Первое чтение проекта решения Рийгикогу "Организация референдума по вопросу производства электроэнергии из горючего сланца" (581 OE)

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine põlevkivist elektri tootmise küsimuses" eelnõu 581 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lauri Laatsi.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Täna esitab Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine põlevkivist elektri tootmise küsimuses" eelnõu, millega küsitakse Eesti kodanikelt, kas Eestis tuleb loobuda põlevkivi kasutamisest energeetikas aastaks 2040. See on väga oluline ja põhimõtteline küsimus. See on tegelikult meie julgeoleku küsimus. Meil on olemas maavara, millest on võimalik elektrit toota, aga mille suhtes praegune valitsus on võtnud suuna ja teinud otsuse, et aastaks 2040 tuleb ära lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas. Lähtuvalt sellest ja vaadates valitsuse reitinguid, millest on selgelt näha, et rahvas valitsust ei usalda, me arvame, et nii põhimõttelises küsimuses, mis puudutab põlevkivi ja selle kasutamist, samuti meie julgeolekut, peab kindlasti oma sõna ütlema rahvas. Seetõttu tulebki korraldada rahvahääletus. Eesti on seadnud eesmärgiks lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt aastaks 2040. See siht on kirjas Eesti taaste‑ ja vastupidavuskavas, mis esitati Euroopa Komisjonile ning kinnitati 2024. aasta juunis. Kava kohaselt lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine hiljemalt aastaks 2035 ning kogu põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt 2040. Nagu ma mainisin, valitsuse otsus põlevkivist loobumise kohta tehti ilma laiaulatusliku avaliku aruteluta. Ettevõtja Raul Kirjanen ütles ühes intervjuus järgnevat: "Meie energiamajandust juhitakse praegu maailmavaate põhjal, mitte pragmaatiliselt." Ta kirjutas ka Eesti Päevalehes arvamusartikli, mille sisu võiks võtta kokku järgmise mõttega: kui Riigikogus ei peeta enam debatte niivõrd olulistel teemadel nagu riigi energeetika tulevik, siis pole riigi juhtimises Riigikogu järele enam mingisugust vajadust. See on väga [eduka] ettevõtja arvamus. Kui me siinsamas ei suuda debatti pidada, kui me siinsamas ei suuda teha otsuseid, mis tegelikult viiksid selle debati veelgi laiema üldsuseni, kui me ei saa algatatud rahvaküsitlust, referendumit, no siis tegelikult pole meid siin vaja. Otsuseid võtab vastu väga kitsas ringkond, kes tegutseb maailmavaate põhjal ja ilma suurema ühiskondliku toetuseta. Selline on praegune olukord. Vaatame, mis lisaks julgeolekuaspektile muutub, kui 2035. aastaks lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. Väga paljud inimesed jäävad töötuks. Ja teine pool puudutab tehnilist poolt, elektripoolt – siis võib juhtuda täpselt sama, mis juhtus Hispaanias. Ehk kui roheenergiat tuleb rohkem kui juhitavaid võimsusi, siis süsteemi ülalpidamine muutub kallimaks ja hakkavad esinema tõrked. Need tõrked võivad muuta meie elu sellisel viisil, et hommikul me ei tea, kas õhtul on elekter, ja vastupidi. Neid tõrkeid on loomulikult võimalik vältida, aga selleks on vaja jällegi raha. Ja need on Eesti Energia inimeste seisukohad: kõike on võimalik teha, on võimalik sagedust hoida, on võimalik laiendada võrke, [suurendada] mahte, luua juurde tootmisüksusi, olgu päike või tuul. Praegu arutletakse väga tõsiselt selle üle, kas võiks gaasivõimsusi rakendada. Aga siinsamas unustatakse ära, et gaas on ju samuti fossiilne kütus, ja mis peamine, see ei ole meie oma. Praegune valitsus tahab võtta kasutusse neid vahendeid, mida me ei oma, ja öelda selgelt ei maavarale, mis meil on täiesti olemas ja mida me oskame käsitleda. Meil on sellega oma ajalugu ja meil on olemas inimesed, kes tegelikult seda valdkonda väga hästi tunnevad. Sellest on kahju, et selline suund on võetud. Mis see kõik meile maksma läheb, kui me ütleme põlevkivile ei? Siin on ilmunud erinevaid artikleid, on erinevaid arvamusi. Üks dokument on ENMAK ehk energiamajanduse arengukava. Aga teine pool on see, mida ka teadlased ja analüütikud ütlevad – mõni on prognoosinud tagasihoidlikult 14 miljardit pluss kõikide hoonete energiatõhusamaks muutmiseks 10 miljardit juurde, aga keegi on öelnud, et need summad on veelgi suuremad: 18 ja 12 miljardit. Mis puudutab ENMAK-is toodud lõpptulemust, mis hinnaga meie inimesed ja ettevõtjad tulevikus võiksid elektrit tarbida, siis on olemas kaks stsenaariumit: 15 senti kilovatt-tunni eest ja 17 senti kilovatt-tunni eest. Aga 15 senti kilovatt-tunni eest eeldab väga suuri investeeringuid, 17 senti vajab tunduvalt vähem investeeringuid. Tegelikult on ka need arvud pandud väga suure küsimärgi alla. Arvi Hamburg on öelnud, et need prognoosid ei ole tõesed. Ei ole tõesed ka meie tarbimisprognoosid. Praegu on valitsus küll arve korrigeerinud, aga ka need on tegelikult väga ülepaisutatud. Ja teine pool, mis me siis sellega saavutada tahame? Me näeme selgelt, et Euroopa Liidus – rääkimata muust maailmast – on suurriigid juba praegu pannud küsimärgi alla kogu selle rohepoliitika tegevuse. On näha, et need otsused, mis võeti vastu 2019. aastal, praeguses situatsioonis enam ei päde. Tookord oli teine situatsioon, teine olukord, teised andmed, teine info. Tänaseks on väga palju muutunud. Kui on toimunud muutusi, siis tuleb nendega kohaneda ja vaadata, kuidas teha uusi otsuseid lähtudes uuest olukorrast, aga loomulikult ka meie inimeste soovist ning meie inimeste ja meie riigi julgeolekust. Tulles tagasi, veel kord: sellest, kas me põlevkivi edaspidi kasutame või ei kasuta, oleneb väga palju ka meie julgeolek. Me oleme näinud, kuidas COVID‑i ajal tarneahelad katkesid ükskõik mis toodete puhul. Täpselt samamoodi võivad tarneahelad katkeda energeetikas. Me räägime gaasist ja me räägime loomulikult välisühendustest, EstLink 1‑st, EstLink 2‑st Läti liinil ja EstLink 3‑st, kui see tuleb. See süsteem on habras, aga meile vajalik. Kuid juhuks, kui sellised haprad hetked tekivad, peab meil endal olema kindlustunne ja siis peavad meil olemas olema enda võimsused, mille tagab põlevkivi. See tagabki meile energeetilise julgeoleku. Aga valitsuse praegune otsus on selline, et sellest tuleks loobuda. Tuletan meelde, et 2035. aastaks soovitakse lõpetada elektri tootmine põlevkivist ja 2040. aastaks soovitakse põlevkivisektor sisuliselt kinni panna. Töökohad, teadmised, julgeolek – need on kohad, kus tegelikult võetakse otsuseid vastu, aga negatiivseid otsuseid. Ja seda ilma igasuguse mandaadita. Mandaati selleks ei ole. Kui me siin ei suuda kokku leppida, siis peab, nagu ma alguses ütlesin, selles olulises küsimuses sõna sekka ütlema rahvas. Seetõttu me Keskerakonna fraktsiooniga olemegi selle seaduseelnõuga siin. Ma siiralt loodan, et te mõtlete kaasa ja mõtlete suurelt kaasa. Kuulasin Kuku Raadio eetris olnud presidendi intervjuud. Ka tema juhtis tähelepanu sellele, et ei mõelda tuleviku peale ja toimuvad mingid kemplused. Aga praegu on veel võimalus seda kõike muuta. Vaatame tulevikku, vaatame suurelt. See on see väga oluline küsimus, mis muudab väga palju väga paljude inimeste jaoks ja meie riigi jaoks julgeoleku kontekstis. Nii et veel kord: ma siiralt loodan, et te mõtlete suurelt ja toetate meie algatatud eelnõu. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu mäletamist mööda meil eriti rahvahääletusi Eestis korraldatud viimastel aastatel – et mitte öelda aastakümnetel – ei ole. Neid ei ole olnud. Mis te arvate, miks Eesti valitsus – või pigem võiks öelda Eesti valitsused – ei taha ikkagi rahva käest arvamust küsida? Iseenesest oleks rahvahääletus ju igati loogiline, sest see on tõepoolest väga oluline teema, mis puudutab Eesti tulevikku. Selliseid teemasid on ju ka eelnevalt olnud, aga kordagi pole neid rahvahääletusele pandud.

