Palgad ja koolitoit

Läheme edasi. Ka viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ning teema on palgad ja koolitoit. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti on hiljuti alanud kõnelused Eesti Haridustöötajate Liidu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel. Teemaks on õpetajate palgad, eelkõige palga alammäär, mis tänapäeval on hästi madal. Ma arvan, et te ei hakka sellele vastu vaidlema. Aga kui vaadata, mis on soovid, siis ettepanek oli tõsta alampalk 2026. aastaks 2184 euroni. See on võrreldav keskpalga prognoosiga järgmiseks aastaks. Tuletan meelde, et koalitsioon on aastast 2023 lubanud, et aastaks 2027 on õpetajate palgamäär 120% Eesti keskmisest. Järgmisel, 2026. aastal oleks see siis 100%, mitte 120% isegi. Aga siis te ütlesite, et see ei ole realistlik, kuna see kasv on 20%. Minu küsimus ongi see: mis on realistlik? Kui me vaatame, mis viimastel aastatel on juhtunud, siis enne seda, kui teist sai haridusminister, aastal 2023, tõsteti alammäära 24% võrra. Kui teie saite ministriks, tõsteti 3% võrra, ja siis lisati veel 17 eurot bruto pärast õpetajate streiki, ehk kokku 4%; 2025 – null protsenti; 2026 – küsimärk. Nii et küsimus ongi see: kui Eesti Haridustöötajate Liidu ettepanek ei ole realistlik, siis mis on realistlik ettepanek? Mis on see number, mis aastal 2026 on õpetajate palga alammäär?

Aitäh küsimuse eest! Siiski, ajalooarhiivide korrektsuse, täpsustuse huvides: õpetajate palgatoetus ei koosne ainult alammäärast. Te teate seda ka väga hästi. Õpetajate palgatoetus koosneb alammäärast ja sinna juurde makstavast diferentseerimisfondist. Ehk kui me räägime 120%-lisest õpetajate palgatoetusest, siis see on alammäär pluss diferentseerimisfond. Kui me tõstame diferentseerimisfondi, siis liigutakse 120% suunas. Ehk 120% poole liikumine ei eelda alammäära tõstmist 100% peale riigi keskmisest, sest me oleme otsustanud suurendada ka diferentseerimisfondi kuni 24%-ni. Ehk kui diferentseerimisfond tõuseb 24%-ni, siis alammäär 100% ei ole realistlik, sellepärast et sel juhul oleks õpetajate keskmine palk 124% Eesti keskmisest. Lihtsalt korrektsuse huvides: me räägime siin ikkagi tervikpildist, mitte ainult alammäärast. Miks me oleme valmis suurendama diferentseerimisfondi, nagu haridusleppes sai kokku lepitud? Õpetajate tööülesanded on väga diferentseerunud. Ja just nimelt diferentseerimisfond on see, mis võimaldab koolipidajal diferentseerida õpetajate palka lähtuvalt tööülesannetest. Ja kuna rakendub ka karjäärimudel 1. jaanuarist 2026, siis diferentseerimisfondi vahendid on need, mis on mõeldud karjäärimudeli rakendamiseks. On kokku lepitud, et 2028. aastaks tõuseb diferentseerimisfond 24%-ni. See on kokku lepitud ka koalitsioonilepingus. Nüüd õpetajate [töötasu] alammäära tõusust. Tõepoolest, õpetajate ametiühingu ettepanek on tõsta õpetajate [töötasu] alammäär juba järgmisel aastal samale tasemele riigi keskmisega. See on väga suur tõus, riigieelarveliselt tähendab see üle 100 miljoni järgmisel aastal riigieelarvest. [Kui suur on] tõenäosus, et tuleks 20%-line palgatõus? Me teame, majanduskasv meil nii kiire ei tule – kui kiire ta tuleb, me täna veel ei tea, ootame suvist prognoosi – ja seetõttu ma olen ka õpetajate ametiühingutele öelnud, et väga palju sõltub õpetajate palga alammäära kokkuleppes sellest, milline on meie suvine majandusprognoos. Nagu teada, OECD täna juba tõmbas alla Eesti majandusprognoosi ja üldist maailma majandusprognoosi tervikuna. Nii et ega see väljavaade väga roosiline ei ole. Aga see kokkulepe, et õpetajate palga alammäär peab tõusma, on olemas, [see kehtib,] küsimus on selles ulatuses, kui palju me suudame oma majanduskasvu juures seda määra tõsta.