Kaitseministeeriumi juhtimisest

Liigume edasi. Ka järgmine vastaja on peaminister Kristen Michal. Küsib Riigikogu liige Raimond Kaljulaid ja teema on Kaitseministeeriumi juhtimisest. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Nagu praegusele valitsusele nii ka opositsioonile on Eesti kaitsetööstuse areng erakordselt oluline. Ja ma tean, et te olete ka isiklikult valitsusjuhina sellesse oma aega pühendanud, mille eest me teid kindlasti tunnustame. Ma küsin teie käest olukorra kohta, millest sai riigikaitsekomisjon teadlikuks möödunud nädalal. Nimelt, eelmise aasta lõpus võttis Riigikogu vastu kaitsetööstusele vajalikud relvaseaduse muudatused ja need jõustusid 1. jaanuaril käesoleval aastal. Nüüd on ilmnenud, et selle seaduse kasutamiseks vajalikud rakendusaktid on kaitseministril endiselt kinnitamata. Tõsi, ta on need saatnud nüüd, pärast seda, kui Riigikogust tema poole pöörduti, kiirelt kooskõlastamisele, aga kooskõlastamise tähtaeg on alles maikuu lõpu poole. Nii et alates seaduse vastuvõtmisest siin majas on kaitseminister ligi kuus kuud viivitanud rakendusaktidega. Kuus kuud viivitanud nende rakendusaktidega! Mu küsimus on see. Ma tean, et hiljuti suunati ka teie vastu teatud kriitikat seoses meie abiga Ukrainale, mis samuti on seotud Eesti kaitsetööstuse arendamisega. Ma tean, et te pidasite seda kriitikat väga ebaõiglaseks. See on teie õigus. Aga ma ütleksin nii, et antud juhul võib rääkida sellest, et Kaitseministeerium, kaitseminister on oma uimerdamisega vedanud teid alt. Minu küsimus on see, kui palju kollaseid kaarte on meie austatud kaitseministrile kogunenud erinevate teemadega seoses. Ma isegi ei oska neid siin praegu kokku lugeda. Millal näitab peaminister kaitseministrile punast kaarti ja küsib temalt kas lahkumisavaldust või viib tema ametist vabastamise avalduse Kadriorgu presidendile?

Aitäh! Algas sümpaatselt ja siis lõppes dramaatiliselt nagu ikka. Hästi konstrueeritud, õnnitlen! Aitäh kõigepealt komplimendi eest! Ma teen komplimendi vastu, et kõik, kes tunnevad huvi Eesti kaitsevõime vastu ja tahavad seda tugevdada, olenemata, kas nad on parajasti opositsioonis või koalitsioonis, teevad minu meelest õigesti. Seda huvi tuleb [hoida] ja kui nööpnõel on õigesse kohta torgatud, on sellest kindlasti kasu. Seda esiteks. Minu hoiak on selline, et valitsus, mille eest ma saan ise vastutada ja milles ma olen ise osaline, peab liigutama võimalikult kiiresti sellistes asjades, milles me saame seda teha. Sellega ma olen nõus. Relvaseaduse rakendusaktid on õnneks nüüd kooskõlastusringil – see on hea hoiak! Kaitseminister on ka ise selgitanud, et tegemist on õigusaktidega, mis venisid ametkonna tõttu. Ka ametnikud ise on avalikult kirjeldanud, et nende tõttu lükkus [rakendusaktide kooskõlastusringile saatmine] edasi või venis see veidi rohkem, kui peaks, kuna nende väljatöötamine nõudis väga spetsiifilisi tehnilisi teadmisi, täpsemalt inseneriteadmisi. Näiteks [läks rohkem aega] relvatehasele nõuete kehtestamisega, kaitsetööstuse toodete arenduse käitlemisega [seonduvaga] ja relvaliikide komponentide, relva oluliste osade määratlemisega. Ma arvan, et nad otsisid korrektsust. Aga korrektsuse otsimine, mis ei ole iseenesest halb, käis aja arvelt ja kindlasti oleks võinud seda teha kiiremini. Kui sellele on tähelepanu juhitud ja asjad on liikuma hakanud, võime seda lugeda igal juhul heaks tulemuseks. Küsimuse teise osa kohta: jah, ma pidasin ebaõiglaseks, et suur meediaväljaanne pani pealkirjaks "Null eurot ja Eesti on käpuli", või kuidas iganes, midagi sellist. Ma ütleksin ilusti, võin viidata iseendale, et isegi kui peaminister on parajasti oinas või lammas, ükskõik mis, ei tähenda see seda, et Eesti on käpuli. Ma ei ole kunagi nõus pealkirjaga "Eesti on käpuli". Eesti on Ukraina kõige suurem aitaja inimese kohta. Eesti inimesed on suure südamega, Eesti ei ole kunagi käpuli. Ja seetõttu ma ei pidanud seda kirjeldust õiglaseks, isegi kui mõned sammud on astutud nii, et need kellelegi ei meeldi. Ma saan aru, et selle loo alltekst oli, et miks Eesti aitab Ukrainal vabadusvõitlust pidada Eesti kaitsetööstuse toodangu kaudu. Aga see on poliitiline valik. Seda võib kritiseerida, võib kirjutada juhtkirja või pealkirja "Peaminister eksib, et Eestis on vaja kaitsetööstust arendada selleks, et Ukrainat aidata ja oma kaitsevõimet tõsta". Ma olen selle kõigega nõus, aga pealkirja "Eesti on käpuli, midagi tehtud ei ole", jah, ma pean Eesti rahvast solvavaks.

