Arupärimine loodusobjektide kaitsekorra ebaseadusliku muutmise kohta (nr 738)

Tänane kaheksas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Anti Allase, Ester Karuse, Andre Hanimäe ja Helmen Küti 27. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine loodusobjektide kaitsekorra ebaseadusliku muutmise kohta. Arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun! (Anti Allas küsib, kui palju tal aega on.) Viis minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Austatud energeetika‑ ja keskkonnaminister! Selle teema alustuseks võin ma küll kohe öelda, et see paneb mind tõesti ohkama. Oleme seda teemat hiljem, peale arupärimise sisseandmist, siin saalis mitmeid kordi arutanud, kuid kuna need küsimused on jätkuvalt õhku jäänud ega ole vastuseid leidnud, siis on igati asjakohane need siin uuesti esitada. Sisu on järgmine. 27. märtsil andsin koos kolleegidega oma erakonnast sisse arupärimise loodusobjektide kaitsekorra ebaseadusliku muutmise kohta. Protsess on kestnud ligi poolteist aastat, kaks kliimaministrit on seda protsessi juhtinud ja sellel on selgelt negatiivsed tagajärjed. Ja minu arvates kokkuvõttes ei kannata see mingit kriitikat. Aga mis on siis arupärimise sisu? Euroopa Komisjon algatas 2021. aastal väga saladuses hoitud rikkumismenetluse raiete osas Eesti kaitsealadel, õigemini metsaelupaikades. Miks ma ütlesin, et saladuses hoitud? Tõesti, selle rikkumismenetluse sisuga on võimalik Riigikogu liikmel ainult, ütleme, järelevalve all siin Riigikogus tutvuda. See rikkumismenetlus on kestnud juba ligi neli aastat ja vastuseid jätkuvalt pole. Kuid paralleelselt sellega on riik asunud seadust rikkudes kaitsealade kaitsekorda muutma, tehes seda metsaomanike seljataga, eelnevalt teavitamata, läbi rääkimata ja seejuures muutes kaitsekorda oluliselt rangemaks. Ja selle muutuse, et nende majandamist võimaldavas piiranguvööndis olevast metsast on saanud sisuliselt majandusliku väärtuseta sihtkaitsevöönd, avastavad metsaomanikud metsaregistrist. Paradoksaalne on olukord sellepärast, et samas jätkuvalt kehtivad nendelesamadele aladele ehk sellele uuele sihtkaitsealale Keskkonnaameti poolt kinnitatud metsakorralduskavad. Alles peale selle arupärimise esitamist ja õiguskantsleri tähelepanu juhtimist, sisuliselt 1,5 aastat hiljem, on algatatud vastavate kaitsealade kaitsekorra muutmine. Loogiliselt oleks see pidanud toimuma kohe alguses. Maaomanikud ja metsaomanikud on jäetud teadmatusse, eriti just sellest, kas riik soovib seda kompenseerida. Aga konkreetsed küsimused on järgmised. Miks on asutud maaomanike seadusest tulenevaid õigusi õigusvastaselt piirama? Millistel kaalutlustel on Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet jätnud looduskaitseseadusega sätestatud menetluse algatamata? Ma mõtlen seda kaitserežiimide muutmist. Mida on plaanis ette võtta kujunenud olukorra lahendamiseks? Kuidas täpsemalt kavandatakse maaomanikele hüvitada tekkinud kahju – metsa väärtuse kadu või langus? Ja millal eeldatavalt saabub selgus Euroopa Komisjoni poolt 2021. aastal algatatud Eesti rikkumismenetluse osas, millal saab see avalikuks? Ja väga oluline on selle asja juures, et palume ministril selgitada, mis olid rikkumismenetluse algatamise ajendid ning millised on rikkumismenetluse võimalikud tagajärjed Eesti riigile. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli nüüd energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan Riigikogu liikmete Anti Allase, Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Helmen Küti arupärimisele. Võtan küsimused järjekorras. Esimene küsimus: "Palun selgitage, miks on asutud õigusvastaselt maaomanike seadusest tulenevaid õiguseid piirama?" Õigusvastaselt maaomanike õigusi ei piirata, kaitsealade kaitsekordasid ei ole rangemaks muudetud ega [maid] omanike teadmata piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse tsoneeritud. Küll aga on Keskkonnaamet looduskaitseseaduse alusel teinud Kliimaministeeriumile ettepaneku Natura 2000 aladega kattuvates kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvööndites ja hoiualadel kehtivate kaitsekordade muutmiseks ja loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpides range kaitse tagamiseks. Looduskaitseseaduse § 8 lõike 6 alusel peatatakse haldusakte, kui kavandatav tegevus võib mõjutada ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit. Need on olnud siis kaalutlused. Üldjuhul on esinduslikud metsaelupaigad arvatud sihtkaitsevööndisse. Piiranguvööndisse on jäetud elupaigatüübid, mis olid eraldi ega moodustanud ühtset kompaktset tervikut. Nende tsoneerimine sihtkaitsevööndisse vööndi piiritlemise