Majanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?" arutelu

Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on täna üks päevakorrapunkt: olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?" arutelu. Selle on algatanud majanduskomisjon. Ma räägin natuke selle päeva praktilisest poolest. Meil on kolm ettekandjat. Esimene ettekandja on majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas, ettekande pikkus on 15 minutit ning küsimuste ja vastuste jaoks on 15 minutit. Teiseks on konkurentsivõime eksperdikogu liikme ning Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahvusvahelise ettevõtluse professori ja akadeemiku Urmas Varblase ettekanne, kuni 30 minutit, ka küsimused ja vastused on kuni 30 minutit. Kolmas ettekandja on Viru Keemia Grupi AS‑i juhatuse liige Raivo Vasnu, kelle ettekanne on kuni 20 minutit ning küsimusteks ja vastusteks on 30 minutit. Iga Riigikogu liige [saab esitada] ettekandjale ühe küsimuse. Peale seda on läbirääkimised. Algatajatel on soov, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Läheme päevakorrapunkti juurde. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, täna on päevakorras OTRK teemal, kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses. Mul on hea meel tutvustada Riigikogu ees tööd, mida on juba teist aastat järjest teinud Eesti konkurentsivõime eksperdikogu. See on ainulaadne koostöövorm, mis ühendab nelja analüüsiasutuse teadmised. Eksperdikogusse kuuluvad Ülo Kaasik Eesti Pangast, Urmas Varblane Tartu Ülikoolist, Kadri Männasoo Tallinna Tehnikaülikoolist ning Uku Varblane Arenguseire Keskusest. Nad on pannud kokku Riigikogule mõeldud raporti, mis annab mitmekihilise ülevaate Eesti majanduse olukorrast ja väljakutsetest ning pakub soovitusi, kuidas nende väljakutsetega edukalt toime tulla. Mida siis eksperdikogu meile möödunud aasta kohta ütles? Laias laastus saan öelda, et see [raport] toob mõõdukalt häid uudiseid. Olukord majanduses paraneb, samas kui kogunevad uued pilved president Trumpi tollipoliitika tõttu. Toon järgnevalt välja mõned eksperdikogu järeldused ja seisukohad, mida ise jagan ja ka oluliseks pean. Esiteks, raport toob välja Eesti majanduse tugeva kohanemisvõime. Meie eksportivad ettevõtted on viimastel aastatel olnud tublid ning otsinud aktiivselt uusi sihtturge. Kui Põhjamaade majandused olid raskustes, siis meie eksportijad suunasid oma kaupu ümber Kesk‑ ja Lääne-Euroopasse, samuti Ameerika Ühendriikidesse. 2024. aastal kasvas just eksport USA‑sse kõige kiiremini. Järgnesid Suurbritannia, Prantsusmaa, Poola ja Saksamaa. Aga nagu öeldakse: vihma käest räästa alla. Pärast suuri pingutusi ähvardavad meie ettevõtteid nüüd president Trumpi tollitariifid. Ja ärgem unustagem, et kaudne seos USA turuga püsib meil ka meie peamiste kaubanduspartnerite Saksamaa, Rootsi ja Soome tõttu. Eesti peab olema aktiivne ja leidlik, et oma ettevõtteid selles olukorras aidata. Tuleb majandusdiplomaatia abil avada uusi turge nii iseseisvalt kui ka Euroopa Liidu uute vabakaubanduslepingute raames. Eelkõige tuleb panna sisse uus käik, arendamaks Euroopa Liidu ühtset siseturgu, kus jätkuvalt säilinud tõkked ja turubarjäärid on IMF‑i hinnangu kohaselt kaupade puhul võrreldavad 44%‑liste tollitariifidega ja teenuste puhul suisa 110%‑liste tariifidega. Need on teemad, millest ka akadeemik Urmas Varblane peatselt pikemalt räägib. Valitsus ei ole siin pealtvaataja rollis. Üks keskne tööriist selles vallas on Team Estonia – koostööplatvorm, mis ühendab Välisministeeriumi, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, EIS‑i välisesindajad, Eesti saatkonnad ning sektoriorganisatsioonid. See võrgustik töötab ekspordi ja äridiplomaatia edendamise nimel, koostab ekspordistrateegiaid, jagab turuinfot, loob kontakte, aitab ettevõtjatel sihtturgudel kanda kinnitada. Valitsus on otsustanud vaadata juba septembri lõpuks üle Team Estonia eksporti toetavad teenused, suunamaks ressursid suurima majandusliku mõjuga tegevustesse ja sektoritesse ning laiendamaks eksporditurge. Avatakse neli uut ettevõtluskeskust: Riias, Londonis, Pariisis ja Berliinis. Need on tähtsad asjad. Teiseks tahan rõhutada üht väga olulist tähelepanekut, mis tuleb välja konkurentsivõime raportist. Nimelt, teenuste sektori tugevus ja kasvav roll Eesti majanduses. Kui rääkida viimastest aastatest, kriisiaastatest, siis võib kindlalt öelda, et just teenuste sektor on olnud see, mis on aidanud meie majandusel vee peal püsida. Kui tööstuse osakaal loodud lisandväärtuses langes, siis teenuste sektori osa hoopistükkis kasvas. Kolme viimase aasta jooksul on teenuste eksport kasvanud suisa 15% võrra. Seejuures kasvas näiteks IKT-teenuste ekspordikäive ainuüksi 2024. aastal eelneva aastaga võrreldes 17%. Nii et siit tulevad ka head uudised. Teenused moodustavad 42% ja kaubad 58% Eesti kogu ekspordimahust. Võrreldes Läti ja Leeduga on Eesti teenuste eksport märgatavalt teadmismahukam, mille üheks põhjuseks on see, et pakume välisturgudel vähem transporditeenuseid ja rohkem IT‑teenuseid. Selleks, et teenuste sektor saaks oma kasvu jätkata ja Eesti majandusele veel tugevamaks toeks olla, on keskse tähtsusega andmete kättesaadavus ja targem kasutus. Just andmepõhiste lahenduste toel sünnivad uued teenused, olgu selleks digitaalsed notariteenused, meditsiinitehnoloogiad, tark linnaplaneerimine või andmepõhine turism. Riik on siin astunud mitmeid samme. Arendamisel on uus andmete teabevärav, käivitatud on andmevahetuse automatiseerimine ettevõtete ja riigi vahel, loodud on andmete kompetentsikeskus ning tegeletakse andmete kvaliteedi parandamise ja andmevahetuse edendamisega. Kolmandaks. Eesti ajakirjanduses on palju räägitud Leedust ja sellest, kuidas seal on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Ka eksperdikogu on Leedu [olukorda] vaadanud ja andnud oma hinnangu. Ajakirjanduses on tihti kõlanud narratiiv, et Leedu läheb meist mööda, võtab Eesti asemel sisse Balti riikide edukaima majanduse positsiooni. Oleme ausad, see on olnud meedias populaarne jutupunkt. Aga kui vaadata erinevaid indikaatoreid tasakaalukalt, nii nagu on teinud konkurentsivõime eksperdikogu, siis ei ole pilt sugugi nii mustvalge. Koondvaates on Eesti ja Leedu positsioonid üsna võrdsed. Tõsi, Leedu on mitmes valdkonnas kiiremini arenenud, aga Eesti ei ole oma seniseid eeliseid märkimisväärselt kaotanud. Vastupidi, mitmes olulises valdkonnas seisame jätkuvalt Leedust eespool. Näiteks seesama teenuste eksport, kui juba selle juurde tulla. Eesti teenuste eksport on Leedu ja Läti omast oluliselt teadmismahukam. Meie ekspordime enam IT‑ ja muid äriteenuseid, samal ajal kui Lätis ja Leedus on suurem osa teenuste ekspordist seotud transpordiga. Ka kõrgtehnoloogilise kauba osakaal ekspordis räägib enda eest. Eestis on see 11%, Lätis 9%, Leedus 8%. Lisaks kulutab Eesti teadus‑ ja arendustegevusele 1,8% SKT‑st, edestades selgelt nii Lätit, kus see on 0,8%, kui ka Leedut, kus see on 1,1%. Tõepoolest, Eesti kaubaekspordi langus on olnud suurem kui naabritel, aga on oluline rõhutada, et asi ei ole selles, nagu Eesti toodaks vähem konkurentsivõimelisi kaupu, vaid selles, et meie sihtturgude seas on rohkem riike, kus majanduslangus oli sügavam. Ka ärisektori investeeringute poolest on kolm Balti riiki sarnasel tasemel, aga silma torkab üks erinevus. Eesti investeerib vähem tööstusse ja rohkem kinnisvarasse. See on suund, mille puhul peame endilt küsima, kas see toetab meie pikaajalist konkurentsivõimet või mitte. Võib-olla ei ole see hea plaan. Kui vaadata majanduse ja ekspordi keerukust, siis näeme, et Eesti on selgelt kõrgemal tasemel kui meie lõunanaabrid. Samas tuleb tunnistada, et Leedu majanduses on pilt mitmekesisem. See annab neile teatud paindlikkuse ja stabiilsuse eelise. Seega peame meiegi edaspidi pöörama rohkem tähelepanu oma majanduse mitmekesistamisele. Neljandaks. Raportist selgub, et tunnustust väärib Eesti riigi pikaajaline tegevus omakapitali kättesaadavuse parandamisel. Võrreldes Euroopa keskmisega on Eesti era‑ ja riskikapitali turul riigi osakaal väga suur, moodustades umbes poole fondidesse tõstetud rahast. Nagu teame, toetuvad nii Eestis kui ka kogu euroalal ettevõtted valdavalt pangalaenudele, et katta oma rahastamisvajadust. See mudel töötab hästi tavapärase äritegevuse rahastamiseks, kuid kui sihime innovatsiooni, iduettevõtlust, kiiret kasvu, siis vajame investoreid, kes julgevad näha kaugemale. Ainuüksi pangalaenudest ei piisa. Vaja on siiski ka selliseid investoreid, kes vaatavad ettevõtte toimetamisi mitte ainult tagasimakse kuupäevani, vaid näevad ettevõtte potentsiaali. Pangalaenul on piir, intressimäär, tagatis, aga omakapitaliinvestorid jagavad riski ja saavad kasu ettevõtte kasvust, tootlikkusest, visioonist. Nad mõtlevad [kaugemale] ja usuvad ideesse. Mul on hea meel, et Eestis on selle mõistmine jõudnud otsustajateni. 2006. aastal tehti Eestis julge otsus ja loodi Eesti Arengufond. Arengufondi järglane ehk SmartCap jätkas ja süvendas seda suunda, investeerides kohalike riskikapitalifondide kaudu ja aidates kaasa kodumaise kapitalituru kasvule. 2012. aastal käivitati koostöös Euroopa Investeerimisfondiga Balti Innovatsioonifond 1. See oli esimene piirkondlik fondifond, mis kaasas ka erasektori kapitali ja andis kohalikele fondijuhtidele väärtuslikku investeerimiskogemust. Järgnes Balti Innovatsioonifond 2, mille investeerimisperiood on nüüdseks lõppenud. Turuosalised ootavad põhjendatult järgmise sammu astumist ka selles vallas. 2019. aasta seadusemuudatus andis pensionifondidele rohkem paindlikkust investeerida Eesti ettevõtetesse. Kahjuks mõjutas seda hiljem teise samba vabatahtlikuks muutmine, mis sundis pensionifonde taganema pikaajalistest omakapitaliinvesteeringutest, just nendest, mida Eesti ettevõtted kõige enam vajavad. Nii et see ei olnud hea plaan. Riigi kõige hiljutisem ja strateegilisem samm ettevõtete omakapitali rahastuse laiendamisel on SmartCapi suunatud fondid. SmartCapi Rohefond mahuga 100 miljonit eurot investeerib Eesti rohetehnoloogiaettevõtetesse, mis lahendavad olulisi keskkonnaprobleeme, olgu nendeks siis energiasalvestus, ringmajandus, nutikas põllumajandus või CO2 sidumine. Tänaseks on fond toetanud juba kaheksat Eesti ettevõtet. See ei ole pelgalt investeering, see ongi arenguhüpe, ehk [toetatakse] selliseid ettevõtteid, mis on tulevikku suunatud ja loovad töökohti. Käesoleva aasta jaanuaris käivitati SmartCapi Kaitsefond ja see oli samuti 100 miljoni euro suurune – minu teada on see praeguseks 150 miljoni suurune – ja see on suunatud Eesti kaitsetööstuse arendamisele. Fond investeerib sõjalise ja kahese kasutusega tehnoloogiaid arendavatesse ettevõtetesse ning rahastab ka fonde, mis keskenduvad NATO liikmesriikide kaitsetööstusele. Tänaseks on Eestis olemas tugev baas idusektori ja väiksemate rahastamisringide toetamiseks. Meil on aktiivne kogukond, nutikad asutajad, kasvavad fondid. Suuremate investeeringute kaasamisel tuleb sageli veel pöörduda rahvusvaheliste investorite poole. Aga just kohaliku kapitali kaasamine aitab väärtust Eestisse jätta. Töö, juhtimine, maksutulu, teadmised – kõik see jääb siia. Head kolleegid, päevakajaliste murede ja jooksvate uudiste keerises on kerge unustada pikemat vaadet ja fundamentaalseid küsimusi. Just nende juurde aitab meid tagasi suunata konkurentsivõime eksperdikogu raport, mis tuletab meelde: majandust ei kujunda ainult intressimäärad ja ekspordinumbrid, vaid ka demograafilised muudatused. Raport räägib demograafilisest siirdest ja see pole mingi abstraktne teooria, vaid väga konkreetne ja vääramatult lähenev reaalsus. Ma küsin teilt: kas teadsite, et 2000. aastatel oli Eestis tööealiste ja mittetöötavate inimeste suhe ajalooliselt rekordiline, kõrgem kui kunagi pärast 1939. aastat? See tähendab, et ühiskond kandis toimetuleku ja maksutulu mõttes suhteliselt väikest ülalpeetavate koormust. See oli erakordne aeg ja sellesse ei tohiks [suhtuda nagu] normi. Pigem vastupidi, me peame leppima, et see suhe halveneb: rahvastik vananeb, tööealisi inimesi jääb proportsionaalselt vähemaks. Kui vaatame Eesti projektsiooni aastaks 2050, pikka plaani, rännet arvestamata, siis näeme järgmist pilti. 30% elanikest on eakad ehk tekib umbes samasugune demograafiline profiil nagu praeguses Jaapanis. Laste osakaal on 13%, mis on veidi rohkem kui Jaapanis praegu. Me liigume globaalse trendi suunas: ühiskonnad vananevad, rahvastiku struktuur nihkub, vähem lapsi, rohkem vanemaealisi. Loomulikult omab see mõju kogu majandusele ja sellele, kuidas riik hakkama saab. Mida see tähendab Eesti konkurentsivõime ja tootlikkuse jaoks? Arusaadavalt päris palju: muutub tarbimise struktuur, vananev ühiskond tarbib vähem kestvuskaupu, aga rohkem teenuseid, tervishoiuteenuseid, hoolekandeteenuseid. See tähendab, et muutub ka majanduse sektoriline ülesehitus. Aga ma arvan, et selline vaade tulevikku ja demograafiale ei ole suur uudis. Head kolleegid! Konkurentsivõime ei ole sprint, vaid maraton. Tänan eksperdikogu selle peegli ja kompassi eest. Nüüd on teatepulk meie, Riigikogu liikmete käes. Meie ülesanne siin saalis ei ole pelgalt reageerida, vaid kasutada meile antud mandaati Eesti tuleviku kujundamiseks. Ma loodan, et see raport annab meile suuna ja julguse astuda järgmised sammud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tänan samuti konkurentsivõime raporti koostajaid kogu selle töö eest, mis on tehtud. Kahtlemata on seal päris palju olulist sisendit. Ka teie ettekande kohta võib öelda, et täitsa asjalik oli. Tunnustan. Aga nüüd küsiks, kuidas need valitsuse sammud lähevad kokku kogu sellise innovatiivse, läbimõeldud, tootlikkust tõstva oskustööjõupoliitikaga. Konkreetse näitena: te rääkisite siin teenuste ekspordist, mulle jäi kõrva, et valitsus otsustas eile bravuurikalt hakata vanglateenust eksportima, täpsemalt öeldes vange importima. Kuidas teie hinnangul selle [oskustööjõupoliitikaga] läheb kokku see, et me tahame võtta ikkagi suhteliselt riskantse, tundliku teema, ka brändi või maine mõttes Eesti jaoks, oleme ausad, eks ole, tahame võtta selgelt mainet kahjustava valdkonna ja hakata seal pakkuma mingit allhanget teistele riikidele? Mis loogika siin on? Miks me ei kaasa neid inimesi tööturule olukorras, kus meil on tööjõupuudus, vaid me soovime teiste riikide mõrtsukaid ja vägistajaid – see on otsesõnu võetud Rootsi kodulehelt …

Teie aeg!

… hakata siin majutama?

Tänud selle küsimuse eest! Ma vastan alguses natukene üldisemalt ja pärast lähen selle vangide teema juurde. Tõsi ta on, et sellised raportid, mida see eksperdikogu on teinud, tuleb kindlasti ellu viia. Ehk mingid asjad, mida seal soovitatakse, tuleb ka päriselt ära teha. Võtame 2024. aasta raporti. Seal oli kaheksa valdkonda, mille kohta anti valitsusele soovitusi, ja tark valitsus tegi ka omad targad otsused, mis puudutavad kvalifitseeritud tööjõu puudust näiteks, ka haridust ja seda, et meil oleks haridussüsteem, mis toodaks meile tööjõudu, mida me vajame selle jaoks, et innovatsiooni ellu viia. Ma vaatan, siin on digitaliseerituse teema, bürokraatia vähendamise teema. Ma palusin raporti koostajatel teha mulle ülevaade, mis siis on päriselt ellu viidud. Ma pean ütlema, et see oli täitsa muljet avaldav. Oli see nüüd raporti tegijate hea töö või olid need valitsuse targad otsused, aga igal juhul on ellu viidud üksjagu mõistlikke asju. Mis puudutab vanglaid, siis ma ka oma ülevaates mainisin, et eestlased armastavad ehitada. Seal [raportis] oli ka kirjas, et investeeringud kinnisvarasse on võib-olla üledimensioneeritud. Mis puudutab investeeringuid kinnisvarasse, kus saab vange pidada, siis sellega on vist selline lugu, et vanglaid meil on, aga vange ei jätku. See on ju tegelikult probleem. Kui see on otsustatud lahendada sellisel moel, et pakkuda vanglateenust ka väljaspool Eestit, siis ma julgen korrata justiits‑ ja digiministri sõnu, et seda mitte mingil juhul ei tehta Eesti ühiskonna turvalisuse arvel. Ma arvan, et selles ei ole mitte midagi halba, kui me oma valmisehitatud vanglatele, mis tühjana seisavad, leiame rakendust ja Eesti riik, kui mu mälu ei peta, teenib suurusjärgus 30 miljonit eurot.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Tootlikkuse mõõtmiseks on olemas väga konkreetne, väga hea ja adekvaatne näitaja, see on nominaalne tööjõu tootlikkus Euroopa Liidu keskmisest, protsendina. See näitaja on "Eesti 2035" prominentsete näitajate hulgas. Meil on isegi bravuurikas eesmärk jõuda 120%‑ni võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. See näitaja on niinimetatud tegevuspõhise eelarve prominentsete näitajate seas. Viimane selle näitaja teadaolev väärtus on aastast 2023, kui see oli 77,5%. Teie kui majanduskomisjoni esimehe jaoks oleks see esimene asi, mida vaadata. Öelge mulle, mis oli tööjõu tootlikkuse näitaja eelmise aasta [andmete] põhjal. Kui te seda ei tea, siis öelge vähemalt, kas me liigume selle eesmärgi, 120% suunas või kaugeneme sellest endiselt. Enne 2023. aastat meil see näitaja langes.

