Arupärimine noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kohta (nr 745)

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa ja Züleyxa Izmailova 8. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kohta. Palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Reili Ranna.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja austatud minister! Noortevaldkonna spetsialistid ja katusorganisatsioonid on aastaid juhtinud tähelepanu [vajadusele], et valdkonnas saaks sätestatud kvalifikatsiooninõuded ja standardid. Selleks on ministeeriumi poolt moodustatud ametlik töörühm ja justkui koostöös nende väljatöötamine käib. Aga paari kuu eest võttis minister Postimehe arvamusküljel nendesamade kvalifikatsiooninõuete teemal sõna, kus sai see valdkonna poolt kaua oodatud reeglistik noortetöö tegemiseks justkui liigse regulatiivse juhtimise tähenduse. Selle peale kümned noortevaldkonna töötajad ja organisatsioonid mobiliseerusid ja väljendasid muret ministri sellekohase väljaütlemise ja valdkonna arengu pärast tulevikus. Sellest tulenevalt esitasime me ministrile järgmised küsimused. "Kuidas selgitate vastuolu ministeeriumi poolt käivitatud ametliku töörühma töö ja Teie avalike väljaütlemiste vahel, kus iseloomustate kvalifikatsiooninõuete kujundamist kui liigset "regulatiivset juhtimist"? Kas noorsootöö tulevik saab olema esimene kärpesae ohver?" Teiseks: "Kas toetate noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist, mis on ette nähtud arengukavas aastani 2035?" Kolmandaks: "Millised on Teie juhtimisel ministeeriumi järgsed sammud noortevaldkonna kvaliteedi tõstmisel ja noorsootöötajate väärtustamisel?" Neljandaks: "Milliseid meetmeid näete, et soodustada valdkonna avatud tööjõuturgu? Kas Teie hinnangul tuleks anda võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks ka nendele, kes tulevad väljastpoolt formaalharidust?" Ja viiendaks: "Kuidas hindate koostööd valdkonna esindusorganisatsioonidega ning kuidas plaanite nende soovitustega tulevikus paremini arvestada?" Ootame ministrilt nendele küsimustele vastuseid.

Suur tänu teile! Ja nüüd on meil kõigil hea võimalus kuulata auväärt haridus- ja teadusministrit Kristina Kallast.

