Arupärimine õpetajate palkade kohta (nr 778)

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini: Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail 2025 esitatud arupärimine õpetajate palkade kohta, arupärimine nr 778. Palun taas kord ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail 2025 esitatud arupärimine õpetajate palkade kohta nr 778. Palun taas kord ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vadim Belobrovtsevi.

Aitäh! Järgmine punkt, millest me räägime. Saime aru, et riigi panust [koolitoidu eest tasumisel] keegi suurendada ei kavatse, kahjuks juba kaheksandat aastat järjest. Aga räägime siis õpetajate palkadest, äkki siin läheb meil paremini. Täna me juba rääkisime kultuuritöötajate palkadest ja sellest, et nemad ootavad ka oma palgatõusu mitmendat aastat järjest. Nende palga alammäär on 1600 eurot bruto. Õpetajatel läheb natuke paremini, aga samamoodi ei ole see palk, mida nad saavad, päris see, mida nad väärt on. Praegu on see 1820 eurot bruto, see on brutopalga alammäär. Meie arvame, et ka õpetajate palk on Eestis ammu ajale jalgu jäänud. Seda probleemi nimetatakse õpetajate terava puuduse põhipõhjuseks, sest kes siis kooli [tööle] tuleb, kui palk ei ole tõsiselt võetav. Õpetajate järelkasv on meie riigis selgelt ebapiisav ja olemasolevad palganumbrid potentsiaalseid kandidaate ei kõneta. Viimane tõsiselt võetav õpetajate palga alammäära tõus toimus mitu aastat tagasi. Õpetajad on vahepeal juba ühe streigi ära teinud ja nüüd räägitakse sellest, et järgmine on tulemas. Ma arvan, et Eesti riigis ei peaks õpetajad streikima, vaid nad peaks ikkagi oma õpetajatööd tegema. Aga kuidas sa seda teed, kui palk ei vasta sellele, mida sinult nõutakse? Ma väga tahaks loota, et haridusministeerium ja haridusminister isiklikult kannavad hoolt selle eest, et eelarveläbirääkimistel oleks see üheks põhiteemaks. Jällegi, küsimus on selles, et kui see on üks läbirääkimiste teema, siis peab tõus olema ikkagi märgatav ja arvestatav. Erinevad erakonnad ju lubasid, et õpetajate arvestuslik palk on vähemalt 120% Eesti keskmisest palgast. Praegu on see sellest hästi kaugel. Tahaksime ministrilt teada saada, mis see palga alammäär olla võiks. Küsime niimoodi, kas tema hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetajate palgatingimused väärikad ja kas õpetajate palga alammäär ehk 1820 eurot bruto on tema arvates piisav. Millised on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist 2026 nende palga alammäär kasvab? Juba meie arupärimises mainitud koalitsioonilepingus aastast 2023 lubatakse, et aastaks 2027 jõuab õpetajate arvestuslik palk vähemalt 120%‑ni Eesti keskmisest palgast. Kas see eesmärk on jätkuvalt jõus? Kui tõsiselt võetav see lubadus praegu ministri arvates on? Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palga alammäära aastal 2026 vähemalt riigi keskmise tasemeni ja eraldada haridusleppes kokkulepitud 22%‑line diferentseerimisfond. Kas selline ettepanek on ministeeriumi ja ministri arvates realistlik? Kui mitte, siis kui suured need numbrid olla võiksid? Kas minister saab õpetajatele lubada, et aastal 2026 ootab neid tõsiselt võetav palgatõus? Ma arvan, et väga paljud õpetajad – kui mitte kõik õpetajad – ootavad ja vaatavad hästi pingsalt, kas see palgatõus järgmisel aastal ikka tuleb ja et see ei oleks 17 eurot bruto nagu see viimane palgatõus. Aitäh!

Aitäh! Siis järgmine punkt, millest me räägime. Saime aru siin, et ei tule seda koolitoidu maksumuse suurendamist riigi poolt või riigipoolset panust keegi suurendada ei kavatse, kahjuks juba kaheksandat aastat järjest. Aga räägime siis õpetajate palkadest, äkki siin läheb meil paremini. Täna juba rääkisime kultuuritöötajate palkadest ja sellest, et nemad ootavad ka oma palgatõusu mitu aastat järjest. Nende palga alammäär on 1600 eurot bruto. Õpetajatel läheb natuke paremini, aga samamoodi see palk, mis nad täna saavad, ei ole päris see, mida nad väärt on. Ja praegu on see number 1820 eurot bruto, see on brutopalga alammäär. Meie arvame, et ka õpetajate palk on Eestis ammu ajale jalgu jäänud. Ja seda probleemi nimetatakse õpetajate terava puuduse põhipõhjuseks, sest kes siis kooli tuleb, kui palk ei ole vastuvõetav, tõsiseltvõetav. Õpetajate järelkasv on meie riigis selgelt ebapiisav ja olemasolevad palganumbrid potentsiaalseid kandidaate ei kõneta. Viimane tõsiseltvõetav õpetajate palga alammäära tõus toimus mitu aastat tagasi. Nii et õpetajad on siin vahepeal juba ühe streigi ära teinud ja nüüd räägitakse sellest, et järgmine on tulemas. Ma arvan, et Eesti riigis ei peaks õpetajad streikima, vaid peaks ikkagi oma õpetajatööd tegema. Aga kuidas sa seda teed, kui see palk tegelikult ei vasta sellele, mis sinult nõutakse? Ma väga tahaks loota, et haridusministeerium ja haridusminister isiklikult kannavad hoolt selle eest, et eelarveläbirääkimistel see oleks üheks põhiteemaks. Ja jällegi, küsimus on selles, et kui see on üks läbirääkimiste teema, siis peab see tõus olema ikkagi märgatav ja arvestatav. Sest siin erinevad erakonnad lubasid, et õpetajate arvestuslik palk on vähemalt 120% Eesti keskmisest palgast. No praegu on see hästi kaugel sellest. Nii et tahaksime ministrilt teada saada, mis see palga alammäär olla võiks. Küsime niimoodi. Kas teie hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetajate palga tingimused väärikad? Kas õpetajate palga alammäär ehk 1820 eurot bruto on teie arvates piisav? Millised on Haridus- ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist 2026 nende palga alammäär kasvab? Juba meie arupärimises mainitud koalitsioonilepingus aastaks 2023 lubatakse, et aastaks 2027 jõuab õpetajate arvestuslik palk vähemalt 120%-ni Eesti keskmisest palgast. Kas see eesmärk on jätkuvalt jõus? Ja kui tõsiseltvõetav see lubadus praegu on, teie arvates? Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palga alammäära aastal 2026 vähemalt riigi keskmise tasemeni ja eraldada haridusleppes kokku lepitud 22%-line diferentseerimisfond. Kas selline ettepanek on ministeeriumi ja ministri arvates realistlik? Kui mitte, siis kui suured need numbrid olla võiksid? Ja kas minister saab õpetajatele lubada, et aastal 2026 neid ootab tõsiseltvõetav palgatõus? Ma arvan, et täna väga paljud õpetajad – kui mitte kõik õpetajad – ootavad ja vaatavad hästi pingsalt, kas see palgatõus järgmisel aastal ikka tuleb ja et see ei oleks 17 eurot bruto nagu see viimane palgatõus. Aitäh!

