Usalduse kriis

Kokku on 11 registreeritud küsimust, neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on usalduse kriis. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Enne küsimuse esitamist [refereerin] poliitikaanalüütik Martin Mölderit. Võimul olemine toob alati kaasa toetuse languse, kuid olukord, kus Eesti valitsuserakonnad praegu asuvad, on midagi erakordset. Valitsuserakondi toetab umbes 20% valijatest, opositsioonierakondi aga umbes 80%. See pole enam ajutine kõikumine, vaid pigem meie erakonnasüsteemi püsiv seisund. Mingis mõttes on see Eesti demokraatia lähiajaloo kõige tumedam periood. Valitsuse võimekus sellise madala toetuse juures riiki juhtida paratamatult kannatab, sest ükskõik, mida see valitsus ka ei teeks, suurele osale valijatest see tõenäoliselt ei meeldiks. See mõjub hävitavalt demokraatlikule moraalile. Üllatav on, kui kõrge on Eesti avalikkuse ja valijate valulävi. Võib ette kujutada, et paljudes teistes Euroopa riikides oleks valijad sellises olukorras ammu juba endast välja läinud. Või pigem ei näeks me seal üldse sellist olukorda, sest poliitiline kultuur sunniks valitsuse, kelle toetus on nii madal, juhtimisvastutusest loobuma. Kuid meie istume rahulikult ja ootame järgmisi valimisi ning paistab, et oleme olukorraga leppinud. Ja minu küsimus on väga lihtne. Miks te ei astu tagasi?

Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt, ilusat Eesti lipu päeva teile! Teile ilmselt ei ole see teada, aga täna on Eesti lipu päev. Seda kõigepealt. Teiseks, valimiste ja riigi korraldus, riigielu juhtimine on kenasti sätestatud põhiseaduses ja seadustes. Nende järgi see ka toimub. Kui parlamendil on kahtlusi, et valitsusel ei ole piisavat mandaati või usaldust, on sellegi [lahendamiseks] mehhanismid loodud, nagu te hästi teate. Aga kui valitsus suudab oma poliitikat teostada nii, et seda toetab parlamendi enamus – või vahel isegi vähemus –, siis viiakse see poliitika ellu. No ma ütleksin nii, et praeguses olukorras, kus meil on käimas neljandat aastat Venemaa agressioon Ukrainas, peame me tegema kõik selleks, et Eesti oleks kaitstud. See valitsus on otsustanud tõsta kaitsekulutused vähemalt 5%-ni SKP-st – see on enneolematult kõrge tase –, täpsemalt isegi prognoositult 5,4%-ni SKP-st järgnevateks aastateks. Ma arvan, et siin te eksite. Või keda iganes te seal parajasti tsiteerisite, eksib temagi. Sellel on Eesti rahva toetus. Täitsa kindlalt on sellel Eesti rahva toetus. [Järgmiseks], maksukoormuse alandamine. Praegu on parlamendi menetluses need eelnõud, mis maksukoormust alandavad. Koos sotsiaaldemokraatide lahkumisega koalitsioonist kaob ettevõtete kasumimaks ja esimesest eurost makstav tulumaks. Tulumaksuvaba miinimum tõuseb järgmisest aastast 700 euroni, automaksus teeme leevenduse lastega peredele ja puuetega inimestele. Maksukoormus alaneb. Ma arvan, et ka sellele on Eesti rahva toetus olemas. Nii et poliitika[suundade üle] me võime debateerida. Kõik ülejäänu – see, kuidas riigielu korraldatakse ja otsuseid tehakse – on kenasti põhiseaduses ja seadustes kirjas.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Nojah. No kui peaminister räägib, et maksud lähevad alla, siis see [jutt] on naeruväärne. Just hiljuti me lugesime – mina näiteks lugesin – Urmas Reinsalu artiklit, kus oli juttu 26-st uuest maksust. Aga mul on küsimus. Te räägite meile, et teil on mandaat riiki juhtida. Jah, teie [erakonnal] on Riigikogus palju kohti. Aga te saite need ju pettusega! Te võitsite valimised, lubades Eesti rahvale, et te ei tõsta makse ja tagate julgeoleku, kuid kogu teie valitsemine on olnud maksutõusud ja uute maksude kehtestamine. Eesti julgeolek on praegu viimase 30 aasta halvimas seisus. Kuna te saate aru natuke primitiivselt, siis ma seletan, et ma pean [silmas] kogu julgeolekut – mitte ainult sõjalist, vaid ka majandusjulgeolekut, energiajulgeolekut, toidujulgeolekut ja nii edasi. Nii et minu küsimus on selline: kas te tõesti arvate, et teil on õigus juhtida Eesti Vabariiki?

