Повторное рассмотрение закона о внесении изменений в закон о церквях и общинах, не опубликованный Президентом Республики (570 UA)

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse [uuesti arutamine]. Head kolleegid, palun tähelepanu! (Saalis on sumin, juhataja helistab kella.) Ma selgitan selle punkti menetlemise korda. Kuna sellest oli ka esmaspäeval päris palju juttu, siis ma arvan, et see on igati asjakohane. Esmalt on põhiseaduskomisjoni esindaja ettekanne, mis on kuni 20 minutit. Seejärel on õiguskomisjoni esindaja ettekanne, mis on samuti kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. Seejärel on läbirääkimised. Läbirääkimistel on võimalik osaleda kõikidel Riigikogu liikmetel, samuti komisjonide ja fraktsioonide esindajatel. Ent, head kolleegid, väga oluline on selle sisu, läbirääkimiste sisu. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõige 2 ütleb, et selle sisuks on arvamuse avaldamine Vabariigi Presidendi poolt seaduse välja kuulutamata jätmise motiivide kohta. Ehk siis läbirääkimiste puhul ma ei eelda seda, et te hakkate seda eelnõu sisuliselt lahti võtma, vaid veel kord: Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõige 2 seab selle sisuks üksnes selle välja kuulutamata jätmise motiivide kohta arvamuse avaldamise. Ja seejärel, head kolleegid, on hääletus. Ja hääletusele pannakse see sarnasel kujul, et võtta see seadus muutmata kujul uuesti vastu. "Võtta see seadus muutmata kujul uuesti vastu" – just selline keeruline sõnastus on. Selgitan: need, kes leiavad, et Riigikogu on käitunud igati korrektselt ja see seadus muutmist ei vaja, võiksid hääletada poolt või peaksid hääletama poolt. Need, kes leiavad, et Vabariigi Presidendi argumendid on põhjendatud ja seadus tuleks uuesti lahti võtta, peaksid hääletama vastu. Selleks, et see seadus võtta vastu muutmata kujul, on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Kui seda häälteenamust ei saavutata, siis see seadus ei ole muutmata kujul vastu võetud, mis tähendab seda, et [eelnõu] on jõudnud sisuliselt esimese lugemise järgsesse faasi. Sellele järgneb muudatusettepanekute esitamine ja seejärel teine lugemine ja siis ühel hetkel ka kolmas lugemine. Nii palju minu poolt, head kolleegid, selgituseks. Hääletuse eel võib seda veel korrata, kui keegi peab seda vajalikuks. Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe, hea kolleegi Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik need inimesed, kes jälgivad seda otsustamist ülekande vahendusel! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas presidendi otsust oma istungil teisipäeval, 6. mail. Kutsutud olid Vabariigi Presidendi Kantselei siseosakonna juhataja asetäitja Mall Gramberg ja Siseministeeriumi nõunik Erik Salumäe eelnõu algataja esindajana. Kuulasime ära presidendi kantselei seisukohad. Muu hulgas toodi välja, et president on arvamusel, et Moskva patriarhaat õõnestab riikide suveräänsust ja demokraatiat. Aga ometi arvab president, et sellises sõnastuses, nagu muudatused vastu võetud kirikute ja koguduste seaduses on, ei saa need probleemi lahendada. Välissidemete keeld võib tema arvates hakata tekitama õigusvaidlusi, kuna on mitmetähenduslik, ka võib see hakata piirama kõigi ühingute, sealhulgas erakondade vabadusi. Igal piirangul peab olema legitiimne eesmärk. Siinkohal rõhutas esindaja muidugi, et eesmärk tagada Eesti julgeolek on kindlasti legitiimne. Samas piiratakse antud seaduses usuorganisatsioonide tegevust põhjendusega, et nad ei tohi juhinduda välisriigis asuva märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest ehk olla seotud erinevate sidemetega. Selles sõnastuses [keeld] on liiga üldine. President andis oma otsuses tegelikult ka vihje selle kohta, kuidas võiks praeguse olukorra ära lahendada. Nimelt, eelnõu teisel lugemisel tehti üks muudatusettepanek ja see ettepanek oli, et seadusega sätestatud piirang oleks määratletud kitsamalt, selliselt, et usulisel ühendusel oleks keelatud juhinduda välismaise isiku otsusest – seega mitte lihtsalt juhinduda isikust, vaid isiku otsusest, mis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale, toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Siseministeeriumi esindaja teatas, et nad pooldavad seaduse teksti avamist muudatusteks. Komisjonid saavad teha oma ettepanekud ja Riigikogu täiskogu saab otsustada. Samas tõi Siseministeeriumi esindaja välja, et nemad ei näe hetkel kehtivat või vastuvõetud seadusemuudatust põhiseadusega vastuolus olevat. Kindlasti ei tolereerita seda, kui mõni Eesti erakond on seotud mingisuguse välisriigis oleva isiku või ühendusega, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või avalikule korrale. See juhindumine, millest on juttu, puudutab tegelikult islamiradikalismi, kus ei ole selliseid institutsionaalseid seoseid. Kui aga vaadata tulevikku ja plaanitakse seda teksti muuta, siis see on kindlasti üks koht, kus redaktsiooni võib muuta ja juhindumise osa ka välja jätta. See on kaetud vastuvõetud seaduse ühe teise sättega, kus on võimalik usulise ühenduse tegevus lõpetada või usulist ühendust mitte registreerida. Selline oli Siseministeeriumi esindaja seisukoht. Nii palju veel, et arutelu oli komisjonis küllaltki pikk ja põhjalik. Komisjoni liikmed siiski väga soovisid ka selle eelnõu sisusse tungida, kuid see ei olnud selle päevakorrapunkti käsitlemise eesmärk. Eesmärk oli teha otsus selle kohta, kas asuda antud seadust muutma või soovitada see vastu võtta muutmata kujul. Ja me tegime menetluslikud otsused. Kõigepealt tuli komisjoni liikmetele korduvalt selgitada, milline see sõnastus täpselt on. Tegemist on eituse eitusega ja võib-olla esmapilgul pisut segasevõitu sõnastusega, aga sellised need juriidilised formuleeringud tihtipeale on. Niisiis otsustati mitte toetada Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Seda komisjon otsustas konsensuslikult. Ja teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees Ando Kiviberg ehk siis mind. See on kõik minu poolt.

Suur tänu teile väga täpse ja ratsionaalse ettekande eest! Teile on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahtsin küsida, kuidas iguumenja Filareta ja tema nunnad ohustavad Eesti julgeolekut. Kas te arutasite seda ka?

Ei, seda sellel istungil ei arutatud ja ma ei pea kohaseks praegu enda isiklikku seisukohta antud küsimuses avaldada.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! Võib nõustuda, et ettekanne tõesti oli ratsionaalne, aga üks mõte selles tundus mulle võrdlemisi ebaratsionaalne. Te ütlesite, et arutelus saadikud tahtsid arutada eelnõu sisu üle, aga see ei olnud eesmärk. Eesmärk oli otsustada, kas [heaks kiita] muutmata kujul või mitte. Aga ma ütleksin, et see otsus on üsna otseselt ikkagi sisulise aruteluga seotud. Millest selline vastuoluline mõttekäik, et sisu jäeti arutamata, sest eesmärk oli arutada lihtsalt seda, kas võtta lahti seadus või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui minu ettekandest jäi selline mulje, et ei tahetud arutada, siis ma parandan ennast ja ütlen selgemini. Arutati ja arutati ka võimalikke muudatusi, et millised need võiksid olla. Ja sellepärast olid ära kuulatud, eks ole, nii presidendi kantselei esindaja argumendid kui ka eelnõu autori või algataja Siseministeeriumi seisukohad. Ma võin nii palju veel öelda, lihtsalt taustainformatsiooniks, et enne seda kohtumist me pidasime nõu õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoniga, samuti presidendi kantselei juristidega, missugused võimalused edaspidiseks lahenduseks oleksid. Nii et tegelikult ma näen, et siin on võimalik üksmeelele jõuda, kui Riigikogu saab oma tööd edasi teha ja neid lahendusi arutada ja siis otsustada.

Aitäh! Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esiteks, ma saan kinnitada Rain Eplerile, et meil oli väga sisuline arutelu ja me läksime tegelikult väga süvitsi selle seaduseelnõu sisse. Aga ma tahan küsida, kas on juba teada, milline komisjon hakkab edaspidi arutama seda seaduseelnõu. Kas seda teeb põhiseaduskomisjon või õiguskomisjon või meie üheskoos mõlemad hakkame kuidagi menetlema edaspidi?

Aitäh selle igati asjakohase küsimuse eest! Kuivõrd selle eelnõu juhtivkomisjon on õiguskomisjon, siis see langeb õiguskomisjoni lauale, kui täna täiskogu otsustab, et tuleb asuda muutmise juurde.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kas te saaksite natuke rohkem rääkida sellest mõttest, mille käis välja presidendi nõunik, kes sellel koosolekul osales? See puudutas just seda, et kui oleks heaks kiidetud ja vastu võetud Keskerakonna muudatusettepanek, mis sai päeva lõpuks tagasi lükatud, siis võib-olla oleks olukord teistsugune. Võib-olla president oleks sel juhul seaduse välja kuulutanud.

Te peate nüüd täpsustama, mida ma peaksin rääkima. Ma tegelikult tõin selle muudatuse sõnastuse täiesti täpselt välja. Aga palun, mida te rohkem sooviksite teada? Ma tahan paremini küsimusest aru saada.

Kas oli tõepoolest niimoodi, nagu ma tsiteerisin presidendi nõuniku [arvamust]? Võib-olla mälu mind lihtsalt petab. Kas see oli nii, nagu ma ütlesin?

Ma selle tsitaadi, kuidas see muudatusettepanek kõlas, tegelikult lugesin protokollist ette. Ja tõepoolest, see oli Keskerakonna esitatud muudatusettepanek õiguskomisjonis, mitte põhiseaduskomisjonis.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Nagu te teate, mina küll õiguskomisjoni liikmena tulin ja osalesin ka sellel põhiseaduskomisjoni istungil, mida te praegu vahendasite. Muidugi sõnaõiguseta, aga ma olin seal kohal ja nägin, mida seal arutati. Kuulasin ja mõtlesin kaasa. Ja asi, mis mulle pakkus sihukese huvitava üllatusmomendi ja pani kulmu kergitama, oli see, et ma nägin, et terve istungi käigus kõik seaduse vastuvõtmise poolt hääletanud saadikud vaidlesid presidendi kantselei esindajale vastu. Mitte keegi ei tunnistanud, et presidendil oleks õigus sellega seonduvalt, et see seadus on põhiseadusega vastuolus. Aga kui tuli aeg kujundada seisukoht ja teha täiskogule omapoolne soovitus, mida selle asjaga peale hakata, siis konsensuslikult ehk üksmeelselt otsustati mitte toetada [seaduse] muutmata kujul vastuvõtmist. Võib-olla te natuke avaksite seda vaadet, miks see nii on. Kui te olete endas nii kindlad, et te tegite kõik õigesti, ei kiitnud heaks põhiseadusega vastuolus olevat eelnõu, siis miks mitte võtta seda uuesti vastu ja anda Riigikohtule võimalus anda hinnang sellele seadusele?

