Jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu (642 SE) esimene lugemine

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642 esimene lugemine. Esimene ettekandja on välisminister Margus Tsahkna. Palun!

Austatud Riigikogu! Hea juhataja! Teie ees on seaduseelnõu 642, mille vastuvõtmisega taganeb Eesti Vabariik halvenenud julgeolekuolukorra tõttu jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist ehk Ottawa konventsioonist. Riigikogu võttis Ottawa konventsiooniga ühinemise seaduse vastu 24. märtsil 2004 ja konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. novembril 2004, tänaseks siis üle 20 aasta tagasi. Võrreldes liitumise ajaga on Euroopa ja Läänemere piirkonna julgeolekukeskkond märkimisväärselt halvenenud ja sõjaline oht NATO liikmesriikidele suurenenud. Venemaa Föderatsioon jätkab sõjalist agressiooni Ukraina vastu oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks, rikub rängalt oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas rahvusvahelise humanitaarõiguse norme, ning on rahvusvahelistest kokkulepetest kas lahkunud või rikub jultunult neid, milles ta veel osaline on. Venemaa ei ole Ottawa konventsiooni osaline ning kasutab jalaväemiine Ukraina vastu peetavas sõjas laialdaselt, olles mineerinud rohkem kui 170 000 ruutkilomeetri ulatuses Ukraina territooriumi. Samal ajal puudub Ukrainal õiguspärane võimalus ise Venemaa relvajõudude vastu jalaväemiine kasutada, et takistada oma maa-alade rüüstamist ja miinidega risustamist okupantide poolt. Ukraina nimelt on Ottawa konventsiooni osaline, nii nagu ka Eesti. Venemaa Ukraina-vastase sõja õppetunnid näitavad selgelt, et kui riik seab endale relvastuse alal ühepoolseid piiranguid, mida vastaspool ei järgi ega kavatsegi järgida, siis asetatakse end vastasega võrreldes ebasoodsamasse positsiooni. Hea Riigikogu! Ottawa jalaväemiinide konventsioonist taganemise eesmärk on tagada halvenenud julgeolekuolukorras Eesti Kaitseväele suurem paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteemi, arvestades meie vastu suunatud ohu iseloomu ja vastase võimalikku käitumist. Paindlikkus riigi sõjalise kaitse planeerimisel ja enesekaitseks vajalike võimete valikul parandab Eesti julgeolekut. Konventsioonist väljumine annab Kaitseväele tulevikus võimaluse hankida ja rakendada jalaväemiine juhul, kui selleks peaks tekkima sõjaline vajadus ja seda toetab Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. Sõltumata sellest jätkame me aga oma igapäevatööd selle nimel, et niisugust vajadust tegelikult kunagi ei tekiks. Sarnaselt Eestiga on Ottawa konventsioonist taganemise protsessi algatanud ka teised regiooni riigid, kes jagavad piiri Venemaa või Valgevenega, kelleks on Soome, Läti, Leedu ja Poola. Lätis ja Leedus on vastav seadus juba parlamendis vastu võetud. Soome ja Poola parlamendis on arutelud ees lähemal ajal. Lahkumisotsustega saadavad NATO idatiiva riigid selge sõnumi, et on valmis ja võimelised kasutama agressori vastu kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta oma territooriumi ja vabadust. Need ei ole kerged otsused, kuid karmistunud julgeolekuolukorras tuleb kaaluda kõiki vahendeid, mis tugevdaksid meie heidutus‑ ja kaitsevõimet. Ottawa konventsiooni näol on tegemist ühe kõige laiemalt heaks kiidetud rahvusvahelise humanitaarõigusalase kokkuleppega, millest siiani ei ole mitte ükski lepinguosaline taganenud. Neid riike on 165, kes on Ottawa konventsiooniga ühinenud. Seetõttu toob otsus konventsioonist lahkuda paratamatult kaasa ka suurenenud rahvusvahelise tähelepanu ja kindlasti ka küsimusi ja kriitikat. Meie partnerid ja liitlased Euroopa Liidus ja NATO-s, kes jäävad ise Ottawa lepingu osalisriikideks edasi, valdavalt siiski mõistavad lahkuda soovivate riikide otsuseid. Eesti on teinud ja jätkab aktiivset rahvusvahelist teavitustööd, selgitamaks, et konventsioonist taganemine on mõjuvatest riiklikest julgeolekukaalutlustest tingitud suveräänne otsus, mis johtub ühemõtteliselt Venemaa käitumisest ja agressioonisõjast Ukraina vastu. Ottawa konventsioonist taganemine ei mõjuta Eesti pühendumust rahvusvahelise humanitaarõiguse täielikule järgimisele. Kohustume jätkuvalt piirama sõjategevuse mõju tsiviilisikutele ja kaitsma relvakonfliktide ohvreid. Võimalikku jalaväemiinide varumist ja kasutamist reguleerivad ka muud rahvusvahelised humanitaarõiguse ja relvastuskontrolli normid ja kokkulepped, millega Eesti on seotud, alustades 1949. aasta Genfi konventsioonidest. Need jäävad kehtima. Eesti jätkab ka Ottawa konventsioonist taganemise järel humanitaar-, demineerimise ja relvakonfliktide ohvrite abistamise projektide toetamist, mida me oleme seni teinud. Ja oleme seni ka pikema aja vältel panustanud demineerimisprojektidesse mitmel pool maailmas ja soovime esmajoones jätkata koostööd Eesti ja Ukraina demineerijate vahel. Loodan, et Ottawa konventsioonist taganemise eelnõu leiab teie, Riigikogu toetuse. Kui Riigikogu võtab seaduse vastu ja Vabariigi President kuulutab selle välja, teavitab Eesti oma taganemisotsusest kõiki konventsiooni osalisriike ja ÜRO peasekretäri, kes on lepingu hoiulevõtja. Ametlikku taganemiskirja esitades peavad olema ära toodud põhjused, mis tingivad konventsioonist lahkumise. Taganemine jõustub kuue kuu möödumisel vastavast teavitusest. Läti, Leedu ja Eesti koordineerivad omavahel taganemiskirjade esitamist ning soovivad esitada need võimaluse korral samal ajal. Ja üks aspekt on veel oluline: Ottawa konventsioonist saab taganeda vaid rahuajal, kuivõrd taganemine jõustub üksnes siis, kui riik ei osale nimetatud kuue kuu möödumisel relvakonfliktis. Vastasel korral jõustub lepingust taganemine alles pärast relvakonflikti lõppu. Mõnes mõttes me näeme just sellist olukorda Ukrainas. Kui neil oleks soov lahkuda Ottawa konventsioonist, siis nad praegu seda faktiliselt teha ei saaks. Seetõttu on vajalik, et teeksime vastava otsuse praegu, välistamaks võimalust, et otsese sõjalise ohu tekkimise korral ei jää enam aega ega võimalust meie riikliku julgeoleku huvides konventsioonist taganeda. Hea Riigikogu! Ma loodan, et see otsus saab siin laiapindse toetuse ja Eesti teeb midagi oma iseseisva julgeolekuvõimekuse parandamiseks. Suur tänu!