Aitäh, hea kolleeg, väga hea küsimuse eest! Minu arust on sellele väga lihtne vastata. Mina arvan, et praegune valitsus ei usalda rahvast ja rahvas ei usalda valitsust. Nii see on. Patiseis. Meil on valitsus, kellel ei ole tegelikult rahva enamuse toetust. Vaatame ka erakondade reitinguid – see annab äkki 18% toetust kahe erakonna peale kokku. Või vaatame üleüldist valitsuse või Riigikogu usaldusprotsenti – see on umbes 30% ringis, natukene alla selle. Aga see ongi probleem. Kui valitsus ja Riigikogu sooviks usaldust tõsta, siis ma arvan, et see eelnõu oleks väga hea samm selleks, sest siis tekiks rahval uuesti usaldus, vähemalt Riigikogu vastu, valitsuse vastu ei ole seda pikalt olnud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, valitsusel sellise otsuse tegemiseks mandaati ei ole. Meil on selle mandaadi saavutamiseks kaks võimalust: üks on Riigikogus, kus sõnakuulelikud Riigikogu liikmed koalitsioonis hääletavad selle poolt, või siis me laseme inimestel otsustada. Inimestele see on väga oluline, kuna energia tootmine põlevkivist on otseselt seotud inimeste heaoluga, iga Eestis elava inimesega. Küsimus on selline: kas põlevkivist elektri tootmise järsk lõpetamine võib kaasa tuua elektri hinna märkimisväärse tõusu, mis mõjutaks negatiivselt nii majapidamiste kui ka ettevõtete toimetulekut, vähendades samal ajal Eesti majanduslikku konkurentsivõimet ja suurendades energiasõltuvust välisriikidest?

Aitäh! Energiasõltuvust see kindlasti tõstab, konkurentsivõimes me kaotame. Vaadates seda poliitikat, mida praegu viljeletakse roheenergia vaates ja kõikide investeeringute vaates, on näha, et need summad [on ülisuured]. Nagu ma siin enne välja ütlesin, kui teha see rohepööre ära elektrisüsteemis, siis selle hind on tagasihoidlikult [hinnates] 14 miljardit. 14 miljardit! See on tagasihoidlik [arvestus]. Aga nagu me teame, hinnad tõusevad igapäevaselt, tõusevad ka 1. juulist, kui rakendub järjekordne käibemaksu tõus. Ehk siis sellest lähtuvalt see ongi tagasihoidlik hinnang. Nüüd on küsimus, kas meil on vaja paigutada sellesse sektorisse 14 miljardit ja enam või me saame seda raha kasutada seal, kus tegelikult on karjuv [vajadus] – tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, julgeolekus samuti. Me ei ole siiamaani oma piirigi kindlustanud. Nüüd plaanitakse veelgi [laenata] raha julgeoleku [tugevdamiseks]. Samas on meil olemas alternatiiv: võtame selle raha hoopis roheenergia korvist. See on prioriteetide küsimus. Aga lisaks sellele me tapame põlevkivivaldkonna ära. Meil on spetsialistid, meil on teadusinimesed, kes oskavad käsitleda põlevkivi, oskavad saada sellest lisandväärtust ning anda seda loomulikult ka meie majandusse ja riigieelarvesse. Kui ma nüüd peast öeldes ei eksi, siis kogu see sektor puhtalt maksude najal annab riigieelarvesse üle 300 miljoni. Suur raha! Ja siis me räägime, et me toetame Ida-Virumaad, ning meil on olemas fond, kuhu on töökohtade loomiseks eraldatud umbes 300 miljonit. Kuidagi ei klapi need asjad siin. Need asjad ei klapi lihtsalt.

Lugupeetud ettekandja! Durejko, Eesti Energia [juht], on öelnud, et investeerimine on piiratud laenuvõimekuse tõttu keeruline ja suuremate projektide rahastamine algab ilmselt alles 2027. aasta lõpul või 2028. aastal. Eks siis see kinnitab asjaolu, et meie väidetavalt tagavaraks mõeldud süsteem vananeb ja kulub ega saa enam oma ülesannet täita. Tuulevõimsusi tuleb kogu aeg peale. Millal me võiksime sattuda sama hullu olukorda, mida me nägime Hispaanias ja Portugalis? Sellise alainvesteerimise tõttu võib see päris tõsine mure olla. Mis te arvate, mida teha selle vältimiseks?

Anti Poolamets, palun!

Jaa, aitäh! See, et Eesti Energia on halvas olukorras – seal on mitu probleemi. Ja ma arvan, et üks probleem oli kindlasti Enefit Green. Enefit Green ei saanud hakkama roheenergia arendamisega, riigiettevõte, aktsiad läksid küll turule ja vahepeal oli aktsionäre ka – siiamaani on –, aga nüüd tehti otsus, et aktsiad ostetakse kõik tagasi. Tegelikult, kui ka riigi osalusega ettevõte ei suuda roheenergia tootmisel olla turul, teenida kasumit, siis see näitabki ju kogu süsteemi nõrkust. See näitabki, et selles süsteemis on suured anomaaliad. Need väljenduvad väga lihtsates asjades. Siis, kui päike paistab ja tuul puhub, on elektri [hind] madal. Vaatame praegust olukorda – me toodame praegu rohkem, kui tarbime, ja müüme oma toodangut Lätti. Lisaks sellele, riik maksab tootjatele toetust. Toetused on suuremad kui praegune hind. Praegune hind on 2 senti kilovati eest, 2 sendiga müüme Lätti. Samas, tootja, kes seda toodab, saab raha tunduvalt rohkem. Seal on erinevad skeemid, osa on üles ehitatud vastu turgu, osa on riigi toetusega. Aga mis see siis kokkuvõttes tähendab? Lätlased saavad odavat elektrit ja meie maksumaksja maksab [selle kinni]. Väga lihtne ju! Kahju, aga niimoodi see on. Ehk see süsteem ei toimi nii, nagu kujutati ette 2019. aastal. Ja seetõttu ma ütlengi, et kuna tollel ajal olid omad teadmised ja praegune situatsioon on muutunud – see ei ole ainult Eestis muutunud, see on ka teistes Euroopa riikides muutunud –, siis vastavalt sellele tulebki otsuseid teha. Sellest on juba väga palju rääkinud Poola, Prantsusmaa ja Saksamaa. Me näeme selgelt, et Rootsis on tuuleenergia valdkonnas tegutsevad ettevõtted teadlaste sõnul juba seitse aastat kahjumis olnud. See on Enefit Greeni kaasus ehk Enefit Green püüdis roheenergiat toota. Väga edukas ei olnud, turuvõnked. Rootsis kestab see juba seitse aastat, tõmmatakse investeeringuid tagasi. UK-s tõmmatakse investeeringuid tagasi. USA-s oli nii, et niipea kui Trump tuli, ütles ta kohe, et mitte ühtegi tuulikut merre ei tule. Lihtsalt nii. Lisaks, keskkonnaaspektid, mis ta välja tõi. Ja see tasuvusuuring, mis lihtsalt ei klappinud. Miskipärast meil pannakse silmad kinni ja öeldakse, et anname veel 2,6 miljardit juurde, küll meie hakkama saame, lätlastel on ju vaja elektrit – piltlikult öeldes. Ja siis meie maksumaksjad maksavad selle kinni, kui neid edastusvõrke üldse sellisel määral ja sel viisil välja ehitada saab. Aga selleks, et neid võrke välja ehitada, me teame, et on vaja läände ja Saaremaale viia kaablid, kus on samamoodi keskkonnaaspektid, [millega tuleb arvestada]. On hästi suured keskkonnaküsimused, kuidas see kõik meie keskkonnale, loodusele mõjub ja nii edasi. Nii et seoses sellega ma arvan, et meie kõige valutum viis elektrit toota, kõige soodsam, kõige vähem investeerimismahukas ja ka julgeoleku aspektist lähtuvalt kõige olulisem ongi põlevkivi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! EKRE kahtlemata toetab põlevkivi kui meie rahvusliku rikkuse väärindamist ja ka sellest elektri tootmist senikaua, kuni on tulnud tuumaenergia, millega edasi minna. Kahtlemata tuleb vahele jätta see tuulikuhullus, ei ole vaja miljardeid sinna panna. See on lihtsalt pahatahtlik. Praegu tuleb investeerida põlevkivienergeetikasse, tuleb tagada meie energiajulgeolek ja reservvõimsused. See on kahtlemata väga oluline ja sellega tuleb edasi minna. Aga kahjuks on meie põlevkivienergeetika lõpetamise otsuse teinud koalitsioon, kelle toetus on alla 20%, ja nemad juhivad meil riiki. Ma küsingi, kas äkki oleks otstarbekas liita siia juurde veel selline ettepanek, et teha ühekorraga ära mõlemad rahvahääletused – nii põlevkivielektri tootmise küsimus kui ka Riigikogu erakorralised valimised – ja lõpetada ära see alla 20%‑lise [toetusega] koalitsiooni otsuste vastuvõtmine siin riigis.