põhimõtteid järgides oleks tähendanud selliste metsaosade hõlmamist, mille väärtus ei ole suur või ei ole nii suur, et oleks põhjustanud omandile põhjendamatuid piiranguid ja ei oleks olnud proportsionaalne. Kuna seire tulemused näitavad, et metsaelupaikade seisund ei ole hea, siis selleks, et nende seisund Natura 2000 alal kokkuvõttes ei halveneks, on oluline tagada ka piiranguvööndisse jäävate elupaikade säilimine. Majanduslikul eesmärgil tehtav raie eri tüüpi metsaelupaikades kahjustab igal juhul elupaiga struktuuri ja funktsioone ning seega mõjutab ka ala kaitse-eesmärki, milleks on panustada vastava elupaigatüübi soodsa seisundi saavutamisse ja tagada seeläbi ala terviklikkus. Teisele ja kolmandale küsimusele ma vastan koos. Teine küsimus: "Millistel kaalutlustel on Kliimaministeerium ja Keskkonnaamet jätnud looduskaitseseadusega sätestatud menetluse algatamata?" Ja kolmas küsimus: "Mida on plaanis ette võtta kujunenud olukorra lahendamiseks?" Kliimaministeerium on ette valmistanud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, et tagada Natura 2000 alade metsaelupaigatüüpide range kaitse seaduse alusel. Ja nii nagu head küsijad teavad, see eelnõu on praegu Riigikogus menetluses, kannab numbrit 610. Looduskaitseseaduse muudatuse eelnõu järgi keelatakse majanduslikust kaalutlusest lähtuvad raied Natura 2000 võrgustiku kaitseala ja püsielupaiga piiranguvööndis ja hoiualal loodusdirektiivi esimese lisa metsaelupaigatüüpides, et tagada nende säilimine. Erandina on lubatud küttepuude võtmine kaitseala ja püsielupaiga piiranguvööndisse jäävates metsaelupaikades. Metsateatist esitamata võib raiuda kuni 5 tihumeetrit puitu hektarilt, kuid mitte rohkem kui 20 tihumeetrit puitu kinnistu kohta aastas, ja me peame siin silmas siis küttepuid. Praegu on algatatud nende alade kaitse-eeskirjade muutmine, mille puhul tekiks seadusemuudatuse jõustumisel vastuolu alal kehtiva kaitsekorraga. Sellele järgneb muudatuse avalikustamine ning kohaliku omavalitsuse ja maaomanike teavitamine. Ainult kaitse-eeskirjade muutmine tähendaks circa 400 kaitse-eeskirja menetlust ja seniste tsoneerimispõhimõtete muutmist, et ei seataks põhjendamatuid piiranguid elupaigast väljaspool. Seadusemuudatusega hakkavad piirangud metsaelupaigas aga kohe kehtima. Planeeritavast seadusemuudatusest ja muudatusega kaasnevatest täiendavatest piirangutest Natura alade loodusdirektiivi metsaelupaikades teavitas Keskkonnaamet 2024. aasta detsembris e-kirjaga kõiki maaomanikke, keda see muudatus puudutas. Kui seadusemuudatus on vastuolus kehtiva kaitse-eeskirjaga, siis viiakse eeskiri muutunud seadusega kooskõlla ja selle menetluses viiakse läbi eelnõu avalikustamine ja puudutatud huvigruppide teavitamine. Neljas küsimus: "Kuidas täpsemalt kavandatakse hüvitada tekkinud kahjud maaomanikele?" Natura ala piiranguvööndisse jäävas metsaelupaigas on võimalik alates 2023. aastast taotleda sihtkaitsevööndiga sama kõrget metsatoetust. 2025. aastast alates on see 160 eurot hektari kohta. Selle toetuse suurus on kooskõlas Eesti Maaülikooli poolt tehtud analüüsis leitud keskmise aastas saamata jäänud tuluga sihtkaitsevööndites ja selleks on aluseks võetud 2020.–2023. aasta keskmised puiduhinnad. Peale looduskaitseseaduse muudatuse jõustumist on võimalus taotleda riigilt elupaigaga maa omandamist. Samuti hakkab kehtima 100%-line maamaksusoodustus. Eesmärk on saavutada täiendavate piirangute seadmisel sihtkaitsevööndi piirangutega võrreldes võrdne kohtlemine ja õiglase kompenseerimise tagamine. Selliste kompensatsioonimeetmete rakendamine on võimalik peale konkreetse piirangu kehtestamist või rakendamist. Mõju hindamise kaudu on piirang abstraktne, kuigi tulemuseks olev raiekeeld oleks oma sisult sama. Ja viies küsimus: "Millal eeldatavalt saabub selgus Euroopa Komisjoni poolt 2021. a algatatud Eesti rikkumismenetluse osas?" Rikkumismenetlus on jõudnud teise etappi ehk põhjendatud arvamuse faasi. Selgus saabub siis, kui oleme ära teinud kõik, mis Eesti oma vastustes komisjonile on lubanud teha. 2024. aasta kevadest alates hinnatakse kavandatava tegevuse, sealhulgas metsateatiste mõju Natura 2000 kaitse-eesmärkidele ja ala terviklikkusele. Et seda keskkonnamõjude hindamist ei peaks tegema, muudame looduskaitseseadust ja keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust ning võimaldame eraldiseisvat Natura hindamist tegevuste puhul, kus laiem keskkonnamõju puudub. See eelnõu on praegu siin Riigikogu menetluses. Et iga metsateatise puhul ei peaks tulevikus mõju hindama, on Keskkonnaamet koostamas Natura 2000 alade ühist metsakava, Natura 2000 võrgustiku alade metsaelupaikade