Arupärimine tervishoiusüsteemi kestlikkuse ja kättesaadavuse kohta (nr 759)

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Aleksandr Tšaplõgini 23. aprillil 2025 esitatud arupärimine tervishoiusüsteemi kestlikkuse ja kättesaadavuse kohta, nr 759. Arupärijate esindajaks palun kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Arupärimise teema on tervishoiusüsteemi kestlikkus ja kättesaadavus. Eesti tervishoiusüsteemi on rahvusvaheliselt tunnustatud selle kulutõhususe eest. Samas on sel süsteemil mitmeid olulisi struktuurseid probleeme, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Maailma Terviseorganisatsioon, WHO, kui ka Eesti Riigikontroll. Peamised kitsaskohad on kasvav ebavõrdsus sotsiaal-majanduslike rühmade vahel, ravi piiratud kättesaadavus ning süvenev tööjõupuudus tervishoiusektoris. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaates hoiatatakse, et kui süsteemis ei tehta sisulisi muudatusi, võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluskulud tervishoius kahekordistuda, ravijärjekorrad veelgi pikeneda ning Tervisekassa eelarve puudujääk ulatuda 900 miljoni euroni. Euroopa Komisjoni 2023. aasta andmetel oli Eestis Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus. 12,9% Eesti elanikest teatas, et nad on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, kuna see oli kas liiga kallis, eeldas sõitu liiga kaugele või oli väga pikk ooteaeg. Euroopa Liidu keskmine näitaja oli 2,4%, Leedus 3,8%, Lätis 7,8% ja Tšehhis vaid 0,4%. Kordan üle: Eestis oli see 12,9%. Lisaks valitseb Eestis tervishoiutöötajate nappus. 2021. aastal oli Eestis 17% vähem arste ja 24% vähem õdesid kui Euroopa Liidus. Eestis on vastavalt nendele protsentidele 3,4 arsti ja 6,5 õde 1000 elaniku kohta ja Euroopa Liidu keskmine on vastavalt 4,1 ja 8,5. See selgelt viitabki, et meil on arstide ja õdede puudus. Leedu paistab Balti riikidest silma suurema arstkonnaga, seal on umbes üks arst rohkem 1000 elaniku kohta. Eraldi tuleb esile tõsta mured perearstisüsteemi pärast. Vananev arstkond, täitmata nimistud ja noorte spetsialistide vähene huvi ähvardavad esmatasandi arstiabi kättesaadavust Eestis mitmel moel. Me oleme kuulnud siin nii erinevatelt ministritelt kui ka loomulikult peaministrilt, et meil on tervishoius kõik väga hästi. Ma arvan, et meie tervishoiutöötajad teevadki valdavalt head tööd, aga kõik need probleemid, mida ma ka kirjeldasin, kindlasti ei saa piisavalt valitsuse tähelepanu. Nii et loodame vähemalt selles punktis sellist debatihõngulist arutelu. Aitäh!

Aitäh! Ja palun arupärimisele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri.