Jaa, nüüd on see koht, kus ma saan rääkida ainult iseenda eest. Teiste, oma kolleegide pähe ei ole ma võimeline nägema. Aga mina olen oma loomult inimene, kes püüab jõuda üksmeelele. See on esimene valik alati. Ja me näeme, et presidendi kantselei tegelikult on tulnud sammu vastu ja isegi andnud üsna selge nägemuse, missuguses versioonis nad oleksid selle seadusega leppinud. Minule isiklikult on see signaal, et kokkulepe on võimalik, ja sellepärast ma olen valmis selle sammu tegema. Ma nüüd veel kord rõhutan, et ma räägin isiklikus plaanis. Ma olen valmis selle sammu tegema. Mida teised komisjoni liikmed tunnevad, seda tuleb nende käest küsida. Protokollis ei kajastu selle kohta kahjuks midagi.

Aitäh! Meie fraktsioonina hääletasime selle eelnõu vastu selgelt sellel põhjusel, et ta on põhiseadusega vastuolus. Meie esimesest lugemisest saadik rääkisime, et see seadus oleks põhiseadusega vastuolus. See ei puuduta vaid vene kirikut, see puudutab kõiki kirikuid, kõiki usuühendusi ja kõiki MTÜ-sid, samuti näiteks erakondi lõppkokkuvõttes. Needsamad argumendid käisid lõpuks läbi ka presidendi vastuväidetest, niisamuti need argumendid, et kui on vaja siin midagi ette võtta Eesti iseseisvust või põhiseaduslikku korda ohustavate inimestega mõnes koguduses, siis selleks on olemas tööriistad meie julgeolekuasutustel ja on olemas seadused, et nendega midagi ette võtta. Selleks ei ole vaja seda seadust. See kõik käidi läbi siin saalis korduvalt ja korduvalt. Te tagusite vastu rinda, kogu koalitsioon tagus vastu rinda, et kõik on õige, põhiseadusega vastuolu ei ole. Ja siis president saadab selle tagasi ning teie ütlete, et kõik on õige ja mingeid probleeme ei ole, aga okei, hakkame muutma. Mul on selle peale küsimus, ma isegi ei küsi, miks te meelt muutsite, vaid ma küsin seda: mida te siis seal muuta plaanite, kui kõik on õige?

Martin Helme, palun!

Aitäh! Põhiseaduskomisjon seda, mida me täpselt muutma hakkame, ei otsustanud. Veel kord: seal kõlasid mõned ettepanekud, kuidas võiks seadust muuta. Näiteks oli presidendi enda ettepanek, eks ole. Aga me ei arutanud seda seal sellisel kujul. Jälle, ma saan rääkida iseenda eest, kui see huvitab siin kedagi, mida [minu arvates] võiks muuta. Kui seadus on mitmeti tõlgendatav – ja selle tegelikult tõi president välja ühe [tõsiasjana], milles põhiseadusega vastuolu seisneb – ja kui seda on võimalik teha täpsemaks ja üheselt arusaadavamaks, siis mina isiklikult olen valmis kindlasti selle eest seisma.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma esitan niisuguse teoreetilise, spekulatiivse küsimuse. Teatavasti meil valiti just äsja uus paavst, katoliku kiriku uus paavst. Homme peaksid algama Istanbulis Venemaa ja Ukraina vahelised läbirääkimised, kus võib-olla osaleb ka Ameerika pool. Vähemalt mingis ulatuses ta osaleb seal, sest Marco Rubio, välisminister – õigemini nüüd ta on juba teises ametis –, on teatanud, et ta osaleb seal. Ja kujutame nüüd ette, et see uus paavst teeb selles kontekstis Venemaad toetava avalduse, mille me kvalifitseerime Venemaa agressiooni toetamiseks. Mis siis selle seaduse kontekstis, kui nüüd koalitsioon otsustab ta muutmata kujul vastu võtta, uuesti läbi suruda, saab? Keelame [meie] katoliku kiriku ära või?! Paneme ka sundlikvideerimisele, kuna kanooniline alluvus on selline, et kirikupea on toetanud agressorriiki? See on ju põhiküsimus praegu selle seaduse puhul, et nii ei saa olla. Me oleme nõus, et Venemaa on agressorriik …

Aitäh!

… ja peab saama karistada, aga see ei saa olla niisugune kummist seadus, mis võimaldab seda kasutada kõikide teiste vastu.

Aitäh!

Kas saite mu mõttest aru ja kas te lükkate ümber või kinnitate? Mis on teiepoolne vaade?

Aitäh! Ma sain teie mõttest aru. Ja muidugi, kui nüüd rääkida paavsti seisukohtadest, siis eelmine paavst tegi, ütleme, pehmes vormis, aga siiski nii mõnegi Venemaad toetava avalduse. Aga on väga suur vahe, kas sa toetad konkreetselt agressori kuritegu ja annad ka juhiseid endale alluva konfessiooni liikmetele selles osas või mitte. Ma arvan, et me jääme nendes küsimustes pisut eriarvamusele. Ma laseksin nüüd asjatundjatel vajaliku eeltöö ära teha ja siis me saame juba vaadata, milles need seadusemuudatused täpselt seisnevad, ja otsustada, millisele seisukohale igaüks meist asub.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni – milleks on jätkuvalt, rõhutan, antud juhul õiguskomisjon – esindaja. Õiguskomisjoni liige, hea kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Püüan sama edukalt esineda nagu härra Kiviberg. Tõsi, 14 lehekülge seda protokolli on, nii et kindlasti on ka küsimusi. Aga lühidalt siis. Arutasime seda küsimust esmaspäeval ja põhilised teemad olid samad mis põhiseaduskomisjonis. Kõigepealt Mall Gramberg, kes oli presidendi esindaja, andis ülevaate presidendi nägemusest. Tõepoolest, suures pildis võib seda küsimust vaadelda kahest aspektist. Üks on vastuolu põhiseadusega sellel moel, et tegemist on usuvabaduse piiramisega, millele on ühed poliitilised jõud oma fookuse suunanud. Ja teisalt nähakse probleemina mõistete piisavat defineerimata jätmist. See puudutab sõna "juhinduma" ja [mõistet] "märkimisväärne isik" – need on liiga laiad. Meil oli arutelu sellesama Keskerakonna muudatusettepaneku üle, mille tõepoolest ka president on välja toonud. Selle point on lühidalt see, et ei tohiks juhinduda ilmselgest käsust, mis on kuritegelik või avalikku korda või julgeolekut ohustav. Selle peale mina komisjoni liikmena tuletasin meelde, et seda ei või teha nii või naa, selle jaoks ei ole meil vaja eraldi seadust. Just see on põhjus, miks see muudatusettepanek toona juhtivkomisjoni toetust ei leidnud. Ei ole mõtet kirjutada [keeldu], mis on ilmselge ja mujal seadustes juba kirjas. Komisjoni vaidlustes prevaleeris suures plaanis arutelu, kas tegemist on usuvabaduse piiramisega või mitte. Seal toodi välja sellised aspektid. Härra Vooglaid ja ka teised püüdsid aru saada, kas presidendi mure eeskätt on see, et kanoonilist sidet ei saa riik kuidagi omal moel piirata või takistada. Kas selles seisneb usuvabaduse küsimus? Ja põhimõtteliselt presidendi esindaja ütles, et jah, see ongi peamine probleem. Teisalt oli presidendi vastuses kirjas see, et selle seaduse eesmärgi vastu ei vaielda ja tegelikult julgeolekuaspektist lähtuvalt on riigil õigus siiski neid otsuseid teha, mis ka seda administratiivpoolt puudutab. Tõsi, veel kord, see seadus ei käi konkreetselt vaid Moskva patriarhaadi kohta, aga kuna see küsimus on tõstatunud, siis asi jah on selles, kas julgeolekuaspektist on selline [otsus] võimalik. Ja sellele justkui oli vastus, et ikkagi on võimalik. Mille peale mina ütlesin, et lõppkokkuvõttes on ju küsimus selles, et kui on otsus, et minnakse siseministri [käsul] seda seadust rakendama, siis on vaja ka tõestada, et selline julgeolekuküsimus on. Ja tegelikult teeb selle otsuse lõppkokkuvõttes kohus. Nii et selline [teema] ka. Siseministeeriumi fookus oli sellel, et päris nii ei ole, et selle seaduse peale kohe hakkavad mingisugused asjad juhtuma. Vastupidi, seadus annab siseministrile võimaluse sellele seadusele tuginedes ja tõenditele tuginedes minna kohtusse ja kohus teeb oma otsuse. Vaat selle üle oligi põhimõtteline vaidlus, et kas me räägime seadusest kui sellisest või me räägime hüpoteetilisest kohtumenetlusest. Selles oli Riigikogu õiguskomisjoni liikmetel ja siseministri esindajal väga teistsugune lähenemine. Presidendi otsus keskendus justkui liialt palju sellele, mis võiks juhtuda teoreetilises menetluses, mitte seaduse tekstile. Lisaks oli ka erinevaid põhjendusi, miks seda seadust siiski vaja on, ja teiselt poolt põhjendusi, miks seda seadust ei ole vaja. Aga neid ma ei hakka siin uuesti ette lugema. Kui seda seaduseelnõu menetleti, siis me rääkisime nendest asjadest piisavalt. Lühidalt: ma arvan, see ongi kõige olulisem, et me leidsime, et president ja tema õigusnõunik tegelikult ju ei vaidlusta selle [seaduse] eesmärki. Ja kui selle [seaduse] puhul on küsimus nendes mõistetes, nende defineerimises, siis loomulikult õiguskomisjon leidis, et selles osas me saame seda seadust paremaks teha, paremini sõnastada. Kui aga jutt on sellest, et riigil üldse ei ole võimalik kanoonilist või teiste sõnadega sisuliselt administratiivset sidet Moskva patriarhaadiga [keelata], sest põhiseadus [sätestab] usuvabaduse kaitse, siis seal jäid mitmed, või ma ütleksin, jäi enamus õiguskomisjoni liikmetest teisele arvamusele, et on küll võimalik. Ja võtsime vastu ka menetluslikud otsused. Otsustasime teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. mail – selle poolt oli 6 inimest, vastu 0 ja erapooletuid 1 – ja mitte toetada Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. Selle poolt oli 8, vastu 0 ja erapooletuid 0. Ja komisjonipoolseks ettekandjaks määrati konsensuslikult mind. Ma arvan, et oli väga pikk ja põhjalik jutt, aga ma püüdsin põhituuma siin ära esitada. (Saalist öeldakse midagi.) Komisjonis oli pikk ja põhjalik jutt, ma püüdsin siin lühidalt teha.

