Запрос относительно того, занимаются ли только крупные предприятия вопросами продовольственной безопасности (№ 767)

Liigume edasi. Tänane üheksas ja viimane päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa ja Kersti Sarapuu 7. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine selle kohta, kas ainult suurmesinikud tegelevad toidujulgeolekuga. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja ja mõned üksikud kolleegid! Kõik need Pihlakodud ja haiglad on juba [arutatud] ja nüüd on aeg, kui mesilased on ammuilma juba tarudesse kadunud. Aga mesinikud, ma arvan, kindlasti vaatavad veel. Võib öelda, et näiliselt selline tühine asi, mingid mesimummid ja nende hooldajad. Aga mina arvan või meie arvame, et ei ole tühiseid asju. Arupidamine tulenes sellest, et tavaliselt mesinikud saavad igal aastal mesilaspere toetust. Aga nagu ikka, raha on vähe, ja nüüd otsustati maaeluministeeriumis, et mesimummidele tuleks 800 000 euro asemel 560 000 ära jagada. Kui on raha vähem, siis loomulikult vaadati, kust kulutusi kokku tõmmata. 1. jaanuari seisuga oli Eestis kokku 3264 registreeritud mesinikku. 3264! Ja arupärimise alus oli see, et otsustati, et sellest aastast on 2532 mesinikku [väikemesinikud], kuna neil on kuni 15 mesilasperet. [Selliseid mesinikke on] 77,6% mesinikest ja millegipärast loetakse need Eesti Vabariigis väikemesinikeks. Ja need, kellel on 16 või rohkem taru, on suurmesinikud. Praegusel ajal on moodne rääkida toidujulgeolekust. Ja nüüd selle jagamise puhul kasutati ka toidujulgeoleku [argumenti], igal pool on toidujulgeolek. Ja millegipärast ainult need, kellel on üle 15 taru, tegelevad toidujulgeolekuga. Aga need, kellel on alla 15, need ei tegele millegipärast toidujulgeolekuga. Ja sellepärast, et need, kellel on 16 või rohkem taru, tegelevad toidujulgeolekuga, otsustasid tublid ministeeriumiametnikud jagada neile tarutoetust. Need on nii-öelda suurmesinikud. Aga ma rõhutan, et nendel aruteludel see arv 15 lihtsalt pakuti välja mesinike erinevate ühenduste arupidamistel ministeeriumisakstega. Oleks võinud olla ka 50, aga noh, on 15. Nüüd otsustati see 560 000 eurot, mis jäi järgi sellest 800 000-st, jagada suurmesinike ehk 732 mesiniku vahel, kellel on üle 15 mesitaru. Võite ise ka arvata, et 70% või isegi ligi 80% mesinikest on tavalised inimesed, niipalju kui ma tean, enamik on pensionärid, kes elavad üle Eesti. Ja nemad otsustati jätta sellest toetusest ilma. Minu ettekujutuse järgi on ka nii, et mesinikke või mesitarude pidajaid on üle Eesti, aga suuremad mesinikud sätivad oma tarud suurte massiivide, kas rapsipõldude või sügisel kanarbikuväljade lähedale. Ja see ebaõiglus paljusid mesinikke närib. Sellest ka need küsimused, mida ma ei hakka praegu ette lugema, aga lugupeetud härra minister vast loeb ja vastab, miks nii. Kas siis ainult suured, kellel on vähemalt 16 taru, [on tähtsad]? Kui, Helmen, sul oleks 16 taru, siis sina tegeleksid toidujulgeolekuga, ja kui minul oleks 14 taru, siis ma nagu ei tegeleks? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma väga tänan austatud arupärijaid Kersti Sarapuud ja Peeter Ernitsat. Te andsite mulle võimaluse sellel teemal vastata teie arupärimisele, mis puudutab mesindussektori toetuse põhimõtteid ja toidujulgeolekut. Teie tõstatatud teema on väga päevakajaline ja puudutab väga paljusid Eesti inimesi. Ma annan endast parima, et selgitada kujunenud olukorra tagamaid ning ministeeriumi seisukohti ja edasisi plaane, rõhutades meie ühist huvi Eesti mesinduse hea käekäigu vastu. Mesindus on kahtlemata valdkond, millel on sügav ja mitmetahuline tähendus nii meie loodushoiule, põllumajanduse kestlikkusele kui kultuuripärandile. Härra Ernits küsimusi ette ei lugenud ja palus mul seda teha. Ma tulen sellele soovile vastu. "Kuna seni toetas riik kõiki mesinikke, aga nüüd on otsustanud toetada vaid suurtootjaid, on tegemist riikliku poliitika muutusega. Millistel kaalutlustel seda tehti?" Lugupeetud küsijad, teie tähelepanek riikliku poliitika fookuse muutmise kohta on korrektne. Ma mõistan sügavalt, et eelarve vähenemine ja sellest tulenev vajadus toetuspõhimõtteid ümber vaadata on paljudele mesinikele, eriti väiksematele, pettumust valmistanud. Peamine põhjus toetuse maksmise põhimõtete ümbertegemiseks on paraku selle eelarve vähenemine, nagu härra Ernits ka välja tõi. See seadis meid keerulise valiku ette, kuidas tagada olemasolevate vahendite võimalikult tõhus ja mõjus kasutus. Selleks et leida piiratud eelarve tingimustes parim lahendus, on mesindussektoriga teemat arutatud 2024. aasta detsembrikuus. Ma tahan rõhutada, et just mesindussektori enda esindajate ettepanek ministeeriumile oli edaspidi maksta toetust neile mesilaspere pidajatele, kellel on vähemalt 16 mesilasperet. Selle arvu valikul lähtuti omakorda põllumajandusministri 15. juuni 2006. aasta määrusest nr 72 "Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded". See määrus eristab väikeses koguses mee esmatootjaid – kuni 15 mesilasperet – ja teavitatud meekäitlejaid, kel on 16 või enam peret. See määrus peegeldab teatud tegevusmahtu ja vastutust seoses toiduohutusega, mis on oluline aspekt, kui me räägime turule suunatud toodete tootmisest. Seega sai selleks kriteeriumiks vähemalt 16 mesilasperet, nagu oli välja pakutud mesinike poolt. Statistikale tuginedes võin öelda, et 2024. aastal taotles mesilaspere toetust 1932 mesinikku kokku 35 468 mesilasperele. Taotlejate hulgas oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739 mesilasperet, kusjuures perede arv mesiniku kohta varieerus ühest kuni 119-ni. Oleme seisukohal, et mesinikud, kellel on 16–19 mesilasperet, tegelevad juba arvestatava ettevõtlusega, mille puhul on kohane ka tulusid deklareerida ning makse tasuda. Sellest tulenevalt oli muudatuse üks eesmärke suunata ettevõtlusega tegelevaid füüsilisi isikuid end juriidiliselt korrektselt vormistama kas äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana, mis aitab kaasa sektori üldisele läbipaistvusele ja professionaalsusele. Otsus suunata toetus ettevõtetele ja FIE-dele lähtubki sellest kaalutlusest. Eeltoodust johtuvalt ei maksta enam mesilaspere toetust neile füüsilistele isikutele, kes peavad mesilasi peamiselt isiklikuks tarbeks. Oluline on märkida ja ma soovin seda eriliselt toonitada, et hobimesinikele jäävad kättesaadavaks mitmed teised väärtuslikud toetusvõimalused ja tegevused mesindussektorisse sekkumise toetuse tegevuskava raames, millest saavad kasu kõik mesinikud, sõltumata nende tarude arvust. Teine küsimus. "Mesinike liidu hinnangul on mesilaspere toetuse muutmine olnud nagu vilets telefonimäng, mille mängujuhid istuvad superministeeriumis. Miks nii olulist asja sektoriga läbi ei arutatud?" Mul on tegelikult kurb kuulda, et selle protsessi