Arupärimine rahvaraamatukogu seaduse muutmise kohta (nr 808)

Ja jõudnud viienda juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025 esitatud arupärimine rahvaraamatukogu seaduse muutmise kohta, arupärimine nr 808. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Peeter Ernitsa.

Oleme jõudnud viienda arupärimise juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Vadim Belobrovtsevi, Peeter Ernitsa ja Vladimir Arhipovi 19. juunil 2025 esitatud arupärimine rahvaraamatukogu seaduse muutmise kohta, arupärimine nr 808. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Nüüd räägime rahvaraamatukogude seaduse muutmisest. Me esitasime 19. juunil neli küsimust väga olulisel teemal kultuuriministrile. Kultuuriministeerium on algatanud rahvaraamatukogu seaduse muutmise, kirjutame, mille eesmärgid tekitavad küsimusi ning põhjendatud kahtlusi, et reformi tulemusel väheneb kohalike omavalitsuste otsustusõigus raamatukogukorralduse üle ja kasvavad seonduvad kulud. Samuti pälvib kriitikat eesmärk kaotada keskraamatukogud maakondades. Ja meil on neli küsimust, aga ma ei hakka neid kordama praegu siin. Aga loodan, et lugupeetud ministriproua loeb ette ja vastab neile. Aitäh!

Hea juhataja! Nüüd räägime rahvaraamatukogu seaduse muutmisest. Me esitasime 19. juunil kultuuriministrile neli küsimust väga olulisel teemal. Kultuuriministeerium on algatanud rahvaraamatukogu seaduse muutmise – nii me seal kirjutame –, mille eesmärgid tekitavad küsimusi ning põhjendatud kahtlusi, et reformi tulemusel väheneb kohalike omavalitsuste otsustusõigus raamatukogude korralduse üle ja kasvavad seonduvad kulud. Samuti pälvib kriitikat eesmärk kaotada keskraamatukogud maakondades. Meil on neli küsimust, aga ma ei hakka neid praegu siin kordama. Loodan, et lugupeetud ministriproua loeb need ette ja vastab neile. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja ongi taas kord hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriminister Heidy Purga.

Suur tänu teile! Ja ongi taas kord hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriminister Heidy Purga.

