Justiits- ja digiministri 2025. aasta ettekanne "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on justiits‑ ja digiministri 2025. aasta ettekanne "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Ettekandja justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur aitäh! Ja suur tänu selle võimaluse eest arutada koos teiega õiguspoliitilisi arenguid ja küsimusi! See on ju siit saalist absoluutselt igaühe, iga Riigikogu liikme igapäevase töö vaates äärmiselt oluline küsimus. Ja äärmiselt oluline on ka küsimus, kuidas meie kõige kallim vara, meie demokraatia, ja meie riik vaba riigina saaks võimalikult hästi edasi minna. Alustuseks saan öelda, et värskelt avaldatud OECD uuringu kohaselt, mis võrdleb õigusloomepoliitikat erinevates OECD riikides, on Eestil päris mitmes asjas väga head tulemused. Näiteks on esile toodud, et Eestis on seaduseelnõude mõju hindamine võrreldes teiste riikidega väga hea, et meil on õigusloome võrreldes teiste riikidega läbipaistev ja huvirühmade kaasamine hea. Mõju hindamise ja õigusloome läbipaistvuse poolest oleme 36 riigi hulgas neljandal kohal ja kaasamist iseloomustava näitaja poolest üheksandal kohal. See on vast selles mõttes oluline välja tuua, et meile endile tundub, et needsamad asjad peaks minema palju paremini ja et me saame siin veel palju paremini teha. Aga sissejuhatuseks, rahvusvaheliselt paistab, et on juba päris hästi. Eelmisel ehk 2024. aastal me vaatasime põhjalikumalt eelnõusid, mis Justiits‑ ja Digiministeeriumile kooskõlastamiseks esitati. Neid eelnõusid oli kokku 124, kuigi see eelnõude arv ei ole vast oluline näitaja. See näitab ainult mingil määral töömahtu ja inimeste õiguskindluse mõjutamist. Osa eelnõude kohaselt ju muudetakse ainult mingeid nimetusi või tehnilisi asjaolusid sätetes. Aga positiivne on kindlasti see, et äärmuslikult kiireloomulisi eelnõusid oli eelmisel aastal vähem ja rohkem oli selliseid eelnõusid, mis tegelesid mingi valdkonna arendamisega ja pakkusid võimalusi või lahendusi suurematele muredele. Näiteks kosmosetegevus oli eelmisel aastal selline asi, mida Riigikogu tublisti arendas, ka jäätmekorraldus, ja nüüd siis otsapidi kohtute haldamine, mille puhul me oleme terve suure paki eelnõudega [tööd] alustanud ja liigume edasi. Euroopa Liidu õigust tuli eelmisel aastal võrreldes mitme muu aastaga üle võtta mõnevõrra vähem. See tuleneb sellest, et valimisaastal on see aktiivsus alati pisut väiksem. 23% seaduseelnõudest olid sellega seotud. Meeldetuletuseks, meil oli Eestis eelmise aasta lõpu seisuga 392 riigisisest seadust, millest eelmisel aastal muudeti 47% ehk 186 seadust. Tõesti, eesmärk võiks olla ju see, et meil kujuneb välja stabiilne õiguskord, et muudatused ei tabaks nii eraisikuid kui ka ettevõtteid liiga sageli, aga samal ajal jällegi, kui me tahame midagi paremaks teha, siis [ei tohiks see] jääda numbri kartuses tegemata. Üks oluline küsimus, mida me iga aasta siin ühiselt vaatame, on see, kas need muudatused, mis tehti, ikkagi väärisid tegemist selles vaates, et kas me oleme põhiseaduse vaimu Eestis õigesti hoidnud. Meeldetuletuseks, põhiseaduse vaimu hoidmine [tähendab seda], et iga eelnõu puhul tuleks hinnata, kas eelnõu piirab kellegi õigusi või vabadusi, juhul kui eelnõu kellegi õigusi või vabadusi piirab, kas see piirang on ilmtingimata tarvilik ning kas see probleem või murekoht, mille tõttu kellegi õigusi riivatakse, üleüldse on sellisel kujul olemas, et selle pärast peaks hakkama kellegi õigusi või vabadusi piirama. Juhul, kui probleem või murekoht on tõepoolest olemas, [tuleb hinnata], kas see piirang või inimeste põhiõiguste riive on proportsionaalne, kas see on väikseim võimalik riive, mida me saame ette kujutada, või on eelnõus väljapakutud lahendus selline, millega võrreldes saaks riivet ikkagi veel tugevalt [leevendada]. See on see, mida me põhiseaduspärasuse hindamisel ootame: et me hindaksime selgelt, kas mure on olemas, kas see mure on olemas sellisena, nagu eelnõus on kirjeldatud, ja kas selle mure lahenduse puhul on riive määr kõige väiksem võimalik. Niisiis, iga eelnõu, mis õiguste ja vabaduse riive [kaasa toob], peaks tingimata sellist analüüsi sisaldama. Õiguspoliitika ülevaate juures on alati ka eksperthinnang. Seekordse ekspertarvamuse esitas Eesti Teaduste Akadeemia vahendusel justiitsministeeriumile ja Riigikogule vandeadvokaat Hannes Vallikivi. Oma analüüsis toob ta välja ettepaneku, et oleks mõistlik muuta eelnõude seletuskirja ülesehitust niimoodi, et põhiseaduslikkuse analüüs oleks alati eraldi peatükis selgelt välja toodud. Sellisel juhul oleks lihtsam anda kiirelt mustvalget hinnangut, kas põhiseaduslikkuse analüüs üleüldse on olemas või ei ole. Ma arvan, et see on Hannes Vallikivil väga hea ettepanek. Me kindlasti võtame selle ette, et selline muudatus teha, et selle jälgimine oleks lihtsam. Põhiseaduslikkuse analüüs ja põhiseaduspärasuse hindamine on aasta-aastalt läinud nii sõltumatute hinnangute kohaselt kui ka Justiits- ja Digiministeeriumi enda hinnangul