Aitäh! Ja teile on ka küsimus. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eestlastel on vanasõna: parem hilja kui mitte kunagi. Iseenesest on väga hea meel näha, et te selle eelnõuga siin olete. Pean aga mainima, et EKRE tegi samasisulise ettepaneku juba aastal 2023. Ehk siis 18. jaanuaril 2023 oli siinsamas arutelu samasuguse eelnõu üle, sisuliselt sama ettepaneku üle. Ma tahan küsida, kui valulikult see protsess teil valitsuses käis. Kui ma vaatasin üle, kes olid tollel ajal selle vastu ja lükkasid tagasi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõu Ottowa konventsioonist lahkumise kohta, siis nende hulgas olid ka mõned tänased ministrid. Näiteks peaminister arvas, et ei peaks väljuma, ka olid nende hulgas meie rahandusminister ja Andres Sutt, meie majandusminister. Äkki kirjeldate, kuidas valitsuses see arutelu läks? Kas nüüd oli ümbersündimine ja jõuti arusaamiseni, et see siiski on oluline? Ja see ongi väga oluline ja EKRE kindlasti toetab seda eelnõu.

Aitäh, hea küsija! Mina isiklikult mäletan seda debatti siin Riigikogu saalis juba enne 2004. aastat. Ma ei olnud küll siis Riigikogu liige. Helir-Valdor Seeder vist mäletab ka seda aega, kui – loodan, et mu mälu ei peta – Isamaaliit hääletas vastu selle konventsiooniga ühinemisele, kuna juba toona olid küsimused, miks me peame seda tegema, kui Venemaa seda pole teinud. Sellised ajaloolised meenutused siis siin saalis. Ka mina olin toona Isamaaliidu inimene. Aga kui tagasi tänapäeva tulla, siis tegelikult see arutelu on käinud. Meie eesmärk oli mitte võtta üksinda neid otsuseid vastu, et need otsused ei oleks siseriiklikud – kuigi ma arvan, et enamus Eesti inimestest seda otsust kindlasti toetavad –, vaid et koordineerida seda mõtteviisi ja debatti just nimelt regionaalselt. Nagu ma ütlesin, osalisriike on seal 165, lisaks on meie territooriumil, kui me vaatame kogu regiooni, NATO liitlaste [üksused]. See protsess on tegelikult käinudki umbes aasta. Kindlasti ka teie algatatud eelnõu andis sellele positiivses mõttes hoogu juurde. Aga Eesti riik on näidanud ennast usaldusväärse partnerina ja et meie otsused oleksid ka tagatud, ainult Eestist üksi ei piisa. Tänaseks me olemegi jõudnud niikaugele, et Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola sellest konventsioonist lahkuvad. Kui vaadata meie geograafilist asukohta, siis see on väga oluline sõnum Venemaale ja tegelikult, kui vaadata sõjalist võimalust tulevikus kasutada jalaväemiine, väga tugev kaitse lisaks kõigele muule. Ma võin öelda, et valitsuses mingisugust valulikku arutelu sel teemal ei toimunud. Lihtsalt teatud protsessid olid jõudnud niikaugele, et me saime langetada otsused, mis olid vajalikud selleks, et nüüd valitsus selle eelnõuga siia tuli. Kokku võttes ma loodan, et Riigikogu seda eelnõu toetab. Ma väga soovitan mitte hakata mängima siseriiklikke pisikesi mängukesi ja minu teada peakski praktiliselt kõikide fraktsioonide toetus sellele eelnõule olemas olema. Meie asi on eelkõige rahvusvahelisel tasemel näidata, et me tegutseme, tagame oma julgeolekut ja samal ajal oleme usaldusväärsed partnerid edasi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud minister! Tõepoolest, 2004. aastal, kui seda konventsiooni arutati Riigikogus ja Eesti otsustas sellega ühineda – väga lühinägelikult, ma julgen öelda –, siis seda aktiivselt toetasid tol ajal peavooluideid kandnud nii diplomaadid kui poliitikud väga aktiivselt. Isamaa saadikurühm oli ainus, kes 2004. aastal hääletas selle vastu, rõhudes just pikale perspektiivile ja ettenägelikkusele. Kahjuks meid ei kuulatud. Täna me oleme olukorras, kus 20 aastat hiljem me selle tühistame ja püüame leppest lahkuda. Minu küsimus teile on selline. Kas tagantjärgi vaadates, tagantjärgi tarkusena tuleks tunnistada, et see oli tol ajal siiski viga ja kas me võiksime sellest ka õppida, et eriti julgeolekuküsimustes tuleb vaadata pikka perspektiivi? Julgeolek on asi, milleks me just rahuajal peame valmistuma, et kriisiaegadeks valmis olla. On väga lühinägelik rahuaja stabiilsest olukorrast lähtuvalt teha niisuguseid otsuseid. Nii et lühike küsimus on, kas teie hinnangul oli viga või ei olnud.