Suur tänu! Ja, Raimond Kaljulaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Härra peaminister! See kompliment oli siiras selles mõttes, et ma arvan, et see ongi õige, et me paneme erakondadeüleselt oma energiat ja aega kaitsetööstusesse. Ma arvan, et see on tähtis valdkond. Eks mul on elus olnud au tunda mitut peaministrit ja ma natuke saan aru, kuidas see info jõuab teieni. Ja praegusel juhul on see hea näide sellest, kuidas teile on seda viivitust selgitatud. Peaminister ei peagi kõiki detaile teadma, aga ma lihtsalt tutvustan teile kõige olulisemat. Nimelt, kui valitsus eelmise aasta suvel tõi selle eelnõu siia Riigikokku, siis lisas ta sinna juurde rakendusaktide kavandid. Tõsi, need olid täielikud visandid, seal sisu praktiliselt ei olnud, aga valitsus ise ja kaitseminister olid endale seadnud rakendusaktide jõustumise tähtaja. Ja selleks tähtajaks oli pandud Riigikogule esitatud infos – läbi kõigi lugemiste seda ei muudetud – 1. jaanuar käesoleval aastal. Ehk siis tegelikult tõi ministeerium selle eelnõu siia teadmisega, et need rakendusaktid jõustuvad samal ajal seadusega. Veel enam, see teema ei tekkinud ju mitte eelmisel suvel, vaid väljatöötamiskavatsus [tehti] jaanuaris 2024. Tegelikult on praegusel hetkel kujunenud olukord, kus kaitsetööstusele ülikriitiliste kiirete muudatuste menetlemiseks on kaitseminister võtnud poolteist aastat aega. Poolteist aastat! Te teate väga hästi – te viitasite siin Ukrainale –, et Ukraina näiteks uuendab oma droonitootmises droonitehnoloogiat praktiliselt iga paari kuu tagant. Need ei ole kusjuures tegelikult nii keerulised asjad. Kui te loete neid rakendusaktide kavandeid, mis on teil eelnõude infosüsteemis, siis [keerukuse] taha ei ole võimalik pugeda. Aga mis kõige olulisem, kaitseminister on ise endale seadnud tähtaja 1. jaanuar ja on sellest praeguse seisuga [läinud] üle 133 päeva. 133 päeva! See on lubamatu. Mis te teete, härra peaminister?