Suur tänu teile! Ma igal juhul tunnustan: väga asjatundlik, selge ja konkreetne. Teile on küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mulle küll tundub praegu, et sa täiesti risti vastupidiselt esitled seda, mida president väitis. Kui komisjon ei saanud mingit eraldi kirja ja kui komisjoni arutelul ei olnud presidendi kantseleil mingit eraldi seisukohta, siis president just selgelt ütles, et julgeolekuaspektist on Eesti riigis julgeolekuasutustel olemas kõik vahendid, et seda julgeolekuprobleemi lahendada. Sellist seadust vaja ei ole ja sellisel viisil sellist seadust teha ei tohi. Nii et minu meelest sa praegu väga selgelt omistad presidendi kantseleile mingeid seisukohti, mida sealt tulnud ei ole. See on, ütleme niimoodi, parimal juhul demagoogiline. Aga mina tahaks uuesti ikkagi küsida sama asja, mida ma küsisin ka põhiseaduskomisjoni esindajalt. Kui kõik arvasid, et see seadus on üks tore ja tubli seadus, mis ei riiva ega riku [põhiseadust], ei ole vastuolus põhiseadusega, miks te siis avate ta muudatuste tegemiseks? Te ju arvate, et ta on tegelikult õige seadus. Ja teiseks, millised need muudatused siis ikkagi olema peavad? Ma saan aru, et te tahate hakata siin semantikaga tegelema, aga sellega te ju ei kõrvalda põhiseadusega vastuolu.

Aitäh! Ma kordan veel kord, et president ju ei vaidlustanud selle [seaduse] eesmärki, mis on julgeolek. Taust on julgeolekuküsimus. Nii teil on õigus kui ka mul on õigus. On küll hämmastav, et ma sellise lause ütlesin, aga nii see on. Mis puudutab seda, kuidas seda küsimust lahendada, siis mina täna seda lahenduskäiku teile öelda ei saa. Täna me otsustame alles, kas me jätame teksti muutmata või muudame seda. Teeme selle otsuse ära ja seejärel kindlasti õiguskomisjon hakkab seda küsimust arutama. Nüüd, teie küsimus selle kohta, et kõik arvasid, et tegemist on väga hea [seadusega], ja miks me siis üldse seda muuta tahame. See käis ka komisjonist läbi teie erakonnakaaslase [tõstatatuna], ta küsis täpselt sama küsimuse. Vastus on see, mis ma ennist ka oma ettekandes ütlesin. Kui asi on õigusselguses, kui mõned mõisted või sõnastused on murekohaks, siis vaatame need kohad üle ja teeme [ringi]. Tegelikult kellelgi ei ole ju mingisugust põhimõttelist soovi hakata presidendiga vaidlema. Kui vähemalt osa Riigikogust arvab, et neid kohti, millele president juhtis tähelepanu, tuleks parandada, siis tuleb Riigikogule see võimalus anda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on kaks küsimust ühes. Kuna siin rohkem kui ühte küsimust küsida ei tohi, siis ma teen seda niimoodi, loodetavasti see teile sobib. Esiteks te ütlesite, et presidendi nõunik andis mõista, et presidendile selle [seaduse] eesmärk sobib. Ma paluksin täpsustada, mis see konkreetne eesmärk siis on. Ja teine küsimus on see. Te mainisite seda muudatusettepanekut, mis oli tehtud Keskerakonna poolt ja millele viidates ütles presidendi nõunik, et oleks see muudatusettepanek omal ajal heaks kiidetud, võib-olla president oleks selle seaduse välja kuulutanud. Siis te ütlesite, et kõik need asjad on juba teistes seadustes olemas, nii et seda ei ole vaja eraldi vastu võtta. Kas siis üldse on seda [seadust] vaja? Milleks seda on vaja, kui tegelikult see muudatusettepanek kõigile sobib, aga see on niikuinii juba teistes seadustes reguleeritud?

Aitäh! Siin oli muidugi juba kolm küsimust. Esimene küsimus oli, kas mulle sobib, et on veel kaks küsimust. Aga veel kord: komisjonis ei kõlanud seda mõtet, et president vaidlustaks selle seaduse eesmärki. President vaidlustas, tõsi, selle, kas eelnõu eesmärgi saavutamine sellises sõnastuses on õige tee. Ja nii nagu ma ka oma ettekandes välja tõin, murekohti oli sisuliselt kaks: usuvabaduse küsimus ja see, kas neid eesmärke saab saavutada ka muul moel. Ja see "muu mood" oli näiteks seesama Keskerakonna muudatusettepanek, et ei tohiks täita käske, mis on ilmselgelt julgeolekule ohuks. Aga [kõlas ka mõte], et selline sõnastus võiks viia palju intensiivsemale [põhiseaduse] rikkumisele. Selles mõttes, et kuidas see siis hakkaks välja nägema – kas igasugune käsk, põhikirja muudatus või mis iganes muu [otsus] käib siis kusagilt julgeolekuasutustest läbi või mis moel see praktikas välja hakkab nägema. See oli üks probleem, et kui me seda teed läheme, siis see võib olla palju intensiivsem põhiseaduse riive. Ja teiseks: me räägime praegu sellest, et ei tohi olla usuühendusel või kogudustel sidet välismaal [tegutseva] märkimisväärse isikuga, kes ohustab Eesti julgeolekut. Kui see seadus uuesti vastu võetakse, siis annab see siseministrile võimaluse minna kohtusse ja kohus saab otsustada, kas konkreetne isik ja side temaga on julgeolekule ohuks või mitte. See annab sellise võimaluse juurde. See, et ei tohi täita käsku, mis on niikuinii seadusega vastuolus, on ilmselge. Aga julgeolek päris selline must-valge alati ei ole. Me saame öelda, et see on nii või see on naa. Seal on tegu ka pikaajalise mõjutustegevuse ja muuga. See on natukene laiem temaatika.

Maria Jufereva-Skuratovski.

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahtsin küsida: juhul kui Riigikogu võtab vastu otsuse, et seadust on vaja muuta, kas teil õiguskomisjonis on juba olemas mingisugune plaan, kuidas te kavatsete seda menetleda? Kas jälle kohtute kiriku esindajate ja kaitsjatega või kuidagi saate ise hakkama, kui hakkate välja mõtlema neid muudatusi?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole sellist teadmist ja plaani. Ma nägin ka, et avalikkuses oli juba uudis, et on võimalik uus eelnõu. See vist tulenes härra Vooglaiu sõnastusest. Ma eeldan, et mõte oli võtta välja need problemaatilised ja üldise [tähendusega] sõnad, nagu "juhinduma" ja "märkimisväärne isik". Tegelikult sellist arutelu veel loomulikult olnud ei ole. Lõppkokkuvõttes aga me peame komisjonis sel juhul kindlasti arutama, kas meil tuleb jälle eksperte kaasata, nii nagu me seadus[eelnõu] menetledes tegime. Kui see on vajalik, siis ma usun, et komisjoni esimees seda kindlasti teeb.

Head kolleegid! Kuna debatt on väga sisukas ja asjalik, siis ma võtan vahele ühe küsimuse istungi juhatajale. Vadim Belobrovtsev, palun! Äkki saab veel paremaks minna.

Aitäh! Ega ma ei hakka seda võimalust kuritarvitama, tahaksin lihtsalt täpsustada, et tegelikult ma esiteks ei küsinud ettekandjalt, ega ta ei ole sellele vastu. Ma ütlesin, et ma loodan, et ta ei ole sellele vastu. See ei ole küsimus. Aga palju olulisem on see, et ma küsisin konkreetse küsimuse, millele ta ei vastanud. Ma küsisin konkreetselt, mis on selle eelnõu eesmärk, millega on väidetavalt president ja tema nõunik päri. Kahjuks vastust sellele küsimusele ma ei saanud. Äkki te pöördute ettekandja poole ja saate uuesti seda tema käest küsida.

Hea kolleeg! Ma arvan, et te võtate kõik arvestatava riski, kui te ühe minuti sees küsite rohkem kui ühe küsimuse. Teil oli kolm küsimust. Me oleme võtnud seisukoha, et kodukord ju ütleb, et saab esitada ühe küsimuse. Tegelikult ettekandjal on isegi õigus valida, millisele ta vastab. Aga ettekandjad on ikkagi olnud väga selliseid koostööaltid ja püüdnud vastata kõikidele. Võib-olla jäi [tal midagi] märkamata. Kui ettekandja peab vajalikuks, siis mõnele järgmisele küsimusele vastamise käigus on tal võimalik täpsustada. Aga antud juhul eraldi formaati talle uuesti sõna andmiseks, et teie küsimusele vastata, ei ole. Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mul on selline reaalne küsimus, millele ma tahaksin vastust saada. Kuidas iguumenja Filareta ja tema 170 nunnast koosnev kompanii, kelle vanus on 20–87 aastat, ohustab Eesti julgeolekut ja põhiseaduslikku korda?

