Metsandus

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Züleyxa Izmailova ja teemaks on metsandus. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Armas peaminister! Te ütlesite enne mu kolleegidele, et see 30 : 70 põhimõte sisuliselt juba kehtib. Jääb natuke arusaamatuks, millest siis tuleneb vajadus seda lisaks veel raamistada. See kõlab nagu tagantjärgi riiklikul tasemel toimuva metsavarguse legitimeerimine. Aga minu küsimus puudutab tegelikult sedasama teemat. Kogu metsamaast 70% maharaiumise plaani kohta on efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, aga ka energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt öelnud, et selline selge ja tasakaalustatud raamistik looks kindlust metsandussektorile ja toetaks samas Eesti looduskaitselisi eesmärke. Minu küsimus on väga lihtne: kuidas jõuti just arvuni 70 ja milles väljendub selle selgus ja tasakaalustatus? Ning mille poolest oleks näiteks 30% hävitatud metsa ebaselgem või siis näiteks 50% hävitatud metsa tasakaalust väljas? Ja milliseid looduskaitselisi eesmärke sellises mahus lagedaks raiumine täpsemalt täidaks? Kuidas toetab see looduskaitset paremini kui väiksemad raiemahud näiteks?

Aitäh, hea küsija! Ma ütleksin nii, et 30% kaitse eesmärk – 30% puhul siis 30% maismaast ja 30% merest on kaitse all – kindlustab looduskaitse kõrge taseme. Pole vist saladus, et Eesti on selle eesmärgi täitmisega väga ees teistest looduskaitses. Maismaast on täna tõepoolest juba pea 28% teatud määral kaitstud, nii et veidi tuleb seda suurendada, 28%-lt 30%-le. Majandusmetsade puhul 68% on praegu majandusmets ja see siis 68% pealt saab 70% peale. Ja selle 30% maismaa ja mereala puhul – praegu me räägime küll maismaast – eesmärk kehtestatakse seaduses selleks, et seda piiri hoida. See kuidagi ei takista vajadusel [rohkemate] väärtuslikumate alade kaitse alla võtmist. See tähendab seda, et kui on suurema väärtusega ala, mida soovitakse kaitse alla võtta, siis see suurema väärtusega ala asendab madalama väärtusega ala. Nagu öeldud, [tähtis on] selgus selles raamistikus: just 30%, mitte 20%, 10%, 5% või mingi muu meelevaldne osa on kaitse all. See annab ka teadmise, et see on see määr, mille Eesti võtab oma territooriumist ja merest kaitse alla. Samamoodi ei tähenda see, et 70% on [kuulutatud] majandusmetsaks – ma loodan, et seda ettekujutust keegi ei asu looma –, et metsandus tuleb, teeb selle ala lagedaks ja sinna jääb ainult parkimisplats. Seda see kindlasti ei tähenda. Heaperemehelik metsamajandamine kindlasti ei tähenda seda. [Vastupidise tagamiseks] on erinevaid võtteid ja viise olemas ja ma olen kindel, et metsandussektor on kindlasti huvitatud sellest, et metsandus oleks jätkusuutlik. Ainult nii on võimalik selles majandusharus tegutseda – ainult kestlikult, muul viisil mitte. Ja veel kord, ma arvan, et see 30% eesmärgi sõnastamine ja seadusesse kirja panemine annab ka looduskaitsele selge sõnumi: 70% on majandatavat metsa.

Suur tänu! Züleyxa Izmailova, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Natukene jäi ebaselgeks, kas teie väljaöeldu tähendab, et 70%-l metsamaast hakkab kehtima vaid metsaseadus ja seal ei saa olema mingeid muid piiranguid? Ja kas teile ei tundu sellisel juhul, et te avate sellega metsatööstusele võimaluse järgmise sammuna tulla välja näiteks raiemahtude [piirangu] kaotamisega või lausaliste istanduste [loomisega] ehk liikumisega puudepõldude Eesti poole?