Lugupeetud Riigikogu eesistuja! Lugupeetud arupärijad! Ma pean sellele arupärimisele vastamist alustama selgitusest. Tegu ei olnud minu arvamuslooga, tegu oli ajakirjanduse intervjuuga seoses tööülesannetega Haridus‑ ja Teadusministeeriumis. Ja tõepoolest on mul noortevaldkonna osakonnaga olnud Haridus‑ ja Teadusministeeriumis vaidlus selle üle, mis on noorsootöö poliitika puhul need tegevused, mida peaks tegelikult tegema. Me ei ole vaielnud selle üle, kas noorsootöötajatele tuleb kehtestada kvalifikatsiooninõuded. Me oleme vaielnud selle üle, millised need kvalifikatsiooninõuded olema peavad. Veel rohkem oleme tegelikult vaielnud selle üle, kas kvalifikatsiooninõuete kehtestamine on ainuke asi, millega noortevaldkonna poliitikas peab tegelema. Minul on jätkuvalt see mure, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks on välja töötatud Euroopa Liidu vahenditest toetuste andmise tingimused ja kord, mille kohaselt nende nõuete väljatöötamiseks ja koolitamiseks läheb 2,6 miljonit eurot. Minu küsimus oli minu enda töötajatele majas: kas te tõesti arvate, et see 2,6 miljonit on väärt kulutada kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks? See on tegelikult bürokraatlik tegevus. Kas me saame sealt mingi raha suunata otse noortele, nii et ka noored sellest 2,6 miljonist osa saavad? Meil on väga vähe malevaid, meil on väga vähe laagreid ehk siis noorsootöötegevusi, mis jõuaksid otse noorteni. Ma soovisin selle 2,6 miljoni kulutamise plaani ümbertegemist, et mingi osa sellest rahast suunataks otse noortele, et see ei oleks ainult ametkonna poolt nii-öelda kvalifikatsiooninõuete väljatöötamiseks kulutatav raha. See on olnud peamine vaidlus. Vaidluse all ei ole kunagi olnud noorsootöötajatele kvalifikatsiooninõuete kehtestamine või mittekehtestamine. Küll aga oleme tõesti arutanud ka selle üle, millised need kvalifikatsiooninõuded olema peaksid. Täna teadupärast mingeid kvalifikatsiooninõudeid otseselt haridustaseme ja kutsetaseme kohta ei kehti. Sellesama töörühma töö antakse meile loodetavasti üle juulis 2025. Meile on eelnevalt edasi antud informatsioon, et töörühma ettepanek on kehtestada kutsetaseme- või kutsenõue noorsootöötajatele, ja selle kutsenõudega ollakse igati nõus ka poliitilisel tasemel. Koalitsioonilepingu läbirääkimistel me rääkisime selle tegelikult läbi ka noorsootöötajate esindusorganisatsoonidega. Koalitsioonilepingus on konkreetselt kokku lepitud, et see noorsootöötaja kutsenõue tuleb noorsootöötajatele. Esialgne ettepanek, mis tuli meie enda, haridusministeeriumi ekspertide poolt, oli kehtestada kõrghariduse nõue noorsootöötajatele. See oleks tähendanud seda, et üle poole noorsootöötajatest peaks ametist lahkuma ja minema ülikooli kõrgharidust omandama. Me saame aru, et see kitsendab, viib väga suure hulga inimesi sellest ametist minema. Need oleksid liiga ranged nõuded selles valdkonnas. Vähemalt tänase seisuga me neid nõudeid kehtestada kindlasti ei saaks. Seega on kvalifikatsiooninõuete osas kokkulepe saavutatud ja ma seal otseselt probleeme ei näe. Nii et alustasin täpsustusest, mis on olnud vaidluskoht. Vaidluskoht ei ole mitte see, kas kehtestada kvalifikatsiooninõuded, vaid vaidlus on selle üle, millised kvalifikatsiooninõuded kehtestada ja kas kvalifikatsiooninõuetega tegelemine on ainuke asi, mille peale peaks minema kõik selles valdkonnas ettenähtud rahalised vahendid. Ma arvan, et ei peaks. Ma jätkuvalt olen seda meelt, et me peaksime [nende summade kasutamise] ümber vaatama ja mingi osa nendest peaks minema näiteks malevate ja noortelaagrite korraldamisele ja üldse sellisele noorsootööle, millest otseselt tänu ürituste korraldamisele noored ise osa saaksid. Nii. Loodetavasti tähendab see seda, et ma vastasin esimesele küsimusele. Küsimust noorsootöö tuleviku ja kärpesae kohta peate täpsustama, sellepärast et otseselt noorsootöötajate palkasid ega tegevuskulusid haridusministeeriumist ei kaeta. Need on kohaliku omavalitsuse eelarvetes olevad summad ja tegevused, mille eest kohalikud omavalitsused vastutavad. Aga mis puudutab noorte omaalgatusprojekte ja Euroopa Liidu vahendeid, mis sinna suunatud on, siis neid summasid hetkel kärbitud ei ole. Seoses Euroopa Liidu vahenditest 200 miljoni eraldamisega kaitsevaldkonda olen mina igal juhul teinud otsuse, et noortevaldkonna raha me ei kärbi. Kas toetate noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist? Vastasin, et toetan, ja me oleme tegelikult selles ka kokkuleppele jõudnud. Ootan ka selle töörühma lõplikku aruannet, mis need erinevates kohtades ja valdkondades noorsootööd tegevate inimeste ettepanekud on. Niipalju kui ma tean, on ettepanek noorsootöötajale kehtestada noorsootöötaja kutse omamise kohustus, huvihariduse õpetajale erialase kompetentsi [kohustus], mida hindab tööandja, ning pedagoogilised kompetentsid, mida tõendatakse kas pedagoogilist pädevust [eeldava] kutse omamise või pedagoogilise kõrgharidusega. [Veel on järgmised nõuded]: projektipõhisele noorsootöötajale noorsootöötaja, tase 5 osakutse; noorsootööasutuse juhile noorsootöötaja, tase 6 kutse; huvikoolidirektorile juhtimiskompetentsi olemasolu ning kõrgharidus; kohaliku omavalitsuse ametnikule, kes noorsootööga tegeleb, kõrgharidus ning valdkonna korraldamiseks ja arendamiseks vajalikud kompetentsid, mida hindab tööandja. Samuti on arutelu all treenerile kutsenõuete kehtestamine ehk siis vähemalt tase 3, abitreenerile aga kutse omal erialal, huvitegevuse juhendajale ehk siis mitte huvikoolijuhile või huviharidusõpetajale, vaid huvitegevuse juhendajale kesk‑ või keskeriharidus ning huviringi läbiviimiseks vajalikud kompetentsid. Riiklikult toetatavatele noorteühingutele tahetakse seada nii-öelda turvalisusvoliniku rolli kohustus, mille täitmiseks peab olema noorsootöötaja, tase 5 osakutse. Küsimus: "Millised on Teie juhtimisel ministeeriumi järgmised sammud noortevaldkonna kvaliteedi tõstmisel ja noorsootöötajate väärtustamisel?" Osaliselt olen ma sellele küsimusele vastanud. Ühelt poolt on kvalifikatsiooninõuete kehtestamine, ühtse noorsootöö ja huvi[kooli] seaduse väljatöötamine, mille väljatöötamiskavatsusega on juba mõnda aega teel oldud. Aga on ka terve rida tegevusi, mida nende 2,6 miljoni eest, mida ma siin korduvalt maininud olen, tehakse: täiendusõpe noorsootöötajatele, ka huviharidusõpetajatele, juhtimiskompetentside koolitus noorsootööasutuste juhtidele, siis on treenerikutse taotlemise koolitused ja erialakoolitused. Me selle rahaga tasume ka noorsootöötaja kutse taotlemise tasud. Aastas aegub umbes 50 noorsootöötaja kutset ja inimesed peavad seda uuesti taotlema. See maht tegelikult lähiaastatel suureneb. Meil on vaja teha ära ka riikliku järelevalve võimekuse tõstmine, on kommunikatsiooniküsimused, selleks et inimesed saaksid aru, millised kutsenõuded kehtima hakkavad. Meil on vaja teha andmebaaside arendused. Nii et tegelikult see kulu, mis on seotud kutsekvalifikatsiooni tõstmisega, on päris suur. Seda ma igal juhul kinnitan. Küsimuste järjekord läks sassi. Küsimus nr 4: "Milliseid meetmeid näete, et soodustada valdkonna avatud tööjõuturgu? Kas Teie hinnangul tuleks anda võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks ka nendele, kes tulevad väljastpoolt formaalharidust?" Ma ei ole kindel, et ma saan täpselt aru, mida on selle all mõeldud, et väljastpoolt formaalharidust. Kutsestandardis on kutsetasemete puhul haridusnõuded kirjas. Inimene, kes kutsenõuetele vastab, peab vastama formaalhariduse nõuetele, tal peab olema teatud [taseme] formaalharidus. Kutsetaseme 5 puhul on see keskharidus. See peab tal olema. Selles mõttes väljastpoolt formaalharidust ikkagi sellesse ametisse asuda ei saa. Aga kutse saab omandada nii, et tuleb minna ülikooli õppima noorsootööd ja omandama selles valdkonnas kõrghariduse või siis tuleb minna ja teha kutseandja juures, kelleks on Eesti Noorsootöötajate Kogu, ära kutseeksam. Nii et on ka need võimalused olemas: saab tulla nii läbi ülikooli, läbi kõrghariduse kui ka otse, tehes kutseandja juures noorsootöö eksami ära. Aitäh!