siiski paremaks, aga see ei ole hea. Nii teile ette saadetud justiitsministeeriumi kirjalikus ülevaates kui ka Hannes Vallikivi eksperthinnangus on toodud välja erinevaid kohti, kus see on väga hästi lahendatud ja kus seda oleks saanud oluliselt paremini lahendada, ning ka eelnõusid, kus selline analüüs oli vähemalt justiitsministeeriumile esitamise hetkel veel puudu. Tõsi on see, et osale eelnõudele on see lisatud hiljem. Ja tõepoolest, Riigikogu saab oma töös sellele alati tähelepanu pöörata ja leida selleks võimalusi kas koos täitevvõimuga või ise põhiseaduslikkuse analüüs sinna otse lisada või seda täiendada. On esitatud ka mõtet põhiseaduspärasuse analüüsi vähendada. Kinnitan, nii nagu eelminegi aasta, et ma ise pean põhiseaduslikkuse analüüsi äärmiselt oluliseks just selle tõttu, et see on üks neid tööriistu, mida me saame kasutada selleks, et ülemäärast koormust ja ülemäärast vabaduste piiramist eelnõudes ei oleks. Nii meie enda sihiseade kui ka eksperthinnangu puhul on vaadatud laiemalt bürokraatia või ülemäärase halduskoormuse vähendamist. Ja siin, ma usun, me oleme kõik ühel meelel, et ülemäärane halduskoormus on jõudnud sinnamaani, kus see ei ole enam talutav. Samasuguse tulemuseni on jõudnud ka Euroopa Liit tervikuna: ülereguleerimine [halvendab] ettevõtete konkurentsivõimet ja võtab tegelikult liiga palju aega ka eraisikutelt, seda aega, mida võiks palju meeldivamalt mööda saata. Valitsus on alustanud praegu väga jõuliselt eelnõude ja määruste kaudu tööd bürokraatia ja ülemäärase halduskoormuse vähendamiseks. Just täna sai valitsuses toetuse üks muudatus, mis on tekitanud äärmiselt palju küsimusi ja arutelusid. See on see niinimetatud üks-sisse-üks-välja-lähenemine ehk vabatahtlikkuse printsiibist loobumine. [Plaanime] hea õigusloome tava muuta selliselt, et juhul, kui ametkond esitab mõne täiendava halduskoormuse algatuse, siis tuleb sellega koos teele panna ka eelnõu, mis halduskoormust vähendab, ja seda loomulikult lisaks üldisele halduskoormuse vähendamisele. Me usume, et selline meetod suunab ja nügib ametkonda veel rohkem läbi mõtlema, kas kavandatud uus halduskoormus ikkagi on vajalik. See on mõnes mõttes täiendus põhiseaduslikkuse analüüsile, mis peaks täitma sedasama eesmärki, et halduskoormus ei oleks ülemäärane. Parem põhiseaduslikkuse analüüs koos selle nõudega, et halduskoormuse suurendamisel tuleb kaasa panna ka eelnõu, mis halduskoormust – kas siis ettevõtjatele, avalikule sektorile endale või eraisikutele – vähendab, peaks pöörama seda laeva väga palju selles suunas, et me ei tooda halduskoormust juurde ning samal ajal ikkagi süstemaatiliselt ja kõhklematult vähendame olemasolevat. Loomulikult on olnud palju küsimusi ja ka avalik sektor ise on olnud mõneti murelik, et kuidas see kõik hakkab välja nägema. Ka Riigikogu liikmed kindlasti tunnetavad seda riski, see tuli ka eelmises päevakorrapunktis tegelikult esile. Näiteks, kui me räägime mõne asja dekriminaliseerimisest, siis jah, see võtab kindlasti prokuratuurilt ja kohtult koormust vähemaks, aga see võib tekitada ka teatud ahvatluse mõningaid väärtegusid rohkem ja julgemalt toime panema, sest vangistuse kartust enam ei ole. Kõiki seniseid nõudeid, mis on inimestele või ettevõtetele pandud, on alati sillutanud mõte, et äkki see teeb ühiskonnas midagi paremaks. Sageli on nende nõudmiste taga olnud poliitikud ise, kes on soovinud, et ühte või teist asja ühiskonnas parandataks. Ja isegi kui me teame, et tegelik parandus nõuab väga [palju] aega, raha ja ressursse, on poliitikutele mõnigi kord tundunud, et palju lihtsam on teha mingi säte ja hakata seda kontrollima, selle asemel et tegeleda mure juurte endiga ja asju põhjalikumalt lahendada. See on see väärtushinnang, hoiak, mida me tervikuna tahame Eestis muuta. Võtame rahulikumalt ette juurpõhjused, võtame põhjalikumalt ette raskete küsimuste lahendamise, ärme lubame nii kergesti kiireid ja lihtsaid lahendusi, sest me teame, et paljudele asjadele ei ole kiireid ja lihtsaid lahendusi olemas. Me teame ka seda, et bürokraatliku nõude ja siis sellele kontrollimehhanismi juurde tegemine ei ole see, mis ühiskondlikke muresid lahendab. Eelmises päevakorrapunktis oli juttu ka alaealiste tööharjumuste kujundamisest. Kui me vaatame näiteks pankade tehtud varasemat statistikat, siis me näeme, et Eestis töötavad alaealised vähem kui teistes, näiteks Põhjamaade riikides. Kas see on seotud sellega, et meie tootlikkus on madalam, vaatamata sellele, et meil on head PISA tulemused? Ma ei oska öelda. Aga tõenduspõhiselt me näeme kindlasti seda, et alaealiste töötamise reeglid on meil karmimad kui näiteks Põhjamaades. Kas see on põhjendatud? Minu hinnangul ei ole. Kas me saame teha seda halduskoormust ettevõtjatele kergemaks? Jah, saame. Kas me saame peresid rohkem usaldada? Jah, saame. See on vaid üks näide nendest asjadest, kus me koormust vähendame. Iga ülemäärase halduskoormuse vähendamise [juhtum] tegelikult näitab, et me usaldame Eestis inimesi rohkem. Ja me oleme valmis võtma