Arupärimine tööjõu tootlikkuse, Eesti konkurentsivõime ja odavtööjõu kohta (nr 742)

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 7. aprillil 2025 esitatud arupärimine nr 742 tööjõu tootlikkuse, Eesti konkurentsivõime ja odavtööjõu kohta. Arupärijate nimel ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge.

Head kolleegid! Eesti mehed ja Eesti naised! Peab tunnistama, et Eesti majanduse suund vähemalt pikalt [ette näitava] sihikuga vaadates on allapoole. Meie tööjõu tootlikkus, mis 2021. aastal oli veel kusagil tubli 84% Euroopa Liidu keskmisest ja pidi strateegia "Eesti 2035" kohaselt kasvama 110%-le, on kukkunud OECD värskemate andmete järgi, mida ma täna vaatasin, hoopis 70%-le. Leedust jäime maha 2020. aastal. Tšehhist, Sloveeniast ja Slovakkiast jäime maha juba varem, nende rongile me üldse ei jõudnud joosta. 2022. aastal lendas meist mööda Poola ja 2023. aastal põrutasid mööda ka Läti ja Ungari. Läti, kolleegid, Läti läks meist tööjõu tootlikkuse poolest mööda! Ja kui veel keegi mäletab, siis me pidime rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis tõusma 10. kohale. Tõusu asemel saime korraliku vabalanguse: 2024. aastal oleme kukkunud juba 33. kohale. Nii. Ja mis meil on siis vastu panna? Statistikaametist saame teada, et aastatel 2019–2023 asus Eestisse püsivalt elama 97 000 mitte Eesti kodakondsusega isikut. Eesti kodakondseid, tagasirändajaid nende hulgas arvestatud ei ole. Ja rändesaldo 68 000 on, ütleme, viimase 70 aasta rekord. Nii suurt sisserännet ei olnud isegi mitte ministri vanaisa ajal ja ma arvan, et isegi mitte tema vanavanaisa ajal, see tähendab, okupatsiooniaja alguses. Loogiline oleks, et uus majandusminister võtab hetkeks pausi, võtab oma analüütikud kokku, võtab numbrid, rahvusvahelised võrdlused lahti ja mõtleb, et äkki oleme eksinud – äkki läks midagi valesti, äkki peaksime liikuma väärtusloome või innovatsiooni või intensiivse kasvu suunas. Aga mida me oleme kuulnud? Ei, minister kuulutab hoopis, et lahendus on veel rohkem välistöötajaid ja selleks veel üks uus erand. Võtame siis ministri enda toodud näited: Magnetic MRO, kes arendab reaktiivmootorite hooldust ja vajab spetsialiste. Aga selgub, et ettevõtte personalijuhi sõnul ületavad nende palgad mitmekordselt Eesti keskmist. No kui nii, siis, härra minister, milles küsimus? Seadus lubab 1,5 keskmise palga peale sisse tuua nii palju inimesi Hiinast – sellesse Hiina ettevõttesse, muide, Hiina omandusega ettevõttesse –, Sierra Leonest, eks ju, Nigeeriast. Nii palju, kui vaja on! Lennukid võivad käia, kõik võivad tulla. Ja tooge nii palju, kui vaja, mingit erandit ei ole vaja, eks ju. Edasi, Neo magnetitehas. Minister räägib "magnetiininseneridest", keda leidub kogu maailmas kahe käe sõrmede jagu. Tõsi, eesti keeles sihukest terminit ei ole, aga jätame selle keelekorrektuuri kõrvale. Kui neid geniaalseid magnetimeistreid on maailmas nii vähe, kahe käe sõrmede jagu, siis on üsna kindel, et nad alla 1,5 keskmise Eesti palga peale Eestisse ei tule. Milles asi? Midagi muuta ei ole vaja. Ja nüüd kirss tordil: minister ütleb, et Eesti on konservatiivse rändepoliitikaga riik. Näiteks Soome ja Läti ei ole seadnud kolmandate riikide tööjõule piirarvu. Nii, enne me rääkisime ministriga, ehk ta nüüd teab ka seda, et see piirarv mängib sisserände summas umbes sama suurt rolli kui, ütleme, trash-bändis tromboon: ta võib seal lava taga olla, aga ta kunagi ei tule mängima. Kui teile see midagi ei ütle, siis Lauri Laatsile võib-olla ütleb see tromboon trash-bändis midagi, eks ju. Tegelik sisseränne meile oli 10 korda suurem, kui piirarv ette nägi eelmisel aastal. Ja 2023. aastal oli see 16 korda suurem. Kui rääkida võrdlusest naabritega, siis 2019–2023 oli sisseränne Eestisse [suhtarvuna] 2,3 korda suurem kui Lätti ja 2,1 korda suurem kui Soome. Nii et kui see on meil konservatiivne rändepoliitika, nagu minister täna muide diskori kiirusega Vikerraadios umbes neli korda kordas, siis ma tahaks teada, milline on liberaalne rändepoliitika. Ma loodan, et minister loeb need arupärimise küsimused ette. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele tuleb vastama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Kõigepealt igaks juhuks faktitäpsustus. Ma arvan, et see, mida hea kolleeg Jaak Valge hommikul kuulas, oli Äripäeva raadio. Igaks juhuks ütlen, et vale info ei jääks. Aga tõesti, siin on mitmed küsimused, vastan neile jooksvalt. Küsimus nr 1. "Kas Te tunnistate, et sisseränne Eestisse aastatel 2019–2023 on viimase 70 aasta suurim ja suhtena püsielanikkonda mitmekordselt [suurem] kui meie naaberriikidesse?" Kas te tunnistate, et alates aastast 2020 on Eesti majandus orienteeritud suhteliselt madala lisandväärtusega, pigem odavale tööjõule? Kui peate seda indikaatorit õigeks, siis palun esitage andmed, mille alusel. Esiteks, kindlasti ei pea. Me jõudsime kolleeg Valgega seda juba enne arutada. Mulle tundub, et ühte- või teistpidi tuleb kindlasti algandmeid võrrelda, sellepärast et ka algandmed ja reaalsed võrreldavad numbrid on meil täiesti erinevad. Aga kui vastata küsimustele, siis Ukrainas toimuv sõda on viimastel aastatel sisserännet Eestisse tõesti tõstnud, samuti naaberriikidesse. Üle poole aastatel 2019–2023 Eestisse rännanud Eesti kodakondsuseta isikutest olid Ukraina kodakondsusega. Sealjuures üle 85% neist rändas Eestisse pärast sõja aktiviseerumist ehk aastatel 2022 ja 2023. [Need andmed on] Statistikaametist. Siinkohal tasub märkida, et üle poole nendest Ukraina sisserännanutest olid naised, umbes veerand lapsed. Ehk tegemist ei ole tüüpilise välistöötaja profiilile vastava inimesega. Siin enne räägiti tööjõuvajadusest ja rändajatest, aga need sõja eest põgenenud naised ja lapsed kindlasti ei ole oskustöötajad, kellega neid üritati ühte patta panna. Kui võrrelda Eesti ja Läti sisserände numbreid ilma Ukraina kodanikest sõjapõgeniketa, siis enam mitmekordsest erinevusest kindlasti rääkida ei saa. Küll tuleb nentida, et tõsi on see, et Lätiga võrreldes on mittekodanike sisseränne Eestisse olnud suurem. Ja kui me võrdleme numbreid näiteks naaber Soomega, siis Soome statistikaameti [andmeil] ületab Soome kodakondsuseta inimeste immigratsioon vaadeldud perioodil 1,9 korda Eesti immigratsiooni. Soome oma ületab! Ilma Ukraina kodakondsuseta isikuteta ületab Soome immigratsioon Eesti oma 3,7 korda. (Saalist hõigatakse midagi.) Seega väide Eesti mitmekordsest immigratsioonist võrreldes naabritega võib sõltuvalt naabrist ja vaadeldavast näitajast erineda, kuid kindlasti ei kehti see laiemalt. Kui me vaatame teemat sisuliselt ja arvestame reaalselt viimaste aastate traagilisi sündmusi, siis mitte kuidagi see ei vasta tõele. Võimalik, et Ukraina sõjapõgenike tõttu on immigratsioon olnud viimase 70 aasta suurim, mis oli etteheide või väide. Kuid konkreetselt sellele küsimusele jään täpse vastuse võlgu, sest küsimuse kaaskirjas viidatud allika andmete põhjal saabus perioodil 1956–1960 Eestisse 149 000 inimest, mis on suurem kui perioodil 2019–2023, kus saabunute arv oli 129 [000], kuid kuna seal pole konkreetselt välja toodud, kui paljud neist tol ajal olid Eesti kodanikud, siis ei saa viimaste aastate statistikat võrreldaval detailsuse tasemel lihtsalt teha. Nüüd, väide, et viimastel aastatel on majandus odavale tööjõule orienteeritud, ei pea kindlasti paika. Eesti majanduses on sel kümnendil kasvanud hõivatute arv kõrgtehnoloogilises ning keskkõrgtehnoloogilises tootmises, nagu näiteks keemiatööstus, masinatööstus, elektroonika- ja elektriseadmete tootmine, transpordivahendid, samas kui keskmadaltehnoloogilises ning madaltehnoloogilises tootmises on hõive püsinud paigal või vähenenud. [Need on] Statistikaameti [andmed]. Kõige enam on hõive kasvanud teadusmahukate turuteenuste tegevusaladel, näiteks programmeerimine, teadus- ja arendustegevus, erinevad äriteenused, finantsvahendus, side, haridus, tervishoid. Ametialade lõikes on perioodi 2019–2024 tööjõu-uuringu põhjal kõige rohkem kasvanud tippspetsialistide arv: üle 30 000. Kõige rohkem on vähenenud juhtide arv – miinus 19 000 – ning seadme- ja masinaoperaatorite arv. Ehk siis Eesti majandus, nii nagu arvatavasti meie kõigi ühine soov on, liigub aina kõrgtehnoloogilisema väärtusahela poole, mille korral inimestel on kõrgemad palgad, kõrgem kvalifikatsioon. Sellega valitsus süstemaatiliselt tegeleb. Küsimus nr 2: "Kas Te tunnistate, et Reformierakonna majanduspoliitika on läbi kukkunud ning tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärkidest oleme kaugenenud? Missuguseid meetmeid Te olete võtnud ja kavatsete võtta, et tõsta Eesti töötajate töö tootlikkust ja Eesti konkurentsivõimet? Kas strateegias "Eesti 2035" seatud eesmärgid on pärast mitmeaastast majanduse allakäiku enam realistlikud?" Eesti tööjõu tootlikkus on tõesti Euroopa Liidu keskmisest endiselt madalam, moodustades 2023. aastal 76,8% Euroopa Liidu keskmisest. Märkimisväärne on siiski, et võrreldes 2010. aastaga, mil tootlikkus oli vaid 65% Euroopa Liidu keskmisest, oleme teinud märgatava edasimineku. Jah, alati tahaks rohkem ja meil on ka majandusministeeriumis väga palju erinevaid programme, meetmeid, kuidas Eesti ettevõtjate ja inimeste tootlikkust tõsta. Toon ühe näitena rakendusuuringute programmi, mida [rahastatakse] teadus- ja arendusrahadest. Seal olevad ettevõtted 2023. aasta voorus seda taotlesid ja oleme teinud tagantjärgi hindamise. Nende ettevõtete keskmine tootlikkus on 110% Euroopa Liidu keskmisega võrreldes. Meie suur unistus ongi, kuidas päriselt Eestis saaks olema tootlikumad ettevõtted, kõrgema palgaga inimesed. Samamoodi on nendes ettevõtetes teadus- ja arendustöötajate osakaal kasvanud ja ka ettevõtete käive. Konkurentsivõime osas me tõesti näeme, et meil on alati võimalik ennast parandada, aga selle kallal süstemaatiliselt töö käib. Et me sedasama "Eesti 2035" strateegiat reaalselt saaks ellu viia ja edukalt täita, keskendume kolmele võtmevaldkonnale. Esiteks, haridussüsteemi tõhusamale sidumisele ettevõtluse vajadustega ja teiseks, kapitali kättesaadavuse parandamisega. Näiteks võib tuua toetused tootearenduseks, automatiseerimise, digitaliseerimise, teadus- ja arendustöötaja finantsstiimuli, rakendusuuringute programmi, rakendusuuringute keskuse, kus [edendatakse] erinevaid Eesti fookusvaldkondi, milleks on näiteks puidutööstus, toidutööstus, kaitsetööstus. Selline süstemaatiline lähenemine käib. Nagu ma olen öelnud, riik majandust ei juhi ja ei peakski juhtima. Küll aga on meie ülesanne pakkuda väga konkurentsivõimelist majandus- ja ettevõtluskeskkonda. Ja Eesti, ma julgeks öelda, trumpala on digitaliseerimine, mis vähendab bürokraatiat erinevate e-teenuste abil ja säästab ettevõtjatele märkimisväärselt aega ja ressurssi. Küsimus nr 3: "Kas Te tunnistate, et teie plaan nn oskustööjõu erandi kaudu sisserännet suurendada vähendab realiseerumise korral just madalama palgaga tööjõu lisandumist? Sest Euroopa Liidu riikidest võib Eestisse tulla piiramatul [määral] tööjõudu, paljudesse valdkondadesse ka [mujalt] maailmast piiramatul [määral] ja samuti 1,5 Eesti keskmise brutopalgaga samuti piiramatul [määral]?" Ei, kindlasti mitte. Nagu öeldud, välistööjõu kaasamisel jäävad kehtima palgakriteeriumid. Kolleeg Valge on tööjõurändest rääkides pannud kokku õpirände, pererände, kõik muud ega ole vaadanud tervikpoliitikat. Ühesõnaga, millest mina olen alati rääkinud ja mida rõhutanud: tööjõuränne on meil kõige kontrollitum rändeliik. Miks? Sellepärast, et seesama oskustöötajate erandi alusel tulev inimene saab tulla siia ainult siis, kui tal on olemas kehtiv tööleping ja tal on olemas ka palgakriteerium. Nii et mitte kuidagi ei ole võimalik tuua siia odavat tööjõudu, selle tagab palgakriteerium. Ja me kasutame ka Kutsekoda, kus on akadeemikud, eksperdid, tööandjad, ametiühingud, kaubanduskoda, kes vaatavad, milline on meie tööjõu tulevikuprognoos ja millistel tööstussektoritel reaalselt lisatööjõudu vaja on. Seda kindlasti ei tehta meie inimeste arvelt. Ja samamoodi, nagu öeldud, selle tänase kvoodi 0,1 puhul kehtib Eesti keskmise brutopalga nõue. Nii et ei üht- ega teistpidi ei ole võimalik kuidagi inimesi piiramatult sisse tuua, eriti veel madalapalgalisi. Küsimus nr 4: "Kas Te tunnistate, et madalama töötasuga tööjõu lisandumine vähendab veelgi Eesti tootlikkust ja konkurentsivõimet, pidurdab uuendusi ning Eesti töötajate palgakasvu?" Nagu öeldud, siia ei tule ega saagi tulema madalama töötasuga tööjõudu. Vastupidi, palgakriteeriumid kehtivad kõikide siia täiendava tööjõuna tulevate isikute puhul. Küsimus nr 5: "Kas te tunnistate, et eakate osakaal Eestis kasvab? Kui jah, mida Te olete teinud, et kohandada Eesti majandusstruktuuri enam vastavaks, et tagada eakate inimeste tööhõive?" Erinevad rahvastikuprognoosid näitavad, sõltumata stsenaariumist, et eakate osakaal Eestis kasvab, sealhulgas põhjusel, et eluiga pikeneb. Senise poliitika tagajärjel ja võib öelda ka, et olukorra sunnil, on Eestis eakate hõive määr üks kõrgeimaid Euroopas. Ehk siis eakate töötamise määr on üks kõrgeimaid just Eestis. Eurostati andmetel oli 2024. aastal Eesti tööhõive määralt vanusegrupis 60–64 Islandi ja Rootsi järel kolmandal kohal, 65–69-aastaste seas teisel kohal ning veel vanemate elanike tööhõive määr oli Euroopas kõige kõrgem Eestis. Ehk siis ühtepidi jah, meie eakatel on võimalus tööturul osaleda. Aga kindlasti tuleneb meie kurvemast ajaloost [tõsiasi], et väga paljudel eakatel ei olnud tulenevalt okupatsioonist võimalik endale pensioni jaoks vara koguda, nii et mingil määral on osa eakaid kohustatud töötama. Samas ma usun, et väga paljude jaoks see, et me oleme teinud eakatel töötamise paindlikumaks, [võimaldame] paindlikke töölepinguid, on oluline. Nad saavad olla aktiivsed, nad saavad olla aktiivsed tööturul ja ühiskonnaelus osaleda. Nii et eks seal on nii plusse kui ka miinuseid. Aga kuidagi jah, seda eraldi [soovida], et, ütleme, majandusstruktuurid vastaks eakate tööhõivele, on võib-olla palju. Pigem [peab olema] seadusandlus, mille abil me saame eakate sisenemise tööturule muuta paindlikumaks ja nende [hõive] mitmekesisemaks, muidugi kui eakas inimene ise soovib [töötada]. Küsimus nr 6: "Peaminister ja teised valitsuse liikmed on lubanud 20% Eesti ametnikke koondada. Kas valitsus on analüüsinud, kus need endised ametnikud töökoha leiavad?" Jah, valitsuse selge fookus on avaliku sektori tõhususel, tarbetu bürokraatia vähendamisel. Just enne oli meil siin eelnõu, mis on üks väike näide selle kohta, aga seda me väga süstemaatiliselt teeme. Me tahamegi väga väikese halduskoormusega efektiivselt toimivat riiki. See muidugi tähendab personali vähenemist seal, kus prioriteedid ei [kuhju] või kus on võimalik näiteks tugiteenuseid koondada. Ametnikud on aga väga erinevates rollides – on need analüütikud, juristid, konkreetsete valdkondade spetsialistid – ja mitmekesise väljaõppega. Kui me avalikus sektoris suudame efektiivsust tõsta, siis need mitmekesise väljaõppega spetsialistid küllap leiavad endale erasektoris väga konkurentsivõimelise ja [huvitavat] sisu pakkuva töö. Aga nagu me oleme öelnud, esimene eesmärk on lahti saada ebavajalikust bürokraatiast, tarbetust aruandlusest, et asjaajamine muutuks lihtsamaks. Ja kui tänu sellele saab riigi ja avaliku sektori muuta efektiivsemaks, saab raha ja inimressursse kokku hoida, siis see kindlasti on boonuseks ja plusspooleks. Aitäh! Ja vastan hea meelega järgnevatele küsimustele.