Teie aeg!

Aitäh, hea küsija! Täna ma olen siin puldis välisministrina ja ma võin öelda, et ma ei saa seda pidada veaks, mis midagi oluliselt on muutnud. Õnneks kogu selle aja jooksul ei ole Eestit tabanud otsene relvastatud kallaletung Venemaa poolt. Küll aga, oleme ausad, ka mina töötasin tol ajal küsijaga koos ja tõepoolest me siis nägime, et Venemaa on agressiivne riik ja tulevikus kujutab endast ohtu. 2004. aastal ei olnud aga Venemaa veel aktiivselt tunginud kallale isegi Gruusiale ja Ukrainale tungis ta kallale aastal 2014. Aga me võime öelda, et meil oli õigus, mis puudutab Venemaad. Ent öelda, et liitumine oli viga, ei saa, kuna samal ajal toimusid ka mitmed teised rahvusvahelised protsessid: Eesti ühinemine NATO-ga ja Euroopa Liiduga ja nii edasi. Võib-olla sellest tingituna oli meil vaja väga selgelt kuuluda kogu sellesse perekonda, kust me täna oleme otsustanud koos kogu idatiiva liitlastega lahkuda. Ma arvan, hea küsija, et igal asjal on oma aeg. Eesti õnneks ei ole teinud strateegilisi vigasid oma kaitse planeerimisel. Lihtsalt me oleme jõudnud olukorda, kus valdav osa meie liitlastest läänemaailmas saab aru, et 2000. aastate algus ei olnud ajaloo lõpp. Ka see käsitlus oli ju väga kõvasti meil siin debati all. Ma tuletan meelde veel igasuguseid ettepanekuid, mis on kõlanud, näiteks ajateenistuse kaotamine, mille vastu on seistud. Ühel hetkel tundus, et see on elementaarne, ja mitmed meie lähiliitlased tegid selliseid otsuseid. Nad on pööranud need otsused tagasi. Need on olnud tegelikud vead, mis on läinud palju maksma nii maksumaksjatele kui ka kaitsevõimetele. Õnneks me oleme täna Riigikogu ees olukorras, kus need erinevad sammud ei ole tegelikult toonud meile mingisuguseid halbu tagajärgi. Valitsus on nüüd selle ettepaneku siia toonud just sellepärast, et me seoksime oma käed lahti, et meil oleks õigus kasutada vahendeid, mida meie Kaitsevägi peab vajalikuks, et Eesti oleks rohkem kaitstud. Nii et seepärast ma soovitan kõigil teil seda eelnõu toetada.

Jaanus Karilaid, palun!

(Algust ei ole kuulda.) … ajalist ressurssi, et jalaväemiinide varud taastada? Ja mis see hinnanguline maksumus võiks olla 2026. aastal ja millised oleksid strateegilised partnerriigid nende varude taastamisel?