Aitäh!

Vastab tõele, jah. Ma arvan, et Eesti majanduse üks kõige suuremaid murekohti ongi tootlikkuse kahanemine. Me võime endale ja ettevõtjatele õlale patsutada ja öelda, et tootlikkuse kahanemine on tulnud sellest, et töötajaid on tööl hoitud, hoolimata sellest, et majandusel läheb kehvasti, ja tänu sellele on töötuse määr küll maas, aga vähemalt inimesed ei ole töötud. Mulle endale tundub ausalt öeldes, et see ei ole mõistlik jutt. Kui me tahame rääkida sellest, kuidas Eesti majandus tõepoolest saavutaks uue taseme ja tekiks uue põlvkonna majandus, siis, ma arvan, just nimelt see tootlikkuse teema on siin üks kõige olulisemaid. See tähendab digitaliseerimist, see tähendab pahatihti ka seda, et lolli tööd ja odavat tööd tehakse vähem, masinad teevad selle ära, AI on seal kindlasti abiks. Ehk kui me räägime bravuurikast eesmärgist, 120% võrreldes Euroopa keskmise tootlikkusega, siis me peame hoopis teistmoodi majandust arendama. Viimastel aastatel on [tootlikkus] tõepoolest langenud. Me võime ju endale õlale patsutada, aga see ei ole olnud hea plaan.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma Tanel Kiigega võib-olla päris nõus ei ole, et see vangide teema on puhas teenuse eksport, kui niimoodi kirjeldada, et me osutame seda teenust siin enda riigi piirides. Nagu te viitasite, oluline on turvalisus, ja ei peaks kahtlema, et seda jälgitakse igat moodi. Aga minu küsimus on see. Te viitasite sellele, et me oleme võrreldes lätlaste ja leedukatega paremad teenuste eksportijad. Millest see kõneleb? Kas see kõneleb meie tarkusest ja teadmistest või sellest, et selles segmendis on meil lihtsam siseneda, vajab see vähem vahendeid või mis seal need tagamõtted on? Kas tulevikus, arvestades meie riigi võimekust, väiksust ja paindlikkust, teenuste osakaal ekspordis isegi hoopis kasvab? Meenutan aastat 2014, kui IT oli mõnes mõttes selline vihakõneteema ja tööstused ütlesid, et mis teema see on. Aga nüüd tuleb välja, et see ikkagi kannab ka.

Kannab IT ja kannab tööstus. Aga kui te võtate lahkelt lahti Google'i otsingu või ChatGPT näiteks ja sisestate sinna "Läti", siis te saate teada, et Riias on vanalinn ja nad korraldavad laulupidusid. Kui te sisestate sinna "Eesti", siis te saate teada, et Eesti on innovaatiline IT‑tehnoloogiat arendav riik. Ehk see töö, mis Eestis on tehtud nii päriselt teenuste ekspordi koha pealt, aga ka maine kujundamisel, on tegelikult olnud väga suur. See aitab meil oma majandust arendada tõepoolest natukene paremini, kui see võib-olla on võimalik meie Läti ja Leedu kolleegidel. Ma ise usun väga sellesse, vaadates, et teenuste eksport esimeses kvartalis oli muuseas väga korralikus kasvus, ka toodete eksport, ja vaadates Eesti majandusnäitajaid, et selle koha pealt võib olla päris rahulik. Kui vaadata tulevikku, siis ma arvan, et IT‑teenuste eksport peab jätkuma. Praeguse valitsuse koalitsioonilepingus kokku lepitud punktid, mis räägivad sellest, mismoodi Eesti riik oma IT‑teenuseid tulevikus hankima hakkab, peaksid andma olulise tõuke ka sellele, et IT‑sektor areneks. Aga absoluutselt, tööstus on oluline. Muuseas, selles raportis on päris põhjalikult analüüsitud ka põllumajandussektorit ja toiduainetööstust. Ma arvan, et nendelgi on Eestis tulevikku, kui me siin kenasti toimetame.

Anti Haugas, palun!

Jaa, minu küsimus tuleneb natukene Tanel Kiige küsimusest. Ma olen natuke mures Taneli maailmavaatelise ekslemise pärast. Üks põhjusi, miks Rootsis on tekkinud probleem vangidega, sest [nende arv] kolmekordistub järgnevate aastate jooksul, on ikkagi sotsiaaldemokraatide võimetus tulla toime nende inimeste ühiskonnastamise ja integreerimise protsessidega, mis ongi tinginud olukorra, kus vangide arv kolmekordistub. Rootsi sotsid pigem näevad, et inimesi tuleks aidata vanglast väljaspool, aga ühiskond ei ole valmis seda [mõtet] vastu võtma. Meie oleme valmis Rootsile vastu tulema, eksportima sisuliselt sotsiaalteenust. Tänapäeva vangla ei ole eelkõige vangla, nagu me seda võib-olla mõistsime mõnikümmend aastat tagasi, see on ikkagi sotsiaalasutus, paljuski ka haridusasutus. Kas selline riikidevaheline koostöö, mille abil Eesti tegelikult teenib tulu, eksporditulu, ja saab hoida enda inimesi pädevana, võiks laieneda ka teistesse sektoritesse?

Tulen siis selle vanglateema juurde tagasi. Jällegi, mitte et ma oleksin mingi tohutu vanglaekspert, aga niipalju kui mina tean, need kinnipeetavad tuuakse Eestisse, nad istuvad siin vangis ja pärast viiakse [nad Rootsi] tagasi. Ühesõnaga, Eestiga puutumust on neil täpselt niipalju, kui nad aknast välja näha suudavad ning tahavad meie loodust ja linnukesi läbi trellide vaadata. Ma arvan küll, et meil ei ole põhjust Eesti julgeoleku pärast pabistada, mis puudutab neid konkreetseid vange ja lepinguid. Ma ei ole seda lepingut lugenud, aga ma arvan, et seal on arvestatud kõikide turvalisuse teemadega. Kas me peaksime tegema koostööd teiste riikidega? Aga me teemegi. Ma arvan, et Eesti IT‑ettevõtjad ekspordivadki välisriikidesse väga paljuski seda kogemust, mida nad on saanud Eesti riigi IT‑teenuste ülesehitamisel. Võtame kas või maksuameti, eks ole, või mingid muud teenused. Loomulikult seda koostööd on. Mina arvan, et see on küll see, millega parempoolne valitsus, nagu ta praegu on, ei pea ise tegelema. Meil on väga tublid ettevõtjad, las nemad tegelevad sellega, et usinalt oma teenuseid müüa ka teistele riikidele, teistele valitsustele, ning meie saame [inimestele] tööd ja maksutulu.

Kiire küsimus ja kiire vastus. Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti on konkurentsivõime meie ettevõtetele väga oluline ja sisendid on üks osa sellest. Ka raportis on räägitud elektriaktsiisist ja tasudest. Mida ikkagi teha selleks, et me suudaksime oma ettevõtetele, nii olemasolevatele kui ka uutele, pakkuda võimekust energiahindadega arvestades konkurentsivõimet säilitada ja parandada?

Tõepoolest, see raport räägib väga olulises osas just nimelt energeetikast ja sellest, milliseid valikuid võiks riik teha energeetikavaldkonnas. Minu arvates üks huvitav tähelepanek seal ja tarkus minu endagi jaoks oli just nimelt see, et ei ole mõtet taastuvenergiat toota rohkem kui 60–80% kogumahust. Kuni sinnamaani toob taastuvenergia tootmine elektrihinnad [tugevalt] alla, aga kui see tootmine läheb üle 80%, siis see enam elektri hinda ei mõjuta, vaid pigem vastupidi, see võib olla isegi suht ebapraktiline tegevus. Ma arvan, et sellest tarkusest võiks juhinduda. Aga Eesti energiasüsteemis on ju praegu niimoodi, et me igal juhul toodame vähem, kui tarbime, mistõttu igasugune energiatootmine on tore. Aga kui me vaatame pikka plaani, siis tõepoolest, ilmselt on taastuvenergiat mõistlik toota tulevikus 60–80% ulatuses ja leida praeguse põlevkivienergia asemele mingi muu lahendus, on see siis gaas, on see tuumaenergia, eks see juba paistab. Aga tundub, et vähemalt siin Riigikogus on küll otsustatud, et tuumaenergiaga võiks edasi minna, kui see vähekenegi kasulik on.

Aitäh! Küsimusi on veel palju, kuid aeg surub peale. Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi.

Aitäh teile!

Järgmisena palun siia kõnetooli konkurentsivõime eksperdikogu liikme ning Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rahvusvahelise ettevõtluse professori ja akadeemiku Urmas Varblase. Kuni 30 minutit.

