Arupärimine tuugenitööstuse mõju kohta Eesti kaitsevõimele ja julgeolekule (nr 747)

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Rene Koka, Mart Helme ja Martin Helme 9. aprillil 2025 esitatud arupärimine tuugenitööstuse mõju kohta kaitsevõimele ja julgeolekule, nr 747. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud kaitseminister! Head vaatajad rõdul! Head interneti kaudu vaatajad! Meile on juba tükk aega olnud teada probleemistik, mis puudutab tuuleparkide negatiivset mõju Eesti kaitsevõimele. Tuletame meelde rootslaste otsustavat käitumist meretuuleparkide osas, mil nad keelasid parkide ehituse oma rannikule, ja ka järgnevaid reaktsioone Eestis. Peab ütlema, et Kaitseväe juhtkond on olnud murelik. Samuti tekitavad tuugenid ja päikesepaneelid väga tõsiseid raadiohäireid. Ja sellest meetodist, millest juttu on olnud, et piirame ida suunal teatud joonega meie raadioluure ja muude seirevõimekuste huvides tuugenite ehitamist, ei piisa. Üks Eesti kuulsamaid ja parimaid raadioinsenere on öelnud väga lihtsalt – ma soovitan tema poole eraldi pöörduda –, et sõja ajal ei ole meil mingit muud võimalust, kui tuugenid esimesena õhku lasta, sest meie raadioside ei toimi selle tohutu eetrimüra olukorras. Nii et teil on uus ülesanne: valmistada ette lõhkeainekohad iga tuugeni vundamendi juures, et see otsekohe õhku lasta – kui lähtuda kuulsa raadioinseneri ütlusest. See häirib Kaitseväe silmi ja kõrvu nii maal kui merel. Samamoodi, kui Vene allveelaevad peaksid tundma huvi Eesti ranniku vastu, siis tegelikult oleks neid väga raske avastada. Neid on praegugi raske avastada, sest meil ei ole piisavalt seiretehnikat, aga kui ehitatakse valmis Saare-Liivi tuulepark, siis seal on raadiohäiringud erakordsed ja see annab vastasele ideaalse võimaluse ennast sealkandis peita ja teha, mida ta soovib. Samamoodi oleks meie relvad nendes tsoonides pimedad, kui meil oleks vaja potentsiaalse vastase laevu tabada. Tuulealade, meretuuleparkide piirkonnas on häiringud nii suured, et meie täppisrelvad ei leia enda täpsust seal üles. Ka rahuajal on Kaitseväe uuringutes tuvastatud kontrollmõõtmiste abil, et tuulikud tekitavad ja peegeldavad keskkonnas häiringuid, mis mõjutavad meie raadiosidet ja seirevõimet. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on registreerinud viimasel neljal aastal 16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna tuulikute tekitatud tsiviilraadiohäireid, mis on ületanud hajaasustuse elektrivälja normeeritud tugevuse sajakordselt. Nendel häiringutel on mõju signaalluurele. Ja kõike seda, mis puudutab mereseiresüsteeme, on kinnitanud mereväe ülem kommodoor Ivo Värk. Nii et olukord on kehv. Ma leian, et iga tööstuse puhul, iga tuule[generaatori] puhul tuleks teha eraldi töö ehk tuvastada häiringud. Nii nagu me tegeleme linnustiku uurimisega, nii peaks tegema tuugenitööstuse ja tegelikult ka päikeseparkide puhul analüüsi nende mõju kohta kaitsevõimele ja julgeolekule, raadiohäiringute tekitamise kohta. Ootan lugupeetud ministri vastuseid.

