajate suhtes. Selline suhteliselt üleolev, mõnitav, pisendav suhtumine kõlab siit, et "näed, siin piketil käis, tead, paar palgalist töötajat, nad ei esindagi eriti kedagi, nad vaatavad nagu minevikku". Ausalt öeldes see on suhteliselt ignorantne [suhtumine] tegelikult ministri poolt. Te peate esindama mõlemat valdkonda – nii ametiühinguid kui tööandjaid. Praegu see viimane viide et, [ametiühingud esindavad töötajatest] 4–7%, oli pisendav. Reformierakond esindab 1% [rahvast] ehk umbes 1% Eestimaa elanikest on teie liikmed, eks ole. Kas ma saan samamoodi siis üldistada, et 99% te ei esinda? Ehk et see viide, et piltlikult kogu Eesti töötajaskond ametiühingutesse ei kuulu, ei tähenda, et nad ei seisa Eesti töötajate eest, eks ole. Võtame mis tahes [valdkonna] – tervishoiuvaldkonna, haridusvaldkonna ja nii edasi. Esindusorganisatsioonidel ongi see mõte, et liikmelisus on vabatahtlik, aga nad esindavad laiemat ringi. Nii et mu küsimus teile on hästi lihtne: millest tuleb selline üleolev suhtumine ametiühingutesse, mis on teie praegustest vastustest ja varasematest vastustest korduvalt läbi kumanud?

Aitäh, tänan! Tõesti, kui sul tekkis tunne, et ma olen üleolev ametiühingute või töötajate suhtes, siis ma vabandan. Kui sa aga tähele panid, siis ma vastasin küsimusele, sest kolleeg Tiit Maran küsis esindusorganisatsioonide kohta, keda nad esindavad, kuidas nad hindavad eelnõu. Ma vastasin üksüheselt küsimusele. Ja teistpidi, vabandust, tõesti, ma nüüd ei tea, kuidas faktid saavad olla olemuselt üleolevad. Kolleeg Belobrovtsev küsis konkreetse piketi kohta ja ma vastasin. Ma tõesti – mitte et olla üleolev – reaalselt vaatasin seda ketast, et kes seal olid, mis need sõnumid olid. Siiski jälle ütlen, et see faktiliselt ei vasta tõele. Ma ei tea, kui me elame ühiskonnas, kus faktid – vabandust, Tanel! – on üleolevad, siis see on natukene veider. Tõesti, ma olen algusest peale, esimesest päevast peale, nagu ma ütlesin, kohtunud mõlema osapoolega, kohtun ka tulevikus, pean seda dialoogi. Aga see, et kõik ettepanekud, mis ametiühing teeb või tööandjad teevad, ei jõua eelnõu lõpptulemusse, ei [tähenda seda], et ollakse kuidagi lugupidamatu. See on osa poliitilisest kompromissist ja alati tuleb teha otsus. Prooviks jääda ausaks nagu selles mõttes ka. Ma ei ole kindlalt kellegi vastu lugupidamatu olnud, nende asjade kohta, mille kohta küsiti, ma vastasin. Ja ma olen vastanud faktipõhiliselt.

Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Erkki, ma tean, et sa alati oled viisakas ja ei olegi üleolev, aga sa lihtsalt tundud sellisena. Sa võib-olla praegu ei saa aru, kuidas [su jutt] kõlab, aga see ei kõla hästi tervele Eestile. See on see probleem. Mitte midagi paha pärast. Aga dialoogil põhinev juhtimine on tegelikult väga oluline. Dialoog, kompromiss ei tähenda seda, et ametiühingud teevad ettepanekuid, tööandjad teevad ettepanekuid ja minister otsustab, mis on kompromiss. Seni on dialoog tähendanud seda, et ametiühingud ja tööandjad lepivad kokku ja see kokkulepe on kompromiss. See on kokkulepe, mille on ametiühingud ja tööandjad teinud ja sellega tuleb minister saali. Ehk see, millest sa räägid, ei ole kompromiss. Aga kindlustunde puudumine on suur probleem, töötaja on nõrgemal positsioonil. Äkki sa seletad meile lahti nüüd need erinevad [punktid], mis töötaja kaitseks on juurde lisatud, kuna töötaja on nõrgemal positsioonil. Nimeta need kaks, kolm, neli või viis asja, mis siin seadus[eelnõus] on.

Aitäh! Igaks juhuks lähen veel kaks sammu tagasi. Paindliku töötamise võimaldamine läheb aastaid tagasi. Sellest on tehtud pilootprojektid jaekaubanduses, kust see teema ka tuli. Seda näidet ma ka siin arupärimistel tõin. Üle maailma katsetatakse ja praktiseeritakse seda reaalselt. Selles mõttes see ei ole kuidagi midagi enneolematut Eesti jaoks. Ettepanek – mul ei ole see peas, ma loodan, et ma ei eksi faktiliselt –, mille tol hetkel, kui mina ei olnud veel minister, tegi ministeerium, oli ikkagi seesama, et need tingimused tuleb muuta reaalselt pärast jaekaubanduse katseprojekti paindlikumaks, sest vastasel juhul inimesed ei hakka seda kasutama ja nii, nagu keegi kolleegidest küsis, tegelikult ei teki alternatiivi käsunduslepingule. Ma arvan, et see, millega me saame ju nõustuda, on see, et mida rohkem sotsiaalset kaitset töötajatel on, seda parem on. Ja käsunduslepingul pole üldse sotsiaalset kaitset. Tulenevalt teiste riikide kogemusest selle jaekaubanduse projekti [katsetamisel], mis on konkreetselt need tasakaalustavad kriteeriumid? Miinimum on vähemalt 10 tundi nädalas ehk veerand töökoormust, alla selle ei saa paindlikku töölepingut sõlmida. Kui tõesti on nii vähe tööd, siis [on tegu] kas tööampsudega või tööandjal ei olegi päriselt tööd pakkuda. Teiseks on see, et lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud. Ehk siis kui sa lepid kokku ja töötajana hindadki paindlikkust, siis tööandja ei saa sulle tuimalt lihtsalt täiendavaid töötunde juurde panna. Sa pead ise nendega nõustuma, need on vabatahtlikud. Ja samamoodi nende lisatundide puhul peab olema täiendavalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis [kokkulepe]. Ei ole võimalik niimoodi, et suvaliselt lihtsalt ütlen, et nüüd tee palun rohkem tunde. See on samamoodi töötaja kaitseks. Tõesti, nagu ma ka ütlesin, me ju saame aru, et haavatavamal positsioonil on pigem madalapalgalised, kelle kvalifikatsioon on [madalam]. Sellega tulebki tööd teha, et inimeste kvalifikatsiooni tõsta läbi töötukassa koolituste, õppe, hariduse ja kõige muu. Meil on madalama kvalifikatsiooniga inimesi, kelle töötasu on madalam. Ehk paindliku lepingu alusel peab töötasu olema vähemalt 1,2-kordne tunnitasu alammäär, et ei oleks võimalust survestada kuidagi palka allapoole [suruma], kui on tõesti pahatahtlikke tööandjaid. Need on need [muudatused], mis on töötaja kaitseks tehtud.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Saan teie eelnevast vastusest minu esimesele küsimusele aru, et ilma sotsiaaldemokraatideta on uus valitsus kaotanud igasuguse andmete- ja teadmispõhisuse ning otsuseid tehakse puhtalt selle alusel, mis ministrile meeldib või sobib. Antud eelnõu puhul on visatud sotsiaalne dialoog täielikult prügikasti. Ehk on ka minu järgmine küsimus võib-olla põhinev naiivsel ootusel, aga ma küsin siiski. Kas valitsus on hinnanud, milline mõju võib niinimetatud juhupalga eelnõul olla palgavaesuse süvenemisele, kui ebastabiilsed töövormid muutuvad siiski valdavaks ja paljud töötajad jäävad ilma nii püsivast sissetulekust kui ka sotsiaalsetest garantiidest?

