Riigikaitse valmisolek

Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Rene Kokk ja teemaks on riigikaitse valmisolek. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minister! Ma olin sunnitud oma küsimust natukene korrigeerima, tulenevalt teie vastusest esimesele küsimusele, mis tekitas minus omakorda küsimusi. Eelmisel nädalal teadupoolest oli päris suur eskalatsioonioht seoses ebaõnnestunud katsega kontrollida tanker Jaguari. Te vastasite esimesele küsimusele, kui küsiti, kes võtab otsuse vastu ja mismoodi see käsuahel käib, et Kaitseväe peastaabi ülem andis korralduse Kaitseväe juhataja nimel. Aga endine mereväe ülem on intervjuus öelnud, et tegelikult selliseid otsuseid võetakse vastu kõige kõrgemal poliitilisel tasandil. Teie aga vastasite, et "ärge muretsege, kui siseministrit või kaitseministrit kätte ei saada, siis küll otsused ära tehakse". Kas ma selle vastuse peale võin eeldada, et mingil põhjusel tollel hetkel, kui oli vaja vastu võtta otsus, kas minna kontrollima või mitte, ei olnud siseminister ja kaitseminister kättesaadavad? Te ütlesite selgelt, et kui sise- või kaitseminister ei ole kättesaadav, siis võetakse otsused vastu muul moel. Ehk siis, kas vastab tõele, et poliitilist otsust seal üldse ei olnud ja endine mereväe ülem ei tea, mis ta räägib, või ei olnud meil kättesaadav ei sise- ega kaitseminister? Ja meedias on räägitud ka sellest, nagu oleks see laev ette teadnud, et võimalik kontrollimise aktsioon tuleb. Kas on põhjust muretseda ka selle üle, et meie kõige kõrgemal tasemel informatsioon lekib ja kuidagi oli juba teada, et selline operatsioon Eesti poolt plaanitakse läbi viia? Need on päris tõsised küsimused. Kuidas te neid kommenteerite?

Jaa, aitäh! Päris mitu küsimust. Püüan neile järgemööda vastata, ma panin siia kirja. Kõigepealt, esiteks, te püüate seda nimetada ebaõnnestunud operatsiooniks. Taristu kaitse ei ole ebaõnnestunud. Laeva, millel ei olnud lipuriiki ja mille dokumendid ei olnud korras, saadeti, nagu ma kirjeldasin, ja lõpuks eskorditi ta Eesti vetest välja. Ja vastavalt sellele, kuidas seda situatsiooni hinnati, selle laevaga ka käituti. Ankrud olid küljes, alla laskmata. Aga seda kõike ma juba kirjeldasin. Teiseks, kas venelased oskavad ette oodata või varilaevastik oskab ette oodata, et me kontrollime neid laevu, et me saadame neid laevu, et me küsime dokumente? No kuulge, kui seda on tehtud juba 450 korral, kuidas see üllatus saab olla? Eesti riik on siinkandis ja selle mere ääres ilmselt kõige tublim varilaevastiku kontrollija. Ja ma arvan, et meie pühendumus on kooskõlas meie välispoliitilise julgeolekuvaliku joonega. Venemaa rahakraanid tuleb kinni keerata. Kõiki laevu, mis on kahtlased, tuleb kontrollida. Primaarne on, et taristu oleks kaitstud, ja dokumente tuleb küsida. Nüüd, te küsisite mandaadi kohta. Mandaati ma ka kirjeldasin teile. Mandaadi kohta on parlament vastu võtnud seaduse ja Politsei- ja Piirivalveametil, nagu ka Kaitseväel ja mereväel, on mandaat kaitsta taristut. See on nende ülesanne. Kui te küsisite, kas te võite järeldada minu vastusest küsimusele, et kui kaitseministrit või siseministrit ei saa kätte, kas see taristu jääks sellisel juhul kaitsmata, kuna neid ei saadud kätte, siis vastus on: ei, te ei või sellest seda järeldada. Mõte on väga lihtne: käsuahel, kuidas asjad toimivad, on paigas. Kuidas sellised asjad käivad, on seaduste ja erinevate otsustega paika pandud juba ammu. See tähendab seda, et poliitikud ei pea otsustama, et ühel 450 laevast tuleb kontrollida dokumente. Poliitikud ei pea otsustama ka näiteks seda, et Politsei- ja Piirivalveamet peab peatama ohtlikult liikleva sõiduki või kellegi, kes midagi kurja teeb. See oleks iseäranis pentsik. Kujutage ette, et iga kord tuleks siseministrile helistada ja küsida, kas me teeme seda, teist või kolmandat. See oleks väga veider. Kui ma nüüd mõtlen kogu sellele retoorikale, siis ma kutsun teid üles oma retoorikat revideerima. Ebaõnnestunud jutuna see kindlasti oli kohatu. Laeva kontrolliti, laev eskorditi välja, taristu on terve. See tegelikult on nii NATO kui Eesti mereväe primaarne eesmärk. Venemaa infooperatsioonide [lõksu] on ka tugevad inimesed langenud, ärge teie langege.