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, tahaks loomulikult natuke konkreetsemat vastust, kui see, et [palk] tõuseb, aga kui palju, keegi ei oska öelda praegu, kas või orienteeruvalt. Ja õigluse mõttes: diferentseerimisfond ja palga alammäär on ikka kaks väga erinevat asja. Palga alammäär tähendab seda, et see jõuab põhimõtteliselt iga õpetajani, aga diferentseerimisfond, nagu te ise ütlesite, annab lihtsalt koolipidajatele võimaluse maksta kellelegi rohkem, kuid see ei tähenda seda, et saaks maksta igaühele mingi summa. Selles mõttes, kui tõuseb palga alammäär, siis see tähendab seda, et tõuseb igal õpetajal seesama baasosa, aga diferentseerimisfondi [summa kasvatamine] tähendab see seda, et väga paljud õpetajad ei saa mitte midagi [juurde]. Aga see selleks. Minu teine küsimus on koolitoitlustamise kohta. Me teame, et aastast 2018 pole riik oma osalust koolitoitlustamise katmisel suurendanud ühegi sendi võrra. See on jätkuvalt 1 euro päevas ühe õpilase kohta. Vaatamata sellele, et juba praeguse Riigikogu koosseisu ajal oleme kaks korda esitanud ettepaneku tõsta see 2 euroni – ma arvan, et nüüd oleks isegi 2 eurot vähe, sellepärast et inflatsioon on vahepeal olnud meeletu ja me teame, et kahe viimase aasta jooksul on näiteks toidukaupade hinnad kerkinud keskmiselt 40% võrra –, hääletas koalitsioon ikka kõik meie ettepanekud maha. Lähiajal jõuab siia juba kolmandat korda vastav seaduseelnõu – äkki seekord õnnestub, aga ma ei ole väga optimistlik. Minu küsimus ongi see: kas te arvate, et sellest 1 eurost piisab? Et põhimõtteliselt maksabki koolilõuna 1 euro? Ja kui teie arvates see nii ei ole, siis jällegi küsimus: kas aastal 2026 see tõuseb või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd, jällegi, ajalooarhiivide huvides püüame kuidagi ühtemoodi aru saada sellest, mis on riigi roll koolitoidu [eest tasumisel]. Kui te küsite, kas koolilõuna maksab 1 euro, siis mina ütlen, et koolilõuna ei maksa 1 euro. See 1 euro ei ole mitte koolilõunakulude katmine, vaid see on omavalitsuste toetamine koolilõunakulude katmiseks. Ehk koolilõunakulud – nii nagu ka paljud teised kooli pidamise kulud – on koolipidaja kanda. Ja valitsus või riik on võtnud ülesandeks toetada teatud määral koolilõunakulude katmist. On tõesti fakt, et koolilõunakulud on tõusnud. Keegi selle üle ei vaidle. Aga nii nagu on riigi rahalised võimalused väga piiratud, on ka omavalitsuste võimalused väga piiratud. Saan täiesti aru omavalitsustest, kellel on äärmiselt keeruline kasvavaid kulusid katta, mistõttu on paratamatu, et tõenäoliselt liikuda ka sinnapoole, et lastevanemate panus tuleb sisse. Meil on omavalitsusi, kus lapsevanemad panustavad koolilõuna tasumisse, ja meil on omavalitsusi, kus nad ei panusta. Riik on ka läinud oma koolides, riigikoolides nõudma lapsevanematelt panust. Koolilõuna ei ole lastele enam täiesti tasuta, puhtalt selle tõttu, et kasvavate kulude tõttu me ei suuda katta ühisest kukrust reaalseid koolilõunakulusid. Nii et ka riigikoolides peavad lapsevanemad koolilõunasse panustama.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh! Eelmisel kahel aastal on suurt segadust tekitanud pärast valimisi alustanud koalitsioonileppes olev eesmärk: õpetajate palk 120% võrreldes keskmise palgaga. Selline eesmärk võeti ja seda oli lubatud ka valimiste ajal, aga sellest jäädi järjest kaugemale. Tegelikult ei kavatsetudki või ei ole proovitudki seda lubadust täita. Uues leppes ei ole seda eesmärki ega ole kirjas ka eesmärki, et õpetajate palk võiks liikuda näiteks inflatsioonikõveraga koos. Mind huvitabki, milline teie strateegiline vaade on, sest kui seda ei ole, siis on lihtsalt oht, et õpetajate reaalpalga vähenedes me kukume läbi põranda. Me ei liigu varsti enam keskmise palgaga koos, vaid hakkame sellest oluliselt maha jääma. Diferentseerimisfondi kasutamine on tõepoolest planeeritud lisaks muudele kuludele vanemõpetajate, meisterõpetajate palgatõusuks, mis on seotud karjäärimudeliga. Aga nii nagu siin juttu on olnud, puudutab see 30%, maksimaalselt 35% õpetajatest. Enamik jääb sellest ikkagi puutumata ja peab lootma alammäära tõusule. Minu küsimus. Te olete ju ametlikult Rahandusministeeriumile esitanud Haridus- ja Teadusministeeriumi taotluse järgmise aasta eelarve jaoks. Mis numbri te ministeeriumis ametlikult palgatõusu ja alammäära tõusu taotlusena sinna sisse kirjutasite?