kommunikatsioon ja kaasamine on jätnud mulje, et sektori häält ei ole piisavalt kuulda võetud või et arutelud pole olnud täielikult rahuldavad. Aga ma kinnitan teile, et ministeeriumi eesmärk oli pidada dialoogi ja kaasata sektorit sellesse otsusesse. Seda teemat arutati mesindussektori esindajatega esmakordselt 17. detsembril eelmisel aastal. Sellel kohtumisel esitasid mesinikud ettepaneku, et toetust peaks saama need, kellel on 16 või enam mesilasperet. See oli parim kompromiss, mis sellel koosolekul välja käidi. Teine kohtumine toimus 9. aprillil käesoleval aastal täiendavalt sektori esindajatega, kus arutati eelnõude infosüsteemi kaudu esitatud sektori ettepanekuid ning selgitati põhjalikumalt toetuse muutmise tagamaid ja eesmärke. Seega on muudatust mesindussektoriga arutatud mitmel korral ning püütud leida võimalikult hea vastastikune mõistmine. Vaatamata juba toimunud kohtumisele oleme alati valmis täiendavateks selgitusteks ja aruteludeks, et tagada võimalikult hea koostöö ka edaspidi. "Miks on Eesti riik otsustanud edaspidi toetada vaid suurtootjaid?" Ma mõistan, et fookuse seadmine ettevõtjatena tegutsevatele ja vähemalt 16 mesilasperega mesinikele võib tekitada küsimuse, kas riik väärtustab vaid suuremaid tegijaid. Ma kinnitan teile, et see ei ole nii. Soovin veel kord rõhutada, et otsus mesilasperede toetuse muutmiseks sündis tihedas koostöös mesindussektoriga ja arvestades eelarve vähenemise juures just sektorist tulnud ettepanekut. Seega ei ole tegemist riigi ühepoolse otsusega eelistada üksnes suurtootjaid, vaid pigem pragmaatilise lahendusega, mis püüab piiratud eelarve vahenditega maksimeerida mõju sektori professionaalsele tegutsemisele ja arengule. Professionaalsemate ja majanduslikult elujõulisemate mesindusettevõtete toetamine aitab tagada Eesti mee stabiilsemat pakkumist, potentsiaalselt ka ekspordivõimekuse kasvu ning suuremat suutlikkust investeerida kvaliteeti ja innovatsiooni, mis tuleb kasuks kogu sektorile. On tõsi, et selle kriteeriumi alused jäid otsesest mesilaspere toetusest ilma paljud hobimesinikud, kelle panus on samuti hindamatu. Samas on neil võimalus seda toetust edaspidi saada, kui nad otsustavad oma tegevust laiendada, suurendades mesilasperede arvu vähemalt 16-ni ja registreerides ennast äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana. Lisaks sellele, ja see on väga oluline, on olemas mesindussektorisse sekkumise toetus, mis on disainitud laiapõhjaliseks ja kättesaadavaks kõikidele mesinikele. Selle raames saavad kõik mesinikud, sealhulgas füüsilisest isikust hobimesinikud, tasuta osaleda teabepäevadel, kursustel ja rahvusvahelistel üritustel, küsida nõu usaldusmesinike käest ning taotleda vahendeid kahjurite, näiteks varroalesta tõrjeks. Samuti on võimalik kasu saada mesilaste korjealatoetusest, mis on suunatud tolmeldajatele täiendava toiduressursi pakkumisele põllumajandusmaastikus. Neljas küsimus: "Kuna määrusest on üheselt selge, et Eesti riik toetab sellest aastast vaid suurmesinikke, siis miks pole senine tarutoetus nimetatud ümber mesilaspere ettevõtjatoetuseks?" Teie küsimus selle nimetuse kohta on asjakohane ja ma mõistan soovi, et nimi ja sisu oleks paremini vastavuses, et vältida võimalikku vääriti mõistmist. Samas on esmatähtis silmas pidada, et määruse nõuded ja toetuse tingimused tulenevad eelkõige määruse sisust ja eesmärgist, mitte formaalsest