ja -liikide administratiivsete kaitsemeetmete rakendamise kava, mille puhul tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine. Selles dokumendis kirjeldatakse ära võimalikud juhtumid ning antakse hinnang, milliseid raieid millistes kohtades võib lubada, nii et see ei mõjutaks Natura 2000 kaitse-eesmärke ega ala terviklikkust. Keskkonnamõju strateegiline hindamine selle kava puhul valmib 2026. ehk järgmise aasta sügiseks. Ja viimane, kuues küsimus: "Palun selgitage, mis olid rikkumismenetluse algatamise ajendid? Millised on võimalikud rikkumismenetluse tagajärjed Eesti riigile?" Euroopa Komisjon algatas rikkumismenetluse, milles heidetakse Eestile ette, et Eestis ei hinnata loodusdirektiivi nõuete kohaselt sellise kavandatava majandustegevuse mõju – see võib olla näiteks metsaraie –, mis võib negatiivselt mõjutada Natura 2000 loodusväärtusi. Kui Euroopa Komisjon ei jää rahule meie poolt rikkumismenetluse lahendamiseks astutud sammudega, siis järgmisena saab komisjon pöörduda Euroopa Kohtusse rikkumise tuvastamiseks. Kui liikmesriik ei täida [kohtu otsust], mis tuvastas rikkumise, siis algatatakse uus rikkumismenetlus. Koostatakse ametlik kiri, mille kohta liikmesriik saab esitada oma märkused. Kui komisjon ei jää vastusega rahule, pöördub komisjon Euroopa Kohtusse, kus tulemuseks on trahvi määramine, mis koosneb põhisummast ja/või karistusmaksest. Juhul kui asi läheb nii kaugele, et peame hakkama trahvi tasuma, võib kulu riigile olla mõnesajast tuhandest eurost mitmeteistkümne miljoni euroni. Selle vältimiseks olemegi viimas ellu neidsamu mainitud seadusemuudatusi, millest me siin Riigikogus oleme rääkinud ja mis on menetluses. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mina seda valdkonda täpselt ei tunne, aga eeldan, et teie seda teate ja tunnete, ja sellepärast on mul selline lihtne küsimus. Nimelt, kes tegi mida valesti, et Eesti suhtes algatati selline rikkumismenetlus? Ja kui te sellele vastate, siis [öelge] ka seda, kas sellele on ka vastutuse võtmine järgnenud ja milline on tegelikult kulu Eesti riigile.

Aitäh küsimuse eest! Ma olen seda usku, et kõik seadused, mis vastu võetakse, on tehtud heast tahtest ja parimas teadmises. Kui 2021. aastal komisjon selle rikkumismenetluse algatas, siis meil üht-teist järelikult ei olnud tehtud nii, nagu oleks olnud kohane, ja sellepärast me praegu neid puudusi parandame. Ja ma arvan, et see on täiesti loomulik protsess. Need asjad on keerulised ja kui kellelgi kunagi jäi midagi tegemata või läks viltu, siis nüüd teeme korda, ja me saame ka selle rikkumismenetluse lõpetatud Eesti jaoks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma jätkan sealt, kus me nädala eest kolmapäeval pooleli jäime. Lubasite tol hetkel kirjalikult vastata, aga kuna te olete sama teemaga meie ees, siis lähen ma tagasi selle Natura hindamise avaliku kaasamise juurde. Võib-olla olete vahepeal saanud lisainfot, kuidas selles protsessis on planeeritud avalikkust kaasata.

Jaa, see protsess on ju avalik ja kaasatakse kõiki asjasse puutuvaid osalisi, nii et ühtegi asja salaja teha ei saa. Me räägime siin omavalitsustest ja kõigist teistest. Ma usun, et siin ei jää asjad katki.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu jaoks on sihuke tuumküsimus, et miks peab selle kahju või valed otsused või otsustamatajätmised nüüd sisuliselt ikkagi kinni maksma kõige nõrgemas seisus olev kohalik talumees või metsamees, kellele see mets kuulub. Minu küsimus on see: mis takistab selgelt välja öelda, et kogu selle väärtuse languse me korvame ühiskonnana ühiselt õiglase hinna eest? Seda sõnumit siiani ei ole tulnud. Kas te annate selle?

Nii nagu ma siin teie küsimusele ka vastasin, meil on ette nähtud hüvitise määrad, mille aluseks on maaülikooli rehkendused, mille tulemusel on saadud see 160 eurot hektari kohta, mis on saamata jäänud tulu, kui see mets oleks olnud sihtkaitsevööndis. Kui kellelgi oli see maatükk omandatud enne ja see on läinud rangema kaitse alla ja see omandaja ei saanudki seda teada, siis on tal loomulikult õigus pöörduda riigi poole, et riik selle maa ära ostaks. Selles mõttes ma arvan, et kompensatsioonimehhanism on olemas.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Arupärimises endas viidati õiguskantsleri märgukirjale, kus nenditi, et uute sihtkaitsevööndite määramist alustati ebaseaduslikult, ilma eelnevalt kaitsekordasid muutmata. Kaitsekordade muutmiseks aluse loomiseni seaduses on jõutud praegu ja seda me menetleme Riigikogus. Mis kaalutlustel alustati sihtkaitsevööndite määramist ilma eelnevalt seadust muutmata ja kaitsekordades sellist alust loomata?