koormust vähemaks ka avalikult sektorilt endalt. See peaks kaasa tooma selle, et avalik sektor saab ebamõistlikes kohtades kokku tõmmata või siis tegelda nende asjadega, mis meie ees seisavad ja on äärmiselt olulised. Tahan korraks puudutada tehisaru. Tehisaru on Eestis kohal, on kogu maailmas kohal. Me peame ka õigusloomepoliitikas vaatama, mis on need mõistlikud piirid ja lahendused, kuidas tehisaru paremini ja efektiivsemalt kasutada, ilma et me loobuks senistest õigustest ja vabadustest, millega me oleme ühiskonnas harjunud ja mida me peame oluliseks. See on kindlasti üks teema, kus meil seisavad ka õigusloomepoliitika vaates, ma usun, koos Riigikoguga ees väga sisukad ja põhimõttelised arutelud. Bürokraatia vähendamiseks on Justiits‑ ja Digiministeeriumis praegu käsil näiteks määruste ülevaatamine. Meil on Eestis umbes 4000 erinevat määrust, millest osa puhul on ära langenud paragrahv, mille alusel see määrus on tehtud, või on määrus muutunud mõttetuks. Me ootame kõikide ministeeriumide koostööd määruste hulga vähendamisel ja määruste mõttekuse ülevaatamisel, et me saaks inimestel, kes peavad neid määrusi täitma ja nendega arvestama, koormust tõesti vähendada. Seal me saame juba kasutada tehisaru, kuna need on avalikud dokumendid, tehnilise kontrolli läbiviimisel. Aga kui me jõuame õigusloomes delikaatsemaid isikuandmeid puudutavate küsimusteni, näiteks uuringute või ettevalmistavate materjalide puhul, või ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumentideni, siis tuleb tehisaru õiguslikke küsimusi kindlasti täie tõsiduse ja põhjalikkusega vaadata. Ja kinnitan teile, et me seda teeme. Nii et kokku võttes ma loodan, et me hoiame oma kõrget rahvusvahelist taset, aga vastame edaspidi veel paremini Eesti inimeste ootustele; et meie õigusloome on kvaliteetne, läbipaistev, kiire, ja mis kõige olulisem, vastab Eestis kehtivale põhiseadusele, meie põhiseaduse aadetele ja väärtustele ega pane inimestele sellist koormust, mida ilmtingimata vaja ei ole. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Madis Timpson, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Seekord keskendus teie ettekanne eelkõige kahele teemale: põhiseaduspärasuse analüüs ja halduskoormus. Ma ei ütleks, et see on hirmutav, aga alarmeeriv on küll see fakt, et 25 eelnõu puhul ettevõtjate halduskoormus suurenes ja kaheksa puhul vähenes. Ettevõtlusorganisatsioonid on sellele tähelepanu [juhtinud], probleemile viidanud ja neid tasuks kindlasti kuulda võtta. Võib-olla miinus üks on vähe, siin on mõttekoht. Aga küsimus on hoopis põhiseaduspärasuse analüüsi või selle hindamise kohta. 13 eelnõul see puudus. Ma pole eriti kindel, et seda alati peaks vaja olema, aga iseenesest seal ju midagi keerulist ei ole. Ja siit küsimus ka. Kas te olete seal õigusloomejuristide ümarlaual, või mis ta nimi praegu on, ma ei tea, selle teema ka tõstatanud ja kokku leppinud selle struktuuri, et kõik oleks ühtlane?

Aitäh! Jaa, täpselt nii. Me oleme ette valmistanud juhendi, kuidas seda paremini teha. Põhiseaduslikkuse analüüsi juhendi mustandtekst on kõikidele õigusloojatele laiali saadetud. Kogu selles protsessis on olnud väga pikk ja põhjalik kaasamine. Alustasime eelmise aasta septembris ja oleme tõesti kaasanud kõiki ministeeriume, kõiki õigusloomega tegelevaid ametnikke. On toimunud väga palju koosolekuid ja arutelusid. Ma usun, et lähiajal saab sellest põhiseaduspärasuse [analüüsi] juhendi mustandist valmis juhend. Selleks, et juhendi kvaliteet saaks võimalikult hea ja et inimesed seda ka päriselt täidaksid, on see kaasamine olnud minu hinnangul vajalik ja asjakohane. Ja veel kord rõhutan, et seal on olnud väga palju eriarvamusi. Me oleme kõikide nende eriarvamustega tegelenud, kõiki vaadanud ja osa mitte arvestanud. Suund on ikkagi see, et igal pool, kus see on vähegi sisuliselt põhjendatud, peaks põhiseaduslikkuse analüüs juures olema. Kui tegemist on äärmiselt tehnilise muudatusega, mis kellegi õigusi ja vabadusi ei riiva, siis tuleks selle [puudumise] põhjus lihtsalt välja öelda, et sellel põhjusel jäi see tegemata. Niisugust täiesti formaalset, sisutühja [analüüsi] ei ole ka mõtet teha. Nagu öeldud, meil on eelnõusid, kus muudetakse üksnes asutuse nime või mõnda muud täiesti tehnilist üksikasja.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nende halduskoormust tõstvate eelnõude seas on ka seadus küberturvalisuse kohta ja see on seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega. Aastaks 2025, see tähendab praeguseks aastaks, prognoosivad asjatundjad sellist asja, et küberkuritegevuse kahjud kasvavad maailmas 10,5 triljoni dollarini. Me teame, et küberkuritegevus ohustab ettevõtteid, valitsusi, eraisikuid, ametiasutusi. See tähendab, et küberturvalisuse regulatsioonide vajadust ei ole lihtsalt võimalik ignoreerida. Ma oletan, et see ülevõtmise eelnõu on praktilisema mõjuga kui see kestlikkusaruanne, mis on kõvasti kriitikat saanud – ja võib-olla ka asja eest. Kas ma saan õigesti aru, et see on oluline asi?