Aitäh! No erakorralistest valimistest me oleme ka siin väga palju rääkinud. Ja ma arvan, et olukord meie riigis ei ole hea. Tuleb arvestada, et kõik otsused on teinud praegune ja eelmine valitsus, kus olid ka sotsiaaldemokraadid võimul. Nende töö vili ongi näha praeguste reitingute tulemuses – inimesed ei usalda ei valitsust, ei sellist institutsiooni nagu Riigikogu ega ka neid erakondi, kes moodustavad praegu koalitsiooni. Loomulikult on teil õigus selles, mis ka mina välja ütlesin, et nii olulist [otsust], mis puudutab põlevkivist loobumist, ei saa teha 20%‑lise toetusega valitsus. No ei saa! Ma arvan, et vanas Euroopas oleks see mõeldamatu. Ma arvan, et seal ei oleks küsimus selles, et rahvas oleks tänavatel. Ei-ei, rahvas oleks tänavatel niikuinii, kui ei oleks tehtud otsust, et valitsus astub tagasi. Me oleme väga palju näinud, kuidas vanas Euroopas on valitsused tagasi astunud, näiteks on peaminister öelnud, et tal ei ole mandaati teha otsuseid, sest olukord on muutunud, või siis sellepärast, et tema reiting on alla läinud ja valitsusel ei ole enamustoetust. Kui enamustoetust ei ole, siis on võetud ette julge samm ja mindud uuesti küsima toetust. Ja selleks ongi erakorralised valimised. Meie siin ei näe seda julgust. Kahjuks toetavad seda valitsust ka 52 Riigikogu liiget siinsamas saalis, kellel samuti puudub julgus minna küsida uuesti oma valijatelt mandaati. Mina julgen. Ja mina pooldan erakorralisi valimisi. Meie Keskerakonna fraktsioon pooldab erakorralisi valimisi. Ja ma arvan, et ka EKRE pooldab erakorralisi valimisi. On olemas julgeid inimesi, on olemas julgeid saadikuid, kes ütlevadki: "Aitab jamast, korraldame erakorralised valimised. Ja põlevkivi peab jääma." Aga jõudes tagasi selle eelnõu juurde, ma arvan, et see on üks võimalus Riigikogul ja ka koalitsioonisaadikutel näidata, et tegelikult nad on rahvaga. Nii nagu peaminister ütles, väga palju asju siin juhtus ja valesid otsuseid tehti seetõttu, et sotsid olid pundis. Niimoodi ta ütles. Sest sotsid aeti [valitsusest] välja ja öeldi, et nüüd läheb paremaks. Kõikides nendes pattudes olid sotsid süüdi. Eks nad ise teavad, kas nad olid süüdi või ei olnud, kas neid otsuseid võeti vastu ainult sotside manitsusel: "Reformierakond, võta need otsused vastu, muidu me koos ei tööta." Nii et praegu on hea võimalus kaasa arvatud sotsidel öelda: "Jah, vot selles küsimuses tegelikult rahvas peab otsustama, kas põlevkivi jääb või ei jää."

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, tore küll, et valitsusel on 20% toetus ja nii edasi, rahvas peaks andma talle sõna. Aga me oleme siin Riigikogu ja ma vaatan, et päris lolle siin – ma ei oska öelda, aga ma arvan – ei ole. Aga ometi me oleme ju ausalt öeldes kummitempel, hästi triigitud ja lõhnastatud kummitempel, mille kohta Vabariigi President ütles alles hiljuti väga tabavalt. Tema ei öelnud, et me oleme kummitempel, aga ta ütles meie tegutsemise kohta, et tulevikule mõtlemise asemel me korjame siin poliitilisi punkte. Nii et ma ütlen, et me oleme kummitempel, mis tulevikule mõtlemise asemel korjab poliitilisi punkte. Ja nüüd selles valguses, olles kaine, võiks mõelda, mis võimalused meil siin tegelikult on. Ma rõhutan, et minu arvates enamik on arukad, ükskõik millise [erakonna] lipu all nad siin viibivad. Mida teha?

Aitäh, hea küsija! Riigikogus on 101 liiget. Me oleme kõik erinevad ja meil on ka maailmavaade erinev, vasakult paremale. Aga meid peab ühendama eesmärk viia Eesti edasi ja teha õigeid otsuseid. Ja vaat selle õige otsuste eesmärgi koha pealt on meil hästi suured kahtlused ja kõhklused – kas need eesmärgid, mis on seatud, on läbi mõeldud, kas need on pika vaatega? Või on tõesti nii, nagu ka president Kuku Raadiole antud intervjuus ütles, et meil käib siin päevapoliitiline punktide võtmine. Meie eelnõu ei ole punktide võtmine. Meie eelnõu ongi pikk vaade sellest, mida tegelikult peaks Eestis tegema. Ja me tahame, et sellele pikale vaatele annaks hinnangu rahvas, kes tuleks ja ütleks kas "Jah, me soovime põlevkivi" või "Ei, me ei soovi põlevkivi". Aga see on siis rahva tahe. Ja kui on olemas rahva tahe, siis on olemas ka mandaat. Loomulikult, tänu sellele eelnõule tekib laiapindne diskussioon. Seda ei ole olnud. On olnud küll debatt eri erakondade vahel, poliitikute vahel, ning juurde on tulnud spetsialistid, kes on samuti oma arvamust avaldanud – ja mitte positiivset arvamust. Aga selleks, et viia see debatt laiemaks, massidesse, me peaksime selle seaduseelnõu, meie ettepaneku siinsamas Riigikogus vastu võtma. Siis saaks seda olulist küsimust ühiskonnas väga laiapindselt arutada ja meie inimesed saaksid võtta seisukoha.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan teid selle otsuse eelnõu esitamise eest. Aga ühtlasi kutsun teid ja teie erakonda üles tegema ka midagi sisulist nende erakorraliste valimiste saabumiseks. Aga nüüd, rahvahääletuste korraldamise poolest oleme me üks viimaseid riike Euroopas, erinevalt kahe maailmasõja vahelisest ajast, kui me olime üks esimesi. Ja Euroopa maades on just energeetikateemadel toimunud väga palju referendumeid. Aga nüüd ma küsin niimoodi. Ehkki on selge, et see otsuse eelnõu hääletatakse maha – see on ju kõigile selge, aga siiski –, kas teie arvates vajaks ka rahvahääletuse seadus täiendamist, nimelt selleks, et tagada referendumite eel kodanike tasakaalustatud teavitamine, nii nagu on rahvahääletuse kogemusega Šveitsis, Iirimaal või mujal?

Aitäh! Eks me oleme seda küsimust, hea kolleeg Jaak, natukene põrgatanud ka põhiseaduskomisjonis. Sa oled ise selle küsimuse tõstatanud. Ma arvan, et mis puudutab referendumeid, siis sul on õigus, me oleme viimasel kohal. Kui hinnataseme poolest me oleme seal kõrgemal, jagame esikohti, siis demokraatia mõttes me oleme viimased. Ma arvan – ja sa oled ilmselt minu arvamusega päri, seetõttu sa ju selle küsimuse tõstatasid –, et me vajamegi laiapindset lähenemist ning rohkem sellist protsessi ja protseduuri, mille abil me saaksime kergemini kätte selle info, mida meie inimesed vaheetappides teatud küsimustest arvavad. Kas me liigume õiges suunas või mitte? Seda infot meil ei ole. Meil on küll peetud meie inimestega diskussiooni iga nelja aasta tagant, ja siis me eeldame, et kui neli aastat on möödas, siis meie valijad peavad ütlema, kas me saime hakkama või ei saanud, kas otsused olid õiged või valed, ja nii edasi. Aga see ei ole piisav. See ei ole piisav. Ja selles mõttes ma olen sinuga päri.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu käes on Narva elektrijaama töötajate teade tööalase leiutise kohta, mis vähendab CO2 heitkoguseid. See teade edastati juhtkonnale 20 aastat tagasi: siin on kuupäev 22. märts 2005. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist räägib samuti sellest, et on olemas CO2 püüde tehnoloogia. Kui see paigaldada olemasolevatele elektrijaamadele, oleks investeeringute suurusjärk umbes 200–300 miljonit eurot. See on kümneid kordi vähem kui see, mida valitsus soovib eraldada ainult meretuuleparkidele. Sina tead seda hästi. Hea Lauri, miks sinu arvates koalitsioonipoliitikud ja sotsid ei taha tegeleda CO2 püüde tehnoloogia juurutamisega ja seeläbi päästa meie põlevkivisektorit?