Aitäh! No ma arvan, et see vastus on enam-vähem sama, mida ma juba korra ütlesin. Komisjonil ei olnud ju meile etteheiteid sisu osas. Nii nagu me siin ka eelmisel kolmapäeval, ma arvan, debateerisime, juhul kui näiteks Natura hindamise puhul teha täiemahuline keskkonnamõjude hinnang, oleks tulemuseks ikkagi see, et sellel konkreetsel metsatükil raiet teha ei saa. Ja sellepärast ongi Natura hindamine. Kuna see puudus oli ennekõike, ma julgeks öelda, protsessi kirjelduse osas, siis seda seadust või õiguslikku alust, millele ka õiguskantsler on viidanud, me ju praegu parandamegi, et see oleks olemas.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Eks te ole keerulises olukorras, sest te peate tegelema asjaga, mille juured on aastas 2004 ehk siis palju aega enne seda, kui teil oli põhjust keskkonnateemadega kokku puutuda. Midagi ei ole öelda, loodusdirektiivi [artikli] 6 [lõikes] 3 on väga täpselt sõnastatud, et Natura hindamisi tuleb teha. Seda ei saanud kaksiti mõista, seda viga. Nii et sellesse tasuks igal juhul sisse vaadata. Aga selle tulemus on see, nagu te ilusasti ütlesite, et inimesi tuleb võrdselt kohelda. Nüüd, viimasel hetkel nende muudatuste tegemine, nii et inimesed teadsid, et nad saavad ühtemoodi oma maa-alasid ja metsa kasutada, aga ootamatult kõik muutus, on ilmselge ebaebaõiglus ja see tavapärane kompensatsioon ilmselt ei ole küllaldane. Kas te näete ette siiski ka suuremat kompensatsiooni nendele inimestele, kellele see keerukus on kaela tulnud?

Aitäh! Nii nagu te ise ütlesite ka, see teema läheb tagasi meie Euroopa Liidu liikmeks saamise aega. Ja ma arvan, et eks siis tulebki lihtsalt iga kaasust üksikult hinnata. Ega siin muud, teistsugust lahendust väga ei saa olla.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti on juhtunud niimoodi, et Natura aladel metsa majandamise võimaluste piiramine on tulnud inimestele ootamatult. See on tegelikult nende suhtes ebaõiglane. Need kompensatsioonimeetmed, mis on praegu riigil plaanis, on ebapiisavad. Mul on teile küsimus. Tegelikult oleks võimalik teha ka nii, et laiendada inimeste metsa majandamise võimalusi ja õigusi nendel aladel, teha erinevus [nende ja] ettevõtete vahel. Inimese jaoks on metsa majandamine oluline, ta oskab seda heaperemehelikult teha, ilmselgelt tal on vaja seda äraelamiseks vastupidiselt suurtele tööstustele, kes võivad seda tooret vabalt saada kuskilt mujalt ka. Kas te jagate minuga seda arvamust, et me võiksime teha erandid, inimestele ja ettevõtetele eri kohtlemise ning anda inimestele võimaluse normaalselt metsaga koos elada ja seda majandada?

Aitäh küsimuse eest! Mis iganes piirang on seatud, see on ju seatud sellel põhjusel, et loodus selles konkreetses kohas vajab kaitsmist. Ma arvan, et piirangu seadmine ei saa kuidagipidi sõltuda sellest, kes on selle maatüki omanik. Ja nii nagu siin eelnõus on ette pandud, küttepuid on inimestel jätkuvalt õigus teha kuni 5 tihumeetrit hektarilt ja kuni 20 tihumeetrit kinnistult aastas. Samamoodi on ette nähtud hüvitis 160 eurot hektari kohta, kui need piirangud on võrreldavad sihtkaitsevööndi omadega, ja 100% maamaksuvabastust, kui see seadus saab ükskord vastu võetud. Need leevendused on seal olemas.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma võtan sellest sõnasabast kinni, kui te rääkisite kaasamisest, et kaasamine toimub justkui tavapärase protsessi järgi ja nii edasi. Aga kui me vaatame, kuidas praegune valitsus on asunud tegutsema ja kas või sellesama metsaraie küsimuses võtnud seisukoha, et 70% kogu metsamaast saab raiutud, siis ma, või mitte ainult mina, vaid ka väga paljud teised inimesed Eestis on lihtsalt hämmingus selle pärast, kust selline otsus tuli. On ju selge, et see otsus ei ole tulnud laia kaasamise kaudu. Ja te panete meid justkui fakti ette, et me peame sellega edasi elama. Aga kuidas te näete, et nende otsuste puhul inimesed ja ka eksperdid saavad kaasatud nendesse küsimustesse?

Aitäh, hea küsija! Me oleme ette pannud kaks numbrit. Esimene number ütleb seda, et 70% metsamaast on majandusmets vastavalt metsaseadusele. Ja metsaseaduse alusel kehtivad reeglid, kuidas seda metsa võib majandada. Keegi ei saa minna ja teha omatahtsi päris ükskõik mida seal metsas. Selle võrrandi teine pool on see, et 30% maismaast ja merest on kaitse all. Minu meelest need kaks tervikuna loovad olukorra, kus meil on kindlus nii selles osas, kui palju saab metsa majandada, kui selles osas, kui palju me loodust kaitseme. Ja looduskaitse üle, ma arvan, on Eestis põhjust igatpidi uhke olla. Me ei ole kuidagi sabassörkija, vaid pigem mitmes valdkonnas eesotsas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Esmalt, mul on hea meel, et meil on taas tablool sõna "keskkonnaminister", mis vahepeal seal ei olnud. Mäletan ka oma keskkonnavaldkonna teenimise ajast ministrina, et tegelikult keskkonnateemad on olulised ja nende eest peab kindlasti seisma. Esmalt jõudu ja edu teile selles vastutusrikkas ametis! Aga mul on küsimus just sellest vaatest, et me teame, et Euroopas on päris palju erinevaid mudeleid, mismoodi eri liiki metsi kaitstakse ja missuguseid mehhanisme seal pakutakse kodanikele, kes mingil moel jäävad hüvedest võib-olla ilma. Kas te olete arutanud seda ka oma kolleegidega näiteks erinevates formaatides Euroopas, mismoodi nendel see korraldatud on?