Austatud Riigikogu juhatus! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on võimalus siin esindada tervet hulka inimesi, kes aasta jooksul püüdsid Eesti majanduse konkurentsivõime mõnedel teemadel midagi uut välja mõelda ja teile tutvustada. Siin [slaidil] on ka näha eksperdikogu liikmed. Peale selle oli kaasatud terve rida eksperte. Mis rolli mängib eksperdikogu, seda on enne ka räägitud. Eksperdikogu liikmed on meil siin ilusti näidatud. Aga oluline on ka see pilt: kaasatud oli terve hulk inimesi, kes on oma valdkonna asjatundjad. Energeetikast oli siin juba juttu, kaasatud olid Einari Kisel ja Arvi Hamburg. Põllumajanduse teemal oli kaasatud Rando Värnik oma töörühmaga, Eesti Pangast Martti Randveer oma töörühmaga ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist oli Martin Vallimäe, kes kirjutas selle osa, kuidas ja missugusel moel Eestis kogu see [valguskaablitega ühendamise] teema peaks arenema. Ma siin kõigepealt näitangi teile selle raporti üldist struktuuri. Esimeses osas me räägime, mis maailmas toimub, seal on kogu väliskeskkonna temaatika, siis on ekspordi ja konkurentsivõime küsimused, seejärel Läti ja Leedu võrdluse osa ning siis eriteemad. Nendest eriteemadest on kindlasti üks kõige olulisem ja selline, mille üle ongi väga palju arutelusid, kogu see taastuvenergiaküsimus: milline peaks olema mõistlik tasakaal, kuidas see tasakaal leida, nii et kogu süsteem oleks kokkuvõttes tõhus. Me ei saa rääkida üksikult võetud tarbija või tootja huvidest. See [sideühenduste] osa on ka selline, kus on väga palju tehnilisi asju. Selles raporti peatükis on palju juttu sellest, missugused on nõuded ja kuidas me ise oma nõuetega kogu selle lairiba ehitamise muudame kallimaks. Seal on selle kohta päris palju näiteid, päris uskumatuid näiteid ka. Aga veel võib etteruttavalt öelda, et see raport ei ole veel päris valmis. Suure kiirusega püüti selleks ajaks saada valmis esimene versioon, aga sügisel tuleb see [variant], kus arutatakse üksipulgi neid peatükke. Praegu olen ma selles seisus, kus ma räägin nagu [tegijate nimel, tutvustan seda,] mida teatud töörühmad erinevatel teemadel siin kokku on pannud. Päris alguseks, ma ikkagi mõtlesin, oleks vaja paari sõnaga rääkida üldisest taustsüsteemist. Kui lugeda meie ajakirjandust, siis tekib vahel selline arusaam, et miks see Euroopa Liit ootab ja kuidas ta ikka kohe ei reageeri, tuleks ikka kohe panna Ameerikale vastutollid paika. Mulle meeldib Richard Baldwini väide, et me saame kaitsta reeglitepõhist kaubandussüsteemi kõige paremini, kui me järgime reegleid. Aga mis ta selle juures mõtles, on see, et kogu [Euroopa] vastutegutsemine peaks olema reeglitepõhine. Selles on oma väga suur mõte. Vaatame, kuidas on Hiina käitunud praeguses vastasseisus Ameerika Ühendriikidega. Tema on täpselt seda teinud. Sellest on võib-olla vähe räägitud, aga Hiina on kõik oma Ameerika-vastased sammud ilusti teada andnud Maailma Kaubandusorganisatsioonile, need ära registreerinud. Selles mõttes ei ole ta reeglitest välja läinud. Selles valguses on mul siin üks pilt, kus ma olen ära registreerinud juuni alguse seisuga [USA tegevuse tollimaksude kehtestamisel]. Vaadake! Värvid ei ole juhuslikult valitud: punasega on kirjas kehtestamine ja rohelisega edasilükkamine. Seda rohelist värvi tuleb veel ja veel, ma pakun. Siin me näeme, mis on toimunud, kuidas Ameerika on tegelikult käitunud – ma arvan, et igasuguste majandusseaduste vastaselt. Kogu see tollipoliitika, mida Trump praegu ajab, oleks sobinud eelmise sajandi algusesse, siis see oleks töötanud. Praeguses väärtusahelapõhises majanduses, kus ühe ettevõtte väljund on teise sisend ja kus vahepeal on palju vahesamme, ei ole võimalust, et keegi on nii tark, et ta näeb ette kõike seda, kuidas need seosed tulevikus realiseeruvad. [Sellelt slaidilt] on selgelt näha, et on kolm käitumisloogikat. Baldwin on oma töödes seda ka hästi põhjendanud. Tal olid huvitavad terminid ja ma jätsin need alles. Esimene on strateegiline kannatlikkus. See on see, et selles võitluses ei tasu endale praegu liiga palju kahju teha. Kui üks riik kehtestab tollimaksu, näiteks kui Euroopa kehtestaks tollimaksu Ameerika kaupadele, siis kinni maksaksid selle tollimaksu esimeses järjekorras Euroopa tarbijad, kes neid kaupu ostavad. Selles mõttes see võidujooks tollide kehtestamisel on tegelikult ainult nagu võitlus liikumises sinnapoole, kus olukord majanduses lihtsalt ainult halveneb. Teine punkt on see, et reeglitele toetuv kaitse tähendab seda, kui mõeldakse niimoodi, et me teeme valmis kaitsesammud. Seda praegu ka tehakse, Euroopa Liit on praegu ju nende meetmetega ametis. Sealt edasi tuleb mul ka üks soovitus. Aga [neid tehakse vastavalt WTO reeglitele]. Mitmepoolse koostöö arendamine on kolmanda punkti põhiküsimus. Väljaspool Ameerika Ühendriike toimub 85% maailma kaubandusest. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus sellega, mida mõni päev tagasi öeldi ühes artiklis ühes ajalehes, et Euroopa Liidul ei ole mingit jõudu läbirääkimistel Ameerikaga. See ei vasta tõele. Euroopa Liidul on väga suur läbirääkimiste jõud. Näiteks, kõige suurem kaubagrupp, mida Euroopa Liit Ameerikasse ekspordib, on ravimid, suur hulk ravimeid. Nende asendamine üleöö on väga keeruline. See on selline koht – me nägime seda selle eelmise pildi peal –, kus tegelikult ei ole Trump kuigi palju neid tollimaksusid üldse veel kehtestanud, ta on ainult ähvardanud. Nüüd on küsimus, kuidas sellele reageeritakse. Seda saab teha erineval moel. Järgmine slaid on selle kohta, mis siis tegelikult toimub ja kuidas see Eestit puudutab. Kaubaeksport Ameerikasse ei ole tegelikult väga suur, see on kuskil 4%. Aga kindlasti on päris suur kaudne eksport. Eesti tarnib Rootsi, Saksa, Soome ja teiste riikide hargmaistele ettevõtetele ja nemad omakorda ekspordivad lõpptoodangu Ameerikasse. Nii et see seos on meil ikkagi päris tugev. Ka teenuste puhul on see seos väga tugev. Mul on küsimus. Ma ei tea, võib-olla ma murran siin lahtisest uksest sisse. Meie ju tegelikult oleme Euroopa Liidu väliskaubanduspoliitika kujundajad. Riigikogu on ka siin üks osaline. Euroopa Liidus on selline süsteem, et Euroopa Liidul on ühtne väliskaubanduse volinik, kes esindab meid WTO‑s ja kaubandusläbirääkimistel. Aga igal nädalal saab kokku komisjon Brüsselis, kus kõikide liikmesriikide esindajad esitavad oma seisukohti. Ma ei tea, kui palju on arutatud seda, milline on meie positsioon Euroopa Komisjonis, selles kaubanduskomitees. Aga see on üks asi, mille üle peaks väga tõsiselt mõtlema. On olnud olukordi, kus on tehtud otsuseid niimoodi, et väga suurt poliitilist nõusolekut ei olnudki. See on üks selline asi, mis on, ma arvan, päris oluline selles, kuidas me oma huvisid kaitseme. Sellel on mõte vaid siis, kui Euroopa Komisjoni jõud on seal taga. Aga minnes edasi nende teemade juurde, panen rõhu raporti taastuvenergiaosale. Siin on hea näide, et on tehtud kaks uuringut. Eelmisel aastal alustati uuringut, mida tegi Martti Randveer. Taastuvenergia tootmise puhul on väga oluline vaadata, mida teevad teised. Selles uuringus küsiti, mida teevad Läti, Leedu ja Soome, millised on ühendused ja milline võiks olla mõistlik taastuvenergia osakaal Baltimaade kogutarbimises, et me saaksime elektri madalama kogumaksumuse. Analüüsi tulemus ütles, et see vahemik on 50–80%. See uuring tehti eelmisel aastal. Sel aastal tegi ta edasi. Kui teaduste akadeemias oli energeetikaarutelu, ta tutvustas neid uusi tulemusi. Tema jutu kokkuvõte on see, et me peaksime energiapoliitikat tegema väga tihedas koostöös oma naaberriikidega, mitte isoleeritult. Kogu see arutelu peaks käima erinevate riikide vahel. See annaks palju parema tulemuse, kui me koordineerime seda tegevust, sest sellest, mida teised teevad, oleneb ka meie käitumine. Teine uuring on Kadri Männasoo ja Einari Kiseli tehtud. Seal küsitakse – ma näitan ka seda kohe –, milline oleks see mõistlik tasakaalupunkt. Vaatame kolme asja: vaatame tarbijate elektrikulusid, vaatame mittejuhitava taastuvenergia tootjate äritulemit ja riigi energiasüsteemi tervikuna. Kadri tegi selle pealt täitsa ägeda mudeli, minimeeris tarbijate kulu ja maksimeeris neid teiste tulemeid. Ühesõnaga, mõte oli teha selline mudel, et kellegi tulu ei saaks kasvada, ilma et kellelgi teisel [olukord halveneks]. Põhiseisukoht on see, et me tegelikult peame vaatama kõikide osaliste tulusid-kulusid, mitte ainult elektri hinda. Elektri hind on üks osa sellest. See tema mudel, mis sealt välja tuli? Tuli välja intuitiivselt väga loogiline tulemus, et me saame madalama elektrile tehtava kogukulutuse, kui me mittejuhitavat taastuvelektrit hoiame vahemikus 60–80% tarbimisest. Ma näitan pärast ühte joonist ka, kus on näha, mis pärast 80% toimub. Tal oli terve rida tulemusi: mida kõrgem on mittejuhitava taastuvenergia osakaal, seda madalam on elektri lõpphind tarbijatele, aga teatud tasemest hakkab see stagneeruma, sest püsikulude komponent on väga suur. Teiselt poolt, mida kõrgem on mittejuhitava taastuvenergia osakaal, seda rohkem hakkab langema taastuvenergiatootjate kasumimarginaal. See on see, mille kohta Raivo Vasnu ütleb, et tuulikud eile seisid, [sest hind oli liiga madal]. See ongi see küsimus, et kui sul ei ole toetust, siis teatud hetkel see kasumimarginaal läheb niivõrd alla, et ei tasu enam toota. Järgmine asi on püsikulukomponent, et tuleb maksta teenuste eest rohkem. Neid asju on arutatud ju ennegi. Aga mõte on see, et meil on vaja neid kolme poolt korraga vaadata. See on üks näide. Kadril oli seal kolm stsenaariumi. Üleval vasakul on näha, kuidas tarbijahind läheb alla, kui mittejuhitava [energia] osakaal tarbimises kasvab, ja ühel hetkel ta enam ei lähe alla. Minu arust tasub vaadata alumise rea keskmist pilti, kus on päikese‑ ja tuuleenergiatoetuse vajadus. Need sinised punktikesed lähevad pärast 80% väga üles. Seal on ilusti näha, kuidas vajadus toetuste järele hakkab siis kasvama. Selles tema mudelis on püütud seda optimeerida. Nüüd ma näitan veel tervet hulka pilte, mis illustreerivad seda teemat. Kui me mõtleme, kus me mittejuhitava taastuvelektriga oleme, siis siin on pilt 2023. aasta seisu kohta. 2025. aastal, kui Sopi park korralikult tööle läheb, võiks Eesti jõuda 40%‑ni. Kui me räägime 60%‑st, 70%‑st, 80%‑st, siis meil on tegelikult ruumi mittejuhitava elektri osakaalu suurendamiseks küll. Koos salvestuste ja juhitavate jaamadega on see hallatav süsteem. Teine slaid, mis siin on, on päris huvitav just selles mõttes, et siin on peal tuulikute toodang ja toetusega tuulikute toodang, mõlemad. 2025. aasta kohta on siin prognoos, see ei ole veel realiseerunud, see on prognoos. Ma ka uurisin, kust see siis tuleb. See tuleb ikkagi Sopi-Tootsi pargist, mis hakkab tootma väga palju ja kus kogu see toetuste skeem on hoopis leebem. See pilt on läinud paremaks. Samal ajal, mida see pilt meile veel näitab? Ta näitab seda, kuidas 2014, või ütleme, 2015–2023 Eestis tuulikute toodang praktiliselt ei kasvanud, sest meil ei tehtud mitte midagi juurde. Me kümme aastat ootasime. Oli vaja Ukraina sõda, siis hakkas juhtuma. Kogu see vaidlus Tootsi üle ei olekski muidu lahenenud. See lahenes siis seitsme päevaga. Seitsme päevaga lahendasime asja, mille üle me enne 11 aastat olime vaielnud. Halb on muidugi öelda, et tänu sellele, et maailmas on olukord nii keeruliseks läinud, hakkasid asjad juhtuma. Järgmine asi, mis tuli sealt tööst välja ja mis on jällegi väga praktiline teema. Kui võrrelda erinevaid riike ja vaadata, kuidas nemad on elektri puhul kasutanud erinevaid aktsiise, tasusid ja lõive, mis seal peal on, siis on olemas palju suurem diferentseeritus, eristamine: väike, keskmine, suurem elektritarbija. Meil on seda vähe. Meil tuli seda natukene juurde, 2014. aastal üks doktorant kaitses oma doktoritöö [elektrimahuka tööstuse kohta] ja pärast seda võeti elektriaktsiisi teema üles, aga see on siiani siiski väga ebapiisav eristamine. Võib öelda, et meil ei ole diferentseeritud tarbimist ei majapidamistes ega mittemajapidamistes. Mittemajapidamised on tegelikult tööstus ja ka avalik haldus on seal sees. Soovitus on, et peaks mõtlema, kas me tahame diferentseerida seda erinevates segmentides. Ma näitan mõnda pilti. Siin on pilt, mis aitab näidata seda, et börsihind üksi ei tähenda veel väga palju. Vaadake näiteks Soome ja Rootsi börsihinda ja seda, mis on see hind, mida majapidamine tegelikult maksab. See on siin nüüd alla ja üle 5000 kilovatt-tunni aastas, kahes rühmas. Me näeme ka seda loogikat, kuidas suurel tarbijal, isegi majapidamisel, on lõivud madalamad kui väiksel tarbijal. Võib öelda, et diskrimineeritakse väikest tarbijat. Poliitikul on muidugi väga raske minna sellist sõnumit ütlema, et neid tuleb diskrimineerida [tööstuse kasuks]. Aga ma näitan kohe järgmist pilti. Mis Eestis toimub? Meie majapidamised on väga suured elektritarbijad. Sellel pildil siin vasakul pool on kolmas tulp Eesti kohta. Seda saab lugeda ülevalt alla, üleval on kõige suuremad tarbijad, üle 15 000 kilovatt-tunni aastas, siis on kuni 15 000 kilovatt-tunni tarbijad ja siis tulevad juba 2500–5000 kilovatt-tundi ja väiksemad [tarbijad]. Vasakul on Rootsi ja Soome, kus on hästi palju majapidamisi, kes tarbivad väga-väga palju elektrit. Ja siis kohe tuleb Eesti. Paremal pool on teine pilt, kus on näidatud soojuspumpade arv 1000 majapidamise kohta. Eesti on neljandal kohal. Võiks veel tuua kolmanda pildi, mis räägib päikesepaneelidest. Seal me oleme vist Euroopas neljandad mingi suhtarvu poolest. Mida see ütleb? See ütleb seda, et majapidamised on ennast ühelt poolt väga palju elektrifitseerinud, elektri hind sellel hetkel oli selline, et nad on neid samme teinud, või neil on ka oma hajustootmine, mis lubab neil niimoodi tarbida. See vajaks põhjalikumat uurimist. Aga ma tahan öelda, et siin on vaja palju arutelu selle üle, milline on Eesti nõudlus ja milline saab olema Eesti nõudlus tulevikus. Seda asja oleks vaja põhjalikult uurida, kuidas ja missugusel moel see on kujunenud. Nüüd järgmine pilt. Siin on mittemajapidamiste elektrihinnad. Täpselt sama loogika: on börsihind ja on lõpphind. Me jälle näeme, et börsihind ja see, mis lõpuks hind on, ei lange kokku, need on väga erinevad, mõlemal pool, nii [tarbimise korral] alla 2000 kui ka üle 2000 megavatt-tunni aastas. Siin oli ka võrdlus Läti ja Leeduga. Väikeste tarbijate puhul on Eesti lausa kõige odavam ja suurte puhul on samal tasemel. Aga see diferentseerimise vajadus, millest ma siin enne rääkisin, tuleb ka võrguteenuste kuludest välja. Kadri pani raporti peatükki sisse ka selle pildi, millised on võrguteenuste kulud majapidamistel ja mittemajapidamistel. Meil oli see Leedu võrdlus, sellepärast ma siia kirjutasin, et näiteks Leedu majapidamiste võrgukulud on 2,5 korda kõrgemad kui Eestis praegu. Mittemajapidamistel on nad siin natukene kõrgemad. Elektritariifide diferentseerimise vajaduse juures [tekkis üks võimalik põhjendus], mida Raivo Vasnu avab järgmises ettekandes. Me ajasime Raivoga enne juttu. Ta räägib natukene magnetitehasest. Magnetitehase laienduse juures võib tulla väga suur küsimus sellest, kas me suudaks kuidagi teha diferentseeritud energiahinna seda tüüpi objektidele. Aga see on võib-olla veel küsimuste ja vastuste osa. Me võime rääkida ka sellest, et tegelikult peaks Eestil kogu selle magnetitehasega Euroopa Liidu puhul ikka väga palju suuremad plaanid olema. Aga tuleme tagasi praeguse raporti juurde. Kolmas soovitus siin on selle kohta, et näiteks Saksamaal on päris palju uuritud, missugused on geograafilised erinevused tuulerežiimi puhul. Seda [teadmist] mõistlikult kasutades on võimalik ka tootmist rohkem tasakaalustada. Sellist uuringut meil ei ole, vähemalt Kadri ei leidnud, et seda oleks tehtud. Tegelikult oleks seda vaja teha, sest Eesti on ka üks selline merelise ja mandrilise kliima[vööndi] piiril asuv piirkond, kus see mängib rolli ja kus tasub sellega tegelda. Viimane suurem soovitus oli see, et me peaksime nendesse juhitavatesse võimsustesse investeerima ka just arenduse poole pealt, vaatama, mida annab teha, kuidas me saame neid paremaks teha, selle asemel et öelda, et me lihtsalt sellega ei tegele. Nii et vaat sellised punktid. Järgmine suur osa oli elektrooniline side ja sellega seotud küsimused. Selle kohta on siin terve rida soovitusi. Ma ei hakka neid slaide enam üles panema, sest aega on meil küllaltki vähe, aga ma mõned põhiseisukohad siiski ütlen ära. Esimene asi, kõigepealt, tal on seal väga huvitav taustainfo, kust tuleb välja, et Eesti on näiteks mobiilinterneti kiiruse poole pealt 24. kohal ja lairiba poolest olime me 66‑ndad. Nii et see lairibateema ja probleem on tegelikult olemas, [kiiruse poolest oleme keskmikud.] Aga seda raportit lugedes te saate aru ka sellest, et on ülihuvitav, kuidas neid võrdlevaid tabeleid tehakse. OECD kasutab isegi sellist terminit, et seal kasutatakse turunduslikke kiirusi. Mida see tähendab? See tähendab, et arvutatakse selle põhjal, mida telekomid ise ütlevad, [millist kiirust] nad pakuvad. [Milline on tegelik kiirus, seda me ei tea.] Ma tulen selle juurde kohe tagasi, miks see oluline on. Aga hästi, lähme edasi soovitustega. Esimene soovitus on väga üldine: me peame sidetaristuprojektid tegema koos ehitusprojektiga, mitte hiljem. Me teeme sidetaristuprojekte kuidagi pärast lisaks ja see läheb nii palju kallimaks, kui me seda ei planeeri. Tegelikult tuleks see kohe ära teha ja pärast oleks meil kokkuhoid väga suur. Tal on seal selle kohta palju põhjendusi. Teine suurem soovituste rühm oli tal see, et kohalike omavalitsuste ja ka maaomanike teadlikkust peaks kõvasti tõstma. Tal on seal näited, mida [on hea teada]. Näiteks tuleb välja, et me oleme ka siin võib-olla rohkem sakslased kui sakslased ise. Meie nõuded on sellised, et kui on liiklusmärk ja tuleb kahe meetri sügavusele panna kaabel, siis tuleb sealt alt läbi minna, mitte kõrvalt ringi minna. Või see, et Põhja-Eestis on ju väga palju paekivi, mis paikneb küllalt kõrgel. Tegelikult ei oleks probleemi, me võiksime rahulikult panna kaabli sinna paekivi peale ja mitte pingutada selleks, et terve meetri jagu paekivi purustada, mis muudab kaabli [paigaldamise] mitu korda kallimaks. Ühesõnaga, väga palju on võimalik teha mõistlikke samme ja [neid asju] on võimalik ka kohalikel omavalitsustel otsustada. Ehk oleks vaja palju rohkem teadlikkust selle kohta, missugused õigused on kohalikel omavalitsustel neid asju otsustada ja teha ka muudatusi. Raportis oli veel selline näide. Vaadake neid tabeleid riikide kohta. Rootsi on igal pool valguskaabli puhul esimeste hulgas või lausa esimene riik. Tuleb välja, et Rootsi lubab valguskaablit freesida tee serva ja seda tehakse põllumajandustraktoriga. Ei ole vaja minna sügavustesse väga keerulise tehnikaga. Selline kokkuhoid võiks ju ka meil mõistlik olla. Tal oli seal veel terve hulk häid tehnilisi tähelepanekuid, mida võiks teha. Lisaks veel see, et korteri‑ ja majaomanikel on õigus oma valguskaablivõrk ise valmis teha ja siis on neil tugev läbirääkimiste jõud võrreldes pakkujatega, kes neid teenuseid pakuvad. Ka sellised asjad. Seal oli selliseid soovitusi päris palju. Kolmas soovitus oli selle kohta, et tegelikult on turul ka ebaausat käitumist. Trahvid, mis selle eest määratakse, on väga-väga väikesed, suurusjärgus 3000 eurot, midagi niisugust, kui samal ajal sa mingi sammuga võid saada kasu võib-olla miljonites eurodes. Seda oleks vaja tugevdada ja turujärelevalvet oleks vaja tugevdada. Raportis on näide, et mobiilsidekiirust kontrollitakse päris hästi ja seda tehakse tihedasti, aga [fikseeritud ühendusi] mitte. Lätis seda tehti ja tuli välja, et kui lubati 500, siis tegelik kiirus oli 200, kui lubati 120, siis oli 80 ja nii edasi. Ühesõnaga, väga suur erinevus selle vahel, mida oli lubatud ja mida tegelikult pakuti. Veelgi enam, tuli välja, et Läti seaduste järgi on isegi nii, et kui sa lubad kiiruseks 1000, siis sa pead garanteerima sellest 25%. Meil sellist asja ei ole, aga seal nii on. Sealt tuleb järgmine järeldus, mis on tegelikult oluline. Me kipume võrdlema enda hindasid Läti ja Leedu omadega ja teeme kohe järelduse, et Lätis ja Leedus on kõik selles valdkonnas tohutult odavam. Aga tuleb välja, et neid hindasid niimoodi võrreldes me ei võrdle nagu õunu õuntega. Üks asi on ka see, et Lätis ja Leedus on tähtajalised lepingud, meil on tähtajatud lepingud. Sa pakud Lätis pooleks aastaks soodustust ja hind ongi all, pärast tuleb tegelik hind tagasi. Nii et vaat sellised soovitused on siin veel. Katsun nüüd minna põllumajandussektori osa juurde ka. Põllumajandussektori soovitusi on seal hästi palju ja väga palju on hästi detailseid soovitusi. Aga kui nüüd võtta kokku väga üldiselt, mis on üks mõte, mis sealt välja tuleb, siis see on küsimus toidujulgeolekust ja isevarustatusest. Sellest on varem ka ju palju räägitud, aga praegu on see muutunud hästi oluliseks. Sellel on kaks poolt. Ühelt poolt on see küsimus sisenditest, et meil oleks ka kodumaiseid sisendeid. Siin on näiteks see väetiste teema. Aga teine pool, mis läheb otseselt kokku selle aruteluga, mida siin enne peeti tööstuse üle, on see, et Eestis peaks leiduma ka tööstust, mis seda tooret töötleks lõpptoodeteks, et meil oleks see võimekus olemas. Seal on räägitud ka sellest, kuidas Eesti tegelikult on teatud oludes peaaegu et saartalitlusel ka selles valdkonnas. Me peaksime olema võimelised selliseid tooteid väärindama. Võib-olla toon ka Eesti ja Leedu võrdluse. Ma toon toiduainetetööstusest näiteks piimatööstuse, mis on hästi teada näide. Meie piimatööstused on lihtsalt olnud liiga väikesed, killustatud ja ei ole olnud võimelised tootma niisugust kogust nagu Leedus. Tulemus on see, et Eesti põllumajanduse kõige tähtsam ekspordiartikkel on toorpiim. See on üks asi, mis kindlasti on näide selle kohta, et me peame mõtlema seda laadi töötlemisvõimsuste arendamisele ja seda ka innustama. Siin on ka taust selle saartalitluse kohta. Teiseks oli siin väga selgelt välja toodud termin "ringbiomajandus". Aga mõte ongi just selles, et meil oleks mitmekesised põllumajandusettevõtted, kes pakuksid rohkem huvi ka investoritele, et seal oleks koos nii teravilja- ja piimatootmine kui ka biogaasi tootmine ja töötlemine. Sellised mudelid kuuluvad tuleviku põllumajandusse ja toetusskeemid peaksid olema seda laadi, et need meid sinna suunda viiksid.

Aitäh! Teie 30 minutit on täis saanud ja isegi ületatud.

Kohe lõpetan. Viimane …

Selge! Kuulame siis.

Vähendada tuleks ka veel toetuste killustatust. Aga sellega ma lõpetan. See ongi viimane pilt.

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Lairibadest rääkides: mulle jäi mulje, et meil on suhteliselt vähe konkurentsi ja ettevõtted kasutavad seda ära. Aga meil on ka mitmekümne miljoni eest kaevatud maa sisse lairibataristut, mida ei saa kasutusele võtta erinevate omandisuhete tõttu. Ka kohalikud omavalitsused on olnud sinna kaasatud ja seal on palju probleeme. Kodutarbijani ei ole see siiamaani tegelikult sellises mahus jõudnud. Aga viide põllumajandusele. Tõsi on see, et leedukatest me tegime erinevalt seda, et nemad investeerisid kohe tööstusesse, meie investeerisime karja ja tootmisse. Seal on kõva efektiivsuse vahe. Nüüd me üritame seda Paide tehasega taastada. Viimased näitajad on minu arvates positiivsema trendiga, mis puudutab ka juustutoodete eksporti. Aga ma olen teiega selles nõus, et isegi sellisel juhul on meie tootmine ühiku mõttes suhteliselt vähene ja see viib kulud üles. Kuidas meil oleks võimalik tulevikus olla konkurentsis, kui mahul ja massil on nii suur osakaal toote omahinnas?