Aitäh, hea küsija ja kolleeg! Ma vastan ettevõtja Raul Kirjaneni sõnadega: meie energiamajandust juhitakse praegu maailmavaate põhjal, mitte pragmaatiliselt. See ongi tegelikult vastus. Seda on tunda ju mitte ainult siin Eestis. Väga paljuski tuleneb see ikkagi Euroopast. Kui sa kõnnid Euroopa Parlamendi koridorides, siis sa näed ja tunned üleüldist hoiakut, maailmavaatelist lähenemist roheenergiale on seal hästi palju ja seda tahetakse juurutada ka siia, juba on juurutatud. Aga meie praegused poliitikud, koalitsioon … Peab küll tunnistama, mõeldes nendele vaheotsustele, sellele vahevalitsusele, kus oli ka Keskerakond – aga siis olid teised ajad –, et vastavalt infole ja andmetele, mis olid tol ajal, tehti siis ka rohepöördeotsuseid. Aga praeguseks on palju muutunud. Ja kuna olukord on muutunud, siis ei ole ju häbiasi öelda, et vaatame üle kõik eelnevate valitsuste otsused, mis puudutavad roheenergiat. See oleks õige. Vaatame üle, mis otsuseid tehti 2011. aastal, vaatame üle, mis otsused tehti 2019. aastal. Ma tuletan meelde, et suuresti hakati Eesti energiapoliitikat kujundama 2007. aastal. 2011. aastal hakati tegelema ENMAK-iga. Ja 2011. aastal ei räägitud ühtegi sõna sellest, et põlevkivisektorit tuleks hakata koomale tõmbama. Ei olnud! Need otsused tulid tunduvalt hiljem. Kogu Euroopa läks selles suunas. Ja mis on see põhiprobleem, mispärast ei ole 20 aastat põlevkivisektorisse ehk põletusjaamadesse investeeritud? No eks sellel on olnud erinevad põhjused, näiteks rahapuudus ja kindlasti viimastel aastatel ka see [hoiak], et aga mis me ikka sinna enam investeerime, me läheme niikuinii [roheenergiale] üle, ei ole vaja. Vot selliste otsuste ja selle tõttu, et on öeldud selgelt "Ärme sinna investeerime", on hakanud tekkima probleemid põlevkivist elektri tootmisega. Põlevkivijaamad ütlevad tihti üles, nad ei ole keskkonnasõbralikud. Selle kohta on meil ka raport olemas. Me teame seda kõike. Aga kui oleks järjepidevalt sinna investeeritud, kui neid jaamu oleks hoitud töös, siis meil ei oleks keskkonnaprobleeme, siis meil oleks CO2 suurel määral juba kinni püütud ja me oleksime saanud toota põlevkivielektrit nii palju, kui meil vaja on, nii palju kui me tarbime 24/7, ja see oleks ka mõistliku hinnaga. Siis see olekski mõistliku hinnaga.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, hea Lauri! Räägime asjadest nii, nagu nad on. Põlevkivist elektri tootmise lõpetamist Eestis aastaks 2035 ei ole kirjeldatud mitte üheski seaduses. Küll aga on see lubadus antud 2021. aastal, kui Euroopa Liidu taastekavas fikseeriti, et Eesti energiamajanduse arengukavasse pannakse kirja need meetmed ja tegevused, millega järk‑järgult põlevkivielektri tootmine lõpetatakse ja sellest väljutakse. Ja nüüd minu küsimus. Keskerakond oli võimul 23. novembrist 2016 kuni 18. juunini 2022. Sellesse perioodi jäi selle otsuse vastuvõtmine. Mu küsimus on, kust see valgustatus Keskerakonnale nüüd saabus. Miks te tol ajal õiget otsust ei teinud?

Jaa, hea kolleeg Anti, väga õigustatud küsimus. Väga õige küsimus! Aga nii nagu ma juba ütlesin, suuresti hakati Eesti energiapoliitikat kujundama 2007. aastal, ENMAK-i näol 2011. aastal, 2019. aastal tehti otsuseid juba Euroopa tasandil, Eesti oli Euroopa Liiduga liitunud. Aga kõik need otsused tehti lähtuvalt nendest teadmistest ja andmetest, mis tol ajal olid. Ja sellega läks ju terve Euroopa kaasa. Nüüd, kui on ilmnenud probleemid – aga probleemid on päris tõsised, tegelikult ka –, on hakatud protsessi pidurdama. Nendest pidurdamisprotsessidest ma juba rääkisin – UK, Rootsi, Prantsusmaa, Poola ja Saksamaa on kõik teadvustanud, et niimoodi edasi minna ei saa, tuleb midagi muuta. Seda häält on sealt kuulda aina valjemini ja valjemini. Ehk siis need muutused tulevad ka siia. Miskipärast praegune koalitsioon ei ole aru saanud, et probleemid jõuavad meieni kiiremini siis, kui me jätkame täpselt sama poliitikat, mida seni on viljeletud. Selle asemel, et samamoodi jätkata, tuleks tõmmata pidurit. Vot siin tekib küsimus, miks ei ole siiamaani sellest aru saadud. Ma olen oma arupärimistes ja ka infotundides küsinud: "Kas te lähtute ka teiste riikide kogemusest roheenergiapoliitika arendamisel?" Sellele ei ole tulnud seda vastust: "Jah, me jälgime, vaatame tendentse ja nii edasi." Ei ole tulnud. Ollakse kuidagi kinni oma saartalitluses. Aga kui sa panid tähele, siis AK-s oli üks uudis, mis käsitles Saaremaa elektrivarustust. Ja seal räägiti sellest, et võrku ei ole võimalik rohkem roheenergiat suunata, sellepärast et see moodustaks juba 50% tarbimisest. Saad aru, jah? Ehk siis volatiilset elektrit oleks suuremas mahus kui 50% ja juhitavad [võimsused] jääks alla selle. Ja see ongi see takistus. Elektrilevi spetsialist, kes Saaremaal selle intervjuu andis, saab sellest täiesti aru. Aga miskipärast mandril räägitakse: "Aga paneme sinna roheenergiat juurde, mitte midagi ei juhtu." No see ei ole ju tõsi! On olemas piirid, millest ei saa üle astuda. Seesama eesmärk, mis on seatud 2030. aastaks, et me hakkame tootma roheenergiat samas mahus, kui me tarbime – seda ei ole ka praktikas võimalik kätte saada, süsteem lihtsalt ei võimaldaks seda. Siis tekiksid veel suuremad tõrked, täpselt samasugused tõrked nagu Hispaanias, kus roheenergia osakaal on suurem kui juhitavate oma, sageduse hoidmine on seal keerulisem ja nii edasi. Tehnilisi nüansse on palju. Selleks, et hoida süsteemi töös, hakkabki meil kuluma rohkem raha. Juhitava elektriga on süsteemi tunduvalt lihtsam töös hoida. Nii et loomulikult, nii nagu ma ütlesin ka ühele teisele kolleegile vastates, me ei pea häbenema varem tehtud otsuseid, sest tänaseks on olukord muutunud, me peamegi kogu süsteemi ja ka kõik need otsused üle vaatama. Nüüd tuleb teha õiged otsused. Aga miskipärast ei ole neid suudetud teha kolme aasta jooksul. Ja need signaalid, mis on tulnud just viimase aasta jooksul, peaksid küll panema häirekella tööle. Ja seesama olukord, mis tekkis Hispaanias – praegu me peaksime tegelikult arutama, mis on roheenergia alternatiiv. Jah, see on põlevkivi. Nüüd, mida on vaja selleks, et põlevkivi toimiks normaalsel režiimil, et me saaksime ka korralikult katlad tööle panna ja korjata kokku CO2? No selliseid arutelusid ei ole, aga tegelikult need peaksid praegu olema.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma arvan, et sa jätsid eelmisele küsijale mainimata ühe väga olulise osa: Keskerakond on praegu hoopis midagi muud kui mõned aastad tagasi. Praegused niinimetatud otsustajad istuvad meil teistes erakondades, kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide hulgas, ja mul on suur kahtlus, et nad ei taha täna toetada meie väga olulist ettepanekut. Hiljuti tuli korruptsioonitaju indeksi uuringus välja, et korruptsiooniohtudest üks suurim on kliimakorruptsioon ehk rohetoetused ja kogu see valdkond. Ja seal oli ka eraldi nõuanne riikidele, et tuleb jälgida just sedasama rohepoliitikat, rohepööret, sest see on see koht, kuhu liigub korruptsioon. Selle valguses: mis on sinu hinnang – kui sa mäletad, otsus meretuulikute kohta oli samamoodi tagatoas tehtud –, kas ka meil on need ohud üleval?

Aitäh, hea küsija! No tõesti. Ma mõtlesin, et ma jään hea kolleegi suhtes viisakaks ega hakka mainima, et tõesti, endised Keskerakonna liikmed, kes rohepööret toetasid, toetavad seda nüüd Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Tõenäoliselt on see koht, kus ka sotsiaaldemokraadid mõtlevad nii nagu koalitsioon, nii nagu Reformierakond ja Eesti 200, et maha põlevkivi, tuulikud ja päikesepaneelid tulgu. See on jällegi, kasutades Raul Kirjaneni sõnu, maailmavaateline, aga mitte pragmaatiline lähenemine. See ei ole pragmaatiline lähenemine! Me tegelikult saaksime pragmaatilise lähenemise sellega, kui Riigikogu täna toetaks meie, Keskerakonna fraktsiooni eelnõu. Korraldame hääletuse, las rahvas otsustab, ja siis hakkame laiapindselt diskuteerima. Debatid tuleb viia võimalikult rahvale lähedale. Siis on kõigil 101-l Riigikogu liikmel võimalus osaleda, nii väikses alevikus, külas kui ka linnas, ja välja öelda oma seisukohad. Rahvas siis kuuleb ja otsustab. Nüüd see korruptsioonioht. No ma arvan, et see läheb ajalukku – see veebruarikuu, kui "kolm tarka" läksid kabinetti ja tulid veel targemana tagasi, sellise otsusega, et nüüd eraldame 2,6 miljardit meretuuleparkide arendamisele. Selle otsuse taga ei olnud mitte ühtegi – mitte ühtegi! – arvutust. Miks selline summa? Miks just meretuuleparkidele? Mitte ühtegi arvutust! Ja kuna ühiskonnas see tekitas päris suure resonantsi, siis tõmmati tagasi ka. Lihtsalt tõmmati tagasi, sest vaadati, et see asi läheb käest ära. No ja loomulikult tehti ka kiiresti valitsuse vahetus, sotsid visati välja ja vahetati välja ka kliimaminister. See oli selle tagajärg, et "kolm tarka" läksid kabinetti ja tulid targemana välja. Ei tundunud üldse ilus, ei tundunud üldse kena. Siiamaani tekitab see väga paljudes küsimärgi, miks nii tehti, mille alusel nii tehti ja millega üldse mõeldi. Kas seal tõesti ei olnud korruptsiooni ilminguid? Ma ei hakka ennustama ja ma ei hakka kindlasti ka midagi oletama, aga ma võin öelda, et see ei jätnud üldse head muljet.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mõned aastad tagasi käisid meil fraktsioonis teadlased, kes väga põhjalikult põhjendasid, mispärast me võiksime ikkagi kasutada põlevkivi, kuidas saab CO2 jalajälge vähendada ja kuidas on võimalik kõrvalprodukte saada eri tootmisharudes, näiteks meditsiinis või olmekeemias ja nii edasi. Mis on sinu arvamus? Me teame, et põlevkivist saadud kütus on kallis ja see teeb ka elektri kallimaks kui mõned alternatiivsed lahendused. Aga kui nüüd panna kõik tootmisse või panna kogu tehnoloogia töösse, et saada selliseid kõrvalprodukte, millest on kõikidele kasu, ja ka CO2 jalajälge vähendada, siis kas see viib kõik balanssi – sellesama põlevkivist saadava elektri kõrge hinna, pluss teised tooted? Ma ise millegipärast arvan, et see õigustab ennast.

