Elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu (555 SE) kolmas lugemine

[Päevakorrapunkt] nr 1: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 555 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Aitäh! No vot, see seaduseelnõu on parim näide sellest, kui rappa on läinud kogu Eesti energiapoliitika. Aastaid ja aastaid on meil progressiivsed, liberaalsed, globalistlikud jõud tegelenud Eesti enda energiatootmisvõimekuse hävitamisega, sisuliselt Narva põlevkivielektrijaamade tootmisvõimekuse väljasuretamisega. Seda on tehtud erinevate administratiivsete meetoditega, alates sellest, et elektri hinnale on otsa pandud CO2 trahv või maks, keskkonnanõudeid on kogu aeg karmimaks tehtud, sunnitud ettevõtteid tegema ülikalleid, kümnetesse miljonitesse [eurodesse] ulatuvaid investeeringuid, mis tegelikult ei ole üldse põhjendatud. Ja sinna juurde on muudkui räägitud sirge näoga: "Ei noh, mingit keeldu ei ole. Põlevkivielekter ise lihtsalt ei mahu turule." Ja selle asemel on riik võtnud maksumaksjatelt ja tarbijatelt hirmus suurt raha, me räägime sadadest miljonitest eurodest aastas – osaliselt on see meie elektriarvetel, osaliselt on see kaetud automaksuga ja muul viisil –, hirmsat raha on võetud selleks, et putitada taastuvenergia tootmise kasvu. Ja taastuvenergia – loomulikult, kui sa paned sinna raha, siis ettevõtlikud inimesed jooksevad selle suunas – tootlikkuse võimekus on Eestis kasvanud. Ja kuhu me sellega jõudnud oleme? Oleme välja jõudnud sinna, et meil ei ole enam baastootmisvõimekust, mis hoiaks elektrivõrgus stabiilsust, hoiaks sagedust ja stabiilsust. Ainsad, kes seda Eesti süsteemis tagasid, olidki Narva põlevkivijaamad. Kõigepealt tapame Narva jaamad ära, teeme kõrvale halva, kalli ja ebastabiilse juhuelektri ja siis avastame, et ups, meie süsteem jookseb kokku. Me vaatame otsa sisuliselt samasugusele olukorrale, nagu oli äsja Hispaanias ja Portugalis. Mis on lahendus? Lahendus on loomulikult see, et võtame tarbijate taskust veel rohkem raha, et hakata enne seda välja suretatud Narva jaama natukese rahaga uuesti elus hoidma. Vaat see on see, mille kohta Reagan ütles, et vasakpoolsete lahendus igale asjale on kõigepealt regulatsioon peale panna, kui siis ära ei sure, siis maksud peale panna, kui siis ikka ära ei sure, siis mingi muu asi välja mõelda, ja kui ta siis ära sureb, siis hakkame seda subsideerima. Vaat, me oleme jõudnud tagasi sinna subsideerimise juurde. Seda seadust, mida praegu teha tahetakse, müüakse meile jutuga, et väike rida tuleb teie elektriarvele juurde, te ei pane seda tähelegi – see elektriarve on niigi nii suur, et võtab sõnatuks! –, väike rida tuleb juurde, aga selle eest saame korralikuma, stabiilsema võrgu ja meie elektrivõrgu stabiilsus on paremini tagatud. Kõigepealt te hävitasite oma ilgete, ideoloogiliste, rumalate, lühinägelike, etteennustatavalt halbade otsustega ära meie elektrivõrgu stabiilsuse ja nüüd tulete siia seadusega, millega te tahate, et me võtaksime tarbijalt veel rohkem raha ära, et [tagada] stabiilsust ja seda talitlust käimas hoida. See näitab, kui täielikult pankrotis on kogu teie rohepöörde ideoloogia, kogu teie energiapoliitika, kogu see asi, mida on siin aetud, mida kümme aastat on siin aetud. Mul on veel meeles, kuidas te siin arutasite, kuidas Põxitit teha. No vaat nüüd me maksame seda Põxiti õhina põhist juttu kinni ja paneme tarbijale jälle uue koormise peale. Ei ole nõus sellega! Meie hääletame vastu.