Suur tänu teile! Palun taas kord arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Suur tänu teile! Ja palun taas kord arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu saadikud! Austatud kuulajad! Õpetajate viimane palgatõus ei olnud 17 eurot bruto, õpetajate viimane palgatõus oli 71 eurot bruto. Nii et ärme levita seda, mida me sotsiaalmeedias valeuudiste all näeme. See 17 eurot lisati päris lõpus, kui [sõlmiti] lõplik kokkulepe, aga õpetajad väga visalt võitlesid ja võitlesid streigiga endale palju suurema palgatõusu välja. Nii et ärme alaväärista õpetajate tööd selles osas. "Kas Teie hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetaja palgatingimused väärikad? Kas õpetajate palgaalammäär (1820 eurot bruto) on Teie arvates piisav?" Minu arvates ei ole 1820 eurot bruto piisav, see ei olnud piisav eelmine aasta ega ka üle-eelmine aasta. Aga siinkohal tõepoolest kummardus õpetajate suunas, kes eelmisel aastal väga solidaarselt mõistsid seda, kui raske oli teha kaitsekulude tõusuga ja maksutõusudega eelarvet, ning tulid solidaarselt kaasa selle üheaastase ooteajaga, mitte nõudes suuremat palgatõusu. Õpetajate töötasu alammäär järgmisel aastal tõuseb. Ma ei oska öelda teile praegu seda protsenti, eelarveläbirääkimised on pooleli, aga ta kindlasti tõuseb. Lisaks sellele tõuseb järgmisel aastal kohe kindlasti, mis on juba kokku lepitud ja seaduses kirjas, õpetaja nominaalpalk. Ehk sissetulekute mõttes saab õpetaja tänase seisuga järgmisest aastast kindlasti juba 1500 eurot aastas rohkem ehk suurusjärgus ühe aasta nominaalpalga saab ta juurde, kuna kaob ära see õnnetu maksuküür, mille sees õpetajate palgad praegu on. Õpetajad maksavad oma 1820 euro pealt oluliselt suurema määraga maksu, kui maksavad need inimesed, kes saavad üle 2000 euro palka. Õpetajad on kahjuks kõrgemalt maksustatud inimesed võrreldes väga paljude teistega. Nii et maksuküüru kaotamise tõttu on õpetajatel järgmisel aastal aastatulu kindlasti 1500 eurot suurem. Brutopalga tõusu ma välja öelda ei saa, kuna eelarveläbirääkimised on pooleli. Õpetajate keskmine palk on siiski palju jõudsamini kasvanud kui alampalk. Peamiselt on see tingitud sellest, et Ida-Virumaal on õpetajatel väga kõrge palgakoefitsient. 2024. aastal oli õpetajate keskmine palk 2339 eurot ja selle viis üles Ida-Virumaa õpetajate palgakoefitsient, seal ligineb õpetajate arvestuslik palk 3000 eurole. Mis on veel järgmisest aastast kokku lepitud? Lisaks nominaalsele palgatõusule on kindlalt kokku lepitud diferentseerimisfondi tõus, mille raames rakendatakse ka õpetajate astmelist karjäärimudelit, nii et vanemõpetaja ja meisterõpetaja astmetel, kutset omavatel õpetajatel on kõrgem alammäär: vanemõpetajal koefitsiendiga 1,1 ja meisterõpetajal koefitsiendiga 1,3. "Millised on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist õpetajate palga[alam]määr kasvab?" Jah, ma vastasin sellele, et saavad küll arvestada sellega, et kasvab ka õpetajate brutopalk, mitte ainult netopalk. Aga protsenti ma hetkel teile siiski välja käia ei saa, sest eelarveläbirääkimised on pooleli. Nii, arvestuslik palk vähemalt 120%‑ni Eesti keskmisest palgast – kui tõsiselt võetav see lubadus praegu on? Ma ei ole sellest lubadusest loobunud, kuigi uues koalitsioonilepingus seda ei ole sõnastatud. Aga siiski ei ole ma sellest lubadusest loobunud. Iga kord, kui ma palgaläbirääkimisi pean, hoian ma seda 120% endal silme ees, sest see on eesmärk, mille poole liikuda. 2027. aastaks selle kättesaamine on veel käeulatuses, täiesti [võimalik]. "Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palgaalammäära 2026. aastal vähemalt riigi keskmise tasemeni [No see tegelikult tähendaks 20%-list alammäära tõusu. – K. K.] ja eraldada haridusleppes kokku lepitud 22-protsendine diferentseerimisfond." Nagu ma ütlesin, 22% diferentseerimisfondi me eraldame ehk me anname palju suurema vabaduse ka koolipidajatele õpetajate palga määramisel. Aga alammäära tõusu Eesti keskmise palga tasemele ehk 20%‑list alammäära tõusu ma siiski realistlikuks ei pea. Nii suurt palgatõusu ma realistlikuks ei pea, arvestades veel seda, et meil on ka nominaalne palgatõus järgmine aasta toimumas. Jah, aitäh!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu saadikud! Austatud kuulajad! Õpetajate viimane palgatõus ei olnud 17 eurot bruto, õpetajate viimane palgatõus oli 71 eurot bruto. Nii et ärme levita seda, mida me sotsiaalmeedias valeuudiste all näeme. See 17 eurot lisati päris lõpus, kui oli streigi lõplik kokkulepe, aga õpetajad tegelikult streigiga väga visalt võitlesid endale palju suurema palgatõusu välja. Nii et ärme alaväärista õpetajate tööd selles osas. "Kas Teie hinnangul on praegu Eestis kehtivad õpetaja palgatingimused väärikad? Kas õpetajate palgaalammäär (1820 eurot bruto) on Teie arvates piisav?" Minu arvates ei ole 1820 eurot bruto piisav, ei olnud piisav eelmine aasta ega ka üle-eelmine aasta. Aga siinkohal tõepoolest kummardus õpetajate suunas, kes eelmisel aastal väga solidaarselt mõistsid seda, kui raske oli teha kaitsekulude tõusuga eelarvet ja maksutõusudega eelarvet, ja tulid kaasa solidaarselt selle üheaastase ooteajaga selleks, et mitte nõuda suuremat palgatõusu. Töötasu alammäär, õpetajate töötasu alammäär järgmisel aastal tõuseb. Ma ei oska öelda teile praegu seda protsenti, eelarve läbirääkimised on pooleli, aga ta kindlasti tõuseb. Lisaks sellele tõuseb järgmisel aastal kohe kindlasti, mis on juba kokku lepitud ja seaduses kirjas, õpetaja nominaalpalk. Ehk siis sissetulekute mõttes tänase seisuga õpetaja järgmisest aastast kindlasti juba saab 1500 eurot aastas rohkem ehk suurusjärgus ühe aasta nominaalpalga saab ta juurde, kuna kaob ära see õnnetu maksuküür, mille sees täna õpetajapalgad on. Õpetajad tegelikult maksavad täna oma sellest 1820 eurost oluliselt suuremat maksumäära, kui maksavad need inimesed, kes saavad üle 2000 ja rohkem palka. Nii et õpetajad kahjuks on täna kõrgemalt maksustatud inimesed võrreldes väga paljude teistega. Nii et maksuküüru kaotamisega on 1500 eurot õpetajatel aastas järgmine aasta kindlasti tulu suurem. Brutopalga tõusu ma hetkel välja öelda ei saa, kuna meil on eelarve läbirääkimised pooleli. Õpetajate keskmine palk on siiski palju jõudsamini kasvanud kui alampalk. Peamiselt on see tingitud sellest, et meil on Ida-Virumaal väga kõrge õpetajate palgakoefitsient. Nii et 2024. aastal oli õpetajate keskmine palk 2339 eurot ja selle viis üles Ida-Virumaa õpetajate palgakoefitsient, kus tegelikult õpetajate arvestuslik palk ligineb 3000 eurole. Järgmisest aastast, mis on veel kokku lepitud? Lisaks nominaalsele palgatõusule on kindlalt kokku lepitud diferentseerimisfondi tõus, mille raames rakendatakse ka õpetajate astmelist karjäärimudelit, kus vanemõpetaja ja meisterõpetaja astmetel ja kutset omavatel õpetajatel on kõrgem alammäär, vanemõpetajal koefitsiendiga 1,1 ja meisterõpetajal koefitsiendiga 1,3. "Millised on Haridus ja Teadusministeeriumi plaanid seoses õpetajate palkadega? Kas õpetajad saavad arvestada sellega, et 1. jaanuarist õpetajate palga[alam]määr kasvab?" Jah, ma tegelikult vastasin sellele, et saavad küll arvestada sellega, et õpetajate brutopalk kasvab ka, mitte ainult netopalk. Aga protsenti ma hetkel teile siiski välja käia ei saa, sest meil on eelarve läbirääkimised pooleli. Nii, 120%. Arvestuslik palk vähemalt 120%-ni Eesti keskmisest palgast – kui tõsiselt võetav see teie lubadus praegu on? Ei ole sellest lubadusest loobunud, kuigi uues koalitsioonilepingus seda ei ole sõnastatud. Aga siiski ei ole sellest lubadusest loobunud. Iga palgaläbirääkimine, mida ma pean, hoian ma seda saab 120% endal silme ees, sellepärast et see on eesmärk, mille poole liikuda. Ja 2027. aastaks tema kättesaamine on ka veel käeulatuses, täiesti olemas. Haridustöötajate liidu arvates võiks tõsta õpetajate palgaalammäära 2026. aastal vähemalt riigi keskmise tasemeni – no see tegelikult tähendaks 20%-list palgatõusu alammäära osas – ja eraldada haridusleppes kokku lepitud 22% diferentseerimisfondi. Nagu ma ütlesin, 22% diferentseerimisfondi me eraldame ehk siis me anname palju suurema vabaduse ka koolipidajatele õpetajate palga määramisel. Aga alammäära tõusu Eesti keskmise palga tasemele ehk 20%-list alammäära tõusu ma siiski realistlikuks ei pea. Nii suurt palgatõusu ma realistlikuks ei pea, arvestades veel seda, et meil on tegelikult ka nominaalne palgatõus järgmine aasta toimumas. Jah, aitäh!

