Riigi rahandus

Teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teemaks on riigi rahandus. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eesti maksusüsteem on regressiivne ehk siis Eestis võetakse suurem protsent maksudena neilt inimestelt, kelle palk on väiksem, ehk umbes 1400 eurot või vähem teenivatelt inimestelt. Nendel, kes on rikkamad, ütleme, palgaga 4000+ inimesed, on maksukoorem tegelikult väiksem. Maksuküüru kaotamine, mida te Reformierakonnaga valitsuses nii kõvasti kaitsnud olete, tegelikult seda probleemi ainult võimendab, sellepärast et inimene, kes teenib näiteks 2200 eurot, saab juurde kuus umbes kaks korda rohkem raha kui inimene, kes teenib 1400 eurot. Ehk siis jõukamad võidavad sellest rohkem ja need, kes jäävad sinna 1400 euro kanti, võidavad oluliselt vähem. Uut riigieelarvet tehes olete välja öelnud, et teie prioriteet on rikkamatele inimestele veel raha juurde anda. Te ju räägite sellest, et dividendide maksustamine võiks olla väiksem. Minu küsimus teile on see: miks te ei seisa selle tasakaalu eest, et need inimesed, kes teenivad 1400, 1500, 1600 eurot, saaks rohkem raha juurde kui need, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot? Võimalus selleks on olemas, see on toiduainete käibemaksu langetamine 9%-le. Te olete öelnud, et teie ei suuda seda peaministrina juhtida ja ära teha. Aga ma toon teile näite. Näiteks soomlased, [õigemini] Soome valitsus, mida konservatiivid juhivad, kui te juhuslikult pole tähele pannud, arvavad, et nemad suudavad viia inimesteni [toiduainete käibemaksumäära] langetuse 0,5%. Teie arvate, et te ei suuda seda. Rootslased arvavad, et nad suudavad, aga teie arvate, et ei suuda. Eestis pole vist enam kedagi peale Reformierakonna, kes seda mõtet ei toeta. Öelge, miks te toiduainete käibemaksu langetamisega ei tegele!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eesti maksusüsteem on regressiivne, ehk siis Eestis võetakse suurem protsent maksudena neilt inimestelt, kelle palk on väiksem, ehk umbes 1400 eurot ja vähem teenivatelt inimestelt. Need, kes on rikkamad, ütleme 4000 pluss inimesed, tegelikult nende maksukoorem on väiksem. Maksuküüru kaotamine, mida te seal valitsuses nii kõvasti kaitsnud olete Reformierakonnaga, tegelikult ju seda probleemi ainult võimendab, sellepärast, et inimene, kes teenib näiteks 2200 eurot, saab juurde kuus umbes kaks või rohkem korda raha, kui inimene, kes teenib 1400 eurot. Ehk siis jõukamad võidavad sellest rohkem. Ja need, kes jäävad sinna 1400 euro kanti, võidavad sellest oluliselt vähem. Uut riigieelarvet tehes olete välja öelnud, et teie prioriteet on rikkamatele inimestele veel raha juurde anda. Te ju räägite sellest, et dividendide maksustamine võiks olla väiksem. Aga minu küsimus teile on see, et miks te ei seisa selle tasakaalu eest, et need inimesed, kes teenivad 1400, 1500, 1600 eurot saaks rohkem raha juurde kui need, kes teenivad 4000, 5000 või 6000 eurot. Võimalus selle jaoks on olemas, see on toiduainete käibemaksu langetamine üheksale protsendile. Te olete öelnud, et teie ei suuda seda peaministrina ära juhtida ja teha. Aga ma toon teile näite, näiteks soomlased, Soome valitsus, konservatiivid juhivad, kui te juhuslikult pole tähele pannud. Nemad arvavad, et nemad suudavad viia inimesteni langetuse 0,5 protsenti. Teie arvate, et te ei suuda seda. Siis rootslased arvavad, et nad suudavad, aga teie arvate, et ei suuda. Eestis pole vist enam kedagi peale Reformierakonna, kes seda mõtet ei toeta. Öelge, miks te toiduainete käibemaksu langetamisega ei tegele?

Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu esimees, head Riigikogu liikmed! Siin oli mitu erinevat väidet ja küsimust. Ma proovin neid kõiki osadeks võtta ja siis saame vastata veel täiendavatele. Kõigepealt, käibemaksu erisuste puhul, jah, see probleem on üle kogu maailma. Sarnaseid uuringuid on rootslastel ja teistel ka. Ja nii palju, kui ma ajakirjanduse vahendusel olen kursis, siis ka nemad peavad endiselt probleemiks seda, et maksuerisused ei jõua nendeni, keda see peaks justkui aitama. Seal on mitu põhjust, nad teevad ka muu hulgas selleks, ma vabandan, kui ma terminiga eksin, aga midagi sellist, mis võiks meenutada hinnakontrolli komiteed või midagi taolist. Vähemalt ajakirjanduse vahendusel, rõhutan veel kord. Arvan, et teiegi ei väida, et 100 protsenti käibemaksu erisusest jõuaks tarbijateni. Küllap osa ikkagi vahendajatele jääb ja see on ka loomulik, kapitalismis see nii toimib. Nii et seetõttu minu vaade on veidi teistsugune ja ma püüan seda selgitada. Mina arvan, et parem on, kui inimene saab enda teenitud raha kätte. Ta saab selle maksualandusega, näiteks kui me tõstame tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni. See on üsna järsk tõus, ka riigieelarve mõttes päris suur tõus. Inimeste vaatest ka. Aga see raha tuleb inimesele kätte, inimene ise otsustab, kuidas ta seda kasutab, mitte ta ei pea otsima poes seda soodussilti, mida vahel on, aga vahel pole. Nii et jah, selles meie filosoofiad kindlasti erinevad, ma seda kuidagi ei salga, ja seda debatti me oleme omavahel lugupidavalt pidanud ja kindlasti peame tulevikus. Kui nüüd vaadata numbreid, mida te siin nimetasite. Lihtsalt mõned näited. 1400 euro juurest, tööperede kaupa, või 1500 euro juurest on aastane võit umbes 300 pluss, 500 pluss eurot aastas. See ei ole väike raha. Mis puudutab keskmist palka, siis see on juba umbes 1400 eurot, õpetaja puhul näiteks 1500 eurot, ajakirjaniku puhul 1500 eurot aastas. Ja me ei pea ju mitte võidust kui sellisest rääkima, vaid sellest, et need tööpered ehk õpetaja, keda te nimetate rikkaks, kellele me tahame seda teha, või ajakirjanik, keda te rikkaks nimetate, küllap on ajakirjanike hulgas rikkaid, kui ma vaatan näiteks veterinaararsti, kes maksab täna 1400 eurot rohkem tulumaksu, need ongi tegelikult seesama keskmine tööinimene ehk keskklass, kellele on pandud selle ebaõnnestunud astmelise tulumaksuga, mida rahvasuus kutsutakse maksuküüruks, suurem koorem. Minu vaade ja ma arvan, et Reformierakonna vaade tõepoolest on see, et nendele inimestele jääb enda teenistusest rohkem raha kätte, mitte nad ei pea soodussilte poes otsima. Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Siin oli mitu erinevat väidet ja küsimust. Ma proovin neid kõiki osadeks võtta ja siis saan vastata veel täiendavatele. Kõigepealt, käibemaksuerisused on probleem üle kogu maailma. Sel teemal uuringuid on rootslastel ja teistel ka. Ja nii palju, kui ma ajakirjanduse vahendusel olen kursis, ka nemad peavad probleemiks seda, et maksuerisuste [mõju] ei jõua nendeni, keda need peaks justkui aitama. Seal on mitu põhjust ja nad teevad muuseas selleks – ma vabandan, kui ma terminiga eksin – midagi sellist, mis võiks meenutada hinnakontrolli komiteed või midagi taolist. Tean seda vaid ajakirjanduse vahendusel, rõhutan veel kord. Arvan, et teiegi ei väida, et 100% käibemaksuerisuse mõjust jõuaks tarbijateni. Küllap osa ikkagi vahendajatele jääb ja see on ka loomulik, kapitalismis see nii toimib. Nii et seetõttu minu vaade on veidi teistsugune ja ma püüan seda selgitada. Mina arvan, et parem on, kui inimene saab enda teenitud raha kätte. Ta saab selle tänu maksualandusele, näiteks kui me tõstame tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni. See on üsna järsk tõus – riigieelarve mõttes päris suur tõus ja inimeste vaatest ka. Aga see raha tuleb inimesele kätte, inimene ise otsustab, kuidas ta seda kasutab, mitte ta ei pea otsima poes seda soodussilti, mis vahel on, aga vahel pole. Nii et jah, selle poolest meie filosoofiad kindlasti erinevad, ma seda kuidagi ei salga. Seda debatti me oleme omavahel lugupidavalt pidanud ja kindlasti peame ka tulevikus. Kui nüüd vaadata numbreid, mida te siin nimetasite, siis toon lihtsalt mõned näited tööperede kaupa. 1400 euro juures või 1500 euro juures on aastane võit umbes 300+, 500+ eurot aastas. See ei ole väike raha. Mis puudutab keskmist palka, siis see võit on juba umbes 1400 eurot, õpetaja puhul näiteks 1500 eurot, ajakirjaniku puhul 1500 eurot aastas. Ja me ei pea ju mitte võidust kui sellisest rääkima, vaid sellest, et need tööpered ehk õpetajad, keda te nimetate rikkaks, kellele me tahame seda teha, või ajakirjanikud, keda te rikkaks nimetate – küllap on ajakirjanike hulgas ka rikkaid –, aga kui ma vaatan näiteks veterinaararsti, kes maksab praegu 1400 eurot rohkem tulumaksu, siis need ongi tegelikult needsamad keskmised tööinimesed ehk keskklass, kellele on pandud selle ebaõnnestunud astmelise tulumaksuga, mida rahvasuus kutsutakse maksuküüruks, suurem koorem. Minu vaade ja ma arvan, et Reformierakonna vaade on see, et nendele inimestele tõepoolest jääb enda teenistusest rohkem raha kätte ja nad ei pea soodussilte poes otsima.

Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Siin oli mitu erinevat väidet ja küsimust. Ma proovin neid kõiki osadeks võtta ja siis saan vastata veel täiendavatele. Kõigepealt, käibemaksuerisused on probleem üle kogu maailma. Sel teemal uuringuid on rootslastel ja teistel ka. Ja nii palju, kui ma ajakirjanduse vahendusel olen kursis, ka nemad peavad probleemiks seda, et maksuerisuste [mõju] ei jõua nendeni, keda need peaks justkui aitama. Seal on mitu põhjust ja nad teevad muuseas selleks – ma vabandan, kui ma terminiga eksin – midagi sellist, mis võiks meenutada hinnakontrolli komiteed või midagi taolist. Tean seda vaid ajakirjanduse vahendusel, rõhutan veel kord. Arvan, et teiegi ei väida, et 100% käibemaksuerisuse mõjust jõuaks tarbijateni. Küllap osa ikkagi vahendajatele jääb ja see on ka loomulik, kapitalismis see nii toimib. Nii et seetõttu minu vaade on veidi teistsugune ja ma püüan seda selgitada. Mina arvan, et parem on, kui inimene saab enda teenitud raha kätte. Ta saab selle tänu maksualandusele, näiteks kui me tõstame tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni. See on üsna järsk tõus – riigieelarve mõttes päris suur tõus ja inimeste vaatest ka. Aga see raha tuleb inimesele kätte, inimene ise otsustab, kuidas ta seda kasutab, mitte ta ei pea otsima poes seda soodussilti, mis vahel on, aga vahel pole. Nii et jah, selle poolest meie filosoofiad kindlasti erinevad, ma seda kuidagi ei salga. Seda debatti me oleme omavahel lugupidavalt pidanud ja kindlasti peame ka tulevikus. Kui nüüd vaadata numbreid, mida te siin nimetasite, siis toon lihtsalt mõned näited tööperede kaupa. 1400 euro juures või 1500 euro juures on aastane võit umbes 300+, 500+ eurot aastas. See ei ole väike raha. Mis puudutab keskmist palka, siis see võit on juba umbes 1400 eurot, õpetaja puhul näiteks 1500 eurot, ajakirjaniku puhul 1500 eurot aastas. Ja me ei pea ju mitte võidust kui sellisest rääkima, vaid sellest, et need tööpered ehk õpetajad, keda te nimetate rikkaks, kellele me tahame seda teha, või ajakirjanikud, keda te rikkaks nimetate – küllap on ajakirjanike hulgas ka rikkaid –, aga kui ma vaatan näiteks veterinaararsti, kes maksab täna 1400 eurot rohkem tulumaksu, siis need ongi tegelikult needsamad keskmised tööinimesed ehk keskklass, kellele on pandud selle ebaõnnestunud astmelise tulumaksuga, mida rahvasuus kutsutakse maksuküüruks, suurem koorem. Minu vaade ja ma arvan, et Reformierakonna vaade on see, et nendele inimestele tõepoolest jääb enda teenistusest rohkem raha kätte ja nad ei pea soodussilte poes otsima.

Suur tänu! Ja enne, kui ma annan järgmise küsimuse, on mul hea meel tervitada siin Riigikogu istungisaali rõdul Saksamaa Liitvabariigi Tüüringi liidumaa, Tüüringi parlamendi delegatsiooni, mida juhivad Tüüringi parlamendi spiiker Thadäus König ja Tüüringi liidumaa haridusminister Christian Tischner. So, liebe Freunde aus Thüringen, herzlich willkommen ins estnisches Parlament! Ja me läheme nüüd tänase infotunniga edasi ning, Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Aga enne, kui ma võtan järgmise küsimuse, on mul hea meel tervitada siin Riigikogu istungisaali rõdul Saksamaa Liitvabariigi Tüüringi liidumaa, Tüüringi parlamendi delegatsiooni, mida juhivad Tüüringi parlamendi spiiker Thadäus König ja Tüüringi liidumaa haridusminister Christian Tischner. So, liebe Freunde aus Thüringen, herzlich willkommen ins estnisches Parlament! Ja me läheme nüüd tänase infotunniga edasi. Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister, meie filosoofiad on tõesti täiesti erinevad. Mina ei ole vaidlustanud mitte kunagi seda, et õpetaja palka tuleks tõsta ja raha suurendada. Selle poolt ma olen ja sotsiaaldemokraadid on selle eest seisnud. Aga minu küsimus on selles, miks kogu teie pingutus on suunatud sellele, et jõukam osa – ma räägin 4000, 5000, 6000 eurot teenivatest inimestest – võidaks rohkem kui see inimene, kes 1400 eurot teenib. Sellest ma ei saa aru ja sellele ma ootan vastust. Teie näide põhimõtteliselt on ju õige, et maksuküüru kaotamisega tegelikult inimene, kes teenib 1400 eurot, saab aastas 350 eurot juurde. Aga mina Riigikogu liikmena saan tegelikult juurde üle 1000 euro. Miks te teete selliseid valikuid? Ja nüüd, kui on võimalus valida, kuidas riigieelarve protsessis mõelda sellele, kuidas [muuta] seda olukorda, kuskohas me maksustame 1400 eurot või 1500 eurot teenivat inimest oluliselt rohkem kui 4000 eurot teenivat inimest – me räägime maksukoormast –, siis teie valik on see, et te eelistate 1400–1500 eurot teenivat inimest, mitte seda, kellel päriselt toimetulekuga läheb halvasti. Toiduainete käibemaks seda probleemi aitaks lahendada. Ma toon jälle näite, et need inimesed, kes teenivad 6000 eurot, maksavad oma sissetulekust käibemaksuks ainult 5%; need, kes teenivad 1200–1300 eurot, maksavad 15%. Ja te ikka nagu väldite vastutust ja pingutust nende inimeste heaolu parandamise nimel. Mind tõesti huvitab, miks te seisate selle rikkama osa, rahvast 10% eest, [kuhu kuuluvad] Riigikogu liikmed, teie erakonna liikmed, teie suursponsorid, aga mitte nende inimeste eest, kes Eesti elu üleval hoiavad.