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna me arutame elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 555, mis on tõepoolest oluline samm riigi energiatuleviku kujundamisel. Eelkõige keskendub see eelnõu kahele kriitilise tähtsusega teemale: saartalitlusvõime tagamisele ja põlevkivienergeetika rollile selles kontekstis. Mõlemad on vajalikud selleks, et Eesti elektrivarustus oleks mitte ainult taskukohane ja puhas, vaid eelkõige kindel. Kindel igal hetkel, ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista ja välisühendused on katkenud. Oma kõnes keskendun ma põlevkivienergeetikale, sest just seda püüab käesolev eelnõu tagada, käsitledes põlevkivireservi hoidmise küsimust. On selge, et meie põlevkivijaamad on need, mis tagavad meile vajaliku reservvõimsuse. Kuid kurb reaalsus on see, et põlevkivijaamad ei ole enam turul konkurentsivõimelised. Nad ei teeni enam piisavalt tulu, et neid tasuks majanduslikult töös hoida. See eelnõu aitab luua raami selleks, et need jaamad saaksid olla pidevalt töövalmis, tagades meile kindluse hetkedel, kui muud tootmisvõimalused ei ole piisavad või välisühendused ei toimi. Ilma selle seaduseta oleks tagajärg selge: need jaamad suletakse, nad amortiseeruvad ja neid ei ole võimalik hiljem enam lihtsalt nupuvajutusega uuesti käivitada. Põhivõrguettevõtja Elering AS on hinnanud, et minimaalne juhitavate võimsuste vajadus Eesti elektrisüsteemis on umbes 1000 megavatti. Praegu on meil see võimsus olemas peamiselt tänu põlevkivile. Saartalitlusvõime eesmärk ongi tagada see 1000 megavatti juhitavat võimsust ka siis, kui välisühendused ei toimi. Põlevkivielektrijaamad on aastakümneid olnud Eesti elektrisüsteemi nurgakiviks, tagades meile vajaliku baasvõimsuse ja eriti kriitilise tähtsusega juhitava võimsuse. Juhitav võimsus on see, mis võimaldab meil tagada elektrivarustuse ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. See on meie elektrisüsteemi stabiilsuse ja töökindluse alus. Märkimisväärne on endise kliimaministri Yoko Alenderi väljaütlemine, et me vajame põlevkivielektrit reservis tipukoormuste katmiseks veel umbes kümme aastat. Samal ajal eksperdid, sealhulgas Eesti Energia enda juhid, on korduvalt kinnitanud, et põletuskatlad peavad töötama, vastasel juhul muutuvad nad kasutuskõlbmatuks. Kui need jaamad kord kinni pannakse, siis see ei ole ajutine paus, see on pöördumatu sulgemine. Me ei tohi sulgeda põlevkivielektrijaamu seni, kuni meil puuduvad reaalsed usaldusväärsed ja piisava võimsusega alternatiivsed juhitavad elektritootmise allikad. Muidugi me peame tegelema põlevkivienergeetika keskkonnamõjudega ja liikuma säästvamate lahenduste suunas, kuid üleminek peab olema läbi mõeldud ning tehtud nii, et elektri hind ei tõuseks, vaid langeks. Vaadates hetkeolukorda, see nii ei ole. Tuleb aru saada, et roheenergiat saab lasta võrku ainult teatud koguses, muidu viivad investeeringud võrgu suurendamiseks meie hinnad lihtsalt lakke. Üks variant on see, et me võime investeerida uutesse tehnoloogiatesse, arendada salvestusvõimsusi ja toetada teisi ühildatavaid rohelahendusi. Kuid praegu neid alternatiive reaalselt ja piisavas mahus ei ole. Põlevkivielektrijaamad on meie energiajulgeoleku vältimatu tagatis. Ja seetõttu tulebki meil eelistada teist varianti. Põlevkivijaamu opereeriva Eesti Energia tütarfirma Enefit Poweri juht Lauri Karp on öelnud, et kui võtta Auvere jaama energiatoodang kaheks osaks, siis megavatt-tunni elektri tootmise omahind on 30–40 eurot ning ülejäänud osa hinnast moodustab CO2 kvoodi hind. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist räägib sellest, et tänapäeval on olemas CO2 püüde tehnoloogiad. Kui paigaldada need olemasolevatele elektrijaamadele, näiteks Auvere jaamale, oleks investeeringu suurusjärk umbes 200–300 miljonit eurot. Ma rõhutan seda, et see on kümneid kordi vähem kui see, mida soovis valitsus eraldada ainuüksi meretuuleparkidele. CO2 püüde tehnoloogia paigaldamise tulemuseks oleks odav elekter ja null heitmeid atmosfääri. Samuti paraneks oluliselt tööhõive olukord Ida-Virumaal. Kahjuks on Eesti seadnud eesmärgiks olla sajaprotsendiliselt taastuvenergiapõhine. Kuid poliitikud ei räägi sellest, kui kallis see on, ning jätavad mainimata, et kõik suured majandus[riigid] – Hiina, India, Venemaa – ei ole Pariisi kliimaleppega liitunud ning USA astus sellest välja. On üllatav, et me püüame iga hinna eest vähendada CO2 heitmeid, samas kui teised suured riigid ei tegutse kaugeltki sama innukalt. Head kolleegid! Meie ülesanne on tagada, et meil oleks alati olemas kindel ja taskukohane elektrivarustus. Nagu Hispaania juhtum näitas ...