Aitäh, hea küsija! Väga hea küsimus. Esiteks, minu isiklik arvamus selle kohta, millist energiakorvi peaks Eesti omama ja mis süsteemi me peaksime üles ehitama: selles energiakorvis on kindlasti koht nii tuulikutel kui ka päikese[paneelidel]. Ja kindlasti on väga olulisel kohal ka põlevkivi. Küsimus on selles, et kui me ütleme põlevkivienergiale ei, siis me peame hakkama arendama rohkem roheenergia võimsusi. Aga sellest, et meil tekivad jaamad, kuskil seisab tuulik ja kuskil on päikesepaneelide pargid, üksi ei piisa. On vaja võrku. Aga selleks, et saaks kõik need võimsused võrku lasta, tuleb võrku tohutult palju edasi arendada. Ja sinna see raha väga suures mahus lähebki. Me räägime nendestsamadest numbritest, mis on siin juba välja toodud, tagasihoidlikult võttes 14 miljardit. Meil on alternatiiv olemas. Esiteks tuleks lasta võrku nii palju roheenergiat, kui palju praegused võrgud vastu võtavad – see tähendab võimalikult väikest investeeringut võrkudesse ja see on on mõistlik. Teiselt poolt tuleks välja arendada põlevkivivõimsused, juhitavad võimsused, moderniseerida kogu valdkond ja loomulikult ära kasutada ka CO2, mida on vaja kinni püüda. Keegi ju selle vastu ei vaidle ega ütle, et las põlevkivijaamad huugavad ja paiskavad CO2, see ongi okei. Ei ole. Seda on võimalik korrastada sellisel viisil, et tootmine säästaks keskkonda ja kogu saadus, mis CO2 näol tuleb, saaks ära kasutatud. Tõesti, selle kohta on teadlased välja käinud oma arvamuse. Meil on üks juhtivteadur, kes sellega tegeleb, professor Konist. Ja ma arvan, et arvestades meie põlevkivisektorit oleme me mõnes mõttes peaaegu ainulaadsed. Meil on põlevkivi olemas, me oleme osanud seda targasti kasutada. Ja ma arvan, et me peaksime ka edaspidi seda targasti kasutama, mitte nii, nagu on ENMAK-is – tõenäoliselt tuleb otsus, et me ikkagi lõpetame põlevkivi kasutamise. Vot praegu mul on sõnum valitsuse esindajatele: kui te hakkate seda ENMAK-it kokku panema, siis mõelge sellele, et jääks ikkagi ka mingisugunegi väike tagauks, taganemisuks. Ärge ENMAK-isse kirjutage, et te väljute põlevkivisektorist, vaid kirjutage, et see on lubatud, aga CO2 tuleb kinni püüda. See oleks mingisugunegi leevendus sektorile. Siis sektor saaks hakata investeerima ja sellega saaks arvestada. Praegu sektor ei investeeri, sellepärast et need otsused on juba siinsamas kirjeldatud, taaste- ja vastupidavuskavas, mis on allkirjastatud 2024. aastal, ja ka ENMAK-is on see kõik selgelt välja öeldud, vähemalt selles projektis, mis on esitatud – ENMAK on ju dokument, mis pidevalt areneb. Praegu ei ole põlevkivisektoril häid võimalusi edasiarenemiseks nii, et võetaks kasutusele uus tehnoloogia. Nii et saab olla ainult päri nende teadlastega, kes asja sellisel viisil ajavad ja kes on selgelt välja öelnud, et põlevkivil on tulevik ja CO2 probleem on – mitte küll lihtsasti, aga siiski – lahendatav.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rahvusringhääling vahendas 28. veebruaril Eesti Energia juhi Andrus Durejko sõnu. Ta ütles, et põlevkivijaamade pidevalt töös hoidmisega on võimalik Balti regioonis saavutada Soomega sarnane elektri hind. Samas ei oleks selline tegevus regulatiivselt võimalik ja see kahjustab teisi elektritootjaid. Mis teie arvate, kas praegune olukord, kus elektri hind on väga kõrge, on tehtud tehislikult ja teenib pigem mingite ettevõtjate ärihuve? Ja mida tooks Eesti majandusele kaasa see, kui meil oleks Soomega võrdselt madal elektri hind?

Aitäh! No kahtlemata elektri hind tähendab väga palju, see määrab meie majanduse käekäigu. Ja mida odavam, seda rohkem tootmisüksusi siia tuleks. Kui me räägime üldisest olukorrast ja vaatame, mis sektor kõige rohkem areneb, siis see on loomulikult IT-sektor. Me räägime tehisintellektist, me räägime serveritest, me räägime andmeladudest, mis tegelikult tarbivad väga palju elektrit ja tahavad saada soodsat elektrit. Me oleme tegelikult jälginud ja pannud tähele – ma loodan, et seda paneb tähele ka meie valitsus –, et needsamad andmelaod on tekkinud nii Rootsis, Soomes kui ka Norras, kus ongi odavam elekter. Nüüd on küsimus, kas me suudame kunagi saavutada selle olukorra, et meil oleks sama odav elekter kui Põhjamaades. Tõenäoliselt mitte. Sellepärast, et meil ei ole hüdroenergiat. See on päris oluline komponent odavas elektris. Aga mis puudutab põlevkivijaamu, siis Eesti Energia juhiga saab ju ainult nõustuda. Ta võtab seda väga mõistlikult. Ja tegelikult andis ta sellega ju meile märku, et neist otsustest – kärbiti investeeringuid, ei lubatud rohkem teha selleks, et moderniseerida põlevkivipõletuskambreid – probleem pihta hakkabki. Esiteks, me kõik peaksime aru saama – ja ma loodan, et saame aru –, et ühe katlamaja käivitus ei käi kiiresti. Ja kui pidevalt käib selline protsess, et tõmmatakse võimsusi maha, ei käitata põletuskambreid, siis ei saa saavutada efektiivset ja odavat elektrit – see süsteem, mis meil praegu on, ei taga seda. Kui me oleksime ära moderniseerinud kogu Eesti Energia, siis me saaksime kindlasti kasutada elektrit, mida nad toodavad, 24/7 ja aastaringselt. Seda võimalust praegu ei ole. Ja see vastab ju ka tõele, et sel hetkel, kui nad käivitavad oma põletuskambrid, nad saavutavadki kallima elektri. See on fakt. Aga kui oleks efektiivsemad ahjud, mis pidevalt toimiksid, siis oleks hoopis teine olukord. Tuumajaamaga on ju enam-vähem sama asi. Vaatame üleüldiselt tuumajaama efektiivsust. Kui tuumajaam töötab poole võimsusega või väiksema võimsusega, siis elektri hind on kallis, ja kui ta töötab täismahus, siis ta suudab saavutada odavama elektri. Põlevkiviga on enam-vähem sama lugu. Mispärast me siis näeme, kuidas Soomes mõnikord hinnad hüppavad üles? See tähendabki ju seda, et Olkiluoto [tuumaelektrijaamaga] on mingid probleemid, ta ei tööta täisvõimsusel. Loomulikult, kõik muud nüansid ja aspektid, mis elektrivõrgustikus on: kas ei jagu hüdrot, ei jagu tuult või päikest. See mõjutab jällegi otseselt hinda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Me saime viimati siin ministrilt teada, et kliimaseadust oma esialgsel kujul vastu ei võeta, kuna see tekitab liiga suurt vastuseisu. Aga samas hakatakse seda vist kuidagi tükeldama ja tükkidena vastu võtma, või siis pannakse mõned selle eelnõu punktid teiste seaduste eelnõudesse. Kas selline praktika on üldse kooskõlas hea parlamentaarse poliitilise kultuuriga? Ja miks teie arvates üritatakse seda ikkagi nii tugevalt survestada?

