Aitäh! Detailplaneeringu astmes tehakse sageli ära kogu see töö kuni ehitusprojekteerimiseni, valitakse tuulikute asukohad ehk nende vundamendid. Vaadatakse, et ei tekiks tuulekatvust, tuulehakitust, et tuulikute vahel oleks võimalikult mõistlik vahemaa ning et võimalikult mõistlik vahemaa oleks ka elamute, asustusega. Kui ehitusluba on välja antud, siis järgneb ehitustegevus. Peale ehitustegevuse lõppu põhimõtteliselt väljastatakse kasutusluba ja sellega lähebki kogu see tööstusala kasutusse. Ja põhimõtteliselt on arendaja jaoks siis tegevused lõppenud. Oluline vahe näiteks maapiirkonna mõistes seisneb selles, et kui põllumees ehitab valmis lauda, lehmalauda, siis ta saab ka kasutusloa ja võibki hakata seda objekti kasutama, aga ta ei tohi seda teha enne, kui ta on taotlenud keskkonnakompleksloa. See on Eestis kasutusel olev kompleksloasüsteem, mis reguleerib teatavat tüüpi tegevusi, millel on oluline keskkonnamõju. Ja kompleksluba on vajalik eelkõige ettevõtetele, kelle tegevus võib – rõhuasetus on sõnal "võib" – saastada keskkonda. See tähendab: õhk, vesi ja pinnas. See on osa Euroopa Liidu tööstusheite direktiivi rakendamisest. Tegelikkuses on Euroopas kokku lepitud, et nii tuleb käituda. Riigisiseselt on see reguleeritud. Ja tänase seisuga taastuvenergeetika ehk needsamad suured tööstusalad, näiteks Sopi-Tootsi tuulepark, kus on 38 tuugenit ja kuhu lisandub veel 8, ei allu kompleksloa menetluse tingimustele. Kompleksluba ei ole vaja. Aga kui sealt 6 kilomeetri kaugusel on lehmalaut, siis see on allutatud kompleksloa menetlusele ja seal näiteks on kompleksluba tarvis. Mida see kompleksluba siis endas [kätkeb] ja sätestab? Tegelikult see sätestab seda, punkt üks: parim võimalik tehnoloogia. Kui see park võetakse kasutusele, on see siis hübriidpalk või mis iganes park, siis ettevõte peab kasutama tehnoloogiat ja töövõtteid, mis võimaldavad minimeerida keskkonnamõju. Ja need põhimõtted määratletakse kas Euroopa Liidu või riigi tasandil. Neid vaadatakse regulaarselt üle ja uuendatakse, sest innoveerimine on loomulik osa meie majandusest. Teiseks on ta ühtne keskkonnaluba. Ja keskkonnaluba hõlmab õhusaastet, veekasutust, jäätmekäitlust. Kaasa arvatud jäätmekäitlus – kui me räägime sellest, et ühel hetkel see tuugenipark või päikesepark läheb kasutusest välja, siis tegelikult tuleb ära näidata, mis nendest seadmetest edasi saab, kuidas need kasutusele võetakse. Me teame, et sellega on praegu tõsiseid murekohti. See keskkonnaluba peaks ideoloogiliselt lihtsustama menetlust ettevõtjale ja riigile. See on ka luba ainult olulise keskkonnamõjuga tegevuste puhul. Ütleme nii, et näiteks suured põletusseadmed, keemiatööstused, suurfarmid, paberitööstused – ilma tegevusloata ei tohi need ettevõtted oma tegevust alustada. Keskkonnaloal on ka väga oluline roll avalikkuse kaasamisel. Menetluse käigus saab avalikkus anda oma arvamuse. Ehk tegelikult täpselt see, mis käib praegu Sopi-Tootsi tuulepargiga. Seda lahendatakse kuidagi kõrvalt – teeme mingi eriuuringu, riik tellib selle kuskilt läbi Terviseameti või teeb arendaja või teeb pargi omanik ise. Aga keskkonnaloa mõte on ju tegelikult see, et kui keegi on loa saanud, siis ta peabki kõiki tegevusi ise uurima. Ja seda luba kontrollib vastav riigiasutus, kes vaatab, et uuringud on tõepoolest tehtud ja parim võimalik tehnoloogia, mis on parajasti turul saada, on võetud kasutusele, kui see on tehtav. Ja loomulikult, loamenetlusele järgneb järelevalve ja aruandlus. Loa saanud ettevõte peab regulaarselt raporteerima heitmete, saaste ja muu keskkonnamõju kohta. Keskkonnaamet teeb järelevalvet ning võib luba muuta ja võib loa peatada. Mäletate, alles hiljuti me rääkisime Eesti Energia Enefiti kaasusest selles mõttes, et kuskil korstnas põlevkiviplokis on seadmed, mis tahmavad ära. Ja sellega