Kõigepealt aitäh küsimuse eest! Need argumendid, mis küsimuses olid, on kõik täiesti õiged. Ma kõigepealt võtaks ette selle Epiima tehase, sest ma mäletan seda lugu algusest saadik. Alguses oli põllumajandusministeeriumil sellele ka toetus suurusjärgus 15 miljonit. Lõpuks oli tehase maksumus 150 miljonit. Ühesõnaga, sellel hetkel, kui seda protsessi alustati, tundus see päris olulise toetusena. Aga see protsess venis nii pikale. Ma arvan, et see tehas on tekkinud tänu sellele, et on olemas Jaanus Murakas, kes on oma energia ja tervise ja kõik sinna pannud ning selle ära teinud. Aga selliseid inimesi lihtsalt ei pruugi palju olla. See ei olnud kuidagi selline [ladus] mehhanism, vaid ta suutis kuidagi selle lõpule viia. Tõsi on see, ma olen sellega väga nõus, et ongi struktuurne muutus näha, ühe tehase pealt on näha. Eesti juustu eksport on kasvanud niimoodi, et see on jooniselt hästi näha. See ongi täpselt õiges suunas minek. Nüüd on järgmine küsimus, kuidas saada tagasi usaldus, [piima]tootjate usaldus, mida teised ärimehed on hävitanud. Ma ei saa siin rohkem seda edasi rääkida, aga asjaosalised teavad, et see usaldus kadus ära ja selle tagasivõitmine on nii raske. Tehasel on arengupotentsiaal väga suur, seal võib helikopteriga tõsta veel uued komponendid sisse ja laiendada tehast võib-olla kaks korda. Nii et ainuüksi selles tehases oleks võimalik ära töödelda see piim, mis meil on. Praegu on küsimus, kuidas sinna saada see piim, mis läheb Leetu. See on juba pikem lugu. Tõsi on see, et oleks vaja mõelda, kuidas me saame teha midagi analoogilist ka teistes valdkondades. Põllumajanduse peatükis räägitakse veidi ka teraviljast ja sellest, et tore on jahu teha. Aga ega me tegelikult isegi jahu väga ei tee, me müüme teravilja niisama ära. See ei ole etteheide, see on lihtsalt loogiline käitumine praeguses seisus. Aga pikas plaanis ja [majanduse] teadmusmahukuse seisukohalt ei ole see mõistlik. Me peaks mõtlema, mis me selle teraviljaga teha saame, et me mitte ainult ei müüks seda lihtsalt teraviljana. Eelmise aastal võeti ju vastu see suurinvesteeringute meetme [otsus]. Võiks olla nii, et mingi osa sellest meetmest – ega seal ei ole ette kirjutatud, mis valdkonda see peaks minema – võiks olla põllumajanduse suuna peal, et väärindada meie põllumajandussaadusi. Ka see märkus oli väga asjakohane, et Eesti on teinud teatud käike, mis meie piimatootmise väärtusahela esimese otsa, piimatootmise on muutnud üheks maailma parimaks. Võime julgelt öelda: Eesti piimatootmine on Taani piimatootmisega võrreldaval tasemel. See on uskumatu. Meil on, nagu ma olen loengus öelnud, Mercedes-lehmad, kes on tõesti jõudnud juba sellele piirile, kust on vähe edasi minna. Nüüd on hoopis küsimus, kuidas me seda mõõdame, kas näiteks tulevikus tuleks hoopis kuivaines piimatoodangut mõõta, mitte koguses, sest seal on piirid ees. Aga nüüd ma hakkasin liiga pikalt vastama. See on tegelikult äärmiselt oluline küsimus, sest kui hästi lihtsalt öelda, Eesti põllumajanduse põhiküsimus on see, et me suudame toota, aga väärindamine jääb nõrgaks. Me suudame toota teatud tooteid: piima, teravilja. Seda me suudame. Sealihaga on raskused, väga suured raskused. See on ka üks teema, millest raportis on kirjutatud: sealihatootmise valdkond isevarustatusega seoses, taudidega seoses, finantsprobleemid on seal väga suured. Seal on küsimus, et kui vaba turumajandus toimib, siis lihtsalt tulevad sead Brasiiliast Euroopa Liidu ja Mercosuri riikide vabakaubanduslepingu alusel, sest Euroopa Liit sõlmib lepingut Mercosuri riikidega Ladina-Ameerikas. Tulevikus võib selline asi olla täiesti mõeldav. Ma natuke võib-olla liialdan. Kuid raportis on see kirjas, te võite seda lugeda. Olgu.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja, aitäh põhjaliku ülevaate eest! Lugesin ka seda lõppraportit ja otsisin sealt teadlikult viiteid just nimelt ebavõrdsusele või siis ka võrdsusele. Ma neid väga palju sealt ei leidnud, küll aga tõite teie siiski välja, et edukas turumajandus on süsteem, mis püüab leida tasakaalu vabaduse ja õigluse vahel, hoida riikidevahelist kaubavahetust tasakaalus ning tagada sissetulekute võimalikult õiglane jaotus ühiskonnas.

Just!

Sellest õiglasest jaotusest tahakski natuke rääkida. Kuidas teile tundub, esiteks, kui hästi on Eesti riik hakkama saanud sellega, et sissetulekute jaotus ühiskonnas oleks võimalikult õiglane? Teiseks, kui palju see varanduslik ebavõrdsus ja kihistumine mõjutab meie konkurentsivõimet? Me teame, et kui inimestel on vähem sissetulekuid, vähem vara, siis on võimalik vähem tarbida ja seetõttu on ka sisetarbimine madalam. Samamoodi, kui jõukus kuhjub väga väheste kätte, siis väga palju sellest varast investeeritakse välismaale, mis omakorda meie majandust ei toeta.

No nii! See on väga asjakohane küsimus ja sellele vastamiseks võiks pidada terve loengu teemal "Globaliseerumise kaotajad ja võitjad". Pikas plaanis me jõuame sinna: mis toimub praegu Ameerikas? Globaliseerumise tõttu kaotajad ütlevad, et nemad tahavad saada oma osa. Proovin seda natuke lahti seletada. Kogu selle maailmamajanduse arengu käigus on toimunud selline lugu, et töötlevas tööstuses on odavamad tootmise osad viidud ära Aasiasse, sest seal on odav tööjõud. Oma inimestele öeldi, et Aasias on odav tööjõud ja kui te ei ole nende tingimustega nõus, siis teil ei ole lihtsalt tööd. See protsess käis päris kaua aega. Ma räägin algul maailmast, siis ma jõuan Eesti juurde tagasi. Nad on niivõrd seotud. Globaliseerumise võitjate ja kaotajate teema ei olnud pikka aega nii terav sellepärast, et tänu globaliseerumisele muutusid lõpptooted odavamaks. Needsamad globaliseerumise tõttu kaotajad, need inimesed, [kes pidid leppima madalama palgaga,] said osta igasuguseid kaupu palju odavamalt kui enne. Kõik tooted muutusid odavamaks ja nad seedisid selle löögi algul ära. Kindlasti on nüüd oluline see teema, et nende "kaotajatega" tuleb tegelda. Lahendus tähendab ümberõpet, sinna [piirkonda] teist laadi ettevõtluse viimist. Need on kõik need asjad, millest me praegu räägime näiteks Ida-Viru puhul, need on need õiglase ülemineku fondi teemad, et mida me ette võtame. Aga sellega on tegeldud liiga vähe ja liiga aeglaselt. Maailmamajanduses oli esimene tulemus Brexit Suurbritannias, kus terve see [kaotajate põlvkond], Põhja-Inglismaa tööstustöölised, kellel olid probleemid, hääletas Brexiti poolt: lähme ära [Euroopa Liidust], siis läheb paremaks. Ei läinud tegelikult paremaks, see ei lahendanud nende probleeme. Järgmine aste on see, mis toimub Ameerika Ühendriikides. Kesk-Lääne osariikides, endistes tööstusosariikides on tööstustöötaja uhkus, kogu see positsioon kadunud, inimesed tunnetavad, et nad on üleliigsed. Nemad ongi olnud Trumpi toetajad. Kogu see Trumpi poliitika ütleb, et ma toon need töökohad tagasi. Aga see ei tööta niimoodi. Selles mõttes, et nüüd on juba uued töökohad, vajatakse uusi oskusi ja vaja on ikkagi ka ümberõpet. Tulles Eesti juurde tagasi: Eestis on meil ju selles plaanis täpselt sama küsimus. On terve rida valdkondi just tööstuses, mis konkureerivad maailmas teiste tööstustega. Teenustega on asi veidi leebem, seal ei ole see nii hull. Nüüd on see teema, et kui me tegelikult tahame, et Eestis regionaalne areng jätkuks, et meil oleks ka väljaspool Tallinna tööstusettevõtlust, siis me peame mõtlema nendesamade regionaalsete erisuste peale. Näiteks seesama, millest me enne rääkisime: elektrienergia [hinna] erisused energiamahukas valdkonnas. Need on näited, kuidas saab seda teha. Tegelikult saab seda teha ka veel näiteks töötajate ümberõppe ja koolitustega ning nende kinnimaksmise abil sealsetele ettevõtetele. Aga tõsi on see, et Eesti on nii väike, distantsid on nii väikesed, et tegelik lahendus on olnud hoopis teistsugune. On tekkinud olukord, kus mitte töökoht ei lähe inimese juurde, vaid inimene läheb töökoha juurde. Vaatame neid mobiilpositsioneerimise pilte, seda, mis toimub, kuidas inimesed hommikul suunduvad maakonnakeskusesse ja õhtul suunduvad tagasi. Ühelt poolt, keskkonnasäästlikkuse seisukohalt on see nagu ebaõige, aga kohaliku elu seisukohalt on hea, kui niigi on, inimene jääb sinna elama, ta ei lähe ära sealt kohapealt. Kuna Eestis on nii palju hajaasustust, siis see suundumus on tegelikult juba kaua olnud. Sellega on vaja tegeleda, sest see, mida me nägime Ameerikas või brittide juures, on täpselt kaotajate ja võitjate vastuolu. Meil on isegi ju oma termin: Harjumaa kuldne ring. See ei ole ainult nagu mingi hea kuldne ring, see muudab meie riigi riskiolukorras tegelikult väga haavatavaks. See dimensioon on veel siin juures, mitte ainult regionaalpoliitiline, vaid ka [julgeolekupoliitiline]. Ma ütlen, et Riigikogus tuleb sellega tegelda, regionaalarengu teemaga tegelda. Ma olen seda rääkinud palju kordi ja selle peale öeldakse, et tule Tallinna elama. Aga nii lihtsalt ei saa. Kui öelda nüüd, mis on need kolm-neli asja, siis ma soovitan, et võiks näiteks Garri Raagmaaga rääkida. Garri on terve elu pühendanud sellele, kuidas ikkagi ka väljaspool Tallinna oleks ettevõtlust. Kindlasti on positiivseid näiteid. Ma tahan tegelikult just sellega lõpetada. Ma käisin alles kuu aega tagasi Karksi-Nuias ettevõtluspäeval. Karksi-Nuia on väikene linn Viljandimaal. Seal oli mul võimalus käia 15 ettevõttes poolteise tunni jooksul. See on fenomen. See tähendab, et seal on kogukond, kes on aktiivne ja teeb koos omavalitsusega head tööd. See võib nii ka olla. Inimesed Viljandist käivad Karksi-Nuias tööl.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen tänase teema pealkirja juurde, milleks on "Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?". Eks siin sai nii esimese kui ka teie ettekande puhul nii mõndagi välja öeldud, mis puudutab energeetikat. Energeetika on tõesti meil nagu murekoht. Mis puudutab seda regioonide nii-öelda konkurentsivõimekuse tõstmist, siis kas me ei saaks ja ei võiks tegelikult kaaluda regioonide maksuerisusi? Kas see oleks üks lahendus, kuidas me saaksime mõne regiooni nagu tööle panna?

Väga hea. See on selline küsimus, millele saab vastata lühikeselt ja pikalt. Aga kui pikalt vastata, siis ütlen, et me tegime seda aastal 1995. Meil oli regionaalne tulumaksuerinevus ja see oli välisinvestorite jaoks. Välisinvestorid, kes investeerisid Tallinnast väljapoole, said tulumaksu nulli, ja sellel ajal oli tulumaks vist 26%. Mis siis juhtuma hakkas? Ettevõtlikud Eesti ärimehed hakkasid asutama ettevõtteid Bahamas, Bermudas ja igal pool, kus võimalik, investeerisid Rakverre või Viljandisse või kuhu iganes, ja said selle soodustuse. Ühesõnaga, seda kuritarvitati. See tähendab, et selle kasutamise juures tuleb hästi läbi mõelda, kuidas teha nii, et seda ei kuritarvitataks. Mõttena iseenesest ei ole see sugugi halb plaan. Ma olen sellest rääkinud isegi veel hoopis laiemas plaanis, selles mõttes, et Eestis peaks olema regionaalpoliitiliselt kaks NUTS 1 regiooni. Praegu on meil Eesti üks regioon ja kui me Euroopa abiraha küsime, siis me maksame kõigile ühtemoodi kaasfinantseeringut. Tegelikult tuleks Eesti jagada kaheks: Harjumaa ja ülejäänud Eesti. Siis me saaks Euroopa toetusi kasutada väljaspool Tallinna tunduvalt soodsamalt ja teiselt poolt motiveeriks see investeerima väljapoole Tallinna, sest seal sa saad seda [teha soodsamalt]. Nii et mina pakuks enne seda teed, sest see oleks tehtav. Meil on eeskuju olemas. Vaat siin on see koht, kus me saame kiita leedukaid. Leedu tegi selle ära. Arutas, arutas ja 2019 tehti Leedus see ära. Leedus on kaks Euroopa Liidu NUTS 1 tasandi regiooni: pealinna regioon ja ülejäänud Leedu regioon. Pealinna regiooni SKP on Euroopa keskmisega võrreldes 120% ja midagi ning ülejäänud Leedul on 52%. Kui teha Eesti kohta sama rehkendus, siis kuna meie Harjumaa on isegi rohkem ees kui ülejäänud Eesti, tuleks ülejäänud Eestil see alla 50% ja Harjumaal tuleks see ka 120% juurde. Aga see [ettepanek] oli Riigikogus seitse aastat tagasi, see hääletati tookord maha. Ma selles eelmise aasta konkurentsivõime raporti eelraportis tõin välja need vastulaused, mis Kaul Nurmele tookord öeldi. Need olid, et me saame erisusi teha ka praeguse mudeliga. Siis võibki öelda, et aga palun teeme neid erisusi, kui saab praeguses raamistikus ka teha. Nii et see teema iseenesest on oluline. Ettevõtlus väljaspool Harjumaad peab ikkagi alles jääma. Sellest räägib Raivo üsna kohe, sellepärast et kogu Silmeti tegevus või [VKG] tegevus on seal piirkonnas, mis ei ole Harjumaa ja kus on tegelikult väga palju potentsiaali. Nii et niimoodi ma vastan.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh teile väga põhjaliku ja huvitava ettekande eest! Valitsuse senised otsused, sealhulgas maksutõusude ja rohepöörde kohta, samuti ebapiisav planeerimine, ei ole mitte kiirendanud, vaid on pigem pidurdanud Eesti majanduse tootlikkuse kasvu. Toon mõne võrdluse. Soome valitsus tegi pärast koroona‑ ja energiakriisi otsuse langetada tööjõumakse, et leevendada tööandjate koormust ja ergutada investeeringuid. Saksamaal on praegu arutusel ettevõtte tulumaksu alandamine. Selle taustal jääb arusaamatuks, miks Eesti valitsus on suundunud vastupidisele teele, tõstab tööjõumakse ning rakendab rohepöördemeetmeid ilma selge majandusarvestuseta. Lihtne küsimus: kas me liigume vastassuunas?

No see on ka väga põhimõtteline küsimus. Ma mäletan, et eelmise aasta maikuus oli meil siin ka mingi erakorralise tähtsusega küsimus. Siis oli teema riigivõlg ja riigivõla dünaamika. Mäletate, ma näitasin siin pilte selle kohta, mis hakkab Eesti riigivõlaga juhtuma ja kuidas on Rootsi riigivõlg arenenud ja kuidas on Eesti riigivõlg arenenud. Kui nii edasi läheb, nagu me eelmine kevad siin nägime nende prognooside pealt, siis on mõne aasta pärast juba niimoodi, et Eesti riigivõlg on suhtena SKP‑sse suurem kui Rootsil, sotsiaaldemokraatlikul Rootsil. Ühesõnaga, suur probleem on see, et tuleb otsida tasakaalupunkti. Ühelt poolt on vaja, et riigieelarve täiesti käest ära ei läheks, et riigivõlg ei hakkaks kosmilise kiirusega kasvama. Muide, Soome on täpselt see näide. Keegi ei tea enam, kuidas Soome riigivõla kasvu pidurdada. Keegi ei tea! See on kohutav pilt, kui te võrdlete Soomet ja Rootsit. Pange need kaks kõrvuti: Soome kaotab praegu oma konkurentsivõimet. Need on meeleheitlikud sammud, mis nad praegu teevad, ja ei ole kindel, kas see on lahendus. Mina näen lahendust hoopis selles, et me tõsiselt digiarenguga tegeleme. Näiteks oli mõni aeg tagasi uudis, et EIS‑i, meie ettevõtluse sihtasutuse digiraha sai otsa. Rohkem raha ei ole, see Euroopa fondide raha, mida nad jagavad, sai otsa. Tegelikult vajadus on. Kui maikuus saab raha otsa, siis see tähendab, et nõudlust oleks küllaga. Ma arvan, et oluline on seda laadi tegevus, et me oma majanduse saaksime teadmusmahukamaks ja paremaks. Kui suudame kokku hoida sellega, et me tõepoolest digi[tehnoloogia] ja AI-ga lahendame paljusid asju, mida on võimalik lahendada, siis me saame majanduse käima. Tõsi on see, et need maksutõusud, mis praegu tehti, lükati tagasi siis, kui neid oleks tulnud teha. Eesti oleks pidanud need ära tegema 2016, 2017, 2018. Siis oleks tulnud teha, mitte nüüd. Ajastus on vale. Aga nüüd on lihtsalt see häda, et midagi teha ei ole. Nüüd tuli see sõjaliste kulutuste tõstmise surve ka veel peale. Ühesõnaga, kui me tekitaksime olukorra, et Eesti paneb 7% [eelarvepuudujääki juurde] igal aastal ja riigivõlg kiiresti kasvab, siis lihtsalt iga Euroopa mõistes investor vaatab, mis riik see on, sinna ma küll ei taha investeerida, selle riigi tulevik on kahtlane. Isegi maailma kõige võimsam riik Ameerika Ühendriigid, kelle võlg on, kui ma õigesti mäletan, 30 triljonit dollarit – 30 triljonit! –, on praegu mures, mida investorid arvavad Ameerika võla kohta. See riik, kes ise trükib dollareid! Nii et see on hästi oluline, et riik peab olema usaldusväärne. Tõsiasi on see, et need maksutõusud on lükatud nii lühikesse perioodi kokku. See šokk, mis ettevõtjatel on, on väga tugev. Ma olen nõus, muidugi on see raske. Võiks ju öelda, et jätame kõik need maksutõusud ära ja lähme vanamoodi edasi. Aga kuidas siis edasi minna?

Jaak Aab, palun!

Hea Urmas! Maksudebatti me oleme siin pidanud usinasti-usinasti, iga nädal ja iga päev praktiliselt tuleb see küsimus siin sisse. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Teie soovitustes oli ka juba eelmine aasta, eks ju, et tööjõu pakkumist peaks säilitama, see tähendab investeeringuid ja töökohti, aga vaja on ka olemasoleva tööjõu tootlikkuse tõstmist …

Just!

… mis tähendab nutikamaid töökohti, uut tehnoloogiat, tehisaru. Te mainite ka välistööjõudu. Aga minu küsimus on selles, et see plaan, mis praegusel valitsusel on, ei lähe minu arust päris kokku teie soovitustega, et töötajate sisserände puhul tuleks lähtuda sellest, et lisanduv tööjõud rakenduks kõrge tootlikkusega [töökohtadel] ja täiendaks kohalike töötajate teadmisi ja oskusi ning lõimuks Eesti ühiskonda. Need on väga head soovitused. Aga praegune valitsus üritab tuua sisse keskmise palga eest töötavat tööjõudu, mis tegelikult, ma arvan, nendele tingimustele päris ei vasta.

