Arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta (nr 762)

Läheme edasi. Tänane kaheksas punkt päevakorras – mitte selles, mis teie laudadele on välja jagatud, vaid juba parandatud päevakorras – on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse, Reili Ranna ja Andre Hanimäe 24. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta. Ja palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Eestis on mõned viimased aastad käinud teatav pingpong ja selle pingpongi põhipalliks, mis lendab mööda all-linna ja ülalinna tänavaid, on Tallinna Haigla. Sotsiaaldemokraadid on Tallinna Haigla eest väga konkreetselt seisnud, sellepärast et meil on vajadus kaasaegse haiglahoone järele, mis arvestaks täiel määral tänapäevase nakkuskontrolli vajadusi, lisaks haiglavoodeid ja võimaldaks paremini kasutada meie piiratud meditsiinipersonali, tuues sellega kaasa olulise edasimineku kogu Eesti tervishoius. Vaatamata sellele, et koalitsioonist eemaldati üks tuntud pidur ja lubati teha kiireid ja häid otsuseid, ei ole valitsus siiski teinud ühtegi otsust, mis annaks kindluse nii Tallinna Haigla rajamise kui ka rahastamise osas. Kuna Sotsiaalministeerium ja Tallinna linn on aastate jooksul kõik vajalikud analüüsid ja põhjaliku eeltöö ära teinud, oleks vaja ainult otsust. Ja selleks, et aru saada, kuhu see otsus siiski jäänud on, esitasime tõepoolest juba kuu aega tagasi ühe arupärimise. Tuleb tunnistada, et selle aja jooksul on päris palju vett merre voolanud. Tallinn on teinud väga konkreetse otsuse. Vaatamata sellele, et riigi otsust ei tulnud, Tallinn siiski leidis, et Tallinna Haigla on küll nii oluline objekt, et selle osas võiks mõningaid otsuseid siiski teha. Seetõttu me küsime viis küsimust lugupeetud sotsiaalministrilt. Nende küsimuste sisu lühidalt võttes ongi see, kuidas siis sotsiaalminister ja valitsus näevad, mis me Tallinna Haiglaga edasi teeme. Kas selle rajamist toetatakse? Milliseid otsuseid on uus valitsus teinud, et seda haiglat rajada, ja millist finantseerimismudelit toetatakse? Ja mis on kõige olulisem: mis aastal me reaalselt ehitama hakkame? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogust! Loen ette need viis küsimust ja annan ka vastused ning pärast vastan hea meelega lisaküsimustele. Esimene küsimus: "Kas toetate sotsiaalministrina Tallinna ühendhaigla loomist, st Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Tallinna Lastehaigla ühendamist koos uue meditsiinilinnaku rajamisega Lasnamäele? Milline on valitsuse seisukoht selles küsimuses?" Tallinnas asuvate haiglate ühendamine on vajalik samm, et korrastada eriarstiabi osutamine Tallinna, Harjumaa ja tegelikult kogu Põhja-Eesti elanikele, mõnes osas aga isegi kogu Eesti elanikele. Loodav haigla oleks tõesti kõrgema taseme pädevuskeskus ning samal ajal tagaks ka kodulähedased teenused ehk et siis maakonnahaigla, teise taseme haiglateenused Tallinnas ja mujal Harjumaal. Ühendamise käigus aga tuleb kriitiliselt üle vaadata ka infrastruktuuri seis ja investeeringute vajadused, samuti senine teenuste jaotus nii Tallinnas kui ka kogu Eesti eriarstiabi osutamisel. Küsimus nr 2: "Milliseid otsuseid on uus valitsus seni teinud Tallinna Haigla loomiseks?" Vabariigi Valitsus arutas ühendhaigla loomist 8. ja 15. mail