Aitäh! Ja kõigepealt muidugi aitäh ka jõudu soovimise eest! Ma arvan, et lisaks jõule on siin vaja väga palju tasakaalukust, mida ma püüan välja näidata ja millest lähtuda. Oma kolleegidega ei ole mul olnud veel mahti metsakaitse ja metsahoiu teemadel vestelda, aga need võimalused kindlasti avanevad. Juba juunikuus on ka keskkonna nõukogu [istung]. Tegelikult esimesel keskkonna nõukogu [istungil] oli meil volinikuga juttu metsa ja looduse teemadest laiemalt. Nii et see teema läheb mulle korda. Ma pean seda väga oluliseks ja sellepärast ma eelmisele küsimusele ka vastasin, et 70 ja 30 on ühe mündi kaks külge. Kindlasti on tähtis ka see, mida tehakse siin meie naaberriikides või ka kaugemal, kus on sihukesed edumeelsed riigid. Aga nii palju, kui ma olen selle lühikese aja jooksul jõudnud õppida, on meil väga mitmeid valdkondi, kus me tegelikult pigem oleme eeskujuks, kui et peame kellelegi järgi jooksma.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, need protsendid on siin maha hõigatud. Neid muutusi võib-olla iga inimene ei taju, et mis see 70 või mis see 30 siis tähendab. Muidugi ma loodan, et Eestis nii ministrid kui ka [teised] inimesed soovivad, et kui metsa majandatakse, siis tehakse seda mõistlikult. Kahjuks tundub küll, et palju andmeid näitab seda, et raiemahud on olnud ehk viimastel aastatel liiga kõrged. Kas ei peaks ikkagi mõtlema selle peale, et nii meie metsa majandamisel kui ka puidutööstuses, mis võiks olla kõrgema lisandväärtusega – sellest räägime ka kogu aeg –, jätkusuutlikkuse tagamiseks võiks olla sellised parameetrid, mis lihtsalt keelavad liiga noore metsa mahavõtmise, olgu [aluseks] siis puu vanus või diameeter? Mis teie arvate?

Seda, mis puudutab raiemahtude dünaamikat, ma arvan, tuleb vaadata laiemas kontekstis, eriti kui me räägime aastast 2022 ja mingis ulatuses ka 2023, eks ole, kui Venemaa ja Valgevene impordikanalitena ära kukkusid. Selles mõttes see oligi õige otsus, et agressoriga me kaupa ei tee, aga see kindlasti oli üks mõjuritest. Nüüd küsimuse teine pool. Eelmise aasta andmed peaks nüüd kohe varsti välja tulema, siis me saame vaadata, milline muutus eelmisel aastal oli. Aga sellest kohapealsest väärindamisest: selle jaoks ongi see 70% vajalik, et metsandussektoril oleks investeerimiskindlus. Viimastel aastatel on pigem oldud ettevaatlikud ja ei ole investeeritud. Kui me soovime – ja ma arvan, et see on mõistlik soov –, et siin kohapeal rohkem väärindataks, siis tarnekindlus peab olemas olema. Ja kindlasti, jällegi, vähemalt selle lühikese aja jooksul [ministrina] on minul küll [tekkinud] arusaam, et ka metsasektor soovib metsa majandada pikaajaliselt ehk siis üle inimpõlvede, sest nii on selle väärtus kõige suurem.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Mina ei ole selle valdkonna ekspert, aga me vist kumbki ei ole.

Ei ole.

Selles mõttes ma võib-olla peegeldan, kuidas see tavainimese seisukohast välja on näinud viimastel aastatel. Vähemalt mina olen üle Eesti inimestelt saanud seda signaali, et inimesele kuulub maad, tal on sellega mingid plaanid, aga siis ühel hetkel antakse teada, et nüüd on nii, nüüd on teistsugused plaanid. Paha lugu on see, et need on need inimesed, kes elavad üle Eesti, ka hajaasustusega piirkondades, ja kellelt me loodame, et nad kaitseliitlastena oleksid valmis iga kell panustama Eesti iseseisvuse [säilitamisse] ja kaitsma Eesti riiki. Kas te ministri ja valitsuse liikmena saate sellest aru, et selle protsessi korraldus on tegelikult päris arvestatava osa Eesti inimeste puhul vähendanud nende usaldust ja arusaamist sellest, et riik on usaldusväärne? Kas te seda möönate, kui tohib küsida?