Kõigepealt, ma ei tea nii täpselt seda, kas tõesti ongi [kõne all] keskmine palk, mina kuulsin, et poolteist oli ikka see teema. (Hääl saalist.) No siis on see uus info lihtsalt. Aga ma arvan, et on üks veel põhimõttelisem küsimus. See on see, missugust majandust me tahame. Pange tähele, mismoodi mõõdetakse praegu ettevõtete panust ühiskonda. Seda mõõdetakse loodud töökohtade arvu järgi. Sa teed uue ettevõtte, ja mida rohkem sa lood töökohti, seda kõvem ettevõte see on. See ei ole õige. Tegelikult tuleks teha teistmoodi. Ettevõtjad peavad hakkama raporteerima: kui mitu töökohta selle tõttu, et ma investeerin, jääb vähemaks. See, kes rohkem [töökohti] kokku hoiab, on kõvem tegija ja saab rohkem toetust. See on täpselt vastupidine loogika, see peaks praegu hakkama domineerima. Ma saan hästi aru, mis on praegu teema. See on see, et on terve rida selliseid valdkondi, kus olemuslikult ei ole võimalik näiteks tootlikkust tõsta, ma ei tea, kolm või viis korda. Ei ole võimalik! Näiteks kas või hotelliteenija, kes teeb hotellis mingit tööd. Küsida tarbijate käest sellist lõpphinda, et sa saaks toateenijale hakata maksma professori palka, ei ole võimalik, selliseid turiste ei leidu. Seal on nüüd see surmalõksu koht. Mida teha? Ma saan sellest probleemist aru. Teine selline koht on näiteks hooldekodu. Hooldajaid on vaja, elanikkond vananeb, sinna on vaja inimesi. Jälle, sa ei kujuta ette, et sa maksad hooldajale viiekordset keskmist või mida iganes. Küsimus ongi selles, millised on need suunad, kus me [vajame tööjõudu] ja missugustel tingimustel inimene siia tööle tuleb. Ma võin vastata ka nii, rääkides sellest, nagu näiteks jaapanlased proovivad teha: nemad proovivad seda robotite abil lahendada. Ühesõnaga, näiteks hooldekodus on väga palju roboteid, mis aitavad seda tööd teha. Aga see maksab väga palju raha ja siis läheb hooldekodukoht veel kallimaks, kui ta praegu on. Praegugi on küsimus, kes maksab selle [hooldekoduarve] kinni. Ei ole häid lahendusi. Ühesõnaga, ma tahan öelda, et on teatud valdkonnad, kus palgakriteerium üksinda ei ole piisav, kus on vaja mõelda, mis seal juures veel on. Ma ei oska praegu rohkem öelda. Aga igal juhul on elanikkonna vananemisega kaasnev üldine lähenemine see, et me hindame neid ettevõtteid, kes vähendavad töökohti, mitte ei loo neid tohutult juurde. Loomulikult, meie idee ei ole ka see, et ettevõtted peaksid lihtsalt ennast kinni panema ja töökohti vähendama, vaid see, et nad teeksid rohkem, aga vähemate inimestega. Enne Lauri küsis tootlikkuse tõstmise teede kohta. Seda ei olnud meie raportis, see oli jätkuraport ja meil olid praegu fookuses erinevad [taristu‑ ja energiateemad]. Aga esimene asi, mille abil [tööstuses tootlikkust tõsta], on automatiseerimine, teine on digitaliseerimine, kolmas on tooteportfelli muutmine selliseks, et see oleks kallim ja lisandväärtusmahukam, ja neljas on tehnoloogiline uuendus, täitsa uute asjade tegemine, sellised Skeletoni tüüpi asjad. Need on neli põhisuunda. Minu arust see, mida on vaja, on teadmusmahukus, ja tulevane raport võiks näiteks avada kogu selle temaatika, kogu selle küsimuse, kuidas seda teha, sest see on [meie majanduse edukuse ja tootlikkuse tõstmise] põhiküsimus. OECD‑l on ilusti öeldud ühes raporti pealkirjas, et ei ole tähtis, millises väärtusahelas riik tegutseb, tähtis on, mida ta seal väärtusahelas teeb, kui kallist tööd ta seal teeb. Me võime olla osalised ka sellises väärtusahelas nagu õmblustööstus, aga kui me teeme seal disaini või brändi, siis me võime väga hästi seal olla ja raha teenida. Seda on tõestanud paljud riigid.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan ka omalt poolt raporti koostamise ja suure töö tegemise eest. Aga ma jätkan sellesama konkurentsi kasvu teemaga piirkondades. Eestis on tekkinud olukord, kus ühe elaniku kohta loodav sisemajanduse koguprodukt Harjumaal on üle kahe korra kõrgem, kui see on Kagu-Eestis. Hiidlasena oli eriti valus näha ühte kaarti, kus Hiiumaa panus SKP‑sse ümardati üldse nulliks. Mis on ikkagi veel teie sõnum või soovitus valitsusele ja ka meile siin Riigikogus, kuidas me saame nügida neid kaugemaid piirkondi selle suurema lisandväärtuse poole? Regionaalne tööstuspoliitika, mis eelmise regionaalministri eestvedamisel välja töötati, jäi Reformierakonna suunise järgi nüüd taas kord sahtlisse, see oli see, millele ka kolleegid on siin viidanud, kas siis maksuerisused või taristuinvesteeringud. Mis see selline lõppsoovitus teil olla võiks?

Seoses Hiiumaaga: ma käisin eelmine aasta Hiiumaal ja meil oli seal üritus Hiiumaa arengu teemal. Seal oli ka suur ümarlaud ja arutelu selle üle, mida kannatab Hiiumaal teha. Seal on praegu üks selline sektor, mis on kõigile hästi teada, see on Hiiumaa plastmassisektor. Küsimus on näiteks selles, kuidas teha niimoodi, et see sektor saaks mingit teadmussiiret ka väljastpoolt. Hiiumaal ei saa teha [liiga keerulist] plastmassitööstuse arendustööd. Kuskil on need keskused, kes seda teevad. Kuidas see kokku panna, et Hiiumaa plastmassi[sektor] teeks tunduvalt keerulisemaid asju kui enne, on ju? See on üks võimalus, kuidas [arendada Hiiumaad]. Väga oluline on see, et praegu on ju MKM‑is see rakendusuuringute programm, kust on võimalik küsida toetust just selliste uute teadusmahukate ideede arendamise jaoks. Aga see eeldab koostööd teadlastega teatud ülikoolidest, kas Eestist või väljastpoolt Eestit, nad võivad vabalt ka väljastpoolt olla. Aga nendes Hiiumaa ettevõtetes ei ole vaba inimressurssi, kes sellega kogu aeg tegeleks. Üks selline suund, millega hakati tegelema, aga mis on jäänud seisma, on see, et tehti ministeeriumide teadusnõunike kohad ja tehti ka teatud tööstusharude teadusnõunike kohad. Plastmassitööstuses minu arvates neid ei ole. Võiks olla. See inimene võiks olla selline, kes põhiliselt tegelebki Hiiumaaga, kes oleks Hiiumaa ja [plastmassivaldkonna] teadlaste vahendaja, ühesõnaga, aitaks seda teha. See on [esimene mõte,] mis tuleb lihtsalt kohe loogiliselt pähe, mida kannataks teha. Ma tean, et näiteks pakenditööstuses on olemas [teadusnõunik], kes üritab teha ka näiteks rakendusuuringuid teatud suundade peal. Tema on see ühenduse pidaja. Sest tahta, et Hiiumaa ettevõtete juhid käiksid kogu aeg neid asju tegemas, ei ole reaalne, see lihtsalt ei tööta.

Aitäh! 30 minutit küsimuste ja vastuste aega sai läbi, kuigi küsimusi on rohkem ja tuleb kindlasti juurde. Aitäh ettekandjale! Aitäh küsijatele!

Tänan tähelepanu eest!

Aga üks hetk, enne kui me läheme kolmanda ettekande juurde. Kuna tundub, et arutelu on hästi põnev ja küsimusi on hästi palju, siis enne, kui me laseme kolmandal ettekandjal pulti tulla, teeks [istungi] pikendamise ära. Arutelu algatajad on palunud, et kui me ei jõua [arutelu] kella üheks lõpetada, sest ka kõned tulevad pärast, läbirääkimiste ajal, siis teeme istungi pikendamise [hääletuse]. Alustame selle ettevalmistamist. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele arutelu algatajate ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 24 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Läheme edasi järgmise ettekandega. Palun kõnetooli Viru Keemia Grupi AS‑i juhatuse liikme Raivo Vasnu.

Austatud Riigikogu, aitäh võimaluse eest rääkida paarkümmend minutit majandusest ja sellest, kuidas temaga innovatiivselt edasi minna. Kuidas edasi minna? Loomulikult targa majanduse abil. Aga tark majandus ei tähenda tehnoloogilisi vidinaid, digitaliseerimist, AI ellu toomist. See ei ole tark majandus. Tark majandus vajab õigeid otsuseid selle kohta, millele me selle majanduse üles ehitame, et saavutada stabiilne ja konkurentsivõimeline [majandusolukord] ka lähimaks kümneks, kahekümneks, kahekümne viieks aastaks. Majanduskomisjoni esimees tundis uhkust meie teenusmajanduse suure protsendi üle. See on muidugi tore, kui me suudame midagi teenusmajandusest eksportida, aga nagu siin korduvalt on öeldud, üksteisel juukseid lõigates me rikkaks ei saa. Ja kui jätkusuutlik see on? Peab olema ka see osa, kus midagi siiski toodetakse ja väljapoole müüakse, midagi, mida saaks kätega katsuda. Viimasel ajal on olnud selline moodne mõte, mis on lendu läinud, et kaitsemajandus tõmbab meie majanduse käima, et Euroopa kõige suuremate sisendhindadega kaitsetööstus suudab ise enda jaoks toota. No ei ole ükski rahvas ennast rikkaks relvastanud. Vaevalt me sellega kaugele lendame. Nii et mis järele jääb? Pikaajalised investeeringud, eelkõige töötlevasse tööstusesse, tootmisesse ja põllumajandusse. Need on need, mis jäävad siia paigale ka kümne, viieteistkümne, kahekümne viie ja kolmekümne aasta pärast. IT‑majanduses on selline riskikoht, et itimehe investeeringud ja töökoht on tema laptop. Keegi ei tea, millal ta kolib kohta, kus on pikem suvi või madalamad maksud. See on selline riskimajandus. Praegu on ta meil olemas ja hea, et ta olemas on. Eesti asukoht, ressursid ja julgeolekuolukord seavad kindlad raamid, mis suunas me saame liikuda ja millist lisandväärtust luua. Majandus iseenesest – kui ta asuks vaakumis – on tark. Majandus on isereguleeruv. Ka Eesti ajaloost me mäletame visionääre, kes on tulnud plaaniga teha paekivist sealiha, peedist pesumasinale trumli ja põlevkivist lõhkeainet. Aga ilma riigi toeta ei ole ühestki sellisest ideest asja saanud. Nii et loodusressursside puhul me toetume eeskätt metsale ja põlevkivile. Nende kohapealne väärindamine on vältimatu, vähemasti lähimal kümnel, kahekümnel, kolmekümnel aastal. Elame, näeme, kui pikalt see edasi kestab. Aga kuna aega on vähe, siis ütlen kohe ära, millised on kõrge lisandväärtusega tööstuse arendamise takistused. Kõigepealt meie liigne ambitsioonikus seadustes. Kliimaseadus, ENMAK ja teised dokumendid põhinevad eesmärkidel, millel puudub korralik mõjude analüüs ja realistlik teekaart. Eesmärgid ise võivad olla vooruslikud, aga ilma plaanita muutuvad nad majandusele sageli takistuseks. Sageli me unustame, millega me tegelikult võitleme. Oleme asunud võitlusesse põlevkiviga, unustades ära, et tegelikult me võitleme CO2‑ga. Alustades seda võitlust, lõpetasime ära kõik uuringud, mis on seotud selle Eesti loodusvara mõistlikuma kasutamisega. Siin ei tule järele ükski ülikool, ükski Eesti teadusasutus, kuna nii on otsustatud. Kas on õigesti otsustatud? Sel hetkel oli see kindlasti nii, aga elu on muutunud. Täna me räägime energiajulgeolekust. Eesti on kütusetootja. Kas ta jääb selleks? Eks elu näitab. Planeeringud ja loapoliitika. Sageli pidurdab tööstusplaneeringute realiseerumist aastaid kestev menetluste jada ja kaootiline halduskoormus. On muidugi olemas ka häid näiteid, Eestis on võimalik ka kuue kuuga load korda saada, aga selle jaoks on vaja kohaliku omavalitsuse ja mõne riigiameti tugevat tuge. Nüüd mõned konkreetsed ettepanekud. Vastustest tulid siin juba välja suurinvesteeringute toetusmeetme niinimetatud KPI‑d, mille järgi me hindame toetuse mõistlikkust. See töökohtade nõue on tõesti üks huvitav nõue. Kahaneva elanikkonnaga riigis me toetame neid ettevõtteid, mis loovad järjest uusi ja uusi töökohti ning hindamiskriteeriumiks on see, et mida rohkem sa neid lood, seda paremini sa sobid. Küsida [toetust] õmblusettevõtte robotiseerimiseks, et vabastada need õmblejad, ei tahaks öelda, et orjatööst, kuid küllaltki monotoonsest tööst – lootusetu ettevõtmine! Nii et ettevõttel on valida, kas ta leiab ise need investeeringusummad või ei. Abile loota ei ole hetkel mõtet. Tegelikult peaksid suurinvesteeringute nõuded toetama investeeringuid, mis toetavad tootlikkust, tehnoloogilist taset, isegi kui töökohtade arv seejuures väheneb. Samuti peaks nende nõuete puhul vaatama lisandväärtuse ja innovatsiooni osa. Kui me tahame teha olemasolevast asjast midagi täiesti uut ja seetõttu kaotame võib-olla mõned vanad traditsioonilised töökohad, aga tekitame uut lisandväärtust, siis see võiks olla üheks põhjuseks, miks seda [ideed] toetada. Suurinvesteeringute ühe akna süsteemi loomine. Praegu me räägime suurinvesteeringutest, ega Eestis ei ole meil neid palju, aastas kolm-neli, mis jooksevad läbi aastate. Neile võiks tõesti teha erandi. Üks ametnik nende hulgast, kes meil juba on, võiks olla selle projekti riigipoolseks kuraatoriks, kes aitaks silma peal hoida suhtlusel ametiasutustega. Kui me räägime välisinvestoritest, kes siia tulevad, siis neil võib see jada olla ikka täiesti pikk ja valulik, kuna neil puudub sageli nahaalsus uksest sisse minna, nad ootavadki seda 30 päeva ja järgmist 30 päeva ja järgmist 30 päeva, mis summeeruvad. Visioonide puudus ei ole meil probleemiks, mureks on kogu asjaajamise koordineerimine. Räägime ka sektoripõhistest toetustest. Me oleme viimase viie aasta jooksul kuulutanud täiesti tabuteemaks investeeringud, mis puudutavad meie loodusressursse. Põlevkivi ja isegi plast on tabuks muutunud, kuna plast põhineb fossiilsel toormel. Me saame rääkida ainult plasti ümbertöötamise projektidest, muidu on see fossiil ja ta ei ole abikõlblik. Kui niimoodi puhtalt ühe ideoloogia põhjal [suhtutakse] erinevatesse tootmisharudesse, mis toovad sisse raha, maksavad makse, siis see on natuke kurb. Võrdsed võimalused sise‑ ja välisinvestorile. Me meelitame ligi välisinvestoreid ja tekib küsimus, kas tõesti Eesti oma kapital peab tulema ringiga läbi Singapuri või Taiwani, et saaks kanda välisinvesteeringu nimetust. Me oleme ühes majandusruumis. Eestis on ideid, Eesti enda projektid vajavad samasugust hoolt ja tähelepanu kui välisinvestorite omad. Punkt nr 5. Tuleb eemaldada praktilised takistused, mitte lisada uusi bürokraatiakihte. Läheme päris konkreetseks ja räägime natuke rohemajandusest. Ringmajandus on tore moodne sõna, mis tuli koos rohepöördega. Kus me oleme Eestis oma ringmajandusega? Prügikasti tasemel, täpselt seal me oleme. Kui päris konkreetseks minna: oma kätega pidin sulgema ühe hüdrometallurgiatehase, kuna seal tekkis 25,5 kantmeetrit happelist vett, mida oleks saanud ilusasti tuhaga neutraliseerida. Tuhka neutraliseeritakse kõrval Eesti Energias, aga Eestis seda teha ei saanud. Siin on tegemist kompleksloaga, üks ettevõte teiselt jääke ja jäätmeid vastu võtta ei saa. Loa piirist üle ei astuta. Ega muud üle jäänudki: 100 inimest leidsid endale uue töökoha, Euroopa jäi ilma ühest tööstusharust. Nii et ringmajandus ettevõtete vahel on Eestis hetkel välistatud. On riike, kes on sellega edasi jõudnud. Näiteks Hiinas tegeleb sellega keskkonnaamet, kes ettevõtte jääkide ja jäätmete jaoks leiab regioonis ettevõtted, kes saavad neid kasutada, ümber töötada, puhastada. Nemad korraldavad nende komplekslubade ümbervormistamise, kuna nemad on see kompetentsikeskus. Meil Eestis on ka Keskkonnaamet, kus on üle 500 toreda ja hästi kvalifitseeritud töötaja, kes hetkel mängivad seda rolli, et jumala eest keegi kellelegi midagi üle ei annaks. Tõesti, kui me räägime ringmajandusest, siis Eesti puhul me räägime prügikasti tasemest. Kui asi läheb tööstuse tasemele, siis seal on see hetkel null ja kui midagi ette ei võeta, jääbki nulliks. Jagasin seda kontseptsiooni Hiina näite põhjal ka Kliimaministeeriumis, sain vastuseks, et meie kommunistidelt ei õpi. Nende printsipiaalsus teeb neile au. Sellega liitub ka ressursitõhusus. Eestis on ettevõtteid, kelle puhastusvõimekus ületab tunduvalt nende enda vajadust, kuna tootmist on koomale tõmmatud. Aga nemad teistelt midagi vastu võtta ei tohi, sest nad muutuksid siis automaatselt jäätmekäitlejaks. Kui uus ettevõte tahab samas regioonis tööd alustada, siis tuleb arvestada, et see kontseptsioon, et reostaja maksab, on meil kahjuks pöördunud selleks, et ta mitte ainult ei maksa, vaid ta peab ise ka kõik ära puhastama, naabrile üle anda on seadusega keelatud. Või ei ole keelatud, aga peab alustama kompleksloa muutmise protsessi, nii see, kes vastu võtab, kui ka see, kes ära annab. Hetkel on see praktiliselt võimatu. Läheme edasi. Energia‑ ja ressursipoliitika peab olema tööstuspoliitika teenistuses, mitte vastupidi. Praegu on Eesti energiapoliitika keskendunud kunagi tulevikus saabuvale ideoloogilisele neutraalsusele. Varustuskindlusest me ei rääkinud sel hetkel, kui see lubadus sai antud. Taskukohasusest ja majanduslikust kasust me räägime, aga seda kuskilt veel välja ei paista. See on üks asi, millest peaks mitte ainult rääkima, vaid selle kohta ka otsuseid vastu võtma. Meie riigi varustuskindlusele, et me suudaksime ennast varustada ka siis, kui meie tänased sõbrad kaovad ja tekivad uued sõbrad, kellel ei pruugi olla vedelgaasi – sellele me peaksime mõtlema. Ja nüüd tööjõust. Meile on vahel omane liigne radikaalsus töölubade koha pealt ja printsipiaalsus, erandite mittetegemine. Olen ise jätnud hüvasti töötajaga, doktorikraadiga, eesti keelt rääkivaga, kelle elamisluba ei pikendatud. Me saatsime ta Sillamäelt Kanadasse, et ta ei peaks minema tagasi Venemaale. Ei aidanud pöördumine ei Välisministeeriumisse ega kuskile mujale. On olnud sellised spetsialistide kaotused, kuigi tegelikult võiks tööstusele teha ka erandeid. Aga kui me räägime tööjõu kvaliteedist, siis töötlev tööstus vaevleb inseneride nappuse käes. Inseneride nappuse juurest jõuame tagasi reaalainete õpetamiseni koolis ja sealt edasi õpetajate nappuseni. Me oleme väike riik. Vaatame Kesk-Euroopa väikeseid rahvusriike, kuidas nemad on sellega toime tulnud. Eriti keerukas see ei ole. Inimesed, kes saavad ülikoolis hariduse riigi raha eest, omandavad ka pedagoogilise miinimumi, nii et iga ülikoolilõpetanu võib koolis õpetada. Mida see tähendaks tootmisele? Meil on ülikoolides praegu põlvkond, kes on üles kasvanud, suheldes oma sõpradega pöialde abil. Neil puudub igasugune kogemus kollektiivi ees esineda. Seesama pedagoogiline miinimum aitaks neil vähemasti esimesel töökohal toime tulla. Mida neile annaks võimalus minna kooli? See annaks võimaluse valida Eestis elukohta, mitte olla sunnismaine seal, kus on tema erialaga sobivad [töökohad]. Inimesel tuleb vahel riigis elukohta vahetada kas abiellumise tõttu või mõnel muul põhjusel. See tekitaks konkurentsi ka õpetajate turul. Raha see eriti ei küsi. See oleks ainult üks lisaaine kõrgkoolis, aga tekiks piisavalt suur hulk inimesi, kes võiks asuda füüsika-keemiaõpetajaks maakohtades, äärepiirkondades. Kui me vaatame ülikoolilõpetaja palka tööstuses, seda palka, mida ta saab [tööturule] sisenedes, ja võrdleme seda õpetaja palgaga näiteks Ida-Virumaal, siis õpetaja kindlasti võidab, sellist palka, nagu saaks koolis, ei maksa ülikoolilõpetajale ükski tööstusettevõte. Nii et see on valikute koht. Aga aeg hakkab läbi saama ja sellega ma tahakski lõpetada. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Teie sõnavõtt oli võrdlemisi kriitiline, olgem ausad, ja murelik. Ma saan teie murest aru. Minu küsimus on natuke laiem. Ma kujutan ette, et siin saalis on ja tõenäoliselt ka minul ja teil on erinevaid seisukohti, mis puudutavad, ma ei tea, kas või keskkonnapoliitikaküsimusi, maksupoliitikaküsimusi ja paljut muud. Aga kuidas teile endale tundub, kui meil on nüüd viis aastat järjest igal aastal peetud koalitsioonikõnelusi, tehti viis valitsust aastatel 2021–2025, on seadustatud maksumuudatusi, mida on muudetud veel enne nende jõustumist, ja samal ajal on kord tehtud kiirendatud tempos kliimaseadust, nimetatud see kord kliimakindla majanduse seaduseks, siis sellest loobutud, siis jälle see debatt taaskäivitatud, kuidas on see aidanud kaasa just nimelt ettevõtlussektori tegutsemiskindlusele, otsusekindlusele ja laiemalt ettevõtlussektori kindlustundele?