kabinetinõupidamisel. Otsustati, et haiglate ühendamisega minnakse edasi ja lisaks seni tehtud ettevalmistavatele tegevustele vaadatakse üle ja lepitakse kokku teenuste jaotus nii haiglate vahel kui Tallinna vaates, aga tegelikult, nagu ma juba mainisin, ka kogu Eesti tervishoiu kontekstis. Me leidsime, et vajalik oleks kaasata ka Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli. Aga koostöös Tallinna linnaga liigume edasi haiglate ühendamisega. [Küsimus nr] 3: "Millist finantseerimismudelit toetate Tallinna ühendhaigla loomisel ja uue meditsiinilinnaku rajamisel? Kas Teie seisukohta jagab ka valitsus tervikuna?" Töörühmas on koostöös Rahandusministeeriumi ja Tallinna linnaga arutatud erinevaid finantseerimisallikaid, sealhulgas ühendhaigla enda investeerimisvõimekust. Aga olulisem [kui otsustada] finantseerimismudeli üle on enne avaliku raha suurteks investeeringuteks suunamist uue meditsiinilinnaku ehitamiseks üle hinnata teenuste vajadus muutunud olukorras, lähtudes uuendatud prognoosidest haiglate ühendamise vaates. Senised plaanid on tehtud kümmekond aastat tagasi ning vahepeal on tervishoius toimunud mitmed muutused, mida tuleks enne otsustamist ja projekteerima asumist kindlasti arvesse võtta. [Küsimus nr] 4: "Millises ulatuses on võimalik Tallinna ühendhaigla loomist ja uue meditsiinilinnaku rajamist toetada Euroopa Liidu struktuurifondidest?" Hetkel ei saa sellele vastata. Euroopa Liidu uue rahastusperioodi summad ja nende jaotus erinevate fondide vahel riigiti ei ole veel kokku lepitud, rääkimata strateegilistest eesmärkidest, toetusemääradest ja muudest detailidest. [Küsimus nr] 5: "Mis aastal on Teie hinnangul realistlik alustada tervishoiuteenuste osutamist Tallinna Haigla uues meditsiinilinnakus?" Tallinna ühendhaigla loomisel tuleb läbi analüüsida praegune olukord ja taristu kasutamise vajalikkus edaspidi. Seejärel tuleb mõelda, milline on ruumiprogramm, milline on vajadus luua lisataristu. See tähendab seda, et me peame ikkagi jõudma selgusele, milliseid teenuseid Tallinna Haigla, uus haigla, osutab ja millised on vajalikud ressursid. Pärast ühendhaigla loomist on juhtkonna esimene ülesanne kujundada uus asutus toimivaks ja ühtseks organisatsiooniks. Siis tehakse investeerimisplaanid, vaadatakse need läbi ja hiljem siis vaadatakse ka seda, kuidas, mida täpselt, kuhu. Kui ma ütlen hästi piltlikult, siis kui meil on mõte rajada näiteks kaubamaja, siis me enne peame teadma, milliseid teenuseid me pakume, milliseid kauplusi seal on, kas keskendutakse tööriistadele või hoopis toidukaupadele või on seal mõlemad. Me ei saa hakata enne ehitama, kui me teame, millised on teenused. Aitäh! Ootan küsimusi.

Suur tänu! Küsimusi tõepoolest on. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kui 2024. aasta detsembris kinnitas valitsus haiglavõrgu arengusuunad, siis seal oli tähtsal kohal haiglavõrgu konsolideerimine Tallinnas ja veel lisaks nelja haigla ühendamine. Riigi strateegiadokumendid peaksid justkui olema erakondadeülesed ja sellised, et Eesti pikemaajalised sihid püsiksid. Aga praegu on sama peaministri ja kahe sama koalitsioonipartneriga valitsus, kes enda poolt pool aastat tagasi tehtud otsust ei soovi ellu viia. Mis siis on muutunud selle poole aasta jooksul, et valitsuse siht on kadunud?

