Suurenevad raied pühapaikades

Tänane seitsmes küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tiit Maran ja teema on suurenevad raied pühapaikades. Tiit Maran, palun!

Aitäh selle võimaluse eest! Nagu koalitsioonileppest on näha, siis praegune valitsus teeb kõik võimaliku, et ülemõõdulise puidutööstuse toormevaru säilitada. Sellest siis ka see [mõte, et] 70% metsamaast vabastada toormepõldudeks, sõltumata sellest, mis on meie rahva esteetilised, kultuurilised ja sotsiaalsed väärtused. Paratamatult tekib küsimus, kas valitsusel on üldse mingi arusaam meie süvakultuuriväärtustest ja mingi suhtumine neisse või mitte. Ma räägin siin ühest aspektist, mis puudutab pühapaiku, sellest aspektist, millel on meie kultuuri süvaolemusele äärmiselt suur tähendus ja seda täiesti sõltumata sellest, kas tehnokraatlik mõtteviis seda mõistab või kas tehnokraatlik mõtteviis üldse saab aru, mis on sõna "püha" taga. Ma toon mõningad näited selle kohta, mis on toimunud, hiljuti avaldatud aruandest. Aastast 2008 alates on looduslikest pühapaikadest lagedaks raiutud 8,4 ruutkilomeetrit metsa. Lageraiet on tehtud 645 pühapaigas, mis moodustab kolmandiku, ma kordan, kolmandiku kõikidest pühapaikadest. Seitsmeteistkümne aasta jooksul on pühapaikadest eemaldatud peaaegu veerand miljonit tihumeetrit puitu, mille maksumus on umbes 14 miljonit. Mis on kõige hullem? See ei ole mitte taanduv protsess, vaid [laienev] protsess. Nii on viimastel aastatel lageraiete maht peaaegu kahekordistunud. Seetõttu võib öelda, et selline brutaalne marodööritsemine ja rüüstamine, nagu praegu toimub meie looduslikes pühapaikades, on täiesti pretsedenditu. Sellist asja pole ajaloos kunagi enne olnud. Need on need pühapaigad, mis on meie rahvale, meie rahva esindajatele pühad. Nüüd tuleb küsimus. Kas valitsus üldse peab pühapaikade säilimist oluliseks või mitte? Kui jaa, siis mida valitsus kavatseb teha, et need säiliksid, needsamad paigad, mis meie inimestele on olulised? Kui mitte, siis kas on oodata, et ühel hetkel lähevad käiku ka kirikuaiad ja surnuaiad, ikka selleks, et liiga suure puidutööstuse toormevajadust rahuldada?

Aitäh, hea küsija! Ma kõigepealt korrigeerin küsimuse algust ja siis jõuan pühapaikade juurde. Seesama 70 : 30 printsiip oli meil ju teemaks ka eelmise valitsuse ajal, kuhu sotsiaaldemokraadidki kuulusid. Minu meelest on seda kaitstava ja majandatava metsa vahekorda arutatud ikkagi väga-väga pikalt, see ei saa ometi üllatus olla. Me ei pruugi üksteisega ju nõustuda, aga minu arvates [on õiged] need ütlemised, et head, selged reeglid loovad ka rahu või et hea aed teeb head naabrid. See, et on teada, et meil on 30% maismaast ja merest kaitse all ning 70% metsast majandatav, annab kindluse tööstusele, mis on, me ei salga, ju suur tööandja. Teisest küljest annab see meile teadmise, et meil on kaitse all väga palju väärtuslikku. Ma arvan, et selle kaitse alla võtmise pärast me ei pea kuidagi silmi maha lööma, me oleme Euroopas ja maailmas ühed tublimad tegelikult, mitte kehvemad. Seda ütlesin alguseks, konteksti jaoks. Teiseks, mis puudutab pühapaikasid, siis jah, kuna te täpsemalt ei öelnud, siis ma eeldan – eeldus on tihtipeale vigade ema, nii et te saate mind parandada –, et te viitate Hiite Maja looduslike pühapaikade kaardikihile. Tegemist on kaardikihiga, mis on loodud sihtasutuse poolt, mis lisaks Muinsuskaitseametile on kaardistanud pärimus‑ ja pärandkultuuri. Asi on selles, et Hiite Maja looduslike pühapaikade kaardikiht ei ole ametlik kaardikiht, aga riiklikus kaardirakenduses jätab ta mulje, nagu oleks tegemist riiklikult tunnustatud kaardikihiga. Maa-amet on selle üles pannud kui üldhariva materjali maaomanikele. Maaomanikke ei ole teavitatud looduslike pühapaikade alade inventeerimisprotsessi kaasamisest ja piiravate tingimuste kehtestamisest ning seetõttu saavad paljud alles tagantjärele teada, kui midagi on kas maha võetud või soovitakse müüa või kui midagi muud toimub. Selline segadus kahjustab loomulikult nii metsaomanikke, riiki ja riiklike registrite usaldusväärsust kui ka tekitab juurde bürokraatiat ja juriidilisi vaidlusi. Oluliste kultuuriobjektide seiret ja kaardistamist maastikul teostab ikkagi Muinsuskaitseamet. Muinsuskaitseametil on selleks olemas kindel metoodika. Muinsuskaitseametil on kohustus objekti kontrollimisest maastikul ja andmebaasi kandmisest maaomanikku teavitada. Aga me saame [seda teemat] veel jätkata.