Aitäh! Kuna see oli natuke, ma tunnen, ebaõiglane viide mu esimesele vastusele, siis ma pean täpsustama, just ka kolleeg Lauri [öelduga seoses]. See ei ole kuidagi ministri suva või tahe olnud, vaid sellele on eelnenud – ka enne mind on, ma ei tea, [sellega seotud] olnud päris mitmeid ministreid –, reaalsed jaekaubandusprojektid, paindliku töölepingu projekt või sihuke näidisproovimine. Need võrdlused on võetud kõrgelt arenenud riikide [praktikast]. Teistpidi, mul ei ole siin [numbreid] ees, aga ma võin öelda teile, kui palju on olnud kohtumisi nii ametiühingute kui ka tööandjatega. Eelnõu on käinud mitmel kooskõlastusringil, see ei ole olnud kuidagi nii, et ma tulin ja avastasin kuu ja päikese. Ei, see on juba aastaid olnud arutelul. Seda teemat on väga, väga pikalt arutatud ja see [eelnõu] on paljude poolt oodatud. Jah, ma nendin, et siin on ideoloogilisi erinevusi, näiteks seoses ametiühingutega, mida me siin ka enne mainisime. Aga see ei ole kuidagi nii, et see eelnõu tuli koos minuga. Ma ei saa seda au ühte- või teistpidi endale võtta. Seda on pikalt arutatud. Ja nagu ma ütlesin, kuna see on täiskasvanud inimeste vaheline kokkulepe, siis täiendavat mõju palgavaesusele see kindlasti ei tekita.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Kuulates seda arutelu, ma olen nõus, et kindlasti sa ministrina ei ole pahatahtlik või tahaksid kuidagi sõita töötajatest üle, aga siiski, kuulates neid kooskõlastusi, neid arutelusid, ma ei ole leidnud kuskilt ühtegi pidepunkti. Mingil määral on saadud ikkagi töötajatega arvestada. Kui sa vihjasid sellele, et meil Eestis kuulub ametiühingutesse ikkagi nii väike protsent töötajaid ja nendega arvestamine on selle võrra – või noh, ma arvan, et tegelikult sa ei mõelnud nii – nagu kuidagi küsitav või et seda ei peaks tegema, siis ma küsiks nii. Kas sul on majandus‑ ja tööstusministrina selles valdkonnas plaanis mingeid samme astuda, et me saaksime oma ametiühingud tugevamaks või kuidagi ka ministeeriumi poolt aidata kaasa, et see protsent, kes sinna kuuluksid, oleks kõrgem?

Aitäh! Jah, kuna kolleeg Tiit Maran – kui ma ei eksi – küsis esindusorganisatsioonide kohta, kellega ma olen rääkinud, keda keegi esindab, siis ma lihtsalt vastasin. Miks selline protsendivahemik? Sest väga täpset numbrit, kui [suur osa] Eesti töötajatest on ametiühingu liikmed, ongi keeruline öelda. Sellepärast ma ütlesin protsentide vahemiku, et mitte olla faktiliselt ebakorrektne. See ei olnud küsimus hinnangus, kas vähe või palju, vaid lihtsalt vastus küsimusele. Mis puudutab seda, kas me peaksime rohkem kollektiivlepingute sõlmimist toetama, siis sellest me oleme ka ametiühingutega rääkinud. Neid kollektiivlepinguid, mille üle täna läbirääkimisi peetakse, ei plaani keegi kuidagi muutma minna, aga tänases valitsuses sellist täiendavat uute valdkondade kollektiivlepingute tegemist me ette ei näe. Kui selle kohta oli küsimus. Nende [ameti]kohtade puhul, mis enne mainitud – arstid-õed, õpetajad, muud valdkonnad, kus süsteem toimib, on sisse töötatud ja see sobib nii töötajatele kui tööandjatele ja töötajate esindajatele –, see on arusaadav. Aga üldiselt, kui me kogu maailma vaatame, siis see trend, nagu ma olen öelnud ja mitte kuidagi halvas [mõttes], on ju [languses]. Miks kunagi omal ajal ametiühingud [aktiivsed olid]? Oli väga palju standardset tööd. Ehk siis oli oluline, et sul oli tõesti sadu tuhandeid inimesi, kes tegid väga standardset tööd. See tähendas, et oli hästi loogiline, et nende palgatingimused, töötingimused olid samasugused, ja oli ka mõistlik, et keegi neid kollektiivselt esindab ja kaitseb. Mis puudutab paindlikku töölepingut, siis täna oleme me olukorras, kus töövormid on hästi palju muutunud. Töökeskkond on muutunud hästi paindlikuks, kiiret [tegutsemist nõudvaks], mitmekülgseks ja sellisel juhul ei ole väga lihtne leida seda ühte standardset tööd mingites valdkondades, kus tegelikult on need nii-öelda valdkondade kaitsjad töötajate vaatest ehk ametiühingud. Eks see on ka [põhjus], miks see ka mujal maailmas pigem langustrendis on.

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ütlesite ilusti, et töölepingu seadus ei vasta reaalelule. Ma arvan, et väga paljud töötajad tunnevad, et ka nende palk ei vasta reaalelule, ei vasta sellele, mis on toimunud toidukorvi hinnaga või üürihindadega. Kahtlemata on meil maailmavaatelisi erisusi. Samas peab tunnistama, et [olenemata] maailmavaatest saab teha tarku otsuseid, saab teha lolle otsuseid. Kogu see jutt paindlikkusest võib tunduda nagu kuidagi atraktiivne. Aga rahanduskomisjonil oli IMF-iga kohtumine ja IMF ütles vastupidi, et kahtlemata, Eestis on vaja tööturul paindlikkust, et inimesed liiguksid kõrgema tootlikkusega sektoritesse. Aga andes juurde paindlikkust töölepingutes, nii et see võimaldab äririske rohkem töötajate kanda jätta, me hoiame neid kinni madala tootlikkusega sektorites, teeninduses, kus tõepoolest võib olla töö hooajaline ja töölepingutesse on paindlikkust vaja. Nii et luues paindlikkust töölepingusse, me võtame majandusest paindlikkust ära. IMF‑i soovitus oli pigem mitte hoida töötajaid madalama tootlikkusega tööandjate juures, vaid võimaldada ümberstruktureerimist. Kuidas see eelnõu aitab seda teha?

Riina Sikkut, palun!

Jaa, selles mõttes ma saan ainult nõustuda, et valitsus on – ja ka eelmine valitsus oli –, ma arvan, selles ühel meelel, et me peamegi haridusse panustama. Töölepingu vorm kindlasti ühte‑ või teistpidi kahjuks kellelegi oskusi juurde ei anna ega neid ei vähenda. Oskusi saab ikkagi omandada õppes, hariduses, täiendkoolitustel, kvalifikatsiooni tõstes, nagu ma ka enne mainisin. Ma arvan, siin me oleme tõenäoliselt ühte meelt, et mida kõrgem on Eesti inimeste kvalifikatsioon, haridustase, oskuste tase, seda kõrgemat palka nad ka tulevikus teenivad. Seda, et selle eelnõu tõttu jääb keegi teenindussektorisse kinni, on väga raske näha. Pigem on meil vaja tervikuna tegeleda sellega – ja töötukassa on selle väga süstemaatiliselt enda tööks võtnud –, et pakkuda just madalama oskuste tasemega inimestele täiendavat ümberõpet töötukassa kaudu. Riina, sa tead ise ka, et seal on väga palju täiendkoolitusi. Kui, ütleme, kehvema haridustasemega või aegunud haridusega töötaja tahab täiendkoolitusele minna, siis töötukassa maksab talle õppimise eest toetust. [Tuleb] motiveerida kõiki inimesi minema ja ennast täiendkoolitama ja harima. Ma olen väga nõus, et mida kõrgemate oskustega on meie inimesed, seda paremat palka nad saavad, seda kõrgem on meie majanduse lisandväärtus, seda targemaid tooteid-teenuseid me saame luua ja väljapoole eksportida. See on praktiliselt iga minu avaliku esinemise algus ja lõpp. Selles mõttes, kui me tahame majandusele lisandväärtust, siis targad inimesed seda on. Aga et töölepingu seaduse paindlikumaks muutmine vähendab inimeste oskusi või vastupidiselt tõstab – seda ei juhtu kindlalt, sa tead ise ka. Seal on teised hoovad, millega tuleb tegeleda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Tõenäoliselt ma ei suutnud esimest küsimust korrektselt esitada ja selle eest vabandan. See vastus oli ka vastav. Ma lihtsalt küsin selle küsimuse uuesti ja püüan põhjendada. (Erkki Keldo: "Okei!") Majandus- ja tööstusminister – ma arvan, et see nimetus ütleb, et tegemist on võib-olla kõige olulisema ministriga, sellepärast et majandus- ja tööstusminister vastutab meie heaolu eest. (Erkki Keldo: "Aitäh!") Nüüd jõuame palga juurde. Jah, tõesti, meil on palgad seotud inflatsiooniga ja majanduskasvuga, aga minu mõte oli selles, et vastupidise valemi [korral oleks nii, et] kui inflatsioon on liiga kõrge, siis teie palk langeks. Euroopas keskmiselt tahetakse [hoida] inflatsiooni 2% juures ja kui see ületab seda, siis vastavalt sellele teie palk langeb. Kuidas teie sellesse suhtute? Teie efektiivsus võib-olla muutuks paremaks, kui te teaksite, et kui inflatsioon on liiga kõrge, siis palk langeb. Võib-olla võtate majandusega midagi ette, et inflatsioon ei oleks meil nii kõrge?