Aitäh! Siin vist küsimuste numeratsioon oli natuke sassis, esimene küsimus loeti ette nii, et kaks küsimust oli kokku võetud. Aga me suutsime jälgida. Ja teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Nojah, seda statistilist mula võib siin ju ette vuristada, aga see absoluutselt ei veena mitte kedagi. Kui te tahate meile siin teha statistilist trikki, et võrdlete tootlikkust 2010. aastaga, siis see ei ütle meile midagi. Võiks rääkida isegi sellest, mis oli tsaariajal, aga see ei anna meile mitte midagi. Kui me vaatame seda, mida on teinud tootlikkus naaberriikides, meiega sarnastes naaberriikides Lätis ja Leedus, siis palun väga: see on seal kasvanud kiiremini kui meil. Seda sellepärast, et teie erakonnakaaslane Taavi Rõivas tegi viimase kingituse, enne kui ta peaministri ametist kinga sai, ja lõdvendas sisserännet. Selle tagajärjel Eestis tootlikkus kahanes ja me kõik oleme selle tõttu vaesemaks jäänud. Nüüd, kui te tahate statistikast rääkida, siis just eelmisel nädalal tuli välja uudis, et Statistikaamet teatas, et Eestis on viimase 12 aasta kõrgeim tööpuudus. Ja absoluutselt mitte millegagi te ei veena meid, kui te ütlete, et odavtööjõudu ei tule. Praegu on välismaalaste seaduses 18 erandit, mis lubavad kvoodist mööda minna, ja üks neist on 1,5-kordne palk. Kõik, kes maksavad sellest suuremat palka, saavad siia tööjõudu tuua, rääkimata Euroopa Liidust, rääkimata Ameerika Ühendriikidest. Te tahate ju tuua siia odavtööjõudu, muidu seda vaja ei oleks. Muidu meil seda vaja ei oleks! Nii et sellest 1,5-sest palgast ei saa üle ega ümber. Te tahate tegelikult allapoole sellest tuua inimesi siia.

Siin oli mitu küsimust või väidet. Ühesõnaga, tuleb eristada tööturuanalüüsi või, ütleme, reaalset tööturu olukorda, mida jälgib igapäevaselt Eesti Töötukassa. Kolleeg Martin Helme viitas siin Statistikaameti uuringule, mida laiendatakse. Tegelikud numbrid on töötukassas igapäevaselt näha. Tundub, et Statistikaametil valim ehk läks natuke aia taha. Milline on tegelik, reaalne töötus – me ju näeme registreeritud töötute arvu. Martin, sa võid ka ise seda vaadata, see ei ole kuidagi saladus. Ei ole tegelikult niimoodi, ma kordan üle, et keegi tahab siia mingit odavat tööjõudu tuua. Meil jäävad [kehtima] palgakriteeriumid, samamoodi vaadatakse reaalselt koos akadeemikute, ekspertide, turu osapooltega üle, millised on need sektorid, kus meil isegi siis, kui kõik meie [oskajad] inimesed sinna tööle läheks, ikka jääks oskustöötajaid puudu. Ja mis puudutab Eesti töörändepoliitikat, siis selles mõttes on väga õige, et see on läbi aegade disainitud niimoodi, et meil on väga madal range kvoot, milleks on 0,1% Eesti elanikkonnast. Ja siis vastavalt olukordadele, kui me näeme, et kuskil majandusarengus king pigistab, [on tehtud erandeid]. Selleks on olnud näiteks infotehnoloogia ja kommunikatsiooni sektor, ka on teadus saanud erandeid õppejõudude toomiseks. Me tekitame sellise erandi, kui me näeme, et väga sihitult saab meile tulla täiendavaid töötajaid niimoodi, et Eesti enda inimeste ja ühiskonna jõukus kasvab ja tegelikult ka maksulaekumised kasvavad. Näiteks töötlev tööstus saab tänu sellele rohkem eksportida ja saab rohkem lisandväärtust Eestis luua.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Tegelikult me oleme demograafilises kriisis. Mõned faktid. Punkt üks: sündimus väheneb. Punkt kaks: väljaränne suureneb. Punkt kolm: meil on vahepeal tulnud Ukrainast tööjõudu üle 40 000, mis on natukene turgutanud meie majandust. Punkt neli: kui need inimesed lähevad ära ja me teame, et meil aastaks 2031 siseneb tööjõuturule vähem kui 30 000 inimest, siis tegelikult me oleme väga suure kriisi ees. Ja siis me räägime kindlasti tootlikkuse langusest, nimetades veelgi suuremaid numbreid. Nüüd siis, kui lihtsustatult öelda, te tahate päästa olukorda, mille te olete ise tekitanud erinevate [sammudega], mis puudutavad üleüldist majanduspoliitikat, maksude tõusu, lapsetoetuste [vähendamist] ja nii edasi, ja nii edasi, sellega, et kompenseerite selle võõrtööjõuga. On see nii?

Ei, see ei ole nii.

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas valitsusel on üldse mingi arusaam, kuhupoole selle migratsioonipoliitikaga liikuma peab? Need praegused sammud – tahes-tahtmata lihtsalt tekib selline tunne, et valitsus on nagu meeleheitel ja üritab kuidagigi parandada seda olukorda, mida minu kolleeg Lauri Laats siin äsja päris detailselt kirjeldas. Varsti me oleme väga suures tööjõukriisis ja selleks, et seda kriisi kuidagi lahendada, mõeldakse välja, et vot nüüd hakkame inimesi niimoodi siia importima. Kas meil on mingisugune terviklik strateegia, kuhupoole me migratsioonipoliitikaga liigume? Või siis tõepoolest hakkamegi niimoodi juhuslike sammudega seda lahendama?