Suur tänu teile! Aga on ka mõned küsimused. Alustab Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te olete öelnud ja täna ka siin kordasite üle, et noorsootöötajatele kutse omamine muutub kohustuslikuks ja see on ka koalitsioonileppesse kirja saanud. Aga kas te oskate täpsustada, millal on kavas see norm kehtestada ja jõustada ja mis võiks olla ajaraam selleks üleminekuperioodiks?

Kõigepealt me ootame ära selle töörühma töö tulemused. Ma sain aru, et töörühma ettepanekud tulevad juulis 2025. See ettepanek vaatab noortevaldkonda tervikuna. Seal ei ole ainult noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuded, seal on üheksa töötajaprofiili, kellele tõenäoliselt tehakse ettepanek teatud kvalifikatsioonid kehtestada. Sellele peaks järgnema väljatöötamiskavatsuse tegemine, mis hindab mõjusid ja seda, kas on olemas ka alternatiivseid lahendusi sellele, et lihtsalt kohustuslikus korras seaduses need nõuded kehtestada. Ma loodan, et see väljatöötamiskavatsus hiljemalt selle aasta jooksul mingis vormis tuleb. Sel juhul pärast väljatöötamiskavatsust me liigume seaduse suunas. Aga seadusega on nii, et kuna tegemist on uue ühendseadusega, siis see on väga mahukas töö. Praegu meil on kaks erinevat seadust: noorsootöö seadus ja huvi[kooli] seadus. Eesmärk on neid asju tervikuna vaadata ja nii tuleb üks seadus. Aga see ei takista kohalikel omavalitsustel – ja väga paljud kohalikud omavalitsused seda ka teevad – kutsenõuded kehtestada oma noorsootöötajatele juba praegu. Otseselt küll volitusnormi praeguses seaduses selleks ei ole, aga ka takistust seda teha ei ole. Ja meil on omavalitsusi – kui ma nüüd peast õigesti ütlen, siis need on Tartu, Pärnu ja Tallinn –, kes neid kutseid noorsootöötajatelt juba eeldavad.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma võin kinnitada, et spordivaldkonnas treenerite puhul see tõesti toimib, kui me räägime kolmandast tasemest või viiendast tasemest. Erinevaid kriteeriume kohalikud omavalitsused määranud on, et saadaks teatud kohalike omavalitsuste toetusi lisaks riigi palgatoetusele. Aga mul jäi eelmise küsimuse peale natuke arusaamatuks ja ma olen tegelikult kusagilt lugenud, et see üleminek võiks olla neli-viis aastat, kuna see nõuab päris palju muudatusi. Aga tekkis küsimus, kas see on põhjendatud, et see üleminek on nii pikk. Tegelikult te ju pooleaastase töö baasil näete ette, et tulevikus võiks kutse inimesele anda. Miks see üleminek siis nii pikk on? Iseenesest see on ju tervitatav.