Küsimused on ette saadetud tõesti ammu, juba 19. juunil. Vahepeal oleme selle seaduse raames eri valdkondade esindajatega kõvasti tööd teinud. Aga ma tulen paari fakti juurde. Kõigepealt … Hästi, ma alustan küsimustele vastamisest, siis vaatame need faktid üle. Esimese küsimusena te küsisite: "Millise hinnangu annate Eesti raamatukogudes tehtava töö kvaliteedile?" Ma nüüd räägin sellest, kuidas rahvaraamatukogude töö kvaliteeti hinnatakse. Siin peab lahutama isikliku arvamuse ja selle, kuidas ministeerium rahvaraamatukogude tööd hindab. Seda hinnatakse nii kohaliku omavalitsuse, aga ka riigi tasandil, ehk kompleksselt. Kõigepealt annavad kohalikud omavalitsused teenistusliku järelevalve kaudu hinnangu oma raamatukogude tööle ja siis Kultuuriministeerium jälgib võrgustiku toimimist ning riiklike ülesannete täitmist maakonnaraamatukogudes. Me teame seda ja oleme kindlasti teiega ühel nõul, et meie raamatukogud on elanike hariduse ja meie igapäevaelu tugisammas. Oleme [jälginud] ka külastatavust. Kui tahate näiteks teada, kui mitu inimest külastab aasta jooksul raamatukogu, siis neid eestimaalasi on 700 000, see on külastuste arv. Jätkuvalt on aga mitmeid rahvaraamatukogusid, mille füüsiline keskkond vajab uuendamist. Selleks et raamatukogud oleksid inspireerivad, atraktiivsed ja kättesaadavad nii [praegustele] kui ka uutele sihtrühmadele, on vaja investeeringuid rahvaraamatukogude keskkonda, teenuste arendamisse ning raamatukoguhoidjate väärilisse tasustamisse. Me oleme teinud mitmeid uuringuid. Kõigepealt, Emori uuring aastast 2018, mis viidi läbi muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate hulgas. See uuring näitas, et kuigi raamatukogude teenuste kvaliteet tervikuna on hea, on peamiseks kitsaskohaks e‑teenuste killustatus ja digisisu piiratud kättesaadavus. See on üks selline tugisammas, sellele see seadusemuudatus ja seaduses tehtavad parandused keskenduvad. Eestis tuleb kasutada kolme erinevat raamatukogusüsteemi, selleks et saaks leida ja laenutada vajalikke väljaandeid. Laiemale valikule ja digisisule pääsevad hõlpsasti ligi ainult kahe linna, Tallinna ja Tartu lugejad. Samas on elanikel kõrged ootused, et nad saaksid kasutada raamatukogude teenuseid veebis, mistõttu on digitaalsete lahenduste arendamine suurima kasvupotentsiaaliga valdkond. Mis on veel oluline? Kõige tähtsamaks tuleb [raamatukogude puhul] pidada neid, kes 21. sajandi raamatukogu loomisega iga päev tegelevad – meie raamatukoguhoidjaid. Just Eesti raamatukogudes töötavad inimesed loovad ja annavad edasi raamatukogudes [leiduvat] väärtust, aga paraku ületab nende tööpanus järjekindlalt liiga tagasihoidliku palga. See on teine [teema], mis selles seadusemuudatuses fookusesse võetakse. Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti rahvaraamatukogude töö kvaliteet on hea ja raamatukoguhoidjad pühendunud, kuid rahvaraamatukogude valdkond vajab digitaalse arengu kiirendamiseks väga toetust, ta vajab keskset eestvedajat, et ühtlustada killustatud raamatukoguteenuste kvaliteeti ja arendada ka üle-eestilisi teenuseid. See tagab meie rahvaraamatukogudele lihtsalt nüüdisaegsema rolli kultuuri‑ ja haridusasutusena. Teine küsimus: "Millistele analüüsidele või uuringutele tuginedes on otsustatud viia maakonna keskraamatukogude funktsioonid rahvusraamatukokku?" Siin on mul teile pakkuda kohe neli põhjust, millele see otsus on tuginenud. Kõigepealt maakonnaraamatukogude haldusjärelevalve kokkuvõte, siis raamatukoguvaldkonna sõnastatud arenguvajadused, mis on kirjas dokumendis "Kultuur 2030", kolmandaks Kultuuriministeeriumi tellimusel läbi viidud analüüs "Riiklike raamatukoguteeninduse koordineerimise ülesannete ja nende rahastuse mudeli väljatöötamine", mille tulemused on kokku võetud ja mille viis läbi PricewaterhouseCoopers aastal 2023, neljandaks, mõttekoja Praxis 2022. aastal läbi viidud uuring "Rahvaraamatukogude rolli analüüs ja ettepanekud valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks". Need on need uuringud, analüüsid ja alusdokumendid, millele tuginedes need ülesanded on välja sõelutud. Kultuuriministeerium on pidevalt analüüsinud ja hinnanud maakonnaraamatukogude senist töökorraldust, me vaatame ka riiklike ülesannete täitmist. Nendest analüüsidest on selgunud, et riiklike ülesannete korraldus on killustatud, ülesannete täitmisel esineb suures osas dubleerimist ja töökoormus on maakonniti väga ebaühtlane. Ma toon ka näite, et seda illustreerida. Näiteks on Harju maakonnas 16 omavalitsust, samas kui Järva, Jõgeva, Lääne, Põlva ja Saare maakonnas ainult 5. See on viinud olukorrani, kus rahvaraamatukogudele ei ole tagatud ühesugused tingimused just teenuse saamisel. Teenuse saamine on maakonniti väga ebaühtlane. Rahvusraamatukogu täidab juba neid riiklikke ülesandeid: arendab raamatukogude tugiteenuseid ning toimib kogu raamatukogude võrgustiku kompetentsikeskusena. Rahvaraamatukogude valdkonna riiklike ülesannete koondamine rahvusraamatukokku vähendab riiklike ülesannete dubleerimist ja killustatust, tagab nende ühtse arenduse ja kvaliteedi ning loob kõigile rahvaraamatukogudele võrdsed tingimused kvaliteetsete riigiteenuste saamisel. Me oleme vaadanud, mida naabrid teevad. Seadusemuudatus on päris massiivne, seda on ette valmistatud viis aastat, samm sammu haaval, kogu aeg suheldes valdkonnaga ja uute tulemusteni jõudes, seaduse teksti ja ettepanekuid parandades. Rahvusraamatukogul on suurem roll rahvaraamatukogude tegevuse toetamisel näiteks Poolas, Rootsis ja Norras. Rootsis on riiklik raamatukogu ametlikult määratud koordineerima ja arendama rahvaraamatukogude sektorit ja komplekteerimine toimub seal keskselt. Nii on see palju suuremates riikides kui Eesti. Seega tugineb otsus nii seniste maakonnaraamatukogude töökorralduse analüüsidele, aga ka "Kultuur 2030" raamatukogude valdkonna strateegilisele eesmärgile, mis näeb ette soodustada raamatukogude koostööd. Jällegi toon välja, et on vaja vähendada tegevuste dubleerimist ja seal, kus on võimalik, käivitada ka keskselt arendatud üleriigilisi teenuseid ning kasutada olemasolevaid ressursse innovaatilisemalt ja tõhusamalt kas spetsialiseerumiseks või ühistegevusteks. Ütlen veel selle küsimuse juurde, et maakonnaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse raamatukogu. Need ei ole riigiraamatukogud. Need on kohaliku omavalitsuse raamatukogud, kes täidavad täiendavalt raamatukoguteeninduse maakondliku koordineerimise ehk riiklikke ülesandeid. Neljale töötajale igas maakonnas on seni palka maksnud riik, et nad pakuksid teistele raamatukogudele komplekteerimise, koolituse ja nõustamise teenust. Kolmas küsimus: "Miks on vajalik omavalitsuste väljaannete komplekteerimine võtta riikliku kontrolli alla? Kas Kultuuriministeeriumil on andmeid, et maakonna keskraamatukogud ei saa selle ülesandega hakkama?" Vastan, et uue rahvaraamatukogu seadusega me soovime kaasajastada komplekteerimise protsessi ja jällegi vähendada dubleerimist. Kui praegu komplekteeritakse teavikuid 15 maakonnas dubleerivalt ja tehakse käsitsi mitmeid protsesse, mida saab automatiseerida, siis sellest ümberkorraldusest vabanevat raha on võimalik edaspidi kasutada ühtse süsteemi arendamiseks ja selle haldamiseks. Praegu on raamatukogu valdkonnas kasutusel kolm süsteemi, mida haldavad ja arendavad omavalitsused oma kuludega. Aga nii väikeses riigis kui meie Eesti ei ole mõistlik protsesse ja süsteeme dubleerida. Keskselt komplekteerivad meist palju suuremad riigid, nagu näiteks Norra, ning juba aastakümneid kasutab ka näiteks Iirimaa ühte raamatukogusüsteemi. See on kasutajale kindlasti oluliselt mugavam. Kultuuriministeerium teostab haldusjärelevalvet maakonnaraamatukogu ülesannete täitmise üle. Me kontrollime selle järelevalve raames muu hulgas maakonnaraamatukogu ülesannete täitmist kogude komplekteerimise ja töötlemise koordineerimisel. Näiteks ühe järelevalve käigus selgus, et vaid neljal maakonnaraamatukogul 15‑st oli koostatud kogu maakonda hõlmav komplekteerimispõhimõtete dokument. See tase ei ole, nagu enne sai mainitud, kuigi ühtlane. Enamikus maakondades hangib teavikud kogu maakonna rahvaraamatukogudele maakonnaraamatukogu, ent mõnes kohas eelistavad rahvaraamatukogud omavalitsuse raha eest ise tellida ja hankida. Ka teavikute transport raamatukogudesse, see, millal ja kuidas need inimesteni jõuavad, on korraldatud ebaühtlaselt. Näiteks on kahel maakonnaraamatukogul sõlmitud kokkulepped tarnijatega, kes viivad teavikud otse omavalitsuse raamatukogudesse, aga mujal peavad raamatukogud transpordi maakonnaraamatukogust kohaliku omavalitsuse raamatukogusse ise [korraldama]. Need praktikad, kuidas nad seda on [teinud], on väga erinevad. Näiteks kasutatakse kohaliku omavalitsuse töötajate, kolleegide, tuttavate või teinekord isegi pereliikmete abi. Sellepärast võivad uued teavikud raamatukogudesse jõuda väga erineva sagedusega: kümnes maakonnas kõigest üks või kaks korda kuus, vaid kolmes maakonnas kuni kolm korda kuus. Kolmanda küsimuse vastuse lõpetuseks võin öelda, et kokkuvõttes tegeleb maakonnaraamatukogudes riikliku ülesandena teavikute komplekteerimisega ligi 30 töötajat. Sarnast tööd tehakse dubleerivalt kõigis 15 maakonnas. Samas oleks ajakohaste tehnoloogiliste lahenduste ja ühtse logistika abil võimalik korraldada väljaannete hankimist nõnda, et ühes keskuses oleks oluliselt väiksem tööjõukulu. Neljas küsimus on teil saadetud selline: "Mis põhjusel leiavad raamatukogud ja kohalikud omavalitsused, et mainitud reform suurendab omavalitsuste kulutusi, kuid Kultuuriministeerium kinnitab, et seda ei juhtu?" Tõesti, iga reform toob endaga kaasa väga palju küsimusi. Meie ülesanne on nendele küsimustele vastata ja piisavalt selgitada. Me saame kinnitada nii kohalikele omavalitsustele kui ka rahvaraamatukogudele, et riiklike ülesannete ümberkorraldamisel ega raamatukogude andmekogu rakendamisel nende kulud ei suurene. Seda saame kinnitada. Vastupidi, edaspidi ei pea omavalitsused enam tasuma raamatukogusüsteemi arendamise ja selles osalemise eest, sest selle kulu katab riik. Lisaks vähenevad väljaannete hankimise ja logistika kulud. Just äsja kirjeldasin, kuidas toimib see logistika, et mingid teavikud kuhugi jõuaksid. Need kulud vähenevad seetõttu, et rahvusraamatukogu hakkab arendusüksusena viima läbi raamhankeid. Suurema mahu tõttu on võimalik saavutada ka soodsam raamatute hind, pakkuja teenuse hinnas sisaldub ka teoste kohaletoimetamine 79 omavalitsusse, mitte ainult 15 maakonnakeskusesse nagu seni. Näiteks ka rahvaraamatukogu ruumide ajakohastamine ja raamatukappide laiem levik, mida toetatakse raamatukogude kiirendi taotlusvoorust, aitab muuta raamatukogud kasutajasõbralikumaks ja ligipääsetavamaks. See tähendab, et reform mitte üksnes ei vähenda kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid loob ka eeldused paremate ja kättesaadavamate teenuste pakkumiseks. Seega võin väita, et eelnõu ei suurenda kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid tagab senisest stabiilsemad riiklikud tugiteenused ning nende rahastuse, samuti loob rahvaraamatukogudele paremad tingimused, nii et nad saavad pakkuda kaasaegseid ja ühtlaselt kättesaadavaid teenuseid üle Eesti. Omalt poolt võin lõpetuseks ja kokkuvõtteks öelda, et suvi läbi kestnud tihe suhtlus raamatukogude esindajate ja kohalike omavalitsustega on meid viinud selgema olukorrani, kui oli siis, kui te mulle selle [arupärimise] saatsite. Paljud probleemid on saanud selgema lahenduse, aga me kindlasti jätkame selgituste andmist ja koostööd valdkonnaga.