Suur tänu teile! Teile on vähemalt paar küsimust. Alustab Vladimir Arhipov. Palun!

Suur tänu teile. Teile on vähemalt paar küsimust. Alustab Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teil on kolmapäeval kohalike omavalitsuste ja HTM-i läbirääkimised õpetajate palgast, nagu ma aru saan, ja alusharidustöötajate kollektiivlepingu läbirääkimised. On see nii või?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kolmapäeval on kohalike omavalitsuste ja HTM‑i läbirääkimised õpetajate palga üle, nagu ma aru saan, ja alusharidustöötajate kollektiivlepingu läbirääkimised. On see nii või?

Alushariduse töötajate kollektiivlepingu läbirääkimistel me ei osale, sellepärast et me ei ole alushariduse andjad. Seal on kohalikud omavalitsused ja EHL omavahel.

Alushariduse töötajate kollektiivlepingu läbirääkimistel me ei osale, sest me ei ole alushariduse andjad. Seal on kohalikud omavalitsused ja EHL omavahel.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! On hea meel nende õpetajate pärast, kes meil Ida-Virumaal töötavad ja tänu sellele saavad korralikku palka ka. Aga küsimus on selles, millal teised õpetajad teistes Eesti piirkondades hakkavad seda korralikku palka saama.

Aitäh! On hea meel nende õpetajate pärast, kes Ida-Virumaal töötavad ja tänu sellele saavad korralikku palka. Aga küsimus ongi selles, millal õpetajad teistes Eesti piirkondades hakkavad seda korralikku palka saama.

Ma püüdsin teile vastata, et järgmisel aastal kindlasti õpetajate alampalga tõus tuleb. Täpselt samamoodi suureneb diferentseerimisfond. Aga mis numbritest me rääkida saame, sellest on täna, 15. septembril natuke vara rääkida.

Ma püüdsin teile vastata, et järgmisel aastal kindlasti õpetajate alampalga tõus tuleb. Ja suureneb täpselt samamoodi diferentseerimisfond, aga mis numbritest me praegu räägime, on täna, 15. septembril natuke vara rääkida.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! 1% oli vist 7 miljonit. Mitu 7 miljonit te reaalselt suudate Stenbockist välja tuua?

Hea juhataja! Hea minister! 1% oli vist 7 miljonit. Mitu 7 miljonit te reaalselt suudate välja tuua Stenbockist?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, ma ei oska teile seda protsenti öelda, sest läbirääkimised alles käivad. Me ei ole eelarvet veel lukku saanud. Meil on eri osapooltel väga suur, nagu te ise oma kogemusest teate, nõudlus nende kulutuste järele, mida eelarvega tehakse. Arvestades kaitsekulude tõusu, on kulude kasv järgmisel aastal märkimisväärne. Aga mis see protsent olema saab, seda ma praegu tõesti kinnitada ei saa.

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, ma siin hetkel ei oska teile seda protsenti öelda, sest meil läbirääkimised alles käivad. Me ei ole tegelikult eelarvet veel lukku saanud. Meil on väga suur, nagu te ise teate oma kogemusest, suur nõudlus nendele kuludele, mis eelarves on erinevatelt osapooltelt. Arvestades kaitsekulude tõusu, on kulude kasv järgmisel aastal märkimisväärne. Aga mis see protsent olema saab, ma hetkel teile siin praegu tõesti kinnitada ei saa.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Rõõm on kuulda, et õpetajate palk peab tõusma, selle alammäär, kui täpne olla. Ma loodan, et ministrit saab usaldada, kui ta seda meile siin lubab. Aga jällegi, ei tahaks pärast olla olukorras, kus palgatõus on puhtnominaalne, nii-öelda linnukese pärast, et see ongi mingi 5% või 7%, mis seda olukorda kindlasti ei päästa. Eelmises arupärimises küsisime koolitoidu kohta, nimelt riigi panuse kohta, ja kahjuks saime teada, et riik laiutab käsi ja ütleb, et see ka ei muutu. See ei ole muutunud juba, nagu öeldud, aastast 2018. Kuna järgmine aasta on 2026, siis võib öelda, et juba kaheksa aastat on riigi panus lapse toitu üks euro päevas. Igaüks võib minna poodi ja vaadata, kui palju ühe euro eest praegu toitu saab ja kui palju saab selle eest koolitoitu valmistada. Ma arvan, et see on riigil väga vale lähenemine. Jutt sellest, et võiks kohalikele omavalitsustele raha anda, et nemad hakkaksid sellega tegelema ... No andke siis! Aga praegu on see lihtsalt jutt ja ühtegi tegu me ei näe. Me räägime sellest, et riigi ülesanne ei ole lastele koolitoitu tagada, aga meil on ju näiteks riigigümnaasiumid, meil on kutsekoolid. Kindlasti peaks riik seda tegema. Munitsipaalkoolide puhul me võime vaielda, aga riigikoolides tuleks seda kindlasti teha. Ma arvan, et riik peaks kindlasti olema huvitatud sellest, et ikkagi eraldada laste toidule rohkem kui ühe euro päevas ühe õpilase kohta. Selle raha eest on hästi keeruline valmistada midagi, mis on tervislik ja mis on ka – see on väga oluline – maitsev, mida lapsed tõepoolest tahaksid süüa. Samas seame me ju Sotsiaalministeeriumi kaudu nendele ettevõtjatele, kes selle teemaga tegelevad ja koolitoitu valmistavad, veel rangemaid tingimusi. Väga tore, kui ettevõtjad ise ütlevad, et nad saavad sama raha eest valmistada midagi, mis on tervislikum, lastele kasulikum ja ka kohalikust toorainest valmistatud. Mina küll ei kujuta ette, kuidas see on ühe euro eest võimalik.