Teema on kahtlemata äärmiselt oluline. Küberturvalisus mõjutab tõesti kõiki Eesti ettevõtteid, kõiki Eesti inimesi, ja see on ka elutähtis küsimus. Küberrünnakuga on võimalik võtta väga külmal talvepäeval ära küte, küberrünnakuga on võimalik inimesed veest ilma jätta, küberrünnakuga on võimalik lennuohutust [mõjutada] ja nii edasi. Nii et tegemist on äärmiselt olulise teemaga. Küberrünnakutega on võimalik ka haiglate tööd häirida. Tõesti, äärmiselt-äärmiselt oluline teema. Aga küberturvalisuse reegleid saab teha niimoodi, et nendega [kaasnev] halduskoormus on minimaalne. See eelnõu, jaa, oli vajalik, aga tegelikult praegu me ikkagi vaatame üle seda, et teha see reeglistik jõukohasemaks ja lihtsamaks juba näiteks väikeettevõtjatele, et küberründe mõju neile oleks väiksem. Me ei pea näiteks suurhaiglat ja pisiettevõtet, kes võib-olla elutähtsaid teenuseid üldse ei osutagi, täpselt ühtemoodi reguleerima. Riigi Infosüsteemi Amet on näiteks välja töötanud automatiseeritud tööriista, mis võimaldab senise kahe nädala asemel ülikiiresti kontrollida, kas ettevõte vastab küberturvalisuse reeglitele. Tõesti, selle abil on võimalik saavutada [vastavus] Eesti kõrgetele küberturvalisuse standarditele, mis on maailmakuulsad, heas mõttes. Meil on need standardid väga kõrged ja see on meie inimesi ja ettevõtteid üldjuhul päris hästi hoidnud. Aga nende rakendamist me saame teha oluliselt lihtsamaks. Mõned küberturvalisuse reeglistikud on tõesti näiteks 700 lehekülge pikad. No me saame aru, et nii pikka dokumenti ei ole inimlikult võimalik väikesel ettevõttel [järgida]. Seal tulebki appi tehnoloogiline tööriist, halduskoormuse vähendamine. Me tahame tulla Riigikokku ka selliste küberturvalisuse seaduse muudatustega – loodetavasti juba selle aasta sügisistungjärguks –, mis lihtsustavad ettevõtete jaoks nende reeglite täitmist, ent ei vii küberturvalisuse standardit alla. Ka väga-väga olulisi teemasid reguleerides me peame hoiaku, väärtushinnangu ja ka päris tegudega näitama, et me oleme alati valinud kõige lihtsama ja kõige vähem koormava tee. Aga see on äärmiselt oluline küsimus, mille te esile tõite. Veel kord rõhutan seda, et ma südamest usun, et mitte ühtegi eelnõu ei ole keegi Riigikokku toonud sooviga ja ükski eelnõu ei alga sõnadega, et me tahame ülemääraselt reguleerida, vaid alati on olnud ikkagi terve rida häid kavatsusi. Oluline ongi see, et me neid häid kavatsusi [ära ei unusta], et me iga kord hoiame meeles, et vabadus on väärtus, väike halduskoormus on äärmiselt oluline väärtus, meie ettevõtete konkurentsivõime on äärmiselt oluline väärtus. Kui me kõiki neid häid asju silmas peame, siis leiame ka õiglase ja hea tasakaalupunkti. Ja [tuleb] võtta selleks aega, et selle üle iga kord mõelda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsida oleks nii mõndagi, aga on ainult üks küsimus ja 60 sekundit, nii et ei jõua. Seetõttu tahan peatuda kahel asjal. Esiteks on tore kuulda, et justiitsministrina veate eest selle juhendi koostamist, mille alusel saaks läbi viia põhiseaduslikkuse analüüsi. Veel toredam on kuulda, et mustand on juba valminud. Ja sellega seoses palun, et ehk te saaksite jagada seda ka meiega, Riigikogu liikmetega, kes on sellest huvitatud, ehk saame sinna samuti oma sisendi anda. Aga nüüd küsimus. Mul on kummaline kuulata seda suhtumist, mida te väljendate, rääkides sellest, et teie hinnangul põhiseaduse analüüsi Vabariigi Valitsuse eelnõude puhul alati ei peagi tegema, kui kellegi õigusi ei riivata ja nii edasi. Ma mõtlen, et oleks huvitav, kui tavakodanikud võtaksid omaks samasuguse suhtumise. HÕNTE § 43 lõige 1 punkt 5 ütleb teatavasti täiesti ühemõtteliselt, et põhiseaduslikkuse analüüs peab sisalduma kõigis Vabariigi Valitsuse koostatud eelnõudes. Huvitav, [mis juhtuks], kui ma näiteks liikluses võtaksin samasuguse suhtumise. Tallinnas on palju kohti, kus minu meelest see 30 [km/h] märk ei ole põhjendatud. Kui tänav on tühi, autosid pole, siis sõidan natukene kiiremini. Kui politsei tuleb, peab kinni, siis ütlen, et teate, mulle ei tundu, et see on praegu põhjendatud. Kuidas mulle siis vastatakse?

