Arupärimine eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise ja ülikooliõppe kvaliteedi kohta (nr 764)

Head kolleegid, oleme lõpetanud ka viienda päevakorrapunkti menetlemise ja jõudnud kuuenda juurde: Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 5. mail 2025 esitatud arupärimine eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise ja ülikooliõppe kvaliteedi kohta. Arupärimine numbriga 764. Ettekandeks on juba liikumas Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Eesti mehed ja eesti naised! See arupärimine on 17. märtsi kahe arupärimise jätk ja järjepidevuse huvides ma alustan lugupeetud ministri tsitaadiga. Tsitaat on selline: "Nii teaduses kui kõrghariduses kui avalikus ruumis kui ühiskondlikus elus [---], inimeste igapäevases keelekasutuses [---] pole mitte kunagi eesti keelel olnud paremaid aegu kui praegu." Vaat see olukorra hinnang on väga selges vastuolus trendiga, mida meie arupärijatena näeme. Kui lugupeetud minister oleks möönnud, et jah, eesti teaduskeele kasutus, samuti eesti keele kasutusala avalikus ruumis aheneb ja see on tendents, mida tema ei kavatse peatada, siis oleks rahu majas olnud, tänast arupärimist poleks olnud mõtet esitada. Oleks tulnud järeldada, et minister viib läbi poliitikat, mis ei ole arupärijatele vastuvõetav. Aga selle asemel me praegu peame polemiseerima selle trendi üle, sest muidu äkki minister võib-olla ei ole lihtsalt kursis asjadega. Nii. Mul ei ole aega siin palju arve välja tuua, aga ikkagi tahan ministrist erineda selle poolest, et põhjendan oma väiteid. Vaadake, kui 2010/11. õppeaastal oli eestikeelsetel õppekavadel 2374 doktoranti, siis täna on täpselt 2374 korda vähem. [Ehk siis üks eestikeelsel õppekaval õppiv doktorant!] Ja kui 2010/11. õppeaastal oli 6% magistriõppekavadest võõrkeeles, siis praeguseks on see neljakordistunud ja peaaegu kõik doktoritööd kirjutatakse inglise keeles. Nii, edasi. Kõik, kes lahtiste kõrvadega ringi käivad, võivad kogeda küll, et avalikus ruumis pole eesti keelel sugugi parim aeg, ja numbrid tõestavad seda samuti. Mitte-Eesti kodakondsusega isikute rändesaldo viimasel viiel aastal on peaaegu neli korda suurem, kui on eesti keele tasemeeksamite sooritanuid. Eraldi tahaksin pöörduda nende poole, kes loodavad, et eestikeelsele õppele üleminek tagab ka eesti keele domineerimise avalikus ruumis. Kahjuks mitte, mitte sinnapoolegi! Tuleb numbreid vaadata! Selleks et eesti keel hakkaks domineerima, tuleb muuta migratsioonipoliitikat. Nii, eelmisel korral juhtisin tähelepanu, et Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool ei täida halduslepinguid eesti teaduskeele hoidmisel ja edendamisel. Ma teisi koole ei vaadanud ja heauskselt eeldasin, et minister teeb ülikoolidele märkuse ja olukord muutub. Nüüd siis vaatasin uuesti üle sel kevadel kaitsmisele tulevad doktoritööd. Tehnikaülikooli puhul vaatasin kahte tööd. Ühel oli veerandleheküljeline eestikeelne kokkuvõte ehk siis teadussaavutusi tehti teatavaks veerandi lehekülje ulatuses. Teisel tööl oli see kolmveerand lehekülge. [Tartu Ülikooli] haldusleppes on selle kohta punkt 3.1.1.[1], kui ma ei eksi, ja Tartu Ülikoolil oli olukord parem. Tartu Ülikooli, rahvusülikooli puhul vaatasin kõik kuus tööd üle, keskmine [kokkuvõte] oli üle kahe lehekülje ja kõige põhjalikum oli kaheksa lehekülge. Ma arvan, et minimaalselt nii põhjalikud nagu see kaheksa lehekülge peaksidki kokkuvõtted olema. Mis mul muud üle jääb, kui tõstan esile ka selle doktorandi ja tema juhendajad. Need on Elisabeth Kaukonen ja professorid Liina Lindström ja Raili Marling. Mul ei ole au neid tublisid naisi tunda, aga hoian pöialt, et kaitsmine 16. juunil läheks hästi ja akadeemiliselt viljakalt. Muidugi kõige parem oleks, kui kaitsmine oleks eesti keeles. Kui see keel on emakeel, siis ongi tegemist mitte ainult eesti teaduskeele edendamisega, vaid selline kaitsmine ongi akadeemiliselt kõige viljakam – emakeelne. Ma võiksin aru saada, kui ingliskeelestumine tooks kaasa akadeemilise edukuse, aga kuna näitajate järgi pole see seda teinud, siis on see enam kui arusaamatu, et me ei saa oma teaduskeelest loobumise eest mitte midagi vastu. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Siin oli tubli ettekanne, ma loodan, et minister tuvastas ka küsimused või vähemalt on need paberil olemas. Nii et kolmandat korda on teil võimalus, hea kolleeg, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Siiralt, tegelikult on rõõm siin hilisel esmaspäeva tunnil arutleda selle üle, kas eesti keele kasutuses on klaas pooltühi või pooltäis. Kui ma tookord pidasin teiega arutelu, kas eesti keele positsioon avalikus ruumis, teaduses, ühiskondlikus kasutuses, inimestevahelises suhtluses on praegu tugevamal positsioonil kui kunagi varem, siis ma ühelt poolt lähtusin sellest, et eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel. Selles keeles kujundatakse enamikku poliitikaid või peaaegu kõiki poliitikaid nii Eesti riigis kui ka Euroopa Liidus. See keel areneb riigikorraldusliku keelena. See keel areneb inimestevahelise suhtluse keelena – me näeme seda ka integratsiooni monitooringutest. Tegelikult inimestevahelise suhtluse keelena on ta kasutusel oluliselt rohkem kui veel 1990. aastatel. Ma lähtusin ka sellest, milline on minu isiklik kogemus. Ma olen keskeas inimene ja olen elanud pool oma elu piirkonnas, kus eesti keelt ei olnud võimalik kasutada ühiskondliku keelena, ei olnud võimalik kasutada inimestevahelise suhtluse keelena. Aga ka oma isiklikus elus ma näen, et eesti keele kasutusala on märkimisväärselt laienenud võrreldes 90. aastatega, võrreldes Nõukogude Liidu perioodiga ja võrreldes varasema ajaga veel enne Nõukogude okupatsiooni. Eesti esimese vabariigi ajal oli siin Riigikogu puldis inimestel võimalik rääkida lisaks eesti keelele ka saksa keeles, vene keeles ja rootsi keeles. Kasutati väga palju muid keeli. Täna me siin Riigikogu puldis räägime ainult eesti keeles. Lugupeetud Jaak Valge, ma arvan, me võimegi teiega vaidlema jääda selle üle, kas eesti keele kasutus on ajaloolises tipphetkes ja kas seda kasutatakse palju suurematel aladel, kui kunagi Eesti ajaloos üldse tehtud on. Aga lähme sellest vaidlusest konkreetsete küsimuste juurde. Teie küsimus: "Kas Te nõustute, et kiire ingliskeelestumine Tartu Ülikooli näitel ei mõjuta või mõjutab isegi negatiivselt õppe kvaliteeti ja kohta rahvusvahelises edetabelis. Kui Te ei nõustu, siis paluks tuua sisulised argumendid." Väidan, et ei nõustu. Vastupidi! Ma ei saa nende väidetega nõustuda. Ingliskeelne õpe võimaldab kaasata rahvusvahelisi õppejõude ja tudengeid ning hoida õppe kvaliteetsena ka nendes valdkondades, kus õppejõudude järelkasv kohapeal on tegelikult piiratud. Ja [probleem pole] mitte ainult õppejõudude järelkasv, vaid meil ei jagu ka tudengeid. Selline [õpe] suurendab Tartu Ülikooli rahvusvahelist nähtavust ja tugevdab tema positsiooni edetabelites. Times Higher Education World University Rankingsi pingerida koostatakse 18 tulemusnäitaja alusel, mis kirjeldavad õppekeskkonda, teadustöö kvaliteeti, teadustöö mahtu, akadeemilist mainet, rahastust, innovatsiooni ja rahvusvahelistumise ulatust. Edetabeli koht [oleneb] mitme teguri koosmõjust, mitte sellest, kas ingliskeelsete õppekavade osakaal on suurenenud või vähenenud. Ja seetõttu Tartu Ülikooli koha tõusmise potentsiaali mitte ärakasutamist – nimetame seda nii, sest Tartu Ülikoolil potentsiaali tõusta on, aga ta ei ole tõusnud – ei saa mitte kuidagi seostada ingliskeelestumisega. Tegelikult olulisemad tegurid on 2023. aastal tehtud muudatused metoodikas ehk varasema 13 indikaatori asemel on THE indikaatoril 18 tulemusnäitajat. Kõige suurem muudatus on see, et sinna etteotsa, tippu on roninud uued Aasia ülikoolid, need on lisandunud sinna ülemisse otsa. Nii et ingliskeelestumine, mida tegelikult ei saa nimetada massiliseks, sellepärast et valdavas enamuses, väga dominantselt valdavas enamuses toimub õppetöö Tartu Ülikoolis eesti keeles, ei ole kindlasti põhjus, et Tartu Ülikool ei ole edetabelites saanud edasi liikuda. Seal on muud põhjused ja tihti need ei ole üldse Tartu Ülikoolist tingitud. Teine küsimus: "Kas Te nõustute, et doktoritööde koostamine inglise keeles pärsib Eesti teaduskeele arengut? Kui Te ei nõustu, siis paluks tuua sisulised argumendid." On tõsi, et inglise keeles kirjutatud doktoritööd ei toeta otseselt eesti teaduskeele arengut, aga samas ei saa ka öelda, et nad seda pärsivad. Väikese riigina seisame valiku ees, kas avaldada oma teadustööd eesti keeles ja nende mõju jääb väikeseks, või inglise keeles. Jah, meie teaduskeel areneb selle võrra võib-olla aeglasemalt, aga ei saa öelda, et ta ei arene. Oleme teinud valiku olla