Aitäh! Rõõm on kuulda, et õpetajate palk peab tõusma, selle alammäär, kui täpne olla. Ma loodan, et ministrit saab usaldada, kui ta seda meile siin lubab. Aga jällegi, ei tahaks pärast olla olukorras, kus palgatõus on puhtnominaalne nii-öelda, linnukese pärast. Ja siis ongi mingi viis või seitse protsenti, mis tegelikult seda olukorda kindlasti ei päästa. Eelmises arupärimises küsisime koolitoidu kohta, nimelt riigi panuse kohta, ja kahjuks saime teada, et siin riik laiutab käsi ja ütleb, et see ka ei muutu. See ei ole muutunud juba, nagu öeldud, aastast 2018. Kuna järgmine aasta on 2026, siis võib öelda, et juba kaheksa aastat on riigi panus laste toitu 1 euro päevas. Noh, ma ei tea, igaüks võib minna poodi ja vaadata, kui palju ühe euro eest praegu toitu saab ja kui palju saab koolitoitu sellest valmistada. Ma arvan, et see on väga vale lähenemine riigi poolt ja tegelikult jutt sellest, et võiks kohalikele omavalitsustele raha anda selleks, et nemad hakkaksid sellega tegelema ... No siis andke! Aga praegu on see lihtsalt jutt ja ühtegi tegu me ei näe. Kui me samal ajal räägime sellest, et see ei ole riigi ülesanne koolitoitu lastele tagada, siis meil on olemas ju riigigümnaasiumid näiteks, meil on olemas kutsekoolid. Kindlasti riik peab seda tegema, munitsipaalkoolide puhul me võime vaielda, aga riigikoolides kindlasti. Nii et ma arvan, et riik peaks kindlasti olema huvitatud sellest, et ikkagi eraldada laste toidule rohkem kui 1 euro päevas ühe õpilase kohta. Sest selle raha eest on hästi keeruline valmistada midagi, mis on rikkalik, tervislik, ja mis on ka väga oluline, maitsev, mida lapsed tahaksid süüa tõepoolest. Samas me siin esitame ju Sotsiaalministeeriumi läbi nendele ettevõtjatele, kes selle teemaga tegelevad ja koolitoitu valmistavad, veel rangemaid tingimusi. Väga tore, kui ettevõtjad ise ütlevad, et nad saavad sama raha eest valmistada midagi, mis on tervislikum, lastele kasulikum ja ka kohalikust toorainest valmistatud. Mina küll ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, 1 euro eest.

Hea kolleeg, ma korra segan. Koolitoit oli eelmine arupärimine, me oleme nüüd õpetajate palkade juures.

Hea kolleeg, ma korra segan! Koolitoit oli eelmine arupärimine, me oleme nüüd õpetajate palkade juures.

Jaa, aitäh! Ma jõuan sinna, ma jõuan sinna.

Lihtsalt mõtlesin, et äkki läksid kõned sassi.

Ei läinud. Aga see on lihtsalt veel üks näide riigi suhtumise kohta, sest needsamad õpetajate palgad, mille kohta istungi juhataja nõuab, et ma neist rohkem räägiksin ... Ma siis teen seda. Väga tahaks loota, et asi ei jää sinna, et tõstame 5–7% ja ongi korras. Jällegi, diferentseerimisfond tõuseb, tänu sellele tõuseb ka võib-olla ühe või teise õpetaja palk, loomulikult mitte kõikide õpetajate palgad, aga see on jällegi koolipidajate otsustada. Jälle läheb vastutus riigilt omavalitsustele üle. Palun paar minutit juurde.

Ei läinud. Aga see on lihtsalt veel üks näide, kuidas riik suhtub, sest needsamad õpetajate palgad, millest istungi juhataja nõuab, et ma räägiksin rohkem ... Ma siis teen seda. Noh, väga tahaks loota, et see asi ei jää sinna, et tõstame 5– 7% ja ongi korras. Jällegi, diferentseerimisfond tõuseb, tänu sellele tõuseb ka võib-olla ühe või teise õpetaja palk, loomulikult mitte kõikide õpetajate palgad, aga see on jällegi koolipidajate otsustada. Jälle läheb vastutus riigilt omavalitsustele üle. Palun paar minutit juurde.

Kolm minutit lisaks, palun.

Kolm minutit lisaks, palun!

Paar on ikka kaks, aga noh, ma võin ka kolm minutit rääkida! Samas, näiteks minister räägib sellest, et maksuküür kaob ja tänu sellele õpetajad hakkavad rohkem raha saama. Noh, me võime ju meelde tuletada, et nad said veel eelnevalt natuke rohkem, aga siis tuli tulumaksu suurendamine valitsuse poolt ja lisaks sellele ka käibemaksu suurendati kaks korda järjest. Võib öelda, et õpetajate tulud said niimoodi topeltlöögi. Nüüd, kui kaob maksuküür … Vaatame, kas kaob ja mida see kaasa toob. Aga ma arvan, et sõltumata sellest peab ikkagi riik hoolitsema oma õpetajate eest ja peab ka õpetajate palga alammäära tõstma ja tõstma seda resoluutselt. Loomulikult me võime selle üle vaielda, kas see, mida pakub haridustöötajate liit, on esiteks realistlik ja teiseks õige. Mina ise arvan, et õige see kindlasti on. Kas see on realistlik? Praegu võib-olla valitsus teab seda paremini, nendel on parem ülevaade sellest, mis seisus on riigieelarve. Aga teisest küljest, kui valitsus ise räägib sellest, et mingi raha on leitud, siis tuleb seda raha kasutada ja kasutada targalt. Ma arvan, et õpetajate, politseinike, päästjate, piirivalvurite ja kultuuritöötajate palga suurendamine oleks kindlasti tark tegu. Meie soovitus valitsusele on kindlasti see ette võtta. Nii et mis ma võin öelda? Ma soovin ministrile jõudu eelarveläbirääkimistel. Ma loodan, et ka teised valitsusliikmed saavad aru, et õpetajate palk peab tõusma. Ja mul oleks hea meel, kui me ei räägiks sellest, et näiteks Ida-Virumaal õpetajad saavad sellise koefitsiendi, et nende palgad on korralikud, aga teistes Eesti paikades eri piirkondades õpetajad saavad oluliselt vähem lihtsalt sellepärast, et nad ei ole läinud Ida-Virumaale õpetama. Ma arvan, et kõik õpetajad on olulised, ja loodame, et riik seda näitab oma tegudega ka. Aitäh!