Aitäh! Sõna "kompanii" kõlas kuidagi väga huvitavalt. Aga ma saan aru, kuhu te pidevalt tahate seda teravikku suunata: et riik võitleb nunnadega. Ja ma saan sellest poliitilisest retoorikast väga hästi aru. See on selline küsimus, millele ilmselgelt ei ole väga kerge [vastata], tuleb vaielda. Võib-olla see ongi teie eesmärk. Aga selle [seaduse] eesmärk ei ole võidelda nunnadega. Sellest eesmärgist oleme me seda eelnõu menetledes küll ja veel rääkinud. Meil oli ka avalik istung, kui seda eelnõu menetleti, ja ma soovitan seda kindlasti järele vaadata. Kohal olid erinevad teoloogid, kes rääkisid laiemalt ajaloost, ka kirikuajaloost Eestis. Vaatame seda siiski tervikuna siiski, ärme palun kogu aeg lähme Pühtitsa kloostri nunnade juurde. Aga mis on seaduse eesmärk … Ja aitäh, see [veidi vale viide] ei olnud mul taotluslik, hea kolleeg Belobrovtsev! Kuna te tõesti küsite väga palju – see on teie õigus ja te olete selles väga hea –, siis mul läks [täpne sõnastus] lihtsalt meelest. Seaduse eesmärk on väga kenasti sõnastatud ka seaduses endas, mitte ainult seletuskirjas. Seaduse eesmärk on takistada mõjutustegevust välismaalt, mis võib osaks saada meie kirikutele ja kogudustele, samuti takistada mõjutustegevust, mis on ohuks meie avalikule korrale ja julgeolekule. See on selle [seaduse] eesmärk.

No näed, kõik sai kenasti vastatud, korda. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis arutati ainult juriidilisi küsimusi, mis on seotud selle seaduse puhul põhiseaduses tagatud õiguste ja vabaduste rikkumise või mitterikkumisega? Kas arvestati ka emotsionaalse poolega: suur kogukond, õigeusklike kogukond, mille suurus on 150 000 inimest, peab seda usuvabadust piiravaks. Ja seda arvamust jagab ka suur osa muust maailmast.

Jaa, aitäh! Me seda eraldi ei käsitlenud, aga loomulikult on see murekoht ja ma saan sellest aru. Kui me menetlesime seda eelnõu siin Riigikogu saalis, siis mina korduvalt juhtivmenetlejana rõhutasin, et tegemist ei ole rünnakuga ei õigeusklike vastu, ei nunnade vastu, ei vene keelt rääkivate inimeste või eesti keelt rääkivate inimeste või mis iganes keelt rääkivate inimeste vastu. Usuvabadus minu hinnangul on ka pärast seda seadust tagatud. Ja nii nagu ma korduvalt siit puldist olen öelnud ja ka komisjonis me oleme arutanud: seda, et inimene saab oma usku praktiseerida, keegi ära ei keela. Me räägime administratiivsest seosest. Keegi, ükski julgeolekuasutus ei ütle teile, millist jumalat te võite uskuda või teenida. See ei ole selle seaduse eesmärk.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma kuulasin nüüd seda teie ülevaadet ja mulle tundub, et kaks kõige olulisemat momenti – minu vaatest kõige olulisemat momenti – jäid teil kas mainimata või te libisesite nendest üle sellisel viisil, et mina neid ei märganud. Ja selle tõttu ma juhiksin teie tähelepanu, paluksin, et te vaataksite korra, kas protokollis on selle kohta midagi kirjutatud. Esimene aspekt, mis oli ülimalt oluline minu meelest, oli presidendi kantselei esindaja osutus põhiseaduse §-le 130, mis ütleb, et usuvabadust ei tohi piirata isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal. Nii et rääkimata olukorrast, kus ei ole ei erakorralist ega sõjaseisukorda, peaks sellest tegema väga olulised praktilised järeldused. Ja teine asi oli see, et ma küsisin spetsiifiliselt presidendi kantselei esindaja käest, kas presidendi kriitika on põhimõtteline või puudutab ainult detaile ja sõnastusi. Ja ta kinnitas, et see on põhimõtteline. Ehk kui säilib see nõudmine, kategooriline nõudmine, et kanoonilised sidemed tuleb katkestada, siis säilib ka põhiseadusvastasus. Kas ma eksin või ma räägin tõtt? Ehk saate neid asju laiendada protokollile tuginedes.

Jaa, ma seda teist poolt kindlasti mainisin oma ettekandes, võib-olla mitte nii detailselt, nagu teie seda tegite. Aga põhituum selles küsimuses oligi, kas see on põhimõtteline ja kas kanooniline side üldse on võimalik lõpetada või ei ole. Sellele ma ka keskendusin. Jah, ka mina tegelikult jõudsin lõpuks küsimuseni, kas see on või ei ole põhimõtteline. Ma pean tunnistama, et ka teie viidatud põhiseaduse § 130 meie komisjoni arutelust läbi käis. Aga teiselt poolt olid jätkuvalt ka argumendid, et julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks on need muudatused nii Siseministeeriumi arvates kui ka väga paljude õiguskomisjoni liikmete arvates võimalikud. Arutelu kese tegelikult lõppkokkuvõttes ongi küsimuses, kas me üleüldse mitte mingil juhul ei tohi kanoonilist või administratiivset sidet lõhkuda, kuna see oleks automaatselt usuvabaduse piiramine. Teiselt poolt on jällegi argument, et avaliku korra ja Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks on see muudatus võimalik ja vajalik. Ja lõppkokkuvõttes see saal saab täna otsustada, kuidas edasi.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No president kohe oma otsuse alguseosas ütleb: "Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste vahenditega." Ja pisut hiljem [selgub], et president tõepoolest jälgis, mis Riigikogus toimus, ja ta ütlebki, et Riigikogus teisele lugemisele esitatud seletuskirja kohaselt on seaduse üks peamisi eesmärke … Ja siis ta loeb selle esitatud eesmärgi ette. Te väitsite, sihukeses kindlas kõneviisis väitsite, et president nõustub seaduse peamise eesmärgiga. Äkki te saate välja tuua selle tsitaadi või selle koha, kus president nõustub selle eesmärgiga. Mina nii tõsikindlalt seda küll ei leidnud presidendi otsusest.

Aitäh! Mul ei ole hetkel käepärast presidendi vastust, ma saan teile ette lugeda ainult, mis õiguskomisjonis arutati. See on ka minu roll täna siin. Õiguskomisjonis protokolli järgi just sellised arutelud olid. Võib-olla ma sõnastasin valesti, aga mõte on ikkagi selles, et ma sügavalt kahtlen, et Vabariigi Presidendil on põhimõtteline vastuseis sellele, et Riigikogu menetleks [eelnõusid], mille eesmärk on Eesti julgeoleku ja avaliku korra tagamine. Sellele kindlasti president vastu ei vaidle. Ta vaidleb [teemal], kas sedasama eesmärki saab täita teie poolt välja toodud [moel] ehk siis kasutades tänaseid seaduseid või [tuleb] veel mingisugune kontroll lisaks [kehtestada]. Seda ka arutati. Aga võiks ju öelda, et sel juhul [põhiseaduse] riive oleks veelgi intensiivsem. Ka see mõte käis komisjoni koosolekul läbi. Lõppkokkuvõttes ongi küsimus, mispidi see riive on suurem. Eks siis komisjon saab seda arutada, kui Riigikogu arvab, et me võiks [seadust] muuta.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja neid alustab hea kolleeg Lauri Läänemets. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed ja Eesti inimesed! Ma alustaksin sellest, et selle seaduse eesmärk ei ole piirata usuvabadust ja see ei piira usuvabadust. Siin saalis on tõesti konservatiivseid jõude, kes püüavad seda väita, ja loomulikult oma poliitilistes huvides, mitte Eesti julgeoleku huvides. Selle seaduse eesmärk ei ole piirata usuvabadust. Ja kui tõesti seal peaks midagi sellist olema, siis see tuleb ära parandada. Ma arvan, et mitte keegi siin saalis ei arva, et usuvabadust oleks vaja põhjendamatult piirata. Teiseks, see seadus ei puuduta otseselt kanooniliste sidemete katkestamist ja seadus ei ütle, kuhu poole õigeusklikel või mõne teise usu esindajatel – see ei puuduta ainult õigeusku ja Moskvale alluvust – tuleb kummardada ja millised need kanoonilised sidemed peavad olema. Seda seadus ei ütle, millised peavad olema kanoonilised sidemed. Ta ütleb, mida ei tohi olla. Ja see seadus ütleb, et tõesti ei tohi olla seda, et Kremlist on võimalik määrata Eestis usuelu, Kremlist on võimalik mõjutada Eesti riiki ja ohustada Eesti julgeolekut. Sellele on see seadus suunatud. Presidendi tähelepanekuid tuleb loomulikult võtta äärmiselt tõsiselt. Presidendi institutsioon selle jaoks on, et selliseid tähelepanekuid teha. Ja kui presidendil on tähelepanekuid, siis loomulikult parlament peab neid arutama, sest meie kõigi huvides on, et parlamendis ei võetaks vastu seadust, mis ühte‑ või teistmoodi, ka kogemata, [põhiseadust mingil moel] riivab. Selles mõttes sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad selle seaduse lahtiharutamist, arutelu ja parimate muudatuste leidmist. Aga põhieesmärgi muutmist me ei toeta. Põhieesmärk peab ikka jääma. Ja selle seaduse põhieesmärk on tagada Eesti Vabariigis julgeolek ja juriidiliselt – rõhutan, juriidiliselt – alluvussuhe Kremliga kaotada. Kui me mõtleme, siis põhimõtteliselt on ju iga kogudus, kirik juriidiliselt üks MTÜ. Ja kujutage ette, et siin kaitstakse nüüd seda loogikat, et ühel MTÜ‑l on juhatus ja on üldkoosolek ja kõik muud organid, nagu peab, ja siis tal on veel üks organ: selle nimi sisuliselt on Vladimir Putin. Ja selle kaitsele on siin inimesed viskunud. Minu arvates see ei ole kuidagi kohane ega loogiline. Vladimir Putin läbi patriarh Kirilli on selle MTÜ kõige tähtsam otsustaja, mitte ei ole siinsed usuinimesed kõige tähtsamad otsustajad. Neil inimestel ei ole nii suurt sõnaõigust, kui on patriarh Kirillil ehk Kremlil ehk Vladimir Putinil. Ja see on ju probleem. Me teame, et Venemaa ajab usu kaudu poliitikat ja need inimesed ei saa pühenduda oma usule. See usk ei ole poliitikast vaba. Ta tuleb Venemaa poliitikast vabaks teha. See on selle asja mõte, et inimesed, õigeusklikud saaksid rahulikult pühenduda oma usule. Nüüd, presidendi osunduses olid mõned küsitavused. President on rääkinud, et kui tegu pannakse toime, siis meil on karistusseadustikus piisavalt võimalusi reageerida. On küll, aga seaduse mõte ei ole ju tagantjärgi reageerida. Minu soovitus komisjoni esimeestele on tutvuda Siseministeeriumi valduses oleva materjaliga, mis Ukraina on Eestile andnud. Õigeusu kirik valmistas sõja tulekut ette, valmistas ühiskonda sõjaks ette. Vaadake, sellel hetkel, kui on kolm nädalat jäänud sõjani, on täiesti rumal ette kujutada, et nüüd on võimalik midagi muuta. Siis on hilja. Lahing võib olla kaotatud, sellepärast et õigel ajal ei tegutsetud. Siin väidetakse ja püütakse väita, et meil on etteheide siinsetele õigeusklikele. Ei, seda ei ole. Etteheide on Venemaale, etteheide on patriarh Kirillile ja sellele, et tal on mõju ja võim siin midagi muuta. Kogu selle seaduse loogika on selles, et me peaksime ennetama seda, mida võidakse teha, mitte reageerima tagantjärgi, mille võimalusele president viitas. Vaadake, mure on ju selles, et Venemaa on muutnud maailma loogikaid. Ka Eesti põhiseadust me peame hindama tänases kontekstis. Sellel hetkel, kui Eesti põhiseadust tehti, [oli olukord] teine. Muideks, siin saab kõrvale tuua hea näite. Piiblit tõlgitakse iga mingi teatud aja tagant ümber, sellepärast et kontekst on muutnud. Et inimesed saaksid piibli tähendusest aru ja mõte jõuaks kohale, tuleb piiblit ümber tõlkida. Sama loogika on meil täna. Venemaa nägemuses õigeusu kirik ei ole organisatsioon, mis tegeleb ainult usuga. Tegemist on organisatsiooniga, mis tegeleb Vene riigi poliitika, eriteenistuste ülesannete elluviimisega. Ta on muudetud osaliselt Venemaa riigiaparaadi mõjutustegevuse osaks. Ja vot see on nagu hübriidolukord, kus kohas usk ja selline julgeolekut ähvardav funktsioon on kokku pandud. See on probleem. See on uus probleem, sellist asja ei olnud siis, kui me põhiseadust tegime. Me ei osanud seda ette näha, nii nagu me ei osanud ette näha, et ühel hetkel ilmuvad Krimmi rohelised mehikesed, kelle [mundritel] ei ole peal embleeme, ei tea, kes nad on, ei ole rahvusvahelist kokkulepet, kuidas nendega käituda. Täpselt samamoodi on Venemaa muutnud kogu seda loogikat. Selles mõttes meil on vaja ajaga kaasas käia ja reageerida. Kui me räägime mõjutustegevusest, siis vaadake, mõjutustegevus on keeruline asi. Ma toon ühe näite, milline ta umbes välja näeb. Päris peenelt tehakse seda ja ma tõin ka komisjonis selle näite. Kõigepealt on vaja pisendada Venemaa rolli selles agressioonis. Meile Riigikokku tuli kloostrist kiri, kus ei räägitud sellest, et Venemaal oli Ukrainale kallale minekul mingi roll. Räägiti, et Ukrainas lahvatas sõda – minu arvates oli umbes selline sõnastus. Aga kuidas see sõda lahvatas? Tegelikult ju keegi läks kellelegi kallale, mitte ei lahvatanud lihtsalt. Aga kui sa kõigepealt pisendad ära Venemaa rolli, siis inimene on vastuvõtlik juba järgmisele nii-öelda mõjutuskihile. Siis sa paned peale selle kihi, et vaadake, kui ebaõiglane, miks me kõik siin Euroopas ja NATO-s seda Venemaad kiusame, teeme Venemaa vastu sanktsioone. Tekitatakse teine kiht, ebaõigluse tunne. Ja sinna on võimalik istutada peale kolmas kiht. See on see, et öeldakse, et vaadake, nüüd on ebaõiglus saavutanud viimase piiri, aeg on meeleavaldustele minna, aeg on tegutseda. Niimoodi käib mõjutustegevus. Üksinda Venemaa rolli pisendamine ei ole mitte midagi halba, seda ei ole võimalik kaitsepolitseil hinnata ja sellega ei ole võimalik kohtusse minna, inimest vastutusele võtta. Aga tegemist on mõjutustegevusega. Sellise peene mõjutustegevuse mõju ja julgeolekuohu vähendamisele on see seadus suunatud. Nii et loomulikult võtame selle seaduseelnõu lahti. Aga peab jääma kindlasti see, mis puudutab Kremliga ja patriarh Kirilliga juriidilise alluvussuhte lõpetamist. Tuleb kaitsta siinseid inimesi, kes tahavad õigeusule pühenduda. Ja ma rõhutan, et keegi pole öelnud, et nemad milleski süüdi on. Küsimus ja probleem on Venemaas. Aitäh teile!

Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Jah, algusest saadik oli selge, et see seadus on põhiseadusvastane. Argumendid käidi läbi, nämmutati komisjonis, nämmutati esimesel lugemisel siin saalis, teisel lugemisel siin saalis. Pidasime veel kõne kolmanda lugemise eel, ütlesime, et see on põhiseadusvastane. Ja küsimus ei ole – ei ole! – vene kirikus, vaid küsimus on kõikides kirikutes, mille kallale Eestis minnakse. Ja isegi mitte ainult kirikutes, vaid küsimus on kodanikuühiskonnas, kodanikuühendustes, mille kallale minnakse selgelt põhiseadust rikkudes. Ja mitte lihtsalt ühte punkti põhiseaduses rikkudes, vaid mitut olulist aluspõhimõtet rikkudes. Aga sõit läheb edasi. Vaja on teha! Vaadake, ei saa nii olla, et meilt tullakse ära võtma meie vabadusi. Aga meilt tullakse ära võtma ka näiteks meie raha. Meil tallatakse teadlikult põhiseaduse peal ja selle jaoks, et tasalülitada kriitikat, karjutakse: "Putin! Putin! Putin!" Kõik, kes vastu on, on Kremli agendid. "Kõik! Argumendid on lõpetatud! Läheme edasi! Vait olla! Muidu olete Kremli agendid!" Nii ei saa. Nii ei saa! Sellise manipulatsiooniga ei saa kaasa minna. Ei ole mingisugust juttugi sellest, et näiteks katoliiklased on putinistid või mingid vabakogudused on putinistid või mingisuguseid täiesti muud suvalised mittetulundusühingud. Aga see seaduse versioon, mis võeti siin vastu, kõiki neid kahjustab, kõigi nende põhiseaduslikke õigusi kahjustab. See on selgelt vastuolus põhiseadusega. Ja selle jaoks, et seda ei saaks välja öelda, selle jaoks, et sellele ei saaks vastu olla, selle jaoks, et ei saaks seista Eestis vabaduse ja põhiseaduse kaitsel, lahmitakse: "Putin! Putin! Putin! Putin!" Aga ma ei ole nõus sellega! Te ei tee meile sellega midagi enam! Te olete karjunud oma Putini-juttu nii kaua, et enam ei jõua mäletatagi. See on naeruväärseks muutunud! See on piinlik mula, mida te ajate! Nüüd, eraldi tuleb öelda, et kogu see seaduseelnõu on ju veel kontekstis, mis on meile selge nii Eesti kui Euroopa üldistest poliitilistest trendidest. Ja see kontekst on see, millest me täna rääkisime infotunnis, et meil on suure venna riik tekkinud. Politsei ilma seadusliku aluseta filmib kõiki inimesi, salvestab kõiki, sobrab mingites andmebaasides. Kontekst on see, et Saksamaal julgeolekuasutused ilma ühegi tegeliku argumendita kuulutavad kõige suurema ja kõige olulisema opositsioonierakonna sisuliselt terroristlikuks organisatsiooniks, et teda keelustama saaks hakata. See on see kontekst. Me liigume totalitaarse ühiskonnakorra poole. Ja siin tuleb teil nina sisse pista: teie, kes te seda seadust läbi surute, tahate teha Eestist samasuguse riigi, nagu ongi Venemaa, kus võmmid saavad suvaliselt tänaval inimesi kinni noppida, sest v õ i b - o l l a tulevikus hakkavad nad režiimi kritiseerima. Teie ehitate sellist ühiskonda Eestis sellise seadusega, mille te võtsite vastu, teades, et see on põhiseadusega vastuolus. Nüüd, muidugi me hääletame selle poolt, et seadus muutmata kujul ei läheks uuesti presidendi juurde. Loomulikult seda seadust tuleb muuta. Aga ma ikkagi tahaksin kõigile siin saalis öelda, et president ütles väga selge sõnaga välja: ei ole sellist asja Eestis, et meie riigivõimul puuduvad seaduslikud vahendid Eesti julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitsmiseks ka nende probleemide puhul, mida seaduse esitlejad või seaduse pooldajad välja toovad. Kui on vaja, võtame kinni need batjuškad, saadame piiri taha. Kui on nad inimesed, keda ei saa välja saata, siis on olemas meil paragrahvid, mille alusel nad kinni võtta ja põhiseadusliku korra vastases tegevuses süüdi mõista. Meil on praegu Eestis näide sellest, kuidas meil on üks erakond nimega KOOS, kelle juhtide suhtes täpselt seda tehakse. Kohtuprotsess kerib, vaatame, kuhu ta välja kerib. Aga ärge tulge rääkima, et meil on vaja seda seadust, sest me muidu midagi teha ei saa! Saab küll! Saab küll, kõik vahendid on olemas. President ütleb selle spetsiifiliselt välja: selleks, et teha seda, mida te väidate, et te tahate teha, on teil kõik vahendid olemas, seda seadust ei ole vaja niisugusel kujul. Küll aga on seda seadust vaja, kui te tahate totalitarismi ehitada, meilt vabaduse ära võtta, meilt raha ära võtta, meie põhiseadust jalge alla trampida. Vot siis on teil seda seadust vaja, karjudes: "Putin tuleb muidu!" See ei lähe läbi!