rahvusvaheliselt nähtav ja mõjus ning toetada teaduskeele arengut ka teiste meetmetega. Kui meil ei ole mõjusat teadust, ei ole väärtust ka arenenud eesti teaduskeelel. Võttes arvesse teaduse rahvusvahelist olemust, ei ole eestikeelse doktoritööga võimalik globaalses akadeemilises diskussioonis osaleda. Teadustööde avaldamine ainult eesti keeles muudab siinse teaduse rahvusvaheliselt vähem nähtavaks. See piiraks võimalusi rahvusvaheliseks rahastuseks ja kahjustaks tegelikult ka meie teaduse kvaliteeti. Pikemas plaanis tähendaks see, et Eesti teadus sulgub endasse ja tekib niinimetatud konnatiigi efekt. Nõrgenenud teadussüsteemis ei saa olla ka teaduskeel hästi arenenud. Teaduskeel areneb koos teadusega, mille eelduseks on osalemine rahvusvahelises teadusarutelus. Doktoritööde koostamine inglise keeles ei pidurda eesti teaduskeele arengut, kuna see toetab teaduste mõju ja nähtavust ja toetab selle kaudu ka teaduskeele arengut. Ingliskeelse doktoritöö autorid on võimelised ja sageli ka valmis panustama teadusesse eesti keeles. Igapäevases õppetöös nad seda tegelikult teevadki. Eesti teaduskeelt ohustab pigem see, kui Eesti noored ei suundu enam doktoriõppesse. See seab ohtu nii teadlaskonna järelkasvu kui ka emakeelse teaduskeele arengu. Sellele vastusele vaatamata jagan ma teie muret eesti teaduskeele arengu pärast. Olen ka ise teinud üleskutse ülikoolidele, et töötajate akadeemilise karjääri hindamisel oleks rohkem väärtustatud teaduse tegemine eesti keeles. Me oleme üle vaatamas rahvusteaduste rahastamise aluseid ja soovime edaspidi rahvusteadusi rahastada just eestikeelsete artiklite ja kogumike põhjal. Otsime ka võimalusi suurendada eestikeelsete teadustööde avaldamist teistes teadusvaldkondades ja teeme pingutusi, et kasvav doktoriõppe tellimus täituks just kohalike eesti keelt emakeelena rääkivate doktorantidega. Ja kui te tõite näiteid protsentidest, kaitstud doktoritööde keelest, siis siin on küll väike selline statistiline nipp, kuidas see protsent ei näita tegelikult, mis on selles protsessis juhtunud. 2020. aastal kaitsti 21 doktoritööd eesti keeles, 2024. aastal kaitsti 19 doktoritööd eesti keeles. Ehk siis eesti keeles kirjutatud doktoritööde arv on justkui [kahe] võrra vähenenud. Aga samal ajal 2020. aastal kaitsti 185 doktoritööd inglise keeles ja 2024. aastal 236 doktoritööd inglise keeles. Märkimisväärselt ei ole vähenenud mitte eestikeelsete doktoritööde arv, vaid väga tugevasti on suurenenud ingliskeelsete doktoritööde arv, mille tõttu see eestikeelsete doktoritööde protsent on langenud. Kolmas küsimus: "Kas Te mõistate, et välisüliõpilaste koolitamise vormis, mis ei taga suuremale osale neist eesti keele omandamist, kitsendab nende võimalusi Eestisse tööle jääda ja seega on Eesti maksumaksjale majanduslikult kahjulik? Kui jah, siis miks ei õpetata välistudengitele rohkem eesti keelt? Kui ei, siis paluks tuua sisulised argumendid." Nagu sai ka eelmises arupärimises öeldud: välisüliõpilaste koolitamine ei ole Eesti maksumaksjale kahjulik isegi siis, kui välisüliõpilane ei jää pärast õpinguid Eestisse või ta oma õppe eest ei tasu. Rahvusvahelised üliõpilased panustavad Eesti kõrgharidusse, teadusesse, majandusse väga mitmel viisil. Isegi siis, kui välisüliõpilane on Eestis ainult õpingute ajal, on see meie majandusele kasulik. Statistikaameti andmetel tõid välisüliõpilased ja välisvilistlased 2023. aastal riigi tuludesse maksude näol 23 miljonit eurot. Välisüliõpilaste panus Eesti tööturul on aastatega kasvanud. 2023. aasta andmetel on aasta pärast lõpetamist välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 57%. Viimase viie aasta jooksul on välistudengite arv ja osakaal olnud aga languses. 2019. aastal oli välistudengite osakaal 12%, eelmisel õppeaastal oli see 9%. Kõik ülikoolid pakuvad välisüliõpilastele eesti keele õpet. See kohustus sätestati juba 2019. aastal halduslepingutes ning on kinnitatud 2022. aasta perioodilepingutes. Ülikoolid on määranud oma õppekava statuutides, et ingliskeelsetes õppekavades on eesti keele ja kultuuri õpe vähemalt kuue EAP mahus. Välisüliõpilastel on võimalus läbida eesti keele õpe ka suuremas mahus. Kui välisüliõpilane ei plaani õpinguid alustades püsivalt jääda Eestisse, pole suuremas mahus eesti keele õppimise läbimist realistlik nõuda ega tegelikult ka oodata. Seega, kui me tahaksime, et nad