Tuleb selgitada ja nendele küsimustele vastata. Kui usaldus on mingit pidi kõikuma löönud, ega seda teistmoodi tagasi ei saa kui tegudega. Selles mõttes on ministeerium valmis, olen mina valmis. Ütleme, needsamad metsaseaduse muudatused, millega me siia sügisel tuleme, peavad andma kindluse, selguse nii metsasektorile kui looduskaitsjale, et me tegelikult oleme ühel pool lauda. See ei ole koht, kus vastanduda. Ma arvan, et sellest oleks tegelikult väga palju abi, kui me ka ühiskonnas laiemalt kuulaks ja kui mingit asja on vaja natukene timmida, siis timmiks ja teeks selle paremaks. Ma arvan, et keegi ei võida sellest, kui me vastandume ja ütleme, et metsameest ei huvita looduskaitse või looduskaitsjat ei huvita metsandus. Ma arvan, et me oleme siin ikkagi ühel pool lauda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on natuke laiem küsimus, vaadates kogu seda segadust, mis valitseb teie valitsemisalas ja tegelikult tundub, et ka valitsuse tegevuses laiemalt. Loodi see Kliimaministeerium suurte ootuste, suurte lootuste, suurte kavatsuste ja plaanidega, algatati kliimaseaduse koostamine, kohe pidi tulema [ka uus] metsaseadus, looduskaitseseadus. Reaalselt oleme täna seisus, kus meil pole ei kliimaministrit, ei kliimaseadust, ei metsanduse selgeid kokkuleppeid, rääkimata siis metsanduse arengukavast 2030. aastani, mida aastaid koostati ja huvirühmadega arutati. Aga tegelikult kokkulepeteni ei jõutud. Öelge nüüd ausalt – te olete nüüd natuke aega saanud sinna ametisse sisse elada ja kindlasti teete seda tööd heade kavatsuste ja loodetavasti selge visiooniga –, kas tegelikult kogu see Kliimaministeeriumi loomise projekt on läbi kukkunud. Me näeme, et sellel valitsusel pole mingit tegevusplaani kliima- või keskkonnavaldkonnas, pigem tehakse, nagu öeldakse, majandust, kuidagi püütakse loodust mahutada majanduse piiridesse.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma julgen küll päris kindlalt väita ka oma eelmise ministrikogemuse põhjal, mil keskkond ja majandus eksisteerisid lahus, et kui need kaks väga olulist poolt on ühes ministeeriumis, siis on neid kokkuleppeid võimalik tasakaalukamalt teha. Sellesse ma usun küll. Ja eks te saate minu tegevusi ja tegusid hinnata, nii nagu me siin Riigikogus edasi liigume nende eelnõudega, millega me siia tuleme, kaasa arvatud kliimakindla majanduse seadus, metsanduse arengukava 2035, samamoodi energiamajanduse arengukava 2035. Kõik need jõuavad siia arutusele. Ma usun, et me saame neid teemasid ilusti edasi viia. Riigikogus on alati debatt, alati me ei ole ühel meelel ja ma olekski väga mures, kui kõik oleksid ühel meelel. Pigem sünnib selles debatis parem tulemus.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Küsimus puudutab seda 70% ja 30% vahekorda. Mis juhtub näiteks siis, kui omanik otsustab 50 hektarit oma metsast põlluks teha? Kas siis peab vähendama sama palju ka looduskaitsealust maad? Mis on teie seisukoht?

Aitäh! 50 hektarit oli see mõõdik? No eks me saame kõiki neid asju debateerida, kui me tuleme seaduse muudatusettepanekutega, tegelikult peabki siis täpselt sellised juhtumid selgeks rääkima. Ma arvan, et selle pärast, kui 50 hektarit metsamaast muutub põllumaaks, vist oli see näide … Ma arvan, et 50 hektarit metsamaast põllumaaks on niikuinii väga keeruline teha, raadamist me ju ei soosi. Aga ütleme nii, et kui 50 hektarit ei ole enam metsamaa või majandatava metsa osa, siis ma arvan, et selle 50 pärast ei peaks tingimata hakkama midagi ümber tõstma, välja arvatud juhul, kui selleks tekib kuskil päris vajadus. Mina olen väga tugevalt seda usku, et kõiki selliseid näiteid tulebki hinnata kaasusepõhiselt, arvestades seda üldist 70% piirmäära, sest 1% metsamaast on 23 000 – 24 000 hektarit ja 50 hektarit 23 000-st või 24 000-st moodustab imeväikese osa. Ma arvan, et oluline on see, et me need küsimused lahendame õiglaselt ja sarnase praktika järgi, sest kahte ühesugust maatükki või metsatükki pole olemas. Alati on niikuinii mingisugune erisus seal juures ja ma arvan, et seda tuleb arvestada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Anti Allase. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Võib-olla lühidalt üritan selle teema kokku võtta ja siis ka nende läbirääkimiste kohta mõned mõtted minu poolt. Kõigepealt on mul muidugi kahju, et me Eesti riigis ei julge tunnistada vigu. Kolleeg Raimond Kaljulaid ütles ministrile, et tegelikult ta peaks tunnistama, et me oleme vigu teinud, sest see on ainuke võimalus, kuidas selle kohaliku inimesega, kes on jäänud hammasrataste vahele ja väga ebaõiglasse olukorda, saaks rahu sõlmida. Selles protsessis, mis on toimunud, on tehtud ridamisi vigu, ja see puudutab kaasamist, suhtlemist. Kuidas need väärtused sinna metsa on tekkinud? Need on ju tekkinud niimoodi, et inimene, metsaomanik, on elanud koos nende väärtustega. Ja teistpidi on jälle see: kui need Natura alad moodustati, siis mis sõnum anti Eesti rahvale? Päris suure hooga ja päris laia pintsliga tõmmati neid alasid ja öeldi, et normaalne majandustegevus, ma rõhutan veel kord, võib seal säilida. Normaalne majandustegevus võib säilida! Ja me näeme, et