Hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu (589 SE) kolmas lugemine

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 589 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud! Loomulikult on tegemist hädavajaliku eelnõuga, olulise eelnõuga. (Saalis on lärm. Juhataja helistab kella.) Ja mul on hea meel …

Hea kolleeg, vabandust! Laseme saalil natukene rahuneda.

Kas saal on erutunud? (Sumin ei vaibu.)

Head kolleegid, kes lahkub, see lahkub, kes jääb, siis palun kuulakem ettekandjat! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit ja 30 sekundit lisaaega, palun!

Aitäh! Lugupeetavad! Tegemist on olulise eelnõuga. On väga hea, et see on valitsusest parlamenti jõudnud, ja loomulikult tuleb hääletada selle eelnõu poolt, nii nagu konsensus, mulle tundub, siiamaani sellel teekonnal on olnud. Elutähtsa teenuse osutaja peab olema see, kes rasketes ja keerulistes olukordades pihta ei saa, et riik saaks toimida ja suudaks inimestele turvatunnet pakkuda. See eelnõu seda kõike kindlasti väga õigesti adresseerib. Aga see eelnõu on ainult üks osa laiemast nägemusest elanikkonnakaitses. Ma arvan, et see pingutus on kindlasti õige, aga ülejäänud tehe on tegemata. Selles mõttes tegemata, et hädaolukorra seaduse muudatused seisavad valitsuses varsti juba kolmandat kuud. Mitu aastat sai seda ette valmistatud, et Eestis oleks ohuteavitussüsteem, mis töötaks ja mida oleks võimalik Päästeametil katsetada, et selleks ei peaks ootama Kaitseväe õppust Siil, vaid seda saaks teha ka siis, kui Päästeamet seda vajab. Seal on palju nüansse, aga kõige rohkem oleks vaja seda, et Eesti valmistuks elanikkonnakaitseks täpselt samamoodi nagu sõjaliseks riigikaitseks: ehk siis varjendid ja varjumiskohad. See eelnõu on seisnud Vabariigi Valitsuses, varsti saab juba kolm kuud, sellepärast et lugupeetud peaminister ei suuda ära otsustada, kas tema ja Reformierakond toetavad seda, et Eesti elanikud oleksid kriisideks valmis, kas needsamad elutähtsa teenuse osutajad ja ka avalik sektor peaksid kohustuslikus korras läbima elanikkonnakaitse koolituse või mitte. Ei suuda otsustada. Ma saan aru, et peaminister ei suuda otsustada ka seda, kas Reformierakonnale sobib, et tuleb nõue, et uutesse hoonetesse tuleb rajada varjendid. Peaministrile tundub, et see on majanduskasvu takistav asi. Ja see eelnõu seisab ja seisab. Ma helistasin ja küsisin Siseministeeriumilt, kuidas sellega on, kas eelnõu on liikumas. Ei, seisab Reformierakonna taga, seisab peaministri taga. Ma tahan öelda: häbi! Ma tahan öelda, et tegelikult on see lati alt läbi jooksmine. Mis jutt see oli, reformierakondlased, et sotsiaaldemokraadid ei lase asju teha?! Elanikkonnakaitse, riigi valmistumine sõjalisteks kriisideks – kõik seisab selle tõttu, et peaminister Kristen Michal ja Reformierakond ei suuda otsustada. Siseminister on suhteliselt abitu, käib ja ootab, et saaks peaministriga sellest teemast rääkida. Isegi siseministriga kohtumiseks ei leita aega! Kuhu me nii jõuame?! Mis on Reformierakonna poliitika või sõnum Eesti Vabariigile, Eesti inimestele olukorras, kus Kaitseväe juhataja ütleb, et me peame kolme või nelja aasta jooksul olema valmis võimalikeks poliitilisteks soovideks, mis tulevad Venemaalt. Sõjaliselt me peame olema valmis, aga elanikkonnakaitse mõttes ei pea olema valmis. Reformierakonna arvates ei pea olema valmis ei kriisikoolitusteks, elanikkonna koolitamiseks, ohuteavitussüsteemi paremaks käivitamiseks ega varjendite