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma just kirjeldasin seda, et Eesti on ja jääb konservatiivse migratsiooniga riigiks. Kui tahate näiteid, siis ma just tõin näite: Eestis on tavaline rändekvoot 0,1% meie elanikkonnast. Siin on toodud Leedut mitu korda näiteks, Leedus on see protsent 1,4 ehk 14 korda suurem. Ja samamoodi rakenduvad neil ka täiendavad oskustöötajate erandid, kõrgepalgaliste erandid. Ja see ei ole kuidagi etteheide, vaid see on objektiivne [pilt] sellest, mida naaberriigid teevad. Mis puutub Lätisse ja Soome, siis kolleeg Jaak Valge ütles, et Lätil ja Soomel ei ole üldse kvoote rakendatud. Nad vaatavad, kas nendel endal nende töötukassas on arvel teatud kvalifikatsiooniga inimesi. Kui ei ole, võivad tuua välismaalt. Aga mida on ülimalt oluline uuesti öelda: see on väga kontrollitud rändeliik, nagu ma juba ütlesin. Seda selles mõttes, et inimene saab siia tulla ainult siis, kui tal on olemasolev tööleping, kvalifikatsioon ja talle on kindel palk tagatud, nii et ta tegelikult reaalselt panustab Eesti majandusse. Aga kui tulla kaks sammu tagasi, siis ilmselgelt iga ettevõtja esimene eelistus on palgata oma inimesi. Sul ei ole siis vaja paberimajandust ja täiendavaid kulusid kas või lennupileti ostmiseks. Ja samamoodi on valitsusega. Seda on öelnud eelnevad valitsused, see valitsus ja loodetavasti ütlevad ka tulevased valitsused, et meie inimeste kvalifikatsiooni tõstmine, väljaõpe, hariduse ja töö kvaliteedi parandamine on prioriteet number üks. [Ehk on lahendus] rakenduskõrghariduses, kutseharidusreformis, kus just koostöös ettevõtjatega [saavutatakse], et tulevikus kutseharidusest tulnud noored vastavad paremini tööturu tingimustele. See on prioriteet number üks. Seda kõike tuleb teha süstemaatiliselt, et me suudaks järjest enam noori tööturu reaalsete vajadustega rohkem vastavusse viia.

Mart Helme, palun!

Noh, me teame, et Nõukogude Liidus võrreldi tõesti 1913. aastaga kogu aeg. Ma mäletan kogu oma elu, kuidas nii kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kui ka kaheksakümnendatel aastatel räägiti, kui heaks on elu Nõukogude Liidus läinud võrreldes 1913. aastaga Tsaari-Venemaal. Niisugused võrdlused muidugi on kohatud ja kohatud on ka võrdlused teiste riikidega. Meie ei tee teist riiki, me teeme Eesti riiki. Minu küsimus on seotud sellega, et te käsitlete [teemat] kogu aeg tööjõu ja oskustööliste seisukohast. Aga need on inimesed, neil on sotsiaalsed vajadused, nad räägivad mingis keeles, neil tekib integreerumisvajadus, neil on perekondade kaasa toomise vajadus ja kõik muu. Missugused ikkagi on teie analüüsid? Kui me toome siia võõrkogukonnad Usbekistanist, Tadžikistanist, kus muuseas on, eriti Tadžikistanis, väga äge islamimeelsus, islamiradikaalsus, siis kas te nende sotsiaalsete tagajärgede peale ka olete mõelnud? Või on teile [tähtsad] ainult spetsialistid, kes tahavad väiksemat palka saada kui Eesti inimesed, ja kõik muu ei lähe korda?

Aitäh! Miks ma toon võrdlusi teiste riikidega? Arupärimises ja kolleeg Jaak Valge sissejuhatuses küsiti, milline on meie migratsioonipoliitika võrreldes teiste riikidega. Ma tõin lihtsalt objektiivsed faktid võrreldes naaberriikidega, milline on nende poliitika ja kui palju konservatiivsem on meie kvoodipoliitika, tööjõu siia tulemise poliitika. Uuesti rõhutan üle, et siia ei saa kuidagi tulla [endast] odavat tööjõudu [kujutavad] inimesed, sellepärast et nii praegu kui ka tulevikus kehtib oskustöötajate erandi puhul palganõue, mida mitte kuidagi ei ole võimalik eirata. Ja jällegi, kogu see diskussioon võiks ideaalmaailmas olla üles ehitatud akadeemikute, ekspertide reaalsele hinnangule. Ma ei tea, kas te, head kolleegid, olete lugenud Kutsekoja raportit, milline olukord on meie tööturul. Nagu öeldud, ettevõtjate esimene eelistus on alati palgata eestimaalasi, Eesti inimesi. Aga lihtsalt meil on olukord, kus iga aasta jääb kutsehariduses suurusjärgus 200 tasemelõpetajat puudu. Need on näiteks mehhatroonikud ja pingioperaatorid. Ühtepidi me soovime, et lisandväärtus majanduses kasvaks, töötlev tööstus saaks areneda, eksport saaks suureneda. Ma ei tea, kui palju te olete käinud erinevates ettevõtetes, kus tuuakse väga häid näiteid, kuidas tänu täiendavale tööjõule on saanud palgata kõrgema palgaga rohkem ka eestlasi, on saanud teha investeeringuid maapiirkondadesse. Ma rõhutan uuesti, et see rändeliik on väga kontrollitud. Et mujalt saaks inimene siia üldse tulla, peavad julgeolekuasutused andma selleks loa. Selle inimese puhul ei ole täiendavaid riske, mida te kõike siin väitsite. Ja kui mõni saadab siin midagi korda, siis on täielik õigus ta riigist välja saata.

Jaak Valge, palun!

Hea minister! Te räägite siin oskustööjõu puudusest. Vaadake, turumajanduses on sellised neli tootmistegurit: esiteks tööjõud, teiseks kapital, kolmandaks loodusvarad ja neljandaks ettevõtlus. Vaadake, kui ettevõtja nõuab tööjõudu juurde, selle asemel et maksta kõrgemat palka ja hankida puuduvad töötajad turult, ja valitsus allub sellele, siis rikub see valitsus turumajanduse põhimõtet. See on seesama, kui valitsus hangib ettevõtjale turuhinnast odavamat toorainet, [kuna nõutakse], et andke mulle odavad töötajad ja odav tooraine. Vaadake, ma usun, et minust saab ka väga edukas ettevõtja, rääkimata, ütleme, Martin Helmest ja Lauri Laatsist, nemad oleksid miljonärid, eks ole. Aga kas te olete nõus sellega, et see ei ole turumajandus, vaid käsumajandus, ja see ei ole kusagil edukas olnud?

Aitäh, hea küsija! Võib-olla erinevalt teist – see ehk ongi meie vahe – ma kuidagi Eesti ettevõtjatele ennast ei vastanda, sest Eesti ettevõtjad on kuidagi liigkasuvõtjad. Vastupidi, meil on süstemaatiline arutelu ettevõtjatega, tööandjatega. Aga tervikuna me vaatame seda, millised vajadused Eesti majanduses on, et majandus saaks kasvada, ja kuidas tegelikult Eesti ühiskonnas jõukust suurendada. Võib-olla me jäämegi selles osas erimeelsusele. Aga mis puudutab teie küsimuse [lõppu], siis mulle lihtsalt tuli meelde, et kolleeg Martin Helmel ettevõtluses varem vist hästi ei läinud. Võib-olla tõesti, kui ta uuesti prooviks, siis oleks edukam.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No mina ei saa aru, mis mõte sellel reipal mulal siin oli. Sellel puudub igasugune seos reaalsusega. Reibas jutumula oli märgiline. Aga no te ei saagi teisiti, kui peate ennast õigustama. Mõtle, kui tore! Nõukaajal oli ikka suurem immigratsioon, praegu on ainult 120 000. Justkui see 120 000 oleks midagi väga positiivset. No Reformierakonna majanduspoliitika on ju läbi kukkunud: mitte Euroopa viie rikkaima riigi hulka, vaid Euroopa Liidu kõige viimaste sekka oleme jõudnud teie ogara ja küündimatu riigivalitsemise tõttu. Näitajad on ju tegelikult nii halvad, et seda ei ole võimalik eirata. Aga noh, reipaks raporteerimiseks kõlbab ikka, [käib] hõiskava propagandaga asfaldiaukude täitmine. Kas te tõesti arvate, et saate sinikad inimeste tagumikult sellega ära? No ei saa! Teie ei tunne oma poliitika [tagajärgi] omal nahal, aga Eesti inimesed tunnevad. Ja töötuid on meil muuseas 64 000. Te tahate tööjõudu sisse tuua, aga mitte ainult. Nendega koos tulevad ka pereliikmed, olgu neid kas või 10 või 20. Kõik on lubatud ja oodatud. Aga saate aru, et sellega lisandub koormus meie sotsiaalsüsteemile ja haridussüsteemile? No ei lähe ju paremaks, halvemaks läheb!

Teie aeg!

Eesti rahvas jääb oma kodumaal vähemusse nagunii. Aga noh, mis teil sellest.

Jaa, aitäh! Siin oli kõik ilusti ette loetud, aga küsimust kui sellist vist ei olnudki. Ma ei … (Saalist öeldakse midagi.) Aa, ainuke asi, et miks ma tõin neid numbreid. Sellepärast et kolleegid Jaak Valge ja Leo Kunnas küsisid võrdlusarve. Ma lihtsalt heast poliitikadebati tavast lähtudes vastasin küsimusele. Erinevalt teie naabrist, kes viitas kuidagi Nõukogude ajale, minul sellega kogemust ei ole ja ma ei oska midagi rohkem juurde öelda.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No kuulan seda teie esitlust siin ja vägisi tundub, et valitsusele enam tõenäoliselt briife ei tehta. Teid vist ametkonnad enam harimas ei käi, te vist teete kõiki otsuseid seal omakeskis üksteist veendes. Kui ERR-is satub ühele lehele uudis, et Eestis on viimase 12 aasta suurim tööpuudus, töötute arv on suurim, ja ülejärgmine uudis kohe on see, kuidas te hakkate sisse tooma võõrtööjõudu, siis mulle tundub küll, et need valitsuse nõuandjad on ilmselt lahti lastud äkki või nad ei taha teie juures käia või te ei kutsu. Ma ei tea, milles see probleem on. Te ise osalesite ju saates "Täistund", kus oli ka üks endine kaitsepolitsei ametnik, kes väga hästi seletas lahti olukorra, mida te tekitate, kui hakkate siia tooma välistööjõudu: usbekke, tadžikke, kasahhe ja ühel päeval ilmselt filipiinlasi ka. Kas te vaatasite seda saadet ja kas te saate aru, et tegelikult need kapo ohuhinnangud ei ole mingi naljaasi? See on tõsine teema – see, mida te teete ja kuhu te Eesti tõukate.

Aitäh! Kaks teemat. Hea Rene! Oleks hea olnud, kui sa oleks ka varem kohal olnud. Ma juba selgitasin, mis vahe on Statistikaameti uuringul ja reaalsel tööturu statistikal, mida on võimalik igapäevaselt töötukassa kodulehel jälgida. Need on väga erinevad. Tundub, et seekord Statistikaametil läks valim natuke sassi. Aga ei ole hullu, kordamine on tarkuse ema. Ja tõesti, näiteks konkreetselt – loodan, et ma peast öeldes ei eksi päevaga – 8. mail oli päevases võrdluses viimase kuue aasta madalaim töötuse määr. Üks on uuring, teine on reaalne registreeritud töötus. Soovitan mõlemat vaadata. Mis puudutab erinevaid julgeolekuasutuste ohuhinnanguid, siis jällegi, kordamine on tarkuse ema. Oskustega töötaja saab tulla siia ainult tingimusel, et tal on olemas kehtiv tööleping ja julgeolekuasutused on andnud loa. Ollakse nõus, et inimene tuleb siia, temaga ei ole seotud täiendavaid riske. Selles mõttes te murrate natuke nagu lahtisest uksest sisse.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te oma eelnevates vastuses osaliselt rääkisite kutsehariduse tähtsusest ja sellest, et ettevõtjatelt [tuleks] uurida, milliseid ameteid oleks vaja õpetada. Aga tegelikult on Eestis olukord, kus meil on väga suur ja kahjuks kasvav hulk nõndanimetatud NEET-noori. Meil on noori, kes ei tööta, ei õpi, praktiliselt ei tee midagi või me vähemalt ei tea, mida nad teevad. Ja meil on ka erinevas vanuses tööealisi inimesi, kes mingil põhjusel on kas töötukassas arvel või pole üldse mitte kuskil arvel. Ja nad on ka ravikindlustuseta. Kas ei oleks mõistlik kogu ressurss panna sellesse, et neid inimesi, meie enda inimesi tööturule tuua ja mitte neid maha jätta?