Aitäh! Ka minu poolt kompliment, et oli selge ja konkreetne küsimus, mitte kaks minutit kestev ekskursioon ümber maakera, nii et küsimust ei olegi. Kas-küsimusele on vastus: ei, ei karda. Sedasama istanduste võimalust on ju avalikult arutatud ka sektoriga. Ma meenutan, et Kliimaministeerium käsitles seda koos sektori ja erinevate osapooltega, kindlasti ka looduskaitsega juba aasta või poolteist tagasi või vahest vähemgi. See debatt on toimunud. Ja lõppkokkuvõttes, põllumaad ja kõike muud tegelikult loetakse samamoodi. Nii et ei kao. Ja kui te ütlete, et vahest ettekujutus on, et see 70% raiutakse kõik maha ja me avame selle ukse, siis loomulikult mitte. See, kui 70% on majandusmets – rõhutan, 68% asemel on 70% majandusmets, nagu 28% asemel on 30% kaitse all –, siis see ei tähenda maailma tasakaalu paigast nihutamist. See lihtsalt tähendab seda, et meil on teada, kui palju meil on kaitse all ja kui palju on majandusmetsa.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Sihtkaitsevööndis, kus igasugune majandustegevus on keelatud, maamaksu tasuma ei pea. Riik kompenseerib väga tagasihoidliku summaga majandamisest loobumist ja kompensatsioon, mida millegipärast nimetatakse toetuseks, maksustatakse tulumaksuga. Piiranguvööndis on majandustegevus piirangutega, näiteks on keelatud metsa lageraie, ja piiranguvööndis tuleb tasuda maamaksu 100%. Riik kompenseerib siin veel tagasihoidlikuma summaga majandamisest loobumist. Ja kompensatsioon, mida jällegi millegipärast nimetatakse toetuseks, maksustatakse tulumaksuga. Nüüd, kui metsaga kaetud kinnistule seatakse piirangud, siis selle kinnistu hind langeb kordades, sõltuvalt metsa liigilisest koostisest ja kvaliteedist. Küpse palgimetsaga kaetud kinnistu turuhind võib langeda isegi kuni kümme korda pärast looduskaitseliste piirangute kehtestamist. Ja kui me vaatame, kuidas täna need toetused jagunevad, siis näeme, et looduskaitse on veeretatud teatud maaomanike õlgadele. Kompensatsioonid neile peaksid küll kajastama saamata jäänud tulu, mitte olema näiteks teemaga tegelemisest. Minu küsimus on, kas valitsus on astumas samme, et tagada õiglase kompensatsiooni maksmine sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis metsa ja maad omavatele isikutele. Ja kas on plaanis loobuda nende toetuste tulumaksustamisest? Eestis on ju üldiselt reegel, et toetusi tulumaksuga ei maksustata. Kaks küsimust.

Aitäh! Nagu ma enne juba teie kolleegidele vastasin, loomulikult looduskaitseliste piirangute õiglane ja kohane kompensatsioon aitab looduse kaitsmisele kaasa. Seda tajutakse siis õiglasena ja selles lüüakse parema meelega kaasa. Nii et seda ma arvan. Ja teiseks, jah, tõepoolest, nagu te mainisite, olles kõik põhjalikult läbi töötanud, riik ei sunni eraomanikke kuidagi kandma kaitsekoormust üksi. Selleks on juba mehhanismid olemas. Mul ei ole täpseid numbreid kaasas, aga mälu järgi ütlen, lootes, et ma ei eksi, et me oleme juba tõstnud seda mahtu, mis ostetakse eraomanikelt tagasi, ja ka kompensatsiooniks minevaid summasid. Nii et sinna on läinud ja läheb rohkem raha. Lisaks töötatakse välja täiendavaid kompensatsioonimeetmeid, mis puudutavad Natura toetusi, pluss RMK hüvitusala kasutamine ja kasutusõiguse soetamise kava. Kuidas seda võiks teha? Ma pakun, et enam-vähem nii nagu põhjamaistes riikides, kus metsakasutusõigus soetatakse teatud ajaks. See annab inimestele võimaluse korraga rohkem raha kätte saada. Aga need on kõik tööd, mis on alles tegemisel. Nii et üldjoontes selle koormuse eest makstakse ja väga palju sellest koormusest on nihkunud aja jooksul riigimaadele. Ja ilmselt riigimaadele nihkub seda aja jooksul järjest rohkem.

Aitäh! Ja ühe küsimuse jõuame veel võtta. Praegu lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.