Ja nüüd palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Hea Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Püüan esitatud küsimustele vastata. Esimene küsimus on, millised on protseduurid ja mehhanismid, mille kaudu Kaitseministeerium teeb teiste ministeeriumidega planeerimis‑ ja arendusprotsessides koostööd. Juhin tähelepanu, et Eestis kehtib ehitusseadustik. Ehitusseadustiku § 120 lõike 1 kohaselt tuleb Kaitseministeeriumiga kooskõlastada kõik – rõhutan üle: kõik – kavandatavad tuulegeneraatorid ja tuulepargid. Lisaks on täpsustatud seda kaitseministri määrusega nr 133, mille kohaselt tuleb Kaitseministeeriumiga kooskõlastada planeeringud, kui planeeringuga kavandatakse tuulegeneraatorit, tuuleparki või planeeringu elluviimine võib kaasa tuua riigikaitselise ehitise töövõime vähenemise. Need kooskõlastusnõuded kehtivad nii eraisikutele kui ka ministeeriumidele. Nii et kui kuskil ministeeriumis on mingi planeering töös, siis Kaitseministeeriumiga koostööd ka tehakse. Teine küsimus: "Kuidas tagab Kaitseministeerium, et tuugenitööstuse planeerimisel ja arendamisel võetakse arvesse kaitseväe seisukohad ja mured?" Lühidalt öeldes sama seaduse ja määruse koostoimes. Elik iga kooskõlastuse käigus küsib Kaitseministeerium loomulikult seisukoha kujundamiseks ka Kaitseväe arvamust selle kohta, kas küsitud alal kehtivad asukoha- või kõrgusepiirangud elektrituulikute ja tuuleparkide püstitamisel, [kui jah, siis] millised need piirangud on ning kas nimetatud piirangud võivad tulevikus mingil moel muutuda. Ja nende erinevate arvamuste tulemusel Kaitseministeerium vastava seisukoha kujundab. Kolmas küsimus: "Milliseid samme on ministeerium astunud või kavatseb astuda, et hinnata [kavandatavate] tuugenitööstuste võimalikku mõju kaitseväe seire‑ ja luurevõimekusele?" Siinkohal kinnitan teile, et me tegeleme selle teemaga väga tõsiselt juba väga pikka aega, nagu ma ütlesin, erinevate kooskõlastusringide, aga ka erinevate analüüside kaudu. Kaitsevägi on neid analüüse teinud päris palju. Oleme kogunud kokku ka meie lähiriikide analüüsid ja sellest tulenevalt võin teile kinnitada, et hetkel on üks täiendav analüüs meie põhjanaabrite juures Soomes töös. Lisaks oleme eraldi tellinud ühe analüüsi sõltumatult Briti ettevõttelt, kes on andnud meile meretuuleparkide võimaliku mõju hinnangud ja võimalikud leevendusmeetmed. Lühidalt kokku võttes, loomulikult küsime teadlastelt ja ekspertidelt kogu aeg erinevaid täiendusi ja arvamusi. Neljas küsimus: "Kas on plaanis läbi viia täiendavaid uuringuid või analüüse […]?" Nagu ma ütlesin, just sai valmis üks värske analüüs, mis käsitleb kitsamalt ja täpsemalt meretuuleparke. Ja seal on nüüd olemas väga täpne analüüs. Nagu ütlesin, meie põhjanaabrid teevad praegu ühte täiendavat analüüsi, vaadates täpsemalt ka päikeseparke. Viies küsimus: arvestades tuugenitööstuse mõju, laiemalt ka NATO eelhoiatust, kuidas toimub koostöö liitlastega? Loomulikult me oma liitlastega, nagu ma mainisin varasemates vastustes, koostööd teeme. Ärgem unustagem, et õhuseiresüsteem tervikuna on osa NATO integreeritud õhu‑ ja raketikaitsesüsteemist, millel on olemas õhuseirekatte miinimumnõuded ehk MMR, mida kõik NATO-liitlased peavad järgima. Loomulikult kehtivad need nõuded kõikidele NATO-liitlastele. Muuseas, need nõuded ja põhimõtted ütlevad, et tuuleparkide rajamine seirekatte alasse ei ole välistatud, kui tuuleparkide negatiivseid mõjusid saab kompenseerida. Sellest tulenevalt oleme me Eestis seda ka teinud. Me vaatasime läbi ka teie [arupärimises] mainitud Rootsi juhtumi, millest te ka siin puldis rääkisite. Seal oli olukord küll hoopis teistsugune võrreldes Eestiga. Eestis on kogu aeg kehtinud Kaitseministeeriumiga kooskõlastamise nõue, Rootsis seda ei olnud. Rootsis kehtis merealade kasutamisel niinimetatud avatud uste süsteem, kus tuuleenergeetika arendajad said hoonestuslube taotleda kõikjal ja erinevate huvide tasakaalu [leidmine] on toimunud alles ehituslubade menetlemise käigus. Meil on teatavasti üleriigiline mereala planeering ja selle [koostamisse] olid Kaitsevägi ja Kaitseministeerium algusest peale kaasatud. Nii et põhimõtteliselt on meil täiesti erinev seis võrreldes Rootsiga. Aga kindlasti me hoiame lähinaabritega ka edaspidi tihedat kontakti. Kuues