Aitäh, hea küsija! Mina kui välisminister praegu tegelen selle lepingulise baasiga ja sellega, et teavitada meie liitlasi ja kõiki lepingus osalevaid riike. Nii spetsiifilisi küsimusi ma tõesti soovitan küsida Kaitseväe juhatajalt ja vastavatelt ekspertidelt. Kui Riigikogu otsustab Ottawa konventsioonist lahkuda, siis Eesti puhul võimalikud paigutamised, võimalikud varud – kõikide nende teemadega tegeleb Kaitsevägi vastavalt Kaitseväe juhataja suunisele. Nii et ma hetkel jään need konkreetsed vastused võlgu. Aga ma edastan kindlasti selle küsimuse Kaitseväe juhatajale, kes saab vastata.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena palun arutelu juhtivkomisjonis ette kandma riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Välisminister! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist käesoleva aasta 12. mai istungil. Eelnõu algatajat esindasid komisjonis välisminister Margus Tsahkna, Välisministeeriumi NATO ja Atlandi-üleste suhete osakonna relvastuskontrolli büroo direktor Arti Hilpus ning rahvusvahelise õiguse büroo direktor René Värk. Eelnõu eesmärgiga oli seotud ka minu ja riigikaitsekomisjoni liikme Mati Raidma 2024. aasta 11. detsembri kohtumine Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) esindajate, regionaalse piirkonna juhi Denise Durani ja nõunike Agnieszka Kurkiewiczi ning Margherita D’Ascanioga. Pärast arutusel oleva eelnõu Riigikogu menetlusse võtmist kohtusid riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu, aseesimees Leo Kunnas ja liige Enn Eesmaa 2025. aasta 14. mail videosilla vahendusel International Campaign to Ban Landminesi (ICBL) ehk Nobeli rahupreemiaga tunnustatud Rahvusvahelise [Jalaväemiinide Keelustamise Liikumise] esindaja Tamar Gabelnicki ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee esindaja Fahad Ahmediga. Nendel kohtumistel püüti meid veenda loobuma Ottawa konventsioonist taganemisest eelkõige humanitaarsetele kaalutlustele tuginedes. Eelnõu Riigikogus vastuvõtmisega taganeb Eesti jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist ehk Ottawa konventsioonist. Taganemise põhjuseks on Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas ning selle tõttu halvenenud julgeolekuolukord. Kujunenud julgeolekuolukorras on Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ning lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja potentsiaalse vastase käitumist. On üpriski selge, et Ottawa konventsiooniga osalisriikidele keelatud jalaväemiinide paigutamine võib kõne alla tulla peale seda, kui Eesti on konventsioonist välja astunud, ja eeskätt idapiiri aladel koos teiste vajalike vahenditega, et tõkestada agressori hordide pealetungi. On selge, mida agressor on toime pannud okupeeritud aladel Ukrainas nii inimeste kui maaga, ning meie kindel kavatsus on seda Eestis mitte kunagi ja mitte mingitel asjaoludel lubada. Kaitseme oma rahvast ja oma riiki igal juhul ja mis tahes vahenditega. Seda kõike sai öeldud ka rahvusvahelistele huvigruppidele. Samuti meenutan, et esimesed osalisriigid andsid oma allkirjad Ottawa konventsioonile 3. detsembril 1997. aastal. Olin toona Eesti Vabariigi suursaadik USA-s ja Kanadas ning viibisin kohapeal allkirjastamise tseremoonial, paraku sõnumiga, et Eesti ei ühine konventsiooniga. Me polnud ainuke [sellest keeldunud] Venemaa naaberriik Euroopas. Venemaad valitses siis Boriss Jeltsin. Aeg oli küll teine, kuid meie kõhutunne on väga hästi treenitud. Me oleme agressori kõrval elanud tuhat aastat. Eesti ühines Ottawa konventsiooniga aastaid hiljem, mais 2004 – otsus jõustus küll novembris 2004 –, Läti 2005. aastal ning Soome alles 2012. aastal. Me tegime seda pika hambaga, sest kahtlustasime, et võib tulla aeg, kui me peame konventsioonist lahkuma. See aeg kahjuks tuli ja nüüd peame oma otsuse ära tegema. Sellesuunalisi algatusi on olnud ka varem, kuid siis polnud aeg nähtavasti nii küps, kui ta on praegu. Eestiga paralleelselt on algatatud Ottawa konventsioonist taganemise menetlused või need on isegi juba lõpule viidud ka Lätis, Leedus Poolas ja Soomes. Tagasi eelnõu menetlemise juurde. Riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel soovitas lisada eelnõu tekstis oleva ainsa lause lõppu sõnad "ning avati allakirjutamiseks Ottawas". Neli vajalikku täpsustavat sõna. 2004. aasta 24. märtsil Riigikogus vastu võetud konventsiooniga ühinemise seaduse tekstis on Ottawat nimetatud ning seda jalaväemiine keelustavat konventsiooni tuntakse eelkõige Ottawa konventsioonina. Eelnõu algatajate esindaja välisminister Margus Tsahkna toetas seda täiendust. Riigikaitsekomisjoni liikmed pidasid eelnimetatud täpsustust oluliseks ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 98 lõikele 1 otsustas komisjon konsensuslikult esitada eelnõu algataja nõusolekul eelnõu 642 esimesele lugemisele muudetud kujul. Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused olid järgmised. Komisjon otsustas oma käesoleva aasta 12. mai istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 22. mai istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1, otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu esimehele ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks selle aasta 13. mai kell 10, sest eelnõu tekst on ühelauseline ja valikuks on kas Ottawa konventsioonist taganeda või mitte. Lisaks on Läti ja Leedu parlament Ottawa konventsioonist taganemise otsuse juba teinud. Balti riigid soovivad konventsioonist taganemisest osalisriikide depositaari ehk hoiulevõtjat, kes on ÜRO peasekretär, ja ÜRO Julgeolekunõukogu koos teavitada. Tänan teid!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kas teil komisjonis tuli juttu või te ise oma ekspertiisist tulenevalt oskate tuua ka näiteid selle kohta, et me teame, et Ukraina on Ottawa konventsiooni liige, samal ajal kui Venemaa ei ole? Kas te saate tuua näiteid, mida see on tegelikult lahinguväljal tähendanud, kui üks osapool on ja teine pool ei ole konventsiooni liige?

Ütlen kõigepealt, et sellisel viisil me seda küsimust antud eelnõu menetledes komisjonis kindlasti ei arutanud. Me ei ole läinud detailidesse, mis puudutavad jalaväemiinide kasutamist lahinguväljal, sealhulgas Ukrainas. Ka ei arutanud me küsimust, kas Eesti pärast konventsioonist väljaastumist neid tegelikult soetab ja hakkab kasutama. See jääb väljapoole antud diskussiooni.

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja! Te ütlesite oma ettekandes, et Eesti ühines omal ajal selle konventsiooniga pika hambaga. Mina mäletan seda arutelu 2004. aastast, kus ma ise osalesin ja kus Isamaa jäi ainsaks, kes oli sellega ühinemise vastu. Siis mina siin saalis küll ei tunnetanud mingisugust pika hambaga ühinemist. Kõik koalitsiooni kuuluvad saadikud ja ka mitte koalitsiooni kuuluvad saadikud, ülejäänud opositsioonierakonnad kõik toetasid suhteliselt üksmeelselt konventsiooniga ühinemist. Mille alusel te nüüd järeldate, et tol ajal me ühinesime pika hambaga?

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma ei pidanud selle väljendiga silmas mitte seda, et otsuse tegemise hetkel oli see nõnda, vaid seda, et see võttis nii palju aastaid, et me selle otsuseni jõudsime. Kui seda ei oleks olnud, oleksime ühinenud kohe 1997. aastal, aga me tegime seda seitse aastat hiljem. Ma pidasin seda silmas.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Kuid on väike täpsustus kõnes kõlanu kohta: muudatusettepanekute tähtaeg on 30. mai, mitte 13. mai.