ja varjumiskohtade rajamiseks. Mind paneb see väga muretsema. Sotsiaaldemokraate paneb see väga muretsema. Seda eelnõu on väga pikalt ja väga põhjalikult ette valmistatud. Ma mäletan, et eelmises koalitsioonis arutati seda väga pikalt ja põhjalikult koalitsioonipartnerite vahel, reformierakondlaste vahel on arutatud. Mati Raidma on teemaga väga hästi kursis, ta on seda toetanud ja aidanud ette valmistada. Ja siis on Eesti Vabariigis peaminister, kes ei leia aega, et sellist olulist elanikkonnakaitse küsimust siseministriga arutada ja ära otsustada, kas Reformierakonnal on mingi seisukoht või tal ei ole mingit seisukohta. Lugupeetavad! Mina kutsun Reformierakonda üles sõnade järgi tegutsema ja tahaksin näha, et see eelnõu jõuab [peagi] Riigikokku. Ma pean ütlema, et mure seisneb selles, et isegi kui valitsus selle Riigikokku saadab – seda on võimalik teha ka mingisuguse teise seaduse raames, näiteks valmisoleku seaduse raames, mis pole ka kuigi kaugele jõudnud –, siis fakt on see, et seda ei jõua enne suve enam vastu võtta. Fakt on see, et pool aastat on munetud, ja fakt on see, et kõik lükkub pool aastat edasi. See on päris suur probleem ja see on Reformierakonna hinge peal. On küll üks võimalus. Sotsiaaldemokraadid esitasid sellesama eelnõu, see on parlamendi menetluses. Võite siduda sellega, meil ei ole selle vastu midagi. Meil on üks soov: palun käituge oma sõnade kohaselt! Kui öeldakse, et tuleb tegutseda kiirelt, siis tulebki tegutseda kiirelt. Väideti, et sotsiaaldemokraadid takistasid – sotsiaaldemokraate ei ole enam valitsuses! Minu arvates on ka koalitsiooniläbirääkimised oluliselt pikemaks läinud, kui sotse ei ole. Kõik on hakanud valitsuses kuidagi venima ja see paneb muretsema. Jään ootama ülejäänud samme, mis puudutavad elanikkonnakaitset, ja kutsun loomulikult üles toetama seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh teile! Enne kui kutsun kõnepulti Vladimir Arhipovi, on küsimus istungi juhatajale. Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Mul on küsimus praeguse formaadi kohta. Minu teadmiste kohaselt on formaat praegu selline, et on võimalik pidada kõne selle eelnõu kohta, mis on meil menetluses. Aga siin hea kolleeg Läänemets [rääkis millestki muust]. Mina olin selle eelnõu juhtivmenetleja. See eelnõu puudutab saartalitluse korral kahe sidelahenduse omamist välisriigis, sellist kohustust, aga härra Läänemets vist pole absoluutselt seda eelnõu lugenud, sest ta tuli ja rääkis mingist täiesti teisest asjast. Äkki te kutsute kolleege korrale ja soovitate neil rääkida sellest eelnõust, mis on hetkel menetluses? Minu arust see formaat, kus sa saad ükskõik millest rääkida, on esmaspäeval peale päevakorra ammendumist vabas mikrofonis. Äkki oleks mõistlik seda neile pakkuda?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen teiega sisuliselt igati päri, et läbirääkimine võiks puudutada seda eelnõu, mida me parasjagu arutame, aga juhatajal on täiesti võimatu ette näha, millest üks või teine kolleeg rääkima hakkab. Praktiliselt võimatu on kõne ajal sekkuda: [kõneleja] ütleb, et ta kohe-kohe jõuab selle punktini. Sissejuhatus on vahel 90% ettekandest ja lõpus 10% [räägitakse asjast]. Praktilistel kaalutlustel on see võimatu, me satume lihtsalt vaidluste küüsi. Sisuliselt olen teiega päri, aga veel kord: ma ei pea praktilistel kaalutlustel võimalikuks sekkuda, muidu me jääme siin liiga palju vaidlema. Võtan ka Peeter Ernitsa küsimuse istungi juhatajale.