Hea koosoleku juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head ülejäänud inimesed Eestis! Ma loen ette küsimused ja siis järjest vastan. Ja loomulikult olen valmis vastama hiljem küsimustele. Esimene: "Millised on ministeeriumi konkreetsed plaanid tagamaks, et tervishoiuteenused oleksid inimestele kattesaadavad sõltumata nende elukohast või sissetulekust?" Enne kui ma vastan, ütlen ka seda, et Lauri Laatsil on absoluutselt õigus. Meil on Eestis tervishoius väga keeruline olukord. Tervishoiutöötajate nappus on võib-olla üks suuremaid probleeme, aga on ka muud. Samas, Eesti pakub maailmatasemel kvaliteediga tervishoidu igas valdkonnas. Näiteks vastsündinute suremus on meil üks maailma madalamaid, emade suremus pärast sünnitust on samuti üks maailma madalamaid ja nii edasi. Kuigi tundub, et nurinat on palju, on inimeste rahulolu tervishoiusüsteemiga pigem tasapisi kasvanud. Viimasel ajal, jah, räägitakse rohkem sellest, et ei saa arsti kätte, näiteks perearsti või pereõde ei saa õigel ajal kätte. Neid probleeme on palju. Ja kui ma nüüd räägin lahendustest, siis need on need, mida me oleme ette võtnud. Kindlasti olen ma valmis kirjeldama ka järgmisi lahendusi. Ja tulevikus, kui me hakkame neid lahendusi ellu viima, ma päriselt loodan ka Riigikogu tuge, sellepärast et ega need otsused, mida tuleb teha, ei ole ükski kerge. Aga vastus esimesele küsimusele. Olen nõus, et tervishoiuteenused peavad olema inimestele kättesaadavad sõltumata sellest, kus nad elavad või kui suur on nende sissetulek. Meie tervishoiusüsteem põhineb solidaarsusel. See on väärtus, mida me peame hoidma. Ja inimeste omaosalus ehk see, kui palju inimene ise maksab, tõepoolest võiks jääda võimalikult madalaks. Et süsteem töötaks paremini ja kättesaadavus ja kvaliteet oleks üle Eesti ühtlane, peame esmalt tugevdama tervishoiu vundamenti, mis on esmatasand, eelkõige perearstiabi, aga ka muu, kiirabi, EMO ja nii edasi. On väga tähtis, et inimesed ei satuks erinevate süsteemide nii-öelda aukudesse. Me teame ka seda, et sotsiaalprobleemid tingivad tervishoiumuresid ja vastupidi. Seetõttu me oleme võtnud suuna, mille on võtnud väga paljud maailma riigid, eriti Euroopas, et me integreerime omavahel sotsiaalsüsteemi ja tervishoidu. Meie plaan on luua ka piirkondlikud võrgustikud, kus eriarstid, perearstid ja sotsiaalvaldkond teevad omavahel koostööd ja kus eesmärk on eelkõige see, et inimesed saaksid õigel ajal õiget abi ja väheneks vajadus kallima arstiabi järele. Lihtsalt öeldes, et inimesed satuksid näiteks haiglasse vähem või vajaksid erinevate tüsistuste tõttu ravi vähem. Eesmärk on ka see, et inimesed saaksid võimalikult kaua elada oma kodus, mida nad armastavad, ja tuleksid toime seal. Eestis on hooldekodudes [viibijate hulk] üks suuremaid Euroopas. Ja nende kirjeldatud muudatuste [elluviimiseks] meil on plaanis suve jooksul tuua avalikkuse ette eelnõu väljatöötamiskavatsus. Siis saate loomulikult kõik seda kommenteerida. Nii, edasi. "Mida on plaanis ette võtta selleks, et vähendada arstiabist loobumise määra, mis Eestis on Euroopa Liidu kõrgeim?" Ma saan aru, et siin on peetud silmas katmata ravivajadust, mida te siin ka enne kommenteerisite. Tõepoolest, see on meil Euroopa Liidus Eurostati andmetel üks suurimaid. Ja mida me teeme selleks, et inimesed, kes vajavad arstiabi, ka arstile jõuaksid? Eestis tegelikult ei ole kaugus, isegi mitte ravi hind ja maksumus need põhilised probleemid, miks inimesed ei saa arstiabi. Pigem on meil mureks töökorraldus, ka rahastus, ja tegelikult me saaksime palju abi targematest digilahendustest. Eestis on juba päris mitmed digilahendused kasutusel, aga on veel võimalusi. Ja seda loomulikult niimoodi, et digilahendused ei hakkaks iialgi asendama täielikult tervishoiutöötajat, see kindlasti meie eesmärk ei ole. Mida me oleme juba praegu teinud? Tervisekassa on kehtestanud raviteenuste ootejärjekorra maksimaalse lubatud [pikkuse]. See on aastakümneid [kestev] lahendus. Võib-olla aastaid, aga pigem aastakümneid. Aga tegelikult ravijärjekord ei tohiks olla ühesugune kõikidele inimestele. See peab olema selline, et inimene, kellel on kiirem vajadus arstiabi järele, ka saaks kiiremini abi. Teistpidi, et nemad, kellel on aega oodata, ootaksid. Ja kolmandaks, et need, kes päriselt ei vaja meditsiinilist teenust, vaid vajavad muud teenust, saavad siis selle muu teenuse. Seda ei pea inimene ise otsustama, seda otsustavad meedikud. Aga tuleb luua triaažisüsteemid ehk prioriseerimise süsteemid, nii et inimesed saaksid õigel ajal õiget abi õige tervishoiutöötaja või muu spetsialisti juures. Tervishoiupersonal kasutab patsiendiga suhtlemiseks erinevaid suhtluskanaleid. Selles on pandeemia meid aidanud. Pandeemia järel on oluliselt suurenenud kaugvastuvõttude arv. Arstid ja õed saavad täiesti seaduslikult suhelda patsientidega nii video kui ka telefoni teel. Telefonivisiidid muidugi olid ka varem lubatud. Aga selline kaugkonsultatsioon eeldab seda, et ei ole vaja inimest näiteks läbi vaadata või teha mingeid protseduure sellesama visiidi ajal. Teatud juhtudel on see võimalik, aga jällegi, tavalist visiiti see sada protsenti ei asenda. Kogu maailmas on Eesti silma paistnud e-tervise edulooga. Ükskõik kuhu riiki ma olen läinud, igal pool tuuakse meid eeskujuks. Me oleme sellega nii harjunud, et me isegi ei kujuta ette, kui erinevaks teeb e-tervis meie elu siin