Jaa, vabandust!

Aitäh! Ja läheme edasi läbirääkimiste juurde, kus saavad sõna fraktsioonid. Henn Põlluaas, ma saan aru, et volituse alusel Isamaa fraktsiooni nimel. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Eesti ühines maamiine keelustava Ottawa konventsiooniga 2004. aastal. Praktikas on selle näol tegemist populismi ja soovmõtlemisega. Riigikaitsekomisjoni esimees sotsiaaldemokraat Sven Mikser väitis tookord siinsamas puldis, et see olevat välispoliitiliselt vajalik. Ta rõhutas, et jutud, justkui Eestit võiks ohustada rünnak jalaväe osavõtul, kelle vastu me hakkaksime miine kasutama, on reaalsusest ja adekvaatsest hinnangust väga kaugel. Venemaa endast ohtu ei kujuta. Ühesõnaga, kõik need, kes hoiatasid Venemaa agressiivsuse eest ja tuletasid meelde ähvardusi võtta tagasi niinimetatud põlised Vene alad Eesti, Läti ja Leedu ning leidsid, et maamiinid on tõhusaim ja odavaim kaitse vaenlase liharünnakute vastu, nagu seda Ukrainas kutsutakse, kuulutati ebaadekvaatseteks, vaat et ullikesteks. Isamaa hoiatas, et me ei tohi end desarmeerida, olla naiivsed ega püüdlikumad, kui reaalne elu lubab, ja tegi ettepaneku eelnõu menetlus katkestada. Selle poolt hääletas vaid Isamaa, kõik ülejäänud erakonnad toetasid Ottawa konventsiooniga ühinemist. Eesti loobus vabatahtlikult odavast ja väga efektiivsest kaitsemeetmest. Hoopis see oli ebaadekvaatne! Sellega lõhuti Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome ühisrinne, kes meie geograafilisest asendist ja riigikaitselistest kaalutlustest lähtuvalt ei soovinud konventsiooniga ühineda. Eesti mõtlematu sammu ja välissurve tõttu nad seda siiski lõpuks tegid ja täna kahetsevad nagu meiegi ning astuvad järjest konventsioonist välja. Pole sugugi välistatud, et välissurve allhoovused olid orkestreeritud Moskvast. Samamoodi nagu 1960–1970. aastate lääne niinimetatud rahuliikumised, oli see ju kasulik vaid Kremlile. Õnneks ei läinud Eestis läbi samadel aastatel ringelnud Reformierakonna ja sotside kavatsus kaotada ajateenistus ja saata laiali Kaitseliit. See oleks olnud katastroof, mis sarnanenuks kutse esitamisega Kremlile pidada siin teravmoonaga maha üks võidukas "sõjaväeparaad". Tuletan meelde, et Eesti ja kõikide teiste nimetatud riikide kaitsejõud taunisid teravalt maamiinidest loobumist. Soome kaitseminister Niinistö ütles, et miinide keelustamise otsuse teinud poliitikud kannavad sõja süttides vastutust, mida mõõdetakse noorte meeste ja naiste verega. Venemaa agressiivsus ja ambitsioonid ei ole muutunud, kuid Riigikogu ja valitsus on ka hiljem lükanud tagasi kõik ettepanekud konventsioonist lahkumiseks. Viimane tagasilükkamine, mis on Ukraina sõja taustal täiesti arusaamatu, toimus alles eelmisel aastal. Selle taga olid Reformierakond, sotsid ja Eesti 200. Täna mõistavad pea kõik, et Isamaal oli õigus ja hoopiski neil, kes toetasid konventsiooniga ühinemist ja jalaväemiinidest loobumist, puudus reaalsustaju ja võime adekvaatseks hinnanguks. Nii meie suurim vaenlane Venemaa kui suurim liitlane USA ei ole jalaväemiine keelustava konventsiooniga liitunud, lisaks terve hulk muid riike. Venemaa kasutab neid massiliselt. Kombineeritud jala- ja tankitõrjemiinide väljadega peatasid nad Ukraina vastupealetungi ning samade vahenditega takistavad ukrainlased venelaste pealetunge enda suunal. Uued sõjapidamise vahendid droonid ei asenda maamiine, ükskõik kui head need ka poleks. Nad täiendavad teineteist. Ka juhitavad miinid ei asenda jalaväemiine, sest need seovad võitlejaid, kes peaksid täitma hoopis olulisemaid ülesandeid kui passida põõsas ja oodata vaenlase tulekut, et lõhata miin. Pealegi avastatakse ja tapetakse nad tõenäoliselt vastase droonide poolt juba enne, kui vaenlane üldse nendeni jõuab. Küsige ükskõik milliselt Ukraina sõdurilt või ohvitserilt – jalaväemiinidele pole alternatiivi. Miinid ei ole ründe-, vaid kaitserelvad. Meil on keeruline maastik ja vähe kaitsjaid. Miiniväli on odav, väga oluline ja tõhus kaitsevall enda ja vaenlase vahel. Miinid tekitavad ründajates hirmu ja ebakindlust ning nõrgestavad nende võitlusmoraali. Miinide ülesanne on paralüseerida vaenlase operatiivne tegevus ja sundida neid taganema või loobuma kavatsusest teatud alal läbi murda. Miinid pannakse maha strateegilistes kohtades täpsete kavade järgi ning asukohad kaardistatakse. Võimalus, et omad mehed või tsiviilisikud meie miiniväljadele satuvad, on pea olematu, sest miinid paigaldatakse alles konfliktiohu tekkides ja võetakse hiljem üles. Me saame kasutada ka jalaväemiine, mis teatud aja järel neutraliseeruvad ise. Meie paigaldatud miinide asukohti teavad loomulikult ka meie NATO-liitlased. Väiteid, justkui nende ind meile appi tulla on väiksem, kui nad teavad, et meie kaitseliinid on miinidega turvatud ning vaenlase kaotused ja heidutus on suuremad, on totrad. NATO [tervikuna] ega ükski liitlasriik ei ole Balti riikide, Poola ja Soome konventsioonist lahkumise peale protesteerinud. Saadakse aru, et me oleme eesliinil. Näited tsiviilohvritest riikides, kus jalaväemiine puistatakse kontrollimatult igale poole laiali, Eesti puhul ei päde. Ainus, kes siin selliselt käituda võib, on Venemaa. Meie ühepoolne miinidest loobumine seda ei takista. Küll aga takistab konventsioon meil end ise kaitsta. Meie ühepoolsel ja vabatahtlikul enesepiiramisel puudub igasugune loogika ja mõte. Eesti jätkamine Ottawa konventsioonis oleks suitsiidlik. Mul on väga hea meel, et tänaseks on arusaamad muutunud ja pea enamik Riigikogu erakondadest toetab maamiinide taas kasutuselevõttu. Ukraina sõja kogemus on näidanud, et teisiti ei ole võimalik end agressori eest kaitsta. On hea, et me oleme sellest õppinud. Meie kohus on kaitsta oma riiki ja rahvast kõikide meie käes olevate vahenditega, nii nagu tegid meie vaarisad vabadussõjas ja teise maailmasõja lahingutes. Meil ei ole õigust maksta oma noorte meeste ja naiste verega. Isamaa Erakond kutsub kõiki teisi erakondi ja saadikuid toetama Ottawa konventsioonist lahkumist. Aitäh!

