Kaitseväelaste Ukrainasse saatmine

Liigume hoogsalt edasi. Oleme jõudnud kümnenda küsimuseni, mis on täna peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on kaitseväelaste Ukrainasse saatmine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eks me seda küsimust oleme nüüd siin juba mitmes voorus käsitlenud, aga kuna küsimuse kaal on suur, siis ei tee paha, kui veel natuke lähemalt neid asju vaadata. Esiteks, ma mainin ära, et te olete mitmel korral rääkinud sellest, et 10–20 riiki on avaldanud valmidust panustada Ukraina rahuvalvemissiooni, heidutusmissiooni. (Hääled saalis.) Aga mulle tundub, et see väljendus on olnud manipulatiivne, mitte päris tõde peegeldav, sellepärast et neid riike, mis on avaldanud valmidust saata sinna väed, on ju väga palju vähem. Siin me räägime sellest, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on üritanud kokku panna nii-öelda tahtelist koalitsiooni, ja valmidust sellega liituda on minu teada väljendanud ainult Balti riigid, pluss väidetavalt veel üks riik, kelle nime ei ole avalikustatud. Nii et see on väga kaugel sellest 10–20 riigist, mis omakorda näitab, et enamik Euroopa riike pole sellist valmidust väljendanud. Mis mind selle asja juures kõige rohkem häirib, ongi esiteks see, et te olete peaministrina tõtanud Eesti nimel seda valmidust väljendama ilma, et Riigikogu oleks üldse küsimust sisuliselt arutanud ja vastava otsuse langetanud, olgugi et põhiseaduse kohaselt on see Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus või peaministri otsus valitsuse eesotsas. Ja teiseks, te olete avaldanud seda valmidust ilma, et see oleks sõltuvuses väga olulistest tingimustest, mis peavad olema täidetud. Ma nimetan teile kolm minu vaatest väga olulist tingimust, aga see loetelu ei ole kindlasti ammendav. Esimene tingimus on see, et USA on öelnud, et nemad oma vägesid sinna ei saada. See paneb mind küsima, kas siis Eesti ka ei saada, sellepärast et teie olete eelnevalt juba öelnud, et Eesti saadab siis, kui meie julgeolekut tagavad riigid saadavad. Nagu mina aru saan, Ameerika Ühendriigid on peamine meie julgeolekut tagav riik NATO juhtivriigina, ja kui nemad ei saada, siis ei tohiks ju ka meie saata. Kuidas sellega on? Teine tingimus on see, et USA on öelnud selgelt, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad Venemaaga sõjalisse konflikti, siis seda ei käsitleta NATO artiklit 5 käivitava olukorrana. Ehk teisisõnu, me võime siis ju minetada ka NATO kaitse. Ma kolmanda tingimuseni ei jõudnud, sest aeg sai otsa, aga küsin pärast lisaks.

Härra peaminister, palun!

Jah, aitäh! Küllap pärast küsite selle kolmanda ka, see on kindlasti huvitav. Ühesõnaga, kõigepealt te ütlete, et teid häirib. Mina suudan sellega elada, et see teid häirib. Meie vaated on erinevad, midagi teha ei ole. Andke andeks! Nagu ma meenutasin, et vaadake, põhiseaduse muutmine selleks, et agressorriikide kodanikud siinsetes asjades kaasa ei räägi, oli minu jaoks oluline. (Hääl saalist.) Ma ütlesin ühel hetkel, et see tuleb ära teha. Ja mul on väga hea meel, et terve Riigikogu saal pani seljad kokku ja sai selle tehtud. Teid ma hääletuselt ei mäleta – te jäite kadunuks kuidagi. See ei ole mitte küsimus millestki muust, vaid küsimus sellest, kuidas me suhtume agressorriikidesse. Mina arvan, et agressorriikide kodanike ja agressorriikide tunnete pärast me liigselt ei pea muretsema. Seda esiteks. Teiseks tulen selle juurde, et Eesti osaleb pidevalt läbi aastate erinevate partneritega koos julgeolekumissioonidel, rahutagamisoperatsioonidel. Ma olen teile ka neid numbreid kirjeldanud erinevatest kohtadest. 2025. aastal on meil operatsioonidel osalemiseks mandaate 128 kaitseväelasele, reaalselt lähetatakse natukene vähem. See on iga-aastane tavapärane praktika. Kui on poliitiline kokkulepe, millisel moel saavutatakse kestev ja õiglane rahu, milles on osaline – hoolimata sellest, kuidas iganes te tahate seda kirjeldada – praeguse avaliku kommunikatsiooni alusel ka Ameerika Ühendriigid, sest minu meelest president Trump, kelleks Martin Helme ennastki pidas, sest ta ütles, et EKRE on Eesti Trump, survestab Venemaad sellesama rahu suunas, siis, kui selline rahu tekib, siis Euroopa Liit, Euroopa riigid, võib-olla ka laiemalt kui Euroopa Liit, võtavad kindlasti sellest rahu tagamisest osa ja on osa sellest, et Ukraina saab üles ehitatud ja leiab tee Euroopa Liitu, kuhu ta kindlasti kuulub. Nii et selles missioonis, selles tegevuses me kindlasti oma liitlastega, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja loodetavasti ka Ameerika Ühendriikidega koos toimetame.

