Julgeolek

Tänast kuuendat küsimust me ei ava, sest küsija teatas, et ta ei saa tänases infotunnis osaleda. Me liigume edasi kohe seitsmenda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Eelmisele küsimusele, mille esitas kolleeg Tõnis Lukas, me saime siis vastusena teada, et eesti rahvale tagab õnne eesti rahva väljavahetamine Eesti Vabariigi territooriumil. Aitäh, lugupeetud valitsus! Aga ma tulen tagasi sellesama teema juurde, mida siin täna juba on käsitletud, ehk Eesti sõjaväelaste saatmine, võimalik saatmine Ukrainasse. Ja muidugi ma pean ütlema, et ei ole mõtet hämada, lugupeetud Kristen Michal, ega rääkida sellest, kas nad on elukutselised või ajateenijad, keda me saadame Ukrainasse. Need sõdurid esindavad seal Eesti Vabariiki. Venelased ei küsi, mitte keegi ei küsi, kas nad on meil elukutselised sõjaväelased või on nad kutsealused sõjaväelased. Täpselt samasugune sihtmärk on nad igal juhul, meie käsitlusest sõltumata. Seda esiteks. Nii et niisugust häma ei ole mõtet ajada. Nad esindavad Eesti Vabariiki ja Eesti Vabariik on sekkunud konflikti oma sõjaväeosaga. Ja nüüd minu küsimus. Kuna kõik peale Balti riikide on teatanud, et nemad oma sõdureid sinna ei saada, siis on minu küsimus selle kohta, et siiani on meie sõjaväelased missioonidel olnud oma üksusega mõne teise suurema ja võimekama üksuse koosseisus ja see teine riik on taganud meie üksusele kõik vajaliku, alates laskemoonast, lõpetades arstiabiga, ning kõik operatiivotsused tulevad siis katusriigi staabist. Missugune on Eesti kontingendi katusriik, kui meil ei ole täna veel teada, missugused riigid üldse on valmis minema Ukrainasse? Ja kas ka Vene pool aktsepteerib seda, et nad on seal rahuvalvajad, või käsitleb Venemaa neid hea tahte koalitsiooni üksusi legitiimsete sihtmärkidena, kelle puhul võetakse kasutusele kõik nende neutraliseerimise ja hävitamise vahendid? Kes on see katusriik?

Nüüd on küll teie aeg!

On see Suurbritannia, on see Prantsusmaa, on see veel keegi kolmas-neljas? On teil juba see ka selge või on teil ainult kohvipaksu pealt praegu arvamised?

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister, ütlen headele kolleegidele, et küsimuse esitamiseks on ette nähtud kaks minutit. Aga härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mitu asja. Ma enne juba teie kolleegidele siin ka vastasin, aga kordan üle. Eesti osaleb erinevatel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Eesmärk on tugevdada liitlassuhteid strateegiliste liitlastega, toetada Kaitseväe terviklikku arengut ning panustada rahu ja stabiilsuse tagamisse maailma konfliktipiirkondades. Näiteks on 2025. aastal operatsioonidel osalemiseks mandaate kuni 128 kaitseväelasel, reaalselt lähetatakse kuni 116. Et oleks klaar: me osaleme praegugi kutseliste kaitseväelastega rahutagamismissioonidel. Nüüd, tulles Ukraina juurde, ma juba kirjeldasin seda, aga kirjeldan veel kord. Maailma eri riikide pingutused praegu käivad, Ameerika Ühendriikidest, president Trumpist kuni Euroopa liidriteni, Euroopa Liiduni, aga ka väljaspool Euroopa Liitu, et jõuda poliitilise kokkuleppeni, milline võiks olla püsiv ja õiglane rahu Ukrainas. Kui selleni on jõutud, siis samal ajal juba kaitseväe staabid tegelevad planeerimisega, kuidas ja millisel viisil Euroopa riigid saavad panustada rahu tagamisse, kas siis rahuvalvena, heidutusväena või kuidas iganes me seda nimetame. See, millisel moel Eesti täpselt osaleb, sõltub sellest, milles kokku lepitakse ja kuidas Kaitsevägi selle operatsiooni planeerib. Sellega tegeleb Kaitseväe juhataja ja talle alluvad struktuurid. Mandaati küsime kindlasti parlamendilt. Lipuriigid ja kõik muud detailid selguvad selle operatsiooni planeerimise käigus, samuti see, kas see toimub maismaal või merel ja millisel viisil. Praegu on välja öeldud, et Eesti oma liitlastega koos on valmis tagama Ukraina tulevikku ja seda, et Ukraina oleks turvaliselt tagatud ja see rahu püsiks. See on meie sõnum. Ja ma liigselt ei hooliks sellest, endiselt, kas Venemaa peaks midagi aktsepteerima. Ma südamest loodan, et Ameerika Ühendriikidel nagu ka Euroopa Liidul õnnestub Venemaale sundida peale selline rahu, mis sobib eeskätt Euroopa Liidule, Ameerika Ühendriikidele, aga mitte tingimata Venemaale.