Paar on ikka kaks, (Juhataja naerab.) aga ma võin ka kolm minutit rääkida. Samas, näiteks minister räägib sellest, et maksuküür kaob ja tänu sellele hakkavad õpetajad rohkem raha saama. Noh, me võime ju meelde tuletada, et nad said eelnevalt natuke rohkem, aga siis tuli tulumaksu suurendamine valitsuse poolt ja lisaks sellele suurendati ka käibemaksu kaks korda järjest. Võib öelda, et õpetajate tulud said niimoodi topeltlöögi. Nüüd, kui kaob maksuküür – vaatame, kas see kaob ja mida see kaasa toob –, ma arvan, et sõltumata sellest peab riik ikkagi hoolitsema oma õpetajate eest, peab ka õpetajate palga alammäära tõstma ja tõstma seda resoluutselt. Loomulikult, me võime vaielda, kas see, mida pakub haridustöötajate liit, on esiteks realistlik ja teiseks õige. Mina ise arvan, et õige see kindlasti on. Kas see on realistlik? Praegu teab valitsus seda võib-olla paremini, nendel on parem ülevaade sellest, mis seisus on riigieelarve. Aga teisest küljest, kui valitsus ise räägib sellest, et mingi raha on leitud, siis tuleb seda raha kasutada ja kasutada targalt. Ma arvan, et õpetajate, politseinike, päästjate, piirivalvurite ja kultuuritöötajate palga suurendamine oleks tark tegu. Meie soovitus valitsusele on see kindlasti ette võtta. Nii et mis ma võin öelda? Ma soovin ministrile jõudu eelarveläbirääkimistel. Ma loodan, et ka teised valitsusliikmed saavad aru, et õpetajate palk peab tõusma. Mul oleks hea meel, kui me ei räägiks sellest, et Ida-Virumaal saavad õpetajad sellise koefitsiendi, et nende palgad on korralikud, aga teistes Eesti paikades saavad õpetajad oluliselt vähem lihtsalt sellepärast, et nad ei ole läinud Ida-Virumaale õpetama. Ma arvan, et kõik õpetajad on olulised, ja loodame, et riik seda oma tegudega ka näitab. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Üks, kaks, kolm, neli, viis – hea seegi. Ministriproua ka! Viimased tunnid on kogu aeg üks ja sama jutt: raha ei ole, olgu siis kõne all kultuuritöötajad, õpetajad või koolitoit. Vastus on iga kord üks: kaitsekulud tõusevad, sein on ees, ei saa. Tegelikult on see laiem jutt. Vaja oleks teha seda, teist, kolmandat ja neljandat, aga ei saa, müür on ees – kaitsekulud. On vaja relvi, on vaja ehitada lõhkemoonatehaseid ja nii edasi ja nii edasi. Alles see oli, kui riigikontrolör tuli välja raportiga, kus ta näitas, kui palju on raha, mida tuleb ka veel juurde, aga mida Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ei oska kasutada. Ja see ei ole mitte raamatupidamislik värk, vaid see on süsteemne. Mina mäletan juba aastast 2020 või millal see oli, kui kolmel aastal käis riigikontrolör siin puldis ja palus paarile audiitorile palka – see oli nii naeruväärselt väike [summa], eriti võrreldes Kaitseministeeriumi juba toonaste rahadega –, et saaks nagu auditeerida. Sellised sürrealistlikud vaated, mis juba toona olid, kuidas peeti arvestust, kusagil olid kaustikud ja kusagil enam ei olnud kaustikuid ja otsad ei läinud kokku. Nüüd, kui tuleb see sõjahüsteeria, ja nagu kultuuriminister vahepeal ütles siin, et justkui võitlevad meie eest – ta ei öelnud, et ukrainlased võitlevad meie eest, vaid justkui võitlevad –, siis kõik see on selline fraseoloogia, selline hirmu külvamine koos kõigi nende tagajärgedega. Eesti rahva iive on niigi madal ja hirm niigi suur, noored mõtlevad tõsiselt selle peale, milleks siin hädaorus üldse hakata peret looma ja nii edasi. Aga ma mäletan väga hästi, kui kolleeg Leo Kunnas mõned tunnid tagasi, kui oli juttu, kuhu teha lõhkeaine valmistamise tehaseid ja muid asju, ütles sõjamehena, et varsti on võhm otsas. Ta rääkis isegi, et võib-olla järgmiste Riigikogu valimiste ajaks või natuke hiljem ei pea me seda tempot enam vastu. Ta pidas silmas [Eesti] oma sõjatööstuse rajamist. Leo tuligi lõpuks siia. Rõõm näha! Me selle asemel, et ise hakata tootma ühte, teist ja kolmandat, tegutseme kuidagi risti vastupidi. Tegelikult jääb hing õige varsti juba kinni selle suure raha ja suure sõjahirmu taustal. Sellel taustal mulle tundub, et me peaksime vaatama natuke laiemalt ja rääkima ausalt. Praegu on saabunud väga sobilik aeg inimestele, nii õpetajatele, politseinikele, päästjatele kui ka paljudele teistele, kes tajuvad, et praegune valitsus on nende panust liiga madalalt hinnanud. Tulge välja! Tulge streigile! Tulge streikidele! Ärge tulge niimoodi, et on kaks-kolm inimest, tagasihoidlikult. Tulge välja! Ma olen veendunud, et kui 500, 600 või 1000 inimest välja tuleks, siis valitsus lööks põnnama ja tulemused oleks kergesti kättesaadavad. Kõik ju saavad aru, et praegune valitsuskoalitsioon, kelle toetus on naeruväärselt madal, on nagu pehkinud puu.

Hea juhataja! Kolleegid! Üks, kaks, kolm, neli, viis – hea seegi. Ministri proua ka! Viimased tunnid kogu aeg üks ja sama jutt: raha ei ole, olgu nad siis kultuuritöötajad, õpetajad, koolitoit. Ja vastus on iga kord üks: kaitsekulud tõusevad, sein on ees, ei saa. Ja tegelikult see on laiem jutt. Vaja oleks teha seda, teist, kolmandat ja neljandat, aga ei saa, müür on ees, kaitsekulud. On vaja relvi, on vaja ehitada lõhkemoonatehaseid ja nii edasi ja nii edasi. Kui te mäletate, alles see oli, kui riigikontrolör tuli välja raportiga, kus ta näitas, et palju raha, mida tuleb veel juurde, aga Kaitseministeerium ja Kaitsevägi ei oska kasutada. Mitte ainult et kasutada ei oska ja see ei ole mitte raamatupidamislik värk, vaid on süsteemne. Mina mäletan seda juba aastast 2020 või millal see oli, kui kolmel aastal Riigikontroll käis siin puldis ja palus paarile audiitorile palka. See oli nii naeruväärselt väike, eriti võrreldes Kaitseministeeriumi juba toonaste rahadega, et saaks nagu auditeerida. Ja sellised sürrealistlikud vaated, mis toona juba olid, kuidas peeti arvestust, kusagil olid kaustikud ja kusagil enam ei olnud kaustikuid ja otsad ei läinud kokku. Ja nüüd, kui tuleb see sõjahüsteeria ja nagu kultuuriminister vahepeal ütles siin, et justkui võitlevad meie eest – ta ei öelnud, et võitlevad ukrainlased meie eest, aga justkui võitlevad –, kõik see on selline fraseoloogia, selline hirmu külvamine ja kõigi nende tagajärgedega. Eesti rahva iive on niigi madal ja hirm niigi suur, noored mõtlevad tõsiselt selle peale, milleks siin hädaorus üldse hakata peret looma ja nii edasi. Aga ma mäletan väga hästi, kui kolleeg Leo Kunnas siin mõned tunnid tagasi, kui oli juttu, kuhu lõhkeaine valmistamise tehased teha ja muid asju, ütles, sõjamehena, et varsti on võhm otsas. Ta rääkis isegi, et võib-olla järgmisteks Riigikogu valimiste ajaks või natuke hiljem me ei pea seda tempot vastu. Ta pidas silmas oma sõjatööstuse rajamist. Leo tuligi lõpuks. Rõõm näha! Ja et me selle asemel, et ise hakata tootma ühte, teist ja kolmandat, tegutseme kuidagi risti vastupidi ja võtame sellega tegelikult … Hing jääb kinni õige varsti juba selle suure raha ja suure sõjahirmu taustal. Ja sellel taustal mulle tundub, et me peaksime natuke vaatama laiemalt ja ütlema ausalt. Tegelikult praegu on saabunud väga sobilik aeg inimestel, nii õpetajatel, politseinikel, päästjatel kui ka paljudel teistel, kes tajuvad, et nende panust on liiga madalalt hinnanud praegune valitsus. Tulge välja! Tulge streigile. Tulge streikidele! Ärge tulge niimoodi, kaks-kolm inimest tagasihoidlikult. Tulge välja! Ma olen veendunud, et kui 500 inimest, 600 või 1000 välja tuleks, valitsus lööb põnnama ja tulemused on kergesti kättesaadavad. Sest tegelikult ju kõik saavad aru, et praegune valitsuskoalitsioon, kelle toetus on naeruväärselt madal, see on nagu pehkinud puu.