Jah, aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister, meie filosoofiad on tõesti täiesti erinevad. Mina ei ole vaidlustanud mitte kunagi seda, et õpetaja palka tuleks tõsta ja raha suurendada. Selle poolt ma olen ja sotsiaaldemokraadid on selle eest seisnud. Aga minu küsimus on selles, et miks kogu teie pingutus on suunatud sellele, et jõukam osa – ma räägin neli tuhat, viis tuhat, kuus tuhat eurot teeniv inimene – võidaks rohkem kui see, kes 1400 eurot teenib. Sellest ma ei saa aru ja sellele ma ootan vastust. Teie näide põhimõtteliselt on ju õige, et maksuküüru kaotamisega tegelikult inimene, kes teenib 1400 eurot, saab aastas ainult 350 eurot juurde, aga mina Riigikogu liikmena saan tegelikult juurde üle tuhande euro. Miks te teete selliseid valikuid? Ja nüüd, kui on võimalus valida, et kuidas riigieelarvet siis nii-öelda või riigieelarve protsessis mõelda sellele, et vähendada seda olukorda, kuskohas me maksustame 1400 eurot, 1500 eurot teenivat inimest oluliselt rohkem kui neli tuhat eurot teenivat inimest, me räägime maksukoormast, siis teie valik on see, et te alati eelistate 1400-1500 eurot teenivat inimest, mitte seda, kellel päriselt toimetulekuga läheb halvasti. Ja toiduainete käibemaks seda probleemi aitaks lahendada, sest ma toon näite jälle, et need inimesed, kes teenivad kuus tuhat eurot, nemad maksavad oma sissetulekust käibemaksuks ainult viis protsenti; need, kes teenivad 1200-1300 eurot, nemad maksavad 15 protsenti. Ja te ikka nagu väldite vastust ja pingutust nende inimeste heaolu parandamise eest. Mind tõesti huvitab, miks te seisate selle rikkam osa, kümne protsenti rikaste eest, nagu on Riigikogu liikmed, nagu on teie erakonna liikmed, on ju, teie suursponsorid, aga mitte nende inimeste eest, kes on, kes Eesti elu üleval hoiavad. Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Püüan siis selgitada veel ja teen oma parimate võimete kohaselt. Minu meelest te kontseptuaalselt kuidagi seda pilti veidi moonutate või käsitlete valesti. Ka näiteks toiduainete käibemaksu erisuse puhul neid arvutusi on paljud teinud ja näiteks Rasmus Kattai, kelle materjali te võite vaadata Facebookist – ta aeg-ajalt sinna paneb neid jooniseid üles ja erinevaid arvutusi, minu meelest väga hea lugemine ja üsna sihuke lihtne lugemine, ei ole liiga keeruline –, seegi kirjeldab seda, kuidas mis tahes käibemaksuerisuse puhul suurema kasu saaja absoluutnumbrites on siiski see jõukam ots. Te üritate osutada justkui, et seda ei ole, aga see nii on. Proportsionaalselt võib olla madalama sissetuleku saaja, absoluutnumbrites ikkagi see jõukam ots, sest nad tarbivad rohkem. Ja nüüd, kui te räägite nende numbrite kohta, siis mina ei tea, kust te võtate arvutusi, võib-olla midagi on vahepeal Riigikogu liikmete palkades muutunud, millega ma kursis ei ole – andke kohe teada, kui nad on langema hakanud, aga tuhandet eurot aastas muidugi mina siin teile võitu ei näe. Mina vaatan tulumaksuküüru kadumisest, see on pigem aastas umbes 500 eurot, minister umbes 200 eurot ja peaminister juba jääb 120 euroga miinusesse, nii et peaminister pigem kaotab sellest maksuküüru kaotamisest. Nii et võib-olla meil on erinevad tabelid; eks me saame neid hiljem siis omavahel võrrelda. Aga nüüd, tulles jälle selle maksuküüru ehk astmelise tulumaksu kaotamise juurde – ma kujutan ette, et – ja siin meie vaated on ju erinevad lugupidavalt – et teie vaade pigem on vasakpoolne, pigem võrdsustamisele, ümberjagamisele suunatud. Minu vaade pigem on parempoolne, liberaalne, mis ütleb seda, et inimesed peaksid saama rohkem enda loodust kasu ja maksud ei peaks ülemäärased olema. Ja täna see maksuküür siiski asetub just sinna, kus kõige suuremad kaotajad, ükskõik kuidas me seda pilti üksteisele näidata tahame, on tegelikult keskmise palga juures olevad inimesed. Ja veel kord, kõige suuremad pihtasaavad ongi õpetajad, ajakirjanikud, masinaehituse tehnikud, – ma räägin Statistikaameti tööperedest – veterinaararst, ülikooli õppejõud, mehaanikud – nemad tegelikult maksavad umbes 1300-1500 eurot aastas täna rohkem ära makse tänu sellele astmelisele tulumaksule. Ma arvan, et see ei ole hea olukord. Need inimesed ei ole need rikkad, kes peaksid seda, isegi, ma kujutan ette, sotsiaaldemokraatlikus maailmas seda nii-öelda rikkust või rikkuse mudelit kandma. Ja ma ei ole tähele pannud, et sotsiaaldemokraadid väga tihti esineks seisukohaga, et Eesti põlised rikkad või põhilised rikkad on õpetajad, ajakirjanikud, arstid, mehaanikud. Kui see on muutunud teil, andke teada. Ma eeldan, et minust oleks ülekohtune üksiti seda seisukohta teile sellisel viisil omistada, aga kui te väga jonnakalt jääte selle juurde, andke teada. Aitäh!