Aitäh! Selle informatsiooniga varustatuna pean õppekasvatusliku vestluse oma kaitseministriga. Mina olen tegelikult samal positsioonil, et aeg on piiratud. Aeg on inimeste ja valitsuste praktiliselt kõige kallim vara. Mitte sellepärast, et tulevad valimised ja valitsused vahetuvad. Seda ka. Aga see [on oluline], mida sa selle ajaga teed. Ja kõige olulisem ongi kõige tähtsam. Ja kaitsetööstuse arendamine – tegemist on ju praegu Eestis ühe kõige kiiremini uusi võimalusi otsiva tööstusharuga – on kogu valitsuse pingutus, nagu me pingutame selle nimel, et me saaks paika, kuhu tulevad kaitsetööstuspargid, nagu me otsime rahastust majandus- ja tööstusministri valdkonnas, nagu me muudame reegleid selleks, et kaitsetööstus saaks kiiremini kasvada. Me oleme valitsuses ka korduvalt seadnud tähtaegu. Ise pean ühendust kaitsetööstuse liiduga, pean ühendust kaitsetööstuse ettevõtetega just sellesama asja jaoks, et see selline, kuidas öelda, nööpnõel oleks selles kohas, et asjad saaks tehtud. Ja loomulikult ei tee [juhtunu] minule vähimatki rõõmu, ma ei otsi ka õigustust sellele. Kui asjad ei ole õigel ajal tehtud, siis tuleb öelda, et nad ei ole õigel ajal tehtud. Teinekord tuleb kiiremini teha. Nii et me kindlasti vestleme sellest ja selgitame [asjaolud] välja. Praegu on ametnikud ise öelnud, et see on nende viga, nad on avalikult ka seda tunnistanud. Sellest võiks siis nii palju õppida, et järgmine kord sellist viga ei tehta, vaid tehakse asju kiiresti.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma ikka ei saa hästi aru. Te heale kolleegile Raimond Kaljulaidile vastasite, et valitsus peab võimalikult kiiresti liigutama, mis puudutab meie riigikaitse tugevdamist. Relvaseaduses kaitsetööstuse võimestamiseks vajalike muudatuste tegemiseks ja [seaduse] jõustamiseks on kaitseministril kokku vaja olnud vähemalt poolteist aastat ja ma saan aru, et sellega läheb veel aega. See on ilmselgelt liiga pikk aeg, arvestades nii julgeolekuolukorda kui ka seda, mis tempoga liiguvad näiteks meie naaberriigid. Võtame Leedu siin eeskujuks. Ja see pole ainus küsimus, mille puhul on kaitseminister viivitanud ja protsessid on võtnud väga kaua aega. Muidugi, vahepeal on ju valitsus vahetunud, aga kaitseminister on sama ja tema selle valdkonna eest ju selgelt vastutab. Minu küsimus ongi, et kas kaitsevaldkonnas on teie teada õigeks ajaks tegemata veel midagi olulist, mis võib välja tulla, või on kõnealune relvaseaduse muudatus, sellega lubamatult kaua viivitamine ja veel mõned varasemalt ilmsiks tulnud viivitamised ja tegematajätmised siiski vaid erandiks.

Aitäh! Kui ma tean, et millegagi viivitatakse või asjad on õigeks ajaks tegemata, siis küll ma seda kaitseministrile ütlen, meie läbisaamine on hea. Ma arvan, et eks ühiskonna, kuidas öelda, võib-olla keskmisest nõudlikum hoiak selle valdkonna suhtes tuleb sellest, et see valdkond on keskmisest olulisem praegu. Me ju kõik tahaksime, et kaitsevaldkonnas oleks kõik asjad tehtud, juba kaks aastat tagasi oleks olnud tehtud, mitte isegi eile, et relvad oleks kohal, varustus oleks kohal, sisevaldkonnas piir oleks välja ehitatud, varjendid ja ka varjumiskohad oleks kõikidel majadel. Ajas tagasi minna ei saa, iga asi tuleb samm sammu haaval. Loomulikult, kaitseminister mõistab kaitsevaldkonnas [kiire] tempo vajalikkust ja ma arvan, et eeskätt vajab ta toetust, et kõik need asjad saaks õigeks ajaks tehtud. Kindlasti mina toetan nii kaitseministrit, Kaitseministeeriumi, Kaitseväge kui ka kaitsetööstust, et asjad saaksid õigel ajal korrektselt tehtud, ja kui võimalik, kiiremini kui kõigis teistes riikides.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.