rohkem õppekavaväliselt eesti keelt õpiksid, peaks neil olema motivatsioon jääda pärast õpinguid Eestisse. Kahtlemata on üheks motivatsiooniks pärast lõpetamist töö leidmine. Lisaks soovitame kõrgkoolidel mõelda rohkem erinevate viiside peale, kuidas välisüliõpilasi rohkem kohalikega integreerida, et tekiks tugevam kontakt Eesti ühiskonnaga. Kusjuures õpingute ajal töötamine on paratamatult üks viis, kuidas paremini integreeruda ja sellega kaasnevalt ka keelt õppida. Neljas küsimus: "Väitsite eelmisel korral, et samme eesti keele oskuse parandamiseks on tehtud, sest vähemalt pooled doktorilõpetajad peavad doktorikraadi omandamisel omandama ka eesti keele oskuse kesktasemel. Käesoleval õppeaastal on doktorante 2324 ja neist välisdoktorante 816. Kas Teile ei tundu see samm naeruväärselt lühike, isegi kui tegemist on valdkondadepõhise arvestusega?" Eesmärk, et doktoriõppe lõpetanutest vähemalt pooled oskaksid eesti keelt, seati ülikoolidega kuni aastani 2025 sõlmitud halduslepingutesse, et tagada eesti keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasv. 2023/24. õppeaastal oli doktoriõppe lõpetajaid 262 ning neist välisüliõpilasi 112, mistõttu on tegemist piisavalt ambitsioonika ülesandega ülikoolide jaoks. Mure eesti keeles õpetavate õppejõudude järelkasvu pärast on valdkondlik, sest teatud valdkondades on välisdoktorantide osakaal märkimisväärselt suur, näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogias ja tehnika, tootmise ja ehituse valdkondades. Ma ei pea sammu naeruväärselt lühikeseks. Vastupidi, nii mõnelegi valdkonnale on see päris suur väljakutse. Viies küsimus: "Eelmisel arupärimisel sedastasime, et Haridus- ja Teadusministeeriumil on ka venekeelne koduleht ja küsisime, millal Haridus- ja Teadusministeerium tõestab enda tõsiseltvõetavust, seab riigikeele au sisse ja oma kodulehe venekeelse versiooni likvideerib." Vastan. Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht on kättesaadav lisaks eesti keelele ka inglise, vene ja ukraina keeles. Selleks et erineva emakeelega lapsevanemad saaksid infot haridusvaldkonna kohta, on võõrkeelsetel lehtedel on üleval peamiselt põhiinfo. Need ei dubleeri eestikeelset lehte. Veebilehti uuendame lähtuvalt vajadusest. Hetkel on haridusvaldkonnas üheks aktuaalseks teemaks üleminek eestikeelsele haridusele ja kuna see teema puudutab otseselt või kaudselt kõiki Eestis elavaid inimesi, siis on see info üleval lisaks eesti keelele ka inglise ja vene keeles. Ukraina keeles on meil haridusvaldkonna põhiinfo just Ukrainast saabunud peredele. Kui edaspidi vajadus võõrkeeltes infot jagada väheneb, saab kaaluda ka veebilehe vastava osa sulgemist. Tõenäoliselt juhtub see pigem varem kui hiljem. Kuues küsimus oli … Kui palju mul aega on?

Teil on aega üks minut ja [vaja vastata] viis vastust.

Ma teen lühikese vastuse. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli sätestatud eestikeelsete kokkuvõtete kohta [vastates] ma pigem sedastan seda, et nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis tegutsevad valdkondade terminikomisjonid, mis tegelevad väga aktiivselt eestikeelse teadusterminoloogia arendamisega, selle loomise, korrastamise ja defineerimisega. Sellel aastal töötab näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis kümme terminikomisjoni. Vast siis praegu on kõik. Aitäh!

Lausa 30 sekundit jäi üle. (Minister naerab.) Aga tõepoolest, küsimused olid väga põhjalikud ja vastused samuti, nii et seda ei olnud võimalik 15 minutiga vastata. Nii see on. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Doktoritööde tegemine, kirjutamine ja kaitsmine inglise keeles on kahtlemata rahvusvaheliselt suhteliselt tavapärane, aga valdkonniti on siin riikidel väga suured erinevused. Ja ma mõtlen, et just väikeste riikide puhul selline teatud eneseusk ja oma kultuuri hoidmine paljuski determineerib ka selle, missugune süsteem tehakse. Meil on Tartu Ülikoolis käsitletud seda asja nii, et üks oponent peab olema välismaalt, mujalt. See kirjutab paljuski keele ette, mistõttu ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes kirjutatakse ja kaitstakse ingliskeelseid töid ka valdkondades, kus seda ei oleks absoluutselt vaja. Kas sellise süsteemi peaks ümber tegema ja usaldama oma õppejõudusid rohkem, nagu tehakse Saksamaal, kus sisuliselt doktorandi juhendaja määrab …

Aitäh!