See maksudebatt, see eriti ei mõjuta. Kui me räägime õhus olevast ettevõtte tulumaksust, siis ettevõtte tulu on ju üks kunstiliik, igaüks näitab seda nii, kuidas tahab. Ja seda maksustada ... Rohkem teevad muret just nimelt need kliimaseadused ja need muudatused. Töötlev tööstus teeb oma investeeringuid 15–25 aasta perspektiiviga, ja siin on vaja saada kindlustunne, et ideoloogia muutumisega mängureeglid ei muutu, et ei tule juba rajatud tööstuseid kinni panna. Me ei tea, mis saab CO2‑poliitikast 15 aasta perspektiivis. See kindlustunne puudub, seda tahaks küll saada. Samuti on ka nende lubadustega, mis me kõik andnud oleme. Me ei tea, kas need jäävad püsima. Me vaatame, mida teevad ülejäänud Euroopa riigid ja kes protesteerib mõne muudatuse vastu. Selle koha pealt kindlustunde puudumine teeb natukene murelikuks.

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja, kõigepealt suured tänud! Väga huvitav ja mõtlemapanev ettekanne. Mina peatun sellel, mis te siin välja tõite: välisinvesteeringud. Meil on olnud püha usk, et loeme neid kümneid ja sadu miljoneid, mis meile välisinvesteeringutena siia sisse tuuakse. Minu hinnang on see, et pigem on see ikkagi olnud selline alltöövõtt, kus ei ole loodud väga kõrget lisandväärtust, mis jääks siia. Reeglina on palgad nendes tööstustes – ma ei räägi küll elektroonikatööstusest ja sellistest valdkondadest – ikkagi suhteliselt piiratud, lisandväärtus on väike ja kasum viiakse siit kõik välja, kasu läheb kuskile mujale, eks ju. Te ütlesite, et peaks panustama oma inimestesse ja oma kapitali, mis on siin teenitud. Aga kuidas seda teha niimoodi osavalt, et just saada seda tootlikkust ja lisandväärtust juurde? Välisinvesteeringute puhul ka. Ju neid ikka tuleb. Aga milline see trikk võiks olla?

Jaak Aab, palun!

Kui me räägime investeeringutoetustest, siis nii nagu ma ütlesin, võtame maha need mõõdikud, mis nõuavad just nimelt töökohtade loomist, ja asendame need või lisame neile just nimelt need lisandväärtuse mõõdikud. Välisinvesteering tuleb siia tegelikult ju oma Exceli tabeli põhiselt, kus on sisendhinnad, tööjõukulu ja see, mis siit saadakse. Seda vaadates võiksime eelisarendada neid valdkondi, kus Eestis on olemas eeldused: seesama puit, needsamad meie loodusressursid, kus teadmised, inimesed, kompetents on juba olemas. Kui täiesti nullist midagi ehitada, siis tuleks vaadata ka selle investeeringu eluiga. Kui on tõesti näha, et tegemist on komplekteerimistsehhiga, mis tuleb siia 5–10 aastaks, ja kogu investeering on ainult maja ja 200 lauda, siis sellele võiks pigem eelistada midagi sellist, mis jääb. See võiks olla ka üks otsustamiskriteerium: eelistada seda, mis jääb.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et Eesti peaks tegema pikaajalisi investeeringuid tööstusse, tootmisse, põllumajandusse. Te olete ise kogenud tipptaseme tööstusjuht. Praegu on jälle kevad ja noored inimesed valivad oma tulevikurada: kuhu ülikooli, kuhu ametikooli minna ja nii edasi. Mis soovitused te nendele annaksite just selles plaanis, kui te peate silmas seda, mida Eesti peaks tegema oma majandusega, tootlikkuse arendamisel?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus! Noortele ütlen, et õppige mingi eriala, mille üle saaksite hiljem uhkust tunda ja mida siinkandis vaja on. Tavalised klassikalised erialad. Muidugi, tööstusinimesena soovitaks insenerieriala, kuna see toob alati leiva lauale, hoolimata sellest, mis tuuled meil siin puhuvad. Neid [töötajaid] on alati vaja. Muidugi, sellised moeerialad jätavad alati võimaluse ära kolida, kui konjunktuur turul muutub. Aga õppige inseneeriat, reaalaineid! Muud ei oskaks noortele hetkel soovitada. Siis leiate alati Eestis tööd.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esiteks tahtsin ma mainida, et valitsus on võtnud vastu otsuse suurendada välistööjõukvoote kõrgelt kvalifitseeritud töötajate puhul. Ma siiralt loodan, et see aitab ennetada selliseid väga kurbi juhtumeid, nagu oli noormehega, kes pidi siit Kanadasse minema. Aga minu küsimus on hoopis bürokraatia vähendamise kohta. Valitsus tegeleb sellega väga aktiivselt, esimesed otsused on juba langetatud. Tahan küsida, kuidas te ettevõtjana hindate sellist tegevust bürokraatia ja regulatsioonide vähendamisel ja mida on kindlasti vaja veel teha, et majandust elavdada.

Bürokraatia vähendamine on alati teretulnud. Mida peaks tegema? Peaks ära kasutama meie digiriigi eeliseid. Sellestsamast ESG‑raporteerimisest räägiti, et see on suur õudus, mis meil ees seisab, see on maailmalõpp. Sellisel kujul, nagu ta esialgu välja kuulutati, oli ta sinna lähedale küll. Aga samas, me oleme e‑riik, kus iga ettevõte raporteerib keskkonnasüsteemis KOTKAS iga kuu kõik oma heited, kogu oma energiakasutuse. Meil on see olemas riigisüsteemis. Võiks teha süsteemi KOTKAS lingi ESG‑süsteemi. Sügav kummardus sellele, kes selle ära teeb. Aga seda hetkel isegi ei arutata. See kaotaks ära vajaduse lisainimese või isegi kahe järele, kelle ma pean tööle võtma, et nad hakkaks tulevikus ESG‑raporteerimisega tegelema. See ei ole tegelikult hirmus. Meil on selleks kõik eeldused loodud, meil on see andmebaas olemas, see on ilusasti kontrollitav. Seda kõike, mida me KOTKAS-es teada anname, kontrollitakse. Keskkonnaamet seda kontrollib, need on kontrollitud andmed. Aga tuleks teha lihtsalt see link, teha see ettevõtetele kergeks ja öelda, et see on asi, mida ei pea kartma. Praegu me tõstame käed püsti ja teeme kõva kisa. Aga riigi abiga me tuleksime sellega toime. See on üks praktiline asi otsese bürokraatia vähendamise koha pealt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jaak Aab esitas peaaegu mu küsimuse ära. Tõepoolest, ajalooliselt meeldivad meile Rootsi pangad, Rootsi vangid, Rootsi raha, puumajade Rootsi eksportimine. Eks see ole siin aastakümnete kaupa võnkeid põhjustanud. See on viinud meid tulemuseni, et need Urve Tiiduse viidatud maailma kõige targemad õpilased, kes meil koolist välja tulevad, lähevad tööle ja toodavad alla euro kilogrammi kohta väärtust, mida me ekspordime. Kas teil on veel ideid, kuidas seda lõhet ületada? Mis on need muudatused, mida võiks teha, et saaks öelda, et kapitalil ei ole mitte ainult rahvus, vaid tal on ka kihelkond? Ja et me arvestaksime seda otsuste tegemisel, nii et Eesti kohalikul ettevõttel oleks vähemalt võrdsed võimalused tootmisesse investeerida ning meie tarkadel lõpetajatel ja inseneridel oleks võimalus rohkem kui euro eest kilogrammi kohta toodangut eksportida?

Aitäh küsimuse eest! Lühike see vastus ei saa olema, aga katsun siiski kuidagi lühemalt toime tulla. Kõigepealt, meie enda ettevõtete soodustamine. Anname neile samad võimalused, kui on hetkel rootslastel meil. Otsustamise puhul hindame sedasama innovatiivsust. Ja katsume meie tänaseid IT‑mehi, teenuste pakkujaid, rohkem meelitada veel kõrgema lisandväärtusega tootmisesse, on see keemiatööstus või masinaehitus, kus toimub see kõrgema lisandväärtuse loomine. Tuleb soodustada neid majandusalasid, kus meil on juba kogemus ja kompetents olemas, ning suurendada nende rolli meie majanduses. Aitame neil ettevõtetel laieneda ja areneda, võib-olla ka väljapoole Eestit, aga nii, et emaettevõte oma juurtega jääks meile.

Reili Rand, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete tugevalt seotud regionaalse ettevõtlusega või regioonidesse töökohtade loomisega. Minu küsimus on laiema elukeskkonna mõju kohta ettevõtte valikute tegemisel. Teisipäeval saime taristuministrilt kahetsusväärselt teada, et üürielamute programm ei jätku ehk riik lõpetab kohalike omavalitsuste ja ettevõtjate toetamise üürielamute või eluasemete rajamisel just turutõrkega piirkondades. Ma palun teie kommentaari, kuidas teie hinnangul mõjutab selline elamumajanduse seis, just üürikodude ja kaasaegse elamispinna kättesaadavus, ettevõtete ja töökohtade olemasolu maakondades.

See oli nüüd küll kurb uudis, ma pole seda veel lugenudki. Aga kui me räägime Ida-Viru regioonist, siis see on probleem mitte ainult ettevõtlusele, vaid ka näiteks haridusele. Vaatame seda kontingenti, keda võiks Ida-Virumaale meelitada. Millega sa neid meelitad? Palgaga meelitad. Palgaga sa meelitad inimest ajutiselt. Kui inimesel on valida, kas ta sama palga eest läheb peale Tartu Ülikooli kas Tallinnasse või Pärnusse või Kohtla-Järvele, siis Kohtla-Järvele ta tuleb küll, aga tuleb viieks aastaks, senikauaks, kuni ta endale Tallinna korteri sissemaksuraha kokku saab, ja siis kolib Tallinnasse. Kaasaegne kas või üürielamispind aitaks regioonidesse noori tuua, vähemasti esialgu. Äkki ajavad seal juured alla, kui ennast tihedamalt ettevõttega seovad. See on mure. Kui me vaatame regioone, siis näeme, et meil on palju lihtsam meelitada siia inimesi Tadžikistanist, Usbekistanist, nendest stan-riikidest, kus nõuded elukeskkonnale ei ole nii kõrged, kui on meil siin. Ma ei tahaks öelda, et meil siin arenenud linnades, aga siin, kus elamuehitus hetkel õitseb. See oli natuke kurb uudis küll regioonidele, ja mitte ainult tööstusele, vaid ka õpetajatele, arstidele. Ma ei leia, et see regionaalpoliitiliselt kõige õigem tegu oleks olnud. Turumajandusel põhinev elamuehitus … Võib küll alati öelda ettevõttele, et sul on inimesi vaja, ehita. Aga see ei ole meie põhitegevus. Meie seda ei oska. Samas oleme me konkurentsis ülejäänud maailma sarnaste tootjatega, kes ei pea osa oma vahenditest kulutama elamuehitusele. See ei ole ka meie põhitegevus. Tänapäeva tootmine on konkurentsi tõttu üritatud kulude ja tulude lugemisel piiri peale viia.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Härra Vasnu, ma arvan, et te tegite ära vähemalt kolme valdkonnaministri töö, andes strateegilise vaate oma valdkonnale. Te ühendasite väga ilusti selle tervikuks kokku. Just selliseid elulisi näiteid tahaks parlamendisaalis rohkem kuulda. Nende jutupunktidega ei ole midagi peale hakata, nad on üldiselt ära õpitud ja selgeks räägitud, aga ei vii elu edasi. Jutupunktide aeg, mulle tundub, on möödas. Te olete mees nagu orkester: vahel dirigeerite, vahel olete ise meeskonnamängija eri rollides üle Eesti väga erinevates ettevõtetes, erinevates valdkondades. Mis on täna see põhiline probleem Eesti riigis? Mulle vähemalt tundub, et eelnõude tegemise faasis, kui tuleb tagasiside ring, üldjuhul ka tööstussektori ettevõtjaid ei kuulata või nende ettepanekutega ei arvestata, sest plaan on juba valmis. Miks see nii on ja miks me sellest ükskord juba üle ei saa? See on meie kõigi riik, see on meie ühine meeskond, kus me mängime. Mis see probleem on?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus! Aga eks see kaasamise küsimus ole. Sageli need eelnõud, mis tulevad, vähemasti tootmise poole pealt nii paistab, tulevad väga kiiresti. Osa tulevad meie teadmata. Lubadused, mis antakse kuskil eemal, aga mille alusel me hiljem hakkame oma poliitikaid üles ehitama, jõuavad meie kätte üldse eilse või üleeilse kuupäevaga. Lihtsalt tuleks sagedamini koos istuda, muud midagi. Meil on täiesti olemas nii tööstuse kui ka ettevõtjate esindusorganisatsioonid. Neid tuleb kuulata. Nad ei ole üldse kaugel, nad on mõlemad siin kõrvaltänaval. Seal on arukad inimesed ja nemad on kõigist meie muredest teadlikud.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, suur tänu nende sõnumite eest! Vaadake, tavaliselt viibki arengut edasi just selline kriitiline pilk. Mina ka kontrollisin enne just üle, et meie tööjõu tootlikkus tunnis, mis püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel arvestatuna oli OECD andmete järgi 2020. aastal 77%, 2023 – need on kõige värskemad andmed, mis on – kukkus 69% peale. Leedust jäime maha juba 2020. aastal ja 2023. aastal jäime ka Lätist maha tootlikkuse alusel, rääkimata Sloveeniast, Tšehhist ja nii edasi. Nii. Ka rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis oleme teinud läbi sellise korraliku vabalanguse: 2022. aastal oli veel 22. koht, 2024‑ndal juba 33. koht. Küsimus on lihtne, aga ma oletan, et sellele pole ilmselt nii lihtne vastata. Mis on teie kui ettevõtja vaade, kus koha peal see meie viga tehti? Kus me vea tegime?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on väga lihtne ja lühike. Me üritasime ühte faasi vahele jätta. Vaatame tööstusrevolutsioonide käiku: Industry 1, Industry 2, Industry 3, Industry 4. Kõigepealt tulid aurumasinad, siis tuli automatiseerimine ja nii edasi. Meie üritasime selle automatiseerimise osa vahele jätta ja hüpata kohe IT‑maailma. Kui me vaatame meie tootmisettevõtteid, siis näeme, et seniajani on palju ettevõtteid, kus doseerimine käib nii, et, Kolja, võta ämber ja vala. Palju on sellist manuaalset tööd, mida saaks asendada robotite või manipulaatoritega. Aga mure on selles, et meil on lihtsalt puudus insener-tehnilisest kaadrist, kes selle ära teeks. Ettevõtjatel isegi vahenditest puudu ei tuleks. Aga leida Eestis kompetentseid automaatikainsenere, kompetentseid robotite häälestajaid, nende iga päev töölhoidjaid – selle osa oleme vahele jätnud. Me hüppame kohe edasi Industry 5 ja 6 peale. Kohtla-Järve kolledžis tegeldakse praegu sellega, kuidas masinad omavahel suhtlevad. Samas kõrval on tehased, kus visatakse endiselt labidaga. See hüppeline areng ei ole meil korda läinud. Meil on jäänud ära automaatse doseerimise osa, kaalumise osa, mõõtmiste osa. Seal on Eestis praegu tööl, julgen arvata, mitte tuhanded, vaid kümned tuhanded inimesed, kes ei loo tõesti suurt lisandväärtust. Nende asendamine hetkel Eesti tingimustes, ütleme niimoodi, investeeringuabi ei saa, kuna sa vähendad siis ju töökohti. Sa tõstad küll tööviljakust, sa viid selle inimese ära rutiinselt, sageli tervist kahjustavalt töölt, aga hetkel see ei lenda. Selle insener-tehnilise sammu me oleme vahele jätnud erinevatel põhjustel. Üks on inimeste puudus, teine on kehtivad toetusskeemid.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ka mina ütlen teile tänusõnad ja loodan, et Eesti meedia eriti just teie tänast kõnet paljundab nii palju kui võimalik. See sisaldas hulga häid nõuandeid. Olen ise õpetaja. Minu pojast on saanud insener, aga temal on muidugi tugev reaalainete taust. Pean ütlema, et tõepoolest, selle noore mehe elus on nii palju pakkumisi ja palgalootust, et soovitan seda [elukutset] kõigile. Aga ma peatun sellel, et esimene kõneleja rääkis täna, kuidas tõsta majanduse tootlikkust ja seeläbi konkurentsivõimet. Ta ütles ka, et valitsus ei ole pealtvaataja rollis. Endise õpetajana ma ütlen, et alati on tark vaadata tagasi, teha vigade parandus. Te juba mõnest asjast oma ettekandes rääkisite, aga minu palve on, et te kordaksite üle võib-olla lahenduste otsijatele, millised vead tuleks kiiresti ja kohe ära parandada just riigi vaates, võib-olla meie ministeeriumide tööplaanides või nende käitumises. See oleks oluline teave.