Aitäh küsimuse eest! Meil on täna noorsootöötajaid umbes 1700, kellest vastav kutse on olemas umbes 700-l. Ehk siis 1000 inimest, kõvasti üle poole noorsootöö valdkonnas töötavatest inimestest, peaks minema kutset tegema. Küsimus on ka selles, et need inimesed vajavad koolitust, kutse saamine ei tule neil niimoodi käigu pealt. Teiseks, ka noorsootöötajate kogu peab suutma nii suurel hulgal tööd teha. Nad ütlesid, et aastas annavad nad praegu kutse umbes 50 inimesele. Aga siin on 1000 inimest, kes peavad kutse hindamise läbi tegema. Nii et need mahud on lihtsalt väga suured. Vähem kui pooled tänastest noorsootöötajatest omavad kutset. Millal on lõpptähtaeg, millal kõik peaksid omama kutset? See ei saa juhtuda aasta või kahe pärast. Siin ongi seda üleminekuperioodi vaja.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te väga põhjalikult vastasite ja tõite välja ka selle, et keskharidus on see esimene tase, ilmselt tase nr 5 tegelikult, eks ole?

Jah.

Ja siis edasi saab õppida, omandada kõrghariduse ja kutse, õppida täiendavalt. Aga kuidas te ise arvate, kas tase nr 5 või keskharidus on piisav selle töö tegemiseks? Sest tegelikult lisaks sellele, et tegu on suure vastutusega, on noorsootöö tegelikult tõeline kunst, mis eeldab ka vaimse tervise probleemide [lahendamist] ja muid selliseid sotsiaalseid oskusi. Kas ikkagi keskharidus saab selleks piisav olla?

Aitäh! Ma muidugi arvan, et me varem või hiljem, aga pigem hiljem jõuame kõrghariduse eelduseni. Kui me vaatame praegu üldhariduse suundumusi, siis üldhariduse suundumus on see, et erinevat liiki spetsialistide puhul, kes noortega töötavad ja lastega töötavad, on mitteformaalse ja formaalse hariduse piirid hägustumas. Inimesed töötavad mitteformaalses hariduses ehk huvihariduses, teevad noorsootööd. [Nende töö] on muutumas osaks ametlikust hariduse andmisest ja sel juhul nende inimestega, nende töötajatega, kes seda tööd teevad, on [seotud] rohkem ootusi nende töö kvaliteedi ja nende suutlikkuse osas. Ma ütlen, et varem või hiljem me sinna jõuame, et ka noorsootöötajatele, huvijuhtidele ja huvikooli õpetajatele kehtivad selged kõrghariduse nõuded. Aga me ei jõua sinna kiiresti, ma tahan lihtsalt seda öelda. Kui me kehtestaksime täna kõrghariduse nõude, siis me tekitaksime olukorra, kus väga suur hulk noorsootöötajaid peaks sisuliselt astuma ülikooli. Meie ülikoolidel ei ole praegu võimekust nii suurel hulgal inimesi õppesse vastu võtta. Seal tekiksid järjekorrad, aga inimene on tööl, ta on ehk teinud noorsootööd väga pikalt – me ei hakka teda lahti laskma. Noorsootöö kvaliteet on küll ebaühtlane ja selle 5. taseme kutse kehtestamisega saab seda ebaühtlast kvaliteeti ühtlasemaks muuta, aga ma arvan, et see on selline kümnendi teema: kas kümne aastaga jõutakse selleni, et noorsootöötajale kehtib kõrghariduse nõue.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud minister! Nagu ma aru sain, te toetate seda, et noorsootöötaja miinimumtasemeks võiks olla kõrgharidus. Ja ütlesite ka seda, et kümme aastat võib-olla oleks see loogiline aeg, mil sinna jõutakse. Aga mis oleks need sammud, et me ikkagi reaalselt ka selle saavutaksime?