Suur tänu! Tiit Maran, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Paraku ei vastanud te mu küsimusele. Ma kordan veel korra. Umbes kolmandik meie pühapaikadest on rüüstatud. Seda sõltumata sellest, kas on olemas mingisugune süsteem, mis praegu töötab või ei tööta. Minu küsimus oli: mida valitsus plaanib ette võtta sellise rüüstamise lõpetamiseks? Vastust ma ei saanud. Aruanne on sellel aastal välja antud tõesti Hiite Koja poolt. Kas te väidate, et nende andmed on kõik väärad? Kui need on väärad, siis millised on tõesed andmed? Ikkagi on küsimus, kas te peate pühapaikade säilitamist oluliseks või ei pea. Ma ei saanud vastust. Palun [vastake] uuesti!

Aitäh, hea küsija! Tunnistan, et aeg sai lihtsalt otsa. Aga õnneks on [mul jälle] kolm minutit ja ma saan jätkata. Muinsuskaitseamet – see on vastus sellele küsimusele, mis siis edasi saab – kontrollib jõudumööda ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu abil neid objekte üle. Ta on juba otsustanud mitmed objektid riikliku kaitse alt välja jätta kui mitte piisavalt esinduslikud objektid. See tähendab, et see Hiite Maja kaardistus, need objektid tingimata ei kuulu nende objektide hulka, mis kaitse alla lähevad. See tähendab, et see andmestik sellel kaardil ei ole 100% usaldusväärne ja piirangud tingimata põhjendatud. Keskkonnaamet annab koos metsateatisega – raiet lubav või mitte – infot ka Muinsuskaitseameti kaardistatud objektide kohta, on kaardistatud olulised pühapaigad ja kultuuriliselt olulised objektid maastikul ja metsas. Riigil ega inimestel ei ole siis, kui vabatahtlik organisatsioon mingi kaardikihi loob, kohustust selle järgi käituda. Selleks on ikkagi loodud reeglid, mida ma just kirjeldasin ja mille alusel peavad kõik oma otsuseid ja toimetamisi sättima. Kui te küsite, kas riik peab neid oluliseks, siis loomulikult peab oluliseks. Sel viisil, nagu ma kirjeldasin, riigiametid ka sellega tegelevad, vaatavad üle ja on isegi selle nii-öelda vabatahtliku kaardikihi üles pannud. Aga sellest iseenesest õiguslikud tagajärjed ju veel ei tulene.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Kui hea kolleeg Tiit Maran küsis konkreetselt pühapaikade kaitse kohta, siis mina soovin laiendada küsimust väärtustele üldisemalt. Austatud peaminister! Küsimus ei ole ju ainult metsamajandamises või hektarites ja tihudes ega isegi ainult eurodes mitte, vaid meie ühise kultuurilise südametunnistuse olemasolus või selle puudumises, selles, kas meie kui rahvas tahame järgmistele põlvkondadele alles jätta midagi sellest pühast ja puutumatust. Pühapaigad ei ole ju mets kui ressurss. Need on oluline osa meie kultuuri sügavamast loost, meie keele, kommete ja identiteedi oluline osa. Küsin teilt, austatud peaminister, kas valitsus on oma otsustes lähtunud kultuuri‑ ja loodusväärtusi arvestavatest kaalutlustest või on praegu selgelt prioriteediks saanud üksnes teatud majandusharude surve ja huvid. Kuidas on nende otsuste tegemisel hinnatud näiteks Eesti inimestele oluliste identiteedikohtade, pühapaikade väärtust ühiskondliku sidususe ja rahvusliku identiteedi hoidmise seisukohast?

Aitäh! Ma teie kolleegile Tiit Maranile vastates juba kirjeldasin, et vabatahtliku [organisatsiooni], MTÜ, sihtasutuse loodud kaardikihi objektide seiret ja kaardistamist maastikul teostabki Muinsuskaitseamet, kellel on olemas oma metoodika, kohustused ja reeglid, kuidas see kõik käib. See ongi see, kuidas riigis vaatab pädev asutus üle objektid, otsustab, kas nad on riikliku kaitse jaoks piisavalt esinduslikud, või nagu ma juba viitasin, ta on otsustanud mõned objektid ka kaitse alt välja jätta või neid kaitse alla mitte võtta. Kogu see andmestik ei ole tingimata alati nii usaldusväärne ja kõik piirangud põhjendatud. Sedasi ju riik tegelikult toimibki, et meil on reeglid, kuidas teatud piirangud [millegi] kaitseks seatakse. See kõik toimub sellepärast, et riik peab neid objekte – ütlen nii parema termini puudumise tõttu – kaitsmist väärivaks ja vajalikuks. Sellisel juhul, kui nad väärivad kaitsmist ja on vajalikud, on nad ka osa sellest identiteedist, mida kaitstakse.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.