Aitäh, hea kolleeg! Väga hea küsimus. Nagu te mainisite, ma juba ütlesin, et ma olen ettevõtjatega rääkinud. Iga ettevõtja ütleb, et nende esimene eelistus on alati Eesti enda inimene. See on puhtpraktiliselt odavam, vähem on bürokraatiat, kas või lennupiletite hankimist ja üldse asjaajamist. Ma olen ameti tõttu ka töötukassa nõukogu liige ja töötukassa juhatuse uus esimees on öelnud, et töötukassa prioritiseerib just sedasama NEET-noorte täiendavat ümberõpet, kaasamist. See on väga keeruline valdkond. Nagu te mainisite, noored, kes ei õpi ega tööta, võivad väga kergesti heituda. Töötukassas on aastate jooksul suure töö teinud ka varasemad ministrid ja töötukassa juhatus. Seal on väga palju erinevaid täiendkoolitusi, täiendõppe võimalusi, mida nii noortele kui tegelikult ka Eesti tööturul olijatele pakutakse. Just seepärast, et meie enda inimeste kvalifikatsiooni ja oskuseid tõsta, tänu millele nende palgad saaks reaalselt suureneda. See on prioriteet number üks alati. Ja kui pole Eestis konkreetsete oskustega, nagu ma enne märkisin, ma ei tea, masinaoperaatorit, pingioperaatorit, konstruktsioonide kokkupanijat võtta, aga me tahaksime, et ettevõte saaks eksportida, et Eesti inimesi saaks hoida ka maapiirkondades palgal, pakkuda neile konkurentsivõimelist palka, no siis väike osa täiendavate oskustega töötajaid on juurde vaja. Muud midagi. See saab väga heas sümbioosis olla. Olles käinud iga päev või nädal erinevate ettevõtjatega kohtumistel, tean ma, et neid positiivseid näiteid üle Eesti on väga palju. Ma olen toonud ABB näite, Incapi Saaremaal, Magnetic MRO-le siin viidati, kus väliseksperdid on aidanud Eesti inimestel välja õppida. Ja nii edasi, neid näiteid on. Aga ma saan aru, et sel teemal diskussioon on alati läinud väga emotsiooniderohkeks, faktid on tihti tagaplaanile jäänud. Võiks proovida seekord teisiti. Vaatame, kuidas läheb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te juba viitasite oma vastustes, et julgeolekuasutused teevad põhjaliku taustakontrolli sisserändajatele. Aga kapo aastaraamatus on juhitud tähelepanu, et viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud moslemi kogukond, neid on juba 10 000 inimest. Kas sellega ministeerium tegeleb? Kas te vaatate neid taustasid? Kas te teete erandeid, et kui inimesel on moslemi taust, siis piiratakse seda sisserännet? Või millised on need meetmed selle ohu puhul, millele on kapo tähelepanu juhtinud?

Aitäh küsimuse eest! Ohuhinnanguid teevad täielikult julgeolekuasutused, ministeeriumidel, ei majandusministeeriumil ega ka Siseministeeriumil seal mingit otsustusõigust ei ole. Julgeolekuasutused teevad riskihinnanguid ja kui nad keelduvad inimest siia lubamast, siis ei ole neil mingit kohustust [öelda, miks]. Ja teistpidi ei ole ettevõtjal mingit õigust küsida, millistel alustel inimest siia ei lubata. Selles mõttes on täielik autonoomia, julgeoleku eest vastutavatel asutustel on täielik tegutsemisvabadus. Aga julgeolek, nagu ma juba mainisin, ja riskianalüüs ennekõike.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Mina ei kuulnud, ütlen kohe algatuseks ära, kuidas te küsimustele vastasite. Jõudsin siia väikese viivitusega. Seetõttu ma ei tea, võib-olla mingite [küsimuste peale] olete juba nendele asjadele vastanud. Aga mind huvitab just see, kas te neid fakte, mis selles arupärimises on esile toodud, ikkagi tunnistate või ei tunnista. Esiteks, sisseränne Eestisse aastatel 2019–2023 oli viimase 70 aasta suurim ja suhtena püsielanikkonna arvu on mitmekordselt suurem kui meie naaberriikidesse. Teiseks, välistööjõudu on juba praegu Eestis suuremal määral kui kunagi varem pärast iseseisvuse taastamist. Kolmandaks, tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärkidest oleme nendel aastatel kaugenenud, mitte nendele lähenenud. Kas te tunnistate neid kolme fakti või te ei tunnista neid kolme fakti? Ja kui te ei tunnista, siis miks te ei tunnista? Lükake palun ümber! Aga kui tunnistate, siis millised järeldused te teete nende faktide pinnalt? Mis siis valesti on läinud, kui me oleme seadnud teatavad tootlikkuse ja konkurentsivõime eesmärgid, aga faktid näitavad, et liigume nendest eemale? Mis siis teisiti tuleks teha?

Aitäh, hea küsija! Jah, ma kõiki neid konkreetset kolme punkti päris pikalt enne puudutasin. Rände kohta vastates ma sain isegi noomida kolleeg Helle-Moonika Helme käest, et miks ma sellest rääkisin. Ma viitasingi siis sellele, et küsiti. Nagu ma juba ütlesin, sellesama rände puhul, millest te rääkisite, 2019–2023 Eestisse rännanud [Eesti] kodakondsuseta isikutest üle poole olid Ukraina kodakondsusega, kellest 85% rändas siia pärast sõja aktiviseerumist aastail 2022 ja 2023. Ja veel tasub märkimist, et üle poolte neist olid naised, umbes veerand lapsed. Ehk siis tegemist ei ole tüüpilise välistöötaja, oskustöötaja profiiliga inimestega. Seda ma juba kirjeldasin. Tootlikkusest ma ka rääkisin hästi pikalt ja ma ei hakka, et teie kolleege [mitte tüüdata], seda täpselt kordama. Aga jah, nii-öelda tootlikkusega tervikuna tulebki tööd teha. Meil on väga palju erinevaid programme ja algatusi majandusministeeriumis. On teadus- ja arendustöötaja finantsstiimul, rakendusuuringute programm. Selle programmi esimene tagasivaade 2023. aastast [näitas], et seal osalenud ettevõtete tootlikkus oli 110% võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. See on väga kõrge ja suur eesmärk. Me teeme erinevaid programme ja tegevusi, et just kõrgema lisandväärtuseni jõuda, eksporti suurendada. Neid programme on hästi palju. Ma mõtlen, mis see kolmas teema oli … (Saalist vastatakse.) Selles mõttes ma tegelikult tunnustaks ettevõtjaid, et tõesti, faktiliselt me oleme viimastel aastatel näinud, et meie tootlikkus on langenud. Kui me vaatame sisse, miks on tootlikkus langenud, siis tulenevalt keerulistest majanduslikest olukordadest Euroopas on meil välisnõudlus viimase kahe aasta jooksul olnud väga madal. Ettevõtete käibed ja kasumid on langenud, aga ettevõtjad on teadlikult oma töötajatest kinni hoidnud. Seda just sellepärast, et oskustega kvaliteetne töötaja on kuldaväärt ja ettevõtja on pigem valmis teenima väiksemat kasumit ja kasumi ja käibe arvelt oma ettevõtte töötajaskonda toetama. See näiliselt tekitab olukorra, kus tootlikkus langeb, aga tegelikult, kui välisturgudel nõudlus taastub, siis ettevõtjad ise ütlevad, et nad on kohe heas mõttes stardipakkudel valmis, et oma töötajatega edasi minna, ekspordi mahtu suurendada ja pikemas vaates tegelikult edukam ettevõte olla.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina olen suhteliselt palju ettevõtjatega kohtunud üle Eesti erinevates kohtades. Alati, kui ma kuskil käin, siis minu programmis on kindlasti ettevõtjad. Ma ütleksin, et eriti maapiirkonna ettevõtjad on meie aja kangelased, keerulistes tingimustes suudavad ellu jääda. Ja tõesti, ka viimastel aastatel on üritatud töötajaid palgal hoida ja see on üks tootlikkuse langemise põhjuseid olnud. See on üldteada. Aga minu küsimus on selle kohta, et me nüüd võimaldame keskmise palgaga tuua neid oskustöölisi. Ma ei ole seda statistikat teinud, millistel erialadel millised palgad on, aga ma arvan, et pigem on oskustöölistel keskmisest kõrgemad palgad juba praegu. Kui me lubame siia tuua Eesti keskmise palgaga oskustöölisi, kas see mitte ei pärsi palgatõusu ja tootlikkuse tõstmist? Saab ju odavamalt oskustööjõudu juurde tuua.

Jaa, siin on mitu põhimõttelist küsimust. Nagu ma ütlesin, ma olen ka ise ettevõtjatega suhelnud ja tean, et väljastpoolt Eesti riiki töötaja palkamisel on päris suured täiendavad kulud, alustades lennupiletitest, asjaajamisest, bürokraatiast ja [lõpetades] kõige muuga. Ehk siis ettevõtjate esimene eelistus on niikuinii Eesti inimesed. Ma samamoodi kinnitan, et Eesti ettevõtjad on väga tublid ja proovivad aktiivselt enda tootmist automatiseerida ja digitaliseerida, kui on võimalik. Aga isegi kui kõiki neid ponnistusi tootlikkuse kasvatamiseks teha, ikka annab tunda oskustega töötajate puudus, nagu ka OSKA uuring, ekspertide ja akadeemikute uuring näitas. Ja kui me võtame keskmise palga, siis enam kui 60% töötajate brutopalk on alla Eesti keskmise. Selles mõttes see hirm, et kuidagi hakatakse sellega palku jõuliselt alla suruma – faktid ega statistika seda ei toeta. Ma veel kord ütlen, et täiendavate töötajate toomine on ettevõtjate jaoks pigem viimane lahendus ja ma usun, et maapiirkondades olevad ettevõtjad on teile ka sedasama rääkinud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te räägite küll palju, aga enamus sellest jutust on ikka täielik jama. Teie poliitika peegeldab täpselt seda globalistlikku lähenemisviisi, mis tänaseks on tegelikult juba läbi kukkunud ja mille vastu EKRE on alati võidelnud: et hoida piirid lahti, tuua massiliselt sisse immigrante ja odavat tööjõudu. Eestis te allutate Reformierakonna poolt Eesti majandust erinevatele eksperimentidele. Selle asemel et tegelikult lahendada päris probleeme Eesti majanduses, te teete lihtsalt katseid, mille tagajärjel me liigume suurel kiirusel selle poole, et korrata Lääne-Euroopa läbikukkunud immigratsioonipoliitikat. Seal ei tulda rändeprobleemidega enam ammu toime. Kas selline rahvaste sulatuse katel nagu Malmö näiteks on meie jaoks hea näide? Kas selline ongi teie visioon Eestist? Mis see teie visioon ikkagi on? Ja teine küsimus on ka. Kuidas teile tundub, kas Eestis on juba täna liiga palju migrante, sisserändajaid, või ei ole? Räägime nüüd totaalsest kogusummast, mitte üksikute rahvusgruppide või erialade lõikes. Kas on Eestis liiga palju migrante või ei ole? Palun vastake.