Aitäh! Kindlasti ei ole täna see hetk, kus hakata majandusteoreetilistest aluspõhimõtetest rääkima. Aga ma siiski tuletan ühte asja meelde. Kui me räägime majanduskasvust tervikuna, jõukuse kasvust, siis teatud määral inflatsioon ongi vajalik. Me oleme keerulises olukorras tõesti. Meil on olnud väga kõrge inflatsioon tulenevalt täiemahulisest Ukraina sõjast, mille tõttu väga mitmed meie sisendhinnad – energiakandjad, kütus, elekter – läksid väga kiiresti kõrgeks. Küll aga nüüd natukene irooniline teie küsimuse suhtes on see, et kui vaadata Eesti Panga statistikat, siis viimase aja inflatsioon on väga suuresti mõjutatud ka palgakasvu ootusest. Koos palgakasvuga tekibki inflatsioon. Aga ma ütlen, et ma ei hakka päris majandusteooriasse minema. Tegelikult teate seda, Lauri, ise ka. Kui me tahame ühiskonnas normaalset arengut, siis mõistlikus mahus, nagu ma ütlesin, inflatsioon, mis tuleneb kas töötajate palgakasvu vajadusest, teenuste hindade kallinemisest ja nii edasi, on tegelikult täitsa mõistlik. Ma ei tea, mis on ebamõistlik teie jaoks, kuhu see piir tuua. Aga teil on võimalus seadusandjana selline ettepanek Riigikogule teha.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Nagu te ise ka teate, väga paljud töötajad on mures. See ilus sõna "paindlikkus" kõlab väga hästi, aga väga paljud ei saa veel tegelikult aru, mis selle taga on. Aga ma lihtsalt inimlikult palun teil veidike analüüsida. Kui seadust koostatakse, siis on ikkagi ka riskianalüüsid, [tuuakse välja] omad plussid, omad miinused. Milliseid ohte te ise näete, et selle seadusega võivad realiseeruda, eriti just halbadel aegadel ja nõrgemal positsioonil oleva töötaja kahjuks, ja kuidas te neid ohte minimeerite? Kas te mingeid probleeme ka näete või ikka ei näe üldse?

Aitäh! Ma kolleeg Laurile juba neid kaitsemehhanisme, mis töötaja vaatest on pandud, just mainisin. Seda me ka arupärimise raames rääkisime, et kui tekib olukord – loodame, et seda ei juhtu –, et ettevõttel ei lähe hästi, tulusid [ei laeku piisavalt], siis ka täna, olenemata paindlikust töölepingust, kui ettevõte ei suuda palka maksta, siis ei ole kahjuks midagi muud teha, kui hakata inimesi koondama. Nagu ma ütlesin, ma loodan, et seda ei juhtu. Aga selles mõttes [ei saa öelda], et paindlik tööleping paneks kuidagi täiendavaid riske inimestele peale. Ega lõppkokkuvõttes, kui ärimudel ei toimi, tulusid ei tule, siis ettevõte ei saa edasi [tegutseda]. Väga kahju on [ettevõttest] sellises olukorras. Küll aga ütlen – siin on küsitud täiendavate riskide kohta –, et on ka teine risk, mille kohta kolleegid ka õigesti küsisid. Ühtepidi peab töölepingu seaduse muudatus olema piisavalt paindlik, et see reaalselt motiveeriks töötajaid ja tööandjaid käsunduslepingust liikuma päris töölepingusse. See on see, mida, ma arvan, me ju kõik tahaksime. Aga näiteks see jaekaubanduse projekt näitaski, et kuna tingimused olid nii piiravad, siis tegelikult ei olnud ei töötaja ega tööandja huvi seda teha ehk siis me tegelikku alternatiivi ei paku. See on ka risk ühtepidi. Mis puudutab töötajate ja tööandjate suhet tervikuna, siis kõige lihtsam on võtta viimaste aastate [numbrid], mida ma ka rõhutasin siin. Mulle ühel arupärimisel heideti ette, et issand jumal, vaadake, Eesti tootlikkus on vähenenud viimase aasta-kahe jooksul. Kui me vaatame [statistikasse] sisse – Eesti Pank vaatas sinna väga tänuväärselt sisse –, mida tootlikkuse vähenemine päriselt tähendas, siis see tähendas seda, et jah, meil on ettevõtetel käibed ja kasumid langenud, aga ettevõtjad on hoidnud nui neljaks, hambad ristis, oma töötajatest kinni. Miks? Ma usun, et te olete ise ka kohtunud tööandjatega, nad ütlevad, et häid töötajaid on nii keeruline leida. Nad pigem on nõus täna oma ettevõtte kasumi, käibe arvelt töötajatele palka maksma, nad tahavad häid töötajaid igal juhul hoida. Sest see hetk, kui – ja see on hakanud juhtuma – eksport on hakanud taastuma, välisturgudel nõudlus [kasvama], tahavad nad olla – ja need on ettevõtjate enda sõnad –, stardipakkudel esimesed, kes koos heade töötajatega väärtust loovad. Sellepärast ma ütlengi, et see on natukene maailmavaateline küsimus, aga viimaste aastate faktid näitavad, et häid töötajaid on raske saada. Pigem me peame tegelema, nagu kolleeg Riina Sikkut just ütles, ka nende inimestega, kelle kvalifikatsioon ja oskused on madalamad, kui me tahaks. Me tahaksime, et nende kvalifikatsioon oleks kõrgem, et nad saaks kõrgemat lisandväärtust luua, et nad saaks kõrgemat palka Võrus, Valgas, Põlvas, Tallinnas, kus iganes. Aga see on lihtsalt täiendav paindlikkus – kui seda soovitakse. Ja neid kaitse[mehhanisme] ma ei hakka kordama: 1,2- kordne [töötasu] alammäär, täiendavad tunnid peavad olema kirjalikult fikseeritud, need on vabatahtlikud mõlemale poolele. Ei saa lihtsalt öelda, nagu öeldud, et tööandja paneb kõik riskid töötaja peale. Ei! Kui [töötaja] hindab vabadust, siis on tal täielik õigus seda kasutada ja ei saa olla nii, et see on kuidagi ühepoolne. See on mõlemapoolne.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Anna andeks, Erkki, aga siit kumab ikka selline teatud suhtumine läbi. Ma loen ERR-i uudist 6. maist, kus ametiühingud veidi ka juba siis kurtsid ministri suhtumise ja ka peaministri suhtumise üle. Nad on toonud näite, kus nende ettepanekuid töölepingu seaduse muutmise eelnõu kohta eirati. Peaminister loobus kolmepoolsetest kohtumistest valitsuse, tööandjate ja ametiühingute vahel, mis olid eelmistele peaministritele kombeks. ROTALI‑i esimees Kalle Liivamägi ütleb, et majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo on asunud kollektiivlepingute sõlmimist pidurdama, kuigi sellist volitust tegelikult sellel ministril ei ole. Aga ministri kehahoiak ometi [suunab] kedagi. Sellepärast et on toodud näiteid paljudest avaliku sektori tööandjatest, kes on hakanud kollektiivlepinguid üles ütlema või ei pikenda neid, näiteks Aktsiaselts Hoolekandeteenused, ilmateenistujad Keskkonnaagentuuris. Ka päästeala töötajate ametiühingu ja Päästeameti vahel enam kollektiivlepingut ei sõlmitud. Teie suhtumine siiski suunab juba avalikus sektoris tööandjat.