Eestis võrreldes paljude teiste riikidega, kus e-tervis kindlasti ei ole üleriigiliselt kasutusel, vaid on piirkondlikult, mõnes kohas polegi seda varianti. Meil on täiesti tavaline ja elementaarne, et retseptid on digiretseptid, saatekirjad on digisaatekirjad, me saame kasutada digiregistratuuri ja on olemas ka e-konsultatsioon, mis võimaldab prioriseeritud suunamist, mida ma enne just kirjeldasin. Kõik need kindlasti vajavad veel täiustamist. Osa meie e-tervise struktuure hakkab jääma vanaks, mistõttu me neid tasapisi uuendame. IT-maailm uueneb väga kiiresti ja me saame digilahendusi kindlasti veel paremini kasutada. Aga selles osas me oleme maailma mastaabis tegelikult tõesti väga edumeelsed. Tervishoiutöötajate puudus on tõepoolest väga märkimisväärne. Eesti on Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvanud eeldatava elueaga riik. Ja nagu ma mainisin, meie tervishoiusüsteem pakub tegelikult väga kõrgekvaliteedilist abi. Kohati on see süsteem ebaühtlase kvaliteediga, aga alati ei saa süüdistada tervishoiutöötajaid, vaid pigem on küsimus töökorralduses. Ja tervishoiutöötajaid, kes meil on, tuleb väärtustada. Me peame vaatama, et nad täidaksid neid ülesandeid, milleks nad on õppinud. Just hiljuti oli avalikkuses suur diskussioon EMO-de teemal. Täna just küsisin PERH-i EMO juhatajalt, kuidas on nendel EMO-s lood puukidega. Ta ütles, et ta oli ise vastuvõtul laupäeval kuni kella neljani ja selle aja jooksul eemaldas tema, kõrgelt [haritud] EMO arst, kuus puuki. Kas see on otstarbekas lähenemine? Me peame kindlasti haiglatega koostöös läbi mõtlema, kuidas suunata inimesi õigetesse kohtadesse, et nad saaksid abi ikkagi kätte. Näiteks puugi puhul on inimese tervise seisukohalt kõige parem puuk ise kiiresti eemaldada. Mida kauem on puuk sees, seda rohkem haigestumise risk tõuseb. Tervishoiutöötajaid me väärtustame siis, kui me pakume neile adekvaatset töökeskkonda ja seda tööd, milleks nad on õppinud, lisaks loomulikult [väärikat] töötasu – see on viimase kahe aasta jooksul tõusnud umbes kolmandiku võrra. Juba mainisin e-konsultatsiooni. Me tahame minna e-konsultatsioonidele rohkem üle. Ehk me anname eriarstile võimaluse öelda, kui kiire inimese tervisemurega on, et tagada raskema tervisehäirega inimestele kiirem vastuvõtt. Me tahame laiendada saatekirja nõuet. Esmapilgul tundub, et see võib halvendada [ravi] kättesaadavust. Aga näiteks psühhiaatrias on meil väga suur puudus psühhiaatritest, eriti lastepsühhiaatritest, nii et isegi suitsiidikatse teinud lapsed ei saa teinekord piisava kiirusega psühhiaatri vastuvõtule. Kui me kehtestame saatekirja selle eriala puhul, siis me tagame selle, et raskes seisus patsiendid pääsevad [vastuvõtule] kiiremini ja need patsiendid, kellele [piisab] perearsti abist, siis saavad abi perearsti juures. Digilahendusi ma juba mainisin. Ja kindlasti tuleb üle vaadata, kuhu kulub tervishoius raha. Siin on väga suur roll just nimelt töökorraldusel, aga ka põhjendamatute uuringute ja visiitide ärahoidmisel. Inimestele tundub, et mida rohkem uuringuid, mida rohkem eriarste, seda parem tervis. Aga tegelikult uuringud näitavad vastupidist: põhjendamatud arstivisiidid ja uuringud teevad inimese tervise halvemaks. Sel on omad kindlad põhjused, aga neist ei ole mul hetkel aega siin rääkida. Kui keegi tahab [teada], siis saab hiljem küsida. Nii, kolmas küsimus: "Millised on meetmed tervishoiutöötajate puuduse leevendamiseks, eriti arvestades, et Eesti jääb EL-i keskmisele alla nii arstide kui õdede arvult?" Meil on loomulikult, nagu mainitud, probleem väga suur. Me oleme tervishoius hea kvaliteedi saavutanud tervishoiutöötajate arvel, nende ületöö ja pühendumuse [abil]. Me peame seetõttu tervishoiutöötajaid, kes meil on riiklikus süsteemis olemas, väga hoidma. Aga et neid juurde saada, on koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga plaanis tõsta vastuvõetavate arstitudengite arvu. Lisaks on nii [endiste] arstide kui ka õdede jaoks olemas projektid, mis kutsuvad neid tagasi tervishoidu, et need, kes on süsteemist juba lahkunud ja oma pädevuse kaotanud, saaks selle taastada. Õdede puhul me püüame teha tervishoiukõrgkoolidega pikemad, nelja-aastased lepingud, et kõrgkoolidel tekiks kindlus rahastuse osas, et ei oleks ebakindlust ja oleks õpetamist kergem planeerida. Meditsiiniõdede koolitamisel me loome rohkem õppekohti ka väljaspool Tartut ja Tallinna. Arstide puhul on need juba olemas, aga ka õdede puhul [peaks olema] rohkem, et õed õpiksid ka väiksemates piirkondades ja nende iseärasusi tundma. Lisaks, selleks kui mõni õde või arst soovib eriala vahetada, loome mikrokraadiprogrammid, et näiteks sellel, kes soovib eriarstist saada perearstiks, oleks see võimalus. Praktikas sooviksid tegelikult väga paljud eriarstid [hiljem] töötada perearstikeskustes või tervisekeskustes, sest kui pensioniiga hakkab lähenema ja võib-olla öövalveid ei jaksa enam teha, siis just perearstikeskus on väga ahvatlev töökoht. OSKA uuring näitas, et põhiline põhjus, miks tervishoiutöötajad lahkuvad töölt, on töökeskkonnas toimuv – töökorraldus ja suhted töökohal. Seetõttu töötab Tervise Arengu Instituut praegu välja riiklikku tööheaolu ja patsiendiohutuse standardiseeritud küsimustikku, mille abil saab hinnata töötajate rahulolu. Neljas: "Kas ja millal plaanitakse … Mul läheb rohkem aega. Kas on võimalik paar minutit [juurde saada]? Ei ole?