algatati lõpuks kriminaalmenetlus, kuna on esitatud valeandmeid. See on seesama tegevus, kus me tegelikult oleme rääkinud ka sellest, kas keskkonnakompleksluba peaks olema tähtajaline või tähtajatu. Kohe-kohe me jõuame komisjonist sellega ka saali. Õiguskantsler on osundanud, et see üks tähtajaline keskkonnaluba on sihuke vähe imelik viis. Ma saan aru, et see aetakse nüüd ažuuri. Aga selle ümber kogu aeg midagi toimub. Käisime tõepoolest eile Sopi-Tootsis. Hea kolleeg Jüri Jaanson küsis arendaja esindajalt, mida nemad arvavad kompleksloa menetlusest. Loomulikult, ettevõtja vastus on etteaimatav: täiendav bürokraatia ei ole hea asi. See on täpselt sama vastus, et ehk võiks üldse selle bürokraatliku instrumendi ära kaotada, mis me neid põllumehi kiusame. Ega see ju pole hea asi, sest üldiselt bürokraatia kahandab tööviljakust ja nii edasi. Aga veel kord: riigi roll avalikus ruumis ühe tööstusala arendamisel peab olema see, et ta pakub elanikele kindlustunnet. Kindlustunnet peab pakkuma ja peab säästma keskkonda ning tagama selle, et kui tööstust arendatakse ja kui ühel hetkel on vaja see kokku pakkida, siis tehakse seda võimalikult säästlikult. Ehk selle kõige peale on mõeldud. Seal toodi ka välja, et tegelikult järelkontroll on ju ka praegu seaduses olemas. Ehitusseadustikust tulenevalt on järelkontroll selline instrument, mida võiks täiesti kasutada. Aga ma rõhutan siinkohal, et järelkontroll ja kompleksluba on totaalselt erinevad asjad. Järelkontroll on ellu kutsutud eelkõige selleks, et kui ehituse käigus ilmnevad puudused, kui vastuvõtmisel ilmnevad puudused, siis hiljem tullakse uuesti kokku, käiakse see puuduste loetelu üle ja vaadatakse, kas puudused on likvideeritud. Aga keskkonnakompleksluba on hoopis teistsugune instrument. Me tegelikult näeme, et ühiskond vajaks sellist positiivset nooti nende planeeringute menetlemise kõrval, et kogu protsess elanike jaoks ei lõpeks lihtsalt mingisuguse tasuga kuskile kohaliku omavalitsuse eelarvesse või võimalikult lähedaste, kahe- või kolmekilomeetrisel vahemaal asuvate majapidamiste eelarvesse. Sest tõepoolest, ka kaugem kogukond võib vägagi selgelt seda mõju tunnetada ja seda mõju ei ole võimalik lõpuni ette näha. No ei ole võimalik seda ette näha! Ma võin teile kinnitada, et ka minu maakodu asub tuulepargist linnulennult 10 kilomeetri kaugusel. Ja see heli, mida ma nüüd olen kuulnud nii mõnelgi õhtul – kummalisel kombel iga ilmaga seda ei ole –, on selline tööstusmüra, mis kaugelt kumab nagu sõitev rong. Seda müra tegelikult enne ei olnud. Me saame aru, et see on ilmselt sellesama suure tuulepargi mõju. Mind isiklikult see ei häiri, aga mina olen 10 kilomeetri kaugusel ja ma ei tea, mida see tähendab lähemal olevatele. Kindlasti see vilkuvuse teema – kogu lugupidamine selle infraheli suhtes, on või ei ole –, mina ei ole valdkonna ekspert ja ma ei taha sellel teemal sõna võtta. Aga kahtlemata, kui inimesed emotsionaalselt tunnevad, et neid koos kohaliku omavalitsusega on jäetud selle tuulepargiga üksi suure arendaja vastu, siis see on ebavõrdne. Ja riik ei saa ennast selles kontekstis välja kirjutada. Kui riigi kõrgendatud avalik huvi on rajada sellist tööstust, siis peab riik jääma ka partneriks. Aga praegu seda sellisel kujul ei ole. Mina olen kindel, et tegelikult on selle kompleksloa juurutamine taastuvenergeetika sektoris väga selgelt vajalik. See suuremahuline orgaanilist materjali põletavate biogaasi- või biomassijaamade teema on käsitletud, jäätmepõhise energia tootmine on käsitletud, suured põllumajandusettevõtted on käsitletud. Miks me siis ütleme, et selline massiivne tööstus nagu taastuvenergiatööstus ei ole? See on minu meelest täiesti ebavõrdne kohtlemine ja põhjendamatu käsitlemine. Nii et keskkonnakomisjonis millegipärast leiti üsna kiirelt, et see ei ole