Küsimused on tõesti ammu ette saadetud, 19. juunil. Vahepeal me oleme kõvasti tööd teinud erinevate valdkondade esindajatega selle seaduse raames. Aga ma tulen paari fakti juurde. Kõigepealt … Hästi, ma hakkan küsimustele vastamisest, siis vaatame need faktid üle. Esimese küsimusena te küsisite: "Millise hinnangu annate Eesti raamatukogudes tehtava töö kvaliteedile?" Ja ma nüüd räägin sellest, kuidas rahvaraamatukogude töö kvaliteeti hinnatakse. Siin peab lahutama isikliku arvamuse ja selle, kuidas ministeerium rahvaraamatukogude tööd hindab. Seda hinnatakse nii kohaliku omavalitsuse, aga ka riigi tasandil ehk kompleksselt. Kohalikud omavalitsused annavad teenistusliku järelevalve kaudu hinnangu oma raamatukogude tööle kõigepealt ja siis Kultuuriministeerium järgib võrgustiku toimimist ning maakonnaraamatukogude poolte riiklike ülesannete täitmist. Me teame seda ja oleme kindlasti teiega ühel nõul, et meie raamatukogud on elanike hariduse ja meie igapäevaelu tugisammas. Oleme lugenud ka külastatavust. Kui tahate näiteks teada, kui palju inimesi, mitu inimest külastab aastas raamatukogusid, siis seda on 700 000 eestimaalast, külastamiste arv. Jätkuvalt on aga mitmeid rahvaraamatukogusid, mille füüsiline keskkond vajab uuendamist ja selleks, et raamatukogud oleksid inspireerivad, atraktiivsed, kättesaadavad nii tänastele kui ka uutele sihtrühmadele, on vaja investeeringuid rahvaraamatukogude keskkonda, teenuste arendamisse ning raamatukoguhoidjate väärilisse tasustamisse. Me oleme teinud mitmeid uuringuid. Kõigepealt Emori uuring aastast 2018, mis viidi läbi muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate hulgas. See uuring näitas, et kuigi raamatukogude teenuste kvaliteet tervikuna on hea, on peamiseks kitsaskohaks e-teenuste killustatus ja digisisu piiratud kättesaadavus. Ja see on üks selline tugisammas, millele see seadusemuudatus ja seal tehtavad parandused keskenduvad. Eestis tuleb täna kasutada kolme erinevat raamatukogusüsteemi ja seda selleks, et leida ja laenutada vajalikke väljaandeid, ning laiemale valikule ja digisisule pääsevad hõlpsasti ligi ainult kahe linna lugejad: Tallinnas ja Tartus. Samas on elanikel kõrged ootused kasutada raamatukogude teenuseid veebis, mistõttu on digitaalsete lahenduste arendamine suurima kasvupotentsiaaliga valdkond. Nüüd edasi. Mis on veel oluline? Kõige tähtsamad, need, kes 21. sajandi raamatukogu loomisega iga päev tegelevad, on meie raamatukoguhoidjad. Ja just Eesti raamatukogudes töötavad inimesed loovad ja kannavad raamatukogude väärtust, aga paraku ületab nende tööpanus järjekindlalt liiga tagasihoidliku palga. See on teine teine fookus, mis selles seadusemuudatuses ette võetakse. Kokku võttes võib öelda, et Eesti rahvaraamatukogude töö kvaliteet on hea ja raamatukoguhoidjad pühendunud, kuid rahvaraamatukogude valdkond vajab väga digitaalse arengu kiirendamiseks toetust, ta vajab keskset eestvedajat, et ühtlustada killustatud raamatukoguteenuste kvaliteeti ja arendada ka üle-eestilisi teenuseid. See lihtsalt tagab meile rahvaraamatukogude jaoks parema nüüdisaegse rolli kultuuri- ja haridusasutusena. Teine küsimus. Te küsite: "Millistele analüüsidele või uuringutele tuginedes on otsustatud viia maakonna keskraamatukogude funktsioonid rahvusraamatukokku?" Ja siin on mul teile välja pakkuda või välja tuua kohe neli põhjust, millele see otsus on tuginenud. Kõigepealt maakonnaraamatukogude haldusjärelevalve kokkuvõte, siis raamatukogu valdkonna poolt sõnastatud arenguvajadused, mis dokumendis "Kultuur 2030", kolmandaks Kultuuriministeeriumi tellimusel läbi viidud analüüs pealkirjaga "Riiklike raamatukoguteeninduse koordineerimise ülesannete ja nende rahastuse mudeli väljatöötamine" – need tulemused on kokku võetud, selle uuringu viis läbi PricewaterhouseCoopers aastal 2023 – ja neljas, mõttekoja Praxis 2022. aastal läbiviidud uuring "Rahvaraamatukogude rolli analüüs ja ettepanekud valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks". Nii et need on need uuringud, analüüsid ja alusdokumendid, millele tuginedes need ülesanded on välja sõelutud. Kultuuriministeerium on pidevalt analüüsinud ja hinnanud maakonnaraamatukogude senist töökorraldust, vaatame ka riiklike ülesannete täitmist. Nendest analüüsidest on selgunud, et riiklike ülesannete korraldus on killustatud, ülesannete täitmisel esineb suures osas dubleerimist ja töökoormus on maakonniti väga ebaühtlane. Ma toon näite ka, et illustreerida seda. Näiteks Harju maakonnas on 16 omavalitsust, samas kui Järva, Jõgeva, Lääne, Põlva ja Saare maakonnas ainult viis. Ja see on viinud olukorrani, kus rahvaraamatukogudele ei ole tagatud ühesugused tingimused just teenuse saamiseks. Teenuse saamine on väga ebaühtlane maakonniti. Rahvusraamatukogu täidab juba täna neid riiklikke ülesandeid: arendab raamatukogudele tugiteenuseid ning toimib kogu raamatukogude võrgustiku kompetentsikeskusena. Rahvaraamatukogu valdkonna riiklike ülesannete koondamine rahvusraamatukokku vähendab riiklike ülesannete dubleerimist, killustatust, tagab nende ühtse arenduse ja kvaliteedi ning loob kõigile rahvaraamatukogudele võrdsed tingimused kvaliteetsete riigiteenuste saamisel. Me oleme vaadanud, mida naabrid teevad. Kuna seadusemuudatus on päris massiivne, seda on ette valmistatud viis aastat, samm sammu haaval, kogu aeg suheldes valdkonnaga ja uute tulemusteni jõudes või seda seaduse teksti ja ettepanekuid parandades. Rahvusraamatukogul on suurem roll rahvaraamatukogude tegevuse toetamisel näiteks Poolas, Rootsis, Norras. Rootsis on riiklik raamatukogu ametlikult määratud koordineerima ja arendama rahvaraamatukogude sektorit ja komplekteerimine seal toimub keskselt palju suuremates riikides kui Eesti. Seega tugineb otsus nii seniste maakonnaraamatukogude töökorralduse