Ei ole, siin lisaaega ei anta. Püüdke hakkama saada.

Mul on veel kaks küsimust. Jah. Kas ja millal plaanitakse suurendada Tervisekassa rahastust? Praegu teeb Arenguseire Keskus uuringut, kus hinnatakse, milline peaks olema Tervisekassa rahastus tulevikus. Ma vastan siis hästi lühidalt. Kui on lisaküsimusi ka veel, siis saan [jätkata]. Jah.

Aitäh! Teie aeg. Jah, 15 minutit on arupärimise küsimustele vastamiseks.

Küsimus on lihtsalt väga mahukas.

Teile on ka küsimusi. Ja esimeseks Anti Poolamets, palun!

Te mainisite probleeme seoses õdede ja arstide arvuga. Üks probleem, mis sellega kaasneb, on viimastel aastatel süvenenud, nimelt arstide probleemid sellega, et nad peavad Eestis justkui valdama ühtlasi ka Venemaa riigikeelt ja teenindama [patsiente] vene keeles. Nooremale arstide põlvkonnale ei ole see sugugi nii enesestmõistetav, nagu seda vanasti loomulikuks peeti. Ja asi on läinud nii kaugele, et osa lööb sellele käega ja siis lähebki Soome ära, sellepärast et nende jaoks on üle mõistuse käiv, et nad peavad veel ühe keele ka omandama Eestimaal. Kuidas selle olukorraga on? Minu andmetel on see asi päris tõsine, et noored arstid ei oska vene keelt ja patsientidega suhtlemine on raskendatud, eriti keeruline veel, kui kümned tuhanded pagulased on ka siia tulnud.

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! See on väga hea ja õigustatud küsimus. Meil ei ole probleem ainult vene keelega, vaid ka inglise keelega. Eakamad arstid jällegi ei valda inglise keelt. Seda ei saa öelda küll kõigi kohta, aga nad ei valda seda nii hästi kui noorem põlvkond. Eestis on tervishoiuteenuste saamiseks [vajalik] ikkagi eesti keel. Me ei näe ette seda, et arstid ja ka õed peaksid tingimata rääkima [muid keeli]. Koristajad, hooldajad, kõik peaksid siis rääkima võõrkeeli. Kui tervishoiutöötaja tahab, siis ta võib heast tahtest rääkida vene keeles või inglise keeles või minu poolest prantsuse või mis iganes keeles, aga ta ei pea seda tegema. Ja oodata seda Eesti tervishoiuasutuses ei ole asjakohane. Õnneks on PERH juba eeskuju näidanud ja oma kodulehele välja pannud teate, et nemad teenindavad eesti keeles. Kui inimesel, kes pöördub tervishoiuasutusse, on hirm, et ta ei saa eesti keelega hakkama, siis peab see inimene tegelikult ise korraldama selle, et ta aru saaks, näiteks võtab kellegi kaasa. Väga populaarne on viimasel ajal ka telefoni teel [tõlkimine], inimene helistab mõnele lähedasele ja see lähedane aitab siis tõlkida. Ja õiguskantsler on andnud ju oma seisukoha just noortele arstidele. Me teame seda, see on avalikkuses, väga head noored arstid küsisid seda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete intervjuus öelnud, et tulevikus peaks EMO-sse pöördujatel olema perearsti saatekiri. Kas te olete kursis, kui palju on neid inimesi, kes ei kuulu ühessegi perearstinimistusse? Mis soovitus teil neile oleks?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea, et te küsisite. Ma ei ole kunagi öelnud, et tulevikus peaks olema inimestel EMO-sse pöördumisel perearsti saatekiri. Ma ütlesin seda, et Põhjamaades on kasutusel süsteem, kus perearsti tööajal eeldatakse, et inimesel on saatekiri. Kas see ka Eestis kasutust leiab, seda näitavad arutelud. Pigem mitte, ma arvan, aga mine tea. Siin ma annan otsustusõiguse eelkõige arstidele, kes töötavad EMO-s. Me kohtume nendega ja ilmselt see kohtumine ei jää ainsaks, sest meil tuleb päriselt lahendada EMO-de ülekoormuse probleem. Perearstidest rääkides, PERH tegi hiljuti küsitluse oma nii-öelda rohelise prioriteediga patsientide ehk nende EMO-sse pöördujate seas, kes peaksid olema tegelikult tervisemurega perearsti juures. 70% nendest isegi ei olnud proovinud perearsti kätte saada. Siin on ka ühiskondlike ootuste ja mõtteviisi küsimus. Ma ei taha öelda, et inimene peab suutma absoluutselt igas olukorras ise otsustada, kas EMO või perearst, aga ta võiks perearstilt vähemalt küsida. Meil on olemas ka perearsti nõuandetelefon 1220, mis on avatud ööpäev läbi, ka sealt võib küsida.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Teil siin oli palju juttu, vähe villa. Te kirjeldasite oma jutus ka kõiki neid probleeme, millega Eesti inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Fakt on, et Eesti inimesed on hädas, aga teie siinkohal kasutate väljendeid: põhjendamatud arstivisiidid, mõttetud vastuvõtud, triaaži tugevdamine. No see ei [suurenda] ju tegelikult eriti inimeste kindlustunnet ja usku meie meditsiinisüsteemi ja konkreetselt ka teisse. Tahate, et inimesed ei satuks haiglasse nii palju, nagu te ütlesite. Aga nad satuvad ja tegelikult nad vajavad abi veelgi rohkem, kui süsteem praegu pakub. Te juba lükkasite tagasi, et ei, teie ei ole seda öelnud, et peab perearstilt saatekirja võtma, et EMO-sse pääseda. No ma ei tea, terve meedia oli seda täis. Ma ei tea, mida te siis ütlesite. Samas olete te ka öelnud, et patsiendi rahulolu ei olegi esmatähtis tervishoiusüsteemis. Äkki te selgitate praegu rahvale ka, mis asi siis on esmatähtis meie tervishoiusüsteemis, kui see ei ole patsiendi rahulolu, mille nimel peaksid töötama [kõik] ministrist alates ja tõesti pereõe ja kõige viimase sanitariga lõpetades.