nimetusest. Oleme aga kindlasti avatud aruteluks sellel teemal. Oleme palunud mesindussektoril esitada hiljemalt selle aasta 1. oktoobriks omapoolsed ettepanekud mesilaspere toetuse võimalike alternatiivide kohta ning vajalike uuringute kohta sektoris. Selle tulevase arutelu käigus oleme kindlasti valmis kaaluma kõiki aspekte, sealhulgas toetusmeetme nimetust, et see peegeldaks võimalikult täpselt selle eesmärki ja sihtrühma. Ja seejärel arutame ühiselt, kuidas või kas üldse peaks mesilaspere toetust ja sellega seonduvat alates 2026. aastast muutma. "Kas Eesti Vabariigi valitsuse hinnangul enamik ehk 77,6% meie mesinikest ei panusta toidujulgeoleku tagamisse?" Lubage mul olla siin ühemõtteline: iga mesinik ja mesilaspere Eestis on väärtuslik ning nende panus meie toidujulgeolekusse ja keskkonna heaolusse on hindamatu. Eesti Vabariigi valitsus hindab kõrgelt absoluutselt kõikide mesinike panust, sõltumata nende mesilasperede arvust. Toidujulgeolekusse panustavad nii hobimesinikud, kellel on vaid mõni mesilaspere ja kes toodavad mett peamiselt oma pere tarbeks ning hoiavad alal mesindusoskusi, kui ka need, kes toodavad mett turustamise eesmärgil nii Eesti kui ka välismaa tarbijate jaoks. Just see mitmekesisus alates oma pere tarbeks tootvatest hobimesinikest kuni suuremate tootjateni toetab meie toidusüsteemi vastupidavust ja tagab kohaliku mee kättesaadavuse erinevates piirkondades. Veelgi enam: mesilaste roll on palju laiem kui ainult mee tootmine, neil on äärmiselt oluline osa kogu ökosüsteemi terviklikkuse tagamisel. Tolmeldamisega annavad mesilased taimekasvatuses [hindamatu] panuse nii looduslike kui ka kultuurtaimede mitmekesisuse ja saagikuse suurenemisel. Seega saab mesilastest väga olulist kasu kogu põllumajandussektor ja laiemalt kogu meie elukeskkond. Iga mesilaspere ja mesinik on selles väga oluline lüli. Kuues küsimus: "Kas nii jääb ka edaspidi?" Meie eesmärk ei ole luua jäiku süsteeme, vaid kohandada meetmeid vastavalt tegelikule vajadusele, uutele teadmistele ja sektori arengule. Nagu olen maininud, ministeerium on avatud dialoogiks ja valmis muudatusteks, kui need on põhjendatud ja aitavad kaasa Eesti mesinduse jätkusuutlikule arengule. Me oleme valmis koos sektoriga kujundama tulevikupoliitikat, mis teeniks Eesti mesinduse pikemaajalisi huve parimal võimalikul moel. Meie eesmärk on leida parimad lahendused, mis arvestavad nii sektori vajadusi, eelarvelisi võimalusi kui ka laiemaid ühiskondlikke huve, sealhulgas toidujulgeoleku tagamist, elurikkuse hoidmist ja maaelu mitmekesisuse säilitamist. Loodan, et need vastused selgitasid olukorda ja ministeeriumi samme. Olen valmis vastama täiendavatele küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Arupärijal on teile küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh sellise ilusa vastuse eest! Nagu ma aru sain, selline olukord vist järgmine aasta ei pruugi korduda. Aga ma küsin, kas sellest rahast jäi midagi kasutamata ka või läks see 530 000 nendele suurtele seekord ära.

Täpsed andmed selle meetme täitmise kohta ma võin teile saata. Üldiselt on praktika see, et kõik jagatakse ikkagi taotlejatele ära, on päris palju nõudlust.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Minu poolt ka suur tänu põhjaliku vastuse eest. Küsin, kui palju oli neid väiketaotlejaid, kellel oli alla 16 mesilaspere, ja mis summa neile [mullu] välja maksti.