… selle, kas töö on kaitsmiseks küps või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et Eesti ja Saksamaa teadussüsteemide ressursimahtu ei ole võimalik omavahel võrrelda. Ka sotsiaal- ja humanitaaria valdkonnas teadustöö kvaliteet sõltub sellest, milliseks see teadustöö on hinnatud rahvusvahelisel tasemel. Ja ma arvan, et ka selleks, et Eesti keeleteadus ja muud humanitaaria valdkonna teadused oleksid maailma tipptasemel, et nad püsiksid, et nad areneksid, on oluline, et nad rahvusvahelisel tasemel dialoogi peaksid. Väga palju doktoritöid kaitstakse mitte monograafiatega, vaid kaitstakse teadusartiklitega. Teadusartikkel on teadlase jaoks peamine oma töö kaudu teadlaskonnaga dialoogi pidamise viis. Nii saab ta tegelikult tagasisidet, saab teada, milline on tema teadustöö kvaliteet. Seda [dialoogi] võib pidada väga väikese ringkonnaga siin Eestis, aga sellel on ka omad negatiivsed tagajärjed, kui see seltskond, kellega sa dialoogi pead, on väga väike, kui ring on väga kitsas. Humanitaarteadlased on ka ise teinud valikuid, et nad publitseerivad ka eesti keele kohta käivad teadustööd rahvusvaheliselt. [Seda tehakse], et teadustöö kvaliteeti hoida, aga mitte ainult, vaid ka selleks, et eesti keele teemal rahvusvahelist teadusdialoogi pidada.

Suur aitäh! Proua minister! Eelmisel korral juhtisime tähelepanu teie enda väitele, et töötamine bakalaureuse- ja magistriõpingute kõrvalt tähendab paratamatult õppimises järeleandmisi. Teie vastus oli, kuidas öelda, intelligentselt taganev. Te väitsite, et te pidasite silmas tegelikult Eesti tudengeid, ja jäi mulje, et töö mõjutab ainult eestlaste ajumahtu. Välistudengitega on midagi teistmoodi, ehkki neil tuleb ju hoopis rohkem õppida, et eesti keel selgeks saada. Aga kui on juba teada, et töökoormus tähendab kvaliteedi langust, siis miks te pole tulnud välja ettepanekutega, mis välistaks järeleandmise eelkõige selles, millest me ise kõige rohkem puudust tunneme, välistudengite eesti keele oskuses? Aga vastupidi, te enne just tõstsite positiivselt esile seda, et välistudengid töötavad. Nad on tulnud siia ju tegelikult õppima, mitte tööle.

Ja Jaak Valge, palun, teil on küsimus.

Aitäh! Nüüd mul jäi segaseks, kas te tahaksite, et nad töötaksid ja eesti keelt õpiksid, või te ei taha, et nad töötaksid ja eesti keelt õpiks. Ma püüan vastata pikalt, see oli üks teie küsimustest. Välisüliõpilaste võimalus töötada Eestis on täna juba võrreldes Eesti üliõpilastega seaduses piiratud. Nende Eestis viibimise aluseks on Eestis õppimine. Õppimisega seotud elamisloa sees on neil õigus töötada, aga töötamise õigused on oluliselt piiratud võrreldes Eesti üliõpilastega. Kui te vaatate statistikat, siis kohalikest üliõpilastest ehk Eesti üliõpilastest töötas 85%, mis on ülikõrge näitaja. Välisüliõpilastest töötas Eestis 50–56% ehk siis pooled neist. See ongi see, millele ma viitasin ka oma eelmises vastuses: välisüliõpilastest käib tööl oluliselt väiksem hulk kui Eesti üliõpilastest. Ja loomulikult see mõjutab ka nende õppimisele pühendumist. Tööl käimine paratamatult võtab selle aja, millal tegelikult saaks rohkem pühenduda õppimisele. Nende välismaalaste, kes Eestis õpivad, tööl käimise keelamist ma absoluutselt õigeks ei pea. Esiteks seepärast, et see seob neid rohkem Eestiga. Tõenäosus, et kui inimene õpingute ajal juba töötab, siis ta jääb ka pärast õpinguid Eestisse, on kordades kõrgem. Nagu ma juba ütlesin, Eestis töötades kindlasti areneb nende eesti keel rohkem kui siis, kui nad Eestis ei töötaks ja õpiksid ülikoolis ainult ingliskeelsetel õppekavadel.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsin sellesama välisüliõpilaste teema jätkuks: millised on plaanid õpperände soodustamiseks nendel erialadel, kus Kutsekoja OSKA projekti raportites on tuvastatud, et meil on järgneva kümne aasta jooksul täiendavate töökäte vajadus. Kas on plaanis nendel erialadel välisüliõpilasi vastu võtta ja neile õpingute jooksul eesti keelt õpetada selle [väljavaatega], et nad leiaksid pärast tunnistuse või diplomi saamist erialast rakendamist?

Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus on, et ei ole konkreetset plaani, aga on üksikud erialad, kus juba väikeseid samme selles suunas astutakse. Siin oli küsimus ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kohta, kes tõesti reklaamib magistriõppe õppekava välismaalastele ja kus ühtlasi on soovitus ka töötada. See on mõeldud nendele radioloogiatehnikutele, kes juba Eestis töötavad, aga keda on kutsutud ühelt poolt oma kutsekvalifikatsiooni täiendama tervishoiu kõrgkoolis ja teiselt poolt on see ka loomulikult võimalus eesti keel selgeks saada. Nii et paindlikke õppekavasid, mis on mõeldud nendele välismaalastele, kes teatud kutsealadel Eestis tegelikult juba töötavad, on plaanis rohkem arendada. Aga sellist strateegilist suunda, et me hakkame nüüd meeletult välismaalt sisse tooma inimesi, kelle me siin kutsevaldkonnas ära koolitame, et nad Eestis tööturule läheksid, hetkel ei ole.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Jätkuks kolleeg Jaak Valge küsimusele: millised konkreetsed piirangud siis Eestis on välisüliõpilastele töötamise osas võrreldes Eesti üliõpilastega?

Peamine piirang tuleneb sellest, et välisüliõpilase Eestis viibimise alus ei ole tema töötamine. Ehk siis, kui ta tegeleb ainult töölkäimisega ja õppimisega ei tegele ja tema õpingutes on mahajäämus, siis tal tühistatakse see Eesti elamisluba. Ehk siis, kui Eesti üliõpilasel ei ole probleemi, kui ta töötamise pärast õpingutes maha jääb, siis välismaalasel on selles osas väga selge piirang.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, nüüd on loengu teine osa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma siis katsun nüüd natukene kommenteerida. Ja mul on ikkagi jälle sarnaselt eelmise korraga kahju, et me päris aruteluni ei jõudnudki. Ma olen võib-olla tõesti subjektiivne, aga mulle tundus, et selle niinimetatud rahvusvahelistumise ehk tegelikult ingliskeelestumise protsessi puhul proovisin mina ikkagi fakte ja argumente tuua, aga minister vastas üldiste tõekspidamiste või ideoloogiaga. Sama asi on ka sellega, et peaks ju olema selge, et ingliskeelestumise puhul või üleüldse eesti keele kasutusala ahenemise puhul me ju räägime viimasest viiest aastast. Tõesti, ministril ei olnud mõtet võrrelda seda 1989. aastaga. Me räägime ju trendist. Ja trend on viimasel viiel aastal selgelt eesti keele kasutusala ahenemine. Ja ma väidan uuesti, et mina ei oska mitte mingeid märke leida, et ingliskeelestumine oleks meie ülikoolide võimekust tõstnud. Ma ei ole üleüldse arvanud, et kõik doktoritööd peaksid olema eesti keeles – mitte sinnapoolegi! –, aga ei ole mõtet kirjutada kõiki doktoritöid inglise keeles. Mind ka selles mõttes ministri väited ei veennud. Tartu Ülikool on ka minu alma mater ja mina asun lepingujärgselt varsti jälle sinna tööle ja ma olen väga huvitatud selle ülikooli heast mainest ja heast õppekvaliteedist loomulikult. Aga ausalt öeldes, eesti keelest ja Eestist hoolin ma veel rohkem. Niisiis, ma võiksin [toimuvast] aru saada, kui ingliskeelestumine tooks kaasa akadeemilise edukuse, aga kuna ta pole seda teinud, siis [võib öelda], et me ei saa tõesti teaduskeelest loobumisel mitte midagi vastu. Ja minister apelleeris siin ühe ülikoolide edetabeliga. Ma vaatasin seitse tükki läbi. Ja tõepoolest tuleb ministrile au anda, sest ta käsitles siiski kõige mainekamat edetabelit. Ma olen temaga selles mõttes nõus, et selles edetabelis Tartu Ülikooli positsioon ei ole muutunud, see on sama. Ingliskeelestumine ei ole toonud mingit kasu. Aga ma vaatasin ka teisi edetabeleid. Eelkõige vaatasin edetabelit CWTS Leiden Ranking, mis näitab, kui suur osa ülikooli publikatsioonidest kuulub oma valdkonna 10% enim tsiteeritud tööde hulka. Vot see on just see, mis näitab, kas inglise keel on tulnud meile kasuks või mitte. Tartu Ülikool oli 2014. aastal, kui teda hakati hindama, varem ei hinnatud, 511. kohal, aga nüüd koos jätkuva ingliskeelestumisega on langenud 798. kohale. Igaüks võib seda oma silmaga vaadata. Mul on imelik kuulda, et minister on teadlastega eriarvamusel teaduskeele osas. On selge, et kui doktoritööd ja suurem osa teadustekste kirjutatakse inglise keeles, siis väheneb eesti keele kui teaduskeele kasutuspraktika. Keeleoskuse säilitamine ja arendamine kõrgtasemel ehk teaduslik argumentatsioon ja erialane terminoloogia eeldab pidevat kasutust. Tsiteerin siin Martin Ehalat: kui teadust tehakse üksnes võõrkeeles, ei teki eesti teaduskeeles ei mõisteid ega väljendusvahendeid. Sama on väitnud keelekeskuse juht terminoloog Peeter Päll. Ma võiksin hästi palju tuua veel mujalt maailmast ka näiteid, et kui Eesti teadlased ei sobi. Kui Eesti teadus jääb ingliskeelseks, muutub see eestikeelse avalikkuse jaoks kättesaamatuks. [Pean silmas] ka neid veerandil leheküljel doktoritöö kokkuvõtteid eesti keeles. See on tõesti naeruväärne. Ega me täna ei saanud ka mingit vastust selle kohta, mida minister arvab, kas on siis need haldusleppe tingimused täidetud või ei ole. Nii, edasi. Välisüliõpilased ei tohiks Eestis olla mitte selleks, et nad saaksid stuudiumi vältel teha odavtööd. Kas ma saaksin kolm minutit juurde?