Ma näen seda trendi, et me sinna jõuame varem või hiljem. Kui te küsiksite, kas ma toetaksin täna kõrghariduse nõude seadusesse panemist, siis ma seda ei toetaks. Puhtalt selle tõttu, et me sel juhul suunaksime valdkonnast välja väga suure hulga inimesi, kes seal praegu töötavad ja kes teevad oma tööd hästi. Mul ei ole põhjust noorsootööle midagi ette heita. Eestis [tehtav] noorsootöö on üks parimaid Euroopas – see, kuidas see meil korraldatud on. Aga lihtsalt arvestades üleüldist oskuste ja pädevuste taseme tõusu ühiskonnas tervikuna ja ka seda toe vajadust, mis lastel ja noortel arenguks tarvis on eri valdkonna inimestelt, varem või hiljem me jõuame sinna, et noorsootöötaja, kes noortega töötab, kes tegeleb ka riskinoortega, kes tegeleb ennetusega, kes tegeleb noorte nii-öelda aktiivse osalusega [elus], hoiakute ja väärtus[hinnangute] kujundamisega, [peab kindlasti olema] kõrgharidusega.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Noorsootöö on oluline, me oleme sellest rääkinud. Kui me räägime noorsootöötajast, kes selle töö keskmes on, siis me räägime tema tänasest kvalifikatsioonist ja [sellekohastest] nõuetest. Mida paremini see töötaja ette valmistatud on, mida rohkem tal teadmisi on, seda paremini ta tõenäoliselt selle tööga hakkama saab, tulemus on parem. Aga kas te olete ministeeriumis mõelnud ka selle peale, kuidas seda tööd väärtustada? No väärtustada võib erinevat moodi, aga tihtipeale me jõuame ikkagi palgani välja, eks ju. Kui me räägime õpetajatest, siis te teete tugevalt pingutusi, et jõuda leppeni omavalitsustega, koolipidajatega, et ka mingid palgakriteeriumid oleksid kokku lepitud. Kas te noorsootöö valdkonnas näete ka midagi taolist, sellist protsessi, et oleks see töö nagu ühtlasemalt väärtustatud?

Aitäh küsimuse eest! Me tegelikult õpetajate palkade puhul liigume vastupidises protsessis. Hea meelega annaks vastutuse ja rahalised ressursid sinna, kus tegelikult vastutus ja rahalised ressursid olema peaksid, ehk siis nende käes, kellel on õigused reguleerida õpetaja palka. Haridusministeeriumil õigust reguleerida õpetaja palka ei ole, küll aga on vastutus ja ressursid. Ma arvan, et õigusselguse ja juhtimise kvaliteedi huvides oleks, kui need õigused, vastutus ja ressursid on ühes kohas. Nii et ärme seda noorsootöös uuesti segamini ajame. Ma esindan – ja ma olen seda ka avalikkuses alati öelnud – parempoolset liberaalset maailmavaadet, aga teatud valdkondades – ja haridusvaldkond on üks neist – ma tegelikult toetan kollektiivlepinguid ja seda, et me selle valdkonna töötajatega sõlmime pikaajalisi kokkuleppeid. (Lauri Läänemets ütleb midagi saalist. Kristina Kallas naerab.)

Ja nüüd on võimalus Lauri Läänemetsal oma rõõmu kõigiga jagada ja küsimust samuti. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kunagi see huvitegevuse toetus, mida sotsiaaldemokraadid eest vedasid, saigi loodud sellepärast, et kohalikul tasandil esiteks polnud raha ja teiseks, kui raha oligi, siis prioriteedid olid mujal. Minu küsimus teile on selle kohta, et kui see raha panna ühisesse potti, nii nagu valitsuse idee on, siis mis garanteerib, et huvitegevuse toetamiseks mõeldud raha jõuab ka tegelikult huvitegevusse. Kohalik omavalitsus võib sellega päästa lasteaeda, kooli, võib ka teid remontida ja kõiki muid asju teha. See tähendab, et tegelikult see riiklik garantii, mille me oleme täna paljudele peredele ja noortele andnud, võib ära kaduda. Pealegi me oleme näinud, et riigi tasandil on huvitegevuse rahastusele [osaks] saanud kaks nihukest kärpehammustust, ega seda väga palju alles pole jäänud. Omavalitsuste seis on, nagu ta on. Ma olen väga mures. Kirjeldage siis, kuidas tekib garantii, et tegelikult jääb selline rahastus püsima.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, garantiid ei saagi tekkida, sellepärast et selle raha äraandmise mõte on omavalitsuste autonoomiat siiski suurendada. Me ei saa tekitada sinna juurde garantiisid, omavalitsusel on autonoomne õigus neid asju otsustada. Aga olen sellest murest teadlik. Eelmisel nädalal oli ka pikk kohtumine huvitegevuse esindusorganisatsioonidega ja me leppisime nendega kokku, et me teeme selle huvitegevuse rahastuse kohta natuke põhjalikuma analüüsi, millised oleksid alternatiivsed huvihariduse rahastamise viisid. Me kõik teame, et Põhjamaades, näiteks Islandil, on pearahapõhine huvihariduse rahastamine. Igal perel on nii-öelda huvihariduse rahastamise pearahakott, mis on lapsevanema ja lapse käes. Selle raha saab suunata sellisesse huviharidusse, mida perekond ise [soovib]. See on viis, kuidas sa maksumaksjana saad oma raha kasutamist juhtida. Aga me leppisime huvihariduse organisatsioonidega tõesti kokku kaks asja. Me teeme huvihariduse raha [kasutamise] kohta esialgu sellise analüüsi, et kui me jätaksime selle haridusministeeriumi eelarvesse, siis milliseid tingimusi me siiski täpsustaksime. Praegu on ka see mure, et mitte alati ei jõua [summad] sinna huviharidusse, kuhu need võiks jõuda. Millised on need tingimused, mida me sinna juurde veel paneksime? No näiteks, et selle raha eest saab rahastada ainult eestikeelset huviharidust, mis suunaks Narvat ja Kohtla-Järvet [teatud suunas]. Tegelikult selle rahaga, selle väga väikese piskuga, mis riigilt tuleb, soodustaksime eestikeelse huvitegevuse või huvihariduse teket Narvas. Teiseks me leppisime kokku, et me teeme huvihariduse suurema rahastamise potentsiaalse muutuse analüüsi. Ehk annaks pearahapõhine huvihariduse rahastus paremaid tulemusi. See raha oleks huvihariduses ja selle kasutust oleks võimalik lastevanematel nii-öelda prioriteetidena ise rohkem juhtida.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, mina ka rõõmustan. Tervishoius kollektiivlepped annavad väga head tulemust ja ma arvan, et hariduses saab seda edulugu korrata. Küsin kahe aspekti kohta noorsootöös. Seal on ka palju projektipõhist rahastamist. Millise murena teie seda näete? Ja teine asi. Kahtlemata raha ja vastutus ja võimalus asju juhtida võiks olla ühes kohas koos ja vahel võiks olla see kohalikus omavalitsuses. Aga nii nagu me teame, sotsiaalhoolekande puhul ja ka näiteks õpetajate palku makstes omavalitsused seavad väga erinevaid prioriteete. Nende võimekus on erinev. Milliseid riske te näete noorsootöö puhul, kui see kogu vastutus koos rahastamisega jääb kohalikele omavalitsustele?