Hea kolleeg, kas te soovite aega juurde?

Üks minut.

Üks minut juurde, palun!

Nagu Hispaania juhtum näitas, ei pruugi taastuvenergia tagada stabiilset varustust igal ajahetkel. See tähendab, et me peame hoidma põlevkivielektrijaamad töös seni, kuni meil on reaalsed, tõestatud ja piisava võimsusega alternatiivsed juhitava elektritootmise allikad. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja inimesed, kes meid jälgivad! CO2 kunstlik kvoodisüsteem on viinud selleni, et turult on tõrjutud põlevkivienergia, mis aastakümneid on hoidnud meie elektri hinna konkurentsivõimelisena. Nüüd tellime Hiinast kivisöeelektri [baasil] toodetud tuulikuid ja päikesepaneele ning hoopleme, kui rohelised me oleme. Samas maadleme probleemidega, mida selline arutu poliitika on kaasa toonud. Kuna juhitavaid võimsusi on meil minimaalselt, siis on vaja luua süsteem, [mis tagaks,] et juhul, kui meid muust maailmast täiesti ära lõigatakse, elekter ei kustuks. Seda nimetatakse saartalitluseks. Riigikogule esitatud eelnõu kohaselt soovitakse korraldada vähempakkumine 1000 megavati juhitava reservvõimsuse hankimiseks, mis lülitatakse sisse vaid siis, kui mainitud situatsioon tekib. Peaminister lubas, et nüüd on maksurahu, aga ei, lisandub saartalitluse tasu 35 miljonit eurot aastas. See on järjekordne maks, mis korjatakse kokku kõigilt elektritarbijatelt. Nagu kliimaminister ütles, seda ei maksa kinni mitte maksumaksjad, vaid hoopis tarbijad. Seega on meil lisaks maksumaksjatele veel mingi uus lüpsilehm – tarbijad. Me oleme rohepöörasusega ennast täiesti nurka mänginud. Valitsuse välja[öeldud] nii-öelda pikas energiaplaanis keskendutakse dotatsioonidel baseeruvale ülikallile energiatulevikule. Meretuuleparkide turule toomiseks planeeritakse 3–5 miljardit eurot dotatsiooni. Nende parkide ühendamiseks elektrivõrku tuleks rajada uus kuni 2 miljardit maksev 330-kilovoldine elektriliin, mille eriplaneering osaliselt juba käib. Hetkel on see eurotaevamanna ootuses küll pausile pandud, aga eks näis. Plaanis on [rajada] energiasalvesti Paldiskisse, mis vajab samuti ligi miljard eurot toetust, ja tuumaelektrijaam, mille toetusmehhanismi täpsemat kulu pole veel kokku löödudki. Kokku võttes ei tea täna keegi, kui palju võimsust Eestis olema saab, kui kõik lubatu ellu viiakse. Hinnanguliselt toodaksime kaks korda rohkem energiat, kui Eesti ise tarbiks. Unistatakse tarbimise suurenemisest tööstustarbijate lisandumise näol. Utoopia pahupool seisneb selles, et milline investor tuleb oma ettevõtet Eestisse rajama, kui siin on Euroopa kalleim elekter. Vaatame, mis toimub [praegu] maailma suurima majandusega riigis USA-s. Ka väga rumal saab sellest aru, et globaalsed muutused on stardipaugu juba saanud. Lauslollus on lahkuda kuristikku kihutavalt rongilt viimasena, aga millegipärast tundub, et isegi ei [plaanita] lahkuda, vaid pannakse gaasi juurde. Gaasist rääkides ütlen, et oma ogaras agaruses püüame üle täita ebavajalikke ja ebareaalseid Euroopa Liidu püüdlusi ning oleme ühepoolselt valmis loobuma gaasist teistest varem, aastaks 2040. Samal ajal viib Elering läbi vähempakkumist 500 megavati juhitava reservvõimsuse – sealhulgas gaasi[jaamade] – rajamiseks tingimustel, mille kohaselt arendaja peaks investeerima gaasitootmisse, mida on turule lubatud vaid circa 12 aastaks, aga mis reaalselt võiks töötada minimaalselt 20 aastat. See viib investeeringu hinna järjekordselt lakke ja selle maksab