Aitäh! Järgmisena kutsun kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Esiteks tahaks tänada põhiseaduskomisjoni esimeest, kes täna ütles väga konkreetselt välja seda, mida Keskerakond on siin rääkinud juba väga pikalt, kuigi selle eelnõu algatajad kogu aeg seda eitasid. See eelnõu on suunatud ühe konkreetse kiriku vastu ehk Eesti õigeusu kiriku vastu, mis enne oli Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, aga nüüd on Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Õiguskomisjoni esimees iseenesest seda ka kinnitas oma etteaste ajal. Kõige suurem eelnõu [kaitsja], Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets, kes, tol ajal, kui ta selle algatas, oli siseminister, põhimõtteliselt andis mõista, et tegu on eelnõuga, mis on suunatud ühe konkreetse kiriku vastu. Kõik muu üldse ei puutu asjasse. Hea, et vähemalt selles küsimuses on selgus saavutatud. Õiguskomisjoni esimees samamoodi – tänan teda tema esinemise eest – andis mõista, et seda seadust polegi vaja. Võib-olla see juhtus tahtmatult, aga niimoodi see välja tuli. Ta ütles, et põhimõtteliselt president andis mõista, et kui Keskerakonna muudatusettepanek nr 1 oleks omal ajal heaks kiidetud ja vastu võetud, siis võib-olla oleks president selle seaduse välja kuulutatud. Ja kuna õiguskomisjoni esimees ütles, et see, mida Keskerakond pakkus, niikuinii on olemas teistes seadustes, siis ei ole seda eraldi vaja välja tuua ja heaks kiita. Tuleb välja, et seda seadust ei olegi vaja, sellepärast et teistes seadustes on kõik juba olemas. Nii et eesmärk on sellega saavutatud. Loomulikult juhul, kui eesmärk on see, millest räägitakse. Sest paistab, et presidendil ja selle eelnõu algatajatel ja toetajatel on väga erinev arusaam sellest, mis see eesmärk on. Selles ma veendusin veel kord, kui äsja esines siin jälle Lauri Läänemets, üks [põhilistest] algatajatest ja toetajatest. Ta rääkis sellest, et president on väga austatud inimene ja loomulikult me peame kuulama, mida ta räägib, ja tegutsema vastavalt ja nii edasi. Aga iseenesest andis ta mõista, et president ei saa aru, milleks seda seadust vaja on. Mina arvan, et meie president saab väga hästi aru, millega tegemist on. Sellepärast ta seda välja ei kuulutanudki. Kes aga ei saa aru, on sotside esimees: ta ei saa siiamaani aru, et see seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus. Keskerakond on sellest rääkinud siin saalis korduvalt. Ma olen andnud kümneid, kui mitte sadu intervjuusid sel teemal. Ma olen rääkinud, et see seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus, see on usuvabaduse põhimõtte rikkumine. See võeti vastu ja saadeti presidendi lauale. President ütles, et see on põhiseadusega vastuolus. Aga Lauri Läänemets arvab, et ei ole. Tema ikka arvab, et peab olema just niisugusel kujul vastu võetud ja ilmselt võib vaid kosmeetilisi muudatusi sisse viia. See põhimõte, et juriidilised suhted peavad lõppema – see on tsitaat tema esinemisest –, ongi see, millele viitas president. Just needsamad juriidilised suhted või kanoonilised suhted. Mina küll ei arva, et need on üks ja sama asi, aga sotsid arvavad, et täpselt niimoodi on. Ja sellele viitas president, et see tegelikult ongi põhiseadusega vastuolus. Palun kolm minutit aega juurde.

Kolm minutit lisaks!

Paistab, et eelnõu põhiline algataja ei saa sellest aru ja arvab ikka, et see on põhiseadusega kooskõlas. Ei ole, president on väga konkreetselt välja öelnud, et ei ole. Jällegi, härra Läänemetsa esinemise puhul pani hämmastama see, et mida rohkem sa kasutad selliseid sõnu nagu Kreml, Putin, Venemaa, patriarh Kirill ja nii edasi, ja nii edasi, siis äkki oledki veenvam. Tegelikult ei ole. President näitas, et ei ole. Ma mäletan, et kui siin oli kolmas lugemine, enne kui see seadus jõudis presidendini, siis samamoodi kõlasid siin väga sellised, noh, kuidas ma seda nimetan, valjud sõnad. Jällegi Putin, Kreml, patriarh, sõda ja nii edasi, ja nii edasi. Aga kui asi on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus, siis sa võid nii palju karjuda, kui tahad, ja nii palju neid sõnu kasutada, kui tahad, aga see on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus. Ja mul on väga hea meel, et Eesti Vabariigis on põhiseadus ikkagi selline dokument, mis on ülioluline, ja tegelikult sa ei saa sellest kuidagi niimoodi mööda hiilida. Nii et mul on tungiv soovitus. Ma arvan, et seda seadust ei ole vaja. Kui kõik on juba teiste seadustega reguleeritud selles valdkonnas, nagu õiguskomisjoni esimees andis mõista, siis milleks seda seadust üldse on vaja siin saalis arutada? Kõik on kontrolli all põhimõtteliselt. President on iseenesest päris otse selle ka välja öelnud: meil on olemas seadused, mis seda olukorda reguleerivad, ja ei ole vaja midagi uut juurde tuua, mis on veel lisaks põhiseadusega vastuolus. Nii et soovitus on see lihtsalt kuskile kalevi alla panna, kui mitte prügikasti visata. Aga kui tuleb hääletus, siis meie kindlasti hääletame selle poolt, et see ei jõuaks muutmata kujul veel kord presidendi lauale. Sellepärast et see on põhiseadusega vastuolus. Me oleme sellest rääkinud, president on meiega selles küsimus nõus. Ja me ei arva, et seda on võimalik kuidagi muuta niimoodi, et see oleks põhiseadusega kooskõlas, aga samal ajal see esialgne mõte või eesmärk, millest siin nii palju räägiti, jääks kehtima. Meie arvates üks välistab teist. Aga vaatame, mida eelnõu algatajad muudatusettepanekute näol pakkuma hakkavad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Vladimir Arhipov, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eesti rahvas! Pole just tavapärane, et president jätab Riigikogus vastu võetud seaduse välja kuulutamata. Ju siis olid nii juriidilised põhjused kui ka võib-olla arusaam, et nii see seadus kui ka mõned väljaütlemised annavad viite, et algab mingisugune rünnak Eestis kristluse vastu. President Alar Karis jättis 9. aprillil Riigikogu poolthäälte enamusega vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse välja kuulutamata, kuna see pole tema hinnangul kooskõlas põhiseadusega, ähvardades ebaproportsionaalse usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piiranguga. Kanooniline seos Moskva patriarhaadiga, mida käremeelsed poliitikud välja toovad, seisneb kohaliku kiriku täiskogul valitud metropoliidi ametisse määramises patriarhi poolt. Siiski ei anna see põhjust nimetada Eesti 150 000 usklikku ühendavat iseseisvat kirikut Eesti riikluse vastase tegevuse teostajaks. Kui riigivaenulik tegevus peaks mõnes kogukonnas või koguduses ilmnema, siis on olemas seadused, mis võimaldavad süüdi olevad isikud kriminaalkorras vastutusele võtta. Miks siis eraldi seadus? Vaid ähmaste kahtluste ajel ei saa õigusriigis kirikut represseerida. Taoline tagaselja süüdimõistmine tuletab meelde 50 võõravõimu aastat, kui kirikuvastased rünnakud olid selle võimu poliitika. Meie meedias on leidnud vähe kajastamist õigeusklike püüdlused kõrvaldada kahtlused, mida tekitas varasema nime kasutus, samuti võtta alus spekulatsioonidelt, otsekui poleks tegemist iseseisva ja oma tegevuses vaba usuühinguga, vaid mingi müütilise Moskva tööriistaga. 2024. aasta augustis kiitis kiriku nõukogu heaks uue põhikirja, mis selgelt sätestab, et Eestis tegutsev kirik on administratiivselt, majanduslikult ja hariduslikult sõltumatu, olles samuti iseseisev tsiviilküsimustes. Käesoleva aasta jaanuaris toimunud Eesti õigeusu kiriku sinodi istungil arutati täiendavaid põhikirja muudatusi ning valiti kirikule uus nimi: Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Kas see pole piisav tõestus, et kirik ei soovi vastanduda Eesti riigile, vaid otsib koostöökohti ja tahab ka edaspidi lähtuda kristlikus õpetuses sisalduvatest humanitaarsest väärtustest? Milleks siis õhutada usuvabadust piirava seaduse abil vastandumist, mis lõhestab niigi äreval ajal ühiskonda? Kas mõnede poliitikute kirikuvastases võitluses avaldunud ego, soov silma paista on piisav põhjus kehtestada seadust, mida suur osa muust maailmast peab usuvabadust piiravaks? Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku tegevust kritiseerides tuuakse välja patriarh Kirilli sidemeid Venemaa võimuladvikuga ning kirikupea sõda toetavad väljaütlemised. Jääb arusaamatuks, kuidas need seostuvad iseseisva Eesti kirikuga, mille vaimulikkonna ja liikmete seas pole täheldatud riigivastaseid meeleolusid. Pole mõistlik panna ühe inimese ekslike seisukohtade eest vastutama terve õigeusklike kogukond. Kas patriarhi sõnavõttude pärast peab riik seadusloomes kaugenema seni kehtivast põhiseadusest? Ei pea. Ja seda ütleb ka president. Eesti rahvas on end läbi ajaloo positsioneerinud usuleigena. Selleks on andnud põhjust sajandid võõra võimu all, üle elatud raskused. Praegune rünnak kristluse vastu aga ei väljendu üksnes õhinas, millega püütakse suruda läbi kirikute ja koguduste seadus, mis ei võimaldaks tulevikus kontrollida üksnes Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut, vaid teistegi Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate usuühenduste tegevust. Siinkohas tuleks neile meelde tuletada, et Eesti kirikute ja usuühenduste oikumeenilist koostööd edendav ühendus loodi 1989. aastal samas Pühtitsa kloostris, mida nüüd üritatakse seaduse abil tasalülitada. Eestis on riik ja kirik lahutatud, ent võitlevad poliitikud soovivad enamat. Kuuldused Riigikantselei sümboolikanõuniku poolt ettevalmistatavast pühasid ja tähtpäevi puudutavast reformist, mis eemaldaks kõigi pühade hulgast kõik religioosse taustaga pidupäevad ehk suure reede, nelipühad, jaanipäeva ja jõulud, kinnitab veel kord, et kristluse tühistamine on Eestis alanud, kulgedes mitte vähema entusiasmiga kui kunagises NSV Liidus. Nii lihtne ja ohutu on tühistada usku, mis ei ähvarda uskmatuid füüsilise arveteõiendamisega nagu mõned muud maailmas miljoneid jälgijaid leidnud vägivaldsed õpetused, mille riiki imbumise tõkestamiseks ei tunne meie seadusloojad ja õiguskaitsjad mingit vajadust. Pole midagi uut siin päikese all! Peale eelmise sajandi revolutsiooni lasti õhku kirikuid ja piinati jumalasulaseid. 1950. aasta teisel poolel ägenesid usuvastased aktsioonid Nõukogude Liidus taas, jõudes ka Eestisse. Kõne all oli Nevski katedraali lammutamine, vähem radikaalsema variandina sinna planetaariumi rajamine. Jutuks oli ka Pühtitsa kloostri sulgemine ning nunnade minemakihutamine. Aastal 2025 oleme jõudnud taas võitleva ateismini: end patriootideks pidavad tühikargajad ässitavad lammutama Nevski katedraali ja sulgema Pühtitsa kloostrit. Mil määral see parandab ühiskonna sidusust, millest me nii vaimustunult räägime, on muidugi iseasi. Eesti on väike riik ja kuigi meie valitsuse liikmete sõnavõtud kõlavad sageli otsekui maailmavalitsejate praalimine, peaksime eelkõige mõtlema, kuidas hoida rahu, ka jumala rahu, oma kaunil ja nii haavataval isamaal. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kui ma nüüd Riigikogus tagasi olen, siis tabas mind ootamatult, et ma pean otsustama selle kirikuseaduse üle. Ma konsulteerisin pädevate organitega, ja mitte ainult sellest. Ja ma hääletasin vastu. Mu ema oli väga usklik inimene. Ma mäletan, kui ta mulle mu lapsepõlvest peale rääkis – ma ise ei ole selline kirikuinimene –, kuidas tuleb suhtuda aupaklikkusega kirikusse ja usklikesse inimestesse. Seejuures on ükskõik, millist jumalat nad kummardavad. Ja midagi pole teha – mida sa oled juba poisina kuulnud, see on veres. Kuigi ma rõhutan, et erinevalt oma emast ei ole ma mingi kirikuinimene. Ja see oli üks põhjus, miks ma hääletasin vastu. Aga tegelikult on ka palju teisi momente, mis mind tänases Eestis murelikuks teevad. Esiteks, ajastatus. Kõigepealt põhiseaduse muutmine ja siis desserdina kirikuseadus. Kui vaadata aegruumi, kus me oleme, siis me oleme väga suure ja agressiivse naabri kõrval, väikene nagu kirp, aga väga aktiivne kirp. Ja me võtame sellisel ajal sellised sammud ette! Minu meelest oli see ajastus nii vale, kui üldse olla saab. Kõik need asjad, näiteks põhiseaduse muutmine, mis siin vastu võeti ... Jah, oleks pidanud ammu tegema, aga nüüd tehti hoogtöö korras, kiiresti, ülepeakaela. Kirikuseadusele andis ka riigipea oma selge hinnangu. Ja ma ei hakka ümber jutustama, mida Martin Helme siin rääkis ja mitmed teised enne mind. See on põhimõtteline küsimus, see ei puuduta mitte ainult vene kirikut, vaid ka teisi kirikuid ja muid ühendusi. Jah, tõepoolest, ma olen Saksamaal käinud ja ilmselt ainsana siin saalis olen ka ühe partei nii-öelda üritusel osalenud. Pean silmas Alternative für Deutschland. Kindlasti on seal ka terroriste ja ohtlikke inimesi. Aga minu kogemus ütleb, et olid samasugused toredad inimesed nagu siin saalis. Ma küll ei tea, mis nende peas toimub, mis Peeter Tali peas toimub või kellegi, Anti Poolametsa või Varro Vooglaiu peas. Iga inimene on suveräänne [otsustama], mis tema peas toimub, mida ta mõtleb. Nii et minu hinnang on see, et ajastus oli ja on kõige ebasobivam üldse. Ja vaadakem ka laiemat tausta. Meie kõige suurem liitlane on Ameerika Ühendriigid, kelle praegust riigipead siin häbenemata naeruvääristatakse. Ma arvan, et Ühendriikide Tallinna saatkonnas ja Valges Majas on failid meie juhtivate poliitikute arvamusavaldustest meie suurima liitlase kohta. Ka see teeb mind murelikuks. Ma arvan, et niimoodi ei tohiks käituda. Igaühel on omad mõtted, omad plaanid, aga niimoodi käituda ei tohiks. Mina ei ole sellega nõus. See on nüüd järgmine selline moment: naeruvääristamine, ja siis rääkimine, kas meid jäetakse üksi selle suure vihase ja kurja karu kätte. Oma naabritega peab oskama suhelda. Peab rääkima ka nendega, kelle mõtteid me ei jaga. Ma olen seda kogu elu teinud, see ei tähenda nendega nõustumist. Mulle väga meeldib – ja mida ma kordan seda uuesti – meie põhjanaabrite soomlaste käitumine. Nende president mängis pool päeva Ameerika presidendiga golfi ja ta sai julgeolekugarantii. 1000 kilomeetrit on nende piir. Aga vähe sellest, ta sai ka hiiglasliku investeeringu jäälõhkujate [ehitamiseks]. Nii et oli ka rahaline kasu. Üks päev või õigemini pool päeva golfi! Ja peale selle, soomlaste välisminister …