Kas soovite lisaaega?

Soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Paar minutit? Kolm minutit panen.

Paar minutit? Kolm minutit annan.

Jah. Nagu pehkinud puu. Võib-olla on kogemusi? Täitsa korralik puu, vajutad näpuga ja variseb raginal ja seda puru lendab seest ja kukub maha. Praegune valitsus on tegelikult samasuguse, sellise läbipehkinud ja mädanenud puu staadiumis. Ja kui tulla reaalselt välja, siis võimalused palgatõusuks on täiesti reaalsed. Aga see eeldab, et vähemalt 500 inimest korraga, ja kui veel kahel päeval järjest, siis imesid võib juhtuda. Nii et olge julgemad, tulge välja. Praegune valitsus on tõesti, nagu klassikud on öelnud, koos tati ja traadiga – ainult näpuga puudutada ja variseb raginal kokku. Te saate enne seda suure hirmuga need miljonit, need leitakse ka teie palgatõusuks, õpetajad, päästjad, politseinikud ja kõik teised ka. Aitäh!

Jah. Nagu pehkinud puu. Võib-olla on selliseid kogemusi, et on täitsa korralik puu, aga vajutad näpuga ja variseb raginal, puru lendab seest ja kukub maha. Praegune valitsus on tegelikult samasuguse, sellise läbipehkinud ja mädanenud puu staadiumis. Kui tulla reaalselt välja, siis on võimalused palgatõusuks täiesti reaalsed. Aga see eeldab, et välja tuleks vähemalt 500 inimest korraga, ja kui veel kahel päeval järjest, siis võib imesid juhtuda. Nii et olge julgemad ja tulge välja. Praegune valitsus seisab tõesti, nagu klassikud on öelnud, koos tati ja traadi abil. Kui ainult näpuga puudutada, siis variseb raginal kokku. Enne seda leitakse suure hirmuga miljonid ka teie palgatõusuks, õpetajad, päästjad, politseinikud ja kõik teised ka. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Head kolleegid, mina ei saa aru, mida te üldse muret tunnete? Ei jagu raha laste toitlustamisele koolides, ei jagu raha õpetajatele. Mina ütlen sama sõnaga, nii nagu haridusminister ükskord lubas endale kasutada ilusat eesti keelt: raha on ju s-täht ja punkt, punkt, punkt. Kui on raha tõesti nii palju, nagu lugupeetud haridusminister lubas endal väljenduda sellisel viisil, siis mida me arutame siin?! Teeme ära! Aga kui nüüd need naljad kõrvale jätta, siis tegelikult olukord on väga halb. Ma just tulin Mustamäelt ja minu juurde tuli üks lapsevanem, meesterahvas, ja ütles, et tead, Lauri, minu laps, neljanda klassi tüdruk, käib siin lähedal koolis. Ta ei ole esimesest klassist saati tegelikult juba sööklas söönud. Ja samasugune olukord, tuli välja, on valdavalt terves koolis. Lapsed lihtsalt ei söö seda toitu, mida söökla pakub. Ja see ongi see kvaliteedi küsimus. See ongi see küsimus, mida me kogu aeg tõstatame, mille eest me siin võitleme, et tõsta koolitoitlustuse raha. Seda ei tehta. Loomulikult see mõjub laste tervisele. Kui laps jätab täisväärtusliku lõuna vahele, me teame väga hästi, mis see tähendab. Ja kui vaadata neid jutte, mida ka minu lapsed räägivad, kes käivad koolis, siis see ei ole ühe kooli probleem, vaid see on valdav probleem, millega haridusamet ja haridusminister ei taha tegeleda. Püüdke aru saada, te olete ju ise ka lapsevanem, et lõuna peab olema täisväärtuslik. Et tõesti toit maitseks lastele ja nad sööks seda, et see ei läheks kuskile prügiurni. Aga praegu on täpselt niimoodi, et maksumaksjad maksavad kinni, aga see toit valdavalt lähebki kuskile mujale kui lapse kõhtu. Ja see ei ole lubatav. Nüüd, kui me räägime õpetajatest, siis tegelikult me saame aru, et meil on õpetajate puudus. Neil on palk väike, aga lisaks sellele on uued nõuded tulnud, mis puudutavad keeleoskust. Ma saan aru, et see on kõik vajalik. Aga selles olukorras, kus, nagu me teame, meil ei ole spetsialiste, meil ei ole tugispetsialiste, meil ei ole õpetajaid, meil ei ole abiõpetajaid, me teame väga hästi, et keelelised nõuded rakenduvad järgmise aasta septembrikuus: abiõpetajaid B2, tugispetsialistidel C1. Ja vastav kiri läks välja ka kõikide abiõpetajatele ja tugispetsialistidele, et kui järgmiseks aastaks selleks ajaks teie keeleoskus ei vasta nendele nõuetele, on see siis B2 või C1, siis te saate lihtsalt kinga. Küsimus: kas on alternatiivid? Küsimus: kas neid inimesi, neid õpetajaid kuidagi abistatakse haridusameti poolt? Kas tehakse koolitusi, antakse keeleõpet sellises mahus, mis on vaja? Kas on raha on eraldatud? Mis siis saab, kui need õpetajad saadetaksegi minema? Kas meil on kedagi asemele võtta? Meil on head spetsialistid, jah, aga keelt ei oska sellises mahus, mis oleks vaja, mis on need nõuded. Aga teiselt poolt, kuidas me siis lahendame seda küsimust? Ja kui neid lahendusi ei ole, siis ei saa kergekäeliselt niimoodi seda asja teha. Ma ei räägi seda, et keelt ei pea valdama. Loomulikult peab valdama, siin ei ole ju küsimus selles, et ei pea valdama. Aga küsimus on selles, kuidas selleni jõutakse. Küsimus on selles, kuidas seda nii teha, et meil jääks alles head pedagoogid, et lapsed saaksid kvaliteetset haridust. Kuidas seda teha sellisel viisil? Ja praegu see süsteem, mille te olete rakendanud ja mille kohta te ütlete nii Tallinna tasandil kui riigi tasandil, et meil on kõik hästi – no ei ole ju hästi! Lihtsalt ei ole hästi! Ja see ongi see tulemus. Te vangutate pead. Aga vaadake esimese ja neljanda klassi testide tulemusi. Kas nad tegid testid ära? Nad ei saanud isegi neid teste tehtud. Nii et, hea haridusminister, teil on tööpõld ees. Ja rääkige tõtt ja seiske õpetajate-õpilaste eest! Seiske hariduse eest! Ärge mängige koalitsioonis seda mängu kaasa, nii nagu kõik teised ministrid, kaasa arvatud peaminister, et meil on kõik hästi, ärge muretsege! Aitäh!