Aitäh, hea küsija! Püüan siis selgitada veel ja teen seda oma parimate võimete kohaselt. Minu meelest te kontseptuaalselt kuidagi seda pilti veidi moonutate või käsitlete valesti. Arvutusi toiduainete käibemaksuerisuse kohta on paljud teinud. Näiteks Rasmus Kattai, kelle materjali te võite vaadata Facebookist, aeg-ajalt paneb sinna üles jooniseid ja erinevaid arvutusi. Minu meelest väga hea lugemine ja samas üsna lihtne lugemine, ei ole liiga keeruline. Ta kirjeldab seda, kuidas mis tahes käibemaksuerisuse puhul suurema kasu saaja absoluutnumbrites on siiski see jõukam ots. Te üritate osutada, et see seda ei ole, aga see nii on. Proportsionaalselt võib-olla saab [rohkem kasu] madalama sissetuleku saaja, aga absoluutnumbrites ikkagi jõukam ots, sest nad tarbivad rohkem. Ja nüüd, kui te räägite nendest numbritest, siis mina ei tea, kust te võtate neid arvutusi. Võib-olla midagi on vahepeal Riigikogu liikmete palkades muutunud ja ma ei ole sellega kursis. Andke kohe teada, kui need on langema hakanud, aga 1000 eurot aastas muidugi mina teile võitu ei näe. Mina näen, et tulumaksuküüru kadumisest te võidate aastas umbes 500 eurot, minister umbes 200 eurot ja peaminister juba jääb 120 euroga miinusesse. Nii et peaminister pigem kaotab selle maksuküüru kaotamise tõttu. Võib-olla meil on erinevad tabelid, eks me saame neid hiljem siis omavahel võrrelda. Aga kui veel tulla maksuküüru ehk astmelise tulumaksu kaotamise juurde, siis ma kujutan ette – ütlen seda lugupidavalt –, et meie vaated on ju erinevad. Teie vaade pigem on vasakpoolne, pigem võrdsustamisele, ümberjagamisele suunatud. Minu vaade pigem on parempoolne, liberaalne, [mille sisu] on see, et inimesed peaksid enda loodust rohkem kasu saama ja maksud ei tohiks ülemäärased olla. Praegu see maksuküür [põhjustab] just seda, et kõige suuremad kaotajad, ükskõik, millisena me seda pilti üksteisele näidata tahame, on tegelikult keskmist palka teenivad inimesed. Veel kord: kõige enam saavad pihta õpetajad, ajakirjanikud, masinaehitustehnikud – ma räägin Statistikaameti tööperedest –, veterinaararstid, ülikoolide õppejõud, mehaanikud. Nemad tegelikult maksavad 1300–1500 eurot aastas selle astmelise tulumaksu tõttu rohkem maksu. Ma arvan, et see ei ole hea olukord. Need inimesed ei ole need rikkad, kes peaksid, ma kujutan ette, sotsiaaldemokraatlikus maailmas seda nii-öelda rikkuse mudelit kandma. Ja ma ei ole tähele pannud, et sotsiaaldemokraadid väga tihti esineks seisukohaga, et Eesti põlised rikkad või põhilised rikkad on õpetajad, ajakirjanikud, arstid ja mehaanikud. Kui see seisukoht on teil muutunud, andke teada. Ma eeldan, et minust oleks ülekohtune seda seisukohta teile omistada, aga kui te väga jonnakalt jääte selle juurde, siis andke teada.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Riina Sikkut. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! See oli nüüd küll demagoogia meistriklass! Meil on ju siin väga suur ühisosa – nii nagu olete teie, on ka sotsiaaldemokraadid veendunud, et ka õpetajate, ajakirjanike, veterinaaride maksukoormust tuleks leevendada. Ka neile käib toiduainete hind üle jõu. Aga seda on võimalik teha väga tõhusalt ja oluliselt väiksema kuluga eelarve jaoks. Ja sotsiaaldemokraadid on koalitsiooniläbirääkimistel seda välja pakkunud. See on küüru edasinihutamine. Omal ajal see rakendati nii, et õpetajad said selle võidu sealt kätte, ja nii saab küüru edasinihutamisega kasu ja maksukoormuse langust tuua just neile ametikandjatele, kellele me soovime. See ebatõhus viis ehk maksuküüru kaotamine tähendab ikkagi seda, et siin saalis istuvad inimesed saavad suurema võidu kui õpetajad, ajakirjanikud ja teised tööpered, keda te [nimetasite]. Nad ei saaks seda võitu, kui tulumaks järgmisest aastast kasvaks. Aga ka eile rahanduskomisjonis tutvustati plaani tulumaksutõusu ärajätmiseks. Ja järeldus on ainult ühemõtteline: valitsuse otsused on kingitus kõige jõukamatele. Me tõesti räägime 4000, 5000 või 6000 eurot kuus teenivatest inimestest. Nemad on need, kes saavad [suurema] võidu, kõigi teiste jaoks jääb kasu väiksemaks. Toiduainete käibemaksu langetuse [ettepaneku puhul] on teil peamine kriitika olnud selles, et see ei ole tõhus viis väiksema palga teenijaid toetada. Aga täpselt samamoodi õpetajate maksukoormuse leevendamiseks ei ole maksuküüru kaotamine tõhus viis. Maksuküüru nihutamine oleks tõhus viis. Miks te ei kasuta maksumaksja raha otstarbekalt ja ei paku leevendust sinna, kus seda vaja oleks, ja tõesti koostate kõige vastutustundetuma eelarve, mis meil tehtud on? See pikaajaline perspektiiv on väga nukker, võlakoormus läheb käest ära.