Aitäh, hea kolleeg Siim! Paljusid või mitmeid neid teemasid me enne käsitlesime siin, kui te veel saali ei olnud kahjuks jõudnud. Aga hästi lühidalt uuesti öeldes: sellesama tööjõurände puhul läheb hästi tihti segamini see, et me räägime ühtpidi tööjõurändest ja samas räägitakse kogu rändest, näiteks ka õpirändest ja pererändest ja kõigest muust. Siin on hästi mitmeid erinevaid numbreid ja fakte sassis. Ühesõnaga, meie soov kindlasti ei ole [edendada] mingit massilist migratsiooni, [tuua sisse] odavat tööjõudu. Selle pärast ongi valitud seesama oskustega töötaja erand. Ma igaks juhuks kordan üle, et jääks ka siia stenogrammi: inimene saab tulla Eestisse ainult siis, kui tal on olemas kehtiv tööleping. Inimene saab siia tulla ainult siis, kui julgeolekuasutused on taustakontrolli teinud ja on andnud loa Eestisse tulla. Ja see inimene on kohustatud ära minema kohe, kui tal see tööleping lõpeb. Politsei- ja Piirivalveamet teeb seda tööd väga efektiivselt. Ja seda ka, et ma enne unustasin vastata, kui mainiti, et üks isik võtab kaasa kümme või kakskümmend inimest. Ei, see pole võimalik. Inimene saab kaasa võtta ainult oma abikaasa ja lapsed seaduse alusel. Nad ei saa vendi või lellepoegi, üldse kedagi muud kaasa võtta. (Saalist öeldakse midagi.) Ei saa! Ja viimase viie aasta ametlik statistika, mida Politsei- ja Piirivalveamet on pidanud, ütleb, et oskustega töötajatest pigem vähesed võtavad kedagi kaasa, neist 10–20% esimestel aastatel. Me räägime, et reaalselt üks kümnest või üks viiest võtab kaasa abikaasa või abikaasa ja lapse. Ehk siis ei ole mingit massiimmigratsiooni. Nagu ma teisele küsimusele vastates ütlesin ja uuesti rõhutan: iga ettevõtja ja ma väga loodan, ka iga valitsuse esimene eesmärk on eestlaste enda maksimaalne tööhõive ja kvalifikatsiooni tõus. Mida rohkem me saame oma inimestega majanduses toimetatud, kasvu [tagatud], seda parem. Ja küsimus, kas seda on liiga palju. Noh, eks see oleneb vaatenurgast. Kuna meil on ka Euroopa Liit, meil on vaba liikumine Euroopa Liidu siseturul, siis mina ütlen, et erinevus rikastab. Aga ilmselgelt kõik, kes siia tahavad tulla, peavad meie keelt, kultuuri ja seadusandlust austama.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te tegite märkimisväärse jõupingutuse selleks, et anda meile ülevaade Eesti majanduse positiivsetest arengutest. Märksõnad olid "innovatsioon", "kõrgtehnoloogia", "automatiseerimine", "robotiseerimine". Seda kõike on hea kuulda, aga kuidas on sel juhul võimalik, et statistika räägib sellele vastu? Meie tööjõu tootlikkus 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest, aga kaks aastat hiljem, 2023, oli see kõigest 77,5%. Ehk siis langus on mitte 1% või 2%, vaid koguni 7%. Ja rahvusvahelise konkurentsivõime indeksis oleme langenud nendelsamadel aastatel 22. kohalt 33-ndale. Kuidas need kaks asja omavahel kokku sobivad?

Aitäh! Enne ma lühidalt vastasin, et see tuleneb sellestsamast väga keerulisest perioodist nendel aegadel, kui Eesti majanduses väga mitmed olulised odavad tootmissisendid kadusid täiemahulise sõja tõttu Ukrainas sõna otseses mõttes mõne päevaga või nädalaga. Ja teistpidi on mõjunud see, et tõesti, meie välisnõudlus on väga palju seotud Skandinaaviaga, kus tarbijakindlus on madal. Tulenevalt sellest ettevõtete kasumid ja käibed langesid, aga ettevõtjad tahtsid oma häid inimesi tööl hoida. Juba sellest tuleb päris mitme protsendipunktine näiline tootlikkuse langus. Aga me majandusministeeriumis vaatame väga süstemaatiliselt, millised on meetmed ja tegevused, et motiveerida ettevõtjaid mõtlema rohkem kõrgema lisandväärtuse peale, mõtlema rohkem automatiseerimise, digitaliseerimise, targa tööstuse peale. See on, mida me saame majandusministeeriumi või valitsuse poolt ettevõtluse konkurentsivõime parandamiseks pakkuda. Aga nagu ma enne rõhutasin, riik majandust ei juhi, minu arust ei peakski juhtima. Me peaksime konkurentsivõimet [toetava] keskkonna looma.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin ka selle sissetuleku nõude vähendamise juurde. Poolteist [keskmist] palka tundub tegelikult väga mõistlik, arvestades, et inimene tuleb teisest riigist, tal on kolimisega seotud kulud ja tal Eestis puudub täiesti tugivõrgustik. Vanaema ei päranda korterit ja ema ei hoia lapsi. Nii et kulud on tulijal kõrgemad. Ja nüüd me ütleme, et tegelikult keskmise palgaga saab ilusti hakkama. Kas selle kõrval, kui me arvestame tugivõrgustiku puudumist, inimene jõuab ka keelekursuste eest maksta ja ennast Eesti kultuurieluga kurssi viia? Kas valitsus näeb koos oskustööjõu keskmise palga nõude langetamisega ette, et neid madala sissetulekuga inimesi, kes siia tulevad, peab toetama? Kas nende kohanemiseks näeb valitsus ette ka keeleõppe ja muude kohanemisprogrammide laiendamist ja nendega seotud täiendavaid kulusid riigieelarves?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma rõhutasin, et kellelgi ei jääks vale [arusaama]: keegi ei too siia madala palgaga töötajaid. Ka oskustöötajate erandi puhul jääb kehtima, kui see tulevikus tuleb, [kindel] palganõue. Me arutasime seda, et [see säte] oleks võimalikult selge, arusaadav, et ei tekiks küsimusi. On kaks varianti, mida on arutatud. Üks on see, kas palk võiks olla maakonna keskmine. Me ei taha panna maakondi ebavõrdsesse olukorda. Aga veel parem ja loogilisem oleks ameti [keskmine]. See on väga konkreetselt teada, meil õnneks on digiriik, meil on andmed olemas. Kui sul on vaja masinaoperaatorit, siis [on teada], mis on masinaoperaatori [keskmine palk], kui sul on vaja konstruktsioonide kokkupanijat, ka [on teada]. Aga täiendavalt me mingeid keeleõppeid ega sihukest täiendavat integratsiooni ja selleks rahalisi vahendeid ette ei näe. Väga tihti, nagu öeldud, need oskustega töötajad mingi aja töötavad siin, siis aga lähevad ära ja leiavad uue koha. Pikemas vaates, nagu me oleme enne rääkinud – täna me seda ei ole puudutanud – sellised inimesed statistilises mõttes on riigi seisukohalt netosissemaksjad. Nad maksavad maksude näol palju sisse, aga tulevikus nad ei hakka siin pensioni küsima. Neile osutatakse minimaalselt tervishoiuteenuseid, kui üldse. Ehk nad igas mõttes on netosissemaksjad. Selline väga laia pintsliga tehtud arvutus on, et kui me räägime 1300 täiendavast oskustöötajast, siis nad võiks [tähendada] suurusjärgus 50–60 miljonit täiendavat maksutulu, mida saaks kasutada haridusse suunamiseks, tervishoidu suunamiseks, riigikaitsesse, sisejulgeolekusse. Need on poliitilise valiku kohad.

Muidugi saaks raha juurde suunata, kui tootlikkust tõsta, aga tootlikkus ju kahaneb. Ja mis kõige hullem: me oleme ka Lätist ja Leedust maha jäänud. Nendega on meid ju väga hea võrrelda. Sellest loogikast lähtudes teie jutt ei klapi. Järelikult on nad midagi paremini teinud kui meie, et oma tootlikkust tõsta. Lätiga võrreldes on meile viimastel aastatel tulnud üle kahe korra rohkem võõraid sisse, aga ennäe imet, Läti läheb tootlikkuses Eestist ette. Ikkagi olete teinud panuse odavtööjõule. Ja te räägite, et riik ei tohiks reguleerida. Aga seda te ju teete! Rohepööre on kõik vaat et totalitaristlik reguleerimine. Ettevõtted pannakse rohe-eesmärkide nimel kinni. See ei klapi kokku! Ma palungi selgitust, kuidas me ikkagi Lätist ja Leedust oleme maha jäänud. Mis meid eristab?

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Ütlen seda lihtsalt viisakusest kolleegide ees, üldse mitte halva pärast. Ma nägin, et te alles jõudsite saali, aga ma olen sellele neli korda vastanud. Need, kes on algusest peale siin, teavad, et ma olen neli korda sellele küsimusele vastanud. Viisakusest teiste kolleegide ees ütlen seda. (Saalist öeldakse midagi.) Mul ei ole probleemi, lihtsalt algusest peale kohal olnud inimesed on päriselt neli või viis korda sellele küsimusele vastust kuulnud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt arupärijate esindajana Jaak Valge. Ja siis saab sõna Lauri Laats.

Aitäh! Head Eesti mehed ja naised! Katsun ruttu rääkida. Ühe levinud klišee järgi arvestatakse eri valdkondade tööjõuvajadus tööjõuturult lahkuvate ja tööturule sisenenud inimeste [arvu] vahe järgi. Tavaliselt jõutakse järeldusele, et vot nii palju meil on inimesi puudu ja vahe katmiseks on vaja kusagilt juurde saada. Ma ise ka väga hindan neid OSKA raporteid, aga tööjõuvaldkonnale lähenemise metoodika ei ole nendel korrektne. See on ettevõtjate poolt peale surutud ja see ei arvesta turumajanduse põhimõtetega. Loomulikult tahab iga ettevõtja, et töötajad oleksid ukse taga järjekorras. Sellel ma aga tõesti rohkem ei peatu, sellepärast et ma nendest tootmisteguritest juba rääkisin. Teine defektne lähenemine meie majanduspoliitikas on see, et kõik välisinvesteeringud on ühtemoodi head. Aga vaadake, kui me meelitame siia välisraha, millega luuakse selliseid madala või keskmise palgaga töökohti, siis nõuab ettevõtja järgmiseks odavaid töökäsi. Aga ega siis Eesti ühiskond sellest ju kasu ei saa. Keskmine jõukus ühe isiku kohta ei kasva. Ja kui lugupeetud minister rääkis täna Äripäeva raadios – tänan korrektuuri eest, et Äripäeva raadios! – seda, et kaks meie ettevõtet ei peaks konkureerima tööjõu pärast, siis ma ei oska teha muud järeldust, kui et see tähendab seda, et ka austatud minister ei saa sellest turumajanduse põhimõttest aru, et nad just peavadki konkureerima omavahel. See konkureerimine tagabki innovatsiooni ja palgakasvu, elatustaseme kasvu. See on see, mille poolest turumajandus käsumajandusest parem on. Nii. Riigi eesmärk peab olema madalama lisandväärtusega töökohtade asendamine kõrgema tasemega töökohtadega. Seda ei ole tehtud. Seda ei tee ka välistööjõu sektoriaalne jaotus, mis kivistab sellise erinevast keskmisest palgast lähtuva jaotuse. Aga riigi eesmärk peaks just olema see, et madala tootlikkusega sektoritest liiguks tööjõud kõrgema tootlikkusega sektoritesse. Ja selle plaani teokstegemine ei tähenda mitte midagi muud kui majanduse stagnatsiooni. Eesti eesmärgiks peaks olema tootlikkuse kasv, mis tagab ka heaolu kasvu. Kui me suudaksime oma tootlikkuse tõsta mitte 110%-ni võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, mida "Eesti 2035" strateegia nõuab, vaid 100%-ni ehk viiendiku võrra, siis tähendaks see seda, et me saaksime justkui 200 000 uut tööinimest juurde. Ja siin ei ole tõesti mõtet Euroopa Liidu riikidest eeskuju võtta, küll aga mujalt. Näiteks Taiwanis on sündimus olnud aastakümneid Eesti omast madalam ja immigratsioon on olnud nullilähedane, aga SKP isiku kohta ja jõukus edetabelites pidevalt kasvab. Ja seda eelkõige seetõttu, et majanduse [fookus] on suunatud suure lisandväärtusega valdkondadesse, kus on võimalik ka eakate tööhõive. See on täpselt vastupidi sellele, mis on Eestis toimunud. Ja kahjuks minister tahab seda jätkata ja ei taha väga kuulata, mis on talle arupärijatel öelda. Nüüd ma lähen vastuste kommentaaride juurde. Minu numbrid ei ole ebaõiged. See ajalooline 1956–1960 perioodi number ei sisaldanud eestlasi, sestap on see viimase viie aasta ränne ikkagi suurim. Ja tõesti, ministri vanaisa sellest suuremat ei ole näinud. Võrdlused aga Soome ja Lätiga olid minul proportsioonis elanikkonna [arvuga], arvestades rahvaarvu, mitte absoluutarvudes. Absoluutarvudes on mõttetu võrrelda, eks ole. Tuleb ikka vaadata, kuidas see on suhtes püsielanikkonna [suurusega]. Ja ka nende riikide arvudes on sees Ukraina põgenikud, mitte ainult meie omades. Ukraina põgenikud tulid ju igale poole. Sassis ei ole siin mitte midagi, mina olen võrrelnud võrreldavaid andmeid. Paika ei pea ka see arvamus, et inimesed lähevad tagasi. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Euroopa Liidu statistika näitab, et tagasi saadetutest lahkub – mis te arvate? – iga neljas. Iga neljas nendest, kellele on määratud tagasisaatmine! Miks minister arvab, et vot nüüd Eesti on nii haldussuutlik ja suudab nad puha tagasi saata? Nii. Keerulistest perioodidest, millest minister räägib, ei ole mõtet rääkida. Ega siis Eesti üksi ei elanud neid keerulisi aegu üle, teised elasid ka. Ja just nimelt need võrdlevad andmed näitavad seda, et meil on kõige halvemini läinud. Nüüd, minister vaidles vastu sellele, et Eesti majandus on orienteeritud suhteliselt madalat lisandväärtust tootvale pigem odavale tööjõule. Mind veenvaid andmeid ta ei esitanud, mina aga võin neid esitada küll. Esiteks on OSKA raporti järgi meil välistööjõust ainult 4% need, kes on tulnud Eestisse tippspetsialisti klausliga. 4%! Teiseks, alates 2022. aasta maist on ajutise kaitse saanute lubatud palgamäär 0,8 Eesti keskmist. Neid on mõnikümmend tuhat töötajat, nad on palgad alla löönud. Ja nüüd vaatame tootlikkust, võtame lahti värsked OECD andmed, tänased. OECD ka korrigeerib oma andmeid. Kui me nüüd neid värskeid vaatame, siis Eesti seis on veel halvem, kui ta varem, enne korrigeerimist oli. Vaatame tootlikkust töötunnis ostujõu pariteedi alusel konstantsetes hindades. See oli Eestis kõigi aegade kõige kõrgem 2020. aastal: 51,8 dollarit. Edasi on see igal aastal alanenud ja aastal 2023 oli see 46,8 dollarit ehk siis 90% kolme aasta tagusest ajast. Euroopa Liidu keskmisest meie tootlikkus moodustas 2020. aastal 77%, nüüd 70%. Nii et ma ei saa kuidagimoodi öelda, et see oleks midagi muud kui liikumine madalamat lisandväärtust [tootva] odavama tööjõu suunas. Paika ei pea kindlasti ka see ministri väide, et õpiränne ei ole töörändega seotud. Vastupidi, suurem osa välistudengitest töötab, ja töötab just madala palgaga kohtadel. Aga eks ma pean lõpetama. Vaadake, see rahvastiku koosseisu muutmine on väga tõsine asi. Majanduse me suudame ära parandada Reformierakonna valitsemise ajal tehtud vigadest, aga rahvastiku koosseisu tagasi muuta on ülimal määral raske. Mina ei taha, et minu lastele langeks maksukoormus, mida nad ei suuda kanda. Seni ei ole suudetud nendele rumalatele plaanidele vastu seista. Nagu te teate, nendes riikides, kust immigrandid meile tulevad, on sündimus madalam kui meie oma. [See avaldub nende puhul ka Eestis.] Nii et meie, ka minu lapsed peaksid hakkama välistöötajatele pensioni maksma. Ma ei usu, et keegi seda tahab. Ma lõpetan akadeemik Jaak Aaviksoo mõttega: mitte ühtegi välistöötajat enne, kui meie tootlikkus on tõusnud Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Aitäh!