Ja järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusega Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Eesti liitus Ottawa konventsiooniga 2004. aastal, kui julgeolekukeskkond tundus stabiilsem ja rahvusvaheline koostöö tõhusam. Meie otsus põhines teatud väärtustel, soovil vähendada sõjaliste konfliktide humanitaarset mõju. Need väärtused ei ole kuhugi kadunud. Paraku on sõjal ja inimlikel väärtustel praktikas vähe pistmist. Oleme seda selgelt näinud okupeeritud Ukraina aladel, kus humaansuse asemel [valitsevad] julmus ja kuriteod. Sõjas on vähe inimlikkust ning reegleid täidetakse valikuliselt. Ühtlasi peame tunnistama, et rahvusvahelised kokkulepped ei pruugi tagada meie julgeolekut enam samal määral kui varem. Üha keerulisemaks muutuvas olukorras peame riigina tasakaalustama humanitaarseid väärtusi ja praktilisi kaitsevõime vajadusi. Sellele järeldusele on jõudnud meie kõrval ka Soome, Läti, Leedu ja Poola – ju põhjusega. Ja me kõik mõistame, miks. Viimastel päevadel on Riigikogu liikmed saanud oma postkastidesse kirju, milles kutsutakse üles mitte taganema Ottawa konventsioonist, rõhutades jalaväemiinide ohtlikkust tsiviilelanikkonnale. Jalaväemiinid on kahtlemata relv, mis ohvrit ei vali ning mille kasutamine tsiviilaladel võib tuua kaasa pikaajalisi kannatusi ja ohte. Me oleme kõik seda näinud. Aga ma kinnitan nii meie välismaa sõpradele kui ka täna meid vaatavatele Eesti inimestele, et me siin saalis mõistame neid ohte väga hästi, kaasa arvatud seda, et ka demineerimine loomulikult on kallis, raske ja ajamahukas töö. Ühtlasi tuleb aga endale teadvustada, et kallis on ka iseseisvus ning piiratud ressursside tingimustes loeb iga vahend Eesti riigi ja Eesti inimeste kaitsmiseks. Jalaväemiinid on väikeriigile odav ja tõhus viis vaenlase liikumist piirata. Seda enam, kui me teame, et võimalik vastane nende kasutamisest ei hoidu – ei ole hoidunud ega hoidu tõenäoliselt ka tulevikus. Venemaa on korduvalt rikkunud rahvusvahelist õigust ja demonstreerinud, et konventsioonid ja lepped ei heiduta teda, kui ta soovib jõudu kasutada. Ukraina kogemus on selge: kaitsevõime peab olema mitmekihiline ja strateegiline. RAND Corporationi vahendatud uuring näitas, et Ukraina esmasel kaitsmisel olid miiniväljad – tõsi, eelkõige oli jutt tankitõrjemiinidest – üliolulised, aeglustamaks sõja esimeses faasis agressorite pealetungi, naelutades ründeüksused paigale. 2023. aasta suvel toimunud Ukraina vastupealetungi ajal oli aga Vene poole ulatuslik miiniväljade rajamine see, mis takistas omakorda Ukraina üksuste liikumist. Ning olgu selgelt öeldud, et kuigi Ukraina on Ottawa konventsiooni liige, on Venemaa Ukrainas alates 2022. aasta veebruarist kasutanud vähemalt 13 tüüpi jalaväemiine. Seda on tehtud laialdaselt ja ulatuslikult. Ukrainlased ise hindavad, et nende maast on circa 140 000 ruutkilomeetrit mineeritud. Ukrainlased on seejuures õigustatult küsinud, kuidas nad saavad rääkida inimlikkuse printsiibist, kui Vene armee istutab nende maale neid miine, ning milliseid vahendeid saab kasutada, kui vaenlane ohverdab nii meelsasti oma jalaväge. Täna me ei räägi mitte lihtsalt ühest konventsioonist, vaid tegelikult õigusest ja kohustusest kaitsta oma kodu, oma inimesi, oma riiki oma territooriumil. Kas üldse ja kui, siis mil moel Eesti Kaitsevägi seda võimalust kasutama hakkab, jääb muidugi sõjaliseks otsuseks. Küll aga annab seadusandja sõjaväelastele võimaluse see otsus teha nii, et neid ei piiraks konventsioon, mis ei piira võimalikku agressorit. Taganemine Ottawa konventsioonist ei tähenda, et me loobume humaansusest. Küll aga anname meie inimestele ja rahvusvahelisele üldsusele selge sõnumi, et me kaitseme oma maad ja iseseisvust. Sotsiaaldemokraadid eelnõu toetavad. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rene Kokk.