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! See oli nüüd küll demagoogia meistriklass! Meil on ju siin väga suur ühisosa – nii nagu teie, ka sotsiaaldemokraadid on veendunud, et ka õpetajate, ajakirjanike, veterinaaride maksukoormust tuleks leevendada. Ka neile käib toiduainete hind üle jõu. Aga seda on võimalik teha väga tõhusalt ja oluliselt väiksema kuluga eelarve jaoks. Ja sotsiaaldemokraadid on ka koalitsiooniläbirääkimistel seda välja pakkunud. See on küüru edasi nihutamine. Nii et kui teda omal ajal rakendati nii, et õpetajad said selle võidu sealt kätte, nii saab küüru edasi nihutamisega seda kasu ja maksukoormuse langust tuua just neile ametikandjatele, keda me soovime. Aga see ebatõhus viis ehk maksuküüru kaotamine tähendab ikkagi seda, et siin saalis istuvad inimesed saavad kätte suurema võidu kui õpetajad, ajakirjanikud ja teised tööpered, keda te sisse toote. Nad ei saaks seda võitu kätte, kui tulumaks järgmisest aastast kasvaks. Aga ka eile rahanduskomisjonis tutvustati plaani tulumaksutõusu ärajätmiseks. Ja siis järeldus on ainult ühemõtteline – valitsuse otsused on kingitus kõige jõukamatele. Me tõesti räägime 4000, 5000 ja 6000 eurot kuus teenivatest inimestest. Nemad on need, kes saavad võidu kätte. Kõigi teiste jaoks jääb kasu väiksemaks. Kui käibemaksu, toiduainete käibemaksu langetuse puhul peamine kriitika on teil selles, et see ei ole tõhus viis väiksema palga teenijaid toetada, siis täpselt samamoodi õpetajate maksukoormuse leevendamiseks ei ole maksuküüru kaotamine tõhus viis, vaid maksuküüru nihutamine oleks tõhus viis. Miks te ei kasuta ka maksumaksja raha otstarbekalt ja ei paku leevendust sinna, kus seda vaja oleks, ja tõesti koostate kõige vastutustundetuma eelarve, mis meil tehtud on? See pikaajaline perspektiiv on väga nukker ja võlakoormus läheb käest ära.

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd kirjeldan seda veidi vastu ka. Ma tean, et te ka armastate numbreid nagu minagi, eks ju, ja me räägime maksuküüru kaotamisest, sellesama astmelise tulumaksu kaotamisest. Mul on siin tabelis andmed – võib-olla ma pean midagi uuendama, aga ma arvan, et küllap see ikkagi on täpne –, et seadusandja võidab umbes 400 eurot aastas. See tähendab seda, et Riigikogu liikme täiendav võit maksuküüru kaotamisest on oluliselt väiksem kui näiteks telefonimüügi agendil, kelle palk on 1519 eurot. Telefonimüügi agent – need on tööpered – teenib keskmiselt 1519 eurot ja tema võidab aastas 540 või 550 eurot. See tähendab seda, et ta täna maksab rohkem 543 eurot, kui täpne olla. Või näiteks põllumajandustehnik, kelle palk on 1800 eurot, täpsemalt 1812 eurot. Tema maksab praegu aastas 1036 eurot rohkem selle astmelise tulumaksu ehk maksuküüru tõttu. Sotsiaaltöötaja või nõustaja, kelle palk on veidi alla 2000 euro, tema maksab näiteks 1330 eurot täna rohkem maksu. Võrreldes seadusandja kasuga, eks ju, on need oluliselt suuremad summad. Nii et kui te nimetate maksuküüru kaotamist vastutustundetuks ja soovitate astmelist tulumaksu kuskile mujale sättida, siis ma võin teie poliitilisest hoiakust aru saada. Ilmselt sotsiaaldemokraatidele on astmeline tulumaks armsam kui parempoolsetele, liberaalidele. Täiesti mõistetav. Aga ma siiski ütlen nii, et numbrid teie väiteid ei toeta. Maksuküüru kaotamine ehk selle astmelise tulumaksu kaotamine tähendab ikkagi seda, et just keskmise palga teenijatele pandud kõige suurem maksukoormus [langeb]. Nemad võidavad ehk nad lõpetavad ära selle, et nad maksavad aastas umbes 1500 eurot rohkem selle ebaõnnestunud astmelise tulumaksu tõttu. Ja selle kaotamine annabki neile leevenduse. Ja seadusandja puhul, jah, see summa jääb väiksemaks, seadusandja võit maksuküüru kaotamisest on oluliselt väiksem. See on umbkaudu 420 eurot, 426 eurot. Numbreid võib alati täpsustada, aga need vahekorrad on päris selged. Ja on ka kõik muud sammud. Ma olen teiega päri, et eesmärk peab olema Eesti rahva jõukuse kasv, ja seda maksuküüru ehk astmelise tulumaksu kaotamine teeb. Kui on võimalik tulumaksu tõus ära jätta, seegi jätab majandusse rohkem raha, see investeeritakse siia ja see annab panuse majanduskasvuks. Sest hoolimata sellest, et majanduses on natukene päikest pilve tagant juba paista, kasvu paista, elame me maailmas ebakindlal ajal. Kui me tahame olla üks regiooni kõige kiiremini kasvavaid majandusi, peame pingutama.