Suur tänu! Ja, Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, meil on siin muidugi selline väga – kuidas ma ütlen? – Ukraina-tsentristlik maailmavaade. Kõik keerleb Ukraina ümber. Tegelikult on maailm äärmiselt dünaamiline. Me näeme, et meil on küpsemas praegu äärmiselt tõsine konflikt. See on eskaleerunud siin ka viimase ööpäeva jooksul. See on Lõuna-Aasias Pakistani ja India vahel. Ja juba tulevad signaalid. Täna hommikul loen maailma meediat – juba tulevad signaalid. Riigid teatavad, et nad on sunnitud selles väga kiiresti eskaleeruvas olukorras, mis võib üle kasvada tuumasõjaks, mõtlema täielikult ümber ka oma abi Ukrainale. Relvi ja mehi sinna saata selles olukorras, kus võib puhkeda tunduvalt tõsisem konflikt, kui on praegune Ukraina konflikt, ei saadeta enam. Kas meil ka on nüüd juba mingisugused järeldused tehtud? Ma külastasin hiljuti Välisministeeriumi. Ma pean ütlema, olles selles majas ka tükk aega töötanud, peaaegu kümme aastat, et Välisministeerium on muutunud professionaalse diplomaatia kohast järjekordseks stratkomi jutupunkte edastavaks propagandaasutuseks. Võib-olla peaminister peaks ka natukene oma kolleege pisut suunama? Sest küsimus ei ole propagandas, meil on küsimus ellujäämises selles maailmas, kus kõik konfliktid lahti sulavad ja maailmakord on muutumises. Missugused järeldused me siis teeme nüüd? Me ripume niidikarva otsas praegu nii Lähis-Idas, Lõuna-Aasias kui ka Kaug-Idas – Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Taiwan ja Filipiinid. Aga meie muudkui abistame Ukrainat. Võib-olla peaks selles olukorras tegema ikkagi täieliku restardi ja mõtlema, kuidas abistada Eestit?