Korra veel üle korrata? Kõigepealt see, mis puudutab meie antud lubadusi, neis tuleks saada selgus. See on tänasel päeval investeerimisotsusteks tähtis. Mis neist edasi saab? Konkreetselt nendesamade potentsiaalsete investoritega tuleb asjad selgeks rääkida, mis puudutab põlevkivisektorit, mis puudutab keemiasektorit, mis puudutab energiasektorit, kas me jääme kindlaks sellele, mida me oleme lubanud, või me üritame midagi muuta, arvestades seda, et keskkond meie ümber on muutunud. Mis puudutab rohepööret, siis ärme võtame seda kui mingisugust ideoloogilist dogmat. Ressursitõhusus, ringmajandus – need on asjad, ilma milleta meiesugune väikeriik hakkama ei saa. Nende teelt tuleks takistused likvideerida või vähemasti proovida seda teha, koos Keskkonnaametiga. Seal on targad, toredad, haritud inimesed. Küsimus on selles, mis ülesanne on neile hetkel pandud. Oma kontrollifunktsiooniga tulevad nad väga ilusasti toime. Aga just see ettevõtjat abistav pool, seal me saame veel üheskoos asju teha, et muuta tootmine puhtamaks, efektiivsemaks ja anda võimalus ka uutele tulijatele, kui keegi tahab kellegi jäätmetest midagi teha.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh teile ettekande eest! Eesti konkurentsivõime ei ole lahus Euroopa konkurentsivõimest. Te saate tugineda oma professionaalsele kogemusele tööstusjuhina. Ka Euroopa seisab silmitsi, kogu kontinent seisab silmitsi kliimabürokraatiast tulenevate küsimärkidega: mida õgvendada, mis ei ole realistlik, mis on utopistlik, arvestades ka Euroopa majanduse ja rahvusvahelise konkurentsivõime huvisid? Kas teie olete tajunud ja näete selgelt, millised on selles rohepöörde käsitluses Eesti rahvuslikud huvid? Kas valitsus on need määratlenud ja kas ta on neid moel või teisel jõustanud?