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Head kolleegid, mina ei saa aru, miks te üldse muret tunnete. Ei jagu raha laste toitlustamiseks koolides, ei jagu raha õpetajatele. Mina ütlen samamoodi, nagu haridusminister, kui ta ükskord lubas endale kasutada ilusat eesti keelt: raha on ju s…. Kui raha on tõesti nii palju, nagu lugupeetud haridusminister lubas endal väljendada, siis mida me siin arutame! Teeme ära! Aga kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis tegelikult on olukord väga halb. Ma just tulin Mustamäelt, kus minu juurde tuli üks lapsevanem, meesterahvas, ja ütles: "Tead, Lauri, minu laps, neljanda klassi tüdruk, käib siin lähedal koolis, aga ta ei ole esimesest klassist saati juba sööklas söönud." Samasugune olukord, tuli välja, on terves koolis valdav. Lapsed lihtsalt ei söö seda toitu, mida söökla pakub. See ongi see kvaliteediküsimus. See ongi see küsimus, mida me kogu aeg tõstatame, mille eest me siin võitleme: tuleb tõsta koolitoitlustuse raha. Seda ei tehta. Loomulikult mõjub see laste tervisele. Kui laps jätab täisväärtusliku lõuna vahele, siis me teame väga hästi, mida see tähendab. Kui [kuulata] neid jutte, mida räägivad ka minu lapsed, kes käivad koolis, siis on selge, et see ei ole ühe kooli probleem, vaid see on valdav probleem, millega haridusamet ja haridusminister ei taha tegeleda. Püüdke aru saada – te olete ju ise ka lapsevanem –, et lõuna peab olema täisväärtuslik, toit peab lastele tõesti maitsema, et nad seda sööksid, et see ei läheks prügiurni. Aga praegu on niimoodi, et maksumaksjad maksavad selle toidu kinni, aga see valdavalt lähebki kuskile mujale kui lapse kõhtu. See ei ole lubatav. Kui rääkida õpetajatest, siis me saame aru, et meil on õpetajate puudus. Neil on väike palk, aga lisaks sellele on tulnud uued nõuded, mis puudutavad keele[oskust]. Ma saan aru, et see kõik on vajalik. Aga me oleme olukorras, kus, nagu me teame, meil ei ole spetsialiste, meil ei ole tugispetsialiste, meil ei ole õpetajaid, meil ei ole abiõpetajaid, ja me teame väga hästi, et keelenõuded rakenduvad järgmise aasta septembrikuus: abiõpetajatel B2, tugispetsialistidel C1. Vastav kiri läks välja ka kõikidele abiõpetajatele ja tugispetsialistidele, et kui järgmiseks aastaks selleks ajaks teie keele[oskus] ei vasta nendele nõuetele, on see siis B2 või C1, siis te saate lihtsalt kinga. Küsimus: kas on alternatiive? Küsimus: kas neid inimesi, neid õpetajaid, haridusamet kuidagi abistab? Kas tehakse koolitusi, antakse keeleõpet sellises mahus, nagu on vaja? Kas on raha eraldatud? Mis siis saab, kui need õpetajad saadetaksegi minema? Kas meil on kedagi asemele võtta? Meil on head spetsialistid, jah, aga nad ei oska keelt sellises mahus, mida oleks vaja, nagu on need nõuded. Aga teiselt poolt, kuidas me siis seda küsimust lahendame? Kui lahendusi ei ole, siis ei saa seda asja niimoodi kergekäeliselt teha. Ma ei räägi, et keelt ei pea valdama. Loomulikult peab valdama, küsimus ei ole ju selles, et ei pea valdama. Küsimus on selles, kuidas selleni jõutakse. Küsimus on selles, kuidas teha seda nii, et jääksid alles head pedagoogid ja lapsed saaksid kvaliteetset haridust. Kuidas teha seda sellisel viisil? Selle süsteemi kohta, mille te olete rakendanud, te ütlete nii Tallinna tasandil kui ka riigi tasandil, et meil on kõik hästi. No ei ole ju hästi! Lihtsalt ei ole hästi! See ongi see tulemus. Te vangutate pead. Aga vaadake esimese ja neljanda klassi õpilaste testide tulemusi. Kas nad tegid testid ära? Nad ei saanud isegi neid teste tehtud. Nii et, hea haridusminister, teil on tööpõld ees. Rääkige tõtt ning seiske õpetajate ja õpilaste eest! Seiske hariduse eest! Ärge mängige koalitsioonis kaasa seda mängu, nii nagu kõik teised ministrid, kaasa arvatud peaminister, et meil on kõik hästi ja ärge muretsege! Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib osaleda? Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! No siin oli nüüd inimestele etendatud teatrietendus nimega "Kuidas on kõik meil Eesti riigis halvasti". Meil ei olnud teemaks täna üldse eestikeelsele õppele üleminek, aga kuna te seda puudutasite, siis ma tundsin ennast kohustatuna siia pulti tulema ja ümber lükkama suure osa väiteid, mis te esitasite, et mina olevat neid esitanud või et avalikkuses on nad esitatud, mis ei vasta tõele, et jumala eest Riigikogu stenogrammi jääksid selged faktid. Esiteks, 2026. aasta augustist kehtima hakkavad keelenõuded abiõpetajatele ja tugispetsialistidele kehtima hakkavad keelenõuded, nende täitmiseks on olnud neli aastat aega. Neli aastat. Neli aastat! Ma igaks juhuks kordan veel üks kord üle: neli aastat on olnud aega õppida keelt. Keelekursused on tasuta, suuremas osas kättesaadavad, nii Tallinnas kui Ida-Virumaal kui ka Harjumaal. Keelt on võimalik õppida väga paljudel muudel viisidel, mitte ainult keelekursustel käies. Eesti keel on tegelikult Eesti riigis väga laialt levinud keel, seda on võimalik kuulata meediat tarbides, televisiooni vaadates, uudiseid jälgides, sotsiaalmeedias inimestega suheldes, käia keelekohvikutes. Viise, mismoodi tegelikult oma keeleoskus viia sellele tasemele, et selles keeles on võimalik oma töökohal inimestega suhelda, Eestis on väga palju. Nüüd need lapsed, kellest me räägime, need lapsed on seni viibinud väga-väga pikka aega, suur osa lapsi, kelle kodune keel on vene keel, on olnud sunnitud viibima venekeelses keskkonnas ehk õppima venekeelses haridussüsteemis, venekeelses koolis, kus eesti keele osakaal nende päevases kavas oli väga väike. Ta oli umbes 5% päevast, mida need lapsed tegelikult veetsid eesti keeles õppides. Sellest on äärmiselt vähe. Kõik teadusuuringud näitavad seda, et selleks, et üldse mingi keel ära õppida, peab intensiivselt igapäevaselt selle keele sisend olema sinu ajast kõvasti üle 20% minimaalselt. Seda ei ole olnud aastakümneid. Need lapsed … Teie enda fraktsiooni inimene esitab mulle arupärimise, kus ta küsib, mis küll saab nendest lastest, kes üheksanda klassi lõpus ei omanda eesti keelt B1-tasemel. Haridusminister, mis te nendega teete? See ongi teile vastus, miks me peame üle minema eestikeelsele õppele, suurendama nende tundide osakaalu, mis lapsed viibivad päeva jooksul eestikeelses keskkonnas, kus nad saavad seda keelt õppida ja kasutada. Täiskasvanud inimesed, kes nendega koolis töötavad, peavad seda keelt valdama, sest kui laps viibib päevas koolis esimeses klassis 20% oma ajast, ärkveloleku ajast, siis see on see koht, kus ta seda eesti keelt kätte saab. Ja ma arvan, et meil ei ole vaja uuesti siin Eestis vaielda selle üle, kas see eesti keele oskuse kättesaamine nendel lastel on hädavajalik või mitte 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Need lapsed vajavad eestikeelset keskkonda, et nad eesti keele selgeks saaksid. See on peamine probleem, mida me lahendame. Kui me järgmine kord teiega siin kohtume, võib-olla ei kohtu, aastal 2030, kui lõpetab esimene lend neid, kes on eesti keeles õppinud, et see B1-tase oleks minimaalselt saavutatav nendele lastele, et nad saaksid edasi õppida eesti keeles gümnaasiumis või kutsekoolis. Täna kahjuks nad seda teha ei saa, sest nad ei oska eesti keelt isegi B1-tasemel pärast üheksat aastat Eesti haridussüsteemis viibimist. Aitäh!