küsimus: "Kas on olemas ühised standardid või juhised, mida järgitakse tuugenite arendamisel, et oleks tagatud nende kooskõla NATO kaitsevajadustega?" NATO-l sellist ühtset regulatsiooni pole, küll on olemas Eurocontrol 2014 nõuded ehk täpsemalt ingliskeelne dokument "EUROCONTROL Guidelines for Assessing the Potential Impact of Wind Turbines on Surveillance Sensors". Eurocontrol on selle kehtestanud ja seal on ka soovitused elektrituulikute mõjude leevendamiseks. Seitsmes küsimus: "Milliseid täiendavaid seadmeid ja lahendusi on hetkel planeeritud [tuugenitööstuse] mõju vähendamiseks [kaitseväe] seirevõimekusele ja muudele julgeolekut puudutavatele asjaoludele?" Saan teile kinnitada, et praegu juba käib töö erinevate täiendavate õhuseire‑ ja mereseireradarite ja passiivsensoritega. Osa neist on juba paigutatud, osa on veel paigutamisel. Aga loomulikult, kui me räägime uutest arendustest ja eelkõige meretuuleparkide arendustest – kui need ühel päeval peaksid sinnamaale jõudma –, siis me oleme meretuuleparkide arendajatega kohtunud. Nad on valmis meie vajadusi arvestama kuni sinnamaani välja, et [on valmis] oma [aladel] eraldama riigikaitselisteks vajadusteks positsioonid, et sinna saaks paigutada näiteks radarisüsteeme või passiivradareid või mingeid muid sensoreid. Kaheksas küsimus: "Kui palju lähevad maksma täiendavad meetmed […]?" Selle koha pealt saan öelda, et tuuleparkide mõju leevendamiseks Mandri-Eesti aladel on hetkel kavandatud 61 miljonit eurot pluss käibemaks ja meretuuleparkide mõju leevendamiseks on planeeritud 67 miljonit eurot pluss käibemaks. Kui vaadata veel ka mereseireradareid, võib hinnata, et see suurusjärk on tulevikus enam-vähem sama, mida oleks vaja täiendavalt kompensatsioonimeetmeteks. Loomulikult, konkreetsed hindamised ja hinnad tulevad siis, kui jõutakse meretuuleparkidega nii kaugele, et neid üldse ehitama hakatakse. Aga nagu ma ütlesin, arendajatel on valmisolek koostööd teha ja vajadusel ka neid summasid ise katta. Tänan!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg on väljendanud muret, et tuulikud lühendavad eelhoiatusaega ja raskendavad vastase tegevuse tuvastamist. Samas on Eestis planeerimisel väga palju tuulikuid. Kui palju te nimetatud murega igapäevaselt kokku puutute ja kas on põhjust karta, et tuulikud siiski vähendavad Eesti kaitsevõimet?

Aitäh! Puutun sellega kokku väga palju ja väga tihti. Meil on jätkuvalt mõned kohtuvaidlused riigi ja arendajate vahel. Meil on jätkuvalt menetluses sellesama määruse täpsustamine, et tuua sisse ka täpsemad päikeseparkide mõju leevendused. Ja me oleme just kohe nüüd valmis saamas Ida-Virumaa uut seirepositsiooni, kuhu tuleb uus radaripositsioon. Nii et loomulikult me sellega kogu aeg tegeleme. Selleks et saada rohelist energiat, me tegelikult kõik need leevendusmeetmed käima panime, juba enne seda, kui mina sain kaitseministriks. See kompenseerimise pool, et vabastada suur osa maismaast just nimelt tuuleparkide paigaldamiseks, on tehtud koos erinevate osapooltega. Meie asi praegu on, nagu ma ütlesin, hinnata ära tuuleparkide mõju, aga mitte ainult, siin tuleb ka lahutada raadioluure ja radarid ehk õhuseire. Mis puudutab õhuseiret, siis kindlasti need kompensatsioonimeetmed, mis on praegu [tehtud], võimaldavad suure osa mandrist vabastada või ongi vabastanud. Ja see niinimetatud tinglik Jõhvi-Iisaku joon on see, kust me ida poole tõepoolest enam ühtegi tuulikut ei lase. Nii et see on see, kus me praegu oleme. Aga kui küsimus on, kui tihti ma sellega kokku puutun, siis väga tihti.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Te mainisite mõningaid uusi uuringuid, mida plaanitakse teha. Aga samas on selge, et tuulikutehnoloogia on päris uus, selle koha pealt, et nii kõrgeid tuulikuid ei ole ikka naljalt kusagile püstitatud, eriti maismaale. Meil on meretuulikute massiline püstitamine maismaale, et kuskilt kõrgelt seda tuult püüda. Ei saa jääda nii pinnapealseks! Kuulame raadioinsenere, kelle kriitika on hävitav. Täiesti hävitav! Tippraadioinsenerid räägivad nendel teemadel ja ütlevad, et see häiring on tohutu, väga raske on ka tavalise sõjalise raadioside pidamine. Kas me ei peaks hoopis süvendatumalt seda tegema kui mingid üksikud uuringud, tegema suure, mitmemiljonilise uuringuprojekti?