Hetkel ma Eesti rahvuslikke huve tõesti ei näe ja see tekitab ka meis küsimusi. Eesti on siiski kütuste tootja, meil on omad loodusressursid. Selle rohepöörde raames, see sai alguse vist tänu antud lubadustele, me loobusime nende ressursside arendamisest. Loobusime suisa sedasi, et ega ükski ülikool meiega koostööd ei tee. Neid projekte ei rahastata, sest need põhinevad fossiilsel kütusel. Aga omaenda loodusrikkuste arendamine, neid mõistlikumalt, loodussõbralikumalt kasutades – see oleks üks võimalik tee. Muidugi, me elame ühel planeedil. Me ju toodame, veame kõik välja, eksport on tore asi, ise ostame kütuseid sisse. Aga kui me räägime energiajulgeolekust, siis me peame läbi arutama selle variandi, kui me ühel päeval tõesti peame ise hakkama saama. Eks see annaks ka meie otsustajatele palju [kindlama] seljataguse, kui kaob ära sõltuvus teistest. Tuleb vaadata seda, mis meil hetkel olemas on, ja neid võimekusi arendada. Läbi selle prisma tuleks vaadata neid meie lubadusi, mis me oleme andnud, ja seda, kas neis on vaja midagi muuta, kuna keskkond meie ümber on muutunud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema palun kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh kõigile ettekandjatele! Kuidas on juhtunud nõnda, et kui me oleme olnud uhked, et Eesti, Eesti majandus on varasemalt olnud erinevates edetabelites kõrgetel kohtadel, siis tegelikkuses on see [olukord] viimasel ajal pöördunud tagurpidi? Me oleme hoopis mustades edetabelites Euroopa tipus: majanduslangus, hinnatõusud, noorte tööpuuduse tase, majandususalduse haprus või puudumine, Eestisse tulevate välisinvesteeringute kiire kahanemine. Kuidas on juhtunud nõnda, et meie, kes me oleme vaadanud alati pigem võidurõõmsalt Läti ja Leedu suunas, näeme praegu, et eksperdid soovitavad Eestil võtta õppust Lätist ja Leedust? Kahjuks on valitsusel pessimismi tekitav ja luuseri mentaliteet. Me vajame Eesti majanduse huvides seda, et me muutuksime oma hoiakult võitjaks, Eesti riik poliitilise juhtimise näol koostöös meie ettevõtjatega. Selle märksõnad on, esiteks, regulatiivse stabiilsuse tagamine, mis puudutab maksukeskkonda. 2024. aastal kehtestas valitsus 16 uut maksu ja koormist nii inimestele kui ka ettevõtetele, 2025. aasta esimesel poolaastal on kehtestatud sama palju, 16, ning 2026. aasta vaates ootab ees 26 uut maksu ja koormist. Eesti hinnatõus on olnud regiooni kiireim nelja-aastases vaates, 44%, ja see pidurdab oluliselt meie konkurentsivõime kasvu. Teiseks, meie põhiküsimus on majanduse liiga väike maht ja valitsemise suhteliselt suur maht. Valitsus ise prognoosis 2023. aastal Eesti sisemajanduse koguprodukti nominaalseks mahuks aastatel 2024–2025 konsolideeritult 3,9 miljardit eurot rohkem, kui suureks tegelikkuses majanduse nominaalne maht kujunes. Me vajame maksupoliitikas põhimõtteliselt teistsugust käsitlust ning maksude alandamist, mitte nende tõstmist. Järgmisel aastal saame juriidilise isiku tulumaksu poolest regiooni kõrgeima maksutasemega riigiks. Me vajame selget, majandusvabadust toetavat ja seda inspireerivat käsitlust. Kahjuks on praegune olukord vastassuunaline. Ei ole võimalik tegeleda bürokraatia vähendamisega ja sellega opereerida, kui ei ole põhimõttelist, Eesti rahvuslikest huvidest tõukuvat käsitlust puutuvalt rohepöördesse ja kliimabürokraatiasse. Kahjuks valitsusel see puudub ja see on täiendav tõsine küsimärk meie majanduse ees. Kliimabürokraatiat vaadates, enesestmõistetavalt, ei ole meil vaja lahutada Eesti majanduse konkurentsivõimet Euroopa konkurentsivõimest. Me vajame kogu Euroopa tasemel ülikriitilist vaadet sellele kehtestatud poliitikakursile. Kahjuks ei ole valitsus võimeline täna ütlema "Fit for 55" paketi finantsmajanduslikku koormust ei ettevõtlusele, avalikule sektorile ega ka inimestele. Me vajame energeetikas selgust, mitte kaost. Selle selgrooks peab olema meie kodumaise, energiajulgeolekupõhise juhitava ressursi kasutamine energeetikas. Energeetikavaldkonna, sisuliselt töötleva tööstuse ühe konkurentsivõimet ja eriti eksporti loova valdkonna selgroog on meil vigastatud. Teadlased kutsusid üles langetama elektrienergiatasusid. Kahjuks on meie trend vastassuunaline. Tööandjate keskliidu direktori Sutteri hinnangul ootab järgmisel aastal Eestis tarbitava elektrienergia puhul ees ligi 200 miljonit eurot täiendavaid tasusid, konsolideeritult. Kõikide nende valikute puhul, mis puudutavad energeetikat, mis puudutavad halduskoormuse vähendamist, mis puudutavad ettevõtluse inspireerimist, on paraku meie situatsioon selline, et meil on küsimärke ühiskonna jaoks rohkem, kui valitsus on olnud võimeline vastuseid andma. Veelgi enam, valitsus oma pessimistliku käsitlusega ongi 2025. aastal Eesti konkurentsivõime piduriks. Vaatame välisinvesteeringuid. Eelmisel nädalal avaldati Ernst & Youngi Euroopa välisinvesteeringute raport, kus on näha meie kahetsusväärne suhteline mahajäämus Balti riikide loogikas. Milline oli suurim välisinvesteering Lätti 2024. aastal investeerimisotsusena? Fibenoli tehas. Eesti investor lahkub siit seoses investeerimiskindluse kaosega, mis nii ressursimajanduses kui ka muudes valdkondades Eestis on olnud. Leedu – Rheinmetalli laskemoonatehas. Eesti valitsus ei pidanud mõistlikuks selle investeeringu üle dialoogigi pidada. Soomes oli 2024. aastal aasta investeering Google'i andmekeskus. Enesestmõistetavalt, meie praeguse ebastabiilse elektrihinna tõttu puudub meil kahjuks sellist tüüpi investeeringutel igasugune konkurentsieelis realistlikus vaates. Mis on oluline tähelepanek? See, et konkurentsivõime [eksperdikogu] esindajad lähtusid sellest, et see eesmärk, mille valitsus on energiamajanduses seadnud – taastuvenergia maht on 100% Eesti tarbimisest –, ei ole ratsionaalne, ei ole optimaalne ja ei ole ka saavutatav selles ajalises trajektooris. See on järjekordne signaal selle kohta, et me peame korrigeerima oma energiapoliitikat. Selline pessimistlik, luuserlik käsitlus on valitsuses. Peab hakkama teist kurssi hoidma. See teine kurss on selline: me oleme võitjad, me hakkame jälle edetabelites tõusma, me ei ole enam edetabelite mustas lõpus. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema palun kolleeg Stig Rästa. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Täna tahan jagada teiega mõtteid Eesti majanduse kohta ühe keskse ja püsiva väljakutse, tootlikkuse teemal. Olles ise ettevõtja ja seotud muusikatööstusega, võiksin ka sealt valdkonnast tootlikkuse kohta näiteid tuua, sest on ju muusika loomine oma olemuselt toodang. Aga keskendun täna suuremale pildile. Hea on tõdeda, et Eesti teenuste eksport on olnud just see uus majandusvedur, mis on kriisidele kõige paremini vastu pannud ja viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, ulatudes kogu ekspordimahust juba 42%‑ni. See tähendab seda, et me füüsiliste esemete asemel ekspordime järjest rohkem oma mõttetööd. Meie inimeste töökus ei ole kunagi olnud küsimärgi all. Küsimus on pigem selles, kui palju väärtust me suudame ühe töötunni või euro kohta luua. Just see määrab ära meie palgataseme siin riigis, meie heaolu ja rahvusvahelise konkurentsivõime. Vaatame otsa statistikale. Eesti tootlikkus on Euroopa keskmisest endiselt maas. Kuigi vahe on aastatega vähenenud, oleme mitmes valdkonnas veel kaugel Põhjamaade tasemest. Meie SKP töötunni kohta on 25–30% madalam kui Euroopa Liidu keskmine. Milles peitub meie mure? Esiteks, liiga suur osa Eesti majandusest tugineb endiselt madala lisandväärtusega tegevustele. Meie ettevõtted tegutsevad peamiselt allhanke või odavama tööjõu konkurentsivõime põhimõttel. Inimesed töötavad palju, aga töö ei ole piisavalt automatiseeritud ega innovatiivne. Teiseks, investeeringud teadus‑ ja arendustegevusse jäävad võrreldes edukamate riikidega endiselt tagasihoidlikuks. Me kulutame teadus‑ ja arendustegevusele alla 1% SKP‑st, samas kui soovituslik tase on vähemalt 3%. Meil ei ole piisavalt mehhanisme, mis motiveeriks ettevõtteid uusi tehnoloogiaid looma või omaks võtma. Kolmandaks, oskustööjõu puudus. Tööjõuturul valitseb vastuolu: meil on korraga nii tööpuudus kui ka tööjõupuudus. Meil on liiga vähe inimesi, kes oskavad juhtida keerukaid protsesse, programmeerida masinaid, hallata suuri andmehulkasid või müüa oma toodangut rahvusvahelistel turgudel. Millised võiksid olla lahendused? Esiteks, peame tõstma lisandväärtust tootmises ja teenuste puhul. See tähendab üleminekut niinimetatud nutikale majandusele. Riigil on siin oluline roll, olgu siis sihitud toetuste, ekspordigarantiide, riskikapitali kättesaadavuse parandamise või sektoripõhise arendustegevuse abil. Me peame toetama ettevõtteid, kes liiguvad allhankest lõpptoodete ja teenuste loomise suunas ning kasutavad kõrgtehnoloogilisi ja teadusmahukaid tootmisprotsesse. Teiseks, peame suurendama investeeringuid teadus‑ ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Teadus peab jõudma majandusse. Meil on Eestis maailmatasemel teadlasi, kuid nende tööd ei osata piisavalt rakendada. See tähendab vajadust tugevdada teaduse ja ettevõtluse vahelist sidet, lihtsustada teadusrahastuse taotlemist ning toetada tehnosiirdekeskuste arengut. Kolmandaks, hariduse ja oskuste reform. Kõrghariduse rahastamine peab olema jätkusuutlik, aga sama oluline on ka kutsehariduse ja elukestva õppe kvaliteet. Me ei tohi jääda kinni õppekavadesse, mis ei vasta töömaailma tegelikkusele. Väärtustada tuleb oskusi ja ameteid, mis on tehnoloogiamahukad, kuid ei pruugi eeldada akadeemilist kraadi. Neljandaks, riik peab ise olema eeskujuks. Kui me soovime, et ettevõtted muutuksid efektiivsemaks ja uuendusmeelsemaks, peab avalik sektor teed näitama. E‑riik on meie tugevus, aga areng ei tohi pidama jääda. Automatiseerimine, andmepõhine juhtimine ja tõhus ressursikasutus peaksid olema riigiaparaadi igapäevane praktika, millele peab lisanduma tehisaru kiire kasutuselevõtt. Ja viimaks: me vajame visiooni ja järjepidevust. Tootlikkuse kasv ei toimu üleöö, see nõuab selget pikaajalist strateegiat, poliitikate järjepidevust ja laiapõhjalist kokkulepet. Nii tööandjad, ametiühingud kui ka poliitilised jõud peavad mõistma, et suurem tootlikkus ei ole eesmärk iseeneses, vaid see on vahend, et luua paremat elu kõigile Eesti inimestele. Austatud Riigikogu! Tootlikkus ei ole pelgalt majandusanalüütikute mure, see puudutab meid kõiki: kuidas me elame, mida me saame endale lubada ja kui kindlad me oleme oma tulevikus. Meil on võimalus seda suunda mõjutada ja me ka vastutame selle eest. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt kutsun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi. Ma saan aru, et on soov esineda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Teemal, mis puudutab majanduse arengut ja majanduse konkurentsivõimet, võiksin rääkida tõesti palju. Ka tänased ettekandjad ütlesid samamoodi, ükskõik mis küsimust mingis valdkonnas või sektoris taheti avada, siis nagu Urmas Varblane ütles, võiks pidada loenguid sel teemal. Kõigepealt tahan kindlasti tänada konkurentsivõime eksperdikogu. Selline, kuidas öelda, sõltumatu, mitte päris institutsioon, aga siiski nõuandev kogu on loodud. Tunnustan siin tolleaegset majanduskomisjoni esimeest Priit Lompi, kes koostöös Arenguseire Keskusega ja majanduskomisjoni toel sellise otsuse tegi. See esialgne raport eelmine aasta oli iseenesest väga huvitav. Majanduskomisjonis me saime siiski kokkuleppele, et me jätkame seda protsessi, vähemalt ei lase sellel kuskile maha kukkuda, ja saame konkurentsivõime eksperdikogult ka järelraporteid, nagu see aasta, kus on võib-olla täpsemalt ja detailsemalt keskendutud mõnele teemale. Ma oma sõnavõtus nopin välja mõne üksiku teema, kogu seda raportit ja selle sisu on praktiliselt võimatu selle lühikese ajaga katta. Üks teema on tööjõupuudus ja oskuste sobimatus. See on ka üks alapealkiri, mis seal raportis on. Soovitus eksperdikogu poolt poliitikakujundajatele, valitsusele, Riigikogule ja nii edasi on selline, et tuleks määratleda terviklik tööjõustrateegia. See strateegia peaks võtma arvesse erinevate aspektide koosmõjusid: olemasoleva tööjõu pakkumise säilitamine ja suurendamine, ehk see on see ettevõtjate, investeeringute ja nutikama tootmise pool, olemasoleva tööjõu tootlikkuse tõstmine, muu hulgas digitaliseerimise ja tehisaru abil töösooritust tõhustades, ehk siin taga on ka küsimus sellest, millise kvalifikatsiooniga ja oskustega on meie töötajad, kes tootmises osalevad. Aastaid on küsimärke õhus olnud. Ma võib-olla natukene pärast sellel peatun. Üks soovitustest on ka välistööjõu kaasamine. Aga samas on öeldud, et töötajate püsiva sisserände puhul tuleb lähtuda sellest, et lisanduv tööjõud rakenduks kõrge tootlikkusega [ametikohtadel], täiendaks kohalike töötajate teadmisi ja oskuseid ning lõimuks Eesti ühiskonda. See plaan, mis on valminud praegusel valitsusel ja mille üle vaieldi ka eelmises valitsuses, välistööjõu sissetoomine ja see, millistel tingimustel see võiks toimuda, ma arvan, nendele eksperdikogu soovitustele päriselt ei vasta. See palganõude langetamine – jah, on räägitud küll sektori keskmisest, mitte päris Eesti keskmisest palgast, aga teatud sektorites tähendab see tegelikult veel madalamat palka, kui on Eesti keskmine. Ma arvan, et põhiprobleem on see, et majanduse konkurentsivõime arenguks on vaja tootlikkust tõsta. Sellest oli ka siin täna juttu, et meil on eesmärk jõuda 110%‑ni Euroopa Liidu keskmisega võrreldes. Kus me praegu oleme? Noh, 80% kandis. Kuidas seda hüpet teha suhteliselt madala palga eest töötava tööjõu sissetoomisega? Kui me räägime oskustöölistest, insenertehnoloogilistest erialadest ja nii edasi, siis neil see keskmine palk ei ole ammu enam see, mida me Eestis siin oma inimestele maksame. Pigem hakkab see nendes sektorites survestama palgastagnatsiooni ehk ei motiveeri ka lisandväärtust ja tootlikkust tõstma. Nii et me peaks selles küsimuses ikka olema suhteliselt ettevaatlikud ja täpsemalt läbi mõtlema, kuidas see välistööjõu kaasamine toimub, kas ja millistes sektorites, milline on tootlikkus. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kindlasti tuleb seda teha nutikalt ja targalt. Miski ei keela ka praegu tuua ju nendele erialadele sisse tööjõudu, välistööjõudu, kellele makstakse poolteist keskmist palka. Nii et kui sellest latist allapoole minna, siis peab seal olema väga selge põhjendus taga, muidu võib see pikemas perspektiivis tekitada meile probleeme ja tegelikult ei aita ka lisandväärtust tõsta. Siis haridus, millest on ka palju räägitud. Me räägime ikka nendest insenertehnoloogia erialadest, reaalainetest ja nii edasi. Ma toon ainult ühe näite, ma ei ütle, et Eestis peab täpselt nii tegema. Soomes on juba 20 aastat põhikooli lõpus testid ja eksamid. Gümnaasiumisse saab 50%, kutsekooli läheb 50%. Niisuguses demokraatlikus riigis nagu Soome! Aga seal on olnud taga pikk kaalutlus. Meiegi soovime, et meie tootmises oleks vastava eriala inimesi. Põhiliselt on seal vaja kutsekeskharidust, mitte lihtsalt kutseharidust põhihariduse baasil, kutsekeskharidus annab laiemad ja paremad teadmised juurde ning ei ole ka klaaslage ees, tavaliselt on võimalik sealt minna ja väga paljud lähevadki rakenduskõrgkooli või kõrgkooli. Eestis kipub olema nii, et kutsekooli läheb umbes 30% põhikoolilõpetajatest, kes tihtipeale on ikkagi vähesemate teadmistega või väga piiratud teadmistega, mis on kogu kutsehariduse taset kõvasti langetanud. Materiaaltehniline baas on meil päris tubli, me oleme Euroopa rahaga teinud sinna päris palju investeeringuid. Aga midagi teha ei ole, kui õpilaste kvaliteet on kehv, siis kipub olema ka õpetajate kvaliteet kehv. See on nagu surnud ring, kust tuleks välja murda. Ma tean, et praegusel haridusministril on olnud plaanid, kuidas seda reformida. Väga loodame, et neist saab asja. Aga see on niisugune pikema perspektiivi lugu. Ma ei ütle, et sellega ei peaks tegelema. Sellega peab väga palju tegelema. Teine asi, millest on palju räägitud. Tänagi tuli siin ettekannetest välja, et kui me toetame mingeid investeeringuid ettevõtlusesse, tootmisesse, siis seal peaks olema kindlasti juures, kui see on riigi [toetus], kas siis laenugarantiid, otsetoetused just selle tootlikkuse osas. Siiamaani on tihtipeale võetud see valem, et [kui lood] nii mitu töökohta, siis saad nii palju toetust või garantiisid. Tänapäeva maailmas see ei toimi. On vaja rohkem panustada lisandväärtusse ja tootlikkusse ning rakendada rohkem neidsamu meie teaduse saavutusi, kõrgkoolide saavutusi just nimelt seal tootmises, ettevõtluses. Seda tehakse, aga ikkagi pigem ettevõtjate, selliste misjonäride algatusel. Meil ei toimi see süsteemselt, ja selle peale peab kindlasti rohkem panustama. Igal juhul on palju mõtlemist selle raporti üle. Ma väga loodan, et nendes majanduskabinettides, mis valitsusel on, on ka see dokument kuskil laual, sest ainult Riigikogust ei aita, ka valitsus peaks nende soovituste järgi toimetama. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Lauri Laatsi. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna oli meil tõesti väga oluline teema laual, majandusteema. Kui nii-öelda selle sisusse minna, siis kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses? Kuulasin majanduskomisjoni esimeest, tema ettekannet. Kahjuks peab tõdema, et sellele küsimusele me vastust ei saanud. Kui võtta kokku spetsialistide, teadlaste ettekanded, siis sealt mõned tõeterad välja tulid. Võib järeldada, et praegune suund, mis on võetud ja mida igapäevaselt rakendatakse, lihtsalt ei ole õige. Mida me peaksime tegema, et meie majandus tõusujoonele viia? Ma toon lihtsalt mõningad numbrid, et me oleksime samas [info]ruumis ja kõik saaksid aru, mis tegelikult toimub. Püüan pakkuda ka mõningaid lahendusi. Valitsus ütles aasta lõpus või tegelikult esimeses kvartalis, et meil läheb majanduses kõik ülespoole, kõik läheb hästi: vaadake, me lõpetasime 2024. aasta neljanda kvartali lausa 0,3%‑lise majandustõusuga. Esimene kvartal näitas, et tegelikult majanduslangus jätkub ja tõenäoliselt kordub see jällegi juba käesoleva aasta teise kvartali puhul. Esimese kvartali majanduslangus oli 0,3%. See on kahetsusväärne, et seda väikest tõusu – mis tegelikult tekitati sellega, et sel aastal rakendus automaks, ja väga paljud kasutasid eelmisel aastal võimalust soetada auto soodsamalt, see andis majanduskasvule väikese tõuke – valitsus presenteeris kohe nagu võiduna. Aga kui vaadata arvudesse sisse, siis tegelikult sellel ajal, kui valitsus ütles, et majanduses läheb kõik hästi, nad nägid täpselt ära, mille arvelt majanduses tõus tuli. See ei ole päris nii, et spetsialistid-analüütikud ei oska öelda või ei anna seda sõnumit valitsusele edasi, et teate, see majanduskasv, mis oli 0,3%, ei tulnud nii-öelda turu elavnemise tõttu. Need andmed olid olemas, aga meid taheti lihtsalt jälle eksitada. Väga oluline selleks, et saada majanduskasvu, on maksupoliitika. Praegune maksupoliitika on selgelt suunatud vaeste maksustamisele. Need ei ole pelgalt numbrid, need on väärtushinnangud. Need on maksupoliitika väärtushinnangud, praeguse valitsuse väärtushinnangud. Millest ma räägin? Ma räägin loomulikult tarbimismaksudest ja nende pidevast tõusust: käibemaks, aktsiisid. 1. maist tuli gaasiaktsiisi tõus, elektriaktsiisi tõus, kütuseaktsiisi tõus – need on tarbimismaksud. Selle aasta alguses tõsteti käibemaksu, vabandust, juba eelmisest aastast. Selle aasta 1. juulist tõstetakse jällegi käibemaksu. Need on tarbimismaksud, mis otseselt mõjutavad kõige vaesemaid ja keskmise sissetulekuga inimesi. Loomulikult, spetsialistid ju selgelt ütlevad, et see veab meil ka inflatsiooni edasi. Nüüd jõuamegi inflatsiooni juurde: Eurostati andmetel on Eesti siin esimesel kohal Euroopas. 4,6% on praegune inflatsioon. Väga suur põhjus on siin just nimelt maksupoliitika, praeguse valitsuse maksupoliitika: maksustatakse tarbimist, ja kui sa tarbimist maksustad, siis tegelikult sa tarbimist ka pärsid. Ka selle kohta on statistika täiesti olemas, et inimesed on hakanud vähem toitu ostma, inimesed on hakanud vähem asju ostma. Loomulikult, autoturg on täiesti maas. Kui me räägime jällegi maksupoliitikast, siis see esialgne plaan, et me maksustame autod ja saame lisatulu riigieelarvesse, ka ju ei täitu. Me hoiatasime juba eelmisel aastal, kui me automaksuküsimust arutasime, et see number, mille te olete [eelarvesse] sisse kirjutanud, ei realiseeru. See on praegu tegelikkus, see on reaalsus, see on see, mis toimub. Nüüd energeetikaküsimus. On võetud suund, et me 2030. aastal tarbiksime sama palju roheenergiat, kui me toodame, või vastupidi. Ka seda ei ole võimalik realiseerida, seda ei ole võimalik realiseerida sellisel viisil, nagu on planeeritud. Võrgud lihtsalt ei võta seda [mahtu] vastu, tekivad tõrked, anomaaliad, me ei suuda juhitava [energiaga] tagada neid võimekusi, mis on planeeritud. Täna ma lugesin Postimehe portaalist majandusuudiste lehelt, et Rootsi teadlased on tulnud välja raportiga, kus on selgelt öeldud, et tuuleenergia sellises mahus nagu Rootsis on välja ehitatud, mis on ainult 40% kogu sealsest tarbimisest – meie räägime enda ENMAK‑i vaates ju suurematest kogustest –, tekitab lihtsalt tõrkeid süsteemis. Nad näevad, et seal ei ole mitte ainult majanduslikud probleemid, vaid on juba ka süsteemsed probleemid kogu roheenergiaga, see ei ole jätkusuutlik ja see tuleb ära lõpetada. Nüüd ma jõuan lahenduste juurde. Loomulikult, punkt üks: me peame üle vaatama kogu maksupoliitika, sest praegune maksupoliitika ei ole jätkusuutlik. See surub maha meie majandust, see halvendab meie inimeste toimetulekut. Me reaalselt maksustame vaesemaid inimesi ja keskmise sissetulekuga inimesi aina rohkem ja rohkem. See on number üks: maksupoliitika tuleb üle vaadata. Hariduspoliitika. Meil on olemas päris suur hulk töötuid, kahjuks töötute arv kasvab. Vaatame 2024. aasta neljandat kvartalit: 55 000 töötut. Esimene kvartal: 64 000 töötut, kasv 9000 võrra. 9000 [klienti] sai töötukassa kolme kuuga juurde. See on probleem. Ehk siis haridusküsimused ja ümberõppeküsimused on kindlasti lahendus. Energeetika kohta ma juba ütlesin, et see [poliitika] ei ole jätkusuutlik ja tuleb üle vaadata. Meil on lahendused olemas: tuleb suunata pilgud põlevkivi poole. Me räägime võib-olla ka tuumajaamast, aga see vajab väga palju analüüse ja arvutusi. Aga kindlasti ei ole õige see roheenergiasuund, mis on praegu võetud. Loomulikult, investeeringud kõrgtehnoloogiasse ja investeeringud kõrgharidusse. Neid on ka vajaka jäänud. Need on hästi kokkuvõetult need teemad, millele me peame kindlasti vaatama hoopis teisiti, tegema need ümber, aga kahjuks selle seitsme minuti jooksul rohkem seda teemat ei olnud võimalik avada. Nii et valitsusele on mõned suunad siiski antud. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna võtma kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, hea esimees! Head Riigikogu liikmed! Kuulajad! Tänane arutelu puudutab konkurentsivõimet, ja seda mitte ainult numbrites, vaid ka sisulises tähenduses. Küsimus ei ole ju puhtalt hinnakonkurentsis, vaid ka võimes hoida ja kasvatada meie majandust viisil, mis annaks inimestele väärika töö ja kindlustaks selle ka tulevikus. Ka meie põhimõte on alati olnud, et tuleb kasvatada lisandväärtust, tootlikkust ja Eesti ettevõtete võimet maailmaturul läbi lüüa. Nagu korduvalt mainitud, kui me siin ainult üksteisel juukseid lõikame, ega me sellega ju rikkaks ei saa. Mõni inimene on nii isegi hoopis kriminaalasja saanud. See eksperdikogu raport näitab ära mitmed selged väljakutsed: tööjõu oskuste puudujääk, kapitali kallidus, energeetikavaldkond. Need ei ole uued probleemid, seal ei olnud mitte midagi otseselt sellist, mis oleks olnud šokeeriv ja üllatav. Need on probleemid, millest me oleme teadlikud ja mille [lahendamiseks] ka uus valitsusliit on mitmeid uusi fookuseid seadnud. Meil on majanduskasvu meetmetega võetud väga selgelt suund sellele, et investeerida tugevasse teadus‑ ja arendustegevusse. Meil on lisaks sellele, et meil on päris hästi töötav rakendusuuringute programm, käivitunud ka rakendusuuringute keskus. Tõsi, aktiivsete tulemusteni läheb seal tõenäoliselt mõned aastad aega, sest see vajab korralikku käivitusfaasi. Lisaks sellele on meil ettevõtted saanud palgata endale arendus‑ ja teadustöötajaid. Selleks on olemas ka riiklik toetus. Juba 1400 eksperti on sel aastal saanud tuge töö jätkamiseks Eesti ettevõtetes. Need on ettevõtted, mille puhul on dokumenteeritult näha, et nende tootlikkus on kõvasti üle Euroopa Liidu keskmise. Ehk see on suund, kus aktiivne panus ka riigi poolt tõesti [toetab selle eesmärgi saavutamist], mille me oleme ette näinud. Aga loomulikult on meil vaja oskustööjõudu. Siin, ma arvan, on täiesti ühtne arusaam meil kõigil: meil on vaja inseneriteaduskondadesse inimesi. Meil on olemas inseneriakadeemia, sügisest on rakendusliku kõrghariduse õppekava strateegilistes valdkondades lisandid, nagu inseneeria, IT ja tervishoid. Nagu siin ühes küsimuses juba viidati, me oleme võtnud ette ka selle, et tuua sisse tõesti ekspert-välistööjõudu just nendesse valdkondadesse, kus meil ei ole [neid inimesi] endal koha pealt võtta või kus meie enda õppekavad ei jõua [teiste riikide omadele] päris järele. Ma küsin juba ette ära need kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See ei tähenda seda, et me tooksime suvaliselt seda [tööjõudu] sisse. Meil on seda tõesti vaja teatud valdkondades, mis annab meile võimet kasvatada tööjõu arendust ka Eestis koha peal. Teatud valdkondades on meil just see ressurss puudu. Eelistus oleks loomulikult meie enda inimeste potentsiaali kasutada. Kui rääkida kapitali kättesaadavusest, siis see on arusaadav probleem. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse kapitali on lisatud 50 miljonit eurot. See ei lähe küll tõesti eranditult sellesse digivaldkonda, millest Urmas Varblane rääkis, mis tõesti on olnud populaarne ja on juba täis taotletud, kuid ka sellest kapitalist, mille abil on võimalik finantseeringule võimendust saada, saab digitaliseerimist toetada. Nagu juba ettekandjad mainisid, meil on see 160‑miljoniline suurinvesteeringute meede, mis on suurematele investeeringutele, just ekspordile suunatud meede. Tõsi, seal on tõesti sees töökohtade element. Tavaliselt on selliste suurte investeeringute puhul vaadatud ka sotsiaalset mõõdet, just siis, kui see investeering läheb väljapoole Harjumaad, et tekitataks ka töökohti. Aga ma usun, et see on info, mis siit tuleks kaasa võtta, et tõesti on vaja vaadata seda fookust, et kui suurendatakse oluliselt automatiseeritust ja eksporti, kas siis selle jaoks tuleks tekitada mingi lisahindamismeede. Selle me kindlasti saame siit kaasa võtta. Digitaliseerimise ja tehisaru rakenduste osas on meil AIRE keskus, AI & Robotics Estonia, mis aitab tööstusettevõtetel hinnata ja rakendada tehisintellektilahendusi. Meil on tippinnovaatorite programm rahvusvahelise kogemusega Eesti ettevõtete juhtimistaseme tõstmiseks. Meil on ka hariduses tehisintellektielemendid tulemas, meil on TI-Hüpe, mille raames sügisest saavad teatud vanemad klassid ligipääsu AI õpirakendustele. Kindlasti, siit on kasulik kaasa võtta see, mille poolt me oleme tegelikult kogu aeg olnud, ka minister Sutt on kõigis võimalikes ametites alati selles suunas tegutsenud: meil on vaja sidetaristut oluliselt laiendada. Igas planeeringus peaks olema automaatselt sees ka sidetaristu, sest isegi kui kaablit ei tule, on vähemalt kaablikõrid. Iseenesest on see Rootsi näide väga madalale freesimise kohta väga huvitav ja tasub kindlasti uurimist. Jõuan nüüd selle kuuma teema "Energeetika" juurde. Siin on tõesti tore näha sellist konkreetset põhjalikku analüüsi. See on kindlasti hea sisend meile ENMAK-i väljatöötamisel. Ma arvan, et ei ole mingit küsimust selles, et 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk on ratsionaalne, sest see on kliimaneutraalsus üleüldises mõttes. Seal ei ole selgelt räägitud konkreetsetest energialiikidest. Ma usun, et see väljatoodud juhitamatu [energia] osakaal on asi, mida võiks kindlasti kaaluda. Ehk kui me võtame eesmärgiks kliimaneutraalsuse 2050, siis me vaatame ka seda, et meil on mitte lihtsalt taastuv, vaid emissioonivaba tehnoloogia, koostöös on siis tuumajaam, biomass ja erinevad taastuvenergia juhitamatud allikad. Ma usun, et see on saavutatav. Aga ajaskaala on asi, mida me kindlasti peaksime täpsemalt vaatama just nimelt selles kontekstis, mis oli välja toodud ka selles uuringus. Me oleme korduvalt öelnud, et lausdotatsioone me ei soovi. Ehk siis, kui selle lõplik saavutamine läheb elanikkonnale, tarbijatele väga kalliks, siis see võib-olla ei ole kõige ratsionaalsem asi. Aga see osa tuleb ENMAK‑iga arutelu alla vist hiljemalt sügisel. Kindlasti on see selline sisend, mida tasub sinna kaasa võtta. Aga juba nüüd on taastuvenergia osakaal kuskil 40% juures, raporti järgi oleks see 60–80%. Sinna kanti see maismaatuulikute vähempakkumine meid ka enam-vähem tooks. Sealt edasi ei ole toetusmeetmed tõepoolest väga ratsionaalsed. Loomulikult on meil vaja ka juhitavaid ja baaskoormusallikaid, mis oleks emissioonivabad. Seetõttu on meil ka tuumaenergeetika aktiivselt uurimise all. Sõltuvalt sellest, kuidas meil õnnestub sellega edasi liikuda, on see ajaskaala 2035–2040. Loomulikult on olulised ka ühendused. Meil on juba pikalt räägitud Eesti ja Soome vahelisest kolmandast ühendusest ning Eesti ja Läti vahelisest neljandast ühendusest. See on kindlasti asi, mis vajab arutamist. Tuleb vaadata konkurentsivõime seisukohalt, mis on see ajaskaala: kumb ühendus esimesena, millises tempos neid teha niimoodi, et me ühiskonnana suudaks seda reaalselt hästi välja kannatada. Ma arvan, et üldiselt me peaksime energeetikas panema fookuse võimalikult konkurentsivõimelisele koguhinnale, mis võtab arvesse kõiki hinnakomponente, mitte ainult elektri börsihinda, vaid ka kõiki muid komponente. Ehk eesmärk võiks olla lähipiirkonnas konkurentsivõimeline elektri koguhind. Ma usun, et ENMAK‑ile on see heaks sisendiks. Lõpetuseks, bürokraatia. See on asi, mis ei meeldi meist kellelegi, ei meile siin Riigikogus ega ettevõtetele ega riigile üldiselt. Selle vähendamine on meil ka väga selgelt fookusesse võetud. Me tahame koondada dubleerivaid ametikohti, just nimelt selleks, et teha kogu protsessi efektiivsemaks. Meil on võimalik tihti teha asju paralleelselt, selle asemel et teha neid jadamisi. Seejuures on erifookus planeeringutel ja nende pikal kestusel. Ma usun, et siin on asju, mida me saame teha paremaks. See raport ei kajasta mitte ainult muresid, vaid see on rohkem nagu tegevusplaan. Ma usun, et me saame, küll väljakutsetega tegeldes, aga siiski saame selles asjas selgelt edasi liikuda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki ettekandjaid. Tänan ka häid kolleege, kes osalesid läbirääkimistel ja esitasid sisukaid küsimusi. Meie tänane istung on lõppenud.