Miski ei ole muutunud. Praegu on koalitsioonilepingus sees, et Tallinna haiglate ühendamine jätkub, aga läbimõeldumalt lihtsalt.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma pean tõdema, et lisaanalüüsimine ja lisaprojekteerimine ja lisamõtlemine kõlab ikkagi natuke sellise viivitamise või venitamisena. Minule teadaolevalt on neid analüüse ja projekteerimise uuendamisi tehtud mitte kümme aastat tagasi, vaid ikkagi ka hiljuti. Pidevalt on selle tööga tegeletud. Ka te ise ütlesite, ja väga õigesti, et me peame neid teenuseid vaatama kompleksselt. Meil on tegelikult täna olukord, kus – me ju ei tea, kas Tallinna Haigla üleüldse tuleb ja kui tuleb, siis millal – haiglad istuvad investeerimisvajaduste otsas ja tegelikult nad ei tea, kuidas seda raha kõige mõistlikumalt kulutada. Ehk siis tegelikult see on ka ravi mõttes igati halb variant, kui me selliselt nii-öelda õhus ripume. Ma küsin siiski, milliseid analüüse teil veel vaja oleks. Miks need analüüsid, mis on juba tehtud, ei ole teie hinnangul pädevad või ei sobi?

Aitäh küsimuse eest! Tallinna Haigla kodulehel on praegugi üleval funktsionaalne arengukava, millel põhinevad needsamad projektid. Ja seal on andmed alates 2015. aastast. See sai valmis 2018. aasta lõpus, detsembris, kui ma ei eksi. See on päris ammu. Vahepeal on olnud COVID, vahepeal on ägenenud sõda Ukrainas, vahepeal on muutunud poliitiline tasakaal kogu maailmas. On rahastus muutunud, on olnud inflatsioonid ja kõik muud asjad. Me oleme aru saanud hoopis teistsugustest vajadustest tervishoius. Me ei saa põhineda sellel [arengukaval]. Ma tean, et on kavandatud varjendeid ja nii edasi, see on okei. Lisaks, kui me vaatame Tervisekassa eelarvet, siis me näeme seal puudujääki. Meil on vaja leida lisarahastus, aga mitte ainult, meil on vaja ka tervishoiuvõrku optimeerida. Kogu maailmas – just arenenud maailmas – on suund ambulatoorsetele tervishoiuteenustele, esmatasandile, kirurgias ja ka [osas] muudes teenustes aga statsionaarse ravi ehk haiglas olemise asemel päevaravile, mis on soodsam. Kui ma rääkisin Tallinna linnaga, siis ma sain aru, et nende kavatsus on arvestada nendesamade rahaliste mahtudega, nendesamade teenustega, mis juba on Tallinna linnas kasutusel. Aga mina leian, et need tuleb üle vaadata – võib-olla jäävad samaks, võib-olla ei jää samaks. Ja see analüüs on tegemata. Tallinna linn on öelnud, et ... Ühesõnaga, mida nad tegid? Te ütlesite enne siinsamas, et Tallinna linn on edasi läinud ja on ühendanud oma haiglad. Tõepoolest, lisaks haiglatele ka kiirabi ja hambakliiniku. Aga sisulist ühendamist ei ole toimunud. Ja ma väga tahaksin teada, milline on plaan sisu poolest ühendada. Kui me vaatame praegust ühendamist, siis see on olnud ikkagi selline, et juriidiline keha on loodud, ja see on kõik. Meile ei ole teada, mismoodi nad on plaaninud näiteks logistikat või laboriteenust parandada või ühtlustada, kas neil on kvaliteedisüsteemide ühtlustamine plaanis, kas on plaani tarkvara kuidagi nagu ühtlustada. Seni ma ei tea seda. Ma loodan Tallinna linnaga ühel hetkel kohtuda ja rääkida nendest asjadest. Ma tean, et meie majas on need kohtumised juba ka toimunud. Kui on edasiminek