Soovid lisaaega?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit, palun!

Ma arvan, et nii palju pole vajagi. Nende välisminister ütles selges soome keeles, et Venemaa ei ole nende vaenlane, kuigi Venemaa praeguse režiimi puhul on mitmeid asju, millega Soome ei saa nõustuda. Ma kirjutaksin sellele kahe käega alla. Miks meie niimoodi ei tee? Me ainult korjame siin punkte, nagu vabariigi president on öelnud, aga ei mõtle oma tulevikule pikemas plaanis. Ja see on arusaamatu. Ma vaatan seda saali, siin on palju arukaid inimesi, ükskõik mis lipu all nad tegutsevad. Aga me käitume lollilt, agressiivselt ja provokatiivselt. Selle asemel et käituda nii nagu soomlased: ehitada varjendeid, relvastuda vaikselt, aga mitte lällata, nagu maal öeldakse. Kokkuvõtteks. Julgeolekugarantiisid on meil vaja. Naaber tõesti on agressiivne ja nii edasi. Aga vaadake, paljudel võib olla ja ongi agressiivne naaber nende kodus. Kõige lollim tegevus on naabriga kogu aeg tüli norida, olgu ta siis teine riik või kõrvalkinnistu [omanik]. Midagi head see ei tähenda. Samas see ei tähenda ka nõusolekut oma agressiivse naabriga. Nii et selle seaduse nii-öelda taas läbikoputamine, ilma igasuguste muutusteta – mina sellega nõus ei ole. Ja tõsiselt paluks mõelda, mida siin teha, [mõeldes] Filaretale ja tema 170 nunnale vanuses 20–87 aastat. Noh, võib naeruvääristada, et ma püüan naeruvääristada selle eelnõu esitajaid. Ei püüa naeruvääristada. Aga see on üks märk ja sellega ma nõus ei ole. Nagu ma ütlesin, mu ema ütles: kirikut ei maksa näppida, [torkida] usklikke inimesi, ükskõik millist jumalat nad kummardavad. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Lauri Laats, palun! Võtad maha või? Hiljem? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Ikka vilgub. Siis Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu minu poolt ka! Teate, mina tahan oma sõnavõtus alustuseks peatuda sellel, et meil on tegemist tõsise häbilooga siin parlamendis. Sellepärast et 9. aprillil 2025. aastal 60 parlamendi liiget tegelikult täies teadmises hääletas seaduseelnõu poolt, mis on põhiseadusvastane. Mitte keegi ei saa öelda, et aga me ei teadnud või et kuidagi kogemata juhtus, et vaat kus lops, et sellise tõlgenduse peale ei osanud küll tulla, nagu president siin esile tõi, et siin on põhiseadusvastasus. Mina isiklikult käisin siin puldis nii esimesel lugemisel, teisel lugemisel kui ka kolmandal lugemisel. Selgitasin kõikides peetud kõnedes just nimelt seda aspekti, et see eelnõu on ilmselgelt põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõttega vastuolus. Sellepärast et otsustamine oma kanoonilise sidemete üle on osa usuühingute enesekorraldusõigusest, mis omakorda on lahutamatu osa usuvabadusest. Sellest ei ole raske aru saada. Ja ma arvan, et siin saalis ei olegi inimesi, kes ei ole võimelised sellest aru saama. Ometi, nagu öeldud, täies teadmises, selleks et suruda läbi eesmärgiks seatud poliitiline ja ideoloogiline projekt, rammiti see eelnõu lõpuni, pigistades põhiseadusvastasuse suhtes silma kinni. See väljendab lugupidamatust põhiseaduse vastu. See on põhimõtteline, fundamentaalne probleem, mis kaugelt ületab selle eelnõu problemaatika. Kui meil on kujunenud välja selline hoiak ja see hoiak on saanud osaks meie poliitilisest kultuurist, et kui ikkagi eesmärki peetakse piisavalt oluliseks ja õilsaks ja üllaks, siis võib põhiseadusest üle lasta küll, siis see näitab, et meil on tõsine poliitilise kultuuri puudus. Meil puudub austus õigusriikluse põhimõtte vastu. Nii ei tohi! Õigusriigis täpselt nii ongi, et ükskõik kui heaks, ükskõik kui vajalikuks, ükskõik kui ihaldusväärseks me mingisugust poliitilist eesmärki ja selle eesmärgi teenistusse rakendatud poliitilist projekti ka ei pea – kui see on vastuolus põhiseadusega, siis seda läbi ei suruta. Ei suruta, tõstetakse käed üles ja öeldakse: ei, me oleme õigusriik, me nii ei tee. Me oleme näinud, millise häbiväärse lausvalelikkusega näiteks endine siseminister Lauri Läänemets käis siseministrina seda eelnõu kaitsmas, millise nahaalse valelikkusega ta käib ka praegu siin puldis rääkimas, et see ei ole üldse kuidagi vastuolus usuvabadusega, mingit usuvabaduse riivet ei ole, kellelgi ei ole mitte mingisugust eesmärki sundida mõnda konkreetset organisatsiooni kanoonilisi sidemeid katkestama. Üks vale on laotud teise otsa ja häbi ei ole. Nii et me järjekordselt näeme, et meil on riigis midagi väga valesti. Selline inimene, kes võib nahaalselt avala näoga lausvaletada, võib rahulikult olla meil isegi siseminister, kes kontrollib jõustruktuure. See on suur ja tõsine probleem. Ja see eelnõu, mis toodi Läänemetsa juhtimisel siia parlamenti, ei sisaldanud elementaarselgi tasemel rahuldavat põhiseaduslikkuse analüüsi. Kõik, kes vähekenegi ausa pilguga sellele seletuskirjale vaatavad, kes midagigi põhiseaduse dogmaatikast teavad, peavad nõustuma sellega, et see oli nali. See põhiseaduslikkuse analüüs, mis sinna oli kirjutatud, oli nali. Mingit reaalset analüüsi ei ole, lihtsalt on ennast õigustades deklareeritud, et kõik on kooskõlas põhiseadusega. Samas kõik vähekenegi kompetentsed inimesed saavad aru, et loomulikult ei ole. Kuidas me oleme nii kaugele jõudnud, et meil on riigivõimu teostamisel selline lausvalelikkus muutunud niivõrd aktsepteeritavaks? Ja nüüd on tulemus käes. Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Tulemus on käes. President ei läinud selle valega kaasa, ei aidanud lõpuni seda valetamist läbi suruda, lõpule viia. Ta ütles, et niimoodi ei saa. Ma ei tea, mis põhjusest lähtuvalt. Võib-olla ta tõesti ütles täitsa siiralt, et minu isiklik väärikus ei luba panna oma pitsatit alla asjale, mis on nii valelik, ja selle tõttu ma pean ütlema välja, et teil võib küll olla nii-öelda toetusväärne poliitiline eesmärk, aga eesmärk ei pühitse iga abinõu. Ja ma ei kuuluta seda asja välja. Nüüd, mis edasi saab? Olles käinud kuulamas põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelusid, olles osalenud õiguskomisjoni istungil toimunud aruteludel, ma näen – ja see on mu mulje, keegi seda otseselt välja pole öelnud, aga ma näen seda –, et ilmselt tahetakse seadus avada muudatusteks, et see siis vastu võtta muudetud kujul. Aga muudatused ei ole põhimõttelised, ei kõrvalda seda põhiseadusvastasust, vaid on kosmeetilised. Loodetakse, et äkki niimoodi läheb asi läbi. President saatis tagasi, ütles, et tuleb muuta, me ju muutsime, ja äkki nüüd president kuulutab selle välja, olgugi et täpselt see tuumne osa põhiseadusvastasusest, mis on siis see, et sunnitakse katkestama kanoonilised sidemed, on endiselt eelnõus sees. See näitaks, et valelikkusest tagasitõmbumise asemel kirjutatakse veel uus kihistus valelikkust sinna peale. Ja asi läheb muudkui piinlikumaks ja piinlikumaks. Ja mis siis edasi saab? Kas president saadab selle uuesti meile uueks aruteluks tagasi? Kas siis teeme uuesti, kolmandat korda mingid kosmeetilised muudatused ja saadame presidendile, et ta saadaks selle neljandat korda tagasi? Kas häbi ei ole?! Missuguseks farsiks me kujundame töö Eesti Vabariigi