analüüsidele tuginedes, aga ka "Kultuur 2030" raamatukogude valdkonna strateegilisele eesmärgile, et soodustada raamatukogude koostööd. Jällegi toon uuesti välja, et vähendada dubleerimist tegevustes ja kus on võimalik, käivitada ka keskselt arendatud üleriigilisi teenuseid, kasutada olemasolevaid ressursse innovaatilisemalt ja tõhusamalt spetsialiseerumiseks või ühistegevusteks. Veel selle küsimuse juures, et maakonnaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse raamatukogu. Need ei ole riigiraamatukogud. Need on kohaliku omavalitsuse raamatukogud, kes täidavad täiendavalt raamatukoguteeninduse maakondliku koordineerimise ehk riiklikke ülesandeid. Ja seni neljale töötajale igas maakonnas on seni palka maksnud riik, et nad pakuksid teistele raamatukogudele komplekteerimise, koolituse ja nõustamise teenust. Kolmas küsimus: "Miks on vajalik omavalitsuste väljaannete komplekteerimine võtta riikliku kontrolli alla? Kas Kultuuriministeeriumil on andmeid, et maakonna keskraamatukogud ei saa selle ülesandega hakkama?" Vastan, et selle uue rahvaraamatukogu seadusega me soovime kaasajastada komplekteerimise protsessi, vähendada jällegi dubleerimist. Kui praegu komplekteeritakse teavikuid 15 maakonnas dubleerivalt ja tehakse käsitsi mitmeid protsesse, mida saab automatiseerida, on võimalik sellest ümberkorraldusest vabanevat raha kasutada edaspidi ühtse süsteemi arendamiseks ja selle haldamiseks. Praegu on raamatukogu valdkonnas kasutusel kolm süsteemi, mida kõik haldavad ja arendavad, omavalitsused oma kuludega. Aga nii väikeses riigis kui meie Eesti ei ole mõistlik dubleerida erinevaid protsesse ja süsteeme. Keskselt komplekteerivad meist palju suuremad riigid, nagu näiteks Norra, ning juba aastakümneid kasutab näiteks ka Iirimaa ühte raamatukogusüsteemi. See on kasutajale kindlasti oluliselt mugavam. Kultuuriministeerium teostab haldusjärelevalvet maakonnaraamatukogu ülesannete täitmise üle. Me kontrollime selle järelevalve raames muu hulgas ka maakonnaraamatukogu ülesannete täitmist kogude komplekteerimise ja töötlemise koordineerimisel. Ja näiteks ühe järelevalve käigus selgus, et vaid neljal maakonnaraamatukogul 15-st oli koostatud kogu maakonda hõlmav komplekteerimispõhimõtete dokument. See tase ei ole, nagu enne sai mainitud, kuigi ühtlane. Enamikes maakondades hangib teavikud kogu maakonna rahvaraamatukogudele maakonnaraamatukogu, ent mõnes kohas eelistavad rahvaraamatukogud omavalitsuse raha eest ise tellida ja hankida. Ja ka teavikute transport raamatukogudesse, millal need raamatud inimesteni jõuavad ja kuidas, on korraldatud ebaühtlaselt. Näiteks kahel maakonnaraamatukogul on sõlmitud kokkulepped tarnijatega, kes viivad teavikud otse omavalitsuse raamatukogudesse, aga mujal peavad raamatukogu transpordi maakonnaraamatukogust kohaliku omavalitsuse raamatukogusse ise lahendama. Ja kuidas nad seda on lahendanud, need praktikad on väga erinevad. Näiteks kasutatakse kohaliku omavalitsuse töötajate, kas siis kolleegide, tuttavate või isegi teinekord pereliikmete abi. Ja sellepärast võivad need uued teavikud raamatukogudesse jõuda väga erineva sagedusega: kümnes maakonnas kõigest üks või kaks korda kuus, vaid kolmes maakonnas kuni kolm korda kuus. Ja lõpetuseks sellele kolmandale küsimusele vastates võin öelda, et kokkuvõttes tegeleb maakonnaraamatukogudes riikliku ülesandena teavikute komplekteerimisega ligi 30 töötajat. Sarnast tööd tehakse dubleerivalt kõigis 15 maakonnas. Samas oleks ajakohaste tehnoloogiliste lahenduste ja ühtse logistika abil võimalik korraldada väljaannete hankimist nõnda, et ühes keskuses oleks oluliselt väiksem tööjõukulu. Neljas küsimus on teil saadetud: "Mis põhjusel leiavad raamatukogud ja kohalikud omavalitsused, et mainitud reform suurendab omavalitsuste kulutusi, kuid Kultuuriministeerium kinnitab, et seda ei juhtu?" Tõesti, iga reform toob väga palju küsimusi endaga kaasa ja meie ülesanne on nendele küsimustele vastata ja piisavalt selgitada. Me saame kinnitada nii kohalikele omavalitsustele kui rahvaraamatukogudele, et riiklike ülesannete ümberkorraldamisel ega raamatukogude andmekogu rakendamisel nende kulud ei suurene. Seda saame kinnitada. Vastupidi, edaspidi ei pea omavalitsused enam tasuma raamatukogusüsteemi arendamise ja selles osalemise eest, sest selle kulu katab riik. Lisaks vähenevad väljaannete hankimise ja logistika kulud. Just äsja kirjeldasin, kuidas see logistika toimub, et mingid teavikud kuhugi jõuaksid. Ja see väheneb seetõttu, et rahvusraamatukogu hakkab arendusüksusena viima läbi raamhankeid. Suuremate mahtude tõttu on võimalik saavutada raamatutele ka soodsam hind, pakkuja teenuse hinnas sisaldub ka teoste kohaletoimetamine 79 omavalitsusse, mitte ainult 15 maakonnakeskusesse nagu seni. Näiteks ka rahvaraamatukogu ruumide ajakohastamine ja raamatukappide laiem levik, mida toetatakse raamatukogude kiirendi taotlusvoorust, aitab muuta raamatukogud kasutajasõbralikumaks, ligipääsetavamaks. See tähendab, et reform mitte üksnes ei vähenda kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid toob ka eeldused paremate ja kättesaadavamate teenuste pakkumiseks. Seega võin väita, et seega ei suurenda eelnõu kohaliku omavalitsuse kulusid, vaid tagab senisest stabiilsemad riiklikud tugiteenused ning nende rahastuse ning loob rahvaraamatukogudele paremad tingimused pakkuda kaasaegseid ja ühtlaselt kättesaadavaid teenuseid üle Eesti. Omalt poolt siia lõpetuseks ja kokkuvõtteks võin öelda seda, et suvi läbi kestnud tihe suhtlus raamatukogude esindajate ja kohalike omavalitsustega on meid viinud selgema olukorrani, kui see olukord oli siis, kui te mulle selle küsimuse saatsite. Paljud probleemid on saanud selgema lahenduse, aga me jätkame selgituste andmist ja koostööd valdkonnaga kindlasti.