Aitäh küsimuse eest! See võimaldab mul tõesti selgitada natuke paremini seda, mis võib-olla on jäänud mõnele inimesele arusaamatuks. Loomulikult, inimesed on hädas ja see on täiesti arusaadav. Hädas nad ongi sellepärast, et on põhjendamatud visiidid. Näiteks eriarsti vastuvõtule satub statistika järgi umbes kolmandik neid patsiente, kes peaksid tegelikult abi saama perearstikeskuses. Kuna sinna on sattunud need patsiendid, kes ei peaks sealt abi saama, pikeneb järjekord nendele, kes peaksid sealt abi saama. Mulle ei sobi, kui te nägusid teete. Mulle sobib väga hästi, kui te kuulate, mis ma räägin, ja pärast võime omavahel edasi arutada. Aitäh! Ühesõnaga, pikeneb vastuvõtuaeg neile, kes vajavad arstiabi. Selle tulemusena nende tervis halveneb ja nad satuvad kergemini haiglasse. Eesmärk on see, et inimesed ei satuks nii kergesti haiglasse, mitte sellepärast, et see meeldib või ei meeldi, vaid sellepärast, et meie soov on, et inimeste tervis ei läheks halvemaks. Ja rahulolu on oluline, aga see on üks kvaliteedinäitaja. Ainult rahulolust ei peaks lähtuma. See on üks näitaja. Kindlasti tuleb patsiendi rahulolu uurida. Tähendab, mis on tähtis? Tähtis ongi see, mida ma juba ütlesin, et kui on tervisehäire, siis saaks iga inimene õigel ajal õiget abi õige tervishoiutöötaja juures. Praegu seda ei juhtu, sest meil on mõned asjad tegemata. Ma püüan nende vähem kui kahe aasta jooksul need asjad ära teha.

Aitäh! Ma jätkan sealt, kus te pooleli jäite, ehk viienda küsimuse juurest. Räägiks perearstisüsteemist ka. Teil on nüüd võimalus sellele küsimusele vastata. Arvestades, et te olete päris pikalt perearstina töötanud, teate te seda valdkonda päris hästi. Ja sellest lähtuvalt küsingi, kas perearstisüsteemil on sellisel kujul ka tulevikku. Esiteks, probleeme on seal palju, te teate nendest väga hästi, aga meil on pensionieelikud ja pensionil hästi paljud, kes perearstina siiamaani veel töötavad. Kui nemad peaksid tööjõuturult ära minema, siis probleem süveneb veelgi. Uus põlvkond nii kiiresti peale ei tule ja on näha, et ei olegi tulemas. Ja teine pool on tervisekeskused. Minu arust on kaks klassikalist lähenemist, kuidas tervisekeskused võiks toimetada. Üks tervisekeskus on lihtsalt selline betoonkeha, aga teine on tervisekeskus, kes suudab rohkem teenuseid ka pakkuda. Kuidas teie seda vaatate?

Lauri Laats, palun!

Aitäh küsimuse eest! Perearstid tegid koos Sotsiaalministeeriumiga väga-väga hea arengukava, mis tegelikult vastab väga paljudele küsimustele. Kuna nende probleemidega ei asutud tegelema õigel ajal, siis üks on kindel: olukord läheb kindlasti mõnda aega halvemaks. Te tõite ise näiteks, et kolmandik perearstidest on üsna pea pensionile minemas. Meil tuleb kuidagi üle elada see keeruline aeg ja ka mõelda, milline on perearstisüsteem tulevikus. Ajalooliselt nägi perearstikeskus sageli välja nagu üksikpraksis: üks arst, üks õde, võib-olla vahel oli koos kaks või kolm arsti. Aastal 2011 tehti tervisekeskuste reform, mis eeldas, et tekivad sellised keskused, nagu te kirjeldasite, kus on koos mitu arsti ja oluliselt rohkem õdesid ehk iga perearsti kohta vähemalt kaks õde, teinekord ka kolm. Lisaks pakutakse muid teenuseid, näiteks on psühholoog, füsioterapeut, ämmaemand ja nii edasi, erinevad teenused. Ekslikult on seda vahel peetud nõukogudeaegsete polikliinikute tagasitulekuks. Aga ei, toonastes polikliinikutes olid eriarstid. Meil suudab tegelikult üks tervisekeskus teenindada ka peaaegu eriarsti tasemel ära – ka Nõukogude ajal tegid neid asju tegelikult paljud eriarstid – väga suure hulga inimesi, vähemalt 10 000–20 000, suuremad keskused isegi 50 000 või 30 000–40 000 inimest. Ja mõte ongi [olla valmis] selleks, kui meil perearste jääb vähemaks. Perearst on kõrgelt haritud eriarst, kes [tunneb] näiteks psühhiaatriaat, naistehaigusi, silmahaigusi, lastehaigusi ja nii edasi, väga-väga erinevaid valdkondi, ja perearst tuleb toime ka väga mitme kroonilise haigusega inimestega. Erinevate riikide kogemused on näidanud, et kui see kvaliteet püsib, siis väheneb koormus eriarstisüsteemile, ja nagu ma enne mainisin, raskemini haiged inimesed pääsevad kiiremini eriarstile. Praegu on meil plaanis tuua perearstikeskustesse rohkem üldarste, kes aitaksid perearste lihtsamate tervisemuredega ja perearstikeskuste koormust vähendada. Ja perearstisüsteemi mõistes keerulisemate probleemidega inimesed pääseksid omakorda perearsti vastuvõtule. Siin tuleb paratamatult luua selline astmeline süsteem, mis põhineb kogu meeskonnal. Ja see tähendabki, et kui inimene on kuskil perearstikeskuses patsiendinimekirjas, siis ta tingimata ei ole alati perearsti vastuvõtul, vaid kohtub näiteks õega või füsioterapeudiga, vaimse tervise õega või hoopis mõne üldarstiga. Ja kui on väga vaja, siis loomulikult alati ka oma perearstiga. See on selline hästi lühike kokkuvõte. Aga Sotsiaalministeeriumi kodulehel on üleval perearstide esmatasandi arengukava ja ma soovitan seda lugeda. Seal on väga ilusti kirjeldatud, millised on mured ja kuidas neid lahendada plaanitakse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma ka jätkan sealt, kus arupärimise küsimustele vastamine katkes. Ma esitan sellesama viimase küsimuse, mis meil arupärimises on nr 6 all. Just see, mis puudutab seda, kuidas on plaanitud tagada esmatasandi arstiabi kättesaadavus eelkõige hajaasustusega piirkondades, kus need täitmata nimistud on muutumas püsivaks probleemiks. Kindlasti te olete ette valmistanud selleks küsimuseks. Kui saate, siis andke palun ülevaade.