kinni tarbija. Me oleme põlevkivienergia tootmise hinnale lisanud müstilise CO2 lisatasu, lisaks veel maavara tasu, ja omaenda konkurentsivõimelise elektritootmise sisuliselt välja suretanud, ning seda kõike väidetavalt selleks, et päästa inimkonda maailma lõpust. Kuid reaalselt lapitakse selle raha toel Rail Balticu lõpmatut rahaauku. Samas püüame uues eelnõus saada toetust saartalitlusmaksu kehtestamiseks, et hoida elus neidsamu põlevkivikatlaid, juhuks kui tuul ei puhu, päike ei paista ja mingil põhjusel muust maailmast äralõigatuna väljastpoolt Eestit elektrit ei saa. Kokkuvõtteks ütlen, et kui saartalitlus vajab lisaressursse, siis seda peaks maksma võrguoperaator ehk Elering, mitte ei peaks looma selleks uut maksu tarbijatele. See paneks ehk valitsuse ja Eleringi juhtkonna mõtlema, kas on ikka mõistlik kulutada miljardeid näiteks [Eesti-]Läti neljanda võrguühenduse rajamiseks läbi Saaremaa, kui saaks üle viie korra odavamalt: viia see mööda mandrit Haapsalust läbi Hiiumaa Leisi ja ehitada selle tarbeks uus 110-kilovoldine elektriliin. See tagaks ringlahendusena mõlema suursaare elektriga varustatuse. Kokkuvõtteks võin öelda, et Isamaa ei toeta uute maksude kehtestamist tarbijatele ja seetõttu ka antud eelnõu. Aitäh!

Tänan teid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! [Sellest eelnõust] on siin juba veidi juttu olnud, kuid mitte just positiivsemast küljest. Tuleb ikka need positiivsed asjad ka ära rääkida. Eelnõuga tehakse mitmeid vajalikke muudatusi, mis kindlustavad meie elektrisüsteemi toimimist, samuti on need muudatused seotud selle tagamisega. Näiteks kaotatakse eelnõuga elektrisalvestuse topeltmaksustamine, mis seni on [kajastunud] võrgutasudes, ja selleks rajatakse eraldi mõõtepunkt; täiendatakse agregeerimise ja tarbimiskaja regulatsiooni, mis suurendab tarbimise paindlikkust; võetakse tarbijatele arvete esitamisel kasutusele kauplemisperioodil netomõõtmise põhimõte. See kõik on positiivne, loob paindlikkust ja aitab nii tootjaid kui ka tarbijaid. Olulised muudatused, millest on ka varasemates sõnavõttudes juttu olnud, on seotud saartalitlusvõime tagamisega. Esimene osa sellest on suhteliselt selge. Saartalitlusvõime tagamiseks on vaja ka juhitavaid võimsusi, mis saaksid toimida pikaajaliselt. Ja kuna see Eestis on praegu olemas põlevkivielektrijaamade näol, siis võimsusreservi saartalitluse tagamiseks kindlustavadki põlevkivijaamad. Küsimus on alati – vaidluse küsimus –, kes selle kinni maksab. Kahjuks on olukord selline, et suurel osal aastast põlevkivijaamad oma toodanguga elektriturule ei pääse. Aga see, et nad oleksid töövõimelised – pikki tehnilisi kirjeldusi ma tegema ei hakka, osa neist peab olema ka niinimetatud soojas reservis ja seaduse kohaselt peavad nad juhitava võimsuse tagama vähemalt kümneks päevaks –, läheb midagi maksma. Seni on investeeringuid teinud ja neid katlaid korras hoidnud muidugi Eesti Energia, aga kui ta ei suuda turul oma toodanguga elektri hinna kaudu tagasi teenida, siis tuleb see osa ka kinni maksta. Jaa, see ei ole eriti meeldiv. See tasu lisandub meie elektriarvetele. Sinna tuleb uus rida: saartalitlustasu. Nii et see on üks osa nendest suurtest muudatustest, mis selles seaduseelnõus on. Võib ju vaielda, kas oleks pidanud desünkroniseerimisest tulenevaid tagajärgi juba varasemalt ette nägema. Kas neid juhitavaid võimsusi oleks pidanud rohkem olema? Kas salvestusvõimsusi ja üldse