Suur tänu teile! Ja on võimalus jätkata küsimustega ja neid saalis on, vaatamata põhjalikele vastustele. Peeter Ernits alustab. Palun!

Suur tänu teile! On võimalus jätkata küsimustega. Neid saalis on, vaatamata põhjalikele vastustele. Peeter Ernits alustab. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui palju te hoiate selle reformiga raha kokku Eesti riigile või ministeeriumile ja kui palju inimesi nii-öelda provintsist peab ametist ilma jääma, et kogu see süsteem koonduks Tallinna taas?

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui palju te hoiate selle reformiga kokku raha Eesti riigile või ministeeriumile ja kui palju inimesi nii-öelda provintsist peab ametist ilma jääma, et kogu see süsteem koonduks taas Tallinna?

Te vist ei kuulnud, mida ma oma vastustes ütlesin. Ma ütlesin mitmel korral seda, et ei ole selles mõttes kokkuhoidu riigile. Kõik see kokkuhoid suunatakse maakondadesse, rahvaraamatukogudesse tagasi just e-teenuste ja nende arendamise näol. Sellesama killustatuse tõttu ja parema teoste kättesaadavuse nimel.

Te vist ei kuulnud, mida ma oma vastustes ütlesin. Ma ütlesin mitmel korral seda, et riigil ei teki siin selles mõttes kokkuhoidu. Kogu see kokkuhoid suunatakse maakondadesse, rahvaraamatukogudesse tagasi, just e‑teenuste arendamise näol. See toimub sellesama killustatuse [vähendamise] tõttu ja teoste parema kättesaadavuse nimel.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Aga mõned küsimused. Võib-olla mul läks kõrvust mööda, kas ja kuidas hakkavad toimuma koolitused, seminarid, infopäevad, nii et ka väiksemate raamatukogude raamatukoguhoidjad saaksid raamatukoguellu kaasatud. Täna toimub see ju maakonnaraamatukogude kaudu. Kuidas see on nagu planeeritud?

Aitäh ettekande eest! Aga on mõned küsimused. Võib-olla läks mul see kõrvust mööda. Kas ja kuidas hakkavad toimuma koolitused, seminarid, infopäevad, nii et ka väiksemate raamatukogude raamatukoguhoidjad saaksid raamatukoguellu kaasatud? Praegu toimub see ju maakonnaraamatukogude kaudu. Kuidas see on planeeritud?

Jaa, see on päris detailne küsimus. Ma võin teile taustaks anda rahvaraamatukogude reformi tegevused. Kõigepealt, see algas aastal 2020 sellega, et tekkis väljatöötamiskavatsus. Siis 2023 järgnes Eesti Hoiuraamatukogu ja Eesti Pimedate Raamatukogu ülesannete üleandmine Eesti Rahvusraamatukogule. Me olime teiega koos kultuurikomisjonis, kui seda seda protsessi käsitleti. 2023 oli ka e-laenutuskeskkonna MIRKO arendamine ja teenuse käivitamine ning rahvaraamatukogude kiirendi määruse koostamine ja kiirendi rakendamine. See on ellu viidud, näiteks tuli sealt ka laenutuskappide soetamine ja laste lugemisalade loomine. 2026 on plaanis selle seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogusse tuua. Sellega paralleelselt siin sügisel juba toimuvad tihedalt ka kokkusaamised ja kohtumised, vestlusringid kõikide asjasse puutuvatega. Mul endal on samuti raamatukogude juhtide ja kohalike omavalitsuste esindajatega kokkusaamine sellel teemal, et kõikidele küsimustele saaks ammendavad vastused. Sest kui seda on nii kaua veetud, seda seadusemuudatust, ja see on massiivne, siis tuleb võtta aega, et kõik sammud teha. Ja ma saan ministrina samuti aru, et seal on hirme kas või uue ühtse digitaalse süsteemi kasutuselevõtmise puhul. Kas saadakse see käima? Kuidas sellega tööd teha? Kõik need etapid peavad saama selged vastused nendele inimestele, kes sellega kokku puutuvad.

Jaa, see on päris detailne küsimus. Ma võin teile taustaks selgitada rahvaraamatukogude reformi tegevusi. Kõigepealt, see algas aastal 2020 sellega, et tekkis väljatöötamiskavatsus. 2023 järgnes Eesti Hoiuraamatukogu ja Eesti Pimedate Raamatukogu ülesannete üleandmine Eesti Rahvusraamatukogule. Me olime teiega koos kultuurikomisjonis, kui seda protsessi käsitleti. 2023 toimus ka e‑laenutuskeskkonna MIRKO arendamine ja teenuse käivitamine ning rahvaraamatukogude kiirendi määruse koostamine ja kiirendi rakendamine. See on ellu viidud, näiteks tulid sealt ka laenutuskappide soetamine ja laste lugemisalade loomine. 2026 on plaanis selle seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogusse tuua. Sellega paralleelselt toimuvad sügisel juba tihedalt kokkusaamised, kohtumised ja vestlusringid kõikide asjaosalistega. Mul endal on samuti raamatukogude juhtide ja kohalike omavalitsuste esindajatega kokkusaamine sellel teemal, et kõik küsimused saaks ammendavad vastused. Kui seda seadusemuudatust on nii kaua veetud ja see on massiivne, siis tuleb võtta aega, et kõik sammud teha. Ma saan ministrina aru, et on hirme kas või uue ühtse digitaalse süsteemi kasutusele võtmise tõttu. Kas saadakse see käima? Kuidas sellega tööd teha? Kõigi nende etappide kohta peavad need inimesed, kes selle kõigega kokku puutuvad, saama selged vastused.

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kuulates teie vastuseid, tekib mul tunne, et kas Kultuuriministeerium on siiani tõesti unustanud seda koordineerimist teha. Paljud nendest probleemidest, mida te kirjeldasite, oleks ju ilusti ühe inimese koordineerimise tulemusena lahendatavad, ja see ei peaks tähendama kõikide töökohtade koondamist Tallinnasse. Aga minu küsimus ongi täpsemalt, kas kõik need praegused maakonnakeskustes olevad töökohad koondatakse keskraamatukogusse Tallinnasse või tulevad mingid piirkondlikud keskused, kui palju neid töötajaid sinna tuleb ja kuidas need ülesanded jaotuvad.

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kuulates teie vastuseid, minul tekib tunne, et kas Kultuuriministeerium on tõesti unustanud siiani seda koordineerimist teha. Ehk siis paljud nendest probleemidest, mida te kirjeldasite, oleks ju ilusti ühe inimese koordineerimise tulemusena lahendatavad, ja see ei peaks tähendama kõikide töökohtade koondamist Tallinnasse. Aga minu küsimus ongi täpsemalt, et kas siis kõik need praegused maakonnakeskustes olevad töökohad koondatakse keskraamatukogusse Tallinnasse või siis tulevad mingid piirkondlikud keskused ja kui palju neid töötajaid sinna tuleb ja kuidas need ülesanded jaotuvad.

Anti Allas, palun!

Ma pean seda detaili kindlasti teile täpsustama, sest mul … Tulevad keskustesse. Aga kuidas ja millises hulgas ja kui palju milliseid ülesandeid edasi antakse kellele, seda ma saan teile kirjalikult järgi vastates teada anda, kui see teile sobib.

Ma pean seda kindlasti täpsustama. Tulevad keskustesse. Aga kuidas ja millises hulgas ning kui palju ja milliseid ülesandeid kellelegi edasi antakse, seda saan ma teile kirjalikult vastates teada anda, kui teile sobib.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Ma ütlen tegelikult küll …

Ma ütlen tegelikult, et kui te küsite, kui palju inimesi muudatuste raames koondatakse ja mis neist saab, siis sellele ma oskan küll kohe vastata, leidsin selle koha üles. Töötajate ülesannete ja koormuse osas teevad otsused kohalikud omavalitsused. Rahvaraamatukogu on jätkuvalt KOV-i hallatav asutus. Riiklikke ülesandeid täitvad töötajad on samal ajal KOV-i rahvaraamatukogude töötajad, näiteks rahvaraamatukogude direktorid. Rahvusraamatukogu kuulutab ka avaliku konkursi piirkondlike spetsialistide ametikohtade täitmiseks, kuhu saavad KOV-ide spetsialistid kandideerida. Aga kui te seda hulka tahate täpselt teada, et seni on andnud riik neljale töötajale palgaraha, siis seda ma saan teile tagantjärgi kirjalikult vastates täpsustada.

Vabandust!

… selle kohta, mida te küsite, kui palju inimesi muudatuste raames koondatakse ja mis neist saab, et sellele ma oskan kohe vastata, ma leidsin selle koha üles. Töötajate ülesannete ja koormuse kohta teevad otsused kohalikud omavalitsused. Rahvaraamatukogu on jätkuvalt KOV‑i hallatav asutus. Riiklikke ülesandeid täitvad töötajad on samal ajal KOV‑i rahvaraamatukogude töötajad, näiteks rahvaraamatukogude direktorid. Rahvusraamatukogu kuulutab välja avaliku konkursi piirkondlike spetsialistide ametikohtade täitmiseks, kus KOV‑ide spetsialistid saavad kandideerida. Aga kui te seda hulka tahate täpselt teada, sest seni on andnud riik nelja töötaja palgaraha, siis seda ma saan teile tagantjärele kirjalikult vastates täpsustada.