Aitäh! Siin on natukene võib-olla selline nägemuse erinevus. Mina siiski omavalitsusi usaldan ja usun, et mida lähemal on otsustus inimesele, seda kvaliteetsem see otsustus on. Inimene saab seda mõjutada palju tugevamini, kui noorsootöö ja huvihariduse otsustus on kohalikul tasandil versus see, kui ta on haridusministeeriumis. Ma siiski usun, et vastutuse, õiguste, ressursside ja kohustuste hoidmine ühes kohas [on õige] ja mida madalamal see on, mida inimesele lähemal, seda parem. Selle tõttu ma arvan, et huvihariduse ja noorsootöö rahastuse toomine riigi tasandile seda valdkonda kindlasti paremaks ei tee. Küsimus on lihtsalt üleüldises omavalitsuste finantsautonoomias ja selles, et neil on sõltumatuid isiklikke tulusid vähe. Sellest tulenevalt sõltuvad nad juba täna väga palju riigist ja keskvalitsuse otsustest. Ma arvan, et see võiks olla muutus, mille suunas Eestis liikuda, seda finantsautonoomiat võiks suurendada. Aga noorsootöö valdkonna projektipõhisus tuleneb sellest, et suur osa raha, mis seal täna arendustöödeks on, on Euroopa Liidu vahendid.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Viimasel ajal tundub sõna "analüüs" omavalitsustele selline väga hirmus asi olevat. Kõik hakkavad mõtlema, mis nüüd ära võetakse. Täna oli meil siin minister Ligi, kes kasutas ka ühistranspordist rääkides sõna "analüüs". Ma vapustusin sellest kohe, et nüüd võtavad veel viimase ka ära. Huviharidusest rääkides viitasite teie ka analüüsile. Kas see tähendab seda, et näiteks Ida-Virumaal [läheb see raha] keeleõppeks, nagu te ütlesite, ja huviharidus jääb täitsa ilma või? Kui te sellise ümberkorralduse teete, kas mingil teisel moel võetakse veel üks amps ära? Kaks ampsu juba oli, nagu mu kolleeg Lauri ütles. Kas võetakse veel midagi ära?

Aitäh! Ma ütlesin, et eestikeelseks huvihariduseks, mitte keeleõppeks. See on olnud meie eestikeelsele õppele ülemineku järelevalve üks peamisi järeldusi, et lastel ei ole eestikeelset huviharidust näiteks Narva linnas võimalik saada. Aga kärpeid ei ole plaanis rohkem kui see, mis me selle huvihariduse rahaga ära tegime.

Reili Rand, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma kõigepealt alustan sellise kommentaariga, et siin kolleeg väljendas muret seoses sellega, et huviharidus muutub ehk väga selliseks omavalitsuse suvast sõltuvaks. Meil oli teemaks ka noorsootöövaldkonna suur projektipõhisus. Ikkagi valdkonna rahastuse jätkusuutlikkus on väga suure küsimärgi all. Me näeme ju tänagi seda, kuidas tublimad omavalitsused, kus on suutlikkus rohkem projekte kirjutada, saavad rohkem rahastust noorsootöö erinevateks tegevusteks. See ei ole sugugi alati kooskõlas sellega, kus võib-olla rahavajadus kõige suurem on. Aga minu küsimus ei ole tegelikult üldse nii väga seotud rahaga. Selleks, et üks valdkond tunneks, et ta on tunnustatud ja märgatud, piisab vahel väga vähesest. Võiks toimuda kasvõi valdkonna üle-eestiline kokkusaamine, näiteks valdkondlik tunnustusüritus. Meil on õpetajatele sellised tunnustused, meil on sotsiaaltöötajatele sellised tunnustused. Kas ministeeriumil on äkki olnud ka arutlusel või plaanis, et ka noorsootöötajaid vähemalt …

Aitäh!