Tänan, hea juhataja! Head kolleegid siin saalis ja kes jälgivad meid ekraanide vahendusel! Kahtlemata on hea meel selle üle, et me täna seda seaduseelnõu siin arutame. Küll aga peab ütlema, et viimasel ajal juhtub järjest tihedamini seda, et siin saalis tuleb öelda: "Aga me ju ütlesime, et nii läheb!" Olgu tegemist automaksuseaduse läbisurumisega või kestlikkusaruannete või elektrituruseadusega. Sama kehtib Ottawa konventsioonist väljumise kohta. Pean ütlema, et tegelikult EKRE tegi selle ettepaneku juba 2022. aasta lõpul ja see arutelu oli siin 12. jaanuaril 2023, kui me arutasime jalaväemiinide kasutamise konventsioonist väljatulemise seaduse eelnõu. Tollel ajal suur osa poliitilisi jõude ei osanud julgeolekuolukorda sellel määral hinnata, et seda toetada. Kahjuks olid siis Ottawa konventsioonist väljumise vastu ka meie praegune peaminister Kristen Michal ning meie rahandusminister Jürgen Ligi, samuti meie praegune [energeetika- ja keskkonnaminister] Andres Sutt, kes olid siis Riigikogu liikmed ja hääletasid sellest konventsioonist väljumise vastu. Iseenesest tore, et nüüd vahepeal on kohale jõudnud arusaamine, et sellisel väikeriigil nagu Eesti on väga oluline omada jalaväemiinide kasutamise võimalust ja sellest lepingust väljuda. Ma olin [2004]. aastal parasjagu ajateenija, kui Eesti liitus Ottawa konventsiooniga. Ma mäletan väga hästi seda, ma ütleks, vähemalt ajateenijate seas valitsenud mõningat nõutust või arusaamatust, mida poliitikud teevad. Meie väljaõppe osana olid jalaväemiinid taktikaliselt igapäevaprogrammis sees, ja siis ühel hetkel tuli selline otsus, et me [loobume neist]. See tekitas päris palju arusaamatust inimestes, kes Eesti riigikaitset tollel ajal planeerisid. Aru nad sellest hästi ei saanud, miks see samm tehakse. Aga kuna võib-olla täpselt ei saadagi aru, miks see Eestile oluline on, siis ehk käime üle mõned punktid, mis võimalused see meie Kaitseväele annab, kui me saame uuesti õiguse vajaduse korral, mida meil loodetavasti kunagi vaja ei lähe, jalaväemiine kasutada. See annab meie üksustele võimaluse vaenlase liikumist aeglustada, takistada, suunata, tugevdab meie kaitsepositsioone või õigemini annab võimaluse selleks. On ilmselge, et kõik, kes on kaitsmise või Kaitseväega kokku puutunud, teavad, et miiniväljade kohta tehakse miiniväljade passid. Siin on tihti välja toodud, et väga halb on, et pärast me ei tea, kus miinid on. Jah, sõda ongi väga halb, see ongi väga-väga halb asi. Aga selleks, et meie Kaitseväel oleks üks [lisa]võimalus või -hoob, mille abil rünnakut ennetada või vähemalt teha see võimalikule agressorile võimalikult valusaks, kalliks ja ebamugavaks, on jalaväemiinide kasutamine meie kaitsjate arsenalis üks potentsiaalne tööriist, mida kasutada, kui selleks peaks olema vajadus. Ja loomulikult, küll tehakse meie kaitsjate poolt ka need vajalikud dokumendid, nii nagu vaja on, parimal võimalikul viisil. Üks pluss, mille jalaväemiinide puhul kindlasti võib välja tuua, on nende suhteline odavus võrreldes tänapäeva väga kallite ja infotehnoloogiliselt keeruliste relvadega. Jalaväemiinid on odavad, suhteliselt pika säilivusajaga ja madala hoolduskuluga. Ka on sisuliselt iga üksikvõitleja võimeline nendega opereerima. See aitab ka ära kasutada meie looduslikke eripärasid, et kaitset üles ehitada. Palun kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaks.

Kindlasti on jalaväemiinide omamine julgeoleku seisukohalt üks lisaelement, mida me saame võimalikuks kriisiks hoida ja kiiresti kasutusele võtta, kui meil seda vaja on. Ja nagu ma enne juba ütlesin, on väga oluline, et meie potentsiaalne vaenlane seda teaks. Miiniväljade olemasolu, nende kasutamine on potentsiaalne heidutus ja teeb meie ründamise kordi-kordi kallimaks nii rahaliselt kui ka tehnika ja elavjõu mõttes. Ja me ei peaks kartma. [Ütlen] neile, kes toovad välja erinevaid põhjusi, miks me ei peaks Ottawa [lepingust] lahkuma, et me ei tohi alahinnata oma kaitsjaid. Kindlasti meie kaitsjad kasutavad [neid] juhul, kui see peaks vajalikuks osutuma – ma loodan, et seda mitte kunagi ei juhtu –, arvestades kõiki rahvusvahelise õiguse reegleid ja koostööd meie liitlastega ja praktikat. Ja teisest küljest ei ole mõtet olla silmakirjalik. Me teame, et Ukraina on ju tegelikult liitunud Ottawaga, aga Ukraina kasutab oma kaitses jalaväemiine ja ma mitte kuidagi neile seda pahaks ei pane. Ma arvan, et kui kanda see üle oma isiklikku ellu, siis me oleme kõik valmis oma perekonda, oma naist ja lapsi kaitsma ründe eest igasuguste vahenditega, mis meil võtta on. Ei saa keegi öelda, et äkki sa teed vaenlasele liiga palju kahju, kui sa kaitsed ennast. Nii et kutsun kõiki üles seda eelnõu kindlasti toetama. On hea meel, et lõpuks oleme sinnamaani jõudnud, et me arutame siin ettepanekuid, mille EKRE tegi juba mitu aastat tagasi. Aitäh!