sisuliste teenuste ümberkujundamisele, siis on kindlasti vaja, et riik oleks kõrval. Ja sellisel juhul oleks tore, kui teenuste ümberkujundamine, ühendamine vaadatakse üle selle mõttega, et ehk on ka PERH kaasas. Siis me saame edasi minna. Aga lisaks nendele tuleb muudki üle vaadata. Nagu ma mainisin, tegemist on suure haiglaga, kui see valmis saab. See mõjutab kogu Eesti tervishoidu. Avalikkuses on juba kriitikat tulnud Tartust – Tartu Ülikooli Kliinikumilt, Tartu Ülikoolilt. Ka nendega tuleb arvestada, ka nendega tuleb kokkuleppele jõuda, sest tegemist on ühe väikese riigiga, kus on kaks väga suurt haiglat. Ja me peame leidma võimaluse, et arstide õpe jätkuks samal tasemel, et ei tekiks näiteks patsientide puudust Tartus. Või siis, kui tekib see puudus, me saame suunata arstid õppima Tallinnasse ja nii edasi. See kõik on väga keeruline. Need teemad olid läbi mõtlemata, läbi arutamata. Ilmselt oli meeskonna soov liikuda edasi natuke teistpidi: teha ära juriidiline ühendamine ja siis minna sisu juurde. Aga valdkonnale see ei sobinud. Tervishoiuvaldkond pahandas selle peale, ja mina arvan, et õigustatult. Tegelikult tuleb ikkagi ka arstide ja õdedega läbi rääkida, nendega, kes seal hakkavad tööle, ja nendega, kes on teistes linnades tööl. Minu eesmärk on koostöö. Mõtleme asjad läbi ja teeme nii, et saaks hästi kindlasti edasi minna Tallinna Haiglaga, Tallinna ühendhaiglaga.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma loodan, et te ei pahanda, et minu küsimus puudutab haiglate jätkusuutlikkust veidi laiemalt, ja seda selles vaates, et hiljutine Arenguseire Keskuse raport tervishoiutöötajate liikumisest era- ja avaliku sektori vahel kinnitas tegelikult laialt teada olevat ja murettekitavat trendi, et viimase kümne aasta jooksul on üha enam tervishoiutöötajaid lahkunud riiklikust süsteemist erasektorisse. Ja miks ma sellele viitan, on see, et me teame, et see mõjutab eriti tugevalt maakondades tegutsevaid väiksemaid haiglaid. Minu küsimus ongi sellest vaatest, mis on teie sõnum nendele maakondade haiglatele. Kuidas sellises tööjõunappuses tagada spetsialistide olemasolu ka väiksemates haiglates ja seeläbi ka tervishoiuteenuse kättesaadavus?

Reili Rand, palun!

Aitäh! Me peame üle vaatama, mis üldse tööga demograafilises mõttes toimub. Ega siis ainult meedikud ei lahku, teatud maakondades on elanike arv üldse vähenenud. Tuleb vaadata, kuidas inimesed liiguvad. Teatud vanuses inimesed liiguvad pealinna poole või teistesse suurematesse linnadesse näiteks õppima või tööle. Aga teatud vanuses keskeas inimesed sageli liiguvad hoopis servadesse tagasi. Ostetakse maakodud ja minnaksegi päriselt sinna elama. Me kõik neid lugusid teame. Siin tuleb arvestada demograafilisi trende, tuleb arvestada maakonnahaigla piirkondlikke vajadusi, vaadata, milline tõenäoline inimeste liikumine on seal maakonnas teatud ajal. Meil praegu arengusuunad on [seatud] kuni aastani 2040. Teiseks [tuleb arvestada], millised tervisehädad inimesi kõige enam võivad tabada. Me teame hästi üldiselt seda – siin tuleks võtta iga maakonna kohta eraldi vaade, mis tegelikult on olemas –, et Eesti rahvastik väheneb, vananeb ja kroonilisi