Jah, kolm minutit lisaks.

Uuesti kordan üle: välisüliõpilased ei taga kõrgemat õppetaset. Me ikka võrdleme Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli. Kulude tase üliõpilase kohta on sarnane, nagu Aaviksoo raportist välja tuli, arvestades muidugi ostujõu pariteeti. Ei ole nii, et Helsingi Ülikool on rikkam, nagu tavaliselt arvatakse. Ei ole nii! Aga Helsingi Ülikool on märksa kõrgemal kohal ja välisüliõpilasi on seal üle kahe korra vähem kui Tartu Ülikoolis: Helsingi Ülikoolis 6%, Tartu Ülikoolis 13%. Nii. Kui me ei õpeta välisüliõpilastele eesti keelt, siis teeme välisüliõpilaste transiitkoolitust. Selle nimi on transiitkoolitus! Minister rääkis siin ühest aastast, aga OSKA raporti järgi on viie aasta järel kaks kolmandikku välistudengitest lahkunud Eestist. Statistikaameti järgi on kolme aasta pärast juba kaks kolmandikku lahkunud, sellepärast et enamik Eesti töökohti, eriti avalikus sektoris, eeldab eesti keele oskust. Ja juba 2020. aastal Riigikontroll järeldas, et välisüliõpilaste panus Eesti tööjõuturule jääb lühiajaliseks ning nende sideme tugevdamiseks oleks vaja süsteemset keeleõpet. Ma saan nüüd ka aru, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumil hakkab olema pikaaegselt edasi venekeelne koduleht sarnaselt mõne Euroopa riigiga veel: Moldovaga ja Gruusiaga, kui me Gruusia ka Euroopasse arvestame. See asi on selge. Meil oleks nagu tegemist, ütleme, Venemaa haridusministeeriumi, ma ei tea, Peterburi filiaali Eesti osakonnaga või midagi nii. Selle vastuse me saime nüüd kätte, et minister peab seda õigeks, ja enam me seda ei küsi. Aga kindlasti me küsime veel teiste asjade kohta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei … Aa, on ikka. Tõnis Lukas, palun! See oli napikas. Ole hea, Tõnis! (Tõnis Lukas ütleb midagi saalist.) Ole hea, Tõnis!

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Head Riigikogu liikmed! Jah, paljud meist mõtlevad eesti keelele ja eesti meelele mõeldes südamega. Osa meist ei mõtle südamega ja selle tõttu me ehk oleme juba eos natukene erinevatel lähtepositsioonidel. Võib-olla tõesti on siin pragmaatilisemad ja aatelisemad vaated. Erinevaid lähtepunkte ei saa pahaks panna, aga diskussioonis me peame lähtuma ikkagi tõsiasjadest. Ja tõsiasi on see, et ühe keele arenguvõime tegelikult [oleneb] sellest, kas teda kasutatakse või teda ei kasutata. Kasutusareaali osade kaupa öelda, et seal see pole tähtis, seal me ei pea teda kasutama, ka teises kohas me ei pea teda kasutama, seal kasutame vähem ja nii edasi – see tegelikult töötab vastu selle keele püsimisele, selle kultuuri püsimisele. [Tähtis on] kasutamine isegi siis, kui sa võid kasutada midagi muud. [Tähtis] on otsus, et siin on sellised reeglid, siin me töötame selle nimel, et eesti keel oleks arenguvõimeline, ja mitte ainult suhtluskeelena meil omavahel, vaid ka riigikeelena – see tähendab keelena, milles õpitakse ja tehakse teadust nii palju kui võimalik, aga mitte järjekorras teise või kolmandana, kui justkui muud üle ei jää ja see oleks nagu kuidagi alaväärsem. Muidugi on õppejõudude järelkasv peamine küsimus, mille puhul me peame olema väga järeleandmatud igasugustele illusioonidele. On täiesti selge, et kui me loodame, et eestikeelne kõrgharidus tulevikus püsib, siis peavad ka õppejõud eesti keelt valdama. See ei tähenda rahvusprintsiipi, see tähendab nii nagu paljudes teistes riikides, et kohalik keel tuleb ära õppida, kui tahad seal õppejõud olla. Selliseid valikuid tehakse. Meie millegipärast oma alaväärsustundes peame seda suureks vastutulekuks, kui mõni õppejõud, kes on siin paarkümmend aastat või üle kümne aasta olnud, suhtlustasemel eesti keelt oskab ja isegi