Teie aeg! Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt, väga hea ettepanek. Tõepoolest, seda mustandit me jagame hea meelega ja Riigikogu liikmete kaasamõtlemine selles on kindlasti väga väärtuslik. Teine küsimus. Jaa, minu hinnangul on mõistlik arutada, missugustel eelnõudel peab põhiseadus[likkuse] analüüs olema selline, et see tõepoolest on analüüs. Mõistest "analüüs" saame ju aru ikkagi niimoodi, et see on [tõesti] analüüs, mitte lihtsalt sõnade rida. Ja ma ütlesin selle välja, et eelnõude puhul, kus on ainult täiesti tehniline muudatus, näiteks muudetakse üksnes asutuse nimetust, peaks põhiseaduslikkuse analüüs olema, aga seda ei ole mõtet tühisõnalisena teha, vaid siis tulekski kirjutada lause, et sellel põhjusel, et me muudame siin üksnes asutuse nime, ei ole midagi rohkemat analüüsida. See lause peaks seal ikkagi olemas olema, siis me näeme, et inimene on selle läbi mõelnud, riik pöörab põhiseadusele tähelepanu iga eelnõu puhul. Ent selline lause ei moodusta ju analüüsi, eks ole, sellest me saame ka aru. See on kindlasti äärmiselt oluline. Tegelikult ma usun, et see hoiak tasub läbi rääkida ja seda hoiakut tasub igal käigul analüüsida. Ma usun ka, et autoga tühjal tänaval sõites peaks siiski liiklusreeglitest kinni pidama. Aga me teame, et eri riikides on erinevad reeglid selle kohta, kas jalakäija võib ületada tänavat selleks mitte ette nähtud kohas, juhul kui tänaval ühtegi autot silmapiiril ei ole. Eestis see ei ole lubatud. Mina päris ausalt tunnistan üles, et olen seda pattu mõnikord teinud, et olen läinud üle tänava selleks mitte ette nähtud kohas, juhul kui ühtegi autot kuskil silmapiiril ei ole. Osas riikides on see lubatud, sest see ei tekita mingisugust ühiskondlikku ohtu. Kas see piirang on põhjendatud? Iga piirang, iga halduskoormus, mille me seame ka avalikus sektoris, peab olema põhjendatud ja niisamuti peab see olema põhjendatud põhiseaduslikkuse analüüsi puhul. Veel kord rõhutan: ei ole olnud mõtet seda HÕNTE paragrahvi muuta niimoodi, et ainult olulise riive puhul peaks see analüüs olema, vaid peaks ikkagi jääma see põhimõte, et juhul kui eelnõu on puhtalt tehnilist laadi, see tõesti ei tegele ühegi vabaduse ega õigusega, vaid tegeleb üksnes tehniliste asjaoludega, näiteks asutuse nime muutmisega, siis piisab lausest, mis analüüsi ei moodusta, aga ütleb, et kuna eelnõu on üksnes tehnilist laadi, siis põhiseaduslikkuse analüüsi siin ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) Nojah, see nüüd ongi vaidluse koht, kas selline lause on analüüs või ei ole. Oluline on, ma usun – mulle tundub, et me oleme selles asjas ühel meelel –, et me ei oota sellistel puhkudel tühisõnalist sõnamulinat, vaid piisab sellest ühest lausest.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Süda valutab endiselt Pihlakodu juhtumi pärast, sest tundub, et ühiskond hakkab seda juba unustama. Aga me ei tohiks seda teha, sest õigusloome võiks olla selline, kus on selge vastutusahel ära määratletud. Kui jätta tõlgendusruumi, siis vastutavad ju kõik ja ei vastuta keegi. Kas seadusloomes peaks paika panema ka vastutaja või on nii, et abstraktselt oleme me kõik Pihlakodu juhtumis süüdi? Üks asi on hooldekodu kriminaalvastutus, mille kohta prokuratuur ütles, et seal ei leitud vigu. Kuid milline on hooldekodu juhtide vastutus, kui nad teadvalt lubasid töötama inimese, kes ei oleks tohtinud üksi töötada? Ja milline on sõnum ühiskonnale ja neile, kelle lähedased praegu või lähitulevikus hooldekodu abi vajavad? Ja kas senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale vaid, et on äärmiselt kahju ja keegi ei vastuta, anname me hoopis signaali ja loome pinnase mitteametliku meelehea pakkumise jaoks? [Mõeldakse,] et pigem siis maksan natuke lisaks, kui et minu lähedane on ohus, peaasi et temaga oleks kõik korras.

See on kindlasti äärmiselt oluline küsimus ja kindlasti puudutab ka õigusloomepoliitikat laiemalt. Ma usun, et me kõik tahame näha sellist õigusloomet, kus reageeritakse ühiskonna valupunktidele ja muredele. Kui me vaatame statistikat, siis me näeme, kui kiiresti meil kasvab dementsuse diagnoosiga inimeste hulk ühiskonnas ja milline on see prognoos. Ma usun, et me teame, kui raske on nendel peredel, kelle lähedast see diagnoos on tabanud, ja me suudame kõik ette kujutada seda hingevalu, mis inimestel ühiskonnas nüüd tõesti on. Paljude dementsuse diagnoosiga lähedased on hooldekodudes. Meil on just hiljaaegu olnud hooldekodudes dementsete inimestega mitu erineva raskusega väga keerulist juhtumit. See kindlasti on väga oluline sisend selleks, et õigusaktid üle vaadata ja leida need kohad, mida saab teha paremaks. Selles ma olen teiega täiesti nõus. Sotsiaalministeeriumi juhtimisel on kokku kutsutud töögrupp, mis vaatab laiemalt hooldekodude hoolealuste vaimse tervise erinevate aspektidega seotud küsimusi. Neid küsimusi on kahjuks rohkem kui see konkreetne, mille kohta teie küsisite. Nüüd ma rõhutan üle olulised asjad ka selles Pihlakodu juhtumis. Esiteks, kindlasti ei ole õige see, et keegi ei vastuta. Prokuratuur on täie rangusega nõudnud selle inimese karistamist, kes need vägistamised toime pani. Teiseks, riik pakkus ohvri lähedastele advokaadi näol õigusabi ja ka rahastas selle advokaadi õigusabi. Me oleme loonud sellise minu arust väga õige ja hea lahenduse, et prokuratuuri poolt uuritava kuriteoga koos saab ohvrit võimalikult vähe riivaval ja koormaval moel kohe ka tsiviilnõude esitada. Ehk meil on õigusruum, mis võimaldab kriminaalasjas tsiviilnõude kohe kaasa panna, näiteks rahalise nõude sellesama Pihlakodu vastu, ja me oleme teinud niimoodi, et prokuratuuril ei ole isegi võimalust sellele kuidagi vastu astuda või seda kuidagi takistada, kui selline tsiviilnõue kuriteo uurimisega kaasa läheb. Miks selles konkreetses asjas riigi poolt ehk meie kõigi, maksumaksjate poolt rahaliselt toetatud advokaat ei aidanud seda nõuet kaasa panna? Olen pöördunud kirjaliku palvega advokatuuri poole, et nad seda analüüsiksid. Ja see on praegu niimoodi reguleeritud, et advokatuuri aukohus tõesti selle hinnangu annab. Advokatuur on vastanud, et nad tegelevad