haigusi on rohkem. Kõige rohkem esineb meie inimestel südame-veresoonkonnahaigusi ja vähki. See tähendab, et nende haiguste ennetus ja ravi peavad olema kõige paremal tasemel. Lisaks tuleb tagada sotsiaalteenused, mille kättesaadavus on neid haigusi põdevate inimeste ja vananevate inimeste puhul ülioluline. Ehk siis suures plaanis, nii nagu ütleb ka seesama arengusuundade dokument, on teatud teenused, mida me peame tsentraliseerima. Need on teenused, mida on [hädasti] vaja, ja need peame viima keskele kokku suurtesse haiglatesse. Ja on teatud teenused, mis on suunatud just nendele eakatele inimestele, kellel on mitu kroonilist haigust. Need tuleb tuua kodu lähedale. Nüüd, haiglate profiil. Ma enne mainisin, et kümne aasta jooksul on tervishoid väga palju muutunud. Haiglates näiteks on see suund, et vähem ollakse haiglas sees ja rohkem pakutakse abi, kui haiglas tuleb olla ainult üks päev. See tähendab, et ei pea alati igal erialal olema ööpäevaringset teenust. Võib-olla piisab mõnes piirkonnas päevaravist või ambulatoorsest ravist. See sõltub piirkonna vajadustest ja seda saab [arvestada]. See tähendab seda, et meil väheneb ka vajadus nende spetsialistide järele ja päevaks minna tööle teise linna on võib-olla lihtsam, kui ei pea ööseks jääma. See kõik on nii ja naa, sõltub ka piirkonnast. Ma tean, et teie olete Hiiumaalt. Hiiumaa on erandlik piirkond, seal on [arstiabi] kättesaadavus üldse teistsugune. Seal tuleb tagada kindlasti teistsugune abi. Aga tulebki vaadata konkreetse piirkonna konkreetseid vajadusi. Üldiselt öelda ma ei saa, et (Juhataja helistab kella.) tagame kõigile haiglatele kõik spetsialistid.

Suur tänu, lugupeetud minister! Kuna see jutuvada hakkas natukene siin ministri vastust segama, siis sellepärast ma kella helistasin. Aitäh märkamast! Ja Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Ma eelmise arupärimise juures rõhutasin, et oma põhiseaduslikke ülesandeid saab riik delegeerida, aga ta ei vabane, riik kui peremees ei vabane vastutusest. Tervishoiuteenuste osutamine on riiklik vastutus, mitte omavalitsuse oma. Ja ma olen täiesti nõus, et Tallinn kui suur omavalitsus saab hakkama paljude asjadega, millega väiksemad omavalitsused ei saa. Aga see teie loogika, et mõtleme, milliseid teenuseid me pakume, ja arutame – tegelikult tuleb see juriidiline ühendamine enne ära teha ja siis see meeskond, uut juriidilist isikut juhtiv meeskond saab Põhja-Eesti vajadusi tervikuna kaardistada. Kui teha vastupidi, siis see tähendab, et Tallinn, kelle haiglate taristu on vananenud, läheb ise planeerimise, projekteerimisega edasi ja riigi jaoks ei ole tulemus optimaalne. Tuleb teha teistpidi, riik peab olema juhtrollis. Tartu Ülikool muidugi ka. Minu jaoks on algusest peale olnud elementaarne, et uue juriidilise isiku nõukogus on Tartu Ülikool kaasatud, ta osaleb juhtimises, valikute tegemises ja sõlmitakse koostöölepe õppe korraldamise kohta. See ei ole uudis, see ei ole kuidagi arusaamatu või lahendamata teema. See täpselt nii tulekski lahendada ka uue juriidilise isiku puhul. Miks sellest lihtsast ja loogilisest plaanist, mis tegelikult eelmise aasta lõpus olemas oli, edasi ei saa minna?