Aitäh! See on ette valmistatud juba mitu aastat tagasi sellesama arengukava raames. Hajaasustustes on väga sageli sellised pisikesed perearstikeskused, kus on üks arst ja üks kuni kaks õde. Väga suur mure on nendes keskustes sellega, et kui perearst soovib minna puhkama, siis ta ei leia asendajat, ja samamoodi on õega. Hullem on olukord siis, kui perearst või õde näiteks haigestub või juhtub midagi muud. Aga ka perearst tahab võib-olla lapsi saada või oma elus teisi muudatusi teha. See takistab selliseid pikaajalisi muutusi. Üks lahendustest on see, et selline üksikpraksis võrgustub mõne teise suurema perearstikeskusega või võrgustuvad mitmed üksikpraksised omavahel. Ehk nad loovad koostöölepingud, koostöömeetmed, kuidas nad saavad üksteist asendada, või siis näiteks suunatakse perearstikeskuse patsiendid teise keskusesse. Või näiteks, kui nad on võrgustunud tervisekeskusega, siis saavad ka selle pisikese keskuse patsiendid lisateenuseid, näiteks füsioteraapiat, psühhoteraapiat, ämmaemandusabi, mida muidu üksikpraksis ei suudaks endale lubada. Eesmärk on, et pisikesed praksised teeksid koostööd suurematega, see tagaks inimestele arstiabi kas või mingilgi moel. Inimese jaoks võib muutuda see, et võib juhtuda, et ta peab näiteks käima mõnda aega kaugemal perearstikeskuses. Aga tal on vähemalt abi olemas. Tõenäoliselt on näiteks õde kohal, aga vahel on vaja ka arsti, alati õest ei piisa. Püüame parimat.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh! Nii nagu me teame, tervishoius on tööpõld väga lai ja rahapuudus on pidev. Me räägime siin erinevatest asjadest ja loomulikult on fookuses inimeste tervis. Aga kogu selle asja juures kaob minu arust üks väga oluline küsimus: kuidas tegeldakse inimeste vaimse tervisega? Kuidas see olukord, mis praeguseks on kestnud päris kaua, on mõjunud vaimsele tervisele, mis tagajärjed sel on ja mis mõjud on seeläbi avaldanud inimese füüsilise tervisele? Peab ju tunnistama, et kõik need aastad on olnud üpriski stressirohked ja õhus on küsimusi rohkem, kui võiks olla. Alustame stressiallikatest: COVID, energiakriis, loomulikult praegune olukord, sõda, ja neljandaks, praegune valitsus ja valitsuse otsused, mis puudutavad erinevaid maksutõuse ehk inimeste toimetuleku üleüldine halvenemine. Kui Keskerakond oli valitsuses, me mitte ainult ei juhtinud tervishoiukriisi edukalt, vaid suutsime süsteemile anda püsivama rahastuse pensionäride sotsiaalmaksu kaudu, ravivõimaluste avardamise kaudu ning haigekassa struktuurse tasakaalu parandamise kaudu. Täna näeme kahjuks, et need saavutused kipuvad kaduma, investeeringuid lükatakse edasi ja haigekassa miinus süveneb. Ma toon välja mõningad arvud, mis puudutavad meie valitsemisaega alates 2016 kuni 2021. Haigekassa kogu eelarve oli 2016. aasta alul natukene üle miljardi ja 2021. aastal oli see 1 650 000 000. Väga suur vahe. Ja loomulikult olid eraldised ja lisaeraldised. Eesmärk oli vähendada eriarstide ravijärjekorda, et kogu süsteem oleks jätkusuutlik. Mind väga huvitab, millal see lõpeb, et eriarstide järjekord koosneb kaht [tüüpi vastuvõtu]aegadest. Üks on see aeg, mis on tasuta ehk mida katab haigekassa, aga teine on see aeg, mille peab patsient ise kinni maksma, kui ta soovib eriarsti juurde minna, ja vaatamata sellele on järjekord ikkagi pikk. Kuigi loomulikult sealt, kus on tasulised ajad, saab põhimõtteliselt alati endale aja [valida]. Aga huvitaval kombel, on see tasuline või mittetasuline, arst on ikka sama. Tahes-tahtmata tekib tunne, et see on kunstlikult tekitatud järjekord. Ja see kindlasti riivab inimeste õiglustunnet. Kuidas siis on niimoodi, et arst on sama, aga ühel päeval ta võtab vastavalt Tervisekassa tellimusele patsiente vastu ja järgmisel päeval on see tasuline ja kõik see raha läheb siis raviasutusele? Vastus sellele küsimusele, miks selline süsteem on üles ehitatud: seetõttu, et see raha, mis riigieelarvest sinna läheb, ei ole lihtsalt piisav. Püüdsime seda süsteemi muuta, aga aeg läheb eest ära. Kui uued valitsused tervishoiule raha ei anna, nii nagu ka Riigikontroll on välja toonud, siis need järjekorrad pikenevad ja tasuliste aegade maht ainult suureneb. See ongi see koht, mille tõi välja ka Euroopa Komisjon oma aruandes. Tegelikult Eestis on Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus – lausa 12,9%-l Eesti elanikest. Nad on andnud teada, et nad ei saa vajalikus koguses arstiabi ja nad on tegelikult loobunud nendest teenustest. Ja loomulikult perearstide probleem. Ma arvan, et praegune minister Karmen Joller kaardistas väga hästi kogu selle … Pool minutit võtaks juurde.

Pool minutit lisaaega.