Aitäh! Eks kliimaseaduse taga – on ta siis tükeldatud või ühes tükis – on ju erinevad huvigrupid. Selge on see, et tegemist on väga keeruka dokumendiga, mis on tekitanud ühiskonnas vaidlusmomente. Aga ma arvan, et vaielda on tore ja hea, peaasi et jõutakse ühisele arusaamale. Nüüd, kogu selle asja käivitaja on loomulikult rohesuund ja Euroopa direktiivid, mis on parasjagu käsile võetud ja mida tahetakse ka Eesti riigis rakendada. Eks praegu on veel vara selle kohta midagi öelda, kuidas see meieni jõuab, millises kuues, millistes tükkides, ja mida ta täpselt käsitleb. Ootan põnevusega. Keskerakonna fraktsioon võtab sellest debatist kindlasti väga tugevasti osa.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma vaatasin oma 2017. aasta elektriarvet ja see oli 5 senti kilovati eest, koos maksudega. See näitab, et põlevkivienergia on väga soodus. Aga paraku on kogu energeetikavaldkond mässitud valede võrku, põlevkivienergiale on külge keevitatud CO2-kvoodid ning väidetakse, et see on hirmkallis ja et taastuvenergia on hirmodav, aga samas ei arvestata kõike seda, mis kaasneb – võrke tuleb ümber ehitada, alajaamu tuleb ehitada, teha paralleelselt juurde stabiilse energia jaamu ja nii edasi. Kõik see teeb tegelikult taastuva energia oluliselt kallimaks. Loomulikult, ma toetan põlevkivienergeetikat, toetan rahvaküsitlust. Aga kuidas teha rahvale see selgeks nii, et nad näeksid läbi nendest valede võrkudest, ja kuidas tagada seda, et hinnad toodaks välja …

Teie aeg!

… ikkagi võrdlevalt, õiges summas ja mahus?

Aitäh, hea kolleeg! No eks see kvoodimajandus lihtsustatult võttes on ju ümberjagamise süsteem, kus tarbijalt võetakse CO2-maksuraha ja suunatakse see rohemajandusse. No eesmärk oli, et see peaks stimuleerima kiiremat roheenergia juurutamist ja rohetoodete tekkimist. Teiselt poolt võimaldaks see hoonete energiaefektiivsemaks muutmist. Tundub nagu üllas eesmärk, aga ei toimi. Lihtsalt ei toimi. Seal on jälle hästi palju probleeme. Esiteks, me peame tunnistama, et me oleme üksi Euroopas. Kui mul õnnestus eelmisel aastal külastada Ameerika Ühendriike, siis ma käisin neljas osariigis. Mul õnnestus külastada nelja osariiki eri tasanditel: kohalik võim, föderaalvõim, osariigi tasandi võim. Ja just nimelt energeetika oli teemaks. Nad ei suutnud ära imestada, kuidas me selle kvoodimajandusega siin hakkama saame – see on ju kohutavalt kallis. Hästi palju oli juttu sellest, et tegelikult ju inimesed maksavad selle kõik kinni ja seoses sellega nende toimetulek langeb. Ameerika seda endale lubada ei saa. No see oli lõppjäreldus kogu selle asja juures, põhimõtteliselt iga kohtumise juures. Ameerika inimesed seda endale lubada ei saa, aga eurooplased – palun väga. Ma mäletan ühte jutuajamist Denveri linnapeaga, kes ei suutnud ära imestada, kuidas meil Euroopas on juba otsused vastu võetud, et 2040. aastal gaasi me ei hakka kasutama, gaasipõletid, mis meil on kodudes, neid ei saa vahetada, siis tuleb soetada muu energiaallikas, mis toimib elektril, reeglina on need õhk-vesi-soojuspumbad või õhk-õhk-pumbad. Ja siis ta küsis, kas tõesti Euroopa on nii rikas, et ta teeb selle programmi läbi ja maksabki kõik selle kinni. Tal oli ilmselt ettekujutus, et see on kuidagi nagu programmi raames ja siis Euroopa Liit tagabki selle muutuse. Ma ütlesin: "Ei, ei! Selle maksavad ikka omanikud ise kinni." Kui sa praegu saad sooja gaasi põletamisest, siis 2040. aastaks, kui see enam ei toimi, pead sa midagi muud, mingi alternatiivi leidma. Ja see tuleb ikkagi koduomanikult. Ja siis ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Ma ei saa nüüd üldse enam aru. Kui ma sellist asja räägiksin Denveri linna elanikele, siis ma kaua sellel positsioonil ei püsiks." See oli mõeldamatu. Ta ei kujutanud isegi ette, et selline asi võiks olla. Aga meil on see, palun väga, olemas. Ja kui vaadata Aasiat, kes samamoodi ajab oma asja, siis mis on tulemus? Tulemus on see, et Euroopa on kaotanud päris tugevasti konkurentsivõimes. Ja see on mõjutanud kogu Euroopa majandust, rohepoliitika. USA on ees, Hiina on kohe järel – mõnikord nii, mõnikord naa, aga üldiselt on ta ikkagi teisel kohal – ja siis Euroopa on kuskil tagapool, tunduvalt maas. See ongi [tagajärg]. Nüüd, tulles veel teie küsimuse juurde – teil oli mitu küsimust –, kuidas me suudame inimesele selgeks teha, et üks asi on parem kui teine, et pragmaatiline lähenemine on parem kui maailmavaateline? Aga see ongi meie asi seletada. Meie asi ongi seda seletada. Ma arvan, et seesama eelnõu, mis meil praegu laual on, kui Riigikogu kinnitab selle ära, siis meil ongi võimalus viia see debatt, diskussioon, rahvani, seal me saame sellest edasi rääkida. Ja siis ongi eri erakondadel juba võimalik rahvale väga lähedal pidada debatti ja selgitada oma seisukohti.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Iseenesest on tunnustatav, et tunnistate oma viga, mis sai omal ajal teie erakonna kaasosalemisel tehtud. Aga minu küsimus on see, miks te tahate seda teha nii keerulisel ning rahvale ja maksumaksjale nii kallil viisil. Nagu ma enne ette lugesin, piisab ju, kui sellessamas ENMAK-is kirjeldada seda protsessi, kuidas põlevkivi lähiaastatel või järgnevatel aastatel kasutatakse, kas siis vähenevas mahus või mis iganes. Miks ei piisa sellest, kui lihtsalt seda energiamajanduse arengukava muuta? Ja miks nii kallis viis?

No kui Riigikogu otsustaks võtta hoopis teise suuna, siis me seda praegu ei arutaks. See on väga põhimõtteline küsimus. Kui sotsid on praegu nõus toetama ettepanekut viia ENMAK‑isse sisse parandused, et põlevkivile ei öelda lihtsalt ei, vaid pannakse sinna juurde seletus, kuidas on võimalik põlevkivi jätta meie turule, siis see on midagi muud. Aga siiamaani ei ole sotsiaaldemokraadid selles mõttes üldse positiivsed olnud. Minu teada te viimati toetasite meretuuleparkidele väga suures mahus toetuse väljastamist – 2,6 miljardi ulatuses. Te ei ole kunagi rääkinud sellest, et te võiksite mõelda ka põlevkivisektori säilitamise peale. Kui on olemas Riigikogu tahe, kui me saame veel koalitsioonilt kaks saadikut juurde, no teeme selle ENMAK-i ümber. See on üks võimalus. Praegu mina sellist poliitilist tahet ei näe. Aga kui te ütlete, et teie erakonna juhtkond on valmis läbi rääkima, ja kui me siin kõik koos leiame veel koalitsioonist ka paar saadikut – paar saadikut koalitsioonist on täitsa siin olemas –, siis hakkame muutma ENMAK-it. See on oluline dokument.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Hea Lauri! Rääkides põlevkivist elektri tootmisest on oluline silmas pidada ka sotsiaalseid tagajärgi. Põlevkivisektor on Ida-Virumaal oluline tööandja. Tänu põlevkivile on Narvas alati olnud kõrge tööhõive ning madalad elektri ja soojuse hinnad. Aga paraku see on nüüdseks minevik. Tööpuudus on seal kandis üks kõrgeimaid Eestis, samas soojuse hind on tõusnud peaaegu kolm korda. On teada, et põlevkivist elektri tootmisest loobumise plaanide taga on suur roll Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal. Selle erakonna juhatuse liige on Narva linnapea Katri Raik, kes teoreetiliselt peaks seisma Narva elanike eest. Kas sotsid tõesti ei ole teadlikud Narva probleemidest või on asi milleski muus? Mis sa arvad?