Esiteks, kui me vaatame praktikat, siis seaduse ees tõepoolest on tervishoid riigi vastutada. Aga päriselus vastutavad ka KOV-id, alates sellest, et nad omavad haiglaid, omavad ka perearstikeskusi, neil on väga suur roll taristu tagamisel ja nii edasi. Ei ole mitte mingit kahtlust, et KOV-il on oma roll. Teiseks, Tallinn tegi ära juriidilise ühendamise. Ma ainult tervitan seda, nad peavadki üle vaatama, millised nende haiglate võimalused on, ressursid ja vajadused on. Siis on riigil lihtsam minna nendega läbi rääkima ja koostööd tegema. Minu jaoks ikkagi on oluline see, et ma teaksin mingitki sisu, teaksin mingitki mõju Eesti tervishoiusüsteemile. Me ei saa luua uut asutust nii, et me ei tea, mis juhtub Eesti tervishoiusüsteemis. Minule ei ole seda siiani piisavalt põhjendatud. See oli minu soov ja minu maja soov, kui me olime asjad läbi arutanud. Ja sellega nõustus ka valitsus. Me ei ole asju seisma pannud, me läheme sellega edasi, aga võib-olla natuke rohkem asju läbi rääkides. Ma ei ütle, et eelmine minister tegi midagi halvasti, aga igaühel on oma stiil. Lihtsalt praegu on nii. Ja mina olen valmis edasi minema. Lihtsalt Tallinna linn kui partner on seadnud tingimuseks, et me peame alustama kohe taristu ehitamist. See ei ole mulle vastuvõetav, sest nagu ma enne ütlesin, me ei saa ehitada ühtegi asutust enne, kui me teame, mis seal asutuses peab olema. Projekteerida niimoodi on võimatu. Ja hetkel me teame, kui palju on tervishoius muutunud isegi viimase viie aastaga. Meil ei ole võimalik lihtsalt niisama projekteerima hakata. See ei olnud minu jaoks okei.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Olles ka natuke selle Tallinna Haigla ajalooga tutvunud ja ka töötanud sellise ametikoha peal, ma tean, et neid funktsionaalseid arengukavasid tehti väga põhjalikult ja kooskõlastati ka ministeeriumiga. Noh, ikka mingid muudatused ju aastatega toimuvad, samuti juhtumite mahud, aga see ei ole ju mingi leiutis. Need kooskõlastati Sotsiaalministeeriumis ja tegelikult said välja öelda oma arvamuse nii Tallinna haiglad kui ka Tartu haiglad. See oli väga põhjalik protsess. Võib-olla tuleb [tehtule] tõesti uuesti otsa vaadata, aga kas te oleksite nõus ise olema see initsiaator, et arutada Tallinna Haigla projekti vedajatega, kelle hulgas on palju tarku inimesi, ja linnaga need arengukavad üle? Võib-olla tuleb neid täiendada, aga kindlasti ei pea kõike otsast peale alustama. Ma arvan, et nii jõuame kiiremini tulemuseni. Ma tahaks teie vastust kuulda.