Suur tänu! Rene Kokk, teil on täpsustav küsimus, palun!

Jaa, aitäh! Minister, te peate ilmselt rohkem uudiseid lugema ja vaatama. Meedia on kajastanud ekspertide sõnu, et tankeri kinnipidamine ebaõnnestus. See näitab Eesti võimekuse taset. Te võite ju pea liiva alla peita ja probleemi eitada, aga see ei muuda asjaolu, et tegelikult probleem on. Minu arvates on muidugi päris kummaline peaministri arusaam sellest, et tegemist oli õnnestunud kontrolliga. Tegelikult kontrolli ei tehtud ja mingisugust protsessi selles mõttes läbi ei viidud. Laev eskorditi siit välja pärast seda, kui me ei suutnud sinna peale minna. Ja mis puudutab seda, et kuidagi tavapärane oli kõik, siis tavapäraselt ei ole Vene lennukid Eesti õhuruumis. Ma arvan, et kui te nüüd järele mõtlete, siis te saate ise ka aru, et see kuidagi ei olnud tavapärane protsess. Aga ma küsin siia veel juurde. Üks kummaline asi oli see, et Eesti avalikkus sai juhtunust üldse teada Poola meedia kaudu ja põhimõtteliselt 24 tundi hiljem. Kas selles oli kuidagi Vabariigi Valitsusel ka mingi roll, et Eesti meedia seda infot Eesti rahva eest 24 tundi salajas hoidis? Tundub nagu päris loogiline, et kui nii kõrge tasemega intsident on, siis peaks kohe üldsus sellest teada saama, aga me saime sellest teada nagu mingist teisejärgulisest asjast tänu meie partnerriigi meediale. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Ma soovitan alati kommunikatsiooniinimestel olla proaktiivne või kui kasutada eestikeelset sõna, siis et ennetada seda, mida Venemaa oma huvide kaitsel teeb, nii palju, kui see on võimalik. On ju selge, et varilaevastiku dokumentide kontrollimine Venemaale rahaveo korral meeldib sama vähe kui narkokulleritele kinnipidamine kuskil maantee peal. Ega see pole kuidagi erinev. Venelased tegelikult veavad sel moel seda raha, mille abil nad tekitavad võimekust operatsioonideks Ukrainas, operatsioonideks meie vastu, küberrünnakuteks, hübriidrünnakuteks ja nii edasi. Mitte sentigi ei tule neile selle eest kaasa tunda, vaid vastupidi, neid laevu tuleb kontrollida, monitoorida nii palju, kui on võimalik. Ja selleks tuleb üles kutsuda ka meie liitlasi. Euroopa Liit just jõustas 17. sanktsioonide paketi selle jaoks. Ja nagu ma juba mainisin, kui me olime Oslos ühendekspeditsiooniväe kohtumisel, siis Keir Starmer, Ühendkuningriigi peaminister, andis teada, et nemadki koostasid jälle ühe sajase nimekirja nendest laevadest ja ettevõtetest, kes on sanktsioonide all. Te ütlete, et on probleem. Muidugi on probleem. Probleem on varilaevastik, mitte selle kontrollimine. See ongi probleem. Ärge ajage üht probleemi teisega sassi. Nüüd, mis puudutab meedia kasutamist, siis ma ütleksin niimoodi, et kõrvaltarvajaid on ju väga palju, alati on kõigil mingeid erinevaid arvamusi. Aga fakt on see, et minule vähemalt – ja ma eeldan, et ka kaitseministrile – saabus see teadmine, et laev tuleb, selle dokumente kontrollitakse, vägisi parduma ei hakata, laev eskorditakse välja, juba varem, ammu ette. Selline asi ei ole midagi üllatavat. Martin Herem, kellega, ma tean, EKRE-l on lepitamatu tüli, on seda kõike just praegu ERR-i ehk rahvusringhäälingu portaalis kirjeldamas. Võite vaadata, kui tahate. Kui midagi lugeda, siis ma soovitaks pigem Tarvo Madseni või Meelis Oidsalu lugusid Postimehest. Nad kirjeldavad, kuidas Kaitsevägi oma asju teeb, et iga selline operatsioon ei ole tingimata klikimaailma tegevus. Ma arvan, et parlamendi liikmena te võiksite seda mõista, et Kaitsevägi teeb oma operatsioone nende parameetrite kohaselt, mida ta ise vajalikuks peab. Loomulikult, mida varem ja mida avalikumalt teavitust saab teha, seda parem. Kindlasti nad hindavad oma teavitussüsteeme, et need oleksid võimalikult head.

Suur tänu! Ja selle teemapüstituse juures esitab lisaküsimuse Mart Helme. Palun!