Aitäh! Ja Alar Laneman Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel ja samuti volitusega, saan ma aru. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu, head kolleegid! Erilised ajad nõuavad erilisi otsuseid ja erilised otsused eeldavad, et otsuste langetajatel on piisavalt arusaamist ja ennekõike julgust. Kõigepealt sissejuhatuseks mõnest asjaolust, mis avalikkusel seondub maamiinidega. Sellel teemal on kahjuks ajaloo vältel olnud traagiline taust. Inimestele kangastuvad hukkunud tsiviilisikud, koduloomad ja muud kurvad ja traagilised asjaolud. See teema on vähemal või rohkemal määral olnud seotud poliitilise võitlusega, mida me teame nime all "võitlus rahu eest", kuid mille taga on olnud varjatud poliitiline agenda. Kuid need traagilised asjaolud, tuleb tunnistada, pole ju seotud mitte [selle kindla] vahendiga ja tema tehniliste omadustega, vaid ennekõike selle vahendi vastutustundetu kasutamisega. Süüdi ei ole püss, süüdi on see, kes päästikule vajutab. Eraldi pööraks tähelepanu ühele fraasile, millega mainitakse kavatsusi kasutamise osas. See esmapilgul tähelepanuta jääv fraas tegelikult annab tugeva sõnumi sellest, et Eesti kavatseb neid miine kasutada väga vastutustundlikult. Reformierakonna fraktsioon toetab antud otsust, peab seda väga vajalikuks ja väga selgelt võtab seda kui [sammu], mis on kooskõlas valitsuse seniste pingutustega riigikaitse arendamise vallas ja on selle loogiline osa. Nüüd mõned olulised pidepunktid antud teema puhul. See [eelnõu] on märk sellest, et Eesti ei kavatse jätta kasutamata ühtegi vahendit, kui me peaksime põrkama kokku eksistentsiaalse ohuga. Väikeriigina me ei põlga ära ühtegi vahendit, meil ei ole sellist luksust. [Maamiinide puhul] on terve rida valdkondi, kus need oleks äärmiselt olulised. Me räägime oma piirialade kaitsmisest, me räägime kaitsetegevuses olulistest ja kriitilistest piirkondadest, võib-olla me hakkame rääkima ka kriitilise taristu kaitsmisest, kui olukord peaks seda nõudma. Kõikjal seal oleks see vahend äärmiselt väärtuslik. Tänane otsus on ka märk suhtumisest, märk, mis demonstreerib meie kaitsetahte tõsidust. Me näitame, et me [ei jäta tegemata] ühtegi pingutust. Me rakendame kõiki vahendeid. Töö käigus, arutades maamiinide leppe kõiki aspekte, oli väga selge, et Kaitsevägi suhtub sellesse relvasüsteemi väga vastutustundlikult: väga selgelt peab olema vajadus selle järele. Kui me vaatame maamiinidega seonduvat, siis meie riigikaitseasutuste kultuur on ju eeldatavalt hoopis teine. Kui neid relvasüsteeme kasutatakse nii, nagu rahvakeeles öelduna kord ette näeb, siis on olemas ju vastav dokumentatsioon, on olemas tähistatud piirkonnad ja on mõeldud läbi meetmed, kuidas oma elanikkonda hoida ja kaitsta. Kõik see on vajadus- ja planeerimispõhine. Need näited ajaloost, mida me kahjuks ei saa unustada, on kõik seotud sellega, nagu üks hea eelkõneleja mainis, et miine tihti puistati läbimõtlemata, markeerimata, tähistamata, mis tõigi kaasa need õnnetud juhtumid. Me oleme ajaloos ka näinud, et maamiinide keelustamine ei taga, et neid ei kasutata. Siin saalis toodi hea näide, et meie idanaaber näiteks ei ole leppega ühinenud. Agressorriik kasutab maamiine, kasutab neid ka praeguses agressiivses sõjas Ukrainas. Nii et leppe olemasolu ei kaitse tsiviilelanikke. Veelgi enam, deklareerimine, et neid ei kasutata, ja tarnimise piiramine on toonud kaasa uued relvad, niinimetatud improviseeritud lõhkekehad, isevalmistatud või koduste vahenditega valmistatud lõhkekehad, mis on palju suurem probleem, sest need on reeglina maskeeritud, neid on raskem avastada. Ja kui see teadmine hakkab levima tsiviilelanikkonna seas, siis leiab see ilmselgelt üsna varsti ka kuritegelikus maailmas rakendust. Nii et lepe ei ole suutnud tegelikult tagada seda, milleks ta oli mõeldud. Kutsun üles kõiki kolleege toetama seda väga olulist otsust. Me elame praegu keerulisel ajal ja see nõuab meilt julgust teha õiged ja riigikaitsele vajalikud otsused. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 642 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. mai kell 10. Oleme läbinud kuuenda päevakorrapunkti.