Ma arvan, et ma olen juba olnud see initsiaator. Üks mu esimesi kohtumisi oli linnapeaga, et arutada sedasama teemat. Ma olen kohtunud ka abilinnapeaga ja nii edasi. Ma arvan, et me ei viivita põhjendamatult. Kui rääkida juhtumite mahtudest, siis me teame statistikast, et näiteks ambulatoorses eriarstiabis umbes kolmandik on neid patsiente, kes ei peaks seal olema. Saaks võtta kohe kolmandiku vähemaks ja lühendada järjekordi. Me peame ikkagi kõigepealt selgeks saama, mis teenuseid millises mahus me inimestele pakkuma hakkame. Piltlikult öeldes, kui hetkemahtude järgi on meil kabinetis vaja näiteks kolme kardioloogi, siis tulevikus võib-olla kahte. Me peame tegelikult üle vaatama kogu Eesti tervishoiuvõrgu ja sellega koos tegema ka Tallinna Haigla plaanid.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Vaadake, ma saan aru, et teie olete valitsuses uus liige ja peate nüüd analüüsima ja tutvuma. Aga tegelikult see töö on ju varasemalt ära tehtud eelmise ministri poolt, kes siin saalis praegu istub. Valitsus on seda väga pikalt arutanud. Ka mina isiklikult olen seda peaministriga arutanud, kui oli samamoodi ka terviseminister laua taga. Ja siis põhimõtteliselt suund oli valitud, kokkulepped olid tehtud. Ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid pole valitsuses. Mulle tundub, et seal on asi natukene nagu poliitiliseks läinud. Aga tegelikult ei pea ju valitsuse tasandil minema detaili. Küsimus on põhimõttelistes otsustes ja põhimõtted ja loogikad olid paigas. Need on kirjas ka arengukavades, mis valitsus on ju heaks kiitnud. Mind paneb imestama, et nüüd järsku on [toppama jäädud]. Ma saan aru, et teie peate kõigega tutvuma, aga äkki te ikkagi valgustate, millest see meelemuutus ülejäänud valitsusel ja Reformierakonnal tulnud on. Valitsus ei peaks ühest inimesest sõltuma, on tervik ja süsteem.

Esiteks, ma arvan, et eelmine minister tegi head tööd. Ja ka teised ministrid. Seda Tallinna Haiglat on loodud üle kümne aasta. Miks siis kõige esimene minister seda ära ei teinud, mis siis puudu oli? Ongi igasugused loogikad, igasugused praktikad, kuidas ühte või teist asja tehakse. Selline suur asutus võtabki aega, ja see on normaalne, ma arvan. Ja kui mul ei ole selja taga arstide tuge, siis mina ei lähe edasi. Mina olen ise ka arst ja ma tean, kui oluline on, et valdkond on su selja taga. Ja mul ei olnud arstide tuge selja taga selle plaaniga edasi minnes. Praegu juba on. Meil ei ole muutunud mitte midagi. Valitsus on otsustanud, et me läheme selle plaaniga edasi. See on koalitsioonileppes sees ja me läheme sellega edasi. (Saali kostab riigilipu langetamise signatuur.)

Suur tänu! Nagu me kuuleme, päike on tänaseks loojunud, aga meie läheme siinkohal veel edasi. Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Aga järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tallinna haiglate ühendamist ja uue taristu ehitamist tõepoolest on arutatud pikalt. Minister küsis siin, miks siis ei teinud minister ära seda kümme aastat tagasi. Sellepärast, et keskerakondlik Tallinna linnavõim ei olnud huvitatud haiglate konsolideerimisest. Kogu aeg oli riigi plaanide ja linna plaanide vahel vastuolu. Nüüd on meil esimest korda [avanenud] poliitiline aken, tänu millele on Tallinnas koalitsioonileppes kirjas nelja haigla ühendamine, nii et meil ei oleks enam linnahaiglat ja riigihaiglat, kes omavahel konkureerivad, vaid tõepoolest, neljast haiglast saab selline tervishoiuasutus, mis vastutab kogu Põhja-Eesti piirkonnale tervishoiuteenuste osutamise eest. Nii et esimene asi on tõesti see harukordne poliitiline aken. Teisalt, uue maja ehitamine on tähtis, aga kallis, ja see võib osutuda