Saame tõepoolest jätkata. Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur tänu! No esiteks ma ütlen, et te näitate üles väga madalat taset, härra Michal. Ma usun, et te suudate enamat. Püsime teemas, räägime asjast. (Kristen Michal: "Ärge minu pärast muretsege.") Me võime rääkida ka kohaliku omavalitsuse volikogude valimise õiguse piiramisest. See on eraldi teema, võime sellest hea meelega rääkida. Aga hoiduda minu küsimustele vastamisest lihtsalt teema kõrvaleviimisega näitab, et te praktiseerite kehva taset. Seda esiteks. Teiseks, selline mõttetu hurjutamine, et "mul on ükskõik, kas see teid häirib, ma suudan sellega elada", näitab jällegi kehva taset. Mina osutasin sellele, mida ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiseadus ütleb, et otsuse selle kohta, kas saata Eesti Kaitsevägi välismissioonidele, langetab Riigikogu. Kui te austaksite põhiseadust, siis te ei praaliks avalikult sellega, et jah, Eesti on valmis saatma, olgugi et Riigikogu ei ole küsimust arutanudki, rääkimata vastavasisulise otsuse langetamisest. Nii et ei ole mõtet siia tulla ülbitsema ja niimoodi lehvitama oma loosungitega, vaid räägime siiski asjast sisuliselt. Nüüd edasi. Te ei vastanud minu küsimusele. Te eelnevalt ütlesite, et Eesti saadab oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse missioonile, kui seda teevad riigid, kes tagavad Eesti julgeolekut. Minu teada Ameerika Ühendriigid on peamine riik, kelles nähakse Eesti julgeoleku tagajat. Seejuures, nagu ma ütlesin, Ameerika Ühendriigid on selgelt öelnud, et nemad ei saada oma armeed Ukrainasse. Lisaks ei käsitle nad seda NATO artikkel 5 järgset olukorda käivitavate sündmuste ahelana, kui need riigid, kes sellest hoolimata saadavad, satuvad sõjalisse konflikti Venemaaga. Ja nüüd see kolmas tingimus, mida ma enne ei jõudnud mainida, seisneb selles: Venemaa on väga selgelt öelnud, et neid riike, kes saadavad oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse, käsitletakse sõjas olevana. Ja nende kaitseväeüksusi, sõjaväeüksusi käsitletakse legitiimse sõjalise rünnaku objektidena. Ehk teisisõnu, te ignoreerisite täielikult minu eelnevat küsimust, mistõttu ma tegelikult oma täpsustava küsimuseni siinkohal ei jõuagi, vaid palun teil lihtsalt vastata sellele küsimusele, mis teile sai esitatud. Kui Ameerika Ühendriigid ei lähe, kas siis ka Eesti ei lähe?

Aitäh! See, et välismissioonid otsustab parlament, on kõigile selge. Seda on ka erinevates avaldustes öeldud. Päevast üks olen ma seda öelnud, et kui on välismissioon planeeritud, sellekohane seisukoht võetud vastavalt Kaitseministeeriumi, Välisministeeriumi või Vabariigi Valitsuse otsusele, siis me kindlasti tuleme parlamenti sellele mandaati küsima, ja loodetavasti selle mandaadi ka saame. Teiseks, mis puudutab eelnevat viidet, vaadake, mina arvan, et te otsite ja enda retoorikas ehk ka leiate erinevaid põhjusi, miks Eesti ei peaks Ukrainat aitama. Mina suudan elada sellega, et me jääme selles eriarvamusele. Ma arvan, et te olete eriarvamusel enamuse Eesti rahvaga. Ukraina konfliktis või agressioonis õiglase ja kestva rahuni jõudmine, see, et Venemaa – mitte meie ja Euroopa maksumaksjad – maksab kinni need kulutused, tehtud kahjud, on ainuvõimalik tee. Selles on ühel nõul kindlasti nii Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa liidrid. See surve on selles suunas minemas. Kui te küsite, kas me peaks pelgama välja öelda, et me oleme Ukraina poolel, või tulevikus aitama tagada kestvat ja õiglast rahu, siis võib-olla on teile jäänud saladuseks, aga igal aastal me ju 0,25%-ga oma SKP-st aitame Ukrainat sõjaliselt. Ja enne seda vabariigi aastapäeva me otsustasime veel täiendava relvaabi Ukrainale. Nii et kui asjad pole selged, siis seda nad on, ja kõige kindlam viis tagada, et NATO ja Euroopa Liit on ühtne, on ikkagi näidata jõudu ja hoida seljad koos oma liitlastega. Seda me kindlasti teeme.