Aitäh, hea Jaak! Peaministri eest ma ei saa lõpuni rääkida, aga ma võin eeldada, et võib-olla peaminister usaldab [ministrit], ta teab, et majandus‑ ja tööstusminister teeb head tööd, nagu ma ütlesin, reaalselt suhtleb mõlema osapoolega, kaasab neid. Mis puudutab kohtumisi või mittekohtumisi, siis ma ei taha kuidagi musta pesu pesta, aga te selle [teema] nüüd tõstatasite. Lugesin ka mina esialgu meediast ametiühingute [väiteid], justkui mina ei sooviks nendega kohtuda. Pärast seda ma palusin küsida, kas on veel täiendav [kohtumissoov] – ma olin kohtunud nendega juba varem. Ja siis ma ütlesin, et palun kindlasti leidke see aeg, tundub, et meil on kuskil omavahel [suheldes] kas mõtted või arusaamad üksteisega sassi läinud. Ma ei tea täpselt, millal see artikkel [ilmus]. Aga kui tuli see esimene [etteheide] läbi meedia mulle, et millegipärast ei taheta kohtuda, siis ma ka kohe kohtusin ja mainisin viisakalt sellel kohtumisel, et väga veider, miks me läbi meedia [suhtleme]. Ma olen alati öelnud, et ma olen avatud, kohtume, arutame, vaatame, mida on võimalik koos teha, mis on valikukohad. Tahan lihtsalt faktiliselt [täpne olla], sest see tundus minu jaoks veider. Aga võib-olla see oligi osa kampaaniast, et lihtsalt töölepingu seaduse paindlikkus ei meeldi. Mis puudutab kehahoiakut, siis ma proovin hoida keha sirgelt. Selles mõttes, et sellelsamal kohtumisel küsiti, nii nagu ka täna, kas te näete, et selle valitsusega hakatakse täiendavalt uutes valdkondades kollektiivlepinguid sõlmima. Ma vastasin, et selle valitsusega me ei näe, et me täiendavalt [neid sõlmime]. Aga et [osal] inimestel oli tunnetus, et me hakkame kuskilt neid ära võtma, siis seda ma ka igaks juhuks täpsustasin. Ma ütlesin, et nendes kohtades, kus [kollektiivlepingud] toimivad, ei ole minul mandaati, nagu te õigesti ütlesite, ja see jääb nende valdkondade enda otsustada. Aga eks me peame kõik arvestama, et läbi meedia ikka mingid sõnumid võimenduvad, mingid ei võimendu.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Erkki Keldo! Minu eelmisele küsimusele jätsite te tuimalt vastamata. Minu arust varasemalt olete te kuidagi selgema jutuga olnud, aga praegu tundub, et te olete kuidagi väsinud olemisega ja ei saa ise ka täpselt aru, mida te räägite. Just ennist ütlesite, et lisatunde ei saa tööandja töövõtjale peale sundida ja lisatöö on töötajale vabatahtlik. Kas vabatahtlik ehk tasustamata, ma küsin. Aga valitsuse plaani kohaselt kaotatakse osalise töökoormusega ja paindliku tööajaga töötajatel ületunnitöö tegemine ning selle eest kõrgema töötasu saamine. See tähendab, et tööjõud muutub tööandjale odavamaks, aga senises mõistes ületunde tegev töötaja kaotab palgas. Palun öelge, miks algatas valitsus osakoormusega töötavate inimeste sissetulekuid selgelt vähendava eelnõu. Kas väiksem palk tähendabki teie meelest suuremat paindlikkust? Ja ma küsin teie eelmise vastuse lõpus kõlanud lause täienduseks, miks ametiühingutele see seadusemuudatus ei meeldi.

Jaa, ma ei ütle seda üldse mitte kuidagi etteheitvalt, aga üldiselt debatt on nii palju parem, kui me päriselt kuulame üksteist ja ei loe ettevalmistatud küsimust maha. (Saalist öeldakse midagi.) Ma proovin nüüd meenutada eelmises küsimuses esitatud [väidet], et kerge on töötada. Ma igaks juhuks kontrollisin üle, ma ei ole öelnud sellist asja. Aga ma proovin nüüd kõigile küsimustele vastata, jumala eest. See, et lisatunnid on nii töötajale kui tööandjale vabatahtlikud, tähendab seda, et kui sa soovid neid võtta, siis sa võtad, mitte seda, kas need on tasustatud või mitte. Igaks juhuks [kordan üle], ma ei tea, kas see tõesti jäi arusaamatuks. Ühesõnaga, mõte on selles, et lisatunde saab teha, kui sa ise soovid seda, ja see soov peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis mõlemalt poolt. See tähendab vabatahtlikkust. Ei saa panna täiendavat riski ainult töötaja õlule, nagu siin mainiti. Kui töötaja ütleb, et mina hindasingi seda paindlikkust, ma tahan seda viiteteist tundi, mis me varasemalt kokku leppisime, siis tööandja ei saa oma suva järgi täiendavalt viit tundi, kümmet tundi, viiteteist tundi juurde panna või ära võtta, vaid see peab olema mõlema poole kokkuleppel. Seda tähendab vabatahtlikkus. Mis te veel küsisite? Vabandust, ei tule meelde. Ma mõtlen, et see oli pigem etteloetud tekst, sellepärast ma ütlengi, et väga raske oli küsimusest aru saada. Aga kui tuleb meelde, siis ma proovin veel vastata. Vabandust, mul ei tule meelde, kas oli veel täpsustavaid küsimusi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Üha enam suurema vabadusega riigid ja demokraatlikumad riigid väga selgelt väärtustavad just töötajate õigusi. Ja mida tugevamad on nendes riikides ametiühingud, mida rohkem on ametiühingutel õigusi, seda tugevam on ka majandus, seda tugevam on üldine kuvand, mis peegeldub nendest riikidest vastu. Võtame kas või Põhjamaad, kelle eeskuju suunas me oleme tegelikult ju päris pikalt liikunud. Kui me nüüd vaatame seda eelnõu ja tagasisidet, tulles taas ametiühingute juurde, siis me nagu liiguks ju vähemate vabaduste suunas, vähemate õiguste suunas ja mõnes mõttes selles suunas, kuhu me tegelikult ei tahaks ju riigina liikuda, kui vaadata maailma praktikat. Minu küsimus on, kas ma olen õigesti aru saanud, et see ongi nii. Ja kui see ei ole nii, siis miks on jäänud mulje, et me tegelikult liigume vales suunas just nende õiguste ja vabaduste osas?

Aitäh! Ma ei oska öelda, kuidas kellelegi mulje on jäänud, aga puhtfaktiliselt me anname vabadusi ja võimalusi juurde. Sellepärast, ma ütlen, et täna on töölepingu seadus, mis lubab ainult – ma rõhutan – fikseeritud koormusega tööd, kas siis täiskoormusega, osakoormusega, nagu ma enne ütlesin, 0,25, 0,5, 0,4, 0,75 koormusega, mis iganes. Me tegelikult puhtfaktiliselt anname vabadusi ja võimalusi juurde. Kas need vabadused ja valikuvõimalused meeldivad, on nüüd teine küsimus, aga puhtalt faktiliselt me anname neid eelnõuga just juurde. Kui, Madis, su küsimus oli vabaduste andmisest ühiskonnas, siis puhtfaktiliselt me anname neid juurde. Kas need meeldivad – noh, see on see, mille üle me siin vist diskuteerime. Ja ma tõesti nüüd vabandan, aga mulle tuli meelde eelmine küsimus, miks ametiühingutele see seadus ei meeldi. Ma mitu korda vastasin, ent täpsustan igaks juhuks uuesti: nemad näevad, et paindlikkust võiks lubada ainult kollektiivlepingu raames. See oli see erinevus. Et ma nüüd ei eksiks. Ja veel oli [märkus], miks ma kell 3.15 hommikul natuke väsinud välja näen – vabandust, ma proovin ärksam olla. See oli vist kolleeg Izmailova teine küsimus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma ei tea, kas asi on hilises tunnis (Erkki Keldo: "Varajases juba!") või minu küsimuse sõnastuses, aga ma ei rääkinud absoluutselt mitte midagi oskustest ega õppest. Kas te saate aru sellest, et paindlikkuse andmine üksikute töölepingute sõlmimisel võib olla täiesti erinev sellest paindlikkusest, mis on vajalik majanduses ja mida IMF esile tõi? Meie mure on see, et töötajad ei liigu tootlikumatesse sektoritesse. Meie tootlikkus jääb Euroopa Liidu keskmisest maha ja üks põhjus ongi see, et töötajad püsivad nendes sektorites tähtajatu töölepinguga, kus on tootlikkus madal. Me loome juurde tähtajatu töölepingu. Kui ettevõttel läheb kehvasti, on tal võimalik [maksta 25% töötasust], kui on 10 tunni peale nädalas kokku lepitud tööaeg. Inimesed püsivad väga madala palga ja madala koormusega sektorites, kus majandusel ei lähe hästi, kus tootlikkus ei ole kõrge ja kus, nagu te ise olete kirjeldanud, eelkõige on neid paindlikke töölepinguid vaja. See on täpselt risti vastupidi IMF-i soovitustele, mida on meil majanduses vaja teha …

Nüüd on teie aeg!

… et tõsta tootlikkus Euroopa Liidu keskmist ületavale tasemele.

Aitäh!