õppetööd on valmis eesti keeles läbi viima. See ei ole vastutulek, mille eest me täname, vaid see on tegelikult täiesti elementaarne. Kuidas öeldagi? See on hoolsusnõude täitmine nii ühelt kui teiselt poolt ja see on elementaarne. Nüüd, kuidas selleni jõuda? Keelenõudeid, mis doktorantidele on halduslepingutes pandud, tuleb vaagida, kontrollida, kas neid täidetakse. Eestikeelse doktoriõppe tingimuste loomist erialadel, kus sellel on mõtet, tuleb igal juhul toetada ja sellega tuleb edasi minna, mitte jätta seda justkui marginaaliks kusagile äärealadele. Jutt sellest, et teiskeelne õpe tagab siin kõrghariduse hea taseme ja avatuse, eestikeelne õpe aga tähendab madalat taset ja suletust, ei kannata mingit kriitikat. Ei ole see [ilmnenud] ei üldises teadusetasemes ega Eesti läbilöögis. Suur osa meie rahvusvaheliselt tuntud teadlasi on omandanud kõrghariduse ja teadust teinud siin Eestis ka eesti keeles. See ei ole takistanud neil rahvusvaheliselt läbi lüüa. Teaduste akadeemia liikmetest on enamus õppinud eesti keeles. Nii et me peaksime sellest alaväärsustundest lahti saama. Jah, loomulikult, publitseerida tuleb, aga praegusel ajal, 2025. aastal rääkida, et töö tuleb kirjutada ja kaitsta inglise keeles, sest me peame teadustulemusi avaldama rahvusvaheliselt – kuulge, see on ju naeruväärne! Need saab tõlgituna avaldada väga lihtsasti. Kui tase on kõrge, siis avaldada on võimalik alati. Teha see väike pingutus, et doktorandilt nõuda – eestlane eestlaselt, eriti kui töö on eesti kultuuri ja ajaloo või millegi muu sellise kohta –, et kokkuvõte võiks olla üle ühe lehekülje ja ise kirjutatud, mitte lastud teha rahvusvahelise keskkonna tõlkemehhanismil ja kõnerobotil koostada – see oleks ju elementaarne. See on õppejõu uhkuseasi, auasi viia niisugune teadmine ja moraal oma üliõpilasteni. Aga vaat siin on meil kohati tegelikult suured lüngad, seda ei peeta oluliseks. Te räägite, et avaldada saab ja doktoritöid kaitstakse piisavalt. No 258-st eelmisel aastal kaitstud doktoritööst 19 olid eestikeelsed. See tegelikult ei ole tase, kus me võiksime olla, kui me peaksime ka oma teaduse sisest diskussiooni rahvusvahelises teadusdebatis osalemise kõrval oluliseks. Näiteks, meil on 30 aastaga või tegelikult ka pikema aja jooksul, kui me arvestame rahvusvahelises läänes uues teadus- ja kvalifikatsioonisüsteemis võrdväärsena osalemise järgi, mitmes valdkonnas kujunenud välja oma kohalik väga tugev teadustase, mida hinnatakse ka rahvusvaheliselt. Meil on oma teadlased täiesti olemas, mitmetel aladel kümneid doktoritöö kaitsnud kõrgel tasemel teadlasi. Miks me ei usalda neid, et nad võiksid juhendada ja olla ka oponendid kas või teises ülikoolis või teises õppetoolis juhendatud doktoritöö puhul? See on elementaarne. See umbusk on alaväärsusest tingitud, et igal juhul – igal juhul! – eestikeelne töö on madal ja inglise keeles kaitstud töö viib meid rahvusvahelistes reitingutabelites kõrgele. See ei ole kahjuks niimoodi. Kui on õppejõudude keelenõue halduslepingutes – ja ma tean, et on –, siis nüüd hakkavad need halduslepingud läbi saama, üks periood [lõpeb]. Tegelikult tuleks riigil kontrollida, kas doktorandid on keeleoskuse nõutud tasemele jõudnud. See annaks ülikoolidele stiimuli keeleõpet doktorantidele tõsiselt võtta. Aga minu meelest ministri ja meie vaheline debatt ei ole keeleküsimustes väga viljakas, sellepärast et eesti keele rolli avalikus ruumis me hindame erinevalt. Ja kui eesti keele roll nõrgeneb, nagu praegu paistab, ja valitsus laseb sellel sündida, siis kahjuks mõjutab see ka eestikeelsele õppele ülemineku motivatsiooni muukeelsete perekondade hulgas. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.