… temaatika. Kõik need asjaolud, mille ka meie välja tõime, leidsid kinnitust. Nüüd on küsimus, millisel viisil praegune valitsus soovib neid probleeme lahendada ja kas valitsus suudab neid probleeme lahendada. Kuri kahtlus on, et ei suuda. See tähendab seda, et need asjad ei lähe tervishoius paremaks enne, kui tuleb uus valitsus. Ja see on kahjuks praegune tõdemus. Ma kordan üle: kui Keskerakond oli valitsuses, siis tolleaegse haigekassa eelarve tõusis väga lühikese aja jooksul 57%. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Nojah, siin me kuulsime palju selliseid loosunglikke suuri sõnu, et olen kaardistanud ja probleeme on palju, ja mida kõike me hakkame tegema. Aga meil on Eestis üks perearst, see on Tõstamaa perearst Madis Veskimägi, kes on just hiljuti, 13. aprillil 2025, kirjutanud pika artikli "16 näidet, mis paljastavad Eesti meditsiini tegelikud probleemid". Seal on toodud välja probleemid ja näidatud ära ka lahendused. Tegelikult, kui te võtaksite ta endale nõunikuks, siis ta ütleks teile, mida peaks tegema. Aga teie algatusel visati ta kunagi perearstide seltsist välja, sest ta oli liiga aus ja rääkis ära, mis on päriselt probleemid. No selge. Meie tervishoiusüsteem on täpselt nii tugev, kui on tema kõige nõrgem lüli, ja see kõige nõrgem lüli on siinkohal minister, mitte arstid, õed, perearstid, kes kõik teevad igapäevaselt rasket tööd inimeste terviseprobleemide lahendamisel. Ja põhjus on väga lihtne: minister Jolleri näol ei ole tegu ju ministriga, vaid tegu on poliitaktivistiga, kes on sattunud ministriks. Seetõttu meil ei olegi lootust, et tema juhtimisel meie tervishoiusüsteemis midagi paremaks läheks. Näide sellisest poliitaktivismist oli hiljuti sotsiaalmeedias, kus üks teine perearst kirjutas, sekkus, võttis suu täis teatud poliitilisel teemal ja nimetas inimesi: riigireeturid, sovetikummardajad, skisod ja muidu mõrapead. Vabandust, kui üks arst kasutab inimese kohta sõna "mõrapea", siis tekib tõsine küsimus, kas ta üldse sobib arstiametisse, või kui ta ütleb skiso, mis on ilmselgelt ühe kliinilise haiguspildi stigmatiseerimine ja halvustamine ning näitab tegelikult täielikku empaatiapuudust. Ilma empaatiavõimeta arstid on, nagu ajaloost teame, milleks iganes võimelised. Arstid peaksid tegelikult olema üldse esimesed, kes poliitikas end ei positsioneeri, sest muidu me saamegi niinimetatud staarperearstid, kes on poliitilise võimu eestkõnelejad tundmatute ainetega massvaktsineerimise ehk inimkatsetes osalemise puhul või tuulikutest tulenevate tervishoiuprobleemide üleoleva pisendamise puhul, mis on jällegi inimkatsed ja sotsiaalne eksperiment. Tasuks on selle eest muidugi riigisüsteemis edutamine, esialgu arvamusliidriks, kes loomulikult arvab seda, mida ideoloogiliselt on vaja rahvale peale suruda. Terviseküsimustes on riigivõimul vägagi kasulik omada kreatuure, kes silmagi pilgutamata kas või rasedatele ja imetavatele emadele neid läbikatsetamata vaktsiine sisse süstiks, sest neil on tegelikult veits poogen, kas see [jõuab] läbi platsenta lootesse või rinnapiima kaudu vastsündinule. Sealt edasi premeeritakse selliseid arste heade kohtadega Riigikogu valimiste nimekirjades. Ja kui on edukalt läbitud ka truudusvanded valitsuse poliitika kindlustamisel, kuulutades väärinformatsiooniks kõik arvamused, mis lähevad vastuollu valitsuse poolt normina kehtestatud ideoloogiatega, siis, nagu juuresolevalt pildilt näha võime – praktika on tõe kriteerium teatavasti –, saavadki niinimetatud perearstid ülendatud koguni ministriametisse. Milline tähelend, eks ole! No tehke järele või makske kinni. Seda kinnimaksmist me näeme praeguse poliitilise kliki võimutsemise juures ju igapäevaselt. 2,6 miljardit tuulikuärimeestele – perearstil kõlbab Terviseameti lehel teha küll propagandat, et tuulikutel pole häda muud midagi, kui et nad ajavad inimesed lihtsalt närvi. No kujutate ette, eks ole! Miljardeid Häädemeesteni kulgevasse rahapesuprojekti või siis tervelt 5% rahva teenitud majanduslikust koguproduktist oma sõpradele kaitsetööstusse – pole probleemi! Ja siin me nüüd oleme. Väga suurt ja väga olulist valdkonda on pandud juhtima inimene, kes on truu ja ennast ideoloogiliselt tõestanud parteisõdur. Perearst, keda patsiendid on hinnanud kõigest 1,5 punktiga 5 palli süsteemis. Arvamused praeguse ministri suhtes on sealsamas patsiendiportaalis väga negatiivsed, näiteks: ülbe eneseimetleja; abi ei saanud; ei saatnud analüüsidele; ei mõõtnud vererõhku; ainus soovitus oli, et guugeldage abi saamiseks; väga ebameeldiv kogemus. Ma võtan lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja siin keegi räägib, et lapsega arsti juures käies mainis ta põletikulist protsessi, kuid perearst Joller ei vaevunud isegi üle vaatama, olukorra aga päästis teise arsti kirurgiline sekkumine. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Küsimus ei ole siinkohal ainult mõnes sõnas või väljendis, mida minister on välja öelnud – see võib olla mingi kommunikatsioonihäire või mida iganes –, küsimus on suhtumises patsienti ja inimestesse. Sellise suhtumise ja nägemusega tervishoiuteener, see inimene, on saanud kahjuks võimaluse süsteemi oma äranägemise ja suhtumise järgi korraldada, mis patsiendi ja rahvatervise seisukohalt saab ilmselgelt olema hävituslik. Ja see valdkond, mille eest Karmen Joller vastutab, on väga lai, lisaks tervishoiuvaldkonnale ka veel sotsiaalvaldkond. Selles vallas ministril paraku puudub nii elu- kui töökogemus. Ja arrogantne suhtumine lööb ka siin läbi: selle asemel, et end valdkonna probleemide ja muredega kurssi viia, jätab Karmen Joller ära seni toimunud regulaarsed kohtumised puuetega inimeste kojaga ja lihtsalt ütleb, et muidu ta põleb läbi. No muidugi põled läbi, kui oled arvanud, et [tuleb vaid] õigel poolel kõvasti ideoloogiliselt propagandat teha, kui ainult partei käsib, ja kõigile turja ja säärde karata, vaenata ja sinu partei vaenlasteks kuulutatuid kõvahäälselt sarjata ja sildistada. Tõesti, kas sa arvasid, et ministriks saanuna jätkub sama õnnis seisund? Et andis partei ameti, annab ka mõistuse? Oh ei. Minister rapsib siin oma küündimatuses ringi nagu tumm leilis. EMO-sse ei tohi eestlane oma hädaga enam pöörduda, peletame eemale stiilis "köha ja punn": mis siis, et köha võib olla ka infarkti üks sümptomeid ja punn ohtlik nahavähk, ära tule tülitama. Aga miks inimesed lähevad EMO-sse? Sest võib-olla on neil perearst nagu praegune minister, keda ei huvita, või perearst, kellel on veits poogen ja kes ütleb, et sa oled rahvavaenlane ja mõrapea, ära tule mulle siia oma peahaavaga. Ega siin polegi midagi. Selles olukorras, mida minister Joller oma ebakompetentsuse tasandil on tervishoiusüsteemis nüüd ellu viimas, valitsusel tuleb vist tõesti haarata viimasest õlekõrrest. Nagu me oleme kuulnud, hakatakse ette valmistama eutanaasiaseadust – pole patsienti, pole probleemi. Töö selle nimel igatahes käib, seltsimehed. Või siis lähme ka laste kallale, vaktsineerime lapsed ära niikuinii, kas või siis, kui vanemad on vastu. Neid näiteid on palju ja palju. Tõesti, kuulutatakse siin nurmenukutee, hanerasv ja homöopaatia libameditsiiniks, mille vastu tuleb seaduse jõuga võitlema hakata. Samas soovitab minister kõigil enda haigusi ja ravi guugeldada, enne kui alandlikult perearsti julgevad tülitada. Ega selles olukorras ei olegi midagi teha. Mina arvan, et kahte aastat see minister meil vastu ei pea. Ja ma arvan, et kui kaks aastat tema juhtimisel tervishoiusüsteemi reformida, siis saab [olukord] ainult halvemaks minna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem saalis kõnesoove ei ole, aga minister soovib [sõna]. Jah, palun, sotsiaalminister Karmen Joller!