sellega ja hinnang tuleb. Aga ma arvan, et see õigusloome on olnud hea ja paljudel juhtudel ka edukas. Miks selles konkreetses juhtumis teistmoodi läks? Seda tõesti uuritakse ja vaadatakse. Teie küsimus puudutas ka hooldekodu enda karistamist. Veel kord igaks juhuks selgitan, et hooldekodu vastutus on selles asjas võimalik kahte moodi ette võtta. See on võimalik lihtsustatult ette võtta niimoodi, et hooldekodu maksab raha ohvrile või tema lähedastele kannatuste eest, mida tema tegevus on tekitanud. Teine võimalus on see, et seda hooldekodu kui ettevõtjat karistatakse selle eest, et ta jättis tegemata ennetus[töö], mida ta oleks pidanud tegema või mida ta oleks ilmselgelt saanud teha, ehk ta jättis selle kuriteo ärahoidmiseks midagi väga olulist tegemata. See oli nüüd see asi, mida prokuratuur täiendavalt vaatas. Jah, tõsi, ta oleks võinud seda vaadata kohe alguses, aga prokuratuur võttis selle eraldiseisvalt ette ja vaatas seda [nüüd]. Ja nii nagu peaprokurör on avalikult selgitanud – minul puudub võimalus neid tõendeid vaadata ja hinnata –, prokuratuur hindas tõendeid ja jõudis [järeldusele], et hooldekodu oli siiski teinud selliste kuritegude ennetamiseks mõistlikul määral samme. Kahjuks me teame, et seda tüüpi kuritegude juhtumeid, kus vaimse tervise häiretega inimesed satuvad hooldekodus enamasti meessoost kurjategija seksuaalkuriteo ohvriks ja kus rikutakse tõesti seda usaldussuhet, on maailmas mitmel pool. Ja me oleme näinud, et, ütleme, tsiviilõiguslikku kahjutasu omastele on välja mõistetud. Aga see on väga raskesti ennetatav kuriteo liik. Ja me tõesti, kasutan siin peaprokuröri sõnu, võib-olla ei soovi ka sellist ühiskonda, kus kõiki töötajaid igal sammul kaameraga jälgitakse. Seal õige [tasakaalu]punkti leidmine oli praegu prokuratuuri hinnangul selline, et nende tõendite põhjal, mis nad kogusid, ei olnud sellist räiget rikkumist, mis oleks andnud aluse ka kriminaalmenetluseks. Aga veel kord, tsiviilasjas, jah, see nõue oleks ka minu hinnangul tulnud kohe esitada. Siin ma olen täiesti nõus advokaat Olavi-Jüri Luige seisukohtadega, kes on avalikkuses sõna võtnud ja ohvreid kaitsnud.

Suur tänu väga põhjaliku vastuse eest, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja läbirääkimiste puhul on oluline rõhutada, et sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Kõigepealt palun koos Isamaa fraktsiooni volitusega siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaiu. Korra küsin: kas kohe on lisaaega ka tarvis?

Vaatame jooksvalt.

Vaatame jooksvalt. Palun, Jaanus Karilaid!

Head kolleegid! Et kõigepealt natuke rääkida midagi positiivse poole pealt, siis nii palju, et tänan justiitsministrit selle eest, et ta eelnevas punktis igale fraktsioonile eraldi vastas. Aga kriitikat teeks ka: kui küsitakse, siis võiks [vastata] küsimuse piires, mitte kogu mikrokosmost ära rääkida. Niimoodi läheb see jutt lõputult pikale ja sisu läheb tegelikult kaduma. Aga selle poliitilise kultuuri eest, et igale sõnavõtjale eraldi vastatakse, tänan. Ja muidugi see ka, et te ütlesite, et loodate Isamaa toetusele kohtureformi läbiviimisel. Isamaa toetus tuleb siis, kui on näha, et kohtunike autonoomia selle käigus säilib. Kui me räägime spetsialiseerumisest erinevate kohtumajade puhul, siis me peame vaatama, et me ei teeks kohtunikest nii-öelda taksojuhte, kes peavad üle Eesti ühest kohtumajast teise sõitma, et neile jääks ikkagi võimalus keskenduda oma põhitööle. Spetsialiseerumisest on räägitud pikki aastaid, ega see ei ole uus märksõna. Nii et me peame vaatama, et säiliks kohtunike autonoomia, sõltumatus. Ja olukorras, kus me oleme kohtunikelt eripensioni ära võtnud, me tahame ikkagi, et kohtunikeks läheksid ka meie Tartu Ülikooli juurateaduskonna parimad õppurid. [Meie toetus] sõltub sellest, kui veenvalt suudetakse selle kohtureformi puhul Isamaale tõestada, et see teeb kodaniku vaatevinklist midagi paremaks, mitte et see tsentraliseerib ja teeb midagi lihtsalt mugavamaks kellegi jaoks, kes kohtusüsteemis töötab. Eelkõige peame kogu seda reformi vaatama kodaniku vaatevinklist. Kui me räägime õigusloome kvaliteedist ja protsessist, siis jätkuvalt [on asjakohane] see vana teema, et milline on siin parlamendis, kus me oleme, õigusteenistuse võime ja kuidas me siin inimesi väärtustame. Praktikas on ministeeriumi tippjuristide ja osakonnajuhatajate palk kuskil 4500 eurot, siin majas tugeval õiguseksperdil 2500 eurot, aga advokaadibüroodes 7000–8000 eurot. Nii et me räägime, et kogu selles poliitrehkenduses, õigusloomekaares [peaks] olema parlamendi roll vääriliselt suur. Vaatame ka poliitilise rivaali Jürgen Ligi sõnavõttu, kes ütles, et parlamenti valitakse lambad. Aga kui need lambad, keda siia valitakse, ei suuda oma tugipersonali eest piisavalt seista ega neid kaitsta, siis on õigus[loome]kaares juba esimene [lüli] kõva löögi saanud. Sellest oleme siin puldis juba pikki aastaid rääkinud, kuidas me selle maja personali tegelikult hoiame või ei hoia. Ja see on muidugi parlamendi kätes, iga riigieelarve [koostamise] protsessi käigus me saaksime vaadata, kas keskvalitsuse ja parlamendi ressursside rõhuasetus ikkagi on õiges vahekorras või ei ole. Teine teema on – muidugi ka selle eest tunnustus – julgus teha enesekriitikat. Reformierakonna valitsus on tootnud üle paarikümne eelnõu, millega ettevõtjate ja kodanike halduskoormust suurendatakse, bürokraatiat juurde luuakse. Selle tõttu läheb tegelikult kogu ühiskonna toimimine aeglasemaks, kohmakamaks ja selle võrra luuakse ka heaolu ja turvatunnet vähem juurde. Aga selle olukorra kirjeldamisest muidugi on vähe. Küsimus on ju selles, mis on see tegevuskava, kuidas halduskoormust, mõttetuid kontrolle, pidevat tõestamist, et sa midagi valesti ei tee, vähendatakse. Ettevõtja peab andma ülevaateid ühelt poolt Maksu‑ ja Tolliametile, teiselt poolt Statistikaametile, siis Eesti Pangale, tegema seda kvartaalselt ja siis jällegi aastapõhiselt, pidevalt kogu aeg tõestama, et aetakse õiget asja. Ütleme, ettevõtete kaudu tuleb ka see heaolu ja rikkus, mida kõik poliitikud rõõmsalt tahaksid ümber jagada. Paar minutit lisaaega, palun.