kuna see on säilinud, siis on sinna metsa tekkinud ka need väärtused, mida on võimalik nüüd kaitsta. Samas teame ka ju seda protsessi, et kaitsealadel on maksukorralduslikel ja muudel põhjustel toimunud väga intensiivne maade ja metsade kokkuost ning need kokkuostetud metsad on valdavalt läinud intensiivsesse kasutusse ja raidesse ehk valdavalt on need metsad tänaseks raiutud, sealt on kasu saadud. Aga need inimesed, kes on olnud põliselanikud, kes on rahulikult seal kõrval elanud, majandanud ja mõelnud, et võib-olla ühte väikest tükikest, näiteks ühte hektarit täiskasvanud metsa, võiks kasutada lapse koolitamiseks, vot nemad saavad siis karistuse peale ja neile öeldakse, et saate 160 eurot hektari kohta aastas. No te saate ise ka aru, mis [mets] maksab. Täna on ühe hektari raieküpse metsa hind suurusjärgus 25 000 – 30 000 eurot, ja siis 160 eurot [on hüvitis]. Aga see laps ei kannata oodata nii kaua. Tegelikult ma ei näe küll siin mitte mingit muud võimalust kui ainult seda, et nüüd täiendavalt range kaitserežiimi alla võetavate metsade eest saab õiglaselt hüvitist. Hüvitamisliike on ju erinevaid. Võib-olla kellelegi tõesti sobib see 160 eurot hektari kohta. Võib-olla keegi, kes soovib näiteks väikselt ka majandustegevusega edasi tegeleda, soovib asendusmetsa saada. Või kolmas variant: keegi soovib, et riik selle õiglastel tingimustel välja ostaks. Need kolm varianti tuleks välja ütelda, sellepärast et kõige nõrgemas seisus inimesed ei pea kogu ühiskondlikku väärtust üksinda kinni maksma. See oleks äärmiselt ebaõiglane, lükkaks neid riigist kindlasti eemale ja tekitaks võõrandumist. Võib-olla tasuks ka küsida, mis toimub meie ministeeriumides ja kuidas saab selline asi toimuda. Olen ise ka üks nendest, kes on saanud selle kirja: kui maadele on määratud ära sihtkaitsevöönd, siis hiljem tuleb kiri teavitamaks, et kuulge, teie maal on midagi kaitse alla võetud, aga kui suures suuruses ja mis tingimustel, seda vaadake ühest portaalist ja teisest portaalist. Ma isiklikult kaks tundi tutvusin nende asjadega. Ma olen korduvalt seda ütelnud Keskkonnaametile, ma olen palunud, et ärge tehke Eesti inimestega nii. See ei huvita mitte kedagi, ikka tehakse seda edasi. Kas siis ei ole võimalik saata koos väikese skeemiga lihtsat kirja, kus öeldakse, et palun, teie maal selles kohas, sellel alal on selline tükk uut sihtkaitsevööndit, seal on sellised ja sellised väärtused. See oleks miinimum lugupidamine nende inimeste vastu, kes maal elavad. Vot seda ka ei saa teha, kuskilt peab ikka kokku hoidma. Tegelikult meil on ikka äärmiselt palju arenemisruumi. Ja seetõttu ei oskagi midagi ütelda, tegelikult võtab sõnatuks. Aga see olukord tuleb lahendada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh! Auväärsed kuulajad! Sellega, mis puudutab Naturat ja loodusdirektiivi, ma olen oma elu jooksul üsna põhjalikult kokku puutunud, sest 2000. aastate alguses tegelesin ma suurel määral ka konsultatsioonitegevusega, analüüsiga, kuidas Eesti seadus vastab Euroopa Liidu seadusele, tegin ettekandeid, esinesin seminaridel. Nii et ma arvan, et ma üht-teist tean sellest, mida kujutab endast loodusdirektiiv. Selle artikli 6 lõige 3 ütleb väga üheselt, et kui Natura alal on mingi tegevus, mis võib mõjutada väärtusi sellel alal, siis tuleb teha selle mõju hindamine, ka siis, kui see on väljaspool seda ala. Seda ei tehtud omal ajal ja praegu oleme me väga keerulises olukorras, sest me peame lahendama ühe asja, ühe probleemipuntra, mis on käima pandud väga kaua aega [tagasi]. Mingitel põhjustel ei ole seda lahendatud. Osa inimesi on saanud oma maal tegutseda loomulikult nii, nagu nad arvasid, et võib. Siis äkki, aastal 2023, kui selgus rikkumismenetlus, kõik muutus. Täiesti arusaamatult tuli inimestele peale koormus. Ja see on ebaõiglane. Võiksite ju öelda, et ma tegelen põhiliselt looduskaitsega ja miks ma nüüd siis järsku räägin ebaõiglusest maaomanike ja metsaomanike suhtes. Aga ma räägin sellest täiesti kindlal põhjusel: sellepärast et meie maainimesed võõranduvad järjest rohkem oma riigist, oma valitsusest, nad ei usalda seda. Ja see protsess on niivõrd suurel määral süvenev, et see hakkab ühel hetkel muutuma ohtlikuks meie riigile, aga samuti ka meie elukeskkonnale, sest tekib viha. Inimesed ei saa isegi aru, miks see tekib, aga see tekib, sest kuskilt tulevad mingid asjad, mis on ebaõiglased ja arusaamatud. Seetõttu tulen ma tagasi täpselt sama asja juurde. Ma ei räägi õiglasest hüvitamisest mitte ainult selle pärast, et need inimesed saaks hüvituse, vaid selle pärast, et inimeste ja riigi vahel tekiks usaldus ja inimesed hakkaksid [riiki] usaldama ka siis, kui neile räägitakse looduskaitsest. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! Loomulikult on olukord tavalise tubli Eesti inimese jaoks muret tekitav. Väga paljud meist on Eesti erinevates kohtades endale kuuluvat metsa heaperemehelikult majandanud ja minu arvates Anti Allas on seda siin saalis korduvalt väga hästi ka kirjeldanud. Heaperemehelik majandamine tähendab seda, et sa hoolitsed oma metsa eest, sa hoolid sellest ja sa teed seda nii, nagu tegid sinu isad ja vaarisad. Mets on sinu jaoks rohkem kui lihtsalt hunnik võimalikke palke, mille pealt saab raha teenida. See on pakkunud sulle kaitset rasketel aegadel, see on pakkunud tuge majanduslikult rasketel aegadel. Ja [see on] inimeste jaoks väga oluline teema. Tõesti, kui vaadata minevikku, siis probleem on ju selles, et väga pikalt on meil Eestis olnud selline metsatööstuse poole kaldu poliitika. See tähendab seda, et lubati kõigil rahulikult Natura aladel raiuda, hoolimata sellest, et aastast 2004 oli teada, et tuleb ära hinnata, kus kohas seda teha võib, kus kohas mitte. Kuna seda ei tehtud, et teenida kitsaid ärihuve, siis selle pärast kannatavad nüüd paljud Eesti inimesed ja see on ebaõiglane. See on ebaõiglane nende inimeste suhtes. Aus oleks muidugi see, et need inimesed, kes sellel kõigel juhtuda lasid – juhtumisi on enamus neist Reformierakonnas sellist poliitikat ajanud –, ka selle eest vastutust kannaksid. Aga minevikus ei ole mõtet sorkida, sellepärast et seda me muuta ei saa. Nüüd vaatame möödunud lähiaegadesse. Möödunud lähiaegadel ei olnud rektsioon mitte olukorda parandada ja vaadata siis vastavalt vajadusele, [mida teha]. Minu mäletamist mööda oli Kristen Michal sellel hetkel Kliimaministeeriumi eesotsas, kui lihtsalt tuimalt pandi kõigile peale piirangud sellele, et nad saaksid omale kuuluvat metsa heaperemehelikult majandada. Küsisin ministri käest, kas ei oleks võimalik teha niimoodi, et me teeme kaks erinevat lähenemist. Nende inimeste, just inimeste puhul, kellele kuulub mets, me laiendaks metsa majandamise võimalusi ja õigusi. Aga ettevõtetel, kes ei vaja metsa mitte millegi muu jaoks kui toorme [saamiseks], et seda tööstuslikult kasutada, ei ole seda ilmtingimata vaja Natura aladelt hankida, nad võivad seda kuskilt mujalt kokku osta. Ehk siis me teeme kaks erinevat lähenemist. Ühe sellise kogukondliku, inimesekeskse, et inimene saab tõesti oma metsa nendel aladel edasi majandada, ja siis teiselt poolt jätame ettevõtjatele tänase reegli kehtima, sest [metsast] võetakse ainult tooret. Vastus oli: ei, nii ei saa. Minu küsimus oleks, et mis mõttes ei saa, kuidas ei saa. Küsimus on ju selles, mis viisil, mismoodi metsa majandatakse, ja selle tavainimese, metsaomaniku majandamine ei pea olema lageraie. See võib olla palju mõistlikum lähenemine, sellepärast et inimese jaoks see mets ei ole eelkõige midagi sellist, mida lihtsalt maha müüa ja kus kohas ta palke näeb, vaid tema enda mets, mis on kuulunud tema esiisadele, on oluliselt suurem vara ja väärtus ja ta loomulikult oskab seda teistmoodi hoida ka. Ehk siis minu hinnangul on ja peaks olema võimalik neid lahendusi leida, sest need nii-öelda rahalised kompenseerivad meetmed, mis on tehtud, [näiteks], et sa saad maamaksuvabastuse, lihtsalt ei hüvita seda ebaõiglust, mis on tekitatud – ma toonitan veel kord: Kristen Michal oli minister siis – meie tänase peaministri otsustega järsku ja ootamatult neile inimestele. Mitte mingisugust kompensatsiooni, mitte mingisugust õiglust, mitte mingisugust võimalust ei ole. Minu üleskutse on küll valitsusele, et me peame leidma selliseid lahendusi, et Eesti inimesed saaksid oma metsa majandada ja saaksid ka toetada neid eesmärke, et üldiselt [oleks] väiksemad raiemahud. Ei nende puupõldudele, mis tahetakse teha! Ja sellist suhtumist võimaldab see, kui me riigina suhtume mõistlikult nende muredesse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Palun Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma paari asja täpsustan. Kõigepealt see, kas hüvitatakse või ei hüvitata. See arusaam ja kokkulepe on ju selgelt olemas, et hüvitatakse. Alati saab debateerida selle üle, mis on õiglane hüvitamise määr. Aga kui näiteks keegi on omandanud praegu Natura maa alla kuuluva metsa või mingi muu maatüki ja tegi seda enne Natura ala kehtestamist, siis loomulikult on õigus saada 100% hüvitist vastavalt maa turuhinnale. Me räägime metsamaast. Metsamaa hind koosneb ju maa hinnast ja seal kasvava metsa hinnast. Ma arvan, et see lihtsalt ei ole faktiliselt korrektne, kui te ütlete, et ei hüvitata. Ja 160 eurot hektari kohta, nii nagu ma korduvalt rõhutasin, tuleneb metsamaa keskmisest hinnast ja maaülikooli arvutustest. Mul jäi natuke hinge kriipima küsimus sellest, et kodanik või maaomanik tunneb, et teda ei ole õiglaselt koheldud või riik teda ei kuula. Kui on selline tunne, siis ma arvan, et mina ja teised ministeeriumis ja Keskkonnaametis peame rohkem vaeva nägema, et see tunne ära läheks. Riik on lõpuks ikkagi kodanike jaoks. Ja see, mida, Anti, sa enne ütlesid selle teavituse kohta. Kui teavitus suunab sind mingitesse infosüsteemidesse lisaandmeid otsima, siis see ei ole kõige kliendisõbralikum lähenemine. Ma arvan, et seda saab teha lihtsamini ja selgemini ja selle ma võtan siit ka kaasa. Kõige lõpuks, ma usun, et me kõik oleme siin siiski ühel pool lauda [ning soovime], et Eesti loodus oleks hoitud ja metsas saaks ka metsa pikaajalist väärtust ja loodushoidu arvestades majandada. See on see, millise põhimõttega mina seda tööd olen siiamaani teinud ja kavatsen jätkata.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan kaheksanda punkti käsitlemise.