Aitäh! Ma siiski täpsustan veel seda diferentseerimisfondi tõusu [loogikat]. Tõus 24% peale on palju suurem tõus kui see, mida arvestuslikult läheb vaja õpetajate karjäärimudeli kulude katmiseks. Ehk omavalitsustele, koolipidajatele jääb oluliselt rohkem raha kätte selleks, et diferentseerida õpetajate palkasid. Ja kui omavalitsus otsustab ühtlaselt kõigile õpetajatele palgatõusu teha, siis on see igal juhul omavalitsuse õigus. Ehk selle 24%-lise palgafondi osakaalu üle otsustamise õigus on ju koolipidajal, kes ise otsustab, kuidas ta seda raha kasutab. Ja see on oluliselt suurem summa kui see, mis reaalselt ühel koolipidajal läheb vanemõpetajate ja meisterõpetajate palkade katmiseks. Lisataotluste ettevalmistamise faas praegu veel käib, nii et me teeme alles arvutusi. Loomulikult ei ole mitte keegi tegelikult loobunud 120%-lisest keskmisest arvestuslikust, meil on ka streigi lõpetamise kokkuleppes õpetajatega kokku lepitud, et me selles suunas liigume. Haridusministeerium teeb oma arvutused lähtuvalt sellest eesmärgist, mis oli streigi lõpetamise kokkuleppes [seatud]. See on vastus.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, on käsi püsti kolleeg Vadim Belobrovtsevil ja küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa. Lugupeetud istungi juhataja! Mul ongi selline küsimus. Te teate paremini, mida reglement ette näeb olukorras, kus ma küsisin ministrilt väga lihtsa ja konkreetse küsimuse. Kuidas siis võiks ikkagi ministrile anda võimaluse sellele küsimusele vastata? Sellepärast, et vastates minu küsimusele, ta rääkis sellest, mis on riigi osaluse sisu ja eesmärk, ja rääkis sellest, mis on praegune olukord. Aga minu küsimus oli väga konkreetne: kas 2026. aastal see osalus tõuseb? Sellele ma kahjuks vastust ei saanud. Võib-olla on mingi viis, kuidas minister saaks ikkagi sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Jaa, neid viise on päris palju. Te saate esitada ministrile kirjaliku küsimuse. Juhul kui tegu on probleemiga ja te leiate probleemi ka selles, mis puudutab otseselt ministri võimkonda, siis te saate esitada arupärimise ja tõesti selle arutluse käigus ka põhjalikumalt küsimust käsitleda. Või siis võite tulla tagasi siia Riigikogu infotundi esitama neidsamu küsimusi. Võimalusi on teil päris mitmeid. Ma usun, et te leiate kindlasti sobiva viisi, kuidas uuesti ministrilt see küsimus küsida. Eks see ongi parlamentaarse debati osa: kui küsimusi on juurde tekkinud või te soovite midagi täpsustada, siis see võimalus on alati olemas. Rain Epler, me ei lähe selle teemaga edasi. Ma väga vabandan, aga meil on veel pooled küsimused käsitlemata. Tõepoolest, ärme raiskame aega protseduurikale, vaid üritame püsida sisus.