energiatootmisvõimsusi oleks pidanud rohkem olema? Selle üle me võime vaielda. Alati on nii, et parem on, kui neid oleks rohkem, ja ka tarbijale oleks see soodsam. Plaanid või vähemalt ettevalmistatud hanked seda lähematel aastatel tõenäoliselt, ma väga loodan, ka teevad ehk [muudavad] võimsusreservi tagamise kindlasti odavamaks, ka tarbija jaoks. Teine ja võib-olla isegi problemaatilisem osa selles eelnõus on niinimetatud tasakaalustamistasu ehk sagedusreservitasu. Kuna me peame oma elektrisagedust tagama nüüd lahus Venemaa ja Valgevene süsteemist, mis varem tagas selle sageduse, siis ka selleks on vaja teatud võimsusi, mis ka maksavad. Tegelikult see süsteem ju toimib, seda hangitakse turult ja seda teeb praegu süsteemioperaator Elering. Kahjuks on need kulud osutunud kõrgemaks, kui esialgu prognoositi. Prognoositi, et selleks kulub umbes 60 miljonit aastas, aga juba esimesed kuud olid üle 10 miljoni, märtsis oli vist. Mis see lõpuks aasta peale maksma läheb, ei tea. Jälle raputame endale tuhka pähe, võib-olla oleks pidanud natuke varem selle peale mõtlema. Põhiliselt võiksid siin aidata salvestusvõimsused, sest see, mis praegu nii palju maksab, on kiirelt sisse lülitatav ... Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… ehk praktiliselt automaatselt käivitatav reserv, mida ei pea keegi nupust sisse lülitama, vaid süsteem ise lülitub sisse. Näitena võin tuua, et praegu katavad selle kiire sagedusreservi põhiliselt Leedu vesipumpla ehk vesisalvesti ja meie Kiisa reservgaasijaam. On muidugi väiksemaid salvestusvõimsusi veel. Eesti Energia avas hiljuti ühe akupargi ja osaleb samuti sellel turul. Me loodame muidugi, et selle aasta jooksul tuleb salvestusvõimsusi juurde, mis aitavad hoida ja tagada just seda kiiresti rakendatavat sagedusreservi, ja asi läheb meie kõigi jaoks odavamaks. Seaduses on ette nähtud, et 1. jaanuarini 2026 katab selle kulu, hankimise kulu Elering oma vahenditest. See on tõenäoliselt see ülekoormustasu, mida süsteemioperaator teenib bilansi tasakaalustamise eest. Küsimus on selles, et seadus näeb ette, et Elering töötab välja metoodika – lõplikku metoodikat momendil veel ei ole – ja kooskõlastab selle Konkurentsiametiga. Sellisel juhul selgub ka hind, mis on praegu prognoositav ja mille suurust me täpselt ei tea. Minu soov ja lausa nõudmine on, et juhul, kui me selle eelnõu täna seadusena vastu võtame, peaks Riigikogu, nii majanduskomisjon kui ka Riigikogu laiemalt, kindlasti teada saama, milline on selle metoodika täpsem sisu, tasu kehtestamise kord, täpsem kord, ja kui palju see maksma läheb. Prognoosi kohaselt läheb see maksma – seda tahetakse praegu jagada tarbija ja tootja vahel, aga lõpuks tuleb ta ju ikka tarbija kaela, kust see tootjagi seda võtab – 0,5 senti tarbijale ja 0,5 senti tootjale. Ehk prognoositavalt tuleb 1. jaanuarist juurde 1 sent kilovatt-tunni eest sagedusreservitasu ja 0,42 senti saartalitlustasu. Nii et me võime juba praegu öelda, et vähemalt 1,5 senti, peaaegu 1,5 senti, tõuseb elektrienergia hind meil 1. jaanuarist. Aga et see oleks läbipaistev ja selge, tuleb ministril ja ministeeriumil kindlasti see küsimus uuesti siia tuua. Jah, otseselt ei ole see avalik-õiguslik tasu, nii on seda hinnanud erinevad juriidilised eksperdid ja ka kohus. See on eraõiguslik tasu, mida Elering korjab ja tasub vastavate reservide hankimise eest. Selline on see selgitus. Aga kindlasti peab olema rahvasaadikutele selge, kuidas see süsteem toimib ja kui suur on see tasu, enne kui see 1. jaanuaril 2026 kehtestatakse. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, arvestades neid positiivseid muudatusi, mis [tehakse] just süsteemi tagamiseks, ja ka desünkroniseerimisest tulevat mõju – seda me pidime tegema, muidu oleksime oma energiajulgeolekus veel kaua sõltunud Venemaast ja Valgevenest, aga seda me praeguses olukorras teha ei saa –, [toetab seda eelnõu]. Toetame, aga soovime selle aasta jooksul kindlasti veel täpsustusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Alustuseks kasutan võimalust lükata ümber majanduskomisjoni aseesimehe esitatud valeväited, justkui India ja Hiina ei oleks Pariisi kliimalepet ratifitseerinud. On küll. Aga praeguses kontekstis polegi see niivõrd oluline. Väga palju valeinfot oli muidugi ka esimeses kuuldud kõnes ja nii mõnes teiseski. Ent suur tunnustus endisele majanduskomisjoni esimehele Jaak Aabile, kelle kõne oli väga sisukas ja andis edasi mitmed detailid, mida minagi oma kõnes soovisin esitada. Aga suurtest asjadest. Veebruarikuus, tõepoolest, ühisel pingutusel ja [lähtudes] algatusest, mis sai alguse Euroopas juba 15 aastat tagasi, väga paljude inimeste töö tulemusel ja väga õnnestunult ühendasime end lahti Venemaa ja Valgevene sagedusalast ning liitusime Mandri-Euroopa sagedusalaga. Selle läbiviimiseks tugevdasime nende aastate jooksul oma elektrivõrke Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas 1,6 miljardi euro eest. See oli ülioluline samm. Leedukate initsiatiivil nimetasime 9. veebruari meie energiaiseseisvuspäevaks. Veel kord aitäh kõigile, kes sellesse panustasid. Tõepoolest, selle sageduse hoidmisel on omad kulud. Neid kulusid me oleme varasemalt tasunud ka Venemaale, enam loomulikult mitte, sellepärast et me ei tee tehinguid agressorriigiga. Loomulikult oli see ülivajalik ja positiivne samm kogu Eestile. Seda näitab ka see, et Eesti inimesed pidasid seda sammu oluliseks, elasid kaasa, valmistusid ootamatusteks, aga nii nagu riik kinnitas, nii see kõik kenasti ka läks. See kulu, nii nagu siin juba mainiti, on umbes 1 sent kilovatt-tunni kohta. Loomulikult on ülioluline, et selle aasta jooksul, mil Elering katab need kulud ülekoormustasust, saavutatakse kokkulepped turuosalistega. Tean, et läbirääkimised käivad pidevalt. Oluline on ka see, et kõik turu osapooled Eestis, Lätis ja Leedus paneksid oma võimsused tööle, sest mida rohkem on võimsusi, [seda parem]. Nii nagu härra Aab mainis, uusi võimsusi on tulemas juurde. Aasta lõpus on Eestis valmimas Mandri-Euroopa suurim akupark [koguvõimsusega] 200 megavatti. Läbirääkimised käivad, et leida parim metoodika, parim viis, kuidas sagedusreservide turg tõrgeteta töötaks ja annaks meile kõige parema hinna. Aga küsimust, kas seda vaja on, loomulikult ei ole. Seega ülipositiivne. Palun ka lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja nüüd see teine teema. Nimelt, siin eelnõus on ka palju teisi aspekte. Mainiti salvestus[võimsuste arendamise] kiirendamist. Lisaks sellele, et see aitab sedasama sagedusturgu paremini töös hoida, on salvestus osa ka taastuvenergia odavate tundide maksimeerimisest. Mida enam meil on salvestust, seda paremini saame ära kasutada juba olemasolevaid päikese- ja tuuleenergia võimsusi ja saame juurde neid tunde, mil elekter on väga odav. Seega ka need muudatused on üliolulised. Aga nüüd siis põlevkivielektrist. Tõepoolest, me oleme