Suur tänu! Me jõuame ühe ja viimase küsimuse veel võtta. Lisaküsimus, Martin Helme, palun!

No vot, aga ei ole ju mingit ühtsust. Nagu Varro praegu ütles: ameeriklased ei saada vägesid. Britid ka tegelikult räägivad mingisugust udujuttu ega saada vägesid. Prantslased räägivad, kuidas peaks saatma, aga ei saada vägesid. Poolakad ja soomlased on otse välja öelnud, et ei saada vägesid, nemad Venemaa piiririigina ei saa seda endale lubada. Nii et ei ole ju mingisugust ühtsust, on ainult impeerium Eesti imperaator Michali juhtimisel, kes kogu maailma korrale kutsub, tükeldab riike ja surub põlvili. Siin me jõuamegi selle suhtumise jutuni, millest sa rääkisid. Sina suudad elada sellega. Aga kas Eesti rahvas ka ellu jääb selle tagajärjel, millest teie seal ärplete? Kas kümned tuhanded eestlased, kui näiteks Venemaa … Agressorriik, tõesti, meil on ühine suhtumine, ongi agressorriik, väga ohtlik agressorriik, ja meie tükime selle agressorriigiga sõtta praegu teie juhtimisel. Kui paljud inimesed siis jätavad elamata selle otsuse tagajärjel Eestis? Kas need sõdurid, kes seal tinakirstus tagasi tuuakse, missioonilt, nemad suudavad elada selle Michali otsusega või? Need ei ole mänguküsimused. See ei ole siin mingi poliitilise hoiaku väljendamise koht. See on eluoluline küsimus Eesti kestmisest, mis teie jaoks on, nagu paistab, sihuke huumorirubriik. Aga meie jaoks ei ole. Meie jaoks ei ole! Minu meelest ei ole sõjaküsimus see koht, kus me suhtumisi väljendame. Me kõik teame, et Venemaa on agressor, me kõik toetasime põhiseaduse muudatust. Meie fraktsiooni suhtumine oli selline, et ei tee kompromissi siin nende hallipassilistega. Nii et me kõik teame seda suhtumist. Aga ma tulen tagasi selle juurde, me jõuame ringiga tagasi selleni, millest ma alustasin. Kui me nii kangesti ise tükime sõtta Venemaaga, siis mina tahaksin teada, miks me kõigepealt ei saada ära neid üle 10 000 väejooksiku, kes Eestis peidavad ennast oma riigi kaitsmise kohustuse eest – ukrainlasi, kes Eestis ennast peidavad. Miks me neid kõigepealt ei saada? Miks me Eesti poisse sinna tahame sõdima saata? See on esimene küsimus. Ja teiseks …

Jaa, aga praegu on ajakriitiline. Martin Helme, ma ei saa teile anda rohkem aega.

… miks meie oleme ainus piiririik, kes tahab sõtta minna?

Aitäh! Martin Helme, ma ei saa rohkem teile aega anda. Härra peaminister, palun!

Aitäh! Ma arvan, et väärtuspõhise poliitika küsimus see ongi, täpselt, kui te ütlete, et see pole suhtumise küsimus. Me oleme riigina võtnud hoiaku, et meie austame reeglitel põhinevat ja väärtuspõhist maailma. Me ei tunnusta kunagi seda, kui Venemaa jõuga Ukrainalt alasid ära võtab. Mitte kunagi! Ja see positsioon on võetud. Samamoodi, ütleme nii, te ütlete, et te toetasite põhiseaduse muutmist – ja mul on selle üle hea meel –, kõik toetasid. Aga pinginaaber oli teil kadunud. Seesama, kes räägib meile, et teda häirib see, kui Eesti on nii tugevalt Ukraina poolel, ja järsku see pahandab Venemaad. Aga mis see teie ettepanek siis on? Paneme põlve maha, paneme teise? (Keegi ütleb saalist: "Ei maksa minna isiklikuks.") Eesti on NATO riik ja Euroopa Liidu riik. Me oleme oma julgeolekupartneritega koos välismissioonidel kutseliste kaitseväelastega ka praegu.

Suur tänu! Head kolleegid! Tänane infotund on lõppenud. Ma tänan kõiki kolleege ja valitsuse liikmeid sisuka arutelu eest. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.