Aitäh! Võib-olla tõesti [mõjub] varajane hommikutund või hiline tund, ma ei oska öelda. Teie eelmine küsimus [puudutas] töötajate oskusi, kvalifikatsiooni, te pikalt kirjeldasite neid. Aga uuesti, nagu ma juba kirjeldasin, ma proovin olla võimalikult täpne. Kui inimesel on vajalik kvalifikatsioon ja oskused, siis ma nendin, me igatpidi peame toetama seda, et inimene püüaks või vähemalt sooviks saada oma kvalifikatsioonile ja oskustele vastava töökoha, mis on kõrgemini tasustatud ja parem majanduskasvule, tooks meile lisandväärtust. Aga selleks, et seda tekitada, on vaja inimesel kõigepealt need oskused omandada. Me ju sellest räägimegi, et meil on mure teatud sektorites, kus ongi vaja oma oskusi täiendavalt suurendada. Küll aga, nagu on öeldud, kõigist Eesti ühiskonna inimestest ei saa IT-insenere, midagi teha ei ole. Ja samamoodi on meil vaja ka majutussektoris ja jaekaubanduses töötajaid. Jah, automatiseerimine on vähendanud töökoormust põllumajanduses, on vähendanud jaekaubanduses, aga meil on kõikidesse sektoritesse vaja töötavaid inimesi. Selles mõttes ma nagu lõpuni ei vastandaks, ütleme, üht sektorit teisele, mis on kõrgema lisandväärtusega, mis mitte. Küll aga, et inimesel oleks võimalik üldse sinna kõrgema lisandväärtusega sektorisse tööle minna, vajab ta selleks oskusi. Selles me ju vist oleme ühel nõul. Ma ütlesin ka, et töölepingu paindlikkus või mittepaindlikkus inimestele oskusi juurde ei anna ega ära ei võta. Inimeste oskuste tekitamine peab tulema haridussüsteemist, peab tulema sellest, et meil on, ma ei tea, matemaatika-, reaalainete õpetajaid piisavalt palju, et noored tahaks rohkem reaalaineid õppida. Selle asemel et minna õppima ärijuhtimist või riigiteadusi nii nagu ma ise, võiksid nad minna õppima inseneeriat, mehhatroonikat, elektroonikat. Tööstuses ju seda kõrgemat lisandväärtust luuakse. Aga see seos paindlike töölepingutega jääb minu jaoks kaugeks.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Väga kurb on kuulda, et te kuidagi alavääristate või naeruvääristate neid, kes on teinud ühispöördumise just nimelt selle seaduseelnõu vastu ja kes ei ole teiega sama meelt, näiteks Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Arstide Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing, Eesti Teatriliit, Eesti Õdede Liit, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon. Arstide liit, kuhu kuulub üle 3500 arsti, on välja toonud mure. Nad kirjutavad siin, et arstide liit ei ole nõus selle muudatusega, et töölepingu seaduse § 52 täiendatakse lõikega 4, mis [sätestab], et [järjestikune puhkeaeg hõlmab igapäevast ja iganädalast puhkeaega]. Nad toovad välja ka selle, et Eesti tervishoius on suur ja krooniline töötajate puudus, mistõttu suur osa arste ja teisi tervishoiu valdkonna töötajaid töötab ülekoormusega. Te ei ole seda märkust arvestanud. Nad toovad välja ka selle, et Eesti Arstide Liitu ei ole tegelikult kaasatud selle eelnõu arutlusse. Ei ole mõtet alavääristada neid, kes julgevad oma arvamust avaldada.

Aitäh! Ühesõnaga, ma ütlen uuesti, et ma küll ei suuda ette kujutada, kuidas ma küsimustele – mida teie kolleegid ise on küsinud konkreetselt – vastates olen kuidagi alavääristanud kedagi või mitte tunnistanud midagi. Väga [raske] on sellest aru saada selles mõttes, et kui mult küsitakse midagi, siis ma faktiliselt vastan. Küsiti ametiühingute seisukohti, ma olen ka faktiliselt vastanud, et jah, nad ei toeta seda [eelnõu] sellepärast, et nemad näeksid, et paindlikud töölepingud tuleks teha kollektiivlepingute raames. Nüüd tuleb see teine punkt. (Helmen Kütt räägib saalist.) Ah? (Helme Kütt jätkab saalist.) Ma nüüd ei tea täpselt, kes siin lugupidamatu on, ausalt öeldes, kui te ise äkki korraks peeglisse vaatate. Aga selles mõttes …

Head kolleegid, las härra minister lõpetab oma vastuse.

… mida kolleeg Helmen küsis, on selle seaduseelnõuga [pakutava] muudatuse teine pool, mis puudutab seda, kuidas on puhkeaeg reguleeritud. Selles mõttes ma mainin, et me lihtsalt ei ole seda arutanud. See on üldse teine punkt. Muudatus tuli sellest, et Euroopa Kohtus tehti [otsus iganädalase ja igapäevase puhkeaja kohta]. Meil lihtsalt varasemalt ei olnud seaduses täpselt ära sätestatud lühike ja pikk puhkeaeg, see oli summeeritult kokku. Me lihtsalt taastame olukorra, mis on olnud väga pikaaegse praktikaga. Peab olema õigusselgus. Tavapärase tööaja korral – kes esmaspäevast reedeni töötab – peab töötajale tagama vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega, ja summeeritud tööaja korral, näiteks graafikutöö on kõige lihtsam näide, peab olema tagatud vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega nädalas. Vahepeal oli tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest õigussegadust, kuna riigid olid oma seadusandlusesse seda erinevat pidi sisse kirjutanud. Me kirjutame lahti väga pikaaegse praktika, kuidas töö- ja puhkeaeg on reguleeritud olnud Eestis. Me ei lühenda seal midagi, me läheme väga pikaaegse praktika juurde tagasi. [Ütlen seda, et] olla lihtsalt faktiliselt korrektne.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tõesti siiralt soovin nendest plussidest-miinustest aru saada, sellepärast et ikkagi tuleb oma valijatele selgitada mõlemat poolt.

Muidugi!

Palun selgitage, [jätkates sealt], kus me eelmine kord pooleli jäime. Kui tulevad näiteks keerulised ajad, kuidas heade töötajate hoidmine tänu sellele töölepingu seadusele kergemaks muutub? Te saate ju aru, et täistööd ei ole anda, aga inimestel on kohustused peal. Kas täna ei ole lubatud osalise ajaga töötamine? Näiteks kas veerand kohaga ei ole võimalik töölepingut täna sõlmida? Minu arust on. Mis see erinevus on? Palun selgitage.

Aitäh! Jah, on võimalik [töötada] kas täis‑ või osakoormusega, nagu te ütlesite, aga see tähendabki, et koormus peab olema fikseeritud. Toon kõige lihtsama näite, et kui on 0,25 koormus, siis võib alati teha 10 tundi nädalas, ei vähem, ei rohkem. (Hääl saalist.) No selles mõttes summeeritud, et sul on kindel fikseeritud tundide arv, mida sa tohid teha. See ongi nüüd see põhimõtteline vahe. Tulenevalt inimeste elukorraldusest, hooajatöödest ja kõigest muust ei ole elu tihti selline, et sul on kogu aeg teada fikseeritud tundide arv. Tulenevalt hooajast, ma ei tea, on kaupa rohkem vaja välja panna, sul on mingid hooajamüügid, mis iganes. Paindlikkus tähendabki seda, et sa ei ole [oma töötunde] fikseerinud, vaid sa saad kokku leppida, kui mõlemad osapooled seda tahavad. Ma ütlen uuesti, et kui on majanduslikult keerulised ajad – kui on sõlmitud mis iganes kokkulepe, on see täiskohaga töö [või osalise koormusega] – ja ettevõtjal ei ole [raha], et inimestele palka maksta, siis ta peab otsustama, kas need ametikohad koondada, ta peab vaatama, kas ettevõte on üldse jätkusuutlik. Selles mõttes seal ei muutu midagi. Kui ettevõte või ärimudel ei toimi, raha ei ole, siis ei ole võimalik töötajatele maksta. Ma saan aru, et järgmine küsimus oli, kas ettevõtjal on võimalik survestada. Et näed, mul täna ei lähe ettevõttel hästi. Kui sa võtad nüüd 10-tunnise, 20-tunnise koormuse, siis me jääme ettevõttena ellu ja tulevikus me saame äkki ettevõttena kasvada. See võimalus on olemas, kui tööandja ja töötaja ise on nõus, ütleb, ahah, ta saab aru, on keerulised ajad, ta on nõus koos seda riski jagama. Kui ei ole [nõus], siis ei ole töötajal mingit kohustust täiendavat lepingut allkirjastada. Kui keegi hakkab survestama, kasutama ebaausaid võtteid, siis kindlasti tasub juba eos pöörduda Tööinspektsiooni poole. Jõupositsioonilt survestamist ja ebaausaid võtteid ei luba täna ja ei luba ka tulevikus meie töö[lepingu] seadus, selles mõttes on see selgelt reguleeritud.

Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu arvates pole olnud umbes 10 aastat seda olukorda, et nii paljud ametiühingud oleksid ühe seaduse vastu ja vaidlustaks seda. Te olete saavutanud olukorra, kus te tegelikult ei saa rääkida retoorika tasemel, et te olete siia toonud kompromissi ja dialoogi pidanud. Dialoog lõppkokkuvõttes ei ole see, kui minister otsuse teeb. Ma ütlen uuesti, partneritevaheline dialoog ja kompromiss tähendavad seda, et ametiühingud ja tööandjad on kokku leppinud milleski ja mõlemad on nõus selle kokkuleppega ja siis te toote selle siia. Nii et selle retoorika te peate ära unustama, see on täiesti vale jutt, te olete sellest valesti aru saanud. Nüüd nendest kaitsemeetmetest, millest te rääkisite. 1000 eurot palka saav inimene ei saa seda 1,2-kordset, see ei anna talle mitte midagi, sest tema palk on niigi juba sellest 1,2-kordsest suurem. Ja 10 tundi ei ole ju kaitse, vaid 10 tundi ongi probleem, millele me osutame. Jätkuvalt minu mure ja minu küsimus teile on see, et mis siis turvatunde inimesele loob. Turvatunde puudumine ja kaitsemehhanismid on kogu sellest asjast puudu. Te nimetate asju kaitsemehhanismiks, mis tegelikult on probleem, probleemi kese ametiühingutele ja töötajatele.

Jah, ma ütlen uuesti, et seda potentsiaalset, võimalikku kompromissi – kuna tööturu osapooled on erineval arvamusel, nagu te väga õigesti nentisite – prooviti saavutada juba pikalt enne minu aega. Nagu ma ütlesin, esimest pilootprojekti jaekaubanduses hakati tegema aastaid tagasi. Kuna see pilootprojekt oli selgelt liiga jäik, seda ütlesid mõlemad osapooled, öeldi, et seal on vaja reaalselt … Ma tulen jälle tagasi selle ühe mõtte juurde, mida te ka tegelikult, ma eeldan, toetate, ma olen aru saanud, et paindlik tööleping peab saama adekvaatseks alternatiiviks käsunduslepingule. Sellepärast et käsundusleping, tuletame meelde, [tähendab] nendele töötajatele, kelle eest te seisate ja kelle eest ka mina seisan – kuigi te proovite väita vastupidist –, olukorda, kus ei ole miinimumtöötasu nõuet, ei ole [kindlat] töö- ja puhkeaega, ei ole muid sotsiaalseid garantiisid. Millest me räägime? Me tahame tekitada olukorra, kus viisakad tööandjad ja head töötajad lepiksid kokku omavahel õigusselguses niimoodi, et mõlema õigused ja garantiid oleksid reaalselt [tagatud]. See on see palve. Kui on tegu pahatahtlikkusega, siis on tõesti muud olukorrad, aga me ju ei tee seadusandlust ja üldse seaduseid pahatahtlikkusest [lähtudes]. Me teeme neid ikkagi usus, et inimesed on õiguskuulekad, tahavad ühiskonda panustada. Selles mõttes me tahame – sellest on ühiskonnas pikalt räägitud –, et inimesed teaksid oma tööalaseid õigusi paremini, oskaksid küsida [abi], vajadusel pöörduda Tööinspektsiooni poole, kui on tõesti pahatahtlikkust. Me tekitame olukorra, kus me anname täiendavat paindlikkust juurde. Kui inimene ei soovi, siis ei pea ta seda [võimalust kasutama]. Ma usun, et kui Riigikogu otsustab selle seaduse vastu võtta, siis suur-suur enamus jääb täiesti tavalise töövormi juurde, milleks on täiskohaga töö, mis on [konkreetsele] isikule ja peremudelile, aga ka tööandjale kõige sobilikum. Sest tööandja vajab töötajat, kes [teeb] 160 tundi kuus [tööd] ja loob lisandväärtust, ning töötaja omakorda vajab kindlat teadmist, et tal on 160 tundi kuus fikseeritud [tööaega]. See on see [põhimõte]. Me lihtsalt anname täiendava võimaluse, kui kaks täiskasvanud inimest lepivad kokku: jah, me sooviks paindlikkust juurde. See on kõik. Näha selles ühes täiendavas võimaluses – see ei ole kohustus kellelegi – suurt tonti, kus kõik läheb inimeste vaatest halvasti, on väga-väga veider.

Anti Haugas, palun!

Toon vägagi reaalelulised kaks näidet. Näiteks väikelastega ema ning tudeng, kes teavad, et nad on võimelised töötama minimaalselt 10 tundi nädalas näiteks kaubanduskeskuses müüjana, kus töö iseloom eeldab, et on kokku lepitud töö tegemise viis, aeg ja koht. Kui nad näiteks mingil perioodil leiavad, et nad soovivad töötada rohkem, ehk neil on parasjagu aega töötada näiteks mingil perioodil 20 või 30 tundi nädalas, kas meil on täna olemas õiguslik regulatsioon selleks, et need inimesed saaksid töötada nii?

Aitäh! Nagu ma mainisin, kui soovitakse nii teha, siis õiguslikult saab inimene töötada selliselt ainult käsunduslepinguga, sellepärast et tööleping sellist võimalust täna ei paku. See ongi selle seadusemuudatuse iva. Nagu ma enne ütlesin – kuna siin muretsetakse töötajate õiguste pärast –, käsundusleping sellisel juhul, kui töötaja niimoodi töötab, ei taga mitte ühtegi sotsiaalset garantiid. Ei ole palganõuet, ei ole [kindlat] töö- ja puhkeaega, terviklikku puhkust. See on see. Ehk, ühesõnaga, väga õige näide. Aitäh, kolleeg Haugas! Ja veel, Lauri, vabandust, kuna sa küsisid, siis mul on üks täpsustus. Tuhat eurot teenivale inimesele see 1,2-kordne [alammäär] ei anna midagi juurde. Ma ei tahtnud eksida, võtsin kiiresti kalkulaatori – selle aasta miinimumpalk 886 eurot korrutatud 1,2-ga ehk sellesama koefitsiendiga on 1063 eurot ja 20 senti. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, ta ütles, et sealt saab hakata [palka] allapoole suruma – ei saa mitte isegi ligilähedale, vaid, vastupidi, kui sa tahad sellise palga juures paindlikku töölepingut, siis pead sa hoopis hakkama töötaja tunnitasu tõstma. [Tahtsin] lihtsalt faktiliselt korrektne olla. Sa ütlesid, et sealt on võimalik alla suruda – küsimus ei ole palga kõrguses, vaid, saate aru, faktiliselt, kui sa tahad 1000-eurose palgaga inimesel "proovida hakata palka alla suruma", siis paindliku töölepinguga pead sa talle töötunni eest rohkem maksma hakkama. Lihtsalt see on fakt – see võib meeldida või mitte, aga see on fakt. Ma igaks juhuks kontrollisin selle ka matemaatiliselt üle.

Tänan! Lugupeetud minister, ma tahan täpsustada. Kas sa oskad vastata, millal ministeerium hakkas tegelema selle seaduse muutmisega? Kas sinu ajal või enne sind?

Aleksei Jevgrafov, palun!

Palju aega enne mind! Mitu ministrit on vahepeal olnud. Seda teemat kui sellist on käsitletud 10 pluss aastat. Aga see konkreetne pilootprojekt – et ma nüüd ei eksiks, mul ei ole siin enam seda ees – tehti mõned aastad tagasi jaekaubanduses, just selleks, et näha, mis on need kõikvõimalikud ohud, kas seda hakatakse kasutama. See ei ole kuidagi õunte pealt vaadatud või seoses minu tulekuga tekkinud, nagu ma enne ütlesin. Seda on pikalt arutatud just selle pärast, et pakkuda reaalset alternatiivi käsunduslepingutele. On vaadatud teiste riikide praktikate pealt, mis meie seadusandlusesse sobiks, mis mitte, mis meie töökeskkonda sobiks. See on tegelikult olnud väga pikk protsess.

Hea kolleeg Riina Sikkut, aeg on hiline, teil on küsimuste limiit täis. Või on teil tegelikult küsimus istungi juhatajale?

Mul on küsimus istungi juhatajale. Kas see saalis olev välja prinditud eelnõu versioon on ikkagi õige? Minister väidab, et seda on väga pikalt ette valmistatud. Ma ütlen, et mitte keegi ei ole mitte kunagi esitanud kooskõlastusringile eelnõu versiooni, mis pakuks paindlikkust kõigi sektorite ja kõigi töötajate sihtrühmade jaoks. Alati on räägitud hoopis teistsugustest lahendustest. Aga kuna ta nii enesekindlalt kinnitab, et see on pikalt ette valmistatud versioon, siis kas see, mille me sealt riiulist võtame, on kuidagi ekslik?