Aitäh! Ma arvan, et selle mereväe intsidendi puhul Jüri Saska on kindlasti suurem autoriteet kui Martin Herem, kes ei ole minu meelest üldse mingi sõjaväeline autoriteet. Põgenenud praegu ära, vallandatud ja põgenenud praegu kaitsetööstusse – ikka täiesti häbistanud ennast sõjaväelasena. Aga te jutustate meile siin toredaid muinasjutte sellest, kuidas varilaevastik on probleem. On probleem, vaieldamatult on probleem! Ainult et selle probleemiga seesama Starmer ei tegelenud, kui La Manche'ist sõitis see laev läbi. See laev tuli Indiast, see laev sõitis läbi Punase mere, sõitis läbi Suessi kanali, sõitis läbi Vahemere, läbi Gibraltari, läbi Taani väinade. Mitte keegi, kes on ühinenud selle sanktsioonide läbiviimise ükskõik mis otsusega, kuidas ta vormistatud on, toru ei tõstnud. Mitte keegi ei hakanud kontrollima, mitte keegi! Ainult Eesti. Ainult Eesti! Ja ärge ajage meile siin mullikesi, et meil on mandaat. Ei ole meil mandaati rahvusvahelistes vetes kedagi kontrollida. On rahvusvahelise mereõiguse kohaselt üks võimalus minna laeva kontrollima: sellisel juhul kokkuleppel ja ainult üks ohvitser, aga mitte mingi dessandi maandamine helikopteriga. Ärge tulge muinasjutte rääkima! Lugege – te olete jurist! –, lugege rahvusvahelist mereõigust ja siis te saate teada, mida me tegime valesti. Ja antud juhul ei olnud ju tegemist rutiinse kontrolliga. Kui Vene lennuk lendab ja ähvardab sisuliselt meie laevu põhja lasta, siis on ju sõjalise eskalatsiooniga tegemist. Ja peaminister ilmselt saab siis, kui ta juba surnud on Vene pommide läbi, teada, et meil on sõda lahti läinud. Enne temasse ei puutunud see, et mingi yuppie-jumal on andnud kuskil mingi korralduse. Need niisugused propagandistlikud muinasjutud võite jätta tädi Maalidele, meid te sellega kohe kuidagi siin ei suuda ümber veenda. Ja nüüd lõpetuseks ma tahan ikkagi teada, kas teie konkreetne ülesanne on provotseerida sõda Venemaaga või on teie konkreetne ülesanne tagada Eesti julgeolek sellega, et meil sõda Venemaaga ei tule.

Teie aeg! Aitäh!

Mul on konkreetne küsimus: kas julgeolek teie meelest tähendab sõda Venemaaga või on julgeolek see, et me hoidume omalt poolt provotseerimast konflikti Venemaaga?

Aitäh! Jah, hea Mart Helme, vabandan selle soovituse eest, aga siiski, üdi ta, ma arvan, tabab. Kogu selle jutu baasil võiks moodustada siin Vene varilaevastiku toetusgrupi küll. See minu meelest sellest jutust vastu paistab. Eesti tegevuse õiguslik alus ju tuleb sellestsamast UNCLOS-ist. Sellesama operatsiooniga rakendati Eesti kui mereriigi õigust kontrollida oma majandusvööndit läbivate aluste dokumentatsiooni vastavust nõuetele. Eesti tegevus tugineb sellelesamale rahvusvahelise mereõiguse konventsioonile, juba mainitud UNCLOS-ile, rannikuriikide kohustustele ja õigustele. Rutiinse kontrolli käigus tuvastati, et 13. mail Eesti vetele lähenenud alusel Jaguar puudus lipuriik. Kui alusel puudub lipp, siis see rikub UNCLOS-i artikli 110 lõike 1 punkti d. UNCLOS-i artikli 110 alusel on rannikuriigil õigus ilma lipuriigita laev kinni pidada ja dokumentide kontrollimiseks parduda. Seega, Eesti tegevus on kooskõlas UNCLOS-is sätestatud meresõiduvabaduse printsiibiga. Lisaks annab õiguse sekkuda ka UNCLOSi artikkel 92, mis käsitleb laevade seisundit. Ja selle järgi on ühe riigi lipu all sõitvad laevad avamerel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all. Reisi vältel või külastatavas sadamas viibides ei tohi laev oma lippu vahetada, välja arvatud juhul, kui omanik vahetub või tehakse registrimuudatus. Antud juhul oli teada, et meie mereala poole liigub laev, kellel pole kehtivat riikkondsust, mis tähendab, et talle ei kehti ühegi riigi jurisdiktsioon. Seega Eesti teostas oma õiguste piires rahvusvahelistest kohustustest tulenevat ülesannet täiendavalt kontrollida ilma liputa sõitvat alust. Väga täpne.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Suur tänu! Head kolleegid, me lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.