Aitäh! No vot, see viide, mis te tõite – te olete lugenud Urmas Reinsalu artiklit. Teie kolleeg Riina Sikkut sai ühe hea nalja võrra rikkamaks. Urmas Reinsalu artiklid on tihtipeale poliitpropaganda klassika, millel on harva veidi tõega pistmist. Maksukoormus koos julgeolekumaksu kaotamisega ja tulumaksu ja käibemaksu määra 24%-le jäämisega on – nüüd loen teile numbreid, siis on lihtsam jälgida – 2025. aastal 36,8%. Sellel aastal on see 36,8%. Järgmisel aastal on see 35,6%. Nii et sellel aastal 36,8% ja järgmisel 35,6% ning 2029. aastal 35,1%. Noh, ma arvan, et ei ole just väga keerulist matemaatikaharidust vaja selleks, et mõista: need numbrid näitavad maksukoormuse langemist. Järgmisest aastast, võin öelda, seesama Isamaa ja Keskerakonna ehk ka teie partei ühine astmeline tulumaks – ma tean, et see on teile südamelähedane – kaob. Ehk maksuküür kaob – seesama, millega maksustatakse rohkem õpetajaid, politseinikke ja paljusid teisi, keda teie nimetate rikasteks. Kui kõigil on tulumaksuvaba miinimum 700 eurot, siis keskmise palga saajale tähendab see umbes 1500 eurot lisatulu aastas. Maksukalkulaatorid on ka veebis kättesaadavad, igaüks saab neid ise vaadata. Saate teiegi veebist vaadata – te olete kindlasti osav surfaja.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko‑Kõlvart. Palun!

Jaa, eks väga paljud on seda maksukalkulaatorit kasutanud ja sealt on välja tulnud, et need, kes saavad palka 1300 eurot kuus, saavad kuus 12 eurot võitu, aga näiteks parlamendiliikmed saavad [500] eurot aastas võitu. Ei tundu väga õiglane, arvestades, et kõikide muude maksudega võetakse veelgi rohkem inimeste taskutest ära, eriti nendelt, kellel on väiksem sissetulek. Aga tulen küsimuse juurde. President Alar Karis kohtus mõni aeg tagasi kõigi parlamendierakondade esimeestega ja ta tundis muret, et Eesti elanike kuuluvustunne meie ühiskonda on uuringute järgi langustrendis. President tõi välja, et meie inimeste kuuluvustunde languse põhjustest tuleb aru saada ning otsuseid tehes peab silmas pidama Eesti ühiskonna ühtsust ja vajadust hoida inimeste kindlustunnet ka keerulisel ajal. Kindlasti on seda kindlustunnet mõjutanud kõik need otsused, mis valitsus on viimase kahe aasta jooksul vastu võtnud. Aga muidugi eelkõige [teeb muret] valitsuse sõnamurdlik käitumine – enne valimisi lubati, et maksud ei tõuse, pärast valimisi aga hakati neid hoogsalt tõstma, tõsteti aktsiise ja riigilõivusid ning viidi sisse automaks. Siis muidugi see eraldi lubadus, et käibemaksu ja tulumaksu tõus 24%-ni on ajutine – ka siin lõpuks murti sõna, sest nüüd on juba välja öeldud, et see pole enam ajutine, vaid nende maksude tõus 24%-ni jääb püsima. Muidugi, selle [tagajärjel] on inimeste usaldus valitsuse ja [üldse] riiklike institutsioonide vastu järjest langemas. Inimesed tunnevad, et nende hääle ja arvamusega ei arvestata, neid ei võeta kuulda ja nad on justkui kõrvale lükatud. Ja selle tulemusel kaobki inimeste kuuluvustunne ühiskonda, kaob ühtsus. Aga Eesti inimeste ühtsus on eriti praeguses julgeoleku[olukorras] väga oluline. Kas te saaksite öelda, millised on ikkagi teie sammud, et seda ühtsust jälle taastada, inimeste kindlustustunnet taastada?