Järgmisena Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head arupärijad! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! See teema, mille head arupärijad tõstatasid, on kindlasti väga oluline. Tegelikult see väärib ka OTRK vormis arutamist. Siin on minister välja käinud hästi palju loosungeid, kuidas me teeme [Eesti] suuremaks, ilusamaks ja nii edasi. Aga tegelikult kõikide nende sõnade taga väga sisu ei ole olnud. Ja mida minister kindlasti ei soovinud lahata, on probleemide sisu, juur. Tegelikult me oleme väga suure probleemi ees ja mul on kurb tõdeda, et riik ei juhi majandust. Tegelikult see "riik ei juhi majandust" oli ministri välja öeldud. Ta mõtles selle all, et valitsus ei juhi majandust. Tegelikult meie valitsus ei juhi üldse mitte midagi. Ja need probleemid, mis meid ootavad ees, on tunduvalt suuremad, kui me täna neid tajume. Asi on selles, et praegune valitsus küll näeb neid probleeme, aga ei soovi või ei ole tal oskust nendega tegeleda. Ei ole seda pikka vaadet ja arusaama, kuidas need probleemid lahendada. Ja tegelikult oma tegevusega ja mõnes mõttes ka tegevusetusega valitsus süvendab neid probleeme. Räägime faktidest. Rahvaarv kahaneb. Kui me vaatame eelmise aasta andmeid, siis meil sündis 9646 last, suri 15 596 inimest. Iive on negatiivne. Ja tegelikult rahvaarv vähenes 5402 inimese võrra. See tendents jätkub. Vahepeal päästsid meie statistikat rändearvud, see puudutas just nimelt Ukrainast sisse rännanud inimesi. Nende arv meie Eesti riigis on väga suur. Võib öelda, et nad on mingil viisil suutnud tööjõuturgu päästa. Kui võtta aluseks, et praegu on ukrainlasi Eestis 65 000, siis umbes 44 000 või isegi rohkem on tööjõuturul. Ja kui peakski juhtuma, et iga neljas või rohkemgi lahkub – me seda tegelikult ei tea –, siis üks suurimaid kriise tööjõuturul on veel ees. Sündimus väheneb ja selle tõttu siseneb igal aastal tööjõuturule aina vähem ja vähem uusi töötajaid. Kui vaadata prognoose, siis 10 aasta jooksul kahaneb see arv umbes 30 000 inimese võrra. 30 000 inimese võrra on meil vähem töötajaid. See tähendab väga suuri probleeme. Vaadates seda, kuidas see [kajastub] majanduses, me loomulikult räägime ka tööjõu tootlikkusest. Tööjõu tootlikkus on väga oluline, sellepärast et see on märk sellest, kas meie majandusel läheb hästi või mitte. Tegelikult need arvud on kõik negatiivsed ja sellest Jaak Valge juba rääkis. See on jällegi see teine pool, mida ma ka märkisin: tegelikult praegusel valitsusel ei ole teadmisi ja oskusi, kuidas olukorda parandada. Vastupidi, erinevate maksutõusudega antakse malakat juurde. Ja nüüd on see päästerõngas. Noh, inimesi on vähem, demograafiline pilt on murettekitav. Kui Ukrainas läheb kõik plaanipäraselt ja hästi ja sõda lõpeb positiivselt, siis Ukraina tööjõud siit lahkub. Ja siis tööandjad on murelikud. Tööandjad on murelikud! Nad näevad seda pilti, et tegelikult see olukord mõjub meie majandusele juba praegu ja tulevikus veelgi rohkem negatiivselt. Nad on pakkunud välja lahenduse. Nad on müünud selle lahenduse maha ja Reformierakond koos Eesti 200-ga on selle võtnud kiiresti käsile ja hakanud sellega tööd tegema. Ma täiesti saan tööandjatest aru, see on põhjendatud mure. Aga juurprobleem on see, et me ei ole tegelenud juurpõhjustega. See valitsus ei tegelegi nendega ja siis nad otsivad kergemat väljapääsu, kuidas siis ikkagi nii teha, et vähekegi majandust päästa. See oli tegelikult vastus, mida me soovisime Erkki Keldolt kätte saada, aga ei saanud. Me ei tegele probleemidega, läheme lihtsamat teed pidi, võtame võõrtööjõu sisse. Aga me teame väga hästi, mida tähendab võõrtööjõu sissetoomine. Samas me näeme, et lisaks sellele, et meil ei jagu kvalifitseeritud tööjõudu, on meil töötuse määr tõusnud. Kui me vaatame 2024. aasta neljandat kvartalit ja võrdleme 2025., käesoleva aasta esimese kvartaliga, siis on juurde tulnud 10 000 inimest, kes on töö kaotanud. Ja vaatamata sellele ikkagi ei kao ära jutt, et me peaksime võõrtööjõudu juurde tooma. No kuidas seda olukorda lahendada? Kuidas tootlikkust tõsta? Tuleb inimesed ümberõppesse saata, tuleb haridussüsteem üle vaadata, täiendõpe ja nii edasi, tuleb eakamad inimesed uuesti tööle meelitada. Samas me teame ka seda, et meil on tööjõuturul olevate eakate inimeste arv, pensionieas olevate inimeste arv niigi päris suur. Need varud on juba kasutuses. Demograafiline pilt: sündimus [on väike]. Esimene asi, mis tehti, oli see – koos sotside abiga loomulikult –, et võeti [osa] lastetoetusi ära. Vaat see ongi see, millest ma tegelikult räägin: pikk vaade puudub, juurpõhjusi ei lahendata, meil on kriisid igas valdkonnas. Ja siis me võtame lastetoetuse ära, me võtame kindlustunde ära, me võtame ettevõtjatelt kindlustunde ära, inimestelt kindlustunde ära. Ja siis küsime: aga miks meil nii vähe lapsi on? Makse tõstame: käibemaksu tõstame, tulumaksu tõstame, aktsiisimakse tõstame. Huvitav, miks inimestel kaob kindlustunne ära? Ja nii ongi probleem, et on tööjõupuudus, inimeste arv väheneb, tootlikkus kahaneb, majandusnäitajad langevad. Ja ministri suust me ei kuulnud mitte ühtegi vastust, et nad kuidagiviisi tegelikult püüavad probleeme lahendada või vähemalt saavad aru, et tuleks hakata neid lahendama. Mitte mingisuguseid lahendusi! [Õigemini,] kuidas ei ole mitte mingisugust lahendust? Lahendus on võõrtööjõud! See on esimene, kõige kergem lahendus, mille nad tööandjate [survel valivad], et leida väljapääs olukorrast. Ja varsti me näeme, kuidas seda hakatakse siin juurutama. See ei ole see, mida me tahame. Me ei taha seda valitsust. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Alustame kõige lihtsamast asjast, millest võib-olla isegi Keldo aru saab. Ainus ränne, mida Eesti vajab, on eestlaste tagasiränne. Igasugune sisseränne, mis ei ole eestlaste tagasiränne, on Eesti aeglase hävitamise poliitika. 12 aasta kõrgeim tööpuudus Statistikaameti kohaselt! Ja mis on ministri vastus: aga see on vale statistika. See ei ole see statistika, mis praegu sobib Reformierakonna propaganda tegemiseks. Muidu, kui on vaja statistikat kasutada, siis meile võidakse viidata 2010. aastale või 1956. aastale. Siis, kui statistika teenib nende jutupunkte, võib statistikast rääkida, aga kui me ütleme, et Eestis on 12 aasta kõige kõrgem tööpuudus, ja te tahate veel juurde tuua välismaalasi tööturule, siis see statistika ei ole tõsi. Ilmse, läbinähtava valelikkusega esitati meile argumente, miks on Eestis vaja tööjõudu juurde. Ja väidetakse kogu aeg: ei, me ei taha odavtööjõudu, me tahame spetsialiste. Loomulikult tahetakse odavtööjõudu! Selle jaoks, et varjata, et tahetakse odavtööjõudu, selle jaoks tegeldakse meil retooriliste silmamoondustega. Meil on juba tänasel päeval välismaalaste seaduses terve rida erandeid, mis lubavad Eestisse tuua tööjõudu kvoodiväliselt. See 1300 inimest aastas on absoluutne fiktsioon, sellest ei pea mitte keegi kinni, sellel ei ole mitte mingit tähtsust päriselus. Päriselus tuuakse Eestisse aastas kümneid tuhandeid inimesi tööjõuna tähtajaliste elamislubadega, pluss sinna juurde veel absoluutselt kontrollimatu number renditööjõudu. Ja sellele lisanduvad loomulikult veel need, keda meil nimetatakse pagulasteks või sõjapõgenikeks, kes tegelikult on ka meie tööturul. Nüüd, nendest eranditest ei piisa, sellepärast et tahetakse odavtööjõudu. Tegelikult need erandid võimaldavad tänasel päeval Eestisse tuua praktiliselt ükskõik mida ja ükskõik keda. Meil on erandid IT-sektorile, meil on erandid teadustööle, meil on erand, mis ütleb, et kui sa maksad palka rohkem kui 1,5-kordne Eesti keskmine, siis too tööjõudu nii palju, kui tahad. Lisaks sellele, ärme unustame, meile tuleb [veel inimesi]. Mitte mingisugust piiri ei ole peal sellele 450 miljonile inimesele, kes elavad Euroopa Liidus. Mingit piiri ei ole meil peal Ameerika Ühendriikide 320 või 350 miljonile või kui palju neid seal on – oleneb, kas sa loed illegaalid sisse või mitte. Meil ei ole piiranguid peal Jaapanile. Too, palju tahad, mingit piiri ees ei ole! Aga ei, sellest ei piisa! Sellepärast et me kõik teame, mis on probleem. Keegi ei taha maksta neile inimestele 1,5-kordset või 2,5-kordset [keskmist] palka. Tahetakse maksta alla meie keskmise palga ja sellepärast meid, avalikkust, eksitatakse, räägitakse spetsialistidest. Kõige tavalisemad labidamehed nimetatakse ka spetsialistideks. No näed, meil on vaja spetsialiste ehitusele juurde! Veel räägitakse valdkonna keskmisest palgast. Valdkonna keskmine palk on loomulikult väiksem kui Eesti keskmine palk. Siis räägitakse sellest, et meil on – vastavalt sellele, kui ausad ollakse – kas kolm või seitse või üheksa erandvaldkonda, mis on üldse kogu kupatusest erandina väljas ehk seal ei ole üldse mingeid muid piiranguid. Selle kõigega üritatakse jätta muljet, et ei, me ei taha tuua odavtööjõudu. Loomulikult tuuakse või plaanitakse tuua piiramatult odavtööjõudu. Täpselt nii on! Tööandjad – me võisime need tööandjad ju siin ära kuulda, meile loeti ette mingi hulk firmasid – soovivad Reformierakonnalt saada odavamat tootmissisendit. Tootmissisendit odavamaks teha ei saa, kui on jutt elektri hinnast. No seda ei saa teha! See on turuhind, see on börs, siin ei ole midagi teha. Elektri hind saabki ainult kasvada, seda sisendit me madalamaks teha ei saa. Tootmissisendid maksudena – ei, seda me madalamaks teha ei saa, sellepärast et kuskilt peab riik raha saama. See tootmissisend läheb ainult ülespoole. No mingisugused toorained-materjalid – ei saa odavamaks teha, rohepööret tuleb teha, majandus peab mahtuma