komistuskiviks. Aga vaatame, milline oleks 30 aasta pärast see hoone Põhja-Eesti piirkonnas, kus saab kaasaegset tervishoiuteenust osutada? Sellist ei ole mitte ühtegi. Kui me soovime, et 30 aasta pärast oleks Põhja-Eesti piirkonnas üks haiglahoone, mis kõlbab teenuste osutamiseks, siis tuleb seda praegu planeerima hakata. Ja seda saab planeerida nii, et juriidiline ühendamine nelja haigla puhul on ära toimunud. Niikaua kui plaane tehakse nelja haigla baasil, otsivad kõik oma: meie mahud, meie osakonnad, meilt see, teilt see. Nii ei teki seda riigi jaoks ja ka Põhja-Eesti ja Tallinna jaoks vajalikku optimaalset lahendust. Seda tuleb plaanida kui ühist teenuste osutamise kohta, ühist haiglahoonet, mitte niimoodi lipp lipi peal, lapp lapi peal. Ja selleks peab olema üks juriidiline keha ja üks meeskond, kes vaatab vajadusi tervikuna ja ei ole sellist sulle-mulle kauplemist. Seetõttu on erakordselt tähtis praegust poliitilist akent kasutada ja see otsus ära teha. Võimaluse selleks loob lisaeelarve, mille esimene lugemine täna siin saalis läbiti. Lisaeelarvega luuakse ka Sotsiaalministeeriumile finantseerimistehingu rida, kus tõepoolest on olemas summa Tallinna Haigla osakapitali sissemakse tegemiseks. Praeguse eelarve raames sellist otsust teha ei oleks saanud, 2025. aasta lisaeelarvega see võimalus luuakse ja nüüd on puhtalt küsimus valitsusele, millal nad on valmis selle otsuse tegema. Omalt poolt tunnustan Tallinna. Tõesti, omavalitsused ei vastuta tervishoiuteenuste osutamise eest ja riigi strateegilistes dokumentides seatud sihtide, näiteks Tallinna haiglate konsolideerimise eest. Aga Tallinn on teinud otsuse kolm haiglat, kiirabi ja hambaravikliiniku organisatsioonid liita ja tõepoolest hakata tugiteenuseid konsolideerima. Minister viitas, et teemegi siis etapiviisiliselt. Aga siis tuleb üks puder ja kapsad. Tallinn konsolideerib, läheb üle ühele kvaliteedisüsteemile kolmes haiglas, ühele IT-süsteemile kolmes haiglas. Ja siis me otsustame kolme aasta pärast, et liidame ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla – jälle toimub mingi IT-süsteemi vahetus ja kvaliteedisüsteemi muutus. Selline etapiviisiline üleminek on tervishoiutöötajatele keerulisem ja riigile kulukam. Lisaks, seda, et kõik tervishoiutöötajad, kõik osapooled jõuavad täiuslikule üksmeelele ja noogutavad ministrile kaasa, et teeme ära – sellist olukorda ei tule. Sellist olukorda ei ole tervishoius kunagi olnud, selliseid olukordi suurte muutuste puhul ei ole. Mingisugune vastuseis või eriarvamused on normaalsed, need enamasti viivad edasi. Ei ole võimalik oodata. Poliitiline aken, mis [võimaldab luua] konsensuse valdkonnas, võib sulguda. Kõik neli haiglat tegelikult toetavad sellise muudatuse tegemist. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Ja eraldi tuleks välja tuua, et meil seni on ju haiglaliigid. Praegu nelja Tallinna haigla puhul meil on kaks piirkondliku vastutusega haiglat: lastehaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla, mis asuvad kõrvuti kinnistutel, mis on omavahel tunneliga ühendatud ja jagavad diagnostikaseadmeid ja teevad tihedat koostööd. Kui üks neist liidetakse ülejäänud Tallinna haiglatega ja teine mitte, siis see tegelikult vähendab optimaalset teenuse korraldust, mitte ei suurenda seda. Ma tõesti panen valitsusele südamele kasutada seda poliitilist akent ja teha otsus Tallinna nelja haigla juriidiliseks ühendamiseks. Seejärel saab selle ühe haigla baasil kavandada investeeringuid taristusse, mis võimaldavad järgnevatel aastakümnetel Põhja-Eesti piirkonnas kaasaegset teenust osutada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan ka selle päevakorrapunkti käsitlemise.