Aitäh! [Suurem] rahasumma ei pruugi uuringu kvaliteeti kuidagi tõsta. Ja veel kord: tuleb eristada tuulikute mõju õhuseireradaritele ja erinevat mõju raadioluure signaalidele. Meil on luurekeskusega loomulikult väga tihe koostöö ja luurekeskus teeb ka oma mõõtmisi. Uuring uuringuks, meile on lõpuks vajalik see, et meie enda seadmete puhul, mida me kasutame, ei oleks nende mõõtmistulemused ja kasutamine piiratud. Uskuge mind, me vaatame seda väga tähelepanelikult ja eelhoiatus on Eesti jaoks kriitiline. Ma võin teile täiesti kindlalt kinnitada, et meie eelhoiatussüsteemid on üles ehitatud niimoodi, et meil oleks tagatud maksimaalne eelhoiatus. Ja ka raadioluure poolt me vaatame väga täpselt. Raadioluure poole pealt ei ole küsimus kindlasti ainult tuulikus, küsimus on ka päikeseparkides. Raadioluure puhul on küsimus igas raadiolainet mõjutavas seadmes. Ja seetõttu on meil sellised suuremad pargid ja erinevad suuremad arendused loomulikult väga suure tähelepanu all. Iga ehitis, kus kasutatakse mingit raadiosagedust mõjutavat seadet, on meie huviorbiidis, nii et me loomulikult seda jälgime. Võin teile kinnitada, et kõikide riikide vaatest on see oluline. Aga kui see oleks nii lihtne, nagu te ütlete, ja kui tuulikud nii väga segaks, siis võiks ju küsida ka Venemaa puhul, et miks sinna ei ole sellist tuulikute kardinat meile ette pandud. Nii on, kinnitan teile veel kord: me ei anna oma eelhoiatussüsteemide töövõimest grammigi järele.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja kõigepealt arupärijate esindaja Anti Poolamets.

Aitäh! Lugupeetud minister! Hakkame kõigepealt mälu värskendama. 2011. aastal ilmus Postimehe "Majanduse" sektsioonis üks väga huvitav artikkel pealkirjaga "Pevkur tõrjuks tuulikud elamutest eemale". "Sotsiaalminister Hanno Pevkur tegi eelmise aasta viimasel päeval [Tsiteerin. – A. P.] ettepaneku keelata tuuleparkide ehitamine elumajadele lähemale kui kaks kilomeetrit, põhjendades seda müra ja varjutuse mõjuga [inimeste] tervisele. Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte juhi Ando Leppimani hinnangul tähendaks sellise keelu seadustamine tuulegeneraatorite püstitamise lõppu Eestis. "Kui see keeld jõustub, siis ei ole enam võimalik tuuleparke püs[t]i panna. Hajaasustusega Eestimaal on iga natukese aja tagant mõni elumaja," kommenteeris ta." Pevkur saatis keskkonnaminister Tamkivile kirja ja seal sisalduski ettepanek: miinimum kaks kilomeetrit. Sotsiaalminister kirjutas tabavalt – tõepoolest tabavalt, vahel vaatad, et polegi nagu sama mees, kunagi on päris mõistlikku juttu rääkinud –, öeldes selles kirjas: "Tuulegeneraatorite toodetud energia positiivsetele mõjudele on viidatud erinevates töödes, kuid vähem on tähelepanu pööratud negatiivsetele mõjudele, müra ja varjutusega kaasnevatele võimalikele tervisekahjudele." Aga täna esines minister ideoloogiatöötajana, mitte kaitseministrina, kes, hambad ristis, kaitseb julgeolekut ja kaitsevõimet. Muidu oleksite te juba ammu üks selle pärast esivõitleja, et tuulikute pealetungi piirata. Ning paraku jäävad kehtima need sõnad, mis tulid siitsamast puldist Kaja Kallase suust: lugege mu huulilt, maksud ei tõuse. Me kuulsime vähemalt kaks korda ministri suust, et meie eelhoiatussüsteemid on õige head, nad on väga läbimõeldud. No te võite tõlkida selle rahvakeelde: asjad on väga halvad. Asjad on väga halvad! Meile aetakse kärbseid pähe. Nimelt, mereseireradarid