Aitäh! Kõigepealt [vastan] Lauri Laatsile. Oli küsimus, kas praegune valitsus suudab neid probleeme lahendada. Ei suuda. Kindlasti ei suuda. Probleemid on tekkinud väga-väga pika aja jooksul ja nende lahendamiseks kulub kaua aega. Aga nüüd, eelkõneleja kasutas palju isiklikke rünnakuid. Ma lihtsalt tahan nentida, et kui inimene hakkab teist inimest isiklikult ründama, siis see näitab seda, et teised, sisukad argumendid on puudu ja muud moodi ei osata oma emotsioone välja elada. Eelkõneleja on seda ka varem teinud ja me oleme selle ka kohtus lahendanud minu võiduga, kogu erakond kaotas selle protsessi. Aga mainiti Madis Veskimäge. Madis Veskimägi on kindlasti hea perearst ja temasarnaseid perearste on Eestis palju. On väga palju perearste, kes teevad ultraheli, pakuvad erinevaid teenuseid. Ma ka enne kirjeldasin tervisekeskusi. Eestis on väga palju – väga palju! –, sadu arste, kes teevad samasugust tööd. Mis puutub sellesse, kas arstid peaksid osalema poliitikas, siis arstidel on õigus osaleda poliitikas täpselt nii nagu iga teise ametiala [inimesel] – õpetajal, lauljal, ajaloolasel. Igal inimesel on õigus osaleda poliitikas. Ja kui poliitikas on eksperdid, ükskõik mis valdkonna eksperdid, siis ma arvan, et poliitika ja Eesti inimesed võidavad sellest. Arste on meil tegelikult igas erakonnas, absoluutselt igas erakonnas, ja nad on kõik targad ja head kolleegid. Mul ei ole mitte kellegi kohta midagi halba öelda. Räägin veel eutanaasiast. Eutanaasiat me ei plaani seadustada, meil ei ole sellist kavatsust, see on väärinfo. Siin kõlas puldist just erinevat väärinfot. Kunagi siin üks endine Keskerakonna poliitik, väga soliidne kolleeg, ütles, et Riigikogu pult peaks olema koht, mis on püha. Ja ma arvan, et väärinfo levitamine Riigikogu puldist näitab taset, seda, mis inimese jaoks on püha või ei ole püha. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase üheksanda päevakorrapunkti ja põhipäevakord on ammendunud.