Paneme kolm minutit juurde.

Ikkagi seda tegevuskava [on vaja], mitte seda, et me fikseerime ära selle probleemi, et määruste ja seaduste kaudu me paneme kogu aeg halduskoormust nii kodanikele kui ettevõtjatele juurde. Bürokraatiavastase võitluse märksõna oleme pikki aastaid kuulnud, aga me näeme, et tegelikkuses vaatab meile ikkagi vastu bürokraatiarägastik. Ja kui ettevõtjatega suhtled, siis sealt tuleb lauskriitikat, kuidas riik oma inimesi pidevalt umbusaldab, pidevalt kahtleb ja kontrollib, kas sa ikka ajad õiget asja või mitte. Siin ma ootaks kiiremat tegutsemist, mitte ainult seda, et suudetakse probleeme fikseerida. Kuidagi terve mõistuse vastane on ka see, et me räägime põhiseaduspärasuse kontrollist. Minu arvates on meie juristide ettevalmistus nii heal tasemel, et see on elementaarne, et töötatakse välja, kujundatakse seadus, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Loomulikult on olemas ka veel presidendi filter. Kui ministeerium teeb sellise praagi ja isegi parlament teeb praagi ja poliitiliste debattide käigus ei suudeta seda praaki välja juurida, siis on olemas ka presidendi institutsioon, kes oma sisulise pädevuse ja poliitilise jõu raames suudab seda tagasi põrgatada. Aga minu arvates peaks see olema elementaarne, et parlament ja ka ministeeriumid töötavad välja ikkagi selliseid eelnõusid, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, ja see on erakordne juhtum, kui selline asi juhtub. Nii et sellised tähelepanekud. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu! Rääkides õigusloomepoliitika põhialustest, võiks muidugi peatuda mitmetel aspektidel, muu hulgas ülereguleerimise problemaatikal, samuti küsimusel, mis seondub halduskoormuse kasvatamisega. Aga mina soovin oma piiratud ajalisi ressursse silmas pidades peatuda ühel teisel küsimusel, mis on minu meelest peamine küsimus. See seondub eelnõude põhiseaduspärasuse ja selle hindamisega. Teatavasti ütleb Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud määrus, hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, § 43 lõikes 1 punktis 5 täiesti ühemõtteliselt, et kõigi – absoluutselt kõigi, ilma eranditeta – Vabariigi Valitsuse poolt koostatud seaduseelnõude seletuskirjades peab sisalduma analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. See on kohustus, mis on absoluutse iseloomuga, erandeid ei ole. Ometi, kui me vaatame reaalsust, mis jätkub aastast aastasse, siis enam kui poolte Vabariigi Valitsusest tulnud seaduseelnõude puhul ei ole see nõue täidetud ehk eelnõu seletuskirjas ei ole selle põhiseaduspärasuse analüüsi. Ma vaatan, et noored inimesed on praegusel hetkel rõdul. Mõelge, kui teie näiteks koolis või ülikoolis samamoodi toimetaksite. Öeldakse, et iga nädal peavad teatud asjad olema tehtud, aga pooltel kordadel jääb teil tegemata ja siis te ütlete: "Aga mulle tundus, et see ei olnud vajalik. Mulle tundus, et see ei olnud põhjendatud." Kuidas sellesse suhtutaks? Ma arvan, et mitte väga heakskiitvalt. Aga Vabariigi Valitsus seaduseelnõusid koostades just täpselt sellisel viisil tegutsebki. Miks on see nõue kehtestatud? Miks see on oluline, et eelnõu põhiseaduspärasust seletuskirjas analüüsitaks? Sellepärast, et tagada Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑s 3 sätestatud õigusriikluse põhimõtte ja selle osana seaduslikkuse põhimõtte teostamine. Need põhimõtted näevad nimelt ette, et Eesti Vabariigis võib riigivõimu teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehk kui seadusi võetakse vastu, peab olema reaalselt tagatud, et need oleksid kooskõlas põhiseadusega. Ja selleks et see saaks tagatud, peakski ministeeriumid ja valitsus eelnõu ette valmistades tervikuna kirjutama eelnõu seletuskirja põhiseaduspärasuse analüüsi, millest nähtub, millist arutluskäiku pidi jõuti järelduseni, et eelnõu on tõesti põhiseadusega kooskõlas. Aga nagu öeldud, seda süsteemselt ei tehta. Kui me vaatame selle aasta olukorda, siis mida me näeme? Toon mõned asjad esile. Eksperdi analüüsitud kümnest eelnõust kahes sisaldus eksperdi hinnangul eeskujulik põhiseaduslikkuse analüüs. Ja siin ka ma jääksin vähemalt ühe eelnõu osas eriarvamusele, aga see selleks. Valimisse kuulus 102 eelnõu, millest 44‑s oli analüüsitud eelnõus sisalduvate piirangute põhiseaduspärasust. Nii et 102‑st 44‑s. Kaheksa eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et kuigi seletuskirjas on põhiseaduspärasuse analüüs esitatud, tuleb analüüsi siiski täiendada, ehk see oli tehtud kehvalt. Ja 13 eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et põhiseaduspärasuse analüüs on puudu ja see tuleb kindlasti seletuskirja lisada. Lahendus ei ole see, mida on pakkunud välja erinevad ministrid, et teeme põhiseaduslikkuse analüüsi koostamise valikuliseks, et teeme ainult siis, kui põhiseaduslike õiguste riive tundub eriti intensiivne. Absoluutselt ei ole ma sellega nõus ja sellega ei ole nõus ka Hannes Vallikivi, kes eksperdina seda küsimust hindas. Põhjus on väga lihtne: kui ei ole põhjust viia läbi põhjalikku analüüsi, siis, nagu minister ütles, võib piirduda lühikese selgitusega selle kohta, miks analüüsi ei ole põhjust teha: sellepärast et seal ei ole reaalselt põhiseaduslike õiguste riivet, näiteks muudetakse mingisuguse ametiasutuse nime või midagi muud sellist. Aga ei tohi vabastada kohustusest seda analüüsi teha, sel lihtsal põhjusel, et kui seda kohustust enam ei ole, siis võidakse see jätta mingile ettekäändele tuginedes tegemata ka siis, kui seda tegelikult peaks tegema. Suvaõigus hakkab siis toimima. Ja sellepärast ma tegingi mõne päeva eest Riigikogu juhatusele ettepaneku, et Riigikogu juhatus saaks astuda väga selgeid, jõulisi ja konkreetseid samme, selleks et anda oma panus probleemi ületamiseks. Ettepanek on sisuliselt lihtne, see seisneb selles: kui parlamenti saadetakse valitsuse poolt seaduseelnõud, mille seletuskirjas ei sisaldu kehtiva õigusega nõutud põhiseaduslikkuse analüüsi, siis juhatus lihtsalt ei pane neid eelnõusid täiskogu istungite päevakorda, ja ongi kõik. Saadetakse valitsusele kiri, kus öeldakse: paneme päevakorda, aga eeldusel, et te koostate põhiseaduslikkuse analüüsi, nagu kehtiv õigus nõuab. Sellise õiguse annavad minu hinnangul Riigikogu juhatusele selgelt kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punktid 10 ja 18, mis näevad ette, et Riigikogu juhatusel on õigus kehtestada eelnõude normitehnilised eeskirjad ja otsustada muude seadusega reguleerimata protseduuriküsimuste üle. Mul on veel mõned ettepanekud. Ma lihtsalt ei kritiseeri, vaid panen ette täiendavad sammud, mida saaks teha selleks, et tagada probleemi lahendamine. Esimene samm on see – ja see on sõnum ennekõike proua ministrile –, et leppige Vabariigi Valitsuse tasandil kokku, et ühestki ministeeriumist ei tule kooskõlastusringile seaduseelnõu, mille seletuskirjas põhiseaduslikkuse analüüsi ei sisaldu. See on esimene tasand. Teine tasand: kui erinevatest ministeeriumidest siiski tulevad välja sellised eelnõud, mille [seletuskirjas] seda analüüsi ei ole, siis justiitsminister ei kooskõlasta neid eelnõusid. Lõppude lõpuks teie, proua minister, justiitsministrina hoolitsete ja vastutate selle eest, et hea õigusloome eeskirjad saaksid järgitud. Te ütlete, et ei pane oma templit alla, ja sellisena see konsensuslikku heakskiitu valitsuses ei saa. Kolmas tasand on see, et kui ministeeriumidest ikkagi tuleb välja mittenõuetekohane eelnõu, justiitsminister pigistab ka selles suhtes silma kinni ja asi saadetakse parlamenti, siis parlamendis komisjonid ei tee juhatusele ettepanekut selliste eelnõude täiskogu päevakorda lülitamiseks. Ja isegi kui nad seda teevad, siis neljandal tasandil juba Riigikogu juhatus ütleb: "Aga meie ei pane selliseid eelnõusid päevakorda." Vaadake, näete, on olemas konkreetsed sammud, mille astumise kaudu saab nädala aja jooksul kogu selle probleemi ära lahendada. Kõik. Probleemi, mis vältab aastast aastasse. Aga kui seda ei tehta, siis nähtub meile mis? Ei nähtu mitte see, et probleemi pole võimalik lahendada, et pole võimalik kõrvaldada probleemi põhjuseid ja sedakaudu luua eeldusi probleemi lahendamiseks, vaid et tegelikult ei võeta tõsiselt seda nõuet, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseadusega kooskõlas, ja selle tõttu ei võeta tõsiselt ka kohustust tagada, et see põhimõte reaalselt teostuks. Ja mis on tagajärg? Tagajärg on see, et ikka ja jälle lastakse siit saalist läbi seaduseelnõu, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Muuseas, viimase asjana kiiresti nimetan ära, et on veel üks täiendav samm, mida saaks astuda, kui tahetakse olukorda parandada. Nimelt, Riigikogu võiks pakkuda kõigile Riigikogu liikmetele välja täienduskoolituse seonduvalt sellega, kuidas hinnata eelnõude põhiseaduspärasust. Ma julgen väita, et enamikul Riigikogu liikmetest puudub elementaarne võimekus selle ülesande täitmiseks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on ammendunud meie tänane päevakord ning lõppenud on ka tänane Riigikogu istung.