Aitäh! Esiteks, Eesti kaitse, ma julgeks öelda, on väga hästi tagatud nii Kaitseväe kui ka Eesti inimeste laiema panusega kogu ühiskonnas. Ütleme nii, et kui me vaatame ka valitsuse otsuseid, siis järgmisest aastast on Eesti kaitseinvesteeringute tase vähemalt 5% SKP-st. See on pretsedenditult suur võimete kasv ja võimearendus. Kaitseväele, kaitse hankijatele on edastatud ka sõnum, et mida saab kiiremini teha, seda tuleb kiiremini teha. Kui kuskil on kaitsevaldkonnas või ka sisejulgeoleku valdkonnas vaja täiendavaid võimeid, mida tuleb tempokamalt luua, siis seda valitsus kindlasti toetab. Me oleme samme astunud. Nii et seda esiteks. Täna, kui Venemaa on hõivatud Ukrainas, otsest ohtu ilmselt NATO riikidele ja Euroopa Liidu riikidele ei ole. Kui tekib püsiv rahu – loodetavasti ka õiglane rahu –, siis Venemaal on praegu ikkagi rohkem mehi relvade all, kui oli enne sõda. Ja ilmselt need mehed, kes on sõjast puudutatud, ei lähe kehalise kasvatuse õpetajateks, vaid hakkavad otsima endale tegevust üle kogu planeedi – on see siis Euroopas, Aafrikas, Aasias või igal pool mujal. Enne sõda oli näiteks Wagneri palgaarmee ja nii edasi. Nüüd see, mis puudutab teie ettekujutust, et maailmas peaks keskenduma ainult ühele asjale. Eesti kindlasti ei keskendu ühele asjale. Meie pilk on kogu maailmal – niipalju, kui see on meile jõukohane –, aga sama on muul maailmal. Ma siiski julgustan jälgima ka uudiseid. Endiselt Ameerika Ühendriigid ja uus president Trump pingutavad selle nimel, et Venemaa astuks samme õiglase ja kestva rahu poole. Ja see on väga hea. Euroopa liidrid pingutavad selle nimel, et Venemaa astuks samme tagasi ning et tuleks õiglane ja kestev rahu. Meie jaoks see, et Ukrainas tuleb õiglane ja kestev rahu, Venemaa katab sõjakahjud ja vastutab selle eest, on täpselt samamoodi oluline Eesti ja selle regiooni tuleviku mõttes nagu meie piiride kaitse ja meie täiendavad võimed Kaitseväes. Nüüd Välisministeeriumi juurde. Need Välisministeeriumi inimesed, kellega mina olen kokku puutunud, on äärmiselt professionaalsed ja sisukad ning teevad oma tööd südame ja mõistusega. Nii et ma ei ole teie hinnanguga nõus.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma muidugi tervitan seda, et meie valitsevas klikis on toimunud teatav, ütleme, meeleolu muutus – Trumpi sõimamise asemel on asutud Trumpi kiitma ja tunnustama. Väga tore! Ma tuletan meelde, et Eesti trump on EKRE – selles küsimuses meid te ei pea veenma. Aga probleem on ikkagi selles, et oma pressiteates, mille te eelmisel nädalal või 29. aprillil väljastasite, te ei rääkinud midagi sellest kuist ja agast, seal te muide ei öelnud ka seda lauset, mida te meile enne siin ütlesite: on tagatud, et Eesti kuuma tsooni ei satu. Vastupidi, oma pressiteates te teatasite, et me läheme garanteerima Ukraina julgeolekut. See on seal sõna-sõnalt kirjas. Mina ei oska öelda, kuidas me garanteerime seda julgeolekut mitte olles kuumas tsoonis. Ma muidugi hurjutaksin selle eest, et ei ole mõtet meile tulla siin mullikesi puhuma sellest, et Eesti osaleb ka praegu välismissioonidel. Vabandust, meil ei ole piiri tuumariigi Liibanoni, Afganistani või Maliga. Mali katastroofi ei ole mõtet muidugi torkima hakatagi, eks ole – see oli ka Reformierakonna suur välispoliitiline, julgeolekupoliitiline saavutus. Meil ei ole nendega piiri, need riigid ei ole seadnud kahtluse alla meie eksistentsi rahvusriigina, rahvusvahelise õiguse objektina. Meil ei ole ohtu, et nemad meile sissetungi korraldaksid. Neid ei ole mõtet võrrelda sellega, kui me läheme ise ja astume sõtta Venemaaga Ukraina eest. Need on täiesti kategooriliselt erinevad asjad. Kui te sellest aru ei saa, siis te ei kõlba oma ametisse. Aga ma küsin siis üle, mida Mart ka küsis. Ta ei saanud vastust. Eesti üksused on alati olnud kellegi teise alluvuses, kellegi suurema riigi alluvuses: Taani, Suurbritannia või USA alluvuses. Ükski neist riikidest ei ole tegelikult veel öelnud, et nad lähevad. Kas me saadame oma üksused Ukraina alluvusse? Ja kuidas me sellisel juhul tagame selle, et see teine riik, kelle alluvuses nad on, ei saada neid kuuma tsooni?

Kõik? Selge. Aitäh! Novot, te ei kuulanud vastust iseenda küsimusele ka, mulle tundub. Ma kordan üle, et praegu on 10 ja 20 vahel neid riike, kes osalevad selles planeerimisprotsessis ning on valmis tagama oma võimete, oma jõududega kestvat ja õiglast rahu. Ja ma ei oska öelda, kas Eesti trump on EKRE. Kui te tahate, siis te võite endale seda sisendada, aga minule tundub, et te olete rohkem paanikaosakond. Ka selles küsimuses Eesti osaleb erinevatel rahvusvahelistel missioonidel pidevalt Kaitseväega, kutseliste kaitseväelastega. Te ütlete, et pole piiri, aga ma võin selle loetelu teile ette lugeda, et me oleme Iraagis staabiohvitseriga, jalaväekompaniiga (Saalist räägitakse.) vähendatud suuruses, Liibanonis ja veel paljudes kohtades. Teie teadmised ja teie küsimused on eeskätt suunatud sellele, et tekitada paanikat. Kaitseväe planeerimine otsustab selle, millisel viisil, millises lõigus, kuidas me täpselt osaleme ja millise kontingendiga koos millist missiooni täites, on see maismaal või merel – sellega tegeleb Kaitsevägi. Ja kui see hetk kätte jõuab, poliitiline kokkulepe on tehtud, muu hulgas jaa, Ameerika Ühendriikide presidendi Trumpi survega Venemaale – selle üle mul on hea meel, seda ma ei varja –, siis hakkab Euroopa kindlasti osalema ja Ukraina ülesehitamisega tegelema. Nii et ma kutsuks hoopis teid muutma oma seisukohta, et Ukraina ülesehitamine ja tulevik ei ole Euroopa Liidus ja Ukraina konflikt pole meie asi. See on väga meie asi. See, et seal tekiks õiglane ja püsiv rahu, on väga meie asi, ja see, et Venemaa saaks vastu näppe, on väga meie asi.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.