Ma pean tunnistama, et ma pole seda isiklikult saanud kontrollida, aga ma usaldan istungiosakonna töötajaid. Nii et ma olen täiesti veendunud, et see on õige eelnõu. Aga aitäh, härra minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil võimalus kuulata juhtivkomisjoni, õiguskomisjoni esimehe, hea kolleegi Madis Timpsoni ettekannet arutelust õiguskomisjonis.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister ja head kolleegid! Õiguskomisjonis arutasime me seda teemat 19. mail, et see [eelnõu] esimesele lugemisele saata. Minister rääkis sama juttu, mida ta teilegi siin rääkis selle eelnõu kohta, ja anti võimalus vastata küsimustele. Ma arvan, et ma ei hakka siin maha lugema kogu seda protokolli, aga toon võib-olla punkti haaval välja, mis need teemad olid. Loomulikult kõige suurem teema ja kõige esimene teema oli kaasamise teema: miks ametiühinguid ei ole kaasatud ja miks neid ei kuulatud. Seda me arutasime pikalt ja lõpuks minister võttis kokku, et neid on kaasatud küll ja kui kõiki ettepanekuid lõplikult arvesse ei võeta, ei tähenda see, et ei ole üldse kuulatud ega kaasatud. Siis räägiti ka tehnilisematest asjadest. Kas paindliku tööajaga töötajal saab kehtida konkurentsipiirang? Vastus oli jah. Siis oli meil tehniline küsimus TÖR-i kande kohta: kuidas toimub paindliku tööaja kokkuleppe korral registreerimine koormuse osas, ja nii edasi. Ministriga kaasas olnud ametnik Johann Vootele Mäevere selgitas, et TÖR-i lähevad kirja kokkulepitud tunnid ehk miinimumkoormus. Siis rääkisime pikalt kaasamisest ja veel kord kaasamisest. Kolleeg Randpere küsis nõndanimetatud kuldsete käeraudade kohta, mille üle oli ka pikk diskussioon, ja leiti (Saalist räägitakse, juhataja helistab kella.), et konkurentsipiirang on läbi räägitud erinevate ministeeriumidega ja ebamõistlikud konkurentsipiirangud on tühised, mis on ka loogiline. Väga palju peatuti ka 1,2-kordse [tunnitasu alammäära] nõudel alaealiste ja uute töötajate puhul. Selle kohta küsisid vist peaaegu kõikide erakondade esindajad, miks on seda tehtud. Ka selle üle oli pikk diskussioon ja ma ütlen lühidalt, et ametniku sõnul saadi palju tagasisidet, et selline alammäära nõue alaealiste puhul ja eriti hooajaliste töötajate puhul ei vasta turutingimustele ja praktikas võib esineda tõrkeid tööle saamisel. Selle teema juurde me tulime veel korra tagasi. Ka kolleeg Vooglaid [puudutas teemat] oma sõnavõtus. Tema pidas seda põhiseaduse vaatest natukene probleemiks. Ja siis leidsime, et tegeleme selle teemaga komisjonis veel edasi. Küsiti ka sotsiaalmaksu maksmise kohta, kuidas sotsiaalmaksu maksmisega on. Vastus oli, et töölepingute vaatest midagi selles osas ei muutu. Peatuti veel ka äririskide teemal. Minister siin vastas teile sedasama, et äririskid on ikkagi tööandjal. Oli [ka teemasid], mida siin ettekandes ega küsimustes ei käsitletud. Küsiti, kui palju on hinnanguliselt meil võlaõiguslikke lepinguid. Vastus oli selline, et täpne statistika puudub, aga on tehtud üks analüüs, kus on esile toodud, et kõikidest töötegemisega seotud lepingutest võiks see olla 9,3%. Küsiti veel ka ravikindlustuse kohta: kas ravikindlustus on igal juhul tagatud? Vastus oli jah. Ja lõpuks puudutati ka õpilasmaleva teemat ja öeldi, et see on väga populaarne, kõik noored ei saa sinna praegu ja ei saa seda töökogemust ka. Minister lubas selle idee endaga kaasa võtta ja tegeleda sellega. Minister möönis, et see on väga oluline teema ja ta võtab selle endaga kaasa ja lahendusi otsitakse koostöös töötukassaga. Siis me rääkisime veel kaasamisest ja jõudsimegi otsuste juurde. Otsused olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil – poolt oli 6, vastu 0, erapooletuid 0 – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – samamoodi poolt oli 6, vastu 0, erapooletuid 0 – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma loodan, et Eesti rahvas magab rahulikult. Magab ta aga ainult sellel juhul rahulikult edasi, kui seda eelnõu vastu ei võeta – eelnõu, mis justkui pakub lahendusi, aga tegelikult loob uusi probleeme. Väidetavalt antakse tööandjatele ja töötajatele võimalus sõlmida paindlikke tööaja kokkuleppeid. Tegelikkuses on see samm töötaja õiguste ja sotsiaalse turvalisuse õõnestamise suunas. Eelnõu lubab sõlmida lepinguid, kus töötaja tööaeg ei ole ette teada. Tööandja määrab, millal ja kui palju tööd tehakse, ning töötaja peab olema valmis reageerima kuni nädalase etteteatamisega. Mida see tähendab? See tähendab ebakindlust. See tähendab, et inimesed ei saa planeerida oma elu, [sealhulgas] pereelu, ega sissetulekuid. Töötaja peab olema kogu aeg ooterežiimil. Justkui tööalane taksojuht, kes ei tea kunagi, millal tuleb järgmine sõit. Eelnõu räägib, kuidas selline paindlikkus aitab paremini toime tulla töökoormuse kõikumise ja majandusolukorra muutumisega. Aga kelle arvelt see toimub? Töötajate arvelt, inimese arvelt, kes jääb ilma stabiilsest sissetulekust ja sotsiaalsetest garantiidest, sest kui tööleping asendub niinimetatud paindliku kokkuleppega, siis kaovad ka need õigused, mis töötajal seni olid: haigushüvitised, puhkusekindlus, arusaadav töötasu. Oluline on mõista, et see eelnõu ei puuduta ainult vabatahtlikku kokkulepet kahe võrdse osapoole vahel. Tööturg ei ole võrdne. Kui inimene otsib tööd ja tööandja ütleb, et neil on ainult paindlik tööaeg, siis mis valik tal on? Ainult see, kas öelda ei ja jääda ilma sissetulekuta. Me ei tohi unustada, et tööandjal on võim ja selle võimu tasakaalustamiseks meil ongi olnud ja on praegu ka seadused – tööd puudutavad seadused. See eelnõu lammutab neid kaitsemehhanisme. Selle asemel et tugevdada turvalisi töölepinguid ja arendada tööelu kvaliteeti, loome olukorra, kus töötaja ainus kindlus on ebakindlus. Ilmselt eelnõu autorid peaks ise olema töölise nahas. Tänane Lauri Laatsi ettepanek ministrile oli väga kohane minu arvates. Head kolleegid, töö ei tohi muutuda juhutööks. Tööinimene väärib väärikust, mitte ajutisi kokkuleppeid. Kui me tahame aidata tööandjaid, siis tehkem seda investeeringute, tehnoloogia ja koolituse abil, mitte töötajate õiguste kallale minnes. Seepärast Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Kutsun üles ka teisi saadikuid mõtlema, kas me tahame Eestit, kus inimesed elavad teadmatuses, või Eestit, kus töö tähendab stabiilsust ja kindlustunnet. Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Tanel Kiik, palun!