parlamendis niimoodi käitudes!? Kui rääkida presidendi motiividest, siis on ju nii, et ei ole nendest üldse raske aru saada. President on öelnud: kehtivas õiguses on olemas kõik vajalikud instrumendid, tagamaks seda, et olemasolevaid kanoonilisi sidemeid ja neist juhinduvaid ettekirjutusi ei saa kasutada viisil, mis on vastuolus Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamise taotlusega. Kui kanoonilisi sidemeid kasutatakse selleks, et ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis karistusseadustikus olemasolevatele normidele tuginedes saab algatada isikute suhtes kriminaalmenetluse ja mõista nad süüdi ja panna nad vangi. Sellel loomulikult on tugev preventatiivne mõju, mida saab üle rõhutada ka vastava muudatusega kirikute ja koguduste seaduses. Kui soovite, võite kirjutada sinna sisse täpselt sellise regulatsiooni, mis on ette pandud Keskerakonna esitatud seaduse muutmise ettepanekus. Et kui kanoonilistest sidemetest lähtuvalt antakse juhiseid, mis seavad ohtu Eesti julgeoleku ja põhiseadusliku korra, siis neid ei tohi järgida. Kellelgi pole selle vastu midagi. Mina olen ka nõus aktsepteerima sellist muudatust. Aga riik ei saa nõuda üheltki usuühenduselt, et katkestataks kanoonilised sidemed. Ma lõpetan osutusega sellele, millest rääkis presidendi kantselei esindaja Mall Gramberg õiguskomisjoni esmaspäeval toimunud istungil. Ta osutas põhiseaduse §-le 130, mis on vägagi oluline. Mõelge selle peale! Võtke lahti põhiseaduse § 130: see ütleb, et on teatud vabadused, mida ei saa piirata isegi erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Ja nende vabaduste hulka kuulub muu hulgas põhiseaduse §-s 40 sätestatud usuvabadus. Ehk siis isegi erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei saaks nõuda üheltki kirikult ega kloostrilt kanooniliste sidemete katkestamist, rääkimata selle tegemisest rahuajal. Ei ole ju raske aru saada sellest! Minu sõbralik soovitus on mitte selle häbiväärse projekti rammimist jätkata või kui soovite nägu päästa, siis võtta eelnõu vastu sellisel viisil, kust päriselt ka on põhiseadusvastasus kõrvaldatud. Vastasel juhul läheb asi järjest piinlikumaks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mina olen olnud ja olen jätkuvalt arvamusel, et see eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Mingit vastuolu põhiseadusega ei ole. Ja ma ei ole nõus eelkõnelejaga, kes ütles, et 60 saadikut on teadlikult hääletanud põhiseadusega vastuolus oleva seaduse poolt. Mina olen oma parima arusaamise kohaselt hääletanud varasemalt selle seaduse poolt teadmisega, et see on kooskõlas põhiseadusega. Ja minul ei ole tekkinud üleöö usku, et presidendil on kõikides küsimustes alati õigus. Ma kuulasin täna neid kõnesid. Neil saadikuil, kes varasemalt on olnud väga kriitilised presidendi suhtes, on tekkinud nüüd üllatavalt suur usk presidendi õigusesse ja tema õiglusesse. Samas arvan, et see ei ole midagi erakordset, kui parlament ja president omavahel ühe seaduseelnõu üle vaidlevad ja on ka eriarvamusel. Seda juhtub küll väga harva, aga seda on siiski ka varem ette tulnud, see ei ole midagi erakorralist. Nüüd, ma arvan ka seda, et Eesti riigi julgeoleku seisukohalt on selle seaduse vastuvõtmine ääretult vajalik. Ma ei lasku selle sisusse, kuna siinse arutelu eesmärk on [lahendada] eelkõige protseduurilised küsimused. Valdavalt ongi siin keskendutud protseduurilistele küsimustele nende etteheidete puhul, mis küsimuste kaudu siin on tehtud. Ma tunnen ka ennast puudutatuna kui põhiseaduskomisjoni liige. On ju küsitud, miks põhiseaduskomisjonis – konsensuslikult, juhin tähelepanu – kõik hääletasid selle poolt, et seda presidendi poolt parlamendile tagasi saadetud seadust muutmata kujul mitte vastu võtta, vaid asuda seda menetlema ja muutma, olles samal ajal arvamusel, et [seadus] on kooskõlas põhiseadusega. Ma ütlen, et ega õigusriigi põhimõte ei ole iga hinna eest vaielda. Ka Siseministeeriumi esindajad komisjonis kinnitasid, et nemad on sama meelt, et see eelnõu on kooskõlas põhiseadusega, aga neil on omad ettepanekud, kuidas sõnastust täpsustada ja teha see ühemõttelisemaks ja selgemaks ning sellega vältida täiendavaid vaidlusi. Ka mina parlamendi liikmena täiesti heas usus arvan, et see on mõistlikum tee: menetleda ja teha seaduse paragrahve selgemaks, sõnastust selgemaks ja üheselt mõistetavamaks. Seda on president ette heitnud parlamendis heaks kiidetud [seadusele]. Ja kui selline võimalus on olemas – see peaks nüüd selguma õiguskomisjoni kui juhtivkomisjoni aruteludel, mitte enam põhiseaduskomisjonis – siis on loogiline, et ma sellele annan rohelise tee. Nii et ma leian, et ma olen täiesti mõistusepäraselt ja heauskselt käitunud. Ma ei ole sugugi nõus nende süüdistustega, et siin on teadlikult ja pahatahtlikult käitutud. Ja kui meil on usk presidenti nii suur, siis ma olen jätkuvalt arvamusel, et kui me siin võtame vastu ka muudetud kujul sellise eelnõu, mis on [nagu] jätkuvalt põhiseadusega vastuolus, siis president ei kuuluta seda välja ja see lähebki Riigikohtusse ja Riigikohus mõistab õigust. Lisaks sellele on veel teinegi sõel ehk järelevalveinstants, kes teostab järelevalvet põhiseadusega vastuolus olevate seaduste puhul. See on õiguskantsler. Ka tema saab sel juhul sõna sekka öelda ja peabki seda tegema. Seega meil on mitu järelevalveinstitutsiooni, kes saavad seda kontrollida ja meie vaidlusi nii-öelda õigusriigile kohaselt lahendada. Nii et ma nii äärmuslikult ja reljeefselt ei julgeks küll väljenduda. Ma ei süüdista kolleege massiliselt põhiseaduse vastu minekus ja kultuuritus käitumises ja hääletuses. Aga ma jätkuvalt kordan: minu sügav veendumus on, et Eesti riigi julgeoleku seisukohalt … Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… et Eesti riigi julgeoleku seisukohalt on see seadus vaja vastu võtta. Ja ma ei ole nõus või siis, ütleme nii, ma ei saanud küll varasematest komisjoni ettekandjatest aru, et see on kindlalt suunatud ainult ühe konkreetse organisatsiooni vastu. Sellega ma olen nõus, et selle tähendus on laiem. See on kõikide – potentsiaalselt, nii nagu ka Martin Helme ütles –, mitte ainult usuühingute, vaid ka kodanikuühenduste puhul kasutatav seadusesäte, kui need organisatsioonid ohustavad Eesti riigi julgeolekut. Ainult sellisel tingimusel. Ainult sellisel tingimusel! Nii et see ei ole minu arvates suunatud ühe konkreetse organisatsiooni vastu, vaid seda saab kasutada ja peabki kasutama laiemalt meie õigusruumis. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nüüd me peame seda hääletama ja alustame selle ettevalmistamisega. Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et seaduse muutmata kujul vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 114 lõikest 3 panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 0 Riigikogu liiget, vastu oli 85 ja erapooletuid 0. Seadus jäi muutmata kujul vastu võtmata. Määran kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadusele muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 28. mai kell 17.15. Tänane neljas päevakorrapunkt on läbitud.