ajalooliselt sõltunud põlevkivist, oma kodumaisest põlevkivist. Sellel on loomulikult olnud oma hind keskkonnale ja nende inimeste tervisele, kes elavad Ida-Virumaal. Seda tootmist on aastate jooksul muudetud järjest puhtamaks. Ent siiski on selge, et korstnad ei hakka kümnete aastate pärast tossama sellisel moel, nagu nad seda ajaloos on teinud. See loomulikult ei ole tulevikusuund, aga seniks, kuni saavad välja ehitatud uued võimsused, ka juhitavad võimsused, mis loomulikult on iga toimiva energiasüsteemi osa, me seda reservi vajame. Kui me põlevkivireservi ei kasutaks, kui me seda saartalitluse eelnõu vastu ei võtaks, millele siin näiteks Isamaa erakond end vastustas, siis oleks meie tipukoormuse hinnad oma kolm korda kõrgemad. Seetõttu soovitan Isamaal ümber mõelda ja toetada seda eelnõu, mis aitab põlevkivijaamad turule tuua. Selle maksumus keskmisele tarbijale on circa 13 eurot aastas energiavarustuskindluse eest. Seda on siiski väga tarvis ja sellepärast on see eelnõu esitatud. Aga loomulikult me peame pidevalt töötama selle nimel, et meie energiasüsteem saaks puhtamaks ja elektri hind [muutuks] taskukohasemaks. Ja loomulikult kõige olulisem on see, et energiajulgeolek oleks tagatud igal ajahetkel. Just nendesse eesmärkidesse need väiksemad muudatused ja ka need kaks suurt asja, mis selle eelnõuga tehakse, panustavadki. Seega, hea eelnõu. On rõõm, et see on jõudnud nüüd lõpphääletuseni. Reformierakond toetab seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja otse loomulikult leidis Urmas Reinsalu võimaluse vastusõnavõtuks. Vastusõnavõtt kaks minutit.

See on ogar eelnõu ja Isamaa loomulikult hääletab selle vastu. Saartalitluse kulu kohta oli meie ettepanek, et selle kulu peaks kandma süsteemioperaator. Seda ei toetatud. Jutt sellest 1 sendist on paraku täielik häma. Tööandjate keskliidu direktor Hando Sutter hindas täiendavaks koormuseks, mis tuleb elektrienergia tarbijatele või tootjatele – ja selle seaduse puhul on täiesti segane, kellele, kui suures ulatuses ja millisel moel see avalik-õiguslik lisakoormis pannakse –, 200 miljonit eurot. Et asetada see asi perspektiivi: koguhind, mida Eesti tarbijad maksid 2024. aastal elektrienergia eest, oli suurusjärgus 700 miljonit eurot. Järelikult juba ainuüksi tööandjate keskliidu juhi prognoosi pinnalt, millele ma viitasin, [võib öelda, et] see tähendab elektrienergia puhul koormuse tõusu üle viiendiku võrra. Ja kindlasti on selle seaduse puhul [oluline märkida ka seda], et lisaks sellele, et ta toob kaasa prognoosimatu ja väga kõikuva korralduse – nagu me selle sagedusreservituru puhul oleme näinud, hinnad on liikunud nullist kuni 4000 euroni –, on see kahtlemata ka õiguslikult põhiseadusevastane. Kliimaministeeriumi väited selle kohta, justkui prognoositavalt üle 100 miljoni euro suuruse koormuse panemine tarbijate õlgadele olukorras, kus ei ole teada, kellele koormis pannakse, millise jaotusega ja kui suures ulatuses, on põhiseaduspärane ja tegemist on eraõigusliku koormisega, on ilmselgelt irrelevantsed. Isamaa fraktsioon pöördub kindlasti presidendi poole [palvega], et sellisel kujul seda seadust välja ei kuulutataks. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 555 lõpphääletus. Asume hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 555. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu oli 27, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 555 on seadusena vastu võetud.