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd kirjeldan seda veidi vastu ka. Ütleme nii, et maksuküüru kaotamisest – ma tean, et te ju ka armastate numbreid nagu minagi, eks ju, et maksuküüru kaotamisest me räägime, sellestsamast astmelise tulumaksu kaotamisest. Mul on küll jah, siin tabelis, võib-olla ma pean midagi uuendama, aga ma arvan, et küllap see ikkagi täpne on, tähendab seda, et seadusandja võidab umbes 400 eurot aastas. See tähendab seda, et Riigikogu liikme täiendav võit sellest maksuküüru kaotamisest on oluliselt väiksem kui näiteks telefonimüügi agendil, kelle palk on 1519 eurot. Telefonimüügi agent – need on tööpered –, telefonimüügi agendi keskmine palk umbes 1519, ja tema võidab aastas 550 eurot või 540 eurot. See tähendab seda, et ta täna maksab rohkem 543 eurot, kui täpne olla. Või näiteks põllumajandustehnik, kelle palk on 1800 eurot, 1812. Tema maksab täna aastast 1036 eurot rohkem tänu sellele astmelisele tulumaksule ehk maksuküürule. Sotsiaaltöötaja või nõustaja, kelle palk on veidi alla 2000 euro, tema maksab näiteks 1330 eurot täna rohkem makse. Võrreldes selle seadusandja saava kasuga, eks ju, on need oluliselt suuremad. Nii et selle maksuküüru kaotamine, kui te nimetate seda vastutustundetuks ja soovitate astmelist tulumaksu kuskile mujale sättida, ma võin aru saada teie poliitilisest hoiakust. Ilmselt sotsiaaldemokraatidele on astmeline tulumaks armsam kui parempoolsetele, liberaalidele. Täiesti mõistetav, aga siiski, numbrites, ütlen nii, et numbrid siiski teie väiteid ei toeta. Maksuküüru kaotamine ehk selle astmelise tulumaksu kaotamine tähendab ikkagi seda, et just keskmise palga juures, nendele inimestele on pandud kõige suurem maksukoormus täna sellega. Nemad võidavad, ehk nad lõpetavad selle ära, ehk täna aastas nad maksavad umbes 1500 eurot rohkem tänu sellele ebaõnnestunud astmelisele tulumaksule. Ja selle kaotamine annabki neile selle leevenduse. Ja seadusandja puhul jah, see summa jääb väiksemaks, seadusandja võit sellest maksu küüru kaotamisest on oluliselt väiksem. See on umbkaudu 4000, vabandust, 420 eurot, 426. Numbreid võib alati täpsustada, aga need vahekorrad on päris selged. Ja kõik need muud sammud. Egas ma olen ka päri, et eesmärk peab olema Eesti rahva jõukuse kasv, seda see maksuküüru ja astmelise tulumaksu kaotamine teeb. Kui on võimalik tulumaksu tõus ära jätta, seegi jätab majandusse rohkem raha, see investeeritakse siia, see annab panuse majanduskasvule. Sest hoolimata sellest, et majanduses on natukene päikest pilve tagant juba paista, kasvu paista, siis maailmas ebakindlal ajal, kui me tahame olla regiooni üks kiiremini kasvavaid majandusi, peame pingutama.