Teist korda aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja tühi saal, mõned kolleegid välja arvatud! See on taas üks äärmiselt masendav lugu. Lugupeetud kultuuriminister tuleb siia ja ütleb, et ta ei tea, kui paljud keskraamatukogude töötajad kaotavad koha. Mina tean. Rahvaraamatukogudes töötab ligi [1300] inimest, ma olen väga paljudega nendest rääkinud. Kui nad oleksid siin saalis, nad oleksid ministriproua välja vilistanud. Välja vilistanud! See on järjekordne näide, kuidas riik õilsate loosungitega – digitaliseerimine, tsentraliseerimine, asja paremaks muutmine – tõmbab provintsist välja veel viimaseid [inimesi], kes seal on. Tartumaa keskraamatukogu on meie Kõrveküla raamatukogu ja Jõgevamaa keskraamatukogu on Põltsamaa raamatukogu. Kummastki [kaob] neli [kohta]. Meil on kokku 15 maakonda. Jääb neli emissari: põhja, lõuna, ida ja lääne emissar. Nimi on neil kindlasti teistsugune. Üks vastutab lõuna eest, teine idaprovintside eest ja nii edasi. Suure tõenäosusega istuvad nad Tallinnas. See tähendab, et riik tõmbub provintsist taas välja, mis on lubamatu. Seda esiteks. Teiseks, Tallinnast hakatakse raamatuhangete abil tõenäoliselt ette kirjutama – praegu käib komplekteerimine maakonna keskraamatukogudes, need neli inimest [tegelevad sellega] meil Kõrvekülas, Põltsamaal, igal pool mujal –, mida rahvas peaks lugema. Siis tulevad need nimekirjad ja korraldamine. Tõepoolest, omavalitsused või rahvaraamatukogud, kasutades omavalitsuste raha, tegelevad veel teistmoodi komplekteerimisega sinna juurde, et see [valik] oleks mitmekesine. Nüüd [muutub] see omavalitsuste, valdade ja linnade koormus tunduvalt suuremaks. Ma räägin praegu mitte omast peast, vaid [kordan] nende raamatukogutöötajate juttu, kes on mulle kõigest sellest rääkinud. See, mida ministriproua siin rääkis, viis aastat massiivset tööd ja nii edasi, on kindlasti väga tore. Soome mudel ja nii edasi. Hiiumaal on see juba olemas, 24/7 võib rahulikult minna ja [raamatuid] võtta, aga kõige selle tulemus on – mitte kohe, aga varsti –, et kaovad ka viimased punktid, kus on võimalik istuda ja rääkida. Rahvaraamatukogud on sellised, on nad Põlvamaal, Valgamaal, Tartumaal või kuskil mujal, et seal on võimalik tasuta istuda, seal on valge, soe, saab lugeda lehti, raamatuid ja rääkida, rääkida. Rääkimine on ülioluline, eriti provintsis, kust riik on ennast välja tõmmanud. See kaob ära. Mitte järgmisel aastal, aga kõik liigub sinnapoole. See on viimane tugipunkt. Rahvaraamatukogude võrgustik on viimane selline arhipelaag, need on tugipunktid, kuhu riik on provintsis veel alles jäänud. Jah, kõik on tore, hakatakse asja paremaks, digitaalsemaks [muutma] ja nii edasi. Rahvaraamatukogus töötavad raamatukoguhoidjad. Muuseas, enam ei koolitata kõrgharidusega raamatukoguhoidjaid, see elukutse on kaduvikku määratud. Ja et mitte liiga palju detailidesse minna, rõhutan kõige olulisemana taas seda, et selle sammuga tõmbab riik ennast välja viimastest kohtadest, kus ta seni olemas on olnud. Postkontorid ja kõik muu on enne seda juba läinud. Ma tahaks väga näha – ka raamatukoguhoidjad, kes praegu seda [arutelu] jälgivad, tahaks näha – seda analüüsi, mis näitab, et seda kõike, mis ma räägin, ei juhtu. Aga ma arvan, et kahjuks juhtub. Igal juhul ma arvan, et kuskil 60 töökohta provintsist kaob. Ja kuhu need lähevad? Kõik, kes on provintsist pärit, teavad, et ega seal palju võimalusi ei ole. Koondumine Tallinnasse, Soome mudel ja kõik välismaa mudelid, millest siin ministriproua rääkis, helge tulevik. See ei tähenda, et rahvaraamatukogu töötajad oleksid mingisugused minevikurüütlid ega tahaks uuendusi. Väga paljud neist jagavad neid üsna hästi ja on neist huvitatud, aga nad on väga mures, väga suures mures, nad palusid mul seda täna edasi öelda, sellise avantüürse käitumise pärast, millega Kultuuriministeerium nüüd tsentraliseerimise ja asja parendamise huvides on välja tulnud. Nii et …

Hea juhataja! Ja tühi saal, mõned kolleegid välja arvatud! See on taas üks äärmiselt masendav lugu. Lugupeetud kultuuriminister tuleb siia ja ütleb, et ta ei tea, kui palju keskraamatukogu töötajaid kaotab koha. Mina tean. Kui rahvaraamatukogudes töötab ligi 500 inimest, ma olen väga paljudega nendega rääkinud, kui nad oleksid siin saalis, nad oleksid ministriproua välja vilistanud. Välja vilistanud! See on järjekordne näide, kuidas riik õilsate loosungitega – digitaliseerimine, tsentraliseerimine, asja paremaks muutmine – tõmbab provintsist välja veel viimaseid, kes seal on. Meil Tartumaal Kõrveküla ja Jõgevamaal Põltsamaa keskraamatukogu. Kummastki neli. Meil on kokku 15 maakonda. Ja jääb neli emissari: põhja emissar, lõuna, ida ja lääne. Nimi on neil kindlasti teistsugune. See tähendab, üks vastutab lõuna eest, teine idaprovintside eest ja nii edasi. Ja suure tõenäosusega istuvad nad Tallinnas. See tähendab, et riik tõmbub provintsist taas välja, mis on lubamatu. Seda esiteks. Teiseks, Tallinnast hakatakse ette kirjutama läbi hangete tõenäoliselt, raamatuhanked. Praegu käib komplekteerimine maakonna keskraamatukogudes, needsamad neli inimest meil Kõrvekülas, Põltsamaal, igal pool mujal. Tallinn hakkab ette kirjutama, mida rahvas peaks lugema. Siit tulevad need nimekirjad ja korraldamine. Jah, tõepoolest, omavalitsused või nii-öelda rahvaraamatukogud, kasutades omavalitsuste raha, käib teistmoodi komplekteerimine juurde veel, et oleks see mitmekesine. Ja nüüd jääb see koormus valdadele, omavalitsustele, linnadele tunduvalt suuremaks. Ma räägin praegu mitte oma peast, vaid nende raamatukogutöötajate juttu, kes on mulle rääkinud kõigest sellest. See, mida ministriproua siin rääkis, viis aastat massiivset tööd ja nii edasi – kindlasti väga tore on see. Soome mudel ja nii edasi. Hiiumaal on juba olemas, 24/7 võib minna rahulikult, võtta, aga kõige tulemus on mitte kohe, aga varsti, kaovad ka viimased punktid, kus on võimalik istuda, rääkida. Rahvaraamatukogud on sellised, on nad siin Põlvamaal, Valgamaal, Tartumaal, igal pool mujal, kus on võimalik istuda, tasuta valgus, soe, lugeda lehti, raamatuid ja rääkida, rääkida. Rääkimine on ülioluline, eriti provintsis, kus riik on ennast tagasi tõmmanud, välja tõmmanud. See kaob ära. Mitte järgmisel aastal, aga kõik liigub sinnapoole. See on viimane tugipunkt. Rahvaraamatukogude võrgustik on viimane selline arhipelaag, need tugipunktid, kuhu riik on provintsis veel jäänud. Jah, kõik on tore, et hakatakse asja paremaks, digitaalsemaks minema ja nii edasi. Rahvaraamatukogus töötavad raamatukoguhoidjad. Muuseas, enam ei koolitata kõrgharidusega raamatukoguhoidjaid, see elukutse on kaduvikku määratud. Ja et mitte liiga palju detailidesse minna, kõige olulisem on rõhutada taas seda: selle sammuga tõmbab riik oma ennast välja viimastest kohtadest, kus ta on olemas. Postkontorid ja kõik muu, mis on enne seda juba läinud. Ja ma tahaks väga näha – ja ka raamatukoguhoidjad, kes praegu jälgivad seda, tahaks näha – seda analüüsi, mis näitab, et seda kõike, mida ma räägin, ei juhtu. Aga ma arvan, et kahjuks juhtub. Igal juhul ma arvan, et kusagil 60 töötajat provintsist, töökohta kaob. Ja kuhu nad lähevad? Kõik, kes on provintsist pärit, teavad seda, et ega seal palju võimalusi ei ole. Koondumine Tallinnasse, Soome mudel ja kõik välismaa mudelid, mida siin ministriproua rääkis, helge tulevik. Ja see ei tähenda, et rahvaraamatukogu töötajad oleksid mingisugused minevikurüütlid ja ei tahaks uuendusi. Väga paljud neist jagavad seda üsna hästi ja on sellest huvitatud, aga nad on väga mures, väga suures mures, ja nad palusid mul seda täna ka edasi öelda sellise avantüürse käitumise pärast, millega Kultuuriministeerium nüüd tsentraliseerimise ja asja parendamise huvides on välja tulnud. Nii et …