looduse keskkonda, nagu meile öeldakse. Aga mida me saame teha odavamaks? Loomulikult tööjõudu! Me aitame teil saada odavamat tööjõudu, kallid ettevõtjad! Meil ei ole vaja, et inimesed saavad sama palju palka kui Soomes või Saksamaal. Toome siia, ma ei tea, Ukrainast, toome Valgevenest, toome Usbekistanist inimesi – nad on palju vähem nõudlikud. Vietnamlased, srilankalased ei taha midagi. Mitte midagi ei taha õieti! Mida toob kaasa see, kui riiki tuuakse odavtööjõudu? See toob kaasa selle, et Eesti inimeste palk ei tõuse, pigem väheneb. Isegi kui palk inflatsiooniliselt tõuseb, siis tegelikult palga ostujõud ei tõuse, sest kõrvalt on võtta inimesed, kes on nõus väiksema palgaga. See toob kaasa selle, et Eesti inimeste töökoha kindlus kaob ära. Väga lihtne! Kui sul on võtta kõrvalt umbkeelne ukrainlane, kes on nõus palju väiksema raha eest tööle tulema, mis sa sest eestlasest siis pead. Võtad odavamalt ukrainlase ja see eestlane tuleb saata töötukassasse. See toob kaasa kuritegevuse kasvu. Absoluutselt vältimatult toob immigratsioon alati kaasa kuritegevuse kasvu. See toob kaasa kinnisvara puuduse, sest kui inimesi tuleb nii palju juurde, nagu meil praegu tuleb, siis ei ole meil enam elamispinda. Järelikult Eesti noored pered ei saa enam oma kodu, sest nõudlus on nii suureks läinud, et hinnad lähevad eest ära. Sa ei saa üüridagi, rääkimata ostmisest. See toob kaasa pikenevad järjekorrad arstiabi saamiseks. Kui sa võtad süsteemi, kus on kindel arv arste, kus on kindel summa seda raha, mille me Tervisekassale anname, ja lükkad sinna juurde 30 000 inimest või 50 000 inimest või 100 000 inimest, nagu meie valitsus viimase mõne aasta jooksul on lükanud, siis loomulikult tervishoiusüsteem ei pea vastu. Loomulikult eestlane enam arstiaega ei saa või kui saab, saab neli kuud hiljem. See toob kaasa koolisüsteemi halvemaks minemise. Meil on piirkondi, kus meil nii-öelda eestikeelsele haridusele ülemineku tagajärjel on Eesti lapsed jäänud emakeelsest koolist täielikult ilma. Istuvad õnnetult klassis vähemuses juba. On piirkondi, kus eestikeelsed lapsed on vähemuses ja üritavad koolis mitte silma jääda, sest teisest kultuuriruumist pärit keevaverelisemad, temperamentsemad õpilased võivad muidu pahaseks saada. Seda kõike toob kaasa. Ma ei räägigi üldisest kultuurilisest keskkonnast, kus me elame, kus viimase paari aasta jooksul on tänavapilt kas või Tallinnas läinud palju vastikumaks. Maha sülitavaid inimesi on rohkem, punasega või lihtsalt suvalises kohas üle tee minevaid inimesi on rohkem. Mingisugust sellist degenerantlikku elementi, kes on ohtlik ja teeb tänavapildi vastikuks, on lihtsalt rohkem. Ja jõuab meieni ka see, mis on Rootsis või Saksamaal: igapäevaselt pussitatakse, igapäevaselt lendavad granaadid. Jõuab, jõuab! Ilusti jõuab, kui jätkata reformierakondlikku nii-öelda tööjõu maaletoomist. Keldo siin viskas hea killu, et tema ei vastandu Eesti ettevõtjatele. Nalja teed või?! Need ei ole Eesti ettevõtjad, need on hiinlased! Nüüd, nalja tegi see ka, et nii nagu meil on valitsus, kes räägib, et nad on jube parempoolsed – parempoolsuse tunnuseks on see, et nad tõstavad makse –, siis tuleb välja, et meil on ka konservatiivne valitsus. Meil on kõige konservatiivsema immigratsioonipoliitikaga valitsus terves Euroopas. Meil on parempoolne konservatiivne valitsus! Juhhuu! Ainult millegipärast teeb ta täpselt seda, mida teevad globalistid, mida on satanistid ja vasakpoolsed teinud 30, 40, 50 aastat. Hukka ajavad selle riigi! Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Koka. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid jälgivad! Siin me nüüd oleme, arutame Eesti konkurentsivõimet ja odavtööjõu teemasid. Minister ütles siin mitmel korral, et temale ei meeldi, kui saadikud küsivad siit saalist sarnaseid küsimusi. Tema ei taha vastata sarnastele küsimustele, talle see ei meeldi. Aga ma pean tunnistama, et meil on siin saalis selline komme, et ministrid kuulavad oma punkti lõpuni ära, istuvad ilusti siin. Aga seda ministrit, kes võttis enne vaevaks manitseda oma tööandjaid, 101 tööandjat, kes siin saalis on ja kes on ta ametisse nimetanud, ei pea enda vääriliseks istuda siin ja kuulata see punkt ilusti lõpuni ära. Nii et selles mõttes ma noomin ministrit: see on väga ebaviisakas, seda enam, et ta teeb siin mingeid märkusi Riigikogu liikmetele küsimuste kohta. Nii see asi ei käi. Riigikogu liige küsib ja minister vastab. Aga nüüd tuleme teema juurde. Minister vastas, et töötute arv, mis Statistikaameti andmetel on viimase 12 aasta suurim, ei vasta tõele, et see on vale. Hea minister, kui sa kuuled või kui sinu nõunikud kuulevad, siis palun saatke meile info, kus Statistikaamet kinnitab, et teil on õigus ja Statistikaametil ei ole õigus. Ja me tahame ka pressikat või seda tagasisidet, et minister on pädevam kui Statistikaamet ja et see ei vasta tõele, nad eksisid. Sellele peab olema mingisugune selge selgitus, mitte lihtsalt nii, et kui ministrile ei meeldi numbrid, mida siin käsitletakse, siis ta ütleb, et need on valed ja need ei sobi talle. Nüüd, teema, millest siin üsna vähe on räägitud, on see, et kui palju viib tegelikult välistööjõud raha riigist välja. Sedasama palgaraha, mida meie Eesti ettevõtjad maksavad välistööjõule, on sajad miljonid. Sajad miljonid aastas viiakse Eesti riigist välja. See läheb puhtalt meie majandusest välja, siia ringlusesse see ei tule. Sellest ei taheta midagi rääkida. Omaette teema on veel see, mis tegelikult väga hästi tänase valitsuse tegevust ja kogu seda [riigi] juhtimist iseloomustab. Me teame väga hästi, me oleme siin saalis kordi ja kordi arutanud seda, mis toimub meie koolidega, eriti just erinevate tööstuskoolidega, mis õpetavad välja tööjõudu. Kogu aeg on räägitud elukestvast õppest, aga nüüd järsku on elukestev õpe halb. Nüüd on võetud selline suund, et elukestev õpe on halb. Ei ole hea, kui inimene õpib mitu korda elu jooksul, ehk muudab oma haridust ja õpib uue eriala. Väga hea! See on täpselt selle valitsuse poliitika: võtame inimestelt ära võimaluse ümber õppida ja põhjendame sellega [soovi] välistööjõudu sisse tuua. See on jälle üks kivikene kogu selles ahelas. Kui selle pildi kokku paned, siis saad aru, et see kõik tegelikult on süstemaatiline sihilik tegevus, millega liigutatakse meid samas suunas, kus täna on Rootsi. Siin oli väga hea küsimus saalist: minister, kas te tahate samasugust rändeprobleemi, nagu on Rootsis? Noh, vastust ei tulnud, aga me saame ju aru, et me liigume sinnapoole. Ja me kogu aeg räägime, kuidas me võtame Põhjamaadest palju eeskuju ja võtame mujalt Euroopast eeskuju. Miks me siis ei võta eeskuju ja ei jäta seda sammu vahele ja ei tee neid valesid otsuseid, mida on mujal tehtud? Ka Rootsi tunnistab, et asi on käest ära läinud. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hiljuti oli üks hea "Täistunni" saade, mis on leitav YouTube'is. Soovitan kõigil ära vaadata. Ka minister, kes täna siin puldis oli ja rääkis kangesti, kuidas välistööjõudu on vaja sisse hakata tooma, sai seal sõna ja oli väga ebaveenev. Seevastu endine kaitsepolitseiametnik ja veel mitmed inimesed, kes seal sõna said, andsid päris hea ülevaate sellest, mis ootab meid ees, kui hakatakse ellu viima minister Keldo suurt plaani, kui hakatakse meile erinevatest riikidest sisse tooma odavtööjõudu. Soovitan kõigil see saade "Täistund" üles otsida ja ära vaadata. Nüüd, me peaksime üleüldse selgelt riigis andma sõnumi, et me tahame, et meie oma inimesed koju tagasi tuleksid. Eestist on ära läinud kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes töötavad väljaspool Eestit. Nad on ära läinud just sellepärast, et Eestis ei ole olnud võimalik palgaga hakkama saada. Meil tuleb need inimesed tagasi tuua. Ka mina mõistan seda, et ettevõtjatel on vaja tööjõudu, et hakkama saada ja oma teenuseid ja tooteid toota. Arusaadav! Aga selleks, et me jõuaksime parema tootlikkuse ja kõrgema lisandväärtuseni, tuleb meil toetada ettevõtteid sellega, et luua võimalused, esiteks, inimestele ümberõppeks, nagu ma enne ütlesin. Ja tuleb toetada tehnilist ja innovatiivset arengut, et võimalikult vähe oleks odavat või odavapoolset tööjõudu nõudvaid ametikohti. Aga seda me praegu just selle lükkega ju soosime, et toome sisse mujalt odavat tööjõudu. Ei, tegelikult tuleb toetada ettevõtteid just innovatsiooni poole pealt ja automatiseerimise poole pealt. Meil täna on natukene valesti minu arust see ka, et me erinevate toetuspakettide puhul räägime sellest, et ettevõtja peab looma nii ja nii palju töökohti. Võib-olla just ei pea! Võib-olla peab just automatiseerima ja looma võimalused ümberõppeks nendele inimestele, kes meil siin on. Siis me ei peaks tooma sisse odavat tööjõudu kuskilt mujalt, vaid saaksime meie oma inimesi rakendada. [Peaksime] neid tagasi tooma meie riiki. Aga praegu liigume küll selles suunas, et kipume vägisi kopeerima Rootsi mudelit. Ja ühel päeval imestame, kuidas me sinna jõudnud oleme. Kuidas me oleme sinna jõudnud, et kuritegevus on nii suur, et meil on probleemid ja me ei saa enam hakkama? Ja me lihtsalt ei kuula oma eriteenistusi ka. Kaitsepolitsei on ju väga hästi välja toonud ja rääkinud nendestsamadest ohuhinnangutest. Aga nagu ma alustasin oma küsimust enne, ma pean tunnistama, et see ei ole uus asi, aga mulle pikemat aega juba tundub, et meil ilmselt enam valitsuse liikmed ei lähtu üldse sellest sisendist, mida neile antakse erinevate osapoolte poolt, kes briifivad valitsuskabineti liikmeid. Tõenäoliselt sellega enam vaeva ei nähta, et neid memosid loetakse või kuulatakse. Otsuseid tõenäoliselt võetakse vastu iseenese tarkusest, omast peast või ma ei oskagi öelda, võib-olla lähtudes sellest, mida parasjagu minister hommikul ärgates arvab. Rohkem on vaja kuulata spetsialiste, kes tegelikult on meie ettevõtjad, meie erinevad koolid, meie eriteenistused. Tuleb nendega nõu pidada, mitte lihtsalt arvata oma kõhutunde pealt, et me tahaks tuua nii ja nii palju sisse võõrtööjõudu. Nii me pikalt ei purjeta. Aga tõmban otsad kokku. Veel kord tahan ära mainida: minister Keldo, kui sa kuuled, siis ole hea ja tulevikus istu oma punkti lõpuni siin saalis. Ole viisakas ja ära mine siit ära. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lisaks eelmainitud probleemidele on ootamas meid ees veel suurem probleem, sest Eesti valitsus valmistub muutma senist välistööjõu poliitikat, lubades tulevikus tuua siia veel rohkem madalapalgalist tööjõudu kolmandatest riikidest. Ja seda mitte enam riigi keskmise palga, vaid konkreetse sektori või piirkonna palgataseme alusel. Odava tööjõu massiline sissetoomine ei suurenda tootlikkust ega innovatsiooni. See lükkab need edasi. Kui ettevõtjal on lihtsam tuua Usbekistanist töötaja 1200-eurose palgaga kui investeerida tootmisliini moderniseerimisse või maksta Eesti töötajale väärilist tasu, siis valib ta alati odavama tee. Eesti Tööandjate Keskliit ja valitsus räägivad, et tööjõupuudus on suur, kuid puudu on just inimesi, kes [on nõus] odavalt töötama. Tööjõupuudus ei tähenda, et inimesi pole. See tähendab, et tööandjad ei soovi maksta töö eest väärilist tasu. Tulemuseks on Eesti tööinimeste väljatõrjumine meie tööturult. Odav tööjõud tuuakse Eestisse tihti renditööjõuna või alltöövõtu kaudu, kus töölepingud ja maksukohustused jäävad ähmaseks. Paljud töötajad on deklareeritud Lätis, Poolas või üldse mitte Euroopa Liidus, kuigi töö käib Eestis. Riik jääb maksutulust ilma, sotsiaalkaitsesüsteem saab vähem sisendit ja ausalt tegutsev Eesti ettevõtja on konkurentsis kehvemas olukorras. Tööjõud, kes ei ole püsivalt seotud Eesti sotsiaalsüsteemiga, ei kanna samaväärset solidaarsuskoormust. Kui nad jäävad haigeks või saavad vigastada, koormavad nad kohalikku tervishoiu[võrku]. Aga nende panus süsteemi on olematu. Ajutiseks siia saabunud tööjõud ei lõimu. Nad ei tule siia kodu looma, vaid raha teenima. Harvad pole juhud, kus kümned võõrtöölised elavad ühiselt üürikorteris, suhtlevad vaid oma keeles ja kogukonnas ning lahkuvad esimese võimaluse avanedes mõnda teise Euroopa Liidu riiki. Eriti kriitiline on olukord Tallinnas, kus suur osa ehitus- ja teenindussektori töökohtadest on täidetud venekeelse või muudest kolmandatest riikidest pärit tööjõuga. See tähendab, et eesti keele positsioon nõrgeneb just seal, kus see peaks olema kõige nähtavam: avalikus ruumis ja teeninduses. Nende kolmandate riikide seas on selliseid, näiteks Valgevene, Usbekistan ja Bangladesh, kes ei võimalda meie riigil teha põhjalikku taustakontrolli, kuigi minister viitas, et seda tehakse igal juhul ja kõigile. Samuti pole tagatud, et need inimesed lahkuvad Eestist, kui nende tööleping lõpeb. On teada juhtumeid, kus ajutise tööloaga saabunu ei lahku, vaid kaob halli tsooni. Ametlik statistika ei peegelda nende tegelikku arvu, kuid tagajärjed väljenduvad reaalsetes kuludes kohalikele omavalitsustele, politseile ja tervishoiule. Kui Eesti tuleviku majandusmudel põhineb võõrtööjõul, siis muutub ka meie rahvastiku koosseis. Meie rahvaarvu ei kasvatata mitte eestlaste, vaid sisserändajate võrra. See on aeglane, ent kindel tee rahvusriigi sisulise hävinguni. Eesti ei saa lubada endale odavtööjõu poliitikat, mille eesmärk on hoida palgataset all ja majandust kunstlikult kasvus. See on lühinägelik ja kahjulik. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meie vajame majandusmudelit, mis hindab omaenda inimesi, investeerib nende oskustesse ja loob tingimused, kus Eesti tööline saab väärika töö eest väärilist palka. Seepärast peame me ütlema selge ei odavale tööjõule, mis kahjustab meie tööturgu. Me peame ütlema ka ei massilisele sisserändele kolmandatest riikidest. Me peame kaitsma eesti keelt, kultuuri ja rahva julgeolekut. Viimastel aastatel on moslemi kogukond Eestis plahvatuslikult kasvanud. Kui 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli islamiusulisi Eestis alla 1000, siis praeguseks on erinevatel andmetel püsielanikest ja ajutise tööloaga siin viibivate moslemite hulk mitmekordistunud. Hinnanguliselt ulatub see juba 10 000 inimeseni. See kasv ei ole juhuslik ega mööduv. Me näeme, mis on juhtunud Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Neis riikides usuti aastakümneid, et integratsioon töötab ise. Seda seni, kuni moslemi noorte hulgas lahvatas rahutuste laine, hakati nõudma eraldi koole, sotsiaaltoetusi, mošeesid ja usul põhinevaid erandeid. Me ei tohi korrata Lääne-Euroopa vigu. Me ei tohi lubada, et meie rahvuslik identiteet lahustatakse odava tööjõuga üleujutamise abil. Eesti ei vaja rohkem inimesi, Eesti vajab rohkem eestlasi. Tänan!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja ekraanide taga! Head inimesed, kes te jälgite seda! Praegune arupärimine ministrile oli igati asjakohane ja see asjakohasus on olnud kogu aeg, ma arvan, viimased kümme aastat. Muidugi kurb on see, et minister ei ole valmis ka läbirääkimiste käigus neid mõtteid vastu võtma, mida siin räägitakse, ning hiljem ka võib-olla oma kokkuvõtet tegema. Aga kolmandatest riikidest sissetoodava odava tööjõu osas on praegu välismaalaste seaduses tõepoolest nii palju erandeid, et selle seaduse raames võib tuua sisse, ma ei taha küll öelda, et nii palju kui jaksad, aga erisused ka mitte seda poolteisekordset [keskmist] palka maksta kehtivad praktiliselt kõikidel elualadel. Olles ise kokku puutunud omal ajal ministriametis hooajatöölistega, [ma tean], et tegelikult see alla pooleteisekordse palga maksmine, ütleme nii, tootlikkust ei kasvatanud. Pigem andis see võimaluse põllumajanduses saak ära korjata. Küsimus on selles, kui legaalselt või mittelegaalselt nad Eestis olid. Väga paljud olid ka renditööjõuna ja ei olnud lihtsalt hooajatöölistena Eestis vormistatud. Nüüd, minister siin arupärimisele vastates ütles, et kõik saab kontrollitud, taustakontroll tehtud. Aga mingeid kriteeriume ei ole. Öeldakse lihtsalt, et meil on vaja oskustöölisi. No mis asi on oskustööline? Kas tal on mingi haridustase või on tal mingi kutsetase? On ta inimene, kes jagab automaatikat või oskab labidat käes hoida? Kas tema on oskustööline? Selles osas olid ministri vastused selgelt piiratud sellega, et olid suunatud kindlale sihtgrupile. Oskustööliste toomine Eestisse Eesti tööjõu olukorda kindlasti ei paranda. Minister ütles, et tuleb võrrelda Statistikaameti ja reaalseid töötukassa andmeid. Aprilli lõpuga oli Eesti töötute arv töötukassa andmetel 54 000 inimest. 54 000 inimese töötuna arvel olemine näitab seda, et inimesed on töölt ära läinud või neid on lahti lastud millegipärast ja nad peavad ennast hoidma arvel, et saaks mingigi sissetuleku olenevalt eelmisest töökohast. Aga Martin Helme väga ilusti ütles, et valitsus ei ole valmis tegema teisi ettevõtjate jaoks olulisi vastutulekuid, on see tööjõumaksude alandamine, on see käibemaksu alandamine, on see aktsiiside alandamine, on see tulumaksu alandamine. See kõik mõjutab ettevõtete hakkamasaamist ja lähtuvalt sellest ettevõtjad peavad käituma. Kui tõstetakse kõiki makse, siis paraku tuleb oma ettevõttes – ja ettevõtjad on väga leidlikud – majandustegevus ümber korraldada. Kui vaadata, mida on tehtud, siis osa ettevõtteid on oma tööaja muutnud neljapäevaseks. Neljapäevane töönädal on see, mis aitab kulusid kokku hoida. Osa ettevõtteid on saanud kokkuleppele, et töötajad lähevad palgata puhkusele. Jah, tõepoolest hoitakse oma inimesi, aga mingi hetk saab jaks otsa, ka seetõttu, et teiselt poolt on riik pannud maksusid juurde. Üks eelkõneleja … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... rääkis, et ei tegeleta juurpõhjustega. Jah, tõepoolest, me peame hakkama maast madalast juba tegelema sellega, et meil oleks tööjõuturul järelkasv. See tähendab seda, et meil peab sündimus suurenema, meil peab noorte haridustase, kutsetase paranema. Aga praegune valitsus teeb kõik selleks, et tööjõuturul järelkasvu ei oleks. Sisse tuues odavat tööjõudu saabki hakata välja vahetama Eesti rahvast. Nii kaua, kui me juurpõhjustega ei tegele ja noortele ei õpeta töötegemise oskuseid, on peale tulevat põlvkonda meie Eesti tööturul väga raske rakendada. Pigem nad otsivadki võimalust, kuidas minna ära ja leida omale rakendus väljaspool [Eestit]. Selge on aga see, et kõiki asju äpimajandusega teha ei saa, inimesed peavad ka füüsiliselt kohal olema. Nii ongi vaja seda, et noortele õpetataks tööoskuseid ja [kujundataks] töö tegemise harjumust, et nad harjuks tegema tööd, mis toob lisandväärtust, ja nad näevad lõpuks ka oma töö tulemust. Nii et kindlasti see arupärimine on asjakohane. Tulevikku vaadates on väga kurb, et praegune valitsus ei näe muid lahendusi kui ainult odava tööjõu sissetoomist. Sellega tekib meil surve nii haridusele, kultuurile kui ka arstiabile. See ummistab ära kõik meie arstiteenused ning oma Eesti inimesed jäävad selle võrra raskemasse seisu. Eesti inimeste [osaks] jääb ainult makse maksta. Aga meie seda ei taha. Ja ka praegune valitsus tuleb tuua maa peale, et nad mõistaksid, et sellega ei tohi kaasa minna. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan ka meie seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise.