Looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu (612 SE) esimene lugemine

Liigume 14. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 612 esimene lugemine. Ettekandja on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612. Selle eelnõu laiem eesmärk on tugevdada looduskaitse tõhusust, vähendada bürokraatiat ning parandada õigusselgust valdkonnas, kus elurikkuse kaitse ja ühiskonna arenguvajadus sageli põimuvad. Meie siht on leida tasakaal, mis võimaldaks säilitada loodust ja ellu viia riigile olulisi arendusi. See eelnõu on mahukas, sisaldades üle 70 muudatusettepaneku. Ma peatun olulisematel ja rohkem tähelepanu pälvinud punktidel. Esiteks täpsustame loodusobjektide kaitse alla võtmise korda. Kui seni sai vastava ettepaneku esitada igaüks, siis edaspidi saab seda teha Keskkonnaamet ehk asutus, kellel on parim ülevaade looduskaitse praktilisest poolest ja kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalikest tegevustest. Inimesed saavad ka edaspidi oma ettepanekud esitada Keskkonnaameti kaudu. Nii vähendame bürokraatiat ja suuname menetlusse vaid sisuliselt läbianalüüsitud ettepanekud. Menetluse algatamise õigus jääb jätkuvalt Kliimaministeeriumile. Teiseks loome võimaluse teha erandeid julgeolekukaalutlusel. Automaatselt ei moodustu liigi püsielupaik I kategooria kaitselinnu nagu näiteks merikotka pesapuu ümber, kui tekkivad piirangud takistavad tegevust[, mis on vajalik] avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. Sellega välditakse oluliste arenduste, nagu näiteks Kaitseväe polügoonid, Rail Baltic, tuulepargid ja muu taoline, viibimist või peatumist. Kehtiv seadus ei näe ette meetmeid kohalikul tasandil kaitstava alaga seotud piirangute kompenseerimiseks, aga hüvitise saamise võimalus ei tohi sõltuda sellest, kas omandiõiguse piirangute kehtestajaks on riik või kohalik omavalitsus, sest see on vastuolus võrdsuspõhiõigusega. Selle eelnõu kohaselt antakse õiguslik alus ja kohustus kohalikule omavalitsusele omandada kinnisasi, kui kohalik omavalitsus seab enda kaitstaval loodusobjektil olulisi piiranguid. Muudatus tagab seega võrdse kohtlemise riigi ja kohaliku omavalitsuse piirangute hüvitamisel. Maade omandamise regulatsiooni lisatakse ka täiendus: kui inimesele oli juba maa omandamise hetkel teada, et see on kavas looduskaitse alla võtta, ei omanda riik seda hiljem maaomanikult. Seda, et riigil ei ole kohustust hüvitada neid piiranguid, millega isik saab otsuseid tehes arvestada, on selgitanud ka Riigikohus. Üks erand, mille puhul riik maa ära ostab, on olukord, kui kaitsekord muutub rangemaks. Küll aga ei ole põhjendatud sel juhul hüvitist [maksta] täies ulatuses. Samuti antakse kaitstaval looduskaitseobjektil asuva kinnisasja riigile omandamise üle otsustamise õigus Keskkonnaameti peadirektorile. Selle muudatusega on seotud ka eelnõus olev riigivaraseaduse muudatus, mis täiendab erandeid, et riigivara valitseja ülesandeid saaks täita ka Keskkonnaamet. Seda tegi seni vaid ministeerium. Eelnõus nähakse ette ka mitmed muudatused hüvitusalade regulatsioonis. Kui planeeritava tegevusega kahjustatakse kaitseala kaitse-eesmärki ning on vaja hüvitada või leevendada looduskaitsealust liiki või elupaika kahjustava tegevuse mõju, määrab Keskkonnaamet edaspidi selleks piisavad hüvitus‑ või leevendus[alad] ja kirjeldab seal rakendatavaid meetmeid koos ala eesmärgi, põhjenduse ja piiridega. Praegu määravad hüvitus‑ ja leevendusalad keskkonnamõju hindamise ja Natura hindamise raames vastavad eksperdid. Selline hüvitusalade määramine on olnud vajalik näiteks Rail Balticu trassi planeerimisel, sest kavandatav trass mõjutab Natura alal olevaid metsise elupaiku. Samuti luuakse selgemad nõuded, sealhulgas näiteks kaardile kandmine, et tagada hüvitus‑ ja leevendusalade puhul võimalikult varane kaitse. Eelnõuga muudetakse ka ehituskeeluvööndi ulatust üleujutatavatel aladel. Rannal koosneb ehituskeeluvöönd edaspidi üleujutatavast alast ja sellele liidetavast 50 meetrist. Praegu liidetakse üleujutatavale alale saartel 200 ja mandril 100 meetrit. Siseveekogude korral liitub tulevikus üleujutusalale 25 meetrit praeguse 50 meetri asemel. Aga peab rõhutama, et teistel aladel jäävad põhiregulatsioonid kehtima ja ka üleujutatavatel aladel ei saa ehituskeeluvöönd olla rannajoonele lähemal kui praegu. Kaitsealade puhul on endiselt õigus määrata ehituskeeluvööndi ulatus kaitse-eeskirjas ja muudatus ei too kaasa selle põhimõtte või olemasolevate kaitse-eeskirjade automaatset muutmist. Muudatuse kohaselt [läheb] väljaspool kaitstavat ala tiheasustusalal paikneva ehituskeeluvööndi vähendamise üle otsustamine kohalikule omavalitsusele. Praegu teeb seda Keskkonnaamet. Seda muudatust on omavalitsused kaua oodanud, see suurendab nende autonoomiat kohaliku elu korraldamisel, kuid toob mõistagi kaasa ka suurema vastutuse. Lisaks ranna ja kalda kaitse eesmärgi arvestamisele peavad kohalikud omavalitsused ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel arvestama ka veetaseme muutusega ja hindama üleujutusega seotud riske. Lõpetuseks. Teeme väiksemaid, kuid olulisi muudatusi ka jahiseaduses. Võimaldame väljastada elektroonilise jahiloa ja lisame Keskkonnaameti teenistusrelvade loetellu gaasirelvad. See eelnõu on samm edasi õigusraamistiku ajakohastamisel, et loodushoid ja arendusvajadused ei seisaks vastandlike poolustena, vaid toimiksid koos tarkade, läbimõeldud ja tasakaalus otsuste toel. Palun teil seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Minu küsimus tuleb hinna kujunemise loogika kohta. Kui piirang looduskaitsealusel maatükil on muutunud karmimaks ja riik on kohustatud selle omanikult omandama, siis ta omandab selle poole hinna eest selle kinnisasja [väärtusest]. Eelmise eelnõu, eelnõu 610 kontekstis te põhjendasite loodusvara kasutamist, [ütlesite], et 5 tihumeetrit on selline kogus, mis kasvab juurde, ja sellepärast võiks hektari kohta nii [palju] raiuda. Aga milline on põhjuse-tagajärje seos selle eelnõu kontekstis? Ühel hetkel muutub looduskaitsealune rangema režiimiga maatükk omanikule poole odavamaks ja tegelikult kujundab riik sellega ühtlasi turuhinna kõikidele sellistele maatükkidele. Mis see kujunemisloogika siin on?

Eks see kujundusloogika on ju selles mõttes lihtne. Seal piirangud niikuinii olid. Ka Riigikohus on öelnud, et hüvitise ulatus ei pea olema 100% turuhinnast. Selle 50%-ni on [jõutud] kaalutluse tulemusena ja see tundub õigena või õiglasena. Nii see loogika on.

Tiit Maran, palun!

Aitäh väga põhjaliku, sõna otseses mõttes väga põhjaliku ülevaate eest! Mu küsimus puudutab olukorda, kus omavalitsustele antakse tiheasustusalal praktiliselt blankoõigus ehituskeeluvööndit vähendada. Varasemal ajal oli Keskkonnaametil seal teatud kontrollifunktsioon. Kujutage end ette mingis suhteliselt vaeses omavalitsuses, tuleb keegi rikas arendaja ja teeb ettepaneku ehitus[keelu]vööndit vähendada, tänu millele tuleb vallale hästi palju raha sisse. Milline on võimalus, et vald teeb otsustuse, et ta ei vähenda ehituskeeluvööndit ka siis, kui see elukeskkonna enda mõttes on kahjulik? Kas teile ei tundu, et sellise sammuga võib tegelikult vastupidise tulemuse saavutada?

Kindlasti nõuab väiksematel omavalitsustel nende kaalutluste ja otsuste tegemine suuremat pingutust. Aga suures pildis, ma arvan, on oluline, et me kogumis ikkagi teeme selle süsteemi paindlikumaks. Ma olen väga seda meelt, et kohalik omavalitsus oskab kohalikke olusid kõige paremini hinnata. Väiksemal omavalitsusel on teie kirjeldatud olukorras võimalik ehk nõu küsida, kas või Keskkonnaametilt. Aga otsuse teeb lõpuks ikkagi omavalitsus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Minu teine küsimus [puudutab] võrdset kohtlemist, mis on siin saalis tihti kirglik teema. Meil on olemas kinnisasja avalikes huvides võõrandamise või omandamise seadus. See on täiesti legitiimne seadus, mille järgi riik toimetab, ostab endale kinnisasju turuhinnaga ja kui kokkuleppemenetlus on võimalik, maksab veel turuhinnale 20% peale. Looduskaitse on ka avalik huvi. Aga looduskaitse puhul me seda ei rakenda, sellist sätet siia seadusesse üle ei too, vaid ütleme, et looduskaitsealuse maa puhul on see [hind], millega riik selle [maa] omandab, tegelikust turuväärtusest poole odavam. Mis see loogika on, palun korrake üle. Miks me kohtleme omanikke ebavõrdselt: ühel juhul, kui on vaja maad avalikes huvides [näiteks] trassikoridoriks või kaitsepolügooniks, maksame 20% peale, aga kui omandame maa looduskaitse kontekstis, siis võtame pool hinnast maha?

Kui kaitsekord läheb rangemaks ja isik oli sellest teadlik, siis on ju olukord teistsugune. (Andres Metsoja räägib saalist.) Kui ta oli teadlik, kui ta ostis piirangutega, juba kehtivate piirangutega maa … (Andres Metsoja ütleb midagi.) Riik ostab sel juhul tagasi, kui piirangud tulid juurde ja ostja või, ütleme, omandaja või omanik ei olnud [piirangute] juurdetulekust teadlik. Ja kuna seal on niikuinii piirangud, siis selle maa väärtus on 50%. See on olnud see loogika.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tänan muidugi ettekande eest, aga ma ei kuulnud selles ettekandes ühte olulist asja. Kui see eelnõu muutub seaduseks, siis kas bürokraatia suureneb või väheneb? Kui suureneb, siis tahaks teada, mitu ametnikku võetakse juurde, ja kui väheneb, siis mitu ametnikku on järgmisel aastal pärast selle seaduse vastuvõtmist ametkondades vähem?

Aitäh küsimuse eest! Selle seaduse pärast kindlasti ühtegi ametnikku juurde ei võeta. See, kui otsustusprotsessid ja tegevused lähevad lihtsamaks, ei tähenda, et mõni ametnik peab tingimata ära minema. Me siin eelmiste eelnõude juures rääkisime täiendavatest ülesannetest, mis Keskkonnaametile tulevad. Ma arvan, et need asjad on kõik ilusti tasakaalus.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Teema jätkuks. Te ütlete, et kui piirangud suurenevad, siis makstakse pool hinnast ja väärtus on justkui väiksem. Minu arust on see absurdne, isegi natuke perversne loogika. Piirangud seatakse ju, nagu te ise olete selgitanud, sellepärast et on tohutult väärtuslik maa, seal on mingi elurikkus või mingi konkreetne isend, taim või loom. See on hästi väärtuslik maa ja sellepärast piirame eraomandi kasutamist. Aga nüüd tagasi ostes me ei lähtu sellest suurest ühiskondlikust kasust, vaid ütleme: kuna majandustegevust ei saa seal enam teha ja on piirangud, siis maksame sulle pool hinnast. Need kaks asja on omavahel vastuolus. Kas te ei nõustu minuga?

Need piirangud tehakse ju looduskaitselistel eesmärkidel. On selge, et piirangutega vara väärtus on [teistsugune] kui ilma piiranguteta varal. Nii et selles mõttes … (Rain Epler räägib saalist.) Ühiskondlik väärtus ongi looduskaitse. See on ju ühine asi. Kui see puudutab ... (Rain Epler ütleb midagi.) Veel kord, hüvitamine on ju ette nähtud, kui need tingimused on täidetud. Ja pool väärtusest on see optimaalne määr, mis arvestab nende vööndite puhul piirangute erinevust ja sellest saamata jäänud tulu. See on see loogika.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Teine teema, mis on huvitav: omanik teadis või pidi teadma, et on piirangud. Ma olen Keskkonnaametiga vahetanud mõtteid nii Haanja kui ka Lahemaa looduskaitsealadel tegelikus elus eksisteerivate piirangute üle. Need [piirangud] väljenduvad selles, et inimene saadab mingisuguse teate, et soovib seal majandustegevust teha, saadab metsateatise, aga näiteks raieks luba ei saa. Saatsin Keskkonnaametile terve nimekirja [sellistest juhtumitest], et [pärida], mis põhjusel seal inimtegevust on piiratud, ja valdavalt on olnud põhjus: projekteeritav metsaelupaikade looduskaitseala. Projekteeritav! Tegelikus menetluses majandustegevuseks luba ei anta ja kui inimesed tegid minu vahendusel järelepäringuid, miks ei anta, siis vastus oli: on projekteeritav [looduskaitseala]. Kas see ka kvalifitseerub selle alla, et inimene pidi teadma, et on piirangud, ning hüvitiste, ostmiskohustuse ja kõige muu puhul juba lähtutakse sellest?

Kui see maa-ala või maa oli juba enne looduskaitseliste piirangutega … Ei olnud looduskaitselisi piiranguid? Kui on konkreetsed juhtumid, siis tuleb neile otsa vaadata. Ma ühegi konkreetse juhtumi kohta siit mõistagi kommentaari või vastust ei saa anda. Kui neid piiranguid ei olnud ja piirangud kehtestati ning inimesel oli see maa käes enne, [kui piirangud kehtestati], siis selle hüvitamise kord on ju olemas. Jutt, millest me siin räägime, 50%-lisest hüvitamisest, [käib] sellise olukorra kohta, kus sellel maatükil olid juba looduskaitselised piirangud ja neid piiranguid muudeti. (Saalis räägitakse midagi.)

Läheme edasi. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan Rain Epleri esitatud küsimust, ma ei saanud sellele vastust. Oletame, et sa oled eraomanik ja sinu mingisuguse maatüki hind on 5000 eurot hektari kohta. Nüüd riik paneb sinna piirangu peale ja selle tõttu maa hind kukub. Te väidate, et riigi seatud piirangu tõttu maksab riik sellest hinnast ainult pool ehk 2500 eurot. Mis on selle põhjendus? Ma saan aru, et see on vajalik, nagu Rain Epler ütles, see on ühiskonnale vajalik, aga miks peab eraomanik ühiskonna huvi tõttu saama ainult pool hinnast? Äkki sa kordad selle üle?

Jah, kordan sedasama vastust, mis ma andsin eelmisele küsijale: kui tulevad täiendavad piirangud looduskaitse all olevale maale, siis looduskaitse all oleva maa omanik peab olema sellest teadlik ja arvestama sellega, et piirangud võivad ajas muutuda sõltuvalt vajadusest. See on see põhjus. Ja lisaks, siin oli jutt nendest projekteeritavatest aladest ja ka laiemalt: väga olulise täiendusena [pannakse] notaritele kohustus ostu-müügilepingus, kui toimub tehing, nendele aspektidele tähelepanu juhtida. Ehk tehingu poolte jaoks läheb see selgemaks.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ei saa päris hästi aru. Eelmine koalitsioon rääkis ja ka praegune räägib sellest, kuidas riigi kulusid tuleks kokku hoida, bürokraatiat vähendada ja ametkonda vähendada. Nüüd ma kuulen sinu vastusest, et tööd tuleb juurde, kuna me teeme uusi seadusi. Ma saan aru, et ametkond peab endale tööd [tekitama], teebki uued seadused, aga need seadused on praegu väga selgelt omanikule kahjulikud. Selgelt omanikule kahjulikud. Eesti on üks väheseid riike, kus üle 50% maapinnast on metsaga kaetud. Millest me siin hommikust õhtuni räägime? Miks me kasvatame bürokraatiat? Miks me ei usalda omanikke? Miks me karistame neid? See, kellel on kodu looduskohas, ei saa isegi oma maja katust enam parandada, öeldakse, et äkki rikub midagi ära. Kuidas me seda bürokraatiat ja ametkondi 10% või 20% vähendame? Sa vastasid, et tegelikkuses tuleb inimesi juurde võtta, sest näed, mitu seadust on täna esimesel lugemisel, mitmesse ametkonda on vaja [inimesi] juurde võtta, sest ülesandeid tuleb juurde. Kumb siis on: kas me käime tegude järgi või sõnade järgi?

Ma ütlesin, et vastupidi, selle eelnõu tõttu ei tule mitte ühtegi inimest juurde võtta, esiteks. Teiseks, hea küsija ise on ju ka erinevaid ettevõtteid juhtinud, juhi rollis olnud. Ülesandeid saab, mitte ei saa, vaid tulebki järjestada selle alusel, mis on hetkel oluline. Nii et kui me kuskilt mingi otsa saame tegemata või ära jätta, siis on loomulik, et kui tulevad mingid täiendavad regulatsioonid, tegevused või arendused, siis selleks ei pea inimesi juurde võtma, vaid seda saab teha olemasolevate inimestega. See on see loogika. Tulen veel kord tagasi kinnisasja väärtuse teema juurde. See, millest ma rääkisin, oli see, et juhul kui sellel kinnisasjal on juba looduskaitselised piirangud ja neid karmistatakse, siis on hüvitise määr pool [turuhinnast]. Kui sel kinnisasjal enne ei olnud mitte ühtegi piirangut, siis on hüvitise määr 100% turuhinnast. See on see loogika.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin me nüüd oleme. Lõpuks jõuame sinna, et riik natsionaliseerib eraomaniku maa. Aga [küsin] hüvitus‑ ja leevendusalade ja maa hüvitamise kohta. Kuidas see ikkagi lõpuks hakkab välja nägema? Nagu Mart Maastik ütles, näiteks maksab hektar 5000 eurot, tulevad looduskaitsepiirangud peale ja väärtus kukub 2500 peale. Mis on riigi kohustus või võimalus kompenseerida: kas sellest 5000-st 2500 või 2500-st 1250? Hindamist hakkavad tegema ju Keskkonnaamet või ministeeriumi koostööpartnerid, kes otsustavad, mis on selle [maatüki] õiglane hind, ja õiglasest hinnast kompenseeritakse pool.

Kui seal ei olnud mitte ühtegi piirangut, siis kompenseeritakse 100%. Kui isikule oli teada, et tema omandatav maa kavatsetakse kaitse alla võtta või on juba kaitse all, ja sellel maal muudetakse kaitsekord hiljem rangemaks ehk kehtiva korraga võrreldes läheb regulatsioon rangemaks, siis on hüvitise määr pool kinnisasja väärtusest. Kui mingeid piiranguid ei olnud, on [hüvitis] 100%.

Mart Maastik.

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Me oleme olnud tükk aega ühe ja sama punkti juures ja kuidagi edasi ei saa. Aga teie olete ju kindlates kätes Eesti. Öelge nüüd eraomanikule või ettevõtjale, kuidas ta saab olla ettevõtjana [tuleviku suhtes] kindel? Ta omandab mingi maatüki, seal on kindlad reeglid, piirangud, ta teab seda. Ja vastavalt sellele, mis need piirangud on, ta teab, [mis ulatuses] ta võib selle maatüki peal majandada. Ja nüüd riik loob lisapiirangud. Kuidas saab see ettevõtja või maaomanik üldse olla tuleviku suhtes kindel, sest mine tea, mis kellelegi jälle pähe tuleb? Okei, tuleb midagi pähe ja hirmsasti tahetakse teha, aga miks seda maaomanikule ei kompenseerita, et luua kindlustunne, et ta üldse julgeks midagi oma maaga ette võtta? Vastasel juhul jäävad ju kõik need maad lõpuks sööti, keegi ei julge ühtegi maad osta ega omandada, sellepärast et sa ei tea, mis siit [meie] majast tuleb.

Aitäh küsimuse eest! Selle seadusega ju muudetaksegi need reeglid selgemaks. Nagu ma korduvalt olen öelnud, kui eelnevalt ühtegi piirangut ei olnud ja piirangud kehtestatakse, siis on hüvitamise korral täishind. Kui isikule oli teada, et tema omandatav maa on kaitse all, ja hiljem muudetakse kaitsekord rangemaks, hüvitatakse pool. Praegu kehtivate reeglite järgi hüvitatakse ka siis täishind ja looduskaitseliste piirangute mõju arvesse ei võeta. Kui olid piirangud ja isikule oli see teada, siis on leitud, et sellisel juhul on pooles ulatuses ehk 50%-line hüvitamine õiglane.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Mõned hurjutasid siin, et minu poolt välja öeldud natsionaliseerimine oli ülepakutud, aga ma kuulan teid ja mida rohkem ma kuulan, seda rohkem olen veendud, et mul on õigus. Kui me mõtleme, mis aastas me praegu oleme, ja mõtleme [aastatele] 1992, 1993, 1994, kui Eestis viidi ellu omandireformi, mis arusaamised meil siis olid, ja [aastale] 1944, siis ma ütlen, et aastal 2025 me oleme kordades lähemal aastale 1944 ja toimetame risti vastupidi [sellega, mis toimus] 1990-ndate alguses. Nüüd kaasus. Võtame sellesama eelnõu 610. On Natura ala, inimene teab seda, see on tema omanduses. Nagu ma enne ütlesin, Keskkonnaamet käis inimese metsas ilma talle ütlemata, et ta seal käis, leidis sealt midagi täiendavalt ja pani [maatüki] täiendava kaitse alla. Veebruaris saatis inimesele kirja, et [see ala] on täiendava kaitse all. Ja nüüd, ma saan aru, on selle maatüki hind vähenenud poole võrra, sellepärast et riik käis seal kohal. Tegelikult me ei tea, kas ta käis kohal või ei käinud, aga inimene sai kirja, et maatükk on võetud täiendava kaitse alla. Ja selle väärtus on nüüd eelnõu 612 järgi poole väiksem. Saan ma sellest õigesti aru?

Nii nagu ma ka eelmine kord vastasin … Esiteks, Keskkonnaameti käimise kohta – kindlasti tuleb sellest teavitada. Nüüd, kui see oli looduskaitseliste piirangutega maa ja neid piiranguid karmistatakse, siis on õigus saada pool selle vara väärtusest. See on selles seaduses kirjas. Ühel juhul hüvitamist ei toimu: olukorras, kus see maa on ostetud teadlikult piirangutega, lihtsalt spekuleerimise eesmärgil. Sel juhul pole sel mõtet.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma jälgin täpselt samamoodi nagu Priit Sibul seda debatti väga murelikult. Ma ei tea, kas temal endal on isiklikku muret või isiklikku vara. Ma ütlen veel kord: mina olen erametsa omanik ja kuulan täiesti murelikult. Ma tean, kui palju minu vara praegu väärt on. Ma jälgin turgu kogu aeg ja ma põhimõtteliselt tean, et kui ma sealt praegu metsateatise alusel lubatud piires [puid] maha võtaks, siis ma saaksin kuskil 70 000–100 000 [eurot], ja see on päris suur raha. Ma ei taha seda praegu teha, aga ma hirmuga mõtlen, et äkki ühel päeval võtab keegi metsise käekõrvale ja viib minu metsa. Ja siis ongi kõik, siis võetakse see [mets] kaitse alla. Mul on küsimus. Siin räägitakse 50%-st ja 100%-st. Mis alusel seda arvutatakse? Kas on tõesti võimalik, et riik maksab mulle turuhinna, ma ei tea, 70 000–100 000 [eurot], mis mulle turul need metsafirmad pakuvad? Või mis alusel te seda [teete]? Pärast on nii, et ma saan mingi, ütleme, 20 000 [eurot ja öeldakse], et ole rahul. (Saalist räägitakse.) Ei, ma räägin seda, et ta ei ole praegu kaitse all. See on see, kus see 100% kehtib.

Teie aeg!

Aitäh! Hüvitamise aluseks on turuhind. Kui teil on metsatükk, mis ei ole kaitse all, siis te saate seal oma metsas majandada nii, nagu metsaseadus ütleb. Kui see [maatükk] võetakse looduskaitselistel põhjustel kaitse alla ja ta enne ei olnud piirangutega, siis hüvitatakse turuhind.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hüppaks selle maatüki pealt natuke teise teema peale: võõrliigid. On sätestatud nende edasikandmise, levitamise ja loodusesse laskmise [keeld]. See on punkt 56. Ma küsin selliselt: mis võõrliikidest on juttu? Siin on näitena toodud karuputk. Kuidas see sanktsioneerimine käib, kui seda levitatakse? Kas sanktsioneeritakse kinnistu omanikku, tööde tegijat või tööde tellijat? Siin on küll [esile toodud] karuputke, aga kui me räägime kibuvitsa või võõrliikide istutamisest eraaedadesse, siis kas see on ka loodus või see ei ole loodus? Mida siin selle võõrliikide istutamise ja külvamise ja selle piiramise all on mõeldud?

Jaa, see oli punkt 56. (Saalis kõneldakse.) Kui küsimus on sanktsioonide kohta … (Hääl saalist: "Kes selle eest vastutab?") Vastutab kindlasti see, kes selle teo korda saadab, see on selge. Aga sanktsioonide kohta ma täpsustan.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Eelnõus antakse võimalus või õigemini, ma ütleks, [pannakse] kohustus kohalikele omavalitsustele hakata rohkem tegelema erinevate piirangute vaagimise ja otsustega. Kas riik annab selleks ka rahalisi vahendeid omavalitsustele? Me teame, et riik on pannud omavalitsused väga raskesse [seisu], rääkimata inflatsioonist ja käibemaksu tõusust ja kõigest muust, mida te siin olete teinud, ka vahepealsel ajal pärast seda, kui eelarve on vastu võetud. Kahtlemata vajavad ka omavalitsused pädevaid ametnikke või pädevat ametnikku, kes suudaks volikogule selgeks teha, millest üldse jutt käib, enne kui otsused vastu võetakse. Kui te lisarahastust ette ei näe, siis läheb meil see elu siin Eestis lappama selle seadusemuudatuse tulemusel.

Selle muudatuse mõte on võrdsustada tingimusi. Kui riik kehtestab looduskaitselised piirangud, siis riik ka kompenseerib. Kui kohalik omavalitsus otsustab need piirangud kehtestada, siis omaniku vaatest on ju õiglane, et nende piirangute tõttu tuleb ka hüvitis. Ma olen üsna kindel, et kui kohalik omavalitsus vajab nõu, siis seda nõu talle Keskkonnaametist antakse, kui kohalik omavalitsus seda küsib.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Teie jutt võrdsustamisest toob kananaha ihule. Aga ma käin korra veel üle sellesama näite, mida ma olen mitu korda toonud. Natura tekkis 2004 ja sellega kaasnesid teatud piirangud, aga mitte metsa majandamisele. Metsa majandamine ei ole Natura alal senimaani keelatud olnud. [Eelnõuga] 610 tehakse sihtkaitsevöönd ja pärast seda saad sealt oma kaks kuuske aastas võtta. Naaber – ma räägin inimestest, kelle perekonna omandis see oli, kui tekkisid Natura piirangud. Naabrimees müüs [metsa] metsaettevõttele, metsaettevõte võttis metsa maha ja sihtkaitsevööndit seal rajada ei saa, sest enam pole mitte midagi kaitsta. Käis keskkonnaametnik või ei käinud, me täpselt ei tea, aga ühesõnaga, inimene sai teate, et on täiendavad piirangud tekkinud. Ma saan aru, et nüüd eelnõuga 612 väheneb selle maa hind kaks korda, kui see eelnõu vastu võetakse. Saan ma õigesti aru?

Minul on seda konkreetset kaasust väga keeruline kommenteerida. Ma arvan, et mõistlik oleks, et kui on konkreetne kaasus, vaatame selle läbi ja siis saame vastata, kuidas see eelnõu mõjuks. (Saalist öeldakse midagi.) Seadust ma olen selgitanud juba korduvalt.

Evelin Poolamets, palun! (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, Evelin Poolamets küsib.

Aitäh! Küsin § 81 kohta, hüvitus- ja leevendusalad. [Lõike 1] punkt 2 [ütleb], et hüvitusalasid saab määrata planeeringu koostamise korraldaja või tegevuseks vajaliku loa taotleja. Kas siin ei või tekkida huvide konflikt, et näiteks tuulepargi arendaja saab ise määrata need leevendusalad? Mina näen siin küll teatud vastuolu. On loogiline, et Keskkonnaamet need leevendusalad määrab, aga et [seda saab teha] arendaja – tundub, et siin tekib huvide konflikt.

Kui on huvide konflikti risk, siis seda tuleb kindlasti maandada. Keskkonnaamet peab ju ikkagi nõusoleku andma. Sel juhul ei ole see teie toodud näite puhul üksnes arendaja otsustada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mulle tundub küll, et selle seaduseelnõuga te loote samasuguse [olukorra], nagu meil oli vääriselupaikade ja potentsiaalsete vääriselupaikade äramärkimisega. Metsaomanik oleks oma vääriselupaika hea meelega hoidnud, aga ühel hetkel hakkas ta arvestama võimalusega, et tulevad mingid tegelased, kes märgivad tema metsa potentsiaalseks VEP-iks ja pärast seda võib ta oma metsa majandamisest ainult und näha, kui ta tahab seda metsa alles hoida, ja siis hakkas massiline raiumine pihta. Mulle tundub, et te viite praegu selle eelnõuga selle asja sinnasamasse liini. Te enne ütlesite, et KOV-idele lisaraha juurde ei anta ja et nad võivad nõu pidada Keskkonnaametiga. Kus siin see bürokraatia vähendamine on? Me tekitame bürokraatiat juurde. Fakt on see, et igal pool üle Eestis pole KOV-idel pädevust, et sellega tegeleda, ja kui Keskkonnaametist küsima hakata, siis me tekitame bürokraatiat ainult juurde, selle asemel et vähendada.

Siin ma olen teist meelt. Kui Keskkonnaametilt nõu küsida, siis see on täpselt see tegevus, mida, ma arvan, kõik ametid peavad tegema: olema partner ja nõustaja. See ei ole bürokraatia juurde tekitamine, vaid see on lahenduste ja variantide pakkumine. Ja omaniku vaatest – seda me oleme siin täna palju rääkinud – on ju oluline, et sõltumata sellest, kas looduskaitselise piirangu seab riik või kohalik omavalitsus, koheldaks teda ühtemoodi. Minu meelest siin ei ole vastuolu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! No ma kuulan siin ja see tundub kuidagi liiga hea, et olla tõsi. Tõepoolest, riik ühel hetkel otsustab, et võtab minu maa kaitse alla ja maksab mulle 100 000 [eurot]. Ma mõtlen, et kuidas see riigi vaates hea on. Te seisate praegu siin riigi huvide eest. Kuidas see riigi vaates hea on? Riik peab hakkama [raha] välja käima kompensatsiooniks, riigil on tohutud kulud, ta peab mulle 100 000 välja käima. Normaalses [olukorras] ma saaksin eraomanikuna vaikselt ise seda metsa majandada ja majandamise käigus mingisugused äriühingud maksaksid mulle selle 100 000. Aga nüüd te tekitate olukorra, kus te võtate riigile sellised kohustused. Ma ei saa aru, mis teil viga on?! Te hakkate siin, ma ei tea … Natsionaliseerimisest Priit siin juba rääkis. Ühest otsast tegelete sellega, eks ole, teisest küljest … Ma mõtlen seda, et äkki ma võtan ise selle metsise käekõrvale ja viin sinna metsa. Nagu õudselt mõnus on. Mis asja ma tegelen üldse selle metsa majandamisega, mahavõtmisega …

Teie aeg!

… ja kõigega? Tulen kohe teie juurde, riigi juurde, [ja ütlen]: davai, sada tonni!

Aitäh! Riik on ju kodanike jaoks. Seda metsa saab teile hüvitada sel juhul, kui selle metsa kaitse alla võtmiseks on looduskaitselised vajadused või põhjused. Kui neid ei ole, siis saate te seal majandada metsaseaduse alusel nii nagu praegu. Riigil on kohustus loodust kaitsta. See on see loogika. Ja veel kord, kui keegi … (Saalis aetakse omavahel juttu.)

Head kolleegid, kas te tahate vastust kuulata või te tahate omavahel vestlust pidada? Siin on olemuslik vahe. Las härra minister vastab küsimusele, pärast saame pidada läbirääkimisi. Härra minister, palun lõpetage!

Jaa, aitäh! Kuna Natura alast on palju juttu olnud, [siis ütlen, et] kui isik on olnud maa omanik enne Natura ala kehtestamist ja sinna tulevad täiendavad piirangud ja asjad peale, siis hüvitatakse täies mahus. Täies mahus hüvitatakse, kui see inimene oli juba enne [selle maa] omanik. Kui see tehing on hiljem toimunud, siis on teine asi. See on kogu see loogika. Ja kui looduskaitselisi piiranguid ei ole, siis ei ole ka midagi hüvitada, kui me räägime mitte-Natura aladest.

Aitäh! Austatud minister! Kas ma saan õigesti aru, et kui isik omandab maa, millel ei ole piiranguid, aga millele kehtestatakse piirangud, siis talle hüvitatakse 100%? Kui ta omandab maa, millel juba on piirangud, aga need piirangud muudetakse rangemaks, siis hüvitatakse 50%. Aga mis metoodikat rakendatakse siis, kui kodanik omandab maa, millel juba on piirangud, aga piiranguid leevendatakse, kuid need jäävad alles? Mis metoodika alusel siis riik hüvitab?

Helir-Valdor Seeder, palun!

Kui piirangud on ja neid leevendatakse, siis ma julgeks vastata nii, et siis ei ole ju miskit hüvitada, kui tehti leebemaks. Aga kontrollin üle ja kui eksisin, siis vastan kirjalikult, et [vastus] oleks täpne.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Ja Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni aseesimehe Andres Metsoja. Palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! [Eelnõude] 610 ja 612 kontekstis olid meil arutelud ja küsimused teatud määral korduvad. Väga paljust on juba räägitud ja ma ei hakka seda üle kordama. Mainin ära ainult selle, mis ei ole täna diskussioonist läbi käinud. Teemaks oli ka see, miks ei eelnenud eelnõule väljatöötamiskavatsust, kuigi seda on väga pikka aega tehtud. Minister [vastas], et väljatöötamiskavatsus algatati 2017. aastal ja kuna vaidlusaluseid punkte oli palju, siis tõsteti käesolevasse eelnõusse vähem vaidlust tekitanud aspektid, millega oli võimalik edasi liikuda. Üleval oli ka teema, miks on ära võetud õigus, et igaüks võib teha ettepanekuid looduskaitseobjekti kaitse alla võtmiseks, selle eelnõuga on see antud Keskkonnaametile. See oli üks küsimus. Ja vastus oli: Keskkonnaamet peaks olema valdkonnas väga kompetentne, selle pärast. Samuti tõstatus küsimus ornitoloogia vaatenurgast. Lindude ja nahkhiirte rõngastamisel tõstetakse tasu kümnekordseks, see, et sa selle rõnga saad soetada. Nagu pandipakendisüsteem, et ostad selle välja. Selgusetuks jäi see, et kui sa leiad linnu ja selle [rõnga] Keskkonnaametisse tagasi viid, siis kas selle raha tagasi ka saad. Aga öeldi, et see on keskmine hind. Rõngastamine tuleb kinni maksta huvilistel ja riigi koormust sellega vähendada. Samuti räägiti palju metsaraie temaatikast ja metsamaa hinna kujunemise loogikast. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see oli konsensuslik otsus, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja ettekandjaks määrata mind. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Tiit Marani. Palun!

Aitäh! Kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Tegeleme seaduste muutmise ettepanekuga. See on nuditud variant sellest, mis oli vaatluse all siis, kui sotsiaaldemokraadid olid veel koalitsioonis. Suur osa sätteid, mis praeguseks on alles jäänud … Mõte seda niimoodi lühemana teha on tegelikult väga mõistlik, see ei ole üldse halb: jätta vaidlusalused asjad välja ja teha ära see, mis on väga vajalik. Sellesama seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus pärineb juba aastast 2017 ja enamikku muudatusi on ametnikud väga pikka aega oodanud, need on vajalikud. Suur osa neist [muudatustest] loodeti saata Riigikogusse 2022. aasta lõpul enne [praeguse] Riigikogu koosseisu töölehakkamist. Aga mingitel arusaamatutel põhjustel toona peaminister seda ei teinud ja sellest on kahju, sest need on sellised muudatused, millest nii mõnigi oleks bürokraatiat lihtsustanud ja punnseisu lahendanud. Aga millegipärast jäeti see taustale, kuni tuli kliimamajanduse ministeerium ja kõik muutus hoopis teistsuguseks. Mul on selle seaduse suhtes nagu ka eelmise suhtes täiesti vastandlikud tunded. Ma tean, et ühelt poolt on seda seadust väga tarvis. On väga palju tehnilisi asju, mis on vaja lahendada, mis on looduskaitse ja toimetamise seisukohalt ülimalt vajalikud. Aga paraku on sellesse eelnõusse sisse kirjutatud kaks sätet, mis muudavad mul selle eelnõu toetamise võimatuks. Ma käsitlen neid. Esimene neist, mis on vastuvõetamatu, puudutab muudatusi, mis on seotud niinimetatud hüvitus- ja leevendusaladega. Need on alad, millega kompenseeritakse looduskaitse all olevate alade minekut majandustegevusse. Ka varasemalt on seda [tehtud], aga siis on läinud tarvis eksperdihinnangut. Nüüd on aga tekkinud olukord, kus seda saab lahendada Keskkonnaamet ainu[isikuliselt], vaatamata sellele, et ta on alarahastatud ja suudab vaevu oma tööülesannetega hakkama saada. Aga mis kõige naljakam, talle ei ole seaduses ette antud mingeid [juhiseid], mida ta peab tegema, kuidas ta peab tegema. Ta peab need [alad] lihtsalt välja valima. Sisuliselt tähendab see seda – arvestades, et Keskkonnaamet kuulub selle uue ministeeriumi alla –, et on teoreetiline võimalus, et kui poliitiliselt survestada, siis ametil ei olegi mingit muud võimalust: kui Lahemaast oleks vaja saada tükk maad majanduse alla, siis võib seda asendada näiteks vana karjääriga. Loomulikult on see absurdne liialdus, aga praegune lahendus annab selleks põhimõtteliselt võimaluse. Seda ei ole võimalik aktsepteerida. Teine [säte] puudutab [loodusobjekti] kaitse alla võtmise ettepaneku tegemist. Seni sätestab [looduskaitseseaduse] § 8 seda niimoodi, et loodusobjekti kaitse alla [võtmise] ettepaneku võib teha igaüks, kui see vastab nendele nõuetele, mis on seaduses ette antud. See on olnud igati mõistlik, kodanikuühiskonna loomulik osa. Tehakse ettepanek, see arutatakse läbi, amet peab tegema ekspertiisi, analüüsid ja seejärel ministeerium otsustab, kas sellega edasi minna või mitte. Aga nüüd ootamatult väidetakse, et see on kallis ja selle tõttu tuleb kodanikuühiskonnalt see õigus ära võtta. Teisisõnu, kodanikuühiskond on kallis. Vabandage! Aga kui kodanikuühiskond on kallis, siis mis on parem ja odavam ja kellele? Ma leian, et kodanikuühiskonda peab arendama, tegema targemaks, aga mitte tasalülitama. Veel kord selle sätte sisust: sellelesamale Keskkonnaametile, kes on poliitiliselt otse alluv Kliimaministeeriumile või kliimamajanduse ministeeriumile, ei nähta seaduses ette mitte mingeid protseduure või seda, millest ta peab lähtuma, kuidas võtma mingeid eksperdihinnanguid. Ta lihtsalt peab tegema ettepaneku. See, et ta on sellesama ministeeriumi all, tähendab sisuliselt seda, et uute kaitsealade tegemine oleks ainult väikese ringkonna tippjuhtide, poliitikute otsustamise küsimus selles kummalises ministeeriumis. Arvestades, et piirangud on majandusele ebameeldivad, siis tõenäosus, et sellest ametist saab üldse tulla mingisuguseid ettepanekuid uute kaitsealade tegemiseks, on sisuliselt välistatud. Loomulikult väidetakse, et see kõik ei ole niimoodi ning igaüks võib teha ettepaneku ja kirja saata. Aga vabandage, kirja saatmine on midagi muud. See jutt lihtsalt ei päde. Kiri ametkonnale on vastamiseks, [sellega ei kaasne] protseduuri, kuidas kaitsealade ettepanekuid koostada. Nende kahe punkti tõttu ma leian, et see eelnõu ei ole aktsepteeritav, kuna see viib meid eemale kodanikuühiskonnast, kuhugi, kuhu absoluutne enamus eestimaalastest ei taha minna. Kokkuvõtvalt: vastuoluline olukord. Ühelt poolt on seda seadust väga tarvis väga paljude tehniliste külgede tõttu, [mis vajavad lahendamist], aga need kaks punkti muudavad selle eelnõu selliseks, et seda ei saa aktsepteerida. Ja seetõttu teen sotsiaaldemokraatide nimel järjekordselt ettepaneku eelnõu [tagasi lükata]. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Selles eelnõus on kindlasti ka õigeid osundusi, aga see, et siin on ilmselge [omandipõhiõiguse] riive – sellest on siin eelnõu lugemise käigus ilmselt juba kõik Riigikogu liikmed aru saanud –, tekitab olukorra, et selle menetlemine sellisel kujul on võimatu. Isamaa teeb ettepaneku eelnõu 612 tagasi lükata. Nüüd asjast täpsemalt. Teate, ma arvan, et te eksite siin saalis, kui te arvate, et see seadus muudab kaitsealuse maatüki omaniku vaates kaks korda odavamaks. Ma arvan, et tegelikult kolm korda või isegi rohkemgi, sest eelnõu 610 ütleb ju üheselt, et kasvava metsa väärtust, mis metsateatise või -kavaga on peale antud, ei saa enam arvestada, sellepärast et turuosalised, kes teevad hindamisakte, näevad ju, et seal ei ole enam võimalik metsa raiuda. Sellega võetakse kasvava metsa väärtus nulliks. Punkt üks. Järgmisena tellitakse kinnisvara hindamise akt sellesama omaniku [kinnisvara hindamiseks], neid võib võtta üks, kaks või kolm, aga turuosalised näevad, et looduskaitselise ala hind on seadusest tulenevalt poole odavam ehk 50% võetakse sellest hinnast kohe maha ja sellest 50%-st saad sina veel omakorda 50%, sellepärast et turuhind on poole odavam. See on tegelikult katastroofiline lähenemine omandi kontekstis. Mina küll ei sooviks, et ükski Eesti kodanik peaks oma omandi suhtes sellist terrorit taluma, eriti olukorras, kus me räägime riigi avalikust huvist. Meil on olemas kinnisasja omandamise [kitsendamise] seadus ja seal on hoopis teistsugune kohtlemise printsiip. Kui riigil on vaja näiteks kaitsepolügooni, siis täpselt samamoodi: mis on selle maa väärtus inimese jaoks? Ta ise ilmselt ei hakka rakette laskma seal. Põhimõtteliselt, kui see ala võetakse ära polügooni otstarbeks, siis on tegemist riigi avaliku kõrgendatud huviga, mis tuleb tagada, ja see kompenseeritakse omanikule. Veelgi enam, [seaduses] öeldakse ju üheselt, et kui omanik on valmis minema riigiga kokkuleppemenetlusele, siis makstakse turuhinnale veel 20% peale. Täiesti arusaamatuks jääb, kuidas üldse saab [omanikke sel moel erinevalt] käsitleda ja kohelda, sest mõlemal juhul piiratakse omandi kasutamist kas oluliselt või [täielikult]. Täiesti arusaamatuks jääb ka see, miks ei minda maade asendamise peale. Riigil on sellist maad, majandusmetsa küll, mille vastu võiks vahetada. Kui sõna "vahetamine" ei taheta kasutada, kuna sellel on halb kõla, halb maine, siis asendamine on meie õigusruumis ju loogikana olemas. Miks ei tulda välja ettepanekuga, et sellesama ala puhul, mis täidab looduskaitselisi eesmärke, me selle omandi asendame. Hüvitamisest räägime ja leevendusaladest räägime, aga omandi asendamine on viimane tegevus, millega riik tahab tegeleda. Uskumatu, et me oma omanikku jälle sel moel [kohtleme]. Ma palun ka kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma arvan, et on vaja lahti rääkida ka seesama looduskaitseliste alade omandamise küsimus. Kehtivas õigusruumis on juba sätestatud, et riik ei pea ostma – ei pea ostma! – looduskaitselist ala tagasi, kui omanik oli teadlik looduskaitselisest piirangust. Ja üldiselt on see sätestatud notariaalses lepingus [vara] soetamise ajal. See tähendab tegelikult seda, et eelnõuga 610 luuakse olukord, kus kõik Natura alad, Natura ala eri liigid, neli positsiooni viiakse range kaitse alla ehk kaitserežiim nendel aladel muudetakse rangemaks. Selle 610-ga me loome olukorra, kus me ütleme: vabandust, see hind on poole odavam, sellepärast et riigil puudub üldse kohustus tagasi osta neid alasid, kus piiranguid ei ole. Jutt käibki ainult nendest aladest, kus need piirangud on. Rääkida siin sellist juttu, et uutel aladel … Uusi alasid, ma saan aru, juurde ei tehta. Mina saan aru, et härra Sutt läheb homme valitsuskabinetti, vähemalt peaminister täna nii ütles, ning seaduseelnõuga raiutakse kivisse printsiip 70 : 30, kus 30% on kaitstavaid alasid, nii nagu Euroopa Liit soovitab, ja 70% majandusalasid. See tähendab seda, et kui me vaatame Eestis kaitstavate metsade osakaalu, siis me juba olemegi sisuliselt seal. Kui me range režiimi alla ära viime või arvestame puhveralad juurde, mis seal ümber on, siis olemegi seal. Millest me veel räägime? Kumuleeruv mõju nende kahe eelnõu kontekstis on ülimalt suur. Kogu see rahaline pool, millised kulud sellega kaasnevad, milline tulu jääb majandusse tulemata, on hindamata, täielikult. Sellist mõjuanalüüsi ei ole tehtud. Küsisin komisjonis selle kohta, kas põhiseaduse kontekstis on omandipõhiõiguse riivet hinnatud. Öeldi, et kõik vajalikud dokumendid on [olemas]. Aga vaadake, ei ole ju nii, et kinnisasjad on nagu piimapakid riiulil, tahan ostan seda, tahan ostan teist. Need on tavaliselt seotud mingi omandiga, kellegi elukohaga, kellegi elulaadiga. See ei käi päris niimoodi, et ma olen nagu poes ja ma valin, kas ma võtan Alma piima või võtan mingisuguse teise piima. See on omand, mis on põhiseadusega kaitstud, ja riik peab tagama võrdse kohtlemise. Aga see, millega välja on tuldud, on sellest kõigest kaugel. Me kulutame täna siin saalis kõige rohkem aega sellele, et [arutada], kuidas luua börsifirmade ja ettevõtete nõukogudes võrdõiguslik tasakaal, võrdne kohtlemine. Ja samal ajal sellest teemast rääkides ütleme, et see 14 000 hektarit või tegelikult 11 000 – 12 000 hektarit on omanike vaates marginaalne küsimus ega oma mingit tähendust. Aga siin me peaksime täpselt samamoodi lähtuma omanike võrdse kohtlemise [printsiibist]. Mis tähendab tühjaks raiumine? [Räägitakse], et metsad raiutakse tühjaks. Praegu on kõikidel piirangud peal, ühtegi metsateatist ei väljastata. Need inimesed, kes on oma metsa hoidnud, saavad selle eest karistada, ja need, kes on tühjaks raiunud, on õiged mehed. Ja see on Eesti looduskaitse ja keskkonnapoliitika! Äärmiselt jabur! Aitäh! Isamaa annab üle tagasilükkamise [ettepaneku].

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kõnelema Rain Epleri.

Aitäh, härra istungi juhataja! Minister selles mõttes – ma ei ütle, et rääkis ennast sisse, kuigi tema isik oli siin puldis, aga – rääkis Kliimaministeeriumi ametnike kamba sisse. Selles mõttes, et ühtpidi räägitakse meile liigirikkuse olulisusest, looduskaitse olulisusest ja kõigest muust, kui väärtuslik see kõik on ja kuidas ühiskond seda vajab, aga seadusega tehakse niimoodi, et selle olulisuse peab oma taskust kinni maksma see omanik, kelle maa peal see kaasus juhtub. Andres päris pikalt seletas selle loogika lahti, aga kui vaadata koosmõjus eelnõu 610, mis oli siin üle-eelmine eelnõu päevakorras, ja eelnõu 612, siis tõepoolest, kõigi nende Natura alade puhul, kus siiamaani oli majandustegevus võimalik – see kahtlemata mõjus positiivselt ka maa väärtusele –, ütleb riik omanikele, et me keelame majandustegevuse ära ja seoses sellega, et me selle ära keelame, me ka hüvitame sulle vähem, me maksame sulle poole selle maa hinnast. Sa saad ju aru, et meil on vaja seda teha, aga kuna meil eelarve on keerulises seisus, siis ole hea ja maksa see ise kinni. Minu arust kolleeg Alenderi etteheide kolleeg Sibulale, kes tõi esile seda, mida ta oli arhiividest lugenud 1940. aastate kohta, kuidas siis inimeste vara natsionaliseeriti, ei olnud asjakohane. Ma ütleks, et mida rohkem sellelaadseid eelnõusid siin menetletakse ja vastu võetakse, seda enam see paralleel suureneb. Ka meie fraktsiooni nimel annan üle ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Halb eelnõu on, Andres! Aga sa alles alustasid ka. Võta tagasi, aruta ametnikega, proovite uuesti, tuleb teisele ringile ja kes teab, võib-olla saate aru. Tarmo on sul seal kõrval, ma imestan, et Tarmo neid kõiki asju siin toetab. Hinges on Tarmo kindlasti vastu, aga koalitsiooni hääli on napilt. Nii et, mehed, mõelge tõsiselt! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ma ei näe. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 612 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja kõik nad on identsed. Ettepanek on Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 612 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. (Unustab haamriga lüüa.) Eelnõu 612 esimene lugemine on lõpetatud. Ja muudatusettepanekute esitamise … Vabandust! Üks oluline täpsustus. Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. (Nüüd kõlab ka haamrilöök.) Oluline on, et haamer kõlaks. Aga meil on juba kell üks öösel. Eelnõu 612 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. mai kell 17.15.