Paluks kohe kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Tänane arutelu on, ma arvan, hästi oluline tegelikult. Selle võrra on kurb, et siin taas kord osaleb suhteliselt väike hulk saadikuid, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist ja Keskerakonna fraktsioonist. Ja vist üks küsimus oli koalitsiooni poole pealt. Küllap on kõik nii selge. Tegelikult selge ei ole midagi. See eelnõu, mis meie ette on toodud, [viitab] laiemalt selle valitsuse ühele tõsisele diagnoosile: see on täielik dialoogivõimetus. Meie ette püüti manada auväärt ministri poolt [pilti] sellest, kuidas on kaasatud erinevaid huvirühmasid, kuidas on toodud siia ette kompromiss. Ma arvan, et minister kasutas kümmekond korda sõna "kompromiss", võib pärast stenogrammist otsida. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tean, et kompromiss on see, mis sõlmitakse eri osapoolte vahel. Kompromiss ei saa olla see, et Vabariigi Valitsus ütleb, et vaat see siin on kompromiss, võtke või jätke. See on ultimaatum. Kompromiss on see, mis lepitakse kokku. Olen ka töövaldkonda üle kolme aasta juhtinud, sealhulgas sellesama pilootprojekti käivitanud, millele minister viitas. See oli kompromiss toona. Seal olid allkirjad all, see oli kokku lepitud ametiühingute, tööandjate, riigi esindajate vahel. See ei olnud niimoodi, et minister tuli, võttis kabinetist oma dokumendi ja ütles: "Palun, siin on kompromiss, kirjutage alla!" Antud juhul umbes nii kahjuks valitsus toimetab. Jah, oli dialoog, oli kaasamine, aga sel hetkel, kui oli vaja kokkuleppeid sõlmida, jäi see osa ära. Siis öeldi, et teie ettepanekud on toredad, aga vaat meile need ei meeldi. Aga need teise poole ettepanekud on palju sümpaatsemad. Eesti 200 keeras seal eriti vinti peale, kui otsustati välja jätta erinevad sihtrühmad, kes selles algses eelnõus osalesid, mis tegelikult kooskõlastusringil käis. Oleme faktitäpsed, auväärt minister! Probleem on tegelikult tõsine. Töösuhete kaasajastamine on vajalik ja dialoog tööturu osapooltega on selleks vajalik. Aga ma küsin, kas praegu tundub teile, et selle valitsuse vastu on usaldust Eesti ühiskonnas selle 20%-lise reitinguga või ka tööturu osapoolte vaatest olukorras, kus just värskelt üle 20 erineva katusorganisatsiooni ja ametiühingu on selle eelnõu vastu olnud, sest nende ettepanekutega ei arvestata. Kas teile tundub, et valitsusel on nii suur usaldus, et võib täna hakata laiemalt töölepingu küsimusi, töösuhte küsimusi kaasajastama, regulatsiooni muutma? Aus vastus on ei, isegi teie poolt vaadatuna. Väga raske on väita, et meil on täielik mandaat, meil on siin väga hea läbisaamine, me just tegime värske kompromissi iseendaga. Ja see on väga kurb tegelikult. Nüüd sellest konkreetsest eelnõust. Miks Sotsiaaldemokraatlik Erakond seda ei toeta, miks meie fraktsioon seda ei toeta? Miks me ei toeta juhupalgalepinguid? Toon kuus põhjust. Võiks tuua rohkem, aga toon kuus. Esiteks ei ole adekvaatne, et inimestele pannakse ette lepingud, kus nende töökoormus ja palk hakkab kõikuma neljakordselt. Jah, heal ajal see võib mõnele inimesele sobida, halval ajal võib see tähendada inimestele sundvalikut: sul kas on tööd või ei ole tööd. See, kas su palk on täpselt 25% sellest, mis sa loodad, või 100%, ei sõltu enam sinust. See sõltub tööandjast ja sellest, kas tal on võimalik sulle pakkuda töötunde. Ma kujutan ette, kuidas sa pöördud panga poole, et vabandust, kas ma saaks see kuu maksta 25% eluasemelaenust. Või kirjutad korteriühistule: maksin veerand arvet ära, mul rohkem raha ei ole see kuu. Või lähed poodi, ütled oma lastele, et näete, täna ostame neljandiku toidukorvist. Kõlavad karmid näited, aga see on päris elu, see võib juhtuda. Aga kas neid riske on valitsus üldse teadvustanud endale? Ei tundu. Teiseks, sotsiaalse kaitse küsimus. Kui inimesed saavad niivõrd ebamäärast palka, mis hakkab kõikuma, siis kui nad näiteks saavad lapse – näe, endalgi juhtus hiljuti – ja tahavad saada vanemahüvitist, siis sõltub see ju varasemast sissetulekust. Kui nad jäävad haigeks või nad jäävad töötuks, siis täpselt samamoodi sõltub [hüvitis] varasemast sissetulekust, maksude maksmisest. Nii on ka tulevase pensioniga. Inimene, kellel on kindel täiskoormus, teab, mis on tema tulevane pension, mis on tema tulevane vanemahüvitis, haigus- ja töötushüvitised. Aga sellele inimesele, kellel hakkab palk kõikuma, tähendab see seda, et igal juhul on tulevikus kõik hüvitised väiksemad, sest vaevalt tal iga kuu on 100% [töötundide maht]. Mõni kuu on 25%, mõni kuu on 35%, mõni kuu äkki on 100%. Kolmandaks, see eelnõu diskrimineerib alaealisi, millele on viidanud ka võrdõigusvolinik. Ehk see põhimõte, et alaealistele võib maksta ka alampalka. Rõhutan veel, et alampalk on sel juhul ju parim, mis nad võivad saada. See on siis, kui tuleb 100% töötundide [maht]. Kui tuleb 25%, siis on 25% alampalgast. Selline arusaam, et alaealistele võib maksta piltlikult öeldes mõnisada eurot kätte, pole hullu, on diskrimineeriv tegelikult. Ülejäänud sihtrühmade puhul näeb ka valitsus, et tegemist on vähem kindlust pakkuva töölepinguvormiga ja on mõistlik võimaldada vähemalt 1,2-kordset alampalka. Alaealistele millegipärast tehakse siin negatiivne erand. Neljandaks, meile ei sobi see, et osakoormusega inimeste puhul on väga suur risk, et nende lepingud ei saa tulevikus olema osakoormusega lepingud, mille puhul ületunde tehes nad saavad ületunnitasu või vaba aega, vaid need saavad olema just needsamad muutuvtunni [kokkulepped], mille puhul öeldakse: "Vabandust, sellist asja nagu ületunnid pole olemas. Su leping ongi 0,3–1,0 koormust. See, et sa vanasti said 0,5 või 0,6 koormusega tööd tehes ületunnitasu, on mineviku värk. Nüüd on uus aeg, on kaasaegne värk, paindlik värk. Nüüd sa saad [töötasu] täpselt 1,2-kordse alampalga alusel." Ongi kõik, mingit ületunnitasu ei ole vaja maksta. Viiendaks, nagu enne viitasin, algselt oli see eelnõu mõeldud kindlatele sihtrühmadele. Nagu siin kolleeg enne ka viitas, võib-olla tõesti mõnele mitme lapsega emale või noorele inimesele või vanemaealisele, näiteks pensionärile võib selline paindlik viis sobida. Natuke teen tööd, paindlikult, midagi lepin kokku, mul on ka teatud turvavõrk olemas: mul on ravikindlustus, mul on pension, mis laekub, ma väga ei muretse oma toimetuleku pärast. [Oli plaanis] ainult väga üksikute sihtrühmade puhul selle eelnõuga edasi liikuda. Ka siis oli seal küsimusi, aga oli vähemalt mõistetav, mis probleemi lahendatakse. Aga nüüd valitsus ilma igasuguse kaasamiseta, Eesti 200 ministrite – või oli see üks minister, keda siin homme hakatakse umbusaldama – ettepanekul nagu möödaminnes viskas õhku: ah, paneks selle lepingu kõigile. Olukorras, kus seda hakatakse katsetama Eestis nii laiaulatuslikult, otsustati katsealuseks võtta kogu Eesti tööealine elanikkond, selle asemel et vaadata kõigepealt, kuidas see toimib ühe või teise sihtrühma puhul. Oleks loogiline selle põhjal teha järeldusi, vajadusel muudatusi. Ei, seda me ei tee. Me oleme nii veendunud, et meil on õigus, mis sest, et ametiühingud, arstide liit, haridustöötajate liit, puuetega inimeste koda, noorteühendused ja teised organisatsioonid on vastu. Aga valitsus teab, kuidas on hea. Nüüd me paneme katsealuseks kogu Eesti elanikkonna. Kuuendaks, millest ma tegelikult alustasin: see eelnõu on läbi rääkimata. Töölepingu seaduse puhul on olnud väga vana tava, et tööküsimused lepitakse kokku tööturu osapooltega. Ajal, kui Eiki Nestor oli minister, kui Jaak Aab oli, kui mina olin, kui Helmen ja Riina ja paljud teised olid, [valitses see arusaam]. See ei ole keeruline. Olen pidanud läbirääkimisi töötukassa laua taga, COVID-i kriisi ajal, erinevates kohtades. Siis kui on tahe, leitakse kokkulepe. Kui seda tahet ei ole, siis on lihtne ütelda, et teie ettepanekud on aegunud või teie ettepanekud on kuidagi, ma ei tea, ettevaatlikud ja meile need ei sobi või meile kollektiivlepingud ei meeldi. Tulla siia valitsuse ette või parlamendi ette – kõigepealt valitsuse, nüüd parlamendi ette – eelnõuga, mis on tegelikult tööturu osapooltega läbi rääkimata, on Eesti 30 aasta praktika rikkumine, lõhkumine. Sellise eelnõuga parlamendi ette tulla ei tohiks. Loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitüma! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 602 esimene lugemine lõpetada. Nagu juba varem, on Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ja nüüd ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt tehtud ettepanek seaduseelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata. Neid ettepanekuid me peale saalikutsungit ka hääletame. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 602 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid! Eelnõu 602 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17.15.