Lugupeetud istungi juhataja! No siin etendati inimestele teatrietendust nimega "Kuidas kõik on meil Eesti riigis halvasti". Meil ei olnud täna teemaks üldse eestikeelsele õppele üleminek, aga kuna te seda puudutasite, siis ma tundsin, et ma olen kohustatud tulema siia pulti ja ümber lükkama suure osa väiteid, mis te esitasite, [öeldes,] et mina olevat neid esitanud või et avalikkuses on neid esitatud, mis ei vasta tõele. Jumala eest, Riigikogu stenogrammi peaksid jääma selged faktid. Esiteks, 2026. aasta augustist kehtima hakkavate abiõpetajate ja tugispetsialistide keelenõuete täitmiseks on olnud aega neli aastat. Neli aastat. Neli aastat! Ma igaks juhuks kordan veel üks kord üle: neli aastat on olnud aega keelt õppida. Keelekursused on tasuta, suuremas osas on need kättesaadavad nii Tallinnas, Ida-Virumaal kui ka Harjumaal. Keelt on võimalik õppida ka väga paljudel muudel viisidel, mitte ainult keelekursustel käies. Eesti keel on tegelikult Eesti riigis väga laialt levinud keel, seda on võimalik kuulata meediat tarbides, televiisorit vaadates, uudiseid jälgides, sotsiaalmeedias inimestega suheldes, keelekohvikutes käies. Viise, mismoodi oma keeleoskus viia sellele tasemele, et selles keeles on võimalik oma töökohal inimestega suhelda, on Eestis väga palju. Need lapsed, kellest me räägime, suur osa nendest lastest, kelle kodune keel on vene keel, on olnud sunnitud viibima venekeelses keskkonnas ehk õppima venekeelses haridussüsteemis, venekeelses koolis, kus eesti keele osakaal nende päevakavas on olnud väga väike. Umbes 5% päevast veetsid need lapsed tegelikult eesti keeles õppides. Seda on äärmiselt vähe. Kõik teadusuuringud näitavad, et selleks, et üldse mingi keel ära õppida, peab intensiivselt ja igapäevaselt selle keele sisend olema sinu ajast kõvasti üle 20%, minimaalselt. Seda ei ole olnud aastakümneid. Teie enda fraktsiooni inimene esitab mulle arupärimise, kus ta küsib, mis küll saab nendest lastest, kes üheksanda klassi lõpuks ei omanda eesti keelt B1-tasemel. Ta küsib: haridusminister, mis te nendega teete? Siin ongi teile vastus, miks me peame üle minema eestikeelsele õppele, suurendama nende tundide osakaalu, mille ajal lapsed viibivad päeva jooksul eestikeelses keskkonnas, kus nad saavad seda keelt õppida ja kasutada. Täiskasvanud inimesed, kes nendega koolis töötavad, peavad seda keelt valdama, sest kui esimese klassi laps viibib päevas koolis 20% oma ärkveloleku ajast, siis see on see koht, kus ta eesti keele [oskuse] kätte saab. Ma arvan, et meil ei ole vaja hakata Eestis uuesti vaidlema selle üle, kas eesti keele oskuse kättesaamine on nendele lastele hädavajalik või mitte, 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Need lapsed vajavad eestikeelset keskkonda, et nad eesti keele selgeks saaksid. See on peamine probleem, mida me lahendame. Kui me teiega siin kohtume – võib-olla ka ei kohtu – aastal 2030, siis lõpetab esimene lend neid, kes on õppinud eesti keeles selleks, et see B1‑tase oleks neil saavutatav, et nad saaksid eesti keeles edasi õppida gümnaasiumis või kutsekoolis. Täna nad kahjuks seda teha ei saa, sest nad ei oska eesti keelt isegi B1‑tasemel, seda pärast üheksat aastat Eesti haridussüsteemis viibimist. Aitäh!

Aitäh ministrile! Kas, Lauri Laats, teie nime kostis? No sellisel juhul kaks minutit vastusõnavõtuks.

Aitäh ministrile! Kas, Lauri Laats, teie nime kostus? No sellisel juhul kaks minutit vastusõnavõtuks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Et siin jällegi ei jääks kõlama valeväited: meie fraktsioon on alati toetanud seisukohta, et kõik Eestis elavad inimesed peavad valdama eesti keelt. Selles ei ole küsimus. Küsimus on selles, kuidas sinna jõutakse. Minu arust pööras minister tähelepanu õigele asjale, et neli aastat. Aga nelja aastaga ei ole ju jällegi mitte midagi suudetud teha. Siinkohal tuleks ikkagi vaadata võib-olla mitte selle ministri poole, aga eelnevate ministrite poole, kes on kogu haridussüsteemi juhtinud. Praegu on üle mindud hurraa-korras, ei ole ette valmistatud metoodikat, ei ole ette valmistatud õpikuid, ei ole ette valmistatud õpetajaid. Küsimus ei ole ainult nendes vene keelt kõnelevates noortes, mitte nendes ei ole ainult küsimus. Küsimus on ka eesti keelt kõnelevates noortes eestlastes. Selle ülemineku, selle hurraa-aktiivsuse tõttu kannatab kogu meie haridussüsteem. Meie noored jäävad lihtsalt teadmistest ilma. Tõsi võib ju olla ja siinkohal ma võin ka ministriga nõustuda, et 2030. aastaks see vene keelt või muud keelt kõnelev noor võib-olla oskabki eesti keelt mingil tasemel. Aga kas tal jääb hariduses midagi saamata? Kindlasti jääb, nii nagu ka meie noortel, eesti keelt kõnelevatel noortel, jääb haridusest puudu. See on see süsteem, mida praegu pidevalt meie ministri juhtimise all soovitakse läbi viia. Ma arvan, et sisemiselt minister teab, et see, mida ta praegu teeb, õõnestab kogu meie hariduse kvaliteeti. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Et siin jällegi ei jääks kõlama valeväited. Meie fraktsioon on alati toetanud seda seisukohta, et kõik Eestis elavad inimesed peavad valdama eesti keelt. See ei ole küsimuski. Küsimus on selles, kuidas sinna jõutakse. Minu arust minister pööras õigele asjale tähelepanu, et neli aastat. Neli aastat, aga nelja aastaga ei ole ju mitte midagi jällegi suudetud teha. Ja siinkohas tuleks vaadata ikkagi võib-olla mitte selle ministri poole, aga eelnevate ministrite poole, kes on olnud ja juhtinud kogu seda haridussüsteemi. Praegu on üle mindud hurraa-korras, ei ole ette valmistatud metoodikat, ei ole ette valmistatud õpikuid, ei ole ette valmistatud õpetajaid. Ja küsimus ei ole ainult nendes vene keelt kõnelevates noortes, mitte nendes ei ole ainult küsimus. Küsimus on ka eesti keelt kõnelevates noortes eestlastes, kes samuti … Tänu sellele üleminekule, tänu sellele hurraa-aktiivsusele kannatab kogu meie haridussüsteem. Ka meie noored jäävad lihtsalt teadmisest ilma. Ja tõsi ta võib olla ju ja siinkohal ma võin ju ka ministriga nõus olla, et 2030. aastaks see vene noor või muud keelt kõnelev noor võib-olla oskabki eesti keelt mingil tasemel. Aga kas tal jääb nagu haridusest midagi saamata? Kindlasti jääb, nii nagu ka meie noortel, eesti keelt kõnelevatel noortel jääb haridusest puudu. Ja see on see süsteem, mida praegu pidevalt meie ministri juhtimise all soovitakse läbi viia. Tegelikult ma arvan, et sisemiselt minister teab, et see, mis ta praegu teeb, tegelikult kogu meie hariduse kvaliteeti õõnestab. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja läbinud oleme seitsmenda päevakorrapunkti.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.