Hea juhataja! Eelnev jutt oli üsna sarnane minu [seisukohaga]. Ma ei ole selle [eelnõu] varasema menetlusega kursis ja olin segaduses, millest jutt on. Lõpp, finaal oli, et toetan küll. Aga nagu ma aru saan, võib rääkida ükskõik millest. Lõpuks ütled ühe lause, [aga muidu võid rääkida] maast ja ilmast. On vist niimoodi?

Paraku nii on, jah. Ma siiralt tunnistan ja möönan, et de facto on võimalik seda teha. Ma ei pea seda õigeks, ei pea seda heaks, aga de facto on seda võimalik teha. Veel kord: mina juhatajana ja ma arvan, et ka minu kolleegid juhatuses, ei pea õigeks hakata kõne käigus hindama selle sisu vastavust konkreetsele päevakorrapunktile. Ja teine asi, mille ma tahan siinkohal ära mainida. Ma arvan, et Reformierakond on siin saalis pikka aega enim mainitud erakond. Ma arvan, et ka härra Läänemetsa kõnes oli sõna "Reformierakond" vähemalt kümme korda, nii et me juhime siin pikalt. Võib-olla EKRE-ga konkureerime, EKRE-t on ka päris palju [mainitud]. Päris kindlasti oleme enim nimetatud erakond siin saalis kõnede ja läbirääkimiste käigus. Head kolleegid, aga nüüd Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel igati asjakohane kõne, ma eeldan ja usun. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te meid vaatate! Tänane arutelu käsitleb hädaolukorra seaduse muutmist, mille eesmärgiks on täpsustada elutähtsate teenuste osutajate kohustusi, eelkõige küberturvalisuse ja riskijuhtimise valdkonnas. Küberturvalisus on vaieldamatult üks meie aja võtmeteemasid. Sõjad ei käi enam ainult kaevikutes, need käivad ka andmekeskustes, haiglates, elektrivõrkudes ja sidekanalites. Seetõttu võib tunduda loogiline ja põhjendatud, et riik tahab täpsemalt reguleerida, kuidas elutähtsate teenuste osutajad peavad riske hindama ja ennetama. Kuid siinkohal tuleb küsida endalt, kas me parandame midagi, mis on katki, või loome uusi kohustusi lihtsalt selleks, et tekitada mulje, nagu me oleksime turvalisuse nimel midagi teinud. Ütleme ausalt, ka kehtiv seadus võimaldab neid nõudeid kehtestada. Näiteks hädaolukorra seaduse § 38 lubab määrata elutähtsa teenuse osutaja haldusaktiga ja kehtestada sealhulgas küberturvalisusele nõudeid. Seega seaduslik alus on meil olemas. Küsimus ei ole mitte niivõrd seaduse olemasolus, vaid selles, kas me oskame ja suudame olemasolevat õigust rakendada. Samas ei saa mööda vaadata ühest probleemist, mida see eelnõu loob või vähemalt süvendab. See paneb järelevalvekohustusi ametkondadele, kellel sageli puudub vajalik pädevus, ressurss või tehniline kompetents. Küsimus ei ole ainult selles, et spetsialiste on Eestis vähe. Neid on tõesti loetud arv. Küsimus on ka selles, et kui järelevalve on formaalne, pealiskaudne või liigselt bürokraatlik, siis me ei suurenda turvalisust, vaid loome petliku turvatunde, ja see on veel ohtlikum. Halvemal juhul tuleb teenuse osutajatel tellida auditid ja kontrollid eraettevõtetelt, sageli kõrge hinnaga ja fikseeritud kujul, mis ei lahenda probleeme, vaid toodab raporteid. Kas me oleme valmis selleks kuluks, olgu see siis riigi või erasektori rahakotist? Ometi – ja see on oluline ja tähtis – Keskerakond toetab seda eelnõu. Mitte sellepärast, et kõik oleks selge, täiuslik ja üheselt õigustatud, vaid sellepärast, et kui küsimus on elutähtsates teenustes, siis peab vastutus olema selgelt määratletud. Kodanik peab teadma, kellele ta saab toetuda kriisiolukorras: et kui kaob elekter, kui katkeb side või tabab haiglat küberrünnak, siis keegi ei saa öelda, et see polnud minu ülesanne. Kui seadus annab parema selguse ja nähtavuse ning kui see aitab ennetada olukorda, kus üks ametkond arvab, et vastutab teine, ja teine arvab, et see pole nende pädevuses, siis see on seadus, millel on mõte. Mitte iga uus regulatsioon ei pea olema revolutsiooniline. Vahel piisab ka sellest, kui reeglid on lihtsalt loetavad, arusaadavad ja rakendatavad. Me ei tohi eksida kahes suunas: ei liigse reguleerimise ega mugava lohakuse poole. Küberturvalisus ei ole enam ainult IT-valdkonna mure, see on osa meie julgeolekust. Meie ülesanne siin saalis on tagada, et selle nimel tehtavad seadused oleksid läbi mõeldud, tõhusad ja proportsionaalsed. Ja Eesti rahvas peab sellest teadlik olema. Aitäh!

Suur tänu teile! Ma ei eksinud. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 589 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 589. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu 589 on seadusena vastu võetud. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aga küsimus istungi juhatajale, Kristo Enn Vaga, palun!

Jaa, aitäh! Selle eelnõu menetluse juures tegi kõne härra Lauri Läänemets, kes kutsus üles seda eelnõu toetama. Toimus hääletus ja keda ei olnud – Lauri Läänemetsa! Väga huvitav! Ju siis see, mis ta siin kõnepuldis ütles, ei vasta tegelikult tõele.

Ma pean tunnistama, et see küsimus ei olnud istungi juhatajale ega olnud protseduuriline.