Härra Peeter Ernits, kuus ja pool minutit on täis. Kas …

Jaa. Ei, rohkem mul ei ole midagi öelda. Sellega ei saa kuidagi nõustuda, riik ei saa tõmbuda välja nendest viimastest tugipunktidest, mis on tal üle Eesti, ligi 500 rahvaraamatukogu. Aitäh!

Ei, rohkem ei ole mul midagi öelda. Sellega ei saa kuidagi nõustuda, riik ei saa tõmbuda välja nendest viimastest tugipunktidest, mis tal on üle Eesti, ligi 500 rahvaraamatukogust. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Kõik head kolleegid ja kõik, kes jälgivad meid tele vahendusel! Ka mõned mõtted seoses rahvaraamatukogu seaduse muutmisega. Nagu me teame ja nagu ka eelkõneleja rääkis, siis see muutmine on õhku visanud rea küsimusi ja muresid. Minu arust on need küsimused väga põhjendatud, sest seni edukalt üle Eesti maakondlike keskraamatukogude kaudu korraldatud rahvaraamatukogude teenindamist soovitakse väga kardinaalselt muuta. Mida see teenindamine tähendab? Ütlen neile, kes ei ole sellesse [teemasse] väga süvenenud: see tähendab rahvaraamatukogudesse väljaannete kogumist, koolituste korraldamist, andmekogude haldamist, igasugustes programmides ja projektides osalemist ja selle kõige koordineerimist. Seda kõike soovitakse nüüd tsentraliseerida ja minule isiklikult teeb see väga-väga haiget. Tekib küsimus, miks viiakse ülesanded, mida seni on väga edukalt kohapeal täidetud, piirkonnast ära. Teame ju, et kui piirkondadest kaovad töökohad, kaob sealt ka elu. Aga ometi võiks meil meie digitaalses riigis olla teistpidi: ei peaks töökohtasid kaugetest Eestimaa piirkondadest ära viima ja riik võiks olla igal pool. Teistpidi, olles kuulanud proua ministri vastuseid, [tahan öelda, et] kui soovitakse midagi efektiivsemalt korraldada, siis seda ei peaks tõesti tegema ikkagi, ütlen veel kord, töökohtade Tallinnasse koondamise kaudu. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, mis selles valdkonnas siis siiani on toimunud, kui need ministri kirjeldatud probleemid tõesti üleval on. Miks pole siiani toimunud seda koordineeritud juhtimist? Minu arvates oleks see tõesti ühe inimese abil täiesti teostatav olnud, nii et kõiki neid kirjeldatud probleeme täna enam ei oleks. Mind isiklikult teeb ikkagi, veel kord, väga-väga kurvaks, et selle probleemi lahendamisel pole absoluutselt arvestatud regionaalpoliitilist aspekti. Oleme ju varasematel aastatel püüdnud riigi töökohti hoopis Tallinnast välja viia, et elu Eestis ühtlasemalt jaotuks. Aga nüüd selle rahvaraamatukogu seaduse muutmisega ollakse risti vastupidises suunas minemas. Minu jaoks on ka väga suur küsimus, kas teenus selle saajatele tegelikult paremaks muutub, kuidas see reaalselt on korraldatud. Seni võrgustikuna toimunud maakondlik koostöö on olnud rahvaraamatukogudele väga lähedal, loogiliselt kättesaadav. Lisaks sellele on küsimusi veelgi, ma ei jõua siin neid ette lugeda. Tahan öelda, et minu arvates tuleks see teema uuesti tõsiselt läbi kaaluda, püüda mitte lõhkuda seda, mis on hästi töötanud. Kui on vaja viia sisse muudatusi, siis loomulikult tuleb neid teha. Aja jooksul asjad muutuvad ja ajaga tuleb kaasas käia. Kui seda tehakse, siis see ei tohiks toimuda nii, et Eesti elu väljaspool Tallinna kokku pakitakse. Endise omavalitsusjuhina olen suhelnud raamatukoguinimestega ja omavalitsustega ning minu jaoks on jäänud õhku see küsimus, et siiamaani on arusaamatu, kellele need kohustused lähevad ja kuidas see rahastamine saab tulevikus olema, kui paljud nendest ülesannetest lähevad vaikselt tegelikult omavalitsuste kaela. Kokkuvõtteks, kindlasti ma arvan, et seda peab ikka väga-väga tõsiselt veel mõtlema. Ütlen ära, et ei mina ega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon praeguse rahvaraamatukogu seaduse muutmisega kuidagi nõustuda ei saa. Aitäh!