… sõnaliselt rohkem esile tõsta?

Meil on juba palju aastaid toimunud noorsootöötajate tunnustamise gala. Juba mitmeid aastaid on see toimunud, igal aastal.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen koalitsioonilepet, mis on Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepe. Ja siin on selline klausel nende kvalifikatsiooninõuete kohta, et kvaliteedi parandamiseks ja töötajate väärtustamiseks lisame uude noortevaldkonna ühendseadusesse noorsootöötaja huvihariduse õpetajana töötamiseks minimaalse kvalifikatsiooninõudena 5. taseme erialase kutse olemasolu. Natukene me sellest juba siin rääkisime. Kas teil on andmeid selle kohta, kui palju on praegu neid töötajaid, kellel see 5. tase puudu on? Ja kas te ei karda, et ühel hetkel need inimesed, kes nendele nõuetele ei vasta – jah, neil on keskharidus, aga täiesti võimalik, et on päris palju töötajaid, kes nendele nõuetele ei vasta –, lahkuvad sellest valdkonnast?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll vastasin juba sellele, siin oli ka enne seesama küsimus. Meil on 1700 noorsootöötajat, kellest ligi 1000-l ei ole vastavat kutset. See on põhjus, miks üleminekuaeg pole mitte üks aasta ega kaks aastat, vaid arvatavasti kolm kuni viis aastat. Praegu on arutelu koht, kui pikk see üleminekuperiood peaks olema, mis hetkest kutse peaks kõigil käes olema. Jah, ma olen nõus, et väga suurel osal ei ole täna. Seda enam olen ma olnud seni selles mõttes mitte väga entusiastlik selle koha pealt, kui on tahetud kehtestada kõrghariduse nõue noorsootöötajatele. See oleks viinud enamuse töötajaid sellelt tööturult ära. See oleks liiga kõrge nõue olnud.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Teil on õigus, kui te ütlete, et eestikeelsele õppele üleminekut toetab eestikeelne huviharidus. Esmane tegevuskava on alustada koolidest, et oleks kindlasti ka nendes piirkondades, kus on enamasti muukeelsetest peredest lapsed, eesti keelele üle minevates koolides eestikeelne huviharidus. Nendes kooliruumides teistmoodi ei tohiks olla. Kas siis, kui te nüüd tegite auditit Ida-Viru linnades, te arvestasite seda aspekti ka? Mis pilt seal praegu [avanes]? Ja sinna juurde ma küsin, et kui riik annab toetusi näiteks noorte- ja lastelaagrite läbiviimiseks, kas seal on pedagoogilisele personalile keelenõue kehtestatud?