Aitäh! Kui lühidalt vastata, siis ma ütleksin, et sotsid teavad küll Narva probleeme, kuid asi on milleski muus. Aga tead, mul on tegelikult väga hea meel, et meil on olemas siinsamas Riigikogus Ida-Virumaa ja Narva saadik, kes tegelikult saab aru, millega inimesed seal hingavad, kuidas ennast tunnevad. Sa seisad nende inimeste eest ja tood need probleemid siia saali. See on väga vajalik. See on väga vajalik, et ka teised Riigikogu liikmed saaksid aru, mis tegelikult Ida‑Virumaal ja Narvas toimub. Kolm korda on tõstetud kütte hinda. Jah, see vastab tõele. Aga kujutage ette, kui Tallinnas tõstetaks kolm korda kütte hinda. Mida need inimesed siin tunneks? Aga miks seda tehti, miks Narvas tõsteti hinda? Seetõttu, et Eesti Energia sulges oma sealse põletusjaama. Riigiettevõte. Ja selle kõik maksavadki praegu kinni tavalised inimesed. Nende inimeste toimetulek, nii nagu ka Aleksei välja tõi, ei ole kiita, see on kaugelt alla keskmise, kui me vaatame statistikat. See tähendab seda, et see kõrge hind, mis kolm korda tõusis, mõjutab nende inimeste elu igapäevaselt rohkem, kui seda oleks isegi tehtud Tallinnas. Need on probleemsed kohad. Ja loomulikult, kui me räägime kogu sektorist, siis selles sektoris on hästi palju inimesi, kes saavad seal igapäevast tööd. See alternatiivprogramm, mida valitsus on välja pakkunud, ei taga kaugeltki kõiki töökohti, mis on praegu selles sektoris olemas. Eks inimesed on erinevad – kes suudab õppida, kes ei suuda, kellel on juba vanus selline ja nii edasi. Sotsiaalseid probleeme on erinevaid, sellesse teemasse ei ole mõtet isegi laskuda. Ehk siis, kui tappa põlevkivisektor, siis see tegelikult nõrgestab suures plaanis Eesti julgeolekut ja mõjub väga halvasti ka Ida-Virumaa piirkonnale.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Te mainisite seda 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide toetuseks. Ka see on mässitud valedesse, sest ühest küljest sotse süüdistades ja justkui loobudes ei ole praegune nii-öelda parempoolne valitsus sellest sugugi loobunud. See lihtsalt peatati. Eriplaneeringu tegemine jätkub ja oodatakse lihtsalt, et Euroopa Liidust tulevad varsti uued reeglid, mis võimaldavad veelgi suuremat toetust maksta. Ja me teame seda, et kõikides riikides, kus on väga suures mahus taastuvelektrit kasutusele võetud – Saksamaa, Taani ja nii edasi –, on ka kõige suurem elektri hind. Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas meie valitsus on läinud sellesama asja peale, nähes, et Soomes on mitukümmend korda odavam elekter.

Teie aeg!

Mis on selle eesmärk, et energia kõrge hinnaga püütakse lihtsalt riiki ja majandust sõna otseses mõttes hävitada?

Aitäh küsimuse eest! Tead, see ongi maailmavaateline. Lähtutakse hetkeemotsioonidest, hetkemõtetest, aga pikka vaadet ei ole. Vaat see on seesama, millest ka president täna Kuku Raadio saates intervjuud andes rääkis. Ei mõelda kaugemale, pikemat plaani ei ole. Kuidas tegelikult need otsused, mis me täna teeme, mõjuvad meid 2035. aastal? See on esimene etapp. Järgmine etapp on aastaks 2040. Aga mis siis edasi saab? Minu arust seda vaadet lihtsalt ei ole. Mida see näitab? See näitab tegelikult seda, et meie riigi eesotsas on mikrojuhid, ilma pikema vaateta, osakonnajuhiks kõlbavad. Ei suudeta hoomata seda tervet pilti, luua seoseid ja ka väljundit – see ongi minu arust olukord, kus me Eestis praegu oleme. Ma ei tea, kui hea või halb näide see on, aga Kaja Kallas, peaminister, tugev naine, suutis vastu pidada. Kui jätta kõrvale kõik need negatiivsed otsused, mis ta vastu võttis ja mida ta läbi surus ja kuidas ta tegelikult, ütleme otse välja, valetas inimestele, kui ta ütles siitsamast puldist: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse." Ja seesama peaminister, kes juhtis Eesti riiki, läks Euroopasse juhtima tegelikult väga olulist suunda, välispoliitikat. Seal saadi kohe aru, et tegemist ei ole juhiga, tegemist on millegi muuga, ja ta on pildilt kadunud. Mõnikord ongi vaja selleks, et inimese tegelikku võimekust hinnata, panna teda kuskile mujale, mingisse teise rolli. Selge on see, et Euroopas ta seda rolli välja ei ole kandnud. Mul on selline tunne, et kui panna praegu peaminister või siis valitsuse liikmed olulisemasse rolli – ma ei ütle, et peaministri roll Eesti riigis ei ole oluline –, panna juhtima seda suurt masinat, kus on 500 miljonit [inimest], vaat siis tegelikult näeb, kas ta suudab, hoomab ja oskab seoseid luua või ta ongi osakonnajuhataja, mikromänedžer.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu juurde ja palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja andis väga põhjaliku ülevaate Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse eelnõust, mis hõlmas rahvahääletuse korraldamist põlevkivist elektri tootmise küsimuses. Lauri Laats vastas ka komisjonis väga põhjalikult eelnõu puudutavatele küsimustele, seetõttu piirdun mina lühiülevaatega põhiseaduskomisjonis toimunust. Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 15. aprillil. Selle punkti arutelu juures osalesid ka Kliimaministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindaja. Kliimaministeeriumi esindaja Rein Vaks kinnitas, et Eestil ei ole rahvusvahelist kohustust põlevkivist loobuda konkreetsel kuupäeval, kuid on antud lubadusi ja energiamajanduse arengukavas on kirjeldatud visiooni, kuidas põlevkivienergeetikast järk-järgult väljuda. Euroopa Komisjoniga on kokku lepitud, et Eesti peab uuendatud energiamajanduse arengukava esitama 2026. aasta alguses. Rõhutati, et see arengukava ise ei ole mingil viisil siduv seadus, vaid see on pigem visioonidokument. Arutelu käigus selgitati ka seda, et Euroopa Komisjoniga sõlmitud rahastuskokkulepped ei välista põlevkivi kasutamist ka pärast 2026. aastat, kui olukord peaks seda nõudma. Samuti käsitleti Euroopa Liidu toetustega seotud küsimusi. Ehk need 280 miljonit eurot toetust, mis on seotud energiamajanduse arengukava esitamisega, täpselt samamoodi ei kohusta millekski. Tegemist on arengukavaga, suunadokumendiga. Rõhutan veel üle, et ühtegi kuupäeva ei ole kokku lepitud ja ühtegi otsust ei ole Eesti Vabariigi valitsus selles küsimuses langetanud. Komisjon langetas järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt hääletas 6 komisjoni liiget, vastu oli 2 ja 2 liiget otsustas mitte hääletada. Ja kolmandaks, määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh teile!

Teile on vähemalt üks küsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma sain aru, et teile üldse ei meeldi see rahvahääletuse idee, ja mul on küsimus, miks. Kas teie ei usalda oma rahvast?

Olen siin komisjoni ettekandjana ja mitte kuidagimoodi ei saanud minu ettekandest välja lugeda seda, kas ma pooldan rahvahääletust või mitte. Pigem tekkis komisjonil küsimus selle kohta, kas see rahvahääletus on hetkel vajalik. Komisjoni istungi käigus põhjendati ja arutati – ja tegelikult ka eelnõu esitaja ise mingil hetkel nõustus sellega –, et äkki oleks õige korraldada see rahvaküsitlus näiteks pärast 2026. aastat.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No tegelikult seda, et kas keegi toetab või ei toeta seda eelnõu, võib vaadata protokollist. Kas te võiksite nimeliselt öelda, kes kuidas hääletas – kes hääletas selle poolt, et see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, ja kes hääletas vastu?

Jaa. Poolt hääletasid Anti Allas, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Andrus Seeme, Peeter Tali. Vastu hääletasid Lauri Laats ja Jaak Valge. Hääletamata jätsid Ants Frosch ja Helir-Valdor Seeder.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu moodustab roheline energia poole kogu Eestis toodetud energiast. Tarbijad subsideerisid selle tootmist eelmisel aastal 23 miljoni euro ulatuses. Kui kogu meie energeetika muutub roheliseks, siis kasvab see summa kahekordseks. Kas teil pole meie inimestest kahju?

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Ma hea meelega diskuteeriksin sellel teemal. Hetkel ma olen aga komisjoni ettekandja ning ütlen, et seda konkreetset teemat ja neid numbreid me komisjonis ei arutanud.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et te olete sellega nõus, et senine energeetikateemaline debatt on Eestis olnud üsna primitiivne. Seal on kõlanud ühelt poolt üsna radikaalsed väited ja teiselt poolt päris samamoodi. Küllap olete nõus ka sellega, et igasugune debatt, mida rahvahääletus võimaldaks, võiks ka diskussiooni taset tõsta, eriti arvestades seda, et kui on korrektne rahvahääletus, siis teabematerjalid saadetakse igale kodanikule koju ette. Aga nüüd, mu küsimus on selline. Kui oli juttu, et võib-olla oleks see õigem aeg 2026, siis mis te arvate või kuidas te hindate – kas sel juhul oleksid need inimesed, kes komisjonis hääletasid selle praeguse rahvahääletuse korraldamise vastu, 2026. aastal sellega nõus?