mõistlik meede. See ei ole mõistlik meede! Ja ilmselt me täna kuuleme, et seda saab kuidagi teistmoodi teha. Ja lisaks kõigele, see suurendab bürokraatiat, aga bürokraatia teatud mõttes ongi ju instrument, mis peaks tagama riigis süsteemsuse, läbipaistvuse ja teatud mõttes ka piirkonna elaniku kaitstuse. Veel kord: me räägime praegu nendest majapidamistest, mis jäävad kahe-kolme kilomeetri raadiusesse. Aga me peame rääkima ka sellest, et kellelgi on seal maatükid, kus on olnud vana talukoht ja keegi on mõelnud sinna ehitada või taastada oma vanematekodu, aga ta ei teagi, kas [tasub] seda teha. Põhimõtteliselt mittetegelemisega me seal piirkonnas võime luua olukorra, kus see foon loob sellise kuvandi, et seal ei olegi mõtet midagi teha. See ju tapab inimesi, ajab hulluks inimesi ja linde-loomi ka. Riik ütleb, et ei ole midagi, peame neid koosolekuid suletud uste taga ja teeme siis erakorralisi koosolekuid, kui kisa liiga suureks läheb. Mina ei kujuta ette, kus see partnerlus on või kust peaks tekkima omavalitsustel üldse tunne, et me tahame nende planeeringutega sellisel kujul tegeleda. Üsna loogiline vastus demokraatia printsiibist lähtudes on, et see hävitab meie elukeskkonda ja kui riik ennast distantseerib, siis viige need pargid sinna, kus on tarbija ja kus need mitte midagi ei kahjusta, kus võrk on lähedal ja tuuletingimused on head. No Lasnamäe on kena koht selleks, on ju. Mis te siis tagaõuel olete selle pargiga? Ja kui ta ei näe kohta õigusruumis selle [loale] allutamiseks … Võib-olla tõesti selles eelnõus võib tuua veel sisse selle valiku, et kuskil on piir, et tõepoolest iga väike kodumajapidamine ei pea kompleksluba taotlema, võib-olla 50-kilovatine park ei pea, võib-olla ka 100-kilovatine park ei pea. Aga kui sul üks tuulik on 5–8 megavatti, mis võtab taha Türi kogukonna suuruse elektritarbimise, suudab üksinda seda toota, siis öelda, et see ei ole tööstus ja seda ei ole vaja kuidagi hoomatavalt kompleksloa menetluse kaudu vaadelda – mulle jääb see sügavalt arusaamatuks. Ja ma arvan, et kui me selliseid asju tagasi lükkame, siis sellega me tegelikult lõhume seda süsteemi ja kasvatame inimestes segadustunnet. Aga riik tahab pakkuda ju kindlustunnet, tahab süsteemselt asjale läheneda. Ja põhiprobleem ongi selles, et me keskendume praegu ainult planeeringute kiirendamisele, aga me ei tegele selle teise poolega – kui mingi park on valmis saanud, siis tuleks vastu pakkuda ka kindlustunnet: kui see park tuleb, kui see antakse käiku, siis tegelikult see mõjutab kohalikku elu, see toob kaasa positiivseid ilminguid. Eile rääkisime näiteks väga palju ka sellest, et me oleme ikkagi väga rikas riik, kui me alles otsustasime, et me Pärnumaa teise otsa, Tõstamaale hakkame arendama kaitsetööstusparki. Mõte on õige, keegi ei vaidle selle ideoloogia üle, et kaitsetööstust arendada Eestis. Aga just ehitati Enefit Greeni rahvaaktsia kaudu põhimõtteliselt valmis teedevõrk, kuivendussüsteem, elektrivalmidus Tootsi-Sopi alale, mis on valdavalt riigimaa. Miks me võtame säästlikkuse printsiibist lähtudes teise asukoha ega võta Tootsi-Sopi parki isegi võrdlusesse, et sinna seda teha? See ala on meeletult suur, seal oleks võimalik teha isegi piiratud soneeringut ja siis oleks võimalik tegelikult ka elektrienergiat ju kogu aeg tarbida. Seda me ju kogu aeg räägime, et Eestis toodetud taastuvenergia peaks olema meie majanduse sisendav impulss, et me saaksime soodsama energiaga siin pakkuda töökohti ja luua väärtust. Arusaamatu! Lõpuks keegi vastata ei oska ja Enefitiga keegi sellest isegi ei rääkinud. Nii et kohati tundub, et me väga hästi ikkagi ei taju tervikpilti ja seda, mis meil Eesti avalikus ruumis toimub. Järelikult on kuskil viga. Loodame, et ühte viga me saame parandada selle tagasihoidliku eelnõuga. Me palume seda toetada. Aitäh!