on väga kehvas seisus ja need teie abimeetmed ei kompenseeri seda. See investeering, et näiteks meretuulepargi müra maha võtta, on väga-väga suur. Ei ole ka õiget tehnilist lahendust, kuidas nii tohutu pargi piirkonnas üldse seda asja üles ehitada, ehk siis lihtsalt tehnoloogiline lahendus on juba väga keeruline ja väga kallis. Teisalt me räägime ka uutest tehnoloogiatest, aga sellisel puhul ei ole asjakohane sihuke hõiskamine, et meil on kõik hästi, meil on kõik hästi. Ei ole kõik hästi, sest seda tehnoloogiat õpivad [mõistma] isegi need ühemehefirmad, kes praegu proovivad riigilt saada 700 miljonit eurot dotatsioone. Nad täpselt ei tea, mida nad teevad. Tõesti, Puna-Hiinas Xi võimu all püstitatakse neid tuulikuid. See tehnoloogia tuuakse teie tahtel siia ja me maksame maksumaksja taskust üüratuid summasid, selleks et Xi režiim saaks endale 70–80% sellest, mida me siia ostame tuugenitootmise tehnoloogilise poole jaoks. Juba see on riigikaitselisest, julgeolekulisest vaatenurgast ebaeetiline. Nii et olukord on kehv. Ja lähen mõnede faktinäitajate juurde. Ühtlasi palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Tegelikult faktiliselt, kui neid tuugeneid püstitatakse – see kehtib ka päikeseparkide kohta suurel määral –, siis ei arvestata raadioside planeerimisel piirkonnas asuvate tuuleparkide kiirgusmõjudega. Piisavalt seda kindlasti ei tehta. Ei arvestata sellega, et sidevahendite side kaugus väheneb, sidevahendite side kaugus väheneb ka andmesiderežiimis. Raadiolinkide ja sidetrasside planeerimisel ei arvestata signaali ja müra suhte vähenemisega, mida põhjustab tuuleparkide emiteeritud laiaribaline kiirgusmüra. Mobiilsete tugijaamade levi kaugus väheneb, WiFi tugijaamade levi kaugus väheneb, GPS-i signaalide tugevus väheneb. Ja erinevates ilmastikutingimustes tuulejaamade töörežiimid muutuvad, mille tulemusena Sommerfeldi tsoonis emiteeritakse muutuvaid elektromagnetilisi laiaribalisi häiresignaale ning kiirgusmüra. See on ülisuur müra, millest räägitakse. Ja olukord on ülitõsine. Ma arvan, et te peaksite ise proaktiivselt võtma selle teema ette, mitte lohisema tuulikuideoloogide ja nende subsiidiumide kerjajate ja korjajate sabas, sest see jääb teie vastutusele. Teie vastutusele! Ma tuletan isiklikult seda meelde, et teie lasite selle kergelt läbi, mida te siin nimetasite, ja jääte ka vastutama, kui meie Kaitseväe raadioside olukord oluliselt halveneb. Rootsi näide. Muidugi, ma tean, et Eestis pidi Rootsiga [võrreldes] ka kliima kiiremini soojenema. Meie kuldsuud ja kuldajud on seda öelnud, et Eestis soojeneb kliima kiiremini. Ju siis seal Läänemere peal on mingi nähtamatu müür, et meil see kõik kiiremini toimub. Kui sauna kütad, siis universum läheb liiga kuumaks. Ehk siis me oleme erinevalt Rootsist väga hooletud oma seire tagamisel. Ja te unustate ära, et meie oleme NATO eesliin, me oleme piiririik Venemaa kõrval, me peame siin nägema. Kui tehakse nalja ja vaadatakse ainult punkte, seda, kuidas saaks ideoloogilisi punktikesi ja rääkida muinasjutte taastuvenergeetikast, siis see on lubamatu. Aga ma tsiteerin veel ühte raadioinseneri, kes kirjutas Saarte Hääles. Rene Liiver on tema nimi. Ta ütles: tuugenite lähedal ei aita passiivsonari keerukad signaalitöötlus‑ ja analüüsitehnikad, sest tuulikud on kokku seganud ütlemata valju sageduste kokteili, mille spekter pidevalt muutub; sellisel foonil on väga raske, kui mitte võimatu eristada allveelaeva tekitatud heli. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna valitsust on haaranud suur tuuleenergiavaimustus, kuid üks aspekt jääb selles rohelises tuhinas sageli tähelepanuta, nimelt tuuleparkide reaalne ja tõsine mõju meie riigi julgeolekule ning kaitsevõimele. Minister tundus mures olevat, kuigi ta vastused olid nagu ikka Reformierakonna stiilis reaalsust eitavad. Valitsuse energiapoliitika ei ole kooskõlas riigi julgeolekuga, vaid see poliitika on muutunud julgeolekuriskiks. Eesti Kaitsevägi, inimesed, kelle ülesanne on hoida ja kaitsta meie iseseisvust, meie õhuruumi ja merd, on andnud korduvalt märku, et tuulikud tekitavad raadiosignaalide häiringut. Kaitseväe luurekeskuse ülema kolonel Ants Kiviselja sõnul lühendavad tuulikud eelhoiatusaega ja raskendavad vastase tegevuse tuvastamist. Need pole oletused, need on faktid. 16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna on tuulikute tekitatud raadiosignaalide häiringud ületanud hajaasustuse elektrivälja tugevuse normi koguni sajakordselt. Kordan: sajakordselt. Selline signaali häiring ei ole lihtsalt müra, see on oht. Oht, mis puudutab mitte ainult tsiviilkommunikatsiooni, vaid ka meie Kaitseväe operatiivvõimekust. See tähendab, et me ei pruugi õigel ajal tuvastada vaenulikku tegevust. See tähendab, et me riskime pimeduses olemisega. Veelgi tõsisem on olukord merel. Mereväe ülema kommodoor Ivo Värgi sõnul mõjutavad meretuulikud otseselt Eesti mereseirevõimet ja võivad raskendada isegi relvasüsteemide, sealhulgas laevatõrjerakettide kasutamist. Kui Saaremaast lääne poole kavandatud meretuulepark katab ala, mis ulatub 50 kilomeetrit põhjast lõunasse ja 50 kilomeetrit laiuti, siis on see sisuliselt radarit varjav barjäär. Kas tõesti ehitame omaenda radaritele füüsilisi takistusi? Kas tõesti takistame iseenda seirevõimet, samal ajal kui oht idapiiril ei ole mitte kadunud, vaid järjest akuutsem? Samal ajal kui NATO rõhutab vajadust tugevdada kollektiivkaitset, suurendada eelhoiatusvõimekust, rajame me nendele võimekustele takistusi. On äärmiselt oluline küsida, milliseid analüüse on tehtud, enne kui need arendused rohelise tule saavad. Millised on mehhanismid, mille kaudu Kaitseministeerium saab sekkuda, kui tuulepargid ohustavad radari, luureseadmete või laevade tööd? Meile on teada, et Rootsi, kes on julgeolekult üks põhjalikumaid ja süsteemsemaid riike Euroopas, lõpetas meretuuleparkide arendamise oma idarannikul just nimelt julgeolekukaalutlustel. Kas me oleme Rootsist rumalamad või lihtsalt vähem ettenägelikud? Ükski energialahendus ei tohi tulla riigikaitse arvelt. Riiki ei kaitse tuulikud ega rohelised loosungid, vaid Kaitsevägi, kes vajab oma tööks toimivat luuret ja seiret. Me peame peatama tuuleparkide arendamise kõikidel nendel aladel, kus on tuvastatud või võimalik tõsine mõju kaitseotstarbelisele infrastruktuurile. Kaitseministeerium peab olema igasse planeeringusse mitte lihtsalt kaasatud, vaid olema otsustav osaline. Head kolleegid! Rohepööre ei kaalu üles meie kaitsevõimet. Kui me selle loogika vastu eksime, siis ei küsi me enam, kui palju energiat suudab toota tuul, vaid kui palju maksab meie suveräänsus. Ma tänan!

Aitäh! Saalis kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Minister vist ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme ka kuuenda päevakorrapunkti läbinud.