Põhiseaduskomisjoni liikmena ma julgen väita, et tegelikult asi ei ole nii hull, et Eesti rahvas ei usalda valitsust ja valitsus ei usalda rahvast. Ma ei ole absoluutselt, kui te minu arvamust küsite, ühegi referendumi vastu, aga ma tõesti ei oska seda hinnata, kas 2026. aastal on pilt teistsugune või samasugune.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Lugesin selle protokolli läbi ja eks ta oli, nii nagu oli, ja hääletamine oli ka, nagu oli – see, mida oligi arvata. Aga ma jälgin pidevalt Šveitsi riigis toimuvaid rahvahääletusi, seal toimub neid vahetpidamata, kõigil teemadel. Šveits on ka suhteliselt demokraatlik riik. Ma ei tea, kumb demokraatlikum on, kas Eesti või Šveits. Aga me võiksime ehk Šveitsist õppust võtta. Ja ma ei pea silmas praegu ainult põlevkivi, kuigi teile vist võiks ju põlevkivi korda minna, te olete sealt Virumaalt kusagilt.

Jah, ma võib-olla nii hästi Šveitsi rahvahääletustega kursis ei ole, aga olen teiega nõus, et Eestis neid üleliia palju ei korraldata. Aga ma usun, et kui debatt on laiem ja see küsimus on tõesti selline, mida peaks Eesti rahvalt küsima, siis ei ole kahtlust, et referendum korraldatakse.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Evelin Poolamets, palun! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie senine rohepöörde kurss on rajatud lootusele, mitte teadmistele. Tänaseks on selge, et tuul ja päike, mida armastatakse nimetada taastuvaks ja puhtaks, ei ole majanduslikult jätkusuutlikud ilma massiivsete toetuste ja tasude süsteemideta. Tuule‑ ja päikesepargid ei suuda ise oma ebastabiilsust katta, nende tasakaalustamiseks tuleb teha lisakulutusi kuni 200 miljonit eurot aastas ja see jagatakse nii tarbijate kui ka tootjate vahel. Kui üks tootmisviis ei suuda ilma peidetud toetusteta turul püsida, tuleb ausalt öelda, et see ei tööta. Ei saa olla, et elektri hinna tõusu maksavad lõpuks kinni kõik Eesti inimesed ja ettevõtted ainult selleks, et poliitikud saaksid rääkida rohelisest energiast. Selline poliitika ei ole mitte roheline, vaid punane, miinuses majanduse ja miinuses loogika mõttes. Selle asemel, et lasta juhuelektril Eesti elektrisüsteemi lõhkuda, peaksime küsima, mis on meie huvid ja mis on meie kohustused rahva ees. Vastus on lihtne: energiajulgeolek, oma tootmine ja aus majanduskonkurents. Meil on olemas ressurss, see on põlevkivi. Enne kui keegi jõuab öelda, et see on must ja saastav, saan vastata, et on olemas tehnoloogia, mis võimaldab saastatuse ära hoida. Professor Alar Konist Tallinna Tehnikaülikoolist kinnitab: kui kasutada nüüdisaegset tehnoloogiat, saame CO2 heitmeid oluliselt vähendada, isegi nulli või miinusmärgini viia, kui kombineerida biomassi ja keevkihttehnoloogiat. Lisaks sellele sünnib põlevkivist energiat tootes väärtuslik kõrvalprodukt – tuhk, mis ei ole jääde, vaid tooraine. Põlevkivituhka saab kasutada tsemenditootmises, ehituses, mulla parandamises ja isegi plastide täiteainena. See on ringmajanduse tegelik sisu: üks ressurss, mitu väljendit. Lisaks on põlevkivienergeetika oluline seetõttu, et see tagab meile energiajulgeoleku. Euroopa Liit ise impordib üle poole oma energiast kolmandatest riikidest. Ja meil on olemas kodumaine ressurss, mida saab hinnata oma kulu põhiselt, sõltumata maailmaturuhindadest ja nende kõikumisest. See on tõeline strateegiline ressurss. Meil on võimalus ehitada Narva uus keskkonnasõbralikum, keevkihttehnoloogial põhinev elektrijaam. See looks töökohti, tugevdaks julgeolekut ja annaks meile uuesti kontrolli oma energiasüsteemi üle. Selline investeering on küll kulukas, aga veel kallim on olla energeetiliselt sõltuv. Palju kallim on toetada süsteemi, mis laguneb pilvise ilma või tuulevaikse päeva peale. Põlevkivi on meie oma, see ei sõltu ilmast ega importijast. See võimaldab toota elektrit ja annab võimaluse rakendada Eesti insenerivõimekusi ja ‑teadmisi, et mitte importida Hiina päikesepaneele või Saksa akupankasid. Aeg on öelda tuulepropagandale ei. Aeg on minna tagasi tõe ja teadmiste juurde. Aeg on pöörata pilk jälle Eesti maapõue poole ja küsida, kas meil on julgust kasutada seda, mis meil on juba olemas. Lõpetades Andrus Durejko sõnadega, põlevkivijaamade pideva töös hoidmisega on võimalik Balti regioonis saavutada Soomega sarnane elektri hind, see annaks meie majandusele täiskäigu. Tänan!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Vabariigi Valitsus on seadnud eesmärgiks lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt aastaks 2040. See siht on kirjas Eesti taaste- ja vastupidavuskavas, mis esitati Euroopa Komisjonile ning kinnitati 2024. aasta juunis. Kava kohaselt lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine hiljemalt 2035. aastaks ning kogu põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt 2040. aastaks. See on konkreetne dokument, mis esitati Euroopa Komisjonile. Vastavalt sellele dokumendile on Eesti saanud ka raha. Kui see ei ole dokument, nii nagu lugupeetud kaasettekandja rääkis, ju siis ta ei ole dokument. Aga võib-olla valitsus mängibki topeltmängu, milles ma kahtlen. Ehk siis – ikkagi on sisuline dokument. Teine dokument, mis räägib sama asja, on ENMAK, energiamajanduskava, arengukava. Teed lahti esimese lehekülje, teise lehekülje. Siin on ära kaardistatud praegune olukord, kuhu tahetakse jõuda 2030. aastaks, kuhu tahetakse jõuda 2035. aastaks ja kuhu soovitakse jõuda 2040. aastaks. Täpselt samamoodi on kirjeldatud samad põhimõtted, mida on edastatud Euroopa Komisjonile. Tõsi, ENMAK on veel arutamisel. Tegelikult ma mäletan … Oli see infotunnis, kus valitsuse juht ütles, et maikuu lõpus, juuni alguses tullakse lõpliku ENMAK-iga välja? Meile teadaolevalt ka selles lõplikus ENMAK-is, mis tuleb valitsusest välja, on täpselt samamoodi kirjeldatud, kuidas 2035. aastal lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. 2040. aastast lõpetatakse põlevkivi kasutamine energeetikas. Aga mida see kokkuvõttes tähendab, kui 2040. aastal energeetikas rohkem põlevkivi ei tohi kasutada? See tähendab seda, et kõik energiaallikad hakkavad töötama toormel, mis pärineb väljastpoolt Eestit. Me räägime julgeolekust, me räägime energeetilisest julgeolekust. Me räägime loomulikult ka majandusvaatest väga olulistes küsimustes. Me räägime töökohtadest, me räägime piirkonnast, Ida-Virumaa piirkonnast, selle piirkonna jätkusuutlikkusest ja inimeste toimetulekust. Need otsused, mis on vastu võetud ja millega praegu edasi liigutakse, nendel ei ole laiapõhjalist toetust. Me näeme seda selgelt ka erinevatest küsitlustest: praegusel koalitsioonil on ainult 20%-line rahva toetus. Ja ka valitsust tervikuna ei usaldata. Peab ütlema, et ka Riigikogu osas puudub usaldus. Need on need küsimused ja probleemid. Ja peab ainult nõustuma ettevõtja Raul Kirjaneniga, kes on selgelt välja öelnud, et selles küsimuses valitsus juhib Eestit maailmavaate põhjal, pragmaatika on kuskile kõrvale jäetud. Meie arvame, et kuna tegelikult praegusel valitsusel ei ole mandaati selliseid olulisi otsuseid vastu võtta ja need on väga pika vinnaga ja väga palju muudavad meie inimeste elus Eesti riigis, siis minu arust on kaks võimalust. Esimest võimalust ei taheta kasutada, see on tagasi astuda ja esile kutsuda erakorralised valimised, mida tegelikult Eesti praegu vajaks. Aga teine võimalus on, vähemalt selles osas, tulla mõistusele ja küsida rahvalt mandaati, kas ühes või teises suunas. See oleks õiglane ja see oleks aus, vähemalt selles küsimuses. Aga seda julgust vist ei ole. Nii et ma veel kord kutsun üles Riigikogu liikmeid, häid kolleege, toetama meie poolt pakutud lahendust, selleks et välja kuulutada referendum.

Tahad sa lisaaega?

Jah. Juba olid lõpusõnad, aga minut aega.

Üks minut lisaks.

Aitäh! Tõesti, see referendum peaks toimuma, et inimesed saaksid sõna sekka öelda nii olulises küsimuses nagu energeetika ja selles, mis suunas me liigume. Kas me liigume selles suunas, et me tagame energia mitte meie oma maavarast lähtuvalt, vaid me toetame seeläbi ka teiste riikide majandust, kust me parasjagu gaasi või muid saadusi ostame, või siis me kasutame oma maavara, põlevkivi, ja tekitame sellega lisandväärtust meie inimestele? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 581 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Koos selle päevakorrapunkti läbimisega on ka tänane istung lõppenud.