Aitäh, hea küsija! Ma nüüd kirjeldan seda veidi vastu ka. Ma tean, et te ka armastate numbreid nagu minagi, eks ju, ja me räägime maksuküüru kaotamisest, sellesama astmelise tulumaksu kaotamisest. Mul on siin tabelis andmed – võib-olla ma pean midagi uuendama, aga ma arvan, et küllap see ikkagi on täpne –, et seadusandja võidab umbes 400 eurot aastas. See tähendab seda, et Riigikogu liikme täiendav võit maksuküüru kaotamisest on oluliselt väiksem kui näiteks telefonimüügi agendil, kelle palk on 1519 eurot. Telefonimüügi agent – need on tööpered – teenib keskmiselt 1519 eurot ja tema võidab aastas 540 või 550 eurot. See tähendab seda, et ta täna maksab rohkem 543 eurot, kui täpne olla. Või näiteks põllumajandustehnik, kelle palk on 1800 eurot, täpsemalt 1812 eurot. Tema maksab praegu aastas 1036 eurot rohkem selle astmelise tulumaksu ehk maksuküüru tõttu. Sotsiaaltöötaja või nõustaja, kelle palk on veidi alla 2000 euro, tema maksab praegu näiteks 1330 eurot rohkem maksu. Võrreldes seadusandja kasuga, eks ju, on need oluliselt suuremad summad. Nii et kui te nimetate maksuküüru kaotamist vastutustundetuks ja soovitate astmelist tulumaksu kuskile mujale sättida, siis ma võin teie poliitilisest hoiakust aru saada. Ilmselt sotsiaaldemokraatidele on astmeline tulumaks armsam kui parempoolsetele, liberaalidele. Täiesti mõistetav. Aga ma siiski ütlen nii, et numbrid teie väiteid ei toeta. Maksuküüru kaotamine ehk selle astmelise tulumaksu kaotamine tähendab ikkagi seda, et just keskmise palga teenijatele pandud kõige suurem maksukoormus [langeb]. Nemad võidavad ehk nad lõpetavad ära selle, et nad maksavad aastas umbes 1500 eurot rohkem selle ebaõnnestunud astmelise tulumaksu tõttu. Ja selle kaotamine annabki neile leevenduse. Ja seadusandja puhul, jah, see summa jääb väiksemaks, seadusandja võit maksuküüru kaotamisest on oluliselt väiksem. See on umbkaudu 420 eurot, 426 eurot. Numbreid võib alati täpsustada, aga need vahekorrad on päris selged. Ja on ka kõik muud sammud. Ma olen teiega päri, et eesmärk peab olema Eesti rahva jõukuse kasv, ja seda maksuküüru ehk astmelise tulumaksu kaotamine teeb. Kui on võimalik tulumaksu tõus ära jätta, seegi jätab majandusse rohkem raha, see investeeritakse siia ja see annab panuse majanduskasvuks. Sest hoolimata sellest, et majanduses on natukene päikest pilve tagant juba paista, kasvu paista, elame me maailmas ebakindlal ajal. Kui me tahame olla üks regiooni kõige kiiremini kasvavaid majandusi, peame pingutama.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme kolmanda küsimuse juurde, on, Riina Sikkut, teil käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne kui läheme kolmanda küsimuse juurde, on, Riina Sikkut, teil käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Vaatamata sellele, et meil on maailmavaatelised erimeelsused peaministriga, oleme me tegelikult matemaatikas kõik tugevad. Talle on kaasa antud ekslikud numbrid, mis võtavad arvesse tulumaksu tõusu 24%-ni. Võib-olla ta saab ise üle arvutada, aga näiteks mina tulumaksuvaba miinimumi tõusust võidan juba viis korda rohkem kui see 400 eurot, mille ta välja tõi.

Aitäh, hea istungi juhataja! Vaatamata sellele, et meil on maailmavaatelised erimeelsused peaministriga, siis tegelikult matemaatikas me oleme kõik tugevad. Talle on antud ekslikud numbrid kaasa, mis võtavad arvesse tulumaksu tõusu 24%-ni. Ja võib-olla ta saab ise üle arvutada, näiteks mina tulumaksuvaba miinimumi tõusust võidan juba viis korda rohkem, kui see 400 eurot, mille ta välja tõi.

Aitäh teile! Ma ei saa mitte kuidagi seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. See oli väga konkreetselt sisusse minev küsimus, see ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta. Nii on. Te saate küsida istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga sisu kohta on võimalik esitada küsimus või lisaküsimus või esitada kas arupärimine või kirjalik küsimus. Võimalusi pöörduda valitsuse liikmete poole on väga mitmeid. Aga protseduuriline küsimus kindlasti ei ole see, mille abil saab esitada vastulause või hakata mingisuguseid fakte korrigeerima. See ei ole kindlasti see koht.

Aitäh teile! Ma ei saa mitte kuidagi seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. See oli väga konkreetselt sisusse minev küsimus, see ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta. Nii on. Te saate küsida istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga sisu kohta on võimalik esitada küsimus või lisaküsimus või esitada kas arupärimine või kirjalik küsimus. Võimalusi pöörduda valitsuse liikmete poole on väga mitmeid. Aga protseduuriline küsimus kindlasti ei ole see, millele saab esitada vastulause või hakata mingisuguseid fakte korrigeerima. See ei ole kindlasti see koht.

Aitäh teile! Ma ei saa mitte kuidagi seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. See oli väga konkreetselt sisusse minev küsimus ja see ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta. Nii et nii on. Te saate küsida küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta, aga sisu kohta on võimalik esitada küsimus, kas siis lisaküsimus, esitada kas arupärimine, kirjalik küsimus, neid võimalusi pöörduda valitsuse liikmete poole on väga mitmeid. Aga kindlasti protseduuriline küsimus ei ole see, kus saab esitada vastulause või hakata mingisuguseid fakte korrigeerima. See ei ole kindlasti see koht.