Austatud eesistuja! Hea minister! Kõik head kolleegid! Ja kõik, kes jälgivad meid tele vahendusel! Ka mõned mõtted seoses rahvaraamatukogude seaduse muutmisega. Nagu me teame ja nagu ka eelkõneleja rääkis, siis tegelikult see muutmine on õhku visanud rida küsimusi ja muresid. Ja minu arust on need küsimused väga põhjendatud, sest seni edukalt üle Eesti maakondlike keskraamatu[kogude] kaudu korraldatud rahvaraamatukogude teenindamine soovitakse väga kardinaalselt muuta. Ja no mis see teenindamine endast tähendab? Võib-olla neile, kes ei ole sellesse väga süvenenud: see tähendab rahvaraamatukogudesse väljaannete kogumist, koolituste korraldamist, andmekogude haldamist, igasugust programmides ja projektides osalemist ja selle koordineerimist. Seda kõike soovitakse nüüd tsentraliseerida ja see isiklikult minule teeb väga-väga haiget. Siit tekibki küsimus, miks viiakse ülesanded, mis seni on väga edukalt kohapeal täidetud, piirkonnast ära. Teame ju, et kui kaovad töökohad piirkondades, kaob ka elu. Aga ometi võiks meil sellises digitaalses riigis olla teistpidi. Ei peaks töökohtasid kaugetest Eestimaa piirkondadest ära viima ja riik võiks olla igal pool. Teistpidi, kuulates siin proua ministri vastuseid, siis … Kui soovitakse midagi efektiivsemalt korraldada, siis seda ei peaks tõesti tegema ikkagi, veel kord, töökohtade Tallinnasse koondamise kaudu. Minu jaoks täiesti arusaamatu on, mis selles valdkonnas siis siiani on toimunud, kui need ministri poolt kirjeldatud probleemid tõesti üleval on. Miks pole siiani toimunud seda koordineeritud juhtimist? Ja minu arvates oleks see tõesti ühe inimese näol täiesti teostatav, nii et kõik need kirjeldatud probleemid, neid ei oleks täna ja neid ei saaks … Mind isiklikult teeb ikkagi, veel kord, väga-väga kurvaks, et selle probleemi lahendamisel nagu absoluutselt pole arvestatud regionaalpoliitilist aspekti. Oleme ju varasematel aastatel püüdnud teha seda, et riiklikke töökohti peaks hoopis Tallinnast välja viima, et elu Eestis ühtlasemalt jaotuks. Aga nüüd konkreetselt selle rahvaraamatukogude seaduse muutmisega on täpselt risti vastupidi minemas. Minu jaoks on ka väga suureks küsimuseks, kas see teenus selle saajate suhtes tegelikult muutub paremaks, kuidas see reaalselt on korraldatud. Täna võrgustikuna toimunud maakondlik koostöö oli rahvaraamatukogudele väga lähedal, loogiliselt kättesaadav. Ja tegelikult lisaks sellele on küsimusi veelgi, mida ma ei jõua siin ette lugeda. Kokku võttes tahan öelda, et minu arvates tuleks see teema uuesti tõsiselt läbi kaaluda, püüda mitte lõhkuda seda, mis on hästi töötanud. Kui on vaja viia sisse muudatusi, siis loomulikult neid tuleb teha. Ajas asjad muutuvad ja nendega tuleb kaasas käia. Ja kui seda tehakse, siis see ei tohiks toimuda Eesti elu väljaspool Tallinna kokkupakkimise kaudu. Kindlasti, endise omavalitsusjuhina on minu arvates ka suheldes raamatukogu inimestega ja omavalitsustega jäänud õhku see, et siiamaani on ka arusaamatu, kellele need kohustused lähevad ja kuidas see rahastamine saab tulevikus olemas, kui palju tegelikult nendest ülesannetest vaikselt läheb omavalitsuste kaela. Kokkuvõtteks, kindlasti ma arvan, et seda peab ikka väga-väga tõsiselt veel mõtlema. Ja ütlen ära, et ei mina ega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon praeguse rahvaraamatukogu seaduse muutmisega kuidagi nõustuda ei saa. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised lõpetab kultuuriminister Heidy Purga.

Tänan! Ma kõigepealt kommentaariks Peeter Ernitsale, kes nimetab Eesti erinevaid kohti provintsideks. Lugupeetud rahvasaadik, võib-olla mõtlete oma sõnakasutuse korra veel üle. Ma räägin kaasamisest. Tihti on küsitud, et kas kõik olulised osapooled on ikka olnud piisavalt kaasatud. See uus rahvaraamatukogu seaduse koostamine, nagu olen täna siin öelnud, on olnud väga pikk ja mitmekihiline protsess. Selle käigus on toimunud pidev suhtlus huvirühmadega ja see suhtlus jätkub, sest need küsimused tõusetuvad. Mida rohkem rahvaraamatukogude seadust justkui läbi loetakse, seda seda rohkem küsimusi tekib. Me kogume arvamusi, me peame arutelusid ja me otsime koos lahendusi. Sellele, et kas antud seaduse väljatöötamiskavatsusele ja seaduse tekstile võib poolt või vastu olla, saab hinnangu anda alles mõne aja pärast. Reformi, mille viimane etapp on seaduse jõustumine, on valdkonnale planeeritud üle viie aasta. Jah, me ei ole tõesti saanud kõiki ettepanekuid veel hetkel arvestada. Kaasamine on olnud siiski järjepidev ja sisuline, et leida rahvaraamatukogude arengut tervikuna toetavad lahendused. Me oleme proovinud seaduse väljatöötamisel arvestada võimalikult laia sisendiga. Kaasatud on olnud väga erinevad huvirühmad: kohalikud omavalitsused, Eesti Linnade ja Valdade Liit, maakonnaraamatukogud, rahvaraamatukogude töötajad, teadusraamatukogud, erialaühendused, nagu Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing ja Eesti Raamatukoguvõrgu Kontsortsium, ministeeriumid ja ka rahvaraamatukogude nõukogu. Kui te küsite, kui suure kokkuhoiu reform endaga kaasa toob – ja see saab pidevalt kriitikat –, siis ma ütlen veel kord üle, et selle reformi eesmärk ei ole kokku hoida, vaid ressursse ajakohasemalt ja sihipärasemalt kasutada. Ja need suunad ma oma vastustes püüdsin teieni tuua: see toetab valdkonna suurimaid arenguvajadusi ja väldib killustatust ning dubleerimist. Ja loomulikult seda diskussiooni peab edasi pidama senikaua, kuni vastused saavad antud ja arutelud on olnud ammendavad. Aitäh teile!

Tänan! Ma kõigepealt ütlen kommentaariks Peeter Ernitsale, kes nimetab Eesti erinevaid kohti provintsideks: lugupeetud rahvasaadik, võib-olla te mõtlete korra veel oma sõnakasutuse üle. Ma räägin kaasamisest. Tihti on küsitud, kas kõik olulised osapooled on ikka olnud piisavalt kaasatud. Selle uue rahvaraamatukogu seaduse koostamine, nagu olen täna siin öelnud, on olnud väga pikk ja mitmekihiline protsess. Selle käigus on toimunud pidev suhtlus huvirühmadega ja see suhtlus jätkub, sest küsimused tõusetuvad. Mida rohkem rahvaraamatukogu seadust loetakse, seda rohkem küsimusi tekib. Me kogume arvamusi, me peame arutelusid ja me otsime koos lahendusi. Sellele, kas antud seaduse väljatöötamiskavatsusele ja seaduse tekstile võib olla poolt või vastu, saab hinnangu anda alles mõne aja pärast. Reformi, mille viimane etapp on seaduse jõustumine, on valdkonnale planeeritud üle viie aasta. Jah, me ei ole tõesti saanud kõiki ettepanekuid veel arvestada. Kaasamine on olnud siiski järjepidev ja sisuline, et leida rahvaraamatukogude arengut tervikuna toetavad lahendused. Me oleme proovinud seaduse väljatöötamisel arvestada võimalikult laia sisendiga. Kaasatud on olnud väga erinevad huvirühmad: kohalikud omavalitsused, Eesti Linnade ja Valdade Liit, maakonnaraamatukogud, rahvaraamatukogude töötajad, teadusraamatukogud, erialaühendused, nagu Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing ja Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium, ministeeriumid ja ka rahvaraamatukogude nõukogu. Kui te küsite, kui suure kokkuhoiu reform endaga kaasa toob – ja see saab pidevalt kriitikat –, siis ma ütlen veel kord üle, et selle reformi eesmärk ei ole kokku hoida, vaid ressursse ajakohasemalt ja sihipärasemalt kasutada. Need suunad püüdsin ma oma vastustes teieni tuua: see toetab valdkonna suurimaid arenguvajadusi ja väldib killustatust ning dubleerimist. Loomulikult peab seda diskussiooni edasi pidama senikaua, kuni vastused saavad antud ja arutelud on olnud ammendavad. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme ka viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised ja oleme ka viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.