Teie aeg!

Ja kui ma võin veel küsida, siis: mis oli teie vastus presidendile, kui ta teile sarnase küsimuse esitas?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Hea küsija! Siin oli mitu küsimust. Püüan jõudumööda vastata. Kõigepealt, vahepeal räägin korra valitsuste usaldusväärsusest. Eelmisel nädalal avaldas Eurobaromeeter uue uuringu, mis näitab Eesti valitsuse usaldusväärsust täpselt Euroopa [Liidu] 27 [riigi] keskmisena. Meist paremal on suuri riike, nagu Itaalia, meist paremal ehk madalama usaldusväärsusega on naabreid, nagu Läti, kuni eri riikide, Kreeka, Prantsusmaa ja kõikide nendeni välja. Ja meist usaldusväärsem või usaldusväärsuselt kohe meie kõrval on näiteks Saksamaa. Võin hiljem teile selle joonise edastada, see ei ole teab mis saladus. Eurobaromeetri uuring avaldati just aprilli alguses. Eesti valitsuse usaldusväärsus on selle järgi täiesti Euroopa keskmisel tasemel. Seda esiteks. Teiseks, seesama küsimus, mille te püstitasite – inimeste usaldus riigi vastu ja kuuluvustunne –, tõepoolest, ka mina debateerisin presidendiga selle üle, see on ju Riigikantselei uuring. Me oleme seda uuringut ka enne näinud ja kindlasti põhjalikumalt. Teadushinnangud tavaliselt ütlevad, et tihtipeale on usalduse vähenemine tingitud majanduslikust hinnangust, ebakindlusest, poliitilisest polariseerumisest, rünnakutest – täitsa sihikindlatest, järjekindlatest rünnakutest, propagandarünnakutest riigi eri institutsioonide vastu –, muu hulgas parlamendi sellisest tegevusest, mis parlamendi mainet halvendab. Ma mäletan, omal ajal näiteks parlamendi maine kukkus kolinal – siis kukkus ka valitsuse maine ja isegi president sai pihta –, kui üks parlamendiliige, keda praegu enam siin parlamendis ei ole, jäi mingisuguse skandaaliga vahele. See ei olnudki nii ammu. Nii et sellised sammud tegelikult mõjutavad usaldusväärsust kõikide demokraatiat vahendavate institutsioonide vastu, muu hulgas parteide, erakondade vastu. Nii et millega selle vastu saab? Kindlasti on valitsuse roll, samuti parlamendierakondade roll rohkem rääkida, rohkem läbi rääkida omavahel, otsida üheskoos lahendusi, vähendada poliitilist polariseerumist ja selliseid lihtsaid sildikleepimisi. Kindlasti [on tähtis] ka majanduse olukorraga tegelemine. Ja siinkohal mul on küll hea öelda, et selle valitsuse südameasi on sellele kaasa aitamine, et majanduses oleksid asjad nii lihtsad kui ka võimalikud. Ma olen kutsunud meie tippettevõtjaid Eesti riigile appi. Ja mul on hea meel, et nad on tulnud Eesti riigile appi. Kui te lähete leheküljele valitsus.ee, siis näete, et sinna on mugavuse huvides koondatud kõik valitsuse majanduskabineti otsused. Sealt on võimalik vaadata, mida me teeme selleks, et ettevõtlust oleks võimalikult lihtne toimetada.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.