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh küsimuse eest! Kui me tegime järelevalvet, siis me huvihariduse tegevuse üle järelevalvet ei teostanud. Küll aga küsisime koolijuhtide käest informatsiooni, mis keeles toimub huvitegevus koolis. Nii palju, kui saab koolijuhtide antud informatsiooni usaldada, on teave, et väga paljudes koolides on mitte kõik, aga osa huviharidusest kättesaadav ka eesti keeles. Siiski vähem, kui võiks. On ju keeleõpetuse kohta teada-tuntud fakt, et mida suurem on keeleõppe maht või keele sees olevate tundide arv päevas, seda paremini keel omandatakse. Kui me mõtleme esimese klassi lapse peale, siis tal on [kooli]tunde päeva jooksul neli korda 45 minutit, mis on väga väike osa tema päevakavast. Kui ta sellega ainult piirdub, siis tema keele areng ei ole piisavalt kiire selleks, et ta võõra keele omandaks. On öeldud, et kui laps [puutub võõra keelega kokku] alla 20% ärkveloleku ajast, siis ta keeleliselt piisavalt ei arene. Nii et see kokkupuude võiks olla kindlasti kõvasti üle 20–25% ajast. Aga üldiselt koolijuhid kinnitasid, et nad liiguvad eestikeelse huvihariduse suunas. Noh, probleem, nagu arvata võib, on see, et ei ole piisavalt õpetajaid, kes huviharidust koolis annaksid. Mis puudutab laagrikasvatajaid, siis töörühma ettepanek on kehtestada eesti keele oskuse nõue iga profiili puhul. Meil on täna üheksa profiili ja soovitakse kehtestada väga selgelt eesti keele oskuse nõue. Praegu on kehtivas õiguses kaks nõuet, mis kohalduvad noortevaldkonna töötajatele. Peab arvestama lastekaitseseaduses sisalduvat üldist piirangut laste ja noortega töötamiseks ning vähemalt kuus ööpäeva kestva noorte püsi- ja projektilaagri kasvatajale ja juhatajale on kehtestatud nõue, et neil on laagrikasvataja või -juhataja oskuste ja esmaabikoolituse läbimise tunnistus. Kas eeldatakse ka, et eesti keele oskus peab olema? Jään kahjuks vastuse võlgu. Aga üldiselt on need nõuded ainult [vähemalt] kuuepäevaste laagrite puhul, lühemate laagrite puhul meil laagrijuhtidele seni kvalifikatsiooninõudeid ei eksisteeri.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reili Rand, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ja head ülekande jälgijad! Me räägime täna siin valdkonnast, kus igapäevatöö sisuks on noorte kõrval olemine, märkamine, kuulamine, usalduse võitmine, vaimse tervise toetamine, riskide ennetamine. See pole mitte lisatöö, vaid ennetav töö, mille mõju näeme tihti alles aastate pärast, kui üldse. Sest kui see töö on tulemuslikult tehtud, siis midagi muret tekitavat ei järgnegi. Aga see ei tähenda, et tehtud tööl poleks tohutut tähtsust. Hiljuti kirjutas noorsootöötaja Maarja-Liisa Lepsalu rahvusringhäälingu portaalis väga otsekoheselt: kvalifitseerimata noorsootöötaja on julgeolekuoht. See võib tunduda karm hinnang, aga sisu on tõsi. Kui me ei sea selgeid ootusi ja standardeid, siis me ei saa olla kindlad, kelle me oleme noorte kõrvale pannud. Kvalifitseeritud noorsootöötaja oskab märgata riske, luua turvalisi suhteid, arendada noorte võimekust iseseisvaks eluks. Nagu noorsootöötajad ise on viidanud, on ka Eestis olnud juhtumeid, kus usalduse kuritarvitamine on viinud noortele ohtlike olukordadeni. Me ei saa lubada, et süsteemis on augud, millest noored läbi kukuvad. Just seetõttu on valdkond ise korduvalt palunud selgeid kvalifikatsiooninõudeid ja raamistikku ja lõpuks ka väärilist töötasu. Mis on olnud riigi vastus? Aastaid on küsitud valdkonna tegijatelt sisendeid, aga otsusteni ei jõuta. Nagu kuulsime täna taas, võtavad muudatused veel aastaid aega. Samal ajal on töötajad väsinud, tublimad lahkuvad ning uus põlvkond ei näe põhjust alustada. Me ei saa öelda, et noored on prioriteet, ja samas vältida otsustavat tegutsemist seal, kus see kõige rohkem loeb: professionaalide tunnustamisel ja süsteemi ülesehitamisel. Kui õpetajatele koolides ja lasteaedades on loodud palgatoetused ja arenguprogrammid, siis miks me noorsootöö puhul kõhkleme? Kas see ei ole meie silmis päris töö? Kas see pole piisavalt oluline? Seadus ütleb, et omavalitsus peab noorsootööd korraldama, aga ei ütle, kuidas. Ei ütle, mida selleks tööks temalt oodatakse, kes selleks sobib, milliseid tingimusi peab täitma kas või näiteks noortekeskus. Kuidas me saame nii tagada, et igas Eestimaa paigas oleks noortel võrdselt hea tugi ja keskkond? Teame, et noorsootöö sõltub suures osas projektidest. Ma mäletan, kuidas ma omavalitsusjuhina valla noorsootöötajate tublidust projektide ja raha koju toomisel tunnustasin. Projektipõhisuse varjukülg on see, et raha saavad need, kes oskavad kõige paremini projekte kirjutada, mitte alati need, kelle piirkonnas on kõige suurem rahavajadus. Nii tekibki piirkondlik ebavõrdsus ja see muudkui süveneb. See ei ole noorte ja noorsootöötajate suhtes õiglane. Ja lõpuks. Me näeme, et kui ühiskonnas juhtub midagi, mis puudutab noorte vaimset tervist või kogukonna kriisi, siis ootame just noorsootöötajaid appi. Aga samal ajal oleme esimesed, kes nende rahastuse kärpimisel silma kinni pigistavad. Lugupeetud minister! Küsimus ei ole ainult sõnades või arengukavades ja seadusemuudatustes. Küsimus on usalduses. Kas noortevaldkond on riigi jaoks päriselt oluline? Kas me seisame selle eest, et noorsootöö oleks professionaalne, jätkusuutlik ja õiglaselt tasustatud? Meie fraktsioon usub, et noored väärivad rohkem kui ainult kavatsusi. Nad väärivad süsteemi, mis töötab nende heaks järjepidevalt ja õiglaselt. Noorsootöötajad ootavad selget sõnumit, et nad loovad ühiskonna jaoks väärtust, mida märgatakse ja hinnatakse. Suur tänu teile!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Koos sellega, head kolleegid, oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.