Väga spetsiifiline statistika. Kordan üle, et eelmisel aastal taotles mesilaspere toetust 1932 mesinikku kokku 35 468 mesilasperele ja seal oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739 peret. See on see statistika, mis mul hetkel on. Kui te tahate täpselt teada saada, mis [väljamakstud summa] üldine suurusjärk on, siis ma võin need andmed teile saata. Ma ei taha siin peast öeldes nende numbritega eksida. (Saalist öeldakse midagi.) Jah.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärija Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Härra minister, aitäh selle ilusa vastuse eest! Ma tean, et paljud mesinikud praegu ka vaatavad, kuigi nende hoolealused puhkavad kuni päikesetõusuni. Ma olen natuke vaadanud ja arutanud mesinikega seda asja ja mulle tundub, et kõige taga oli tegelikult selline nagu vilets telefonimäng, et üks ütleb ühe sõna, aga rea lõpus tuleb välja hoopis teine sõna. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, kes jättis võib-olla mingitel põhjustel midagi ütlemata – mõtlen mesinike esindajatest – ja kes mõistis seda juttu nagu teisiti. Sest tõesti, mesinikel on mitmeid organisatsioone. Ja loomulikult huvid on suurtel ja väikestel erinevad, nii nagu igal pool. Aga nii palju, kui mina olen aru saanud, mesinikel lihtsalt kujunes omavahel välja vilets kommunikatsioon. Võib-olla nad ei saanud aru, mida ministeeriumisaksad ütlesid või tahtsid teada. Kasvõi seoses selle arvuga 16 ja mis sellest tuleneb. Ühesõnaga, mulle tundub, vilets kommunikatsioon oli. Aga kui rääkida, et raha ei ole – no täna, kui me arutasime siin lisaeelarvet, siis riigieelarve arusaadavaks muutmise töörühma liikmed arutasid koos õiguskantsleriga, kui arusaadav on üldse meie eelarve. Ja mingisugune 800 000 või 530 000 on kommiraha kõige kõrval. Me oleme [pimedad], me oleme edevad – ma arvan, et enamik meist – ja pealiskaudsed ega tunne huvi, mis seal tegelikult nende ridade ja nende miljonite taga peitub. Ja ohvriks langevad loomulikult kõige enam väikesed, aga mitte ainult väikesed. Nii et tegelikult me peaksime vaatama peeglisse, isegi Helmen, kes teab kõike väga paljudest asjadest, rääkimata teistest. Peaksime olema palju nõudlikumad ja [uurima], mis nende eelarveridade taga tegelikult on. Ja ma arvan, et me leiaksime raha palju rohkem – raha, mida oleks mõistlik kasutada. Ma ei räägi ainult mesilindudest. Aga oli, kuidas oli. Nii palju ma härra ministri jutust aru sain või vähemalt aimasin, et järgmine aasta, kas see nüüd tööõnnetus oli, olukord võib nagu taastuda. Ja need ilusad sõnad loevad muidugi palju. Ilus sõna on sageli väga väärtuslik, eriti kui minister seda ütleb. Aga raha on samuti oluline, eriti kui sa oled pensionär. Ja enamik nendest, 80% väikemesinikest, kellel on kuni 15 taru, on pensionärid, kes elavad üle Eesti igal pool väikestes külades või suuremates asulates. Nad vajavad peale tunnustava sõna, mida härra minister kenasti meile jagas, ka väikest rahalist toetust. Ja veel üks asi, mida ma ei saanud küsida, aga võib-olla ministrihärra ütleb veel mõne sõna pärast. Mesinikud on mulle öelnud, et küsi, millal mesindusseadus tuleb. See tekst pidi olemas olema juba ammuilma, mingi viis või kuus aastat ministeeriumis kusagil sahtlites, nii et härra minister tõenäoliselt ei teagi sellest. Aga paluks uurida välja, kus see tekst on. Äkki oleks [tark] sellelt tolm ära pühkida ja tulla [eelnõuga] siia. Võib-olla sellest oleks nii rohkem kasu. Omal ajal see mesindusseaduse [eelnõu] kirjutati valmis, see oli viis või kuus aastat tagasi. Nii et kena õhtut kõigile! Ja ma loodan, et ka väikesed saavad reaalset tunnustust, mitte ainult ilusaid sõnu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga kas härra minister soovib sõna? Jah, palun! Ei soovi, selge. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetame üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.